1

Euroopa Ühenduste Komisjon palub oma hagiavalduses Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Iirimaa:

siis ei ole Iirimaa oma õiguskorda mainitud artiklitega kooskõlla viinud ja on rikkunud EÜ asutamislepingust tulenevaid kohustusi.

2

Direktiivi 92/43 neljas ja üheteistkümnes põhjendus on sõnastatud järgmiselt:

„liikmesriikide Euroopa territooriumil muutub looduslike elupaikade olukord järjest halvemaks ja üha rohkem looduslikke liike on tõsiselt ohustatud; võttes arvesse, et ohustatud elupaigad ja liigid moodustavad osa ühenduse looduspärandist ja neid ähvardavad ohud on tihti piiriülest laadi, tuleb nende säilitamiseks võtta meetmeid ühenduse tasandil;

[…]

on tõdetud, et meetmete vastuvõtmine ühenduse tähtsusega esmatähtsate looduslike elupaikade ja esmatähtsate liikide kaitsmise edendamiseks on kõikide liikmesriikide ühine ülesanne; […]”.

3

Direktiivi 92/43 artikli 12 lõiked 1 ja 2 sätestavad:

„1.   Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et kehtestada IV lisa punktis a loetletud loomaliikide range kaitse süsteem nende looduslikul levilal, keelates:

[…]

[…]

2.   Liikmesriigid keelavad nende liikide loodusest võetud isendite pidamise, vedamise ja müümise või vahetamise ja müügiks pakkumise, välja arvatud juhul, kui need liigid on loodusest seaduslikult võetud enne käesoleva direktiivi rakendamist.”

4

Direktiivi 92/43 artikliga 13 nähakse ette selle direktiivi IV lisa punktis b loetletud taimeliikide range kaitse süsteem.

5

Sama direktiivi artikli 16 lõike 1 kohaselt:

„Kui muud rahuldavat alternatiivset lahendust ei ole ja erand ei kahjusta kõnealuste liikide populatsioonide soodsa kaitsetaseme säilitamist nende looduslikul levilal, võivad liikmesriigid teha artiklite 12, 13 ja 14 ning artikli 15 punktide a ja b sätetest erandi:

6

Komisjon esitas talle saadetud kaebuste alusel 18. oktoobril 2002 Iirimaale märgukirja, milles ta väljendas oma kahtlusi direktiivi 92/43 artiklite 12, 13, ja 16 rakendamise mitmete tahkude kohta selles liikmesriigis.

7

Kuna 20. detsembrist 2002 pärinev Iirimaa ametiasutuste vastus ei olnud komisjoni arvates veenev, siis esitas ta 11. juulil 2003 põhjendatud arvamuse, milles ta palus Iirimaad võtta arvamuse järgimiseks vajalikke meetmeid kahe kuu jooksul arvamuse kättesaamisest.

8

Iirimaa vastas põhjendatud arvamusele 12. septembri 2003. aasta ja 8. jaanuari 2004. aasta kirjadega. Kuna need vastused komisjoni ei rahuldanud, otsustas ta esitada käesoleva hagi.

9

Komisjon esitab oma hagis kolm väidet:

10

Esimese väite kohta tuleb märkida, et arvestades seisukohti, mis Iirimaa selle kohta kostja vastuses esitas, otsustas komisjon sellest menetluse käigus loobuda. Järelikult ei tule seda käsitleda.

11

Komisjoni teisel väitel on seitse osa, millest teist käsitletakse koos kolmanda väitega, kuna need on sõnastatud ühesuguselt.

12

Mis puudutab esimest osa, mille kohaselt Iirimaa on rikkunud kohustust kehtestada direktiivi 92/43 IV lisas loetletud liikide kaitseks range kaitse süsteem, kuna nahkkilpkonna ja Kerry nälkjat (Geomalacus maculosus) ei ole kantud 1997. aasta Euroopa Ühenduste (elupaikade) määruse (European Communities (Habitats) Regulations) esimesse nimekirja, mida on muudetud 1998. aasta Euroopa Ühenduste (looduslike elupaikade) määrusega (European Communities (Natural Habitats) (Amendment) Regulations) (edaspidi „elupaikade määrus”), siis komisjon märgib, et vastus, mille Iirimaa selle kohta on esitanud, rahuldab teda. Iirimaa täpsustas nimelt, et direktiivi 92/43 ülevõtvate siseriiklike õigusaktide kohaldamisala laiendati ka nendele liikidele. Järelikult ei ole teise väite esimest osa põhjust käsitleda.

