1

Euroopa Ühenduste Komisjon palub oma hagiavalduses Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Austria Vabariik ei võtnud vajalikke meetmeid vastuolude kõrvaldamiseks kapitali ülekandmist reguleerivate sätete osas, mis sisalduvad kahepoolsetes investeerimislepingutes Korea Vabariigi, Cabo Verde Vabariigi, Hiina Rahvavabariigi, Malaisia, Venemaa Föderatsiooni ja Türgi Vabariigiga, siis rikkus Austria Vabariik EÜ artikli 307 teisest lõigust tulenevaid kohustusi.

2

Austria Vabariik sõlmis enne Euroopa Liiduga ühinemist kahepoolsed investeerimislepingud Hiina Rahvavabariigi (leping jõustus 11. oktoobril 1986 (BGB1. 537/1986)), Malaisia (leping jõustus 1. jaanuaril 1987 (BGB1. 601/1986)), Venemaa Föderatsiooni (leping jõustus (BGB1. 387/1991), oli algselt sõlmitud endise Nõukogude Liiduga ning seda hakati Austria ja Venemaa Föderatsiooni vahel kohaldama pärast avalduste vahetamist (BGBl. 257/1994)), Korea Vabariigi (leping jõustus (BGB1. 523/1991)), Türgi Vabariigi (leping jõustus (BGB1. 612/1991)) ja Cabo Verde Vabariigiga (leping jõustus (BGB1. 83/1993)).

3

Need lepingud sisaldavad klauslit, mille kohaselt mõlemad pooled tagavad teise poole investoritele nende investeeringutega seotud vabalt konverteeritavas valuutas tehtud maksete põhjendamatu viivituseta vaba ülekandmise.

4

Leides, et need kahepoolsed lepingud võivad takistada kapitali liikumise ja maksete kohta käivate piirangute kohaldamist, mille Euroopa Liidu Nõukogu võib tulenevalt EÜ artikli 57 lõikest 2, EÜ artiklist 59 ja EÜ artikli 60 lõikest 1 vastu võtta, saatis komisjon 12. mail 2004 Austria Vabariigile märgukirja.

5

Nimetatud liikmesriik edastas eelnimetatud märgukirja osas komisjonile oma seisukoha 14. juulil 2004. Austria Vabariik väitis, et kõnealuste investeerimislepingute vaidlusalustel sätetel ei ole esiteks mingit negatiivset mõju EÜ asutamislepingus sätestatud kapitali liikumise ja maksete piiravate meetmete suhtes ja teiseks ei ole nendega ette kindlaks määratud, kuidas nimetatud liikmesriik piiravate meetmete osas hääletab, ning need ei kahjusta seega nõukogu pädevust juhul, kui viimane kavatseb nimetatud meetmed kehtestada.

6

Kuna komisjon leidis, et Austria Vabariigi esitatud argumendid olid ebapiisavad ja et nimetatud liikmesriik ei võtnud vastupidi EÜ artikli 307 teises lõigus sätestatule kasutusele kõiki vajalikke vahendeid vastuolude kõrvaldamiseks eri investeerimislepingutes sisalduvate ülekandmise sätete osas, saatis komisjon talle 21. märtsil 2005 põhjendatud arvamuse.

7

Austria Vabariik edastas 19. mail 2005 komisjonile oma seisukoha vastuseks põhjendatud arvamusele. Austria Vabariik jäi oma seisukohtade juurde, mida ta väljendas juba vastuses märgukirjale, ja mainis lisaks, et kui Euroopa Ühendus soovib võtta meetmeid, on võimalik kokkuleppelise lahenduseni jõuda vastavalt vaidluste lahendamise mehhanismile, mis sisaldub vaidlusalustes lepingutes. Ta kinnitas samuti, et ta on ette näinud, et kahepoolsete investeerimislepingute Austria näidisvormi käsiloleva läbivaatamise käigus lisatakse sinna „piirkondlikke rahvusvahelisi majandusorganisatsioone” puudutav klausel, mis võtab arvesse kapitali vaba liikumise piiranguid, mida võib vastu võtta liit või ühendus ja millel põhinevad edaspidi kõik rahvusvaheliste konventsioonide üle peetavad läbirääkimised.

8

Arvestades, et esitatud argumendid ei lükka ümber põhjendatud arvamuses esitatud väiteid, otsustas komisjon esitada käesoleva hagi.

9

Austria Vabariik palus 30. juuli 2008. aasta kirjas Euroopa Kohtul teha vastavalt kodukorra artiklile 61 määrus suulise menetluse uuendamiseks, kuna komisjon esitas suulise menetluse käigus ebaseaduslikult uue väite, millest tulenevalt põhines kohtujuristi ettepanek asjaoludel ja argumentidel, mille üle pooled ei ole saanud tõhusalt vaielda.

10

Komisjon väitis esimest korda ja lühidalt, et kahepoolsete investeerimislepingute kehtivuse säilitamine on vastuolus EÜ artikliga 10.

11

Kohtujurist soovitas Euroopa Kohtule oma seisukoha punktides 33–43 ja 71 tuvastada väidetav kohustuste rikkumine, lähtudes EÜ artiklist 10, samuti EÜ artikli 57 lõikest 2, EÜ artiklist 59 ja EÜ artikli 60 lõikest 1.

12

Lisaks, nagu rõhutasid paljud liikmesriigid, täpsustas komisjon oma edasi arendatud argumentatsiooni liiga hilja ja ebaselgelt.

13

Sellega seoses on vaja meelde tuletada, et esiteks võib Euroopa Kohus kodukorra artikli 61 kohaselt määrusega suulise menetluse uuendada omal algatusel või kohtujuristi ettepanekul või ka poolte taotlusel, kui ta leiab, et tal ei ole piisavalt teavet või kui asja lahendamisel tuleks tugineda argumendile, mille üle pooled ei ole vaielnud (vt 14. detsembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C-210/03: Swedish Match, EKL 2004, lk I-11893, punkt 25, ja . aasta otsus kohtuasjas C-138/05: Stichting Zuid-Hollandse Milieufederatie, EKL 2006, lk I-8339, punkt 23; . aasta määrus kohtuasjas C-17/98: Emesa Sugar, EKL 2000, lk I-665, punkt 18).

14

Teiseks, tulenevalt EÜ artikli 222 teises lõigus ettenähtust on kohtujuristi ülesanne avalikul kohtuistungil täiesti erapooletult ja sõltumatult teha põhjendatud ettepanekuid kohtuasjades, mis Euroopa Kohtu põhikirja kohaselt nõuavad tema osalust. Kuna kohtujuristi ettepanek ega selleni jõudmiseks läbitud arutluskäik ei ole Euroopa Kohtule siduvad, siis ei ole iga kord, kui kohtujurist tõstatab poolte vahel läbivaidlemata õigusküsimuse, suulise menetluse uuendamine vastavalt kodukorra artiklile 61 vajalik.

15

Kuna käesoleval juhul leiab Euroopa Kohus, et tema käsutuses on kogu vajalik teave, et teha otsus, ja kuna kohtuasja ei ole vaja käsitleda nende argumentide alusel, mille üle pooled ei ole kohtuistungil vaielnud, siis otsustab ta jätta suulise menetluse uuendamise taotluse rahuldamata.

16

Komisjon leiab, et kõnealustes lepingutes kõikide sätete puudumine, mis lubaks sõnaselgelt Austria Vabariigil kasutada meetmeid, mille nõukogu võib vajaduse korral EÜ artikli 57, EÜ artikli 59 ja EÜ artikli 60 alusel kehtestada, võib muuta nimetatud liikmesriigi poolt temale ühenduse õigusest tulenevate kohustuste täitmise palju keerulisemaks või isegi võimatuks, ja kuna nimetatud liikmesriik ei ole võtnud kasutusele nende vastuolude kõrvaldamiseks vajalikke meetmeid, siis rikkus liikmesriik EÜ artikli 307 teisest lõigust tulenevaid kohustusi.

17

Komisjon väidab, et juhul kui nõukogu võtab vastu kapitali ja maksete liikumise piirangud, oleks vaja kehtestada kõnealuste lepingute ülesütlemise või nende suhtes uute läbirääkimiste alustamise tähtaeg, mis tooks rahvusvahelise õiguse kohaselt kaasa Austria Vabariigi kohustuse jätkata sel ajavahemikul nende lepingute, sh neis sisalduva ülekandmisklausli kohaldamist kooskõlas muu hulgas ka EÜ artikli 307 esimeses lõigus sätestatuga. Sellest tulenevalt puuduks ühenduses nõukogu poolt vastu võetud meetmete ühetaoline kohaldamine.

18

Austria Vabariigi hinnangul võib ta EÜ artikli 56 alusel vabalt reguleerida kapitali liikumist kolmandate riikidega, kuna nõukogu ei ole kapitali ja maksete liikumisele piiranguid kehtestanud. Ta väidab, et kui nõukogu ei ole ühtegi piirangut kehtestanud, ei teki küsimust, kas kõnealused lepingud on kooskõlas niisuguse asutamislepingu sättega, mida ei ole veel kohaldatud.

19

Saksamaa Liitvabariik, Leedu Vabariik, Ungari Vabariik ja Soome Vabariik nõustuvad Austria Vabariigi poolt eelnevalt esitatud põhjendustega ning leiavad, et kõnealused investeerimislepingud ei ole vastuolus ühenduse meetmetega kapitali vaba liikumise valdkonnas, kuna viimastel ei ole nende suhtes mõju. Nimetatud liikmesriikide arvates on komisjoni tõstatatud kohustuste rikkumine oma olemuselt puhtalt hüpoteetiline.

20

Nimetatud liikmesriigid väidavad, et EÜ artiklis 226 sätestatud rikkumismenetluse eesmärk ei ole kontrollida olukordi, kus väidetav kohustuste rikkumine on hüpoteetiline, vaid tuvastada liikmesriikide poolt tegelikult toime pandud kohustuste rikkumised.

21

Saksamaa Liitvabariik ja Ungari Vabariik rõhutavad, et kolmandate riikidega varem sõlmitud lepingu tulevane võimalik vastuolu ühenduse teisese õigusega ei kuulu EÜ artikli 307 kohaldamisalasse ning seda on võimalik kindlaks teha alles siis, kui nõukogu on nimetatud artikliga talle selles valdkonnas antud pädevust juba tegelikult kasutanud.

22

Soome Vabariik täpsustab, et komisjon ei tõenda väidetavat kohustuste rikkumist ja tulenevalt Euroopa Kohtu praktikast ei saa ta tugineda oletustele.

23

Leedu Vabariik lisab, et EÜ artikli 307 teise lõigu eesmärk ei ole tagada liikmesriikide poolt sõlmitud rahvusvaheliste lepingute formaalset vastavust ühenduse õigusele, vaid hoolitseda ühenduse õiguse sätete tõhusa kohaldamise eest, eelkõige siis, kui liikmesriigid on samas valdkonnas sõlminud kolmandate riikidega rahvusvahelisi lepinguid enne nende ühinemise kuupäeva.

24

Kõnealused Austria Vabariigi sõlmitud eri investeerimislepingud sisaldavad samasuguseid klausleid, mis tagavad investeeringutega seotud vabalt konverteeritavas valuutas tehtud maksete põhjendamatu viivituseta vaba ülekandmise.

25

Seega on tagatud eeskätt vahendite vaba ülekandmine investeeringu tegemiseks, nende haldamine ja laiendamine, õigus tuua kodumaale tagasi investeeringutest saadud tulu, samuti vabadus üle kanda võlakohustuste tagasimaksmiseks vajalikud vahendid ning investeeringu likvideerimisest ja võõrandamisest saadud vahendid.

26

Nimetatud lepingud on selles osas kooskõlas EÜ artikli 56 lõike 1 sõnastusega, mille kohaselt „[…] keelatakse kõik kapitali liikumise piirangud liikmesriikide vahel ning liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel”, ja EÜ artikli 56 lõike 2 sõnastusega, mille kohaselt „[…] keelatakse kõik maksepiirangud liikmesriikide vahel ning liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel”, ning on selles mõttes kooskõlas nimetatud artikli eesmärgiga.

27

On tõsi, et asutamislepingu sätted, millele komisjon oma hagis on viidanud, annavad nõukogule pädevuse teatavatel tingimustel piirata makseid ja kapitali liikumist liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel, mille hulka kuulub ka kõnealuses ülekandmisklauslis viidatud liikumine.

28

Küsimuse all olevate sätetega, mis esinevad EÜ artikli 57 lõikes 2, EÜ artiklis 59 ja EÜ artikli 60 lõikes 1, on kehtestatud erandid kapitali ja maksete vaba liikumise põhimõttest liikmesriikide vahel ning liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel ühenduse üldiste huvide kaitseks ja selleks, et viimane saaks vajalikel juhtudel täita enda ja liikmesriikide rahvusvahelisi kohustusi.

29

EÜ artikli 57 lõige 2 lubab nõukogul kvalifitseeritud häälteenamusega ja komisjoni ettepaneku põhjal võtta teatavaid meetmeid kapitali liikumise piiramiseks, eriti mis puudutab kolmandatesse riikidesse ja kolmandatest riikidest tehtavaid otseinvesteeringuid. Kui sellised meetmed kujutavad endast ühenduse õiguses „sammu tagasi” kapitali kolmandatesse riikidesse ja kolmandatest riikidest liikumise liberaliseerimisel, on nõutav ühehäälsus.

30

EÜ artikkel 59 lubab nõukogul komisjoni ettepaneku põhjal ja pärast Euroopa Keskpangaga konsulteerimist võtta kolmandate riikide suhtes tarvitusele kaitsemeetmeid, kui kapitali liikumine kolmandatesse riikidesse või kolmandatest riikidest „põhjustab või ähvardab põhjustada tõsiseid raskusi majandus- ja rahaliidu toimimises”, tingimusel et sellised meetmed on vältimatud ja need võetakse tarvitusele „mitte kauemaks kui kuueks kuuks”.

31

EÜ artikli 60 lõige 1 lubab nõukogul komisjoni ettepaneku põhjal ühise välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas ühise seisukoha või tegevuse saavutamiseks vastu võtta kapitali liikumise ja maksetega seotud „vajalikke kiireloomulisi meetmeid”. Selline meede võib osutuda vajalikuks näiteks selleks, et täita Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni julgeolekunõukogu resolutsiooni.

32

On selge, et kõnealused lepingud ei sisalda sätteid, mis annaksid ühendusele võimaluse piirata investeeringutega seotud vahendite liikumist. Niisiis tuleb uurida, et kas Austria Vabariik pidi võtma selleks kasutusele EÜ artikli 307 teises lõigus viidatud vajalikud vahendid.

33

EÜ artikli 307 esimese lõigu kohaselt ei mõjuta asutamislepingu sätted õigusi ja kohustusi, mis tulenevad enne liikmesriigi ühinemise kuupäeva sõlmitud lepingutest selle liikmesriigi ja kolmanda riigi vahel. Selle sätte eesmärk on täpsustada kooskõlas rahvusvahelise õiguse põhimõtetega, et asutamislepingu kohaldamine ei mõjuta asjaomase liikmesriigi kohustust austada varasemast lepingust tulenevaid kolmandate riikide õigusi ja järgida oma vastavaid kohustusi (vt 14. oktoobri 1980. aasta otsus kohtuasjas 812/79: Burgoa, EKL 1980, lk 2787, punkt 8; . aasta otsus kohtuasjas C-84/98: komisjon vs. Portugal, EKL 2000, lk I-5215, punkt 53; samuti . aasta otsus kohtuasjas C-216/01: Budějovický Budvar, EKL 2003, lk I-13617, punktid 144 ja 145).

34

EÜ artikli 307 teine lõik kohustab liikmesriike juhul, kui enne liikmesriigi ühinemise kuupäeva sõlmitud lepingud ei ole kooskõlas ühenduse õigusega, kasutama kõiki vajalikke vahendeid kindlakstehtud vastuolude kõrvaldamiseks. Nimetatud sätte kohaselt abistavad liikmesriigid vajaduse korral üksteist selle saavutamiseks ning kui see on põhjendatud, võtavad vastu ühise seisukoha.

35

EÜ artikli 57 lõige 2, EÜ artikkel 59 ja EÜ artikli 60 lõige 1 annavad nõukogule õiguse teatud täpselt määratletud juhtudel piirata kapitali ja maksete liikumist liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel.

36

Nimetatud sätete kasuliku mõju tagamiseks on vaja, et kapitali vaba liikumist piiravaid meetmeid saaks juhul, kui nõukogu need vastu võtab, kohe kohaldada kolmandate riikide suhtes, keda need puudutavad ja kellest mõni võib olla riik, kes on sõlminud Austria Vabariigiga mõne vaidlusaluse lepingu.

37

Seetõttu on nõukogu selline pädevus, millest tulenevalt võib ta ühepoolselt kehtestada piiravaid meetmeid kolmandate riikide suhtes valdkonnas, mis on identne liikmesriigi ja kolmanda riigi vahel varem sõlmitud lepingu valdkonnaga või on sellega seotud, ja nimetatud leping omavahel vastuolus, kui ühelt poolt ei näe see leping ette sätteid, mis võimaldaksid asjaomasel liikmesriigil teostada oma õigusi ja täita oma kohustusi ühenduse liikmena, ning teiselt poolt ei võimalda seda ka ükski rahvusvahelise õiguse mehhanism.

38

Vastupidi Austria Vabariigi väidetule ei näi meetmed, mida ta on esile toonud ja mis tema sõnul sisuliselt võimaldavad tal täita ühenduse õigusest tulenevaid kohustusi, seda siiski tagavat.

39

Esiteks, tähtajad, mis kaasnevad kõigi rahvusvaheliste läbirääkimisega, mis on vajalikud, et kõnealuseid lepinguid uuesti arutada, on oma olemuselt kokkusobimatud nende meetmete kasuliku mõjuga.

40

Teiseks, võimalus tugineda muudele rahvusvahelises õiguses leiduvatele vahenditele, nagu lepingu peatamine, isegi kõnealuste lepingute või nende sätetest mõne ülesütlemine, on liiga ebakindla toimega selleks, et tagada nõukogu võetud meetmete tulus kohaldamine.

41

Nagu Austria Vabariik kohtuistungil veel kord täpsustas, kavatseb ta investeerimislepingutesse läbirääkimiste käigus või olemasolevate lepingute uuendamise käigus lisada klausli, mis käsitleb piirkondlike organisatsioonide teatavat pädevust ning lubab seega kohaldada kapitali ja maksete liikumist piiravaid meetmeid, mis nõukogu vastu võtab.

42

Mööndes, et sellist klauslit peaks põhimõtteliselt – nagu tunnistas kohtuistungil komisjon – käsitlema sisuliselt sellise sättena, mis võib kindlaks tehtud vastuolu kõrvaldada, on siiski ilmne, et komisjoni viidatud juhtudel ei astunud Austria Vabariik komisjoni põhjendatud arvamuses määratud tähtaja jooksul ühtegi sammu kolmandate riikide suhtes, et välistada vastuolu oht, mis võib tekkida tema poolt kolmandate riikidega sõlmitud investeerimislepingute kohaldamise ja meetmete vahel, mida nõukogu võib võtta EÜ artikli 57 lõike 2, EÜ artikli 59 ja EÜ artikli 60 lõike 1 alusel.

43

Peab lisama, et nagu tuleneb täna tehtud otsusest kohtuasjas C-249/06: komisjon vs. Rootsi (EKL 2009, lk I-1335), ei piirdu vastuolud asutamislepinguga, mis tekivad kolmandate riikidega sõlmitud investeerimislepingutest ja mis takistavad nende kapitali ja maksete liikumise piirangute kohaldamist, mida nõukogu võib vastu võtta EÜ artikli 57 lõike 2, EÜ artikli 59 ja EÜ artikli 60 lõike 1 alusel, käesolevas asjas kostjaks oleva liikmesriigiga.

44

Järelikult tuleb märkida, et EÜ artikli 307 teise lõigu kohaselt abistavad liikmesriigid vajaduse korral üksteist kindlakstehtud vastuolude kõrvaldamisel ning kui see on põhjendatud, võtavad vastu ühise seisukoha. Täites EÜ artiklist 211 tulenevat kohustust tagada asutamislepingu sätete kohaldamine, on komisjoni ülesanne teha algatusi, et hõlbustada asjaosaliste liikmesriikide vastastikust abistamist ning nimetatud liikmesriikide ühise seisukoha vastuvõtmist.

45

Tulenevalt eelnevatest põhjendustest tuleb tuvastada, et kuna Austria Vabariik ei võtnud vajalikke meetmeid vastuolude kõrvaldamiseks kapitali ülekandmist reguleerivate sätete osas, mis sisalduvad kahepoolsetes investeerimislepingutes Korea Vabariigi, Cabo Verde Vabariigi, Hiina Rahvavabariigi, Malaisia, Venemaa Föderatsiooni ja Türgi Vabariigiga, siis rikkus Austria Vabariik EÜ artikli 307 teisest lõigust tulenevaid kohustusi.

46

Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Austria Vabariik on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista Austria Vabariigilt. Sama artikli lõike 4 esimese lõigu alusel kannavad menetlusse astunud Saksamaa Liitvabariik, Leedu Vabariik, Ungari Vabariik ja Soome Vabariik oma kohtukulud ise.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab: