Kohtuasi C‑347/03

Regione autonoma Friuli‑Venezia Giulia ja Agenzia regionale per lo sviluppo rurale (ERSA)

versus

Ministero delle Politiche Agricole e Forestali

(Tribunale amministrativo regionale del Lazio eelotsusetaotlus)

Välissuhted – EÜ‑Ungari veininimetuste vastastikuse kaitse ja kontrolli kokkulepe – Teatud Ungarist pärit veinidega seotud nimetuse kaitse ühenduses – Geograafiline tähis „Tokaj” – Kirjade vahetus – Mõiste „Tokai” kasutamise võimalus nimetuses „Tocai friulano” või „Tocai italico ” teatud Itaalia veinide, eriti määratletud piirkonnas toodetud kvaliteetveinide („mpv-kvaliteetveinid”) kirjeldamiseks ja esitlemiseks üleminekuajal, mis lõpeb 31. märtsil 2007 – Selle võimaluse välistamine pärast üleminekuaja lõppu – Kehtivus – Õiguslik alus – EÜ artikkel 133 – Rahvusvaheliste lepingute õiguse põhimõtted – TRIPS-lepingu artiklid 22–24 – Põhiõiguste kaitse – Omandiõigus

Kohtujurist F. G. Jacobsi ettepanek, esitatud 16. detsembril 2004. 

Euroopa Kohtu otsus (teine koda), 12. mai 2005 

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.     Rahvusvahelised lepingud — Ühenduse lepingud — Sõlmimine — EÜ‑Ungari veininimetuste vastastikuse kaitse ja kontrolli kokkulepe — Õiguslik alus — EÜ artikkel 133

(EÜ artikkel 133; EÜ‑Ungari assotsiatsioonileping; EÜ‑Ungari veinikokkulepe)

2.     Rahvusvahelised lepingud — Ühenduse lepingud — EÜ‑Ungari veininimetuste vastastikuse kaitse ja kontrolli kokkulepe — Homonüümsete nimetuste kord — Kohaldamise tingimused — Itaalia veinide nimetus „Tocai” ja Ungari veinide nimetus „Tokaj” — Nimetus „Tocai”, mis ei kujuta endast kaitstud geograafilist tähist — Asjaomase nimetuse kasutamist keelav kirjavahetus — Nimetatud korra rikkumine — Puudumine

(EÜ‑Ungari veinikokkulepe, artikli 4 lõige 5)

3.     Rahvusvahelised lepingud — Intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide leping (TRIPS) — Homonüümia kolmanda riigi geograafilise tähise ja teatud ühenduse veinide kirjeldamiseks ja esitlemiseks kasutatava, nende valmistamiseks kasutatud viinamarjasordi nime sisaldava nimetuse vahel — Kokkuleppega tagatud õigus jätkata asjaomase nimetuse kasutamist tootjate poolt, kes on seda traditsiooniliselt ja heas usus kasutanud — Puudumine

(TRIPS-leping, artiklid 22–24)

4.     Ühenduse õigus — Põhimõtted — Põhiõigused — Omandiõigus — Piirangud — Keeld kasutada Itaalia veinide puhul nimetust „Tocai” — Puudumine — Üldise huvi eesmärki teeniv keeld

(Euroopa inimõiguste konventsiooni esimene lisaprotokoll, artikli 1 esimene lõik; EÜ‑Ungari veinikokkulepe)

1.     Euroopa leping, mis on sõlmitud assotsiatsiooni loomiseks ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Ungari Vabariigi vahel, ei ole otsuse 93/724, mis käsitleb veininimetuste vastastikuse kaitse ja kontrolli kokkuleppe sõlmimist Euroopa Ühenduse ja Ungari Vabariigi vahel, õiguslik alus.

Kohane õiguslik alus viimati nimetatud kokkuleppe sõlmimiseks ühenduse poolt üksi on EÜ artikkel 133, millele viitab otsuse 93/724 preambul ja mis annab ühendusele ühise kaubanduspoliitika alase pädevuse. See kokkulepe kuulub nimelt määruse nr 822/87 veinituru ühise korralduse kohta artiklis 63 ette nähtud kokkulepete hulka ning selle peamine eesmärk on edendada kaubandust lepingupoolte vahel, soodustades vastastikku ühelt poolt Ungarist pärit veinide turustamist, tagades neile veinidele ühendusest pärit määratletud piirkonnas toodetud kvaliteetveinide suhtes ette nähtud kaitsega sarnane kaitse, ning teiselt poolt ühendusest pärit veinide turustamist selles riigis.

(vt punktid 70, 79–80, 83 ja resolutiivosa punktid 1–2)

2.     Euroopa Ühenduse ja Ungari Vabariigi vahelise veininimetuste vastastikuse kaitse ja kontrolli kokkuleppe (EÜ‑Ungari veinikokkulepe) artikli 4 lõikes 5 ette nähtud homonüümsete nimetuste kord puudutab sama kokkuleppe alusel kaitstud geograafilisi tähiseid.

Kuna erinevalt ungari veininimetustest „Tokaj” ja „Tokaji” ei ole nimetused „Tocai friulano” ja „Tocai italico” toodud EÜ‑Ungari veinikokkuleppe lisa A osas ning kujutavad endast viinamarjasordi nime või viinamarjasorti, mida peetakse Itaalias sobivaks teatud määratletud piirkonnas toodetud kvaliteetveinide tootmiseks, ei saa neid lugeda geograafilisteks tähisteks nimetatud kokkuleppe tähenduses.

Sellest järeldub, et keeld kasutada Itaalias nimetust „Tocai” pärast EÜ‑Ungari veinikokkuleppes ette nähtud üleminekuaja möödumist, mis tuleneb kirjade vahetusest nimetatud kokkuleppe artikli 4 kohta, ei ole vastuolus sama kokkuleppe artikli 4 lõikes 5 ette nähtud homonüümsete nimetuste korraga.

Samuti järeldub sellest, et ühisdeklaratsioonis EÜ‑Ungari veinikokkuleppe artikli 4 lõike 5 kohta ei ole tegelikkust kujutatud ilmselgelt ekslikult seeläbi, et selle esimeses lõigus on sätestatud, et pooled on sama kokkuleppe artikli 4 lõike 5 punkti a kohta kinnitanud, et nad ei olnud läbirääkimiste ajal teadlikud ühestki erijuhtumist, kus nimetatud sätteid oleks saanud kohaldada.

(vt punktid 87–88, 90, 92, 98, 102 ja resolutiivosa punktid 3–4)

3.     Intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu (TRIPS), mis on toodud Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepingu lisas 1 C, artikleid 22–24 tuleb tõlgendada selliselt, et niisuguse juhtumi korral, milles esineb homonüümia kolmanda riigi geograafilise tähise ja teatud ühenduse veinide kirjeldamiseks ja esitlemiseks kasutatava, nende valmistamiseks kasutatud viinamarjasordi nime sisaldava nimetuse vahel, ei ole neis sätetes nõutud, isegi kui need ei keela sellise nimetuse jätkuvat ja samalaadset kasutamist, et seda nimetust saaks tulevikus edasi kasutada, olenemata kahekordsest tingimusest, et vastavad tootjad on seda minevikus kasutanud kas heauskselt või vähemalt kümme aastat järjest enne 15. aprilli 1994 ja nimetus märgib selgelt riiki, piirkonda või kaitstud veini päritolupiirkonda, et tarbijat mitte eksitada.

(vt punktid 110, 115 ja resolutiivosa punkt 5)

4.     Ühe Itaalia maakonna asjaomastele tootjatele kehtestatud piirang kasutada mõistet „Tocai” nimetuses „Tocai friulano” või „Tocai italico” teatud Itaalia määratletud piirkonnas toodetud kvaliteetveinide kirjeldamiseks ja esitlemiseks pärast 13-aastast üleminekuaega, mis tuleneb Euroopa Ühenduse ja Ungari Vabariigi vahelise veininimetuste vastastikuse kaitse ja kontrolli kokkuleppele lisatud kirjade vahetusest mõiste „Tocai” kasutamise kohta, kuid mis ei esine viimati nimetatud kokkuleppes, ei ole omandiõigusega vastuolus.

Kuna see keeld ei välista asjaomaste Itaalia veinide kõiki mõistlikke turustamise viise, ei kujuta see endast omandi võtmist Euroopa inimõiguste konventsiooni esimese lisaprotokolli artikli 1 esimese lõigu tähenduses. Peale selle, isegi kui eeldada, et nimetatud piirang kujutab endast omandiõiguse kui põhiõiguse piiramist, võib see piirang olla põhjendatud, kuna keelates Ungari veinide geograafilise tähisega „Tokaj” homonüümse nimetuse kasutamise, teenib see piirang üldise huvi eesmärki, mis seisneb lepingupoolte vahelise kaubanduse edendamises, soodustades vastastikku geograafilise tähise abil kirjeldatud või esitletud veinide turustamist.

(vt punktid 122, 127, 134 ja resolutiivosa punkt 6)

EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)

12. mai 2005(*)

Välissuhted – EÜ-Ungari veininimetuste vastastikuse kaitse ja kontrolli kokkulepe – Teatud Ungarist pärit veinidega seotud nimetuse kaitse ühenduses – Geograafiline tähis „Tokaj” – Kirjade vahetus – Mõiste „Tokai” kasutamise võimalus nimetuses „Tocai friulano” või „Tocai italico ” teatud Itaalia veinide, eriti määratletud piirkonnas toodetud kvaliteetveinide („mpv-kvaliteetveinid”) kirjeldamiseks ja esitlemiseks üleminekuajal, mis lõpeb 31. märtsil 2007 – Selle võimaluse välistamine pärast üleminekuaja lõppu – Kehtivus – Õiguslik alus – EÜ artikkel 133 – Rahvusvaheliste lepingute õiguse põhimõtted – TRIPS-lepingu artiklid 22–24 – Põhiõiguste kaitse – Omandiõigus

Kohtuasjas C-347/03,

mille esemeks on EÜ artikli 234 alusel Tribunale amministrativo regionale del Lazio (Itaalia) 9. juuni 2003. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 7. augustil 2003, menetluses

Regione autonoma Friuli-Venezia Giulia ja Agenzia regionale per lo sviluppo rurale (ERSA)

versus

Ministero delle Politiche Agricole e Forestali,

Regione Veneto

osavõtul

EUROOPA KOHUS (teine koda),

koosseisus: koja esimees C. W. A. Timmermans (ettekandja), kohtunikud R. Silva de Lapuerta, R. Schintgen, G. Arestis ja J. Klučka,

kohtujurist: F. G. Jacobs,

kohtusekretär: vanemametnik L. Hewlett,

arvestades kirjalikus menetluses ja 14. oktoobri 2004. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–       Regione autonoma Friuli-Venezia Giulia ja Agenzia regionale per lo sviluppo rurale (ERSA), esindajad: avvocato E. Bevilacqua ja avvocato F. Capelli,

–       Itaalia valitsus, esindaja: I. M. Braguglia, keda abistas avvocato dello Stato M. Fiorilli,

–       Ungari valitsus, esindajad: J. Fazekas ja M. Ficsor,

–       Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: F. Ruggeri Laderchi ja F. Florindo Gijón,

–       Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: E. Righini ja F. Dintilhac,

olles 16. detsembri 2004. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1       Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 23. novembri 1993. aasta otsuse 93/724/EÜ, mis käsitleb veininimetuste vastastikuse kaitse ja kontrolli kokkuleppe sõlmimist Euroopa Ühenduse ja Ungari Vabariigi vahel (EÜT L 337, lk 93; edaspidi „EÜ-Ungari veinikokkulepe”) ning komisjoni 29. aprilli 2002. aasta määruse nr 753/2002, milles sätestatakse teatavad nõukogu määruse (EÜ) nr 1493/1999 rakenduseeskirjad veinisektori toodete kirjeldamise, nimetamise, esitlemise ja kaitse osas (EÜT L 118, lk 1; ELT eriväljaanne 03/35, lk 455), kehtivust ja tõlgendamist.

2       Taotlus on esitatud kohtuvaidluses Regione autonoma Friuli-Venezia Giulia (Friuli-Venezia Giulia maakond) ja Agenzia regionale per lo sviluppo rurale (ERSA) (maapiirkondade arendamise regionaalne agentuur) (edaspidi koos „Regione ja ERSA”) v. Ministero delle Politiche Agricole e Forestali (Itaalia põllumajandus- ja metsanduspoliitika ministeerium).

3       Selle kohtuvaidluse esemeks on nõue tühistada 26. septembri 2002. aasta ministri määrus, mis sätestab erandina määruse (EÜ) nr 753/2002 artikli 19 lõike 1 punktist c mitmete nimetatud määruse II lisas loetletud, [määratletud piirkonnas toodetud kvaliteetveinide] etikettidel esineda võivate ja [tüüpilisi] itaalia [geograafilisi tähiseid] sisaldavate veinide nimetuste ja nende sünonüümide kasutamise siseriiklikud tingimused (GURI nr 247, 21.10.2002, lk 3; edaspidi „26. septembri 2002. aasta määrus”), kuna see välistab mõiste „Tocai” kasutamise nimetuses „Tocai friulano” või selle sünonüümis „Tocai italico” teatud Itaalia veinide, eriti määratletud piirkonnas toodetud kvaliteetveinide (edaspidi „mpv-kvaliteetveinid”), kirjeldamiseks ja esitlemiseks pärast üleminekuaega, mis lõpeb 31. märtsil 2007.

 Õiguslik raamistik

 Rahvusvaheline õigus

 Rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsioon

4       23. mai 1969. aasta rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artikli 48 lõikes 1 on sätestatud:

„Riigil on õigus viidata veale lepingus kui temale lepingu kohutuslikkuse kohta antud nõusoleku mittekehtivuse alusele, kui viga puudutab fakti või olukorda, mis selle riigi oletusel olid olemas lepingu sõlmimisel ning kujutasid endast temale lepingu kohustuslikkuse kohta antud nõusoleku olulist alust.”

5       Sama konventsiooni artiklis 59 on sätestatud:

„1.      Leping loetakse lõppenuks, kui tema kõik osalised sõlmivad samas küsimuses järgneva lepingu ja:

a)       järgnevast lepingust tuleneb või on muul viisil kindlaks määratud osaliste kavatsus, et antud küsimust reguleeritaks selle lepinguga; või

b)       järgneva lepingu sätted on niivõrd kokkusobimatud eelneva lepingu sätetega, et neid kahte lepingut ei ole võimalik üheaegselt kohaldada.

[…]”

 Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon

6       4. novembril 1950 Roomas alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) esimese lisaprotokolli artiklis 1 on sätestatud:

„Igal füüsilisel või juriidilisel isikul on õigus oma omandit segamatult kasutada. Kelleltki ei või võtta tema omandit muidu, kui üldistes huvides ja seaduses ette nähtud tingimustel ning rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtteid järgides.

Eelnenud sätted ei piira siiski mingil viisil riigi õigust vajadusel kehtestada seadusi vara üldistes huvides kasutamise kontrollimiseks või maksude, maksete või trahvide tasumise tagamiseks.”

 Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamisleping

7       Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepingu (edaspidi „WTO leping”) lisas 1 C toodud intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide leping (edaspidi „TRIPS-leping”) kiideti Euroopa Ühenduse nimel tema pädevusse kuuluvaid küsimusi puudutavas osas heaks nõukogu 22. detsembri 1994. aasta otsusega 94/800/EÜ (EÜT L 336, lk 1; ELT eriväljaanne 11/21, lk 80).

8       TRIPS-lepingu artikli 1, pealkirjaga „Kohustuste iseloom ja ulatus”, lõikes 2 on ette nähtud:

„Käesolevas lepingus mõistetakse termini „intellektuaalomand” all kõiki intellektuaalomandi kategooriaid, mida käsitletakse II jao osades 1–7.”

9       Selle lepingu artiklid 22–24 on toodud lepingu II jao, milles on kehtestatud „Intellektuaalomandi õiguste kättesaadavust, ulatust ja kasutamist käsitlevad standardid”, 3. osas „Geograafilised tähised”.

10     Nimetatud kokkuleppe artiklis 22, pealkirjaga „Geograafiliste tähiste kaitse”, on sätestatud:

„1.      Geograafiliste tähistena käsitletakse käesolevas lepingus tähiseid, mis näitavad, et kaup on pärit teatud liikme territooriumilt või selle territooriumi teatud piirkonnast või paikkonnast, kui kauba teatud omadus, maine või mõni muu iseloomustav tunnus on olulisel määral seostatav kauba geograafilise päritoluga.

[…]”

11     TRIPS-lepingu artiklis 23, pealkirjaga „Veinide ja kangete alkohoolsete jookide geograafiliste tähiste lisakaitse”, on sätestatud:

„1.      Iga liige näeb ette õiguslikud abinõud, mis võimaldavad huvitatud pooltel takistada geograafilise tähise kasutamist, mis näitab veine veinidena, mis ei pärine antud geograafilise tähisega osutatud kohast, või näitab kangeid alkohoolseid jooke alkohoolsete jookidena, mis ei pärine antud geograafilise tähisega osutatud kohast […].

[…]

3.      Kui veinide geograafilised tähised on homonüümsed, siis tuleb tagada kaitse igale tähisele […]. Iga liige peab piiritlema otstarbekohased tingimused, mille järgi kõnesolevaid homonüümseid tähiseid saab üksteisest eristada, arvestades vajadust tagada asjassepuutuvate tootjate jaoks õiglane režiim ja pidades silmas, et tarbijaid ei viidaks eksitusse.

[…]”

12     Sama lepingu artiklis 24, pealkirjaga „Rahvusvahelised läbirääkimised; erandid”, on ette nähtud:

„1.      Liikmed lepivad kokku alustada läbirääkimisi, et laiendada artiklis 23 toodud teatavate geograafiliste tähiste kaitset. […]

[…]

3.      Käesoleva osa rakendamisel ei või liige nõrgendada geograafilistele tähistele selle liikme territooriumil vahetult enne WTO lepingu jõustumise kuupäeva antud kaitset.

4.      Miski selles osas ei kohusta liiget takistama mõne teise liikme teatud geograafilise tähise jätkuvat ja samalaadset kasutamist, mis seostab veine ja kangeid alkohoolseid jooke tema kodaniku või residendi kaupade või teenustega, kes on kasutanud seda geograafilist tähist pidevalt samade või samaliigiliste kaupade või teenuste puhul selle liikme territooriumil kas a) vähemalt kümme aastat enne 15. aprilli 1994 või b) heauskselt enne nimetatud kuupäeva.

[…]

6.      […] Miski käesolevas osas ei kohusta liiget rakendama selle sätteid mõne teise liikme geograafilise tähise suhtes seoses viinamarjatoodetega, mille puhul mainitud tähis on identne sellise viinamarjasordi tavapärase nimega, mis esineb selle liikme territooriumil WTO lepingu jõustumise kuupäeval.

[…]”

 EÜ-Ungari assotsiatsioonileping

13     Euroopa leping, mis on sõlmitud assotsiatsiooni loomiseks ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Ungari Vabariigi vahel, mis sõlmiti ja kiideti ühenduse nimel heaks nõukogu ja komisjoni 13. detsembri 1993. aasta otsusega 93/742/Euratom, ESTÜ, EÜ (EÜT L 347, lk 1; edaspidi „EÜ-Ungari assotsiatsioonileping”), kirjutati alla 16. detsembril 1991 Brüsselis ning jõustus vastavalt selle artikli 123 teisele lõigule 1. veebruaril 1994.

14     Enne EÜ-Ungari assotsiatsioonilepingu jõustumist sõlmiti ja kiideti ühenduse nimel nõukogu 25. veebruari 1992. aasta otsusega 92/230/EMÜ heaks ühelt poolt Euroopa Majandusühenduse ja Euroopa Söe- ja Teraseühenduse ning teiselt poolt Ungari Vabariigi vahel kaubandust ja kaubandusküsimusi käsitlev vaheleping (EÜT L 116, lk 1; edaspidi „EÜ-Ungari vaheleping”). See leping kirjutati alla 16. detsembril 1991 Brüsselis ja jõustus 25. veebruaril 1992.

 EÜ-Ungari veinikokkulepe

15     EÜ-Ungari veinikokkulepe, mis kirjutati alla 29. novembril 1993 Brüsselis, sõlmiti ja kiideti ühenduse nimel heaks otsusega 93/724 ning jõustus 1. aprillil 1994.

16     Otsuse 93/724 esimeses volituses on sätestatud:

„võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artiklit [133]”. [Siin ja edaspidi on osundatud otsust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes]

17     Selle otsuse esimene ja kolmas põhjendus on sõnastatud järgmiselt:

„arvestades, et: Euroopa Ühenduse ja Ungari Vabariigi vahel sõlmitud veinimetuste vastastikuse kaitse ja kontrolli kokkulepe aitab tõhustada kõlvatu konkurentsi välistamise meetmeid kaubanduses, tagada paremat tarbijakaitset ning edendada veinikaubandust lepingupoolte vahel; seetõttu on soovitav kõnesolev kokkulepe heaks kiita;

[…]

kuna kokkuleppe sätted on otseselt seotud ühise kaubandus- ja põllumajanduspoliitikaga hõlmatud meetmetega, käesoleval juhul ühenduse veinialase regulatsiooniga, tuleb nimetatud kokkulepe kinnitada ühenduse tasandil.”

18     Nimetatud otsuse artiklis 1 on sätestatud:

„Euroopa Ühenduse ja Ungari Vabariigi vaheline veininimetuste vastastikuse kaitse ja kontrolli kokkulepe koos selle juurde kuuluva protokolli, kirjade vahetuse ja deklaratsioonidega kiidetakse ühenduse nimel heaks.

Esimeses lõigus nimetatud dokumentide tekstid on lisatud käesolevale otsusele.”

19     EÜ-Ungari veinikokkuleppe esimeses volituses on sätestatud:

„võttes arvesse 16. detsembril 1991. aastal Brüsselis alla kirjutatud Euroopa lepingut, mis on sõlmitud assotsiatsiooni loomiseks ühenduste ja nende liikmesriikide ning Ungari Vabariigi vahel”. [Siin ja edaspidi on osundatud kokkulepet tsiteeritud mitteametlikus tõlkes]

20     EÜ-Ungari veinikokkuleppe artiklis 1 on sätestatud:

„Pooled lepivad kokku vastastikku kaitsta ja kontrollida ühendusest ja Ungarist pärit veinide nimetusi käesolevas kokkuleppes sätestatud tingimuste alusel.”

21     Selle kokkuleppe artikli 2 lõikes 2 on ette nähtud:

„Käesolevas lepingus, välja arvatud juhul, kui otsustatakse teisiti, kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

–      geograafiline tähis – tähised, sealhulgas päritolunimetus, mida tunnustatakse lepingupoole õigusnormidega selle lepingupoole territooriumilt või territooriumi teatud piirkonnast või paikkonnast pärit veini kirjeldamiseks ja esitlemiseks, kui kauba teatud omadus, maine või mõni muu iseloomustav tunnus on olulisel määral seostatav kauba geograafilise päritoluga,

[…]”

22     Nimetatud kokkuleppe artikli 4 sätete kohaselt:

„1.      Kaitstakse järgmisi nimetusi:

a)      ühendusest pärinevad veinid:

         […]

         –       lisas nimetatud geograafilised tähised ja traditsioonilised erimärked;

b)      Ungarist pärinevad veinid:

         […]

         –       Ungari veinialastes õigusnormides kasutatavad […] ja lisas nimetatud geograafilised tähised ja traditsioonilised erimärked.

[…]

3.      Ühenduses kaitstud Ungari nimetused:

–       on reserveeritud eranditult Ungarist pärit veinidele, mille suhtes neid kohaldatakse,

         ja

–       neid ei või kasutada muul viisil, kui Ungari õigusnormidega ette nähtud tingimustel.

[…]

5.      Homonüümsete või identsete geograafilise tähiste puhul:

a)      kui kaks märget, mis on käesoleva lepingu alusel kaitstud, on homonüümsed või identsed, kaitstakse mõlemat märget, tingimusel et:

–      kõnealust geograafilist nimetust on traditsiooniliselt ja järjepidevalt kasutatud selles geograafilises piirkonnas toodetud veini kirjeldamiseks ja esitlemiseks, millele see nimetus viitab,

–      kõnealuse veini puhul ei ole tarbijates tekitatud vale arusaama, et see vein on pärit teise lepingupoole territooriumilt

[…]

Sellistel juhtudel peavad pooled piiritlema otstarbekohased tingimused, mille järgi kõnesolevaid homonüümseid või identseid tähiseid saab üksteisest eristada, arvestades vajadust tagada asjassepuutuvate tootjate jaoks õiglane režiim ja pidades silmas, et tarbijaid ei viidaks eksitusse.”

23     Nimetus „Tokaj” on toodud EÜ-Ungari veinikokkuleppe lisa („Artiklis 4 osutatud kaitstud veininimetuste nimekiri”) B osa („Ungari Vabariigist pärit veinid”) I jao („Geograafilised tähised”) punktis 3.4 („Tokaj-Hegyalja veinipiirkond”). Selle lisa A osa („Euroopa Ühendusest pärit veinid”) ei sisalda nimetusi „Tocai friulano” ega „Tocai italico”.

24     Euroopa Ühenduse ja Ungari Vabariigi vahelise veininimetuste vastastikuse kaitse ja kontrolli kokkuleppe artikliga 4 seotud kirjade vahetus (EÜT 1993, L 337, lk 169; edaspidi „Tocai kirjade vahetus”), mis kujutab endast ühte otsuse 93/724 artikli 1 esimeses lõigus nimetatud õigusaktidest, jõustus samuti 1. aprillil 1994.

25     Olles viidanud eelkõige EÜ-Ungari veinikokkuleppe artikli 4 lõikele 3, kinnitavad nimetatud kirjadele alla kirjutanud pooled, et:

„1)      Nimetatud kokkuleppe kohaldamine ei saa järgmistel tingimustel takistada mõiste „Tocai” õiguspärast kasutamist teatud Itaalia mpv-kvaliteetveinide kirjeldamiseks ja esitlemiseks kolmeteistaastase üleminekuaja jooksul alates selle kokkuleppe jõustumisest:

see vein peab olema, ilma et see piiraks teatud rangemate ühenduse ning vajaduse korral siseriiklike õigusnormide kohaldamist:

–      valmistatud viinamarjasordist „Tocai friulano”,

–      toodetud täielikult Itaalia Venezia või Friuli piirkonnas korjatud viinamarjadest,

–      kirjeldatud ja esitletud ainult sordi nimega „Tocai friulano” või selle sünonüümiga „Tocai italico” selliselt, et need kaks mõistet esinevad koos, nende vahel ei paikne ühtegi teist sõna ja need esinevad ühesuguses kirjastiilis sama suurusega tähemärkidega, ühel real ning eraldatult geograafilise üksuse nimest, kus vein on valmistatud. Peale selle ei või nende mõistete jaoks kasutatud tähemärkide mõõtmed olla suuremad nimetatud geograafilise üksuse nime tähistamiseks kasutatud tähemärkidest,

–      turustatud väljaspool Ungari territooriumi.

[…]

4)      Mõiste „Tocai” kasutamise võimalus lõpeb, kooskõlas punktis 1 toodud tingimustega, samas punktis toodud üleminekuaja lõppedes, ilma et see piiraks punkti 3 sätete kohaldamist.

[…]” [mitteametlik tõlge]

26     Ühisdeklaratsioonis [EÜ-Ungari veinikokkuleppe] artikli 4 lõike 5 kohta (EÜT 1993, L 337, lk 171; edaspidi „ühisdeklaratsioon homonüümia kohta”), mis kujutab endast samuti ühte otsuse 93/724 artikli 1 esimeses lõigus nimetatud õigusaktidest, on sätestatud:

„Lepingupooled on kinnitanud seoses artikli 4 lõike 5 punktiga a, et nad ei olnud läbirääkimiste ajal teadlikud ühestki erijuhtumist, milles nimetatud sätteid oleks saanud kohaldada.

[…]” [mitteametlik tõlge]

 Ühenduse õigusnormid veinituru ühise korralduse kohta (edaspidi „veinituru ühine korraldus”)

 EÜ-Ungari veinikokkuleppe sõlmimise ajal kehtinud veinituru ühine korraldus

27     Nõukogu 16. märtsi 1987. aasta määruse (EMÜ) nr 822/87 veinituru ühise korralduse kohta (EÜT L 84, lk 1) artiklis 63 on sätestatud:

„1.      Ühenduses turustamiseks võib vastastikuste kokkulepete korral otseselt joomiseks mõeldud ja geograafilise piirkonna järgi kirjeldatud importveine kontrollida ja kaitsta nii, nagu mpv-kvaliteetveinide puhul on sätestatud [määruse nr 338/79 artiklis 15].

2.      Lõiget 1 rakendatakse nende kokkulepete korral asjaomaste kolmandate riikidega, mille läbirääkimised ja sõlmimine toimuvad [EÜ] artiklis [113] sätestatud korras.

3.      Käesoleva artikli üksikasjalikud rakenduseeskirjad võetakse vastu artiklis 83 sätestatud korras.”

28     Nõukogu 16. märtsi 1987. aasta määruse (EMÜ) nr 823/87, milles sätestatakse erinormid määratletud piirkonnas valmistatud kvaliteetveinide suhtes (EÜT L 84, lk 59), muudetud nõukogu 19. juuni 1989. aasta määrusega (EMÜ) nr 2043/89 (EÜT L 202, lk 1; edaspidi „määrus nr 823/87”), artikli 1 lõikes 3 on sätestatud:

„Liikmesriigid edastavad komisjonile mpv-kvaliteetveinide nimekirja, mida nad tunnustanud on, nimetades iga mpv-kvaliteetveini toodangut ja valmistamist reguleerivate siseriiklike sätete üksikasjad.

Komisjon tagab nimetatud nimekirja avaldamise Euroopa Ühenduste Teataja C osas.”

29     Määruse nr 823/87 artikli 4 lõikes 1 on sätestatud:

„Iga liikmesriik koostab nimekirja nendest viinamarjasortidest, mis sobivad iga tema territooriumil toodetava mpv-kvaliteetveini valmistamiseks, […] viinamarjasordid peavad kuuluma määruse (EMÜ) nr 822/87 artiklis 13 nimetatud soovitatud või lubatud kategooriate hulka.”

30     Määruse nr 823/87 artikli 15 lõikes 4 on sätestatud:

„[…]

Liikmesriigid võivad […] lubada lisada määratletud piirkonna nimele valmistusmeetodit või tüüpi käsitlevaid üksikasju või viinamarjasordi või selle sünonüümi nime, ilma et see piiraks teatavat tüüpi mpv-kvaliteetveini käsitlevate ühenduse sätete kohaldamist.

[…]”

31     Nimetus „Tocai friulano” esineb komisjoni 16. detsembri 1981. aasta määruse (EMÜ) nr 3800/81 (EÜT L 381, lk 1), millega määratakse kindlaks viinamarjasortide liigitus, lisa I jaotises, nimelt selle esimese alapealkirja V osas, kui teatud Itaalia provintsides soovitatav või lubatud viinamarjasort.

32     Nõukogu 24. juuli 1989. aasta määruse (EMÜ) nr 2392/89, millega kehtestatakse veinide ja viinamarjavirrete kirjeldamise ja esitlemise üldeeskirjad (EÜT L 232, lk 13), artikli 14 lõikes 1 on sätestatud:

„Artikli 11 lõike 2 punktis n osutatud viinamarjasordi nime võib märgistuses mpv-kvaliteetveini kirjeldamiseks kasutada üksnes juhul kui:

a)      see sort on kantud nimistusse, mille liikmesriigid koostavad vastavalt määruse (EMÜ) nr 823/87 artikli 4 lõikele 1 nende territooriumil toodetud mpv-kvaliteetveinide valmistamiseks sobilike viinamarjasortide kohta;

b)      sordinimi esineb:

–      ühe soovitatud või heakskiidetud sordina asjaomase haldusüksuse jaoks koostatud viinamarjasortide klassifikatsioonis,

–      vajaduse korral koostatavas sünonüümide nimistus. Selles nimistus võib sätestada, et sünonüümi kasutamine on lubatud vaid niisugustes tootmispiirkondades valmistatud mpv-kvaliteetveinide kirjeldamiseks, kus seesugune kasutus on traditsiooniline ja tavapärane;

[…]

e)      selle sordi nimi ei tekita segadust muu mpv-kvaliteetveini või importveini kirjelduses kasutatud määratletud piirkonna või geograafilise üksuse nime suhtes.”

33     Sama määruse artikli 26 lõikes 1 on ette nähtud:

„Niisuguste otseselt joomiseks mõeldud importveinide märgistuses kasutatud kirjeldus, milles on märge geograafilise piirkonna kohta ja mis esinevad koostatavas nimistus, peab sisaldama järgmist teavet:

a)      asjaomases kolmandas riigis asuva geograafilise üksuse nimi vastavalt artiklis 29 sätestatud tingimustele;

[…]

Sellesse nimistusse võivad kuuluda üksnes need importveinid, millest igaühe tootmistingimused on tunnistatud võrdseiks mpv-kvaliteetveinide ja geograafilise päritolu kohast märget kandvate lauaveini tootmistingimustega.”

34     Komisjoni 16. oktoobri 1990. aasta määruse (EMÜ) nr 3201/90, millega kehtestatakse veinide ja viinamarjavirrete kirjeldamise ja esitlemise üksikasjalikud eeskirjad (EÜT L 309, lk 1), artikli 11 lõikes 2 on sätestatud:

„Määruse (EMÜ) nr 2392/89 artikli 26 lõikes 1 osutatud geograafilise piirkonnaga kirjeldatud importveinide loend on esitatud käesoleva määruse II lisas.

Selles nimistus loetletud nimed esitatakse loendis nii, et need oleksid selgesti eristatavad muust kõnealuse importveini etiketile märgitud teabest, eelkõige kohanimedest, millele on osutatud määruse (EMÜ) nr 2392/89 artikli 26 lõike 2 punktis b.”

35     Ungari veinid nimetusega „Tokaj” või „Tokaji” on toodud määruse nr 3201/90 II lisa, pealkirjaga „[…] geograafilise piirkonnaga kirjeldatud importveinide nimistu”, 11. jaotise punktis 5.

36     Nimetatud määruse artikli 12 lõikes 1 on sätestatud:

„Nende veinisortide nimede sünonüümide loend, mida vastavalt määruse (EMÜ) nr 2392/89 artikli 5 lõike 1 punktile b ja artikli 14 lõike 1 punktile b võib kasutada lauaveinide ja mpv-kvaliteetveinide kirjelduses, on esitatud käesoleva määruse III lisas.”

37     Selle III lisa, pealkirjaga „[…] viinamarjasortide sünonüümide loend, mida võib kasutada lauaveinide ja mpv-kvaliteetveinide kirjeldamiseks”, punktis 5 on toodud sort „Tocai friulano” ja selle sünonüüm „Tocai italico ”.

 Põhikohtuasja ajal kehtinud veinituru ühine korraldus

38     Nõukogu 17. mai 1999. aasta määrus (EÜ) nr 1493/1999 veinituru ühise korralduse kohta (EÜT L 179, lk 1; ELT eriväljaanne 03/26, lk 25) on kohaldatav alates 1. augustist 2000.

39     Selle määruse artikli 19 lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid peavad veini valmistamiseks kasutatavad viinamarjasordid liigitama. […]”

40     Teatavate veinitoodete kirjeldamise, nimetamise ja esitusviisi eeskirjad, samuti teatavate üksikasjade, terminite ja mõistete kaitse on toodud nimetatud määruse artiklites 47–53 ning selle VII ja VIII lisas.

41     Määruse nr 1493/1999 artiklis 50 on ette nähtud:

„1.      Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed vältimaks [TRIPS-]lepingu artiklites 23 ja 24 sätestatud tingimustel artikli 1 lõike 2 punktis b osutatud toodetele lisatava geograafilise tähise kasutamist ühenduses nende toodete puhul, mis ei ole pärit kõnealuse geograafilise tähisega tähistatavast kohast […].

2.      Käesolevas artiklis tähendab termin „geograafilised tähised” tunnuseid, millega identifitseeritakse toote päritolu Maailma Kaubandusorganisatsiooni liikmeks oleva kolmanda riigi territooriumilt, või selle territooriumi piirkonnast või alalt, juhul kui teatav toote kvaliteet, maine või muud omadused on omistatavad eelkõige just sellele geograafilisele päritolukohale.

[…]”

42     Sama määruse artikli 52 lõikes 1 on sätestatud:

„Kui liikmesriik kasutab mpv-kvaliteetveini või vajaduse korral niisuguse mpv-kvaliteetveini valmistamiseks mõeldud veini nimetuses määratletud piirkonna nime, ei tohi seda nime kasutada veinisektori toodete tähistamiseks, mis ei ole toodetud selles piirkonnas ja/või toodete tähistamiseks, mille puhul selle nime kasutamine ei ole kooskõlas asjakohaste ühenduse või siseriiklike eeskirjadega. […]

Liikmesriigid võivad teatavate nende poolt kindlaksmääratavate tootmistingimuste puhul lubada lisada määratletud piirkonna nimele valmistusmeetodit või tüüpi käsitlevaid üksikasju või viinamarjasordi või selle sünonüümi nime, ilma et see piiraks teatavat tüüpi mpv-kvaliteetveini käsitlevate ühenduse sätete kohaldamist.

[…]”

43     Määruse nr 1493/1999 VII lisa A osa punktidest 1 ja 2 tuleneb, et mpv-kvaliteetveinide ja kolmandatest riikidest pärit veinide märgistus peab sisaldama teatud kohustuslikke märkeid, millest müüginimetus mpv-kvaliteetveinide puhul koosneb eelkõige kindla piirkonna nimest ning importveinide puhul sõnast „vein”, millele lisatakse päritolumaa nimi ja kui neil on geograafiline tähistus, siis kõnealuse geograafilise üksuse nimi.

44     Sama lisa B osa punktides 1 ja 4 on ette nähtud:

„1.      Ühenduses valmistatud toodete märgistusele võib edaspidi määratletavatel tingimustel lisada järgmisi märkeid:

[…]

b)      geograafilise tähistusega lauaveinide ja mpv-kvaliteetveinide puhul:

         […]

–       ühe või mitme viinamarjasordi nimi,

         […]

4.      Tootjaliikmesriigid võivad oma territooriumil valmistatud veinide suhtes teatavad punktides 1 ja 2 esitatud märked kohustuslikuks muuta, need keelata või piirata nende kasutamist.”

45     Määruse nr 1493/1999 artikli 54 lõikes 4 on sätestatud:

„Liikmesriigid edastavad komisjonile mpv-kvaliteetveinide nimekirja, mida nad tunnustanud on, nimetades iga mpv-kvaliteetveini toodangut ja valmistamist reguleerivate siseriiklike sätete üksikasjad.”

46     Määrus nr 1493/1999 kehtestati määrusega nr 753/2002.

47     Määruse nr 753/2002 artiklis 19, pealkirjaga „Viinamarjasordi märkimine”, on sätestatud:

„1.      Geograafilise tähisega lauaveinide või mpv-kvaliteetveinide valmistamisel kasutatud viinamarjasortide nimed või nende sünonüümid võib märkida asjaomase veini etiketile, tingimusel et:

[…]

c)      sordinimi või mõni selle sünonüüm ei sisalda geograafilist tähist, mida kasutatakse mpv-kvaliteetveini, lauaveini või ühenduse ja kolmandate riikide vahel sõlmitud kokkulepetes loetletud imporditud veinide kirjeldamisel, ja juhul, kui sellele on lisatud mõni muu geograafiline nimetus, on sordinimi või selle sünonüüm etiketile märgitud ilma selle geograafilise nimetuseta;

[…]

2.      Erandina lõike 1 punktist c:

a) võivad sordinimi või selle sünonüümid, mis sisaldavad geograafilist tähist, esineda geograafilise tähisega veini etiketil;

b) võib II lisas loetletud sordinimesid ja nende sünonüüme kasutada käesoleva määruse jõustumise kuupäeval kehtivate siseriiklike ja ühenduse eeskirjade alusel.

3.      Asjaomased liikmesriigid teatavad komisjonile 1. oktoobriks 2002 lõike 2 punktis b osutatud meetmed. Komisjon võtab meetmete avaldamiseks kõik vajalikud sammud.”

48     Selle määruse II lisas, pealkirjaga „Loetelu veinisortidest ja nende sünonüümidest, mis sisaldavad geograafilist tähist ja mis võivad vastavalt artikli 19 lõikele 2 esineda veinide etikettidel”, on Itaalia juures toodud nimetus „Tocai Friulano, Tocai italico”. Selle nimetusega seotud joonealuses märkuses on sätestatud: „[n]ime „Tocai friulano” ja selle sünonüümi „Tocai italico” võib kasutada üleminekuajal kuni 31. märtsini 2007”.

49     Nimetatud lisa vastavat punkti ei ole muudetud komisjoni 9. augusti 2004. aasta määrusega (EÜ) nr 1429/2004, millega muudetakse määrust nr 753/2002 (EÜT L 263, lk 11; ELT eriväljaanne 03/35, lk 455).

 Itaalia õigusnormid

50     26. septembri 2002. aasta määruse artikli 1 lõikes 1 on sätestatud:

„Geograafilist tähist sisaldavate viinamarjasortide ja nende sünonüümide, mis võivad esineda [mpv-kvaliteetveinide] ja tüüpilise geograafilise tähisega Itaalia veinide märgistusel, määruse (EÜ) nr 753/2002 artikli 19 lõike 1 punktist c erinevad siseriiklikud kasutamistingimused on kehtestatud I lisas, mis kujutab endast käesoleva määruse lahutamatut osa ja milles on loetletud nimetatud määruse (EÜ) nr 753/2002 II lisas toodud Itaaliaga seotud viinamarjasortide nimed ja nende sünonüümid.”

51     Nimetus „Tocai friulano või Tocai italico” on toodud 26. septembri 2002. aasta määruse I lisas pealkirja all „Viinamarjasortide nimetused või nende sünonüümid”, mis vastab pealkirja all „Erandi ulatus (haldusterritoorium ja/või eriline [mpv-kvaliteetvein] ja/või [tüüpilise geograafiline tähisega veinid])” järgnevale kirjeldusele:

„Teatud Friuli-Venezia Giulia ja Venezia piirkondade [mpv-kvaliteetveinide kohta] üleminekuajal, mis lõpeb [Euroopa Liidu] ja Ungari Vabariigi vahelise kokkuleppe kohaselt 31. märtsil 2007.”

 Põhikohtuasja asjaolud ja eelotsuse küsimused

52     Oma otsuses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Regione ja ERSA kritiseerivad ebaõiglust, mis tuleneb sellest, et 106 veininimetuse hulgas, millele kohaldatakse määruse nr 753/2002 artikli 19 lõike 1 punkti c erandit, on ajaliselt piiratud ainult „Tocai friulano” või „Tocai italico” ja prantsuse nimetuse „Tokay Pinot gris” jaoks ette nähtud erandid.

53     Nimetatud kohus viitab seejärel Regione ja ERSA argumentidele, millega tahetakse näidata nimetuse „Tocai friulano” tähtsust, mis seondub selle ajaloolise päritoluga.

54     Väidetavalt on tegemist Collio goriziano paikkonnas (Friuli-Venezia Giulia maakond) ammusest ajast kasvatatud iidse viinamarjasordiga. See on mõeldud valge kuiva veini tootmiseks, mis ei ole pikaajaliseks hoidmiseks kohane.

55     Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et Regione ja ERSA esitasid neid põhjendusi arvestades järgmised väited:

–       võimupiiride ületamine põhjenduste puudumise ja vastuolu tõttu seoses asjaoluga, et Itaalia ametiasutused küsisid komisjonilt ajaliselt piiramata erandit, kuid kiitsid seejärel 26. septembri 2002. aasta määruse koos selles ette nähtud ajalise piiranguga heaks;

–       võimupiiride ületamine ilmse ebaõigluse ja ühenduse kodanike võrdse väärikuse põhimõtte rikkumise tõttu seoses asjaoluga, et diskrimineerimine Itaalia tootjate suhtes on täiesti põhjendamata;

–       õigusvastasus, mis tuleneb kaudselt EÜ-Ungari veinikokkulepe – õigusakti, mis on õigusvastase piirangu aluseks – õigusvastasusest, kuna nimetatud kokkulepe, mis on heaks kiidetud otsusega 93/724, on samuti õigusvastane, kuna:

–       need kaks homonüümse nimetusega toodet on täiesti erinevad, sest Ungari vein on magus;

–       need kaks kogukonda kasutavad sama nimetust iidsetest aegadest alates;

–       EÜ-Ungari veinikokkuleppe ja 1891. aasta Madridi kokkuleppe alusel oleks õiguspärane selle homonüümia kaotamine piirkonna või viinamarjasordi nime lisamisega;

–       kuna Ungari Vabariik liitub Euroopa Ühendusega, peab EÜ-Ungari veinikokkulepe selle edaspidise kehtivuse tagamiseks vastama WTO lepingus toodud põhimõtetele, eelkõige TRIPS-lepingu artiklitele 22–24, mis käsitlevad eksitavaid geograafilisi tähiseid;

–       EÜ-Ungari veinikokkulepe on vastuolus rahvusvahelise õiguse põhimõtetega, kuna asjaomase nimetuse kasutamise ajalise piirangu sätestamine kirjade vahetuses (s.o Tocai kirjade vahetuses), mitte aga nimetatud kokkuleppe tekstis, rikub rahvusvahelise tavaõiguse norme ning põhineb asjaomase homonüümia osas tegelikkuse ekslikul kujutamisel;

–       EIÕK lisaprotokolli artikli 1, samuti 7. detsembril 2000 Nice’is välja kuulutatud Euroopa põhiõiguste harta (ELT 2000, C 364, lk 1, edaspidi „põhiõiguste harta”) artikli 17 rikkumine selles osas, milles neist sätetest tuleneb, et intellektuaalomand on kaitstud, et kelleltki ei või võtta tema omandit muidu, kui üldistes huvides, proportsionaalsuse ja õiglase hüvitamise põhimõtteid järgides ning omandiõiguse kitsendamine peab toimuma igal juhul seaduses ette nähtud tingimustel.

56     Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib peale selle, et 26. septembri 2002. aasta määruses ei võtnud siseriiklikud ametiasutused üle määruses nr 753/2002 ja selle II lisas ette nähtud sätet, milles nimetuse „Tocai friulano” kasutamine on ajaliselt piiratud, vaid täpsustasid lihtsalt, et see piirang tuleneb ühenduse ja Ungari Vabariigi vahelisest kokkuleppest.

57     Nimetatud kohtu arvates tundub seega iseenesestmõistetav, et põhikohtuasjas välja toodud kahju, s.o võimatus kasutada nimetust „Tocai friulano” või „Tocai italico” pärast 31. märtsi 2007, tuleneb otseselt kahest ühenduse õigusallikast, s.o otsusest 93/724 ja määrusest nr 753/2002.

58     Leides neis tingimustes, et põhikohtuasja vaidluse lahendamiseks on vaja vastata teatud ühenduse õigust puudutavatele küsimustele, otsustas Tribunale amministrativo regionale del Lazio kohtumenetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgnevad eelotsuse küsimused:

„1.      Kas 16. detsembril 1991 ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Ungari Vabariigi vahel assotsiatsiooni loomiseks sõlmitud Euroopa leping […] kujutab endast kehtivat ja piisavat õiguslikku alust Euroopa Ühendusele pädevuse andmiseks 29. novembril 1993 sõlmitud veininimetuste vastastikuse kaitse ja kontrolli kokkuleppe sõlmimiseks Euroopa Ühenduse ja Ungari Vabariigi vahel […]; see küsimus tekib samuti seoses ühisdeklaratsiooni nr 13 artikli 65 lõike 1 ja 1991. aasta Euroopa lepingu XIII lisa (punktid 3, 4 ja 5) sätetega, mis käsitlevad suveräänsuse ja pädevuse võimalikku jätmist igale riigile seoses nende toiduainetele, sh veinitoodetele siseriiklike geograafiliste nimetuste andmisega, välistades selles valdkonnas igasuguse suveräänsuse ja pädevuse üleandmise Euroopa Ühendusele?

2.      Kas Euroopa Ühenduse ja Ungari Vabariigi vaheline veinimetuste vastastikuse kaitse ja kontrolli kokkulepe […], mis korraldab geograafiliste nimetuste kaitset tööstus- ja kaubandusomandi valdkonnas, on EÜ ainupädevust käsitleva Euroopa Ühenduste Kohtu arvamuse 1/94 sätteid silmas pidades tühine ja ühenduse õiguskorras kohaldamatu, kuna üksikud Euroopa Ühenduse liikmesriigi ei ole seda kokkulepet eraldi ratifitseeritud?

3.      Juhul, kui ühenduse 1993. aasta kokkulepet […] tuleb tervikuna pidada õiguspäraseks ja kohaldatavaks, kas siis saab leida, et selle kokkuleppe sõlmimisega seonduvast (ja sellele lisatud) poolte kirjade vahetusest tulenev keeld kasutada Itaalias nimetust „Tocai” pärast 2007. aastat on tühine ja kohaldamatu, kuna see on vastuolus samas 1993. aasta kokkuleppes sätestatud homonüümsete nimetuste korraga (vt artikli 4 lõige 5 ja kokkuleppe lisaprotokoll)?

4.      Kas 1993. aasta kokkuleppele […] lisatud teine ühisdeklaratsioon, mille kohaselt pooled ei olnud läbirääkimiste ajal teadlikud Euroopa ja Ungari veinide homonüümsete nimetuste olemasolust, kujutab tegelikkust ilmselgelt ekslikult (arvestades, et juba sajandeid olemas olnud ja kooseksisteerinud Itaalia ja Ungari veinide nimetusi „Tocai” tunnustati ametlikult 1948. aastal Ungari Vabariigi ja Itaalia Vabariigi vahel sõlmitud kokkuleppes ning toodi hiljuti ühenduse õiguse reguleerimisalasse), mis toob lepingute õiguse Viini konventsiooni artikli 48 alusel kaasa 1993. aasta kokkuleppe tühisuse selles osas, millest tuleneb keeld kasutada Itaalias nimetust Tocai?

5.      Kas intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingut [TRIPS-leping] […], mis sõlmiti Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) egiidi all ja jõustus 1. jaanuaril 1996, seega pärast ühenduse 1993. aasta kokkuleppe […] jõustumist, saab lepingute õiguse Viini konventsiooni artiklit 59 arvestades tõlgendada selliselt, et nimetatud sätete vahelise vastuolu korral kohaldatakse TRIPS-lepingu veinide homonüümsete nimetuste alaseid sätteid ühenduse 1993. aasta kokkuleppe sätete asemel, kui kahe lepingu pooled on samad?

6.      Kas 1. jaanuaril 1996 jõustunud Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepingu [lisa 1 C II jao 3. osas] toodud TRIPS[-lepingu] artikleid 22‑24 tuleb tõlgendada nii, et kahes TRIPS[-lepingu] osalisriigis toodetud veinide homonüümsete nimetuste korral (nii sel juhul, kui homonüümia puudutab kahes lepingu osalisriigis kasutatud kahte geograafilist nimetust, kui ka siis, kui see puudutab ühe osalisriigi geograafilist nimetust ja teises osalisriigis traditsiooniliselt kasvatatud viinamarjasordi homonüümset nimetust) võib neid kahte nimetust tulevikus edasi kasutada eeldusel, et vastavad tootjad on neid minevikus kasutanud kas heauskselt või vähemalt kümme aastat järjest enne 15. aprilli 1994 (TRIPS[-lepingu] artikli 24 lõige 4) ja iga nimetus märgib selgelt riiki või piirkonda või kaitstud veini päritolupiirkonda, et tarbijat mitte eksitada?

7.      Kas omandiõigus, mis on sätestatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni esimese lisaprotokolli […] artiklis 1, mis on üle võetud 7. [detsembril] 2000 Nice’is välja kuulutatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 17, hõlmab samuti intellektuaalomandit veinide päritolunimetustele ja selle kasutamist, ja kas seetõttu Euroopa Ühenduse ja Ungari Vabariigi vahel sõlmitud veinimetuste vastastikuse kaitse ja kontrolli kokkuleppele […] lisatud kirjade vahetuses ette nähtud, kuid selle kokkuleppe põhiosasse üle võtmata jäetud sätete kohaldamine, mille kohaselt Friuli veinitootjad ei saa kasutada nimetust „Tocai friulano”, on vastuolus omandiõiguse kaitsega, arvestades eelkõige igasuguse hüvituse puudumist omandiõigusest ilma jäetud Friuli veinitootjate kasuks, omandi võtmist õigustava üldise huvi puudumist ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist?

8.      Kas Euroopa Ühenduse ja Ungari Vabariigi vahel sõlmitud veinimetuste vastastikuse kaitse ja kontrolli kokkuleppes […] ja/või sellele lisatud kirjade vahetuses toodud ühenduse õigusnormide õigusvastasuse tuvastamise korral eelnevates küsimustes viidatud juhtudel tuleb leida, et määruse […] nr 753/2002 […] sätted, mille kohaselt nimetuse „Tocai friulano” kasutamine lõpeb pärast 31. märtsi 2007 (artikli 19 lõige 2), on tühised või vähemalt kohaldamatud?”

59     Regione ja ERSA palusid taotluses, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 11. märtsil 2005, et Euroopa Kohus lubaks enne oma otsuse tegemist käesoleva asja kõikidel pooltel esitada märkusi selles taotluses esitatud teatud uute asjaolude kohta. Need uued asjaolud puudutasid äsja ühenduse poolt sõlmitud uusi kokkuleppeid Austraalia ja Ameerika Ühendriikidega, mis lubasid vastavalt TRIPS-lepingu artikli 24 lõikele 6 jätkata nende riikide tootjatel nimetuse „Tokay” kasutamist nende siseriiklikel turgudel ning kolmandatel turgudel.

60     Seoses sellega tuleb märkida, et Euroopa Kohus võib omal algatusel või kohtujuristi ettepanekul või lisaks ka poolte taotlusel kodukorra artikli 61 kohaselt määrusega suulise menetluse uuendada, kui ta leiab, et tal ei ole piisavalt informatsiooni või kui asja lahendamisel tuleks tugineda argumendile, mille üle pooled ei ole vaielnud (vt eelkõige 18. juuni 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑299/99: Philips, EKL 2002, lk I-5475, punkt 20).

61     Euroopa Kohus leiab, et käesolevas asjas puudub vajadus määrata 16. detsembril 2004 lõppenud suulise menetluse uuendamine, kuna tema käsutuses on kogu põhikohtuasjas esitatud küsimustele vastamiseks vajalik informatsioon.

62     Järelikult tuleb Regione ja ERSA taotlus tagasi lükata.

 Eelotsuse küsimused

 Esimene küsimus

63     Oma esimese küsimusega tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas EÜ-Ungari assotsiatsioonileping saab olla otsuse 93/724, millega ühendus sõlmis EÜ-Ungari veinikokkuleppe, kohaseks õiguslikuks aluseks.

64     See küsimus põhineb eeldusel, et EÜ-Ungari assotsiatsioonileping kujutab endast õiguslikku alust, mis annab ühendusele pädevuse sõlmida EÜ-Ungari veinikokkulepe. Tundub, et see eeldus tuleneb EÜ-Ungari veinikokkuleppe esimesest viitest EÜ-Ungari assotsiatsioonilepingule.

65     Nagu nõukogu ja komisjon on õigesti märkinud, ei saa seda eeldust kinnitada.

66     Tegelikult on EÜ-Ungari assotsiatsioonilepingule viitamise eesmärk määratleda EÜ-Ungari veinikokkuleppe poliitiline kontekst. Seda ei tule mõista nii, et see sätestab ühenduse õiguse normid, mille alusel ühendus sõlmis nimetatud kokkuleppe.

67     EÜ-Ungari veinikokkuleppe sõlmimiseks vajalik õiguslik alus on seevastu mainitud otsuse 93/724 esimeses viites, millega see kokkulepe sõlmiti ja ühenduse nimel heaks kiideti.

68     Tegelikult tuleneb nimetatud viitest selgelt, et see õiguslik alus on EÜ artikkel 133, mis annab ühendusele ühise kaubanduspoliitika alase pädevuse.

69     Küsimus, kas nõukogu selliselt sätestatud õiguslik alus on kohane, kuulub teise eelotsuse küsimuse valdkonda ning leiab järelikult käsitlemist selle raames.

70     Eespool esitatud põhjendusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et EÜ-Ungari assotsiatsioonileping ei ole otsuse 93/724, millega sõlmiti EÜ-Ungari veinikokkulepe, õiguslik alus.

 Teine küsimus

71     Oma teise küsimusega tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas EÜ artikkel 133, mis sätestab ühenduse ühise kaubanduspoliitika alase pädevuse, on kohane õiguslik alus EÜ-Ungari veinikokkuleppe sõlmimiseks ühenduse poolt üksi, arvestades asjaolu, et EÜ-Ungari veinikokkulepe sätestab tööstus- ja kaubandusomandi valdkonda kuuluvate geograafiliste nimetuste kaitse korra.

72     Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt peab ühenduse õigusakti õigusliku aluse valik põhinema kohtulikult kontrollitavatel objektiivsetel teguritel, mille hulka kuuluvad eelkõige õigusakti eesmärk ja sisu (vt eelkõige 19. septembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C-336/00: Huber, EKL 2002, lk I-7699, punkt 30).

73     Otsuse 93/724 esimesest viitest tuleneb, et nõukogu luges EÜ-Ungari veinikokkuleppe sõlmimise õiguslikuks aluseks konkreetselt EÜ artiklit 133.

74     Peale selle nähtub kõnealuse otsuse kolmandast põhjendusest, et kuna nimetatud kokkuleppe sätted on otseselt seotud ühise kaubandus- ja põllumajanduspoliitikaga hõlmatud meetmetega, nimetatud juhul ühenduse veinialase regulatsiooniga, leidis nõukogu, et nimetatud kokkulepe tuleb kinnitada ühenduse tasandil.

75     Euroopa Kohtu praktika kohaselt kuulub ühenduse õigusakt EÜ artiklis 133 ette nähtud ühise kaubanduspoliitika alase ainupädevuse valdkonda ainult siis, kui see käsitleb spetsiifiliselt rahvusvahelist kaubavahetust selliselt, et see on mõeldud edendama, kergendama või reguleerima olulisel määral kaubavahetust ning sellel on otsene ja vahetu mõju kaubandusele või asjaomaste toodete kaubavahetusele (vt 15. novembri 1994. aasta arvamus 1/94, EKL 1994, lk I-5267, punkt 57, 6. detsembri 2001. aasta arvamus 2/00, EKL 2001, lk I‑9713, punkt 40, ning 12. detsembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C-281/01: komisjon v. nõukogu, EKL 2002, lk I-12049, punktid 40 ja 41).

76     Käesolevas asjas tekib lisaks küsimus, kas EÜ-Ungari veinikokkulepe kuulub ühenduse ühise kaubanduspoliitika alasesse ainupädevusse või, nagu on väitnud Regione ja ERSA ning Itaalia valitsus, intellektuaalomandi õiguste kaitse valdkonda, milles ühendusel ja liikmesriikidel on jagatud pädevus.

77     Seoses sellega tuleb meelde tuletada ajaliselt kohaldatavat ühenduse regulatsiooni raamistikku, milleks on EÜ-Ungari veinikokkulepe sõlmimise ajal kehtinud veinituru ühine korraldus.

78     Määruse nr 822/87 artiklis 63 on tegelikult ette nähtud, et ühenduses turustamiseks võib vastastikuste kokkulepete korral otseselt joomiseks mõeldud ja geograafilise piirkonna järgi kirjeldatud importveine kontrollida ja kaitsta nii, nagu mpv-kvaliteetveinide puhul on sätestatud, ning et seda sätet rakendatakse nende kokkulepete korral asjaomaste kolmandate riikidega, mille läbirääkimised ja sõlmimine toimuvad EÜ artiklis 133 sätestatud korras.

79     EÜ-Ungari veinikokkulepe kujutab endast ilmselgelt määruse nr 822/87 artiklis 63 ette nähtud kokkulepet.

80     Selliste kokkulepete peamine eesmärk on edendada kaubandust lepingupoolte vahel, soodustades vastastikku ühelt poolt asjaomastest kolmandatest riikidest pärit veinide turustamist, tagades neile veinidele ühendusest pärit mpv-kvaliteetveinide suhtes ette nähtud kaitsega sarnane kaitse, ning teiselt poolt ühendusest pärit veinide turustamist neis kolmandates riikides.

81     Need kokkulepped tagavad täpsemalt ühenduse turul ja asjaomaste kolmandate riikide turul veinide turustamiseks kasutatud märgistuses mainitud teatud geograafiliste tähiste vastastikuse kaitse. Järelikult on tegemist õigusvahendiga, millel on otsene mõju veinikaubandusele (vt selle kohta eespool viidatud otsus kohtuasjas komisjon v. nõukogu, punkt 40).

82     Neid asjaolusid arvestades tuleb järeldada, et sellised kokkulepped vastavad nendele kriteeriumitele, mis peavad olema täidetud käesoleva kohtuotsuse punktis 75 esitatud kohtupraktika kohaselt ühenduse õigusakti kuulumiseks EÜ artiklis 133 ette nähtud ühise kaubanduspoliitika alase ainupädevuse valdkonda.

83     Järelikult tuleb teisele küsimusele vastata, et EÜ artikkel 133, millele viitab otsuse 93/724 preambul, on kohane õiguslik alus EÜ‑Ungari veinikokkuleppe sõlmimiseks ühenduse poolt üksi.

 Kolmas küsimus

84     Oma kolmanda eelotsuse küsimusega tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas juhul, kui EÜ-Ungari veinikokkulepet tuleb tervikuna lugeda õiguspäraseks ja kohaldatavaks, saab leida, et keeld kasutada Itaalias nimetust „Tocai” pärast 31. märtsi 2007, mis tuleneb Tocai kirjade vahetusest, on tühine ja kohaldamatu, kuna see on vastuolus nimetatud kokkuleppe artikli 4 lõikes 5 ette nähtud homonüümsete nimetuste korraga.

85     Seda küsimust tuleb mõista Regione ja ERSA argumente silmas pidades, mille kohaselt esineb vastuolu EÜ-Ungari veinikokkuleppe artikli 4 lõikes 5 ette nähtud homonüümsete nimetuste korra ja Tocai kirjade vahetusest tuleneva keelu vahel kasutada mõistet „Tocai” nimetuses „Tocai friulano” või „Tocai italico” teatud Itaalia mpv-kvaliteetveinide kirjeldamiseks ja esitlemiseks pärast üleminekuaega, mis lõpeb 31. märtsil 2007.

86     See vastuolu tuleneb faktilisest asjaolust, et Tocai kirjade vahetuses eelistati ungari nimetust „Tokaj” itaalia homonüümse nimetuse „Tocai” kahjuks, samas kui EÜ‑Ungari kokkuleppe – s.o põhikokkuleppe, millega sellele lisatud akt nagu Tocai kirjade vahetus ei tohi olla vastuolus – artikli 4 lõikes 5 ette nähtud homonüümsete nimetuste kord peab põhinema normil, mis tagab iga nimetuse kooseksisteerimise, tingimusel et need ei ole eksitavad.

87     Seoses sellega tuleb märkida, et selline vastuolu saab esineda ainult siis, kui tuntud homonüümsed nimetused EÜ‑Ungari kokkuleppe artikli 4 lõike 5 tähenduses kujutavad igaüks endast nimetatud kokkuleppe alusel kaitstud geograafilist tähist.

88     Selle kokkuleppe artikli 4 lõike 1 punktist a tuleneb, et ühendusest pärinevate veinide puhul on nimetatud kokkuleppega kaitstud geograafilised tähised loetletud selle lisa A osas pealkirjaga „Euroopa Ühendusest pärit veinid”.

89     Niisiis, erinevalt ungari nimetusest „Tokaj”, mis on toodud nimetatud lisa B osas, milles on nimetatud EÜ-Ungari veinikokkuleppe artikli 4 lõike 1 punkti b kohaselt kaitstud Ungari Vabariigist pärit veinidega seotud geograafilised tähised, on nimetused „Tocai friulano” ja „Tocai italico” toodud selle lisa A osas, mis käsitleb ühendusest pärit veinidele.

90     Viimati mainitud nimetusi ei saa peale selle igal juhul kvalifitseerida geograafiliste tähistena EÜ-Ungari veinikokkuleppe tähenduses.

91     Tegelikult on nimetatud kokkuleppe artikli 2 lõike 2 sätete kohaselt „tähis” määratletud kui „tähised, sealhulgas „päritolunimetus”, mida tunnustatakse lepingupoole õigusnormidega selle lepingupoole territooriumilt või territooriumi teatud piirkonnast või paikkonnast pärit veini kirjeldamiseks ja esitlemiseks, kui kauba teatud omadus, maine või mõni muu iseloomustav tunnus on olulisel määral seostatav kauba geograafilise päritoluga.”

92     Niisiis, mis puutub asjaomasesse EÜ-Ungari veinikokkuleppe sõlmimise ajal ühenduses kehtivasse regulatsiooni, siis nimetused „Tocai friulano” ja „Tocai italico” ei kujutanud endast geograafilist tähist, vaid viinamarjasordi nime või viinamarjasorti, mida peetakse Itaalias sobivaks teatud mpv-kvaliteetveinide tootmiseks selle liikmesriigi territooriumil.

93     Tegelikult on vaieldamatu, et nimetus „Tocai friulano” on toodud määruse nr 3800/81 lisa 1. jaotises kui soovitatav ehk teatud Itaalia piirkondades lubatud viinamarjasort, samuti määruse nr 3201/90 III lisa punktis 5 kui viinamarjasordi „Tocai italico” sünonüüm, mida võib kasutada teatud itaalia mpv-kvaliteetveinide kirjeldamiseks.

94     Seevastu Ungari veinid nimetusega „Tokaj” või „Tokaji” on toodud määruse nr 3201/90 II lisa, pealkirjaga „[…] geograafilise piirkonnaga kirjeldatud importveinide nimistu”, 11. jaotise punktis 5.

95     Regione ja ERSA ning Itaalia valitsus väidavad, et vastavalt ühenduse õiguslikule regulatsioonile oli enne ja on ka praegu ette nähtud, et teatud Itaalia mpv-kvaliteetveinide kirjeldamiseks ja esitlemiseks Itaalias on teatud erikasutuse loetelus täpsustatud tingimustest kinni pidamise korral lisaks asjaomastele geograafilistele tähistele nagu „Collio goriziano”, „Collio”, „Isonzo del Friuli” ja „Isonzo” märgitud viinamarjasort „Tocai friulano” või selle sünonüüm „Tocai italico”, millest need veinid on valmistatud.

96     Igal juhul ei nähtu ühestki Euroopa Kohtule esitatud tõendist, et nimetatud liikmesriigi valiku tulemuseks lubada sellist kombinatsiooni oleks see, et nimetatud kombinatsioonist tekkiv sõnastus kujutaks endast sellist geograafilist tähist, milles selle koostisosaks olevad nimetused „Tocai friulano” ja „Tocai italico” ei tähistaks enam viinamarjasorti, vaid need oleks geograafilised tähised.

97     Vastupidiselt viitele nimetustele „Tocai friulano” ja „Tocai italico” määruse nr 753/2002 II lisas nähtub, et isegi põhikohtuasja ajal kohaldatavas ühenduse õiguslikus regulatsioonis vastasid need nimetused veel ühele viinamarjasordile, mida sai selle määruse artikli 19 lõike 2 punkti b ja lõike 3 kohaselt kasutada asjaomaste Itaalia mpv-kvaliteetveinide märgistamiseks. Järelikult ei ole tegemist viinamarjasordi või ühe selle sünonüümi nimega, mis sisaldab geograafilist tähist nimetatud määruse artikli 19 lõike 2 punkti a tähenduses.

98     Eespool esitatud põhjendusi arvestades tuleb kolmandale küsimusele vastata, et keeld kasutada Itaalias nimetust „Tocai” pärast 31. märtsi 2007, mis tuleneb Tocai kirjade vahetusest, ei ole vastuolus EÜ-Ungari veinikokkuleppe artikli 4 lõikes 5 ette nähtud homonüümsete nimetuste korraga.

 Neljas küsimus

99     Oma neljanda küsimusega tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas homonüümia ühisdeklaratsioonis on tegelikkust kujutatud ilmselgelt ekslikult seeläbi, et selle esimeses lõigus on sätestatud, et pooled on EÜ-Ungari veinikokkuleppe artikli 4 lõike 5 punkti a kohta kinnitanud, et nad ei olnud läbirääkimiste ajal teadlikud ühestki erijuhtumist, kus nimetatud sätteid oleks saanud kohaldada, mis toob lepingute õiguse Viini konventsiooni artikli 48 alusel kaasa nimetatud kokkuleppe tühisuse selles osas, millest tuleneb keeld kasutada Itaalias nimetust „Tocai” pärast 31. märtsi 2007.

100   Seda küsimust tuleb mõista Regione ja ERSA argumente silmas pidades, mille kohaselt paistab kõiki tõendeid arvestades kaheldamatu, et homonüümia ühisdeklaratsioon on eksliku iseloomuga, kuna ühendus ja Ungari Vabariik ei oleks tohtinud jätta tähelepanuta homonüümiat Itaalia kuiva veini nimetuse „Tocai” ja Ungari dessertveini nimetuse „Tokaj” vahel.

101   Niisiis, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 84–97, ei kujuta itaalia nimetus „Tocai friulano” ja selle sünonüüm „Tocai italico” endast EÜ-Ungari veinikokkuleppe tähenduses kaitstud geograafilist tähist, nii et nimetatud kokkuleppe artikli 4 lõike 5 punkti a sätted homonüümia kohta ei ole kohaldatavad selleks, et lahendada võimalik homonüümia või identsuse juhtum selle nimetuse ja ungari nimetuse „Tokaj” vahel, mis kujutab endast sama kokkuleppe alusel kaitstavat geograafilist tähist, nagu on selgitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 89.

102   Järelikult tuleb neljandale küsimusele vastata, et homonüümia ühisdeklaratsioonis ei ole tegelikkust ilmselgelt ekslikult kujutatud selles osas, milles selle esimeses lõigus on sätestatud, et pooled kinnitavad seoses EÜ-Ungari veinikokkuleppe artikli 4 lõike 5 punktiga a, et nad ei olnud läbirääkimiste ajal teadlikud ühestki erijuhtumist, kus oleks saanud kohaldada nimetatud sätteid.

 Kuues küsimus

103   Oma kuuenda küsimusega, mida tuleb käsitleda enne viiendat küsimust, tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas TRIPS-lepingu artikleid 22‑24 tuleb tõlgendada nii, et geograafiliste tähiste vahelise või geograafilise tähise ja viinamarjasordi nimetust kandva nimetuse vahelise homonüümia korral võib neid kahte nimetust tulevikus edasi kasutada eeldusel, et vastavad tootjad on neid minevikus kasutanud kas heauskselt või vähemalt kümme aastat järjest enne 15. aprilli 1994 ja iga nimetus märgib selgelt riiki, piirkonda või kaitstud veini päritolupiirkonda, et tarbijat mitte eksitada.

104   Regione ja ERSA ning Itaalia valitsus väidavad, et TRIPS-lepingu artiklid 22–24 kohustavad ühendust kui WTO liiget kaitsma iga homonüümset geograafilist tähist, seda ka geograafilise tähise ja viinamarjasordi nimetuse vahelise homonüümia korral, ja järelikult takistavad need artiklid nimetuse „Tocai friulano” kaitse kaotamist.

105   Need argumendid tuleb tagasi lükata, arvestades TRIPS-lepingu eespool nimetatud asjakohaseid sätteid.

106   Esiteks on TRIPS-lepingu artikli 23 lõikes 3 sätestatud eelkõige, et juhul kui veinide geograafilised tähised on homonüümsed, peab iga WTO liige piiritlema otstarbekohased tingimused, mille järgi kõnealuseid homonüümseid tähiseid saab üksteisest eristada, arvestades vajadust tagada asjassepuutuvate tootjate jaoks õiglane režiim ja pidades silmas, et tarbijaid ei viidaks eksitusse.

107   TRIPS-lepingu artikli 22 lõike 1 kohaselt käsitletakse „geograafiliste tähistena” tähiseid, mis näitavad, et kaup on pärit teatud WTO liikme territooriumilt või selle territooriumi teatud piirkonnast või paikkonnast, kui kauba teatud omadus, maine või mõni muu iseloomustav tunnus on olulisel määral seostatav kauba geograafilise päritoluga.

108   Niisiis, nagu käesoleva otsuse punktides 88–97 on juba leitud, vastavad itaalia nimetused „Tocai friulano” ja „Tocai italico”, erinevalt ungari nimetusest „Tokaj”, ühele viinamarjasordile, aga ei kujuta endast geograafilist tähist EÜ‑Ungari veinikokkuleppe tähenduses. Arvestades asjaolu, et viimati nimetatud kokkuleppes määratletud geograafilise tähise mõiste on sisuliselt sama, mis esineb TRIPS-lepingu artikli 22 lõikes 1, tuleb TRIPS-lepingu raamistikus asuda samale seisukohale.

109   Järelikult ei ole TRIPS-lepingu artikli 23 lõige 3 põhikohtuasjas kohaldatav, kuna see ei puuduta kahe geograafilise tähise vahelist homonüümiat.

110   Teiseks on TRIPS-lepingu artikli 24 lõikes 4 ette nähtud, et miski selle lepingu 3. osas ei kohusta WTO liiget takistama mõne teise liikme teatud geograafilise tähise jätkuvat ja samalaadset kasutamist, mis seostab veine ja kangeid alkohoolseid jooke tema kodaniku või residendi kaupade või teenustega, kes on kasutanud seda geograafilist tähist pidevalt samade või samaliigiliste kaupade või teenuste puhul selle liikme territooriumil kas vähemalt kümme aastat enne 15. aprilli 1994 või heauskselt enne nimetatud kuupäeva.

111   Sellest sättest tuleneb selgelt, et kui ühendus ei ole kohustatud takistama mõne teise WTO liikme teatud geograafilise tähise jätkuvat ja samalaadset kasutamist, mis seostab veine ja kangeid alkohoolseid jooke liikmesriigi kodaniku või selle liikmesriigi residendiga TRIPS-lepingu artikli 24 lõike 4 tähenduses, ei ole selline keeld nimetatud sättega vastuolus.

112   Teisisõnu tuleb eespool nimetatud artikli 24 lõiget 4 tõlgendada nii, et selles on kehtestatud tingimustel sätestatud võimalus ja mitte kohustus leppida kokku iga homonüümse nimetuse kaitses.

113   Kolmandaks, mis puutub TRIPS-lepingu artikli 24 lõikesse 6, siis see säte lubab ühendusel kui WTO liikmel kohaldada nimetatud kokkuleppe sätteid kõikide teiste WTO liikmete nende viinamarjatoodete geograafiline tähiste suhtes, mille asjakohane tähis on identne ühe liikmesriigi territooriumil WTO asutamislepingu jõustumise ajal kasvanud viinamarjasordi tavalise nimetusega.

114   Selles sättes on järelikult samuti ette nähtud ühenduse võimalus ja mitte kohustus leppida kokku viinamarjasordi või ühenduse veini kaitses, eelkõige siis, kui see on homonüümne kolmandast riigist pärit veiniga seotud geograafilise tähisega.

115   Neil tingimustel tuleb kuuendale küsimusele vastata, et sellises asjas nagu põhikohtuasi, milles esineb homonüümia kolmanda riigi geograafilise tähise ja teatud ühenduse veinide kirjeldamiseks ja esitlemiseks kasutatava, nende valmistamiseks kasutatud viinamarjasordi nime sisaldava nimetuse vahel, tuleb TRIPS-lepingu artikleid 22–24 tõlgendada selliselt, et neis sätetes ei ole nõutud, et seda nimetust saaks tulevikus edasi kasutada, olenemata kahekordsest tingimusest, et vastavad tootjad on neid minevikus kasutanud kas heauskselt või vähemalt kümme aastat järjest enne 15. aprilli 1994 ja iga nimetus märgib selgelt riiki, piirkonda või kaitstud veini päritolupiirkonda, et tarbijat mitte eksitada.

116   Seda vastust arvestades puudub vajadus vastata viiendale küsimusele, kuna viimane esitati ainult selle oletusega, et kuna EÜ-Ungari veinikokkuleppe tagajärjeks on keeld kasutada mõistet „Tocai” teatud Itaalia mpv-kvaliteetveinide kirjeldamiseks ja esitlemiseks pärast üleminekuaega, mis lõpeb 31. märtsil 2007, siis see kokkulepe on vastuolus TRIPS-lepingu artiklitega 22–24, kuna neis on nõutud, et homonüümia korral peab saama tulevikus jätkata iga nimetuse kasutamist.

117   Vastusest kuuendale küsimusele tuleneb tegelikult, et oletus kolmanda riigi geograafilise tähise ja teatud ühenduse veinide kirjeldamiseks ja esitlemiseks kasutatava viinamarjasordi nimel põhineva nimetuse vahelise homonüümia kohta ei ole põhikohtuasjas kinnitust leidnud.

 Seitsmes küsimus

118   Oma seitsmenda küsimusega tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas omandiõigus, mis on sätestatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni esimese lisaprotokolli artiklis 1, mis on üle võetud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 17, hõlmab samuti intellektuaalomandit veinide päritolunimetustele ja selle kasutamist ning kui see on nii, siis kas see, et Friuli-Venezia Giulia maakonna asjaomastelt tootjatelt on võetud õigus kasutada mõistet „Tocai” nimetuses „Tocai friulano” või „Tocai italico” teatud Itaalia mpv-kvaliteetveinide kirjeldamiseks ja esitlemiseks pärast üleminekuaega, mis lõpeb 31. märtsil 2007, mis tuleneb EÜ-Ungari veinikokkuleppele lisatud Tocai kirjade vahetusest, kuid on jäetud sellesse kokkuleppesse üle võtmata, on vastuolus omandiõiguse kaitsega, arvestades eelkõige igasuguse hüvituse puudumist Friuli veinitootjate kasuks, kellelt omand on võetud, omandi võtmist õigustava üldise huvi puudumist ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist.

119   Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on omandiõigus osa ühenduse üldpõhimõtetest. Igal juhul ei ole tegemist absoluutse põhimõttega, vaid sellega tuleb arvestada vastavalt selle ülesandele ühiskonnas. Järelikult saab omandiõiguse kasutamist piirata, tingimusel et need piirangud vastavad tegelikult Euroopa Ühenduse taotletud üldise huvi eesmärkidele ega kujuta seda eesmärki silmas pidades ülemäärast ja lubamatut sekkumist, mis rikuks sel viisil tagatud õiguse olemust (vt selle kohta eelkõige 13. detsembri 1994. aasta otsus kohtuasjas C-306/93: SMW Winzersekt, EKL 1994, lk I-5555, punkt 22, ja 15. juuli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-37/02 ja C‑38/02: Di Lenardo ja Dilexport, EKL 2004, lk 6911, punkt 82 ja viidatud kohtupraktika).

120   Omandiõiguse kui põhiõiguse ja ühenduse õiguse üldpõhimõtte ulatuse määratlemiseks tuleb eelkõige arvestada EIÕK esimese lisaprotokolli artikliga 1.

121   Järelikult tuleb hinnata, kas keeld kasutada mõistet „Tocai” teatud Itaalia mpv-kvaliteetveinide kirjeldamiseks ja esitlemiseks alates 1. aprillist 2007, mis tuleneb Tocai kirjade vahetusest, kujutab endast ülemäärast ja lubamatut sekkumist asjaomaste ettevõtjate omandiõigusesse.

122   Kuna see keeld ei välista asjaomaste Itaalia veinide kõiki mõistlikke turustamise viise, ei kujuta see endast omandi võtmist EIÕK esimese lisaprotokolli artikli 1 esimese lõigu tähenduses.

123   Järelikult ei kujuta hüvituse andmata jätmine Friuli veinitootjatele, nagu märkis eelotsusetaotluse esitanud kohus, endast iseenesest asjaolu, milles väljenduks vastuolu põhikohtuasja keelumeetme ja omandiõiguse vahel.

124   Peale selle, ilma et oleks vaja hinnata, kas nimetatud meede kui omandi kasutamist reguleeriv meede kujutab endast omandiõiguse piiramist, mis võiks kuuluda EIÕK esimese lisaprotokolli artikli 1 teise lõigu kohaldamisalasse ning järelikult tuua endaga kaasa omandiõiguse kui põhiõiguse piiramist, tuleb leida, et selle õiguse piiramine – eeldusel, et see on aset leidnud – võib olla põhjendatud.

125   Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast nähtub, et omandi kasutamist reguleeriv meede peab olema põhjendatud, st seaduses ette nähtud ja edendama seaduslikku eesmärki selleks ette nähtud mõistlikult proportsionaalsete vahenditega (vt eelkõige Euroopa Inimõiguste Kohtu 21. mai 2002. aasta otsus kohtuasjas Jokela v. Soome, Recueil des arrêts et décisions 2002-IV, § 48).

126   Esiteks on põhikohtuasja keelumeetme õiguspärasuse seisukohast vaieldamatu, et EÜ-Ungari veinikokkuleppele lisatud Tocai kirjade vahetuses on see keeld selgelt ette nähtud ning see akt kiideti ühenduse nimel heaks otsusega 93/724. Järelikult on tegemist nimetatud kokkuleppe sõlmimise ajal kehtinud veinituru ühise korralduse raames vastuvõetud õigusnormis ette nähtud meetmega, nagu on märgitud käesoleva otsuse punktides 77–81.

127   Põhikohtuasja meetme poolt edendatava üldise huvi eesmärgi kohta on käesoleva otsuse punktides 80 ja 81 juba märgitud, et EÜ-Ungari veinikokkulepe, mille osaks see meede on, osutab sellise poliitika elluviimisele veinituru ühise korralduse raamistikus, mille peamine eesmärk on edendada lepingupoolte vahelist kaubandust, soodustades vastastikku ühelt poolt geograafilise tähise abil kirjeldatud või esitletud kolmandatest asjaomastest riikidest pärit veinide turustamist, tagades neile veinidele ühendusest pärit mpv-kvaliteetveinide suhtes ette nähtud kaitsega sarnane kaitse, ning teiselt poolt ühendusest pärit veinide turustamist neis kolmandates riikides.

128   Määruse nr 2392/89 esimesest ja kolmandast põhjendusest nähtub eelkõige, et ühenduse veinide kirjeldamise ja esitlemise alase õigusliku regulatsiooni eesmärk on ühildada vajadus anda lõpptarbijale asjaomaste kaupade suhtes piisavalt selget ja täpset teavet vajadusega kaitsta nende territooriumil tootjaid konkurentsi moonutamise eest.

129   Eesmärk, mida põhikohtuasja meede nii taotleb, kujutab endast õiguspärast üldise huvi eesmärki (vt eespool viidatud kohtuotsus SMW Winzersekt, punkt 25).

130   Lõpuks tuleb selgitada, kas nimetatud meede on osutatud üldise huvi eesmärgiga proportsionaalne.

131   Kohtuasjas, mis käsitleb veinituru ühise korralduse valdkonnas võetud ühenduse meedet, millega on keelatud termini „méthode champenoise” kasutamine viieaastase üleminekuaja jooksul veinide suhtes, mille kohta puudub õigus kasutada kontrollitud nimetust „champagne”, on Euroopa Kohus meelde tuletanud, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ühenduse seadusandjal ühise põllumajanduspoliitika valdkonnas laiaulatuslik otsustuspädevus, mis vastab talle EÜ artiklitega 34 ja 37 antud poliitilistele kohustustele, ning et selles valdkonnas antud meetme õiguspärasust saab mõjutada ainult see, kui selline meede ei ole ilmselgelt kohane eesmärgi saavutamiseks, mida pädev institutsioon soovib edendada (vt eespool viidatud kohtuotsus SMW Winzersekt, punkt 21).

132   Seoses sellega tuleb märkida, et pärast üleminekuaega võib asjaomaseid Itaalia mpv-kvaliteetveine viinamarjasordist „Tocai friulano” edasi toota ja turustada vastavate mistahes geograafiliste nimetuste all, lisamata nende valmistamiseks kasutatud viinamarjasorti.

133   Käesolevas asjas ei saa põhikohtuasja meetme proportsionaalset iseloomu vaidlustada, kuna ühelt poolt oli Tocai kirjade vahetuses ette nähtud kolmeteistkümne aasta pikkune üleminekuaeg ja teiselt poolt, nagu märkis komisjon kohtuistungil, on olemas alternatiivsed terminid nimetuse „Tocai friulano” ja selle sünonüümi „Tocai italico” asendamiseks, s.o eelkõige „Trebbianello” ja „Sauvignonasse”.

134   Neil tingimustel tuleb seitsmendale küsimusele vastata, et Friuli-Venezia Giulia maakonna asjaomastele tootjatele kehtestatud piirang kasutada mõistet „Tocai” nimetuses „Tocai friulano” või „Tocai italico” teatud Itaalia mpv-kvaliteetveinide kirjeldamiseks ja esitlemiseks pärast üleminekuaega, mis lõpeb 31. märtsil 2007, mis tuleneb EÜ-Ungari veinikokkuleppele lisatud Tocai kirjade vahetusest, kuid ei esine viimati nimetatud kokkuleppes, ei ole omandiõigusega vastuolus.

 Kaheksas küsimus

135   Oma kaheksanda küsimusega tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas EÜ-Ungari veinikokkuleppe ja/või Tocai kirjade vahetuse õigusvastasuse tuvastamise korral eelnevates küsimustes viidatud juhtudel tuleb leida, et määruse nr 753/2002 artikli 19 lõike 2 sätted, mille kohaselt nimetuse „Tocai friulano” kasutamine lõpeb pärast 31. märtsi 2007 (artikli 19 lõige 2), on tühised või vähemalt kohaldamatud.

136   Sellele küsimusele puudub vajadus vastata, kuna see on esitatud ainult selleks juhuks, kui seitsme esimese eelotsuse küsimuse käsitlemise käigus ilmneb, et EÜ-Ungari veinikokkulepe ja/või Tocai kirjade vahetus on neis küsimustes viidatud juhtudel õigusvastased, ning kuna käesolevas kohtuotsuses neile küsimustele antud vastustest tuleneb, et see oletus ei ole kinnitust leidnud.

137   Peale selle peab meelde tuletama, et põhimõtteliselt on nende eelotsuse küsimuste ulatuse piiritlemine, mida ta peab vajalikuks Euroopa Kohtule esitada, ainult eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne.

138   Sellest järeldub, nagu komisjon seda kohtuistungil õigesti märkis, et Euroopa Kohus ei käsitle teatud küsimusi, mida Regione ja ERSA ning Itaalia valitsus tõstatasid kohtuistungil kaheksanda eelotsuse küsimuse kohta, s.o selle kohta, kas EÜ‑Ungari veinikokkuleppe kehtivus sõltub väidetava põhjendamiskohustuse ehk EÜ artikli 34 lõikes 2 sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisest, kuna need väljuvad ilmselgelt kaheksanda küsimuse ulatusest, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus selle on sõnastanud.

 Kohtukulud

139   Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, v.a poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa kohus (teine koda) otsustab:

1.      Euroopa leping, mis on sõlmitud assotsiatsiooni loomiseks ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Ungari Vabariigi vahel, ei ole nõukogu 23. novembri 1993. aasta otsuse 93/724/EÜ, mis käsitleb veininimetuste vastastikuse kaitse ja kontrolli kokkuleppe sõlmimist Euroopa Ühenduse ja Ungari Vabariigi vahel, õiguslik alus.

2.      EÜ artikkel 133, millele viitab otsuse 93/724 preambul, on kohane õiguslik alus Euroopa Ühenduse ja Ungari Vabariigi vahelise veininimetuste vastastikuse kaitse ja kontrolli kokkuleppe sõlmimiseks ühenduse poolt üksi.

3.      Keeld kasutada Itaalias nimetust „Tocai” pärast 31. märtsi 2007, mis tuleneb kirjade vahetusest Euroopa Ühenduse ja Ungari Vabariigi vahelise veininimetuste vastastikuse kaitse ja kontrolli kokkuleppe artikli 4 kohta, ei ole vastuolus sama kokkuleppe artikli 4 lõikes 5 ette nähtud homonüümsete nimetuste korraga.

4.      Ühisdeklaratsioonis Euroopa Ühenduse ja Ungari Vabariigi vahelise veininimetuste vastastikuse kaitse ja kontrolli kokkuleppe artikli 4 lõike 5 kohta ei ole tegelikkust ilmselgelt ekslikult kujutatud selles osas, milles selle esimeses lõigus on sätestatud, et lepingupooled kinnitavad seoses sama kokkuleppe artikli 4 lõike 5 punktiga a, et nad ei olnud läbirääkimiste ajal teadlikud ühestki erijuhtumist, kus oleks saanud kohaldada nimetatud sätteid.

5.      Intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu, mis on toodud Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepingu lisas 1 C ning mis on ühenduse nimel tema pädevusse kuuluvaid küsimusi puudutavas osas heaks kiidetud nõukogu 22. detsembri 1994. aasta otsusega 94/800/EÜ, artikleid 22–24 tuleb tõlgendada selliselt, et sellise juhtumi korral nagu põhikohtuasi, milles esineb homonüümia kolmanda riigi geograafilise tähise ja teatud ühenduse veinide kirjeldamiseks ja esitlemiseks kasutatava, nende valmistamiseks kasutatud viinamarjasordi nime sisaldava nimetuse vahel, ei ole neis sätetes nõutud, et seda nimetust saaks tulevikus edasi kasutada, olenemata kahekordsest tingimusest, et vastavad tootjad on neid minevikus kasutanud kas heauskselt või vähemalt kümme aastat järjest enne 15. aprilli 1994 ja iga nimetus märgib selgelt riiki, piirkonda või kaitstud veini päritolupiirkonda, et tarbijat mitte eksitada.

6.      Friuli-Venezia Giulia (Itaalia) maakonna asjaomastele tootjatele kehtestatud keeld kasutada mõistet „Tocai” nimetuses „Tocai friulano” või „Tocai italico” teatud itaalia mpv-kvaliteetveinide kirjeldamiseks ja esitlemiseks üleminekuajal, mis lõpeb 31. märtsil 2007, mis tuleneb kirjade vahetusest Euroopa Ühenduse ja Ungari Vabariigi vahelise veininimetuste vastastikuse kaitse ja kontrolli kokkuleppe artikli 4 kohta, mis on lisatud sellele kokkuleppele, kuid ei esine viimati nimetatud kokkuleppes, ei ole omandiõigusega vastuolus.

Allkirjad

---

* Kohtumenetluse keel: itaalia.