1

Belgia Kuningriik palub oma apellatsioonkaebuses, et tühistataks Euroopa Liidu Üldkohtu 20. juuli 2017. aasta otsus kohtuasjas Belgia vs. komisjon (T‑287/16, ei avaldata, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2017:531), millega Üldkohus jättis rahuldamata Belgia hagi nõudega tühistada komisjoni 17. märtsi 2016. aasta rakendusotsus (EL) 2016/417, mille kohaselt Euroopa Liit ei rahasta teatavaid kulusid, mida liikmesriigid on kandnud Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) raames (ELT 2016, L 75, lk 16) (edaspidi „vaidlusalune otsus“), selles osas, mille kohaselt ei rahastata Belgia Kuningriigi kulusid summas 9601619 eurot.

2

Nõukogu 21. juuni 2005. aasta määruse (EÜ) nr 1290/2005 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta (ELT 2005, L 209, lk 1) artikli 3 lõikes 1 oli sätestatud:

„[Euroopa Põllumajanduse Tagatisfond (EAGF)] rahastab liikmesriikide ja ühenduse halduskoostöö korras ühenduse õigusaktidega kooskõlas tehtud järgmisi kulusid:

[…]“.

3

Määruse artikli 9 lõike 1 punkt a nägi ette:

„Liikmesriigid:

4

Nimetatud määruse artikli 32 lõike 5 neljas lõik ja lõike 8 punkt a olid sõnastatud järgmiselt:

„5.   […]

Kui tagasinõudmismenetluse raames konstateeritakse eeskirjade eiramiste puudumist lõplikku laadi haldusakti või kohtuotsusega, deklareerib asjaomane liikmesriik EAGFile kuluna tema poolt esimese lõigu alusel kantud finantskohustuse.

[…]

8.   Pärast artikli 31 lõikes 3 sätestatud menetluse läbiviimist võib komisjon teha otsuse ühenduse eelarvesse pandud summade ühenduse rahastamisest kõrvaldamise kohta järgmistel juhtudel:

[…]“.

5

Määrus nr 1290/2005 on tunnistatud kehtetuks ja asendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrusega (EL) nr 1306/2013 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 352/78, (EÜ) nr 165/94, (EÜ) nr 2799/98, (EÜ) nr 814/2000, (EÜ) nr 1290/2005 ja (EÜ) nr 485/2008 (ELT 2013, L 347, lk 549; parandus ELT 2016, L 130, lk 13). Määruse nr 1290/2005 artikli 9 lõike 1 punkt a on asendatud ja sisuliselt üle võetud määruse nr 1306/2013 artikli 58 lõike 1 punktiga e, millega on varasema sätte ettekirjutustele lisatud nõue, mille kohaselt liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed, et algatada vajaduse korral vastavaid kohtumenetlusi, et nõuda tagasi alusetud maksed. Määruse nr 1290/2005 artikli 32 lõike 5 neljanda lõigu ja lõike 8 punkti a sätted on sisuliselt üle võetud määruse nr 1306/2013 artikli 54 lõike 2 teise lõigu ja lõike 5 punktiga c.

6

Aastal 1992 müüs äriühing Générale Sucrière, kelle õigused võttis õigusjärgluse teel üle äriühing Saint-Louis Sucre, kokku 24000 tonni suhkrut äriühingutele Metelmann & CO ja Sucre Export. Müügilepingus oli ette nähtud, et see suhkur eksporditakse Euroopa Liidust välja. Kaks viimasena nimetatud äriühingut müüsid 6000 tonni suhkrut kahe vahendaja kaudu edasi äriühingutele Proud Trading ja Shawline Offshore. Müügilepingutes oli samuti ette nähtud, et suhkru sihtkoht on kolmas riik ja suhkur tuleb liidu territooriumilt ära vedada viivitamata pärast laadimist.

7

Suhkur lastiti Antwerpeni (Belgia) sadamast Usbekistani vedamiseks laevale ajavahemikul 20. jaanuarist kuni 29. märtsini 1993.

8

Äriühing Manuport Services, kes pidi Saint-Louis Sucre’i ülesandel koos äriühinguga Belgian Bunkering and Stevedoring suhkru vastu võtma ja laevadele lastima ning koostama sellega kaasnevad dokumendid, vormistas tellija arvel dokumentaalsed tehingud ja esitas ekspordideklaratsioonid pädevale makseasutusele, nimelt Bureau d’intervention et de restitution belge’ile (Belgia sekkumise ja hüvitamise büroo; edaspidi „BIRB“), mille nimetus oli sel ajal Office central des contingents et licences (kvootide ja lubade keskamet, Belgia). Nende deklaratsioonide alusel sai Saint-Louis Sucre BIRBilt ettemakse eksporditoetuste väärtuses, mida tal oli õigus saada. Saint-Louis Sucre omandas eksporditoetuste ettemakse lõplikult, kui ta oli esitanud tõendid, et suhkur on liidu tolliterritooriumilt tegelikult välja viidud.

9

Pärast seda avastati, et 6000 tonni suhkrut, mille Metelmann & CO ja Sucre Export olid müünud edasi äriühingutele Proud Trading ja Shawline Offshore, on pärast Belgiast Antwerpeni sadamast väljasaatmist suunatud mujale, mitte algsesse sihtkohta, ja valedokumentide, nimelt vormil T2L esitatud valetõendite põhjal pettusega Hispaania Guernica sadama kaudu Euroopa Liitu reimporditud. Saint-Louis Sucre teatas BIRBile pettusega reimpordi avastamisest ise.

10

Hof van Beroep te Antwerpeni (Antwerpeni apellatsioonikohus, Belgia) 22. oktoobri 2003. aasta kohtuotsusega jäeti muutmata rechtbank van eerste aanleg te Antwerpeni (Antwerpeni esimese astme kohus, Belgia) 21. juuni 2001. aasta kohtuotsus, millega kaks isikut, kes tegutsesid vahendajatena ühelt poolt Metelmann & CO ja Sucre Exporti ning teiselt poolt Proud Tradingu ja Shawline Offshore’i vahel, mõisteti kuriteos süüdi pettusega reimpordi, valedokumentide koostamise ja kasutamise ning kelmuse eest. BIRB esitas kriminaalasjas nende isikute vastu tsiviilnõude, tema kasuks mõisteti põhimõtteliselt välja esialgne kahjuhüvitis 1 eurosent ja see kohtuotsus jõustus lõplikult Cour de cassation’i (Belgia kassatsioonikohus) 22. juuni 2004. aasta otsusega.

11

Kui BIRB pettuse toimepanemisest teada sai, esitas ta 16. märtsil 1994 Saint-Louis Sucre’ile nõude maksta tagasi 167020445 Belgia franki (BEF), mis vastab 4140328,68 eurole, põhjendusel, et suhkrupartiid, mille eksportimise Antwerpenist oli see äriühing deklareerinud ja mille liidu tolliterritooriumilt väljaviimise tõendina olid esitatud kontrolldokumendid, nimelt vormid T5, on tolliterritooriumile tagasi toodud valedokumentide alusel, mis olid nimelt esitatud vormil T2L.

12

Saint-Louis Sucre vaidles BIRBilt saadud tagasimaksmise nõudele vastu, leides, et tema selle pettuse eest ei vastuta.

13

BIRB kinnitas oma nõuet 19. novembri 1996. aasta ja 13. veebruari 1997. aasta kirjaga, olles seisukohal, et kõnealust suhkrut ei ole kunagi eksporditud.

14

Kui BIRB nõudis veel kord põhisumma tasumist koos alates 16. aprillist 1994 kogunenud intressiga, otsustas Saint-Louis Sucre, jättes endale kõik õigused ja oma vastutust tunnustamata, maksta talle 16. mail 1997 põhisumma koos ajavahemikul 16. aprillist 1994 kuni 16. maini 1997 kogunenud intressiga, st kokku 5133087,54 eurot.

15

Pärast selle makse saamist kandis Belgia Kuningriik EAGFile üle 4106470,28 eurot ehk 80% Saint-Louis Sucre’i poolt makstud summast. Ülejäänud 20% ehk 1026617,52 eurot jättis ta endale, juhindudes nõukogu 4. märtsi 1991. aasta määrusest (EMÜ) nr 595/91 eeskirjade eiramise ja valesti makstud summade tagasinõudmise kohta ühise põllumajanduspoliitika rahastamisel, infosüsteemi loomise kohta selles valdkonnas ning määruse (EMÜ) nr 283/72 kehtetuks tunnistamise kohta (EÜT 1991, L 67, lk 11; ELT eriväljaanne 03/11, lk 171).

16

Saint-Louis Sucre pöördus 18. juunil 1997 tribunal de première instance de Bruxelles’i (Brüsseli esimese astme kohus, Belgia) poole nõudega, et talle tagastataks BIRBle makstud summa 5133087,54 eurot koos viivise, kohtu poolt kohaldatava intressi ja kohtukuludega.

17

See kohus ootas ära kriminaalmenetluse tulemused, rahuldas hagi ja mõistis need summad BIRBilt välja 20. märtsi 2008. aasta kohtuotsusega.

18

BIRB pöördus apellatsioonkaebusega cour d’appel de Bruxelles’i (Brüsseli apellatsioonikohus, Belgia) poole, paludes seda kohtuotsust muuta ja jätta Saint-Louis Sucre’i algne nõue rahuldamata. Teise võimalusena palus BIRB, et apellatsioonikohus esitaks Euroopa Kohtule kolm eelotsuse küsimust, mis käsitlevad komisjoni 27. novembri 1987. aasta määruse (EMÜ) nr 3665/87, milles sätestatakse põllumajandustoodete eksporditoetuste süsteemi kohaldamise üksikasjalikud ühiseeskirjad (EÜT 1987, L 351, lk 1, ja parandus EÜT 1988, L 337, lk 29), tõlgendamist.

19

Cour d’appel de Bruxelles (Brüsseli apellatsioonikohus) jättis tribunal de première instance de Bruxelles’i (Brüsseli esimese astme kohus) otsuse muutmata 3. mai 2012. aasta kohtuotsusega, mis toimetati kätte 29. juunil 2012. See kohus otsustas ühtlasi, et puudub vajadus esitada eelotsuse küsimusi Euroopa Kohtule. Sellest tulenevalt mõistis ta BIRBilt Saint-Louis Sucre’i kasuks välja 10114003,39 eurot, mis vastab 5133087,54 euro suurusele summale koos alates 1. juunist 1997 kogunenud intressi, alates 7. märtsist 2011 kogunenud viivise, kohtu poolt kohaldatava intressi ja kohtukuludega.

20

Selle kohtuotsuse järel taotles BIRB arvamust juristilt, kellel on õigus esineda Cour de cassation’is (kassatsioonikohus), nagu nõuavad Belgia menetlusnormid, et saaks esitada kassatsioonkaebust sellele kohtule.

21

Jurist andis 25. septembril 2012 arvamuse, milles ta toimikuga tutvumise ja liidu kohtupraktika läbivaatamise põhjal järeldas, et „konkreetseid eduvõimalusi arvestades ei ole võimalik kritiseerida [cour d’appel de Bruxelles’i (Brüsseli apellatsioonikohus) 3. mai 2012. aasta] kohtuotsust selles osas, millega mõisteti BIRBilt välja 10114003,39 eurot“. Kui BIRB sai sellise ebasoodsa arvamuse, otsustas ta seda arvestada ja jättis kassatsioonkaebuse esitamata. BIRB maksis Saint-Louis Sucre’ile temalt välja mõistetud summa, mis oli kokku 10659055,85 eurot ja vastab 10114003,39 euro suurusele summale koos kohaldatava intressiga.

22

BIRB teatas 4. juulil 2012 komisjonile, et arvestades cour d’appel de Bruxelles’i (Brüsseli apellatsioonikohus) 3. mai 2012. aasta kohtuotsust, mis isegi kassatsioonkaebuse esitamise korral on kohe täidetav, arvab ta temalt välja mõistetud summa EAGFi kohustuste hulka.

23

BIRB teatas komisjonile 13. novembri 2012. aasta kirjaga, et määruse nr 1290/2005 artikli 32 lõike 5 neljanda lõigu alusel arvab ta EAGFi kohustuste hulka summa, mille ta pidi maksma Saint-Louis Sucre’ile, st 10659055,85 eurot, millest tuleb maha arvata esiteks 1026617,52 eurot, mis on 5133087,54 euro suurusest summast 20%, mille Belgia Kuningriik määruse nr 595/91 alusel endale jättis, ja teiseks õigusabikulud summas 30818,48 eurot. Sellest tulenevalt arvati 2012. aasta raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise käigus EAGFi kohustuste hulka 9601619,85 eurot kulusid negatiivse sihtotstarbelise tuluna.

24

Sama aasta deklaratsioonis tegi BIRB seega positiivse korrektsiooni summas 9601619,85 eurot.

25

See korrigeeritud summa võeti pärast raamatupidamisarvestuse kontrollimist liidu poolt arvesse 2012. eelarveaastal komisjoni 17. märtsi 2016. aasta rakendusotsuses C(2016) 1543 final EAGFist 2012. eelarveaastal rahastatud teatavate Belgia ja Saksamaa makseasutuste kulude raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise kohta ning maksti seega Belgia Kuningriigile välja.

26

Kui 9601619,85 euro suurune summa oli arvatud EAGFi kohustuste hulka, algatas komisjon 27. märtsi 2013. aasta kirjaga vastavuse kontrollimise menetluse. Ta vaidlustas EAGFi kohustuste hulka arvamise kahes punktis: esiteks otsus mitte kasutada kõiki võimalikke õiguskaitsevahendeid, käesoleval juhul kassatsioonkaebuse esitamise võimalust, et saada kõnealune summa tagasi Saint-Louis Sucre’ilt, ja teiseks pärast 1997. aastat kogunenud intressi arvamine kohustuste hulka.

27

BIRB vaidles 23. mai 2013. aasta kirjas vastu neis kahes punktis antud hinnangule, võttes aluseks määruse nr 1290/2005 artikli 32 lõike 5 neljanda lõigu. Selles osas väitis BIRB, et kassatsioonkaebuse esitamine ei oleks automaatselt kaasa toonud eelotsuse taotlemist Euroopa Kohtult, kuna viimati nimetatud kohtu praktika lubab jätta eelotsusetaotluse esitamata acte clair’i doktriini kohaselt. BIRB osundas ühtlasi selle juristi ebasoodsat arvamust, kellel on õigus esineda Cour de cassation’is (kassatsioonikohus), ja selgitas erilist rolli, mida sellised juristid täidavad Belgia süsteemis. BIRB järeldas, et tal ei olnud valikut, kas kassatsioonkaebus esitada või esitamata jätta, vaid kassatsioonkaebuse esitamine oli võimatu.

28

Komisjon korraldas BIRBiga 13. oktoobril 2014 kahepoolse kohtumise ja jäi pärast pikemat kirjavahetust 12. juuni 2015. aasta teatises, mis põhineb komisjoni 21. juuni 2006. aasta määruse (EÜ) nr 885/2006, millega nähakse ette määruse (EÜ) nr 1290/2005 kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad seoses makseasutuste ja teiste organite akrediteerimise ning EAGFi ja EAFRD raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmisega (ELT 2006, L 171, lk 90), artiklitel 10 ja 11, endiselt seisukohale, et Belgia Kuningriigi toimingud ei olnud kooskõlas liidu õiguse nõuetega 2012. eelarveaastaks, kuna Belgia ametiasutused ei ammendanud kõiki võimalikke õiguskaitsevahendeid, et nõuda vaidlusalune summa tagasi, mis oleks võinud anda Euroopa Kohtule võimaluse vaadata läbi Saint-Louis Sucre’it puudutav eelotsuse küsimus, ning et seetõttu ei olnud BIRBil õigust saada EAGFilt tagasi eksporditoetuse andmiseks tehtud makseid, tulenevalt määruse nr 1290/2005 artikli 32 lõike 8 punktist a. Seepärast oli nimetatud teatises tehtud ettepanek välistada 9601619 euro suuruse summa rahastamine liidu vahenditest.

29

22. veebruari 2016. aasta koondaruande põhjal võttis komisjon 17. märtsil 2016 vastu vaidlusaluse otsuse, mille kohaselt seda summat Belgia Kuningriigile liidu vahenditest ei rahastata.

30

Üldkohtu kantseleisse 30. mail 2016 esitatud hagiavalduses taotles Belgia Kuningriik vaidlusaluse otsuse tühistamist.

31

Belgia Kuningriik esitas oma hagi põhjendamiseks kaks väidet. Esimese väite kohaselt on rikutud määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõiget 1 ja artikli 32 lõiget 8, kuna komisjon ei ole tõendanud, et BIRBi kantud kulud ei olnud liidu õigusega kooskõlas ja et tagasinõudmata jätmine või eeskirjade eiramine oli tingitud sellisest eeskirjade eiramisest või hooletusest, mida saab talle süüks panna. Teise võimalusena esitatud teise väite kohaselt on rikutud määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõiget 2 ja proportsionaalsuse põhimõtet, kuna summa, mille rahastamine liidu vahenditest vaidlusaluse otsusega välistati, ei vasta tuvastatud rikkumise raskusastmele, ja kuna ei ole arvesse võetud liidule tekitatud rahalist kahju.

32

Üldkohus lükkas vaidlustatud kohtuotsuses need kaks väidet tagasi ja jättis seetõttu hagi tervikuna rahuldamata.

33

Apellatsioonkaebuses palub Belgia Kuningriik Euroopa Kohtul:

34

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

35

Apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitab Belgia Kuningriik üheainsa väite, mille kohaselt Üldkohus on vääralt tõlgendanud määruse nr 1290/2005 artikli 32 lõike 8 punkti a, mis sisuliselt on üle võetud määruse nr 1306/2013 artikli 54 lõike 5 punkti c. See väide jaguneb kahte ossa.

36

Belgia Kuningriik märgib oma ainsa väite esimeses osas, et Üldkohus eksis, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 56 järeldas, et Belgia ametiasutused ei ole ammendanud kõiki riigisiseseid õiguskaitsevahendeid, sest nad ei olnud esitanud kassatsioonkaebust cour d’appel de Bruxelles’i (Brüsseli apellatsioonikohus) 3. mai 2012. aasta kohtuotsuse peale. Üldkohus ei võtnud arvesse kassatsioonkaebuse erakorralist laadi ega erilist rolli, mida Belgia menetlusnormide kohaselt täidavad juristid, kellel on õigus esineda Cour de cassation’is (kassatsioonikohus).

37

Nii toimides andis ta tõlgenduse, mis on vastuolus tõlgendusega, millest lähtus Euroopa Inimõiguste Kohus 5. detsembri 2002. aasta kohtuotsuses Vogl vs. Saksamaa (CE:ECHR:2002:1205DEC006586301, punkt 2) ja 5. märtsi 2013. aasta kohtuotsuses Chapman vs. Belgia (CE:ECHR:2013:0305DEC003961906, punkt 33). See kohus on nimelt korduvalt tunnustanud, et jurist, kellel on õigus esineda Cour de cassation’is (kassatsioonikohus), täidab Belgia kohtusüsteemis erilist rolli ja tema sekkumine on kohustuslik. Viimasena nimetatud kohtuotsuses tõi Euroopa Inimõiguste Kohus esile, et „kassatsioonikohtu poole pöördumist reguleerivatest Belgia kohtumenetluse normidest juhindudes pöördus hageja juristi poole, kellel on õigus esineda Cour de cassation’is (kassatsioonikohus)“, ja et „jurist, kellel on õigus esineda Cour de cassation’is (kassatsioonikohus), leidis, et ei ole ainsatki mõistlikku eduväljavaadet“, ning asus seejärel seisukohale, et „arvestades selle juristi, kellel on õigus esineda Cour de cassation’is (kassatsioonikohus), ennetavat rolli, mida ta täidab nii kassatsioonikohtu kui ka õigussubjektide huvides […], on hageja käesoleval juhul teinud kõik, mida temalt võib oodata, et ammendada kõik riigisisesed õiguskaitsevahendid“.

38

Komisjon väidab, et ainsa väite esimene osa on vastuvõetamatu, kuna selles on esitatud argument, mida ei ole esitatud Üldkohtus, ning et see on igal juhul põhjendamatu.

39

Ainsa väite esimese osa vastuvõetavuse küsimuses tuleb viidata väljakujunenud kohtupraktikale, mille kohaselt piirdub Euroopa Kohtu pädevus apellatsioonimenetluses Üldkohtus arutatud väidetele antud õigusliku hinnangu kontrollimisega. Pool ei saa seega esitada esimest korda Euroopa Kohtus väidet, mida ta ei ole esitanud Üldkohtus, kuna see võimaldaks tal Üldkohtus arutatud asjaga võrreldes laiendada kohtuasja ulatust Euroopa Kohtus, kellel on apellatsioonimenetluses piiratud pädevus (13. juuli 2017. aasta kohtuotsus Saint-Gobain Glass Deutschland vs. komisjon, C‑60/15 P, EU:C:2017:540, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

40

Kuid argument, mida ei esitatud esimeses kohtuastmes, ei kujuta endast uut väidet, mis on apellatsioonimenetluses vastuvõetamatu, kui tegemist on sellise argumendi täiendamisega, mida on Üldkohtule esitatud hagiavalduses sisalduvas väites juba käsitletud (13. juuli 2017. aasta kohtuotsus Saint-Gobain Glass Deutschland vs. komisjon, C‑60/15 P, EU:C:2017:540, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).

41

Ent nagu märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 54 ja erinevalt sellest, mida väidab komisjon, on Belgia Kuningriik esimeses kohtuastmes esitatud hagiavalduse esimese väitega sisuliselt vaielnud vastu sellele, et ta pani toime eeskirjade eiramise või hooletuse, kuna Belgia ametiasutused ei ole ammendanud kõiki võimalikke õiguskaitsevahendeid. Sellega seoses väitis liikmesriik, et kui ta oli saanud ebasoodsa arvamuse, mille andis jurist, kellel on õigus esineda Cour de cassation’is (kassatsioonikohus) ja kelle poole BIRB kassatsioonkaebuse esitamise küsimuses pöördus, ei olnud tal tegelikult ühtki võimalust esitada kassatsioonkaebust cour d’appel de Bruxelles’i (Brüsseli apellatsioonikohus) 3. mai 2012. aasta kohtuotsuse peale.

42

Kuigi on tõsi, nagu rõhutab komisjon, et Belgia Kuningriik ei osutanud Üldkohtus selle Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika eiramisele, mida ta tsiteerib apellatsioonkaebuses, on selle argumendi eesmärk tõendada, et Üldkohus on ekslikult leidnud, et liikmesriik ei ole ammendanud kõiki riigisiseseid õiguskaitsevahendeid. Seega on tegemist vaid esimeses kohtuastmes esitatud hagiavalduse esimese väite raames käsitletud argumentide täiendamisega.

43

Järelikult tuleb vastuvõetamatust käsitlev komisjoni nõue tagasi lükata ja tunnistada ainsa väite esimene osa vastuvõetavaks.

44

Sisulistes küsimustes tuleb esiteks rõhutada, et nagu märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 56 ja nagu möönis Belgia Kuningriik oma apellatsioonkaebuses, ei olnud Belgia ametiasutustel käesolevas asjas võimatu esitada kassatsioonkaebust cour d’appel de Bruxelles’i (Brüsseli apellatsioonikohus) 3. mai 2012. aasta kohtuotsuse peale.

45

Neil asjaoludel ei saa liikmesriik Üldkohtule ette heita, et kohus punktis 56 tuvastas, et ametiasutused ei olnud ammendanud kõiki õiguskaitsevahendeid, mis on Belgia õiguses vaidlusaluste summade tagasinõudmiseks ette nähtud.

46

Teiseks tuleb rõhutada, et kui Belgia Kuningriik on sisuliselt väitnud, et Üldkohus eiras Euroopa Inimõiguste Kohtu 5. detsembri 2002. aasta kohtuotsust Vogl vs. Saksamaa (CE:ECHR:2002:1205DEC006586301, punkt 2), on see argument täielikult tõendamata ja jääb seega edutuks.

47

Kuna liikmesriik väidab, et Üldkohus andis tõlgenduse, mis on vastuolus tõlgendusega, millest lähtus inimõiguste kohus 5. märtsi 2013. aasta kohtuotsuses Chapman vs. Belgia (CE:ECHR:2013:0305DEC003961906, punkt 33), siis on oluline märkida, et see otsus käsitleb tingimust, mis on ette nähtud Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 35 lõikes 1, mille kohaselt saab Euroopa Inimõiguste Kohtu poole pöörduda alles siis, kui kõik riigisisesed õiguskaitsevahendid on ammendatud.

48

Nagu tõi esile kohtujurist oma ettepaneku punktides 75 ja 76, on see tingimus seatud eesmärgiga anda konventsiooni osalisriikidele võimalus väidetavaid rikkumisi ära hoida või heastada enne, kui niisuguste väidetega pöördutakse Euroopa Inimõiguste Kohtu poole (EIK 28. juuli 1999. aasta kohtuotsus Selmouni vs. Prantsusmaa, CE:ECHR:1999:0728JUD002580394, punkt 74, ja EIK 6. jaanuari 2011. aasta kohtuotsus Paksas vs. Leedu, CE:ECHR:2011:0106JUD003493204, punkt 75), samas kui kohustus, mis on ette nähtud määruse nr 1290/2005 artikli 9 lõike 1 punktiga a, mis on sisuliselt üle võetud määruse nr 1306/2013 artikli 58 lõikesse 1, mille kohaselt liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagasi nõuda eeskirjade eiramise või hooletuse tõttu kaotatud summad, peab tagama liidu finantshuvide kaitse. Need kaks kohustust on seega seotud erinevate õiguslike regulatsioonidega, mistõttu Euroopa Inimõiguste Kohtu eespool viidatud kohtupraktika ei oma tähtsust määruse nr 1290/2005 artikli 32 lõike 8 punkti a, mis on sisuliselt üle võetud määruse nr 1306/2013 artikli 54 lõike 5 punkti c, kohaldamise tingimuste tõlgendamisel, eelkõige kahes viimati mainitud sättes kasutatud mõiste „hooletus“ tõlgendamisel.

49

Seega ei saa Belgia Kuningriigi argumentidega, mis käsitlevad Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika eiramist, tõendada, et Üldkohus on liidu õiguse nende sätete tõlgendamisel ja kohaldamisel rikkunud õigusnormi.

50

Seepärast tuleb ainsa väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

51

Belgia Kuningriik osutab oma ainsa väite esimeses osas sisuliselt, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 55–62 leidis, et liikmesriik ei tegutsenud vaidlusaluste summade tagasinõudmisel vajaliku hoolsusega, ja seega ilmutas hooletust, sest kui ta jättis esitamata kassatsioonkaebuse cour d’appel de Bruxelles’i (Brüsseli apellatsioonikohus) 3. mai 2012. aasta kohtuotsuse peale, kuigi tal oli see võimalus, siis muutis see liikmesriik täiesti võimatuks, et Cour de cassation (kassatsioonikohus) esitaks Euroopa Kohtule eelotsuse küsimusi määruse nr 3665/87 tõlgendamise kohta, ega kasutanud kõiki vahendeid, mis tal olid summade tagasinõudmiseks.

52

Belgia Kuningriik väidab kõigepealt, et nii toimides on Üldkohus Belgia ametiasutuste tegevust valesti analüüsinud.

53

Liikmesriigi sõnul ei olnud neil ametiasutustel küll teoreetiliselt võimatu esitada kaebust cour d’appel de Bruxelles’i (Brüsseli apellatsioonikohus) 3. mai 2012. aasta kohtuotsuse peale, kuid ei olnud vähimatki võimalust, et Cour de cassation (kassatsioonikohus) sellise kaebuse rahuldaks, kui jurist, kellel on õigus esineda Cour de cassation’is (kassatsioonikohus) ja kelle poole BIRB pöördus, on juba andnud ebasoodsa arvamuse, arvestades Belgia seadusandja poolt neile juristidele antud spetsiifilist rolli filtreerida kaebusi, ning kes peavad soovitama oma klientidel jätta esitamata kaebus, millel ei ole mõistlikku eduväljavaadet, et vältida kohtu ülekoormamist ilmselgelt põhjendamatute või vastuvõetamatute nõuetega.

54

Euroopa Kohtu istungil selgitas Belgia Kuningriik sisuliselt, et Belgia menetlusnormide kohaselt peab kassatsioonkaebusel olema sellise juristi allkiri, kellel on õigus esineda Cour de cassation’is (kassatsioonikohus), ning kaebust esitada sooviv õigussubjekt peab eelnevalt küsima selle juristi arvamust kaebuse eduväljavaadete kohta. Kuigi õigussubjekt võib jätta arvestamata selle juristi ebasoodsa arvamuse, kellega ta konsulteeris, ja paluda juristil esitada tema nimel kassatsioonkaebuse, mille ta on olenevalt olukorrast ise koostanud, on sellise praktika osakaal väike. Sellisel juhul peab jurist nimelt kaebuses märkima, et see on esitatud „nõudmisel ja projektipõhiselt“, näidates sellega Cour de cassation’ile (kassatsioonikohus), et ta selle sisu ei toeta. Lisaks riskib nii toimiv õigussubjekt sellega, et temalt mõistetakse välja hüvitis kaebeõiguse kuritarvitamise eest. Pealegi, kui jurist, kellel on õigus esineda Cour de cassation’is (kassatsioonikohus) ja kellega konsulteeriti, andis ebasoodsa arvamuse, võib õigussubjekt vabalt taotleda teist arvamust mõnelt teiselt juristilt, kellel on õigus esineda Cour de cassation’is (kassatsioonikohus), kuid praktikas juhtub haruharva, et teise arvamusega antakse esimesele vastupidine seisukoht.

55

Käesolevas asjas andis jurist, kellega BIRB konsulteeris, ebasoodsa arvamuse eelkõige Euroopa Kohtu praktika sügava ja järjekindla analüüsi tulemusena. Kui Belgia ametiasutused jätsid pärast selle arvamuse saamist kassatsioonkaebuse esitamata, toimisid nad nii, nagu oleks toiminud iga mõistlik ja ettevaatlik õigussubjekt.

56

Kuna Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 57, et kui Belgia Kuningriik jättis esitamata kassatsioonkaebuse cour d’appel de Bruxelles’i (Brüsseli apellatsioonikohus) 3. mai 2012. aasta kohtuotsuse peale, siis muutis ta täiesti võimatuks, et Cour de cassation (kassatsioonikohus) esitaks Euroopa Kohtule eelotsuse küsimusi määruse nr 3665/87 tõlgendamise kohta, siis rõhutab see liikmesriik esiteks, et see eriline filtrifunktsioon, mis on antud juristidele, kellel on õigus esineda Cour de cassation’is (kassatsioonikohus), aitab kaasa hea õigusemõistmise toimimisele. See funktsioon ei anna neile juristidele üle Cour de cassation’i (kassatsioonikohus) pädevust esitada eelotsuse küsimusi Euroopa Kohtule, kuna kahtluse korral võib volitaja pöörduda Cour de cassation’i (kassatsioonikohus) poole.

57

Teiseks toob liikmesriik esile, et kassatsioonkaebus ei oleks toonud automaatselt kaasa eelotsusetaotluse esitamist Euroopa Kohtule, kuna eelotsusetaotluse esitamata jätmine on teatud juhtudel põhjendatud lähtuvalt põhimõtetest, mida on selgitatud 6. oktoobri 1982. aasta kohtuotsuses Cilfit jt (283/81, EU:C:1982:335, punkt 21).

58

Ent käesoleval juhul analüüsis jurist, kellel on õigus esineda Cour de cassation’is (kassatsioonikohus) ja kelle poole BIRB pöördus, Euroopa Kohtu asjassepuutuvat praktikat ja selgitas, kuidas tuleks 11. jaanuari 2007. aasta kohtuotsuse Vonk Dairy Products (C‑279/05, EU:C:2007:18) lahendust kohaldada käesolevas asjas.

59

Lõpuks avaldab Belgia Kuningriik kahtlust, et kaebuse süsteemse esitamise korral, kui see on ilmselgelt määratud nurjumisele, arvestades sellise juristi, kellel on õigus esineda Cour de cassation’is (kassatsioonikohus), ebasoodsat ja pädevat arvamust, oleks kutsealal tegutseja, kes on selles menetluses karastunud, rahuldav näide hoolsusest, mida nõuab määruse nr 1290/2005 artikli 32 lõike 8 punkt a. Vastupidi, selline tegutsemisviis tundub liialdatud ja kujutab endast tagasinõudmismenetlust tarbetult pikendavat sammu, mis ei taga selle tõhusust.

60

Vastuseks rõhutab komisjon sissejuhatavalt, et Saint-Louis Sucre’ile antud eksporditoetused olid vaieldamatult alusetud. Kuna Belgia ametiasutused ei esitanud kaebust cour d’appel de Bruxelles’i (Brüsseli apellatsioonikohus) 3. mai 2012. aasta kohtuotsuse peale, olid nad hooletud.

61

Sellega seoses väidab komisjon kõigepealt, et riigi ametiasutustel oli võimalus esitada kassatsioonkaebus, vaatamata selle juristi, kellel on õigus esineda Cour de cassation’is (kassatsioonikohus) ja kellega BIRB konsulteeris, ebasoodsale arvamusele, või taotleda teist arvamust teiselt juristilt.

62

Peale selle peab liikmesriikide menetlusautonoomia, kui nad korraldavad oma kõrgeimate kohtute poole pöördumist eelkõige spetsialiseerunud juristide eelnevate arvamuste abil, olema kooskõlas võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetega. Sellele autonoomiale ei saa seega tugineda, et jätta täitmata eelkõige kõrgeimate kohtute kohustus pöörduda eelotsusetaotlusega Euroopa Kohtu poole, nagu on sätestatud ELTL artiklis 267. Komisjon väidab selles osas, et juristidel, kellel on õigus esineda Cour de cassation’is (kassatsioonikohus), ei ole õigust otsustada, kas kohtuasjas tekkinud liidu õiguse tõlgendamise küsimused on Euroopa Kohtu poolt juba lahendatud 6. oktoobri 1982. aasta kohtuotsusest Cilfit jt (283/81, EU:C:1982:335) tuleneva kohtupraktika tähenduses või kas Cour de cassation (kassatsioonikohus) peab esitama eelotsusetaotluse ning seega filtreerida kõnealuse õiguskaitsevahendi kasutamist, takistades kassatsioonkaebuse esitamist. Ent seisukoht, mida kaitseb Belgia Kuningriik, toob kaasa neile juristidele, kellel on õigus esineda Cour de cassation’is (kassatsioonikohus), sellise rolli andmise, mida täidab üksnes see kohus ise.

63

Mööndes, et iga kassatsioonkaebus ei too tingimata kaasa Cour de cassation’i (kassatsioonikohus) pöördumist eelotsusetaotlusega Euroopa Kohtu poole, lisab komisjon, et kui Belgia ametiasutused ei esitanud kassatsioonkaebust cour d’appel de Bruxelles’i (Brüsseli apellatsioonikohus) 3. mai 2012. aasta kohtuotsuse peale, võtsid nad Cour de cassation’ilt (kassatsioonikohus) võimaluse pöörduda Euroopa Kohtu poole. Kuna käesolevas kohtuasjas ei ole vaidlust selles, et eksporditoetused olid alusetud, ja kuna käesolevas kohtuasjas on tekkinud õiguslikud küsimused, mis nõuavad määruse nr 3665/87 sätete tõlgendamist, siis leiab see institutsioon, et Belgia Kuningriik oli kohustatud esitama kõnealuse kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse, et Cour de cassation (kassatsioonikohus) saaks pöörduda eelotsusetaotlusega Euroopa Kohtu poole. Sellega seoses tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et liikmesriigid ei saa kasutada kaalutlusõigust otsustamaks, kas põhjendamatult antud abi tagasi nõuda või mitte.

64

Lõpetuseks, nagu komisjon väitis juba Üldkohtus, oli käesoleval juhul selle juristi arvamus, kellel on õigus esineda Cour de cassation’is (kassatsioonikohus) ja kellega BIRB konsulteeris, ekslik ja lünklik nii Euroopa Kohtu praktika kui ka sellele kohtule eelotsuse küsimuste esitamise vajaduse tõlgendamise osas. Seega ei ole tegemist „eelneva pädeva“ arvamusega, mis põhineb „põhjalikul analüüsil“, mille on teinud kutsealal tegutsev „karastunud“ isik, nagu väidab Belgia Kuningriik.

65

Ainsa väite teise osa kohta otsuse tegemiseks on kõigepealt vaja osundada, et vastavalt määruse nr 1290/2005 artikli 32 lõike 8 punktile a, mis on sisuliselt üle võetud määruse nr 1306/2013 artikli 54 lõike 5 punkti c, võib komisjon teha otsuse liidu eelarvesse pandud summade rahastamisest kõrvaldamise kohta, kui ta tuvastab, et tagasinõudmise puudumine tuleneb liikmesriigi ametiasutustele süüks pandavast hooletusest.

66

Selles kontekstis neile ametiasutustele pandud kohustuste kohta on määruse nr 1290/2005 artikli 9 lõike 1 punktis a sätestatud, et liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada liidu finantshuvide tõhus kaitse ja eelkõige selleks, et tagasi nõuda eeskirjade eiramise või hooletuse tõttu kaotatud summad. Määruse nr 1306/2013 artikli 58 lõike 1 punktiga e, millesse on sisuliselt üle võetud esimesena nimetatud säte, on lisatud, et liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed, et alustada vajaduse korral vastavaid kohtumenetlusi, et nõuda tagasi alusetud maksed.

67

Selle artikli 9 lõikes 1, kuhu on sisuliselt üle võetud nimetatud artikli 58 lõige 1, mis kohustab liikmesriike tagama ja kaitsma liidu finantshuve ning nõudma tagasi alusetult makstud summad, avaldub ühise põllumajanduspoliitika rahastamise valdkonnas üldine hoolsuskohustus, mis on sätestatud ELL artikli 4 lõikes 3 (vt selle kohta 21. veebruari 1991. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, C‑28/89, EU:C:1991:67, punkt 31; 21. jaanuari 1999. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, C‑54/95, EU:C:1999:11, punktid 66 ja 177, ning 13. novembri 2001. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, C‑277/98, EU:C:2001:603, punkt 40). See kohustus, mis kehtib kogu tagasinõudmismenetluse ajal, tähendab, et liikmesriigi ametiasutused korraldavad tagasinõudmise kiiresti ja õigel ajal ning kasutavad nende käsutuses olevaid kontrolli‑ ja tagasinõudmise vahendeid, et tagada liidu huvide kaitse.

68

Neis sätetes ei ole siiski täpsustatud, milliseid konkreetseid meetmeid tuleb selleks võtta, eelkõige kohtumenetlusi, mida tuleb alustada nimetatud summade tagasinõudmiseks.

69

Kuna EAGFi rahastamist haldavad peamiselt riigisisesed ametiasutused, kes on kohustatud tagama liidu eeskirjade range järgimise ja kellel on selleks vajalik geograafiline lähedus (vt selle kohta 24. jaanuari 2002. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, C‑118/99, EU:C:2002:39, punkt 37, ja 7. juuli 2005. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, C‑5/03, EU:C:2005:426, punkt 40), siis nagu tõi esile kohtujurist oma ettepaneku punktis 93, on liikmesriikidel kõige paremad võimalused alusetult makstud või eeskirjade eiramise või hooletuse tõttu kaotatud summade tagasinõudmiseks ja otsustamiseks, millised meetmed on selleks kõige sobivamad.

70

Seega on eelkõige liikmesriigi ametiasutuste ülesanne, tingimusel, et nad järgivad käesoleva kohtuotsuse punktis 67 osutatud hoolsuskohustust, valida õiguskaitsevahendid, mis nende hinnangul on asjaomaste summade tagasinõudmiseks kõige sobivamad, võttes arvesse konkreetse juhtumi asjaolusid (vt selle kohta 21. juuli 2005. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, C‑370/03, ei avaldata, EU:C:2005:489, punkt 44).

71

Ent nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktides 101 ja 102, võib liikmesriigi otsus mitte ammendada kõiki neid õiguskaitsevahendeid, kaasa arvatud erakorralised õiguskaitsevahendid, olla vastu võetud väga erinevates olukordades ja olla tingitud väga erinevatest põhjustest. Seega ei saa neid asjaolusid arvestamata järeldada, et ammendamine on liidu finantshuvide kaitseks igal juhul vajalik ja asjaolu, et õiguskaitsevahendeid ei ole ammendavalt kasutatud, tähendab hooletust.

72

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et nagu väitis sisuliselt Belgia Kuningriik, ei tähenda käesoleva kohtuotsuse punktis 67 osutatud hoolsuskohustus tingimata seda, et liikmesriigid ammendavad süsteemselt ja konkreetse juhtumi asjaoludest sõltumatult kõik õiguskaitsevahendid, mida pakub riigisisene õigus alusetult makstud summade tagasinõudmiseks.

73

Teiseks leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 57–60, et Belgia Kuningriik oli hooletu, kuna ta jättis esitamata kassatsioonkaebuse cour d’appel de Bruxelles’i (Brüsseli apellatsioonikohus) 3. mai 2012. aasta kohtuotsuse peale, millega keelduti esitamast Euroopa Kohtule eelotsuse küsimusi määruse nr 3665/87 tõlgendamise kohta, millega see liikmesriik muutis täiesti võimatuks nende küsimuste Euroopa Kohtule esitamise Cour de cassation’i (kassatsioonikohus) poolt.

74

Sellega seoses on oluline märkida, et ELTL artikli 267 kolmanda lõigu kohaselt on Cour de cassation (kassatsioonikohus) kui kohus, mille otsuste peale ei saa riigisisese õiguse järgi edasi kaevata, juhul kui tal kerkib üles liidu õiguse tõlgendamise küsimus, põhimõtteliselt kohustatud esitama Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse selles küsimuses.

75

Samas, nagu tõi sisuliselt esile kohtujurist oma ettepaneku punktides 111–113, ei saa Belgia Kuningriigi hooletust tuletada pelgalt asjaolust, et kui liikmesriik jättis esitamata kassatsioonkaebuse cour d’appel de Bruxelles’i (Brüsseli apellatsioonikohus) 3. mai 2012. aasta kohtuotsuse peale, siis jättis ta Cour de cassation’i (kassatsioonikohus) ilma võimalusest esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimusi määruse nr 3665/87 tõlgendamise kohta.

76

Hooletuse tuvastamiseks on nimelt esmalt vaja kindlaks teha, kas Belgia ametiasutused on võtnud kõik vajalikud meetmed liidu finantshuvide kaitseks ja eelkõige, kas kassatsioonkaebuse esitamata jätmisega on need ametiasutused jätnud kasutamata õiguskaitsevahendi, mis oleks neil võimaldanud mõistliku tõenäosusega saada vaidlusalused summad tagasi. Selle uurimise käigus, mis nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktides 71 ja 72 esitatud kaalutlustest, tuleb läbi viia konkreetse juhtumi kõiki asjaolusid arvestades, tuleb arvesse võtta tõsiasja, et kassatsioonkaebuse esitamine cour d’appel de Bruxelles’i (Brüsseli apellatsioonikohus) 3. mai 2012. aasta kohtuotsuse peale oleks võinud viia selle kohtuotsuse tühistamiseni Cour de cassation’i (kassatsioonikohus) poolt, lähtuvalt Euroopa Kohtu vastustest võimalikele eelotsuse küsimustele liidu õiguse asjassepuutuvate sätete tõlgendamise kohta.

77

Teisalt nähtub Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et Cour de cassation’i (kassatsioonikohus) kohustust pöörduda eelotsusetaotlusega Euroopa Kohtu poole, kui tal kerkib üles liidu õiguse tõlgendamise küsimus, millele on osutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 74, ei ole Cour de cassation’il (kassatsioonikohus) juhul, kui ta tuvastab, et üleskerkinud küsimus ei ole asjakohane, et Euroopa Kohus on kõnealust liidu õigusnormi juba tõlgendanud või liidu õiguse õige kohaldamine on niivõrd ilmselge, et põhjendatud kahtlus ei ole võimalik, ning sellise võimaluse olemasolu hinnates tuleb arvestada liidu õiguse erijooni, selle tõlgendamisel tekkivaid erilisi raskusi ja kohtuotsuste lahknevuse ohtu liidus (vt selle kohta 6. oktoobri 1982. aasta kohtuotsus Cilfit jt, 283/81, EU:C:1982:335, punkt 21; 9. septembri 2015. aasta kohtuotsus Ferreira da Silva e Brito jt, C‑160/14, EU:C:2015:565, punktid 38 ja 39, ning 4. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa (dividendimaks), C‑416/17, EU:C:2018:811, punkt 110).

78

Seda kohtupraktikat arvestades ei saa käesoleva juhtumi asjaoludest sõltumatult asuda seisukohale, et kui oleks esitatud kassatsioonkaebus cour d’appel de Bruxelles’i (Brüsseli apellatsioonikohus) 3. mai 2012. aasta kohtuotsuse peale, oleks Cour de cassation (kassatsioonikohus) tingimata pöördunud eelotsusetaotlusega Euroopa Kohtu poole või et eelotsusetaotluse põhjal oleks Euroopa Kohus paratamatult tõlgendanud liidu õigust nii, et Cour de cassation (kassatsioonikohus) oleks pidanud seetõttu cour d’appel de Bruxelles’i (Brüsseli apellatsioonikohus) 3. mai 2012. aasta kohtuotsuse tühistama.

79

Käesoleva kohtuotsuse punktides 71–78 esitatud kaalutlustest ilmneb seega, et hooletus, mida saab Belgia Kuningriigile süüks panna määruse nr 1290/2005 artikli 32 lõike 8 punkti a tähenduses, mis on sisuliselt üle võetud määruse nr 1306/2013 artikli 54 lõike 5 punkti c, peab olema tuvastatud käesoleva juhtumi kõiki asjaolusid arvestades.

80

Asjaolude hulka, mida sel otstarbel tuleb arvesse võtta, kuuluvad, nagu tõi esile kohtujurist oma ettepaneku punktides 105 ja 109, esmajärjekorras riigisisese õiguse alusel kasutatavad tagasinõudemeetmed ja vaidlusaluste summade tagasinõudmiseks liikmesriigi poolt juba võetud meetmed, mida on käsitletud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 10–13 ja käesoleva kohtuotsuse punktides 11–14, samuti hagid ja kaebused, mille liikmesriik on sel otstarbel juba esitanud, ning nende lahendid.

81

Eelkõige tuleb arvesse võtta asjaolu, et käesolevas asjas kasutas Belgia Kuningriik Saint-Louis Sucre’i suhtes kõiki riigisisese õigusega ette nähtud tavapäraseid õiguskaitsevahendeid ning et nii tribunal de première instance de Bruxelles (Brüsseli esimese astme kohus) kui ka cour d’appel de Bruxelles (Brüsseli apellatsioonikohus) oma 3. mai 2012. aasta kohtuotsuses mõistsid liikmesriigilt selle äriühingu kasuks välja kõnealused summad koos viivise, kohtu poolt kohaldatava intressi ja kohtukuludega ning et viimati nimetatud kohus leidis, et ei ole vaja esitada eelotsuse küsimusi Euroopa Kohtule.

82

Teises järjekorras tuleb arvesse võtta menetlustoiminguid, mida tegi Belgia Kuningriik pärast seda kohtuotsust eesmärgiga esitada võimalik kassatsioonkaebus, nimelt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 19 osutatud ja käesoleva kohtuotsuse punktis 20 taasesitatud asjaolu, et BIRB taotles Belgia menetlusnormidega kehtestatud nõuete kohaselt selliselt juristilt, kellel on õigus esineda Cour de cassation’is (kassatsioonikohus), arvamust kaebuse rahuldamise väljavaadete kohta.

83

Kolmandas järjekorras tuleb kontrollida, kas Belgia Kuningriik võis olla hooletu seetõttu, et ta otsustas jätta selle kaebuse esitamata, nagu tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktides 76–78 esitatud kaalutlustest, võttes arvesse hinnangut, mille liikmesriik andis kahes eelmises punktis kirjeldatud asjaoludel sellise kassatsioonkaebuse eduväljavaadete kohta, mille oleks võinud esitada pärast ebasoodsa arvamuse saamist juristilt, kellel on õigus esineda Cour de cassation’is (kassatsioonikohus) ja kellega konsulteeriti, ning selles raamistikus tõenäosust, et Cour de cassation (kassatsioonikohus) tühistab cour d’appel de Bruxelles’i (Brüsseli apellatsioonikohus) otsuse, arvestades Euroopa Kohtu vastuseid võimalikele eelotsuse küsimustele liidu õiguse asjassepuutuvate sätete tõlgendamise kohta.

84

Neljandas järjekorras tuleb Belgia Kuningriigi võimaliku hooletuse hindamisel võtta arvesse tagasinõudmismenetluse ja kassatsioonkaebuse esitamisega seotud kulude suurust suhtes tagasinõutavate summade suurusega.

85

Kuigi Üldkohus tõi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 55 esile, et hooletust, mida saab Belgia Kuningriigile süüks panna määruse nr 1290/2005 artikli 32 lõike 8 tähenduses, mis on sisuliselt üle võetud määruse nr 1306/2013 artikli 54 lõike 5 punkti c, tuleb analüüsida käesoleva juhtumi asjaoludest lähtuvalt, ei ole ta neid asjaolusid siiski nõuetekohaselt analüüsinud, eeskätt käesoleva kohtuotsuse punktides 83 ja 84 kirjeldatud asjaolude osas.

86

Nii on Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 56–62 tuletanud hooletuse pelgalt asjaolust, et liikmesriik, kuigi tal oli see võimalus, jättis esitamata kassatsioonkaebuse cour d’appel de Bruxelles’i (Brüsseli apellatsioonikohus) 3. mai 2012. aasta kohtuotsuse peale ja muutis seega võimatuks Euroopa Kohtule määruse nr 3665/87 tõlgendamise küsimuste esitamise Cour de cassation’i (kassatsioonikohus) poolt, ning sellest järeldas Üldkohus, et liikmesriik ei olnud kasutanud kõiki tema käsutuses olevaid vahendeid, et vaidlusalused summad tagasi nõuda.

87

Järelikult rikkus Üldkohus õigusnormi.

88

Seega tuleb ainsa väite teise osaga nõustuda ja vaidlustatud kohtuotsus tühistada.

89

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu alusel võib Euroopa Kohus, kui ta Üldkohtu otsuse tühistab, suunata asja tagasi Üldkohtusse otsustamiseks või teha ise asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium lubab.

90

Vaidluse lahendamine käesolevas kohtuasjas eeldab käesoleva juhtumi asjaoludele uue hinnangu andmist, lähtudes käesoleva kohtuotsuse punktides 80–84 esitatud kaalutlustest, mida saab Üldkohus paremini teostada, olles eelnevalt andnud pooltele võimaluse täpsustada oma seisukohti neis küsimustes.

91

Seetõttu tuleb käesolev kohtuasi saata Üldkohtusse tagasi.

92

Kuna kohtuasi saadetakse tagasi Üldkohtule, tehakse käesoleva apellatsioonimenetlusega seotud kohtukulude osas otsus hiljem.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: