Direktiivi 2011/83/EL eesmärk on
- tugevdada tarbijate kaitset, ühtlustades tarbijate ja kauplejate vahelisi lepinguid käsitlevate siseriiklike õigusaktide mitut põhiaspekti;
- soodustada kaubandust Euroopa Liidu (EL) liikmesriikide vahel, eriti veebist oste tegevate tarbijate osas.
Direktiiv asendas kaugmüügi direktiivi (direktiiv 97/7/EÜ) ja lävemüügi direktiivi (direktiiv 85/577/EMÜ).
Direktiiviga (EL) 2019/2161 ELi tarbijakaitsenormide ajakohastamise ja nende parema täitmise tagamise kohta muudetakse direktiivi 2011/83/EL ja teisi direktiive. Muudatustega suurendatakse ELi tarbijate kaitset mitmes valdkonnas, näiteks internetipõhistes kauplemiskohtades* tehtavate ostude tegemisel, hinna isikupõhise kohandamise* ning internetipõhiste pakkumiste ja tarbijaõiguste järjestamine „tasuta“ internetipõhiste teenuste kasutamisel.
Võttes arvesse sõlmitavate finantsteenuste kauglepingute (internetis või telefoni teel) kiiret kasvu, lisatakse muutmisdirektiiviga (EL) 2023/2673 peatükk, millega kehtestatakse selliseid lepinguid reguleerivad eeskirjad. Sellega tunnistatakse alates 18. juunist 2026 kehtetuks direktiiv 2002/65/EÜ (vt kokkuvõte), mis on kehtiv õigusakt, milles käsitletakse finantsteenuste kaugturustuse tarbijakaitseaspekte.
2024. aastal kehtestati muutmisdirektiiviga (EL) 2024/825 täiendavad eeskirjad, et kohandada direktiivi 2011/83/EL seoses rohepöörde ja ringmajandusega.

PÕHIPUNKTID

Kohaldamisala

Välja arvatud mõned erandid, nagu tervishoiu- ja sotsiaalteenused (ja finantsteenused kuni 2026. aasta juunini), hõlmab direktiiv 2011/83/EL paljusid kauplejate ja tarbijate vahel sõlmitud lepinguid, nagu müügilepingud *, teenuslepinguid *, internetipõhise digitaalse infosisu või digiteenuste lepingud ning vee, gaasi, elektri ja kaugkütte tarnelepingud.
Seda kohaldatakse kauplustes ja väljaspool äriruume (nt tarbija kodus) sõlmitud lepingute või kauglepingute (nt internetis) suhtes, samuti lepingute suhtes, mille alusel kaupleja osutab või kohustub andma tarbijale üle digiteenuse * või digisisu * ning tarbija annab või kohustub andma üle isikuandmed *.
Samuti sätestatakse selles internetipõhiste kauplemiskohtade pakkujatele täiendavad teavitamiskohustused lepingute kohta, mille tarbijad sõlmivad erinevate tarnijatega internetipõhises kauplemiskohas. Lisaks kehtestatakse sellega eeskirjad, mis reguleerivad hindade isikupõhiselt kohandamise läbipaistvust ning internetipõhiste pakkumiste ja tarbijaõiguste järjestamist „tasuta“ internetipõhiste teenuste kasutamisel.

Teavitamiskohustus

Enne lepingu sõlmimist peab kaupleja esitama tarbijale selges ja arusaadavas keeles teabe, näiteks
- oma nime ja kontaktandmed,
- toote põhiomadused ja
- kehtivad tingimused (sealhulgas maksetingimused, tarneaeg, lepingu täitmine ja kehtivusaeg ning lepingu lõpetamise tingimused).
Kauplustes tuleb esitada teave, mis ei ole juba ilmne.
Teavitamisnõuded, eelkõige taganemisõiguse kohta, on üksikasjalikumad kauglepingute puhul (näiteks internetis, telefoni või posti teel) ja väljaspool äriruume sõlmitud lepingute puhul (näiteks kui kaupleja külastab tarbija kodu).
Internetipõhistes kauplemiskohtades sõlmitud lepingute puhul kehtivad konkreetsed teavitamisnõuded. Internetipõhised kauplemiskohad peavad
- teavitama tarbijaid sellest, kas kolmandast isikust teenuseosutaja on kaupleja või muu isik (st teine tarbija);
- hoiatama tarbijat, et ELi tarbijakaitse-eeskirju ei kohaldata muude isikutega sõlmitud lepingute suhtes, ja
- selgitama, kes vastutab lepingu täitmise eest: kolmandast isikust kaupleja või internetipõhine kauplemiskoht ise.
Kauplejad peavad tarbijaid teavitama, kui pakkumishinda isikupärastatakse automatiseeritud otsusprotsessi alusel.

Direktiiviga (EL) 2024/825 muudetakse direktiivi 2011/83/EL, kehtestades uued normid, millega tagatakse, et tarbijaid teavitatakse müügikohas ostetavate toodete vastupidavusest ja parandatavusest. Selle teabe eesmärk on aidata neil teha kestlikumaid ostuvalikuid. Kauplejad peavad enne ostu sooritamist esitama tarbijatele järgneva teabe:
- meeldetuletus kauba vastavuse õigusliku garantii ja selle peamiste aspektide kohta, sealhulgas selle kohta, et garantii minimaalne kestus on kaks aastat, mis on selgelt esitatud ühtlustatud teate abil;
- kui tootja pakub lisakuludeta vastupidavusega seotud müügigarantiid, mis hõlmab kogu kaupa ja mille kestus on vähemalt kaks aastat, ning teavitab sellest kauplejat, peab kaupleja tarbijat ühtlustatud märgise abil teavitama;
- digisisu ja digitaalteenuste puhul meeldetuletus seadusest tuleneva vastavusgarantii olemasolu kohta;
- meeldetuletus müügijärgsete teenuste ja müügigarantiide olemasolu ja tingimuste kohta;
- digielementidega kauba või digisisu ja digiteenuste puhul minimaalne ajavahemik, mille jooksul tootja või pakkuja pakub tarkvarauuendusi.
Kauglepingute puhul nõutakse muutmisdirektiiviga (EL) 2024/825 kauplejatelt, nad teavitaksid tarbijaid makse- ja tarnetingimustest, sealhulgas keskkonnasõbralikest tarnevõimalustest, ja vajaduse korral sellest, kuidas käsitletakse kaebusi.
Euroopa Komisjon võtab vastu rakendusaktid, milles täpsustatakse ühtlustatud teate ja märgise kujundust ning sisu, mida kasutatakse tarbijate teavitamiseks nende õigustest.

Kliendi finantsteenused

Muutmisdirektiiviga (EL) 2023/2673 kehtestatakse tarbijale suunatud finantsteenuseid käsitlevad normid, näiteks järgnev.

Lepingueelne teave, mille kauplejad peavad tarbijatele esitama enne lepingu allkirjastamist. Tarbijatel peab olema piisavalt aega selle teabe töötlemiseks ja mõistmiseks ning teiste toodetega võrdlemiseks, et teha teadlik otsus. Liikmesriigid võivad sellega seoses kehtestada rangemad siseriiklikud eeskirjad.
Tarbijate õigus taotleda inimese sekkumist, et mõista paremini konkreetse lepingu mõju nende rahalisele olukorrale, kui kaupleja kasutab veebipõhiseid vahendeid, näiteks juturoboteid.
Nõue, et liikmesriigid kehtestaksid meetmed, millega piiratakse eksitavate turundusvõtete (kasutajaliidesed, mis meelitavad kasutajaid tegema asju, mida nad ei kavatse teha) kasutamist, et mõjutada tarbija valikuid.
Direktiivi 2011/83/EL täiendamine „turvavõrgu süsteemiga“ finantsteenuste jaoks, mis on muudest valdkondlikest õigusaktidest välja jäetud või ainult osaliselt nendega hõlmatud.

Taganemisõigus

Tarbijad võivad teatavate eranditega kauglepingutest ja väljaspool äriruume sõlmitud lepingutest ilma igasuguste selgituste ja kuludeta taganeda 14 päeva jooksul alates kauba * tarnimisest või teenuslepingu sõlmimisest. Piisab müüja poolt pakutavast taganemisteate tüüpvormist. Kui tarbijat ei ole tema õigustest teavitatud, pikeneb taganemistähtaeg 12 kuu võrra.
Erandeid kohaldatakse mitmel juhul, näiteks kiiresti riknevate kaupade, tarbija poolt avatud pitseeritud kaupade puhul, mida ei saa tagastada tervise või hügieeniga seotud põhjustel, ning hotellibroneeringute või autorendi puhul, mis on seotud konkreetsete kuupäevadega. Erandeid kohaldatakse teatavatel tingimustel ka lepingute suhtes digisisu üleandmiseks, mida ei anta üle füüsilisel andmekandjal, kui lepingu täitmine on alanud. Kui tarbija taganeb lepingust, hoidub ta digisisu või digiteenuse kasutamisest ja selle kolmandatele isikutele kättesaadavaks tegemisest.
Muutmisdirektiiv (EL) 2023/2673 võimaldab tarbijatel kasutada oma taganemisõigust kõigist kauglepingutest, nõudes oma pakkujalt, et nad tagaksid, et nende kasutajaliidesed pakuksid kergesti leitavat taganemisfunktsiooni.

Ei mingeid põhjendamatuid kulusid ega lisatasusid

Kauplejad ei tohi nõuda tarbijalt maksevahendi kasutamise eest tasu, mis on suurem kui kaupleja poolt selliste vahendite kasutamise eest kantav kulu. Paljudel juhtudel on selliste tasude võtmine makseteenuste direktiivi (direktiiv (EL) 2015/2366 – vt kokkuvõte) kohaselt täielikult keelatud.
Helistades kauplejale, et esitada sõlmitud lepingu kohta küsimus või kaebus, ei pea tarbija maksma rohkem kui telefonikõne põhitariifi järgi.
Tasuliste lisateenuste pakkumiseks peab kauplejal olema tarbija sõnaselge nõusolek. Selliste maksete puhul ei tohi tellimisvormil kasutada eelnevalt märgistatud kastikesi.

Karistused

Direktiiviga 2011/83/EL nõutakse, et liikmesriigid kehtestaksid tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused, mida kohaldatakse direktiivi ülevõtvate siseriiklike õigusnormide rikkumise korral. Samuti sisaldab see loetelu kriteeriumidest, mida tuleb nende karistuste määramisel kohaldada.
Liikmesriigid peavad tagama, et kui kooskõlas määrusega (EL) 2017/2394 (vt kokkuvõte) määratakse suurte piiriüleste rikkumistega seotud koordineeritud meetmete raames karistusi, hõlmavad need võimalust määrata trahve haldusmenetluse kaudu või algatada kohtumenetlus trahvide määramiseks või mõlemat, kusjuures selliste trahvide maksimumsumma on vähemalt 4 % kaupleja aastakäibest asjaomases liikmesriigis või asjaomastes liikmesriikides. Juhtudel, kui trahv tuleb määrata kooskõlas määrusega (EL) 2017/2394, kuid teave kaupleja aastakäibe kohta ei ole kättesaadav, peavad liikmesriigid nägema ette võimaluse määrata trahve, mille maksimumsuurus peab olema vähemalt 2 miljonit eurot.

MIS AJAST NEID EESKIRJU KOHALDATAKSE?

Direktiivi 2011/83/EL liikmesriikide siseriiklikku õigusesse ülevõtmise tähtaeg oli 13. detsember 2013. Direktiivi kohaldatakse pärast 13. juunit 2014 sõlmitud lepingutele.
Muutmisdirektiiv (EL) 2019/2161 tuli siseriiklikku õigusesse üle võtta 28. novembriks 2021 ja seda on kohaldatud alates 28. maist 2022.
Muutmisdirektiivi (EL) 2023/2673 tuleb siseriiklikku õigusesse üle võtta 19. detsembriks 2025 ja seda hakatakse kohaldama alates 19. juunist 2026.
Muutmisdirektiivi (EL) 2024/825 tuleb siseriiklikku õigusesse üle võtta 27. märtsiks 2026 ja seda hakatakse kohaldama alates 27. septembrist 2026.

TAUST

Lisateave

Tarbijaõigused ja -kaebused (Euroopa Komisjon)
Suunised direktiivi 2011/83/EL tõlgendamiseks ja kohaldamiseks
Teabeleht „Uus kokkulepe tarbijatele – mis eeliseid ma tarbijana saan?“ (Euroopa Komisjon)

PÕHIMÕISTED

Internetipõhine kauplemiskoht. Teenus, mis kasutab tarkvara, sealhulgas veebisaiti, veebisaidi osa või rakendust, mida haldab kaupleja või hallatakse tema nimel, mis võimaldab tarbijatel sõlmida kauglepinguid teiste kauplejate või tarbijatega.

Hinna isikupõhine kohandamine. Kui kaupleja kehtestab üksiktarbijatele või tarbijarühmadele erinevad hinnad, tuginedes nende tarbijate eelistuste ja maksevalmiduse automaatsele analüüsile.

Müügileping. Mis tahes leping, mille kohaselt kaupleja annab tarbijale üle või kohustub andma üle kauba omandiõiguse, sealhulgas leping, mille esemeks on nii kaup kui ka teenus.

Teenusleping. Mis tahes leping, välja arvatud müügileping, mille alusel kaupleja osutab või kohustub osutama tarbijale teenust, sealhulgas digiteenust.

Digiteenus. See on

teenus, mis võimaldab tarbijal digitaalsel kujul andmeid luua, töödelda või salvestada või neile juurde pääseda või
teenus, mis võimaldab tarbija või muude digiteenuse kasutajate üles laaditud või loodud digitaalsel kujul andmeid jagada või teha nendega muid toiminguid.

Digisisu. Andmed, mis on koostatud ja mis antakse üle digitaalsel kujul.

Isikuandmed. Igasugune teave tuvastatud või tuvastatava isiku kohta.

Kaup. Need on järgmised:

mis tahes kehaline vallasasi, sealhulgas vesi, gaas ja elekter, kui need pannakse müüki piiratud mahus või kindlaksmääratud koguses;
mis tahes kehaline vallasasi, mis sisaldab digisisu või digiteenust või millega on ühendatud digisisu või digiteenus sellisel viisil, et digisisu või digiteenuse puudumise korral ei täidaks kaup oma otstarvet (digielementidega kaup).

PÕHIDOKUMENDID

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiiv 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ (ELT L 304, 22.11.2011, lk 64–88)

Direktiivi 2011/83/EL hilisemad muudatused on algdokumenti lisatud. Käesoleval konsolideeritud versioonil on üksnes dokumenteeriv väärtus.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. novembri 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/2161, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 98/6/EÜ, 2005/29/EÜ ja 2011/83/EL, et ajakohastada liidu tarbijakaitsenorme ja tagada paremini nende täitmine (ELT L 328, 18.12.2019, lk 7–28)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. novembri 2023. aasta direktiiv (EL) 2023/2673, millega muudetakse direktiivi 2011/83/EL seoses finantsteenuste kauglepingutega ja tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2002/65/EÜ (ELT L, 2023/2673, 28.11.2023)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. veebruari 2024. aasta direktiiv (EL) 2024/825, millega muudetakse direktiive 2005/29/EÜ ja 2011/83/EL seoses tarbijate võimestamisega rohepöördel, tagades neile parema kaitse ebaausate tavade eest ja parema teabe esitamise (ELT L, 2024/825, 6.3.2024)

SEONDUVAD DOKUMENDID

Komisjoni teatis – Suunised Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/83/EL (tarbija õiguste kohta) tõlgendamiseks ja kohaldamiseks (ELT C 525, 29.12.2021, lk 1–85)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/771 kaupade müügilepingute teatavate aspektide kohta, millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ja direktiivi 2009/22/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 1999/44/EÜ (ELT L 136, 22.5.2019, lk 28–50)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/770 digisisu üleandmise ja digiteenuste osutamise lepingute teatavate aspektide kohta (ELT L 136, 22.5.2019, lk 1–27)

Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele – Uus kokkulepe tarbijatega (COM(2018) 183 final, 11.4.2018)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2017. aasta määrus (EL) 2017/2394 tarbijakaitsealaste õigusaktide täitmise tagamise eest vastutavate liikmesriigi asutuste vahelise koostöö kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 2006/2004 (ELT L 345, 27.12.2017, lk 1–26)

Vt konsolideeritud versioon.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2015. aasta direktiiv (EL) 2015/2302, mis käsitleb pakettreise ja seotud reisikorraldusteenuseid ning millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/83/EL ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 90/314/EMÜ (ELT L 326, 11.12.2015, lk 1–33)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2015. aasta direktiiv (EL) 2015/2366 makseteenuste kohta siseturul, direktiivide 2002/65/EÜ, 2009/110/EÜ ning 2013/36/EL ja määruse (EL) nr 1093/2010 muutmise ning direktiivi 2007/64/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 337, 23.12.2015, lk 35–127)

Vt konsolideeritud versioon.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiiv 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ (ELT L 133, 22.5.2008, lk 66–92)

Vt konsolideeritud versioon.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. septembri 2002. aasta direktiiv 2002/65/EÜ, milles käsitletakse tarbijale suunatud finantsteenuste kaugturustust ja millega muudetakse nõukogu direktiivi 90/619/EMÜ ning direktiive 97/7/EÜ ja 98/27/EÜ (EÜT L 271, 9.10.2002, lk 16–24)

Vt konsolideeritud versioon.

Viimati muudetud: 07.08.2024

Top