—

Ascendi Beiras Litoral e Alta, Auto Estradas das Beiras Litoral e Alta SA, esindaja: advogado F. Fernandes Lourenço,

—

Portugali valitsus, esindajad: L. Inez Fernandes, J. Menezes Leitão ja A. Cunha,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: P. Guerra e Andrade ja L. Lozano Palacios,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada nõukogu 17. juuli 1969. aasta direktiivi 69/335/EMÜ kapitali suurendamise kaudse maksustamise kohta (EÜT L 249, lk 25; ELT eriväljaanne 09/01, lk 11) [mõiste „kapitali suurendamine” asemel on edaspidi kasutatud täpsemat vastet „kapitali koondumine”], mida on muudetud nõukogu 10. juuni 1985. aasta direktiiviga 85/303/EMÜ (EÜT L 156, lk 23; ELT eriväljaanne 09/01, lk 122), artikleid 4 ja 7 ning artikli 10 punkti a.

2

Taotlus on esitatud Ascendi Beiras Litoral e Alta, Auto Estradas das Beiras Litoral e Alta SA (edaspidi „Ascendi”) ja Autoridade Tributária e Aduaneira (maksu- ja tolliamet) vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab viimati nimetatud ametiasutuse 6. augusti 2012. aasta otsust mitte tagastada Ascendile tempelmaksu, mis tasuti ajavahemikul detsembrist 2004 kuni novembrini 2006 seoses nelja kapitali suurendamise tehinguga (edaspidi „vaidlusalune otsus”).

3

Vastavalt direktiivi 69/335 põhjendusele 1 on direktiivi eesmärk soodustada kapitali vaba liikumist, mida peetakse siseturu loomisel oluliseks põhivabaduseks. Tulenevalt selle direktiivi põhjendustest 6–8 on direktiivi eesmärk ühtlustada Euroopa Liidus asuvate äriühingute kapitali sissemaksetelt võetavat maksu, kehtestades kapitali koondumistele ühtse maksu, mida võib ühisturul kohaldada ühekordselt ja kaotades kõik muud ühtse kapitalimaksuga samaväärsed kaudsed maksud.

4

Direktiivi 69/335 artikkel 1 näeb selles osas ette, et „[l]iikmesriigid võtavad kapitaliühingute kapitali sissemaksetelt artiklite 2–9 sätetele vastavalt ühtlustatud maksu, edaspidi „kapitalimaks””.

5

Direktiiv 85/303 tegi direktiivis 69/335 teatavaid sisulisi muudatusi, eelkõige viimase artikli 4 lõikes 2 ja artiklis 7. Direktiivi 85/303 põhjendustes 2–4 on märgitud:

„kapitalimaksu majanduslik mõju kahjustab ettevõtjate liitumist ja arengut; selline mõju on eriti kahjulik praeguses majandusolukorras, kus on tungivalt tarvis eelistada investeerimise soodustamist;

nimetatud eesmärkide saavutamise parim vahend oleks kapitalimaksu kaotamine; teatavatele liikmesriikidele on siiski vastuvõetamatu tulude vähenemine, mis sellisest meetmest tuleneks; liikmesriikidele tuleb seepärast anda võimalus vabastada kapitalimaksust või allutada kapitalimaksule osa või kõik selle kohaldamisalasse kuuluvad tehingud […];

tuleks teha kohustuslikuks vabastada maksust tehingud, millele praegu kohaldatakse vähendatud kapitalimaksu määra.”

6

Direktiiv 69/335 sätestas direktiiviga 85/303 muudetud redaktsiooni (edaspidi direktiiv „69/335”) artiklis 4:

„1.   Kapitalimaksuga maksustatakse järgmised tehingud:

[…]

[…]

2.   Järgmisi tehinguid võib ulatuses, milles neile 1. juuli 1984. aasta seisuga kohaldati 1% suurust maksumäära, olla edaspidi maksustatud kapitalimaksuga:

[…]”

7

Direktiivi 69/335 artikkel 7 sätestab:

„1.   Liikmesriigid vabastavad kapitalimaksust artiklis 9 nimetamata tehingud, mis 1. juuli 1984. aasta seisuga olid maksust vabastatud või millele kohaldati maksumäära kuni 0,5%.

Vabastamise aluseks on nimetatud kuupäeval vabastuse saamiseks või vajaduse korral kuni 0,5% suuruse maksumäära kehtestamiseks kehtinud tingimused.

[…]

2.   Liikmesriigid võivad kõik lõikes 1 nimetamata tehingud kapitalimaksust vabastada või kohaldada neile ühetaolist maksumäära suurusega kuni 1%.

[…]”.

8

Direktiivi 69/335 artikli 10 punkt a nägi ette järgmist:

„Kapitalimaksule lisaks ei võta liikmesriigid tulunduslikelt äriühingutelt, ühistutelt või muudelt juriidilistelt isikutelt mis tahes muid makse:

[…]”.

9

Direktiivi 85/303 ülevõtmise lõpptähtaeg oli 1. jaanuar 1986.

10

Direktiiv 69/335 tunnistati kehtetuks nõukogu 12. veebruari 2008. aasta direktiiviga 2008/7/EÜ kapitali suurendamise kaudse maksustamise kohta (ELT L 46, lk 11). Kõnealune kehtetuks tunnistamine toimus siiski pärast põhikohtuasjas käsitletavaid asjaolusid.

11

28. novembri 1932. aasta dekreetseadusega nr 21196, selle seaduse 1. juulil 1984 kehtinud redaktsioonis, heaks kiidetud tempelmaksu üldtariifide (Tabela Geral do Imposto de Selo, edaspidi „TGIS”) artikkel 145 sätestas:

„Äriühingute kapitali suurendamine, suurendamise summalt:

1.   Punktides a ja c mainitud äriühingute puhul lisatakse artikli 93 määr.

2.   Maksust on vabastatud kapitali suurendamine, mis tehakse rahaliste sissemaksetega.”

12

18. juuni 1991. aasta dekreetseadus nr 223/91, millega anti TGIS‑i artikli 145 lõikele 2 uus sõnastus, vabastas tempelmaksust „kapitaliühingute kapitali suurendamise tehingud”, nii et tempelmaksust olid vabastatud kapitaliühingute kapitali mis tahes suurendamised, olenemata sellest, kuidas need toimusid.

13

14. detsembri 2001. aasta dekreetseaduse nr 322-B/2001 kohaselt maksustati pärast TGIS‑i artikli 26 lõike 3 lisamist tempelmaksuga (maksumääraga 0,4% kapitali suurendamise väärtusest) kõik kapitaliühingute kapitali suurendamised, olenemata sellest, kuidas need toimusid.

14

Ajavahemikus 15. detsembrist 2004 kuni 29. novembrini 2006 suurendas kapitaliühing Ascendi oma kapitali neljal korral aktsionäride varem rahas tehtud kõrvalsooritustest tulenevate võlanõuete ümberarvestamisega kapitaliks. Ascendi pidi maksma maksu kogusummas 205381,95 eurot nende kapitali suurendamiste eest tempelmaksuna ning registri- ja notaritasudena.

15

Ascendi esitas 28. märtsil 2008 Autoridade Tributária e Aduaneirale taotluse saada tagasi nimetatud tehingutega seoses tasutud tempelmaksu summad. Nimetatud taotlus jäeti vaidlusaluse otsusega rahuldamata.

16

Ascendi kaebas selle otsuse peale Tribunal Arbitral Tributáriole (maksuvaidlusi lahendav vahekohus).

17

Tribunal Arbitral Tributário leiab oma eelotsusetaotluses esiteks, et ta vastab kõikidele ELTL artiklis 267 sätestatud tingimustele, et teda saaks pidada liikmesriigi kohtuks selle artikli mõttes.

18

Seejärel küsib Tribunal Arbitral Tributário, kas dekreetseadus nr 322-B/2001, millel vaidlusalune otsus põhineb, on kooskõlas direktiivi 69/335 artiklitega 4 ja 7 ning artikli 10 punktiga a. Selleks viitab ta kõigepealt Ascendi väidetele, mille kohaselt olid kapitali suurendamise tehingud Portugalis vastavalt dekreetseadusele nr 223/91 alates 1991. aastast tempelmaksust vabastatud ning konkreetselt rahaliste sissemaksetega tehtud kapitali suurendamised olid sellest maksust vabastatud alates 1984. aasta maist. Seega rikub Ascendi sõnul dekreetseadusega nr 322‑B/2001 tempelmaksu taaskehtestamine 2001. aastal selle direktiivi sätteid.

19

Tribunal Arbitral Tributário juhib tähelepanu, et Autoridade Tributária e Aduaneira on need väited vaidlustanud. Viimase sõnul näeb direktiivi 69/335 artikli 7 lõige 1 kapitali suurendamise osas üksnes liikmesriikidele ette kohustuse vabastada kapitalimaksust tehingud, mis 1. juulil 1984 olid maksust vabastatud või millele kohaldati 0,5‑protsendilist või madalamat maksumäära. See säte ei puuduta põhikohtuasjas kõnealuseid kapitali suurendamise tehinguid, mis tehti muul viisil kui rahalise sissemaksena. 1. juulil 1984 nägid siseriiklikud õigusnormid selliste tehingute puhul ette tempelmaksu kohaldamise kõrgemas määras kui 0,5%.

20

Tribunal Arbitral Tributário leiab lõpuks, et Euroopa Kohtu praktikast selget vastust sellele küsimusele ei leia. Kohtuasjas Optimus – Telecomunicações tehtud otsuses (C‑366/05, EU:C:2007:366) tehti kapitali suurendamise tehing rahalise sissemaksena. Viimati nimetatud tehing oli erinevalt põhikohtuasjas kõnealusest tehingust 1. juulil 1984 tempelmaksust vabastatud.

21

Neil asjaoludel otsustas Tribunal Arbitral Tributário menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas […] direktiivi 69/335 […] artikli 4 lõike 1 punktiga c ja lõike 2 punktiga a, artikli 7 lõikega 1 ning artikli 10 punktiga a on vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid, nagu on sätestatud 14. detsembri 2001. aasta dekreetseaduses nr 322‑B/2001, mille kohaselt maksustatakse tempelmaksuga kapitaliühingute kapitali suurendamised, mis tehakse äriühingule varem aktsionäride tehtud kõrvalsooritustest tulenevate võlanõuete kapitaliks ümberarvestamisega, kuigi need kõrvalsooritused tehti rahas, arvestades asjaolu, et 1. juulil 1984 kehtis siseriiklikus õiguses sel viisil tehtud kapitali suurendamiste suhtes tempelmaks määraga 2% ning et samal kuupäeval olid rahaliste sissemaksetega tehtud kapitali suurendamised nimetatud maksust vabastatud?”

22

Kõigepealt tuleb analüüsida küsimust, kas Tribunal Arbitral Tributáriot tuleb pidada liikmesriigi kohtuks ELTL artikli 267 mõttes.

23

Sellega seoses tuleb märkida, et Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võtab Euroopa Kohus selleks, et hinnata, kas eelotsusetaotluse esitanud organ kujutab endast „kohut” ELTL artikli 267 tähenduses – küsimus, mis kuulub üksnes liidu õiguse valdkonda – arvesse järgmisi asjaolusid nende kogumis: organi õiguslik alus, alalisus, otsuste kohustuslikkus, menetluse võistlevus, õigusnormide kohaldamine selle organi poolt ning tema sõltumatus (kohtuotsus Belov, C‑394/11, EU:C:2013:48, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika). Pealegi võib liikmesriigi kohus saata asja Euroopa Kohtule vaid juhul, kui tegemist on poolelioleva vaidlusega ja see kohus peab vastava menetluse raames tegema kohtuotsuse jõudu omava lahendi (vt eelkõige kohtuotsused Syfait jt, C‑53/03, EU:C:2005:333, punkt 29, ja Belov, EU:C:2013:48, punkt 39).

24

Põhikohtuasjas nähtub eelotsuses välja toodud asjaoludest, et maksuvaidlusi lahendavad vahekohtud on loodud õiguslikul alusel. Vahekohtud on kantud ka Portugali Vabariigi põhiseaduse kohtuid käsitleva artikli 209 loetellu. Lisaks sätestab 20. jaanuari 2011. aasta dekreetseaduse nr 10/2011, mis käsitleb maksuvahekohtu õiguslikku korda, artikkel 1, et maksuvahekohtu menetlus kujutab endast maksuvaidluste kohtuliku lahendamise alternatiivset viisi ja selle dekreetseaduse artikkel 2 annab maksuvahekohtutele maksuasjades üldise pädevuse hinnata mis tahes maksu õiguspärasust ja tasumist.

25

Pealegi vastavad maksuvahekohtud maksuvaidluste kohtuliku lahendamise süsteemi osana alalisuse nõudele.

26

Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 37, siis kuigi Tribunal Arbitral Tributário koosseis on ajutine ning lõpeb üheaegselt asjaga, mille lahendamiseks need on nimetatud, on Tribunal Arbitral Tributário tervikuna võttes süsteemi osana siiski alaline.

27

Mis puutub kohtu kohustuslikkusse, siis tuleb meenutada, et see asjaolu konventsionaalse vahekohtu puhul puudub, kuna lepingupooltel ei ole õiguslikku ega faktilist kohustust anda oma erimeelsusi vahekohtu lahendada ning asjaomase liikmesriigi ametiasutused ei ole seotud vahekohtutee valimisega ning neil ei ole ka võimalust omal algatusel sekkuda vahekohtuniku juures toimuvasse (kohtuotsus Denuit ja Cordenier, C‑125/04, EU:C:2005:69, punkt 13 ja seal viidatud kohtupraktika, ning kohtumäärus Merck Canada, C‑555/13, EU:C:2014:92, punkt 17).

28

Seevastu on Euroopa Kohus siiski tunnistanud vastuvõetavaks eelotsuse küsimused, mis talle oli esitanud õiguslikul alusel tegutsev vahekohus, mille otsused olid pooltele siduvad ja mille pädevus ei sõltunud poolte kokkuleppest (kohtumäärus Merck Canada, EU:C:2014:92, punkt 18 ja seal viidatud kohtupraktika).

29

Nagu tõi välja kohtujurist oma ettepaneku punktides 28 ja 40, eristub Tribunal Arbitral Tributário, kelle otsused on dekreetseaduse nr 10/2011 artikli 24 lõike 1 alusel pooltele siduvad, vahekohtust selle kitsamas tähenduses. Nimelt tuleneb tema pädevus vahetult dekreetseaduse nr 10/2011 sätetest ja ei sõltu seetõttu poolte tahte eelnevast väljendusest viia vaidlus vahekohtusse (vt analoogia alusel kohtuotsus Danfoss, 109/88, EU:C:1989:383, punkt 7). Seega, kui maksumaksja nõuab oma vaidluse viimist vahekohtusse, on Tribunal Arbitral Tributário vastavalt dekreetseaduse nr 10/2011 artikli 4 lõikele 1 maksu- ja tolliküsimustes kohustuslik.

30

Menetluse võistlev laad maksuvahekohtutes on tagatud dekreetseaduse nr 10/2011 artiklitega 16 ja 28. Lisaks näeb viimati nimetatud dekreetseaduse artikli 2 lõige 2 ette, et maksuvahekohtud „teevad otsuse kooskõlas õigusnormidega, õigluse põhimõttele tuginemine on välistatud”.

31

Mis puutub maksuvahekohtute sõltumatusse, siis nähtub eelotsusetaotlusest esiteks, et Tribunal Arbitral Tributário moodustavad vahekohtunikud, kelle lahendada on antud põhikohtuasja vaidlus, nimetatakse dekreetseaduse nr 10/2011 artikli 6 kohaselt Conselho Deontológico do Centro de Arbitragem Administrativa (haldusvahekohtukeskuse kutse-eetikanõukogu) poolt selle asutuse koostatud vahekohtunike nimekirjast.

32

Teiseks, dekreetseaduse nr 10/2011 artikkel 9 sätestab, et vahekohtunikud peavad vastama erapooletuse ja sõltumatuse põhimõtetele. Dekreetseaduse artikli 8 lõige 1 näeb vahekohtuniku ülesande täitmise takistusena seda, kui vahekohtuniku ja ühe vaidluse poole vahel on mis tahes perekondlik või ametialane side. Tagatud on ka see, et asjaomane organ tegutseb selle otsuse, mille peale kaebus on esitatud, vastu võtnud asutuse suhtes kolmanda isikuna (vt kohtuotsus RTL Belgium, C‑517/09, EU:C:2010:821, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika, ning kohtumäärus Devillers, C‑167/13, EU:C:2013:804, punkt 15).

33

Lõpuks, nagu tuleneb dekreetseaduse nr 10/2011 artiklist 1, teevad maksuvahekohtud otsuseid menetluse raames, mille tulemusel tehakse kohtuotsuse jõudu omav lahend.

34

Kõikidest eelnevatest kaalutlustest tuleneb, et eelotsuse esitanud organil on kõik vajalikud tunnused, et seda saaks käsitada liikmesriigi kohtuna ELTL artikli 267 tähenduses.

35

Seega on Euroopa Kohus pädev vastama eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele.

36

Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib sisuliselt seda, kas direktiivi 69/335 artiklitega 4 ja 7 ning artikli 10 punktiga a on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, millega taaskehtestatakse tempelmaks kapitaliühingu kapitali suurendamise tehingutele, mis 1. juulil 1984 olid selle maksuga maksustatavad, kuid hiljem maksust vabastati?

37

Ascendi sõnul olid põhikohtuasjas kõnesolevad tehingud kehtiva siseriikliku õiguse kohaselt 1. juulil 1984 tempelmaksust juba vabastatud.

38

Selles osas tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu ülesanne ei ole tõlgendada eelotsusemenetluses siseriiklikke õigusnorme ega hinnata põhikohtuasja ümbritsevat faktilist konteksti, kuna see ülesanne kuulub üksnes eelotsusetaotluse esitanud kohtu pädevusse (vt kohtuotsused Angelidaki jt, C‑378/07–C‑380/07, EU:C:2009:250, punkt 48, ning van Delft jt, C‑345/09, EU:C:2010:610, punkt 114).

39

Eelotsusetaotluse sõnastuse kohaselt kehtis 1. juulil 1984 siseriiklikus õiguses sellistele kapitali suurendamise tehingutele, nagu on põhikohtuasjas tempelmaks määraga 2%.

40

Mis puudutab küsimust, kas direktiivi 69/335 sätetega on vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid nagu põhikohtuasjas, siis tasub esmalt meenutada, et nende õigusnormide kohaselt maksustatakse tempelmaksuga kapitaliühingu kapitali suurendamise tehingud. Mis puudutab kapitali koondumise kui sellise maksustamist, siis kujutab tempelmaks endast kapitalimaksu direktiivi 69/335 artikli 1 mõttes.

41

Neil asjaoludel ei ole direktiivi 69/335 artikli 10 tõlgendamine, mis käsitleb vaid kaudseid makse ja mitte kapitalimaksu, põhikohtuasja vaidluse lahendamisel asjassepuutuv.

42

Tuleb sedastada, et põhikohtuasjas kõnealused tehingud kuuluvad direktiivi 69/335 artikli 4 lõike 1 punkti c kohaldamisalasse. Asjaomase kapitaliühingu kapitali suurendamine erineval viisil tehti „mis tahes varalise sissemaksega” selle sätte mõttes, nimelt selle äriühingu aktsionäride varem rahas tehtud kõrvalsooritustest tulenevate võlanõuete ümberarvestamisega kapitaliks.

43

Mis puudutab direktiivi 69/335 artikli 4 lõikes 1 nimetatud tehinguid, siis näeb see säte ette, et need tehingud „maksustatakse kapitalimaksuga”.

44

Vaatamata artikli 4 lõike 1 sõnastusele tuleneb selle direktiivi artiklist 7, et puudub kohustus maksustada kapitalimaksuga tehinguid, mis kuuluvad esimesena nimetatud sätte kohaldamisalasse.

45

Seevastu leidis Euroopa Kohus, et direktiivi 69/335 artikli 7 lõige 1 sisaldab liikmesriikidele selget ja tingimusteta kohustust vabastada kapitalimaksust kõik selle direktiivi kohaldamisalasse kuuluvad tehingud, mis 1. juulil 1984 olid maksust vabastatud või millele kohaldati maksumäära kuni 0,5% (vt kohtuotsused Optimus – Telecomunicações, EU:C:2007:366, punkt 30, ja Pak-Holdco, C‑372/10, EU:C:2012:86, punkt 28). See kohustus nagu ka muud kohustused, mis tulenesid direktiivist 69/335, on Portugali Vabariigile siduvad alates 1. jaanuarist 1986, mil see riik ühines Euroopa Liiduga.

46

Kuna sellised tehingud, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mis kuulusid direktiivi 69/335 artikli 4 lõike 1 kohaldamisalasse, olid 1. juulil 1984 kapitalimaksuga maksustatavad kõrgema määraga kui 0,5%, võis Portugali Vabariik vastavalt selle direktiivi artikli 7 lõikele 2 otsustada, kas jätkata seda liiki tehingute maksustamist kapitalimaksuga tema ühinemisel Euroopa Liiduga 1. jaanuaril 1986 (vt selle kohta kohtuotsus Logstor ROR Polska, C‑212/10, EU:C:2011:404, punkt 34).

47

Lõpuks tuleb veel analüüsida küsimust, kas liikmesriik võis pärast seda, kui ta 1991. aastal loobus direktiivi 69/335 artikli 4 lõike 1 kohaldamisalasse kuuluvate tehingute puhul kapitalimaksu nõudmisest, otsustada sellise maksu taas kehtestada 2001. aastal.

48

Kuna direktiivi 69/335 artikli 4 lõige 1 ja artikli 7 lõiked 1 ja 2 ei käsitle otseselt olukorda, kus on tegemist keelustatud maksuga, mis seejärel pärast 1. juulit 1984 taaskehtestati, tuleks kasutada asjaomaste sätete teleoloogilist tõlgendamist, uurides nendega taotletavaid eesmärke.

49

Direktiivi 85/303 põhjendustest 2 ja 3 tuleneb, et direktiivi 69/335 eesmärk on kapitalimaksu piiramine või isegi kaotamine. Seda eesmärki silmas pidades nähtub põhjendusest 3, et liikmesriigid, kes ei ole kapitalimaksu nõudmisest loobunud, võivad nimetatud maksu säilitada üksnes juhul, kui selle nõudmisest loobumine toob neile kaasa eelarveraskused (vt selle kohta kohtuotsus Logstor ROR Polska, EU:C:2011:404, punkt 36).

50

Direktiivi 69/335 artikli 7 lõike 1 esimeses lõigus sisalduv viide kuupäevale 1. juuli 1984 ei tähenda selliste liikmesriikide jaoks, kes sellel kuupäeval kõnealuseid tehinguid kapitalimaksuga maksustasid kõrgemas määras kui 0,5%, luba kehtestada see maks uuesti pärast seda, kui nad olid selle nõudmisest loobunud. Nimelt oli liidu seadusandja soov kapitalimaks kaotada ning selle säilitamise võimalus oli üksnes erand, mis põhines liikmesriikide hirmul kaotada tulusid. Seega, isegi kui eelarvetulude kaotamisega võis õigustada kapitalimaksu säilitamist pärast 1. juulit 1984 nimetatud direktiivi artikli 7 lõikes 2 sätestatud piirides, ei saanud sellega õigustada sellise maksu taaskehtestamist (vt selle kohta kohtuotsus Logstor ROR Polska, EU:C:2011:404, punkt 37–39).

51

Erinevalt Portugali valitsuse väidetest puudutab direktiivist 69/335 tulenev standstill-kohustus nii selle direktiivi artikli 4 lõikes 2 kui ka artikli 4 lõikes 1 märgitud tehinguid. Nimelt, põhikohtuasjas kõnealuses olukorras tuleneb selline kohustus direktiivi 69/335 artikli 7 lõigetest 1 ja 2 tõlgendatuna selle direktiivi eesmärgist lähtudes. Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 45, puudutavad direktiivi 69/335 artiklist 7 liikmesriikidele tulenevad kohustused kõiki selle direktiivi kohaldamisalasse kuuluvaid tehinguid ja seega ka artikli 4 kohaldamisalasse kuuluvaid tehinguid, sõltumata sellest, kas neid on mainitud viimati nimetatud artikli lõikes 1 või 2.

52

Seetõttu tuleb esitatud küsimusele vastata, et direktiivi 69/335 artikli 4 lõike 1 punkti c ja artikli 7 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, kui liikmesriik taaskehtestab kapitalimaksu esimesena nimetatud sätte kohaldamisalasse kuuluvatele kapitali suurendamise tehingutele, mis olid 1. juulil 1984 selle maksuga maksustatavad, kuid hiljem maksust vabastati.

53

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:

Nõukogu 17. juuli 1969. aasta direktiivi 69/335/EMÜ kapitali suurendamise kaudse maksustamise kohta, mida on muudetud nõukogu 10. juuni 1985. aasta direktiiviga 85/303/EMÜ, artikli 4 lõike 1 punkti c ja artikli 7 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, kui liikmesriik taaskehtestab kapitalimaksu esimesena nimetatud sätte kohaldamisalasse kuuluvatele kapitali suurendamise tehingutele, mis olid 1. juulil 1984 selle maksuga maksustatavad, kuid hiljem maksust vabastati.