KOHTUJURISTI ETTEPANEK

ELEANOR SHARPSTON

esitatud 8. juulil 2010(1)

Kohtuasi C‑303/08

Metin Bozkurt

versus

Land Baden‑Württemberg (Baden-Württembergi liidumaa)

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesverwaltungsgericht (Saksamaa))

EMÜ–Türgi assotsiatsioonileping – Otsuse nr 1/80 artikli 7 esimene lõik – Riigis elamise õigus, mis on omandatud Türgi päritolu töötaja abikaasana – Kas see õigus kaob lahutuse korral – Kas see elamise õigus, mis tekkis abielusuhte loomise tulemusel, kaob selle abielusuhte kuritarvitamise korral

1.        Käesolev eelotsusetaotlus käsitleb taas EMÜ–Türgi assotsiatsiooninõukogu otsust nr 1/80 (edaspidi „otsus nr 1/80”).(2) Siseriikliku kohtu küsimus puudutab Türgi kodanikku, kes omandas liikmesriigis elamise õiguse Türgi päritolu töötaja abikaasana. Abielu lahutati ja abikaasa mõisteti süüdi oma endise naise vägistamises ja ründamises. Kas talle jäävad alles otsuse nr 1/80 artiklist 7 tulenevad õigused, kuigi tema abielu, mille tõttu ta sai vastuvõtvas riigis elamise õiguse, on lahutatud? Kui vastus sellele küsimusele on jaatav, siis kas asjaolu, et ta võib oma naist vägistades ja rünnates seda abielusuhet olla kuritarvitanud, tähendab, et ta on oma õigused, mis tal võisid olla artikli 7 alusel, kaotanud?

 Õiguslik raamistik

 EMÜ–Türgi assotsiatsioonileping

2.        EMÜ–Türgi assotsiatsioonileping(3) (edaspidi „assotsiatsioonileping”) jõustus 1963. aastal.

3.        Assotsiatsioonilepingu lisaprotokolli(4) artikkel 59 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesoleva protokolliga hõlmatud valdkondades ei kohelda Türgit soodsamalt, kui liikmesriigid üksteist vastavalt ühenduse asutamislepingule kohtlevad.”

4.        Otsuse nr 1/80 II peatükk kannab pealkirja „Sotsiaalsätted”. Selle peatüki 1. jagu kannab pealkirja „Tööhõive ja töötajate vaba liikumine”. Jagu sisaldab otsuse artikleid 6–16.

5.        Otsuse nr 1/80 artikli 6 lõiked 1 ja 2 on sõnastatud järgmiselt:

„1.      Arvestades artiklist 7, mis käsitleb perekonnaliikmete vaba juurdepääsu tööle, tulenevaid erisusi, on liikmesriigi seaduslikul tööturul töötaval Türgi päritolu töötajal:

–        õigus pärast ühte aastat seaduslikku töötamist selles liikmesriigis uuendada tööluba sama tööandja juures töötamiseks, kui tööandjal on talle tööd pakkuda;

–        õigus pärast kolme aastat seaduslikku töötamist selles liikmesriigis ning arvestades ühenduse liikmesriikide töötajate eesõigusi, võtta vastu samal kutsealal sama või mõne teise tööandja mõni teine tavapärastel tingimustel tehtud tööpakkumine, mis on registreeritud selle liikmesriigi tööhõivetalitustes;

–        õigus pärast nelja aastat seaduslikku töötamist selles liikmesriigis omandada vaba juurdepääs kõigile palgalistele töökohtadele omal valikul.

2.      Iga‑aastased puhkused, rasedus‑ ja sünnituspuhkus ning puudumised tööõnnetuste või lühiajaliste haiguste tõttu arvestatakse seaduslike tööperioodide hulka. Sunnitud töötuse perioode, mis on pädevate asutuste poolt nõuetekohaselt registreeritud, ja puudumisi pikaajaliste haiguste tõttu ei loeta küll seaduslike tööperioodide hulka, kuid nad ei kahjusta siiski eelneva tööperioodi alusel saadud õigusi.” [Siin ja edaspidi on nimetatud otsust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

6.        Otsuse nr 1/80 artikkel 7 sätestab:

„Liikmesriigi seaduslikul tööturul töötava Türgi päritolu töötaja perekonnaliikmetel, kellel on lubatud temaga kaasa tulla, on:

–        õigus võtta vastu tööpakkumisi pärast seda, kui nad on selles liikmesriigis vähemalt kolm aastat seaduslikult elanud, arvestades ühenduse liikmesriikide töötajate eesõigusi;

–        õigus omandada vaba juurdepääs kõigile palgalistele töökohtadele omal valikul pärast seda, kui nad on selles liikmesriigis viis aastat seaduslikult elanud.

Türgi päritolu töötajate lastel on pärast vastuvõtvas riigis kutsehariduse omandamist õigus selles liikmesriigis vastu võtta kõik tööpakkumised, sõltumata selles liikmesriigis elamise kestusest, tingimusel et üks vanematest on selles liikmesriigis seaduslikult töötanud vähemalt kolm aastat.”

7.        Otsuse nr 1/80 artikli 14 lõige 1 sätestab:

„Käesoleva jao sätete kohaldamisel arvestatakse avaliku korra, julgeoleku ja rahvatervise seisukohalt õigustatud piiranguid.”

 Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

8.        Metin Bozkurt, kaebuse esitaja põhikohtuasjas, on Türgi kodanik. Ta on sündinud 1959. aastal.

9.        Ta saabus Saksamaale 1992. aastal ning taotles varjupaika. 1993. aasta septembris abiellus ta Türgi päritolu töötajaga, kes töötas selle liikmesriigi seaduslikul tööturul. Pärast abiellumist võttis Metin Bozkurt oma varjupaigataotluse tagasi ja sai 1993. aasta oktoobris tähtajalise elamisloa. 1998. aasta oktoobris asendati tema tähtajaline elamisluba tähtajatu elamisloaga. Sellel ajal vastas ta otsuse nr 1/80 artikli 7 esimeses lõigus sätestatud tingimustele.

10.      Alates 2000. aasta juunist elas ta oma abikaasast eraldi. Paari abielu lahutati 2003. aasta novembris.

11.      Saksamaal elamise ajal töötas Metin Bozkurt erinevate tööandjate juures. Siseriiklik kohus märgib sellega seoses, et töötamise üksikasju ei saanud kindlaks teha, kuna kaebaja ei esitanud hoolimata vastavasisulisest nõudest selle kohta konkreetseid andmeid. 2000. aasta algusest oli kaebaja 18 kuud haiguspuhkusel. Pärast seda on ta olnud töötu ning saanud riigilt toetusi.

12.      Metin Bozkurti on korduvalt kriminaalkorras karistatud. 1996. aasta mais karistati teda 4‑kuulise vabadusekaotusega kehavigastuse tekitamise eest. 2000. aasta novembris karistati teda 8‑kuulise vabadusekaotusega raske kehavigastuse ja varalise kahju tekitamise eest. 2004. aasta mais karistati teda oma endise naise vägistamise ning tahtliku kehavigastuse tekitamise eest. Vägistamine toimus 2002. aastal, kui paar oli veel abielus, kuigi elas eraldi. Apellatsioonikohtus määrati talle tingimisi 2‑aastane vabadusekaotus. 2005. aasta jaanuaris vabastati ta eelvangistusest.

13.      Land Baden‑Württemberg (edaspidi „Baden‑Württembergi liidumaa”), vastustaja põhikohtuasjas, määras oma 26. juuli 2005. aasta otsusega Metin Bozkurti väljasaatmise Saksamaalt. Metin Bozkurt taotles Vewaltungsgericht’is väljasaatmisotsuse tühistamist ning see otsus tühistati 5. juuli 2006. aasta kohtuotsusega. Baden‑Württembergi liidumaa vaidlustas selle kohtuotsuse Verwaltungsgerichtshof’is. 14. märtsil 2007 jättis Verwaltungsgerichtshof tema apellatsioonkaebuse rahuldamata. Verwaltungsgerichtshof väitis sisuliselt, et kuna Metin Bozkurtil oli riigis elamise õigus otsuse nr 1/80 artikli 7 alusel, tuleb tema väljasaatmisel täita sama korda kui liidu kodanike puhul.(5) Kuna seda korda tegelikult ei täidetud, oli väljasaatmisotsus seadusevastane. Samamoodi ei pruugi asjaolu, et Metin Bozkurt ei töötanud alates 2000. aastast, tähendada, et ta ei hakka oma haiguse tõttu enam kunagi töötama, nagu ka asjaolu, et ta oli ligi üheksa kuud viibinud vanglas, ei pruugi tähendada, et ta on oma artiklist 7 tulenevad õigused kaotanud. Vastupidi tuleb Euroopa Kohtu praktikat tõlgendada nii, et isiku riigis elamise õigus jätkub isegi siis, kui tingimused, mille alusel ta selle õiguse omandas, ei ole enam täidetud. Seega on tal jätkuvalt nimetatud artiklist tulenevad õigused.

14.      Baden‑Württembergi liidumaa kaebas selle otsuse edasi Bundesverwaltungsgericht’i. Oma apellatsioonkaebuses esitas Baden‑Württembergi liidumaa küsimuse, kas sellise isiku nagu Metin Bozkurt suhtes kehtivad muu hulgas otsuse nr 1/80 artiklist 7 tulenevad õigused.

15.      Kuna Bundesverwaltungsgericht leidis, et tema menetluses oleva vaidluse lahendus sõltub nimetatud sätte tõlgendusest, otsustas ta menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas [otsuse nr 1/80] artikli 7 esimese lõigu teise taande järgi säilib liikmesriigi seaduslikul tööturul töötava Türgi päritolu töötaja perekonnaliikmena saadud töötamise ning riigis elamise õigus ka pärast abielu lahutamist?

Kui esimesele küsimusele vastatakse jaatavalt, siis:

2.      Kas tegemist on [otsuse nr 1/80] artikli 7 esimese lõigu teise taande järgi endise abikaasa riigis elamise õigusele tuginemisel selle kuritarvitamisega, kui Türgi kodanik vägistas ja vigastas abikaasat pärast õiguse omandamist ning selle teo eest on teda karistatud 2‑aastase vabadusekaotusega?”

16.      Metin Bozkurt, Taani, Saksa ja Itaalia valitsus, Baden‑Württembergi liidumaa ning Euroopa Komisjon esitasid oma kirjalikud märkused. Kohtuistungit ei taotletud ega toimunud.

 Analüüs

 Sissejuhatavad märkused

17.      Kuigi eelotsuse küsimused käsitlevad otsuse nr 1/80 artiklit 7, viitab siseriiklik kohus oma eelotsusetaotluses võimalusele, et Metin Bozkurt omandas oma õigused Türgi päritolu töötajana nimetatud otsuse artikli 6 alusel. Samas märgib ta siiski, et selline võimalus peab olema välistatud, kuna Metin Bozkurt ei ole esitanud oma Saksamaal töötamise üksikasju ega sellega seotud dokumente, kuigi Baden‑Württembergi liidumaa seda nõudis. Ilma Metin Bozkurti koostööta on võimatu kindlaks määrata, kas ta omandas oma õigused nimetatud artikli alusel või kas on võimalik, et ta kaotas need põhjusel, et ta oli mitu aastat töötu.

18.      Komisjon väljendab oma märkustes siseriikliku kohtu seisukoha suhtes kahtlust. Ta märgib, et otsuse nr 1/80 artikli 6 lõige 2 sätestab selgelt, et kuigi sunnitud töötuse perioode ja puudumisi pikaajaliste haiguste tõttu ei loeta küll seaduslike tööperioodide hulka, ei kahjusta nad siiski eelneva tööperioodi alusel saadud õigusi. Komisjoni arvates peaks siseriiklik kohus seda aspekti uuesti käsitlema. Kui Metin Bozkurtil olid õigused tõepoolest artikli 6 alusel, ei oleks ka vaja kaaluda tema õiguslikku seisundit artikli 7 alusel.

19.      Nagu komisjon on ka ise märkinud on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt EÜ artikli 234 (nüüd ELTL artikkel 267) kohases menetluses, mis põhineb siseriiklike kohtute ja Euroopa Kohtu ülesannete selgel eristamisel, kohtuasja faktiliste asjaolude hindamine siseriikliku kohtu pädevuses.(6) Samamoodi on üksnes asja menetleval ja selle lahendamise eest vastutaval siseriiklikul kohtul õigus kohtuasja konkreetseid asjaolusid arvesse võttes hinnata eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks ning Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust.(7)

20.      Sellegipoolest võib siseriiklikule kohtule oma asja lahendamisel olla abiks kui ma täpsustan, et ma nõustun komisjoni märkustega otsuse nr 1/80 artikli 6 sõnastuse ja mõju kohta. Asjaolu, et Metin Bozkurt oli mitu aastat töötu, ei vii iseenesest selleni, et ta kaotab nimetatud artiklist tulenevad õigused.(8) Selle artikli täpne kohaldamine põhikohtuasjas on muidugi täielikult siseriikliku kohtu pädevuses.

