1

Hageja Eti Gıda Sanayi ve Ticaret AŞ esitab ELTL artiklil 263 põhinevas hagis nõude tühistada Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) kolmanda apellatsioonikoja 15. detsembri 2023. aasta otsus (asi R 1017/2023‑3) (edaspidi „vaidlustatud otsus“).

2

Hageja esitas 28. oktoobril 2016 EUIPO‑le nõukogu 12. detsembri 2001. aasta määruse (EÜ) nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta (EÜT 2002, L 3, lk 1; ELT eriväljaanne 13/27, lk 142) alusel ühenduse disainilahenduse registreerimise taotluse.

3

Ühenduse disainilahendus, mille registreerimist taotleti ja mis on käesoleval juhul vaidlustatud, on kujutatud järgmisel vaatel:

4

Kaubad, mille jaoks vaidlusalune disainilahendus oli kavandatud, kuuluvad tööstusdisainilahenduste rahvusvahelise klassifikatsiooni 8. oktoobri 1968. aasta Locarno kokkuleppe (muudetud) klassi 32.00 ja vastavad järgmisele kirjeldusele: „(Kotid (pakend) (Ornament –)“.

5

Menetlusse astuja Star Foods E.M. SRL esitas 21. jaanuaril 2019 EUIPO‑le vaidlusaluse disainilahenduse kehtetuks tunnistamise taotluse eespool punktis 4 nimetatud kaupade osas.

6

Kehtetuks tunnistamise taotluses tugineti määruse nr 6/2002 (enne Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2024. aasta määruse (EL) 2024/2822 (ELT L, 2024/2822) jõustumist kehtinud redaktsioonis) artikli 25 lõike 1 punktile e koostoimes 15. aprilli 1998. aasta seaduse nr 84 kaubamärkide ja geograafiliste tähiste kohta (lege nr. 84 privind mărcile și indicațiile geografice; Monitorul Oficial al României, nr 337, 8.5.2014; edaspidi „Rumeenia kaubamärgiseadus“) artikli 36 lõike 2 punktidega b ja c. Menetlusse astuja tugines selles taotluses varasemale Rumeenia sõnamärgile KRAX ning kolmele varasemale Rumeenia kujutismärgile, millel on erinevates stiliseeringutes sama sõnaline osa krax. Neli varasemat kaubamärki on registreeritud muu hulgas klassi 30 kuuluvate kaupade, täpsemalt „teraviljatoodete“ jaoks. Menetlusse astuja väitis, et kuna varasemad tähised ja nendega kaitstud kaup on sarnased, siis esineb segiajamise tõenäosus viimati nimetatud sätte tähenduses, mistõttu ta võib keelata oma eristava tähise kasutamise vaidlusaluses disainilahenduses. Lisaks, kuna varasemad riigisisesed kaubamärgid on Rumeenias mainekad, võimaldaks nende sarnane reprodutseerimine vaidlusaluses disainilahenduses omanikul saada kasu nende mainest ja ärilistest jõupingutustest ning seetõttu kahjustab selle disainilahenduse kasutamine nende kaubamärkide eristusvõimet kõnealuse sätte tähenduses.

7

Hageja taotlusel peatas tühistamisosakond 11. detsembri 2019. aasta otsusega menetluse, kuni Tribunalul Bucureşti (Bukaresti esimese astme kohus, Rumeenia) teeb lõpliku otsuse kohtuasjas, milles vaidlustati samuti varasem riigisisene kujutismärk nr 142285 (edaspidi „varasem kaubamärk“).

8

Pärast liikmesriigi kohtule esitatud hagi lõplikku tagasilükkamist jätkas tühistamisosakond seda menetlust ja rahuldas 13. märtsi 2023. aasta otsusega kehtetuks tunnistamise taotluse, lähtudes oma analüüsis varasemast kaubamärgist, mille registreerimistaotlus esitati 12. septembril 2014, mis registreeriti menetlusse astuja nimele 5. mail 2016 ja mis on kujutatud järgmisel vaatel:

9

Täpsemalt tuvastas tühistamisosakond kõigepealt, et varasema kaubamärgi olemusest tulenev eristusvõime on keskmine ning et Rumeenia kohtud on selle kaubamärgi kehtivust kinnitanud. Seejärel leidis tühistamisosakond sisuliselt, et selle kaubamärgiga hõlmatud kaubad ja kaubad, milles vaidlusalust disainilahendust on kavas kasutada, on identsed; et see kaubamärk ja disainilahendus on visuaalselt keskmisel määral sarnased; et need on foneetiliselt identsed ning seetõttu on nende kahe tähise sarnasused segiajamise tõenäosuse tuvastamiseks piisavad. Kuna menetlusse astujal on Rumeenia kaubamärgiseaduse artikli 36 lõike 2 punkti b alusel õigus keelata selles disainilahenduses kasutatud tähise kasutamine, tunnistas tühistamisosakond disainilahenduse kehtetuks vastavalt määruse nr 6/2002 varasema redaktsiooni artikli 25 lõike 1 punktile e. Kuna taotlus rahuldati kõnealuse kaubamärgi olemusliku eristusvõime alusel, asus ta seisukohale, et ei ole vaja teha otsust menetlusse astuja väidetud kaubamärgi suurenenud eristusvõime kohta ega tema väite kohta, mille eesmärk on keelata selle tähise kasutamine asjaomases disainilahenduses, kuna see kaubamärk on väidetavalt mainekas. Samuti leidis ta, et menetlusse astuja viidatud teisi varasemaid õigusi ei ole enam vaja analüüsida.

10

Hageja esitas 14. mail 2023 EUIPO‑le kaebuse tühistamisosakonna otsuse peale.

11

Vaidlustatud otsusega jättis apellatsioonikoda kaebuse rahuldamata. Sisuliselt leidis ta, et kaebust tuleb analüüsida üksnes varasema kaubamärgi alusel, ning järeldas, et tühistamisosakonnal oli õigus tunnistada vaidlusalune disainilahendus kehtetuks määruse nr 6/2002 varasema redaktsiooni artikli 25 lõike 1 punkti e alusel koostoimes Rumeenia kaubamärgiseaduse artikli 36 lõike 2 punktiga b, kuna esineb segiajamise tõenäosus. Sellega seoses leidis apellatsioonikoda, et kõnealuse kaubamärgiga hõlmatud kaubad ja kaubad, milles on mõeldud seda disainilahendust kasutada, on sarnased; et vaidlusalused tähised on visuaalselt keskmisel määral sarnased ja foneetiliselt identsed ning et nende tähiste sõnalistel osadel ei ole Rumeenia avalikkuse jaoks tähendust, mistõttu on kontseptuaalne võrdlus võimatu. Peale selle leidis apellatsioonikoda seoses selle kaubamärgi kasutamise tõendamise nõudega, et hageja argumente ei ole vaja analüüsida, kuna nii kõnealune kaubamärk kui ka disainilahendus olid kehtetuks tunnistamise taotluse esitamise ajal olnud registreeritud vähem kui viis aastat. Lisaks leidis ta, et ka Rumeenia õiguse kohast nõustumise tõttu õiguse kaotamise väidet, millele hageja tugines, ei ole vaja analüüsida.

12

Hageja palub Üldkohtul sisuliselt:

13

EUIPO palub Üldkohtul:

14

Menetlusse astuja palub Üldkohtul:

15

Hageja põhjendab oma hagi sisuliselt kolme väitega, millest esimese kohaselt on rikutud määruse nr 6/2002 varasema redaktsiooni artikli 25 lõike 1 punkti e; teise kohaselt on rikutud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määruse (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2017, L 154, lk 1) artikleid 94 ja 95 ning Rumeenia kaubamärgiseaduse (muudetud redaktsioonis) (Monitorul Oficial al României, nr 856, 18.9.2020; edaspidi „Rumeenia uus kaubamärgiseadus“) artikli 40 lõiget 1 ning kolmanda väite kohaselt on rikutud tema kaitseõigusi.

16

Üldkohus leiab, et alustada tuleb kolmanda väite analüüsimisest, jätkata teise väite analüüsiga ja lõpuks analüüsida esimest väidet.

17

Hageja väidab sisuliselt, et apellatsioonikoda rikkus tema kaitseõigusi ja eelkõige tema õigust olla ära kuulatud, kuna ta jättis korduvalt tähelepanuta tema märkused selle kohta, et menetlusse astuja ei ole Rumeenia kujutismärgi nr 071100 omanik. Tema sõnul ei ole menetlusse astuja esitanud tõendeid kõnealuse kaubamärgi olemasolu, selle kaubamärgi omaniku nime ega kõnealuse kaubamärgi kehtivuse pikendamise kohta. Ta järeldab sellest, et apellatsioonikoda oleks pidanud jätma tühistamisosakonna otsuse peale esitatud kaebuse vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, kuna varasema õiguse tegelikku omanikku ei ole nõuetekohaselt kindlaks tehtud.

18

EUIPO ja menetlusse astuja vaidlevad hageja argumentidele vastu.

19

Määruse nr 6/2002 varasema redaktsiooni artikli 62 kohaselt võivad EUIPO otsuste aluseks olla üksnes põhjused või tõendid, mille kohta huvitatud isikutel on olnud võimalik esitada oma seisukoht. Selle sättega väljendatakse Euroopa Liidu disainilahenduse õiguses kaitseõiguste tagamise üldpõhimõtet. Vastavalt sellele Euroopa Liidu õiguse üldpõhimõttele peab ametiasutuste otsuste adressaatidel, kelle huve need otsused märkimisväärselt mõjutavad, olema võimalus esitada tõhusalt oma seisukoht. Õigusega olla ära kuulatud on hõlmatud kõik otsuse aluseks olevad faktilised või õiguslikud asjaolud, ent mitte haldusorgani lõplik seisukoht (9. veebruari 2017. aasta kohtuotsus Mast‑Jägermeister vs. EUIPO (joogitopsid), T‑16/16, EU:T:2017:68, punkt 57), ega ka mitte iga üldtuntud asjaolu, millele ta selle seisukoha kujundamisel tugineb (vt 29. aprilli 2020. aasta kohtuotsus Bergslagernas Järnvaru vs. EUIPO – Scheppach Fabrikation von Holzbearbeitungsmaschinen (halumasin), T‑73/19, ei avaldata, EU:T:2020:157, punkt 15 ja seal viidatud kohtupraktika).

20

Üldkohtule esitatud hagi eesmärk on aga EUIPO apellatsioonikodade otsuste õiguspärasuse kontrollimine määruse nr 6/2002 artikli 61 tähenduses (20. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus JMS Sports vs. EUIPO – Inter‑Vion (Spiraalne juuksekumm), T‑823/19, EU:T:2021:718, punkt 11) ning Üldkohtu kodukorra artikli 188 kohaselt ei või Üldkohtu menetluses poolte esitatud menetlusdokumendid muuta apellatsioonikoja vaidluse eset.

21

Käesoleval juhul nähtub EUIPO toimikust ja 21. jaanuaril 2019 esitatud esialgsest kehtetuks tunnistamise taotlusest, et selle taotluse toetuseks ei viidatud Rumeenia kujutismärgile nr 071100, mistõttu ei olnud see kaubamärk kaebuse ese. Seetõttu muudavad hageja väited kõnealuse kaubamärgi kohta vaidluse eset määruse nr 6/2002 artikli 61 tähenduses koostoimes kodukorra artikliga 188, kuna sellele kaubamärgile ei tuginetud nimetatud taotluse toetuseks.

22

Neil asjaoludel ei ole hagejal alust väita, et apellatsioonikoda rikkus tema kaitseõigusi, kui ei võtnud arvesse tema seisukohti selle kohta, et menetlusse astuja ei ole Rumeenia kujutismärgi nr 071100 omanik.

23

Sellest tuleneb, et kolmas väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

24

Hageja väidab, et apellatsioonikoda rikkus määruse 2017/1001 artikleid 94 ja 95 ning Rumeenia uue kaubamärgiseaduse artikli 40 lõiget 1. Esiteks märgib ta, et apellatsioonikoda rikkus õigusnormi, kui ei kohustanud menetlusse astujat esitama tõendeid varasema kaubamärgi kasutamise kohta ajal, mis ei kuulunud viieaastase ajapikenduse kohaldamisalasse. Teiseks väidab ta sisuliselt, et apellatsioonikoda oleks pidanud tühistamisosakonna otsuse peale esitatud kaebuse läbi vaatama viidatud seaduse alusel ja seega oleks apellatsioonikoda pidanud viimati nimetatud sätte alusel nõudma selle kaubamärgi tegeliku kasutamise tõendamist nimetatud seaduse artiklil 39 põhinevas kehtetuks tunnistamise menetluses, mille sisu on identne kehtetuks tunnistamise taotluse esitamise ajal kehtinud Rumeenia kaubamärgiseaduse artikliga 36.

25

EUIPO ja menetlusse astuja vaidlevad hageja argumentidele vastu.

26

Määruse nr 6/2002 varasema redaktsiooni artikli 25 lõike 1 punktis e on muu hulgas nõutud, et liidu või liikmesriigi õiguse, mis reguleerib sellel sättel põhineva kehtetuks tunnistamise taotluse põhjenduseks viidatud varasemat tähist, alusel „on märgi õiguste omanikul õigus […] keelata“ tema tähise kasutamine hilisemas disainilahenduses (12. mai 2010. aasta kohtuotsus Beifa Group vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Schwan‑Stabilo Schwanhäußer (kirjutusvahend), T‑148/08, EU:T:2010:190, punkt 63).

27

Käesoleval juhul hõlmavad kehtetuks tunnistamise taotluse põhjenduseks esitatud varasemad tähised muu hulgas varasemat kaubamärki, mis on Rumeenia kujutismärk, mida reguleerivad Rumeenia kaubamärgiseaduse sätted. Selle seaduse artikli 36 lõige 2 annab kaubamärgi omanikule õiguse keelata mis tahes tähise kasutamise, mille identsuse või sarnasuse tõttu asjaomase kaubamärgiga ning identsuse või sarnasuse tõttu selle kaubamärgi või tähisega kaitstud kaupade või teenustega on tõenäoline, et avalikkus võib need omavahel segi ajada.

28

On tõsi, et Rumeenia uue kaubamärgiseaduse artikli 40 lõige 1, millele hageja oma menetlusdokumentides tugineb, näeb ette, et varasema kaubamärgi omanik esitab kostja nõudmisel tõendid selle kohta, et viie aasta jooksul enne hagi esitamise kuupäeva on kaubamärki tegelikult kasutatud kaupade või teenuste puhul, mille jaoks see on registreeritud ja millele tuginetakse, või et kasutamata jätmine on põhjendatud, tingimusel et varasem kaubamärk on selleks kuupäevaks olnud registreeritud vähemalt viis aastat ning et selliste tõendite puudumise korral lükatakse hagi tagasi.

29

Rumeenia uue kaubamärgiseaduse artikli 40 lõige 1, mis viidi sisse liikmesriigi kaubamärgiõiguse reformiga, mille eesmärk oli võtta üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2015. aasta direktiivi (EL) 2015/2436 kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (ELT 2015, L 336, lk 1) artikkel 17, ei ole siiski käesoleval juhul kohaldatav, kuna see ei kehtinud vaidlusaluse disainilahenduse registreerimis- või prioriteeditaotluse esitamise ajal. Et asjaomane registreerimistaotlus esitati 28. oktoobril 2016 ja see kuupäev on kohaldatava materiaalõiguse kindlakstegemisel määrava tähtsusega, kehtivad käesoleva kohtuasja asjaoludele määruse nr 6/2002 varasema redaktsiooni ja sel kuupäeval kehtinud Rumeenia kaubamärgiseaduse materiaalõigusnormid (vt analoogia alusel 5. oktoobri 2004. aasta kohtumäärus Alcon vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑192/03 P, EU:C:2004:587, punktid 39 ja 40, ning 23. aprilli 2020. aasta kohtuotsus Gugler France vs. Gugler ja EUIPO, C‑736/18 P, ei avaldata, EU:C:2020:308, punkt 3 ja seal viidatud kohtupraktika).

30

Lisaks tuleb seoses määruse 2017/1001 artiklite 94 ja 95 väidetava rikkumisega korrata, et selle määruse artikli 94 kohaselt võivad EUIPO otsuste aluseks olla üksnes põhjused või tõendid, mille kohta huvitatud isikutel on olnud võimalik esitada oma seisukoht, ning et sama määruse artikli 95 lõike 2 kohaselt võib EUIPO jätta arvesse võtmata faktid ja tõendid, mille asjaomased pooled on jätnud esitamata või esitanud hilinenult.

31

Lisaks tuleneb kohtupraktikast, et kuna määruses nr 6/2002 puudub konkreetne säte selle kohta, mil viisil tuleb esitada nõue, et ühenduse disainilahenduse omanik tõendaks kehtetuks tunnistamise taotlusega vaidlustatud varasema tähise tegelikku kasutamist, mis on vaidlustatud selle tähise kehtetuks tunnistamise taotlusega, siis tuleb asuda seisukohale, et kõnealune tõendamisnõue tuleb EUIPO‑le esitada sõnaselgelt ja õigel ajal. Põhimõtteliselt tuleb see esitada tähtaja jooksul, mille tühistamisosakond on määranud kehtetuks tunnistamise taotlusega vaidlustatud ühenduse disainilahenduse omanikule selle taotluse kohta märkuste esitamiseks. Nimelt on määruse 2017/1001 artikli 47 lõikeid 2 ja 3 käsitlev kohtupraktika analoogia alusel kohaldatav ka kehtetuks tunnistamise menetluses määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti e alusel esitatud tegeliku kasutamise tõendamise nõuetele, kuna ka selles kontekstis ei saa nõustuda sellega, et apellatsioonikoda võiks olla kohustatud tegema otsuse asjas, mis erineb tühistamisosakonnale esitatud asjast, see tähendab asjas, mille ulatust on laiendatud küsimusega kehtetuks tunnistamise taotluse toetuseks esitatud varasema tähise tegeliku kasutamise kohta (vt selle kohta 12. mai 2010. aasta kohtuotsus Kirjutusvahend, T‑148/08, EU:T:2010:190, punktid 67–72).

32

Nagu EUIPO ja menetlusse astuja õigesti väidavad, ei esitanud hageja käesoleval juhul varasema kaubamärgi tegeliku kasutamise tõendamise taotlust tühistamisosakonnale õigel ajal ning mainis seda esimest korda alles 13. juuli 2023. aasta kirjalikus selgituses kaebuse aluste kohta. Seetõttu oli apellatsioonikojale esitatud varasema kaubamärgi kasutamise tõendamise nõue vastuvõetamatu.

33

Tuleb siiski märkida, et apellatsioonikoda ei lükanud talle esitatud varasema kaubamärgi kasutamise tõendamise nõuet vastuvõetamatuse tõttu tagasi, vaid leidis vaidlustatud otsuse punktis 52, et ei ole möödunud viieaastane tähtaeg kehtetuks tunnistamise taotluse esitamise kuupäevast ehk 21. jaanuarist 2019. Seega, kui apellatsioonikoda võttis seisukoha ajapikenduse möödumise kohta, tegi ta hageja uute argumentide kohta sisulise otsuse, millega ta need tagasi lükkas, ja isegi kui eeldada, et apellatsioonikoda tegi selles osas vea, ei seaks see viga kahtluse alla vaidlustatud otsuse õiguspärasust, kuna sellel ei ole neil asjaoludel mõju selle otsuse resolutsioonile.

34

Kuna apellatsioonikojale esitatud varasema kaubamärgi tegeliku kasutamise tõendamise nõue on vastuvõetamatu, tuleb teine väide tagasi lükata.

35

Hageja väidab, et apellatsioonikoda rikkus määruse nr 6/2002 varasema redaktsiooni artikli 25 lõike 1 punkti e ja järeldas ekslikult, et esineb segiajamise tõenäosus.

36

Hageja heidab apellatsioonikojale sisuliselt ette esiteks seda, et ta tegi asjaomaste kaupade määratlemisel hindamisvea; teiseks seda, et ta analüüsis tühistamisosakonna otsuse peale esitatud kaebust, tuginedes keskmise tarbija, mitte asjatundliku kasutaja tajule; kolmandaks seda, et ta järeldas ekslikult, et asjaomased tähised on visuaalselt keskmisel määral sarnased ja foneetiliselt identsed, ning neljandaks, et ta eksis järeldades, et varasemal kaubamärgil on keskmine eristusvõime, muu hulgas seetõttu, et selle kaubamärgi sõnalisel osal krax on asjaomase avalikkuse silmis tähendus ning et see kaubamärk oli enam kui kümme aastat eksisteerinud koos ELi kaubamärgiga CRAXX.

37

EUIPO ja menetlusse astuja vaidlevad hageja argumentidele vastu.

38

Määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti e kohaselt võib disainilahenduse kehtetuks tunnistada juhul, kui hilisemas disainilahenduses on kasutatud eristavat tähist ning kui seda tähist reguleeriva liidu või liikmesriigi õiguse kohaselt on tähise omanikul õigus selline kasutus keelata.

39

Kohtupraktika kohaselt saab ühenduse disainilahenduse kehtetuks tunnistamise taotluse, mis põhineb määruse nr 6/2002 varasema redaktsiooni artikli 25 lõike 1 punktis e nimetatud kehtetuks tunnistamise alusel, rahuldada üksnes juhul, kui on tuvastatud, et asjaomase avalikkuse hinnangul on taotluse esemeks olevas ühenduse disainilahenduses kasutatud kehtetuks tunnistamise taotluse toetuseks esitatud eristavat tähist. Nimetatud kehtetuks tunnistamise aluse kontrollimisel tuleb lähtuda sellest, kuidas asjaomane avalikkus selle aluse toetuseks esitatud eristavat tähist tajub, ning sellest tähisest asjaomasele avalikkusele jäävast tervikmuljest (vt 24. septembri 2019. aasta kohtuotsus Piaggio & C. vs. EUIPO – Zhejiang Zhongneng Industry Group (mopeedid), T‑219/18, EU:T:2019:681, punkt 67 ja seal viidatud kohtupraktika).

40

Määruse nr 6/2002 varasema redaktsiooni artikli 25 lõike 1 punktis e sätestatud kehtetuse alus ei eelda tingimata varasema eristava tähise täielikku ja üksikasjalikku reprodutseerimist hilisemas ühenduse disainilahenduses. Nimelt, isegi kui kõnealuse tähise mõned üksikosad puuduvad vaidlusaluses ühenduse disainilahenduses või sinna on lisatud muid osi, võib tegemist olla asjaomase tähise „kasutamisega‟, eelkõige juhul, kui välja jäetud või lisatud üksikosad on teisejärgulised (vt 7. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Şölen Çikolata Gıda Sanayi ve Ticaret vs. EUIPO – Zaharieva (jäätisetuutu pakend), T‑794/16, ei avaldata, EU:T:2018:70, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).

41

Seda enam et, nagu nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, avalikkusele jääb liikmesriikides registreeritud kaubamärkidest või ELi kaubamärkidest meelde üksnes ebatäiuslik mälupilt. See on nii kõigi eristavate tähiste liikide puhul. Sel põhjusel ei pane asjaomane avalikkus tingimata tähele eristava tähise muutusi, mis seisnevad tähise mõne teisejärgulise üksikosa väljajätmises hilisemast ühenduse disainilahendusest või selliste elementide lisamises nimetatud tähisele. Vastupidi, asjaomane avalikkus võib just arvata, et tähist on kasutatud hilisemas ühenduse disainilahenduses sellisena, nagu talle on see meelde jäänud (vt 7. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Jäätisetuutu pakend, T‑794/16, ei avaldata, EU:T:2018:70, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

42

Sellest järeldub, et määruse nr 6/2002 varasema redaktsiooni artikli 25 lõike 1 punkt e on kohaldatav juhul, kui kasutatakse mitte ainult kehtetuks tunnistamise taotluse toetuseks esitatud tähisega identset tähist, vaid ka sellega sarnast tähist (vt 7. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Jäätisetuutu pakend, T‑794/16, ei avaldata, EU:T:2018:70, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).

43

Rumeenia kaubamärgiseaduse artikli 36 lõike 2 punkti b kohaselt võib kaubamärgi omanik sisuliselt esitada pädevale kohtule nõude keelata kolmandatel isikutel tema loata kasutada äritegevuses tähist, mille identsuse või sarnasuse tõttu asjaomase kaubamärgiga või identsuse või sarnasuse tõttu selle tähisega tähistatud kaupade või teenustega on tõenäoline, et avalikkus võib need omavahel segi ajada, sealhulgas tekitada seoseid tähise ja kaubamärgi vahel.

44

Nagu apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 27 õigesti märkis, on Rumeenia kaubamärgiseaduse artikli 36 lõike 2 punktiga b Rumeenia õigusesse üle võetud direktiivi 2015/2436 artikli 10 lõike 2 punkt b, mille sõnastus on identne Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta direktiivi 2008/95/EÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (ELT 2008, L 299, lk 25) artikli 5 lõike 1 punktiga b. Järelikult tuleb mõistet „segiajamise tõenäosus“ nimetatud seaduse artikli 36 lõike 2 punkti b tähenduses tõlgendada lähtuvalt direktiivi 2008/95 artikli 5 lõike 1 punkti b ja direktiivi 2015/2436 artikli 10 lõike 2 punkti b käsitlevast kohtupraktikast (vt selle kohta 7. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Jäätisetuutu pakend, T‑794/16, ei avaldata, EU:T:2018:70, punktid 25 ja 26).

45

Euroopa Kohtu praktika kohaselt on direktiivi 2015/2436 artikli 10 lõike 2 punkti b tähenduses „äravahetamine“ tõenäoline, kui avalikkus võib arvata, et vaidlusalused kaubad või teenused pärinevad samalt ettevõtjalt või omavahel majanduslikult seotud ettevõtjatelt. Segiajamise tõenäosust asjaomase avalikkuse seas tuleb hinnata igakülgselt võttes arvesse kõiki juhtumi olulisi asjaolusid (vt selle kohta 11. novembri 1997. aasta kohtuotsus SABEL, C‑251/95, EU:C:1997:528, punktid 22 ja 23, ning 6. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus Medion, C‑120/04, EU:C:2005:594, punktid 23–29).

46

Neid kaalutlusi arvestades tuleb kontrollida, kas apellatsioonikoda jättis põhjendatult muutmata tühistamisosakonna otsuse, millega rahuldati vaidlusaluse disainilahenduse kehtetuks tunnistamise taotlus määruse nr 6/2002 varasema redaktsiooni artikli 25 lõike 1 punkti e alusel, pärast seda kui ta Rumeenia kaubamärgiseaduse artikli 36 lõike 2 punkti b alusel leidis, et asjaomase avalikkuse jaoks esineb segiajamise tõenäosus.

47

Kõigepealt tuleb märkida, et vastavalt eespool punktides 44 ja 45 viidatud kohtupraktikale puudutab käesolev menetlus kaubamärgi kaitse ulatust ja täpsemalt küsimust, kas varasema kaubamärgi omanik võib keelata talle kuuluva eristava tähise kasutamise vaidlusaluses disainilahenduses. Seega ei ole vastupidi hageja argumentidele vaja käesolevat väidet analüüsida lähtudes asjatundlikule kasutajale jäävast muljest või vaidlusaluse disainilahenduse eristatavusest ja uudsusest määruse nr 6/2002 artiklite 4–6 tähenduses.

48

Hageja vaidlustab sisuliselt apellatsioonikoja hinnangu, mille kohaselt on asjaomased kaubad sarnased. Täpsemalt leiab ta, et miski ei viita sellele, et vaidlusalust disainilahendust kasutataks kõrsikute jaoks.

49

EUIPO ja menetlusse astuja vaidlevad hageja argumentidele vastu.

50

Selle toote kindlakstegemiseks, milles kasutamiseks või mille jaoks on vaidlusalune disainilahendus ette nähtud, tuleb võtta arvesse nii kõnealuse disainilahenduse registreerimistaotluses esitatud sellekohaseid andmeid kui ka vajaduse korral disainilahendust ennast osas, milles see täpsustab toote olemust, otstarvet või funktsiooni (18. märtsi 2010. aasta kohtuotsus Grupo Promer Mon Graphic vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – PepsiCo (ümmarguse reklaameseme kujutis), T‑9/07, EU:T:2010:96, punkt 56).

51

Lisaks tuleb kõnealuste toodete sarnasuse hindamisel arvesse võtta kõiki nendevahelist seost iseloomustavaid asjakohaseid tegureid. Sellisteks teguriteks on eelkõige nende olemus, otstarve, kasutusviis ning samuti see, kas need on konkureerivad või üksteist täiendavad (29. septembri 1998. aasta kohtuotsus Canon, C‑39/97, EU:C:1998:442, punkt 23).

52

Mis puudutab täpsemalt kaupade ja teenuste vastastikust täiendavust, mis on üks kriteerium, mis võib iseenesest olla aluseks kaupade ja teenuste sarnasusele, siis tuleb meelde tuletada, et üksteist täiendavad kaubad või teenused on omavahel tihedalt seotud nii, et üks on teise kasutamiseks möödapääsmatult vajalik või oluline, mistõttu tarbijad võivad arvata, et mõlemaid kaupu valmistab või mõlemaid teenuseid osutab üks ja seesama ettevõtja. Niisiis tuleb hinnates seda, kas kaubad ja teenused on üksteist täiendavad, lähtuda lõppastmes sellest, kuidas asjaomane avalikkus tajub ühe kauba või teenuse olulisust teise kauba või teenuse kasutamisel (vt 7. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Jäätisetuutu pakend, T‑794/16, ei avaldata, EU:T:2018:70, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

53

Seoses sellega olgu märgitud, et segiajamise tõenäosuse kontekstis ei hinnata seda, kas kaubad ja teenused täiendavad üksteist, selle alusel, kas asjaomane avalikkus seostab asjaomaseid kaupu ja teenuseid nende laadi, otstarbe ja turustuskanalite alusel. Nimelt ei võimalda nende kaupade ja teenuste kasutamise vahelisest seosest lähtuv kriteerium ammendavalt hinnata nende kaupade ja teenuste vastastikuse täiendavuse analüüsimiseks, kas need kaubad ja teenused on teineteise jaoks vältimatud või olulised. Nimelt ei tähenda asjaolu, et ühe kauba või teenuse kasutamine ei ole seotud teise kauba või teenuse kasutamisega, et igal juhul ei oleks neist ühe kasutamine oluline või vältimatu teise kasutamise seisukohalt (vt 7. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Jäätisetuutu pakend, T‑794/16, ei avaldata, EU:T:2018:70, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

54

Käesoleval juhul leidis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 35, et asjaomased kaubad on teineteist täiendavad ja seega sarnased. Sellega seoses märkis apellatsioonikoda õigesti, et vaidlusaluse disainilahendusega hõlmatud toote kirjeldusest ja selle kujutisest nähtub, et see on mõeldud kasutamiseks kõrsikupakenditel. Kõrsikud kuuluvad selliste laiatarbe toidukaupade üldkategooriasse nagu suupisted või nendega seotud kaubad, mis on identsed varasema kaubamärgiga hõlmatud klassi 30 kuuluvate kaupadega „teraviljatooted“.

55

Sellest tuleneb, et vaidlusalune disainilahendus, mis on mõeldud kasutamiseks pakendil, on varasema kaubamärgiga hõlmatud kaupade kasutamise seisukohast igal juhul oluline, mistõttu eespool punktis 52 viidatud kohtupraktika tähenduses on nende vahel tihe seos, mis iseloomustab nende vastastikku täiendavat laadi ja seega sarnasust.

56

Segiajamise tõenäosuse igakülgse hindamise raames tuleb lähtuda asjaomase kaubakategooria keskmisest tarbijast, kes on piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas. Samuti tuleb arvestada asjaoluga, et keskmise tarbija tähelepanelikkuse aste võib olenevalt kauba- või teenusekategooriast erineda (vt 13. veebruari 2007. aasta kohtuotsus Mundipharma vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Altana Pharma (RESPICUR), T‑256/04, EU:T:2007:46, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

57

Esiteks tuleneb kohtupraktikast, mille kohaselt juhul, kui varasem kaubamärk on riigisisene kaubamärk, on asjakohane territoorium see, kus see kaubamärk on kaitstud (vt selle kohta 3. septembri 2010. aasta kohtuotsus Companhia Muller de Bebidas vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Missiato Industria e Comercio (61 A NOSSA ALEGRIA), T‑472/08, EU:T:2010:347, punkt 34, ja 2. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Laboratorios Ern vs. EUIPO – Beta Sports (META), T‑192/21, ei avaldata, EU:T:2022:105, punkt 28), et apellatsioonikoda leidis vaidlustatud otsuse punktis 36, et asjaomane territoorium on Rumeenia, kuna see kaubamärk on selles liikmesriigis registreeritud ja kaitstud.

58

Teiseks, kuna varasema kaubamärgiga hõlmatud kaubad ja vaidlusaluse disainilahendusega hõlmatud tooted on eelkõige seotud laiale avalikkusele mõeldud kõrsikutega (vt eespool punkt 54), siis asus apellatsioonikoda seisukohale, et asjaomane avalikkus koosneb tarbijatest, kelle tähelepanelikkuse aste on seda liiki kaupade ostmisel keskmine.

59

Neis järeldustes ei ole tehtud vigu ja nendega tuleb nõustuda.

60

Kohtupraktika kohaselt on kaks tähist sarnased, kui need on asjaomase avalikkuse arvates ühe või mitme asjakohase aspekti, nimelt visuaalse, foneetilise ja kontseptuaalse aspekti poolest vähemalt osaliselt samased (vt selle kohta 23. oktoobri 2002. aasta kohtuotsus Matratzen Concord vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Hukla Germany (MATRATZEN), T‑6/01, EU:T:2002:261, punkt 30, ja 10. detsembri 2008. aasta kohtuotsus MIP Metro vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Metronia (METRONIA), T‑290/07, ei avaldata, EU:T:2008:562, punkt 41).

61

Segiajamise tõenäosust tuleb vaidlusaluste tähiste visuaalse, foneetilise või kontseptuaalse sarnasuse osas igakülgselt hinnata neist tähistest jääva tervikmulje põhjal, võttes eelkõige arvesse tähiste eristavaid ja domineerivaid üksikosi. Segiajamise tõenäosuse igakülgsel hindamisel on määrava tähtsusega see, kuidas asjaomaste kaupade või teenuste keskmine tarbija tähiseid tajub. Selle kohta tuleb märkida, et keskmine tarbija tajub kaubamärki või muud eristavat tähist tavaliselt tervikuna ega uuri selle eri üksikasju (11. novembri 1997. aasta kohtuotsus SABEL, C‑251/95, EU:C:1997:528, punkt 23, ja 22. juuni 1999. aasta kohtuotsus Lloyd Schuhfabrik Meyer, C‑342/97, EU:C:1999:323, punkt 25).

62

Kahe tähise omavahelise sarnasuse hindamisel ei saa piirduda sellega, et arvesse võetakse ainult üht kombineeritud tähise koostisosa ja võrreldakse seda teise tähisega. Selle asemel tuleb võrdlemisel käsitleda iga asjaomast tähist tervikuna, kuid ei ole välistatud, et kombineeritud tähisest asjaomasele avalikkusele jäänud tervikmuljes võib mõnel juhul domineerida üks või mitu selle koostisosadest (vt selle kohta 6. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus Medion, C‑120/04, EU:C:2005:594, punkt 29, ja 22. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus BGW, C‑20/14, EU:C:2015:714, punkt 36). Üksnes juhul, kui kaubamärgi kõik teised koostisosad on tähtsusetud, võib sarnasust hinnata ainult domineeriva osa põhjal (12. juuni 2007. aasta kohtuotsus Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Shaker,C‑334/05 P, EU:C:2007:333, punkt 42). Sellise juhtumiga võib olla tegemist eeskätt siis, kui asjaomasele avalikkusele meelde jäävas kaubamärgi kuvandis võib see koostisosa üksi domineerida, mistõttu kaubamärgi kõik teised koostisosad on kaubamärgist jäävas tervikmuljes tähtsusetud (20. septembri 2007. aasta kohtuotsus Nestlé vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑193/06 P, ei avaldata, EU:C:2007:539, punkt 43).

63

Käesoleval juhul tuleb enne asjaomaste tähiste sarnasuse hindamist uurida nende eristavaid ja domineerivaid osi.

64

Nagu apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 39 märkis, koosneb varasem kaubamärk sõnast krax, mis on kirjutatud stiliseeritud suurtähtedega, mis on esitatud ebakorrapärase kujuga tumedal taustal kahanevas järjestuses suurtähest „K“ suurtäheni „X“.

65

Vaidlusalust disainilahendust kirjeldas apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 40 nii, et see kujutab endast valget ristkülikukujulist tausta, millel on peened hallid püstjooned ja kaks kaldjoonelist rohelist triipu, üks kõrsikukimp ja jahvati koos mitmete vürtside ja maitsetaimedega täidetud uhmriga vasemal pool. Sõnalised osad eti, crax ja sticks on paigutatud üksteise alla ja asetuvad kujutisosade kohale. Sõnalised osad crax ja sticks on kujutatud sinise servaga valgete suurtähtedega, samas kui sõnaline osa eti on kirjutatud punaselt valge ja musta äärisega ning sisaldab täpsemalt määratlemata musta kujutisosa selle vasaku ülemise nurga lähedal. Apellatsioonikoja sõnul eristub sõnaline osa crax selgelt oma suuremate mõõtude, keskse asendi ja erilise stiliseeringu tõttu teistest sõnalistest osadest.

66

Hageja heidab apellatsioonikojale sisuliselt ette, et see leidis, et vaidlusaluse disainilahenduse sõnaline osa crax üksi suudab domineerida mainitud disainilahenduse kujutises. Tema sõnul ei ole sellest disainilahendusest jäävas üldmuljes kõik muud koostisosad tähtsusetud, kuna tähiste sarnasus sõltub nende koostisosade eristusvõimest ja muudest võimalikest asjakohastest teguritest. Lisaks väidab ta, et sõnaline osa eti on kõnealusest disainilahendusest jäävas üldmuljes kõige domineerivam, kuna nimetatud sõnaline osa tõmbab kõige enam asjaomase avalikkuse tähelepanu. Seetõttu väidab ta, et sõnalised osad crax ja sticks on teisejärgulised ja neil puudub asjaomaste kaupade suhtes eristusvõime.

67

Lisaks vaidlustab hageja apellatsioonikoja järeldused, et sõnalisel osal crax ei ole asjaomase avalikkuse jaoks tähendust ning seega on sellel eristusvõime. Tema sõnul tajub asjaomane avalikkus seda sõnalist osa nii, et ühelt poolt viitab see klassi 30 kuuluvatele kaupadele, mida turustatakse Rumeenias nimetuse craxuri all, ning teiselt poolt kirjeldavana, kuna see viitab helile, mis tekib krõmpsuvate või krõbedate toitude, nagu kõrsikud, söömisel.

68

EUIPO ja menetlusse astuja vaidlevad hageja argumentidele vastu.

69

Kohtupraktika kohaselt tuleb selle hindamisel, kas kombineeritud tähise üks või mitu koostisosa on domineerivad, eeskätt arvesse võtta iga koostisosa eriomaseid omadusi ning neid teiste koostisosade omadustega võrrelda. Lisaks ja täiendavalt võib arvesse võtta erinevate koostisosade suhtelist tähtsust kombineeritud tähise kujunduses (vt selle kohta 23. oktoobri 2002. aasta kohtuotsus MATRATZEN, T‑6/01, EU:T:2002:261, punkt 35).

70

Lisaks tuleb tähise ühe koostisosa eristusvõime kindlakstegemisel hinnata selle osa suuremat või väiksemat võimet määratleda kaupu või teenuseid, mille jaoks tähis on registreeritud, kindlalt ettevõtjalt pärinevana ja seega neid kaupu või teenuseid teiste ettevõtjate omadest eristada. Nimetatud hindamisel tuleb arvestada eelkõige kõnealuse üksikosa olemusest tulenevaid omadusi, et välja selgitada, kas see kirjeldab neid kaupu või teenuseid, mille jaoks kaubamärk on registreeritud, või mitte (vt 8. juuli 2015. aasta kohtuotsus Deutsche Rockwool Mineralwoll vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Ceramicas del Foix (Rock & Rock), T‑436/12, EU:T:2015:477, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

71

Kui kaubamärgi mõned üksikosad kirjeldavad kaubamärgiga kaitstud kaupu ja teenuseid või registreerimistaotluses nimetatud kaupu ja teenuseid, on neil osadel nõrk või isegi väga nõrk eristusvõime. Tavaliselt saab neid üksikosi pidada eristusvõimeliseks üksnes kombinatsiooni tõttu, mille need moodustavad koos kaubamärgi teiste osadega. Kui kaubamärgi kirjeldavatel üksikosadel on nõrk või isegi väga nõrk eristusvõime, ei pea avalikkus neid tavaliselt kaubamärgi tervikmuljes domineerivaks, välja arvatud juhul, kui avalikkus võib neid osi eelkõige paigutuse või mõõtmete tõttu tähele panna ja meelde jätta. See ei tähenda siiski, et kaubamärgi kirjeldavad osad on sellest jäävas tervikmuljes tingimata tähtsusetud. Sellega seoses tuleb täpsemalt uurida, kas kaubamärgi teised üksikosad võivad asjaomasele avalikkusele meelde jäänud kaubamärgikujutises üksi domineerida (vt 18. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus YAplus DBA Yoga Alliance vs. EUIPO – Vidyanand (YOGA ALLIANCE INDIA INTERNATIONAL), T‑443/21, ei avaldata, EU:T:2023:7, punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika).

72

Käesoleval juhul tuleb kõigepealt esile tuua, et apellatsioonikoda järeldas vaidlustatud otsuse punktis 39 esiteks õigesti, et hageja ei ole esitanud tõendeid vaidlusaluse disainilahenduse sõnalise osa crax või varasema kaubamärgi sõnalise osa krax võimaliku tähenduse ega nende sõnade võimaliku tähenduse seose kohta asjaomaste kaupadega. Lisaks leidis apellatsioonikoda sisuliselt õigesti, et hageja ei saa tugineda teiste sarnaste riigisiseste kaubamärkide kooseksisteerimisele, kui puuduvad tõendid nende kasutamise kohta asjaomasel territooriumil.

73

Sellega seoses tuleb märkida, et määruse nr 6/2002 varasema redaktsiooni artikli 63 kohaselt piirdub EUIPO kehtetuks tunnistamise menetluse raames, nagu on ette nähtud selle määruse varasema redaktsiooni artikli 25 lõike 1 punktis e, kontrollimisel osaliste esitatud faktide, tõendite ja argumentidega ning esitatud nõudmistega, ning EUIPO ei pea arvesse võtma fakte ja tõendeid, mille asjaomased pooled on jätnud esitamata või esitanud hilinenult. Lisaks, mis puutub hageja argumenti sõna craxuri nõrga eristusvõime kohta, kuna seda kasutatakse asjaomaste kaupade puhul sageli, siis tuleb rõhutada, et selle paikapidavust ei ole tõendatud. Ainus tõend, mille hageja selle argumendi toetuseks esitas, on loetelu kaubamärkidest, mis sisaldavad craxx ja mis on registreeritud klassidesse 29 ja 30 kuuluvate kaupade jaoks. Ainuüksi suhteliselt piiratud arvu kaubamärkide loetlemine, ilma et oleks esitatud teavet, mis võimaldaks hinnata nende tuntust asjaomase avalikkuse seas, ei võimalda järeldada, et asjaomane avalikkus seostab sõna craxuri kõnealuste kaupadega (vt selle kohta 13. aprilli 2011. aasta kohtuotsus Sociedad Agricola Requingua vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Consejo Regulador de la Denominación de Origen Toro (TORO DE PIEDRA), T‑358/09, ei avaldata, EU:T:2011:174, punkt 35). Seetõttu ei ole alust seada kahtluse alla vaidlustatud otsuse punktis 41 esitatud apellatsioonikoja hinnangut, et sõnalisel osal crax ei ole asjaomase avalikkuse jaoks tähendust ning seega on sellel eristusvõime.

74

Teiseks leidis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 41 õigesti, et sõnalisel osal eti on eristusvõime, kuna sellel ei ole asjaomase avalikkuse jaoks mingit tähendust. Sellel sõnalisel osal on oma väikese suuruse tõttu vaidlusalusest disainilahendusest jäävas tervikmuljes siiski teisejärguline roll. Peale selle kirjeldavad selle disainilahenduse teised koostisosad, nimelt sõnaline osa sticks ja kujutisosad, mis kujutavad kõrsikuid, maitseaineid ja köögitarvikuid, selle disainilahendusega hõlmatud tooteid, kuna need viitavad maitsestatud kõrsikutele ning seetõttu puudub neil eristusvõime.

75

Kolmandaks tuleb märkida, et valge ristkülikukujuline taust peente hallide püstjoonte ja kahe kaldjoonelise rohelise triibuga on kaunistav ning sellel on vaidlusalusest disainilahendusest jäävas tervikmuljes üksnes teisejärguline roll. Nii on see ka väikse, täpsemalt määratlemata musta kujutisosa puhul, millel on selle väga väikese suuruse tõttu sellest disainilahendusest jäävale tervikmuljele piiratud või isegi olematu mõju.

76

Seejärel olgu märgitud, et kohtupraktikast tuleneb, et kui tähis koosneb sõnalistest ja kujutisosadest, on esimesed põhimõtteliselt eristavamad kui teised, sest keskmisel tarbijal on asjaomasele kaubale lihtsam viidata selle nime välja öeldes kui selle tähise kujutisosa kirjeldades (7. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Jäätisetuutu pakend, T‑794/16, ei avaldata, EU:T:2018:70, punkt 49).

77

Selles osas tuleb märkida nagu apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktides 25 ja 43, et sõnaline osa krax on varasema kaubamärgi ainus sõnaline osa ning et sõnaline osa crax on vaidlusaluse disainilahenduse kõige silmatorkavam osa. Nimelt on need üksikosad stiliseeritud sarnaselt, eelkõige kuna need on esitatud valgete suurtähtedena, mis on kujutatud kasvavas või kahanevas suuruses. Neil asjaoludel ja kuna kõik teised kõnealuse disainilahenduse üksikosad on tervikmuljes teisejärgulised või kirjeldavad, järeldas apellatsioonikoda õigesti, et sõnaline osa krax on selle kaubamärgi kõige eristavam osa ning et asjaomase disainilahenduse domineeriv osa on sõnaline osa crax.

78

Hageja väidab, et asjaomased tähised ei ole visuaalselt sarnased. Tema sõnul tuleb vaidlusaluse disainilahenduse sõnalist osa eti pidada selliseks, mis köidab kogu asjaomase avalikkuse tähelepanu. Lisaks leiab ta, et kõik muud asjaomase disainilahenduse sõnalised ja kujutisosad on selgesti loetavad ning neid ei tajuta lihtsalt kaunistuselementidena.

79

Nagu eespool punktis 77 märgitud, on vaidlusaluses disainilahenduses sõnaline osa crax siiski see, mis köidab kõige rohkem asjaomase avalikkuse tähelepanu ja mõjutab seega kõige enam sellest disainilahendusest jäävat üldmuljet.

80

Käesoleval juhul tuleb silmas pidada, et asjaomaste tähiste eristavate ja domineerivate sõnaliste osade neljast kirjatähest langeb visuaalselt kokku kolm tähte, see tähendab „r“, „a“, „x“, mis kõik on kujutatud suurtähtedega, millel on sarnane ruumiline ilme, mis on veidi vasakult paremale kaldu, kusjuures varasemas kaubamärgis on tähtede suurus kahanev ja vaidlusaluses disainilahenduses kasvav. Lisaks erinevad need tähised ühelt poolt oma esimese suurtähe poolest, nimelt vastavalt „K“ ja „C“, ning teiselt poolt kirjatähtede suuruse kasvava või kahaneva järjestuse tõttu.

81

Selle kohta märkis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 44 õigesti, et vaidlusaluste tähiste erinevused, mida on nimetatud eespool punktis 80, ei kaalu üles sarnasust, mille loovad kolm identset sarnaselt stiliseeritud kirjatähte. Olgugi et need tähised erinevad ka selle poolest, et vaidlusaluses disainilahenduses on teisejärguline sõnaline osa eti, mitteeristav sõna sticks, tausta, värvide ja väikese musta kujutiselemendi poolest, mis kõik on kaunistuslikud, ning kõrsikute, maitseainete ja köögitarvikute mitteeristava kujutise poolest, ei ole need üksikosad varasemas kaubamärgis võrdväärsed ning need ei kaalu üles domineerivate osade krax ja crax sarnasust, kuna neil puudub eristusvõime ning nende suurus ja paigutus on teisejärgulised.

82

Sellest tuleneb, et apellatsioonikoda ei teinud hindamisviga, kui ta järeldas, et asjaomased tähised on visuaalselt keskmisel määral sarnased.

83

Hageja väidab, et asjaomased tähised ei ole foneetiliselt üldse sarnased. Hageja leiab, et isegi kui tarbijad jäävad napisõnaliseks ja hääldavad välja vaid ühe vaidlusaluses disainilahenduses sisalduva sõnalise osa, oleks see sõnaline osa eti, mis ei ole varasema kaubamärgi sõnalise osaga krax üldse sarnane.

84

Nagu nähtub eespool punktist 74, puudub käesoleval juhul vaidlusaluse disainilahenduse kujutisosadel ja sõnalisel osal sticks eristusvõime ning neil on teisejärguline tähtsus. Lisaks, kuigi sõnaline osa eti on eristusvõimeline, sest see ei tähenda asjaomaste kaupadega seoses midagi, on see oma suuruse ja paigutuse tõttu siiski teisejärgulise tähtsusega. Nagu nähtub ka eespool punktist 81, sisaldavad varasema kaubamärgi sõnaline osa krax ja vaidlusaluse disainilahenduse sõnaline osa crax sama tähekombinatsiooni „r“, „a“ ja „x“, mida hääldatakse ühtemoodi, nagu ka tähti „k“ ja „c“ hääldatakse samamoodi.

85

Selles osas tuleb märkida, et kohtupraktikast tuleneb, et kui tarbijad puutuvad kokku kaubamärgiga, mis koosneb erinevatest sõnalistest osadest, millest mõni on teisejärgulise tähtsusega, kalduvad nad seda kaubamärki kõneledes lühendama, et seda oleks lihtsam hääldada (vt selle kohta 30. novembri 2006. aasta kohtuotsus Camper vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – JC (BROTHERS by CAMPER), T‑43/05, ei avaldata, EU:T:2006:370, punkt 75). Sellest tuleneb, et välja arvatud sõnaline osa crax, tõmbavad kõik muud vaidlusaluse disainilahenduse sõnalised osad, mis on teisejärgulise tähtsusega, vähem tarbija tähelepanu ja seega on vähem tõenäoline, et neid välja hääldatakse. Pealegi ei öelda välja kujutisosi, mistõttu on tõenäolisem, et tarbijad viitavad vaidlusaluse disainilahendusega hõlmatud toodetele hääldades välja üksnes selle disainilahenduse domineeriva osa, nimelt sõnalise osa crax.

86

Seetõttu ei teinud apellatsioonikoda hindamisviga, kui ta vaidlustatud otsuse punktis 45 järeldas, et asjaomased tähised on foneetiliselt väga sarnased.

87

Hageja leiab, et apellatsioonikoda oleks pidanud jõudma järeldusele, et asjaomased tähised ei ole kontseptuaalselt sarnased. Täpsemalt väidab ta, et nii sõnalist osa eti, mis on vaidlusaluse disainilahenduse kõige domineerivam ja eristavam osa, kui ka varasema kaubamärgi sõnalist osa krax tajutakse nii, et mõlemad on väljamõeldud sõnad, mis on erinevad, ning et üks neist tähistest on sõnaline tähis ja teine kujutav tähis, mistõttu ei ole need tähised kontseptuaalselt üldse sarnased.

88

Tuleb märkida, et kontseptuaalse võrdluse eesmärk on võrrelda asjaomaste tähiste sisuks olevaid „kontsepte“. Mõiste concept (kontsept) tähendab näiteks Larousse’i sõnaraamatus esitatud määratluse kohaselt „üldist ja abstraktset mõtet, mis inimmõistusel tekib seoses konkreetse või abstraktse mõistega ja mis võimaldab tal seostada selle sama mõistega erinevaid käsitlusi ja organiseerida vastavaid teadmisi“ (vt 16. juuni 2021. aasta kohtuotsus Smiley Miley vs. EUIPO – Cyrus Trademarks (MILEY CYRUS), T‑368/20, ei avaldata, EU:T:2021:372, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).

89

Kontseptuaalne sarnasus tähendab kohtupraktika kohaselt ka seda, et vastandatud tähiste tähendused kattuvad (vt selle kohta 11. novembri 1997. aasta kohtuotsus SABEL, C‑251/95, EU:C:1997:528, punkt 24). Sellest tuleneb, et kui asjaomane avalikkus ei taipa sõnade tähendust või ei saa kummalegi nimetatud tähisele konkreetset tähendust anda, ei ole kontseptuaalne võrdlus võimalik (vt selle kohta 7. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Jäätisetuutu pakend, T‑794/16, ei avaldata, EU:T:2018:70, punkt 76, ja 6. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Agora Invest vs. EUIPO – Transportes Maquinaria y Obras (TRAMOSA), T‑219/21, ei avaldata, EU:T:2022:219, punkt 117 ja seal viidatud kohtupraktika).

90

Käesoleval juhul ei ole asjaomaste tähiste domineerivatel osadel asjaomase avalikkuse jaoks tähendust (vt eespool punktid 73 ja 77). Need ei saa seega väljendada asjaomase avalikkuse jaoks kontsepti.

91

Mis puutub vaidlusaluse disainilahenduse muudesse koostisosadesse, siis nagu nähtub eespool punktidest 74 ja 77, on need teisejärgulise tähtsusega, mis piirab vaidlusaluste tähiste kontseptuaalses võrdluses nende mõju. See ei tähenda siiski, et need üksikosad oleksid täiesti tähtsusetud. Seega tuleb selle võrdluse käigus arvesse võtta nii sõnalist osa sticks kui ka kaunistuslikke kujutisosi, milleks selles disainilahenduses on kimp kõrsikuid, maitseained ja köögitarvikud, kuna need kannavad laiatarbe toiduaine kontsepti ja viitavad maitsestatud kõrsikutele.

92

Seega tuleb eeltoodut arvestades asuda erinevalt vaidlustatud otsuse punktis 46 esitatud järeldusest seisukohale, et asjaomased tähised on kontseptuaalselt erinevad.

93

Hageja väidab sisuliselt, et varasemal kaubamärgil on nõrk eristusvõime, kuna sõnaline osa krax kirjeldab teraviljast valmistatud suupistete söömisel tekkivat heli ja kuna see kaubamärk eksisteerib koos kaubamärgi CRAXX Euroopa Liitu nimetava rahvusvahelise registreeringuga, mis registreeriti 7. detsembril 2004 numbriga 0854152A identsete kaupade jaoks, mis kuuluvad klassidesse 29 ja 30.

94

Esiteks, nagu nähtub eespool punktidest 73, 77 ja 90, ei tähenda varasema kaubamärgi sõnaline osa krax sarnaselt vaidlusaluse disainilahenduse sõnalise osaga crax asjaomase avalikkuse jaoks mitte midagi ning hageja ei ole tõendanud, et sõnalisel osal krax oleks selle avalikkuse jaoks tähendus. Mis puutub hageja väitesse viimati nimetatud sõnalise osa helijäljendusliku olemuse kohta, siis ei ole käesoleval juhul krõbedate toodete söömisel tekkiva heli onomatopöa ilmne.

95

Teiseks ei saa nõustuda hageja argumendiga varasema kaubamärgi ja kaubamärgi CRAXX kooseksisteerimise kohta tõendamaks, et käesoleval juhul on varasemal kaubamärgil sisuliselt nõrk eristusvõime. Tegelikult tähendab varasema kaubamärgi eristusvõime, mis tuleneb selle kaubamärgi olemuslikest omadustest või mainest, et asjaomane kaubamärk võimaldab määratleda kaupu või teenused, mille jaoks see on registreeritud, kindlalt ettevõtjalt pärinevana ja seega neid kaupu või teenuseid teiste ettevõtjate omadest eristada (vt selle kohta 13. septembri 2018. aasta kohtuotsus Birkenstock Sales vs. EUIPO,C‑26/17 P, EU:C:2018:714, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 21. detsembri 2021. aasta kohtuotsus Dr. Spiller vs. EUIPO – Rausch (Alpenrausch Dr. Spiller), T‑6/20, ei avaldata, EU:T:2021:920, punkt 145 ja seal viidatud kohtupraktika). See viimane ei eelda erinevate tähiste võrdlemist, vaid puudutab üksnes ühte tähist, nimelt varasemat kaubamärki (vt selle kohta 11. juuni 2020. aasta kohtuotsus China Construction Bank vs. EUIPO, C‑115/19 P, EU:C:2020:469, punkt 58).

96

Seega ei teinud apellatsioonikoda hindamisviga, kui ta sisuliselt leidis, et varasemal kaubamärgil on keskmine eristusvõime.

97

Segiajamise tõenäosuse igakülgne hindamine põhineb eeldusel, et arvessevõetavad tegurid sõltuvad teatud määral üksteisest, ja eeskätt eeldusel, et tähiste sarnasus ja nendega tähistatud kaupade või teenuste sarnasus sõltuvad üksteisest. Nii võib tähistatud kaupade või teenuste vähese sarnasuse kompenseerida tähiste suur sarnasus ja vastupidi (29. septembri 1998. aasta kohtuotsus Canon, C‑39/97, EU:C:1998:442, punkt 17, ja 22. juuni 1999. aasta kohtuotsus Lloyd Schuhfabrik Meyer, C‑342/97, EU:C:1999:323, punkt 19).

98

Lisaks tuleb segiajamise tõenäosuse igakülgsel hindamisel muu hulgas arvesse võtta, et asjaomaseks avalikkuseks oleval keskmisel tarbijal tekib harva võimalus erinevaid kaubamärke vahetult võrrelda ning ta peab usaldama neist jäänud ebatäiuslikku mälupilti (22. juuni 1999. aasta kohtuotsus Lloyd Schuhfabrik Meyer, C‑342/97, EU:C:1999:323, punkt 26). Lisaks olgu märgitud, et segiajamise tõenäosus on olemas üksnes siis, kui asjaomast avalikkust võidakse eksitada asjaomaste kaupade kaubandusliku päritolu osas (vt selle kohta 24. novembri 2021. aasta kohtuotsus Jeronimo Martins Polska vs. EUIPO – Rivella International (Riviva), T‑551/20, ei avaldata, EU:T:2021:816, punkt 86).

99

Käesoleval juhul järeldas apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 51, et asjaomaste kaupade kaubandusliku päritolu osas esineb segiajamise tõenäosus, arvestades vaidlusalustest tähistest tarbijatele jäänud ebatäiuslikku mälupilti.

100

Sellega seoses tuleb esiteks märkida, nagu nähtub eespool punktist 54, et apellatsioonikoda leidis põhjendatult, et asjaomased kaubad on vastastikku täiendava laadi tõttu sarnased. Teiseks sisaldavad asjaomased tähised ühiseid ja domineerivaid sõnalisi osi, milleks varasemas kaubamärgis on krax ja vaidlusaluses disainilahenduses crax, neil puudub tähendus ja need on seetõttu eristavad (vt eespool punktid 69–77). Kolmandaks on need tähised kontseptuaalselt erinevad (vt eespool punktid 88–92). Neljandaks, apellatsioonikoda leidis samuti õigesti, et need tähised on visuaalselt keskmisel määral sarnased (vt eespool punktid 79–82). Lisaks on mõlemad tähised foneetiliselt väga sarnased (vt eespool punkt 86). Viiendaks leidis apellatsioonikoda samuti õigesti, et varasemal kaubamärgil on keskmine eristusvõime (vt eespool punkt 96).

101

Sellest tuleneb, et keskmiselt tähelepanelik asjaomane avalikkus võib vaidlusaluse disainilahendusega kokku puutudes mõistlikult arvata, et asjaomastel kaupadel ja varasema kaubamärgiga hõlmatud kaupadel, mis on sarnased, on sama kaubanduslik päritolu.

102

Neil kaalutlustel tuleb asuda seisukohale, et apellatsioonikoda ei eksinud järeldades vaidlustatud otsuse punktis 51, et kaupade kaubandusliku päritolu segiajamine on tõenäoline määruse nr 6/2002 varasema redaktsiooni artikli 25 lõike 1 punkti e tähenduses koostoimes Rumeenia kaubamärgiseaduse artikli 36 lõike 2 punktiga b.

103

Sellest järeldub, et esimene väide ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata, nagu ka hagi tervikuna.

104

Kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud kohtukulud hüvitama, kui vastaspool on seda nõudnud.

105

Kuna menetlusse astuja on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb menetlusse astuja kohtukulud välja mõista hagejalt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud. Kuna EUIPO aga nõudis kohtukulude väljamõistmist hagejalt üksnes juhul, kui korraldatakse kohtuistung, siis tuleb EUIPO kohtukulud jätta tema enda kanda, sest kohtuistungit ei korraldatud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kolmas koda)

otsustab: