1

Esitatud apellatsioonkaebuses palub Fédération internationale de football association (rahvusvaheline jalgpalliliit, edaspidi „FIFA”) tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 17. veebruari 2011. aasta otsus kohtuasjas T-68/08: FIFA vs. komisjon (EKL 2011, lk II-349; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega Üldkohus jättis rahuldamata hagi, milles FIFA taotles, et osaliselt tühistataks komisjoni 16. oktoobri 2007. aasta otsus 2007/730/EÜ, milles käsitletakse Ühendkuningriigi poolt nõukogu direktiivi 89/552/EMÜ (teleringhäälingutegevust käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta) artikli 3a lõike 1 kohaselt võetud meetmete kooskõla ühenduse õigusega (ELT L 295, lk 12; edaspidi „vaidlusalune otsus”).

2

Nõukogu 3. oktoobri 1989. aasta direktiiv 89/552/EMÜ teleringhäälingutegevust käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (EÜT L 298, lk 23; ELT eriväljaanne 06/01, lk 224) sisaldas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. juuni 1997. aasta direktiiviga 97/36/EÜ (EÜT L 202, lk 60; ELT eriväljaanne 06/02, lk 321) muudetud redaktsioonis (edaspidi „direktiiv 89/552”) viimati nimetatud direktiiviga lisatud artiklit 3a, mis sätestas:

„1.   Iga liikmesriik võib võtta meetmeid tagamaks, et tema jurisdiktsiooni all olevad ringhäälinguorganisatsioonid ei edasta sündmusi, mida kõnealune liikmesriik käsitleb ühiskonnale väga tähtsatena, ainuõiguslikult ega nii, et sellega võetakse ära kõnealuse liikmesriigi elanikkonna oluliselt osalt võimalus jälgida selliseid sündmusi otseülekande või hilisema edastusena tasuta televisioonis. Kui liikmesriik võtab selliseid meetmeid, koostab ta loendi määratletud riiklikest või mitteriiklikest sündmustest, mida ta käsitleb ühiskonnale väga tähtsatena. Liikmesriik teeb seda selgel ja läbipaistval viisil ning aegsasti. Samuti määrab asjaomane liikmesriik, kas need sündmused peaksid olema kättesaadavad täieliku või osalise otseülekandena või siis täieliku või osalise hilisema edastusena, kui viimane on objektiivsetel põhjustel avalikkuse huvides vajalik või asjakohane.

2.   Liikmesriigid teatavad lõike 1 kohaselt võetud või võetavatest meetmetest viivitamata komisjonile. Kolme kuu jooksul alates teatamisest kontrollib komisjon selliste meetmete vastavust ühenduse õigusele ja edastab need teistele liikmesriikidele. Komisjon palub artikli 23a kohaselt asutatud komiteel esitada arvamus. Komisjon avaldab võetud meetmed viivitamata Euroopa Ühenduste Teatajas ja vähemalt kord aastas liikmesriikide võetud meetmete koondloendi.

3.   Liikmesriigid tagavad asjakohaste vahenditega oma õigusaktide raames, et nende jurisdiktsiooni alla kuuluvad ringhäälinguorganisatsioonid ei kasuta pärast käesoleva direktiivi avaldamiskuupäeva nende ostetud ainuõigusi nii, et sellega võetakse ära teise liikmesriigi elanikkonna oluliselt osalt võimalus jälgida selle teise liikmesriigi poolt kooskõlas eelnevate lõigetega määratletud sündmusi täieliku või osalise otseülekandena või siis täieliku või osalise hilisema edastusena, kui viimane on objektiivsetel põhjustel avalikkuse huvides vajalik või asjakohane, nagu see teine liikmesriik on lõike 1 kohaselt määranud”.

3

Direktiivi 97/36 põhjendused 18–22 olid sõnastatud järgmiselt:

4

Vaidluse taust on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 6–16 esitatud järgmiselt:

5

Vaidlusaluse otsuse artiklis 1 on märgitud:

„Direktiivi [89/552] artikli 3a lõike 1 kohaselt võetud meetmed, millest Ühendkuningriik teatas komisjonile 5. mail 2000, nagu need on avaldatud 18. novembri 2000. aasta Euroopa Ühenduste Teatajas C 328, on kooskõlas ühenduse õigusega.”

6

Vastavalt vaidlusaluse otsuse artiklile 3 kohaldatakse seda otsust „alates 18. novembrist 2000”.

7

Vaidlusaluse otsuse põhjendused 3–6, 18–21 ning 24 ja 25 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

[…]

8

FIFA esitas Üldkohtule vaidlusaluse otsuse peale kaebuse põhjendusega, et komisjon kiitis selles otsuses heaks maailmameistrivõistluste kogu finaalturniiri määratlemise väga tähtsa sündmusena ning lubas kanda selle turniiri kõik mängud väga tähtsate sündmuste loendisse, mille riigisekretär koostab. FIFA arvates oleks viimane tohtinud niisuguse sündmusena määratleda ainult nn „tipp-” ehk „galamängud”, s.o finaali, poolfinaalid ja selle riigi rahvusmeeskonna mängud (edaspidi „tippmängud”). Maailmameistrivõistluste teised mängud (edaspidi „tavamängud”) ei oleks seega tohtinud sellesse loendisse kuuluda.

9

FIFA põhjendas vaidlusaluse otsuse osalise tühistamise taotlust kuue väitega. Nendest esimeses heideti ette vaidlusaluse otsuse põhjendamatust, teises direktiivi 89/552 artikli 3a lõike 1 rikkumist, kolmandas apellandi omandiõiguse rikkumist, neljandas teenuste osutamise vabadust käsitlevate asutamislepingu sätete rikkumist, viiendas teenuste osutamise vabadust käsitlevate asutamislepingu sätete rikkumist ja kuuendas asutamisvabadust käsitlevate asutamislepingu sätete rikkumist.

10

Üldkohus lükkas vaidlustatud kohtuotsuses tagasi kõik väited, millega FIFA oma hagi põhjendas, ning jättis selle hagi tervikuna rahuldamata.

11

Ta jättis rahuldamata ka FIFA esitatud taotluse menetlust korraldavate meetmete võtmiseks, milles paluti Üldkohtul nõuda komisjonilt teatavaid dokumente.

12

Sissejuhatuseks tuleb märkida, et liidu seadusandja andis liikmesriikidele direktiivi 89/552 artikli 3a lõikega 1 võimaluse määratleda teatavad sündmused asjaomase liikmesriigi ühiskonna jaoks väga tähtsana (edaspidi „väga tähtis sündmus”), mööndes nõnda talle asutamislepinguga antud kaalutlusõiguse piires sõnaselgelt selle võimaluse paratamatu tagajärjena teenuste osutamise vabaduse, asutamisvabaduse, vaba konkurentsi ja omandiõiguse piiramist. Nähtuvalt direktiivi 97/36 põhjendusest 18 leidis seadusandja, et niisuguseid piiranguid õigustab eesmärk kaitsta õigust teabele ja tagada avalikkusele laialdane juurdepääs niisuguste sündmuste teleülekannetele.

13

Niisuguse eesmärgi seaduslikkust on juba kinnitanud Euroopa Kohus, kes on märkinud, et üldsusele suurt huvi pakkuvate sündmuste ainuõiguslik turustamine võib märkimisväärselt piirata üldsuse juurdepääsu nende sündmustega seotud teabele. Demokraatlikus ja pluralistlikus ühiskonnas on aga õigusel teabele eriline tähtsus, mis on eriti ilmne niisuguste sündmuste puhul (vt 22. jaanuari 2013. aasta otsus kohtuasjas C-283/11: Sky Österreich, punktid 51 ja 52).

14

Teiseks tuleb täpsustada, et vastavalt direktiivi 89/552 artikli 3a lõikele 1 on väga suure tähtsusega sündmuste määratlemine üksnes liikmesriikide pädevuses ning neil on selles osas märkimisväärne kaalutlusõigus.

15

Direktiivis 89/552 on niisuguste sündmuste loendi ühtlustamise asemel lähtutud nimelt eeldusest, et liidus esinevad märkimisväärsed sotsiaalsed ja kultuurilised erinevused seoses sellega, kui tähtsaks üldsus sündmust peab. Seetõttu näeb selle direktiivi artikli 3a lõige 1 ette, et iga liikmesriik koostab loendi määratletud sündmustest, „mida ta käsitleb ühiskonnale väga tähtsatena”. Direktiivi 97/36 põhjendus 18 rõhutab samuti seda liikmesriikide kaalutlusõigust, märkides, et on „oluline”, et liikmesriikidel oleks võimalik võtta meetmeid, et kaitsta teabe saamise õigust ja tagada avalikkusele laialdane juurdepääs väga tähtsate sündmuste teleülekannetele.

16

Kõnealuse kaalutlusõiguse tähtsus ilmneb ka asjaolust, et direktiivid 89/552 ja 97/36 ei sea selle õiguse kasutamisele täpseid piire. Õigupoolest on ainsad kriteeriumid, mis need direktiivid määratlevad selleks, et asjaomane liikmesriik võib sündmuse määratleda väga tähtsana, toodud direktiivi 97/36 põhjenduses 21, mille kohaselt peab tegemist olema ainulaadse sündmusega, mis huvitab Euroopa Liidu või teatava liikmesriigi või teatava liikmesriigi tähtsa osa üldsust ja mille on ette valmistanud ürituse korraldaja, kellel on seaduslik õigus müüa selle sündmusega seotud õigusi.

17

Kuna need kriteeriumid on suhteliselt ebatäpsed, peab iga liikmesriik neid täpsustama ning hindama oma ühiskonna sotsiaalsete ja kultuuriliste eripärade alusel asjaomaste sündmuste huvipakkuvust laia üldsuse jaoks.

18

Kolmandaks tuleb märkida, et tulenevalt direktiivi 89/552 artikli 3a lõikest 2 on komisjonil õigus kontrollida sündmusi väga tähtsana määratlevate siseriiklike meetmete seaduslikkust, mis võimaldab komisjonil liidu õigusega vastuolus olevad meetmed tagasi lükata.

19

Selle kontrolli raames peab komisjon eelkõige kindlaks tegema, kas täidetud on järgmised tingimused:

20

Samas on komisjoni kontrollipädevus piiratud ning seda iseäranis eelmises punktis nimetatud teise ja kolmanda tingimuse täidetuse kontrollimisel.

21

Ühest küljest tuleneb liikmesriikide laiast kaalutlusõigusest, mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 14, et komisjoni kontrollipädevus peab olema piiratud ilmsete kaalutlusvigade kindlakstegemisega, mida liikmeriigid võivad olla teinud väga tähtsate sündmuste määratlemisel. Selleks et teha kindlaks niisuguse kaalutlusvea olemasolu, peab komisjon eelkõige kontrollima, kas asjaomane liikmesriik on hoolikalt ja erapooletult kaalunud kõiki konkreetse juhtumiga seonduvaid asjaolusid, mis toetavad nende pinnalt tehtud järeldusi (vt analoogia alusel 21. novembri 1991. aasta otsus kohtuasjas C-269/90: Technische Universität München, EKL 1991, lk I-5469, punkt 14, ja 22. detsembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C-77/09: Gowan Comércio Internacional e Serviços, EKL 2010, lk I-13533, punktid 56 ja 57).

22

Teisest küljest ei saa seoses käesoleva kohtuotsuse punktis 19 mainitud kolmanda tingimusega jätta tähelepanuta asjaolu, et sündmuse õigustatud määratlemine väga tähtsana toob paratamatult kaasa piirangud teenuste osutamise vabadusele, asutamisvabadusele, vabale konkurentsile ja omandiõigusele, mida ka liidu seadusandja ette nägi ning mille puhul ta leidis – nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 12 – et neid õigustab üldisest huvist tulenev eesmärk kaitsta õigust teabele ja vajadus tagada laiale üldsusele juurdepääs nende sündmuste teleülekannetele.

23

Niisiis tuleb asuda seiskohale, et direktiivi 89/552 artiklile 3a kasuliku mõju tagamiseks peab komisjon juhul, kui liikmesriik on sündmuse õiguspäraselt määratlenud väga tähtsana, kontrollima üksnes selle määratlemise niisugust mõju teenuste osutamise vabadusele, asutamisvabadusele, vabale konkurentsile ja omandiõigusele, mis läheb kaugemale mõjust, mis loomuldasa kaasneb selle sündmuse kandmisega nimetatud artikli 3a lõikes 1 ette nähtud loendisse.

24

Esimene väide koosneb sisuliselt kuuest osast. Esimeses osas väidab FIFA, et Üldkohtu arutluskäik selles osas, kas maailmameistrivõistluste finaalturniir on tema arvates reaalne, on vastuoluline.

25

Selle väite teises osas väidetakse, et Üldkohus näib olevat asunud vastuolulistele ja omavahel kokkusobimatutele seisukohtadele, kinnitades ühelt poolt, et maailmameistrivõistlused on üksainus sündmus, ning teiselt poolt, et konkreetsed asjaolud võivad näidata, et see ei ole nii.

26

Selle väite kolmas osa käsitleb vaidlustatud kohtuotsuse punkti 113, mille kohaselt ei pea liikmesriik selleks, et kanda maailmameistrivõistluste kogu finaalturniir väga tähtsate sündmuste loendisse, esitama konkreetseid põhjusi. Asudes niisugusele seisukohale, ei võimalda Üldkohus komisjonil eelkõige põhjalikult kontrollida ja süvendatult analüüsida, kas teatatud meetmed on liidu õigusega kooskõlas.

27

Oma esimese väite neljandas osas väidab FIFA, et vastupidi vaidlustatud kohtuotsusest ilmnevale peab järeldust, et maailmameistrivõistluste finaalturniiri kõik mängud kujutavad endast ühtainsat väga tähtsat sündmust, Üldkohtus põhjendama komisjon. Seega ei pea seda, et see ei ole nii, konkreetsete asjaolude abil tõendama ei FIFA ega ükski teine pool.

28

Esimese väite viiendas osas väidab FIFA, et esitades põhjused, mida ei ole vaidlusaluses otsuses, ületas Üldkohus selle kohtuliku kontrolli piire, mida ta peab teostama.

29

Selle väite kuuenda osa kohaselt tegi Üldkohus vea, kui leidis, et komisjon on maailmameistrivõistluste kogu finaalturniiri kandmist Ühendkuningriigi eriti tähtsate sündmuste loendisse piisavalt põhjendanud.

30

Komisjon, Belgia Kuningriik ja Ühendkuningriik vaidlustavad FIFA apellatsioonkaebuse põhistamiseks esitatud esimese väite põhjendatuse.

31

Arvestades seda, kui tähtis on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 113 tuvastatu Üldkohtu arutluskäigu seisukohast, tuleb kõigepealt analüüsida apellatsioonkaebuse esimese väite kolmandat osa.

32

Sissejuhatuseks tuleb märkida, et Üldkohus juhtis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 70 tähelepanu sellele, et maailmameistrivõistluste puhul on tegemist võistlusega, mida on mõistlikum käsitada pigem üheainsa sündmusena kui erinevate, „tipp-” ja „tavamängudeks” jagunevate sündmuste kogumina. Pealegi, nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 6, mõistis Üldkohus mõistet „maailmameistrivõistlused”, mida on mainitud direktiivi 97/36 põhjenduses 18, üksnes nende võistluste finaalturniiri hõlmavana.

33

Sellele vaatamata ei tulene nimetatud põhjendusest ega ühestki teisest direktiivis 85/552 või direktiivis 97/36 sisalduvast asjaolust, et mõiste „maailmameistrivõistlused” hõlmab üksnes nende võistluste finaalturniiri. Seega peab see mõiste põhimõtteliselt hõlmama ka nende võistluste algusosa ehk kõiki valikmänge. Samas on selge, et üldjuhul ei paku finaalturniirile eelnevad valikmängud liikmesriigi laiale avalikkusele samaväärset huvi kui finaalturniir. Niisugust huvi võivad pakkuda üksnes teatavad konkreetsed mängud ehk eelkõige mängud, mis toimuvad asjaomase liikmesriigi rahvusvõistkonna osalusel või millest võtavad osa valikturniiri samasse alagruppi kuuluvad võistkonnad, kuhu kuulub ka asjaomase liikmesriigi rahvusvõistkond.

