EUROOPA KOHTU OTSUS

11. märts 2003(*)

Ühenduse õiguse kohaldamata jätmine kohustuslikule sõjaväeteenistusele – Meeste ja naiste võrdne kohtlemine – Direktiivi 76/207/EMÜ artikkel 2 – Saksamaal kohustusliku sõjaväeteenistuse kehtestamine üksnes meestele – Direktiivi kohaldamatus

Kohtuasjas C‑186/01,

mille ese on Euroopa Kohtule EÜ artikli 234 alusel esitatud Verwaltungsgericht Stuttgarti (Saksamaa) eelotsusetaotlus seoses selles kohtus poolelioleva asjaga järgmiste poolte vahel:

Alexander Dory

versus

Saksamaa Liitvabariik,

nõukogu 9. veebruari 1976. aasta direktiivi 76/207/EMÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses töö saamise, kutseõppe ja edutamisega ning töötingimustega (EÜT L 39, lk 40; ELT eriväljaanne 05/01, lk 187) artikli 2 tõlgendamiseks ja üldisemalt selleks, et teada saada, kas Saksamaal kohustusliku sõjaväeteenistuse kehtestamine üksnes meestele on kooskõlas ühenduse õigusega,

EUROOPA KOHUS,

koosseisus: president G. C. Rodríguez Iglesias, kodade esimehed J. P. Puissochet (ettekandja), M. Wathelet, R. Schintgen ja C. W. A. Timmermans, kohtunikud C. Gulmann, D. A. O. Edward, P. Jann, V. Skouris, F. Macken, N. Colneric, S. von Bahr ja J. N. Cunha Rodrigues,

kohtujurist: C. Stix-Hackl,

kohtusekretär: vanemametnik H. A. Rühl,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–        Saksamaa Liitvabariik ja Saksamaa valitsus, esindajad: W. D. Plessing ja B. Muttelsee Schön,

–        Prantsuse valitsus, esindajad: R. Abraham, C. Bergeot Nunes ja C. Chevallier,

–        Soome valitsus, esindaja: T. Pynnä,

–        Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: J. Sack ja N. Yerrell,

arvestades kohtuistungi ettekannet,

olles 16. aprilli 2002. aasta kohtuistungil ära kuulanud A. Dory (esindajad: Rechtsanwalt W. Dory ja Rechtsanwalt C. Lenz), Saksamaa valitsuse (esindaja: W. D. Plessing, keda abistas Sachverständiger C. Tomuschat), Soome valitsuse (esindaja T. Pynnä) ja komisjoni (esindaja: J. Sack) suulised märkused,

olles 28. novembri 2002. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Verwaltungsgericht Stuttgart esitas 4. aprilli 2001. aasta määrusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 30. aprillil 2001, EÜ artikli 234 alusel eelotsuse küsimuse nõukogu 9. veebruari 1976. aasta direktiivi 76/207/EMÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses töö saamise, kutseõppe ja edutamisega ning töötingimustega (EÜT L 39, lk 40; ELT eriväljaanne 05/01, lk 187) artikli 2 tõlgendamise kohta ja üldisemalt selle kohta, kas Saksamaal kohustusliku sõjaväeteenistuse kehtestamine üksnes meestele on kooskõlas ühenduse õigusega.

2        Küsimus tekkis A. Dory ja Saksamaa Liitvabariigi vahelises kohtuvaidluses seoses Kreiswehrersatzamt Schwäbisch Gmündi (edaspidi „KSG”) otsusega, millega keelduti A. Doryt vabastamast sõjaväe poolt arvelevõtmisest ja kohustuslikust sõjaväeteenistusest.

 Õiguslik raamistik

 Ühenduse õigus

3        EÜ artikkel 2 sätestab:

„Ühenduse ülesanne on ühisturu ning majandus- ja rahaliidu rajamise ning artiklites 3 ja 4 märgitud ühise poliitika või meetmete kaudu edendada ühenduse kõigis osades majandustegevuse harmoonilist, tasakaalustatud ja säästvat arengut, tööhõive ja sotsiaalkaitse kõrget taset, meeste ja naiste võrdõiguslikkust, püsivat ja inflatsioonivaba kasvu, konkurentsivõime ja majandusliku suutlikkuse vastastikuse lähenemise kõrget astet, keskkonna kaitse ja kvaliteedi parandamise kõrget taset, elatustaseme ja elu kvaliteedi parandamist ning liikmesriikide majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust ja solidaarsust.”

4        EÜ artikli 3 lõige 2 sätestab, et selle artikli lõikes 1 osutatud meetmete puhul, mida viiakse läbi EÜ artiklis 2 seatud eesmärkide saavutamiseks, „on ühenduse eesmärk meeste ja naiste ebavõrdsuse kaotamine ja võrdõiguslikkuse edendamine”.

5        EÜ artikkel 13 sätestab:

„Ilma et see piiraks käesoleva lepingu teiste sätete kohaldamist ja talle ühenduse poolt antud volituste piires võib nõukogu komisjoni ettepaneku põhjal ühehäälselt ja pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga astuda vajalikke samme, et võidelda diskrimineerimisega soo, rassilise või etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuste, puuete, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel.”

6        EÜ artikli 141 lõige 1 sätestab:

„Iga liikmesriik tagab meestele ja naistele võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtte rakendamise.”

7        EÜ artikli 141 lõige 3 näeb ette:

„Vastavalt artiklis 251 sätestatud menetlusele ja pärast konsulteerimist majandus- ja sotsiaalkomiteega võtab nõukogu meetmeid, et tagada meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte, sealhulgas võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtte kohaldamine tööhõive ja elukutse küsimustes.”

8        Direktiivi 76/207 artikli 1 lõige 1 sätestab:

„Käesoleva direktiivi eesmärk on jõustada liikmesriikides meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõte seoses töö saamise, kaasa arvatud edutamise, kutseõppe ja töötingimustega ning lõikes 2 viidatud tingimustel sotsiaalkindlustusega. […]”

9        Sama direktiivi artikli 2 lõiked 1–3 on sõnastatud järgmiselt:

„1. Järgnevate sätete kohaldamisel tähendab võrdse kohtlemise põhimõte seda, et puudub igasugune otsene või kaudne sooline diskrimineerimine, eriti seoses perekonnaseisuga.

2. Käesolev direktiiv ei piira liikmesriikide õigust selle kohaldamisalast välja arvata selline kutsealane tegevus, ja kui see on asjakohane, siis ka sellega seotud koolitus, mille puhul tegevuse laadi või konteksti tõttu on töötaja sugu määravaks teguriks.

3. Käesolev direktiiv ei piira naiste kaitset käsitlevate sätete kohaldamist, eriti seoses raseduse ja sünnitusega.”

10      Direktiivi 76/207 artikli 3 lõige 1 sätestab:

„Võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamine tähendab, et puudub igasugune sooline diskrimineerimine nendes tingimustes, kaasa arvatud valikukriteeriumides, mis on seotud töö või ametikoha saamisega ükskõik millises tegevusvaldkonnas ja -alal või ametiastmel.”

 Siseriiklikud õigusnormid

11      Grundgesetz für die Bundesrepublik Deutschland’i (Saksamaa Liitvabariigi põhiseadus, BGBl. 2000 I S., lk 1755 avaldatud redaktsioonis; edaspidi “Grundgesetz”) artikkel 12a sätestab:

„1. Mehi, kes on saanud 18-aastaseks, võib kohustada teenima relvajõududes, liitvabariigi piirivalves või kodanikukaitse organisatsioonis.

[…]

4. Kui kaitseolukorras ei ole võimalik vabatahtlikkuse alusel täita tsiviiltervishoiu- ja tsiviilraviasutuste ning paiksete sõjaväehaiglate tsiviilteenistuse vajadusi, võib neisse teenistustesse seadusega või seaduse alusel kutsuda naisi vanuses 18–55 aastat (kaasa arvatud). Mitte mingil tingimusel ei või neilt nõuda relva kandmist.”

12      Wehrpflichtgesetz (liitvabariigi sõjaväekohustuse seadus) 15. detsembri 1995. aasta redaktsioonis, mis on kohaldatav alates 1. jaanuarist 1996 (BGBl. 1995 I, lk 1756; edaspidi „sõjaväekohustuse seadus”) § 1 „Üldine sõjaväekohustus” lõige 1 sätestab:

„Kõik mehed, kes on saanud 18-aastaseks ja kes on põhiseaduse järgi Saksa kodanikud, on Saksamaal sõjaväekohustuslikud […]”

13      Sõjaväekohustuse seaduse § 3 lõike 1 kohaselt „täidetakse sõjaväekohustus kas sõjaväeteenistusega või 28. veebruari 1983. aasta Kriegsdienstverweigerungsgesetz’i (sõjaväeteenistusest keeldumist reguleerv seadus; BGBl. I, lk 203) §‑s 1 toodud juhul asendusteenistusega […]”

 Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus

14      A. Dory on sündinud 15. juunil 1982. Olles 1999. aasta septembris saanud küsimustiku, mis saadetakse sõjaväekohustuslikele isikutele enne arstlikku läbivaatust, mille eesmärk on kindlaks määrata nende kõlblikkus sõjaväeteenistuseks, taotles ta KSG‑lt vabastust sõjaväe poolt arvelevõtmisest ja kohustuslikust sõjaväeteenistusest. Selle taotluse põhjenduseks väitis A. Dory, et sõjaväekohustuse seadus on vastuolus ühenduse õigusega, viidates Euroopa Kohtu 11. jaanuari 2000. aasta otsusele kohtuasjas C‑285/98: Kreil (EKL 2000, lk I‑69), milles Euroopa Kohus asus seisukohale, et naistele ei saa keelata juurdepääsu mis tahes töökohtadele Saksa sõjaväes.

15      KSG jättis selle taotluse 3. veebruari 2000. aasta otsusega rahuldamata, märkides, et eespool viidatud kohtuotsus Kreil puudutas vaid naiste vabatahtlikku karjääri relvajõududes, mitte aga kohustusliku sõjaväeteenistuse küsimust, ja et sõjaväeteenistuse kohustus kuulub jätkuvalt liikmesriikide ainupädevusse.

16      Wehrbereichsverwaltung jättis rahuldamata kaebuse, mille A. Dory selle otsuse peale esitas. A. Dory pöördus seejärel Verwaltungsgericht Stuttgarti, kus ta väitis, et asjaolu, et vastavalt eespool viidatud kohtuotsusele Kreil on naistel õigus saada tööd sõjaväelistel töökohtadel, kuid nende suhtes ei kehti sõjaväekohustuse nõue, samas kui see kohustus kehtib meeste suhtes, on vastuolus võrdõiguslikkuse põhimõttega ja kujutab endast õigusvastast diskrimineerimist meeste kahjuks.

17      Põhikohtuasja vastustaja väitis, et ükski EÜ asutamislepingu säte ei võimalda pidada kohustuslikku sõjaväeteenistust ühenduse õiguse reguleerimisalasse kuuluvaks tegevuseks. Selle teenistuse korraldamine kuulub iga liikmesriigi pädevusse. Kõnesolevas põhikohtuasjas ei saa kohaldada ei EÜ artikli 3 lõiget 2 ega artiklit 13, mis iseenesest ei anna ühendusele pädevust, vaid määratlevad lihtsalt teistes sätetes antud pädevuse kasutamise korra, ega ka EÜ artiklit 141 ja direktiivi 76/207, mis puudutavad üksnes kutsetegevust.

18      Verwaltungsgericht Stuttgart väljendas viimati nimetatud argumentide osas kahtlusi. Euroopa Kohtu 7. detsembri 2000. aasta otsusele kohtuasjas C‑79/99: Schnorbus (EKL 2000, lk I‑10997) viidates rõhutas ta esiteks, et sõjaväekohustuse täitmine põhjustab meestel viivituse töö saamisel ja kutseõppel ning võib seega kujutada endast soolist diskrimineerimist direktiivi 76/207 artikli 2 lõike 1 tähenduses. Teiseks leidis ta, et niisugust erinevat kohtlemist võib siiski õigustada väitega, et tegemist on erisoodustusega naistele, mis kompenseerib osaliselt raseduse ja sünnituse ning laste kasvatamisega seonduva töö katkemise.

19      Neil asjaoludel pidas Verwaltungsgericht Stuttgart vajalikuks, et Euroopa Kohus täpsustaks ühenduse õiguse ulatust selles valdkonnas. Seega otsustas ta menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas asjaolu, et Saksamaal on sõjaväeteenistus kohustuslik üksnes meestele, on vastuolus ühenduse õigusega, arvestades eelkõige […] direktiivi 76/207/EMÜ […] artiklit 2?”

20      A. Dory sai 26. septembril 2001 sõjaväekutse, millega teda kohustati ajavahemikus 1.–5. novembrini 2001 sõjaväeteenistust alustama.

21      A. Dory esitas 28. septembri 2001. aasta kirjadega eelotsusetaotluse esitanud kohtule hagi ja Euroopa Kohtule ajutiste meetmete kohaldamise taotluse sõjaväekutse kohaldamise peatamiseks. Eelotsusetaotluse esitanud kohus rahuldas selle taotluse 19. oktoobri 2001. aasta määrusega. Euroopa Kohus tunnistas 24. oktoobri 2001. aasta määrusega kohtuasjas C‑186/01 R: Dory (EKL 2001, lk I‑7823) ajutiste meetmete kohaldamise taotluse vastuvõetamatuks.

 Eelotsuse küsimus

 Euroopa Kohtule esitatud märkused

22      A. Dory väidab, et kohustuslik sõjaväeteenistus takistab tal sõjaväeteenistuse ajal kutsealal tegutseda ja põhjustab viivituse tööleasumisel. Seega kuulub nimetatud teenistus direktiivi 76/207 kohaldamisalasse ja kujutab endast viimasega keelatud diskrimineerimist. Igal juhul on see vastuolus EÜ artikli 3 lõikes 2 sätestatud meeste ja naiste võrdõiguslikkuse üldpõhimõttega.

23      Saksamaa valitsus toonitab esiteks, et kohustuslik sõjaväeteenistus on Saksamaa Liitvabariigis põhjapaneva tähtsusega. Kuivõrd selle eesmärk on tagada tihe kontakt relvajõudude ja elanikkonna vahel ning kindlustada sõjaväe demokraatlik läbipaistvus, on nimetatud teenistus sisemise integratsiooni teguriks eriti vanade ja uute liidumaade noore põlvkonna vahel. Konfliktiolukorras ei oleks riigi territooriumi kaitseks vajalik isikkoosseis piisav ilma reservjõududeta, mis moodustatakse ajateenijatest.

24      Saksamaa valitsus väidab teiseks, et sõjaväeteenistus kuulub relvajõudude korraldamise valdkonda, mis on oluliseks avaliku võimu valdkonnaks ning mis on jätkuvalt liikmesriikide pädevuses. Ta leiab, et Euroopa Kohus on seda analüüsi toetanud 26. oktoobri 1999. aasta otsuses kohtuasjas C‑273/97: Sirdar (EKL 1999, lk I‑7403, punkt 15) ja eespool viidatud kohtuotsuses Kreil (punkt 15).

25      Saksamaa valitsus väidab, et kohustusliku sõjaväeteenistuse kehtestamine üksnes meestele ei ole igal juhul vastuolus ühenduse õigusega, isegi kui lähtuda eeldusest, et see teenistus võib kuuluda asutamislepingu ja direktiivi 76/207 kohaldamisalasse. EÜ artikli 3 lõige 2, mille kohaselt on ühenduse eesmärk meeste ja naiste võrdõiguslikkuse edendamine, on kohaldatav üksnes sel eesmärgil ühenduse poolt muudel õiguslikel alustel võetud konkreetsete meetmete suhtes. EÜ artiklil 13 ei ole vahetut õigusmõju ja see annab nõukogule õiguse võtta meetmeid soolise diskrimineerimisega võitlemiseks üksnes talle asutamislepinguga antud pädevusvaldkondades. EÜ artikkel 141 ja direktiiv 76/207 reguleerivad üksnes tööandja ja töötaja vahelisest kokkuleppest tulenevaid töösuhteid, nii et neid ei saa kohaldada niisuguse üldise teenistuskohustuse suhtes, nagu on sõjaväekohustus ajateenijate jaoks.

26      Prantsuse valitsus leiab, et sõjaväeteenistuse kohustuse täitmist ei saa samastada töötamisega ning seega ei kuulu see ei asutamislepingu sotsiaalsätete ega ka direktiivi 76/207 reguleerimisalasse. Niisuguse teenistuse korraldamine kujutab endast liikmesriikide ainupädevusse kuuluvat riigikaitsega seonduvat meedet.

27      Soome valitsus väidab, et kaitsepoliitika fundamentaalsed valikud on liikmesriikide pädevuses, nagu Euroopa Kohus on eespool viidatud kohtuotsuses Kreil nentinud, ja et ühenduse õigus ei ole põhikohtuasja suhtes kohaldatav. Ta väidab, et sõjaväeteenistuse kohustus ei puuduta igal juhul töö saamise tingimusi sõjaväelisel kutsealal ja ei kuulu seega direktiivi 76/207 kohaldamisalasse. Lisaks ei takista see asjaolu, et nimetatud kohustus kehtib vaid meestele, naiste karjääriarengut relvajõududes, kuna naistel on alati võimalus vabatahtlikult sõjaväeteenistus läbida, mis asetab nad samasse olukorda kui meessoost ajateenijad.

28      Komisjon leiab, et kohustuslik sõjaväeteenistus on ühepoolse iseloomuga avalikku õigusesse kuuluv teenistuskohustus, mis ei sea ajateenijaid töösuhtesse tööandjaga. Seega ei kuulu see teenistus tööturu valdkonda ning jääb seetõttu ühenduse õiguse kohaldamisalast välja. Sõjaväeteenistus ei piira ühenduse õigust rohkem, kui on selle teenistuse olemusega kooskõlas. Seega ei ole vaja uurida, kas sellise teenistuse läbimise kohustuse kehtestamist üksnes meestele saab õigustada direktiivi 76/207 alusel. Vaidlus põhikohtuasjas on seega väga erinev kohtuasjadest, milles Euroopa Kohus on juba otsuse teinud. Komisjon väidab, et sellega seoses on liikmesriikidel võimalus tugineda EL artikli 6 lõike 3 ja EÜ artikli 5 sätetele, tagamaks, et nende suveräänsust kaitseküsimustes austataks sellisel kujul, nagu tuleneb nende siseriiklikust traditsioonist.

 Euroopa Kohtu vastus

29      Selle kindlakstegemine, kas kohustusliku sõjaväeteenistuse kehtestamine üksnes meestele on kooskõlas meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõttega ühenduse õigusega ette nähtud kujul või mitte, eeldab, et eelnevalt on määratletud tingimused, mille korral on ühenduse õigus kohaldatav relvajõudude korraldusega seotud tegevuse suhtes.

30      Meetmed, mida liikmesriigid selles valdkonnas võtavad, ei jää ühenduse õiguse kohaldamisalast tervikuna välja ainuüksi seetõttu, et need on võetud avaliku julgeoleku või riigikaitse huvides.

31      Tegelikult, nagu Euroopa Kohus on juba tõdenud, näeb asutamisleping avalikku julgeolekut ohustavate olukordade suhtes kohaldatavad erandid ette vaid EÜ artiklites 30, 39, 46, 58, 64, 296 ja 297, mis puudutavad kindlalt piiritletud erandlikke olukordi. Sellest ei saa järeldada, et on olemas asutamislepingule omane üldine erand, mis jätab ühenduse õiguse kohaldamisalast välja kõik avaliku julgeoleku ajendil võetud meetmed. Kui tunnustada sellise erandi olemasolu väljaspool asutamislepingus sätestatud konkreetseid tingimusi, võiks see kahjustada ühenduse õiguse siduvust ja ühetaolist kohaldamist (vt selle kohta 15. mai 1986. aasta otsus kohtuasjas 222/84: Johnston, EKL 1986, lk 1651, punkt 26; eespool viidatud kohtuotsused Sirdar, punkt 16, ja Kreil, punkt 16).

32      Avaliku julgeoleku mõiste eelmises punktis toodud asutamislepingu artiklite tähenduses hõlmab nii liikmesriigi sisejulgeolekut, nagu põhikohtuasja puhul eespool viidatud kohtuotsuses Johnston, kui ka välisjulgeolekut, nagu põhikohtuasja puhul eespool viidatud kohtuotsuses Sirdar (vt selle kohta 4. oktoobri 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑367/89: Richardt ja „Les Accessoires Scientifiques”, EKL 1991, lk I‑4621, punkt 22; 17. oktoobri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑83/94: Leifer jt, EKL 1995, lk I‑3231, punkt 26; eespool viidatud kohtuotsused Sirdar, punkt 17, ja Kreil, punkt 17).

33      Pealegi puudutavad teatavad asutamislepingus sätestatud erandid vaid isikute, kaupade, kapitali ja teenuste vaba liikumist, mitte aga asutamislepingu sotsiaalsätteid, mille hulka kuulub meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõte. Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on see üldkohaldatav põhimõte ja direktiiv 76/207 on kohaldatav töösuhetele avalikus sektoris (vt selle kohta 21. mai 1985. aasta otsus kohtuasjas 248/83: komisjon vs. Saksamaa, EKL 1985, lk 1459, punkt 16; 2. oktoobri 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑1/95: Gerster, EKL 1997, lk I‑5253, punkt 18; eespool viidatud kohtuotsused Sirdar, punkt 18, ja Kreil, punkt 18).

34      Euroopa Kohus on asunud seisukohale, et direktiiv 76/207 on kohaldatav seoses töö saamisega relvajõududes ja et Euroopa Kohus peab kontrollima, kas meetmetega, mida siseriiklikud ametiasutused võtavad neile antud kaalutlusruumi piires, taotletakse tegelikult avaliku julgeoleku tagamise eesmärki ning kas need on selle eesmärgi saavutamiseks sobivad ja vajalikud (vt eespool viidatud kohtuotsused Sirdar, punkt 28, ja Kreil, punkt 25).

35      Liikmesriikide otsused relvajõudude korralduse kohta ei saa tõepoolest jääda täielikult välja ühenduse õiguse kohaldamisalast, eriti kui tegu on meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõttest kinnipidamisega töösuhetes, sh töö saamisel sõjaväelistel kutsealadel. Siiski ei tulene sellest, et ühenduse õigus reguleerib liikmesriikide relvajõudude korraldusse puutuvaid valikuid, mille eesmärk on liikmesriikide territooriumi või oluliste huvide kaitse.

36      Liikmesriigid, kelle ülesanne on kehtestada sobivad meetmed riigi sise- ja välisjulgeoleku tagamiseks, peavad tegema ka relvajõudude korraldust puudutavad otsused, nagu Euroopa Kohus on meenutanud eespool viidatud kohtuotsustes Sirdar (punkt 15) ja Kreil (punkt 15).

37      Saksamaa valitsus väitis, et kohustuslik sõjaväeteenistus on Saksamaal väga oluline nii poliitilisel kui ka relvajõudude korralduse tasandil. Ta väitis oma kirjalikes märkustes ja kohtuistungil, et selline teenistus võimaldab kaasa aidata sõjaväe demokraatlikule läbipaistvusele, rahvuslikule ühtekuuluvusele, sõjaväe ja elanikkonna vahelise sideme loomisele ning konflikti korral ka sõjaväele vajaliku isikkoosseisu mobilisatsioonile.

38      Selline Grundgesetz’il põhinev valik seisneb selles, et on kehtestatud kohustus teenida territooriumi julgeoleku huve, isegi kui see paljudel juhtudel kahjustab noorte juurdepääsu tööturule. Seega on see valik tähtsam poliitikast, mille eesmärk on noorte kutsealane integreerimine.

39      Saksamaa Liitvabariigi otsus kindlustada oma riigikaitse osaliselt kohustusliku sõjaväeteenistuse abil on väljendus sellisest relvajõudude korralduse valikust, mille suhtes ühenduse õigus ei ole seega kohaldatav.

40      On tõsi, et kohustusliku sõjaväeteenistuse kehtestamine üksnes meestele toob tavaliselt kaasa viivituse huvitatud isikute kutsealases karjääriarengus, isegi kui sõjaväeteenistus võimaldab osadel ajateenijatel saada täiendusõpet või teha hiljem sõjaväelist karjääri.

41      Siiski on see viivitus ajateenijate kutsealases karjääris liikmesriigi poolt sõjaväelise korralduse valdkonnas tehtud valiku vältimatu tagajärg, mis aga ei tähenda, et nimetatud valik kuulub ühenduse õiguse kohaldamisalasse. Asjassepuutuvat liikmesriiki ei saa töö saamise suhtes ebasoodsate tagajärgede tõttu kohustada – rikkumata liikmesriigi pädevust – laiendama sõjaväeteenistuse kohustust naistele, kehtestades seega ka neile samad ebasoodsad tingimused töö saamisel, ega kaotama kohustuslikku sõjaväeteenistust.

42      Arvestades kõiki eeltoodud kaalutlusi, tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud küsimusele vastata, et ühenduse õigusega ei ole vastuolus see, et kohustuslik sõjaväeteenistus on ette nähtud üksnes meestele.

 Kohtukulud

43      Euroopa Kohtule märkusi esitanud Saksamaa, Prantsuse ja Soome valitsuse ning komisjoni poolt kantud kulusid ei hüvitata. Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus.

Esitatud põhjendustest lähtudes,

EUROOPA KOHUS,

vastuseks Verwaltungsgericht Stuttgarti 4. aprilli 2001. aasta määrusega esitatud eelotsuse küsimusele, otsustab:

Ühenduse õigusega ei ole vastuolus see, et kohustuslik sõjaväeteenistus on ette nähtud üksnes meestele.

Rodríguez Iglesias

Puissochet

Wathelet

Schintgen

Timmermans

Gulmann

Edward

Jann

Skouris

Macken

Colneric

von Bahr

Cunha Rodrigues

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 11. märtsil 2003 Luxembourgis.

Kohtusekretär

President

R. Grass

G. C. Rodríguez Iglesias

---

*Kohtumenetluse keel: saksa.