Kohtuasi C‑515/03

Eichsfelder Schlachtbetrieb GmbH

versus

Hauptzollamt Hamburg-Jonas

(Finanzgericht Hamburg’i esitatud eelotsusetaotlus)

Põllumajandus – Turu ühine korraldus – Eksporditoetused – Saamise tingimused – Kauba import sihtriigiks olevasse kolmandasse riiki – Mõiste – Kolmandas riigis tarbimiseks ringlusse lubamisega seotud tolliformaalsused – Oluline töötlemine või toiming – Reimport ühendusse – Õiguse kuritarvitus

Kohtujurist D. Ruiz-Jarabo Colomeri ettepanek, esitatud 25. mail 2005 

Euroopa Kohtu otsus (kolmas koda), 21. juuli 2005 

Kohtuotsuse kokkuvõte

Põllumajandus — Ühine turukorraldus — Eksporditoetused — Diferentseeritud toetus — Pärast kolmandas riigis tarbimiseks ringlusse lubamisega seotud tolliformaalsuste lõpuleviimist ühendusse reeksporditud tooted — Diferentseeritud eksporditoetuse saamise õigus — Tingimus — Tootega seotud oluline töötlemine või toiming — Erand — Kuritarvituse koosseisu olemasolu — Siseriikliku kohtu poolt teostatav kontroll

(Nõukogu määrus nr 2913/92, artikkel 24; komisjoni määrus nr 3665/87, artikli 17 lõige 3 ja komisjoni määrus nr 1384/95)

Määruse nr 3665/87 põllumajandustoodete eksporditoetuste süsteemi kohaldamise üksikasjalike ühiseeskirjade kohta, mida on muudetud määrusega nr 1384/95 eelkõige osas, mis puudutab Uruguai vooru põllumajandusleppe rakendamiseks vajalikke kohandusi, artikli 17 lõikes 3 nimetatud diferentseeritud eksporditoetuse saamise tingimus, nimelt kõnealuse toote sihtkohaks olevas kolmandas riigis tarbimiseks ringlusse lubamiseks vajalike tolliformaalsuste lõpuleviimine, on täidetud siis, kui toode pärast selles riigis imporditollimaksude tasumist läbib olulise töötlemise või toimingu määruse nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik, artikli 24 tähenduses, isegi siis, kui töötlemise või toimingu tulemuseks olev toode reeksporditakse ühendusse koos selles riigis sissenõutud maksude tagastamisega ning ühenduses imporditollimaksude tasumisega.

Kui sissenõutud maksude hilisem tagastamine teisele ettevõtjale kui eksportijale tähendaks tagasiulatuvalt eksporditoetuse õigusliku aluse äralangemist, asetaks see eksportija ebakindlasse olukorda, mida saaks õiguskindluse põhimõtet silmas pidades vaidlustada ning tema õigus toetust saada sõltuks kaubandussündmustest või käitumistest, mille üle tal puudub kontroll.

Taolist olukorda tuleb eristada olukorrast, mil eksportija ise osales kuritarvituses, sellisel juhul võib siiski eksporditoetuse tagastamist nõuda, kui siseriiklik kohus leiab, et eksportija kuritarvitus on tõendatud kooskõlas siseriiklike õigusnormidega.

(vt punktid 36, 41 ja resolutiivosa)

EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)

21. juuli 2005(*)

Põllumajandus – Turu ühine korraldus – Eksporditoetused – Tingimused – Kauba import sihtriigiks olevasse kolmandasse riiki – Mõiste – Kolmandas riigis tarbimiseks ringlusse lubamisega seotud tolliformaalsused – Oluline töötlemine või toiming – Reimport ühendusse – Õiguse kuritarvitus

Kohtuasjas C‑515/03,

mille esemeks on EÜ artikli 234 alusel Finanzgericht Hamburg’i (Saksamaa) 12. novembri 2003. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 9. detsembril 2003, menetluses

Eichsfelder Schlachtbetrieb GmbH

versus

Hauptzollamt Hamburg-Jonas,

EUROOPA KOHUS (kolmas koda),

koosseisus: koja esimees A. Rosas, kohtunikud J.‑P. Puissochet (ettekandja) S. von Bahr, J. Malenovský ja U. Lõhmus,

kohtujurist: D. Ruiz-Jarabo Colomer,

kohtusekretär: ametnik K Sztranc,

arvestades kirjalikus menetluses ja 17. märtsi 2005. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–       Eichsfelder Schlachtbetrieb GmbH, esindajad: Rechtsanwalt U. Schrömbges ja Rechtsanwalt O. Wenzlaff,

–       Hauptzollamt Hamburg-Jonas, esindaja: M. Blaesing,

–       Euroopa Ühenduste Komisjon, esindaja: G. Braun,

olles 25. mai 2005. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1       Eelotsusetaotlus puudutab komisjoni 27. novembri 1987. aasta määruse (EMÜ) nr 3665/87 põllumajandustoodete eksporditoetuste süsteemi kohaldamise üksikasjalike ühiseeskirjade kohta (EÜT L 351, lk 1), mida on muudetud komisjoni 19. juuni 1995. aasta määrusega EÜ nr 1384/95, (EÜT L 134, lk 14; edaspidi „määrus nr 3665/87”) eelkõige osas, mis puudutab Uruguai vooru põllumajandusleppe rakendamiseks vajalikke kohandusi, artikli 17 lõike 3 tõlgendamist.

2       Käesolev taotlus esitati äriühingu Eichsfelder Schlachtbetrieb GmbH (edaspidi „Eichsfelder”) ja Hauptzollamt Hamburg‑Jonas (Hamburg-Jonasi regionaalne tollibüroo; edaspidi „Hauptzollamt”) vahelise kohtuasja raames, mis puudutas Eichsfelderi poolt Saksamaalt Poolasse eksporditud veiseliha eksporditoetusi.

 Õigusnormid

3       Vastavalt määruse nr 3665/87 artikli 4 lõikele 1:

„Ilma et see piiraks artiklite 5 ja 16 kohaldamist, sõltub toetuse maksmine tõenditest selle kohta, et vastu võetud ekspordideklaratsiooniga hõlmatud tooted on muutmata kujul lahkunud ühenduse tolliterritooriumilt 60 päeva jooksul alates kõnealusest vastuvõtmisest.” [siin ja edaspidi on osundatud määrust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes]

4       Määruse artikli 5 lõige 1 sätestab:

„Diferentseeritud või diferentseerimata toetuse maksmise tingimuseks on see, et lisaks ühenduse tolliterritooriumilt lahkumisele on toode, välja arvatud juhul, kui see on transportimisel force majeure’i tõttu hävinud, imporditud kolmandasse riiki ja võimaluse korral konkreetsesse kolmandasse riiki 12 kuu jooksul alates ekspordideklaratsiooni vastuvõtmise päevast:

a)      kui on tõsiseid kahtlusi toote tegeliku sihtkoha suhtes

või

b)      kui toodet võidakse ühendusse reimportida erinevuste tõttu eksporditud toote toetussumma ja identsele tootele kohaldatava imporditollimaksu vahel ekspordideklaratsiooni vastuvõtmise päeval.

[…]

Artikli 17 lõiget 3 ja artiklit 18 kohaldatakse esimeses lõigus nimetatud juhtudel.

Peale selle võivad liikmesriikide pädevad asutused nõuda kõikide toetuste suhtes täiendavaid tõendeid, mis neile rahuldavalt tõendaksid, et toode on importivas kolmandas riigis tegelikult turule saadetud.”

5       Määruse nr 3665/87 artiklites 16–18 sätestatakse täiendavad tingimused toodetele, mille toetusemäär muutub vastavalt sihtkohale ning mis eelkõige puudutavad tõendit selle kohta, et importivas kolmandas riigis tarbimiseks ringlusse lubamisega seotud formaalsused on lõpule viidud.

6       Nimetatud määruse artikkel 17 sätestab toetuste maksmise kohta:

„1. Toode imporditakse muutmata kujul 12 kuu jooksul alates ekspordideklaratsiooni vastuvõtmise kuupäevast kolmandasse riiki või ühte kolmandatest riikidest, millele kohaldatakse toetust; vastavalt artiklile 47 võib siiski lubada kõnealuse tähtaja pikendamist.

[…]

3. Toodet peetakse impordituks, kui on täidetud kolmandas riigis tarbimiseks ringlusse lubamist puudutavad tolliformaalsused.”

7       Määruse nr 3665/87 artikli 11 lõike 3 alusel maksab toetuse saaja tagasi põhjendamatult saadud toetuse, sealhulgas vastavalt selle artikli 11 lõike 1 esimesele lõigule kohaldatud mis tahes sanktsioonidele vastava summa ning intressid.

8       Nõukogu 12. oktoobri 1992.aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT L 302, lk 1; ELT eriväljaanne 02/04, lk 307 edaspidi „tolliseadustik”), artikli 24 kohaselt:

„Kaupa, mille tootmine on toimunud rohkem kui ühes riigis, loetakse pärinevaks riigist, kus toimus selle viimane oluline majanduslikult põhjendatud töötlemine või toiming selleks seadmestatud ettevõttes, mille tulemusena valmis uus toode või mis oli tähtis valmistamisetapp.”

9       Määruse nr 3665/87 artikli 15 lõige 2, mis on lisatud komisjoni 20. veebruari 1997. aasta määrusega (EÜ) nr 313/97 (EÜT L 51, lk 31) sätestab:

„Kui leitakse, et tooted reimporditakse ühendusse:

–       pärast kolmandas riigis töötlemise või toimingu läbimist, ilma et oleks saavutatud määruse (EMÜ) nr 2913/92 artiklis 24 osundatud töödelduse aste

ja

–       neile kohaldatakse soodustusteta määra asemel imporditollimaksu vähendatud või nullmäära,

ei anta toetusi või kui toetus on välja makstud, tuleb see väljamaksva liikmesriigi nõudmisel eksportijal tagastada.

Käesoleva lõike sätteid kohaldatakse üksnes lisas V loetletud riiki eksporditud toodetele [sealhulgas veiseliha]. Liikmesriigid teavitavad komisjoni viivitamata, kui nad leiavad, et muud tooted peale V lisas loetletute võivad põhjustada kaubandushäireid.

[…]” [mitteametlik tõlge]

10     Komisjoni 15. aprilli 1999. aasta määruse (EÜ) nr 800/1999, milles sätestatakse põllumajandustoodete eksporditoetuste süsteemi kohaldamise üksikasjalikud ühiseeskirjad (EÜT L 102, lk 11;ELT eriväljaanne 03/25, lk 129), artikli 20 lõike 4 kohaselt:

„[…] toetust peetakse siiski põhjendatamatuks ja see makstakse tagasi, kui pädevad asutused leiavad kas või pärast toetuse väljamaksmist, et:

[…]

d)      lisas V loetletud tooted reimporditakse ühendusse:

–       pärast kolmandas riigis töötlemise või toimingu läbimist, ilma et oleks saavutatud määruse (EMÜ) nr 2913/92 artiklis 24 osutatud töödelduse aste, ja

–       neile kohaldatakse soodustusteta määra asemel imporditollimaksu vähendatud või nullmäära.

[…]”.

11     Käesoleva kohtuotsuse kahes eelnevas punktis mainitud sätted ei olnud põhikohtuasja kuupäeval jõustunud.

12     Tolliseadustiku artikli 146 lõige 1 sätestab:

„Välistöötlemise protseduurile ei või suunata järgmisi ühenduse kaupu:

[…]

–       kaubad, mille ekspordil makstakse eksporditoetust või mille ekspordil tehakse ühise põllumajanduspoliitika raames mingi muu finantssoodustus kui eksporditoetuse maksmine.”

13     Nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta (EÜT L 312, lk 1;ELT eriväljaanne 01/01, lk 340) artikli 4 lõige 3 sätestab:

„Kui tehakse kindlaks, et taotletakse soodustusi, mis ei vasta kohaldatava ühenduse õiguse eesmärkidele, luues kunstlikult selle soodustuse saamiseks nõutavad tingimused, siis vastavalt juhtudele soodustust kas ei anta või võetakse see ära.”

 Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus

14     Eichsfelder eksportis Poolasse 20 134 kilogrammi konditustatud veiseliha. Appelt GmbH‑le müüdud kauba importimine Poolasse tõi kaasa tollimaksude tasumise kohustuse. Eichsfelder taotles Hauptzollamtilt nimetatud kaubale eksporditoetust, esitades kauba vabasse ringlusse lubamise tõendamiseks koopia 30. detsembri 1995. aasta tollidokumendist. 1. veebruari 1996. aasta teatega määras Hauptzollamt Eichsfelderile diferentseeritud eksporditoetust 36 653,23 Saksa marka.

15     Poolas töödeldi kaup küpsetatud liharulaadiks ning eksporditi seejärel Appelt GmbH ja rulaaditootjate vahel 3. oktoobril 1995. aastal sõlmitud lepingu alusel Saksamaale. Ühendusse importimisel tasuti harilikke tollimakse. Seejärel tagastas Poola toll rulaaditootjate nõudmisel eelnevalt Poolasse imporditud liha pealt makstud tollimaksud.

16     Hauptzollamt sedastas 27. oktoobri 1999. aasta parandusteates, et Poola ametivõimude hoolika uurimistöö tulemusena avastati, et kaup, mille pealt maksti eksporditoetust, eksporditi Saksamaale pärast 3. oktoobri 1995. aasta lepingus ette nähtud töötlemist. Hauptzollamt, leides, et kaupa ei ole tegelikult Poolasse imporditud, nõudis Eichsfelderilt talle määratud eksporditoetuste tagastamist summas 18 740,50 eurot.

17     Eichsfelder esitas nimetatud otsuse peale kaebuse, mille Hauptzollamt lükkas tagasi 21. oktoobri 2002. aasta otsusega. Viimati nimetatud otsuse peale esitas Eichsfelder 26. novembril 2002. aastal Finanzgericht Hamburgile hagi.

18     Mainitud kohtus väitis Eichsfelder eelkõige, et kaupadele, millele anti eksporditoetust, tehti Poolas oluline toiming tolliseadustiku artikli 24 tähenduses ning et eksporditoetuse saamise õigus oli olemas hoolimata sellest, millist tolliprotseduuri sellele toimingule kohaldati. Seda õigust ei saa kahtluse alla seada isegi eeldusel, et kaupa töödeldakse töötlemisprotseduuri raames koos reeksportimisega Saksamaale.

19     Hauptzollamt väitis seevastu Finanzgericht Hamburgis, et kõnealuse kauba vabasse ringlusse lubamise erinevaid etappe, nagu eksportimine Poolasse, rulaadiks töötlemine, seejärel eksportimine Saksamaale koos Poola tollimaksude tagastamisega, tuleb analüüsida kui seestöötlemise protseduuri, mis oli ette nähtud 3. oktoobri 1995. aasta lepingu sõlmimisel. Siiski ei saa töötlemises olevaid kaupu käsitleda vabasse ringlusse lastud kaupadena. Seega puudub ekspordile omane iseloomustav element, mis võtab Eichsfelderilt õiguse talle määratud eksporditoetusele.

20     Finanzgericht Hamburg leiab, arvestades kauba reeksporti ühendusse mõni aeg pärast selle importimist Poolasse ning Poola tollimaksude tagastamist, et põhikohtuasjas esinevatel asjaoludel kindel oletada, et kaup oli Poolasse imporditud eesmärgiga see ringlusse lubada. Eksporditoetuse eesmärk võis olla saavutamata.

21     Teistsugune hinnang võiks tuleneda asjaolust, et kaup, mille ekspordil anti eksporditoetust, läbis kolmandas riigis tagasipöördumatu ja olulise töötlemise või toimingu tolliseadustiku artikli 24 tähenduses. Niisugusel eeldusel võiks leida, et kaup sellise töötlemise või toimingu tõttu kadus, muutes selle reeglitevastase ühendusse reeksportimise võimatuks. Euroopa Kohus on seda tõlgendust, mis puudutab diferentseerimata toetusi, oma 17. oktoobri 2000. aasta otsuses kohtuasjas C‑114/98: Roquette Frères (EKL 2000, lk I‑8823) toetanud ning selline tõlgendus on kohaldatav käesolevale asjale, mis puudutab diferentseeritud toetusi.

22     Niisugust tõlgendust kinnitaksid peale põhikohtuasja asjaolusid vastuvõetud sätted, mis näevad otseselt ette, et toetust ei maksta siis, kui pädevad ametivõimud esiteks leiavad, et eksporditud kaubad on ühenduses reimporditud, kuigi nad ei läbi olulist töötlemist ega toimingut tolliseadustiku artikli 24 tähenduses, ning teiseks, et kaupadele kohaldatakse vähendatud või nullmäära imporditollimaksusid soodustuseta määra asemel.

23     Selline oleks määruse nr 3665/87 artikli 15 lõike 2, mida on muudetud määrusega nr 313/97 ning määruse nr 800/1999 artikli 20 lõike 4 punkti d eesmärk. Neid sätteid, mille eesmärk on kindlustada ühenduse finantshuvide kaitse, on raske jätta arvestamata põhikohtuasja asjaolude ajal jõus olnud seaduse tõlgendamisel. Kui nimetatud sätteid oleks selles vaidluses kohaldatud, ei oleks olnud õigust nõuda eksporditoetuste tagastamist, kuna kõnealune kaup läbis Poolas olulise toimingu ning see toodi ühendusse tagasi peale harilike imporditollimaksude sissenõudmist.

24     Neil asjaoludel otsustas Finanzgericht Hamburg menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmise eesotsuse küsimuse:

„Kas määruse (EMÜ) nr 3665/87 artikli 17 lõiget 3 määruse (EÜ) nr 1384/95 redaktsioonis tuleb tõlgendada selliselt, et kaupa peetakse impordituks siis, kui pärast tolliformaalsuste lõpuleviimist kolmandas riigis tarbimiseks ringlusse lubatud kaup läbib olulise töötlemise või toimingu määruse (EÜ) nr 2913/92 artikli 24 tähenduses ning mida seejärel reeksporditakse ühenduses koos tollimaksude tagastamisega ja harilike imporditollimaksude tasumisega?”

 Eelotsuse küsimus

25     Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, kas diferentseeritud eksporditoetuse saamise tingimus, mis on nimetatud määruse nr 3665/87 artikli 17 lõikes 3, nimelt kõnealuse kauba sihtkohaks olevas kolmandas riigis tarbimiseks ringlusse lubamiseks vajalike tolliformaalsuste lõpuleviimine, on täidetud siis, kui pärast selles riigis imporditollimaksude tasumist läbib see toode nimetatud riigis olulise töötlemise või toimingu tolliseadustiku artikli 24 tähenduses ning mis seejärel reeksporditakse ühendusse koos selles riigis sissenõutud maksude tagastamisega ja ühenduses imporditollimaksude tasumisega.

26     Diferentseeritud eksporditoetuste eesmärk on avada või hoida ühenduse ekspordi jaoks avatuna asjaomaste kolmandate riikide turgusid, toetuste diferentseerimine tuleneb tahtest võtta arvesse vastavate imporditurgude, kus ühendus soovib osaleda, erilisi tunnuseid (2. juuni 1976. aasta otsus kohtuasjas 125/75: Milch-, Fett- und Eier-Kontor, EKL 1976, lk 771, punkt 5; 11. juuli 1984. aasta otsus kohtuasjas 89/83: Dimex, EKL 1984, lk 2815, punkt 8, ning 9. augusti 1994. aasta otsus kohtuasjas C347/93: Boterlux, EKL 1994, lk I‑3933, punkt 18).

27     Toetuste diferentseerimise süsteemi olemasolul puuduks mõte, kui kaubale tunduvalt kõrgemas määras toetuse maksmiseks piisaks üksnes kauba maha laadimisest ilma sihtkoha territooriumi turule jõudmata. See on põhjus, miks määruse nr 3665/87 artikli 17 lõige 3 sätestab diferentseeritud toetuse maksmisel tingimuseks kolmandas riigis tarbimiseks ringlusse lubamiseks tolliformaalsuste lõpuleviimise, nimetatud formaalsuste lõpuleviimine tagab põhimõtteliselt tegeliku pääsu sihtkoha territooriumi turule (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Dimex, punktid 9 ja 10).

28     Kõnealuse toote impordil tolliformaalsuste lõpuleviimine tähendab eelkõige kohalduvate imporditollimaksude tasumist, mis on kauba sihtkohta saabumise garantiiks juhul, kui see on impordi tollidokumentidega tõendatud. See tuleneb põhikohtuasja asjaolude ajal veel jõustumata määruse nr 800/99 17‑ndast põhjendusest, mis antud punktis üksnes kinnitab määruse nr 3665/87 artikli 17 lõikes 3 ette nähtud tarbimiseks ringlusse lubamiseks vajalike tolliformaalsuste lõpuleviimise nõude ulatust (vt selle kohta, mis puudutab määruse nr 800/99 teatud sätete kinnitavat ulatust, eespool viidatud kohtuotsus Roquette Frères, punkt 20).

29     Määruse nr 3665/87 artikli 17 lõikes 3 ette nähtud erilist nõuet võidakse teatud juhtudel kohaldada ka diferentseerimata toetustele. Määruse neljandas põhjenduses tuuakse välja, et „teatavate eksporditehingute osas võib esineda kuritarvitamisi; selliste kuritarvituste vältimiseks peaks toetuse maksmise tingimuseks olema see, et lisaks ühenduse tolliterritooriumilt lahkumisele on tooted imporditud kolmandasse riiki, peale selle võib toetuse maksmine mõnedel juhtudel sõltuda sellest, kas toode on kolmandas riigis tegelikult turule viidud.”

30     Nimetatud määruse artikli 5 lõige 1 püstitab kaks hüpoteesi, mille kohaselt on nii diferentseerimata kui diferentseeritud toetuse maksmise tingimus kõnealuse kauba kolmandas riigis tarbimiseks ringlusse lubamise tolliformaalsuste lõpuleviimine:

–       kui on tõsiseid kahtlusi toote tegeliku sihtkoha suhtes, ja

–       kui toodet võidakse ühendusse reimportida erinevuste tõttu eksporditud toote toetussumma ja identsele tootele kohaldatava imporditollimaksu vahel ekspordideklaratsiooni vastuvõtmise päeval.

31     Eelotsuse küsimuse selles osas, mis puudutab määruse nr 3665/87 artikli 5 lõike 1 tõlgendust, on Euroopa Kohus leidnud, et kuritarvitamist, mis seisneks selles, et eelnevalt eksporditud toode tuuakse uuesti ühendusse, ei esine, kui kaup on läbinud olulise ja tagasipöördumatu töötlemise tolliseadustiku artikli 24 tähenduses, mis tooks kaasa kauba sellisel kujul kadumise ning uue kauba loomine vastab sel juhul teisele tariifile. Sellises olukorras ei saa liikmesriikide pädevad ametivõimud nõuda eksporditoetuse maksmise osas täiendavaid tõendeid selle kohta, et kaup, mis on läbinud taolise töötlemise, on tegelikult importivas kolmandas riigis turule viidud (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Roquette Frères, punktid 18–21).

32     Sellisel tõlgendamisel on Euroopa Kohus võtnud arvesse määruse nr 800/99 artiklit 20, kuigi see jõustus pärast põhikohtuasja asjaolusid. Eelkõige näeb nimetatud artikli lõige 4 ette, et toetust peetakse põhjendamatuks just siis, kui kõnealune eksporditud toode reimporditakse ühendusse, ilma et see oleks läbinud olulise töötlemise või toimingu tolliseadustiku artikli 24 tähenduses. Euroopa Kohus leidis, et see säte võimaldas ümber lükata kahtluse ühendusse reimportimise kohta tänu asjaolule, et toode, mis saab diferentseerimata toetust, oli pärast ühenduse tolliterritooriumilt välja viimist läbinud olulise töötlemise või toimingu (eespool viidatud kohtuotsus Roquette Frères, punkt 20).

33     Eeltoodud kaalutlustest tuleneb:

–       kui pädevate tolliteenistuste dokumendiga tõendatud kauba eest on makstud imporditollimaksusid sihtkohaks olevas kolmandas riigis, siis peetakse neid sinna riiki impordituks,

–       kauba oluline töötlemine või toiming kolmandas riigis tolliseadustiku artikli 24 tähenduses tõendab, et kaupa kasutati kolmandas riigis ning viidi sihtriigi territooriumil turule, lubades selle seal tarbimisse,

–       selline toiming või töötlemine, mille tagajärjel luuakse uus toode, kõrvaldab määruse nr 3665/87 artikli 5 lõikes 1 viidatud riski ja püüab ära hoida sama määruse artikli 17 lõikes 3 nimetatud algse kauba seadusevastast ühendusse reimportimist, rikkudes sellega toetuste süsteemiga taotletud eesmärki, vaatamata sellele, kas tegemist on diferentseeritud või diferentseerimata toetustega.

34     Komisjon ja Hauptzollamt väidavad siiski, et põhikohtuasjas Poolasse imporditud veiseliha töödeldi ja reimporditi ühendusse pädevate Poola teenistuste poolt imporditollimaksude tagastamise teel. Tagastamine tõendas, et kauba import ei olnud lõplikult tolliformaalsuste lõpuleviimise aluseks ja et kaupa ei lubatud tegelikult Poolas tarbimisse. Eelmainitud 3. oktoobri 1995. aasta lepingu pooled varjasid tegelikkuses Poolas tarbimisse lubamise näol asjaolu, et kaup läbis välistöötlemise protseduuri, vältimaks tolliseadustiku artikli 146 lõike 1 kohaldamist, mille kohaselt ei või välistöötlemise protseduurile suunata kaupu, mille ekspordil makstakse eksporditoetust.

35     Nimetatud põhjendusega ei saa nõustuda selles osas, milles püütakse tõendada, et imporditollimaksude tagastamisega kaob eksporditoetuse saamise õigusel õiguslik alus.

36     Nagu Eichsfelder õigusega väidab, ei toeta sellist käsitlust ükski määruse nr 3665/87 säte. Kui kolmandas riigis tarbimiseks ringlusse lubamiseks on tolliformaalsused lõpule viidud, nende hulgas eelkõige imporditollimaksude tasumine, ei saa vaidlustada seda, et kaup on viidud kolmandas riigis turule selle turu hinnatingimustel, mida arvestati toetussumma määramisel. Kui nende maksude hilisem tagastamine teisele ettevõtjale kui eksportijale tähendaks tagasiulatuvalt eksporditoetuse õigusliku aluse äralangemist, asetaks see eksportija ebakindlasse olukorda, mida saaks õiguskindluse põhimõtet silmas pidades vaidlustada ning tema õigus toetust saada sõltuks kaubandussündmustest või käitumistest, mille üle tal puudub kontroll.

37     Taolist olukorda tuleb eristada olukorrast, mil eksportija ise osales kuritarvituses.

38     Selle kohta sätestab määruse nr 2988/95 artikli 4 lõige 3, et „kui tehakse kindlaks, et taotletakse soodustusi, mis ei vasta kohaldatava ühenduse õiguse eesmärkidele, luues kunstlikult selle soodustuse saamiseks nõutavad tingimused, siis vastavalt juhtudele soodustust kas ei anta või võetakse see ära.”

39     Euroopa Kohus on muu hulgas juba leidnud, et kuritarvituse tõendamiseks on nõutav esiteks objektiivsete asjaolude kogum, millest tuleneb, et vaatamata ühenduse õigusnormides ette nähtud tingimuste formaalsele täitmisele, ei ole õigusnormides taotletud eesmärki saavutatud ning teiseks, et subjektiivne element koosneb tahtest saavutada eelist, mis tuleneb ühenduse õigusnormidest, luues kunstlikult selle saavutamiseks vajalikud tingimused (vt 14. detsembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑110/99: Emsland-Stärke, EKL 2000, lk I‑11569, punktid 52 ja 53).

40     Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kooskõlas siseriikliku õiguse tõendamisnormidega kontrollida niivõrd, kuivõrd see ei kahjusta ühenduse õiguse tõhusust, kas põhikohtuasjas on kuritarvituse koosseis täidetud.

41     Seetõttu tuleb esitatud küsimusele vastata, et määruse nr 3665/87 artikli 17 lõikes 3 nimetatud diferentseeritud eksporditoetuse saamise tingimus, nimelt kõnealuse toote sihtkohaks olevas kolmandas riigis tarbimiseks ringlusse lubamiseks vajalike tolliformaalsuste lõpuleviimine, on täidetud siis, kui toode pärast selles riigis imporditollimaksude tasumist läbib olulise töötlemise või toimingu tolliseadustiku artikli 24 tähenduses, isegi siis, kui töötlemise või toimingu tulemuseks olev toode reeksporditakse ühendusse koos selles riigis sissenõutud maksude tagastamisega ning ühenduses imporditollimaksude tasumisega.

42     Neil asjaoludel võib eksporditoetuse tagastamist siiski nõuda, kui siseriiklik kohus leiab, et eksportija kuritarvitus on vastavalt siseriiklikele õigusnormidele tõendatud.

 Kohtukulud

43     Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, v.a poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

Komisjoni 27. novembri 1987. aasta määruse (EMÜ) nr 3665/87 põllumajandustoodete eksporditoetuste süsteemi kohaldamise üksikasjalike ühiseeskirjade kohta, mida on muudetud komisjoni 19. juuni 1995. aasta määrusega (EÜ) nr 1384/95 eelkõige osas, mis puudutab Uruguai vooru põllumajandusleppe rakendamiseks vajalikke kohandusi, artikli 17 lõikes 3 nimetatud diferentseeritud eksporditoetuse saamise tingimus, nimelt kõnealuse toote sihtkohaks olevas kolmandas riigis tarbimiseks ringlusse lubamiseks vajalike tolliformaalsuste lõpuleviimine, on täidetud siis, kui toode pärast selles riigis imporditollimaksude tasumist läbib olulise töötlemise või toimingu nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik, artikli 24 tähenduses, isegi siis, kui töötlemise või toimingu tulemuseks olev toode reeksporditakse ühendusse koos selles riigis sissenõutud maksude tagastamisega ning ühenduses imporditollimaksude tasumisega.

Neil asjaoludel võib siiski eksporditoetuse tagastamist nõuda, kui siseriiklik kohus leiab, et eksportija kuritegelik tegu on tõendatud kooskõlas siseriiklike õigusnormidega.

Allkirjad

---

* Kohtumenetluse keel: saksa.