—

Croce Amica One Italia Srl, esindajad: advokaadid M. Sica ja M. Protto,

—

Azienda Regionale Emergenza Urgenza (AREU), esindajad: advokaadid V. Avolio ja V. Luciano,

—

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistasid avvocato dello Stato C. Colelli ja avvocato dello Stato L. D’Ascia,

—

Norra valitsus, esindajad: M. Emberland, H. Røstum ja I. Jansen,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: G. Conte ja A. Tokár,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivi 2004/18/EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta (ELT L 134, lk 114; ELT eriväljaanne 06/07, lk 132) artikli 41 lõiget 1 ning artikleid 43 ja 45.

2

Eelotsusetaotlus esitati Croce Amica One Italia Srl (edaspidi „Croce Amica One”) ja Azienda Regionale Emergenza Urgenza (AREU) (maakonna kiirabitalitus) vahelise kohtuvaidluse raames, mille ese on küsimus, kas on õiguspärane nimetatud talituse kui hankija otsus jätta sõlmimata hankeleping Croce Amica One’iga, kelle pakkumus oli edukaks tunnistatud, ja tunnistada hanketeade kehtetuks.

3

Direktiivi 2004/18 artikkel 41 „Kandidaatide ja pakkujate teavitamine” näeb lõikes 1 ette järgmist:

„Ostjad teavitavad kandidaate ja pakkujaid võimalikult kiiresti […] lepingute sõlmimise[ga] […] seotud otsustest, sealhulgas põhjustest, miks otsustati mitte sõlmida […] lepingut, mille kohta on esitatud hankekuulutus […]; see teave esitatakse kirjalikult ostjale esitatud taotluse põhjal.”

4

Direktiivi artikkel 43 „Aruannete sisu” näeb ette:

„Ostjad koostavad iga lepingu […] kohta kirjaliku aruande, mis sisaldab vähemalt järgmist:

[...]

[...]”.

5

Direktiivi artikkel 45 „Kandidaadi või pakkuja isiklik olukord” sätestab:

„1.   Hankelepingu sõlmimise menetluses osalemisest jäetakse välja kõik kandidaadid või pakkujad, kelle suhtes on ostjale teadaolevalt langetatud lõplik [süüdimõistev] kohtuotsus ühel või mitmel järgmisel põhjusel:

Liikmesriigid täpsustavad käesoleva lõike rakendustingimused kooskõlas oma siseriikliku õigusega ja ühenduse õigust arvesse võttes.

[...]

2.   Lepingus osalemisest võib välja jätta iga ettevõtja:

[...]

[...]

Liikmesriigid määravad kindlaks käesoleva lõike rakenduskorra ühenduse ja siseriikliku õiguse alusel.

[...]”.

[täpsustatud tõlge]

6

Nõukogu 21. detsembri 1989. aasta direktiivi 89/665/EMÜ riiklike tarne- ja ehitustöölepingute sõlmimise läbivaatamise korra kohaldamisega seotud õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (EÜT L 395, lk 33; ELT eriväljaanne 06/01, lk 246), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2007. aasta direktiiviga 2007/66/EÜ (ELT L 335, lk 31), (edaspidi direktiiv 89/665) artikkel 1 „Läbivaatamise korra reguleerimisala ja kättesaadavus” näeb lõike 1 kolmandas lõigus ette järgmist:

„Liikmesriigid võtavad seoses direktiivi 2004/18/EÜ reguleerimisalasse kuuluvate lepingutega vajalikud meetmed, tagamaks, et tellijate otsuseid saaks läbi vaadata tõhusalt ning eelkõige võimalikult kiiresti kooskõlas käesoleva direktiivi artiklitega 2–2f, kui põhjenduseks on kõnealuste otsuste vastuolu riigihankeid käsitlevate ühenduse õigusaktide või seda õigust rakendavate siseriiklike eeskirjadega.”

7

Direktiiv 2004/18 võeti Itaalia õiguskorda üle 12. aprilli 2006. aasta seadusandliku dekreediga nr 163/2006 (Gazzetta Ufficiale della Repubblica Italiana, edaspidi „GURI”, nr 100 regulaarne lisa, 2.5.2006), millega kodifitseeriti riigihankealased eeskirjad.

8

Selle seadusandliku dekreedi artikkel 38 näeb ette:

„1.   Järgmised isikud kõrvaldatakse ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise menetlusest […] ning nendega ei sõlmita vastavaid lepinguid:

[...]

[...]

[…]”.

9

Seadusandliku dekreedi artikli 78 lõikes 1 on sätestatud:

„Hankija koostab iga lepingu […] kohta kirjaliku aruande, mis sisaldab vähemalt järgmist:

[...]

10

Seadusandliku dekreedi artikli 79 lõikes 1 on ette nähtud:

„Hankija teavitab taotlejaid ja pakkujaid kiiresti […] lepingute sõlmimise[ga] […] seotud otsustest, sealhulgas põhjustest, miks otsustati mitte sõlmida […] lepingut, mille kohta on esitatud hanketeade […].”

11

Seadusandliku dekreedi nr 163/2006 artikli 11 lõikes 9 on järgmises sõnastuses viidatud konkreetselt ametiasutuse õigusele tunnistada omaenda akt kehtetuks, peatada selle täitmine või muuta seda (kaalutlusõigus):

„Kui hankelepingu sõlmimise otsus on jõustunud, sõlmitakse hankeleping 60 päeva jooksul […], ilma et see mõjutaks ametiasutuse kaalutlusõigust kehtivates õigusnormides ette nähtud juhtudel.”

12

Ametiasutuse õigus tunnistada omaenda akt kehtetuks on kõigis haldusmenetlustes kohaldatava üldpõhimõttena ette nähtud 7. augusti 1990. aasta seaduse nr 241 uute normide kohta, mis käsitlevad haldusmenetlust ja õigust tutvuda haldusdokumentidega (legge n. 241 – Nuove norme in materia di procedimento amministrativo e di diritto di accesso ai documenti amministrativi, GURI nr 192, 18.8.1990, lk 7) artiklis 21 quinquies. See artikkel on sõnastatud järgmiselt:

„Vahepeal ilmnenud avaliku huvi põhjustel või juhul, kui faktilised asjaolud muutuvad või algsele avalikule huvile antakse uus hinnang, võib lõpliku haldusmeetme kehtetuks tunnistada ametiasutus, kes selle meetme võttis, või muu seaduses ette nähtud ametiasutus; kehtetuks tunnistamise korral ei oma kehtetuks tunnistatud meede enam sellest hetkest alates tagajärgi”.

13

AREU algatas 28. detsembri 2010. aasta otsusega avaliku hankemenetluse „elundite siirdamise raames bioloogilise materjali, kirurgilise personali ja patsientide veo teenuse” kohta hankelepingu sõlmimiseks. Hankelepingu kestuseks oli ette nähtud kaks aastat, mida oli võimalik pikendada 12 kuu võrra, ning hankeleping pidi sõlmitama majanduslikult soodsaima pakkumuse alusel.

14

Selle hankelepingu sõlmimiseks korraldatud hankemenetluses osalesid neli äriühingut; valikukomitee kõrvaldas neist kolm menetlusest tehniliste pakkumuste hindamise raames. Hankija tunnistas 10. mai 2011. aasta kirjalikku aruandesse kantud otsusega edukaks hankemenetlusse jäänud ainsa äriühingu, st Croce Amica One’i pakkumuse. Sellegipoolest, arvestades sellega, et olid täidetud siseriiklikes õigusnormides ette nähtud „nn pakkumuse anormaalsuse kohustusliku kontrollimise” kohustuse esinemise tingimused, sest hinna ja muude hinnatavate asjaolude eest antud punktid olid võrdsed nelja viiendikuga hanketeates ette nähtud vastavatest piirmääradest või neist suuremad, palus hankija estada tõendid seoses Croce Amica One’i esitatud tehnilise pakkumusega. Sellise kontrolli tulemusel otsustas valikukomitee 23. juuni 2011. aasta kirjalikku aruandesse kantud otsusega, et pakkumus oli anormaalne.

15

Samal ajal võtsid pädevad talitused eeskätt Croce Amica One’i seadusliku esindaja vastu pettuse ja teadliku valeandmete esitamise suhtes algatatud esialgse kriminaaluurimise raames tõenditena hoiule selle äriühinguga seonduvad dokumendid.