34

Pealegi ei ole mõistlikult võimalik vastu vaielda sellele, et tippmängude tähtsus on tavaliselt suurem kui tähtsus, mida omistatakse neile eelnevatele maailmameistrivõistluste finaalturniiri mängudele ehk alagruppides toimuvatele valikmängudele. Seetõttu ei saa a priori väita, et viimast liiki mängudele omistatakse samaväärne tähtsus kui esimesena mainituile, ning et seetõttu kuuluvad kõik alagruppides toimuvad valikmängud samuti nagu „tippmängud” ühtviisi üheainsa väga tähtsa sündmuse koosseisu. Sestap võib iga mängu määratlemine väga tähtsa sündmusena liikmesriigiti erineda.

35

Eelnevatest kaalutlustest tuleneb, et liidu seadusandja ei soovinud öelda, et „maailmameistrivõistlused” direktiivi 97/36 põhjenduse 18 tähenduses on piiratud üksnes finaalturniiriga ning kujutavad endast ühte ja jagamatut sündmust. Vastupidi, maailmameistrivõistlusi tuleb käsitada sündmusena, mis on põhimõtteliselt jagatav erinevateks mängudeks või etappideks, millest kõik ei kvalifitseeru tingimata väga tähtsaks sündmuseks.

36

Tuleb siiski täpsustada, et direktiivi 97/36 põhjenduse 18 ja täpsemalt mõiste „maailmameistrivõistlused” niisugune Üldkohtu poolne väär tõlgendus ei avaldanud käesolevas kohtuasjas mõju.

37

Seoses esiteks valikmängude väljajätmisega „maailmameistrivõistluste” määratlusest piisab, kui tuletada meelde, et riigisekretär ei kandnud neid mänge väga tähtsate sündmuste loendisse ja seetõttu ei puuduta vaidlusalune otsus neid mänge

38

Järgmiseks tuleb tõdeda, et Üldkohus analüüsis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 120–129 FIFA esitatud asjaolude alusel, ning võttes arvesse Ühendkuningriigi üldsuse konkreetset taju, kas kõik maailmameistrivõistluste finaalturniiri mängud pakuvad sealsele üldsusele tõepoolest piisavat huvi, et neid saaks pidada väga tähtsa sündmuse osaks. Kuna aga Üldkohus leidis, et see on nii, siis sai ta põhjendatult järeldada, et kõiki maailmameistrivõistluste finaalturniiri mänge võib Ühendkuningriigis käsitada üheainsa väga tähtsa sündmusena. Neil asjaoludel oli Üldkohtu hinnang kooskõlas käesoleva kohtuotsuse punktist 35 tulenevaga.

39

Viimaseks tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktis 67 väljendatud kaalutlustest, et direktiivi 97/36 põhjenduse 18 väär tõlgendus ei mõjutanud Üldkohtu järeldust, et vaidlusaluse otsuse põhjendused vastavad EÜ artiklis 253 väljendatud nõuetele.

40

Üksiti jõudis Üldkohus käesoleva kohtuotsuse punktis 32 esitatud arutluskäiku järgides vaidlustatud kohtuotsuse punktis 113 esitatud järeldusele, et ükski liikmesriik ei pea teatama komisjonile konkreetseid põhjusi, miks maailmameistrivõistluste finaalturniir on asjaomases liikmesriigis tervikuna määratletud üheainsa väga tähtsa sündmusena.

41

Kui aga pidada silmas, et maailmameistrivõistluste finaalturniiri ei saa õiguspäraselt tervikuna kanda väga tähtsate sündmuste loendisse, arvestamata huvi, mida selle turniiri mängud asjaomases liikmesriigis pakuvad, siis ei ole nimetatud liikmesriik vabastatud kohustusest teha komisjonile teatavaks põhjused, mis võimaldavad järeldada, et konkreetselt selle liikmesriigi ühiskonna kontekstis kujutab maailmameistrivõistluste finaalturniir endast ühtainsat sündmust, mida tuleb tervikuna pidada selle ühiskonna jaoks väga tähtsaks, mitte aga üksikute sündmuste kogumiks, mida saab jagada erineva tasemega huvi pakkuvateks mängudeks.

42

Seetõttu rikkus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 113 õigusnormi, leides, et komisjon ei saanud lugeda maailmameistrivõistluste finaalturniiri mängude loendisse kandmist liidu õigusega vastuolus olevaks põhjusel, et asjaomane liikmesriik ei esitanud talle konkreetseid põhjusi, millest ilmneks, et nende mängude puhul on tegemist selle riigi ühiskonna jaoks väga tähtsa sündmusega.

43

Neil asjaoludel tuleb analüüsida, kas vaidlustatud kohtuotsus tuleb selle vea tõttu tühistada.

44

Sellega seoses tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et õigusnormi rikkumine Üldkohtu poolt ei too kaasa vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist, kui ilmneb, et selle resolutsioon on põhjendatud teiste õiguslike argumentidega (vt selle kohta 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C-367/95 P: komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, EKL 1998, lk I-1719, punkt 47, ja 29. märtsi 2011. aasta otsus kohtuasjas C-352/09 P: ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon, EKL 2011, lk I-2359, punkt 136).

45

Käesolevas kohtuasjas tuleb esiteks märkida, et selleks et komisjon saaks teostada oma kontrollipädevust, võivad põhjendused, mille tõttu liikmesriik määratles sündmuse väga tähtsana, olla lühidad, tingimusel et need on asjakohased. Seetõttu ei saa ka nõuda, et liikmesriik esitaks asjaomastest meetmetest teatades üksikasjalikke ja arvulisi andmeid iga sündmuse või sündmuse osa kohta, millest komisjonile teatatakse.

46

Sellega seoses olgu täpsustatud, et kui komisjonil on tema käsutuses olevate andmete põhjal kahtlusi teatava sündmuse väga tähtsana määratlemise suhtes, siis peab ta pärima selgitusi sündmuse sellisena määratlenud liikmesriigilt (vt analoogia alusel 29. märtsi 2012. aasta otsus kohtuasjas C-505/09 P: komisjon vs. Eesti, punkt 67).

47

Käesolevas asjas tuleneb eelkõige teatisest Ühendkuningriigi võetud meetmete kohta, millest komisjonile teatati 5. mail 2000 ja mis on lisatud vaidlusalusele otsusele, et see liikmesriik on maailmameistrivõistluste finaalturniiri tervikuna määratlenud väga tähtsa sündmusena põhjendusega, et kõik need mängud, sealhulgas „tavamängud”, leiavad üleriigilisel tasandil laia vastukaja ning pakuvad huvi mitte üksnes neile, kes jalgpalli tavaliselt jälgivad, et televaatajaskond on kahtlemata suur ning et kõiki neid mänge on tavapäraselt edastatud tasuta kanalites otseülekandena.

48

Niisugune teave, mille Ühendkuningriik edastas komisjonile kooskõlas direktiivi 89/552 artikli 3a lõike 2 nõuetega, võimaldas komisjonil teostada oma kontrolli ja küsida sellelt liikmesriigilt täiendavaid selgitusi, juhul kui ta pidas seda vajalikuks või asjakohaseks, või paluda esitada muud teavet kui see, mis oli toodud selle liikmesriigi teates.

49

Teiseks ei ilmne millestki, et komisjon ei teostanud sellist piiratud kontrolli ega kontrollinud käesoleva kohtuotsuse punktis 47 nimetatud põhjendusi silmas pidades, kas riigisekretär ei olnud teinud ilmset kaalutlusviga, määratledes kõik maailmameistrivõistluste finaalturniiri koosseisu kuuluvad mängud väga tähtsa sündmusena.

50

Sellega seoses ilmneb vaidlusaluse otsuse põhjendusest 6 esiteks, et komisjon tõepoolest kontrollis, kas kõik maailmameistrivõistluste finaalturniiri mängud, sealhulgas „tavamängud” leiavad Ühendkuningriigis suurt vastukaja ehk kas selle turniiri mängud on väga populaarsed laia üldsuse, mitte ainult jalgpallimängude teleülekannete tavapäraste vaatajate hulgas. Samuti ilmneb selle otsuse põhjendusest 18, et komisjon võttis arvesse asjaolu, et seda turniiri tervikuna, sealhulgas „tavamänge” on alati edastatud tasuta telekanalites ja sellel on olnud palju televaatajaid.

51

Järgmiseks, toimikust ilmneb, et Üldkohtus lisasid pooled oma kirjalikele seisukohtadele palju arvandmetega dokumente, millest komisjon oli lähtunud Ühendkuningriigi teatatud meetmete seaduslikkuse kontrollimisel ning mille hulgas oli ka Ühendkuningriigilt pärinevaid dokumente. Nendes dokumentides olid muu hulgas toodud 1994. ja 1998. aasta maailmameistrivõistluste finaalturniiride vaatajaarvud, näidates ära keskmise vaatajate arvu ja tuues näitena välja paljude „tippmängude” ja „tavamängude” vaatajaarvud. Lisaks oli nendes dokumentides mainitud uuringut, millest ilmnes, et 76% Ühendkuningriigi elanikest leiab, et kogu maailmameistrivõistluste finaalturniir tuleks üle kanda tasuta telekanalis.

52

FIFA aga ei olegi vaidlustanud, et see teade võeti vaidlusaluse otsuse tegemisel aluseks.

53

Viimaseks, FIFA-l ei ole võimalik tulemuslikult väita, et komisjoni teostatud kontrolli väidetav puudulikkus tuleneb asjaolust, et nimetatud arvandmeid sisaldavad dokumendid puudutavad 2000. aastast varasemat ajavahemikku ning et komisjon ei võtnud arvesse ajavahemikku 2000–2007 puudutavaid andmeid, samas kui ta oleks pidanud vaidlusaluses otsuses lähtuma selle vastuvõtmise kuupäeval ehk 16. oktoobril 2007 kättesaadaval olnud andmetest.

54

Selles osas tuleb märkida, et esimeses kohtuastmes seda etteheidet ei esitatud. Üldkohtus mainis FIFA seda aspekti vaidlusaluse otsuse põhjendusi käsitleva väite raames, rõhutades, et selles otsuses ei ole näidatud, missugust laadi olid ja mis kuupäevast pärinesid andmed Ühendkuningriigi meediamaastiku kohta, mida komisjon oli arvesse võtnud. FIFA ei kritiseerinud niisiis komisjoni kontrolli väidetavat puudulikkust, kusjuures see etteheide on seotud vaidluse sisuga. Väljakujunenud kohtupraktikast aga tuleneb, et kui ühel poolel lubataks Euroopa Kohtus esitada esimest korda väide, mida ta ei ole esitanud Üldkohtus, tähendaks see, et tal on õigus laiendada Euroopa Kohtus kohtuvaidluse ulatust Üldkohtus arutatud asjaga võrreldes. Apellatsioonimenetluses on Euroopa Kohus üldreeglina pädev kontrollima ainult Üldkohtu hinnangut talle esitatud väidetele (vt 19. juuli 2012. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-628/10 P ja C-14/11 P: Alliance One International ja Standard Commercial Tobacco vs. komisjon ja komisjon vs. Alliance One International jt, punkt 111 ja seal viidatud kohtupraktika). Eespool toodud etteheide tuleb seega vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

55

Kolmandaks tuleb märkida, et FIFA-l oli Üldkohtus lubatud tõendada, et komisjon oleks pidanud tegema järelduse, et riigisekretär on teinud ilmse kaalutlusvea, määratledes kõik maailmameistrivõistluste finaalturniiri koosseisu kuuluvad mängud väga tähtsa sündmusena.

56

FIFA aga esitas selleks Üldkohtule andmed, mis olid seotud eelkõige 1994.‐2006. aasta maailmameistrivõistluste finaalturniiride vaadatavusega, väites, et need asjaolud tõendavad, et „tavamängud” ei leia Ühendkuningriigis erilist vastukaja nende televaatajate hulgas, kes jalgpallivaldkonda järjepidevalt ei jälgi.

57

Üldkohus analüüsis neid andmeid vaidlustatud kohtuotsuse punktides 122‐129, kuid ei kinnitanud FIFA väljapakutud hinnangut..

58

Ta leidis vaidlusaluse otsuse punktides 130 ja 134, et FIFA ei ole tõendanud, et vaidlusaluse otsuse põhjendustes 6 ja 18 esitatud järeldused ‐ mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 50 ‐ sisaldavad vigu või et komisjon oleks seetõttu pidanud järeldama, et riigisekretär on teinud ilmse kaalutlusvea, määratledes kõik maailmameistrivõistluste finaalturniiri koosseisu kuuluvad mängud väga tähtsa sündmusena.

59

Eelnevast tuleneb, et õigusnormi rikkumine Üldkohtu poolt ei muuda vaidlustatud kohtuotsust siiski õigusvastaseks, kuna selle resolutsioon on põhjendatud teiste õiguslike argumentidega. Järelikult tuleb esimese väite kolmas osa tulemusetuse tõttu tagasi lükata.

60

Esimese väite esimese ja teise osa puhul tuleb meenutada, et küsimus, kas Üldkohtu otsuse põhjendused on vastuolulised, on kahtlemata õiguslik küsimus, mille saab tõstatada apellatsioonkaebuse raames, sest kohtuotsuse põhjendustest peab ilmnema selgelt ja üheselt mõistetavalt Üldkohtu arutluskäik (vt selle kohta 29. novembri 2011. aasta määrus kohtuasjas C-235/11 P: Evropaïki Dynamiki vs. komisjon, punktid 29 ja 30, ning 19. detsembri 2012. aasta otsus kohtuasjas C-314/11 P: komisjon vs. Planet, punktid 63 ja 64).

61

See põhjenduste sidususe kohustus ei ole siiski eesmärk omaette, vaid see peab võimaldama asjaomastel isikutel tehtud otsuse põhjendusi mõista (vt selle kohta eespool viidatud kohtumäärus Evropaïki Dynamiki vs. komisjon, punkt 30, ja eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Planet, punkt 64).

62

Käesoleval juhul tuleb märkida, et esimeses ja teises osas kritiseeritavad põhjendused peaksid vaidlustatud kohtuotsuses toetama selle kohtuotsuse punktides 70 ja 113 tuvastatut. Euroopa Kohus järeldas aga käesoleva kohtuotsuse punktides 32‐42, et tuvastatu on ekslik, ning asendas seejärel need põhjendused põhjendustega, mis õigustavad tehtud otsust.

63

Et need põhjendused täiendavad seega tõdemusi, mida Euroopa Kohus pidas ekslikuks, ja et Euroopa Kohus asendas need, ei kujuta need enam endast tehtud otsuse alust, nii et nende väidetavat vastuolulisust ei ole enam vaja analüüsida.

64

Esimese väite neljandale osale vastamiseks tuleb meenutada, et vaidlusaluses otsuses ja sellele lisatud siseriiklikes meetmetes on ära näidatud põhjused, miks määratleti maailmameistrivõistluste finaalturniiri kõik mängud väga tähtsa sündmusena. Võttes seega arvesse liidu institutsioonide aktide õiguspärasuse eeldamise põhimõtet (20. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-177/06: komisjon vs. Hispaania, EKL 2007, lk I-7689, punkt 36) ning komisjoni ja Üldkohtu kontrolli piiratust, oleks FIFA pidanud need põhjused Üldkohtus vaidlustama ja tõendama, et komisjon oleks pidanud järeldama, et Ühendkuningriigi ametiasutused tegid ilmse kaalutlusvea, kui lisasid kõik need mängud väga tähtsate sündmuste loendisse. FIFA püüdis neid põhjusi muide edutult vaidlustada (vt käesoleva kohtuotsuse punktid 55‐58).

65

Järelikult ei saa selle väite neljanda osaga nõustuda.

66

Sama väite viienda osa kohta tuleb märkida, et FIFA ei esitanud täpseid põhjusi, miks ta arvab, et Üldkohus ületas selle kohtuliku kontrolli piire, mida ta peab teostama. Lisaks ei näidanud ta ära vaidlustatud kohtuotsuse täpseid punkte, mis sisaldavad kritiseeritavaid põhjendusi. Vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale tuleb see väiteosa vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata (vt 2. aprilli 2009. aasta otsus kohtuasjas C-202/07 P: France Télécom vs. komisjon, EKL 2009, lk I-2369, punkt 55, ja 2. veebruari 2012. aasta määrus kohtuasjas C-404/11 P: Elf Aquitaine vs. komisjon, punkt 15).

67

Mis puudutab esimese väite kuuendat osa, siis tänase kohtuotsuse kohtuasjas C-201/11 P: UEFA vs. komisjon (avaldatud käesolevas kohtulahendite kogumikus) punktides 107‐111 toodud üldistest kaalutlustest ilmneb, et vaidlusaluse otsuse põhjendused vastavad EÜ artiklis 253 sätestatud tingimustele. Võttes arvesse neid kaalutlusi, piisab sellest, et nimetatud otsuse põhjendustes 6 ja 18 on toodud lühidalt põhjused, miks komisjon leidis, et maailmameistrivõistluste finaalturniiri kõik mängud võib kanda põhjendatult Ühendkuningriigi ühiskonnale väga tähtsate sündmuste loendisse, sest need põhjused võimaldavad FIFA-l mõista võetud meetme põhjendusi ja Üldkohtul teostada selle hinnangu põhjendatuse kontrolli.

68

Eelneva põhjal tuleb esimene väide osaliselt vastuvõetamatuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

69

Apellatsioonkaebuse teine väide koosneb sisuliselt kahest osast. Esimeses osas väidab FIFA, et Üldkohus rikkus õigusnormi, nõustudes komisjoni järeldusega, et maailmameistrivõistluste „tavamängude” kandmine Ühendkuningriigi loendisse toimus selge ja läbipaistva menetluse alusel. Täpsemalt väidab FIFA, et erinevalt sellest, mida otsustas Üldkohus, toob asjaolu, et teatavad ametiasutused või nõuandvad organid tegid oma ülesannete täitmise raames Ühendkuningriigi kultuuri, meedia ja spordi riigisekretärile ettepaneku kanda loendisse üksnes „tippmängud”, komisjoni jaoks kaasa kohustuse selgitada, miks riigisekretär ei teinud viga, asudes teistsugusele seisukohale.

70

Selle väite teise osa kohaselt ei oleks Üldkohus saanud asuda seisukohale, et komisjon leidis õigustatult, et loendisse kandmine toimus selge ja läbipaistva menetluse alusel, samas kui Ühendkuningriik põhjendas komisjonile 5. mail 2000 saadetud teates „tavamängude” kandmist väga tähtsate sündmuste loendisse 25. juunil 1998 viitega vaatajaarvudele, mille hulgas olid alles 12. juulil 1998 kättesaadavaks saanud arvud. FIFA väitel oli komisjonil muidugi õigus võtta arvesse kõnealuse loendi koostamisest hilisemaid asjaolusid. Sellele vaatamata ei oleks ta tohtinud leida, et Ühendkuningriik sai niisugustele asjaoludele tugineda enne 25. juunit 1998 tehtud valiku õigustamiseks.

71

Komisjon, Belgia Kuningriik ja Ühendkuningriik vaidlustavad teise väite põhjendatuse.

72

Seoses teise väite teise osa põhjendatusega tuleb märkida, et direktiivi 89/552 artikli 3a lõike 1 kolmandas lauses sätestatud selguse ja läbipaistvuse kohustus kajastab Euroopa Kohtu praktikat, mille eesmärk on vältida, et liikmesriigi pädevate ametiasutuste tegevus jätab mõned põhivabadust käsitlevad liidu õiguse sätted ilma nende kasulikust mõjust. Seda kohtupraktikat silmas pidades peab sündmuse määratlemine väga tähtsa sündmusena toimuma objektiivsete ja eelnevalt teadaolevate kriteeriumide põhjal, nii et ametiasutuste kaalutlusõiguse teostamine oleks piiritletud ja seda ei saaks meelevaldselt kasutada (vt analoogia alusel 13. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-250/06: United Pan-Europe Communications Belgium jt, EKL 2007, lk I-11135, punktid 45 ja 46).

73

Samadel põhjustel peab siseriiklikus menetluses olema juba eelnevalt kindlaks määratud siseriiklik ametiasutus, kelle ülesandeks on määratleda ja kehtestada tingimused, mille kohaselt huvitatud isikud või teatud juhtudel ka nõuandvad organid võivad neile esitada märkusi enne otsuse vastuvõtmist. Niisuguse otsuse mõju sündmuse ülekandeõigustele arvestades on eelkõige oluline, et asjaomastel ringhäälinguorganisatsioonidel ja õiguste omajatel oleks võimalus esitada asjaomasele ametiasutusele oma märkused.

74

Lisaks sellele nõuab selguse ja läbipaistvuse nõue, et nimetatud huvitatud isikud ja nõuandvad organid saaksid esitada oma märkused ka üksnes nende põhiliste asjaolude kohta, mille alusel nimetatud ametiasustus oma otsuse langetab. Seetõttu ei ole välistatud ka see, kui liikmesriik esitab komisjonile hiljem täiendavaid asjaolusid, mis kinnitavad tehtud otsust ja võivad puudutada ka väga tähtsate sündmuste loendi vastuvõtmise kuupäevast hilisemat aega.

75

Selline oligi käesoleval juhul toimunud menetlus.

76

Neid asjaolusid arvestades tuleb teise väite neljas osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

77

Seoses kõnealuse väite esimese osaga ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktist 14, et siseriiklikul ametiasutusel, kelle pädevuses on sündmuse määratlemine väga tähtsana, on lai kaalutlusruum. Sellest järeldub, et ta ei pea järgima teda enne selle otsuse vastuvõtmist nõustanud nõuandvate organite arvamust. Loomulikult ei ole ta kohustatud järgima ka siseriiklike ametiasutuste teatavate ametnike arvamust.

78

Põhjenduste osas, miks nimetatud ametiasutus niisugust arvamust ei arvestanud, on tõsi, et sarnaselt liidu õigusaktide vastuvõtjatelt nõutavaga (vt 10. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas C-413/06 P: Bertelsmann ja Sony Corporation of America vs. Impala, EKL 2008, lk I-4951, punkt 166) peab see ametiasutus märkima põhjused, mille tõttu on sündmus määratletud väga tähtsana, et ühest küljest oleks huvitatud isikutel võimalik mõista võetud meetme põhjusi, et oma õigusi kaitsta ja teisest küljest komisjonil ja kohtul teostada kontrolli.

79

Sellegipoolest ei ole selle eesmärgi saavutamiseks erinevalt UEFA väidetest vajalik, et nimetatud ametiasutus esitaks konkreetsed põhjused, miks ta ei järginud teatavate nõuandvate organite või ametnike arvamusi, samas kui ta ei olegi kohustatud neid arvamusi järgima. Siinkohal ei ole tähtsust asjaolul, et tegemist on paljude sama lähenemist pooldavate nõuandvate organite või ametnike arvamustega.

80

Neil asjaoludel tuleb esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

81

Kolmandal väitel on sisuliselt neli osa. Esimeses osas väidab FIFA, et Üldkohus rikkus õigusnormi põhjusel, et ta ei märkinud, kas vaidlusaluse otsuse seaduslikkust oleks tulnud hinnata lähtuvalt asjaoludest ja tingimustest, mis esinesid seisuga 16. oktoober 2007, mil võeti vastu vaidlusalune otsus, või seisuga 28. juuli 2000, mis komisjon võttis vastu esimese sellekohase otsuse, mis tühistati eespool viidatud kohtuotsusega Infront WM vs. komisjon ja mis seitse aastat hiljem asendati vaidlusaluse otsusega.

82

Lisaks oleks Üldkohus pidanud leidma, et vaidlusaluse otsuse põhjenduses 3 mainitud sõnad „Ühendkuningriigi meediamaastiku kohta kättesaadavaid andmed” ei rahulda kohase ja piisava põhjendamise nõuet, kuna need ei võimalda teada saada ei nende andmete laadi ega kuupäeva, mida komisjon väidab vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisel arvesse võtnud olevat.

83

Selle väite teise osa kohaselt tugines Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 70 ja 117 põhjendustele, mida ei olnud üldse vaidlusaluses otsuses, leides, et maailmameistrivõistluste finaalturniiri kõiki mänge võib pidada üheksainsaks sündmuseks ning et komisjon ei pidanud esitama muid põhjendusi, et õigustada oma otsust kiita heaks selle turniiri kandmine Ühendkuningriigi väga tähtsate sündmuste loendisse.

84

Sama väite kolmandas osas heidab FIFA Üldkohtule ette, et viimane rikkus õigusnormi, kui keeldus omistamast mingitki tähtsust nende teiste liikmesriikide praktikale, kes ei ole lisanud „tavamänge” väga tähtsate sündmuste loendisse.

85

Kolmanda väite neljas osa käsitleb nende kriteeriumide tõlgendamist ja kohaldamist, mille põhjal tuvastati, et maailmameistrivõistluste finaalturniiri kõik mängud on väga tähtsad. FIFA leiab esiteks, et Üldkohus kiitis ekslikult heaks komisjoni arvamuse, et Ühendkuningriigis vastavad kõik need mängud „suure vastukaja” kriteeriumile, ning asus – samuti ekslikult – seisukohale, et komisjon põhjendas seda arvamust piisavalt ja õigesti. Üldkohus samastas sündmuse „suure vastukaja” kriteeriumi selle populaarsuse kriteeriumiga. Sündmuse „populaarsus” ei ole aga asjakohane kriteerium ja sellest ei piisa, et asuda seisukohale, et sündmus kujutab endast „ainulaadset sündmust” direktiivi 97/36 põhjenduse 21 tähenduses. Lisaks kohaldas Üldkohus valesti EÜ artiklit 253, kui leidis, et komisjon põhjendas oma „suure vastukaja” kriteeriumi piisavalt ja õigesti.

86

Teiseks tegi Üldkohus vigu, kui kiitis heaks komisjoni järeldused, et maailmameistrivõistluste finaalturniiri kõik mängud vastavad vaidlusaluse otsuse põhjenduses 18 nimetatud kriteeriumi nõuetele, mis puudutab kõikide nende mängude traditsioonilist ülekandmist minevikus ja suurt arvu televaatajaid, keda „tavamängud” on teleri ette meelitanud. FIFA sõnul on Üldkohtu arvamused põhjendamatud ja vastuolus faktiliste asjaoludega. Üldkohus eksis ka, kui leidis, et komisjon põhjendas oma järeldust, et neid nõudeid järgiti, piisavalt ja õigesti.

87

Selles osas esitas Üldkohus eelkõige nende mängude mitterepresentatiivse valimi vaadatavuse määrad ning jättis vaatluse alt välja mängud, mille vaadatavus oli väiksem. Lisaks oleks ta pidanud leidma, et keskmine vaadatavus ei kujuta „tavamängude” puhul Ühendkuningriigis endast „väga suurt vaatajaskonda”. Samuti tegi ta vigu teatavate „tavamängude” väikese vaadatavuse selgitamisel.

88

Komisjoni sõnul on apellatsioonkaebuse kolmas väide osaliselt vastuvõetamatu ja osaliselt tulemusetu. Pealegi on see väide tervikuna põhjendamatu, kusjuures seda arvamust jagavad Belgia Kuningriik ja Ühendkuningriik.

89

Seoses kolmanda väite esimese osaga ilmneb Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikast, et Üldkohus ei pea esitama ammendavat ning üksikasjalikku ülevaadet menetlusosaliste kõikidest arutluskäikudest. Seetõttu võib Üldkohtu põhjendus olla tuletatav, tingimusel et see võimaldab huvitatud isikutel saada teada põhjused, miks Üldkohus nende argumentidega ei nõustunud, ning annab Euroopa Kohtule piisavalt pidepunkte oma kontrolli teostamiseks. Täpsemalt ei pea Üldkohus vastama poole esitatud argumentidele, mis ei ole piisavalt selged ja täpsed, juhul kui neid ei ole käsitletud teiste arutluskäikude raames ning kui nende toetuseks ei ole esitatud eraldi argumente (vt selle kohta 9. septembri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-120/06 P ja C-121/06 P: FIAMM jt vs. nõukogu ja komisjon, EKL 2008, lk I-6513, punktid 91 ja 96, ning 5. juuli 2011. aasta otsus kohtuasjas C-263/09 P: Edwin vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2011, lk I-5853, punkt 64).

90

Käesoleval juhul ei esitanud FIFA Üldkohtus piisavalt selgelt ja täpselt iseseisvat väidet, mis tuleneks sellest, et vaidlusalune otsus on õigusvastane kas põhjusel, et komisjon võttis selle vastu asjaolude alusel, mis esinesid aastal 2000, samas kui ta oleks pidanud lähtuma aastal 2007 esinenud asjaoludest, või põhjusel, et komisjon võttis selle vastu asjaolude alusel, mis esinesid aastal 2007, samas kui ta oleks pidanud lähtuma aastal 2000 esinenud asjaoludest. Nagu tõdetud käesoleva kohtuotsuse punktis 54, mainis FIFA seda aspekti vaidlusaluse otsuse põhjendusi käsitleva väite raames, rõhutades, et selles otsuses ei ole näidatud, missugust laadi olid ja mis kuupäevast pärinesid andmed Ühendkuningriigi meediamaastiku kohta, mida komisjon oli arvesse võtnud.

91

Neil asjaoludel ei olnud Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses tingimata kohustatud täpsustama, kas vaidlusaluse otsuse seaduslikkust tuleks kontrollida aastal 2000 või aastal 2007 esinenud asjaolude pinnalt.

92

Mis puudutab arvessevõetud andmete liigi ja kuupäeva äranäitamist vaidlusaluses otsuses, siis käesoleva kohtuotsuse punktis 67 toodud kaalutlustest ilmneb, et komisjon ei olnud kohustatud nende andmete liiki ja kuupäevi selles otsuses täpsustama.

93

Niisuguses olukorras ei ole enam vaja analüüsida, nagu on leitud käesoleva kohtuotsuse punktides 60‐63, kas Üldkohus vastas piisava põhjalikkusega FIFA argumendile, mis käsitleb nende andmete liigi ja kuupäeva äranäitamist.

94

Seega ei saa kolmanda väite esimese osaga nõustuda

95

Selle väite teise osa kohta tuleb meenutada, et ELTL artiklis 263 ette nähtud seaduslikkuse kontrolli raames ei või Üldkohus asendada vaidlustatud õigusakti andja põhjendusi enda omadega ega täita enda põhjendusega lünka selle akti põhjendustes nii, et tema hinnang ei seondu ühegi vaidlustatud aktis sisalduva hinnanguga (vt selle kohta 24. jaanuari 2013. aasta otsus kohtuasjas C-73/11 P: Frucona Košice vs. komisjon, punktid 87–90 ja seal viidatud kohtupraktika).

96

Käesoleval juhul ei täida vaidlustatud kohtuotsuse punktis 70 esitatud kaalutlused siiski lünka vaidlusaluse otsuse põhjendustes, vaid nendega püütakse määrata kindlaks nende põhjenduste nõutav tase, võttes arvesse kohaldatavates liidu õigusnormides selles osas sätestatud nõudeid. Selle kohtuotsuse punktis 117 toodud kaalutlused aga seonduvad vaidlusaluse otsuse põhjenduses 6 sisalduva hinnanguga ning üksnes kinnitavad selles põhjenduses tehtud järeldusi. Niisiis ei asendanud Üldkohus vaidlustatud akti andja põhjendusi oma põhjendustega, vaid kontrollis lihtsalt selle akti õiguspärasust, nagu temal lasuv ülesanne ette näeb.

97

Järelikult tuleb kolmanda väite teine osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

98

Sama väite kolmanda osa kohta tuleb märkida, et Üldkohtus ei esitanud FIFA väidet, et hinnates, kas „tavamängud” on Ühendkuningriigi ühiskonnale väga tähtsad, tuleb arvesse võtta teiste liikmesriikide praktikat.

99

Vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 54 viidatud kohtupraktikale tuleb see kolmanda väite osa seega vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

100

Selle väite neljandas osas esitas FIFA kõigepealt mitu argumenti, millega ta püüab näidata, et „tavamängude” omadused ei vasta vaidlusaluse otsuse põhjendustes 6 ja 18 nimetatud kriteeriumidele, mille riigisekretär on kehtestanud ja millele mängud peavad vastama, et need võiks määratleda väga tähtsate sündmustena.

101

Nende argumentidega püüab FIFA aga tegelikult saavutada seda, et Euroopa Kohus asendaks Üldkohtu hinnangu faktilistele asjaoludele enda omaga, ilma et ta tõendaks, et Üldkohtule esitatud faktilisi asjaolusid ja tõendeid oleks moonutatud. Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale tuleb need argumendid vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata (vt 18. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas C-397/03 P: Archer Daniels Midland ja Archer Daniels Midland Ingredients vs. komisjon, EKL 2006, lk I-4429, punkt 85, ja eespool viidatud kohtuotsus ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon, punkt 180).

102

Mis puudutab seejärel argumenti, et sündmuse „suure vastukaja” kriteerium samastati selle populaarsuse kriteeriumiga, siis tuleb märkida, et FIFA ei esitanud seda väidet Üldkohtus. Vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 54 viidatud kohtupraktikale tuleb see argument vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

103

Mis lõpuks puudutab etteheiteid, et vaidlusaluse otsuse formaalsed põhjendused on ebapiisavad, siis need langevad tegelikult kokku esimese väite kuuenda osaga ning seega tuleb need tagasi lükata põhjendustega, mis on toodud käesoleva kohtuotsuse punktis 67.

104

Kõige eelneva põhjal tuleb apellatsioonkaebuse kolmas väide osalt vastuvõetamatuse ja osalt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

105

Neljas väide koosneb sisuliselt kaheksast osast. Esimeses osas väidab FIFA, et Üldkohus tegi vaidlustatud kohtuotsuse punktides 161 ja 162 vea, kui leidis enda esitatud põhjenduste alusel, et vaidlusaluse otsusega tõendati teatatud meetmetest tingitud teenuste osutamise vabaduse ja asutamisvabaduse piirangute proportsionaalsust. FIFA arvates on niisuguste piirangute analüüsimine aga komisjoni, mitte Üldkohtu ülesanne. Seega ei saanud viimane otsustada, et võttes arvesse maailmameistrivõistluste finaalturniiri „terviklikkust”, on komisjon – kes ei tuginenud selle turniiri terviklikkusele – vabastatud kohustusest tõendada, et piirangud, mille vaidlusalune otsus kaasa toob, on sobivad ja proportsionaalsed.

106

Selle väite teise osa kohaselt tegi Üldkohus vea, kui leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 51, 52 ja 158, et eesmärk tagada avalikkusele laialdane juurdepääs ühiskonnas väga tähtsate sündmuste teleülekannetele ja teabe saamise õigus õigustavad piiranguid, mille vaidlusalune otsus kaasa toob. Avalikkuse laialdane juurdepääs ei tähenda avalikkuse piiramatut juurdepääsu. Ka teabe saamise õigus ei eelda õigust vaadata tasuta telekanalitest maailmameistrivõistluste finaalturniiri kõiki mänge ega õigusta seda, et mõnda mängu on keelatud ainuõiguste alusel üle kanda muul ringhäälinguettevõtjal kui need, kes käitavad tasuta telekanaleid.

107

Selle väite kolmandas osas avaldab FIFA arvamust, et Üldkohus oleks pidanud leidma, et komisjonil on kohustus analüüsida, kas vähem piiravad meetmeid kui need, mis vaidlusaluse otsusega heaks kiideti, võimaldavad tagada direktiivi 89/552 artikli 3a eesmärgi saavutamise.

108

Neljanda väite neljandas osas väidab FIFA, et komisjon ei võinud läbi viia teatatud meetmete liidu õigusele vastavuse piiratud kontrolli. Üldkohus oleks pidanud leidma, et komisjon oli kohustatud läbi viima põhjaliku kontrolli ja süvendatud analüüsi.

109

Selle väite viienda osa kohaselt leidis Üldkohus ekslikult, et komisjon põhjendas oma järeldust, et teenuste osutamise vabaduse piirangud on proportsionaalsed, piisavalt.

110

Selle väite kuuendas osas väidab FIFA, et Üldkohus oleks pidanud asuma seisukohale, et komisjonil oli kohustus analüüsida, kas direktiivi 89/552 artikli 3a eesmärgi saavutamist on võimalik tagada meetmetega, mis piiravad omandiõigust vähem, kui vaidlusaluse otsusega heaks kiidetud meetmed. Kui mängu tuleb kaks põhiõigust, on ühe õiguse kasutamise piirangute puhul vaja neid asjaomaseid õigusi kaaluda, mida komisjon oma otsuses ei teinud ja mida ka Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses vaatluse alla ei võtnud.

111

Selle väite seitsmendas osas väidab FIFA, et Üldkohus leidis, et teenuste osutamise vabaduse, asutamisvabaduse ja omandiõiguse piirangud on õigustatud, ebapiisavate põhjenduste põhjal.

112

Sama väite kaheksandas osas heidab FIFA Üldkohtule ette õigusnormi rikkumisi liidu konkurentsiõiguse sätete analüüsimisel.

113

Esiteks tegi Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 173 vea, kui ta leidis, et kuna mõju, mida avaldavad meetmed, millest Ühendkuningriik teatas, on vältimatu tagajärg, mis kaasneb teenuste osutamise vabaduse piiramisega, mida Üldkohus pidas põhjendatuks, siis ei pidanudki komisjon tegema põhjalikumat analüüsi kui see, mis käsitles neid tagajärgi, ja järelikult ei teinud komisjon viga, leides, et kõnealused meetmed on kooskõlas liidu konkurentsiõigusega ja seda isegi juhul, kui asjaomast turuosa ei määratud kindlaks. FIFA hinnangul rikkus Üldkohus konkurentsiõigust, kuna teenuste osutamise vabaduse kasutamise piirangute hindamine ja konkurentsiõiguse eeskirjade rikkumise hindamine on kaks erinevat toimingut.

114

Teiseks heidab FIFA Üldkohtule ette, et viimane tuvastas, et meetmed, millest Ühendkuningriik teatas, ei andnud BBC-le ja ITV-le eriõigusi ELTL artikli 86 lõike 1 tähenduses. See tuvastamine toimus puhtalt formaalsete ja teoreetiliste kaalutluste alusel. Üldkohus oleks pidanud võtma arvesse faktilisi asjaolusid ja majanduslikku tegelikkust ning järeldama, et kuna vaidlusaluse otsusega heakskiidetud meetmed tähendavad, et tegelikkuses on BBC ja ITV oma konkurentidega võrreldes eelisolukorras, siis anti neile kahtlemata eriõigused.

115

Komisjoni, Belgia Kuningriigi ja Ühendkuningriigi arvates on neljas väide põhjendamatu.

116

Neljanda väite esimene osa põhineb vaidlustatud kohtuotsuse punktide 161 ja 162 vääral tõlgendusel. Üldkohus ei leidnud nimelt, et vaidlusaluses otsuses tõendati, et Ühendkuningriigi meetmetest tingitud teenuse osutamise vabaduse ja asutamisvabaduse piirangud on proportsionaalsed. Üldkohus lükkas FIFA väite tagasi kui vääral eeldusel põhineva väite, kuna see tulenes arusaamast, et selleks, et väga tähtsate sündmuste loend oleks proportsionaalne, oleksid sellesse pidanud olema kantud ainult „tippmängud”, sest üksnes need on Ühendkuningriigi ühiskonna jaoks väga tähtsad. Üldkohtu selline otsus oli aga põhjendatud, kuna ta oli vaidlustatud kohtuotsuse punktides 116 ja 134 järeldanud, et maailmameistrivõistluste finaalturniiri kõiki mänge võib pidada Ühendkuningriigi ühiskonna jaoks väga tähtsaks sündmuseks.

117

Seega tuleb selle väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

118

Mis puudutab selle väite teist osa, siis tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 51, 52 ja 158 ei leidnud Üldkohus, et eesmärk tagada avalikkuse laialdane juurdepääs väga tähtsate sündmuste teleülekannetele ja teabe saamise õigus õigustavad konkreetseid piiranguid, mille vaidlusalune otsus kaasa toob. Ta võttis selles küsimuses seisukoha üldises kontekstis, leides, et kuna need piirangud puudutavad väga tähtsaid sündmusi, võivad direktiivi 89/552 artikli 3a lõikes 1 vaadeldavad meetmed olla õigustatud nimetatud eesmärgi ja teabe saamise õiguse seisukohast, tingimusel et need võivad tagada nimetatud eesmärgi saavutamise ja õiguse kasutamise ega ületa selleks vajalikku. Võttes arvesse käesoleva kohtuotsuse punktides 12 ja 13 mainitud põhimõtteid, ei saa seda hinnangut kritiseerida.

119

Lisaks ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktidest 12, 22 ja 23, et vastupidi FIFA väitele ei pidanud Üldkohus neid eesmärke teenuste osutamise vabadusest ja asutamisvabadusest tulenevate nõuetega kokku sobitama.

120

Selles olukorras ei saa neljanda väite teise osaga nõustuda.

121

Mis puudutab sama väite kolmandat osa, siis vaidlusaluse otsuse põhjendusest 19 ilmneb, et komisjon analüüsis, kas meetmed, millest Ühendkuningriik teatas, on proportsionaalsed. Niisugune proportsionaalsuse analüüs eeldab aga tingimata, et kontrollitakse, kas üldisest huvist lähtuvaid eesmärke on võimalik saavutada meetmetega, mis piiravad nimetatud liikumisvabadusi vähem. Selles olukorras ei saa FIFA väita, et komisjon ei kontrollinud üldse, kas on võimalik kasutada niisuguseid meetmeid. Selles osas ei ole tähtsust asjaolul, et viidatud põhjenduses mainitakse üksnes teenuste osutamise vabadust, sest proportsionaalsuse kontrollimise toiming ei ole sisuliselt erinev, kui kontrollitakse asutamisvabaduse piiranguid, mille teatatud meetmed kaasa toovad, ning need piirangud kahjustavad seda vabadust ainult erandjuhul.

122

Seetõttu tuleb selle väite kolmas osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

123

Seoses sama väite neljanda osaga ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktidest 20 ja 23, et kui komisjon kiidab heaks siseriiklikke meetmeid, millega määratakse kindlaks väga tähtsad sündmused, peab ta läbi viima piiratud kontrolli. Sellest järeldub, et FIFA eksib, kui arvab, et Üldkohus oleks pidanud asuma seisukohale, et komisjon oli kohustatud läbi viima teatatud meetmete liidu õigusele vastavuse „põhjaliku” kontrollimise ja „süvendatud analüüsi”.

124

Järelikult ei saa neljanda väite neljandat osa põhjendatuks lugeda.

125

Selle väite viienda osa puhul tuleb tõdeda, et võttes arvesse eespool viidatud kohtuotsuse UEFA vs. komisjon punktides 107‐111 toodud üldisi kaalutlusi, on vaidlusaluse otsuse põhjendused piisavad, nii et see väiteosa tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

126

Neljanda väite kuuenda osa puhul ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktides 12, 22 ja 23 toodud kaalutlustest esiteks, et FIFA omandiõiguse riive tuleneb juba direktiivi 85/552 artiklist 3a ning et see riive võib põhimõtteliselt olla õigustatud eesmärgiga kaitsta õigust teabele ja tagada üldsusele laialdane juurdepääs väga tähtsate sündmuste teleülekannetele. Teiseks tuleb märkida, et võttes arvesse, et riigisekretär määratles kõik maailmameistrivõistluste finaalturniiri mängud õiguspäraselt väga tähtsa sündmusena, pidi komisjon üksnes uurima selle määratlemise sellist mõju FIFA omandiõigusele, mis läks kaugemale mõjust, mis paratamatult kaasneb selle sündmuse kandmisega riigisekretäri poolt määratletud sündmuste loendisse.

127

Käesoleval juhul ei esitanud aga FIFA Üldkohtule ühtegi asjaolu, mis oleks võimaldanud Üldkohtul asuda seisukohale, et see, kui maailmameistrivõistluste finaalturniiri kõik mängud määratletakse Ühendkuningriigi ühiskonna jaoks väga tähtsa sündmusena, avaldab FIFA omandiõigusele liiga suurt mõju.

128

Selles olukorras tuleb selle väite kuues osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

129

Mis puudutab lõpuks sama väite seitsmendat osa, siis piisab, kui märkida, et Üldkohus esitas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 140–146 ja 156–163 piisavad põhjendused, mis võimaldavad FIFA-l mõista põhjusi, miks Üldkohus tema argumentidega ei nõustunud, ning annavad Euroopa Kohtule piisavalt teavet, et viimane saaks teostada kohtulikku kontrolli.

130

Niisiis ei saa selle osaga nõustuda.

131

Seoses neljanda väite kaheksanda osa esimese argumendiga ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktides 22 ja 23 väljendatud kaalutlustest, et kui sündmus on õiguspäraselt määratletud väga tähtsa sündmusena, peab komisjon üksnes uurima selle määratlemise sellist mõju vabale konkurentsile, mis läks kaugemale mõjust, mis paratamatult kaasneb selle sündmuse kandmisega määratletud sündmuste loendisse. Käesoleval juhul ei esitanud aga FIFA Üldkohtule ühtegi asjaolu, mis oleks võimaldanud Üldkohtul asuda seisukohale, et see, kui maailmameistrivõistluste finaalturniiri kõik mängud määratletakse väga tähtsa sündmusena, avaldab vabale konkurentsile liiga suurt mõju.

132

Neljanda väite kaheksanda osa teise argumendi puhul on selge, et 2000. aasta teleringhäälinguseadusega muudetud 1996. aasta ringhäälinguseaduse artiklites 98 ja 101 ei tehta vahet erinevatel ringhäälinguorganisatsioonide kategooriatel, ja täpsemalt ei anna see tasuta kanaleid käitavatele ringhäälinguorganisatsioonidele kaitset, mida ei antaks tasuliste kanalite käitajatele, vaid kõikidel ringhäälinguorganisatsioonidel on vabadus omandada lihtlitsents väga tähtsate sündmuste taasedastamiseks ja kanda neid üle mitteainuõiguslikult.

133

Ei ole muidugi välistatud, et lõpuks, pärast Office of Communicationsilt loa saamist, taasedastavad Ühendkuningriigis kõik maailmameistrivõistluste finaalturniiri mängud tegelikkuses üksnes teatavad tasuta telekanaleid käitavad ringhäälinguorganisatsioonid nagu BBC ja ITV, kuna tasulisi kanaleid käitavaid ringhäälinguorganisatsioone huvitab ainult ainuõiguste alusel taasedastamine ning seetõttu ei tee nad pakkumust selleks vajalike õiguste omandamiseks.

134

Sellegipoolest, nagu Üldkohus sisuliselt tõdes vaidlustatud kohtuotsuse punktis 180, on see tasulisi kanaleid käitavate ringhäälinguorganisatsioonide rakendatava äristrateegia tagajärg, kuna nad on valinud ainuõigustele panustava ettevõtja ärimudeli ning on seetõttu vähem altid nõustuma taasedastama väga tähtsaid sündmusi lihtlitsentsi alusel kui tasuta kanaleid käitavad ringhäälinguorganisatsioonid. See on peamiselt sellesse esimesse kategooriasse kuuluvate ringhäälinguorganisatsioonide vabalt tehtud äriliste valikute tagajärg ja ei ole seega etteheidetav Ühendkuningriigi õigusnormidele.

135

Neil asjaoludel tuleb neljanda väite kaheksas osa tagasi lükata.

136

Eeltoodust lähtuvalt tuleb see väide lükata tagasi kui osaliselt vastuvõetamatu ja osaliselt põhjendamatu.

137

Et ühegagi neljast väitest, mille FIFA oma apellatsioonkaebuse põhistamiseks esitas, ei saa nõustuda, tuleb apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata jätta.

138

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõige 2 näeb ette, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, siis otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse. Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuse suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja FIFA on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista FIFA-lt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: