1

Fabbrica italiana accumulatori motocarri Montecchio SpA ja Fabbrica italiana accumulatori motocarri Montecchio Technologies LLC (edaspidi ühiselt „FIAMM”) ühelt poolt ning Giorgio Fedon & Figli SpA ja Fedon America, Inc. (edaspidi ühiselt „Fedon”) teiselt poolt paluvad oma apellatsioonkaebustes vastavalt tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 14. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T-69/00: FIAMM ja FIAMM Technologies vs. nõukogu ja komisjon (EKL 2005, lk II-5393) (kohtuasi C-120/06 P) ning Esimese Astme Kohtu 14. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T-135/01: Fedon & Figli jt vs. nõukogu ja komisjon (kohtuasi C-121/06 P). Nende kohtuotsustega (edaspidi vastavalt „kohtuotsus FIAMM” ja „kohtuotsus Fedon” või koos „vaidlustatud kohtuotsused”) jättis Esimese Astme Kohus rahuldamata FIAMM-i ja Fedoni hagid, millega nad palusid hüvitada kahju, mida nad väidetavalt kandsid täiendava tollimaksu tõttu, mida Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) vaidluste lahendamise organ (edaspidi „VLO”) lubas Ameerika Ühendriikidel võtta nende toodetelt pärast seda, kui ühenduse banaaniimpordi kord oli tunnistatud WTO asutamislepingule lisatud lepingute ja käsituslepetega vastuolus olevaks.

2

Euroopa Kohtu presidendi 8. augusti 2006. aasta määrusega lubati Hispaania Kuningriigil astuda menetlusse Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Ühenduste Komisjoni nõuete toetuseks kohtuasjas C-121/06 P.

3

Euroopa Kohtu presidendi 12. aprilli 2007. aasta määrusega liideti kohtuasjad C-120/06 P ja C-121/06 P suulise menetluse ja kohtuotsuse huvides.

4

Euroopa Liidu Nõukogu kiitis 22. detsembri 1994. aasta otsusega 94/800/EÜ, mis käsitleb Euroopa Ühenduse nimel tema pädevusse kuuluvaid küsimusi puudutavate mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay voorus saavutatud kokkulepete allakirjutamist (1986–1994) (EÜT L 336, lk 1; ELT eriväljaanne 11/21, lk 80), heaks WTO asutamislepingu ning samuti selle lepingu lisades 1–4 sisalduvad kokkulepped (edaspidi „WTO lepingud”).

5

Vaidluste lahendamist reguleerivate eeskirjade ja protseduuride käsituslepe (edaspidi „VLK”), mis moodustab WTO asutamislepingu lisa 2, sätestab artikli 3 lõigetes 2 ja 7:

„2.   WTO vaidluste lahendamise süsteem on mitmepoolse kaubandussüsteemi turvalisuse ja prognoositavuse tagamise keskne element. Liikmed tõdevad, et selle eesmärk on kaitsta liikmete loendilepingute järgseid õigusi ja kohustusi ning selgitada kõnesolevate lepingute sätteid rahvusvahelise avaliku õiguse tõlgendamise tavareeglite kohaselt. VLO soovituste ja otsustega ei või suurendada ega vähendada loendilepingutes ette nähtud õigusi ega kohustusi.

[…]

7.   Enne asja algatamist peab liige kaaluma, kas käesolevate protseduuride järgi tegutsemine oleks tulemuslik. Vaidluste lahendamise mehhanismi eesmärk on tagada vaidluse positiivne lahendus. Kindlasti tuleb eelistada mõlemale poolele vastuvõetavat lahendust, mis on kooskõlas loendilepingutega. Vastastikku kokkulepitud lahenduse puudumise korral on vaidluste lahendamise mehhanismi esmane eesmärk tavaliselt tagada nende asjassepuutuvate meetmete kõrvaldamine, mis leitakse olevat vastuolus mis tahes loendilepingu sätetega. Kompensatsioonisätet tuleks kasutada ainult siis, kui on võimatu meedet viivitamata kõrvaldada, ning ajutise vahendina kuni loendilepinguga vastuolus oleva meetme kõrvaldamiseni. Viimane abinõu, mida käesolevas käsitusleppes vaidluste lahendamise protseduuridele tuginevale liikmele pakutakse, on võimalus teise liikme suhtes diskrimineerivalt peatada loendilepingute järgsete kontsessioonide või muude kohustuste kohaldamine, kui VLO annab selleks loa.”

6

VLK artikli 7 kohaselt teevad kaebava poole taotlusel moodustatud vaekogud omapoolseid järeldusi, mis aitavad VLO-l anda soovitusi või teha otsuseid talle esitatud küsimuste lahendamiseks. Vastavalt VLK artikli 12 lõikele 7 esitab vaekogu oma järeldused VLO-le kirjaliku ettekandena, kui vaidluspooltel ei õnnestu leida vastastikku rahuldavat lahendust.

7

VLK artikli 16 lõikest 4 tuleneb, et 60 päeva jooksul pärast vaekogu ettekande laialijagamist liikmetele kiidetakse ettekanne heaks VLO koosolekul, välja arvatud juhul, kui üks vaidluspool teavitab VLO-d vormikohaselt oma otsusest edasi kaevata või kui VLO otsustab konsensuse alusel jätta ettekanne heaks kiitmata.

8

VLK artikkel 17 näeb ette alalise apellatsioonikogu asutamise, kelle ülesanne on arutada apellatsioone vaekogu ettekannete kohta. Selle artikli lõike 6 kohaselt peab apellatsioonkaebus piirduma vaekogu ettekandes hõlmatud juriidiliste küsimustega ning vaekogu antud juriidilise tõlgendusega. Nagu tuleneb sama artikli lõikest 13, võib apellatsioonikogu oma ettekandes jätta vaekogu juriidilised järeldused ja otsused muutmata, need muuta või tühistada.

9

VLK artikli 17 lõige 14 sätestab:

„Apellatsioonikogu ettekande kiidab heaks VLO ning vaidluspooled tunnustavad seda tingimusteta, välja arvatud juhul, kui VLO 30 päeva jooksul pärast apellatsioonikogu ettekande liikmetele jagamist otsustab konsensuse alusel seda mitte heaks kiita. […]”

10

VLK artikli 19 lõige 1 sätestab:

„Kui vaekogu või apellatsioonikogu otsustab, et meede on vastuolus loendilepinguga, tuleb tal soovitada asjaomasel liikmel kooskõlastada kõnesolev meede vastava lepinguga. Lisaks soovitustele võib vaekogu või apellatsioonikogu ette panna viise, kuidas asjaomane liige võiks soovitusi rakendada.”

11

VLK artikkel 21 pealkirjaga „Järelevalve soovituste ja otsuste rakendamise üle” sätestab:

„1.   VLO soovituste või otsuste viivitamatu järgimine on oluliselt tähtis tagamaks vaidluste tulemuslik lahendamine kõigi liikmete hüvanguks.

[…]

3.   VLO koosolekul, mis korraldatakse 30 päeva jooksul pärast vaekogu või apellatsioonikogu ettekande heakskiitmist, teavitab asjaomane liige VLO-d oma kavatsustest seoses VLO soovituste ja otsuste rakendamisega. Kui soovitusi ja otsuseid ei saa viivitamata järgida, tuleb asjaomasele liikmele jätta selleks põhjendatud ajavahemik. Põhjendatud ajavahemik on:

[…]

5.   Kui on lahkarvamusi soovituste ja otsuste täitmiseks võetud meetmete olemasolust või nende kooskõlast loendilepinguga, tuleb selline vaidlus lahendada vaidluslahendusmenetluse abil, kasutades sealhulgas võimaluse korral algset vaekogu. […]

6.   VLO korraldab järelevalvet vastuvõetud soovituste ja otsuste rakendamise üle. […] Kui VLO ei otsusta teisiti, võetakse soovituste või otsuste rakendamise küsimus VLO koosoleku päevakorda 6 kuu möödumisel päevast, mil vastavalt lõikele 3 kehtestati põhjendatud ajavahemik, ning jäetakse see küsimus VLO päevakorda kuni selle lahendamiseni. […]

[…]”

12

VLK artikkel 22 pealkirjaga „Kompensatsioon ja kontsessioonide peatamine” sätestab:

„1.   Kompenseerimine ja kontsessioonide või muude kohustuste peatamine on ajutised abinõud, mida võib kasutada, kui soovitusi ja otsuseid põhjendatud ajavahemiku jooksul ei rakendata. Siiski ei ole kompensatsioon ega kontsessioonide või muude kohustuste peatamine eelistatavam(ad) kui meetme loendilepingutega kooskõlla viimise soovituse täielik rakendamine. Kompensatsioon on vabatahtlik ning kui seda antakse, peab see olema kooskõlas loendilepingutega.

2.   Kui asjaomasel liikmel ei õnnestu loendilepinguga vastuolus leitud meedet sellega kooskõlastada või muul viisil täita soovitusi ja otsuseid artikli 21 lõike 3 alusel määratud põhjendatud ajavahemiku jooksul, peab selline liige, kui nii nõutakse, ja mitte hiljem kui põhjendatud ajavahemiku möödumisel, alustama läbirääkimisi iga poolega, kes on tuginenud vaidluslahendusmenetlusele, eesmärgiga leida vastastikku vastuvõetav kompensatsioon. Kui pärast põhjendatud ajavahemiku möödumist ei jõuta 20 päeva jooksul kokkuleppele rahuldava kompensatsiooni suhtes, võib iga vaidluslahendusmenetlusele tuginenud pool taotleda VLO-lt luba peatada asjaomase liikme suhtes kontsessioonide või loendilepingute järgsete muude kohustuste kohaldamine.

3.   Otsustades, milliseid kontsessioone või muid kohustusi peatada, kohaldab kaebav pool järgmisi põhimõtteid ja protseduure:

[…]

[…]

4.   VLO lubatud kontsessioonide ja muude kohustuste peatamise tase peab olema samaväärne [eeliste] olematukstegemise või vähendamise tasemega. [Mõiste „olematukstegemine” asemel on edaspidi kasutatud täpsemat vastet „tühistamine”. Tsitaadi tõlget on täpsustatud Euroopa Kohtus.]

[…]

6.   Lõikes 2 kirjeldatud olukorra puhul annab VLO kontsessioonide või muude kohustuste peatamise loa vastava taotluse korral 30 päeva jooksul alates põhjendatud ajavahemiku möödumisest, välja arvatud juhul, kui VLO otsustab konsensuse alusel sellise taotluse tagasi lükata. Siiski, kui asjaomane liige ei nõustu ettepandud peatamistasemega, või väidab, et siis, kui kaebav pool taotles luba peatada kontsessioone või muid kohustusi […], ei järgitud lõikes 3 esitatud põhimõtteid ja protseduure, suunatakse küsimus lahendamiseks vahekohtusse. […] Kontsessioone või muid kohustusi ei peatata vahekohtumenetluse jätkumise ajal.

7.   […] vastava taotluse korral annab VLO loa peatada kontsessioonid või muud kohustused, kui taotlus on kooskõlas vahekohtuniku otsusega, välja arvatud juhul, kui VLO otsustab konsensuse alusel taotluse tagasi lükata.

8.   Kontsessioonide või muude kohustuste peatamine on ajutine ning seda kohaldatakse ainult seni, kuni on kõrvaldatud meede, mis leitakse loendilepinguga vastuolus olevat, või kui liige, kes peab soovitusi või otsuseid rakendama, pakub lahenduse kasu [Mõiste „kasu” asemel on edaspidi kasutatud täpsemat vastet „eelis”.] tühistamisele või vähendamisele, või kui on leitud vastastikku rahuldav lahendus. Vastavalt [VLK] artikli 21 lõikele 6 jätkab VLO järelevalvet vastuvõetud soovituste või otsuste rakendamise üle, kaasa arvatud need juhud, kus on antud kompensatsiooni või on peatatud kontsessioonid või muud kohustused, kuid pole rakendatud soovitust viia meede kooskõlla loendilepinguga.

[…]”

13

Nõukogu võttis 13. veebruaril 1993 vastu määruse (EMÜ) nr 404/93 banaanituru ühise korralduse kohta (EÜT L 47, lk 1; ELT eriväljaanne 03/13, lk 388), mille IV jaotis, mis käsitleb kauplemist kolmandate riikidega, sisaldas soodustingimusi banaanidele, mis pärinevad teatavatest Aafrika, Kariibi mere saarte ja Vaikse ookeani riikidest (edaspidi „AKV riigid”), kes allkirjastasid 15. detsembril 1989. aastal neljanda AKV-EMÜ Lomé konventsiooni (EÜT 1991, L 229, lk 3).

14

Mitmete WTO liikmete poolt – kelle hulgas olid ka Ameerika Ühendriigid – 1996. aasta veebruaris esitatud kaebuste põhjal algatati selle kauplemiskorra suhtes vaidluste lahendamise menetlus.

15

Apellatsioonikogu leidis oma ettekandes, et asjaomase kauplemiskorra teatud osad on WTO lepingutest tulenevate ühenduse kohustustega vastuolus, ja soovitas, et VLO teeks ühendusele ülesandeks viia see kord WTO lepingutest tulenevate kohustustega kooskõlla. 25. septembri 1997. aasta otsusega (edaspidi „VLO 25. septembri 1997. aasta otsus”) kiitis VLO apellatsioonikogu ettekande heaks.

16

16. oktoobril 1997 teatas ühendus VLO-le vastavalt VLK artikli 21 lõikele 3, et ta järgib oma rahvusvahelisi kohustusi.

17

VLK artikli 21 lõike 3 punkti c alusel määras vahekohtunik põhjendatud ajavahemiku lõpuks, mille jooksul ühendus pidi end oma kohustustega kooskõlla viima, 1. jaanuari 1999.

18

Nagu nähtub nõukogu 20. juuli 1998. aasta määruse (EÜ) nr 1637/98 (millega muudetakse määrust nr 404/93; EÜT L 210, lk 28; ELT eriväljaanne 03/23, lk 304) teisest põhjendusest, muudeti sellega banaanikaubanduse korda kolmandate riikidega, arvestades, et „ühenduse rahvusvahelisi kohustusi [WTO] ja teiste neljanda AKV-EÜ konventsiooni allakirjutanute suhtes tuleks täita, järgides samal ajal banaanituru ühise korralduse eesmärke”.

19

Komisjoni 28. oktoobri 1998. aasta määrust (EÜ) nr 2362/98, millega kehtestatakse banaanide ühendusse importimist käsitleva nõukogu määruse nr 404/93 üksikasjalikud rakenduseeskirjad (EÜT L 293, lk 32), kohaldatakse alates 1. jaanuarist 1999.

20

Leides, et kehtestatud ühenduse banaaniimpordi kord säilitas eelmise korra ebaseaduslikke elemente ega järginud WTO lepinguid ega VLO 25. septembri 1997. aasta otsust, taotlesid Ameerika Ühendriigid 14. jaanuaril 1999 VLK artikli 22 lõike 2 alusel VLO-lt luba peatada 1994. aasta üldisest tolli- ja kaubanduskokkuleppest (GATT) ning teenustekaubanduse üldlepingust (GATS) tulenevate tariifikontsessioonide ja nendega seotud kohustuste kohaldamine ühenduse ja selle liikmesriikide suhtes 520 miljoni Ameerika dollari (USD) suuruse kaubavahetuse ulatuses.

21

Kuna ühendus vaidlustas selle summa ja väitis, et VLK artikli 22 lõikes 3 määratletud põhimõtteid ja protseduure ei olnud järgitud, otsustas VLO suunata selle küsimuse VLK artikli 22 lõike 6 alusel vahekohtule.

22

9. aprilli 1999. aasta otsuses leidsid vandekohtunikud esiteks, et banaanituru ühise korralduse raames kehtestatud uue impordikorra mitmed sätted olid vastuolus WTO lepingute sätetega, ja määrasid teiseks Ameerika Ühendriikidele eeliste tühistamise või vähendamise tasemeks 191,4 miljonit dollarit.

23

19. aprillil 1999 lubas VLO Ameerika Ühendriikidel kehtestada ühenduse päritoluga impordile tollimaksu, mis vastab 191,4 miljoni dollari suurusele kaubavahetusele aastas.

24

Samal päeval kehtestasid Ameerika Ühendriikide ametiasutused erinevatele kaupadele kohaldatava väärtusel põhineva imporditollimaksu määraga 100%. Nende kaupade seas, mis olid Austria, Belgia, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Kreeka, Iirimaa, Itaalia, Luksemburgi, Portugali, Hispaania, Rootsi või Ühendkuningriigi päritoluga, esinesid „muud plii-happeakud kui need, mida kasutatakse kolbmootorite käivitamiseks või peamise energiaallikana elektrilistes sõidukites”, ning „taskus kantavad tooted, mille välispind on plastist või tugevdatud plastist”.

25

Ühenduse banaaniimpordi korra uued muudatused kehtestati nõukogu 29. jaanuari 2001. aasta määrusega (EÜ) nr 216/2001, millega muudetakse määrust nr 404/93 (EÜT L 31, lk 2; ELT eriväljaanne 03/31, lk 226).

26

Määruse nr 216/2001 põhjendused 1–6 sätestavad:

27

11. aprillil 2001 sõlmisid Ameerika Ühendriigid ja ühendus käsitusleppe, määratledes vahendid, mis võimaldavad lahendada banaaniimpordi korda puudutavaid pikaajalisi vaidlusi ühenduses. See lepe näeb ette, et ühendus kohustub „hiljemalt 1. jaanuariks 2006 kehtestama banaaniimpordile üksnes tariifse korra”. See dokument määratleb meetmed, mida ühendus peab võtma kuni 1. jaanuarini 2006 kehtival ajutisel perioodil. Vastukaaluks kohustusid Ameerika Ühendriigid ajutiselt peatama täiendava tollimaksu nõudmise, millega neil oli lubatud maksustada ühenduse importi.

28

Pärast seda, kui võeti vastu komisjoni 7. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 896/2001, milles sätestatakse nõukogu määruse nr 404/93 üksikasjalikud rakenduseeskirjad seoses banaanide ühendusse importimise korraga (EÜT L 126, lk 6; ELT eriväljaanne 03/31, lk 150), peatasid Ameerika Ühendriigid tollimaksu kohaldamise. Alates 1. juulist 2001 taastati ühenduse päritoluga paiksetele akudele ja taskus kantavatele toodetele tollimaksu algsed määrad, mis olid vastavalt 3,5% ja 4,6%.

29

FIAMM tegutseb peamiselt paiksete akude sektoris ning Fedon prillitooside ja taskus kantavate toodete kategooriasse kuuluvate aksessuaaride sektoris.

30

Pidades Euroopa Ühendust vastutavaks kahju eest, mis tekkis neile selle tõttu, et nende kaupade suhtes kohaldati 19. aprillist 1999 kuni 30. juunini 2001 Ameerika Ühendriikide ametivõimude poolt kehtestatud täiendavat imporditollimaksu, esitasid FIAMM ja Fedon Esimese Astme Kohtusse EÜ artikli 235 ja EÜ artikli 288 teise lõigu alusel nõukogu ja komisjoni vastu suunatud kahju hüvitamise hagid.

31

Esimese võimalusena tuginevad FIAMM ja Fedon ühenduse lepinguvälisele vastutusele, mis tekkis tema institutsioonide õigusvastase tegevuse tõttu. Nagu tuleneb kohtuotsuse FIAMM punktidest 69 ja 92–95 ning kohtuotsuse Fedon punktidest 63 ja 85–88, väitsid nad väidetava õigusvastase tegevuse osas täpsemalt seda, et niisuguste muudatuste tegematajätmine ühenduse banaaniimpordi korda, mis oleksid viinud selle korra VLO määratud tähtajaks kooskõlla WTO lepingutest ühendusele tulenevate kohustustega, rikkus pacta sunt servanda, õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse põhimõtteid, nende omandiõigust, ettevõtlusvabadust ning lõpuks hea halduse põhimõtet.

32

Teise võimalusena tuginesid FIAMM ja Fedon eelkõige ühenduse lepinguvälisele vastutusele, mis tekib isegi juhul, kui tema organid ei tegutsenud õigusvastaselt.

33

Kohtuotsuse FIAMM punktidest 48–59 ja kohtuotsuse Fedon punktidest 48–55 tuleneb, et menetlus Esimese Astme Kohtus kulges järgmiselt.

34

FIAMM esitas hagi 23. märtsil 2000 (kohtuasi T-69/00). 11. septembri 2000. aasta määrusega anti Hispaania Kuningriigile luba menetlusse astuda.

35

Fedon esitas hagi 18. juunil 2001 (kohtuasi T-135/01).

36

Komisjoni taotlusel, mis esitati Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 51 lõike 1 teise lõigu alusel, määras Esimese Astme Kohus 4. juuli ja 7. oktoobri 2002. aasta otsustega need kaks kohtuasja viiest kohtunikust koosnevale laiendatud kojale.

37

Pärast mainitud kohtuasjades algselt määratud ettekandja-kohtuniku ametiaja lõppemist nimetati 13. detsembril 2002 uus ettekandja-kohtunik.

38

3. veebruari 2003. aasta määrusega liideti suulise menetluse huvides kohtuotsuse FIAMM aluseks olev kohtuasi ja kohtuasjad, mis on aluseks Esimese Astme Kohtu 14. detsembri 2005. aasta otsusele kohtuasjas T-151/00: Laboratoire du Bain vs. nõukogu ja komisjon ning otsusele kohtuasjas T-301/00: Groupe Fremaux ja Palais Royal vs. nõukogu ja komisjon. Kohtuistung neis kohtuasjades toimus 11. märtsil 2003.

39

23. märtsi ja 1. aprilli 2004. aasta otsustega uuendas Esimese Astme Kohus mainitud kohtuasjades suulise menetluse ja määras nii need kohtuasjad kui ka seotud kohtuasjad, mis olid aluseks Esimese Astme Kohtu 14. detsembri 2005. aasta otsusele kohtuasjas T-320/00: CD Cartondruck vs. nõukogu ja komisjon, otsusele kohtuasjas T-383/00: Beamglow vs. parlament jt (EKL 2005, lk II-5459) ja kohtuotsusele Fedon, Esimese Astme Kohtu suurkojale. 19. mai 2004. aasta määrusega liideti need kuus kohtuasja suulise menetluse huvides.

40

Kohtuistung toimus 26. mail 2004.

41

Esimese Astme Kohus jättis vaidlustatud kohtuotsustega FIAMM-i ja Fedoni hagid rahuldamata.

42

Kõigepealt jättis Esimese Astme Kohus kohtuotsuse FIAMM punktides 84–150 ja kohtuotsuse Fedon punktides 77–143 rahuldamata hagejate kahju hüvitamise nõuded, mis tuginesid ühenduse institutsioonide õigusvastasest tegevusest tekkinud lepinguvälise vastutuse korrale.

43

Kohtuotsuse FIAMM punkt 100 on sõnastatud järgmiselt:

„Hagejad märgivad, et kõik kostjate poolt rikutud põhimõtted on väga olulised ja nende eesmärk on kaitsta üksikisikuid. Enne Ameerika täiendava tollimaksu kehtestamist andis WTO kord hagejatele otsese õiguse importida oma kaupu Ühendriikidesse, tasudes imporditollimaksu vähendatud määraga 3,5%. Isegi kui WTO lepingud ei ole otseselt kohaldatavad, oleks selline mõju pidanud olema ühenduse süüdi mõistnud VLO [25. septembri 1997. aasta] otsusel, mis täidab kõik ühenduse kohtupraktika selles suhtes kehtestatud tingimused.”

44

Kohtuotsuse Fedon punkt 93 on omakorda sõnastatud nii:

„Hagejad märgivad, et isegi, kui asuda seisukohale, et WTO lepingutel ei ole vahetut õigusmõju, tuleks sellist omadust siiski tunnustada VLO [25. septembri 1997. aasta] otsuse puhul, millega ühendus süüdi mõisteti. Euroopa Kohus on leidnud, et tal on pädevus kontrollida ühenduse institutsioonide tegevuse õiguspärasust, kui – nagu antud asjas – nad soovisid täita GATT-i raames võetud erikohustust.”

45

Käsitledes eelnevalt esitatud küsimust selle kohta, kas WTO eeskirjadele saab tugineda, leidis Esimese Astme Kohus kohtuotsuse FIAMM punktides 108–115 ja kohtuotsuse Fedon punktides 101–108 järgmist:

46

Seejärel tõi Esimese Astme Kohus välja põhjused, miks ta leidis, et mainitud erandeid ei saa kohaldada.

47

Mis puudutab erandit, mis tuleneb soovist kohaldada seoses WTO-ga võetud erikohustust, siis tegi Esimese Astme Kohus selles osas järelduse, mis nähtub kohtuotsuse FIAMM punktidest 116, 121, 122 ja 125–137 ning kohtuotsuse Fedon punktidest 109, 114, 115 ja 118–130:

[…]

[…]

48

Olles kohtuotsuse FIAMM punktis 142 ja kohtuotsuse Fedon punktis 135 leidnud, et „banaaniimpordi korda muutvate erinevate määruste preambulitest [ei tulene], et ühenduse seadusandja peaks viitama WTO lepingute konkreetsetele sätetele, kui ta soovib seda korda nende lepingutega kooskõlla viia”, välistas Esimese Astme Kohus ka selle erandi kohaldamise, mis põhineb selgel viitel WTO lepingute konkreetsetele sätetele.

49

Seega leidis Esimese Astme Kohus kohtuotsuse FIAMM punktides 144 ja 145 ning kohtuotsuse Fedon punktides 137 ja 138, et „hoolimata VLO-poolsest vastuolu tuvastamisest ei ole WTO eeskirjad antud asjas ei erikohustuste tõttu, mida komisjon kavatses rakendada, ega selge viite tõttu konkreetsetele sätetele käsitletavad õigusnormidena, mille suhtes võib institutsioonide tegevuse õiguspärasust hinnata”, ja et „hagejad ei saa kahju hüvitamise nõudes tulemuslikult väita, et nõukogule ja komisjonile etteheidetud tegevus on WTO eeskirjadega vastuolus”.

50

Olles kohtuotsuse FIAMM punktis 146 ja kohtuotsuse Fedon punktis 139 toonud välja, et „[h]agejate vastuväited, mis tulenevad õiguspärase ootuse kaitse, õiguskindluse ja proportsionaalsuse põhimõtete rikkumisest ning omandiõiguse ja õiguse tegeleda vabalt majandustegevusega ja lõpuks hea halduse põhimõtte rikkumisest, põhinevad kõik eeldusel, et kostjateks olevate institutsioonide tegevus on vastuolus WTO eeskirjadega”, järeldas Esimese Astme Kohus sellest mainitud kohtuotsuste punktides 147 ja 140, et „[k]una nende eeskirjade suhtes Euroopa Kohus ühenduse institutsioonide tegevuse õiguspärasust ei kontrolli, tuleb need väited järelikult ka tagasi lükata”.

51

Eelnevat arvesse võttes leidis Esimese Astme Kohus kohtuotsuse FIAMM punktis 149 ja kohtuotsuse Fedon punktis 142, et „[k]una kostjateks olevate institutsioonide tegevuse õigusvastasus ei ole tõendatud, ei ole täidetud üks kolmest kohustuslikust tingimusest ühenduse lepinguvälise vastutuse tekkimiseks tema organite õigusvastase tegevuse eest”. Sellest tulenevalt jättis kohus hagejate nõude esimese osa rahuldamata.

52

Mis puudutab seda nõude osa, mis põhines ühenduse lepinguvälisel vastutusel, mis tekib isegi institutsioonide õigusvastase tegevuse puudumisel, siis kinnitas Esimese Astme Kohus kohtuotsuse FIAMM punktides 157–160 ja kohtuotsuse Fedon punktides 150–153 kõigepealt, et selline vastutus on olemas. Vastava seisukoha sõnastas kohus järgmiselt:

53

Seejärel leidis Esimese Astme Kohus, et hagejatele on tekkinud selline tegelik ja eriline kahju.

54

Kohus leidis muu hulgas ka seda, et kostjateks olevate institutsioonide tegevuse – mis puudutas ühenduse banaaniimpordi korda – ja hagejatele tekkinud kahju vahel oli otsene põhjuslik seos.

55

Lõpuks asus Esimese Astme Kohus seisukohale, et FIAMM-ile ja Fedonile tekitatud kahju ei olnud ebatavaline, mistõttu kohus jättis nende nõuded rahuldamata osas, milles need põhinesid ühenduse vastutusel olukorras, kus ühenduse institutsioonid ei ole õigusvastaselt tegutsenud.

56

Sellele järeldusele jõudmiseks leidis Esimese Astme Kohus kohtuotsuse FIAMM punktides 205 ja 207 ning kohtuotsuse Fedon punktides 194 ja 196 eelkõige, et:

[…]

57

FIAMM nõuab kohtuasjas C-120/06 P ja Fedon kohtuasjas C-121/06 P vastavalt kohtuotsuse FIAMM ja kohtuotsuse Fedon tühistamist. Kumbki esitab oma apellatsioonkaebuse toetuseks kaks väidet.

58

Esimese väitega väidavad nad, et vaidlustatud kohtuotsustes puuduvad põhjendused ja alus osas, mis puudutab apellantide ühte peamist argumenti, millel põhinevad nende vastavad hagid ja mis käsitleb ühenduse õigusvastasest tegevusest tekkinud vastutust ning tugineb VLO otsuste vahetule õigusmõjule.

59

Teise väitega väidavad FIAMM ja Fedon, et Esimese Astme Kohus – asudes seisukohale, et hagejad ei kandnud ebatavalist kahju, ja jättes seetõttu rahuldamata hagejate kahju hüvitamise nõude, mis tugines ühenduse organite õigusvastase tegevuse puudumisel tekkiva vastutuse korrale – esitas arutluskäigu, mis ei ole piisavalt põhjendatud ega loogiline ja mis on vastuolus antud valdkonnas väljakujunenud kohtupraktikaga.

60

Lisaks sellele palub kumbki apellant Euroopa Kohtul:

61

Teise võimalusena paluvad FIAMM ja Fedon Euroopa Kohtul määrata neile õiglane hüvitis Esimese Astme Kohtu menetluse ebamõistliku kestuse tõttu ja võtta kõik muud meetmed, mis on õigluse seisukohast vajalikud.

62

Nõukogu palub Euroopa Kohtul:

63

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

64

Nii kohtuasjas C-120/06 P, milles ta esitas vastuse apellatsioonkaebusele Esimese Astme Kohtu menetluse poolena, kui ka kohtuasjas C-121/06 P, milles ta on Euroopa Kohtus menetlusse astuja, palub Hispaania Kuningriik Euroopa Kohtul:

65

Pärast seda, kui nõukogu ja komisjon olid esitanud vastused apellatsioonkaebustele kohtuasjades C-120/06 P ja C-121/06 P ning Hispaania Kuningriik oli esitanud oma vastuse apellatsioonkaebusele kohtuasjas C-120/06 P, anti FIAMM-ile ja Fedonile nende endi taotlusel õigus esitada repliik vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 117 lõikele 1.

66

Kohtuasjas C-120/06 P faksis FIAMM oma repliigid ja vastuse nõukogu vastuapellatsioonkaebusele Euroopa Kohtu kantseleisse mainitud kodukorra artikli 177 lõigetes 1 ja 2 sätestatud tähtaegadel. Nende dokumentide originaalid ei jõudnud siiski Euroopa Kohtu kantseleisse sama kodukorra artikli 37 lõikes 6 ettenähtud kümnepäevase tähtaja jooksul. Seetõttu jäeti nii eelmainitud dokumendid kui ka nende hilinenult kohtukantseleisse esitatud originaalid menetlusest välja ja tagastati FIAMM-ile.

67

Kohtuasjas C-121/06 P ei esitanud Fedon ei repliiki ega vastust nõukogu vastuapellatsioonkaebusele. Fedon ja komisjon esitasid märkused Hispaania Kuningriigi menetlusse astumise avalduse kohta.

68

Oma esimese väitega väidavad FIAMM ja Fedon, et vaidlustatud kohtuotsustes puuduvad põhjendused ja alus osas, mis puudutab nende kaebuste toetuseks esitatud ühte peamist argumenti ühenduse õigusvastasest tegevusest tekkinud vastutuse kohta.

69

Nii nagu Esimese Astme Kohus muu hulgas märkis kohtuotsuse FIAMM punktis 100 ja kohtuotsuse Fedon punktis 93, rõhutasid nad nii kirjalikus menetluses kui ka kohtuistungil, et VLO 25. septembri 1997. aasta otsusel, millega ühendus süüdi mõisteti, on eriline õiguslik mõju. Seega väitsid nad, et selline otsus kujutab endast – kahte liiki erandite kõrval, mida on juba käsitletud eespool viidatud kohtuotsustes Fediol vs. komisjon ja Nakajima vs. nõukogu – kolmandat olukorda, mil peab olema lubatud tugineda ühenduse kohtus WTO lepingu rikkumisele ühenduse institutsioonide poolt, eelkõige üksnes hüvitise nõudmiseks.

70

Esimese Astme Kohtu kaalutlused ja lihtne viide varasemale kohtupraktikale, mis sisalduvad kohtuotsuse FIAMM punktides 110–112 ja kohtuotsuse Fedon punktides 103–105, ei ole antud juhul asjakohased, sest mainitud kohtupraktika käsitleb teistsugust küsimust, täpsemalt seda, kas WTO lepingus sätestatud materiaal-õiguslikule normile võib tugineda selleks, et kontrollida ühenduse õigusaktide seaduslikkust ja tunnistada vajadusel sellised õigusaktid kohaldamatuks.

71

Nagu nähtub eelkõige kohtuotsuse FIAMM punktidest 114 ja 115 ning kohtuotsuse Fedon punktidest 107 ja 108, arvestas Esimese Astme Kohus VLO 25. septembri 1997. aasta otsust üksnes selleks, et teha kindlaks, kas seda otsust arvesse võttes on antud juhul kohaldatav emb-kumb kahest kohtupraktikas kehtestatud erandist sellest reeglist, et WTO lepingutel ei ole vahetut õigusmõju.

72

Nii toimides ei võtnud Esimese Astme Kohus kohaselt arvesse FIAMM-i ja Fedoni argumente, mis tulenesid asjaolust, et pärast seda, kui VLO 25. septembri 1997. aasta otsuse rakendamiseks antud mõistlik tähtaeg oli möödunud, jäi ühendusele vaid kaks valikut, st kas järgida seda otsust või mitte. Seega jääb antud juhul puudu WTO vaidluste lahendamise süsteemi paindlikkusest, mis eelkõige võimaldab pooltel otsida kokkuleppelisi lahendusi ja millel põhineb kohtuotsuse FIAMM punktis 112 ning kohtuotsuse Fedon punktis 105 meenutatud kohtupraktika, mille kohaselt ei ole võimalik kontrollida ühenduse õigusakti õiguspärasust WTO lepingute suhtes. Neil tingimustel ei takista miski tunnistamast VLO otsuse vahetut õigusmõju.

73

Lisaks sellele ei nõua õigusvastasuse tuvastamine, mis piirdub VLO 25. septembri 1997. aasta otsuse järgimatajätmise möönmisega, ühenduse asjaomase meetme sisulist uurimist ega mõjuta seega viisi, kuidas ühenduse otsustab selle õigusvastasuse lõpetada, jättes – eeldusel, et see on WTO lepingutega kooskõlas ja et vastaspool on nõus – kõik lahendused võimalikuks.

74

Samuti ei võtnud Esimese Astme Kohus kohaselt arvesse FIAMM-i ja Fedoni argumente, mille järgi ei saa erinevalt tühistamisnõudest või akti kehtivust käsitlevast eelotsusetaotlusest muuta kahju hüvitamise hagi tagajärjel asjaomast ühenduse õigusakti kehtetuks või kohaldamatuks ega seega võtta WTO lepingute osapoolte organitelt võimalust leida kokkuleppelisi lahendusi. See argumentatsioon on seda enam oluline, et antud asjas uuritakse hüvitamisnõuet pärast vaidluse lõppu.

75

Samadel kaalutlustel on põhjendatud lükata tagasi kohtuotsuse FIAMM punktis 111 ja kohtuotsuse Fedon punktis 104 meenutatud argument, et WTO lepingud põhinevad vastastikkuse ja vastastikuste eeliste baasil.

76

Nõukogu leiab omalt poolt, et Esimese Astme Kohus uuris paralleelselt võimalust tugineda WTO eeskirjadele ja VLO 25. septembri 1997. aasta otsusele, nagu nähtub eelkõige kohtuotsuse FIAMM punktist 129 ja kohtuotsuse Fedon punktist 122.

77

Lisaks on vaidlustatud kohtuotsused kooskõlas kohtupraktikaga, mille kohaselt ei kuulu WTO lepingud üldiselt nende normide hulka, mille alusel Euroopa Kohus kontrollib ühenduse institutsioonide aktide õiguspärasust, ja Esimese Astme Kohus leidis õigesti, et kumbki kahest erandist, mis sellest põhimõttest on lubatud teha, ei ole antud asjas kohaldatav.

78

Kuna WTO lepingute eesmärk ei ole tekitada õigusi eraõiguslikele isikutele, ei saa nende lepingute võimalik rikkumine tuua kaasa ka ühenduse vastutust, kui ei rikuta WTO liikmetele VLO otsuse järgimiseks või järgimatajätmiseks antud kaalutlusruumi.

79

Nõukogu leiab veel, et apellandid eristavad kunstlikult neid õiguslikke tagajärgi, mis seonduvad VLO otsusega, ja neid, mis tulenevad materiaalõigusnormidest, mida selle otsusega on rikutud. Sellist otsust võib kahju hüvitamise hagi raames arvesse võtta vaid siis, kui eelnevalt on leitud, et nimetatud materiaalõigusnormidel on vahetu õigusmõju.

80

Komisjon on seisukohal, et esimeses astmes ei toonud FIAMM ja Fedon konkreetse ja autonoomse teooriana välja võimalust tugineda otse VLO otsusele, mis lubab tuvastada ühenduse tegevuse õigusvastasust, ega koondanud oma argumente sellele punktile. Nende argumentatsioon oli peamises osas klassikaline ning sellega taheti väita, et jättes vastu võtmata ühenduse õigusakti, mille abil end pärast VLO 25. septembri 1997. aasta otsust WTO lepingutega kooskõlla viia, rikuti õigusaktide hierarhias kõrgemal asuvaid õigusnorme.

81

Teise võimalusena esitatud nõudes väitsid FIAMM ja Fedon – jättes samas selle väite muul moel edasi arendamata ja toetamata –, et kui eeldada, et WTO lepingud ei ole vahetult kohaldatavad, peaks VLO 25. septembri 1997. aasta otsusel olema vahetu õigusmõju.

82

Esimese Astme Kohus, kes ei ole kohustatud otsustama hagejate kõikide argumentide üle, võttis kohaselt arvesse FIAMM-i ja Fedoni argumente, keskendudes kohtuotsuse FIAMM punktides 108–150 ja kohtuotsuse Fedon punktides 101–143 peamiselt ühenduse institutsioonide tegevuse uurimisele, jätmata samas kohtuotsuse FIAMM punktides 108 ja 144 ning kohtuotsuse Fedon punktides 101 ja 137 viitamata VLO 25. septembri 1997. aasta otsuse tagajärgedele. Arvestades vaidlustatud kohtuotsuste põhjendusi, isegi kaudseid põhjendusi, on FIAMM-il ja Fedonil võimalik lisaks mõista põhjuseid, miks Esimese Astme Kohus leidis, et institutsioonide tegevuse õigusvastasus ei ole tõendatud isegi pärast VLO otsust.

83

Kui Euroopa Kohus peaks siiski leidma, et vaidlustatud kohtuotsuste põhjendused ei ole piisavad, võiks ta kinnitada nende resolutsioonid, täiendades samas põhjendusi.

84

Küsimusele, kas kahju kandnud õigussubjektid saavad tugineda WTO lepingutele eesmärgiga seada kahtluse alla ühenduse õigusakti kehtivus – olukorras, kus VLO otsusega on tuvastatud selle õigusakti vastuolu nimetatud lepingutega ja selle otsuse täitmiseks antud mõistlik tähtaeg on möödunud –, vastas Euroopa Kohus eitavalt oma 1. märtsi 2005. aasta otsuses kohtuasjas C-377/02: Van Parys (EKL 2005, lk I-1465).

85

Antud juhul ei ole oluline eristada ühenduse tegevuse seaduslikkuse kontrolli, mille eesmärk on tühistamise saavutamine, ja kontrolli, mille eesmärk on hüvitise saamine. Kahju kompenseerimine tööstusharule, mis on kandnud WTO lepingutega kooskõlas olevatest peatamismeetmetest tulenevat kahju, rikub kontsessioonide uuesti tasakaalu viimist, milleks need meetmed on kehtestatud, ja seega vastastikkust.

86

Ka Hispaania Kuningriik on seisukohal, et vaidlustatud kohtuotsustes on põhjendamiskohustus täidetud. Esimese Astme Kohus viitas kohtuotsuse FIAMM punktis 100 ja kohtuotsuse Fedon punktis 93 FIAMM-i ja Fedoni väidetele VLO otsuse vahetu õigusmõju kohta ning kohtuotsuse FIAMM punktides 116–150 ja kohtuotsuse Fedon punktides 109–143 lükkas kohus need väited ümber, uurides küsimust, kas sellise otsuse olemasolu annab ühenduse kohtule pädevuse kontrollida ühenduse institutsioonide tegevuse seaduslikkust WTO eeskirjade suhtes.

87

Lisaks sellele ei rikkunud Esimese Astme Kohus õigusnormi, kui ta leidis, et antud asjas ei olnud sellist kontrolli võimalik teostada. Kui ühendus lubaks kahju hüvitamise hagisid, nõrgestaks see tema positsiooni ja tooks kaasa selle, et ühendus ei kaaluks võimalust kasutada kõiki viise vaidluste lahendamisel, sealhulgas eelkõige võimalikku vastuabinõude kehtestamist vastaspoole poolt ja hilisema lahenduse otsimist.

88

Lisaks sellele ei luba õiguslikult miski eristada seda, kas ühenduse tegevuse seaduslikkuse kontrolli teostatakse meetme tühistamise või hüvitise saamise eesmärgil, kuna sellise kontrolli kriteeriumid on muutumatud ja need ei saa sõltuda kahju olemasolust või puudumisest või hetkest, mil nimetatud kahju tekkimist väideti.

89

Kõigepealt tuleb märkida, nagu seda tegi kohtujurist oma ettepaneku punktis 20, et kuigi apellatsioonkaebuse esimese väitega viidatakse vastavalt selle pealkirjale vaidlustatud kohtuotsuste põhjenduste puudumisele, ilmneb hagiavalduste sisu uurimisel, et need sisaldavad ka sisulisi etteheiteid neis kohtuotsustes võetud seisukohtade suhtes; nendele etteheidetele keskendus peamine vaidlus poolte vahel nii kirjalikus menetluses kui ka kohtuistungil. Samuti on esimese väite üle otsustamiseks vaja eristada selle kahte osa, millest esimene tuleneb vaidlustatud kohtuotsuste põhjenduste puudumisest ja teine Esimese Astme Kohtu poolsest õigusnormi rikkumisest, mis puudutab tingimusi, mille alusel võib tekkida ühenduse vastutus tema institutsioonide õigusvastase tegevuse eest.

90

Küsimus, kas Esimese Astme Kohtu otsuse põhjendused on vastuolulised või ebapiisavad, kujutab endast õiguslikku küsimust, mida võib sellisena apellatsioonkaebuses tõstatada (vt eelkõige 11. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas C-404/04 P: Technische Glaswerke Ilmenau vs. komisjon, punkt 90).

91

Selles osas tuleb aga esiteks meenutada – nagu Euroopa Kohus on korduvalt leidnud –, et Esimese Astme Kohtu kohustust oma otsuseid põhjendada ei saa tõlgendada nii, et Esimese Astme Kohtul tuleb üksikasjalikult vastata hageja igale argumendile, eriti kui need ei ole piisavalt selged ja täpsed (vt eelkõige 6. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas C-274/99 P: Connolly vs. komisjon, EKL 2001, lk I-1611, punkt 121; 11. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-197/99 P: Belgia vs. komisjon, EKL 2003, lk I-8461, punkt 81, ja eespool viidatud kohtuotsus Technische Glaswerke Ilmenau vs. komisjon, punkt 90).

92

FIAMM-i ja Fedoni poolt Esimese Astme Kohtule esitatud hagiavalduste uurimisel selgub kõigepealt, et väide, mis puudutab VLO 25. septembri 1997. aasta otsuse võimalikku vahetut õigusmõju, ei esine kuskil neis hagiavalduste osades, milles soovitakse tõendada WTO lepingute rikkumist ühenduse poolt või võimalust sellele tugineda. See väide sisaldub hoopis hagiavalduste osas, milles soovitakse näidata, et kõrgema astme õigusnormid – mille rikkumisele viidatakse ja mille hulgas on eelkõige pacta sunt servanda põhimõte ja WTO lepingud – on „[ette nähtud] eraõiguslike isikute kaitseks”, nii et selles osas on täidetud üks tingimustest, millele kohtupraktika allutab võimaluse kohaldada ühenduse vastutust tema organite õigusvastase tegevuse eest.

93

Pealegi on see väide eeltoodud vaatenurgast lähtudes esitatud selgelt teise võimalusena, kuna FIAMM ja Fedon kinnitasid lihtsalt, et juhul kui WTO lepingute puhul ei tunnustata vahetut õigusmõju ja sellest tulenevat eraõiguslike isikute kaitse eesmärki, tuleb seda teha VLO otsuste suhtes.

94

Lõpuks ei ole kõnealust väidet – mis hõlmab FIAMM-i puhul kahte punkti hagiavaldusest, milles neid on kokku 177, ja Fedoni puhul ühte joonealust märkust – mingil moel eriliselt edasi arendatud mainitud hagiavaldustes ega ka repliikides, mille FIAMM ja Fedon hiljem esitasid, ning selle toetuseks ei ole esitatud ka konkreetseid toetavaid argumente.

95

Eeltoodust tuleneb, et vastupidiselt sellele, mida FIAMM ja Fedon väidavad apellatsioonkaebuse raames sellele küsimusele pühendatud väga spetsiifilistes argumentides, mis on esitatud vaidlustatud kohtuotsuste põhjenduste kontrollimise nõude varjus, ei toonud nad Esimese Astme Kohtule esitatud hagiavaldustes nõutava selguse ja täpsusega mingil moel välja asjaolu, et VLO otsuste võimalik vahetu õigusmõju õigustab nende otsuste täitmatajätmise käsitlemist uue ja kolmanda erandina põhimõttest, et WTO lepingutele ei saa kohtus tugineda selleks, et kontrollida ühenduse teiseste õigusaktide seaduslikkust. Nagu nähtub Fedoni hagiavaldusest ja FIAMM-i repliigist, tuginesid nad üheselt hoopis ühele kahest traditsiooniliselt aktsepteeritud erandist, mida on lubatud teha sellest põhimõttest, väites, et antud juhul viitas ühendus soovile täita GATT-i raames võetud erikohustust.

96

Teiseks tuleb samuti meenutada, et põhjendamiskohustus ei nõua, et Esimese Astme Kohus esitaks ammendava ning üksikasjaliku ülevaate menetluse poolte kõikidest arutluskäikudest, ja et põhjendus võib seega olla tuletatav tingimusel, et huvitatud isikud teavad põhjusi, miks Esimese Astme Kohus nende argumentidega ei nõustunud, ning et Euroopa Kohtul on piisavalt tõendeid oma kontrolli teostamiseks (vt eelkõige 7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-204/00 P, C-205/00 P, C-211/00 P, C-213/00 P, C-217/00 P ja C-219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon, EKL 2004, lk I-123, punkt 372, ja 25. oktoobri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-167/06 P: Komninou jt vs. komisjon, punkt 22).

97

Kõigepealt nähtub kohtuotsuse FIAMM punktist 108 ja kohtuotsuse Fedon punktist 101, et Esimese Astme Kohus soovis kõnealuses asjas lahendada küsimuse, kas WTO lepingud, sealhulgas VLK ja selle sätted, millega rakendatakse VLO otsuseid, tekitavad Euroopa Kohtu jurisdiktsiooni alla kuuluvatele isikutele õiguse nendele lepingutele õiguslikult tugineda, et vaidlustada ühenduse õigusakti kehtivust, „eeldades, et VLO on tunnistanud, et nii see õigusakt kui ka selle alusel ühenduse poolt WTO eeskirjadega kooskõlla viimise eesmärgil vastu võetud õigusakt on WTO eeskirjadega vastuolus”.

98

Järgmiseks, viidates samuti selliselt määratletud „WTO lepingutele”, täpsustas Esimese Astme Kohus kohtuotsuse FIAMM punktides 110–112 ja kohtuotsuse Fedon punktides 103–105, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ja kohtu poolt väljatoodud põhjendustel ei kuulu mainitud lepingud põhimõtteliselt nende normide hulka, mille suhtes ühenduse kohus kontrollib ühenduse institutsioonide tegevuse õiguspärasust.

99

Lõpuks tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsustes on põhjalikult selgitatud VLO otsuse võimalikku õiguslikku ulatust, eelkõige käesolevas asjas, kus selle otsuse täitmiseks antud tähtaeg on möödunud.

100

Kuigi see selgitus on toodud vaidlustatud kohtuotsuste osades, kus Esimese Astme Kohus uurib, kas emb-kumb kahest tavaliselt kohtupraktikas lubatud erandist põhimõttest, et eraõiguslikud isikud ei saa WTO lepingutele kohtus tugineda, on antud asjas kohaldatav, annavad Esimese Astme Kohtu kaalutlused selles küsimuses kaudsed, kuid siiski kindlad vastused ka neile konkreetsetele argumentidele, mille käsitlematajätmist talle apellatsioonkaebustes ette heidetakse.

101

Kohtuotsuse FIAMM punktidest 129–131 ja kohtuotsuse Fedon punktidest 122–124 nähtub, et Esimese Astme Kohus leidis pärast VLK asjakohaste sätete uurimist, et VLO poolt ühendusele määratud tähtaja lõppemine banaaniimpordi kooskõlla viimiseks VLO 25. septembri 1997. aasta otsusega ei ammendanud VLK võimaldatud vaidluste lahendamise viise. Esimese Astme Kohus märkis selles osas samuti, et kontroll kostjateks olevate institutsioonide tegevuse vastavuse üle WTO lepingutega võib nõrgendada ühenduse läbirääkijate positsiooni vaidlusele vastastikku vastuvõetava lahenduse otsimisel ja WTO eeskirjade täitmisel ning võtta nii lepingupoolte täitev- või seadusandlikelt organitelt VLK artiklis 22 sätestatud võimaluse leida kas või ajutisi kokkuleppelisi lahendusi.

102

Lisaks sellele tuleb rõhutada, et kohtuotsuse FIAMM punktis 132 ja kohtuotsuse Fedon punktis 125 võttis Esimese Astme Kohus oma analüüsi kokku, leides, et hagejad järeldavad VLK artiklitest 21 ja 22 vääralt, et WTO liikmel on kohustus täita kindlaksmääratud tähtajal WTO organite soovitusi ja otsuseid, ja et nad eksivad, kui väidavad, et VLO otsused on täitmisele pööratavad, kui lepinguosalised sellele ühehäälselt vastu ei ole.

103

Sellisele seisukohale asudes lahendas Esimese Astme Kohus – vähemalt kaudselt – hagejate väite, et niisugustele soovitustele või otsustele tuleb anda vahetu õigusmõju, kui nende täitmiseks määratud tähtaeg on möödunud.

104

Kõigest eeltoodust tuleneb, et vaidlustatud kohtuotsuste põhjendused vastavad piisavalt esimeses kohtuastmes hagejate poolt esitatud argumentidele ning et need võimaldavad Euroopa Kohtul teostada oma kohtulikku kontrolli, mistõttu väite esimene osa tuleb põhjendamatuks tunnistada.

105

Esimese väite teise osa suhtes, mis tuleneb õigusnormi rikkumisest seoses tingimustega, mille esinemisel saab kohaldada ühenduse vastutust tema õigusvastase tegevuse tõttu, tuleb täpsustada järgmist.

106

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleneb EÜ artikli 288 teisest lõigust, et ühenduse organite õigusvastase tegevuse puhul on ühenduse lepinguvälise vastutuse tekkimise ja kantud kahju hüvitamise õiguse kasutamise eelduseks see, et samaaegselt on täidetud teatavad tingimused: institutsioonidele etteheidetava tegevuse õigusvastasus, kahju tekkimine ning põhjuslik seos selle tegevuse ja viidatud kahju vahel (vt eelkõige 29. septembri 1982. aasta otsus kohtuasjas 26/81: Oleifici Mediterranei vs. EMÜ, EKL 1982, lk 3057, punkt 16, ja 15. septembri 1994. aasta otsus kohtuasjas C-146/91: KYDEP vs. nõukogu ja komisjon, EKL 1994, lk I-4199, punkt 19).

107

Käesolevas asjas väitsid hagejad oma kahju hüvitamise nõude põhjenduseks Esimese Astme Kohtus sisuliselt seda, et ühenduse institutsioonid tegutsesid õigusvastaselt ja seega valesti, jättes ühenduse õigusnormid ühendusele sel eesmärgil määratud mõistlikul tähtajal WTO lepingutega kooskõlla viimata pärast seda, kui VLO otsus oli tuvastanud nende õigusnormide vastuolu mainitud lepingutega.

108

Selles osas tuleb meenutada, et ühenduse ja kolmandate riikide vahel sõlmitud lepingu sätete mõju ühenduses ei saa hinnata ilma, et seejuures võetaks arvesse kõnealuste sätete rahvusvahelist päritolu. Vastavalt rahvusvahelise õiguse põhimõtetele on ühenduse institutsioonid, kes on pädevad sellise lepingu üle läbirääkimisi pidama ja seda sõlmima, vabad leppima asjaomaste kolmandate riikidega kokku, millist mõju selle lepingu sätted peavad lepingupoolte õiguskorras omama. Kui seda küsimust ei ole nimetatud lepingus otseselt käsitletud, siis on pädevate kohtute ja eelkõige Euroopa Kohtu ülesanne lahendada talle EÜ asutamislepinguga antud pädevuse raames see küsimus nagu iga teinegi tõlgendamisküsimus, mis on seotud vastava lepingu kohaldamisega ühenduses (vt eelkõige 26. oktoobri 1982. aasta otsus kohtuasjas 104/81: Kupferberg, EKL 1982, lk 3641, punkt 17, ja eespool viidatud kohtuotsus Portugal vs. nõukogu, punkt 34), tuginedes eelkõige selle lepingu mõttele, ülesehitusele või sätete sõnastusele (vt selle kohta 5. oktoobri 1994. aasta otsus kohtuasjas C-280/93: Saksamaa vs. nõukogu, EKL 1994, lk I-4973, punkt 110).

109

Seega on konkreetselt Euroopa Kohtu ülesanne teha eelmainitud kriteeriumidele tuginedes kindlaks, kas rahvusvahelise lepingu sätted tekitavad Euroopa Kohtu jurisdiktsiooni alla kuuluvatele isikutele õiguse nendele lepingutele õiguslikult tugineda, et vaidlustada ühenduse õigusakti kehtivust (vt GATT 1947 kohta 12. detsembri 1972. aasta otsus liidetud kohtuasjades 21/72–24/72: International Fruit Company jt, EKL 1972, lk 1219, punkt 19).

110

Selles osas tuleneb eelkõige Euroopa Kohtu praktikast, et Euroopa Kohus saab uurida ühenduse teisese õigusakti kehtivust rahvusvahelise lepingu alusel vaid juhul, kui selle lepingu laad või ülesehitus seda ei välista ning kui selle sätted on oma sisult tingimusteta ja piisavalt täpsed (vt eelkõige 3. juuni 2008. aasta otsus kohtuasjas C-308/06: Intertanko jt, EKL 2008, lk I-4057, punkt 45 ja viidatud kohtupraktika).

111

Mis puudutab konkreetsemalt WTO lepinguid, siis vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ei kuulu need lepingud oma iseloomu ja ülesehituse tõttu põhimõtteliselt nende normide hulka, mille alusel Euroopa Kohus kontrollib ühenduse institutsioonide aktide õiguspärasust (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsused Portugal vs. nõukogu, punkt 47; Biret International vs. nõukogu, punkt 52, ja Van Parys, punkt 39).

112

Euroopa Kohus peab kontrollima kõnealuse ühenduse akti õiguspärasust WTO eeskirjade alusel vaid siis, kui ühendus on soovinud täita WTO raames võetud erikohustust, või olukorras, kus ühenduse õigusakt viitab otseselt WTO lepingute konkreetsetele sätetele (vt eespool viidatud kohtuotsused Biret International vs. nõukogu, punkt 53, ning Van Parys, punkt 40 ja viidatud kohtupraktika).

113

Selles osas tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on juba leidnud, et määrusega nr 404/93 kehtestatud ja seejärel muudetud banaanituru ühise korralduse eesmärk ei ole tagada GATT-i raames võetud erikohustuse täitmist ühenduse õiguskorras ja et see ei viita otseselt ka selle lepingu konkreetsetele sätetele (eespool viidatud kohtumäärus OGT Fruchthandelsgesellschaft, punkt 28).

114

Mis puudutab täpsemalt määrust nr 1637/98 ja selle rakendusmäärusi, siis märkis Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuse Van Parys punktis 52, et need ei viita otseselt WTO lepingute konkreetsetele sätetele.

115

Samas otsuses leidis Euroopa Kohus ka seda, et kui ühendus on VLO 25. septembri 1997. aasta otsuse järel võtnud kohustuse täita WTO eeskirju ning eriti GATT 1994 I artikli lõiget 1 ja XIII artiklit, siis ei soovinud ühendus seeläbi täita WTO raames võetud erikohustust, millega võib õigustada erandit põhimõttest, et ühenduse kohtus ei või tugineda WTO eeskirjadele, ning mis võimaldaks ühenduse kohtul kontrollida nimetatud eeskirjade alusel määruse nr 1637/98 ja selle rakendusmääruste õiguspärasust (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsuse Van Parys, punktid 41 ja 52).

116

Tuleb meeles pidada, et antud juhul on määravaks teguriks asjaolu, et WTO õigust puudutavate vaidluste lahendus põhineb osaliselt lepingupoolte vahelistel läbirääkimistel. Soovitud lahendus WTO õiguses on mõistagi õigusvastastest meetmetest loobumine, kuid lubatud on ka muud lahendused (eespool punktis 89 viidatud kohtuotsus Omega Air jt, punkt 89).

117

Nii leidis Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuse Van Parys punktis 51, et tema 25. septembri 1997. aasta otsuse täitmise tagamiseks VLO poolt antud tähtaja möödumine ei tähenda seda, et ühendus oli kasutanud kõiki VLK-s ettenähtud võimalusi leidmaks lahendust tema ja teiste lepinguosaliste vahelisele vaidlusele. Kui ühenduse kohus on sellises olukorras vaid kõnealuse tähtaja möödumise tõttu kohustatud teostama järelevalvet asjaomaste ühenduse meetmete õiguspärasuse üle WTO eeskirjade suhtes, võib selle tagajärjeks olla ühenduse positsiooni nõrgenemine vaidlusele mõlemale poolele vastuvõetava ja nimetatud eeskirjadega kooskõlas oleva lahenduse leidmisel (eespool viidatud kohtuotsus Van Parys, punkt 51).

118

Viidates eelkõige Ameerika Ühendriikidega 11. aprillil 2001 sõlmitud kokkuleppele, rõhutas Euroopa Kohus iseäranis, et selline lahendus, millega ühendus püüdis sobitada WTO lepingutest tulenevaid kohustusi nii AKV riikidega sõlmitud lepingutega kui ka ühise põllumajanduspoliitika rakendamisele omaste nõuetega, oleks võinud olla ohustatud, kui ühenduse kohtul oleks olnud võimalus teostada järelevalvet kõnealuste ühenduse meetmete seaduslikkuse üle WTO eeskirjade suhtes pärast VLO antud mõistliku tähtaja möödumist (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Van Parys, punktid 49 ja 50).

119

Lisaks meenutas Euroopa Kohus, et kui nõustuda sellega, et ühenduse kohtu pädevuses on otseselt ühenduse õiguse kooskõla tagamine WTO eeskirjadega, võtaks see ühenduse seadusandlikelt või täidesaatvatelt organitelt tegutsemisruumi, mis on ühenduse kaubanduspartnerite sarnastel organitel. On selge, et teatavad lepinguosalised, kelle hulka kuuluvad ühenduse kõige olulisemad kaubanduspartnerid, on just WTO lepingute eset ja eesmärki arvestades jõudnud seisukohale, et need ei kuulu normide hulka, mille alusel nende siseriiklikud kohtud kontrollivad siseriiklike õigusnormide õiguspärasust. Sellise vastastikkuse puudumine võib kaasa tuua hälbeid WTO eeskirjade kohaldamise osas.

120

Nagu nähtub Euroopa Kohtu praktikast, ei tule neil erinevatel asjaoludel vahet teha ka selle alusel, kas ühenduse tegevuse seaduslikkust kontrollitakse tühistamismenetluses või kahju hüvitamise hagi lahendamiseks (vt selle kohta seoses perioodiga, mis eelneb VLO otsuse täitmiseks määratud mõistliku tähtaja möödumisele, eespool viidatud kohtuotsus Biret International vs. nõukogu, punkt 62).

121

Esiteks, nagu Euroopa Kohus on rõhutanud, võib kahju hüvitamise nõuete esitamise oht takistada seadusandliku võimu teostamist iga kord, kui üldise huvi tõttu tuleb võtta normatiivseid meetmeid, mis võivad kahjustada eraõiguslike isikute huve (25. mai 1978. aasta otsus liidetud kohtuasjades 83/76 ja 94/76, 4/77, 15/77 ja 40/77: Bayerische HNL Vermehrungsbetriebe jt vs. nõukogu ja komisjon, EKL 1978, lk 1209, punkt 5, ja 5. märtsi 1996. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-46/93 ja C-48/93: Brasserie du pêcheur ja Factortame, EKL 1996, lk I-1029, punkt 45).

122

Teiseks – ühenduse kohtu iga järeldus, mille kohaselt ühenduse akt on õigusvastane, isegi kui see järeldus ei ole tehtud sellele kohtule EÜ artikliga 230 antud tühistamispädevuse alusel, on oma laadilt selline, mis võib mõjutada nimetatud akti vastuvõtnud institutsioonilt nõutavat käitumist.

123

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kui Euroopa Kohus tuvastab EÜ artikli 234 alusel algatatud menetluses ühenduse ametiasutuse akti kehtetuse, on selle otsuse õiguslikuks tagajärjeks ühenduse pädevatele institutsioonidele tekkiv kohustus võtta tuvastatud õigusvastasuse heastamiseks vajalikud meetmed, just nagu EÜ artiklis 233 kehtestatud kohustus tekib tühistava kohtuotsuse puhul sarnases olukorras analoogia alusel (vt eelkõige 8. novembri 2007. aasta määrus kohtuasjas C-421/06: Fratelli Martini ja Cargill, punkt 52 ja viidatud kohtupraktika).

124

Miski ei luba a priori arvata, et olukord peaks olema erinev kohtuotsuse puhul, millega kahju hüvitamise menetluses tuvastatakse, et ühenduse akt või tegevusetus on õigusvastane. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 49 märkis, on iga õigusvastasuse tuvastamine ühenduse kohtu poolt – isegi kui see on tehtud kahju hüvitamise menetluses – jõustunud kohtuotsuse jõuga ja kohustab seega asjaomast institutsiooni võtma vajalikud meetmed, et tuvastatud õigusvastasus heastada.

125

Mis puudutab hagejate soovi eristada sisulise kohustuse kehtestanud WTO eeskirjade „vahetut õigusmõju” ja VLO otsuse „vahetut õigusmõju”, kuivõrd nad väidavad, et Euroopa Kohtu jurisdiktsiooni alla kuuluvad isikud peaksid saama pöörduda ühenduse kohtu poole nõudega kontrollida ühenduse institutsioonide tegevuse seaduslikkust VLO otsuse enda suhtes, kui selline kontroll ei ole võimalik WTO eeskirjade suhtes, mille rikkumine selle otsusega tuvastati, siis tuleb täpsustada järgmist.

126

Olgugi et Euroopa Kohtul ei ole veel tulnud otseselt sellise eristamise osas seisukohta võtta, nähtub eespool mainitud kohtupraktikast siiski selgelt, et selliseks eristamiseks puudub alus.

127

Leides, et WTO eeskirjadele, mille rikkumine tuvastati VLO otsusega, ei saa vaatamata selle otsuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisele ühenduse kohtus tugineda selleks, et nõuda ühenduse institutsioonide tegevuse seaduslikkuse kohtulikku kontrollimist nimetatud eeskirjade suhtes, välistas Euroopa Kohus selgelt võimaluse, et sellist kontrolli võiks teostada VLO otsuse enda suhtes.

128

VLO otsust, mille ainsaks esemeks on võtta seisukoht WTO liikmesriigi tegevuse kooskõla kohta kohustustega, mis see riik on WTO raames võtnud, ei saa põhimõtteliselt sisuliselt eristada materiaalõigusnormidest, mis kehtestavad selliseid kohustusi ja mille suhtes sellist kontrolli teostatakse – vähemalt siis, kui soovitakse kindlaks teha, kas nimetatud eeskirjade või otsuse rikkumisele võib ühenduse kohtus tugineda selleks, et kontrollida ühenduse institutsioonide tegevuse seaduslikkust.

129

VLO soovitus või otsus, milles on leitud, et WTO lepingutes sisalduvaid materiaalõigusnorme ei ole järgitud, ei tekita – sõltumata sellise soovituse või otsuse täpsest õiguslikust ulatusest – eraõiguslikele isikutele mainitud õigusnormidega võrreldes suuremat õigust, millele saaks tugineda ühenduse kohtus, et nõuda ühenduse institutsioonide tegevuse seaduslikkuse kontrollimist.

130

Esiteks, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 113–124, jäävad kaalutlused, mis on seotud WTO lepingute laadi ja neid iseloomustava vastastikkuse ning paindlikkusega, kehtima ka pärast sellise otsuse või soovituse vastuvõtmist ja pärast nende täitmiseks määratud mõistliku tähtaja möödumist. Ühenduse institutsioonidele jääb eelkõige kaalutlusruum ja vabadus läbirääkimisteks oma kaubanduspartneritega, et võtta meetmeid eesmärgiga vastata otsusele või soovitusele, ning selline ruum peab säilima.

131

Teiseks tuleb rõhutada, et VLK artikli 3 lõikest 2 tulenevalt ei või VLO soovituste ja otsustega suurendada ega vähendada loendilepingutes ettenähtud õigusi ega kohustusi. Sellest järeldub eelkõige, et VLO otsus, millega tuvastatakse sellise kohustuse rikkumine, ei tohi kohustada WTO lepingute ühte poolt tunnustama eraõiguslike isikute õigust, mida neil ilma sellise otsuseta nende lepingute alusel ei ole.

132

Eelkõige tuleb selles osas meenutada, et Euroopas Kohus on juba leidnud seoses GATT 1994 sätetega, mille rikkumine on antud asjas VLO otsusega tuvastatud, et need sätted ei ole sellised, mille alusel võiks eraõiguslikel isikutel tekkida õigusi, millele nad saavad kohtus ühenduse õiguse alusel tugineda (vt selle kohta eespool viidatud kohtumäärus OGT Fruchthandelsgesellschaft, punktid 25 ja 26).

133

Kõikidest eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et Esimese Astme Kohus otsustas õigesti, et sõltumata VLO otsuse täitmiseks määratud tähtaja möödumisest ei saa ühenduse kohus antud asjaoludel kontrollida ühenduse institutsioonide tegevuse seaduslikkust WTO eeskirjade suhtes.

134

Seega, kuna apellatsioonkaebuste esimese väite kumbki osa ei ole põhjendatud, tuleb see väide tagasi lükata.

135

Teise väitega väidavad FIAMM ja Fedon, et Esimese Astme Kohus esitas ebaloogilise arutluskäigu ja rikkus teatavaid kohtupraktikas väljakujunenud põhimõtteid, leides ühenduse mittesüülise vastutuse alusel esitatud nõudeid uurides, et hagejate kahju ei olnud ebatavaline.

136

Vaidlustatud kohtuotsustega ei järginud Esimese Astme Kohus eelkõige kahte nõuet, mille kohaselt peab kahju, selleks et seda saaks käsitleda tavalisena, olema esiteks ettenähtav ja teiseks kõnealuse sektori tegevusalale omane.

137

FIAMM ja Fedon leiavad, et kahju, mis tekkis kolmanda riigi kehtestatud tollisanktsioonidest tööstuslike akude ja prillitooside sektoris pärast vaidlust banaanisektoris, ei ole kahele esimesele viidatud sektorile omane, mida kinnitab eelkõige VLK artikli 22 lõike 3 punkt a. Veel vähem on selline kahju ettenähtav, sest sellel on uudne karistuslik laad ning seda pole GATT-i ega WTO ajaloos ega ka ühenduse ja Ameerika Ühendriikide vahelistes suhetes varem esinenud.

138

Esimese Astme Kohtu arutluskäik, mille kohaselt ei ole tekkinud kahju ebatavaline, kuna VLK artikli 22 lõige 3 lubab võtta vastuabinõusid, on vastuoluline. Asudes seisukohale, et kahju on tavaline, sest see on kohaldamisele kuuluvas õiguses lubatud akti tagajärg, välistataks võimalus, et õiguspärase aktiga tekitatud kahju eest võiks tekkida vastutus, kuigi vaidlustatud kohtuotsused seda võimalust möönavad.

139

Nõukogu on seisukohal, et Esimese Astme Kohus leidis õigesti, et väidetav kahju kuulub tavapäraste riskide hulka, mida eksportija tänapäevast maailmakaubanduse korraldust arvestades peab võtma.

140

Samas ei ole nõukogu nõus vaidlustatud kohtuotsuste teatud põhjendustega ja palub Euroopa Kohtul need antud küsimuses kas asendada või – nõukogu vastuapellatsioonkaebust lahendades – nimetatud kohtuotsused osaliselt tühistada.

141

Esiteks, kuna vaevalt poolte liikmesriikide õiguskordades on ette nähtud võimalus – mis on kõigele lisaks väga rangelt piiritletud – saada hüvitist kahju eest, mis tekkis ametiasutuse õiguspärase akti tõttu, ei ole nõukogu nõus kohtuotsuse FIAMM punktis 160 ja kohtuotsuse Fedon punktis 153 esitatud väitega, et liikmesriikides kehtib ühine üldpõhimõte, mis lubab kohaldada ühenduse vastutust olukorras, kus selle organid ei ole õigusvastaselt tegutsenud.

142

Isegi kui eeldada, et sellise põhimõtte võiks kehtestada, leidis Esimese Astme Kohus igal juhul vääralt, et seda võib kohaldada sellises olukorras nagu käesoleval juhul, kuna eelkõige:

143

Teiseks on vaidlustatud kohtuotsustes vääralt leitud, et kahju oli kindlaksmääratav, kuna FIAMM ja Fedon ei tõendanud tegelikult sellise kahju olemasolu, ulatust ega täpset suurust.

144

Kolmandaks rikkus Esimese Astme Kohus põhjusliku seose osas nõuet, mille kohaselt peab kahju tulenema piisavalt otseselt asjaomase institutsiooni tegevusest. VLO 25. septembri 1997. aasta otsuse ja asjaomase täiendava tollimaksu kehtestamise vahel puudub igasugune automaatne seos, kuna Ameerika Ühendriikide ametivõimud tegutsesid oma kaalutlusõigust kasutades, kui nad otsustasid selle tollimaksu kehtestada ning määrasid, milliste kaupade suhtes ja millise määraga seda kohaldada, kuigi nad oleksid võinud nõustuda ühenduse pakutud kompensatsioonidega.

145

Ka komisjon on seisukohal, et Esimese Astme Kohus leidis vaidlustatud kohtuotsustes õigesti, et ebatavalist kahju ei tekkinud. Selleks et kahju oleks tavaline, ei pea kahju tekkimise risk olema ettevõtja tegevusvaldkonnale tingimata omane. Rahvusvahelises kaubanduses osalemisega kaasneb asjaomasest kaubaturust sõltumata risk, et impordiriik võib võtta vastu otsuseid, mis mõjutavad kaubavahetust väga erinevatel põhjustel.

146

Paludes apellatsioonkaebuste teise väite tagasi lükata, leiab komisjon siiski sarnaselt nõukoguga, et Esimese Astme Kohus on rikkunud erinevaid õigusnorme osas, mis puudutab ühenduse vastutuse küsimust olukorras, kus tema organid ei ole õigusvastaselt tegutsenud. Kuna vaidlustatud kohtuotsuste resolutsioon on siiski põhjendatud, palub ta Euroopa Kohtul selles osas teatud põhjendused asendada.

147

Esiteks ei saanud Esimese Astme Kohus – mis puudutab sellise vastutuse põhimõtte olemasolu ennast käsitlevat väidet – komisjoni hinnangul nii märkimisväärset uuendust sisse tuua üksnes sellise ebamäärase põhjendusega, nagu sisaldub kohtuotsuse FIAMM punktis 159 ja kohtuotsuse Fedon punktis 152.

148

Seda põhimõtet ei ole kohtupraktikas kunagi tunnustatud, vaid see on süstemaatiliselt jäetud lahendamata; paika on pandud vaid puhtalt oletuslik tugiraamistik, kuid kindlaks määramata on jäetud tingimused, valdkonnad ja olukorrad, mille esinemisel võiks seda vastutust vajaduse korral kohaldada.

149

Lisaks sellele, loetledes kohtuotsuse FIAMM punktis 160 ja kohtuotsuse Fedon punktis 153 tingimused, mille täitmist selline vastutus eeldab, leidis Esimese Astme Kohus kaudselt, kuid vältimatult, et seda põhimõtet kohaldatakse sellist liiki olukordades nagu käesolevas kohtuasjas, jättes samas kontrollimata, kas selline järeldus on põhjendatud liikmesriikide õiguskordade ühiste põhimõtete raames.

150

Täpsemalt ei keskendunud Esimese Astme Kohus uurimisel ametivõimude vastutusele, mis tuleneb seadusandlikust tegevusest, viidates kohtuotsuse FIAMM punktis 159 ja kohtuotsuse Fedon punktis 152 üldiselt hoopis võimalusele saada kahju tekitajalt hüvitist olukorras, kus viimasel puudus süü.

151

Kahekümne viie liikmesriigi õiguskorra uurimine näitab, et erinevalt sellistest olukordadest nagu näiteks üldistes huvides sundvõõrandamine või riigipoolse ohtliku tegevusega tekitatud kahju hüvitamine riigi poolt või riigi ja ohvri erisuhte alusel – mis ei ole antud juhul asjakohased – ei tunnista suur osa liikmesriikide õigussüsteemidest kohustust hüvitada näiteks solidaarsuse või õigluse kaalutlusel kahju, mis tekkis ulatuslikku kaalutlusõigust võimaldava õiguspärase riikliku akti tõttu. Kuigi seda liiki vastutust võib teatud liikmesriikide õiguskordades erandjuhtudel esineda, piirdub see üldreeglina üksnes haldusaktidega, välja arvatud Prantsuse õigus, mis ainsana selgelt tunnistab sellise vastutuse olemasolu seadusandliku tegevuse puhul, tingimusel et kahju on ebatavaline, eriline, raske ja otsene, et seadusandja ei pea silmas üldisi huve ning et ta ei ole põhimõtteliselt hüvitist välistanud.

152

Lisaks sellele ei saa Prantsuse õigusele omast põhimõtet ühenduse õiguskorda üle võtta. Kuigi selle põhimõtte alus tugineb asjaolule, et Prantsusmaal on välistatud seaduste põhiseadusele vastavuse kohtulik kontroll Conseil d’État poolt, näeb ühenduse õigus omakorda ette seadusandja aktide õiguspärasuse kontrolli asutamislepingu ning aluspõhimõtete suhtes ning võimaluse kohaldada ülimuslike õigusnormide rikkumisel ühenduse vastutust.

153

Teiseks leiab komisjon, et vaidlustatud kohtuotsustes tegeliku ja kindlaksmääratava kahju olemasolu tuvastades moonutas Esimese Astme Kohus oma argumentatsiooni, ei kontrollinud konkreetselt selle kahju tegelikku ja kindlaksmääratavat laadi ning rikkus tõendamiskohustuse määramisega seonduvaid põhimõtteid.

154

Kolmandaks leiab komisjon nõukoguga analoogilistel põhjustel, et Esimese Astme Kohus eksis faktide õiguslikul kvalifitseerimisel, leides, et antud asjas oli põhjuslikku seost puudutav tingimus täidetud.

155

Hispaania Kuningriik palub samuti apellatsioonkaebuste teine väide tagasi lükata. Nagu praktika näitab, ei ole WTO raames vastuabinõude kehtestamises, sealhulgas ka vaidlusest kõrvalejäävates sektorites, midagi ettenägematut ega erakorralist.

156

Kohtuasjas C-120/06 P esitatud vastuapellatsioonkaebuses ja kohtuasjas C-121/06 P esitatud menetlusse astuja vastuses palub Hispaania Kuningriik muu hulgas tühistada vaidlustatud kohtuotsused osas, milles Esimese Astme Kohus leidis, et ühenduse õigus sisaldab liikmesriikides ühiselt tunnustatud põhimõtte alusel vastutuse süsteemi õiguspärase akti puhul. Lisaks, omistades kõnealusele põhimõttele sama laia ulatuse kui see, mis tuleneb kohtuotsuse FIAMM punktis 160 ja kohtuotsuse Fedon punktis 153 loetletud tingimustest, ei järginud Esimese Astme Kohus tõdemust, milleni ta ise kohtuotsuse FIAMM punktis 159 ja kohtuotsuse Fedon punktis 152 jõudis.

157

Nõustumine võimalusega, et ühenduse vastutust võib kohaldada seadusandliku tegevusetuse eest, kuigi kahjustatud isik ei saa tugineda ühelegi õigusnormile, mis kohustab ühendust tegutsema, eirab muu hulgas vastastikkuse põhimõtet, millele Esimese Astme Kohus tugines, lükates tagasi võimaluse kohaldada vastutust õigusvastase tegevuse eest.

158

Hispaania Kuningriigi menetlusse astuja vastuse peale esitatud märkustes väidab Fedon, et Esimese Astme Kohus leidis õigesti, et ühenduse organite õiguspärase tegevuse eest vastutuse kohaldamise põhimõtte on paika pannud ja seda piiritlenud väljakujunenud kohtupraktika, nagu meenutas Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuses Dorsch Consult vs. nõukogu ja komisjon.

159

EÜ artikli 288 teist lõiku – mille eesmärk on tagada õigusriigi aluspõhimõtet, mis kaitseb eraõiguslikke isikuid ning eelkõige nende omandiõigust ja ettevõtlusvabadust – tuleb ühenduse õiguskorra liberaalset suunda arvestades tõlgendada liikmesriikide õiguskordade kõige liberaalsemate põhimõtete kasuks. Lisaks tuleb kahekümne viiest liikmesriigist koosnevas liidus seda sätet tõlgendada paindlikult, et mitte muuta seda kohaldatamatuks. Käesolevas asjas ei tuleks uute liikmesriikide õiguskordasid siiski arvestada, kuna kõnealune laienemine leidis aset pärast antud asjas toimunut.

160

Hispaania Kuningriigi etteheide, mis tuleneb eelkõige asjaolust, et etteheidetud käitumine seisnes tegevusetuses, on vastuvõetamatu, sest seda ei esitatud esimeses astmes. Igal juhul saab ühenduse vastutust kohaldada nii institutsioonide tegevusetuse kui ka aktide puhul.

161

Vastavate vastuapellatsioonkaebuste esimese väitega palus nõukogu eelkõige kohtuotsuste FIAMM ja Fedon tühistamist ning Hispaania Kuningriik kohtuotsuse FIAMM tühistamist seetõttu, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi, kehtestades põhimõtte ühenduse vastutuse kohta olukorras, kus tema institutsioonid ei ole õigusvastaselt tegutsenud, või igal juhul leides, et selline põhimõte on kohaldatav käesolevas asjas kõne all oleva käitumise puhul. Esitamata vastuapellatsioonkaebust, palub komisjon Euroopa Kohtul jätta vaidlustatud kohtuotsuste resolutsioonid jõusse, kuid asendada samas osas põhjendused.

162

Kuna nende etteheidetega vaidlustatakse selle vastutuse korra olemasolu või kohaldatavus, mida kohaldati vaidlustatud kohtuotsustes, tuleb antud juhul neid kahte aspekti esimesena uurida.

163

Tuleb märkida, et juhul, kui õigusnormi rikkumine osutub tõendatuks, ei ole enam vaja lahendada peamiste apellatsioonkaebuste teist väidet, mis puudutab tekkinud kahju ebatavalist laadi, ega vastuapellatsioonkaebuste kahte ülejäänud väidet, millest üks käsitleb kahju kindlaksmääratava laadi puudumist ja teine põhjusliku seose puudumist, kui sellist vastutuse süsteemi, millega need kolm tingimust peaksid seonduma, ei eksisteeri või kui see ei ole kohaldatav.

164

Kõigepealt tuleb rõhutada, et käesoleva kohtuotsuse punktis 106 viidatud väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleneb EÜ artikli 288 teisest lõigust, et ühenduse organite õigusvastase tegevuse puhul on ühenduse lepinguvälise vastutuse tekkimise ja kantud kahju hüvitamise õiguse kasutamise eelduseks see, et samaaegselt on täidetud teatavad tingimused: institutsioonidele etteheidetava tegevuse õigusvastasus, kahju tekkimine ning põhjuslik seos selle tegevuse ja viidatud kahju vahel.

165

Samuti on Euroopa Kohus korduvalt rõhutanud, et seda vastutust ei saa kohaldada ilma, et oleks täidetud kõik tingimused, millele EÜ artikli 288 teises lõigus sätestatud kahju hüvitamise kohustus on allutatud (eespool viidatud kohtuotsus Oleifici Mediterranei vs. EMÜ, punkt 17).

166

Seetõttu tuvastas Euroopa Kohus, et kui ühenduse kohus leiab, et ükski institutsiooni akt ega tegevusetus ei ole õigusvastast laadi, nii et esimene tingimus, millele on allutatud ühenduse lepinguväline vastutus EÜ artikli 288 teise lõigu tähenduses, ei ole täidetud, võib see kohus hagi täies ulatuses rahuldamata jätta ilma, et oleks vaja uurida selle vastutuse ülejäänud tingimusi, st kahju tegelikkust ja põhjusliku seose olemasolu institutsioonide tegevuse ja viidatud kahju vahel (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus KYDEP vs. nõukogu ja komisjon, punktid 80 ja 81).

167

Euroopa Kohtu praktika, mis kinnitab EÜ artikli 288 teise lõigu alusel ühenduse lepinguvälise vastutuse korra olemasolu ühenduse institutsioonide õigusvastase tegevuse puhul ja selle korra kohaldamise tingimusi, on seega kindlalt välja kujunenud. Sama ei kehti seevastu osas, mis puudutab ühenduse lepinguvälise vastutuse korda olukorras, kus sellist õigusvastast tegevust ei eksisteeri.

168

Vastupidiselt sellele, mida Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsustes kinnitas, ei saa neile kohtuotsustele eelnevast kohtupraktikast esiteks järeldada, et Euroopa Kohus on kehtestanud sellise korra põhimõtte.

169

Nagu Euroopa Kohus meenutas eespool viidatud kohtuotsuse Dorsch Consult vs. nõukogu ja komisjon (millele Esimese Astme Kohus kohtuotsuse FIAMM punktis 160 ja kohtuotsuse Fedon punktis 153 viitab) punktis 18, on Euroopa Kohus seni piirdunud – vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale – vaid teatud tingimuste täpsustamisega, mille täitmisel võiks sellist vastutust kohaldada, kui ühenduse õiguses peaks tunnustatama põhimõtet ühenduse vastutusest õiguspärase akti puhul (vt samuti analoogilistel tingimustel 6. detsembri 1984. aasta otsus kohtuasjas 59/83: Biovilac vs. EMÜ, EKL 1984, lk 4057, punkt 28). Üksnes selle alusel märkis Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuse Dorsch Consult vs. nõukogu ja komisjon punktis 19, et juhul, kui sellise vastutuse põhimõtet tulevikus tunnustatakse, nõuab selle kohaldamine vähemalt kolme kumulatiivse tingimuse täitmist: kahju peab olema tegelik, kahju ja asjaomase akti vahel peab olema põhjuslik seos ning kahju peab olema ebatavaline ja eriline.

170

Järgnevalt, mis puudutab ühenduse õiguses tunnustatud vastutuse korda, siis leidis Euroopa Kohus – meenutades samas, et seoses lepinguvälise vastutusega, mis lasub ühendusel oma institutsioonide või teenistujate poolt ülesannete täitmisel tekitatud kahju eest, viitab EÜ artikli 288 teine lõik liikmesriikide õiguse ühistele üldpõhimõtetele –, et ühenduse lepinguvälise vastutuse põhimõte, mis on seega EÜ artikliga 288 sõnaselgelt kehtestatud, väljendab vaid liikmesriikide õigussüsteemidele omast üldpõhimõtet, mille kohaselt õigusvastane tegu või tegevusetus toob kaasa kohustuse hüvitada tekitatud kahju (eespool viidatud kohtuotsus Brasserie du pêcheur ja Factortame, punktid 28 ja 29).

171

Mis puudutab täpsemalt vastutust normatiivse tegevuse eest, siis leidis Euroopa Kohus muu hulgas juba alguses, et kuigi põhimõtted, mis reguleerivad liikmesriikide õigussüsteemides avaliku võimu vastutust normatiivaktidega eraõiguslikele isikutele tekitatud kahju eest, on liikmesriigiti märkimisväärselt erinevad, võib siiski tõdeda, et normatiivaktide alusel, milles sisaldub majanduspoliitiline valik, saab avaliku võimu vastutust kohaldada vaid erandlikult ja üksikutel juhtudel (eespool viidatud kohtuotsus Bayerische HNL Vermehrungsbetriebe jt vs. nõukogu ja komisjon, punkt 5).

172

Samuti leidis Euroopa Kohus eelkõige, et ühenduse vastutust normatiivakti eest, mis sisaldab majanduspoliitilisi otsuseid, saab EÜ artikli 288 teist lõiku arvestades kohaldada vaid siis, kui on piisavalt selgelt rikutud eraõiguslikke isikuid kaitsvat kõrgemalseisvat õigusnormi (vt eelkõige 13. juuni 1972. aasta otsus liidetud kohtuasjades 9/71 ja 11/71: Compagnie d’approvisionnement, de transport et de crédit ja Grands Moulins de Paris vs. komisjon, EKL 1972, lk 391, punkt 13; eespool viidatud kohtuotsus Bayerische HNL Vermehrungsbetriebe jt vs. nõukogu ja komisjon, punkt 4; 8. detsembri 1987. aasta otsus kohtuasjas 50/86: Les Grands Moulins de Paris vs. EMÜ, EKL 1987, lk 4833, punkt 8, ja 6. juuni 1990. aasta otsus kohtuasjas C-119/88: AERPO jt vs. komisjon, EKL 1990, lk I-2189, punkt 18).

173

Veel täpsustas kohus selles osas, et õigusnorm, mille rikkumine tuleb tuvastada, peab andma õigusi eraõiguslikele isikutele (vt selle kohta eelkõige 4. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas C-352/98 P: Bergaderm ja Goupil vs. komisjon, EKL 2000, lk I-5291, punktid 41 ja 42, ning 19. aprilli 2007. aasta otsus kohtuasjas C-282/05 P: Holcim (Deutschland) vs. komisjon, EKL 2007, lk I-2941, punkt 47).

174

Muu hulgas märkis Euroopa Kohus, et seadusandlikku tegevust puudutava ühenduse vastutuse kitsas tõlgendamine on selgitatav kaalutlusega, et esiteks ei tohi seadusandliku funktsiooni teostamist isegi seal, kus on õigusaktide seaduslikkuse kohtulik järelevalve, takistada kahju hüvitamise nõuete oht iga kord, kui ühenduse üldise huvi tõttu tuleb võtta normatiivseid meetmeid, mis võivad kahjustada eraõiguslike isikute huve, ning et teiseks saab seadusandlikus kontekstis, mida iseloomustab ühenduse poliitika elluviimiseks hädavajalik ulatuslik kaalutlusõigus, kohaldada ühenduse vastutust vaid juhul, kui asjassepuutuv institutsioon on ilmselgelt ja jämedalt eiranud oma volituste piire (eespool viidatud kohtuotsus Brasserie du pêcheur ja Factortame, punkt 45).

175

Lõpuks tuleb selles osas tõdeda, et kui liikmesriikide õiguskordade võrdlev uurimine lubas Euroopa Kohtul juba väga varakult jõuda käesoleva kohtuotsuse punktis 170 meenutatud tõdemuseni, mis puudutab nende õiguskordade ühitamist vastutuse põhimõtte kehtestamisel ametiasutuse õigusvastase tegevuse või tegevusetuse korral, kaasa arvatud seadusandlik tegevus, ei kehti see mingil juhul, kui tegemist on võimaliku vastutuse põhimõttega avaliku võimu õiguspärase akti või tegevusetuse korral, eelkõige siis, kui viimane on seadusandlikku laadi.

176

Kõiki eelnevaid kaalutlusi arvesse võttes tuleb järeldada, et ühenduse õiguses selle praegusel kujul ei eksisteeri vastutuse korda, mis lubaks kohaldada ühenduse vastutust tema pädevusse kuuluva seadusandliku tegevuse puhul olukorras, kus sellise tegevuse võimalikule vastuolule WTO lepingutega ei saa ühenduse kohtus tugineda.

177

Tuleb aga meeles pidada, et käesolevas asjas kuulub tegevus, millega tekitati hagejatele väidetavalt kahju, ühise turukorralduse rakendamise raamesse ja jääb ilmselgelt ühenduse seadusandja seadusandliku tegevuse alla.

178

Selles osas ei oma tähtsust, kas nimetatud käitumine peab seisnema aktiivses tegevuses, st määruste nr 1637/98 ja nr 2362/98 vastuvõtmises pärast VLO 25. septembri 1997. aasta otsust, või tegevusetuses, st selliste aktide vastu võtmata jätmises, mille ülesanne on tagada selle otsuse korrektne täitmine. Ühenduse institutsioonide tegevusetus võib samuti kuuluda ühenduse seadusandliku funktsiooni alla, eelkõige vastutuse kohaldamise menetluses (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Les Grands Moulins de Paris vs. EMÜ, punkt 9).

179

Kõigest eeltoodust tuleneb, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi, kui ta kehtestas vaidlustatud kohtuotsustes ühenduse lepinguvälise vastutuse korra olemasolu ühenduse seadusandliku tegevuse hulka kuuluva õiguspärase tegevuse puhul.

180

Selles osas tuleb siiski teha kaks täpsustust.

181

Esiteks tuleb rõhutada, et käesoleva kohtuotsuse punktis 179 tehtud järeldus ei piira laia kaalutlusõigust, mis on ühenduse seadusandjale vastaval juhul antud selleks, et hinnata, kas konkreetse normatiivakti vastuvõtmisel on põhjendatud – arvestades selle akti vastuvõtmise tagajärjel tekkivat teatud kahjulikku mõju – näha ette teatud liiki hüvitis (vt selle kohta põllumajanduspoliitika valdkonnas 10. juuli 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-20/00 ja C-64/00: Booker Aquaculture ja Hydro Seafood, EKL 2003, lk I-7411, punkt 85).

182

Teiseks tuleb meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on põhiõigused lahutamatu osa õiguse üldpõhimõtetest, mille järgimist ühenduse kohus tagab.

183

Mis puudutab täpsemalt omandiõigust ja kutsealal tegutsemise vabadust, siis on Euroopa Kohus juba pikka aega tunnustanud neid kui ühenduse õiguse üldpõhimõtteid, rõhutades samas, et need põhimõtted ei ole absoluutsed eelisõigused, vaid neid tuleb mõista kooskõlas nende funktsiooniga ühiskonnas. Seetõttu leidis kohus, et eeskätt ühise turukorralduse raames võib omandiõiguse ja kutsealal tegutsemise vabaduse kasutamist piirata eelkõige tingimusel, et need piirangud vastavad tegelikult ühenduse poolt taotletava üldise huvi eesmärkidele ega kujuta seda eesmärki arvestades ebaproportsionaalset ja talumatut sekkumist, mis kahjustaks tagatud õiguste olemust (vt eelkõige 11. juuli 1989. aasta otsus kohtuasjas 265/87: Schräder HS Kraftfutter, EKL 1989, lk 2237, punkt 15; eespool viidatud kohtuotsus Saksamaa vs. nõukogu, punkt 78, ja 30. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas C-295/03 P: Alessandrini jt vs. komisjon, EKL 2005, lk I-5673, punkt 86).

184

Sellest järeldub, et ühenduse normatiivakt, mille kohaldamine piirab omandiõigust ja kutsealal tegutsemise vabadust ning mis kahjustab nende õiguste olemust ebaproportsionaalselt ja talumatult, kuna vastaval juhul ei ole täpselt ette nähtud nimetatud kahju välistavat või kergendavat hüvitist, võib kaasa tuua ühenduse lepinguvälise vastutuse.

185

Käesolevate kohtuasjade tunnuseid arvestades tuleb samuti meeles pidada, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei ole ettevõtjal õigust nõuda omandiõigust turuosa suhtes, mis talle mingil ajahetkel kuulus, kuna selline turuosa väljendab üksnes hetkel kehtivat majanduslikku seisu, mis sõltub olukorra muutumisest (vt selle kohta eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Saksamaa vs. nõukogu, punkt 79, ja Alessandrini jt vs. komisjon, punkt 88). Euroopa Kohus on samuti leidnud, et omandiõigusega või kutsealal tegutsemise vabadust kaitsva üldpõhimõttega antud tagatisi ei saa laiendada selliste lihtsate kaubanduslike huvide või võimaluste kaitsmisele, mille muutlikkus on majandustegevusele omane (14. mai 1974. aasta otsus kohtuasjas 4/73: Nold vs. komisjon, EKL 1974, lk 491, punkt 14).

186

Seega peab ettevõtja, kelle tegevus seisneb eelkõige eksportimises kolmandate riikide turgudele, olema teadlik asjaolust, et tema kaubanduslikku positsiooni mingil konkreetsel ajahetkel võivad mõjutada ja muuta erinevad tegurid ning et nende tegurite hulgas on võimalus, mis on muu hulgas selgelt sätestatud ja reguleeritud VLK artiklis 22, et mõni sellistest kolmandatest riikidest võtab vastu kontsessioone peatavad meetmed, et vastata niimoodi oma kaubanduspartnerite võetud seisukohale WTO raames, ja valib ise sel eesmärgil ning vastavalt VLK artikli 22 lõike 3 punktidele a ja f kaubad, mille suhtes nimetatud meetmeid kohaldada.

187

Kuigi käesoleva kohtuotsuse punktidest 176 ja 179 nähtub, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi, peab meeles pidama, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kui Esimese Astme Kohtu otsuse põhjenduste juures ilmneb ühenduse õiguse rikkumine, kuid otsuse resolutsioon on muude õiguslike asjaoludega põhjendatud, tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata (15. detsembri 1994. aasta otsus kohtuasjas C-320/92 P: Finsider vs. komisjon, EKL 1994, lk I-5697, punkt 37; 16. detsembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C-150/98 P: MSK vs. E, EKL 1999, lk I-8877, punkt 17, ja 13. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas C-210/98 P: Salzgitter vs. komisjon, EKL 2000, lk I-5843, punkt 58).

188

Selline on olukord käesolevas asjas. Euroopa Kohus leidis, et praegusel kujul ei näe ühenduse õigus ette korda, mis lubab kohaldada ühenduse vastutust seadusandliku tegevuse eest olukorras, kus sellise tegevuse võimalikule vastuolule WTO lepingutega ei saa ühenduse kohtus tugineda. Hagejate kahju hüvitamise hagid sisaldasid aga just nõuet kohaldada ühenduse vastutust sellise tegevuse tõttu. Neil asjaoludel pidi Esimese Astme Kohus sellised nõuded rahuldamata jätma sõltumata argumentidest, mida hagejad nende toetuseks esitasid (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Salzgitter vs. komisjon, punkt 59). Esimese Astme Kohus oleks seega pidanud sel alusel põhinevad hagejate nõuded rahuldamata jätma, kui ta ei oleks rikkunud õigusnormi, jättes need nõuded rahuldamata muudel põhjustel (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsused Finsider vs. komisjon, punkt 38, ja MSK vs. E, punkt 18).

189

Sellest järeldub, et kuigi vastuapellatsioonkaebuste toetuseks esitatud esimene väide on põhjendatud, ei ole see tulemuslik ning et seega tuleb see jätta rahuldamata (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Salzgitter vs. komisjon, punkt 60).

190

Arvestades käesoleva kohtuotsuse punktis 176 tehtud järeldust ja käesoleva kohtuotsuse punktis 163 esitatud kaalutlusi, ei ole vaja uurida peamiste apellatsioonkaebuste teist väidet, mis käsitleb hagejate poolt väidetavalt kantud kahju ebatavalisust, ega vastuapellatsioonkaebuste teist ja kolmandat väidet, millest üks käsitleb mainitud kahju kindlaksmääratava laadi puudumist ja teine põhjusliku seose puudumist selle sama kahju ja ühenduse institutsioonide tegevuse vahel.

191

Teise võimalusena taotlevad FIAMM ja Fedon õiglast hüvitist esimese astme menetluse liiga pika kestuse alusel.

192

Tuginedes 17. detsembri 1998. aasta otsusele kohtuasjas C-185/95 P: Baustahlgewebe vs. komisjon (EKL 1998, lk I-8417, punktid 26–49), väidab FIAMM selles osas esiteks, et kohtuasi on tema jaoks rahaliselt väga oluline, teiseks, et faktilised asjaolud on antud juhul väga selged, kolmandaks, et ühegi poole käitumine ei venitanud menetlust, ja neljandaks, et Esimese Astme Kohus ei pidanud tegelema erandlike asjaoludega.

193

Komisjon väidab, et FIAMM-i ja Fedoni nõuded on selles küsimuses vastuvõetamatud.

194

Fedoni apellatsioonkaebus on vastuvõetamatu lähtuvalt eelkõige Euroopa Kohtu kodukorra artikli 112 lõike 1 punktist c, kuna Fedon ei ole oma nõuet millegagi põhjendanud.

195

Mis puudutab mõlemaid apellatsioonkaebusi, siis need on vastuvõetamatud ratione materiae. Esiteks, nagu tuleneb Euroopa Kohtu põhikirja artiklitest 57 ja 58, ei tohi apellatsioonkaebuses esitada uusi asjaolusid, mida esimeses astmes ei esitatud. Teiseks ei kujuta Esimese Astme Kohtu menetluse pikkus endast menetlusnormide rikkumist, kui see ei mõjutanud kohtuasjade lahendust.

196

Lõpuks on mainitud vastuvõetamatus põhjendatud ratione personae, kuna ühendust esindavad käesolevas menetluses nõukogu ja komisjon ning mitte Euroopa Kohus, mille juurde kuulub Esimese Astme Kohus, kelle tegevus on väidetava vastutuse tekkimise aluseks.

197

Õiglusel põhinev hüvitis, nagu see määrati eespool viidatud kohtuotsuse Baustahlgewebe vs. komisjon aluseks olnud kohtuasjas, ei ole käesolevas asjas mõeldav, kuna FIAMM ja Fedon ei ole kohustatud maksma ühenduse eelarvesse summat, mida võib-olla vähendatakse.

198

Esimese Astme Kohtu menetluse pikkuse tingivad igal juhul kohtuasjade keerukus, menetluslikud ekstsessid, mis on seotud viies erinevas menetluskeeles esitatud mitme kohtuasja liitmisega, mis hõlmavad kolme institutsiooni ning ühte menetlusse astujat, nende kohtuasjade määramine laiendatud kohtukoosseisule ning asjaolu, et eespool viidatud kohtuotsuse Van Parys aluseks olnud kohtuasja menetlus, milles käsitleti sarnaseid põhimõttelisi küsimusi, oli Euroopa Kohtus pooleli.

199

Hispaania Kuningriik on seisukohal, et FIAMM-i ja Fedoni nõuded on vastuvõetamatud, kuna neid ei esitatud esimeses astmes ja seega ei olnud võimalik neid vaidlustatud kohtuotsustes käsitleda.

200

Hagejate nõudeid, millega nad soovivad saada õiglast hüvitist asjaolu tõttu, et menetlus Esimese Astme Kohtus ületas mõistliku tähtaja, ei saa antud asjas rahuldada.

201

Fedoni nõude osas piisab tõdemusest, et seda nõuet, mis on küll esitatud apellatsioonkaebuse nõuete hulgas, ei ole märgitud kordagi selle sisulises osas.

202

Kodukorra artikli 112 lõike 1 punkti c kohaselt tuleb apellatsioonkaebuses märkida õigusväited ja argumendid. Kuna antud juhul ei esine Fedoni apellatsioonkaebuses üldse selliseid väiteid ja argumente, mida tuleb eristada apellatsioonkaebuse nõuetest, millele viitab sama artikli 112 lõike 1 punkt d, järeldub sellest, et Fedoni esitatud õiglase hüvitise nõue, mida ei ole millegagi põhjendatud, tuleb ilmse vastuvõetamatuse tõttu jätta rahuldamata.

203

FIAMM-i nõude osas tuleb meenutada, et kui puuduvad viited sellele, et menetluse kestus mõjutas vaidluse lahendust, ei saa väide, mis tugineb asjaolule, et menetlus Esimese Astme Kohtus ületas mõistliku tähtaja järgimisega seonduvad nõuded, üldreeglina kaasa tuua Esimese Astme Kohtu otsuse tühistamist (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Baustahlgewebe vs. komisjon, punkt 49).

204

FIAMM ei ole käesolevas kohtuasjas muu hulgas väitnud, et menetluse väidetavalt liiga pikk kestus mõjutas vaidluse lahendust, ega palunud kohtuotsust FIAMM sel alusel tühistada.

205

Nagu nähtub kodukorra artikli 113 lõikest 1, nõutakse apellatsioonkaebuses Esimese Astme Kohtu otsuse täielikku või osalist tühistamist ja vajaduse korral esimeses astmes esitatud nõuete täielikku või osalist rahuldamist.

206

Selles osas tuleb märkida, et eespool viidatud kohtuotsuse Baustahlgewebe vs. komisjon aluseks olevas kohtuasjas, millele FIAMM tugineb, esitati Euroopa Kohtule apellatsioonkaebus Esimese Astme Kohtu otsuse peale, milles Esimese Astme Kohus määras hagejale konkurentsieeskirjade rikkumise eest trahvi, kasutades talle sel otstarbel antud täielikku pädevust, mida Euroopa Kohus võib kasutada siis, kui ta tühistab Esimese Astme Kohtu otsuse ja lahendab hagi ise.

207

Mainitud kohtuotsuse punktis 33 meenutas Euroopa Kohus selles osas hageja õigust õiglasele kohtumenetlusele mõistliku tähtaja jooksul ja eelkõige sellele, et tehtaks otsus, kuivõrd põhjendatud on süüdistused, mis komisjon talle konkurentsiõiguse rikkumise eest esitas, ja trahvid, mis talle selle tõttu määrati.

208

Olles tuvastanud, et Esimese Astme Kohus ületas kõnealuses kohtuasjas selle tähtaja, leidis Euroopa Kohus menetlusökonoomia põhjendusel ja sellise menetluseeskirjade rikkumise kohese ja tõhusa leevendamise tagamiseks, et Esimese Astme Kohtu otsuse tühistamine ja muutmine üksnes trahvisumma kindlaksmääramise küsimuses võimaldab antud juhul saavutada nõutava õiglase hüvitise (eespool viidatud kohtuotsus Baustahlgewebe vs. komisjon, punktid 47, 48 ja 141).

209

Käesolev apellatsioonkaebus on aga esitatud Esimese Astme Kohtu otsuse peale, millega jäeti rahuldamata EÜ artikli 288 teise lõigu alusel esitatud kahju hüvitamise hagi.

210

Sellest järeldub, et sellise kohtuotsuse tühistamisega ei kaasne õiglast hüvitist Esimese Astme Kohtu menetluse liiga pika kestuse eest vaidlustatud kohtuotsuse muutmise teel, kuna sellises menetluses ei paluta Esimese Astme Kohtult – nagu ka mitte Euroopa Kohtult apellatsioonimenetluses – mingil juhul seda, et ta kohustaks hagejaid maksma summat, millest seda õiglast hüvitist saaks vajaduse korral maha arvutada.

211

Neil asjaoludel tuleb ka FIAMM-i nõue saada õiglast hüvitist Esimese Astme Kohtu menetluse väidetavalt liiga pika kestuse eest jätta vastuvõetamatuse tõttu rahuldamata.

212

Lisaks tuleb täpsustada, et isegi kui Esimese Astme Kohtu menetluse kestus oli antud asjas tõepoolest märkimisväärne, hinnatakse tähtaja mõistlikkust iga konkreetse kohtuasja asjaolude alusel ja eelkõige lähtuvalt vaidluse olulisusest huvitatud isiku jaoks, kohtuasja keerukusest ning hageja ja pädevate ametivõimude käitumisest (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Baustahlgewebe vs. komisjon, punkt 29, ja 15. oktoobri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-238/99 P, C-244/99 P, C-245/99 P, C-247/99 P, C-250/99 P–C-252/99 P ja C-254/99 P: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, EKL 2002, lk I-8375, punkt 210).

213

Mis puudutab pädeva ametivõimu käitumist ja kohtuasja keerukuse astet, siis tuleb tõdeda, et antud asjas võib Esimese Astme Kohtu menetluse märkimisväärset kestust suures osas selgitada objektiivsete asjaolude koondumisega, mis puudutavad Esimese Astme Kohtule järjestikku esitatud paralleelsete kohtuasjade arvu ning nendes kohtuasjades tõstatatud õiguslike küsimuste olulisust.

214

Need asjaolud võimaldavad selgitada, miks tekkisid mitmed menetluslikud ekstsessid, mis valdavalt põhjustasidki asjaomaste kohtuasjade lõpulejõudmise viibimise ja mida ei saa antud juhul ebatavalisteks pidada, nagu näiteks mitmes erinevas kohtumenetluse keeles esitatud kuue kohtuasja liitmine nende seotust arvestades või nende kohtuasjade määramine kõigepealt laiendatud kohtukoosseisule, seejärel pärast algselt nimetatud ettekandja-kohtuniku lahkumist uuele ettekandja-kohtunikule ja lõpuks Esimese Astme Kohtu suurkojale, võttes arvesse, et selle viimase määramisega kaasneb suulise menetluse taasavamine.

215

Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2, mida kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Selle artikli 69 lõike 4 esimene lõik sätestab, et menetlusse astunud liikmesriigid kannavad ise oma kohtukulud.

216

Kuna nõukogu ja komisjon on nõudnud kohtukulude väljamõistmist FIAMM-ilt ja Fedonilt ning viimatimainitud on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista nendelt.

217

Hispaania Kuningriik kannab ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab: