Liidetud kohtuasjad T‑428/07 ja T‑455/07

Centre d’étude et de valorisation des algues SA (CEVA)

versus

Euroopa Komisjon

Vahekohtuklausel – Lepingud, mis on sõlmitud teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse eriprojekti raames „Elukvaliteedi ja elusressursside juhtimise” valdkonnas (1998–2002) – Projektid Seahealth ja Biopal – Võlateated – Tühistamisnõuded – Hagi ümberkvalifitseerimine – Vastuvõetavus – Võistlevuse põhimõte ja kaitseõigused – Euroopa Liidu makstud kogu rahalise toetuse tagasisaamine – Tõsised finantsrikkumised

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Tühistamishagi – Hagi, mis tegelikult puudutab lepingulist vaidlust – Hagi ümberkvalifitseerimine – Tingimused

(EÜ artiklid 230 ja 238; Üldkohtu kodukord, artikli 44 lõike 1 punkt c)

2.      Menetlus – Vahekohtuklausli alusel Üldkohtusse pöördumine – Lepingud, mis on sõlmitud teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse eriprojekti raames – Komisjon järgib lepingute suhtes kehtivaid põhimõtteid – Võlateadete tasumine – Mõju

(EÜ artikkel 238)

3.      Menetlus – Vahekohtuklausli alusel Üldkohtusse pöördumine – Lepingud, mis on sõlmitud teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse eriprojekti raames – Õigus olla auditimenetluses ära kuulatud – Euroopa Pettustevastase Ameti poolt tõendite äravõtmine – Mõju puudumine õiguse kasutamisele – Selle õiguse eiramine – Tagajärjed

(EÜ artikkel 238)

4.      Menetlus – Vahekohtuklausli alusel Üldkohtusse pöördumine – Lepingud, mis on sõlmitud teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse eriprojekti raames – Taotlused määrata ekspert – Ühenduste kohtu poolt menetlustoiminguid reguleerivate sätete alusel analüüsimine

(EÜ artikkel 238; Üldkohtu kodukord, artiklid 65–67)

5.      Menetlus – Vahekohtuklausli alusel Üldkohtusse pöördumine – Lepingud, mis on sõlmitud teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse eriprojekti raames – Tõsised finantsrikkumised

(EÜ artikkel 238)

1.      Kui kohtule on esitatud tühistamishagi või kahju hüvitamise nõue, ehkki vaidlus puudutab lepingut, kvalifitseerib Üldkohus hagi ümber, kui on täidetud ümberkvalifitseerimiseks vajalikud nõuded. Menetledes lepingulise olemusega vaidlust, ei saa Üldkohus tühistamishagi ümber kvalifitseerida, kui hageja üheselt väljendatud tahe, et tema hagi ei põhine EÜ artiklil 238, on sellise ümberkvalifitseerimisega vastuolus, või kui hagi ei tugine ühelegi väitele, mis puudutaks kõnealust lepingulist suhet reguleerivate sätete rikkumist, olgu siis tegu lepingu sätetega või lepingus viidatud siseriikliku õiguse sätetega.

Piisab, kui EÜ artiklile 238 tuginevat hagi iseloomustav väide on esitatud hagiavalduses vastavalt kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c sätetele, et selle hagi saaks ümber kvalifitseerida ilma, et kostjaks oleva institutsiooni kaitseõigusi kahjustataks.

(vt punktid 57, 59, 61)

2.      Lepingulises valdkonnas peab komisjon järgima lepingute suhtes kehtivaid põhimõtteid. Põhimõtteliselt ei ole komisjonil selle raames õigus võtta vastu ühepoolseid akte. Järelikult ei saa ta asjaomase käsundisaaja suhtes vastu võtta otsuse laadset akti, et see käsundisaaja täidaks oma lepingust tulenevaid rahalisi kohustusi, vaid ta peab vajaduse korral pöörduma pädevasse kohtusse maksenõudega.

Lisaks ei saa lepingu teise poole poolt võlateadete tasumist (ehkki need ei ole oma laadilt otsused) lugeda loobumiseks oma võimalikust õigusest kõnealuseid summasid saada. Vaid selle poole loobumine sellest õigusest või selle õiguse aegumine võiksid need maksenõuded läbi kukutada, kui need on lepingu sätete alusel õigustatud.

(vt punktid 68, 70)

3.      Asjaolu, et asjaomase käsundisaaja valduses olnud tõendid võttis ära Euroopa Pettustevastane Amet ja et need tõendid on seetõttu erandid määruses nr 1049/2001 sätestatud dokumentidele juurdepääsu õigusest, ei saa õigustada seda, et käsundisaaja kõnealuste lepingute II lisa artikli 26 lõike 3 järgne õigus olla auditimenetluses ära kuulatud kaotab oma sisu.

Mis siiski puudutab selle käsundisaaja õiguse olla ära kuulatud eiramise õiguslikke tagajärgi lepingulise vastutuse hagi raames, siis selline rikkumine ei saa iseenesest olla aluseks sellele, et komisjoni võidakse kohustada maksma hagejale nõutud summad. Nimelt peab EÜ artiklile 238 tuginevate hagide raames komisjoni lepingulist vastutust hindama kõnealuste lepingute kõiki asjaomaseid sätteid arvestades, millele pooled viitasid, ja kõigi Üldkohtule kättesaadavate asjaolude alusel, järgides võistlevuse põhimõtet ning kaitseõigusi.

(vt punktid 89 ja 90)

4.      Vastavalt õigusele, et iga kohus kohaldab ise oma menetlusreegleid, peab Üldkohus neid taotlusi analüüsima lähtuvalt menetlustoiminguid reguleerivate kodukorra artiklite 65–67 sätetest.

(vt punkt 108)

5.      Auditi käigus tuvastatud pettuste või tõsiste finantsrikkumiste korral on kõnealuste lepingute II lisa artikli 3 lõikes 5 sätestatud võimalus, et komisjon nõuab tagasi kogu liidu makstud toetuse, ning sellel sättel on järelikult hoiatav laad.

II lisa artikli 3 lõike 5 taotletav eesmärk hoiatada pettuste ja tõsiste finantsrikkumiste eest ei võimalda komisjonil siiski kõrvale kalduda lepingute heauskse täitmise põhimõttest ja keelust kohaldada lepingu sätteid kuritarvitavalt, omistades endale neid sätteid tõlgendades ja rakendades kaalutlusõiguse.

Arvestades auditi käigus tuvastatud ilmsete finantsrikkumiste ulatust ja raskust, mida kinnitavad kriminaaluurimise tõendid, mille üle pooled vaidlesid, ei saa kõnealuste lepingute alusel tasutud rahalise toetuse täielikku tagasinõudmist komisjoni poolt lugeda II lisa artikli 3 lõike 5 klauslite kuritarvitavaks kohaldamiseks. See ei ole seega ebaproportsionaalne, võrreldes kõnealuste lepingute asjassepuutuvate sätete eesmärkidega.

(vt punktid 128, 129, 140)

ÜLDKOHTU OTSUS (kuues koda)

17. juuni 2010(*)

Vahekohtuklausel – Lepingud, mis on sõlmitud teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse eriprojekti raames „Elukvaliteedi ja elusressursside juhtimise” valdkonnas (1998–2002) – Projektid Seahealth ja Biopal – Võlateated – Tühistamisnõuded – Hagi ümberkvalifitseerimine – Vastuvõetavus – Võistlevuse põhimõte ja kaitseõigused – Euroopa Liidu makstud kogu rahalise toetuse tagasisaamine – Tõsised finantsrikkumised

Liidetud kohtuasjades T‑428/07 ja T‑455/07,

Centre d’étude et de valorisation des algues SA (CEVA), asukoht Pleubian (Prantsusmaa), esindaja: advokaat J.-M. Peyrical,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: L. Escobar Guerrero ja W. Roels, ning hiljem W. Roels, keda abistas advokaat E. Bouttier,

kostja,

mille ese on kohtuasjas T‑428/07 nõue tühistada 20. septembri 2007. aasta võlateade nr 3240908670, mis puudutab projekti Seahealth, ja kohtuasjas T‑455/07 nõue tühistada 4. oktoobri 2007. aasta võlateade nr 3240909271, mis puudutab lepingut Biopal, ning nõue kohustada komisjoni maksma CEVA-le tagasi nende võlateadete alusel makstud summad,

ÜLDKOHUS (kuues koda),

koosseisus: koja esimees A. W. H. Meij (ettekandja), kohtunikud V. Vadapalas ja L. Truchot,

kohtusekretär: ametnik T. Weiler,

arvestades kirjalikus menetluses ja 17. detsembri 2009. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Lepinguline raamistik ja vaidluse taust

1        Euroopa Komisjon sõlmis 24. detsembril 2002 eelkõige hagejaga Centre d’étude et de valorisation des algues SA (CEVA), kes on Prantsuse segaosalusega kohalik ettevõtja ja tegutses konsortsiumi koordineerijana, kaks lepingut, et hüvitada tehnoloogia uurimis- ja arenguprojektide kulud. Need lepingud sõlmiti seoses nõukogu 25. jaanuari 1999. aasta otsusega 1999/167/EÜ, millega võetakse vastu teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse eriprogramm valdkonnas „Elukvaliteet ja elusressursside juhtimine (1998–2002)” (EÜT L 64, lk 1). Üks nendest lepingutest pealkirjaga Seahealth (leping nr GLK1-CT-2002-02433, edaspidi „Seahealth’i leping”) käsitleb projekti pealkirjaga „Seaweed antioxydants as novel ingredients for better health and food quality” („Vetikatest pärit antioksüdandid kui parema tervise- ja toidukvaliteedi uudsed koostisosad”). Teine leping pealkirjaga BIOPAL (leping nr QLK5-CT-2002-02431, edaspidi „Biopali leping”’) käsitleb projekti pealkirjaga „Algae as raw material for production of bioplastics and biocomposites contributing to sustainable development of european coastal regions” („Vetikad kui bioplastiku ja biokomposiitide tooraine, mis aitab kaasa Euroopa rannikualade säästlikule arengule”).