 Esimene küsimus

21.      Esimese küsimusega tahab siseriiklik kohus sisuliselt teada, kas isik saab tugineda otsuse nr 1/80 artikli 7 esimese lõigu teises taandest (edaspidi „artikkel 7”) tulenevale õigusele, kui ta ei ole enam sellise Türgi päritolu töötaja „pereliige”, kes töötab vastuvõtva riigi seaduslikul tööturul.

22.      Teisisõnu, kas liikmesriik võib neid õigusi siduda tingimusega, et asjaomasel isikul peab olema säilinud „pereliikme” seisund? Liikmesriik ei saa Metin Bozkurti olukorras isikut riigist välja saata, kui asjaomaseid õigusi tuleb pärast nende tekkimist käsitleda iseseisvatena.

23.      Taani ja Saksamaa valitsus ning Baden‑Württemberg liidumaa väidavad, et kui pereliikme seisund on lõppenud, siis need õigused kaovad. Metin Bozkurt ja komisjon väidavad vastupidi, et kui need õigused on tekkinud, on nad iseseisvad. Itaalia valitsus väidab, et Metin Bozkurti abielulahutus ei tohiks tema artiklist 7 tulenevaid õigusi mõjutada, kuid täpsustab seda seisukohta teatavates aspektides.

24.      Sellele küsimusele vastamiseks on kõigepealt vaja kaaluda seda, mil määral täidavad otsuse nr 1/80 artiklid 6 ja 7 Türgi päritolu töötajatele ja nende pereliikmetele liikmesriikide territooriumil õigusi luues sotsiaalset rolli. Järgmiseks tuleb arvesse võtta protsessi, mille teel tuleb kõnealuste sätete aluseks olevaid eesmärke praktikas kohaldada, ja sellest tulenevalt seda, mil määral võivad liikmesriigid kehtestada tingimusi oma territooriumil elamise kohta nende jaoks, kes püüavad nendest sätetest kasu saada. Selles valdkonnas on Euroopa Kohtu otsuseid palju ning ma kavatsen oma nende küsimuste analüüsis sellele kohtupraktikale väga tugevalt tugineda.

 Artikkel 7 kui sotsiaalne vahend

25.      Artikkel 7 on otsuse nr 1/80 II peatüki (pealkirjaga „Sotsiaalsätted”) 1. jaos (pealkirjaga „Tööhõive ja töötajate vaba liikumine”).

26.      On selge, et artiklil 7 on vahetu õigusmõju, nii et need Türgi kodanikud, kes ettenähtud tingimustele vastavad, võivad selle sättega antud õigustele vahetult tugineda.(9)

27.      Otsuse nr 1/80 artikliga 6, mis asub samas jaos, antakse Türgi päritolu töötajatele, kes töötavad liikmesriigi seaduslikul tööturul, teatavad õigused selle riigi tööturule pääsemiseks. Pärast selle artikli alusel neli aastat kestnud seaduslikku töösuhet on neil õigus saada omal valikul mis tahes tööd, tingimusel et see töö on vastuvõtvas riigis.(10)

28.      Artikli 7 esimese lõigu kohaselt antakse Türgi päritolu töötaja juurde elama lubatud pereliikmetele piiratud juurdepääs vastuvõtva riigi tööturule pärast seda, kui nad on selles riigis vähemalt kolm aastat seaduslikult elanud. Pärast seda, kui nad on selles riigis seaduslikult elanud viis aastat, on neil õigus omandada vaba juurdepääs kõigile palgalistele töökohtadele omal valikul. Nende sätetega käivitatakse nii töötaja kui ka tema pereliikmete järkjärguline integratsiooniprotsess.

29.      Artiklist 7 tulenevate õiguste saamiseks peab asjaomane pereliige esiteks kuuluma vastuvõtva liikmesriigi seaduslikul tööturul juba tegutseva Türgi päritolu töötaja perekonda ning teiseks peavad selle riigi pädevad ametiasutused olema ta lubanud nimetatud töötaja juurde elama.(11)

30.      Artikli 7 alusel ette nähtud integratsiooniprotsess toimub kahes etapis. Esimene kestab kolm aastat. Kui vastuvõttev riik ei kehtesta just sellel ajal korda, mis on üldiselt pereliikmete suhtes soodsam, ei ole asjaomastel isikutel õigust selles riigis töötada. Teine etapp kestab kaks aastat. Pereliige võib vastuvõtvas riigis töötada, kuid selle õiguse saab ta „tingimusel, et eesõigus on ühenduse liikmesriigi töötajatel”. Pärast viie aasta möödumist on pereliikmel õigus omal valikul teha mis tahes tasulist tööd.

31.      Sellise töö otsimise ja/või saamise õigusega kaasneb paratamatult vastuvõtvas riigis elamise õigus, ilma milleta töötamise õigus ei kehtiks.(12)

 Artikli 7 kohaldamine praktikas

32.      Kuivõrd võivad liikmesriigid siduda pereliikme riigis elamise õigusega tingimusi?

33.      Euroopa Kohtu praktikast nähtub, et asjaomane liikmesriik võib tingimusi kehtestada nii pereliikme algsele sisenemisele tema territooriumile kui ka selle isiku elamisele (vähemalt) kolme aasta jooksul pärast sellist sisenemist. Pereliikme riiki lubamise otsus on täielikult vastuvõtva riigi pädevuses, kellel on õigus kehtestada pereliikmete suhtes oma territooriumile sisenemiseks tingimusi. Tingimusi, mida see riik võib kehtestada pärast seda, kui ta on pereliikme oma territooriumile lubanud, on vähem: sisuliselt on tal õigus tagada, et pereliikme viibimine tema territooriumil „vastab artikli 7 esimese lõigu mõttele ja eesmärgile”. Näiteks on ilmne, et vastuvõttev riik võib kehtestada tingimuse, et pereliige peab elama samas kohas kus töötaja, kelle juurde ta elama lubati.(13)

34.      Mis on Türgi päritolu töötaja ning tema pereliikmete seisukohast selle kvalifitseerumisperioodi eesmärgid?

35.      Neid on peamiselt kaks. Esiteks on pereliikmete vastuvõtvas riigis viibimise mõte võimaldada perel koos olla.(14) Vähemalt alguses on rõhk Türgi päritolu töötajate, mitte niivõrd nende pereliikmete olukorra parandamisel. Oma pereliikmetega koos elades paraneb nende elukvaliteet töökohariigis.

36.      Teine eesmärk on pereliikme integreerimine. Kui pereliikmetel lubatakse viibida vastuvõtvas riigis, on neil võimalus järk‑järgult lõimuda selle riigi ühiskonda ning lõpuks seal tööle asuda. Seega on nende positsioon vastuvõtvas riigis „kindlustatud”.(15) Käesoleval juhul on tähelepanu keskmes pereliige, mitte Türgi päritolu töötaja, kellele vastuvõtvasse riiki järele tuldi.

37.      Milline on pereliikmete seisund pärast kvalifitseerumisperioodi lõppu? Kas vastuvõttev riik võib pereliikmete oma territooriumil elamise õiguse siduda tingimustega ka pärast seda, kui need on omandanud piiramatu õiguse selle riigi tööturul tegutseda? Kas ta võib näiteks öelda Metin Bozkurti olukorras inimesele: „Te võite siia riiki jääda seni, kui olete abielus. Kuid me jätame endale õiguse teid välja saata, kui te lahutate”?

38.      Minu arvates ei ole vastuvõtval riigil sellises olukorras enam õigust siduda tema territooriumil elamise õigust tingimustega. See hetk on möödunud.

39.      Seda järeldust kinnitab Euroopa Kohtu praktika seoses artikliga 7 nii selles osas, mis puudutab Euroopa Kohtu analüüsi õiguse üldise laadi kohta, kui ka konkreetsete kohtuasjade osas, milles Euroopa Kohus on tunnistanud selle õiguse jätkumist. Üldisest perspektiivist vaadatuna on Euroopa Kohus rõhutanud õiguse iseseisvust, mis tekib siis, kui kvalifitseerumisperiood on läbi. Nii märkis Euroopa Kohus kohtuasjas Ergat,(16) et „liikmesriikidel ei ole pärast nimetatud kolme aasta möödumist enam õigust siduda Türgi päritolu töötaja pereliikmete oma territooriumil elamise õigust tingimustega” ning et „see peab a fortiori kehtima riiki elama asunud Türgi kodaniku puhul, kes [...] vastab artikli 7 esimese lõigu teises taandes sätestatud tingimustele” (s.o kes on vastuvõtvas riigis seaduslikult elanud viis aastat).(17) Edasi viitas Euroopa Kohus pereliikme seisundile, kes vastab artiklis 7 sätestatud tingimustele, kui sellise isiku seisundile, kes „on [...] juba seaduslikult vastuvõtvasse riiki integreerunud” ja kellel „on väljavaade alaliselt integreeruda vastuvõtvasse liikmesriiki”.(18) Kohtuasjas Eyüp(19) viitas Euroopa Kohus nõudele, mille kohaselt peab „perekonna taasühinemine, mis on olnud asjaomase isiku liikmesriiki saabumise aluseks, väljenduma selles, et vähemalt mõnda aega elatakse selle töötajaga tegelikult koos, ja et nii peab see olema juhul, mil huvitatud isik ise veel ei vasta vastuvõtva liikmesriigi tööturule juurdepääsuks nõutavatele tingimustele”.(20)

40.      Tõstes esile artikli 7 funktsiooni sellest tulenevate õigustega pereliikmete integreerimisel vastuvõtva riigi ühiskonda, on Euroopa Kohus rõhutanud, et riigis elamise õigus, millega kaasneb õigus minna asjaomase liikmesriigi tööturule, ei „sõltu [sellele õiguse] omandamisele esitatud tingimustest”.(21) Kohtuasjas Ergat sedastas Euroopa Kohus, et „tingimusteta õigus, mida lisaks ei piira mittemingisugune eesõigus ühenduse liikmesriikide töötajatele, pääseda mis tahes töökohale, mille isik on vabalt valinud, kaotaks igasuguse tähenduse, kui pädevatel siseriiklikel asutustel oleks võimalik muuta tingimuslikuks või mingilgi viisil piirata selliste konkreetsete õiguste kohaldamist, mis on Türgi immigrantidel vahetult [otsuse nr 1/80] alusel”.(22)

41.      Seda põhjendust konkreetsetele olukordadele üle kandes leidis Euroopa Kohus näiteks, et artiklist 7 tulenevad õigused on kehtivad, isegi kui kaebaja isa, kelle kaudu kaebaja oma riigis elamise õiguse sai, oli nende õiguste kasutamise ajal vastuvõtvast riigist lahkunud ega elanud või töötanud seal enam.(23) Samamoodi on Euroopa Kohus tuvastanud, et isik, kes on vastanud artikli 7 esimese lõigu tingimustele, ei kaota riigis elamise õigust ka siis, kui ta ei ole ka 23‑aastaseks saanuna teinud palgalist tööd.(24)

42.      On tõsi, et kõnealune kohtupraktika käsitleb isikuid, kes erinevalt Metin Bozkurtist olid „pereliikmed”, kui vastuvõttev liikmesriik nende riigis elamise õiguse vaidlustas. Kuid mulle näib vale väita ‑ nagu seda teevad oma märkustes Taani ja Saksamaa valitsus ning Baden‑Württembergi liidumaa ‑, et jätkuva peresideme puudumine tähendab, et Metin Bozkurt on kaotanud igasugused õigused, mis tal tulenevalt artiklist 7 olid. Eelotsusetaotlusest nähtub, et Metin Bozkurt oli viis aastat liikmesriigi, käesoleval juhul Saksamaa seaduslikul tööturul töötava Türgi päritolu töötaja pereliige. Eelotsus ei viita kusagil sellele, et Metin Bozkurt oleks sellel ajal teinud midagi muud kui täitnud talle kehtestatud tingimusi. Seega omandas ta pärast kõnealuse viie aasta möödumist kõik artiklist 7 tulenevad õigused. Need õigused olid iseseisvad ja vastavalt kahele tunnusele, mida käsitlen järgmises punktis. Ma leian, et asjaolul, et ta lahutas hiljem oma abielu ning kaotas „pereliikme” seisundi, ei saa tema positsioonile olla mitte mingisugust mõju.

43.      Mainitud kaks tunnust on järgmised. Türgi kodanikud, kes on omandanud vastuvõtvas riigis elamise ja töötamise tingimusteta õiguse, võivad selle kaotada ühel kahest võimalikust juhust. Esimene neist on seotud avaliku korra, julgeoleku ja rahvatervise põhjendusega, mis on sätestatud otsuse nr 1/80 artikli 14 lõikes 1. Selle aspekti juurde tulen ma hiljem tagasi.(25) Teine on olukord, kus asjaomane isik lahkub vastuvõtva riigi territooriumilt märkimisväärselt pikaks ajaks ilma õiguspärase põhjuseta.(26)

44.      Seega kajastab esimene olukord liikmesriigi jätkuvat õigust saata Türgi kodanik oma territooriumilt välja erilisel, põhjendatud juhul – seega õigust, mis jääb talle ka teiste liidu kodanike suhtes. Teine olukord on seotud asjaoluga, et riigis elamise tingimusteta õigus ei ole idee poolest sama mis vastuvõtva riigi kodakondsuse või liidu kodakondsusega seotud eriõiguste omamine.

45.      Minu arvates on ilmne, et need ongi ainsad põhjused, mil isiku nagu Metin Bozkurti õigusi võib lõpetada.(27)

46.      Siseriiklik kohus viitab oma eelotsusetaotluses mõjule, mis määrusel nr 1612/68(28) Metin Bozkurti olukorrale olla võib. Selles osas on Euroopa Kohus tuvastanud, et kuna artiklis 7 ei ole mõiste „pereliige” määratletud, tuleb selle tõlgendamisel kasutada määruses sätestatud määratlust.(29) Kohtuasjas Reed(30) tuvastas Euroopa Kohus määruse nr 1612/68 artikli 10 puhul, et töötaja „perekond” ei hõlma elukaaslast, kellega töötaja ei ole abielus.(31) Siseriiklik kohus (kelle põhjenduskäiku Taani ja Saksamaa valitsus toetavad) küsib, kas seda tuleb tõlgendada nii, et Metin Bozkurti riigis elamise õigus lõppes tema abielu lahutamisega.

47.      Minu arvates tuleneb eespool esitatud analüüsist, et kui kõnealused viis aastat on möödas ning kõik artiklist 7 tulenevad õigused on omandatud, kaotab tähtsuse küsimus, kas määrust nr 1612/68 tuleks analoogia põhjal kohaldada Metin Bozkurti olukorras isiku suhtes. Küsimus, kas Metin Bozkurt on pereliige, ei ole sellises kontekstis lihtsalt oluline. Mis on oluline, on see, et ta oli kõnealuse viie aasta jooksul pereliige.

48.      Lõpetuseks tahaksin käsitleda lisaprotokolli artikli 59 kohaldamise küsimust, mille on samuti tõstatanud siseriiklik kohus ning Taani, Saksamaa ja Itaalia valitsus. Selle sättega välistatakse sisuliselt sarnastes olukordades Türgi kodanike soodsam kohtlemine liidu kodanikest. Vastavalt Metin Bozkurti väljasaatmisotsuse ajal kehtinud ühenduse õigusaktidele(32) võisid liidu kodanikud, kes olid sisenenud liikmesriigi territooriumile ja elasid seal pereliikmetena, oma õiguse selles riigis elada iseenesest kaotada, kui nad lahutasid oma abielu isikuga, kelle juurde nad olid elama tulnud. Kui artiklit 7 võiks tõlgendada nii, et Metin Bozkurtil oli (väidetavalt) samas olukorras jätkuv õigus riigis elada, siis tähendaks see, et teda koheldakse soodsamalt. Selline tulemus oleks aga vastuolus artikliga 59 ning tuleb seega tagasi lükata.

49.      Ma ei jaga sellist arvamust.

50.      Nagu komisjon oma märkustes õigesti märgib, käsitleti sama väidet mutatis mutandis kohtuasjas Derin, kus kõne all oli laps, mitte abikaasa, – ja see väide lükati tagasi.(33) Selles kohtuasjas oli kõne all Türgi kodaniku laps, kes nõudis endale artikli 7 alusel riigis elamise õigust, kuigi ta oli vanem kui 21 aastat ega elanud enam oma vanematega, kelle juurde ta oli vastuvõtvasse riiki elama tulnud, ega olnud nende ülalpidamisel. Artikli 59 kohaldatavust kaaludes võrdles Euroopa Kohus liidu kodanike õigusi Türgi kodanike omadega. Ta märkis, et liidu kodanike lastel oli tingimusteta õigus elada vastuvõtvas riigis oma perekonnaga koos, samas kui Türgi kodanike laste vastav õigus oli tingimuslik, kuna selleks oli vaja asjaomase riigi ametiasutuste nõusolekut. Järgmiseks täheldas Euroopa Kohus, et liidu kodanike lastel on õigus teha vastuvõtvas riigis mis tahes tööd, samas kui Türgi kodanike laste vastavat õigust reguleerib konkreetselt artikli 7 esimene lõik. Viimaks juhtis Euroopa Kohus tähelepanu asjaolule, et Türgi kodanikel ei ole ühenduses vaba liikumise õigust ning et nad võivad vastuvõtvas riigis elamise õiguse kaotada otsuse nr 1/80 artiklis 14 sätestatud juhtudel või kui nad lahkuvad vastuvõtva riigi territooriumilt märkimisväärselt pikaks ajaks ilma õiguspärase põhjuseta.(34) Euroopa Kohus järeldas seetõttu, et Türgi kodaniku lapse olukorda „ei saa tegelikult võrrelda” liikmesriigi kodaniku järglase olukorraga, kuna nende õiguslikus olukorras on märkimisväärseid erinevusi.(35)

51.      Minu arvates ei esine ühtegi põhjust, mis välistaks selle põhjenduse ülekandmise sellisele isikule nagu Metin Bozkurt, kes on Türgi kodaniku endine abikaasa.

52.      Seega tuleb lisaprotokolli artiklile 59 tuginev argument tagasi lükata.

53.      Kõigil eespool kirjeldatud põhjustel tuleb minu arvates esimesele küsimusele vastata, et artikli 7 esimese lõigu teise taande järgi säilib liikmesriigi seaduslikul tööturul töötava Türgi päritolu töötaja perekonnaliikmena saadud töötamise ning riigis elamise õigus ka pärast abielu lahutamist.

 Teine küsimus

54.      See on tähtis küsimus. Enne kui ma hakkan käsitlema käesolevas asjas olulisi õigusküsimusi, tahaksin rõhutada, et käesolevas asjas ei ole kõne all vägistamine ega see, mida vägistamisest arvatakse. Kõne all on hoopis küsimus, mis kujutab endast õiguste kuritarvitamist, kui lõppenud on abielu, mille kaudu artikli 7 alusel tekkis riigis elamise õigus. Just seda silmas pidades tulebki käesolevale küsimusele vastata. Liikmesriigi õigus saata Metin Bozkurti olukorras isik riigist välja on eraldi küsimus, mida reguleerib otsuse nr 1/80 artikkel 14 ja mida ma käsitlen punktis 71 jj.

55.      Oma teise küsimusega küsib siseriiklik kohus, kas selline isik nagu Metin Bozkurt kuritarvitab oma õigusi, kui ta kaitseb oma riigis elamise õigust, mille ta sai oma endise naise kaudu artikli 7 esimese lõigu teise taande alusel juhul, kui ta vägistas ja vigastas oma endist naist pärast selle õiguse saamist ning teda karistati selle eest tingimisi 2‑aastase vabadusekaotusega.