13

Teise väite kolmanda, neljanda ja kuuenda osaga väidab komisjon, et direktiivi 92/43 IV lisa punktis a loetletud liikide järelevalveks kehtestatud meetmed on oma kogumis seosetud ja lünklikud ning neid ei ole võimalik pidada range kaitse süsteemi tõhusalt rakendavateks.

14

Kõnesoleva väite kolmandas osas väidab komisjon, et liigikaitse tegevuskavad, mida Iirimaa kavatseb välja töötada direktiivi 92/43 IV lisa punktis a loetletud liikide kohta, võivad siis, kui need on õigesti koostatud ja neid õigesti kohaldatakse, kujutada endast tõhusaid vahendeid selle direktiivi artikli 12 lõikes 1 kehtestatud nõuete täpsemaks rakendamiseks. Selliste kavade puudumisel on range kaitse süsteemis aga lünkasid, kui kõre välja arvata, kuna tema üle on eraldi kehtestatud kohane järelevalve.

15

Iirimaa väidab, et vastavad kavad on kõnesoleval hetkel avaldamisel. Samuti tugineb ta mitmetele valitsuse algatustele, mida ei ole veel lõpetatud ning mis tema sõnutsi tagavad parema kooskõlastamise ja direktiivi 92/43 IV lisa punktis a loetletud liikide süsteemsema järelevalve.

16

Nende argumentidega ei saa siiski nõustuda.

17

Selles kohta tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb liikmesriigi kohustuste rikkumise esinemist hinnata liikmesriigi põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõppemisel esineva olukorra alusel ning Euroopa Kohus ei saa arvestada hiljem toimunud muutusi (vt eelkõige 2. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas C-282/02: komisjon vs. Iirimaa, EKL 2005, lk I-4653, punkt 40).

18

Teise väite kolmas osa on järelikult põhjendatud.

19

Komisjon väidab kuuenda osaga, mida tuleb käsitleda enne neljandat, et kui sagarnina ja kõre kõrvale jätta, siis ei ole Iirimaa ametiasutustel vajalikku teavet mitmete direktiivi 92/43 IV lisa punktis a loetletud liikide ning nende paljunemis- ja puhkepaikade kohta ega ka ohtude kohta, mis neid liike ähvardab, mis omakorda takistab range kaitse süsteemi tõhusat ellurakendamist.

20

Iirimaa võtab kõigepealt omaks, et teiste nahkhiirte kui sagarnina puhul ei asenda järelevalve pilootprojekt edasist põhjalikumat tööd. Iirimaa märgib, et ta esitab aja jooksul vajalikud andmed nende liikide populatsioonitrendide kohta ja osutab siinkohal mitmetele nahkhiirte kohta teabe kogumise algatustele. Komisjoni hinnangul ei tõenda niisugused kinnitused ei seda, et Iirimaal on nahkhiireliikide kohta piisavalt hea informatsioon ega ka seda, et kõnesolev liikmesriik viib ellu pikaajalist ja järjekindlat tegevust vajalike andmete kogumiseks.

21

Teiseks väidab Iirimaa, et 2004. aastal alustatud riiklik uuring, mis peaks lõpule jõudma 2005. aasta sügisel, on osa eelnevalt olemas olnud programmist ning see on aluseks tulevasele saarma järelevalve programmile. Komisjoni arvates ei piisa sellest kinnitusest, et veenduda täie kindlusega, et selle liigi järelevalveks on olemas kohane süsteem ja programm.