2        Nende lepingute artikli 5 esimene lõik näeb ette, et neile kehtivad Belgia õigusnormid. Lepingutes on esitatud ka EÜ artikli 238 tähenduses vahekohtuklausel. Lepingud on koostatud inglise keeles.

3        Hageja esitatud andmete kohaselt, millele komisjon vastu ei vaielnud, täideti need lepingud nõuetekohaselt aastatel 2003–2005.

4        Kummagi lepingu II lisas (edaspidi „II lisa”) esitatud ja neile lepingutele ühiste üldtingimuste artiklites 22–24 on määratletud abikõlblikud kulud.

5        Personalikulude osas sätestab artikli 23 lõike 1 punkt a järgmist:

„Kõik lepinguga seotud töötunnid tuleb registreerida projekti ajal või koordineerija puhul maksim[aalselt] kahe kuu jooksul alates projekti lõppemisest, ning need peab kinnitama vähemalt kord kuus tööde eest vastutav isik, kelle käsundisaaja on määranud vastavalt käesoleva lisa artikli 2 lõike 2 punktile a, või käsundisaaja nõuetekohaselt volitatud finantsjuht.”

6        Ühenduse rahalise toetuse osas näeb II lisa artikli 3 lõige 2 ette, et „[k]omisjon võib käsundisaaja pettust või tõsist finantsrikkumist kahtlustades peatada maksed ja/või anda koordineerijale korralduse hoiduda maksete tegemisest seoses nimetatud käsundisaajaga. Viimatinimetatu on endiselt seotud oma lepinguliste kohustustega.”

7        Vastavalt II lisa artikli 3 lõike 4 sätetele:

„Kui ühenduse rahalise toetuse kogusumma, mis hõlmab võimalikke kohandusi, mis võidakse teha ka pärast käesoleva lisa artiklis 26 viidatud auditit, on madalam käesoleva artikli lõike 1 esimeses lõigus käsitletud maksete kogusummast, hüvitavad asjaomased käsundisaajad selle vahe eurodes tähtaja jooksul, mille komisjon määrab oma nõudes, mis on saadetud vastuvõtuteatisega tähitud kirjaga […].”

8        Artikli 3 lõikes 5 on täpsustatud järgmist:

„Lepingu täitmise kuupäeva, lepingu lõppemise või ühe käsundisaaja osalemise lõppemise järel võib komisjon olenevalt olukorrast nõuda või nõuab käsundisaajalt pärast auditi raames tuvastatud pettusi või tõsiseid finantsrikkumisi, et ta tagastaks kogu talle makstud ühenduse toetuse summa. Tagastatavale summale lisandub Euroopa Keskpanga poolt põhilistele refinantseerimistehingutele kehtestatud määrast 2% võrra kõrgem viivis alates selle kuu esimesest päevast, kui asjaomane käsundisaaja sai rahalised vahendid. Viivis puudutab perioodi vahendite saamisest nende tagastamiseni.”

9        II lisa artikli 7 lõike 4 punkt b näeb eeskätt ette, et komisjon lõpetab lepingu või ühe käsundisaaja osalemise viivitamatult, kui viimatinimetatu „on teinud valedeklaratsioone, mille eest teda võib vastutavaks pidada, või tahtlikult varjanud andmeid, et saada ühenduse toetust või lepingus sätestatud mis tahes muud eelist”.

10      Selle artikli 7 lõike 4 punkti b alusel lepingu lõpetamise korral näeb II lisa artikli 7 lõike 6 punkt c ette, et „komisjon võib nõuda ühenduse rahalise toetuse täielikku või osalist tagastamist. Tagastatavale summale lisandub Euroopa Keskpanga poolt põhilistele refinantseerimistehingutele kehtestatud määrast 2% võrra kõrgem viivis alates selle kuu esimesest päevast, kui asjaomane käsundisaaja sai rahalised vahendid. Viivis puudutab perioodi vahendite saamisest nende tagastamiseni”.

11      Mis puudutab projekti auditit, siis näeb II lisa artikli 26 lõige 3 ette järgmise menetluse:

„Auditi käigus tehtud järelduste põhjal koostatakse esialgne aruanne. Komisjon saadab selle asjaomasele käsundisaajale. Viimasel on maksim[aalselt] kuu aega alates selle kättesaamisest, et oma märkusi esitada.

Lõplik aruanne edastatakse asjaomasele käsundisaajale. Viimane võib kuu aja jooksul selle kättesaamisest esitada komisjonile oma märkused. Komisjon võib otsustada, et ta ei võta arvesse pärast selle tähtaja lõppemist saadetud märkusi.

Komisjon võtab auditi järelduste põhjal kõik sobivad meetmed, mida ta peab vajalikuks, sh teeb korralduse tagastada kõik või osa tema tehtud maksetest.”

12      Komisjoni talituste teenistujad viisid CEVA-s 2006. aasta mais läbi auditi vastavalt II lisa artiklile 26 (vt eespool punkt 11).

13      CEVA esitas 1. augusti 2006. aasta kirjas oma märkused auditiaruande eelnõu kohta, mis oli talle saadetud 2006. aasta juunis ja mille järeldused tõid välja rikkumised CEVA esitatud kuludes.

14      Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF) viis 2006. aasta oktoobris läbi uurimise CEVA-s ja võttis enda kätte originaalid kõigist lepingutest ja tõenditest, eelkõige kõnealuseid lepinguid puudutavad „tööajatabelid” ning lähetuste käigus saadetud kirjad ja märkused. Lisaks algatas Guingamp’ (Prantsusmaa) prokuratuur OLAF-i taotlusel esialgse uurimise „viimastel aastatel […] CEVA poolt saadud riiklike ja Euroopa rahaliste vahendite haldamise suhtes”; hiljem see prokuratuur loobus asja uurimisest ja asi läks üle piirkondliku spetsialiseeritud kohtu kätte Rennes’is (Prantsusmaa).

15      Komisjon saatis 14. detsembri 2006. aasta kirjas CEVA-le lõpliku auditiaruande, milles institutsioon jäi oma järelduste juurde seoses mitme ja tõsise rikkumisega kuluaruannetes.

16      Sellest aruandest ilmneb, et audiitorid uurisid vastavalt II lisa sätetele testide põhjal deklareeritud kuludega seotud tõendeid. Nad rõhutasid, et nende kontrolli eesmärk ei olnud tuvastada intsidente või pettusi.

17      Viidatud lõplikus aruandes järeldasid audiitorid, et personalikulusid ei saa Euroopa Liit hüvitada, kuna CEVA tehtud töötundide väljavõtted ei olnud usaldusväärsed, sest kõnealuste projektide alusel registreeritud töötunnid olid ebatäpsed.

18      Lisaks märkisid audiitorid selle aruande üldises kokkuvõttes, et kui jätta kõrvale eespool viidatud korrektsioonid peamiselt seoses personalikuludega, siis hageja poolt komisjonile teatatud kulud vastasid hageja raamatupidamisaruannetesse kantud summadele ning neid tõendasid vastavad dokumendid ja väljamaksed.

19      Olles teinud nende järelduste põhjal abikõlblike kulude kohandused, märkisid audiitorid, et 2003. ja 2004. aastal deklareeritud kulude kogusummast, mis Seahealth’i lepingu puhul oli 465 409 eurot ja Biopali lepingu puhul 351 430 eurot, oli Seahealth’i lepingu alusel abikõlblike kulude summa pärast kohandust 110 971 eurot ja Biopali lepingu alusel 32 110 eurot.

20      Komisjon lõpetas 22. jaanuari 2007. aasta kirjaga mõlemad lepingu vastavalt II lisa artikli 7 lõike 4 punktile b, mis näeb ette eelkõige, et komisjon lõpetab lepingu viivitamatult, kui lepinguosaline on teinud valedeklaratsioone, mille eest teda võib vastutavaks pidada, või tahtlikult varjanud andmeid, et saada ühenduse toetust või lepingus sätestatud mis tahes muud eelist. Selle otsuse toetuseks viitas komisjon sellele, et hageja oli väidetavalt rikkunud viidatud II lisa artiklit 22 ja artikli 23 lõiget 1. Ta tugines oma lõplikus auditiaruandes esitatud järeldustele personalikulude kohta ja märkis, et neid järeldusi kinnitati OLAF-i uurimise käigus.

21      Sama päeva kirjaga teatas komisjon hagejale – kes tema arvates oli toime pannud tõsiseid finantsrikkumisi – viitega II lisa artikli 3 lõigetele 2 ja 4 oma kavatsusest nõuda kahe käsitletud lepingu alusel kõigi talle tasutud summade tagastamist. Lisaks märkis ta, et ta ei tee ühtegi täiendavat makset nende lepingute alusel.

22      Samas kirjas täpsustas komisjon, et ta kavatses tagasi nõuda Biopali lepingu alusel 208 613 eurot ja Seahealth’i lepingu alusel 140 320 eurot. Ta palus hagejal esitada oma märkused ja teavet, mida kinnitasid pangaväljavõtted, nende ettemaksete kohta, mida tema kui koordinaator oli saanud ja mida ta ei olnud veel teistele käsundisaajatele üle kandnud.

23      Hageja esitas 1. märtsi 2007. aasta kirjas oma märkused ja teabe, mida komisjon oli eelnevalt mainitud kirjas nõudnud. Ta märkis eelkõige, et tema valduses ei olnud enam lepinguid, „tööajatabeleid”, lähetuste käigus saadetud kirju ja märkusi, mille OLAF oli ära võtnud.

24      Selle kirja järel hindas komisjon hüvitatavad summad ümber. Ta teatas CEVA-le 20. märtsi 2007. aasta kirjas oma kavatsusest nõuda tagasi Biopali lepingu alusel 205 745 eurot ja Seahealth’i lepingu alusel 189 703 eurot, ning palus hagejal uuesti oma märkused esitada. Selle kirja lisas saatis ta hagejale ühe koopia lepingutest ja auditiaruandest.

25      3. aprilli 2007. aasta kirjas lõpetas hageja oma peadirektoriga töölepingu eelkõige „väga tõsiste rikkumiste tõttu haldamises ja raamatupidamisdokumentides”.

26      Hageja esitas 25. mai 2007. aasta kirjas oma märkused. Ta väitis esmalt, et tal ei olnud võimalik ennast kaitsta. Nimelt kinnitas Rennes’i prokuratuur OLAF-i taotlusel algatatud CEVA poolt viimastel aastatel saadud riiklike ja Euroopa rahaliste vahendite haldamise esialgse uurimise raames, et ta sai aru, et OLAF-i võetud dokumendid jäävad terve uurimise ajaks kättesaamatuks, ning keeldus talle edastamast nende dokumentide koopiaid. Seetõttu palus hageja komisjonil edastada talle koopia „dokumentidest, mille põhjal [ta] oli koostanud [oma] hinnangu, ja OLAF-i aruande aluseks olevatest dokumentidest”. Seejärel märkis hageja samas kirjas, et pärast komisjoni auditit ja OLAF-i uurimist oli ta kehtestanud uue „tööaja arvestuse” süsteemi, mida kohaldati erinevatele projektidele alates 2007. aasta veebruarist, koos ajaarvestusega alates 1. jaanuarist 2007. Lisaks oli ta kehtestanud kulude arvutamise uue mudeli, mis võimaldas uuesti arvutada vanade projektide maksumust. Hageja tegi seetõttu ettepaneku, et tema enda kulul tehtaks komisjoni valduses olevate dokumentide põhjal kõnealuste lepingutega seotud kuluaruannete kontroll poolte kokkuleppel valitud sõltumatu teenusepakkuja poolt.

27      OLAF keeldus 21. augusti 2007. aasta kirjas edastamast hagejale dokumente ja oma uurimise järeldusi, eelkõige kuna need puudutasid pooleliolevat uurimist ja kuulusid seega Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruses (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) sätestatud dokumentidele juurdepääsu õigusest tehtud erandite korra alla.

28      Komisjon vastas hageja viidatud 25. mai 2007. aasta kirjale 28. augusti 2007. aasta kirjaga, mille kohaselt talle edastatud lepingud ja auditiaruanne olid piisavad, et hageja võiks end kaitsta. Ta rõhutas, et OLAF-i järeldused kinnitasid üksnes komisjoni auditi tulemusi. Ta märkis, et hageja kehtestatud uus ajaarvestuse süsteem võimaldas projektile pühendatud tegelikke töötunde uuesti arvutada üksnes „tööajatabelite” põhjal, millele olid alla kirjutanud personali liikmed ja nende ülemused projekti täitmise ajal. Seetõttu teatas komisjon hagejale oma otsusest nõuda II lisa artikli 3 lõike 5 alusel Seahealth’i ja Biopali lepingute alusel kõigi hagejale antud summade tagasimaksmist.

29      Komisjon tõi 9. oktoobri 2007. aasta kirjas küll välja, et hageja „[üritas] heauskselt leida mõistlikku ja õiglast lahendust”, kuid kinnitas, et hageja poolt käsitletud projektide halduses tehtud tõsiste finantsrikkumiste järel oli komisjonil kohustus nõuda tasutud summad hagejalt tagasi.

30      Seetõttu tasus CEVA 20. septembri 2007. aasta võlateate nr 3240908670, mis puudutas Seahealth’i lepingu alusel talle makstud summat 189 703 eurot, ja 4. oktoobri 2007. aasta võlateate nr 3240909271, mis puudutas Biopali lepingu alusel talle makstud summat 205 745 eurot.

 Menetlus ja poolte nõuded

31      Hagejad esitasid hagiavaldused, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse vastavalt 22. novembril ja 14. detsembril 2007.

32      Üldkohtu kodukorra artiklis 64 sätestatud menetlust korraldavate meetmete raames korraldati 16. juunil 2008 ettekandja-kohtunikuga koosolek, millel osalesid poolte esindajad ja mille eesmärk oli selgitada teatud pooltevahelisi küsimusi ja kergendada nendevaheliste arutelude avamist käesolevate vaidluste võimalikuks lahendamiseks kohtuvälise kokkuleppega. Pooled esitasid oma märkused ning lepiti kokku, et komisjon teatab kuu aja jooksul Üldkohtule, kas ta on valmis uuesti CEVA-ga ühendust võtma, et üritada vaidlust kohtuväliselt lahendada. Komisjon teatas 10. juuli 2008. aasta kirjas Üldkohtule, et tal oli võimatu viidatud läbirääkimisi alustada.

33      Kirjalik menetlus lõpetati 29. oktoobril 2008.

34      Pärast kõigi poolte ärakuulamist liideti Üldkohtu kuuenda koja esimehe 27. novembri 2009. aasta määrusega kohtuasjad T‑428/07 ja T‑455/07 suuliseks menetlemiseks ja kohtuotsuse tegemiseks.

35      Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus (kuues koda) alustada suulist menetlust. Menetlust korraldavate meetmete raames palus kohus pooltel vastata teatavatele küsimustele. Pooled täitsid selle nõude ja komisjon esitas teatud dokumendid.

36      Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suulistele küsimustele kuulati ära 17. detsembri 2009. aasta kohtuistungil.

37      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada võlateated nr 3240908670 ja nr 3240909271;

–        kohustada komisjoni tagasi maksma nende võlateadete alusel tasutud summad;

–        teise võimalusena tühistada need võlateated osas, kus nendega nõutakse hagejale Biopali ja Seahealth’i lepingu raames tasutud summade täielikku tagasimaksmist, ja kohustada komisjoni nende võlateadete alusel tasutud summad tagasi maksma;

–        kolmanda võimalusena määrata ekspert.

38      Komisjon palub Üldkohtul:

–        tunnistada tühistamishagi vastuvõetamatuks;

–        teise võimalusena jätta rahuldamata nõuded vähendada võlateadete summasid või määrata ekspert;

–        kolmanda võimalusena peatada menetlus, et oodata, kuni CEVA saab Prantsusmaal toimuva kriminaalmenetluse käigus tutvuda dokumentidega, mida ta peab oma huvide kaitseks vajalikuks;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Vastuvõetavus

 Poolte argumendid

39      Ametlikku vastuvõetamatuse vastuväidet esitamata väidab komisjon esiteks, et viidatud võlateadete tühistamiseks esitatud hagid on vastuvõetamatud.

40      Komisjon leiab, et Üldkohus ei saa käesolevaid hagisid ümber kvalifitseerida.

41      Ta väidab, et Üldkohus saab üksnes erandkorras kvalifitseerida tühistamishagi ümber lepingulise vastutuse hagiks, kui hagiavalduses on viidatud lepingule kohalduva õiguse rikkumisele. Pelk osundamine lepingu täpsetele klauslitele ei võimalda sellist ümberkvalifitseerimist.

42      Ta meenutab sellega seoses, et 26. veebruari 2007. aasta määruses kohtuasjas T‑205/05: Evropaïki Dynamiki vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 57) leidis Üldkohus, et ta „ei saa […] teostada sellist ümberkvalifitseerimist, sest vastupidi kodukorra artikli 44 lõike 1 punktis c sätestatule ei esita hageja isegi kokkuvõtvalt ühtegi väidet, argumenti ega kaebust seoses [käesolevas asjas kohalduva] Luksemburgi õiguse rikkumisega või lepingu konkreetsete sätetega”.

43      Sellega seoses väidab komisjon, et väide on tingimata pretensioon, mis põhineb seaduse rikkumisel. Ta tuletab sellest, et Üldkohus märkis viidatud määruses Evropaïki Dynamiki vs. komisjon vaid täiendavalt ja üksnes juhtumi asjaolude põhjal, et hageja ei olnud osundanud ühegi lepingusätte rikkumisele. Seda tõlgendust kinnitab ka Üldkohtu 2. aprilli 2008. aasta määrus kohtuasjas T‑100/03: Maison de l’Europe Avignon Méditerranée vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata).

44      Mis tahes muu lahendus rikuks ka kaitseõigusi ja võistlevuse põhimõtet. Järelikult ei saa käesolevaid hagisid ümber kvalifitseerida lepingulise vastutuse hagideks, kuna vastupidi kodukorra artikli 44 lõike 1 punktile c ei ole CEVA hagiavaldustes esitatud ühtegi väidet, mis puudutaks lepingule ainsana kohalduva Belgia õiguse rikkumist.

45      Hageja vaidleb sellele argumentatsioonile vastu. Ta väidab repliigis, et kui Üldkohtule esitatakse tühistamishagi või kahju hüvitamise nõue, ehkki vaidlus on lepingulist laadi, siis kvalifitseerib kohus hagi ümber.

 Üldkohtu hinnang

46      Kõigepealt tuleb meenutada, et mitte liidu kohus ei peaks valima asjakohaseimat õiguslikku alust, vaid hageja valib oma hagi õigusliku aluse (vt selle kohta Üldkohtu eespool viidatud määrus Evropaïki Dynamiki vs. komisjon, punkt 38, ja 6. oktoobri 2008. aasta määrus kohtuasjas T‑235/06: Austrian Relief Program vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑207, punkt 32).

47      Kuigi käesolevas asjas ei tugine hagiavaldused otsesõnu tühistamishagisid reguleerivatele sätetele, ilmneb nende uurimisest, et hagide eesmärk on nõue tühistada 20. septembri ja 4. oktoobri 2007. aasta võlateated, mis puudutasid vastavalt Seahealth’i ja Biopali lepinguid (edaspidi „võlateated”), ning need hagid tuginevad seega kaudselt võlateadetega seotud sätetele.

48      Lisaks esitas hageja nende tühistamishagide raames samuti nõuded teha ettekirjutusi. Nimelt palub hageja oma nõuetes esiteks viidatud võlateadete tühistamist. Teiseks palub ta Üldkohtul kohustada komisjoni talle tagastama nende võlateadete summad, mille hageja oli vahepealsel ajal tasunud.

49      Mis puudutab nõuete teist osa, siis tuleb märkida, et käesolevas asjas ei saa neid tõlgendada eraldiseisvalt võlateadete tühistamisnõuetest, nagu lepingutest tulenevaid ja kaudselt EÜ artiklile 238 tuginevaid maksenõudeid, mis esitati paralleelselt tühistamisnõuetega. Ehkki hageja poolt hagiavaldustes esitatud argumendid põhinevad peamiselt kõnealuse lepingu sätetel, on hagi nimetuseks pandud nimelt „tühistamishagid”. Lisaks ei väida hageja, et hagiavaldustes oleks esitatud maksenõuded. Eelkõige repliikides ei vaidlusta ta, et hagid on puudulikult koostatud. Seevastu väidab ta, et need hagid tuleb ümber kvalifitseerida.

50      Sellest tuleneb, et hageja tugines käesolevates hagides üksnes EÜ artiklile 230.

51      EÜ artikli 230 alusel kontrollivad ühenduste kohtud institutsioonide võetud selliste aktide õiguspärasust, mille eesmärk on tekitada kohustuslikke õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele, muutes selgelt nende õiguslikku seisundit (Üldkohtu 10. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑97/07: Imelios vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 21, ja eespool viidatud kohtuotsus Austrian Relief Program vs. komisjon, punkt 34).

52      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole institutsioonide poolt vastu võetud aktid, mis on seotud üksnes lepinguga, millest nad on lahutamatud, oma olemuselt EÜ artiklis 249 käsitletud aktide hulgas, mille tühistamist võib Üldkohtult EÜ artikli 230 alusel nõuda (Üldkohtu 10. mai 2004. aasta määrus liidetud kohtuasjades T‑314/03 ja T‑378/03: Musée Grévin vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑1421, punkt 64, ja eespool viidatud kohtuotsus Austrian Relief Program vs. komisjon, punkt 35).

53      Käesolevas asjas piisab märkimisest, et võlateated kuuluvad Seahealth’i ja Biopali lepingute raamistikku, millest nad on lahutamatud. Nimelt taotleb komisjon nende võlateadetega hagejatele nende lepingute alusel üle kantud summade tagasimaksmist, tuginedes lepingute sätetele, mis on esitatud eelkõige II lisa artiklis 3.

54      Sellest tuleneb, et juba oma laadilt ei ole need võlateated haldusotsused, mida käsitletakse EÜ artiklis 249 ja mille tühistamist võib ühenduste kohtult EÜ artikli 230 alusel paluda.

55      Järelikult ei saa käesolevaid hagisid vastuvõetavaks tunnistada osas, milles palutakse võlateadete tühistamist EÜ artikli 230 alusel.

56      Mis puudutab eespool käsitletud nõudeid anda korraldusi, siis ka need on vastuvõetamatud osas, kus need on esitatud EÜ artikli 230 alusel (vt eespool punktid 49 ja 50), kuna väljakujunenud kohtupraktika kohaselt puudub ühenduste kohtul igal juhul pädevus tema poolt läbi viidaval õiguspärasuse kontrollimisel anda korraldusi institutsioonidele või viimaseid asendada – asjaomase ametivõimu enda ülesanne on võtta vajalikud meetmed tühistamishagi raames tehtud kohtuotsuse täitmiseks (Üldkohtu 27. jaanuari 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑67/94: Ladbroke Racing vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1, punkt 200 ja seal viidatud kohtupraktika).

57      Väljakujunenud kohtupraktikast ilmneb siiski, et kui kohtule on esitatud tühistamishagi või kahju hüvitamise nõue, ehkki vaidlus puudutab lepingut, kvalifitseerib Üldkohus hagi ümber, kui on täidetud ümberkvalifitseerimiseks vajalikud nõuded (Üldkohtu 19. septembri 2001. aasta otsus kohtuasjas T‑26/00: Lecureur vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑2623, punkt 38; eespool viidatud määrus Musée Grévin vs. komisjon, punkt 88, ja 9. juuni 2005. aasta määrus kohtuasjas T‑265/03: Helm Düngemittel vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑2009, punkt 54).

58      Sellega seoses ja vastupidi komisjoni väidetele ei tulene kohtupraktikast, et selline ümberkvalifitseerimine sõltub sellest, et lepingule kohaldatavale õigusele oleks hagiavalduses viidatud. Vastupidi, eelkõige eespool viidatud kohtuotsuse Lecureur vs. komisjon punktidest 38–40 ilmneb, et Üldkohus nõustus ümber kvalifitseerima EÜ artiklile 230 tugineva hagi, mille toetuseks hageja oli viidanud üksnes sellele, et komisjon oli rikkunud oma lepingulisi kohustusi.

59      Lisaks näitab kohtupraktika uurimine, et menetledes lepingulise olemusega vaidlust, ei saa Üldkohus tühistamishagi ümber kvalifitseerida, kui hageja üheselt väljendatud tahe, et tema hagi ei põhine EÜ artiklil 238, on sellise ümberkvalifitseerimisega vastuolus (vt selle kohta eespool viidatud määrused Musée Grévin vs. komisjon, punkt 88, ja Maison de l’Europe Avignon Méditerranée vs. komisjon, punkt 54), või kui hagi ei tugine ühelegi väitele, mis puudutaks kõnealust lepingulist suhet reguleerivate sätete rikkumist, olgu siis tegu lepingu sätetega või lepingus viidatud siseriikliku õiguse sätetega (vt selle kohta eespool viidatud määrused Evropaïki Dynamiki vs. komisjon, punkt 57, ja Imelios vs. komisjon, punkt 33).

60      Eespool viidatud määruse Evropaïki Dynamiki vs. komisjon kitsendav tõlgendamine komisjoni poolt tugineb eelkõige kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c tähenduses väite ekslikule tõlgendamisele. Sellega seoses ei saa nõustuda komisjoni määratlusega, et lepingulise vastutuse hagis saab väide tugineda üksnes lepinguid reguleeriva siseriikliku õiguse rikkumisele. Nimelt on lepingu sätted koos kohaldatava siseriikliku õigusega ja viimase egiidi all lepingulist suhet reguleerivad normid. Lisaks võib lepingut tõlgendada kohaldatava siseriikliku õiguse alusel üksnes siis, kui on kahtlus lepingu sisus või mõne selle punkti tähenduses (Üldkohtu 19. novembri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑316/06: komisjon vs. Premium, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 53). Järelikult kuna väite mõiste hõlmab mis tahes õigusliku või faktilise argumendi, mis võib kohtu viia väite esitanud poole nõuete rahuldamiseni, kui kohus leiab selle põhjendatud olevat, siis ei ole vaidlust selles, et sarnaselt kohaldatava siseriikliku õiguse viitega on ka viide lepingu sätetele väide, mis iseloomustab EÜ artiklile 238 tuginevat hagi.

61      Piisab, kui EÜ artiklile 238 tuginevat hagi iseloomustav väide on esitatud hagiavalduses vastavalt kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c sätetele, et selle hagi saaks ümber kvalifitseerida ilma, et kostjaks oleva institutsiooni kaitseõigusi kahjustataks. Kui selles kontekstis – nagu komisjon tunnistas – saab tühistamishagi ümber kvalifitseerida EÜ artiklile 238 tuginevaks hagiks, kui hageja viitab lepingut reguleeriva siseriikliku õiguse rikkumisele, siis puudub alus võimaliku ümberkvalifitseerimise huvides jätta tunnistamata, et lepinguliste kohustuste rikkumist käsitlevatel väidetel on sama õiguslik ulatus.

62      Komisjoni poolt mainitud eespool viidatud määrus Maison de l’Europe Avignon Méditerranée vs. komisjon ei võimalda seda analüüsi ümber lükata. Vaidlust ei ole selles, et selle määruse punktis 23 märkis Üldkohus, et hageja ei olnud esitanud „ühtegi väidet, argumenti või kaebust seoses Belgia õiguse rikkumisega, mis [oli] ainsana kohaldatav kõnealusele lepingule vastavalt selles lepingus esitatud vahekohtuklauslile”. Nii jättis ta välja toomata selle, et puuduvad lepingu sätte rikkumist käsitlevad väited. Siiski ei ilmne sellest määrusest, et selliseid väiteid esitati. Lisaks ei ole viidatud põhjus ainus põhjus, miks keelduti hagi ümber kvalifitseerimast. Nimelt tugines Üldkohus selles määruses ka kesksele asjaolule, et hageja oli üheselt märkinud, et tema hagi tugines EÜ artiklile 230.

63      Käesolevas asjas tuleb märkida – nagu ka hageja mainis repliigis hagi ümberkvalifitseerimise toetuseks –, et hagiavaldused tuginevad otsesõnu kõnealuste lepingute sätetele, nimelt II lisa artiklile 26 ja artikli 3 lõigetele 4 ja 5. Hageja vaidleb eelkõige vastu sellele, kuidas komisjon tõlgendab II lisa artikli 3 lõiget 5, mis võimaldab võlateadete aluseks olevate tasutud summade täielikku tagasimaksmist, samas kui tuvastatud rikkumistest ilmneb suhteliselt väike lahknevus komisjonile esitatud kuluaruannete ja abikõlblike kulude vahel. Ta heidab komisjonile ette, et ta ei tuginenud II lisa artikli 3 lõikele 4, mis võimaldas sellel institutsioonil nõuda auditi tagajärjel tuvastatud erinevuse tagasimaksmist. Vastavalt kodukorra artikli 44 lõike 1 punktile c on hagiavaldustes seega esitatud selge ja kõikehõlmav ülevaade väitest, mis käsitleb lepingu sätteid arvestades kõnealuste lepingute alusel tasutud rahalise toetuse täielikku tagasinõudmise nõuetevastasust.

64      Sellest tuleneb, et käesolevad hagid võib ümber kvalifitseerida EÜ artiklil 238 põhinevateks hagideks, kuna need tuginevad eelkõige lepingu sätete rikkumisele. Need hagid on seega vastuvõetavad.

 Põhiküsimus

65      Hageja viitab esimese võimalusena võistlevuse põhimõtte ja kaitseõiguste rikkumisele ja teise võimalusena kõigi makstud summade tagasinõudmise nõuetevastasusele.

66      Komisjon omakorda väidab sissejuhatavalt, et kui käesolevad hagid kvalifitseeritakse ümber maksenõueteks, siis on nad igal juhul aluseta, kuna võlateated on oma laadilt ettevalmistavad.

67      Komisjon väidab, et võlateated on vaid ettevalmistavad ja informatiivsed seoses komisjoni lõpliku otsusega jätkata EÜ artikli 256 alusel sissenõudmismenetlust. Sõltumata käesolevate hagide laadist, ei ole sellised võlateated vaidlustatavad aktid. Komisjon järeldab sellest, et kui käesolevad hagid kvalifitseeritakse ümber lepingulise vastutuse hagideks, tuleb need jätta põhjendamatuse tõttu rahuldamata, sest kõnealuste võlateadete väljastamist ei saa lugeda rikkumiseks ning need ei saanud põhjustada kahju, mis CEVA-le väidetavalt tekkis sellest, et ta tasus summad, mida komisjon tagasi nõudis.

68      Sellega seoses piisab esiteks meenutamisest, et lepingulises valdkonnas peab komisjon järgima lepingute suhtes kehtivaid põhimõtteid (vt kohtujurist Kokott’i ettepanek 17. märtsi 2005. aasta otsusele kohtuasjas C‑294/02: komisjon vs. AMI Semiconductor Belgium jt, ELK 2005, lk I‑2175, I‑2178, punkt 170). Põhimõtteliselt ei ole komisjonil selle raames õigus võtta vastu ühepoolseid akte (vt selle kohta eespool viidatud määrus Musée Grévin vs. komisjon, punkt 85). Järelikult ei saa ta asjaomase käsundisaaja suhtes vastu võtta otsuse laadset akti, et see käsundisaaja täidaks oma lepingust tulenevaid rahalisi kohustusi, vaid ta peab vajaduse korral pöörduma pädevasse kohtusse maksenõudega.

69      Selles õiguslikus kontekstis ja kuna käesolevad hagid kvalifitseeriti ümber nii, et nendega taotletakse hageja poolt võlateadete järel tagasi makstud summade tagastamist, tuleb neid maksenõudeid uurida poolte viidatud lepingusätete alusel. Nende lepingulise vastutuse hagide raames on seega täiesti asjassepuutumatu komisjoni argument, mis tugineb võlateadete õiguslikule laadile. Nimelt peab Üldkohus käesolevate EÜ artikli 238 alusel esitatud maksenõuete puhul otsustama üksnes seda, kas lepingu sätteid arvestades on komisjonil õigus tagasi saada hagejale makstud rahalise toetuse terve summa.

70      Selle uurimise raames ei oma tähtsust asjaolu, et hageja maksis tagasi summad, mida komisjon võlateadetes nõudis, ehkki need võlateated ei ole kahjustavad meetmed (vt eespool punktid 52–54). Nimelt ei saa võlateadete tasumist (ehkki need ei ole oma laadilt otsused) lugeda loobumiseks oma võimalikust õigusest kõnealuseid summasid saada. Vaid hageja loobumine sellest õigusest või selle õiguse aegumine (millest kumbagi komisjon ei väitnud) võiksid need maksenõuded läbi kukutada, kui need on lepingu sätete alusel õigustatud (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 11. veebruari 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑142/91: Cebag vs. komisjon, EKL 1993, lk I‑553, punkt 18).

71      Teiseks ei saa käesolevaid maksenõudeid mingil juhul tõlgendada nii, et hageja nõuab selle kahju hüvitamist, mis tekkis komisjoni poolt lepingulisi kohustusi rikkudes saadetud võlateadete tõttu, nagu näivad vihjavat komisjoni esmased argumendid. Nimelt palutakse nende hagidega üksnes seda, et Üldkohus kohustaks komisjoni maksma hagejale võlateadetes märgitud summad, mille kohta hageja leiab, et tal on õigus neid lepingute täitmise alusel saada. Nende hagide raames ei paluta seega Üldkohtul kontrollida võlateadete õiguspärasust. Järelikult tuleb ainetuks lugeda komisjoni argument, mis põhineb ideel, et võlateadete väljastamist ei saa lugeda veaks lepingu täitmisel.

72      Järelikult tuleb komisjoni sissejuhatavad argumendid tagasi lükata.

 Väide, mis käsitleb võistlevuse põhimõtte ja kaitseõiguste rikkumist

 Poolte argumendid

73      Hageja viitab võistlevuse põhimõtte ja kaitseõiguste rikkumisele. Ta tugineb 7. detsembril 2000 Nice’is välja kuulutatud Euroopa Liidu põhiõiguse harta (EÜT C 364, lk 1) artiklile 41, mis käsitleb õigust heale haldusele, mis hõlmab eeskätt igaühe õigust olla ära kuulatud enne seda, kui tema suhtes kohaldatakse üksikmeedet, mis võib teda kahjustada, ning tema õigust tutvuda teda puudutava toimikuga; selle harta artiklile 42, mis puudutab dokumentidele juurdepääsu õigust, ja harta artiklile 48, mis käsitleb süütuse presumptsiooni ja kaitseõigusi.

74      Hageja heidab komisjonile sisuliselt ette, et ta tugines esiteks OLAF-i uurimise järeldustele ja teiseks kahe käsitletud lepinguga seotud „tööajatabelitele”. Ta ei olnud kunagi saanud tutvuda OLAF-i järeldustega ning „tööajatabelid” võeti ära enne lõpliku auditi aruande koostamist. Seega ei kuulatud hagejat nõuetekohaselt ära enne seda, kui komisjon tegi otsuse nõuda tagasi nende lepingute alusel makstud rahaline toetus tervikuna.

75      Komisjon rikkus hea halduse põhimõtet auditi teostamisel, kuna auditiaruanne viitab mitte üksnes „tööajatabelitele”, vaid ka OLAF-i uurimise järeldustele. Lisaks rikkus ta võistlevuse põhimõtet, jättes CEVA-le edastamata „tööajatabelid” ja OLAF-i järeldused.

76      Oma repliigis toob hageja välja tema arvates erapooliku ja ebaõiglase komisjoni käitumise teiste lepingute raames, mille ta oli selle institutsiooniga sõlminud.

77      Komisjon vaidleb sellele argumentatsioonile vastu. Ta väidab, et võistlevuse põhimõtet järgiti, kuna hagejale olid teada kõik dokumendid, mille autor hageja ise oli ja millele komisjon auditiaruannet arvestades võlateadete koostamisel tugines. Lisaks lõpetas hageja töölepingu oma peadirektoriga viimase tõsise rikkumise tõttu, kuna ta oli enda järelduste pähe esitanud komisjoni järeldusi rikkumiste kohta, mis olid tehtud „tööajatabelite” haldamisel. Seetõttu on nende järelduste vaidlustamine vastuoluline.

78      Lisaks ei tuginenud komisjon OLAF-i aruande järeldustele, et nõuda tasutud summade tagastamist.

 Üldkohtu hinnang

79      II lisa artikli 26 lõige 3 annab asjaomasele käsundisaajale õiguse esitada oma märkused esialgse auditi aruande ja lõpliku auditi aruande kohta.

80      Käesolevas asjas tuleb esiteks uurida väidet, et komisjon rikkus hageja õigust olla auditimenetluses ära kuulatud, kuna hagejal ei olnud juurdepääsu OLAF-i aruandele.

81      Sellega seoses piisab märkimisest, et ei auditiraruanne ega ka komisjoni otsus nõuda tagasi kõnealuste lepingute alusel tasutud rahaline toetus ei tugine OLAF-i järeldustele.

82      Lõpliku auditi aruandest, millele komisjon tugines, ilmneb otsesõnu, et audiitorid eristasid lepingu sätete alusel tehtud finantskontrolli ja OLAF-i teostatud kontrolli. Seega ilmneb selgelt, et see aruanne ei võta OLAF-i järeldusi arvesse. Nimelt märgiti seal otsesõnu, et selle eesmärk on uurida tõendeid deklareeritud kulude kohta, et selles ei üritata tuvastada „intsidente” või pettusi ja et see koostatakse ilma, et see mõjutaks mis tahes täiendavaid järeldusi, mida OLAF-i talitused teevad.

83      Lisaks ilmneb eelkõige komisjoni 28. augusti 2007. aasta kirjast hagejale, et see institutsioon tugines üksnes lõpliku auditi aruandes tehtud järeldustele. Mis puudutab OLAF-i järeldusi, siis piirdus komisjon selles kirjas märkega, et OLAF-i järeldused kinnitasid audiitorite avaldusi.

84      Sellest tuleneb, et käesolevas asjas ei ole OLAF-i aruandele viitamine asjassepuutuv, kuna hageja poolt vaidlustatud asjaolu – makstud rahalise toetuse tagasinõudmine tervikuna – ei tuginenud sellele aruandele ega ka hilisemale kriminaaluurimisele hageja suhtes.

85      Selles olukorras ei suuda võistlevuse põhimõtet ja tema õigust olla auditimenetluses ära kuulatud rikkuda asjaolu, et hagejal ei olnud juurdepääsu OLAF-i aruandele. Mis puudutab süütuse presumptsiooni käsitlevat argumenti, siis ei ole seda tõendatud ning see tuleb järelikult samuti põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

86      Teiseks, mis puudutab väidet, et hagejal ei olnud enam „tööajatabeleid”, kui ta esitas oma märkusd lõpliku auditi aruande kohta, siis tuleb märkida, et vastupidi komisjoni väidetele ei võimalda asjaolu, et hageja on „tööajatabelite” koostaja, eeldada, et ta kuulati nõuetekohaselt ära, ehkki tal ei olnud enam juurdepääsu nendele dokumentidele pärast seda, ku OLAF need ära võttis. Lisaks ei saa asjaolu, et hageja tunnistas rikkumiste olemasolu, samas kui tal ei olnud enam juurdepääsu „tööajatabelitele”, mingil juhul tähendada, et ta sai kaitsta oma seisukohta ja et ta tunnistas kõiki talle süüks pandud rikkumisi ning nende raskust.

87      Ehkki komisjon seda käesolevas asjas ei väida, tuleb märkida, et hagejal oli veel juurdepääs „tööajatabelitele”, kui ta esitas oma märkused esialgse auditi aruande kohta. Seevastu ei olnud tal enam neid „tööajatabeleid” ajal, kui ta esitas oma märkused lõpliku auditi aruande kohta.

88      Ehkki hageja ei vaidle selles olukorras vastu asjaolule, et komisjon kinnitas esialgse auditi aruande järeldusi lõpliku auditi aruandes, on sellegipoolest kindel, et ta ei saanud tõhusalt kasutada oma õigust olla ära kuulatud lõpliku auditi aruande osas vastavalt II lisa artikli 26 lõikele 3. Samuti ei suutnud ta hiljem seisukohta võtta, olles täielikult teadlik tuvastatud finantsrikkumiste olemasolust ja raskusest pärast komisjoni eespool mainitud 22. jaanuari ja 20. märtsi 2007. aasta kirjasid, milles teda teavitati selle institutsiooni kavatsusest nõuda täielikult tagasi kahe asjaomase lepingu alusel tasutud rahaline toetus.

89      Sellega seoses, ei saa asjaolu, et asjaomase käsundisaaja valduses olnud tõendid, käesolevas asjas „tööajatabelid”, võttis ära OLAF ja et need tõendid on seetõttu komisjoni sõnul erandid määruses nr 1049/2001 sätestatud dokumentidele juurdepääsu õigusest, õigustada seda, et käsundisaaja II lisa artikli 26 lõike 3 järgne õigus olla auditimenetluses ära kuulatud kaotab oma sisu.

90      Mis siiski puudutab hageja II lisa artikli 26 lõike 3 järgse õiguse olla ära kuulatud eiramise õiguslikke tagajärgi käesolevas asjas, siis tuleb rõhutada, et käesolevate lepingulise vastutuse hagide raames ei saa selline rikkumine iseenesest olla aluseks sellele, et komisjoni võidakse kohustada maksma hagejale nõutud summad. Nimelt peab siinsete EÜ artiklile 238 tuginevate hagide raames komisjoni lepingulist vastutust hindama kõnealuste lepingute kõiki asjaomaseid sätteid arvestades, millele pooled viitasid, ja kõigi Üldkohtule kättesaadavate asjaolude alusel, järgides võistlevuse põhimõtet ning kaitseõigusi.

91      Lisaks võib hageja õigust olla ära kuulatud, mis tuleneb viidatud II lisa artikli 26 lõikest 3, vajaduse korral arvesse võtta selle rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude raames – mis on esitatud eelkõige viivisenõude vormis –, kui kohaldatav siseriiklik õigus näeb ette sellise hüvitamise võimaluse lepinguliste kohustuste rikkumise korral.

92      Siiski ei nõua hageja siinses asjas hüvitist võimaliku kahju eest, mis tuleneb sellest, et rikuti II lisa artikli 26 lõike 3 järgset õigust olla ära kuulatud. Nimelt on käesolevate hagide eesmärk üksnes kohustada komisjoni hüvitama summad, mille hageja sellele institutsioonile alusetult tagasi maksis pärast viidatud võlateadete saamist.

93      Mis puudutab hagejate argumente komisjoni väidetava käitumise kohta teiste lepingute raames, siis tuleb need igal juhul tagasi lükata, kuna neil ei ole käesolevate vaidluste esemega mingit seost.

94      Sellest tuleneb, et käesoleva vaidluse asjaolude juures on võistlevuse põhimõtte ja kaitseõiguste rikkumist käsitlev väide ainetu.

95      Käesolevas asjas peab Üldkohus hageja esitatud maksenõudeid uurima kõiki kohtule esitatud asjaolusid arvestades, mille kohta pooled said oma märkusi esitada kas oma menetlusdokumentides, vastustes Üldkohtu kirjalikele küsimustele või siis kohtuistungil.

96      Sellega seoses ilmneb poolte vastustest Üldkohtu poolt enne kohtuistungit esitatud kirjalikele küsimustele, et hagejal pärast tema suhtes uurimise algatamist ja komisjonil kui kolmandal isikul oli nüüdsest juurdepääs kõigile Prantsusmaal toimuva kriminaalmenetluse dokumentidele, mis hõlmasid eelkõige hageja dokumente, sh Seahealth’i ja Biopali projekte käsitlevaid „tööajatabeleid”, mille OLAF oli ära võtnud.

97      Kuna selles kontekstis oli hagejal juurdepääs kõigile dokumentidele, mida ta pidas oma kaitse jaoks vajalikuks, siis on ainetu komisjoni viimase võimalusena esitatud nõue peatada menetlus. Seega ei ole selle nõude osas vaja otsust teha.

98      Seetõttu tuleb järgnevalt uurida väidet, mis käsitleb kõikide vaidlusaluste summade tagasinõudmise õigusvastasust, arvestades kõiki praegu kättesaadavaid asjaolusid, millele hagejal oli juurdepääs ja mille kohta ta sai esitada oma seisukoha vastustes Üldkohtu kirjalikele küsimustele ja kohtuistungi ajal.

 Väide, mis käsitleb hagejale Seahealth’i ja Biopali lepingute alusel antud summade täielikku tagasinõudmist

 Poolte argumendid

99      Hageja meenutab, et II lisa artikli 3 lõige 5 näeb ette, et üksnes pärast auditi raames tuvastatud pettusi või tõsiseid finantsrikkumisi võib komisjon nõuda täies ulatuses tagasi oma lepingupartnerile makstud ühenduse toetuse.

100    Käesolevas asjas tunnistab hageja „ilmseid puudujääke töötundide registreerimisel” kõnealuste lepingute täitmise perioodil. Ta ei vaidle vastu vastuoludele ja läbipaistvuse puudumisele „tööajatabelite” süsteemis, mis toodi välja komisjoni auditi raames. Siiski ei võimalda need eksimused või vead kahtluse alla seada hageja tehtud töö toimumist või kvaliteeti, mida komisjon ka ei vaidlusta. Lisaks ei ole need piisavalt tõsised, et õigustada II lisa artikli 3 lõike 5 kohaldamist.

101    Hageja teeb ettepaneku kohaldada kõnealustele lepingutele tagasiulatuvalt oma uut halduskontrolli süsteemi, mis võimaldab töötundide ja kulude ranget jälgimist ja mis kehtestati 2007. aastal ning mis tugines esiteks kõnealusele projektile vahetult omistatavatele kuludele ja töötundidele, ja teiseks projektide vahel jagatud kuludele ja töötundidele. Selle meetodi alusel läbi viidud uute arvutuste kohaselt ei ole kummalegi projektile tegelikult omistatav töötundide arvu ja komisjonile edastatud kahte kõnealust lepingut puudutavates kuluaruannetes deklareeritud töötundide arvu erinevus suurem kui 1,9% Seahealth’i lepingu osas ja 5,35% Biopali lepingu osas. Hageja selgitab, et kuna lepingud täideti 2003., 2004. ja 2005. aastal, siis iga aasta arvutuste parameetrid koostati majandusaasta tegelike tulemuste ja nende perioodide palgalehtede põhjal.

102    Üldkohtu kirjalikele küsimustele antud vastustes väidab hageja, et Rennes’i kriminaalpolitsei finantskuritegude osakonna koostatud kumbagi projekti puudutavatest kokkuvõtlikest „tööajatabelitest” ilmneb, et erinevus „tööajatabelite” ja kuluaruannete vahel oli Seahealth’i ja Biopali projekti puhul üksnes 6%.

103    Sel moel tõendatud väikesed lahknevused kinnitavad, et „tööajatabelites” esinevad vead ei olnud piisavalt rasked, et õigustada II lisa artikli 3 lõike 5 kohaldamist. Seetõttu on kõigi tasutud summade tagasimaksmise nõue ebaproportsionaalne.

104    Viimase võimalusena palub hageja Üldkohtul määrata ekspert, et kontrollida tema poolt oma uue halduskontrolli süsteemi alusel kõnealuste lepingute tööaja arvutamist (vt eespool punkt 101). Kohtuistungil täpsustas hageja, et teadusekspert suudaks arvutada vajaliku tööaja, arvestades kahe käsitletud lepingu alusel nõutud teadustöid ja rakendatavaid meetmeid.

105    Komisjon väidab esiteks, et hageja ei väida, et komisjon on rikkunud mis tahes viisil oma lepingulisi kohustusi või Belgia õiguse mõnda sätet. Nõuded vähendada tagastatavaid summasid ja määrata ekspert tuleb seetõttu jätta rahuldamata, kuna need ei ole kooskõlas kodukorra artikli 44 lõike 1 punktiga c.

106    Teiseks ja igal juhul on õigustatud II lisa artikli 3 lõike 5 alusel nõue maksta tagasi kõik tasutud summad, arvestades toimepandud finantsrikkumiste raskust. Kohtuistungil rõhutas komisjon, et pettust iseloomustav tahtluse element ei olnud vajalik sellise tagasimaksmise jaoks, kui esinevad tõsised finantsrikkumised, nagu käesolevas asjas tuvastati.

 Üldkohtu hinnang

107    Sissejuhatuseks, mis puudutab käesoleva väite vastuvõetavust, siis piisab, kui meenutada, et vastupidi komisjoni väidetele on see esitatud vastavalt kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c sätetele (vt eespool punkt 63).

108    Mis puudutab teise võimalusena esitatud taotlusi määrata ekspert, siis tuleb märkida, et vastavalt õigusele, et iga kohus kohaldab ise oma menetlusreegleid (kohtujurist Kokott’i ettepanek eespool viidatud kohtuasjas komisjon vs. AMI Semiconductor Belgium jt, punkt 56), peab Üldkohus neid taotlusi analüüsima lähtuvalt menetlustoiminguid reguleerivate kodukorra artiklite 65–67 sätetest. Seetõttu ei saa hagejale ette heita, et ta ei lähtunud nendes taotlustes lepingule kohalduvast õigusest.

109    Auditi järelduste põhjal võib komisjon II lisa artikli 26 lõike 3 viimase lõigu alusel võtta mis tahes sobiva meetme, mida ta peab vajalikuks, sh väljastada korralduse maksta tagasi kõik või osa kõnealuste lepingute alusel tasutud summadest.

110    Käesolevas asjas lõpetas komisjon auditi järel kaks kõnealust lepingut vastavalt II lisa artikli 7 lõike 4 punktile b ja otsustas sama lisa artikli 3 lõike 2 alusel lõpetada kõik maksed nende lepingute alusel. Hageja ei ole neid otsuseid vaidlustanud.

111    Käeoslevas asjas vaidleb hageja vastu sellele, et komisjon nõudis II lisa artikli 3 lõike 5 alusel tagasi kõik nende lepingute alusel talle juba tasutud rahalised toetused. Ta heidab komisjonile ette, et ta ei kohaldanud II lisa artikli 3 lõiget 4, mis näeb ette, et asjaomane käsundisaaja maksab tagasi üksnes erinevuse, kui arvestades võimalikke kohandusi, sh pärast II lisa artikli 26 käsitletud auditit, ületavad saadud maksed maksmisele tuleva ühenduse toetuse kogusumma.

112    Tuleb märkida, et kuigi nii Seahealth’i kui ka Biopali lepinguid täideti 2003.–2005. aastani nõuetekohaselt, nagu märgib ka hageja, ilma et komisjon sellele vastu vaidleks, siis ilmneb 2006. aasta mais tehtud lõpliku auditi aruandest, et see audit puudutas üksnes 2003. ja 2004. aastat.

113    Selle lõpliku auditi aruande lugemisel selgub, et 2003. ja 2004. aasta osas ei olnud hageja tõendanud personalikulusid vastavalt lepingu sätetele ning seetõttu tunnistati need abikõlbmatuteks. Seevastu loeti muud kulud kui personalikulud abikõlblikeks (vt eespool punkt 19).

114    Lisaks ilmneb kohtuistungi ajal Üldkohtu esitatud küsimustele antud komisjoni vastustest, et sellel institutsioonil ei olnud auditi ajal 2005. aasta kuludeklaratsioone, mis olid esitatud pärast tähtaega. Need kuludeklaratsioonid jäeti automaatselt auditiaruandest välja, sest komisjon leidis, et 2003. ja 2004. aastat puudutavaid tõsiseid kahtlusi arvestades ei täitnud hageja enam oma rahalisi kohustusi ja seda ka 2005. aasta osas.

115    Seega näib, et siinsed vaidlused puudutavad esiteks 2003. ja 2004. aastal deklareeritud kulusid, mida auditi käigus kontrolliti (vt eespool punkt 16) ja teiseks 2005. aasta kuludeklaratsiooni, mis jäeti automaatselt kõrvale.

116    Seega tuleb kontrollida, kas käesolevas asjas andis II lisa artikli 3 lõige 5 seoses sama lisa artikli 26 lõikega 3 ja artikli 7 lõike 6 punktiga c komisjonile õiguse nõuda tagasi kogu rahaline toetus, mis nende kahe lepingu alusel maksti.

117    II lisa artikli 26 lõige 3 ja artikli 7 lõike 6 punkt c piirduvad sellega, et annavad komisjonile võimaluse nõuda tagasi kõik viidatud rahalised toetused vastavalt kas auditi järel või pärast lepingu lõpetamist. Kuid need ei määratle tingimusi, mis peavad sellise täieliku tagasimaksmise jaoks esinema.

118    Need tingimused määratletakse II lisa artikli 3 lõikes 5, mis näeb ette, et olenevalt olukorrast võib komisjon nõuda või nõuab käsundisaajalt pärast auditi raames tuvastatud pettusi või tõsiseid finantsrikkumisi, et ta tagastaks kogu talle makstud rahalise toetuse summa.

119    II lisa artikli 3 lõike 5 sõnastusest ilmneb, et isegi auditi käigus tuvastatud pettuste või tõsiste finantsrikkumiste korral ei ole komisjon kohustatud kõigil juhtudel tagasi nõudma kõnealusele käsundisaajale antud kogu rahalist toetust. Ta peab vastupidi uurima „olenevalt olukorrast”, kas juhtumi asjaolusid arvestades on selline meede lepingu sätteid silmas pidades kohustuslik või sobiv.

120    Sellega seoses ei saa nõustuda II lisa artikli 3 lõike 5 tõlgendusega, millele komisjon kohtuistungil viitas ja mille kohaselt puudutab kohustus nõuda tagasi kogu kõnealune rahaline toetus üksnes olukordi, kui leping lõpetati rikkumise tõttu, samas kui komisjonil on kaalutlusõigus võtta arvesse käsundisaaja heausksust, kui leping ei ole veel lõppenud.

121    Nimelt ei ole komisjoni argumendid, mis tuginevad rikkumise tõttu lepingu lõpetamisele, täpsed. Isegi kui tunnistada, et komisjon pidas silmas oletust, et leping lõpetati – nagu Seahealth’i ja Biopali lepingutega juhtus – II lisa artikli 7 lõike 4 punkti b alusel, mis viitab valedeklaratsioonidele, mille eest käsundisaajat võib vastutavaks pidada, või andmete tahtlikule varjamisele, et saada ühenduse toetust, tuleb märkida, et II lisa asjassepuutuvad sätted ei loo mingit automaatset seost viidatud artikli alusel toimunud lõpetamise ja võimaliku kohustuse vahel nõuda tagasi kogu viidatud rahaline toetus vastavalt II lisa artikli 3 lõikele 5.

122    Käesolevas asjas ilmneb sellest, et pelk asjaolu, et kõnealused lepingud lõpetati II lisa artikli 7 lõike 4 punkti b alusel ja et hageja seda lõpetamist ei vaidlustanud, ei pannud komisjonile kohustust nõuda tagasi kõik hagejale makstud summad vastavalt II lisa artikli 3 lõikele 5. Lisaks tuleb märkida, et kuivõrd komisjon põhines lõpetamisotsuses II lisa artikli 7 lõike 4 punktil b, mitte aga artikli 7 lõike 3 punktil e (mis annab talle õiguse lõpetada leping, kui esineb tõsine finantsrikkumine), siis viitab ta käesolevate vaidluste raames üksnes tõsistele finantsrikkumistele ega too välja pettusi, nagu ta kinnitas ka kohtuistungil.

123    Seetõttu tuleb kindlaks määrata, kas arvestades ilmseid puudujääke töötundide registreerimisel, mida hageja tunnistas, oli komisjonil vähemalt õigus II lisa artikli 3 lõike 5 alusel nõuda kõigi summade tagastamist, mille ta oli kõnealuste lepingute alusel maksnud. Kui sellise täieliku tagastamise tingimused ei olnud täidetud, siis oli komisjonil üksnes õigus nõuda II lisa artikli 3 lõike 4 alusel ja kõigi abikõlblike kulude hindamise põhjal, et tagastatakse tasutud summade ja veel liidu poolt tasumisele tulevate summade vahe.

124    See hinnang tuleb läbi viia vastavalt pooli siduvatele lepingulistele kohustustele seoses nende kulude tõenditega.

125    Käesolevas asjas oli hagejal kohustus tõendada personalikulusid vastavalt II lisa artikli 23 lõike 1 punktile c, mis näeb sisuliselt ette, et kõik lepinguga seotud töötunnid tuleb registreerida projekti ajal või koordinaatori puhul kahe kuu jooksul alates projekti lõppemisest, ning need tuleb kinnitada vähemalt kord kuus projektijuhi või käsundisaaja nõuetekohaselt volitatud finantsjuhi poolt.

126    Sellega seoses tuleb meenutada, et komisjoni kohustust järgida vastavalt EÜ artiklile 274 ühenduse vahendite usaldusväärset finantsjuhtimist ning vajadus võidelda ühenduste rahastamist puudutava pettusega annavad finantstingimusi puudutavatele kohustustele keskse tähtsuse (vt selle kohta Üldkohtu 22. mai 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑500/04: komisjon vs. IIC, EKL 2007, lk II‑1443, punktid 93–95, ja 12. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑448/04: komisjon vs. Trends, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 141). Käesolevas asjas on seega käsundisaaja kohustus esitada personalikulusid käsitleva II lisa artikli 23 lõikes 1 esitatud nõuetele vastavad kuluväljavõtted üks tema peamisi kohustusi, mille eesmärk on anda komisjonile vajalikud andmed kontrollimaks, kas kõnealuseid toetusi kasutati kooskõlas lepingus sätestatuga.

127    Sellel põhjusel on komisjonil õigus II lisa artikli 3 lõike 4 alusel nõuda vajaduse korral nende summade hüvitamist, mis maksti kulutuste eest, mida komisjon loeb abikõlbmatuks, sest neid ei põhjendatud vastavalt lepingu sätetele.

128    Seevastu on auditi käigus tuvastatud pettuste või tõsiste finantsrikkumiste korral II lisa artikli 3 lõikes 5 sätestatud võimalus, et komisjon nõuab tagasi kogu liidu makstud toetuse, ning sellel sättel on järelikult hoiatav laad (vt analoogia alusel Üldkohtu 26. septembri 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑199/99: Sgaravatti Mediterranea vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑3731, punkt 136).

129    II lisa artikli 3 lõike 5 taotletav eesmärk hoiatada pettuste ja tõsiste finantsrikkumiste eest ei võimalda komisjonil siiski kõrvale kalduda lepingute heauskse täitmise põhimõttest ja keelust kohaldada lepingu sätteid kuritarvitavalt, omistades endale neid sätteid tõlgendades ja rakendades kaalutlusõiguse.

130    Arvestades lõpliku auditi aruandes tehtud järeldusi ja esitatud toimikumaterjale, mida pooled kommenteerisid vastustes Üldkohtu kirjalikele küsimustele ning mille üle nad kohtuistungil vaidlesid, tuleb käesolevas asjas seega kontrollida, kas hageja toime pandud finantsrikkumised olid piisavalt rasked, et õigustada lepingute heauskse täitmise põhimõttest lähtuvalt seda, et kogu tasutud rahaline toetus nõuti tagasi II lisa artikli 3 lõike 5 alusel.

131    Vastab tõele, et lõpliku auditi aruanne tuvastab üksnes 2003. ja 2004. aasta personalikulude abikõlbmatuse, sest audit puudutas perioodi 1. jaanuarist 2003 kuni 31. detsembrini 2004, nagu juba märgiti (vt eespool punkt 112). Siiski ilmneb sellest aruandest, et audiitorid tuginesid 2003. ja 2004. aastal deklareeritud personalikulude tõendamise puudumise tuvastamisel põhjustele, mis kehtivad ka 2005. aasta personalikulude osas.

132    Nimelt ilmenb lõpliku auditi aruandest, et nii 2003. ja 2004 kui ka 2005. aasta „tööajatabeleid” sisaldav karp, mis anti audiitoritele üle, sisaldas üksnes nädalate ja kuude kaupa üldist ülevaadet kõigist töötundidest, mida iga personaliliige tegi kõigile käigusolevatele projektidele. Seahealth’i ja Biopali projektidega seotud tööaeg ei olnud registreeritud. Need „tööajatabelid”, millele oli alla kirjutanud CEVA endine direktor, ei olnud allkirjastatud ei projektidega töötava personali poolt ega ka kaasallkirjastatud projektijuhtide poolt. Lisaks ei olnud neil ei kuupäevi ega ka numbreid, nii et ei olnud võimalik kindlaks määrata, millisel kuupäeval hageja endine direktor need koostas ja allkirjastas. Lisaks tuvastasid audiitorid erinevate projektide kohta „tööajatabelite” erinevaid versioone, mille vahel ilmnesid olulised vastuolud.

133    Lõpuks märgitakse lõpliku auditi aruandes, et Biopali projekti juht kinnitas, et ta ei suutnud täpselt hinnata, kui palju kummagi projektiga seotud iga personaliliige töötas, kuna tema sõnul ei olnud mingit registreerimissüsteemi.

134    Selles olukorras leidsid audiitorid, et „tööajatabelid” ei olnud usaldusväärsed ja et neil ei olnud ühtegi kindlat alust, määramaks kõnealustele projektidele omistatavaid töötunde. Seetõttu järeldasid nad, et kõik selle auditi raames analüüsitud 2003. ja 2004. aasta kohta deklareeritud personalikulud olid abikõlbmatud.

135    Lisaks märgib Üldkohus, et hageja ei esitanud Üldkohtu esitatud küsimustele antud kirjalikes vastustes ega ka kohtuistungil ühtegi tõsist argumenti, mis võiks kõigutada auditiaruandes esitatud tuvastatud fakte ja järeldusi. Nimelt ei esitanud ta ühtegi asjaolu, mis võimaldaks kahtluse alla seada asjaolu, mida komisjon talle süüks paneb – et ta ei registreerinud kõnealustele lepingutele omistatavat tööaega.

136    Eelkõige ei vaidle hageja vastu sellele, et tema endine direktor koostas „tööajatabelid” tagantjärele pärast lepingute täitmist. Mis puudutab Rennes’i kriminaalpolitsei finantskuritegude osakonna koostatud kokkuvõtlikke „tööajatabeleid”, millele hageja viitab, siis ei ole vaidlust selles, et need võtavad üksnes kokku nii koostatud ajatabelid ning võrdlevad neid tabeleid deklareeritud kuludega. Neis ei ole kõnealuste lepingutega tegelikult seotud tööaega puudutavat ühtegi asjaolu.

137    Lisaks on viidatud „tööajatabelite” koostamise usaldusväärsuse puudumist kinnitanud ka olulised lahknevused nende „tööajatabelite” sisus, nagu ilmneb viidatud kokkuvõtlike tabelite ülevaatest, mille hageja koostas vastuseks Üldkohtu kirjalikele küsimustele, ja teatud tunnistajate ütlustest, mis on kantud 31. märtsil 2008 finantskuritegude osakonna aruandesse, mille esitas komisjon. Seega, ehkki ühe nende tunnistaja kohta (projektijuht) märgivad ajatabelid ära Biopali projektile töötatud koguarvu 685 tundi, siis teatas sama tunnistaja finantskuritegude osakonnas toimunud ärakuulamise käigus, et ta ei olnud kunagi selle projektiga töötanud.

138    Lisaks, mis puudutab täpsemalt 2005. aasta alusel toimunud ettemakseid, siis ei ilmne ei toimiku materjalidest ega Üldkohtu küsimustele antud poolte kirjalikest vastustest ega ka nende poolte suulistest märkustest kohtuistungi ajal, et hageja on edastanud komisjonile tõendid 2005. aasta kõnealuste lepingute alusel tehtud personalikulude kohta. Samuti ei väida hageja, et ta on selliseid tõendeid esitanud.

139    Selles olukorras on 2003., 2004. ja 2005. aasta alusel regulaarse ajaarvestuse puudumine iseenesest II lisa artikli 23 lõike 1 rikkumine, millest piisab, et lugeda kõik personalikulud abikõlmatuks (eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Premium, punkt 44).

140    Lisaks, mis puudutab auditi käigus tuvastatud ilmsete finantsrikkumiste ulatust ja raskust, mida kinnitavad kriminaaluurimise tõendid, mille üle pooled vaidlesid, siis ei saa hagejale kõnealuste lepingute alusel tasutud rahalise toetuse täielikku tagasinõudmist komisjoni poolt lugeda II lisa artikli 3 lõike 5 klauslite kuritarvitavaks kohaldamiseks. Vastupidi hageja väidetele ei ole see seega ebaproportsionaalne, võrreldes kõnealuste lepingute asjassepuutuvate sätete eesmärkidega (vt eespool punktid 126–128).

141    Mis puudutab hageja teise võimalusena esitatud taotlusi eksperdi määramiseks, siis ei saa neid rahuldada, kuna hagejal on oma lepinguliste kohustuste alusel kohustus tõendada oma personalikulusid vastavalt II lisa artikli 23 lõikes 1 esitatud spetsiifilistele tõendamisnõuetele (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. IIC, punkt 105).

142    Sellest tuleneb, et käesolevad hagid tuleb põhjendamatuse tõttu rahuldamata jätta.

 Kohtukulud

143    Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

144    Kodukorra artikli 87 lõike 3 esimese lõigu alusel võib Üldkohus otsustada kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks, või kui tegemist on eriliste põhjustega.

145    Ehkki käesolevas jäeti kõik hageja nõuded rahuldamata, tuleb arvesse võtta, et pärast seda, kui OLAF võttis „tööajatabelid”, ei olnud ta võimeline seisukohta võtma, olles täielikult teadlik talle süüks arvatud finantsrikkumiste olemasolust ja raskusest. Alles pärast Üldkohtus toimunud kirjalikku menetlust sai ta juurdepääsu neile dokumentidele (vt eespool punktid 89 ja 96). Järelikult tuleb jätta kummagi poole kanda pool tema enda kohtukuludest ja pool teise poole kohtukuludest.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kuues koda)

otsustab:

1.      Jätta hagid rahuldamata.

2.      Kumbki pool kannab poole enda kohtukuludest ja poole teise poole kohtukuludest.

Meij

Vadapalas

Truchot

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 17. juunil 2010 Luxembourgis.

Kohtusekretär

Koja esimees

E. Coulon

---

* Kohtumenetluse keel: prantsuse.