56.      Taani ja Saksamaa valitsus ning Baden‑Württembergi liidumaa väidavad, et sellisel juhul on tõepoolest tegemist õiguste kuritarvitamisega. Seega on liikmesriigil õigus võtta Metin Bozkurtilt riigis elamise õigus ära. Itaalia valitsus on seisukohal, et sellele küsimusele on kõige asjakohasem vastata otsuse nr 1/80 artikli 14 lõike 1 põhjal. Ma käsitlen seda hiljem.(36) Komisjon väidab omalt poolt, et õiguste kuritarvitamise mõistest sellise isiku nagu Metin Bozkurti olukorras põhikohtuasjas on valesti aru saadud.

57.      Ma jagan komisjoni arvamust.

58.      Pole kahtlust, et Euroopa Liidu õiguse üldpõhimõtte kohaselt on õiguste kuritarvitamine keelatud.(37) Seega ei saa ühenduse õigusnorme ära kasutada pettuse või kuritarvituse eesmärgil.(38)

59.      On täheldatud, et selle kriteeriumiks, kas konkreetsel juhul on tegemist kuritarvitamisega, on „eelkõige see, kas on või ei ole moonutatud käsitletavat õigust andva ühenduse õigusnormi sihte ja eesmärke”.(39)

60.      Põhikohtuasjas on vaidluse all artiklist 7 tulenev liikmesriigis elamise õigus. Mis on selle õiguse sihid ja eesmärgid, olen ma juba kirjeldanud.(40)

61.      Kas saab väita, et üksnes Metin Bozkurti kuritegelik käitumine ja ainult see võib viia selle õiguse lõppemiseni?

62.      Minu arvates ei saa.

63.      Eelotsusetaotluses sisalduva materjali põhjal otsustades näib, et ei ole ühtegi viidet sellele, et tegemist oleks olnud fiktiivse abieluga, mis oleks sõlmitud selleks, et saada hüvesid, mida muidu ei ole võimalik saada. Euroopa Kohus on otsustanud, et kokkuleppeabielu ei saa Euroopa Liidu õiguse alusel luua õigusi.(41) Kui Metin Bozkurt oleks artiklist 7 tulenevaid õigusi püüdnud omandada fiktiivse abielu sõlmimise teel, oleksid need õigused olnud väärtusetud.(42) Käesolevas menetluses aga on olukord teine.

64.      Vägistamine on väga tõsine kuritegu. Arvestades, et Metin Bozkurti kuriteo ohver oli tema naine, ei saa olla kahtlust, et ta kuritarvitas oma abielu. Kuid minu arvates ei tähenda see, et seejuures on tegemist Metin Bozkurtile artiklist 7 tuleneva riigis elamise õiguse kuritarvitamisega, millest tulenevalt tuleb leida, et see õigus tuleb eespool kirjeldatud põhjustel lugeda kaotatuks.

65.      Ma väidan seda kahel põhjusel.

66.      Esiteks tundub mulle, et kui kõnealust õigust tõlgendada iseseisvana, nagu minu arvates tuleks seda teha, on väär selline arusaam, et seda õigust on kuritarvitatud sellega, et toime on pandud kuritegu isiku vastu, kelle kaudu see õigus saadi. Kui õigus on sõltumatu, peavad juba selle õiguse määratluse pärast ära langema ka küsimused selle õiguse allikate kohta.

67.      Teiseks tuleb selle kindlaksmääramisel, kas tegemist on õiguste kuritarvitamisega artikli 7 tähenduses, vaadelda kohtupraktikas ette nähtud nõudeid. Euroopa Kohus tuvastas kohtuasjas Emsland‑Stärke,(43) et sellisel juhul tuleb kasutada kaheosalist kriteeriumi. Kõigepealt tuleb kindlaks määrata need objektiivsed asjaolud, mil ühenduse eeskirjade eesmärk on hoolimata sellest, et nendes sätestatud tingimusi on formaalselt täidetud, jäänud saavutamata. Teiseks tuleb tuvastada subjektiivne element, mis seisneb kavatsuses saada ühenduse eeskirjadest kasu, luues kunstlikult selleks vajalikke tingimusi.(44) See subjektiivne element peab esindama kõnealuse teguviisi „ainsat eesmärki”.(45)

68.      On selge, et Metin Bozkurti käitumine ei saa vastata neile mõlemale nõudele. Ei saa väita, et Metin Bozkurt abiellus oma naisega üksnes eesmärgiga saada ühenduse eeskirjadest kasu. Siseriiklik kohus märgib, et oma teguviisi tõttu „ei vääri” Metin Bozkurt artiklist 7 tulenevaid õigusi. Võib‑olla see ongi nii, kuid mitteväärimine ja ühenduse õigusest tulenevate õiguste kuritarvitamine on kaks eri asja. „Mitteväärimist” kui kriteeriumi ei ole kohtuasjas Emsland‑Stärke ette nähtud.(46)

69.      Täielikkuse huvides lisan, et sellest järeldusest tuleneb loogiliselt, et isegi kui kõne all olev tegu oleks toime pandud artikli 7 esimeses lõigus ette nähtud kolme või viie aasta jooksul, ei kujutaks see endast ikkagi õiguste kuritarvitamist Euroopa Liidu õiguse tähenduses.

70.      Kõigil eespool nimetatud põhjustel teen ma ettepaneku vastata teisele küsimusele, et isik ei kuritarvita oma õigusi, kui ta kaitseb oma riigis elamise õigust, mille ta sai oma endise naise kaudu artikli 7 esimese lõigu teise taande alusel juhul, kui ta vägistas ja vigastas oma endist naist pärast selle õiguse saamist ning teda karistati selle eest tingimisi 2‑aastase vabadusekaotusega.

 Lõppmärkused

71.      Kuigi siseriiklik kohus mainib oma eelotsusetaotluses otsuse nr 1/80 artiklit 14, ei arenda ta välja konkreetselt sellega seotud arutluskäiku. Nagu ma siseriikliku kohtu seisukohast aru saan, takistas Metin Bozkurti riigist väljasaatmist 2005. aastal direktiivi 64/221 artikkel 9. Selge oli nii see, et selleks, et väljasaatmisotsust saaks lugeda kehtivaks, pidi nimetatud säte olema täidetud, kui ka see, et see ei olnud täidetud.(47)

72.      Sellegipoolest on mul raske üle saada tundest, mida ma nimetaksin ebamugavuseks ja mis läbib nii eelotsusetaotlust kui ka Taani ja Saksamaa ning Baden‑Württembergi liidumaa märkusi, seoses asjaoluga, et sellisel kuriteo toime pannud isikul nagu Metin Bozkurtil tuleks lubada jääda liikmesriigi territooriumile: midagi on vaja teha.

73.      Ma ei tahaks öelda, et katsed lahendada väljasaatmise küsimusi „kõrvalküsimustena”, nagu seda on püütud teha põhikohtuasjas, on paratamatult määratud ebaõnnestumisele. Kui artiklit 7 õigesti tõlgendada, ei ole isikul, kes ei vasta selles sättes sätestatud tingimustele, õigust jääda vastuvõtva riigi territooriumile ning ta võib sealt välja saata.

74.      Samas tundub mulle, et küsimust selle kohta, kas Türgi kodanikku, kes on kasutanud oma otsusest nr 1/80 tulenevaid õigusi, võib liikmesriigi territooriumilt välja saata, on üldreeglina kõige lihtsam lahendada sama otsuse artiklist 14 lähtuvalt. Lõpuks ongi ju selle sätte eesmärk reguleerida väljasaatmisi just sedalaadi olukordades.

75.      Euroopa Kohus on otsuse nr 1/80 artikli 14 lõike 1 kohaldatavuse eeskirjad selgelt kindlaks määranud. Meenutan neid lühidalt. Kui liikmesriigi ametiasutused püüavad isikut selle artikli alusel riigist välja saata, peavad nad hindama õigusrikkuja käitumist ning seda, kas oht, mida ta endast avalikule korrale ja julgeolekule kujutab, on olemas, reaalne ja piisavalt tõsine, ning lisaks peavad nad järgima proportsionaalsuse põhimõtet. Täpsemalt öeldes võib artikli 14 lõike 1 alusel väljasaatmise otsustada ainult juhul, kui asjaomase isiku käitumisega kaasneb konkreetne oht uueks avaliku korra raskeks rikkumiseks. Sellist meedet ei saa kriminaalkorras süüdimõistmise järgselt ja üldpreventiivsel eesmärgil automaatselt võtta.(48) Siseriiklik kohus peab sellistel asjaoludel väljasaatmise õiguspärasust kontrollides arvesse võtma asjaolusid, mis ilmnesid pärast pädevate asutuste viimase otsuse tegemist ja millega võib kaasneda olukord, kus isiku käitumisest tulenev olemasolev oht avalikule korrale kaob või märkimisväärselt väheneb.(49)

76.      Kõiki menetlusnõudeid, mis tulenevad nii Euroopa Liidu kui ka siseriiklikust õigusest, tuleb muidugi täita.

77.      Seda silmas pidades on vastamine küsimusele, kas otsuse nr 1/80 artikli 14 lõige 1 on põhikohtuasja asjaolude suhtes üldse kohaldatav, üksnes siseriikliku kohtu pädevuses.

 Ettepanek

78.      Eeltoodut arvesse võttes teen ettepaneku vastata Bundesverwaltungsgerichti esitatud küsimustele järgmiselt:

1.      EMÜ ja Türgi assotsiatsiooninõukogu otsuse nr 1/80 artikli 7 esimese lõigu teise taande alusel liikmesriigi seaduslikul tööturul töötava Türgi päritolu töötaja pereliikmena omandatud riigis elamise ja töötamise õigus säilib ka pärast abielulahutust.

2.      Isik ei kuritarvita oma õigusi, kui ta kaitseb oma riigis elamise õigust, mille ta sai oma endise naise kaudu artikli 7 esimese lõigu teise taande alusel juhul, kui ta vägistas ja vigastas oma endist naist pärast selle õiguse saamist ning teda karistati selle eest tingimisi 2‑aastase vabadusekaotusega.

---

1 –      Algkeel: inglise.

---

2 – Euroopa Majandusühenduse ja Türgi vahel assotsiatsioonilepinguga asutatud assotsiatsiooninõukogu 19. septembri 1980. aasta otsus nr 1/80 assotsiatsiooni arengu kohta, mis on allkirjastatud Ankaras 12. septembril 1963.

---

3 –      Assotsiatsioonileping Euroopa Majandusühenduse ja Türgi vahel, mis on allkirjastatud Ankaras 12. septembril 1963.

---

4 –      23. novembril 1970 Brüsselis allkirjastatud ning nõukogu 19. detsembri 1972. aasta määrusega (EMÜ) nr 2760/72 (EÜT L 293, lk 1; ELT eriväljaanne 11/11, lk 41) ühenduse nimel sõlmitud, heaks kiidetud ja kinnitatud lisaprotokoll.

---

5 – Vt selle kohta 2. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑136/03: Dörr ja Ünal (EKL 2005, lk I‑4759, punkt 69). Protseduurilisi tagatisi, mis on sätestatud nõukogu 25. veebruari 1964. aasta direktiivi 64/221/EMÜ välisriigi kodanike liikumise ja elukohaga seonduvate avaliku korra, julgeoleku või tervishoiu seisukohalt õigustatud erimeetmete kooskõlastamise kohta (EÜT 1964, 56, lk 850; ELT eriväljaanne 05/01, lk 11) artiklites 8 ja 9, kohaldatakse Türgi kodanike suhtes, kelle õiguslikku seisundit reguleerivad otsuse nr 1/80 artiklid 6 või 7. Nimetatud direktiivi artikli 9 lõige 1 sätestab sisuliselt, et kui kohtule kaebuse esitamise õigus puudub või kui kaebust võib esitada ainult otsuse õigusliku kehtivuse kohta või kui kaebus ei peata otsuse täitmist, ei tee haldusasutus otsust elamisloa uuendamisest keeldumise või loa omaniku riigi territooriumilt väljasaatmise kohta enne vastuvõtjariigi pädeva asutuse arvamuse saamist, välja arvatud edasilükkamatutel juhtudel; sinnamaani on asjaomasel isikul kõik kõnealuse riigi õigusaktidega ettenähtud õigused kaitsele, abile ja esindamisele. Kuigi näis, et artikli 9 lõige 1 oli Metin Bozkurti väljasaatmisotsuse suhtes kohaldatav, ei hangitud pädeva asutuse arvamust, nagu see säte nõuab. Direktiiv 64/221 tunnistati kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiviga 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ (EÜT 2004 L 158, lk 77; ELT eriväljaanne 05/05, lk 46), mis jõustus 30. aprillil 2006.

---

6 –      Vt näiteks 15. novembri 1979. aasta otsus kohtuasjas 36/79: Denkavit Futtermittel (EKL 1979, lk 3439, punkt 12) ja 15. aprilli 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑433/05: Sandström (EKL 2010, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 35).

---

7 –      Vt näiteks 15. detsembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑415/93: Bosman (EKL 1995, lk I‑4921, punkt 59) ja 18. märtsi 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑440/08: Gielen (EKL 2010, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 27).

---

8 –      Vt selle kohta 23. jaanuari 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑171/95: Tetik (EKL 1997, lk I‑329, punkt 38).

---

9 – Vt 18. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑325/05: Derin (EKL 2007, lk I‑6495, punkt 47).

---

10 –      Otsuse nr 1/80 artiklite 6 ja 7 tausta põhjalikum analüüs on esitatud minu ettepanekus kohtuasjas C‑484/07: Pehlivan, avaldatud samal kuupäeval kui käesolev ettepanek, punkt 29 jj.

---

11 –      Vt 30. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑275/02: Ayaz (EKL 2004, lk I‑8765, punkt 34).

---

12 –      Vt muu hulgas 17. aprilli 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑351/95: Kadiman (EKL 1997, lk I‑2133, punkt 29). Euroopa Kohtu põhjendus selles peegeldab tema varasemat põhjendust seoses otsuse nr 1/80 artikliga 6: vt 20. septembri 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑192/89: Sevince (EKL 1990, lk I‑3461, punkt 29) ja 16. detsembri 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑237/91: Kus (EKL 1992, lk I‑6781, punkt 22).

---

13 –      Vt 12. joonealuses märkuses viidatud otsus kohtuasjas Kadiman, punktid 33 ja 41. Põhjalikum analüüs tingimuste kohta, mida liikmesriik võib kõnealusel ajal kehtestada, on 10. joonealuses märkuses viidatud ettepanekus kohtuasjas Pehlivan, punkt 39 jj.

---

14 –      Vt 12. joonealuses märkuses viidatud otsus kohtuasjas Kadiman, punktid 35 ja 36.

---

15 –      Selle kohta vt 12. joonealuses märkuses viidatud otsus kohtuasjas Kadiman, punktid 35 ja 36.

---

16 –      16. märtsi 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑329/97 (EKL 2000, lk I‑1487).

---

17 –      Punktid 38 ja 39.

---

18 –      Punktid 42 ja 43.

---

19 –      22. juuni 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑65/98 (EKL 2000, lk I‑4747).

---

20 –      Punkt 28 (kohtujuristi kursiiv).

---

21 –      Vt 16. joonealuses märkuses viidatud otsus kohtuasjas Ergat, punkt 40, ja 11. novembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑467/02: Cetinkaya (EKL 2004, lk I‑10895, punkt 31).

---

22 –      Vt punkt 41. Vt ka 25. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑453/07: Er (EKL 2008, lk I‑7299, punkt 27).

---

23 –      Vt 19. novembri 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑210/97: Akman (EKL 1998, lk I‑7519, punkt 51).

---

24 –      Vt 22. joonealuses märkuses viidatud otsus kohtuasjas Er, punkt 31, kus juhitakse tähelepanu asjaolule, et artikkel 7 erineb selles osas otsuse nr 1/80 artikli 6 lõikest 1. Vt ka 7. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑373/03: Aydinli (EKL 2005, lk I‑6181, punkt 31) ja 9. joonealuses märkuses viidatud otsus kohtuasjas Derin, punkt 56.

---

25 –      Vt punkt 71 jj.

---

26 –      Vt muu hulgas 16. joonealuses märkuses viidatud otsus kohtuasjas Ergat, punkt 48; 4. oktoobri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑349/06: Polat (EKL 2007, lk I‑8167, punkt 21); ja 18. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑337/07: Altun (EKL 2008, lk I‑10323, punkt 62).

---

27 –      Vt muu hulgas 21. joonealuses märkuses viidatud otsus kohtuasjas Cetinkaya, punkt 38.

---

28 –      Nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta määrus (EMÜ) nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires (EÜT L 257, lk 2; ELT eriväljaanne 05/01, lk 15); määrust on muudetud. Kõnealuse määruse artiklid 10 ja 11 tunnistati alates 30. aprillist 2006 kehtetuks ja asendati direktiiviga 2004/38.

---

29 –      Vt 11. joonealuses märkuses viidatud otsus kohtuasjas Ayaz, punkt 38.

---

30 –      17. aprilli 1986. aasta otsus kohtuasjas 59/85: Reed (EKL 1986, lk 1283).

---

31 –      Vt punkt 16.

---

32 –      Vt punkt 46.

---

33 –      Viidatud 9. joonealuses märkuses.

---

34 –      Punktid 62–67.

---

35 –      Punkt 68.

---

36 –      Vt punkt 71 jj.

---

37 –      Vt nt 5. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑321/05: Kofoed (EKL 2007, lk I‑5795, punkt 38).

---

38 –      Vt mh 12. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑367/96: Kefalas (EKL 1998, lk I‑2843, punkt 20); 23. märtsi 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑373/97: Diamantis (EKL 2000, lk I‑1705, punkt 33); ning 20. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑16/05: Tum ja Dari (EKL 2007, lk I‑7415, punkt 64).

---

39 –      Vt kohtujurist Tizzano 18. mai 2004. aasta ettepanek kohtuasjas C‑200/02: Zhu (EKL 2004, lk I‑9925, punkt 115).

---

40 –      Vt punkt 25 jj.

---

41 –      Määruse nr 1612/68 kohta vt 23. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑109/01: Akrich (EKL 2003, lk I‑9607, punkt 61). Otsuse nr 1/80 artikli 6 kohta vt 5. juuni 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑285/95: Kol (EKL 1997, lk I‑3069, punkt 25).

---

42 –      Minu arvates isegi pärast artiklis 7 sätestatud tähtaegade möödumist. Vt mu ettepanek kohtuasjas Pehlivan, viidatud 10. joonealuses märkuses, punkt 89 jj.

---

43 –      14. detsembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑110/99: Emsland-Stärke (EKL 2000, lk I‑11569).

---

44 –      Vt punktid 52 ja 53.

---

45 –      Punkt 50. Vt ka 37. joonealuses märkuses viidatud otsus kohtuasjas Kofoed, punkt 38, kus Euroopa Kohus tuvastab, et selles kohtuasjas kõne all olnud kuritarvitus pandi toime „üksnes” eesmärgiga saada kasu.

---

46 –      Viidatud 43. joonealuses märkuses.

---

47 –      Vt punkt 13 ja 5. joonealune märkus.

---

48 –      Vt 9. joonealuses märkuses viidatud otsus kohtuasjas Derin, punkt 74.

---

49 –      Vt 21. joonealuses märkuses viidatud otsus kohtuasjas Cetinkaya, punkt 47.