16

AREU teavitas Corce Amica One’i ning üht teist asjaomases hankemenetluses osalenud äriühingut 21. juuli 2011. aasta teatisega sellest, et ta oli ametiasutustele kuuluva kaalutlusõiguse alusel otsustanud algatada menetluse hanketeate kehtetuks tunnistamiseks.

17

AREU peadirektor otsustas 8. septembri 2011. aasta aktiga jätta Croce Amica One’iga hankeleping sõlmimata ja tühistada ühtlasi kogu hankemenetlus. Hankija märkis selles otsuses järgmist: „arvestades, et kirjeldatud asjaoludel – isegi kui jätta kõrvale pakkumuse anormaalsuse küsimus – ei saa AREU igal juhul ilmselge kohatuse tõttu ja hea halduse põhimõttega seonduvatel põhjustel sõlmida teenuste hankelepingut pakkujaga Croce Amica One […] ega teenuse vältimatust vajalikkusest tulenevalt ka oodata hankelepingu sõlmimiseks ära kriminaalkohtu otsust ega isegi mitte kriminaaluurimise tulemust”.

18

Hankija ei algatanud põhikohtuasjas kõne all oleva riigihankelepingu sõlmimiseks uut menetlust ja usaldas selle esemeks oleva teenuse osutamise erandkorras kahele ühingule.

19

Croce Amica One vaidlustas 2. novembril 2011 esitatud kaebusega eelotsusetaotluse esitanud kohtus hankija 8. septembri 2011. aasta otsuse, mida on nimetatud käesoleva kohtuotsuse punktis 17, nõudes selle tühistamist ja selle täitmise ajutist peatamist. Lisaks sellele esitas ta nõude hüvitada kahju, mis tema väitel sellest otsusest tekkis.

20

Tribunale di Milano (Milano esimese astme kohus) 14. mai 2013. aasta määrusega anti Croce Amica One’i seaduslik esindaja koos ühe teise süüdistatavaga kohtu alla seoses eeskätt hankemenetluse seaduspärase läbiviimise takistamises seisneva süüteoga, kuivõrd huvitatud isikut kahtlustati hankelepingu sõlmimise eesmärgil 15 võltsitud tunnistustuse esitamises kiirabiauto turvalise juhtimise kursusel osalemise kohta.

21

Eelotsusetaotluse esitanud kohus on seisukohal, et üldiselt ja ilma et see mõjutaks ametiasutuse kaalutlusõigust riigihangete valdkonnas, rikkus hankija direktiivi 2004/18 artiklit 45 – eeskätt seoses selles sättes nimetatud „kandidaadi või pakkuja isikliku olukorraga” – seeläbi, et lähtus ilmselt administratiivse kohasusega seonduvatest põhjustest (mis on tingitud asjaolust, et oli käimas kriminaaluurimine selle äriühingu seadusliku esindaja vastu, mille pakkumus tunnistati edukaks).

22

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et kõnealuse sätte alusel saab pakkuja menetlusest kõrvaldada ainult juhul, kui ta on jõustunud kohtuotsusega süüdi mõistetud.

23

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on liidu õiguse seisukohast kahtlusi ka omaenda asjaomase pädevuse ulatuses, sest ta leiab, et selline pädevus ei saa piirduda avaliku võimu teostamisega seotud väliste rikkumiste kontrolliga. Ta leiab, et direktiivi 2004/18 artikli 45 sõnastuse ja ratio legis’ega on täielikult vastuolus asjaolu, et halduskohtule ei ole omistatud ulatuslikku kontrollipädevust selliste faktiliste või õiguslike asjaolude üle, nagu on käesolevas asjas sellise äriühingu seadusliku esindaja kriminaalvastutuse jõustunud kohtuotsusega tuvastamise puudumine, kelle pakkumus tunnistati esialgu edukaks.

24

Nende kaalutlustega arvestades otsustas Tribunale amministrativo regionale per la Lombardia (Lombardia maakonna halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

25

Nende küsimustega, mida on sobilik analüüsida koos, soovitakse sisuliselt teada saada, kas direktiivi 2004/18 artikkel 45 takistab juhul, kui selles artiklis ette nähtud hankemenetlusest kõrvaldamise aluste kohaldamise tingimused ei ole täidetud, hankijal võtta vastu otsus mitte sõlmida riigihankelepingut, mille kohta viidi läbi hankemenetlus, ning jätta sõlmimata hankeleping ainsa hankemenetlusse jäänud pakkujaga, kelle pakkumus oli edukaks tunnistatud.

26

Nende küsimuste sõnastus ja viide direktiivi 2004/18 artiklile 45 on seletatavad sellega, et AREU peadirektor otsustas 8. septembril 2011 esiteks jätta asjaomases riigihankemenetluses Croce Amica One’iga hankeleping sõlmimata ja teiseks tühistada asjaomane hankemenetlus.

27

Kohe sissejuhatuseks tuleb märkida, et vaatamata sellele, et eelotsusetaotluses viidatakse direktiivi 2004/18 artiklile 45, tuleneb Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust, et põhikohtuasjas vaidluse all olev akt on hankija otsus tunnistada hanketeade kehtetuks ning tühistada hankemenetlus. See otsus on eraldiseisev otsusest, millega kõrvaldatakse pakkuja hankemenetlusest direktiivi artikli 45 alusel.

28

Selles kontekstis tuleb märkida, et ehkki põhikohtuasjas kõne all oleva hanketeate kehtetuks tunnistamise täpseid põhjuseid ei ole Euroopa Kohtule teatavaks tehtud, näib eelotsusetaotluse esitanud kohus seostavat Croce Amica One’i seadusliku esindaja käitumist ainuüksi nende hankemenetlusest kõrvaldamise alustega, mis on seotud kriminaalõigusega ning eeldavad süüdimõistmist jõustunud kohtuotsusega (st direktiivi 2004/18 artikli 45 lõikes 1 ja lõike 2 punktis c ette nähtud alused). Selle kohta on otstarbekas täpsustada, et direktiivi artikli 45 lõike 2 punktides d ja g ette nähtud hankemenetlusest kõrvaldamise alused annavad hankijale samuti õiguse kõrvaldada hankemenetlusest iga ettevõtja, kes on raskelt eksinud ametialaste käitumisreeglite vastu, kui ostja suudab seda mis tahes viisil tõendada, või kes on pakkumuste kvalitatiivse valiku jaoks nõutavate andmete esitamisel süüdi raskes pettuses või jätnud sellised andmed esitamata, ilma et seejuures oleks nõutav, et ettevõtja oleks jõustunud kohtuotsusega süüdi mõistetud.

29

Hanketeate kehtetuks tunnistamise otsus peab olema kooskõlas direktiivi 2004/18 artikli 41 lõikega 1 ja artikliga 43.

30

Direktiivi 2004/18 artikli 41 lõige 1 näeb ette kohustuse teavitada taotlejaid ja pakkujaid võimalikult kiiresti sellisest otsusest ja selle tegemise põhjustest ning direktiivi artikkel 43 seab kohustuse märkida sellised põhjused kirjalikus aruandes, mis tuleb koostada iga riigihankelepingu kohta. Direktiiv 2004/18 ei sisalda aga ühtegi sätet, mis näeks ette sellise otsuse sisule või vormile kehtivad nõuded.

31

Selle kohta on sobilik meenutada Euroopa Kohtu praktikat, mille kohaselt nõukogu 14. juuni 1993. aasta direktiivi 93/37/EMÜ, millega kooskõlastatakse riiklike ehitustöölepingute sõlmimise kord (EÜT L 199, lk 54; ELT eriväljaanne 06/02, lk 163), artikli 8 lõige 2, mis on direktiivi 2004/18 artikli 41 lõikega 1 analoogne säte, ei piira hankija õigust jätta hankeleping sõlmimata nii, et see on lubatud vaid erandjuhtudel või nii, et selleks peab tingimata esinema oluline põhjus (kohtuotsus Fracasso ja Leitschutz, C‑27/98, EU:C:1999:420, punktid 23 ja 25).

32

Samuti on Euroopa Kohus märkinud, et nõukogu 18. juuni 1992. aasta direktiivi 92/50/EMÜ, millega kooskõlastatakse riiklike teenuslepingute sõlmimise kord (EÜT L 209, lk 1; ELT eriväljaanne 06/01, lk 322), artikli 12 lõige 2, mis on samuti direktiivi 2004/18 artikli 41 lõikega 1 analoogne säte, näeb küll juhul, kui hankija otsustab hanketeate kehtetuks tunnistada, ette kohustuse teatada taotlejatele ja pakkujatele oma otsuse põhjustest, kuid ei pane sellele hankijale kohustust viia hankimismenetlus lõpuni (vt kohtuotsus HI, C‑92/00, EU:C:2002:379, punkt 41).

33

Euroopa Kohus on siiski pidanud oluliseks rõhutada, et hanketeate kehtetuks tunnistamise otsuse aluseks olevatest põhjustest teatamise nõue on tingitud soovist tagada selliste riigihankemenetluste teatav minimaalne läbipaistvuse tase, mille suhtes kohaldatakse liidu õigusnorme, ning sellest tulenevalt võrdse kohtlemise põhimõtte järgimine, mis on nimetatud õigusnormide aluseks (vt selle kohta kohtuotsus HI, EU:C:2002:379, punktid 45 ja 46 ning seal viidatud kohtupraktika).

34

Euroopa Kohus on märkinud ka seda, et direktiivi 89/665 artikli 1 lõige 1 nõuab, et hankija otsust hanketeade kehtetuks tunnistada oleks võimalik vaidlustada ning vajaduse korral ka tühistada riigihankealaste liidu õigusnormide või neid ülevõtvate liikmesriigi õigusnormide rikkumise tõttu. Lisaks sellele on Euroopa Kohus väljendanud seisukohta, et isegi juhul, kui hankijal on kohaldatavate siseriiklike õigusnormide alusel hanketeate kehtetuks tunnistamise osas ulatuslik kaalutlusruum, peab liikmesriigi kohtutel olema direktiivi 89/665 alusel võimalik kontrollida hanketeate kehtetuks tunnistamise otsuse kooskõla liidu asjakohaste õigusnormidega (vt kohtuotsus HI, EU:C:2002:379, punktid 55 ja 62).

35

Nii ei ole liidu õigusega vastuolus see, kui liikmesriigid näevad oma õigusnormides ette võimaluse võtta vastu hanketeate kehtetuks tunnistamise otsus. Selline hanketeate kehtetuks tunnistamise otsus võib nii tugineda põhjustel, mis on seotud eeskätt hinnanguga, kas avaliku huvi seisukohast on kohane viia hankemenetlus lõpuni, arvestades muu hulgas majandusliku konteksti, faktiliste asjaolude või ka asjaomase hankija vajaduste võimaliku muutumisega. Selline otsus võib põhineda ka asjaolul, et konkurents ei ole piisava tasemega, kuivõrd asjaomase riigihankemenetluse tulemusel osutus vaid üks pakkuja võimeliseks asjaomast riigihankelepingut täitma.

36

Seetõttu, ning tingimusel, et on järgitud läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid, ei ole hankija kohustatud algatatud riigihankemenetlust lõpuni viima ja asjaomast lepingut sõlmima, isegi kui hankemenetlusse on jäänud ainult üks pakkuja.

37

Eelnevate kaalutlustega arvestades tuleb esimesele, teisele ja kolmandale küsimusele vastata, et direktiivi 2004/18 artikli 41 lõiget 1 ning artikleid 43 ja 45 tuleb tõlgendada nii, et kui artiklis 45 ette nähtud hankemenetlusest kõrvaldamise aluste kohaldamise tingimused ei ole täidetud, ei takista see artikkel hankijal võtta vastu otsust mitte sõlmida riigihankelepingut, mille kohta viidi läbi hankemenetlus, ning jätta hankeleping sõlmimata ainsa hankemenetlusse jäänud pakkujaga, kelle pakkumus oli edukaks tunnistatud.

38

Oma neljanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada saada, kas liidu õiguse kohaselt saab pädev liikmesriigi kohus teostada hankija otsuse üle täielikku kontrolli, st kontrolli, mis võimaldab tal arvesse võtta pakkujate pakkumuste usaldusväärsust ja sobivust ning asendada hankija hinnang hanketeate kehtetuks tunnistamise kohasusele omaenda hinnanguga.

39

Tuleb rõhutada, et vastavalt Euroopa Kohtu praktikale on otsus tunnistada hanketeade kehtetuks üks „tellijate otsustest”, mille vaidlustamiseks on liikmesriigid direktiivi 89/665 artikli 1 lõike 1 kolmanda lõigu alusel kohustatud kehtestama siseriiklikus õiguses menetlused, mille eesmärk on tagada asjaomaste riigihankealaste liidu materiaalõiguse normide ja neid ülevõtvate liikmesriigi õigusnormide järgimine (vt selle kohta kohtuotsused HI, EU:C:2002:379, punktid 53–55, ja Koppensteiner, C‑15/04, EU:C:2005:345, punkt 29).

40

Direktiiv 89/665 piirdub liikmesriikides juba olemasolevate mehhanismide kooskõlastamisega, et tagada riigihankealaseid materiaalõigusnorme sisaldavate direktiivide täielik ja tõhus kohaldamine, ja ei määratle sõnaselgelt nende õiguskaitsevahendite ulatust, mille liikmesriigid peavad selles osas kehtestama. Seetõttu tuleb küsimust, milline ulatus on direktiivis 89/665 nimetatud vaidlustamismenetluste raames teostataval kohtulikul kontrollil, analüüsida lähtudes direktiivi eesmärgist ning hoolitsedes selle eest, et ei kahjustataks direktiivi tõhusust (kohtuotsus HI, EU:C:2002:379, punktid 58 ja 59).

41

Selle kohta on sobilik meenutada, et vaidlustamissüsteemi ülesannet on reguleeritud direktiivi 89/665 artikli 1 lõike 1 kolmandas lõigus, mille kohaselt liikmesriigid võtavad seoses direktiivi 2004/18 reguleerimisalasse kuuluvate lepingutega vajalikud meetmed, tagamaks, et hankijate otsuseid saaks läbi vaadata tõhusalt ning eelkõige võimalikult kiiresti, kui põhjenduseks on kõnealuste otsuste vastuolu riigihankeid käsitlevate liidu õigusaktide või neid ülevõtvate siseriiklike õigusnormidega.

42

Sellest tuleneb, et nimetatud sättes ette nähtud vaidlustamismenetluste eesmärk on tagada liidu õiguse – eeskätt direktiivi 2004/18 – asjakohaste sätete või neid siseriiklikku õigusesse ülevõtvate sätete järgimine.

43

On oluline rõhutada, et selline õiguspärasuse kontroll ei saa olla piiratud hankija otsuste omavolilise laadi puudumise kontrollimisega (vt selle kohta kohtuotsus HI, EU:C:2002:379, punkt 63).

44

Seega tuleb vaidlustamise korral kontrollida otsuse õiguspärasust, mitte kohasust.

45

Kui mingis valdkonnas puuduvad konkreetsed liidu õigusnormid, tuleb kohtuliku kontrolli tingimused kehtestada siseriiklike menetlusnormidega, tagades võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtte järgimise (vt selle kohta kohtuotsus HI, EU:C:2002:379, punkt 68). Nii võib liikmesriigi seadusandja anda pädevatele liikmesriigi kohtutele ulatuslikuma pädevuse, et nad saaksid kontrollida ka otsuse kohasust.

46

Seetõttu tuleb neljandale küsimusele vastata, et riigihankealaseid liidu õigusnorme ja eeskätt direktiivi 89/665 artikli 1 lõike 1 kolmandat lõiku tuleb tõlgendada nii, et selles sättes ette nähtud kontroll on hankija otsuste õiguspärasuse kontroll, mille eesmärk on tagada asjakohaste liidu õigusnormide või neid ülevõtvate siseriiklike õigusnormide järgimine, kusjuures see kontroll ei saa olla piiratud üksnes hankija otsuste omavolilise laadi puudumise kontrollimisega. See ei takista aga liikmesriigi seadusandjal anda pädevatele liikmesriigi kohtutele otsuse kohasuse kontrollimise pädevust.

47

Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab: