1.

Cour de cassation (kassatsioonikohus (Prantsusmaa)) esitas Euroopa Kohtule kaks eelotsuse küsimust seoses kahju hüvitamise hagiga, mille Prantsusmaal elav P. Pinckney, kes väidab end olevat muu hulgas muusikateoste autor, on esitanud Austrias asuva äriühingu KDG Mediatech AG (edaspidi „Mediatech”) vastu ja mis puudutab neist teostest tulenevate õiguste väidetavat rikkumist viimase poolt.

2.

Käesolevas asjas saaks Euroopa Kohus võtta seisukoha tingimuste suhtes, mille korral liikmesriigi kohtutel on nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades ( 2 ) artikli 5 punkti 3 kohaselt territoriaalne pädevus lahendada vaidlust, mis on tekkinud seoses interneti vahendusel toime pandud väidetava autoriõiguste rikkumisega.

3.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb nimelt küsimuses, milline on asjakohane seotuse kriteerium juhul, kui on toimunud autori varaliste õiguste piiriülene rikkumine, mis tuleneb kas elektroonilise teabesisu internetis avaldamisest või internetis sellise andmekandja müümisest, millel see teabesisu on reprodutseeritud. Cour de cassation põhjendab oma eelotsusetaotlust sellega, et tema lahendatav asi erineb nendest olukordadest, mida Euroopa Kohus käsitles kohtuotsustes L’Oréal jt ( 3 ) ning eDate Advertising ja Martinez. ( 4 )

4.

Pidades silmas asja lahendava kohtu kirjeldatud asjaolusid ja arvestades, kuidas minu hinnangul on tingimata vajalik P. Pinckney esitatud kahju hüvitamise hagi õiguslikku alust kvalifitseerida, leian ma siiski, et eelotsuse küsimused ei ole põhikohtuasja lahendamisel asjakohased ning seega tuleb need tunnistada vastuvõetamatuks. Seega esitan ma mõningad märkused kohtuasja sisu kohta üksnes täiendavalt.

5.

Määruse nr 44/2001 põhjenduses 12 on märgitud, et „[l]isaks kostja alalisele elukohale peaks kohtualluvusel olema ka muid aluseid, mis toetuksid tihedale seosele kohtu ja menetluse vahel või aitaksid kaasa tõrgeteta õigusemõistmisele”.

6.

Määruse artikli 2 lõikes 1, mis kuulub II peatüki 1. jakku „Üldsätted”, on ette nähtud, et „[k]äesoleva määruse kohaselt kaevatakse isikud, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse nende kodakondsusest hoolimata”.

7.

Sama määruse artikli 5 punktis 3, mis kuulub II peatüki 2. jakku „Kohtualluvus erandjuhtudel”, on ette nähtud, et isiku, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib teises liikmesriigis kaevata „lepinguvälise kahju puhul selle paiga kohtusse, kus kahjustav sündmus on toimunud või võib toimuda”. ( 6 )

8.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas ( 7 ) artiklis 2 „Reprodutseerimisõigus” on sisuliselt sätestatud, et liikmesriigid näevad muu hulgas ette, et autoritel on ainuõigus lubada või keelata oma teoste otsest või kaudset ajutist või alalist reprodutseerimist mis tahes viisil või vormis, osaliselt või täielikult.

9.

Direktiivi artikli 3 „Õigus teoseid üldsusele edastada ja muid objekte üldsusele kättesaadavaks teha” lõikes 1 on sätestatud, et „[l]iikmesriigid näevad ette, et autoritel on ainuõigus lubada või keelata oma teoste edastamist üldsusele kaabel- või kaablita sidevahendite kaudu, sh nende teoste sellisel viisil kättesaadavaks tegemist, et isik pääseb neile ligi enda valitud kohas ja enda valitud ajal.” Selle artikli lõikes 3 on täpsustatud, et „[k]äesoleva artikli kohase üldsusele edastamise ja üldsusele kättesaadavaks tegemise toiminguga seoses ei lõpe lõigetes 1 ja 2 nimetatud õigused”.

10.

Sama direktiivi artikli 4 „Levitamisõigus” lõike 1 kohaselt „[l]iikmesriigid näevad ette, et autoritel on ainuõigus lubada või keelata oma teoste originaalide ja koopiate levitamist üldsusele müümise teel või muul viisil.” Lisaks on selle artikli lõikes 2 sätestatud, et „[l]evitamisõigus teose originaali või koopiate suhtes ühenduses ei lõpe, v.a juhul, kui õiguste valdaja poolt või tema nõusolekul toimub ühenduses kaitstud objekti esmamüük või muul viisil omandiõiguse üleminek”.

11.

Eelotsusetaotlust ja poolte seisukohti arvestades võib põhikohtuasja asjaolud kokku võtta järgmiselt.

12.

P. Pinckney, kes elab Toulouse’is (Prantsusmaa), väidab, et ta on 1970-ndatel aastatel vinüülplaadile salvestatud 12 laulu autor, helilooja ja esitaja. Ta avastas, et kõnealused laulud on ilma tema loata reprodutseeritud laserplaatidel (edaspidi „CD”), mille Mediatech valmistas Austrias, kus on viimase asukoht. Kaks Ühendkuningriigi äriühingut turustasid CD-sid seejärel erinevatel veebilehtedel, mis on juurdepääsetavad muu hulgas P. Pinckney Toulouse’is asuvast kodust.

13.

P. Pinckney esitas Tribunal de grande instance de Toulouse’ile (Toulouse’i esimese astme kohus) Mediatechi vastu hagi ja nõudis selle kahju hüvitamist, mis tema hinnangul oli talle tema autoriõiguste rikkumisega tekitatud. Kõnealuses kohtus asja ettevalmistava kohtuniku 14. veebruari 2008. aasta määruses leiti, et kohus on pädev seda nõuet lahendama, hoolimata Mediatechi vastuväitest territoriaalse pädevuse puudumise kohta.

14.

Mediatech esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse ning Cour d’appel de Toulouse (Toulouse’i apellatsioonikohus) välistas Prantsuse kohtute pädevuse põhjendusel, et kostja asukoht on Austria ja kahju tekkimise paik ei saa asuda Prantsusmaal.

15.

P. Pinckney esitas kõnealuse kohtuotsuse peale seejärel kassatsioonkaebuse, viidates määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 rikkumisele. Selles kontekstis otsustas Cour de cassation 5. aprilli 2012. aasta otsusega menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1. Kas [määruse nr 44/2001] artikli 5 punkti 3 tuleb tõlgendada nii, et kui autori varalisi õigusi on veebilehel avaldatud teabesisuga väidetavalt rikutud,

või

2. Kas vastus [esimesele küsimusele] on sama, kui väidetav autori varaliste õiguste rikkumine ei tulene elektroonilise teabesisu veebilehel avaldamisest, vaid nii nagu käesolevas asjas, veebilehel sellise andmekandja müügiks pakkumisest, millel see teabesisu on reprodutseeritud?”

16.

Eelotsusetaotlus registreeriti Euroopa Kohtu kantseleis 11. aprillil 2012. P. Pinckney, Prantsuse, Kreeka, Austria ja Poola valitsus ning Euroopa Komisjon esitasid kirjalikud seisukohad. Kohtuistungit ei peetud.

17.

Ma käsitlen kõigepeale kahte käesoleval juhul asjakohast vastuvõetamatuse alust, võttes arvesse esiteks eelotsusetaotlusi vastuvõetamatuks tunnistavate otsuste erandlikkust, mis tuleneb siseriiklike kohtutega tõhusa koostöö tegemise aluspõhimõttest, ning teiseks nende kohtute vajadust võimaldada Euroopa Kohtul võtta põhikohtuasja ja sellest tulenevaid vajadusi arvestades seisukoht liidu õigusnormide tõlgenduse kohta, mida temalt taotletakse.

18.

Nimelt ilmneb väljakujunenud kohtupraktikast, et siseriiklike kohtute esitatud eelotsuse küsimuste asjakohasust eeldatakse ( 8 ) ning et sellega seoses saab need jätta läbi vaatamata „vaid siis, kui on ilmselge, et liidu õigusnormi taotletud tõlgendusel ei ole mingit seost põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui kõnealune probleem on oletuslik või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikud faktilised ja õiguslikud asjaolud, et anda talle esitatud küsimustele tarvilik vastus”. ( 9 ) Minu hinnangul on käesolevas asjas tegemist sellise olukorraga.

19.

Vastuvõetamatuse esimene alus, mida küll menetluse kumbki pool ei ole esile toonud, kuid mida kohus võib arvesse võtta omal algatusel ( 10 ), puudutab asjaolu, et Euroopa Kohtul on võimatu esitatud küsimustele vastata seetõttu, et eelotsusetaotluse esitanud kohus on kohtuasja faktilist konteksti ebapiisavalt põhjendanud. Käesolev eelotsusetaotlus ei sisalda mingeid andmeid eelkõige Austria äriühingu ja Ühendkuningriigi äriühingute vaheliste suhete laadi, P. Pinckney poolt nende äriühingute vastu esitatud võimalike samaaegsete hagide, kõnealuste veebilehtede tegevuse või kaitstud teabesisu internetis avaldamise tehnilise protsessi kohta, mida on mainitud esimeses küsimuses.

20.

Eelotsusetaotluse lüngad muudavad keerulisemaks Euroopa Kohtu ülesande, milleks on anda esitatud küsimustele võimalikult tarvilik vastus lähtuvalt juhtumile omastest asjaoludest. Sellegipoolest olen ma seisukohal, et Euroopa Kohtul ei ole võimatu anda määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 kohta temalt taotletavat tõlgendust, kuna tal on – nagu kohtupraktika nõuab – piisavalt andmeid esitatud küsimuste ulatuse kindlakstegemiseks ( 11 ) ehk käesoleval juhul selle kindlaksmääramiseks, milline on asjakohane seos autoriõiguste rikkumise korral. Seega ei ole eelotsusetaotlus sellel alusel vastuvõetamatu.

21.

Vastuvõetamatuse teine alus, mille tõid esile Austria valitsus ja komisjon, puudutab Euroopa Kohtu vastuse tarvilikkust põhikohtuasja lahendamiseks, arvestades ilmse seose puudumist esitatud küsimuste ja eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetletava vaidluse vahel.

22.

Euroopa Kohus on korduvalt otsustanud, et eelotsuse küsimustele ei ole vaja vastata, kui taotletav tõlgendus liidu õiguse kohta ei saa kaasa aidata põhikohtuasja lahendamisele, eriti juhul, kui vaidluse ese erineb esitatud küsimuste esemest. ( 12 )

23.

Sellest vaatenurgast on käesolev kohtuasi iseäralik selles suhtes, et vastuvõetavuse kõnealust aspekti ei saa käsitleda kohe, vaid see eeldab, et esmalt analüüsitakse autoriõiguste kaitse süsteemi Euroopa Liidus. Nimelt, kui siseriiklikule kohtule esitatakse määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 alusel autoriõiguste rikkumise hagi, peab ta kõigepealt kvalifitseerima väidetavad teod lähtuvalt direktiivis 2001/29 ( 13 ) sisalduvatest autonoomsetest mõistetest, et tuvastada, kas väidetava vastutuse üks elementidest on seotud selle liikmesriigi territooriumiga, kus kohus asub, et olenevalt olukorrast kinnitada oma pädevust. ( 14 )

24.

Seetõttu olen ma sarnaselt komisjoniga seisukohal, et selles kohtuasjas asjakohaseid autori erinevaid ainuõigusi tuleb kaaluda eraldi, vaatamata eelotsuse küsimuste üldisele sõnastusele, milles on vahet tegemata viidatud „autori varalistele õigustele”. Pärast sellist kvalifitseerimist ilmneb esitatud küsimuste ja põhikohtuasja vahel seose puudumine selgemalt.

25.

Esiteks puudub minu hinnangul igasugune kahtlus, et asjaomastest teostest CD vormis esinev väidetav koopia, mille väidetavalt on teinud Mediatech, kuulub direktiivi 2001/29 artikli 2 tähenduses reprodutseerimise ainuõiguse alla. Sellega seoses olgu täpsustatud, et reprodutseerimisõiguse rikkumised on üldjuhul rangelt territoriaalset laadi. Mis puudutab CD valmistamist, siis on käesolevas kohtuasjas selleks territooriumiks Austria. Isegi kui ilma loata reproduktsiooni teinud isik ise või tema kaasosaline edastaks või levitaks kõnealust teabesisu ka välismaale, oleks sellest tulenev ekstraterritoriaalsus hilisema edastamise või levitamise, mitte reprodutseerimise enda tagajärg.

26.

Mis puudutab teiseks seda, et Ühendkuningriigi äriühingud väidetavalt pakuvad neid CD-sid veebilehel müügiks, siis leian ma, et see kuulub direktiivi 2001/29 artiklis 4 ette nähtud levitamise ainuõiguse kohaldamisalasse. Nimelt sellise veebilehel pakkumise eesmärk on anda üle autoriõigusega kaitstud teabesisu andmekandja omand. ( 15 ) See kvalifikatsioon ei pea minu hinnangul olema teistsugune olenevalt sellest, kas kõnealune pakkumine toimub kaupluses või internetis.

27.

Probleem seisneb kolmandaks eelkõige selle kindlakstegemises, milliste ainuõiguste alla kuulub autoriõigusega kaitstud, elektroonilisel kujul esineva teabesisu internetis avaldamine, mis on esimese eelotsuse küsimuse esemeks. Sellega seoses võib kõnealune tehniline protsess, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole tuvastanud, seisneda voogedastuses (streaming), salvestatud failide keskserverisse laadimises või failide jagamises partnervõrgus (peer to peer).

28.

Minu hinnangul oli seadusandja tahe, mida on väljendatud direktiivi 2001/29 põhjenduses 23, see, et kõik need protsessid kuuluvad direktiivi artikli 3 lõike 1 tähenduses mõiste „üldsusele edastamine” kohaldamisalasse, mis puudutab täpsemalt „oma teoste edastamist üldsusele kaabel- või kaablita sidevahendite kaudu, sh nende teoste sellisel viisil kättesaadavaks tegemist, et isik pääseb neile ligi enda valitud kohas ja enda valitud ajal”. ( 16 ) Lisaks leidis Euroopa Kohus hiljuti kohtuotsuses ITV Broadcasting jt ( 17 ), et maapealse leviga teleprogrammis sisalduvate teoste taasedastamine muu meediateenuse osutaja kui algse televisiooniteenuse osutaja poolt interneti andmevoo abil, mis tehakse kättesaadavaks tellijatele, kes saavad taasedastust vastu võtta teenuseosutaja serverisse sisse logides (live streaming), on hõlmatud mõistega „üldsusele edastamine”.

29.

Laulude internetis avaldamine elektroonilisel kujul võib olenevalt olukorrast kuuluda ka reprodutseerimise ainuõiguse alla direktiivi 2001/29 artikli 2 tähenduses, milles on mainitud „ajutist või alalist reprodutseerimist mis tahes viisil või vormis”. ( 18 ) Euroopa Kohus on eriti täpsustanud, et see mõiste võib olla kohaldatav kaitstud teose väljavõtte reprodutseerimisele – olgu see kas või ajutine ja osaline – arvutimällu salvestamise teel. ( 19 ) Kui laulude internetis avaldamine, millele viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus, peaks olema käsitatav reprodutseerimisena, siis näib mulle, et selle toimumise paik oleks internetti üleslaadimise (upload) koht. ( 20 )

30.

Sellest järeldub, et direktiivis 2001/29 sätestatud kõik kolm lõikuvat autori ainuõigust on põhikohtuasjas asjakohased, mistõttu on iga oletatava rikkuja vastu esitatud hagi alus erinev ja neile süüks panna võidavate tegude toimumise paiga kindlaksmääramine sõltub asjassepuutuvast õigusest.

31.

Austria valitsus vaidlustab kogu eelotsusetaotluse vastuvõetavuse, kuna puudub seos esitatud küsimuste ja põhikohtuasja vahel, samas kui komisjon pooldab osalist vastuvõetavust, kuivõrd ta eristab P. Pinckney reprodutseerimisõiguse rikkumise küsimust, mida tuleb analüüsida, tema levitamisõiguse rikkumise küsimusest, mis on vastuvõetamatu.

32.

Mis puudutab reprodutseerimisõiguse väidetavat rikkumist, millele P. Pinckney viitab, siis olen ma juba selgitanud, et CD-de veebilehel müügiks pakkumine või teabesisu elektroonilises vormis internetis avaldamine, mis ainsatena on Euroopa Kohtule esitatud küsimuste esemeks, kuuluvad vastavalt levitamisõiguse ja edastamisõiguse alla. ( 21 ) Seetõttu olen ma seisukohal, et ei ole põhjust esitada analüüsi – mida eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole taotlenud – kriteeriumide kohta, mille alusel määrata kindlaks reprodutseerimisõiguse rikkumisest tuleneva kahjustava sündmuse toimumise paik, kuigi just see õigus näib olevat ainus ainuõigus, mida Mediatech oleks võinud rikkuda.

33.

Mis puudutab levitamis- ja edastamisõiguse väidetavat rikkumist, siis leian ma Euroopa Kohtule teada olevate andmete põhjal, et tegemist on kohtuasjaga, milles taotletaval liidu õiguse tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja asjaolude või esemega.

34.

Esimene eelotsuse küsimus lähtub nimelt oletusest, et elektrooniline teabesisu on internetis avaldatud, nagu rõhutab Austria valitsus. Nii eelotsusetaotluses sisalduvast faktilise raamistiku kokkuvõtlikust ülevaatest kui ka teise küsimuse ( 22 ) sõnastuse ümberpööratud tõlgendusest nähtub aga, et selline olukord ei vasta eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses oleva vaidluse aluseks olevatele asjaoludele. Paljukorratud kohtupraktika kohaselt ei tule seega esimesele küsimusele vastata. ( 23 )

35.

Vastus, mille Euroopa Kohus võiks teisele eelotsuse küsimusele anda, ei oleks samuti eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarvilik, kuna viimasele on esitatud hagi mitte seoses CD-de internetis veebilehe kaudu levitamisega, vaid seoses Austrias CD valmistamisest tuleneva teoste reprodutseerimisega.

36.

Nimelt puudub vaidlus selle üle, et CD-de veebilehel müügiks pakkumisega, mille kohta on esitatud teine eelotsuse küsimus, tegelesid Ühendkuningriigi äriühingud, kes ei ole põhikohtuasja pooled. ( 24 ) Tegelikult ei sisalda Euroopa Kohtu valduses olev toimik mingeid andmeid, mis võimaldaksid kindlaks teha, kas ja millises ulatuses põhikohtuasja ainus kostja Mediatech otseselt või kaudselt osales interneti teel toimunud levitamises või edastamises.

37.

Sellega seoses olgu märgitud, et vastus, mille Euroopa Kohus võiks esitatud küsimustele anda, oleks eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarvilik üksnes juhul, kui määruse nr 44/2001 artikli 5 punkt 3 võimaldaks isiku, kes on väidetava rikkumise oletatavalt toime pannud, kaevata kohtusse, mille asukoht on liikmesriigis, milles ei ole selle isiku elukoht, põhjendusel et teine väidetav rikkumine, mille on toime pannud kolmas isik, kes ei ole selle hagi kostja, tekitas kahjustava tagajärje selles liikmesriigis ning et kostja tegu on eeltingimuseks seejärel kolmanda isiku tegude võimalikuks saamisele.

38.

Euroopa Kohus on aga hiljuti leidnud, et niisugune kostjaks mitteoleva kolmanda isiku oletataval õigusvastasel teol põhinev pädevus ei saa olla seotud kolmanda isiku toime pandud rikkumise paigaga, selleks et lahendada hagi, mis on esitatud oletatava toimepanija vastu, kes ise selles paigas ei ole tegu toime pannud. ( 25 ) Niisugust tuletatud pädevust ei esine minu hinnangul ka seoses selle kahju tekkimise paigaga, mille on põhjustanud kostjaks mitteolevate kolmandate isikute väidetavad teod niisuguses olukorras, nagu on põhikohtuasjas kõne all, kuna P. Pinckney reprodutseerimisõiguse rikkumisega põhjustatud kahju tekkimise paiga kindlakstegemine erineb minu arvates tema levitamis- või edastamisõiguse rikkumisega põhjustatud kahju tekkimise paiga kindlakstegemisest.

39.

Kuna määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 tähenduses kahjustava sündmuse toimumise paiga kindlakstegemise küsimus kaitstud teoseid reprodutseerivate andmekandjate või elektroonilise teabesisu interneti teel piiriülese levitamise korral on asjakohane üksnes hagi puhul, mis on esitatud nende tegude oletatavate toimepanijate vastu, ei vasta kumbki eelotsuse küsimus minu hinnangul objektiivsele vajadusele lahendada põhikohtuasi. ( 26 )

40.

Sellest tulenevalt teen ma Euroopa Kohtule ettepaneku tuvastada, et Cour de cassation’i esitatud eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu.

41.

Kuna ma teen Euroopa Kohtule ettepaneku jätta eelotsusetaotlus vastuvõetamatuse tõttu täielikult läbi vaatamata, siis üksnes täiendavalt analüüsin ma määratlust „pai[k], kus kahjustav sündmus on toimunud” määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 tähenduses.

42.

Selles osas olgu märgitud, et alates eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt taotluse esitamisest on Euroopa Kohus juba teinud otsuse küsimustes, mis sarnanevad käesoleva menetluse esemeks olevatega, muudes intellektuaalomandi valdkondades, nimelt seoses kaubamärgiõiguse ( 27 ) ja lisaks andmebaase puudutava sui generis õigusega. ( 28 ) Kuigi kohtupraktikast tulenevad juhised selles valdkonnas on käesoleval ajal kahtlemata selgemalt välja töötatud, võiks Euroopa Kohus veel täpsustada autoriõiguste interneti teel rikkumise toimepanemise paiga kindlakstegemist kohtualluvuse kindlaksmääramise eesmärgil. ( 29 )

43.

Arvestades Euroopa Kohtule esitatud teatud vastuolulisi seisukohti ( 30 ), on minu arvates kõigepealt vajalik meenutada territoriaalsuse põhimõtte ulatust, kuna see põhimõte iseloomustab kõnealust valdkonda, ning seejärel teha sellest konkreetsed järeldused kohtualluvuse kohta juhul, kui tegemist on autoriõiguste piiriülese keeruka riivega interneti vahendusel, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohtu viidatud juhtumid.

44.

Autoriõiguse territoriaalsuse põhimõte on 27 niisuguse erineva siseriikliku korra liigenduse alustala, mille eesmärk on paralleelselt kaitsta sama teost liidus. ( 31 )

45.

Kõnealune põhimõte, mis puudutab intellektuaalomandi õigust tervikuna, nõrgeneb kohtualluvuse, kohaldatava õiguse ja materiaalõiguse kolmikmõõtme tõttu. Nagu nähtub eespool viidatud kohtuotsusest Football Dataco jt, on sellel valdkonnal tihe seos kõigi nende aspektidega. ( 32 )

46.

Kohtualluvuse osas pean ma lähtepunktiks seda, et territoriaalsuse põhimõte tähendab, et liikmesriigi kohtud saavad tuvastada autoriõiguse rikkumisi üksnes juhul kui ning niivõrd, kuivõrd tegemist on selle kohtu tööpiirkonda kuuluva territooriumiga. Niisugune seos territooriumi ja kohtualluvuse vahel võib siiski katkeda, kui nimetatud kohtul on kogu asja puudutav pädevus kohtuasja asjaolude asetleidmise paigast sõltumata, näiteks kui kohtu pädevus põhineb määruse nr 44/2001 artiklil 2. ( 33 )

47.

Mis puudutab kollisiooni, siis Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2007. aasta määruse (EÜ) nr 864/2007 lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma II) ( 34 ) artikli 8 lõikest 1 tulenevalt kohaldatakse ainult ja eranditult „selle riigi õigust, mille jaoks kaitset taotletakse”, lepinguvälise kohustuse puhul, mis tekib intellektuaalomandi õiguse rikkumisest, millel puudub „ühenduse ühtne” laad. ( 35 ) Kõnealusest normist, mis põhineb subjektiivsel seotusel ning millega esmalt jäetakse kohaldatava õiguse valik hagejale, tuleneb, et isik, kes väidab, et tema autoriõigusi on kahjustatud, peab paluma kaitset siseriiklike normide alusel, kuna väljaspool neid norme autoriõigus puudub. ( 36 ) Selles osas ei ole nimetatud kollisiooninorm mitte niivõrd territoriaalsuse põhimõtte tagajärg, vaid pigem selle olemasolu üks ilminguid.

48.

Seega avaldub territoriaalsuse idee täielik mõju seoses materiaalõigusega. Sellest aspektist tähendab see, et teose kaitsmine autoriõigusega sõltub siseriiklikest õigusnormidest nii selle tunnustamise seisukohast, mis on seatud sõltuvusse kõnealustes õigusnormides ette nähtud tingimustest, kui ka selle ulatuse seisukohast, mis on piiratud asjaomase territooriumiga. ( 37 ) Teisisõnu jääb autoriõigus nii oma olemasolult kui mõjult õiguskorra piiridesse. ( 38 ) Nimelt selles põhjendamise staadiumis tuleb kindlaks määrata liikmesriigi nende autoriõigusnormidega ette nähtud kaitse territoriaalne kohaldamisala, mille alusel kaitset taotletakse. ( 39 )

49.

Näib vaieldamatu, et intellektuaalomandi ja eriti autoriõiguse kaitse süsteemis osutub kehtivat liidu õigust arvestades ( 40 ) territoriaalsuse põhimõte peamiselt valdavaks. Siiski on Euroopa Kohus, selleks et autoriõiguse territoriaalsust kohandada kaitstud teoste piiriülese turustamise igapäevase tegelikkusega, oma hiljutises praktikas leevendanud selle teatavat negatiivset mõju nii kohtualluvuse kriteeriumide puhul ( 41 ) kui ka erinevate intellektuaalomandiõiguste rikkumise esinemise tingimuste suhtes materiaalõiguslikust aspektist. ( 42 )

50.

Seega, kuna seadusandja ei ole selles tähenduses sekkunud ( 43 ), olen ma seisukohal, et autoriõiguste niisuguste rikkumiste puhul, mille eripära on see, et need on toime pandud interneti teel, ei eelda kõnealuse õiguste kategooria klassikaliselt territoriaalse lähenemise täielikku muutmist, vaid pigem selle viisi uuesti määratlemist, kuidas virtuaalse tegevuse ja kõnealuse territooriumi vaheline seos väljendub. ( 44 )

51.

Määruse nr 44/2001 artikli 2 ja artikli 5 punkti 3 koos tõlgendamisel ilmneb, et lepinguvälise vastutuse alusel esitatud hagide puhul on hagejal õigus pöörduda kas riigi sellesse kohtusse, mille tööpiirkonnas on kostja elukoht, või kohtusse, mille tööpiirkonnas asub „pai[k], kus kahjustav sündmus on toimunud” või „võib toimuda”.

52.

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale jaguneb kohtualluvuse teine alus kaheks ehk esiteks „kahju tekkimise paigaks” ja teiseks „kahju põhjustanud sündmuse toimumise paigaks, millest tulenevalt võib kostjat hageja valikul kaevata kas ühe või teise asjaomase paiga kohtusse”. ( 45 ) Neid põhikohtuasja asjaoludel esinevat ühte ja teist seotuse aspekti tuleb käsitleda üksteise järel.

53.

Eespool märkisin ma, et autori reprodutseerimisõiguse rikkumine ei ole üldjuhul piiriülene, kuna õigusvastase teo toimepanemise paik ning kahju tekkimise paik on samad. Reprodutseerimisõiguse rikkumisest tekkiva kahju põhjustab nimelt täielikult pelgalt reprodutseerimistoimingu sooritamine ning see tekib seega viimasega samas paigas. ( 46 )

54.

Järelikult on üksnes Austria või Ühendkuningriigi kohtud üldjuhul pädevad tegema otsuse õiguslike tagajärgede suhtes, mis puudutavad vastavalt CD-de valmistamist Austrias või laulude väidetavat internetis avaldamist Ühendkuningriigis koopia salvestamise teel internetiga ühendatud host-serveris ( 47 ), ning seetõttu tekkinud kahju.

55.

Seevastu levitamis- ja edastamisõiguste rikkumisega võib kaasneda välismaine element, mis põhjustab väidetava vastutuse erinevate elementide nihke ja seetõttu seotuse erinevate aspektide eraldamise määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 kohaldamisel. Levitamis- või edastamisõiguste rikkumise tõttu tekkinud kahju puhul on eeldatav potentsiaalne adressaat või üldsus, kes asuvad teo toimepanemisest erinevas paigas.

56.

Interneti teel autoriõiguste piiriülese rikkumise korral ei pea minu arvates määratlus „paik, kus kahjustav sündmus on toimunud”, alluma erinevatele aluspõhimõtetele olenevalt sellest, kas kõne all on nendest õigustest ühe või teise rikkumine. ( 48 ) Sarnaselt Euroopa Kohtu menetluse pooltega leian ma seega, et kui mõlemad eelotsuse küsimused oleksid vastuvõetavad, tuleks neile anda ühesugune vastus.

57.

Mis puudutab kahju põhjustanud sündmuse toimumise paika, mis annab asja lahendavale kohtule pädevuse kogu tekkinud kahju osas ( 49 ), siis leian ma, et autoriõiguste puhul tuleb kasutada sama lähenemist, mida kasutas Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuses Wintersteiger kaubamärgiõiguse valdkonnas ( 50 ) ja mille kohaselt on pädev see kohus, mille tööpiirkonnas on oletatavate rikkujate asukoht ehk koht, kus otsustati veebilehel CD-sid müügiks pakkuda – levitamistoiming – või laule veebilehel avaldada (upload) – edastamistoiming.

58.

Mõlemal juhul toob see kriteerium käesolevas asjas kaasa selle, et pädevaks peetakse Ühendkuningriigi kohtuid, mis on kõnealuste äriühingute asukoha kohtud, ning seega on hagejal selle kriteeriumi suhtes vaid piiratud huvi, võrreldes määruse nr 44/2001 artikli 2 lõikest 1 tuleneva kohtualluvuse eeskirjaga.

59.

Arvestades nende muusikateoste levitamise laiaulatuslikkust, mille autorite õigusi on interneti teel rikutud, on peamiseks probleemiks selle paiga kindlaksmääramine, kus on veebilehel edastamise või levitamise tõttu tekkinud kahju. Selles osas peegeldab käesolevas menetluses Euroopa Kohtule pakutud tõlgenduste paljusus ( 51 ) erinevaid lahendusi, millest on lähtunud liikmesriikide kohtud ( 52 ), ning selles valdkonnas tehtud arvukaid õigusteoreetilisi ettepanekuid ( 53 ).

60.

Siiski näib, et nende probleemide lahendamise põhimõtted pärinevad nüüd üsna selgelt Euroopa Kohtu hiljutise praktika arengutest.

61.

Mis puudutab materiaalõigust, siis on Euroopa Kohus korduvalt avaldanud seisukohta erinevate intellektuaalomandiõiguste interneti teel rikkumise paiga kindlaksmääramise suhtes, selleks et piiritleda selle õiguse territoriaalset kohaldamisala, mille kaitset on palutud tegeliku seose alusel, mis on intellektuaalomandiõiguste väidetava rikkumise ja kõnealuse territooriumi vahel. Nendes otsustes eelistas Euroopa Kohus korrapäraselt kriteeriumi, mis puudutab kõnealuse veebilehe tegevuse suunamist vastavalt liidu või liikmesriigi üldsusele. ( 54 ) Kohus täpsustas hiljaaegu selle kriteeriumi sisu, märkides, et veebilehe tegevus peab tooma esile „selle tegija tahte suunata oma tegevus sellel territooriumil asuvatele isikutele”. ( 55 ) Olgu märgitud, et suunamise kriteerium on kohaldatav sõltumata sellest, kas väidetav rikkumine on toime pandud andmekandja abil või elektrooniliselt. ( 56 )

62.

Kohtualluvuse osas ei ole Euroopa Kohus veel otseselt võtnud seisukohta kahju tekkimise paiga kindlaksmääramise kriteeriumide osas, selleks et määratleda pädev kohus, kui väidetavalt on interneti teel rikutud intellektuaalomandi õigust, mis ei kuulu registreerimisele. ( 57 ) On iseenesest mõistetav, et Euroopa Kohtu esitatud lahendusi materiaalõiguse osas ei saa automaatselt üle võtta kohtualluvuse kindlaksmääramist reguleerivate normide puhul.

63.

Siiski võivad niisugused lahendused tõhusalt aidata tõlgendada määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3, kuna esineb eriline huvi seda teha. Minu arvates ilmneb aga eespool viidatud kohtuotsusest Football Dataco jt püüd saavutada Euroopa Kohtu praktikas ühtsus, mis seisneb pädeva kohtu tuvastamiseks rikkumisega seotud paiga kindlaksmääramise kriteeriumide reastamises nende järgi, mis on ette nähtud selleks, et piiritleda sui generis õiguse kaitseks kehtestatud andmebaase käsitlevate siseriiklike õigusnormide territoriaalne kohaldamisala. Kui Euroopa Kohtult küsiti andmete saatmise paiga kohta, mis on kohtujurist Cruz Villalóni arvates eraldiseisev kohtualluvuse küsimusest, siis meenutas Euroopa Kohus määruse nr 44/2001 asjakohaseid sätteid ja leidis, et „küsimus, kus toimus põhikohtuasjas käsitletud saatmine, mis Football Dataco jt sõnul kahjustas olulist investeeringut, et koostada Football Live andmebaas, võib mõjutada eelotsusetaotluse esitanud kohtu pädevuse küsimust” ( 58 ).

64.

Mis puudutab käesoleval juhul autori teatavate ainuõiguste väidetavat rikkumist interneti teel, siis näib, et eespool viidatud otsustes Euroopa Kohtu poolt sisuliselt välja töötatud lähenemist paiga kindlaksmääramiseks võib samuti kasutada selleks, et määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 kohaldamisel tuvastada paik, kus kahju on tekkinud. Analüüsi tugevdab minu arvates sellele kahjule omane laad, mis tekib direktiivi 2001/29 tähenduses levitamis- ja edastamisõiguste rikkumisest. Kuna kahju väljendub teoste loata levitamise eest saamata jäänud tulus, on minu hinnangul sobilik eelistada kohut, mis määratakse selle analüüsi tulemusel, mis käsitleb kõnealuse veebilehe tegevuse suunatust konkreetsele üldsusele – lähenemisviis, mida õiguskirjanduses on kvalifitseeritud „fokuseerimisteooriaks”. ( 59 ) Sel viisil määratud kohtul oleks pädevus, mis piirduks üksnes kahjuga, mis on tekkinud territooriumil ( 60 ), millele rikkumise oletatav toimepanija on tahtlikult oma tegevuse suunanud. ( 61 )

65.

Samuti teen ma Euroopa Kohtule ettepaneku kinnitada seda suundumust ja laiendada seda autoriõigustele, olles juba rõhutanud, et territoriaalsuse põhimõttest tuleneb eriline seos kohaldatavate siseriiklike õigusnormide territoriaalse kohaldamisala ulatuse ja kohtualluvuse ulatuse vahel, kuigi need kaks aspekti jäävad eraldiseisvateks ja teineteisest mõjutamatuteks. ( 62 )

66.

Niisuguse seose rakendamiseks võiks Euroopa Kohus lähtuda kohtuotsuses Pammer ja Hotel Alpenhof ( 63 ) esitatud mitteammendavatest kriteeriumidest, pidades samas silmas, et siseriiklikud kohtud peavad neid kriteeriume minu hinnangul kohaldama teatava paindlikkusega, arvestades eelkõige asjaomase tegevuse laadi.

67.

Tuleb teha veel üks täpsustus seoses vajadusega kohandada määruse nr 44/2001 artikli 5 punktist 3 tuleneva pädevuse aluse ulatus kahjuga, mis on tekkinud interneti teel. Üldjuhul määratakse määruse artiklis 5 sätestatud kohtualluvuse eeskirjade alusel konkreetne pädev kohus, mitte kõik liikmesriigi kohtud. ( 64 ) Sellegipoolest, kuna aluseks võetud seos on veebilehe tegevuse suunatus, leian ma, et määruse artikli 5 punkti 3 tuleb tõlgendada nii, et see annab pädevuse selle liikmesriigi igale kohtule, kelle üldsusele on tegevus suunatud ( 65 ), tingimusel et nendel kohtutel on vastavalt siseriiklikele menetlusnormidele esemeline pädevus autoriõigustega seotud vaidluste lahendamiseks. Peale selle saab niisugune pädevus esineda üksnes tingimusel, et võetakse arvesse siseriiklikke erinorme, milles on ette nähtud, et mitmes paigas tekkinud kahju puudutavad vaidlused kuuluvad teatud kohtute – näiteks pealinna kohtute – pädevusse.

68.

Olgu täpsustatud, et juurdepääsetavuse kriteerium, mis seisneb selles, et võimalik kahju tekib kõigis paikades, kus kõnealust veebilehte saab külastada, tuleb minu hinnangul kõrvale jätta. Niisugune seos julgustaks nimelt forum shopping’ut, eirates Euroopa Kohtu praktikat, milles kohus on pidevalt püüdnud seda ohtu kõrvaldada määruse nr 44/2001 tõlgendamisel. Olgu lisaks märgitud, et kaitse taotlemise paiga kriteerium, mille tõi esile P. Pinckney, viiks vaidluse samasuguse hajutamiseni nagu juurdepääsetavuse kriteerium, arvestades autoriõiguse kaitse automaatsust kõikide liikmesriikide õiguskorras. Ma olen pädevate kohtute niisuguse paljunemise vastu põhjustel, mis puudutavad nii territoriaalsuse põhimõtet kui ka kõnealusest määrusest tulenevaid ootuspärasuse ja tõrgeteta õigusemõistmise eesmärke. ( 66 )

69.

P. Pinckney pakub välja alternatiivi, mis seisneb selles, et eespool viidatud kohtuotsusest eDate Advertising ja Martinez tulenevat, kahju saanud isiku huvide keskme kriteeriumi laiendataks autori varaliste õiguste rikkumistele, mis on toime pandud internetis, ning mille tulemusel oleks võimalik vaidluse lahendamist kontsentreerida, andes selle paiga kohtutele pädevuse kogu kahju suhtes. Ma olen seisukohal, et selline valik aitaks kaasa forum actoris’e pädevuse üldisemaks muutumisele. Niisugune tõlgendus tekitaks ohu, et määruse nr 44/2001 artiklilt 2 võetakse selle kasulik mõju ning moonutatakse seadusandja tahet, mida väljendab nõue, et vaidluse ja määruse artikli 5 punktis 3 ette nähtud valikulise kohtualluvuse vahel on tihe seos.

70.

Isiku maine või eraelu kahjustamise tõttu tekkida võiv mittevaraline kahju on nimelt üldjuhul suurem paigas, kus on isiku huvide kese – asjaolu, mis loomulikult mõjutab kohtualluvuse eeskirju. Vastupidi, „asjaomane […] hinnang [ei ole] kohaldatav kohtualluvuse kindlakstegemiseks ka […] intellektuaalomandi õiguste rikkumise valdkonnas”. ( 67 ) Varaline kahju, mis tekib eespool viidatud autori ainuõigustest mõne rikkumise korral, ei ole tingimata seotud autori huvide keskme asukoha kindlakstegemisega, vaid pigem tema publiku huvide keskme asukoha kindlakstegemisega. ( 68 )

71.

Seetõttu täiendava võimalusena juhuks, kui Euroopa Kohus peaks eelotsusetaotluse vastuvõetavaks tunnistama, teen ma ettepaneku vastata eelotsuse küsimustele koos, et määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 tuleb tõlgendada nii, et vaidluse korral, mis puudutab levitamise ainuõiguse väidetavat rikkumist autoriõigusega kaitstud teabesisu reprodutseerivate andmekandjate veebilehel müügiks pakkumise teel või edastamise ainuõiguse väidetavat rikkumist elektroonilise teabesisu internetis avaldamise teel, võib isik, kes leiab, et talle on kahju tekitatud, pöörduda kas kogu oma kahju hüvitamise nõudes selle paiga kohtusse, kus asuvad isikud, kes on veebilehel laserplaate (CD-d) müügiks pakkunud või teabesisu internetis avaldanud, või konkreetsel territooriumil tekkinud kahju hüvitamise nõudes selle liikmesriigi kohtutesse, kuhu kõnealuse veebilehe tegevus on suunatud.

72.

Seetõttu teen ma Euroopa Kohtule ettepaneku tunnistada Cour de cassation’i esitatud eelotsusetaotlus vastuvõetamatuks.

73.

Teise võimalusena juhuks, kui Euroopa Kohus peaks eelotsusetaotluse vastuvõetavaks tunnistama, teen ma ettepaneku vastata Cour de cassation’i esitatud eelotsuse küsimustele koos järgmiselt: