Kohtuasi C‑552/03 P

Unilever Bestfoods (Ireland) Ltd, varem Van den Bergh Foods Ltd

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Apellatsioonkaebus – EÜ asutamislepingu artiklid 85 ja 86 (nüüd EÜ artiklid 81 ja 82) – Kohe tarbimiseks mõeldud jäätis – Sügavkülmikute tarnimine jaemüüjatele – Ainuõigusklausel – Õigus õiglasele kohtupidamisele – Tõendamiskoormis

Määruse kokkuvõte

1.        Konkurents – Keelatud kokkulepped – Konkurentsi kahjustamine

(EÜ artikli 85 lõige 1 (nüüd EÜ artikli 81 lõige 1))

2.        Konkurents – Keelatud kokkulepped – Konkurentsi kahjustamine

((EÜ artikli 85 lõige 1 (nüüd EÜ artikli 81 lõige 1))

3.        Konkurents – Keelatud kokkulepped – Keeld – Erand

(EÜ artikli 85 lõige 3 (nüüd EÜ artikli 81 lõige 3))

4.        Konkurents – Ühenduse eeskirjad – Siseriikliku kohtu hinnang turustuslepingus sisalduva ainuõigusklausli kooskõla kohta ühenduse õigusega

5.        Konkurents – Valitsev seisund – Kuritarvitamine – Mõiste

(EÜ artikkel 86 (nüüd EÜ artikkel 82))

1.        Lepingulisi piiranguid, mis on jaemüüjatele seatud kõikide turustuslepingutega, mis sisaldavad ainuõigusklauslit ja võimaldavad jaemüüjatel turustuslepingu väga lühikese etteteatamistähtajaga igal ajal lõpetada, tuleb uurida mitte üksnes puhtalt formaalselt õiguslikust vaatepunktist, vaid võttes arvesse ka konkreetset majanduslikku konteksti, millesse need turustuslepingud kuuluvad. Sellest järeldub, et kuivõrd turustuslepingute lõpetamise võimalus ei takista kuidagi nende tõhusat rakendamist senikaua, kuni seda võimalust ei ole kasutatud, siis tuleb nende poolt turule avaldatava mõju hindamisel võtta arvesse nende lepingute tegelikku kestust.

(vt punktid 2, 54 ja 55)

2.        Hinnates lepingu mõju konkurentsile tuleb arvesse võtta majanduslikku ja õiguslikku konteksti, millesse see kuulub ja kus ta võib teistega koos kaasa aidata kumulatiivse mõju tekkimisele konkurentsi suhtes. Niisiis hindamaks, kas mitu ainuõigusklauslit sisaldavat lepingut takistavad juurdepääsu asjaomasele turule, tuleb paljusid ühe riigi tootjaid olulise hulga müügikohtadega siduvate sarnaste lepingute kogumi laad ja tähtsus piiritleda. Selles osas sõltub nende lepingute võrgustike mõju turule juurdepääsule eelkõige selliselt tootjatega seotud müügikohtade hulgast, võrreldes nendega, kes ei ole niimoodi seotud, võetud kohustuste kestusest ja nende kohustustega hõlmatud toodete kogustest.

(vt punktid 84 ja 85)

3.        Juhul, kui soovitakse asutamislepingu artikli 85 lõike 3 (nüüd EÜ artikli 81 lõige 3) alusel erandi tegemist, peab huvitatud äriühing kõigepealt esitama komisjonile tõendid, mis tõendaksid, et asjaomase lepingu puhul on selles sättes nimetatud tingimused täidetud.

(vt punkt 102)

4.        Ühenduse kohtute jaoks ei ole siduv siseriikliku kohtu hinnang turustuslepingus sisalduva ainuõigusklausli kooskõla kohta ühenduse õigusega.

(vt punkt 128)

5.        Turgu valitseva seisundi kuritarvitamise mõiste on objektiivne mõiste, mis viitab turgu valitseva seisundiga ettevõtja niisugusele tegevusele, mis võib mõjutada sellise turu struktuuri, kus just kõnealuse ettevõtja tegutsemise tulemusel on konkurents juba nõrgenenud, ning mis takistab veel turul olemasoleva konkurentsi säilimist või selle konkurentsi arengut selliste vahenditega, mis erinevad nendest vahenditest, mida kasutatakse kaupade või teenuste tavapärases konkurentsis, mis rajaneb ettevõtjate sooritustel. Selles osas ei välista asjaolu, et lepingud sõlmiti turgu valitsevas seisundis äriühingu lepingupartnerite soovil, selle tegevuse kvalifitseerimist kuritarvitava tegevusena.

(vt punkt 129)

EUROOPA KOHTU MÄÄRUS (kuues koda)

28. september 2006(*)

Apellatsioonkaebus – EÜ asutamislepingu artiklid 85 ja 86 (nüüd EÜ artiklid 81 ja 82) – Kohe tarbimiseks mõeldud jäätis – Sügavkülmikute tarnimine jaemüüjatele – Ainuõigusklausel – Õigus õiglasele kohtupidamisele – Tõendamiskoormis

Kohtuasjas C‑552/03 P,

mille esemeks on Euroopa Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 24. detsembril 2003. aastal esitatud apellatsioonkaebus,

Unilever Bestfoods (Ireland) Ltd, varem Van den Bergh Foods Ltd, asukoht Dublin (Iirimaa), esindajad: solicitor M. Nicholson ja solicitor M. Rowe, keda abistasid advocaat M. Biesheuvel ja advocaat M. De Grave, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

apellatsioonkaebuse esitaja,

teised menetlusosalised:

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: W. Wils, B. Doherty ja A. Whelan, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

kostja esimeses astmes

Masterfoods Ltd, asukoht Dublin, esindajad: solicitor P. Collins ja solicitor M. Levitt,

Richmond Ice Cream Ltd, varem Richmond Frozen Confectionery Ltd, asukoht Northallerton (Ühendkuningriik), esindaja I. Forrester, QC, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

menetlusse astujad esimeses astmes,

EUROOPA KOHUS (kuues koda),

koosseisus: koja esimees J. Malenovský, kohtunikud J.‑P. Puissochet (ettekandja) ja U. Lõhmus,

kohtujurist: J. Kokott,

kohtusekretär: R. Grass,

olles ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on andnud järgmise

määruse

1        Oma apellatsioonkaebuses palub Unilever Bestfoods (Ireland) Ltd, varem Van den Bergh Foods Ltd ja enne seda HB Ice Cream Ltd (edaspidi „HB”) tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 23. oktoobri 2003. aasta otsuse kohtuasjas T‑65/98: Van den Bergh Foods vs. komisjon (EKL 2003, lk II‑4653; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega jäeti rahuldamata tema hagi, milles paluti tühistada komisjoni 11. märtsi 1998. aasta otsus 98/531/EÜ asutamislepingu artiklite 85 ja 86 kohaldamise menetluse kohta (asjad nr IV/34.073, IV/34.395 ja IV/35.436 ‑ Van den Bergh Foods Ltd) (EÜT L 246, lk 1; edaspidi „vaidlusalune otsus”). Samuti palub HB Euroopa Kohtul esimese võimalusena tühistada vaidlusalune otsus või teise võimalusena saata asi tagasi Esimese Astme Kohtule.

 Vaidluse aluseks olevad asjaolud

2        Vaidluse aluseks olevad asjaolud, samuti vaidlusalune otsus, menetlus ja nõuded Esimese Astme Kohtus on kokku võetud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 2–40, millele siinkohal viidatakse. Oluline ilmneb nimetatud kohtuotsuse alljärgnevalt taasesitatud punktides:

„2      [HB], mis on 100% ulatuses Unileveri kontsernile kuuluv tütarettevõtja, on Iirimaa peamine jäätisetootja, eelkõige kohe tarbimiseks mõeldud ja eraldi pakendatuna müüdava jäätise osas. Juba aastaid tarnib HB jäätise jaemüüjatele „tasuta” või tühise üüri eest sügavkülmikuid, jäädes ise nende omanikuks, tingimusel, et neid kasutatakse üksnes HB poolt tarnitud jäätise hoidmiseks (edaspidi „ainuõigusklausel”). Sügavkülmikuid käsitleva tüüplepingu tingimustest ilmneb, et lepingu pool võib selle lepingu mis tahes ajal lõpetada, teatades sellest ette kaks kuud. HB kannab nende sügavkülmikute hoolduskulud, v.a jaemüüja hooletuse korral.

3      Masterfoods Ltd (edaspidi „Mars”), mis on Ameerika äriühingu Mars Inc. tütarettevõtja, sisenes Iiri jäätiseturule 1989. aastal.

4      Alates 1989. aasta suvest säilitasid ja pakkusid mitmed jaemüüjad HB tarnitud sügavkülmikutes Marsi tooteid ning selle tõttu hakkas HB nõudma ainuõigusklausli järgimist.”

3        Sellele järgnes Marsi ja HB vaheline vaidlus Iiri kohtutes, muu hulgas tegi Euroopa Kohus seoses selle vaidlusega Supreme Court’i (Ülemkohus, Iirimaa) poolt esitatud eelotsusetaotluse menetluse raames 14. detsembril 2000 otsuse kohtuasjas C‑344/98: Masterfoods ja HB (EKL 2000, lk I‑11369).

4        Vaidlustatud kohtuotsuses tuvastas Esimese Astme Kohus järgmist:

„9      Paralleelselt menetlustega Iiri kohtutes esitas Mars 18. septembril 1991 [Euroopa Ühenduste K]omisjonile nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17, esimene määrus asutamislepingu artiklite 85 ja 86 rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3) artikli 3 alusel komisjonile kaebuse. See kaebus puudutas suurele hulgale jaemüüjatele HB poolt sügavkülmikute tarnimist, mida tohtis kasutada üksnes selle kaubamärgi toodete jaoks.

10      22. juulil 1992 esitas ka Valley Ice Cream (Ireland) Ltd komisjonile HB suhtes kaebuse.

11      HB-le 29. juulil 1993 saadetud vastuväiteteatises leidis komisjon, et selle äriühingu turustussüsteemiga rikutakse asutamislepingu artikleid 85 ja 86 (nüüd EÜ artiklid 81 ja 82) […].

12      Pärast komisjoniga toimunud arutelu tegi HB komisjoni seisukohaga siiski mitte nõustudes ettepaneku teha eelkõige tema turustussüsteemi osas muudatusi, mille eesmärk oli kohaldada talle asutamislepingu artikli 85 lõikes 3 sätestatud erandit. 8. märtsil 1995 teavitati neist muudatustest komisjoni, kes leidis 10. märtsi 1995. aasta pressiteates, et esmapilgul võimaldavad need teha HB suhtes erandi. 15. augustil 1995 avaldati Euroopa Ühenduste Teatajas komisjoni teadaanne (EÜT C 211, lk 4), mis oli tehtud määruse nr 17 artikli 19 lõike 3 alusel.

13      Leides, et muudatused ei toonud kaasa oodatud tulemust seoses vaba juurdepääsuga müügikohtadele, saatis komisjon 22. jaanuaril 1997 HB-le uue vastuväiteteatise […]. HB väljendas oma seisukohta esitatud vastuväidete suhtes.

14      Komisjon tegi 11. märtsil 1998 vaidlusaluse otsuse.

[…]

15      Vaidlusaluses otsuses leiab komisjon, et ainuõigusklauslit sisaldavad HB turustuslepingud ei ole kooskõlas asutamislepingu artiklitega 85 ja 86. Ta määratles võrdlustoodete turuna kohe tarbimiseks mõeldud ja eraldi pakendatuna müüdava jäätise turu ning geograafilise võrdlusturuna Iirimaa (põhjendused 138 ja 140). Ta märgib, et HB seisund võrdlusturul on erakordselt tugev, millest annab tunnistust eelkõige juba mitme aasta kestel talle kuuluv turuosa (vt tagapool punkt 21). Seda tugevat seisundit ilmestab ka HB kõnealuste toodete arvuline (79%) ja väärtuse põhine osakaal (94%) 1995. aasta augustis ja septembris, samuti tema kaubamärgi maine ja tootevaliku populaarsus. HB turupositsiooni tugevdab ka Unileveri tugevus mitte üksnes muudel Iiri jäätiseturgudel (kaasaostetav jäätis ja toitlustussektor), vaid ka rahvusvahelistel jäätiseturgudel ning külmutatud toodete ja tarbekaupade turgudel üldiselt (põhjendus 141).

16      Komisjon märgib, et müügikohtadesse paigaldatud sügavkülmikuid käsitlevate HB turustuslepingute mõju piirab kokkuvõttes sellised lepingud sõlminud jaemüüjate võimalust ladustada ja müüa nende poodides konkureerivate tarnijate poolt toodetud kohe tarbimiseks mõeldud kaupu, sest ainus või ainsad kohe tarbimiseks mõeldud jäätise hoidmiseks ette nähtud sügavkülmikud on tarninud HB, kuna on vähetõenäoline, et juba paigaldatud HB sügavkülmik(ud) asendatakse jaemüüjale kuuluva(te) või konkurentide poolt tarnitud sügavkülmiku(te)ga ning kuna müügipinna laiendamine täiendava sügavkülmiku võrra ei oleks kasumlik. Ta leiab, et selline piirang takistab konkurentidel müüa oma kaupu neis müügikohtades, mis omakorda piirab tarnijate konkurentsi võrdlusturul (põhjendus 143). […] Sellise piirava mõju hindamisel võeti arvesse teiste jäätisetarnijate poolt võrdlusturul sõlmitud sarnaseid sügavkülmikute tarnimise lepingute võrgustikke, samuti kõiki muid tingimusi, mis seda turgu iseloomustavad (põhjendused 144 ja 145).

17      Seejärel tõi komisjon välja selle, milline on HB turustuslepingute piirav mõju, et tõendada selle olulisust. Selles osas märgib ta, et üksnes tarnija toodete jaoks mõeldud sügavkülmikute tarnimise lepingute võrgustiku piirav mõju tuleneb müügipinnaga seotud piirangutest, mis on müügikohtadele vältimatult seatud. […]

18      Komisjon väidab, et vaid väiksel osal Iirimaa jaemüüjatest (Lansdowne’i uuringu kohaselt 17% jaemüüjatest) on sügavkülmikud, millega ei ole seotud ainuõigusklauslit. […] Ülejäänud müügikohtade osas (Lansdowne’i uuringu kohaselt 83%), kuhu tarnijad on paigaldanud sügavkülmikud, leiab komisjon, et teistel tarnijatel ei ole ilma kõigepealt märkimisväärseid takistusi ületamata neile otsest juurdepääsu oma kaupade müümiseks. Ta väidab, et „nii jäävad kõrvale kõik tootjad, kes ei ole müügikohas juba esindatud,” ning „kuigi see kõrvale jäämine ei ole absoluutne selles mõttes, et jaemüüjal ei ole lepingust tulenevat takistust müüa teiste tarnijate kaupu, võib siiski öelda, et müügikoht on suletud selles mõttes, et konkureerivatel tarnijatel on väga keeruline neile juurde pääseda” (põhjendus 149).

19      Komisjon märgib, et kõigist Iirimaa müügikohtadest umbes 40% puhul on sinna paigaldatud ainsa või ainsad kohe tarbimiseks mõeldud jäätise hoidmiseks ettenähtud sügavkülmikud tarninud HB (põhjendus 156). Ta märgib, et „[t]arnija, kes soovib alustada kohe tarbimiseks mõeldud jäätiste müümist mõnes müügikohas (s.t uus turule siseneja selles müügikohas), kuhu on juba toodud vähemalt üks teisele tarnijale reserveeritud sügavkülmik, saab seda teha üksnes tingimusel, et selles müügikohas on sügavkülmik, millele ei ole seatud ainuõigustingimust […], või et ta suudab veenda jaemüüjat juba olemasoleva sügavkülmiku välja vahetama või paigaldama lisaks olemasolevatele reserveeritud sügavkülmikutele veel ühe täiendava sügavkülmiku (põhjendus 157). Ta peab (põhjendused 158–183) Lansdowne’i uuringu põhjal vähetõenäoliseks, et jaemüüjad võtavad tarvitusele ühe või teise neist abinõudest, kui neil juba on üks või mitu HB poolt tarnitud sügavkülmikut, ning järeldab, et 40% müügikohtadest on faktiliselt HB-ga seotud (põhjendus 184). Juurdepääs neile müügikohtadele on seetõttu teiste tarnijate jaoks suletud ja sellega rikutakse asutamislepingu artikli 85 lõiget 1.

20      Samuti on vaidlusaluses otsuses tuvastatud, et ainuõigusklauslit sisaldavaid lepinguid ei saa lugeda asutamislepingu artikli 85 lõikes 3 sätestatud erandi hulka, kuna need ei aita parandada kaupade levitamist (põhjendused 222–238), need ei võimalda tarbijatel saada sellest tulenevast kasust õiglast osa (põhjendused 239 ja 240), need ei ole nimetatud eesmärkide saavutamiseks hädavajalikud (põhjendus 241) ja need annavad HB-le võimaluse kõrvaldada olulise osa konkurentsist võrdlusturul (põhjendused 242–246).

21      Asutamislepingu artikli 86 kohaldamise osas leiab komisjon, et HB on võrdlusturul turgu valitsevas seisundis eelkõige põhjusel, et ta on pikka aega kontrollinud nii koguste kui väärtuse poolest rohkem kui 75% suurust turuosa sellel turul (põhjendused 259 ja 261).

22      Komisjon leiab, et „HB kuritarvitab oma turgu valitsevat seisundit kõnealusel turul sellega, et ta õhutab jaemüüjaid […], kellel ei ole kohe tarbimiseks mõeldud jäätise ladustamiseks omaenda või muudelt jäätisetarnijatelt saadud sügavkülmikut/sügavkülmikuid, nõustuma ainuõigusklausliga seotud sügavkülmiku kasutamise lepingutega”, ning et „[a]rtikli 86 sellise rikkumise puhul on tegemist nii jaemüüjatele sügavkülmiku tarnimise pakkumisega kui ka nende seadmete hooldamisega ilma, et sellega kaasneks jaemüüjale otseseid kulusid” (põhjendus 263).”

 Vaidlustatud kohtuotsus

5        Vaidlustatud kohtuotsuse punkti 41 kohaselt esitas HB vaidlusaluse otsuse suhtes seitse tühistamisväidet, mis „käsitlevad esiteks ilmseid hindamisvigu asjaolude hindamisel, mis tõid kaasa õigusnormi rikkumise, teiseks asutamislepingu artikli 85 lõike 1 rikkumist, kolmandaks asutamislepingu artikli 85 lõike 3 rikkumist, neljandaks asutamislepingu artikli 86 rikkumist, viiendaks omandiõiguse rikkumist õiguse üldpõhimõtete ja [EÜ] asutamislepingu artikli 222 [nüüd EÜ artikkel 295] eiramise tõttu, kuuendaks EÜ asutamislepingu artikli 190 [nüüd EÜ artikkel 253] rikkumist ja seitsmendaks ühenduse õiguse aluspõhimõtete eiramist ja menetlusnormide rikkumist.”

6        Esimese Astme Kohus uuris koos kaht esimest HB väidet, milles viimane heidab komisjonile ette, et see on teinud rea ilmseid vigu nimetatud äriühingu ja Iirimaal asuvate jaemüüjate vahel sõlmitud turustuslepingutest (edaspidi „turustuslepingud”) tuleneva võrdlusturu eraldamise olemasolu ja selle astme hindamisel.

7        Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 80 märkis Esimese Astme Kohus, et kõigepealt tuleb välja selgitada, kas komisjon on piisavalt tõendanud, et ainuõigusklausel mõjus reaalselt teatud müügikohtades teatud oste välistavalt, ja kas ta määratles õigesti sellest tuleneva turu eraldamise astme. Ta täpsustas, et teiseks tuleb välja selgitada, kas sellisel juhul on eraldamise aste piisavalt kõrge, et see kujutaks endast asutamislepingu artikli 85 lõike 1 rikkumist. Selles osas leidis Esimese Astme Kohus nimetatud kohtuotsuse punktis 82, et piirduda ei tule üksnes ainuõigusklausli mõjuga eraldi võetuna ja viidata seega ainult turustuslepingutest tulenevatele lepingulistele piirangutele. Sama kohtuotsuse punktis 83 ütles ta järgmist:

„[…] vastavalt kohtupraktikale tuleb uurida, kas võrdlusturul sõlmitud kõigi sarnaste lepingute ning muude majandusliku ja õigusliku konteksti, millesse nimetatud lepingud kuuluvad, asjaolude koostoimel on näha, et neil on kumulatiivne toime sulgeda uute konkurentide pääs turule. Kui sellest analüüsist selgub, et see pole nii, ei kahjustaks lepingute kogumi moodustavad üksikud lepingud konkurentsi asutamislepingu artikli 85 lõike 1 tähenduses. Kui aga analüüs näitab, et pääs turule on raskendatud, tuleb seejärel analüüsida, millises ulatuses aitavad vaidlusalused lepingud kaasa kumulatiivsele mõjule, võttes arvesse, et keelatud on vaid sellised lepingud, mis aitavad olulisel määral kaasa võimalikule turu eraldamisele (vt [Euroopa kohtu 28. veebruari 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑234/89:] Delimitis ([EKL 1991, lk I‑935,] punktid 23 ja 24, ja [Esimese Astme Kohtu 8. juuni 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑7/93] Langnese‑Iglo vs. komisjon ([EKL 1995, lk II‑1533,] punkt 99).”

8        Tuginedes uuringute andmetele, mida ei ole vaidlustatud ja millele tugines ka komisjon, märkis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 86, et kohe tarbimiseks mõeldud jäätise jaemüügi kohtadest ainult 17% oli jaemüüjale kuuluv sügavkülmik, milles võis sellest tulenevalt hoida mis tahes kaubamärgi jäätist. Ülejäänud müügikohtades, mis moodustasid nende koguhulgast 83%, olid sügavkülmikud jäätisetarnija omandis ja neis võis hoida üksnes selle tarnija kaubamärgiga jäätist. Lisaks sellele kuulus toimiku kohaselt, millele Esimese Astme Kohus tugines, üle 60% tarnija omanduses olevatest sügavkülmikutest HB-le.

9        Samuti märkis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 87, et kõige suurem osa kohe tarbimiseks mõeldud jäätise müügist leidis aset väikestes müügikohtades, kellel oli nende müügipinna väiksust arvestades väga keeruline paigaldada veel teine sügavkülmik. Selles osas lükkas Esimese Astme Kohus tagasi HB argumendid, millega viimane püüdis näidata, et komisjon on ruumilisi piiranguid ülehinnanud. Ta kinnitas nimetatud kohtuotsuse punktides 89 ja 90 komisjoni hinnangut, mille kohaselt ei õhutanud HB poolt sügavkülmikute „tasuta” tarnimine, viimase kaupade populaarsus, tema tootevaliku ulatus ja nende kaupade müügist saadav kasu üksnes HB-le kuuluv(aid) sügavkülmik(uid) omavaid jaemüüjaid oma olukorda muutma, rõhutades sellega seoses nimetatud äriühingu turgu valitsevat seisundit.

10      Kinnitamaks, et ainuõigusklausel toob kaasa konkurentsi piiramise, tugines Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 93–98 erinevatele faktilistele asjaoludele, eelkõige asjaolule, et Marsil õnnestus aastal, mil jaemüüjad nimetatud ainuõigusklauslit peaaegu ei järginud, omandada koguste suhtes 42% suurune turuosa, ning see langes taas vähem kui 20% tasemele, kui High Court (Iirimaa) andis 1990. aastal Marsi kahjuks ajutiste meetmete kohaldamise määruse, millega viimasel keelati õhutada jaemüüjaid ladustama tema jäätist HB-le kuuluvates sügavkülmikutes. Nii on kõnealuses punktis 98 öeldud:

„[…] komisjon leidis õigesti, et võttes arvesse kõnealuse kauba eripärasid ja asjaomast majanduslikku konteksti on HB turustuslepingute võrgustikul ja ainuõigusklausliga seotud sügavkülmikute „tasuta” tarnimisel jaemüüjatele oluline ärahoidev mõju nende oma sügavkülmikute või teiste tootjate sügavkülmikute paigaldamise suhtes ning need seovad faktiliselt müügikohti, kus on ainult HB sügavkülmikud, s.o 40% võrdlusturu müügikohtadest. Sõltumata asjaolust, et jaemüüjatel, kellel on vaid HB sügavkülmikud, on teoreetiliselt võimalus müüa ka teiste tootjate jäätist, piirab ainuõigusklausel jaemüüjate kaubandusvabadust valida oma müügikohas müüdavaid kaupu.”

11      Ka lükkas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 99–104 tagasi HB argumendid, millega püüti näidata, et HB-st erinevate tootjate jäätise konkurentsile suletud müügikohtade osakaal ei ole 40%, nagu leiab komisjon vaidlusaluses otsuses, vaid ainult 6% ning see ei too kaasa märkimisväärset konkurentsi kahjustamist võrdlusturul.

12      Sama kohtuotsuse punktis 105 lisab Esimese Astme Kohus:

„Mis puudutab HB argumenti selle kohta, et ainuõigusklausliga kehtestatud sügavkülmiku ainuõiguslikku kasutuskorda ei saa käsitleda müügikohtadele kohustusliku ainuõigusena, kuna jaemüüjatel on võimalus igal ajal HB-ga sõlmitud turustusleping lõpetada, siis selle kohta leiab Esimese Astme Kohus, et see võimalus ei takista kuidagi kõnealuste lepingute tõhusat rakendamist senikaua, kuni seda võimalust ei ole kasutatud. Seetõttu peab Esimese Astme Kohus turustuslepingute poolt võrdlusturule avaldatava mõju hindamisel arvesse võtma nende tegelikku kestust (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Langnese‑Iglo vs. komisjon, punkt 111). […] Nagu komisjon tõendas, lõpetatakse HB turustuslepingud keskmiselt iga kaheksa aasta järel. Sellest tuleneb, et võimalus HB turustuslepinguid lõpetada ei ole veenev, kuna see võimalus ei mängi tegelikkuses mingit rolli võrdlusturu eraldamise vähendamisel.”

13      Samuti lükkas Esimese Astme Kohus tagasi HB argumendi, mille kohaselt saab asutamislepingu artikli 85 lõike 1 rikkumist tuvastada alles pärast seda, kui on välja selgitatud, et „põhjendatuse doktriinist” (rule of reason) lähtuvalt kujutab võimalik jaemüüjate tegutsemisvabaduse piirang tõepoolest endast konkurentsi kahjustamist.

14      Lisaks märkis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 108–111, et enam kui see konkreetne osa turustuslepingute võrgustikust, mis puudutab umbes 40% kõigist turu müügikohtadest, eraldavad seda turgu ka HB-st erinevate jäätisetootjate lepingute võrgustikud sellel võrdlusturul, kuna need seavad jaemüüjatele sarnased tingimused ja seda isegi olukorras, kus neil tarnijatel ei ole võrdlusturul HB-ga sarnast seisundit ega populaarsust. Esimese Astme Kohus järeldas sellest, et need lepingute võrgustikud mõjutavad tegelikult 83% nimetatud turu müügikohtadest.

15      Ka märkis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 113–118, et lisaks turustuslepingute võrgustikest tulenevale sõltuvuse astmele tõendavad ka muud nende lepingute majandusliku ja õigusliku konteksti asjaolud, nagu näiteks investeering, mis on vajalik müügipunktidesse paigaldamiseks mõeldud sügavkülmikute kogumi omandamiseks, et tagada tarnija kaupade stabiilne turustamine, ning asjaolu, et teistel kohe tarbimiseks mõeldud jäätise tarnijatel on võrdlusturul üksnes väga piiratud turuosa, et turustuslepingud võivad märkimisväärselt mõjutada konkurentsi asutamislepingu artikli 85 lõike 1 tähenduses ja aitavad oluliselt kaasa võrdlusturu eraldamisele.

16      Seetõttu lükkas Esimese Astme Kohus HB poolt oma hagi toetuseks esitatud kaks esimest väidet tagasi.

17      HB kolmanda väite osas, mis puudutas õigusnormi rikkumist asutamislepingu artikli 85 lõike 3 kohaldamisel, märkis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 138, et komisjon analüüsis turustuslepinguid igat nimetatud sättes toodud nelja tingimust eraldi silmas pidades.

18      Neist tingimustest esimese osas, mille kohaselt võib asutamislepingu artikli 85 lõikes 1 sätestatud keelust teha erandi lepingute suhtes, mis „aitavad parandada kaupade tootmist või levitamist või edendada tehnilist või majanduslikku progressi”, tuletas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 139 meelde:

„[…] parandamine ei tähenda igasugust eelist, mida lepingupartnerid lepingust oma tootmis- ja turustustegevuse jaoks saavad. Selles parandamises peab olema ka tuntavaid objektiivseid eeliseid, mis hüvitaksid sellest lepingust konkurentsile tuleneva negatiivse mõju (vt Euroopa Kohtu 13. juuli 1966. aasta otsus liidetud kohtuasjades 56/64 ja 58/64: Consten ja Grundig vs. komisjon (EKL 1966, lk 429, 502) ja eespool viidatud kohtuotsus Langnese‑Iglo vs. komisjon, punkt 180).”

19      Esimese Astme Kohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 140 ja 141, et seetõttu võttis komisjon asutamislepingu artikli 85 lõikes 3 sätestatud esimest tingimust silmas pidades turustuslepingute hindamisel õigesti arvesse ainuõigusklausliga kaasnevaid võrdlusturu takistusi ja sellest tulenevat konkurentsi nõrgenemist. Esimese Astme Kohus rõhutas kõnealuse kohtuotsuse punktis 142, et nende lepingutega tagatud eelised tulenevad „tasuta” sügavkülmikute jaemüüjate valdusse andmisest ning neid saab realiseerida ka ainuõigusklausli puudumise korral.

20      Samuti leidis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 143, et komisjoni analüüsis, mille kohaselt näib vähetõenäoline, et juhul, kui ainuõigusklausli sätestamine oleks piiratud, lõpetaks HB lõplikult jaemüüjatele sügavkülmikute tarnimise, ei ole tehtud ilmset hindamisviga.

21      Seetõttu otsustas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 144, et esimene asutamislepingu artikli 85 lõikes 3 nimetatud tingimustest ei ole täidetud, ning lükkas tagasi HB poolt hagi toetuseks esitatud kolmanda väite.

22      HB esitatud neljanda väite osas, mis käsitles õigusnormi rikkumist asutamislepingu artikli 86 kohaldamisel, kinnitas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 156 komisjoni analüüsi, mille kohaselt on see äriühing paljudele võrdlusturu jaemüüjatele vältimatu partner ja ta on sel turul turgu valitsevas seisundis. Ta märkis nimetatud kohtuotsuse punktis 158, et seetõttu on HB-l eriline kohustus oma tegevusega mitte kahjustada ega moonutada konkurentsi ühisturul.

23      Esimese Astme Kohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 159, et kui ainuõigustingimusega seotud sügavkülmikute valdusse andmine on võrdlusturul väljakujunenud praktika, mis ei ole normaalsetes turu konkurentsitingimustes keelatud, siis erineb analüüs juhul, kui ühe ettevõtja turgu valitseva seisundi tõttu on konkurents sellel turul kahjustatud. Seetõttu leidis ta, et komisjon asus õigesti seisukohale, et HB kuritarvitab oma turgu valitsevat seisundit, õhutades jaemüüjaid ainuõigusklausliga seotud sügavkülmikute valdusse andmise lepingutega.

24      Esimese Astme Kohus lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 161 tagasi argumendi, mis käsitles kohtujurist F. G. Jacobsi ettepanekut kohtuasjas C‑7/97: Bronner, milles otsus tehti 26. novembril 1998 (EKL 1998, lk I‑7791), kuna komisjon ei leidnud vaidlusaluses otsuses, et HB-le kuuluvad sügavkülmikud kujutavad endast „olulist vahendit”, ning see otsus ei kohusta HB-d vara loovutama ega sõlmima lepinguid isikutega, keda ta pole ise välja valinud.

25      Samuti lükkas Esimese Astme Kohus vaidlustatud otsuse punktis 162 tagasi HB argumendi, mille kohaselt komisjon asutamislepingu artikli 86 analüüsi raames „töötles ümber” faktilisi asjaolusid, mis kujutavad endast asutamislepingu artikli 85 lõike 1 rikkumist.

26      Viienda väite osas, mis käsitles õigusnormide rikkumist komisjoni poolt omandiõiguse eiramise ja asutamislepingu artikli 222 rikkumise tõttu, otsustas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 171, et vaidlusalune otsus ei jäta HB-d ilma tema omandiõigusest sügavkülmikute kogumi suhtes ega takista tal kasutada oma vara, andes neid ärilistes tingimustes üürile, ja samuti ei kujuta see otsus endast tema omandiõiguse lubamatut piiramist.

27      Lisaks lükkas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 172 tagasi HB argumendi, mis põhines probleemidel seoses sellele äriühingule kuuluvate sügavkülmikute kasutamise eest eraldi makstava üüri maksustamisega. Samuti lükkas Esimese Astme Kohus tagasi HB argumendi, mille kohaselt oleks see ebasoodne võrreldes konkurentidega, kes võivad jätkuvalt anda sügavkülmikuid jaemüüjate valdusse tasuta, ning rõhutas seejuures, et erinevalt konkurentide turustuslepingutest aitavad HB lepingud oluliselt kaasa võrdlusturu eraldamisele ja omavad seda suuremat mõju, kui üks ettevõtjatest on turgu valitsevas seisundis.

28      Esimese Astme Kohus lükkas tagasi HB hagi toetuseks esitatud kuuenda väite, mis käsitles asutamislepingu artikli 190 rikkumist. Eelkõige rõhutas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 178, et 15. augusti 1995. aasta teadaandes sisalduva komisjoni esialgse soodsama otsuse ümbervaatamine oli õiguslikult piisavalt põhjendatud, kuna HB poolt pakutud muudatused tema turustussüsteemis ei toonud kaasa loodetud tulemusi müügikohtadele vaba juurdepääsu osas.

29      Samuti lükkas Esimese Astme Kohus tagasi HB hagi toetuseks esitatud seitsmenda väite, mis käsitles ühenduse õiguse aluspõhimõtete eiramist.

30      Selles osas lükkas Esimese Astme Kohus punktides 193 ja 194 kõigepealt tagasi HB argumendi õiguspärase ootuse kohta, rõhutades eelkõige, et komisjon ei andnud HB-le konkreetset tagatist 8. märtsi 1995. aasta teatises nimetatud kohustuste laadi osas, ning 15. augusti 1995. aasta teadaandes väljendati üksnes komisjoni esialgset seisukohta, mis võib muutuda, ja seda eelkõige kolmandate isikute huve arvestades.

31      Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 197–200 lükkas Esimese Astme Kohus tagasi ka HB vastuväited subsidiaarsuse, lojaalse koostöö ja õiguskindluse põhimõtete rikkumise kohta.

32      Esimese Astme Kohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 202, et vaidlusaluses otsuses ei ole HB sügavkülmikute omandiõiguse lubamatut või ebaproportsionaalset piirangut ning see ei kujuta endast ka tema konkurentsivõime meelevaldset või diskrimineerivat kahjustamist võrreldes teiste tarnijatega. Nimetatud kohtuotsuse punktis 205 lükkas Esimese Astme Kohus tagasi ka HB argumendi selle kohta, et vaidlustatud otsuse artikkel 4, mis kohustab seda äriühingut tuvastatud rikkumised kohe lõpetama ja hoiduma sama eesmärgi või mõjuta meetmete võtmisest, on ebaproportsionaalne.

33      Viimasena lükkas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 207 ümber HB argumendi, mis käsitleb menetlusnormide rikkumist ja vaidlusaluse otsuse ebapiisavat põhjendamist, samuti argumendi vajaduse kohta pikendada läbirääkimisi, et leida lahendus pärast „1995. aasta lepingute” lõppemist.

34      Seetõttu jättis Esimese Astme Kohus HB hagi tervikuna rahuldamata ja mõistis temalt välja komisjoni kohtukulud. Samuti jättis Esimese Astme Kohus Marsi ja Richmond Ice Cream Ltd (edaspidi „Richmond”) kohtukulud nende endi kanda.

 Poolte nõuded

35      Oma apellatsioonkaebuses palub HB Euroopa Kohtul:

–        tühistada vaidlustatud kohtuotsus tervikuna või osaliselt, v.a selle kohtuotsuse resolutiivosa punkt 3, millega Marsi ja Richmondi kohtukulud jäeti nende endi kanda;

–        tühistada tervikuna või osaliselt komisjoni vaidlusalune otsus või teise võimalusena saata asi tagasi Esimese Astme Kohtule, ja

–        mõista mõlema kohtuastme kohtukulud välja komisjonilt.

36      Komisjon palub jätta apellatsioonkaebuse vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja põhjendamatuse tõttu rahuldamata ning mõista kohtukulud käesolevas kohtuastmes välja HB-lt.

37      Mars ja Richmond paluvad samuti apellatsioonkaebuse rahuldamata jätta ja mõista kohtukulud välja HB-lt.

 Apellatsioonkaebus

38      Kodukorra artikli 119 kohaselt võib Euroopa Kohus, kui apellatsioonkaebus on tervikuna või osaliselt ilmselgelt vastuvõetamatu või ilmselgelt põhjendamatu, ettekandja-kohtuniku ettekande alusel ja pärast kohtujuristi ärakuulamist igal ajal jätta apellatsioonkaebuse põhistatud määrusega läbi vaatamata.

 Esimene väide asutamislepingu artikli 85 lõike 1 rikkumise kohta

39      Esimeses väites vaidlustab HB Esimese Astme Kohtu analüüsi, mille kohaselt ainuõigusklausel võib märkimisväärselt mõjutada konkurentsi ja aitab kaasa võrdlusturu eraldamisele. Sellel väitel on kaks osa. Esimeses osas väidab HB, et Esimese Astme Kohtu analüüs ainuõigusklausli mõju kohta konkurentsile on vale ning vaidlustatud kohtuotsus ei ole selles osas piisavalt põhjendatud. Nimetatud väite teises osas väidab ta, et Esimese Astme Kohus on oma analüüsis teinud vea selle hindamisel, milline on HB konkurentide osa turu eraldamises.

 Esimese väite esimene osa

–       Poolte argumendid

40      HB vaidlustab Esimese Astme Kohtu analüüsi, mille kohaselt ainuõigusklausel moonutab jaemüüjate valikuvõimalusi.

41      HB väidab, et asjaolu, et jaemüüjate võimalust lõpetada turustuslepingud kasutatakse praktikas harva, ei ole ainuõigusklausli poolt konkurentsile avaldatava piirava mõju hindamisel asjakohane. Selles osas viitab ta eelkõige eespool viidatud kohtuotsusele Delimitis.

42      HB vaidlustab „objektiivsed ja täpsed andmed”, millele Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 93–95 tugineb tõendamaks, et Iirimaal on nõudlus teiste jäätistootjate jäätise järele juhul, kui see on saadaval, ning kõnealuse kohtuotsuse punktis 97 nimetatud asjaolu, et märkimisväärne hulk jaemüüjaid on valmis ladustama paljude tootjate kohe tarbimiseks mõeldud jäätist tingimusel, et nad võivad seda teha ühes ja samas sügavkülmikus. HB tugineb selles osas ka põhjenduse puudumisele. Samuti rõhutab ta, et Richmondi poolt Esimese Astme Kohtus istungil esitatud tõendid tema kogemuse kohta Ühendkuningriigi turul esitati liiga hilja ning et seetõttu on need mitte üksnes vastuvõetamatud, vaid ka ebatäpsed ja ei ole võrdlusturu hindamisel asjakohased.

43      HB tugineb ka vastuolule vaidlustatud kohtuotsuse punkti 92, mis täpsustab, et jaemüüjad hoiavad teiste kaubamärkide jäätist HB jäätisega kõrvuti samas sügavkülmikus, kui neil on lubatud seda teha, ja sama kohtuotsuse punkti 94 vahel, mis viitab uuringule, mille kohaselt oleks ligi 40% jaemüüjatest valmis ladustama HB-st erinevate tootjate jäätist, kui turustuslepingutes enam ainuõigusklauslit ei oleks, mis tähendab tema sõnul, et 60% jaemüüjatest on öelnud, et nad ei ole valmis ainuõigusklausli puudumisel ladustama HB-st erinevate tootjate jäätist.

44      HB väidab, et ainuõigusklauslitest loobumine ei tähenda mingil juhul asjaomaste jaemüüjatega sõlmitud turustus- või tarnelepingute lõpetamist, nagu annab Esimese Astme Kohus mõista vaidlustatud kohtuotsuse punktides 89 ja 111.

45      Lisaks väidab HB, et vaidlustatud kohtuotsus ei ole piisavalt põhjendatud, kuna selles puudub analüüs lisatasude süsteemi kohta, mida ta rakendab jaemüüjate suhtes, kellel on endal sügavkülmik (edaspidi „lisatasude süsteem”). Oma kirjalikus repliigis väidab ta, et selle lisatasude süsteemi olemasolu ei esitleta eraldiseisva väitena, vaid osana vaidlusaluse otsuse vastu esitatud ulatuslikumast väitest, mille kohaselt ei võtnud komisjon ja Esimese Astme Kohus õigesti arvesse konkurentide võimalusi turule pääseda. HB rõhutab selle argumendi tähtsust oma repliigis ja kohtuistungil Esimese Astme Kohtus.

46      Komisjon, Mars ja Richmond leiavad, et HB argumendid puudutavad üksnes faktilisi asjaolusid ning on seetõttu vastuvõetamatud, olles samas ka põhjendamatud.

47      Mars ja Richmond märgivad, et vastavalt eespool viidatud kohtuotsusele Delimitis tuleb asutamislepingu artikli 85 lõike 1 kohaselt hinnata turustuslepingute tegelikku kestust. Richmond rõhutab ka, et Esimese Astme Kohus ei piirdunud üksnes jaemüüjate teoreetilise võimaluse tuvastamisega ladustada konkurentide tooteid oma müügikohtades, vaid analüüsis õigesti konkurentidele pakutud reaalseid ja konkreetseid võimalusi turule pääsemiseks.

48      Richmond väidab, et tema turuosa Ühendkuningriigis on õigesti arvutatud.

49      Komisjon meenutab, et lisatasude süsteemi rakendatakse alates 1995. aastast tema initsiatiivil, kuna ta tuvastas, et HB esitab sügavkülmikute kulude arved kõigile jaemüüjatele, tegemata vahet selle järgi, kas viimased kasutavad temale kuuluvat sügavkülmikut või mitte.

50      Komisjon ja Richmond väidavad, et kuni käesoleva menetlusetapini ei ole HB tuginenud lisatasude süsteemile, kui asjaolule, mis iseenesest õigustaks vaidlusaluse otsuse tühistamist, ning selles osas on see argument vastuvõetamatu. Komisjon lisab, et tegelikult kasutas HB seda lisatasude süsteemi olemasolu üksnes selle argumendi toetuseks, mille kohaselt ta ei seo jäätise tarnimist sügavkülmikute tarnimisega, ja seda argumenti analüüsis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 113 ja 114. Mars märgib, et HB viited nimetatud otsusele ja hagile puudutavad üksnes lisatasude süsteemi tegelikku toimimist ning neis pole vähimatki õiguslikku argumenti.

51      Komisjon ja Richmond rõhutavad, et Esimese Astme Kohus ei ole kohustatud vastama kõigi poolte kõigile etteheidetele. Komisjon viitab selles osas 10. detsembri 1998. aasta otsusele kohtuasjas C‑221/97 P: Schröder jt vs. komisjon, EKL 1998, lk I‑8255, punkt 24, ja 6. märtsi 2001. aasta otsusele kohtuasjas C‑274/99 P: Connolly vs. komisjon, EKL 2001, lk I‑1611, punkt 121.

52      Pealegi väidab Mars, et lisatasude süsteemil ei ole HB väidetud toimet, mis puudutab võrdlusturu avatust, ning et eespool viidatud kohtuotsus Delimitis ei nõua, et komisjon või Euroopa Kohus uuriks olukorda võrreldes nende müügikohtadega, mis ei ole suletud. Richmond leiab samuti, et selle süsteemi raames makstud lisatasu oli ebapiisav, õhutamaks jaemüüjaid ostma omale enda sügavkülmikut.

–       Euroopa Kohtu hinnang

53      Lepinguga konkurentsile avaldatava mõju hindamine eeldab vajadust võtta arvesse majanduslikku ja õiguslikku konteksti, millesse see leping kuulub ja kus ta võib teistega koos kaasa aidata kumulatiivse mõju tekkimisele konkurentsi suhtes (vt eelkõige 12. detsembri 1967. aasta otsus kohtuasjas 23/67: Brasserie de Haecht (EKL 1967, lk 525, 537) ja eespool viidatud kohtotsus Delimitis, punkt 14).

54      Nagu Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 84 täpsustas, tuleb sellest lähtuvalt jaemüüjatele seatud lepingulisi piiranguid uurida mitte üksnes puhtalt formaalselt õiguslikust vaatepunktist, vaid võttes arvesse ka konkreetset majanduslikku konteksti, millesse need turustuslepingud kuuluvad.

55      Seetõttu ei ole Esimese Astme Kohus rikkunud õigusnormi, kui ta otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 105, et kuivõrd turustuslepingute lõpetamise võimalus ei takista kuidagi nende tõhusat rakendamist senikaua, kuni seda võimalust ei ole kasutatud, siis tuleb nende poolt turule avaldatava mõju hindamisel võtta arvesse nende lepingute tegelikku kestust.

56      Seetõttu on HB argument selles osas ilmselgelt põhjendamatu.

57      Lisaks ei ole Euroopa Kohus pädev apellatsioonkaebuse menetlemise raames otsustama asjaolude ja tõendite hindamise üle Esimese Astme Kohtus, välja arvatud juhul, kui see instants on tõendeid ilmselgelt moonutanud (vt selle kohta 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑470/00 P: parlament vs. Ripa di Meana jt, EKL 2004, lk I‑4167, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

58      Vaidlustades erinevaid faktilisi asjaolusid, millele Esimese Astme Kohus ainuõigusklausli poolt võrdlusturule avaldatava mõju välja selgitamiseks vaidlustatud kohtuotsuse punktides 93–95 tugines, seab HB kahtluse alla asjaolude hindamise Esimese Astme Kohtus, tõendamata, et viimane oleks asjaolusid valesti tuvastanud või tõendeid selles osas moonutanud.

59      Lisaks on küsimus selle kohta, kas ainuõigusklausli lõpetamine eeldab praktikas ka turustuslepingute lõpetamist, samuti faktiliste asjaolude küsimus.

60      Sellest tuleneb, et HB argumendid selle kohta on ilmselgelt vastuvõetamatud.

61      Ka ei esita HB olulisi andmeid, tõendamaks vastuolu vaidlustatud kohtuotsuse punkti 92, milles kinnitatakse, et jaemüüjad hoiavad teiste kaubamärkide jäätist HB jäätisega kõrvuti samas sügavkülmikus, kui neil on lubatud seda teha, ja sama kohtuotsuse punkti 94 vahel, mis esitab selle kinnituse aluseks muu hulgas asjaolu, et B & A uuringu raames väitis märkimisväärne osa jaemüüjatest, s.o 40%, et nad ladustaksid ainuõigusklausli tühistamise korral laiema tootevaliku.

62      Sellest tuleneb, et see HB argument on ilmselgelt põhjendamatu.

63      Mis puudutab viimaks HB argumenti, mille kohaselt Esimese Astme Kohtus ei analüüsinud lisatasude süsteemi, siis tuleb meenutada, nagu komisjon seda õigesti teeb, et Esimese Astme Kohus ei ole kohustatud üksikasjalikult vastama poolte igale argumendile, eriti kui see ei ole piisavalt selge ja täpne ega põhine üksikasjalikul tõendil (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Connolly vs. komisjon, punkt 121).

64      Selles osas ei ilmne toimikust, et lisatasude süsteem oleks olnud HB oluline argument Esimese Astme Kohtus, tõendamaks ainuõigusklausli konkurentsivastase mõju puudumist.

65      Pealegi, kuivõrd HB tugineb sellele, kui oluline on lisatasude süsteem, mida rakendatakse jaemüüjate suhtes, kellel on endal sügavkülmik, ei esita ta siiski täpseid andmeid, mis tõendaksid, et selle süsteemi olemasolu oleks võinud muuta Esimese Astme Kohtu hinnangut ainuõigusklausli poolt võrdlusturule avaldatava mõju suhtes.

66      Seega ei saa Esimese Astme Kohtule ette heita, et ta ei vastanud täpsemalt argumendile, mida tuleb pidada ainetuks, võttes arvesse Esimese Astme Kohtu analüüsi selle kohta, millist mõju avaldab ainuõigusklausel jaemüüjate kaubandusvabadusele valida oma müügipunktides turustatavaid tooteid.

67      Seetõttu on see argument ilmselgelt vastuvõetamatu.

68      Sellest tuleneb, et esimese väite esimene osa tuleb osaliselt ilmselge vastuvõetamatuse tõttu ja osaliselt ilmselge põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Esimese väite teine osa

–       Poolte argumendid

69      HB väidab, et Esimese Astme Kohus on HB konkurentide sõlmitud turustuslepingute mõju võrdlusturu eraldamisele valesti hinnanud. Tema väitel ei tohtinud Esimese Astme Kohus järeldada, et sellel turul loodud lepingute võrgustik mõjutab 83% müügikohtadest, kuna 27% neist ei ole objektiivselt suletud, kuivõrd need jaemüüjad on teinud valiku võtta kasutusse rohkem kui ühele tootjale kuuluvad sügavkülmikud. HB rõhutab ka, et Esimese Astme Kohus ei tohtinud asetada samale tasemele tema ja ta konkurentide turustuslepinguid, kuna viimased ei ole turul eelkõige samas seisundis ega sama populaarsed. Ta leiab, et Esimese Astme Kohus oleks pidanud uurima nende lepingute lepingujärgset ja tegelikku kestust. Samuti vaidlustab HB kinnituse, mille kohaselt ta nõustus, et 83% jaemüügi kohtadest Iirimaal on suletud.

70      Oma kirjalikus repliigis väidab HB, et Esimese Astme Kohus on turustuslepingute võrgustiku tõttu nimetatud turu eraldamisele tekkivat kumulatiivset mõju oluliselt ülehinnanud ning see liialdus kujutab endast tõendite moonutamist.

71      HB vaidlustab Esimese Astme Kohtu kinnituse selle kohta, et sügavkülmikute ainuõigusliku kasutamise ja kohe tarbimiseks mõeldud jäätise tarnimise vahel puudub objektiivne seos. Ta leiab, et see kinnitus on vastuolus vaidlustatud otsuse punktis 143 toodud kinnitusega, mille kohaselt tuleneb nende sügavkülmikute tarnimisest väga paljudesse müügikohtadesse, mis katavad kogu geograafilise turu, objektiivne kasu. Lisaks väidab HB, et Põhja-Iirimaal tema sügavkülmikuid kasutavatele jaemüüjatele üüriarve esitamise praktika hõlmab tagasihoidliku summa maksmist, mida enamasti isegi sisse ei nõuta, ning seetõttu ei saa see praktika kinnitada Esimese Astme Kohtu analüüsi, mille kohaselt saaks see äriühing samal viisil nõuda üüri Iirimaal asuvatelt jaemüüjatelt, mis kataks sügavkülmiku valduse üleandmise ja hooldusega tekkivad kulud.

72      Samuti vaidlustab HB Esimese Astme Kohtu kinnituse vaidlustatud kohtuotsuse punktis 113, mille kohaselt peab tarnija olema võrdlusturu kontekstis valmis pakkuma sügavkülmikuid tasu nõudmata ja neid hooldama, ning ta rõhutab, et Esimese Astme Kohus ei võta piisavalt arvesse esiteks asjaolu, et 17% müügikohtadest on oma sügavkülmikud, ja teiseks asjaolu, et on olemas lisatasude süsteem, mida rakendatakse nende Iirimaa jaemüüjate suhtes, kes ladustavad HB toodetud jäätist, kuid kes ei ole paigaldanud sellele äriühingule kuuluvat sügavkülmikut.

73      Viimasena väidab HB, et Esimese Astme Kohus ei ole piisavalt tõendanud, et tema konkurentide käes olevate turuosade väiksus on osaliselt tingitud ainuõigusklauslist, ning ta on ka rikkunud õigusnormi, järeldades, et HB-le kuuluvate sügavkülmikute ainuõiguslik kasutamine kujutab endast nimetatud konkurentide turule tulekul tõket.

74      Komisjon leiab, et HB argumendid põhinevad faktiliste asjaolude hindamisel ning seetõttu tuleb neid pidada vastuvõetamatuks. Ta lisab, et igal juhul on need põhjendamatud.

75      Ta väidab, et Esimese Astme Kohtu järeldus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 111, mille kohaselt mõjutab võrdlusturul loodud lepingute võrgustik 83% müügikohtadest, peegeldab asjaolu, et ainult 17% jaemüüjatest on oma sügavkülmik, ja see on vaadeldavale turule tuleku tõkke olemasolu küsimuses asjakohane teave.

76      Komisjon vaidlustab objektiivse seose HB-le kuuluva sügavkülmiku ainuõigusliku kasutamise ja jäätise tarnimise vahel ning leiab, et viimase argumentatsioon selles osas on ebaloogiline, kuivõrd ta väidab, et see ainuõiguslik kasutamine on peamine, tunnistades samas, et jäätist on võimalik tarnida ka ilma selle ainuõigusklauslita. Komisjon rõhutab, et kohe tarbimiseks mõeldud jäätise laiaulatuslikus kättesaadavuses seisnevad eelised tulenevad sügavkülmikute jaemüüjate valdusse andmisest, mitte nimetatud ainuõigusklauslist. Samuti märgib ta, et väheusutav on väide, mille kohaselt ei saa HB taoline äriühing panna oma jaemüüjatele kohustust tasuda majanduslikult põhjendatud üüri tema sügavkülmikute kasutamise eest.

77      Komisjon leiab, et vaidlusaluses otsuses tuvastati põhjuslik seos ainuõigusklausli ja HB konkurentide väikse turuosa vahel võrdlusturul. Selles küsimuses viitab ta eelkõige nimetatud otsuse põhjenduste punktidele 143–184 ja 185–200.

78      Mars ja Richmond esitavad sisuliselt komisjoniga analoogse argumentatsiooni.

79      Mars rõhutab ka, et HB ei ole tõendanud, et vaatamata sellele äriühingule kuuluvate sügavkülmikute ainuõigusliku kasutamisega seotud turustuslepingute võrgustikule, mis puudutab 83% võrdlusturu müügikohtadest, on tarnijatel reaalsed ja konkreetsed võimalused sellele turule siseneda ja seal oma tegevust arendada.

80      Mars vaidlustab HB analüüsi, mille kohaselt võimaldab ainuõigusklausli ja jäätise tarnimise vahelise objektiivse seose olemasolu asuda seisukohale, et see klausel ei ole konkurentide jaoks turule tuleku tõkkeks. Ta väidab, et iga võimalikku eelist, mis seisneb kohe tarbimiseks mõeldud jäätiste laiemas kättesaadavuses, tuleb hinnata turustuslepingute võrgustiku üldise mõju raamistikus.

81      Mars leiab, et Esimese Astme Kohtu järeldus HB konkurentide väikse turuosa kohta lähtub selles kohtuotsuses esitatud ainuõigusklausli kahjuliku mõju analüüsist.

82      Ta väidab, et HB ei esita ühtegi õiguslikku argumenti oma väite toetuseks, mille kohaselt moonutas Esimese Astme Kohus tõendeid, ülehinnates oluliselt võrdlusturu eraldamise astet.

83      Richmond rõhutab, et vastupidi HB väidetele ei leidnud Esimese Astme Kohus, et 83% võrdlusturu müügikohtadest on konkurentsile „suletud”, vaid leidis seda, et võrdlusturul loodud turustuslepingute võrgustik „mõjutab” neid müügikohti. Ta leiab, et seetõttu tuleb see argument sisutuse tõttu tagasi lükata. Samuti ei tähenda tema väitel asjaolu, et HB-st erinevad tarnijad ei ole võrdlusturul nii populaarsed, tingimata seda, et neid mõjutav turu eraldamise tase on vähenenud.

–       Euroopa Kohtu hinnang

84      Hinnates lepingu mõju konkurentsile tuleb arvesse võtta majanduslikku ja õiguslikku konteksti, millesse see kuulub ja kus ta võib teistega koos kaasa aidata kumulatiivse mõju tekkimisele konkurentsi suhtes (eespool viidatud kohtuotsused Brasserie de Haecht, punkt 537, ja Delimitis, punkt 14).

85      Hindamaks, kas mitu lepingut takistavad juurdepääsu asjaomasele turule, tuleb paljusid ühe riigi tootjaid olulise hulga müügikohtadega siduvate sarnaste lepingute kogumi laad ja tähtsus piiritleda. Selles osas sõltub nende lepingute võrgustike mõju turule juurdepääsule eelkõige selliselt tootjatega seotud müügikohtade hulgast, võrreldes nendega, kes ei ole niimoodi seotud, võetud kohustuste kestusest ja nende kohustustega hõlmatud toodete kogustest (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Delimitis, punkt 19).

86      Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 111 leidis Esimese Astme Kohus, et komisjon võttis võimaliku kumulatiivse mõju analüüsimisel õigesti arvesse mitte üksnes HB sõlmitud turustuslepinguid, vaid ka teiste tootjate poolt Iirimaal sõlmitud lepinguid, mis käsitlesid ainuõigusklausliga seotud sügavkülmikuid. Esimese Astme Kohtu sõnul võib asjaolust, et need tarnijad annavad sügavkülmikud jaemüüjate valdusse HB-ga analoogsetel tingimustel ja samade müügipinna piirangutega, järeldada seda, et ainult HB-le kuuluvate sügavkülmikutega varustatud müügikohtades on raske veenda jaemüüjat neid sügavkülmikuid välja vahetama või paigaldama täiendavaid sügavkülmikuid ning need raskused kaasnevad kõigi ainuõigusklausliga seotud sügavkülmikutega, isegi kui teistel tarnijatel ei ole võrdlusturul nimetatud äriühinguga sarnast seisundit ega populaarsust.

87      Selle analüüsi vaidlustamisega soovib HB tegelikult seada kahtluse alla asjaolude hindamise Esimese Astme Kohtus. Lisaks ei esita ta andmeid, mis tõendaks, et viimane on HB-st erinevate tarnijate lepingute omadusi puudutavaid asjaolusid või tõendeid moonutanud.

88      Sellest tuleneb, et see osa HB esimese väite teisest osast on ilmselgelt vastuvõetamatu.

89      Samuti ei esita HB täpseid andmeid, mis tõendaksid, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi, otsustades, et asjaolu, et HB nõuab eraldi üüri Põhja-Iirimaal asuvatele jaemüüjatele sügavkülmikute tarnimise eest, kujutab endast asjakohast teavet, hindamaks võimalust saada üüri HB poolt Iirimaal asuvate jaemüüjatega sõlmitud sarnaste lepingute raames. Lisaks tuleb märkida, et Esimese Astme Kohus ei tuginenud üksnes HB praktikale Põhja-Iirimaal, vaid tuvastas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 114, et HB ei ole õiguslikult piisavalt tõendanud, et Iirimaal sügavkülmikute tarnimise eest eraldi üüri kehtestamine ei oleks praktiline, ning seda ei ole HB vaidlustanud.

90      Ka ei esita HB andmeid, mis seaksid kahtluse alla Esimese Astme Kohtu hinnangu vaidlustatud kohtuotsuse punktis 113, mille kohaselt peab tarnija olema võrdlusturu kontekstis valmis pakkuma sügavkülmikuid tasu nõudmata ja neid hooldama. HB mainitud asjaolu, et 17% müügikohtadest on jaemüüjatel oma sügavkülmik, ei tõenda igal juhul, et selles küsimuses Esimese Astme Kohtule esitatud tõendeid oleks moonutatud. Lisaks piirdub HB viitega lisatasude süsteemi olemasolule, esitamata seejuures andmeid, mis tõendaksid, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi, kui ta neid selle küsimuse analüüsis arvesse ei võtnud.

91      Viimaks, analüüsi, mille kohaselt on HB konkurentide väiksed turuosad vähemalt osaliselt tingitud HB praktikast anda sügavkülmikud jaemüüjate valdusse seotuna ainuõigusklausliga, põhjendas Esimese Astme Kohus asjaoluga, et nii Marsi kui äriühingute Valley ja Leadmore turuosad vähenesid vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisele eelnenud aastate jooksul. Lisaks ei ole HB esitanud andmeid, mis tõendaksid, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi, kuna puudusid täpsed viited ainuõigusklausli olemasolu ja nimetatud äriühingu konkurentide väikse turuosa vahelise põhjusliku seose kohta, samuti muude potentsiaalsete tegurite kohta, mis võiksid seletada neid väikseid turuosi, mida HB pealegi ei selgitanud.

92      Tegelikult soovib HB nende etteheidetega seada kahtluse alla asjaolude hindamise Esimese Astme Kohtus.

93      Sellest tuleneb, et HB apellatsioonkaebuse toetuseks esitatud esimese väite teine osa on ilmselgelt vastuvõetamatu ja seetõttu tuleb see väide tervikuna tagasi lükata.

 Teine väide asutamislepingu artikli 85 lõike 3 rikkumise kohta

 Poolte argumendid

94      HB väidab, et Esimese Astme Kohus rikkus asutamislepingu artikli 85 lõikes 3 nimetatud esimese tingimuse kohaldamisel õigusnormi, kuna ta kohaldas tõendamiskoormist valesti.

95      Ta leiab, et ta tõendas, et ainuõigusklausel annab jaemüüjatele eelise, mis seisneb kohe tarbimiseks mõeldud jäätiste laiaulatuslikumas geograafilises kättesaadavuses, ning see eelis ei realiseeruks samavõrd, kui nimetatud klausel oleks keelatud.

96      HB leiab, et selles olukorras peab komisjon tõendama, et turustuslepingute negatiivne mõju konkurentsile kaotab nende objektiivse kasu ning et komisjon võib tugineda üksnes piisavalt täpsetele ja omavahel kooskõlas olevatele tõenditele.

97      HB vaidlustab täpsemalt komisjoni hinnangu, mille kohaselt on isegi ainuõigusklausli keelamise korral vähetõenäoline, et see äriühing lõpetaks sügavkülmikute tarnimise oma klientidele, välja arvatud mõne erandi korral. Selles osas väidab ta, et vaidlustatud kohtuotsus ei ole kõnealuses küsimuses piisavalt põhjendatud.

98      Komisjon kinnitab, et selle väitega vaidlustatakse asjaolude hindamine Esimese Astme Kohtus, s.o kuidas käituks HB, kui ainuõigusklausel oleks keelatud, ning seetõttu tuleb seda pidada vastuvõetamatuks.

99      Komisjon väidab lisaks, et nimetatud väide on alusetu. Ta rõhutab, et äriühing, kes soovib asutamislepingu artikli 85 lõike 3 alusel tema suhtes erandi tegemist, peab ise tõendama, et kõik selles sättes ette nähtud tingimused on täidetud ja lihtsalt teatud eeliste nentimisest ei piisa, kuna kohtupraktikast tulenevalt peab olema tõendatud, et lepingust tulenevad eelised kaaluvad üles kahjud. Selles osas tugineb ta eespool viidatud kohtuotsusele Consten ja Grundig vs. komisjon. Komisjoni väitel peaks HB seega tõendama, et turustuslepingutega kehtestatud piirangud on saavutatud eeliste eeltingimuseks ning need kaaluvad üles konkurentsile tekkiva kahju. Komisjon leiab, et HB ei ole sellest tõendamiskoormisest vabastatud.

100    Komisjon viitab ka vaidlusaluse otsuse põhjenduste punktidele 222–247, milles on analüüsitud erinevaid asutamislepingu artikli 85 lõikes 3 nimetatud tingimusi, ning rõhutab, et HB ei ole vaidlustanud analüüsi, mille kohaselt nimetatud lepingud ei võimalda kasutajatel saada sellest tulenevast kasust õiglast osa.

101    Mars ja Richmond tuginevad sisuliselt komisjoniga analoogsetele argumentidele.

 Euroopa Kohtu hinnang

102    Nagu Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 136 õigesti märkis, peab juhul, kui soovitakse asutamislepingu artikli 85 lõike 3 alusel erandi tegemist, huvitatud äriühing kõigepealt esitama komisjonile tõendid, mis tõendaksid, et asjaomase lepingu puhul on selles sättes nimetatud tingimused täidetud (vt eelkõige 17. jaanuari 1984. aasta otsus liidetud kohtuasjades 43/82 ja 63/82: VBVB ja VBBB vs. komisjon, EKL 1984, lk 19, punkt 52).

103    Seega oli HB-l kohustus tõendada, et ainuõigusklausel vastab asutamislepingu artikli 85 lõikes 3 ette nähtud kumulatiivsetele tingimustele. Neist tingimustest esimese osas pidi HB eelkõige tõendama, et ainuõigusklausel aitab parandada asjaomaste kaupade tootmist või levitamist selliselt, et juhul, kui selle klausli rakendamise võimalust piirataks, ei saaks kõnealune parandamine enam aset leida.

104    Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 143 tunnistas Esimese Astme Kohus, et kohe tarbimiseks mõeldud jäätise müügiks kasutatavate sügavkülmikute olemasolu väga paljudes müügikohtades, mis katavad kogu geograafilise turu ja mis kuuluvad suures osas HB sügavkülmikute võrgustikku, võib käsitleda objektiivse eelisena nende kaupade turustamisel. Sellele vaatamata leidis Esimese Astme Kohus, et juhul, kui ainuõigusklausli rakendamise võimalus oleks piiratud, on vähetõenäoline, et HB lõpetaks lõplikult jaemüüjatele sügavkülmikute tarnimise, välja arvatud mõned juhtumid. Esimese Astme Kohus rõhutas eelkõige, et HB ei ole tõendanud, et komisjon tegi ilmse vea, leides, et HB taolisele äriühingule, kes soovib säilitada oma seisundit võrdlusturul, on vajadus olla kohal võimalikult paljudes müügikohtades kaubanduslikuks tegelikkuseks. Samuti rõhutas ta, et vastupidi HB väidetele ei piirdunud komisjon eeldamisega, et HB sügavkülmikute tarnimine nimetatud turul jätkub, vaid ta tegi prognoosiva analüüsi selle kohta, kuidas toimib turg pärast vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist.

105    Seetõttu tuleneb vaidlustatud kohtuotsusest, et komisjon esitas täpsed andmed tõendamaks, et ainuõigusklausel ei aita kaasa kohe tarbimiseks mõeldud jäätise tootmisele või turustamisele, ning et HB ei ole suutnud tõendada, et asutamislepingu artikli 85 lõikes 3 sätestatud esimene tingimus on täidetud.

106    Sellest tuleneb, et Esimese Astme Kohus ei ole tõendamiskoormist sobimatult rakendanud ning asutamislepingu artikli 85 lõike 3 vale kohaldamist käsitlev väide on ilmselgelt põhjendamatu.

 Kolmas väide asutamislepingu artikli 86 rikkumise kohta

 Poolte argumendid

107    HB väidab, et Esimese Astme Kohtu analüüs on vastuoluline, kuna viimane tunnistab asjaolu, et ainuõigusklausli eesmärk ei ole piirata konkurentsi (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 80), et see kujutab endast võrdlusturul väljakujunenud praktikat (nimetatud kohtuotsuse punkt 159) ja et see on kehtestatud jaemüüjate palvel (sama kohtuotsuse punkt 160), ning tuvastab seejärel turgu valitseva seisundi kuritarvitamise asutamislepingu artikli 86 tähenduses. HB leiab ka, et Esimese Astme Kohus ei ole piisavalt põhjendanud põhjusi, miks ta tegi erineva otsuse võrreldes High Courtiga, kes tunnistas, et ainuõigusklausel on kaubanduslikult õigustatud.

108    Samuti väidab HB, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi asutamislepingu artikli 86 kohaldamisel ning tema analüüs ei ole seetõttu ka piisavalt põhjendatud.

109    Ühelt poolt leiab HB, et Esimese Astme Kohus ei selgita oma analüüsi põhjuseid, mille kohaselt ainuõigusklausel moonutab jaemüüjate valikuvõimalusi, ning see osa Esimese Astme Kohtu analüüsist „on tuletatud” viimase järeldustest asutamislepingu artikli 85 lõike 1 osas. HB väidab, et ainuõigusklausel on tavaline kaubanduspraktika, mis ei ole iseenesest ei konkurentsi piirav ega kuritarvitav, ja Esimese Astme Kohus on selle küsimuse alla seadunud üksnes selle väidetava võrdlusturgu eraldava mõju alusel, mistõttu peaks asjakohane kontrollikriteerium olema üksnes asutamislepingu artikkel 85, mitte selle artikkel 86.

110    HB lisab, et kuivõrd sügavkülmiku tarnimine annab võimaluse müüa kohe tarbimiseks mõeldud jäätist, millist võimalust sellise tarnimise puudumise korral ei oleks, siis on vale järeldada, et selline tegevus on kuritarvitav.

111    HB leiab, et Esimese Astme Kohtule esitatud tõendid ei õigusta oletust, et turustuslepingud takistavad jaemüüjatel teostada oma valikuvabadust kuni selleni, et välistavad nõudluse konkurentide kaupade järele.

112    Ta väidab, et vaidlustatud kohtuotsuses on vastuolu, kuna selle punktis 108 nendib Esimese Astme Kohus, et asjaolu, et turustuslepingud mõjutavad 40% müügikohtadest, ei ole piisav alus järeldamaks, et tegemist on konkurentsi mõjutamisega, samas kui nimetatud kohtuotsuse punktis 160 järeldas ta, et HB on tegelikult põhjustanud konkurentsi moonutamise, rikkudes oma erilist kohustust seoses 40% müügikohtade sidumisega.

113    Teiselt poolt leiab HB, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi, järeldades, et eespool viidatud kohtuotsus Bronner piirdub üksnes oluliste vahenditega. Ta leiab õigupoolest, et kuigi sellest otsusest tulenevalt võib omanik olla kohustatud tagama kolmandate isikute jaoks juurdepääsu ainult siis, kui turustussüsteemi võib käsitleda olulise vahendina, tuleneb sellest otsusest ka, et juhul kui selline süsteem ei ole oluline vahend, peab omaniku kohustus soodustada konkurentsi, lubades kolmandatele isikutele juurdepääsu sellele süsteemile, olema vähem range. HB leiab, et seetõttu ei saa komisjon panna sellele äriühingule, kelle sügavkülmikute kogumit ei ole oluliseks vahendiks tunnistatud, kohustust edendada konkurentsi ja soodustada kolmandate isikute juurdepääsu, mis oleks vähemalt võrdne oluliste vahendite omanikele kehtestatud kohustusega, lubades tema konkurentidele märkimisväärses osakaalus juurdepääsu tema sügavkülmikutele.

114    HB leiab ka, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 161 rikkus Esimese Astme Kohus õigusnormi, kui ta järeldas, et vaidlusaluse otsuse rakendamine ei kohusta seda äriühingut vara loovutama ega sõlmima lepinguid isikutega, keda ta pole ise välja valinud, kuna tal palutakse loovutada vara, s.o sügavkülmiku ruumi, selliste konkurentide käsutusse, keda tema ei ole välja valinud.

115    Lisaks väidab HB, et vaidlustatud kohtuotsus ei ole selles osas piisavalt põhjendatud.

116    Komisjon vaidleb vastu, et need argumendid on osaliselt põhjendamatud ja osaliselt vastuvõetamatud.

117    Ta rõhutab kõigepealt, et Esimese Astme Kohtu ülesanne on kontrollida vaidlusaluse otsuse õiguspärasust, pidades silmas selle põhjendusi ja samuti poolte argumente, ning siseriikliku kohtu otsus ei ole tema jaoks siduv.

118    Seejärel leiab komisjon, et HB ei täpsusta põhjuseid, miks Esimese Astme Kohus on rikkunud õigusnormi, kui ta otsustas, et asutamislepingu artikli 86 analüüsi puhul vaidlusaluses otsuses ei ole tegemist üksnes asutamislepingu artikli 85 analüüsi „ümbertöötlemisega”.

119    Viimasena lisab komisjon, et kuivõrd selle argumendiga soovitakse tuvastada, et tavapärast kaubandustegevust, mis põhjustab võrdlusturu olulise osa sulgemise, võib turgu valitseva äriühingu tegevuse korral analüüsida üksnes lähtuvalt asutamislepingu artiklist 85, välistades asutamislepingu artikli 86, siis kujutab see endast uut väidet, mis on seetõttu vastuvõetamatu ja samuti ilmselgelt põhjendamatu.

120    Komisjon väidab, et HB argumendid, mis puudutavad ühelt poolt asjaolu, et sügavkülmikute tarnimine loob müügivõimalused, ja teiselt poolt Esimese Astme Kohtu analüüsis esinevat vastuolu, on vastuvõetamatud, kuna need eeldavad ajaoludele antud majandusliku hinnangu kontrollimist.

121    Ta rõhutab ka, et Esimese Astme Kohus ei öelnud, et turgu valitseva äriühingu tegevus, millega kaasneb ainuõigusklausli kohaldamine 40% müügikohtade suhtes, ei võiks iseenesest olla kuritarvitamine, vaid et ilmselgelt on kuritarvitamine see, kui selline äriühing tegutseb selles suunas, et nii suures hulgas võimalikest müügikohtadest, mis vastavad asjaomaste kaupade müügi kogukäibele, oleksid müügil ainult tema kaubad. Neil asjaoludel on HB esitatud argument alusetu.

122    Komisjon leiab, et HB argument „oluliste vahendite” kohta on ilmselgelt põhjendamatu, kuivõrd selle tootja jäätist turustatakse sõltumatute jaemüüjate vahendusel, kellele HB tarnib tasu eest sügavkülmikuid. Selles kontekstis rõhutab komisjon, et tegemist ei ole varaga, mida HB hoiab oma kasutuses, ning kogu kuritarvitamine tuleneb viimase püüdest kontrollida, kuidas need sõltumatud jaemüüjad neid sügavkülmikuid kasutavad. Ta lisab, et Esimese Astme Kohus märkis õigesti, et vaidlusalune otsus ei kohusta HB-d vara loovutama ega sõlmima lepinguid isikutega, keda ta pole ise välja valinud.

123    Komisjoni sõnul on asutamislepingu artikli 86 alusel keelatud tegevus, mis tuleneb turgu valitseva äriühingu toodete või teenuste turustamise viisist juhul, kui nimetatud tegevusega püütakse võtta ära või piirata ostja valikuvõimalusi tarneallikate osas, ning takistada turul olemasoleva konkurentsitaseme säilimist või selle konkurentsi arengut, või kui on tegemist konkurentide väljatõrjumise ohuga. Ta viitab selles osas eelkõige 13. veebruari 1979. aasta otsusele kohtuasjas 85/76: Hoffmann-La Roche vs. komisjon (EKL 1979, lk 461) ja 14. novembri 1996. aasta otsusele kohtuasjas C‑333/94 P: Tetra Pak vs. komisjon (EKL 1996, lk I‑5951, punkt 44).

124    Mars rõhutab, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 96 nõustus Esimese Astme Kohus, nii nagu ka komisjon oli tuvastanud, et kontsern Unilever, mis on HB emaettevõtja, pidas sügavkülmikute kasutamise ainuõigusklausli säilitamist HB kaubandusliku edu jaoks määravaks, ning et klausli eesmärk on piirata konkurentsi. Selles osas viitab ta vaidlusaluse otsuse põhjenduste punktides 65–68 nimetatud dokumentidele, millele Esimese Astme Kohus viitab vaidlustatud kohtuotsuse punktis 96.

125    Lisaks väidab Mars, et asjaolu, et teatud tegevus on turul, kus on jaemüüjate soovil kokkulepitud ainuõigusklausel, väljakujunenud praktika, ei välista kuritarvitusi asutamislepingu artikli 86 tähenduses. Ta osundab selles osas eespool viidatud kohtuotsusele Hoffmann-La Roche vs. komisjon, punkt 89, samuti 3. juuli 1991. aasta otsusele kohtuasjas C‑62/86: AKZO vs. komisjon (EKL 1991, lk I‑3359, punkt 149) ja 6. aprilli 1995. aasta otsusele kohtuasjas C‑310/93 P: BPB Industries ja British Gypsum vs. komisjon (EKL 1995, lk I‑865).

126    Mars leiab, et Esimese Astme Kohus on piisavalt põhjendanud oma analüüsi, mille kohaselt moonutab ainuõigusklausel jaemüüjate valikuvõimalust, ning viitab selles osas vaidlustatud kohtuotsuse punktidele 92, 102 ja 160. Lisaks väidab ta, et asutamislepingu artiklit 86 puudutava Esimese Astme Kohtu analüüsi ja nimetatud kohtuotsuse punkti 108 vahel ei saa olla vastuolu, kuna see punkt kuulub asutamislepingu artikli 85 analüüsi koosseisu, mis on eelmise suhtes autonoomne ja sõltumatu.

127    Mars ja Richmond väidavad, et eespool viidatud kohtuotsus Bronner ei ole käesoleval juhul asjakohane, kuna tegemist ei ole kohtuasjaga, mis käsitleb kolmandate isikute juurdepääsu „olulistele vahenditele”. Richmond rõhutab ka, et vaidlusaluses otsuses nimetatud kuritarvitamine on erinev, kuna see puudutab HB tegevust, mille eesmärk on õhutada jaemüüjaid kasutama tema sügavkülmikuid, mitte asjaolu, et jaemüüjad, kes ei ole ainuõigusklausliga nõustunud, ei saa neid sügavkülmikuid kasutada. Lisaks leiavad Mars ja Richmond, et nimetatud otsus ei kohusta HB-d vara üle andma ega sõlmima lepinguid isikutega, kellega see äriühing ei ole otsustanud lepingulistesse suhetesse astuda. Richmond lisab, et komisjonil on pädevus määrata rikkumise lõpetamiseks vajalik positiivne meede.

 Euroopa Kohtu hinnang

128    Tuleb märkida, et ühenduse kohtu jaoks ei ole siduv siseriikliku kohtu hinnang ainuõigusklausli kooskõla kohta ühenduse õigusega.

129    Turgu valitseva seisundi kuritarvitamise mõiste on objektiivne mõiste, mis viitab turgu valitseva seisundiga ettevõtja niisugusele tegevusele, mis võib mõjutada sellise turu struktuuri, kus just kõnealuse ettevõtja tegutsemise tulemusel on konkurents juba nõrgenenud, ning mis takistab veel turul olemasoleva konkurentsi säilimist või selle konkurentsi arengut selliste vahenditega, mis erinevad nendest vahenditest, mida kasutatakse kaupade või teenuste tavapärases konkurentsis, mis rajaneb ettevõtjate sooritustel (eespool viidatud kohtuotsus Hoffmann-La Roche vs. komisjon, punkt 91). Selles osas on Euroopa Kohus öelnud, et asjaolu, et lepingud sõlmiti turgu valitsevas seisundis äriühingu lepingupartnerite soovil, ei välista kuritarvitava tegevuse kvalifitseerimist asutamislepingu artikli 86 tähenduses (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Hoffmann-La Roche vs. komisjon, punkt 89).

130    Samuti tuleb täpsustada, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 80 ei öelnud Esimese Astme kohus, et ainuõigusklausli eesmärk ei ole piirata konkurentsi võrdlusturul, vaid ütles täpsemalt seda, et „formaalselt” ei kujuta see endast ainuostu kohustust, millel on selline eesmärk.

131    Seetõttu tuleb HB väide vastuolu kohta vaidlustatud kohtuotsuses ilmselge põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

132    Lisaks nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et apellatsioonkaebuses tuleb näidata täpselt otsuse, mille tühistamist taotletakse, kritiseeritavad osad, samuti seda taotlust konkreetselt toetavad õiguslikud argumendid (vt eelkõige 17. septembri 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑19/95 P: San Marco vs. komisjon, EKL 1996, lk I‑4435, punkt 37).

133    HB argument, milles väidetakse, et Esimese Astme Kohtu analüüs, mille kohaselt turustuslepingud moonutavad jaemüüjate valikuvõimalusi, „on tuletatud” tegelikult järeldustest, milleni see kohus on jõudnud seoses asutamislepingu artikli 85 lõikega 1, mistõttu on see sisutu ja iseseisva esemeta, ei vasta eelmises punktis nimetatud tingimustele. Eelkõige ei ole võimalik sellisest argumendist selgelt aru saada, kas HB soovib vaidlustada vaidlustatud kohtuotsuse ebapiisava põhjendamise, asutamislepingu artikli 85 analüüsi „ümber töötlemise” või asutamislepingu artikli 86 kohaldamise põhimõtte käesolevas kohtuasjas. Kahe viimase variandi osas ei esita HB ka ühtegi õiguslikku argumenti, mis toetaksid seda nõuet konkreetselt.

134    Seetõttu tuleb nimetatud HB argumenti käsitleda vastuvõetamatuna.

135    HB argumendiga, mille kohaselt ei ole ainuõigusklausel kuritarvitav asutamislepingu artikli 86 tähenduses, kuna see loob jäätise müügiks võimaluse, mida selle puudumisel ei oleks, palutakse Euroopa Kohtul asjaolusid uuesti hinnata ning seetõttu tuleb seda pidada ilmselgelt vastuvõetamatuks.

136    Lisaks ei ole vastuolu vaidlustatud kohtuotsuse punktide 108 ja 160 vahel, kuivõrd need puudutavad erinevaid analüüse, mis on seotud vastavalt asutamislepingu artiklitega 85 ja 86. Lisaks tuleb Esimese Astme Kohtu analüüsi nimetatud otsuse punktis 160 vaadelda selle kontekstis, eelkõige koosmõjus sama otsuse punktidega 158 ja 159, milles rõhutatakse turgu valitsevas seisundis oleva äriühingu erilist vastutust ja asjaolu, et võrdlusturul on konkurents selle turgu valitseva seisundi tõttu juba piiratud. Sellest tuleneb, et ka see HB argument on ilmselgelt põhjendamatu.

137    Viimaks, HB argument eespool viidatud kohtuotsuses Bronner nimetatud õiguse põhimõtete vale kohaldamise kohta on ilmselgelt põhjendamatu, kuna – nagu Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 161 ütles –vaidlusalune otsus ei kohusta HB-d vara loovutama ega sõlmima lepinguid isikutega, kellega ta ei ole soovinud lepingulistesse suhetesse astuda. Nagu rõhutab komisjon, ei ole sügavkülmikud erinevalt eespool viidatud kohtuotsuse Bronner aluseks olevatest asjaoludest selline vara, mida HB hoiab oma kasutuses, vaid nende kasutamise võimalus on vabatahtlikult loovutatud sõltumatutele äriühingutele, kes maksavad nende kasutamise õiguse eest. Ka HB väide, mille kohaselt pannakse HB-le nimetatud otsusega kohustus, mis on vähemalt sama kahjustav, kui olulise vahendi omaniku suhtes rakendatav kohustus, on ilmselgelt põhjendamatu. Selles osas ei ilmne ka, et Esimese Astme Kohus tugines oma analüüsis üksnes olulise vahendi puudumisele või et ta oleks vaidlustatud otsust selles küsimuses ebapiisavalt põhjendanud.

138    Sellest tuleneb, et kolmas väide on osaliselt ilmselgelt vastuvõetamatu ja osaliselt ilmselgelt põhjendamatu, ning tuleb tagasi lükata.

 Neljas väide oluliste menetlusnormide kohta

 Poolte argumendid

139    HB väidab kõigepealt, et Esimese Astme Kohus on rikkunud kodukorra artikli 48 lõiget 1 ja õigust õiglasele kohtupidamisele, kui ta lubas Richmondil esitada kohtuistungil oma kogemust Ühendkuningriigis puudutavad tõendid, ilma et HB-l oleks olnud võimalust neid kommenteerida ja nõudmata seejuures Richmondilt selgitusi sellise tõendite hilise esitamise kohta.

140    Seejärel rõhutab HB, et asjaolu, et Esimese Astme Kohus tugines sellele nimetatud äriühingu tegevusele, mis seisnes Põhja-Iirimaal asuvatele jaemüüjatele tarnitud sügavkülmikute eest üüri saamises, rikub tema õigust õiglasele kohtupidamisele, kuivõrd sinnamaani ei olnud sel argumendil erilist tähendust ei vaidlusaluses otsuses ega Esimese Astme Kohtule esitatud komisjoni kirjalikes märkustes.

141    Viimasena väidab HB, et Esimese Astme Kohus kohaldas asutamislepingu artikli 85 lõike 3 analüüsis tõendamiskoormist valesti.

142    Richmondi esitatud tõendite osas väidab komisjon, et Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 48 lõige 1 ei kuulu menetlusse astujate poolt tõendite esitamise suhtes kohaldamisele. Ta leiab, et nimetatud kodukorra artikli 116 lõige 6, mis lubab menetlusse astujatel esitada suulisi märkusi, muutuks sisutuks, kui nad ei saaks nende märkuste raames tõendeid esitada.

143    Komisjon väidab, et igal juhul näeb Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 48 lõige 1 ette üksnes põhjendamiskohustuse tõendite võimaliku hilise esitamise korral, mitte üldise tõendite esitamise keelu, nii et isegi kui seda sätet tuleb menetlusse astujate suhtes kohaldada, ei tooks see käesoleval juhul kaasa mingit rikkumist, kuivõrd need tõendid esitas menetlusse astuja, kes pöördus siis Esimese Astme Kohtu poole esimest korda.

144    Komisjon ja Mars rõhutavad, et HB-l oli võimalus kohtuistungi käigus Richmondi esitatud tõenditele vastata, ning igal juhul toetavad ka muud Esimese Astme Kohtule esitatud tõendid piisavalt kohtu kinnitust, mille kohaselt on suur hulk jaemüüjaid valmis ladustama HB-st erineva kaubamärgi jäätist samas sügavkülmikus, kui neil oleks lubatud seda teha.

145    Mis puudutab asjaolu, et HB nõuab üüri Põhja-Iirimaal asuvatele jaemüüjatele sügavkülmikute tarnimise eest, siis väidab komisjon, et ühelt poolt ei ole see äriühing üheski menetluse etapis vaidlustanud teavet selle vaidlusaluse otsuse punktis 127 nimetatud tegevuse kohta. Komisjon rõhutab, et selle otsuse punktis 219 viidatakse HB võimalusele nõuda ka Iirimaal asuvatelt jaemüüjatelt üüri maksmist, ning üldist küsimust sügavkülmiku kasutamise eest tasu saamise võimaluse kohta on poolte vahel piisavalt arutatud. Lisaks leiab ta, et Esimese Astme Kohus ei ole kohustatud tegema eelnevalt teatavaks oma järeldust, milleni ta võib jõuda, või konkreetseid andmeid toimikus, millele ta tugineb.

146    Mars leiab, et küsimus HB tegevuse kohta, mis seisneb Põhja-Iirimaal asuvatelt jaemüüjatelt üüri nõudmises, ei mõjuta kuidagi vaidlustatud kohtuotsuse sisu, kuna vaidlusalune otsus on selles osas täielikult ja nõuetekohaselt põhjendatud. Ta peab ka põhjendamatuks HB väidet tõendamiskoormist käsitlevate normide rikkumise kohta Esimese Astme Kohtu poolt asutamislepingu artikli 85 lõike 3 raames.

147    Richmond väidab, et andmeid tema seisundi kohta Briti turul ei saa käsitleda uute tõenditena ning neile on viidatud üksnes selleks, et ilmestada ja toetada argumenti, mille kohaselt soovib märkimisväärne hulk jaemüüjaid paigutada samasse sügavkülmikusse ka teise kaubamärgi jäätist, kui neil seda teha lubatakse. Ta rõhutab, et Esimese Astme Kohtu ülesanne on hinnata kõiki talle esitatud tõendeid, v.a nende võimaliku moonutamise korral. Selles osas viitab Richmond 28. mai 1998. aasta otsusele kohtuasjas C‑7/95 P: Deere vs. komisjon (EKL 1998, lk I‑3111, punkt 118). Ta leiab, et Esimese Astme Kohtu kodukorra artikkel 116 lubab menetlusse astujatel esitada oma argumentide toetuseks tõendeid nii kirjalikus kui suulises menetluses, ning kohtuistungi käigus HB tema esitatud tõendeid ei vaidlustanud.

 Euroopa Kohtu hinnang

148    Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb, et juhul, kui üks Esimese Astme Kohtu esitatud põhjendustest on tema otsuse resolutiivosa jaoks piisav, ei ole puudustel, millega võib olla seotud muu põhjendus, mis on asjaomases otsuses samuti esitatud, igal juhul mingit mõju nimetatud resolutiivosale, mistõttu on nendele tuginev väide ainetu ja tuleb tagasi lükata (vt eelkõige 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑496/99 P: komisjon vs. CAS Succhi di Frutta, EKL 2004, lk I‑3801, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika).

149    Vaidlustatud kohtuotsuses on Richmondi kogemust Ühendkuningriigis käsitlev argument vaid üks paljudest argumentidest, mille eesmärk on kinnitada Esimese Astme Kohtu analüüsi, mille kohaselt hoiab oluline hulk jaemüüjaid samas sügavkülmikus HB-st erinevate kaubamärkide jäätist, kui neil on lubatud seda teha.

150    Õieti näib, et seda kinnitust toetavad piisavalt muud faktilised andmed, millele Esimese Astme Kohus tugines vaidlustatud kohtuotsuse punktides 93–97.

151    Seetõttu tuleb see HB argument ainetuse tõttu tagasi lükata.

152    Nagu rõhutab komisjon, on asjaolule, et HB nõuab Põhja-Iirimaal jaemüüjatelt tema sügavkülmikute kasutamise eest üüri, juba vaidlusaluse otsuse põhjenduste punktis 127 viidatud, ning üldine küsimus selle äriühingu võimalustest nõuda üüri jaemüüjatelt, kes kasutavad tema sügavkülmikuid, oli pooltevahelise tulise arutelu objektiks. Lisaks, nagu on täpsustatud käesoleva määruse punktis 89, ei tuginenud Esimese Astme Kohus üksnes HB tegevusele Põhja-Iirimaal, tuvastamaks selle äriühingu võimalusi nõuda võrdlusturul tema sügavkülmikuid kasutavatelt jaemüüjatelt üüri, vaid sedastas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 114 samuti, et nimetatud äriühing ei ole õiguslikult piisavalt tõendanud, et Iirimaal sügavkülmikute tarnimise eest eraldi üüri kehtestamine ei oleks praktiline, ning seda ei ole HB vaidlustanud.

153    Seetõttu tuleb see HB argument ilmselge põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

154    Lõpuks, kuna Euroopa Kohus lükkas käesoleva määruse punktis 106 tagasi HB väite, mis käsitles tõendamiskoormise ümber pööramist Esimese Astme Kohtus asutamislepingu artikli 85 lõike 3 analüüsi käigus, siis puudub vajadus seda uuesti käsitleda.

155    Seetõttu tuleb neljas väide ilmselge põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

156    Kuna ühegi HB poolt tema apellatsioonkaebuse toetuseks esitatud väitega ei saa nõustuda, siis tuleb apellatsioonkaebus rahuldamata jätta.

 Kohtukulud

157    Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel, mida kohaldatakse kodukorra artikli 118 alusel ka apellatsioonimenetluse suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon, Mars ja Richmond on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja HB on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud mõista välja HB-lt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) otsustab:

1.      Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

2.      Mõista kohtukulud välja äriühingult Unilever Bestfoods (Ireland) Ltd.

Allkirjad

---

* Kohtumenetluse keel: inglise.