22

Kolmandaks täpsustab Iirimaa, et üks ekspert töötab parasjagu välja Kerry nälkja kaitsekorralduskava, mis peaks avaldatama 2006. aasta kevadel ja sisaldab soovitusi selle liigi pideva järelevalve programmi kohta. Komisjoni arvates ei taga Iirimaa võetud meetmed ja tegevused mingil moel, et selle liigi esinemise, paljunemis- või puhkepaikade ja teda ohustavate tegurite kohta laekuks regulaarselt järjekindlaid ja süstematiseeritud seireandmeid.

23

Neljandaks viitab Iirimaa käimasolevatele tegevustele, nagu rahvuslik bioloogiliste andmete kogu, National Biological Records Centre’i asutamine või andmete kogumine vaalaliste juhusliku püügi kohta kalapüügi käigus, mis on ette võetud pärast nõukogu 26. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 812/2004, millega sätestatakse meetmed vaalaliste juhusliku püügi kohta püügipiirkondades, ja muudetakse määrust (EÜ) nr 88/98 (EÜT L 150, lk 12; ELT eriväljaanne 04/07, lk 91), jõustumist.

24

Eelneva kohta tuleb toonitada, et teise väite kuuenda osa vaidlustamiseks viitab Iirimaa erinevatele algatustele, mis ei olnud põhjendatud arvamuses esitatud tähtaja lõppedes veel tulemuseni jõudnud. Käesoleva kohtuotsuse punktis 17 viidatud kohtupraktika kohaselt ei saa Euroopa Kohus niisuguseid algatusi komisjoni poolt ette heidetud rikkumise hindamisel arvesse võtta.

25

Järelikult tuleb teise väite kuues osa lugeda põhjendatuks.

26

Sama väite neljanda osa kohta väidab komisjon, et kuigi täiskohaga looduskaitsega tegelevate ametnike võrgustik on looduslikku loomastikku ja taimestikku käsitlevate õigusaktide rakendamise seisukohast olulise tähtsusega, ei tõenda üksnes sellise võrgustiku olemasolu, millele Iirimaa tugineb, et direktiivi 92/43 artikli 12 lõike 1 ülevõtmiseks vajalikud erimeetmed on vastu võetud.

27

Iirimaa vastab, et tema ametnikkond on väga tõhus ja kaitseb ka kõresid, omades selle liigi kaitsmisel põhirolli. Tulenevalt vahetust teabest, mis looduskaitsega tegelevatel vahtidel ja ametnikel on oma tööpiirkonna kohta, on nende vahtide ja ametnike riiklik võrgustik ka teadlik looma- ja taimeliikide kaitsestaatusest nendel aladel.

28

Eelneva kohta tuleb meelde tuletada, et direktiivi 92/43 artikli 12 lõige 1 kohustab liikmesriike võtma vajalikke meetmeid, et kehtestada IV lisa punktis a loetletud loomaliikide range kaitse süsteem nende looduslikul levilal.

29

Nagu sellele on tähelepanu juhtinud ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 24, ei kohusta kõnesolev artikli 12 lõige 1 liikmesriike vastu võtma mitte üksnes igakülgset õiguslikku raamistiku, vaid rakendama ka konkreetseid ja spetsiifilisi kaitsemeetmeid (vt selle kohta 30. jaanuari 2002. aasta otsus kohtuasjas C-103/00: komisjon vs. Kreeka, EKL 2002, lk I-1147, punktid 34–39).

30

Lisaks tähendab range kaitse süsteem seda, et vastu tuleb võtta omavahel seostatud ja kooskõlastatud ennetavaid meetmeid (16. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas C-518/04: komisjon vs. Kreeka, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 16).

31

Käesoleval juhul aga ei tõenda üksnes see, et on olemas täiskohaga liikide kaitse ja järelevalvega tegelevate vahtide ja ametnike võrgustik, et nende direktiivi IV lisa punktis a loetletud liikide range kaitse süsteem, keda Iirimaal esineb, oleks tõhusalt ellu rakendatud.

32

Kui jätta kõrvale sagarnina, kõre ja nahkkilpkonn, arvestades selle liigi isendite väga vähest arvukust Iirimaa vetes, siis ei ole kõnesolevate liikide üle, nagu sellele juhib tähelepanu ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 45–48, kohast järelevalvet. Nõnda on see saarma, Kerry nälkja, erinevate nahkhiireliikide (v.a sagarnina) ja vaalaliste puhul, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 20–24.

33

Teise väite neljas osa tuleb seega lugeda põhjendatuks.

34

Teise väite viienda osaga kinnitab komisjon, et kuigi nõukogu 27. juuni 1985. aasta direktiivi 85/337/EMÜ teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (EÜT L 175, lk 40; ELT eriväljaanne 15/01, lk 248) alusel algatatud keskkonnamõju hindamised võivad olla kasulikud, kuna need juhivad pädevate ametiasutuste tähelepanu spetsiifilistele ohtudele, mis ähvardavad direktiivi 92/43 IV lisasse kantud liikide puhke- ja paljunemispaiku, kohaldatakse sellist hindamist Iirimaal üksnes piiratud hulgale projektidele. Ning isegi kui need on algatatud, nõuavad Iirimaa ametiasutused kinnisvaraarendajalt kaitsealuste liikide kohta teavet alles pärast projektile loa andmist, mis ei takista seega niisuguste arendusprojektide teostamist, mis keskkonda kahjustavad.

35

Komisjon osutab eelkõige kolmele projektile, millel on kahjulik mõju vastavalt nahkhiirtele (Lough Rynni projekt), sagarninade peatuspaikadele (Ennise ümbersõidu projekt) ja vaalaliste puhke- ja paljunemispaikadele (Broadhaveni lahte gaasijuhtme ehitamise projekt).

36

Nagu on märkinud ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 53–61, tõendab projekti lubamine enne seda, kui on läbi viidud keskkonnamõju hindamine, mille tulemusena selguvad selle projekti negatiivsed mõjud keskkonnale (Lough Rynni projekt), või muude projektide lubamine erandeid tegemata, kuigi eelnev hindamine on samuti kinnitanud nende projektide negatiivset mõju keskkonnale (Ennise ümbersõidu projekt ja Broadhaveni lahte gaasijuhtme ehitamise projekt), et direktiivi 92/43 IV lisa punktis a loetletud liike, nagu ka nende puhke- ja paljunemispaiku, ähvardavad häiringud ja ohud, mida Iirimaa õigusaktid vältida ei võimalda.

37

Järelikult tuleb nentida nende projektide kohta, millele komisjon oma hagis tugineb, et ei ole võetud kõiki meetmeid range kaitse süsteemi tõhusaks ellurakendamiseks. Teise väite viies osa tuleb seega lugeda põhjendatuks.

38

Teise väite seitsmenda osaga väidab komisjon, et Iirimaa ei ole tõendanud, et ta on võtnud kasutusele kohase strateegia, reageerimaks nahkhiirte paljunemis- ja puhkepaiku ähvardavatele ohtudele. Komisjon tugineb eelkõige tõsiasjale, et ümberehitus- ja lammutustööd kujutavad endast ohtu nahkhiirte elupaikadele.

39

Selle kohta tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on EÜ artikli 226 alusel algatatud liikmesriigi kohustuste rikkumise asjades komisjon kohustatud tõendama, et väidetav liikmesriigi kohustuste rikkumine on aset leidnud, ilma et ta seejuures toetuks lihtsalt oletustele (18. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas C-221/04: komisjon vs. Hispaania, EKL 2006, lk I-4515, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).

40

Käesolevas asjas tuleb aga tõdeda, et komisjon ei ole oma teise väite seitsmenda osa kinnituseks esitanud ühtki konkreetset tõendit.

41

Teise väite seitsmes osa tuleb järelikult lugeda põhjendamatuks.

42

Kolmandas väites, mille sõnastus on samane teise väite teise osaga, tugineb komisjon erandite tegemise paralleelsele korrale, mis tuleneb 1976. aasta loodusliku loomastiku ja taimestiku seaduse (Wildlife Act), mida on muudetud 2000. aasta seadusega (Wildlife (Amendment) Act) artikli 23 lõikest 7 ja artiklist 42 ning on vastuolus direktiivi 92/43 artikli 16 ulatuse ja kohaldamise tingimustega.

43

Võttes arvesse Iirimaa vastust Wildlife Acti artiklil 42 põhineva rikkumise kohta, loobus komisjon oma kolmanda väite seda puudutavast osast. Järelikult ei tule seda ka käsitleda.

44

Kolmanda väite selle osa kohta, mis puudutab Wildlife Acti artikli 23 lõike 7 punkte a–c väidab komisjon, et see säte näeb ette, et rikkumisega ei ole tegu, kui põllumajanduse, kalanduse, vesiviljeluse, metsamajanduse või turba kaevandamise valdkonnas tegutsev isik ettevaatamatusest vigastab või surmab kaitsealuse loomaliigi isendi (artikli 23 lõike 7 punkt a) või kahjustab või hävitab nimetatud tegevuste käigus sellise looma paljunemispaiga (artikli 23 lõike 7 punkt b) või ettevaatamatusest surmab või vigastab sellist looma või kahjustab või hävitab sellise looma paljunemis- või puhkepaiga tee ehitamise, arheoloogiliste tööde, ehitustööde või tsiviilehitustööde, samuti ehitamise või muude tööde või tegevuste teostamisel, mis võivad olla ette nähtud (artikli 23 lõike 7 punkt c).

45

Iirimaa väidab, et komisjon on vääralt tõlgendanud kõnesoleva artikli 23 lõike 7 eesmärki. Iirimaa märkis siiski, et igasuguse ebamäärasuse kõrvaldamiseks on ta muutnud elupaikade määrust, eesmärgiga piiritleda täpselt Wildlife Acti artiklis 23 sätestatud kord ja selle määruse punkti 23 sätted. 2005. aasta Euroopa Ühenduste määrusega (looduslikud elupaigad) (European Communities (Natural Habitats) Regulations) lisati mainitud seadusesse uue sättena artikli 23 lõige 8.

46

Kõigepealt tuleb selle kohta meelde tuletada, et käesoleva kohtuotsuse punktis 17 viidatud kohtupraktika kohaselt ei saa Euroopa Kohus mainitud 2005. aasta määrusega Wildlife Acti artiklisse 23 tehtud muudatust arvesse võtta, kuna see muudatus tehti pärast põhjendatud arvamuses antud kahekuulise tähtaja möödumist.

47

Teiseks piisab, kui tõdeda, et kuna Wildlife Acti artikli 23 lõike 7 punkt b ei sätesta rikkumistena looduslike liikide paljunemis- või puhkepaikade häirimist või hävitamist ettevaatamatuse tõttu, siis ei vasta see säte direktiivi 92/43 artikli 12 lõike 1 punkti d nõuetele, mille kohaselt on keelatud nii tahtlikud kui ettevaatamatusest põhjustatud teod (vt selle kohta 20. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas C-6/04: komisjon vs. Ühendkuningriik, EKL 2005, lk I-9017, punkt 79).

48

Lisaks on Wildlife Acti artiklis 23 sätestatud erandid ulatuslikumad kui need, mis on ette nähtud direktiivi 92/43 artiklis 16, milles on ammendavalt loetletud tingimused, mille esinemisel võib selle direktiivi artiklist 12 erandeid teha.

49

Eelnevast järeldub, et komisjon tugineb õigustatult Iirimaa õigusaktides sätestatud erandite tegemise paralleelsele korrale, mis on vastuolus direktiivi 92/43 artiklitega 12 ja 16.

50

Seega tuleb komisjoni poolt oma hagi toetuseks esitatud kolmandat väidet samuti põhjendatuks pidada.

51

Kõiki eelnevaid kaalutlusi arvestades tuleb sedastada, et kuna Iirimaa:

siis ei ole Iirimaa oma õiguskorda selle direktiivi mainitud artiklitega kooskõlla viinud ja on rikkunud sellest tulenevaid kohustusi.

52

Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Iirimaa on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista Iirimaalt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab: