See dokument on väljavõte EUR-Lexi veebisaidilt.
Dokument 61991CV0001
Opinion of the Court of 14 December 1991. # Opinion delivered pursuant to the second subparagraph of Article 228 (1) of the Treaty - Draft agreement between the Community, on the one hand, and the countries of the European Free Trade Association, on the other, relating to the creation of the European Economic Area. # Opinion 1/91.
Euroopa Kohtu arvamus, 14. detsember 1991.
Asutamislepingu artikli 228 lõike 1 teise lõigu alusel antud arvamus - Ühenduse ja Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni vahelise lepingu projekt Euroopa Majandusruumi loomise kohta.
Arvamus 1/91.
Euroopa Kohtu arvamus, 14. detsember 1991.
Asutamislepingu artikli 228 lõike 1 teise lõigu alusel antud arvamus - Ühenduse ja Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni vahelise lepingu projekt Euroopa Majandusruumi loomise kohta.
Arvamus 1/91.
Euroopa kohtulahendite tunnus (ECLI): ECLI:EU:C:1991:490
EUROOPA KOHTU ARVAMUS 1/91
14. detsember 1991
Euroopa Kohtu kantseleisse saabus 14. augustil 1991 Euroopa Ühenduste Komisjoni esitatud arvamusetaotlus Euroopa Majandusühenduse asutamislepingu artikli 228 lõike 1 teise lõigu alusel, mille kohaselt:
„Nõukogu, komisjon või liikmesriik võivad saada Euroopa Kohtu arvamuse selle kohta, kas kavas olev leping on kooskõlas käesoleva lepingu sätetega. Kui Euroopa Kohtu arvamus on eitav, võib leping jõustuda ainult kooskõlas artikliga 236.”
I – Arvamusetaotluse kirjeldus
Kõnealuse taotlusega soovib komisjon saada Euroopa Kohtu arvamust selle kohta, kas Euroopa Majanduspiirkonna asutamist käsitleva lepingu (edaspidi vastavalt „EMP” ja „leping”) projekt ning eelkõige kohtusüsteem, mida nimetatud lepinguga soovitakse luua, on EMÜ asutamislepingu sätetega kooskõlas. Kõnealune leping on ühenduse poolt asutamislepingu artikli 238 alusel sõlmitav assotsieerumisleping.
Lepingu üle on pidanud läbirääkimisi komisjon, kes on kooskõlas nõukogu otsusega tegutsenud ühenduse nimel vastavalt nõukogu poolt 18. märtsil 1990 antud volitusele, ning Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni riigid (edaspidi „EFTA riigid”) ja Liechtensteini Vürstiriik, kes esitas 1. märtsil 1991 ametliku taotluse Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooniga ühinemiseks.
Arvamusetaotlusele oli lisatud lepingu tekst (mille sõnastus ei olnud lõplik).
Euroopa Kohus annab oma arvamuse lepingu ingliskeelse versiooni põhjal. Selle esialgse parafeerimata dokumendi edastas komisjon oma 30. oktoobri 1991. aasta kirjaga.
Komisjon põhjendas oma arvamusetaotlust sellega, et lepingus sätestatakse kohtuliku järelevalve süsteem lepinguosaliste omavaheliste vaidluste ja EFTA‑siseste vastuolude lahendamiseks ning menetlused õiguse ühtsuse tagamiseks EMP‑s. Ehkki komisjon on veendunud, et kõnealune järelevalvesüsteem annab ühendusele kindlad tagatised, on ta pidanud õiguskindluse huvides asjakohaseks konsulteerida Euroopa Kohtuga vastavalt asutamislepingu artiklile 228, seda eelkõige kavandatava süsteemi mõningate aspektide suhtes.
II – Menetlus
Vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 107 lõikele 1 teavitati arvamusetaotlusest komisjoni ja liikmesriike. Kirjalikud märkused esitasid komisjon ning Ühendkuningriigi, Belgia Kuningriigi ja Hispaania Kuningriigi valitsus.
Euroopa Kohus esitas komisjonile, nõukogule ja liikmesriikide valitsustele mitu kirjalikku küsimust. Komisjon ja nimetatud valitsused olid esindatud 26. novembril 1991 Euroopa Kohtus toimunud kinnisel kohtuistungil, mille käigus nad vastasid neile küsimustele.
Euroopa Kohus kuulas kohtujuristid ära 3. detsembri 1991. aasta kinnisel istungil vastavalt kodukorra artikli 108 lõikele 2.
III – Lepingu analüüs
Taust
Alates 1973. aastast on ühenduse ning EFTA riikide ja Liechtensteini vahelisi kaubandussuhteid reguleerinud kahepoolsed vabakaubanduslepingud. 1989. aasta jaanuaris pöördus komisjoni president Euroopa Parlamendi poole ettepanekuga parandada ja tugevdada ühenduse ja EFTA suhteid. EFTA riigid suhtusid ettepanekusse positiivselt ning sellele järgnesid arutelud, mille käigus tehti otsus alustada ametlikke läbirääkimisi. Selleks volitas nõukogu komisjoni „alustama läbirääkimisi EFTA riikide ja Liechtensteiniga, et sõlmida ühenduse ja nende ühtse lepingupartnerina esinevate riikide vahel leping Euroopa Majanduspiirkonna loomise kohta”. Läbirääkimised avati ametlikult 1. juulil 1990.
Lepingu sisu
Leping koosneb preambulist ning üheksast osast: 1) eesmärgid ja põhimõtted, 2) kaupade vaba liikumine, 3) isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumine, 4) konkurentsieeskirjad ja muud ühiseeskirjad, 5) nelja eespool nimetatud vabadust käsitlevad horisontaalsätted (mis on seotud sotsiaalpoliitika, tarbijakaitse, keskkonna, statistika ja äriühinguõigusega), 6) koostöö nelja vabadusega hõlmamata valdkondades, 7) institutsioonilised sätted, 8) fondid ja 9) lõppsätted.
Preambuli ainus põhjendus on järgmine:
„Considering the objective to establish a dynamic and homogeneous European Economic Area, based on common rules and equal conditions of competition and providing for the adequate means of enforcement including at the judicial level, and achieved on the basis of equality and reciprocity and of an overall balance of benefits, rights and obligations for the Contracting Parties.”
Lepingu artikli 1 lõige 1 sätestab:
„The aim of this Agreement of association is to promote a continuous and balanced strengthening of trade and economic relations between the Contracting Parties with equal conditions of competition, and the respect of the same rules, with a view to creating a homogeneous European Economic Area, hereinafter referred to as the EEA.”
Lepingu artikkel 6 on sõnastatud järgmiselt:
„Without prejudice to future developments of case law, the provisions of this Agreement, in so far as they are identical in substance to corresponding rules of the Treaty establishing the European Economic Community and the Treaty establishing the European Coal and Steel Community and to acts adopted in application of these two Treaties, shall in their implementation and application be interpreted in conformity with the relevant rulings of the Court of Justice of the European Communities given prior to the date of signature of this Agreement.”
Lepingu artikkel 7 sätestab:
„Acts referred to or contained in the Annexes to this Agreement or in decisions of the EEA Joint Committee shall be binding upon the Contracting Parties and be, or be made, part of their internal legal order as follows:
a) an act corresponding to an EEC regulation shall as such be made part of the internal legal order of the Contracting Parties;
b) an act corresponding to an EEC directive shall leave to the authorities of the Contracting Parties the choice of form and method of implementation.”
Pealkirja „Protocol 35 on the implementation of EEA rules” kandev protokoll nr 35, mille artiklis 1 on viidatud lepingu artiklile 7, on sõnastatud järgmiselt:
„Whereas this Agreement aims at achieving a homogeneous European Economic Area, based on common rules, without requiring any Contracting Party to transfer legislative powers to any institution of the European Economic Area;
and
whereas this consequently will have to be achieved through national procedures;
Article 1
The Contracting Parties take into account that when implementing a part of an act corresponding to an EEC directive, which is clear, precise and unconditional, subparagraph (a) of Article 7 of the Agreement shall apply.
Article 2
For cases of possible conflicts between implemented EEA rules and other statutory provisions, the Contracting Parties undertake to introduce, if necessary, a statutory provision to the effect that EEA rules shall prevail in these cases.”
VII osa, mis kannab pealkirja „Institutional provisions” (artiklid 89–120), koosneb neljast peatükist. Esimene peatükk „The structure of the association” koosneb viiest jaost, millest esimeses käsitletakse EMP Nõukogu. EMP Nõukogusse kuuluvad nõukogu liikmed ja Euroopa Ühenduste Komisjoni liikmed ja üks valitsusliige igast EFTA riigist ning selle ülesanne on eelkõige kindlaks määrata üldsuunised ja anda vajalik poliitiline tõuge lepingu rakendamisele. 2. jaos käsitletakse lepinguosaliste esindajatest koosnevat EMP ühiskomiteed, kes peab vastutama lepingu rakendamise ja toimimise eest. 3. jagu „The EEA courts” sisaldab järgmisi sätteid:
„Article 95
1. An independent EEA Court, functionally integrated with the Court of Justice of the European Communities, is hereby established. The EEA Court shall exercise the functions which follow from Article 96. Each EFTA State shall nominate one Judge to the Court.
2. The Court, when sitting in plenary session,(1) shall be composed of five Judges of the Court of Justice of the European Communities and, on the basis of rotation, three of the Judges nominated by the EFTA States.
3. At the request of the Court, the EEA Council may allow it to establish Chambers, each consisting of three or five Judges.(2)
4. The Presidency of the Court shall be held alternatively by one of the Judges of the Court of Justice of the European Communities and by one of the Judges nominated by the EFTA States.
Article 96
1. The EEA Court is competent for:
a) the settlement of disputes between the Contracting Parties;
b) actions concerning the surveillance procedure regarding the EFTA States;
c) appeals concerning decisions in the field of competition initiated by the EFTA Surveillance Authority.
2. The EEA Court may be seized by:
a) the EEA Joint Committee or the Contracting Parties in cases for settlement of disputes in accordance with Article 117;
b) a natural or legal person or by the EFTA Surveillance Authority on appeal against decisions given by the EEA Court of First Instance in the field of competition in accordance with Article 102;
c) the EC Commission or the EFTA Surveillance Authority in cases of conflict of competence arising under the provisions of Chapter 1 of Part IV.
3. In addition, the EEA Court may be seized under the provisions of a separate agreement between the EFTA States establishing an EFTA Surveillance Authority by:
a) the EFTA Surveillance Authority under the surveillance procedure referred to in Article 116 regarding the fulfilment of the obligations under this Agreement by the EFTA States;
b) an EFTA State or a natural or legal person in actions against the EFTA Surveillance Authority.
Article 97
The Contracting Parties concerned, and the surveillance authorities, i.e. the EC Commission and the EFTA Surveillance Authority, as the case may be, shall take the necessary measures to comply with the judgments of the EEA Court.
Article 98
The EEA Court shall have unlimited jurisdiction in regard to penalties imposed by the EFTA Surveillance Authority.
Article 99
Actions brought before the EEA Court shall not have suspensory effect. The EEA Court may, however, if it considers that circumstances so require, order that application of the contested act be suspended.
Article 100
The EEA Court may, where seized in accordance with Article 96(2) (b) or (3), prescribe any necessary interim measures.
Article 101
1. An independent EEA Court of First Instance, attached to the EEA Court, is hereby established. It shall ensure the legal control of decisions of the EFTA Surveillance Authority relating to competition rules applicable to undertakings. Each EFTA State shall nominate one Judge to the Court.
2. The EEA Court of First Instance shall be composed of three of the Judges nominated by the EFTA States, on the basis of rotation, and two Judges of the Court of First Instance of the European Communities.
3. The Presidency of the Court shall be held alternatively by one of the Judges nominated by the EFTA States and by one of the Judges of the Court of First Instance of the European Communities.
Article 102
The EEA Court of First Instance shall have jurisdiction at first instance in actions brought by a natural or legal person against a decision by the EFTA Surveillance Authority, relating to the implementation of the competition rules applicable to undertakings, if that decision is addressed to that person or if it is of direct and individual concern to him.
In addition, the EEA Court of First Instance shall have the competences conferred on the EEA Court in Articles 98 to 100.
The EEA Court of First Instance shall also be competent to give rulings in actions against the EFTA Surveillance Authority in accordance with provisions to be laid down in a separate agreement between the EFTA States establishing the EFTA Surveillance Authority.
Article 103
1. The Statutes of the EEA Court and of the EEA Court of First Instance, including, in particular, the rules on the functioning of the two Courts, the appointment of the Judges and the Presidents and their terms of office are laid down in Protocol 33.(3)
2. The EEA Court and the EEA Court of First Instance shall adopt their rules of procedure, to be approved by the EEA Council.
Article 104
1. In order to ensure as uniform as possible an interpretation of this Agreement, in full deference to the independence of courts, the EEA Court, the EEA Court of First Instance, the Court of Justice of the European Communities, the Court of First Instance of the European Communities and the Courts of the EFTA States shall, when applying and interpreting respectively the provisions of this Agreement or provisions of the Treaty establishing the European Economic Community and the Treaty establishing the European Coal and Steel Community, as amended or supplemented, or of the acts adopted in pursuance thereof, which are identical in substance to the provisions of this Agreement, pay due account to the principles laid down by any relevant decisions delivered by the other Courts.
A system of exchange of information concerning judgments by courts of last instance shall be set up by the EEA Joint Committee. This system shall comprise:
a) transmission to the Registrar of the EEA Court of judgments delivered by such courts on the interpretation and application of, on the one hand, this Agreement or, on the other hand, the Treaty establishing the European Economic Community and the Treaty establishing the European Coal and Steel Community, as amended or supplemented, as well as the acts adopted in pursuance thereof in so far as they concern provisions which are identical in substance to those of this Agreement;
b) classification of these judgments by the Registrar of the EEA Court including, as far as necessary, the drawing up and publication of translations and abstracts;
c) communication by the Registrar of the EEA Court of the relevant documents to the competent national authorities, to be designated by each Contracting Party.
2. Provisions on the possibility for an EFTA State to allow a court or tribunal to ask the Court of Justice of the European Communities to express itself(4) on the interpretation of an EEA rule are laid down in Protocol 34.
Article 105
Decisions under this Agreement by the EFTA Surveillance Authority and the EC Commission which impose a pecuniary obligation on persons other than States, shall be enforceable. The same shall apply to such judgments under this Agreement by the EEA Court, the EEA Court of First Instance, the Court of Justice of the European Communities and the Court of First Instance of the European Communities.
Enforcement shall be governed by the rules of civil procedure in force in the State in the territory of which it is carried out. The order for its enforcement shall be appended to the decision, without other formality than verification of the authenticity of the decision, by the authority which each Contracting Party shall designate for this purpose and shall make known to the other Contracting Parties, the EFTA Surveillance Authority, the EC Commission, the EEA Court, the EEA Court of First Instance, the Court of Justice of the European Communities and the Court of First Instance of the European Communities.
When these formalities have been completed on application by the party concerned, the latter may proceed to enforcement in accordance with the law of the State in the territory of which enforcement is to be carried out, by bringing the matter directly before the competent authority.
Enforcement may be suspended only by decision of the EEA Court or of the EEA Court of First Instance. However, the courts of the States concerned shall have jurisdiction over complaints that enforcement is being carried out in an irregular manner.”
Protokoll nr 34, millele on viidatud artikli 104 lõikes 2, kannab pealkirja „Protocol 34 on the possibility for courts and tribunals of EFTA States to request the Court of Justice of the European Communities to express itself on the interpretation of EEA rules corresponding to EC rules” ning see on sõnastatud järgmiselt:
„Article 1
When a question of interpretation of provisions of the Agreement, which are identical in substance to the provisions of the Treaties establishing the European Communities, as amended or supplemented, or of acts adopted in pursuance thereof, arises in a case pending before a court or tribunal of an EFTA State, the court or tribunal may, if it considers this necessary, ask the Court of Justice of the European Communities to express itself on such a question.
Article 2
An EFTA State which intends to make use of this Protocol shall notify the Depositary and the Court of Justice of the European Communities to what extent and according to what modalities the Protocol will apply to its courts and tribunals.
Article 3
The Depositary shall notify the Contracting Parties of any notification under Article 2.”
Lepingu VII osa 1. peatüki 4. ja 5. jaos käsitletakse vastavalt parlamentaarset koostööd ning majanduspartnerite ja töösuhte poolte vahelist koostööd.
2. peatükis käsitletakse otsustamismenetlust.
3. peatükk, mis kannab pealkirja „Surveillance procedure and settlement of disputes”, sisaldab järgmisi sätteid:
„Article 116
1. The EFTA States shall establish an independent surveillance authority (EFTA Surveillance Authority) as well as procedures similar to those existing in the Community including procedures for ensuring the fulfilment of obligations under this Agreement and for control of the legality of acts of the EFTA Surveillance Authority regarding competition.
The fulfilment of the obligations under this Agreement shall be monitored by, on the one hand, the EFTA Surveillance Authority and, on the other, the EC Commission acting in conformity with the Treaty establishing the European Economic Community, the Treaty establishing the European Coal and Steel Community and this Agreement.
2. In order to ensure a uniform surveillance throughout the EEA, the EFTA Surveillance Authority and the EC Commission shall cooperate, exchange information and consult each other on surveillance policy issues and individual cases.
3. The EC Commission and the EFTA Surveillance Authority shall receive any complaints concerning the application(5) of this Agreement. They shall inform each other of complaints received.
4. Each of these bodies shall examine all complaints falling within its competence and shall pass to the other body any complaints which fall within the competence of that body.
5. In case of disagreement between these two bodies with regard to the action to be taken in relation to a complaint or with regard to the result of the examination, either of the bodies may refer the matter to the EEA Joint Committee which shall deal with it in accordance with Article 117.
Article 117
1. The EEA Joint Committee or a Contracting Party may bring a matter under dispute which concerns the application(6) of this Agreement before the EEA Court in accordance with the following provisions.
2. The EEA Joint Committee shall be provided with all information which might be of use in making possible an in-depth examination of the situation, with a view to settling the dispute and finding a solution acceptable to the Contracting Parties.
3. A Contracting Party may bring a matter under dispute before the EEA Court. In doing so it shall, however, first submit the matter to the EEA Joint Committee. If it is not resolved after two consecutive meetings of the Committee, either the Committee shall, unless otherwise decided, or a Contracting Party may, bring the matter before the EEA Court. For the Community, it shall be for the EC Commission to bring the matter before the EEA Court.”
IV – Kokkuvõte institutsioonide ja valitsuste kirjalikest märkustest
Üldised märkused
Komisjon rõhutab, et leping erineb oluliselt assotsieerumislepingutest, mis ühendus seni on sõlminud. Selle lepinguga ei võeta üle mitte ainult lepingu allkirjastamise ajal kehtiv acquis communautaire, vaid ka ühenduses edaspidi vastuvõetavad õigusaktid, mis käsitlevad käesoleva lepinguga hõlmatud valdkondi. Lepingu sisu osas juhib komisjon tähelepanu sellele, et ühenduse ja EFTA riikide suhted põhinevad vahetult EMÜ asutamislepingul ning ühenduse institutsioonide poolt selle alusel vastu võetud meetmetel. Lepinguga ette nähtud otsustamismenetlus kajastab ühelt poolt huvi acquis communautaire’i laiendamise ning selle edasise arengu vastu EMP‑s, kaitstes samal ajal ühenduse õigust teha autonoomseid otsuseid, ning teiselt poolt lugupidamist nende suveräänsete riikide soovi vastu, kes ei kavatse lepinguga loodud institutsioonidele pädevust üle anda ega seadusandlikku pädevust omistada.
Lepingu eesmärk on luua ühtne majanduspiirkond, kus tagatakse EMÜ piires kehtivate õigusaktidega sisuliselt samaste õigusaktide võimalikult ühetaoline kohaldamine.
Olles rõhutanud, et lepinguga ette nähtud kohtusüsteemil on kolm eesmärki – lepinguosaliste vaheliste vaidluste lahendamine, EFTA-siseste vaidluste lahendamine ning õiguse ühtsuse tugevdamine EMP piires –, täpsustab komisjon, et neid erinevaid ülesandeid täidavad kas Euroopa Majanduspiirkonna Kohus (edaspidi „EMP Kohus”), kes on sõltumatu, kuid funktsionaalselt ühendatud Euroopa Kohtuga, ja EMP Kohtu juures tegutsev sõltumatu EMP Esimese Astme Kohus või siis Euroopa Kohus ise. EMP Kohtu ja EMP Esimese Astme Kohtu koosseis võimaldab väärtustada nendes kohtutes töötavate Euroopa Kohtu kohtunike suuri kogemusi esiteks ühenduses kehtiva ühenduse õiguse alal ning teiseks selle EMP-sse ülekandmise alal, et tagada kõnealuse õiguse ühetaoline kohaldamine.
Lepinguosaliste omavaheliste vaidluste lahendamiseks võib EMP Kohtu poole pöörduda nii ühiskomitee või vahetult lepinguosaline ise, kui ühiskomitee ei ole vaidlust kahe järjestikuse istungi käigus lahendanud.
EFTA‑sisesed vaidlused võib jagada kaheks. Esiteks EFTA järelevalveameti ja EFTA liikmesriikide vahelised lahkhelid, mis puudutavad EFTA järelevalveameti poolt EFTA riikide vastu algatatud menetlusi seoses lepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmisega ning järelevalveameti poolt riigiabi valdkonnas tehtud otsuste peale esitatud kaebusi. Selliste küsimuste lahendamise pädevus kuulub EMP Kohtule. Teiseks konkurentsiasjad, mille puhul esimeses astmes kuulub pädevus EMP Esimese Astme Kohtule ning selle kohtu otsuste peale esitatavad apellatsioonkaebused lahendab EMP Kohus.
Õiguse ühtsuse tugevdamiseks nähakse lepinguga ette kolm erimenetlust. Esimene põhineb valdavalt menetlusel, mis on kehtestatud kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise konventsioonile tsiviil- ja kaubandusasjades (Lugano konventsioon) lisatud protokollis nr 2, milles käsitletakse nimetatud konventsiooni ühetaolist tõlgendamist. Teine menetlus on seotud EFTA riikide võimalusega Euroopa Kohtu eelotsuseasjades menetlusse astuda. Kolmanda menetluse kohaselt saavad EFTA riikide kohtud taotleda Euroopa Kohtult eelotsust kõikides lepingu tõlgendamisega seotud küsimustes.
Komisjoni arvates aitab kavandatav kohtusüsteem vältida teatavaid ohte. See süsteem ei anna Euroopa Kohtu kõrval ühelegi teisele kohtule pädevust teha eelotsuseid lepingu tõlgendamisega seotud küsimustes, ei võimalda EMP Kohtul kohaldada lepingut ühenduse õigust ning Euroopa Kohtu praktikat eirates, ei võimalda kohaldada konkurentsieeskirju ebakorrapäraselt, ei jäta ettevõtjaid ilma kohtuliku kontrolli võimalusest eelotsusemenetluse kaudu ega kohusta EFTA riike alluma teiste riikide kohtutele.
Komisjon soovib saada Euroopa Kohtu arvamust neljas küsimuses:
1) kas Euroopa Kohtu kohtunike osalemine EMP Kohtus on kooskõlas Euroopa Kohtu 26. aprilli 1977. aasta arvamusega 1/76 (Euroopa siseveelaevade seiskamisfondi loomist käsitleva lepinguprojekti kohta, EKL 1977, lk 741);
2) kas Euroopa Kohtus pooleliolevates ühenduse kohtuasjades menetlusse astumise õiguse laiendamine EFTA riikidele on kooskõlas EMÜ asutamislepinguga;
3) kas EMÜ asutamislepingut muutmata võib lubada EFTA riikide kohtutel esitada Euroopa Kohtule küsimusi lepingu tõlgendamise kohta;
4) kas lepinguga ette nähtud kohtusüsteem on EMÜ asutamislepingu artikli 238 alusel lubatud.
Euroopa Kohtu liikmete osalemine teises kohtus
Komisjon arutleb, kas tuleks sarnaselt eespool viidatud arvamusega 1/76 olla seisukohal, et Euroopa Kohtu kohtunikud ei tohi osaleda teise kohtu töös, või ei ole nimetatud arvamuses sisalduv käesoleval juhul asjakohane. Komisjon rõhutab, et käesolev leping erineb arvamuses 1/76 käsitletud lepingust. Esiteks, erinevalt Euroopa siseveelaevade seiskamisfondi kohtust ei oleks EMP Kohtul pädevust teha eelotsuseid lepingu tõlgendamise kohta, ning teiseks oleks EMP Kohus ja EMP Esimese Astme Kohus hoolimata nende kohtute sõltumatusest funktsionaalselt ühendatud Euroopa Kohtuga.
Hispaania valitsus on seisukohal, et kõnealusele küsimusele saab mitmel põhjusel vastata ainult eitavalt. Esiteks on EMÜ asutamislepingu artikli 167 ning Euroopa Kohtu põhikirja artiklite 2, 4 ja 16 eesmärk tagada, et Euroopa Kohus saaks täiesti erapooletult ning võimalikku survet ja eelarvamusi vältides täita oma ülesannet – tagada, et asutamislepingute tõlgendamisel ja kohaldamisel järgitaks õigust.
Teiseks leidis Euroopa Kohus arvamuses 1/76, et Euroopa siseveelaevade seiskamisfondi käsitlev leping oli EMÜ asutamislepinguga vastuolus, sest selles lepingus sätestatud kohtusse pidid kuuluma kuus Euroopa Kohtu liiget, kes võib-olla fondi kohtu liikmetena oleksid võinud sattuda lahendama küsimusi, mida nad pidid lahendama ka Euroopa Kohtu liikmetena, nii et Euroopa Kohtult nõutav täielik erapooletus oleks ohtu seatud. Käesoleval juhul võib taas tekkida selline olukord. Võimalik, et Euroopa Kohtu kohtunikud tõlgendavad ja kohaldavad EMP Kohtu liikmetena ühenduse eeskirju, mida neil tuleb edaspidi uuesti tõlgendada või kohaldada Euroopa Kohtu liikmetena. Hispaania valitsus on seisukohal, et sellisel juhul ei tee EMP Kohtu nõupidamistel osalenud kohtunik otsust enam nõutava erapooletusega. Kui ta aga loobuks osalemisest asja lahendamisel vastavalt kohtu põhikirja artiklile 16, võib osutuda võimatuks – nagu märgitakse eespool viidatud arvamuses – saavutada põhikirja artiklis 15 sätestatud kvoorumit.
Hispaania valitsus esitab veel kolm täpsustust. Kõigepealt väidab ta, et kui EMP Kohtul ei ole pädevust teha lepingu tõlgendamist käsitlevaid eelotsuseid, ei kehti see Euroopa Kohtu puhul, kes on oma kohtupraktikale tuginedes pädev tegema eelotsuseid kõikide ühenduse ja EFTA riikide vahel sõlmitud lepingute tõlgendamise kohta. Järelikult ei mõjuta ega moonuta see eespool viidatud arvamuse 1/76 põhisisu.
Edasi rõhutab Hispaania valitsus, et ta ei nõustu komisjoni seisukohaga, et arvamust 1/76 ei saa käesoleval juhul kohaldada, sest EMP Kohus ja EMP Esimese Astme Kohus on Euroopa Kohtuga funktsionaalselt ühendatud. Vastavalt lepingu institutsiooniliste sätete artiklile 7 on EMP Kohus sõltumatu organ, kes mingil viisil ei allu Euroopa Kohtule.
Lõpuks märgib Hispaania valitsus, et lepingu projekti institutsiooniliste sätete artiklis 104 ei ole vastust küsimusele selle kohta, mil määral on EMP Kohtu otsus Euroopa Kohtule siduv juhul, kui viimane lahendab küsimust, mille kohta EMP Kohus on juba otsuse teinud.
Belgia valitsus jagab komisjoni seisukohta arvamuse 1/76 asjakohasuse küsimuses. Erinevalt sellest, mida kavandati Euroopa siseveelaevade seiskamisfondi kohtu puhul, puudub EMP Kohtul eelotsuste tegemise pädevus. Lisaks sellele on EMP Kohus funktsionaalselt ühendatud Euroopa Kohtuga, kuid säilitab täielikult oma sõltumatuse. Euroopa Kohtu kohtunike osalemine EMP Kohtus ei muuda viimase õiguslikku olemust. Seoses sellega, et EMP Kohtul ei ole pädevust teha eelotsuseid, märgib Belgia valitsus, et nii Euroopa Kohus kui ka EMP Kohus peavad tegema otsuseid ühtede ja samade ühenduse õigusnormide kohta.
Ühendkuningriigi valitsuse arvates on Euroopa Kohtu kohtunike osalemine EMP Kohtu töös kooskõlas EMÜ asutamislepinguga ja arvamusega 1/76. Selle arvamuse puhul mõjutas Euroopa Kohtu arutluskäiku tõsiasi, et fondi kohtu pädevust teha otsuseid lepingu tõlgendamise kohta teostataks paralleelselt Euroopa Kohtu omaga.
Euroopa Kohtu põhikirja artikli 16 esimene lõik, milles on sätestatud, et kohtunik ei tohi osaleda asja lahendamisel, milles ta on eelnevalt osalenud advokaadi, nõustaja või kohtunikuna, vastab põhimõttele, et keegi ei tohi samas asjas olla kohtunik ja pool. See ei puuduta sellise kohtuniku olukorda, kes osaleb järjestikku erinevate kohtuasjade lahendamisel, kus käsitletakse sarnaseid või isegi identseid küsimusi, näiteks juhul, kui Euroopa Kohus teeb eelotsuse õigusküsimustes, millega sarnaste või identsete küsimuste kohta ta on juba otsuse teinud asutamislepingu artikli 169 alusel kohustuste rikkumise menetluse raames. Kuna varasemad otsused ei ole Euroopa Kohtu jaoks siduvad, võib Euroopa Kohus alati oma praktikast kõrvale kalduda ja õigusküsimuse teistmoodi lahendada.
Pärast arvamuses 1/76 käsitletud lepingu ja sellega seotud õigusaktide analüüsimist teeb Ühendkuningriik järelduse, et antud juhul võisid asjaomaseid ühenduse kohtunikke mõjutada fondi kohtu varasemad otsused. Sel viisil võis acquis communautaire’i kaudselt ohustada näiteks ühenduse õiguskorra konteksti asetatud rahvusvahelise avaliku õiguse põhimõtete mõju. Ühendkuningriigi arvates ajendas nimelt see oht Euroopa Kohut arvamuse 1/76 puhul vastustama Euroopa Kohtu kohtunike osalemist fondi kohtu töös.
Peale selle märgib Ühendkuningriik, et raskused, millega seoses taotleti arvamust 1/91, erinevad märkimisväärselt arvamuses 1/76 käsitletud raskustest. Seiskamisfondi eeskirjade puhul oli probleemiks, et fondi kohtu töös osalema kutsutud Euroopa Kohtu kohtunikud oleksid pidanud täitma kaht teineteist välistavat ülesannet. Ühelt poolt oleks neil Euroopa Kohtu liikmetena olnud kohustus kaitsta acquis communautaire’i põhimõtteid institutsioonide poolt vastu võetud teatavate õigusaktide tõlgendamisel ja teiselt poolt oleksid nad fondi kohtu liikmetena pidanud kontrollima õigussüsteemi, mis põhineb acquis communautaire’i omadest erinevatel rahvusvahelise avaliku õiguse põhimõtetel. Ühendkuningriigi arvates ei põhjusta leping sellega seoses mingeid raskusi, sest Euroopa Kohtu ja EMP Kohtu kohtunikel tuleb kohaldada ühtesid ja samu eeskirju ja põhimõtteid ning seeläbi kaitsta acquis communautaire’i.
Ühendkuningriik täheldab, et EMP Kohtu koosseisu hakkab kuuluma 5 kohtunikku Euroopa Kohtu 13 kohtunikust. Võttes arvesse, et kohtu täiskogu kvoorumi moodustavad seitse kohtunikku, peaks olema võimalus täiskogu moodustada sellistest kohtunikest, kes ei ole EMP Kohtu varasema otsuse tegemisel osalenud. Juhul kui viie Euroopa Kohtu kohtuniku osalemine EMP Kohtu töös peaks põhjustama haldusprobleeme, on asutamislepingu artiklis 165 säte, mis võimaldab lahendada lepingu vastuvõtmisest tuleneva olukorra.
Menetlusse astumise õiguse laiendamine
Komisjoni andmetel on Euroopa Kohus varem oma põhikirja artikli 37 alusel andnud kolmandatele riikidele õiguse menetlusse astuda. Käesoleval juhul oleks see õigus süstemaatilisem ning eeldaks, et eelotsusetaotlustest teavitataks EFTA riike samadel alustel, nagu neist teatatakse liikmesriikidele. Seepärast küsib komisjon, kas sellest tingituna tuleks muuta Euroopa Kohtu põhikirja artiklit 20.
Hispaania valitsus leiab, et teisele küsimusele tuleb vastata jaatavalt. Euroopa Kohtu põhikirja artikkel 20 on piisavalt selge. Selles sätestatakse sõnaselgelt, et ainult teadete saajad, kelle loetelu on ammendav, võivad eelotsusemenetluse käigus esitada kirjalikke märkusi ning osaleda kohtuistungil. Kuigi Euroopa Kohus ei ole teinud ühtki otsust selle kohta, kas kolmandad riigid võivad eelotsusemenetluse käigus märkusi esitada, on ta põhikirja artiklis 20 sätestatud huvitatud poolte loetelu siiski kitsendavalt tõlgendanud.
Hispaania valitsuse arvates on komisjon põhikirja artiklit 37 mainides segi ajanud kaks täiesti erinevat menetlusliiki. Kui menetlusse astumine toimub ühe poole nõuete toetuseks, kaitsevad eri seisukohti mitu poolt – hageja, kostja ja hiljem ka kolmas isik. Hispaania menetlusõiguses kasutatakse kõnealuse kolmanda isiku puhul sõna coadyuvante. See isik peab piirduma ühe põhipoole nõuete toetamisega. Sellega seoses tuleb arvesse võtta asjaolu, et vastavalt artiklile 37 peavad muude isikute kui liikmesriikide ja ühenduse institutsioonide menetlusse astumisel olema täidetud kaks tingimust: esiteks peavad nad tõendama oma huvi vaidluse lahenduse vastu ning teiseks ei tohi tegemist olla liikmesriikidevahelise, ühenduse institutsioonide vahelise või liikmesriikide ja ühenduse institutsioonide vahelise kohtuasjaga. Järelikult peavad enne kolmanda riigi menetlusse astumist – nagu Euroopa Kohus leidis 23. veebruari 1983. aasta määruses liidetud kohtuasjades 91/82 ja 200/82: Chris International Foods v. komisjon (EKL 1983, lk 417) – olema need kaks tingimust täidetud.
Hispaania valitsus leiab, et selleks, et kõigil EFTA riikidel oleks võimalus esitada eelotsusemenetluse käigus märkusi ning et artikli 37 kohaldamine piirduks otse Euroopa Kohtule esitatud hagi puhul menetlusse astumisega vaid ühe põhipoole nõuete toetuseks, tuleb Euroopa Kohtu põhikirja artiklit 20 muuta. Menetlusse astumine on täiesti erinev eelotsusemenetluses osalemisest ning seetõttu ei saaks isegi artikli 37 laiendav tõlgendamine muuta artikli 20 selget ja täpset sisu.
Belgia valitsus leiab, et selleks, et võimaldada EFTA riikidel astuda kolme liiki menetlustesse, mille puhul on välistatud juriidiliste isikute menetlusse astumine, siis tuleb artiklit 37 muuta. Selleks, et EFTA riigid, kes ei ole menetluspooled, saaksid esitada eelotsusemenetluse käigus märkusi, tuleb muuta artiklit 20.
Ühendkuningriigi valitsuse arvates eeldab EFTA riikide Euroopa Kohtus pooleliolevatesse menetlustesse astumise kavandatav kord artikli 37 muutmist. Ei piisa sellest, kui lepinguga nähakse ette EFTA riikide menetlusse astumise õigus, sest see leping ei muuda iseenesest Euroopa Kohtu põhikirja. Järelikult tuleb kasutada EMÜ asutamislepingu artikli 188 teises lõigus sätestatud menetlust. See säte näeb ette, et nõukogu võib muuta põhikirja III jaotise sätteid Euroopa Kohtu taotlusel ning pärast konsulteerimist komisjoni ja Euroopa Parlamendiga. Peale selle peab Ühendkuningriik vajalikuks muuta põhikirja artiklit 20, et EFTA riigid saaksid esitada eelotsusemenetluses märkusi. Samuti on vaja muuta põhikirja artikleid 17, 18 ja 39.
EFTA riikide kohtute eelotsusetaotlused
Hispaania valitsus on arvamusel, et kolmandale küsimusele tuleb vastata eitavalt. Eelotsusetaotlused on Euroopa Kohtu ja siseriiklike kohtute vahelise koostöö vahend. Kohtutevahelise koostöö olemusest tuleneb otseselt, et EMÜ asutamislepingu artikli 177 alusel võivad Euroopa Kohtu poole pöörduda ainult liikmesriikide kohtud. Selleks, et ka EFTA riikide kohtud võiksid Euroopa Kohtult eelotsust taotleda, tuleks muuta EMÜ asutamislepingu artiklit 177, lisades sõnadele „liikmesriigi kohus” viite nende kolmandate riikide kohtutele, kellega ühendus on sõlminud rahvusvahelise lepingu.
Belgia valitsus leiab, et EFTA riikide kohtutele Euroopa Kohtu poole pöördumise võimaluse andmiseks tuleb EMÜ asutamislepingu artiklit 177 muuta.
Ühendkuningriik märgib kõigepealt, et artiklit 177 kohaldatakse ka liikmesriigi sellise kohtu suhtes, mis asub ülemereterritooriumil, mille suhtes kehtib EMÜ asutamislepingu neljas osa (vt 12. detsembri 1990. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-100/89 ja 101/89: Kaefer ja Procacci, EKL 1990, lk I-4647). Kuigi seda sätet kohaldatakse ranges tähenduses ainult liikmesriikide kohtute suhtes, leidis Euroopa Kohus, et selle sätte teine lõige on kohaldatav kohtu suhtes, mis ei ole liikmesriigi kohtusüsteemi osa, kuid mis asub liikmesriigi kontrolli alusel territooriumil, kus piiratud ulatuses kohaldatakse ühenduse õigust, ning kui see on ühenduse õigusega kohasel viisil ette nähtud (3. juuli 1991. aasta otsus kohtuasjas C-355/89: Barr ja Montrose, EKL 1991, lk I-3479).
Ühendkuningriik märgib, et Euroopa Kohus on vastavalt artiklile 177 pädev tegema eelotsuseid selliste rahvusvaheliste lepingute tõlgendamise kohta, milles ühendus on osaline. Euroopa Kohus võib teha eelotsuseid ka asutamislepingu artikli 220 alusel sõlmitud lepingute tõlgendamise kohta. Kavas olev leping on asutamislepingu artikli 238 alusel sõlmitav rahvusvaheline leping. Järelikult on tegemist nii asutamislepingu alusel sõlmitud rahvusvahelise lepingu kui ka institutsioonide õigusaktiga. Seepärast ei takista miski seda, et Euroopa Kohus võib teha eelotsuseid lepingu tõlgendamise kohta. Euroopa Kohtu eespool viidatud kohtuasjad räägivad selle poolt, et kavandatavad sätted on kooskõlas EMÜ asutamislepinguga.
Asutamislepingu artikkel 238
Komisjon küsib, kas artikli 238 kohaselt on lubatud selline kohtusüsteem, mis lepinguga loodaks. Juhul kui ei ole, tuleb muuta asutamislepingu seda sätet nii, et selles sätestatud erimenetlused hõlmaksid sellise kohtusüsteemi loomist, mis on funktsionaalselt ühendatud Euroopa Kohtuga ning mis aitab tagada ühenduse õiguse eripära ja terviklikkust.
Hispaania valitsuse arvates on artikkel 238 piisav alus selleks, et ühendus saaks sõlmida riikide liidu või rahvusvahelise organisatsiooniga assotsieerumislepingu nagu EFTA-ga sõlmitav leping. Olukord on aga teistsugune, kui sellise lepingu sisu on vastuolus asutamislepinguga. Käesoleval juhul tuleneb vastuolu kavandatud kohtusüsteemist. Seetõttu tuleb enne lepingu sõlmimist muuta asutamislepingut.
Belgia valitsus märgib, et artiklist 238 tingituna saab kavandatud kohtusüsteemi luua alles pärast seda, kui on muudetud EMÜ asutamislepingut. Põhimõtteliselt ei ole asutamislepingu artikli 238 muutmisele ühtki takistust. Käesoleval juhul oleks aga mõistlikum, kui muudatus hõlmaks ka teisi asjakohaseid asutamislepingu sätteid ning Euroopa Kohtu põhikirja artikleid, et tagada maksimaalne järjepidevus ja õiguskindlus.
Ühendkuningriigi valitsus leiab, et asutamislepingu artiklis 238 kasutatud väljend „ühismeetmed ja erimenetlused” võimaldab kõnealuse sättega hõlmatud lepingutes ette näha kohtumenetlusi. Sellised menetlused võivad isegi soodustada selliste lepingute tõrgeteta toimimist. See kehtib eelkõige sätete suhtes, mis näevad ette võimalike vaidluste kohtuliku lahendamise, sest need aitavad kaasa lepingu nõuetekohasele täitmisele lepinguosaliste poolt.
Euroopa Kohtu seisukoht
I
1. Käesolevas arvamuses piirdub Euroopa Kohus sellega, et uurib komisjoni taotluse kohaselt, kas kohtuliku järelevalve süsteem, mille loomise leping ette näeb, on kooskõlas EMÜ asutamislepinguga. Arvamuses ei käsitleta lepingu muid sätteid, eelkõige neid, mis on seotud otsustusmenetluse ning pädevuse jaotusega konkurentsi valdkonnas.
2. Leping sõlmitakse ühelt poolt Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni liikmesriikide ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahel. Ühenduse poolt sõlmib lepingu EMÜ asutamislepingu artikli 238 alusel nõukogu pärast seda, kui Euroopa Parlament on andnud oma nõusoleku.
3. Lepingu eesmärk on luua ühenduse liikmesriikide ja EFTA riikide territooriume hõlmav Euroopa Majanduspiirkond. Vastavalt lepingu preambulile soovivad lepinguosalised luua dünaamilise ja ühtse Euroopa Majanduspiirkonna, mis põhineb ühistel konkurentsieeskirjadel ja võrdsetel konkurentsitingimustel, ning näevad ette piisavad täideviimisvahendid, sealhulgas kohtu tasandil. Vastavalt lepingu artiklile 1 on selle eesmärk lepinguosaliste vaheliste kaubandus- ja majandussuhete püsiv ja tasakaalustatud tugevdamine võrdsetes konkurentsitingimustes ja ühesuguste eeskirjade järgimine.
4. Euroopa Majanduspiirkonda kuuluvate riikide vahelistele suhetele kohaldatavad eeskirjad hõlmavad kaupade, isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumist ning konkurentsi. Sisuliselt on tegemist eeskirjadega, mis on ette nähtud EMÜ ja ESTÜ asutamislepingu vastavate sätetega ja nende alusel vastu võetud õigusaktidega. Nagu komisjon on oma arvamusetaotluses märkinud, kavatsevad lepinguosalised laiendada EMP-le lepinguga hõlmatud valdkondi käsitlevat tulevast ühenduse õigust vastavalt sellele, kuidas õigust luuakse, arendatakse ja muudetakse.
II
5. Õiguse ühtne tõlgendamine ja kohaldamine EMP-s, nagu on sätestatud lepingu artiklis 1, tuleb tagada selliste sätetega, mis on sõnastuselt identsed ühenduse õiguse vastavate sätetega, ning kohtusüsteemi loomise kaudu.
6. Lepinguga luuakse EMP Kohus, mille juures tegutseb Esimese Astme Kohus. EMP Kohtu pädevus on kindlaks määratud lepingu artikli 96 lõikes 1. See hõlmab lepinguosaliste vaheliste vaidluste, EFTA riikide suhtes kohaldatava järelevalvemenetlusega seotud hagide ning konkurentsi valdkonnas EFTA järelevalveameti otsuste peale esitatud kaebuste lahendamist.
7. Kohtusüsteemis on ette nähtud ka järgmised mehhanismid.
8. Lepingu artiklis 6 on ette nähtud, et lepingu sätete rakendamisel ja kohaldamisel tuleb neid tõlgendada kooskõlas Euroopa Kohtu otsustega, mis on tehtud EMÜ asutamislepingu, ESTÜ asutamislepingu ning ühenduse teiseste õigusaktide vastavate sätete kohta enne lepingu allakirjutamise kuupäeva.
9. Lepingu artikli 104 lõige 1 näeb ette, et lepingu sätete, EMÜ või ESTÜ asutamislepingu sätete, nii nagu neid on muudetud või täiendatud, ja nende asutamislepingute alusel vastu võetud sätete kohaldamisel ja tõlgendamisel tuleb Euroopa Kohtul, EMP Kohtul, EÜ Esimese Astme Kohtul, EMP Esimese Astme Kohtul ning EFTA riikide kohtutel nõuetekohaselt arvesse võtta teiste kohtute otsustest tulenevaid põhimõtteid, et tagada lepingu võimalikult ühetaoline tõlgendamine.
10. Lepingu artiklis 95 on sätestatud, et EMP Kohus koosneb kaheksast kohtunikust, kellest viis on Euroopa Kohtu kohtunikud. EMP Nõukogu võib EMP Kohtu taotlusel lubada kohtul moodustada kodasid, millest igaühes on kolm või viis kohtunikku. EMP Kohtu põhikirjas tuleb kohtuasjade laadi silmas pidades sätestada sobiv tasakaal Euroopa Kohtu kohtunike ja EFTA kohtunike vahel. Vastavalt artiklile 101 koosneb EMP Esimese Astme Kohus viiest kohtunikust, kellest kolm nimetavad EFTA riigid ning kaks kohtunikku on pärit Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtust.
11. Protokoll nr 34, millele on viidatud lepingu artikli 104 lõikes 2, sisaldab sätteid, mille alusel EFTA riigid võivad lubada oma kohtutel taotleda Euroopa Kohtu seisukohta lepingu sätte tõlgendamise kohta.
12. Lõpuks on protokollile nr 34 lisatud märkuses ette nähtud, et EFTA riikidel on õigus astuda Euroopa Kohtu menetlustesse.
III
13. Enne seda, kui käsitleda komisjoni arvamusetaotluses esitatud küsimusi, on kohane võrrelda lepingu eesmärke ja konteksti ühenduse õiguse omadega.
14. Lepingu sätete ja ühenduse vastavate sätete identne sõnastus ei tähenda, et neid peab tingimata ühtmoodi tõlgendama. Rahvusvahelise lepingu tõlgendamisel tuleb lisaks sõnastusele silmas pidada ka selle eesmärke. 23. mai 1969. aasta rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artiklis 31 on sätestatud, et lepingut tuleb tõlgendada heas usus, pidades silmas sõnade tavapärast tähendust, mis tuleb neile vastavas kontekstis omistada, ning asjaomase lepingu eset ja eesmärke.
15. Lepingu sätete ja ühenduse õiguse vastavate sätete eesmärkide võrdlemisel tuleb tõdeda, et leping on seotud vabakaubanduse ja konkurentsieeskirjade kohaldamisega lepinguosaliste vahelistes majandus- ja kaubandussuhetes.
16. Seevastu ühenduse puhul on vabakaubandus ja konkurentsieeskirjad, mida soovitakse lepingu abil laiendada kogu lepinguosaliste territooriumile, arenenud ühenduse õiguskorras, mille osaks need on ning mille eesmärgid on lepingu eesmärkidest ulatuslikumad.
17. EMÜ asutamislepingu artiklitest 2, 8a ja 102a järeldub, et kõnealuse lepingu eesmärk on saavutada majanduslik integratsioon, mille tulemusel luuakse siseturg ning majandus- ja rahaliit. Lisaks sellele on ühtse Euroopa akti artiklis 1 täpsustatud, et kõigi ühenduse lepingute eesmärgiks on anda panus konkreetsetesse edusammudesse Euroopa Liidu loomisel.
18. Eespool esitatust järeldub, et EMÜ asutamislepingu sätted, mis käsitlevad vaba liikumist ja konkurentsi, ei ole mitte eesmärk omaette, vaid kõnealuste eesmärkide saavutamise vahend.
19. Samuti erineb lepingu eesmärgi kontekst sellest kontekstist, milles taotletakse ühenduse eesmärke.
20. EMP tuleb luua rahvusvahelise lepingu alusel, millega kehtestatakse sisuliselt üksnes lepinguosaliste õigused ja kohustused, kuid millega ei nähta ette suveräänsete õiguste üleandmist lepinguga loodavatele valitsustevahelistele organitele.
21. Seevastu EMÜ asutamisleping, mis on küll sõlmitud rahvusvahelise lepinguna, kujutab endast õigusel rajaneva ühenduse põhiseaduslikku alust. Vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale on ühenduse lepingutega loodud uus õiguskord, mille huvides riigid on üha ulatuslikemates valdkondades piiranud oma suveräänseid õigusi ja mille subjektide hulka ei kuulu mitte ainult liikmesriigid, vaid ka nende kodanikud (vt eelkõige 5. veebruari 1963. aasta otsus kohtuasjas 26/62: Van Gend en Loos, EKL 1963, lk 1). Ühenduse õiguskorda iseloomustavaks põhitunnuseks on eelkõige selle ülimuslikkus liikmesriikide õiguse suhtes ning paljude selliste sätete vahetu õigusmõju, mida kohaldatakse liikmesriikide ja nende kodanike suhtes.
22. Nendest kaalutlustest järeldub, et õigusnormide ühtsus kogu EMP-s ei ole tagatud pelgalt sellega, et ühenduse õiguse sätted ning lepingu vastavad sätted on sisu või sõnastuse poolest identsed.
23. Seepärast tuleb uurida, kas lepinguga on ette nähtud muid vahendeid kõnealuse ühtsuse tagamiseks.
24. Selle eesmärgiga seoses on lepingu artiklis 6 sätestatud, et lepingu eeskirju tuleb tõlgendada kooskõlas ühenduse õiguse vastavaid sätteid käsitleva Euroopa Kohtu praktikaga.
25. Kahel põhjusel ei võimalda selline tõlgendamismehhanism siiski soovitud õiguslikku ühtsust saavutada.
26. Esiteks käsitleb nimetatud artikkel ainult selliseid Euroopa Kohtu otsuseid, mis on tehtud enne lepingu allakirjutamise kuupäeva. Kuna kohtupraktika pidevalt areneb, on raske eristada uut kohtupraktikat varasemast ning seega ka minevikku tulevikust.
27. Ehkki lepingu artiklis 6 ei ole täpsustatud, kas viidatakse Euroopa Kohtu praktikale tervikuna ning eelkõige kohtupraktikale, mis on seotud ühenduse õiguse vahetu õigusmõju ja ülimuslikkusega, selgub kõnealuse lepingu protokollist nr 35, et lepinguosalised, ilma et nad tunnustaksid kõnealuse kohtupraktikaga paratamatult hõlmatud vahetu õigusmõju ja ülimuslikkuse põhimõtteid, kohustuvad üksnes kehtestama oma õigussüsteemis normi, mille kohaselt lepingu eeskirjad on nendega vastuolus olevate õigusnormide suhtes ülimuslikud.
28. Sellest järeldub, et Euroopa Kohtu praktika järgimise nõue, mis tuleneb lepingu artiklist 6, ei laiene selle kohtupraktika olulistele koostisosadele, mis on lepingu olemusega vastuolus. Järelikult ei ole ei mineviku ega tuleviku osas võimalik artikliga 6 tagada õiguse ühtsust kogu EMP-s.
29. Eespool esitatud kaalutlustest järeldub, et erinevused ühelt poolt lepingu eesmärkide ja konteksti ning teiselt poolt ühenduse õiguse eesmärkide ja konteksti vahel takistavad õiguse ühtset tõlgendamist ja kohaldamist EMP-s.
IV
30. Eespool kirjeldatud vastuolu silmas pidades tuleb uurida, kas kavandatav kohtusüsteem võib kahjustada ühenduse õigussüsteemi autonoomsust sellele omaste eesmärkide taotlemisel.
31. Kõigepealt uuritakse mõiste „lepinguosalised” tõlgendust, mille EMP Kohus peab oma pädevust teostades esitama, ning seejärel analüüsitakse kõnealuse kohtu praktika mõju ühenduse õiguse tõlgendamisele.
32. Esimese punkti puhul tuleb silmas pidada, et vastavalt lepingu artikli 96 lõike 1 punktile a on EMP Kohus pädev lahendama lepinguosaliste vaidlusi ning et vastavalt lepingu artikli 117 lõikele 1 võib EMP ühiskomitee või üks lepinguosalistest pöörduda sellise vaidluse lahendamiseks EMP Kohtu poole.
33. Mõiste „lepinguosalised” on määratletud lepingu artikli 2 punktis c. Ühenduse ja selle liikmesriikide puhul hõlmab see mõiste olenevalt konkreetsest juhtumist kas ühendust ja liikmesriike, ainult ühendust või ainult liikmesriike. Valik kolme võimaluse vahel tehakse iga juhtumi puhul lepingu asjakohaste sätete alusel ning vastavalt ühenduse ja liikmesriikide pädevusele EMÜ asutamislepingu ja ESTÜ asutamislepingu alusel.
34. See tähendab, et kui EMP Kohtule esitatakse lahendamiseks lepingu ühe või mitme sätte tõlgendamise või kohaldamisega seotud vaidlus, võidakse paluda kõnealusel kohtul tõlgendada mõistet „lepinguosalised” lepingu artikli 2 punkti c tähenduses, et otsustada, kas käsitletava sätte puhul on „lepinguosaline” ühendus, ühendus ja liikmesriigid või ainult liikmesriigid. Järelikult peab EMP Kohus tegema otsuseid ühenduse ja liikmesriikide pädevuse kohta lepingu sätetega reguleeritud küsimustes.
35. Seega võib lepingu artikli 2 punktiga c, artikli 96 lõike 1 punktiga a ja artikli 117 lõikega 1 EMP Kohtule antud pädevus kahjustada asutamislepingutes kindlaks määratud pädevuse jaotust ning sellest tulenevalt ka ühenduse õiguskorra autonoomsust, mille austamise Euroopa Kohus kooskõlas EMÜ asutamislepingu artikliga 164 peab tagama. Seda Euroopa Kohtu ainupädevust kinnitab EMÜ asutamislepingu artikkel 219, mille kohaselt liikmesriigid kohustuvad kasutama kõnealuse asutamislepingu tõlgendamist või kohaldamist käsitlevate vaidluste puhul ainult asutamislepingus sätestatud lahendusmeetodeid. Samasisuline säte on esitatud ka ESTÜ asutamislepingu artiklis 87.
36. Järelikult on sellise pädevuse andmine EMP Kohtule ühenduse õigusega vastuolus.
37. Teiseks tuleb kõigepealt silmas pidada, et asutamislepingu artiklis 228 sätestatud korras sõlmitud rahvusvahelised lepingud on ühenduse institutsioonidele ja liikmesriikidele siduvad ning vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale muutuvad selliste lepingute sätted ja selliste lepingute alusel loodud organite õigusaktid jõustumisel ühenduse õiguskorra lahutamatuks osaks.
38. Sellega seoses tuleb rõhutada, et leping on ühenduse institutsiooni õigusakt EMÜ asutamislepingu artikli 177 esimese lõigu punkti b tähenduses ning seetõttu on Euroopa Kohus pädev tegema eelotsuseid selle tõlgendamise kohta. Euroopa Kohus võib teha lepingu kohta otsuseid ka juhul, kui ühenduse liikmesriigid ei ole täitnud lepingust tulenevaid kohustusi.
39. Kui aga rahvusvahelise lepinguga on ette nähtud omaette kohtusüsteem ning kohus, kelle pädevuses on lepinguosaliste vaidluste lahendamine ja seega ka asjaomase lepingu sätete tõlgendamine, on selle kohtu otsused ühenduse institutsioonidele, sealhulgas Euroopa Kohtule siduvad. Kuna asjaomane rahvusvaheline leping on ühenduse õiguskorra lahutamatu osa, on kõnealuse kohtu otsused siduvad ka juhul, kui Euroopa Kohtult taotletakse eelotsusemenetluses või otse Euroopa Kohtule esitatud hagi raames sellise lepingu tõlgendamist.
40. Rahvusvaheline leping, milles on sätestatud selline kohtusüsteem, on põhimõtteliselt ühenduse õigusega kooskõlas. Ühenduse pädevus rahvusvaheliste suhete valdkonnas ning tema õigus sõlmida rahvusvahelisi lepinguid hõlmab tingimata õigust end allutada sellise lepinguga loodud kohtu otsustele, mis on seotud asjaomase lepingu sätete tõlgendamise või kohaldamisega.
41. Kõnealuses lepingus on aga üle võetud oluline osa eeskirjadest, sealhulgas teiseste õigusaktide eeskirjadest, mis reguleerivad ühendusesiseseid majandus- ja kaubandussuhteid ning mis kujutavad endast enamjaolt ühenduse õiguskorra alussätteid.
42. Järelikult lisatakse selle lepinguga ühenduse õiguskorda suur õigusnormide kogum, mis hakkab eksisteerima kõrvuti identselt sõnastatud ühenduse eeskirjade kogumiga.
43. Lisaks sellele on lepinguosalised lepingu preambulis ja artiklis 1 väljendanud oma kavatsust tagada lepingu sätete ühetaoline kohaldamine kogu oma territooriumil. Siiski eeldab taotletav ühtse kohaldamise ning võrdsete konkurentsitingimuste eesmärk, mida on nimetatud lepingu artiklis 6 ja artikli 104 lõikes 1, tingimata nii lepingu sätete kui ka ühenduse õiguskorra vastavate sätete tõlgendamist.
44. Ehkki EMP Kohus peab lepingu artikli 6 kohaselt tõlgendama lepingu sätteid kooskõlas Euroopa Kohtu poolt enne lepingu allakirjutamise kuupäeva tehtud asjakohaste otsustega, ei laiene see EMP Kohtu kohustus sellistele otsustele, mis Euroopa Kohus teeb pärast kõnealust kuupäeva.
45. Järelikult ei nõua lepingu eesmärk tagada õigusaktide ühtsus kogu EMP-s mitte üksnes lepingus endas sisalduvate eeskirjade tõlgendamist, vaid ka ühenduse õiguse vastavate eeskirjade tõlgendamist.
46. Siit järeldub, et seades tingimusi vaba liikumist ja konkurentsi käsitlevate ühenduse eeskirjade edaspidisele tõlgendamisele, on lepinguga ette nähtud kohtusüsteem vastuolus EMÜ asutamislepingu artikliga 164 ning üldisemalt ka ühenduse alustega.
V
47. Ohtu, mida lepingus sätestatud kohtusüsteem kujutab ühenduse õiguskorra autonoomsusele, ei vähenda tõsiasi, et lepingu artiklitega 95 ja 101 on püütud luua olemuslikke sidemeid EMP Kohtu ning Euroopa Kohtu vahel, nähes ette, et Euroopa Kohtu kohtunikud osalevad EMP Kohtu ja selle kodade töös ning et Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu kohtunikud osalevad EMP Esimese Astme Kohtu töös.
48. Pigem on põhjust karta, et kõnealuste sätete kohaldamine süvendab veelgi lepinguga kavandatavast kohtusüsteemist tulenevaid üldisi probleeme.
49. Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et EMP Kohus peab tagama vabakaubanduse ja konkurentsi nõuetekohase toimimise sellise rahvusvahelise lepingu raames, mis loob kohustusi üksnes lepinguosalistele.
50. Euroopa Kohus seevastu peab tagama konkreetse õiguskorra järgimise ning soodustama selle arendamist, et saavutada eelkõige EMÜ asutamislepingu artiklites 2, 8a ja 102a sätestatud eesmärgid ning moodustada liikmesriikidest koosnev Euroopa Liit, nagu on väljendatud 19. juunil 1983 Stuttgardis alla kirjutatud pidulikus deklaratsioonis (punkt 2.5), millele on viidatud ühtse Euroopa akti preambuli esimeses põhjenduses. Selles kontekstis on vabakaubandus ja konkurents üksnes vahendid nimetatud eesmärkide saavutamiseks.
51. Järelikult peavad EMP Kohtu liikmeks olevad Euroopa Kohtu kohtunikud olenevalt sellest, kas nad tegutsevad Euroopa Kohtus või EMP Kohtus, kohaldama ja tõlgendama samu sätteid, kuid kasutama selleks erinevaid lähenemisviise, meetodeid ja mõisteid, et võtta arvesse iga lepingu laadi ning selle konkreetseid eesmärke.
52. Neid asjaolusid arvesse võttes on Euroopa Kohtus tegutsevatel kohtunikel väga raske, kui mitte võimatu käsitleda täiesti erapooletult küsimusi, mille arutamisel nad on osalenud EMP Kohtu liikmetena.
53. Kuna lepinguga loodud kohtusüsteem on igal juhul EMÜ asutamislepinguga vastuolus, ei ole tarvis põhjalikumalt käsitleda seda probleemi ega ka küsimust, kas kõnealune süsteem ei ohustaks tõsiselt üksikisikute usku Euroopa Kohtu õigusesse oma ülesandeid täiesti sõltumatult täita.
VI
54. Tuleb analüüsida, kas lepingu artikli 104 lõikes 2 lepingu sätete tõlgendamiseks sätestatud mehhanism on ühenduse õigusega kooskõlas.
55. Lepingu artikli 104 lõike 2 kohaselt sisalduvad sätted, mille alusel EFTA riigid võivad lubada oma kohtutel taotleda Euroopa Kohtu seisukohta lepingu tõlgendamise kohta, protokollis nr 34.
56. Vastavalt protokolli nr 34 artiklile 1 võib kohus juhul, kui mõne EFTA riigi kohtus poolelioleva kohtuasja käigus tõusetub küsimus selliste lepingu sätete tõlgendamise kohta, mis on sisu poolest identsed ühenduse asutamislepingute sätetega, vajaduse korral taotleda Euroopa Kohtu seisukohta kõnealuses küsimuses.
57. Protokolli nr 34 artiklis 2 on sätestatud, et EFTA riik, kes kavatseb kõnealust protokolli kasutada, peab lepingu depositaarile ning Euroopa Kohtule teatama, mil määral ja millise korra alusel protokolli tema kohtute suhtes kohaldatakse.
58. Järelikult jätab selline menetlus EFTA riikidele õiguse ise otsustada, kas nad lubavad oma kohtutel pöörduda küsimustega Euroopa Kohtu poole, ning ei muuda selliseid pöördumisi kõnealuste riikide viimase astme kohtute puhul kohustuslikuks. Peale selle ei ole tagatud, et selliste menetluste puhul Euroopa Kohtult saadud vastused on Euroopa Kohtu poole pöördunud kohtutele siduvad. Selline kord erineb EMÜ asutamislepingu artiklis 177 sätestatud korrast põhjalikult.
59. On tõsi, et ükski EMÜ asutamislepingu säte ei keela anda Euroopa Kohtule rahvusvahelise lepingu alusel pädevust sellise lepingu sätete tõlgendamiseks seoses selle kohaldamisega kolmandates riikides.
60. Samuti ei saa põhimõtteliselt vastu olla EFTA riikidele jäetud õigusele lubada või keelata oma kohtutel esitada Euroopa Kohtule küsimusi ega ka asjaolule, et puudub mõnede selliste kohtute kohustus Euroopa Kohtu poole pöörduda.
61. Seevastu on vastuvõetamatu, et Euroopa Kohtu vastused EFTA riikide kohtutele on üksnes soovituslikud ning et neil ei ole siduvaid tagajärgi. Selline olukord moonutaks EMÜ asutamislepingust tulenevaid Euroopa Kohtu ülesandeid, mille kohaselt kõnealuse kohtu otsused on siduvad. Isegi artiklis 228 nimetatud erijuhul on Euroopa Kohtu arvamusel kõnealuses artiklis kirjeldatud siduvus.
62. Lisaks tuleb märkida, et Euroopa Kohtu poolt EFTA riikide kohtute küsimustele vastuseks esitatud lepingu tõlgendust peavad arvestama ka ühenduse liikmesriikide kohtud lepingu kohaldamist käsitlevate otsuste tegemisel. Kuid asjaolu, et Euroopa Kohtu vastused ei ole EFTA riikide kohtutele siduvad, võib ühtlasi kaasa tuua ebaselguse nende vastuste õigusliku väärtuse osas ühenduse liikmesriikide kohtute jaoks.
63. Ühtlasi ei saa välistada liikmesriikide kohtute jõudmist seisukohani, et Euroopa Kohtu poolt protokolli 34 alusel esitatud tõlgenduste siduvuse puudumine laieneb ka Euroopa Kohtu poolt EMÜ asutamislepingu artikli 177 alusel tehtud otsustele.
64. Selles kontekstis kahjustab kõnealune mehhanism õiguskindlust, mis on eelotsusemenetluse nõuetekohase toimimise seisukohalt hädavajalik.
65. Eespool esitatud kaalutluste põhjal saab järeldada, et lepingu artikli 104 lõige 2 ning protokoll nr 34 on ühenduse õigusega vastuolus, sest nendega ei ole tagatud Euroopa Kohtult kõnealuse protokolli alusel taotletavate vastuste siduvus.
VII
66. Järgnevalt tuleb hinnata EFTA riikidele ette nähtud õigust Euroopa Kohtus pooleliolevatesse menetlustesse astuda. Protokollile nr 34 lisatud märkuses on sätestatud, et kõnealuse õiguse andmiseks tuleb muuta Euroopa Kohtu põhikirja käsitleva protokolli artikleid 20 ja 37.
67. Sellega seoses piisab märkimisest, et need kaks artiklit kuuluvad Euroopa Kohtu põhikirja käsitleva protokolli III jaotisse, mille sätteid nõukogu võib vastavalt EMÜ asutamislepingu artikli 188 teisele lõigule ühehäälselt muuta Euroopa Kohtu taotlusel ning pärast konsulteerimist komisjoni ja Euroopa Parlamendiga.
68. Järelikult selleks, et anda EFTA riikidele õigus Euroopa Kohtus pooleliolevatesse menetlustesse astuda, ei ole EMÜ asutamislepingut vaja muuta artikli 236 tähenduses.
VIII
69. Komisjon soovib oma viimase küsimusega teada, kas EMÜ asutamislepingu artikkel 238, milles käsitletakse ühenduse assotsieerumislepingute sõlmimist kolmanda riigi, riikide liidu või rahvusvaheliste organisatsioonidega, võimaldab luua käesoleva lepinguga ette nähtud kohtusüsteemi. Sellega seoses märkis komisjon, et juhul kui Euroopa Kohus vastab sellele küsimusele eitavalt, võiks kõnealuse kohtusüsteemi loomise võimaldamiseks seda sätet muuta.
70. Nagu punktis 40 juba märgiti, ei ole rahvusvaheline leping, millega nähakse ette kohtusüsteem ning sellise lepingu sätete tõlgendamiseks pädev kohus, põhimõtteliselt vastuolus ühenduse õigusega ning seega võib lepingu õiguslikuks aluseks olla EMÜ asutamislepingu artikkel 238.
71. EMÜ asutamislepingu artiklis 238 puudub siiski alus sellise kohtusüsteemi loomiseks, mis on vastuolus EMÜ asutamislepingu artikliga 164 ning üldisemalt ka ühenduse alustega.
72. Samadel põhjustel ei saa ka artikli 238 muutmine komisjoni soovitatud kujul kõrvaldada lepinguga loodava kohtusüsteemi vastuolu ühenduse õigusega.
Eeltoodust tulenevalt
EUROOPA KOHUS
Due | Slynn | Joliet |
president | koja esimees | koja esimees |
Schockweiler | Grévisse | Kapteyn |
koja esimees | koja esimees | koja esimees |
Mancini | Kakouris | Moitinho de Almeida |
kohtunik | kohtunik | kohtunik |
Rodríguez Iglesias | Díez de Velasco |
kohtunik | kohtunik |
Zuleeg | Murray |
kohtunik | kohtunik |
Luxembourgis 14. detsembril 1991.
Kohtusekretär
J.-G. Giraud
1 – All disputes between Contracting Parties or cases when the EEA Court is seized by the EEA Joint Committee will be dealt with in plenary session.
2 – An appropriate balance of ECJ and EFTA Judges, taking into account the nature of the cases, shall be laid down in the Statute of the EEA Court.
3 – The Statutes shall contain provisions on qualifications for the Judges.
4 – In French „s’exprime”.
5 – Agreed Minutes will ensure that the term "application" also covers implementation of the Agreement.
6 – In an agreed Minute it will be clarified that this also includes interpretation in the sense of the Ministerial Declaration of 14 May 1991.