ELi digitaalne COVID-tõend

 

KOKKUVÕTE:

määrus (EL) 2021/953 ELi digitaalse COVID-tõendi kohta

MIS ON MÄÄRUSE EESMÄRK?

Sellega kehtestatakse Euroopa Liidu (EL) digitaalne COVID-tõend, mis on COVID-19 vaktsineerimist, testimist või läbipõdemist tõendav ühtlustatud raamistik. Sertifikaat on ette nähtud järgnevaks:

• olema turvaline ja koostalitlusvõimeline*;
• aitama omanikel kasutada oma vaba liikumise õigust COVID-19 pandeemia ajal;
• olema kooskõlastatud reisimise hõlbustamise viis juhul, kui ELi liikmesriigid kehtestavad piirangud COVID-19 leviku piiramiseks.

PÕHIPUNKTID

Raamistik hõlmab järgmiste sertifikaatide väljaandmist, aktsepteerimist ja kontrollimist.

• Vaktsineerimistõend. Kinnitab, et isik on saanud COVID-19 vaktsiini, ja sisaldab teavet vaktsiini, manustatud dooside arvu ja vaktsineerimise kuupäeva kohta. Vaktsineerimistõendid antakse välja liikmesriigis, kus vaktsiin manustati.
• Testimistõend. Kinnitab, et isikul on tehtud nukleiinhappe amplifitseerimise test (NAAT-test*) või antigeeni kiirtest*, mis on loetletud ELi ühises COVID-19 antigeenitestide loetelus COVID-19 (SARS-CoV-2) põhjustava viiruse nakkuse testimiseks, sealhulgas teave testi, testi kuupäeva ja kellaaja ning tulemuse kohta. Testimistõendid antakse välja liikmesriigis, kus testimine toimus.
• Läbipõdemistõend. Kinnitab koos positiivse testi kuupäevaga, et tõendi omanik on pärast NAAT-testi positiivset tulemust või ELi ühises COVID-19 antigeenitestide loetelus nimetatud antigeenitesti positiivset tulemust SARS-CoV-2 nakkuse läbi põdenud. Läbipõdemistõendid antakse välja liikmesriigis, kus läbipõdenud isik asub.

Liikmesriigid väljastavad iga vaktsiinidoosi, testitulemuse või tervenemise kohta eraldi tõendid, millel on järgmised omadused:

• digitaalne või paberil;
• ruutkood (QR-kood), mis aitab kontrollida ja kaitsta võltsimise eest;
• tasuta;
• liikmesriigi ametlikus keeles / ametlikes keeltes ja inglise keeles;
• kehtib kõigis liikmesriikides.

Sertifikaadid sisaldavad ainult piiratud hulgal vajalikku teavet, mida kontrollijad ei saa säilitada. Kontrollimiseks kontrollitakse üksnes sertifikaadi kehtivust ja autentsust, kontrollides QR-koodis salvestatud väljaandva asutuse digitaalallkirja.

Sertifikaadi allkirja saab kontrollida kogu ELis.

Kui liikmesriik aktsepteerib tõendeid vaktsineerimise, testimise või tervenemise kohta, et loobuda teatavatest vaba liikumise piirangutest, on ta kohustatud aktsepteerima ELi tõendeid, mille on välja andnud teised liikmesriigid samadel tingimustel.

ELi sisese reisimise eesmärgil on pärast esmase vaktsineerimiskuuri lõpetamist väljastatud vaktsineerimistõendid kehtivad 270 päeva. Liikmesriigid peaksid aktsepteerima tõendeid ainult juhul, kui viimasest doosist ei ole möödunud üle 270 päeva. See aktsepteerimisaeg kehtib ainult vähemalt 18aastastele. Võimendavate dooside kohta väljastatud tõenditel ei ole maksimaalset kehtivusaega. Läbipõdemistõendid aeguvad hiljemalt 180 päeva pärast positiivset testitulemust. Testimistõenditele ei ole aegumiskuupäeva märgitud.

Komisjoni muutva rakendusotsusega (EL) 2022/483 tõhustatakse usaldusraamistikku, toetades tühistatud tõendite loendite kahepoolset vahetamist liikmesriikide vahel, kui tõendid on välja antud ekslikult, pettuse teel või pärast defektseks tunnistatud COVID-19 vaktsiini partii manustamise peatamist.

Sertifikaadi omamine ei tohi

• olla vaba liikumise õiguse kasutamise eeltingimus;
• põhjustada diskrimineerimist konkreetse kategooria sertifikaadi omamise alusel.

Piiriülese reisijateveo teenuse osutajad, kes peavad liikmesriigi õiguse kohaselt COVID-19 pandeemia ajal rakendama teatavaid rahvatervishoiu meetmeid, võivad tõendites sisalduvat teavet kontrollida, kuid mitte säilitada. Samuti peaksid nad integreerima sertifitseerimissüsteemi oma tegevusse lennujaamades, sadamates ning raudtee- ja bussijaamades.

Euroopa Liidu Nõukogu vastu võetud eraldi soovituses käsitletakse vaba liikumise piirangute leevendamist ELis. Aluspõhimõte on, et igaühele, kes kasutab oma vaba liikumise õigust ja omab kehtivat ELi digitaalset COVID-tõendit, ei tohiks kohaldada täiendavaid vaba liikumise piiranguid, nagu täiendavaid teste, välja arvatud eriolukorras. Kuna soovitus ei ole siduv, on igal liikmesriigil mingil määral õigus kaalutleda, kuidas seda kohaldada. Kuigi iga liikmesriik on kohustatud aktsepteerima tõendit kui kehtivat tõestust, on seetõttu tagajärjed tõendi omanike jaoks veidi erinevad.

COVID-19 tõendite riigisisene kasutamine, näiteks üritustele, restoranidele, spordirajatistele, ühistranspordile või töökohtadele juurdepääsu reguleerimiseks, ei kuulu ELi digitaalse COVID-tõendi määruse kohaldamisalasse. Liikmesriigid võivad tõesti kasutada ELi digitaalset COVID-tõendit siseriiklikel eesmärkidel, kuid nad peavad siseriiklikus õiguses nägema ette õigusliku aluse, mis on muude tingimuste hulgas kooskõlas andmekaitse nõuetega.

COVID-19 tõendite samaväärsus kolmandate riikidega

Kui kolmas riik väljastab koostalitlusvõimelised tõendid kooskõlas vajalike tehniliste standarditega, võib Euroopa Komisjon võtta vastu rakendusotsuseid („samaväärsuse otsused“), milles sätestatakse, et selle riigi välja antud COVID-19 tõendeid tuleb käsitada samaväärsena ELi digitaalsete COVID-tõenditega.

Selle tulemusena ühendatakse asjaomane kolmas riik ELi digitaalse COVID-tõendi süsteemiga. Selle riigi väljastatud sertifikaate tuleb seejärel otse aktsepteerida samadel tingimustel kui ELi tõendeid.

Seni on komisjon võtnud vastu sellised otsused järgmiste ELi mittekuuluvate riikide kohta:

• Šveits (rakendusotsus (EL) 2021/1126);
• Vatikani Linnriik (rakendusotsus (EL) 2021/1272);
• San Marino (rakendusotsus (EL) 2021/1273);
• Ukraina (rakendusotsus (EL) 2021/1380);
• Põhja-Makedoonia (rakendusotsus (EL) 2021/1381);
• Türgi (rakendusotsus (EL) 2021/1382);
• Andorra (rakendusotsus (EL) 2021/1476);
• Albaania (rakendusotsus (EL) 2021/1477);
• Fääri saared (rakendusotsus (EL) 2021/1478);
• Monaco (rakendusotsus (EL) 2021/1479);
• Panama (rakendusotsus (EL) 2021/1480);
• Maroko (rakendusotsus (EL) 2021/1481);
• Iisrael (rakendusotsus (EL) 2021/1482);
• Armeenia (rakendusotsus (EL) 2021/1894);
• Ühendkuningriik (rakendusotsus (EL) 2021/1895);
• Uus-Meremaa (rakendusotsus (EL) 2021/1993) ja Cooki saarte, Niue ja Tokelau kohta rakendusotsus (EL) 2022/1949);
• Moldova (rakendusotsus (EL) 2021/1994);
• Gruusia (rakendusotsus (EL) 2021/1995);
• Serbia (rakendusotsus (EL) 2021/1996);
• Togo (rakendusotsus (EL) 2021/2056);
• Singapur (rakendusotsus (EL) 2021/2057);
• El Salvador (rakendusotsus (EL) 2021/2113);
• Liibanon (rakendusotsus (EL) 2021/2187);
• Araabia Ühendemiraadid (rakendusotsus (EL) 2021/2188);
• Cabo Verde (rakendusotsus (EL) 2021/2189);
• Tuneesia (rakendusotsus (EL) 2021/2296);
• Montenegro (rakendusotsus (EL) 2021/2297);
• Uruguay (rakendusotsus (EL) 2021/2298);
• Tai (rakendusotsus (EL) 2021/2299);
• Taiwan (rakendusotsus (EL) 2021/2300);
• Benin (rakendusotsus (EL) 2022/206);
• Jordaania (rakendusotsus (EL) 2022/207);
• Colombia (rakendusotsus (EL) 2022/533);
• Malaisia (rakendusotsus (EL) 2022/534);
• Seišellid (rakendusotsus (EL) 2022/724);
• Vietnam (rakendusotsus (EL) 2022/725);
• Indoneesia (rakendusotsus (EL) 2022/726);
• Lõuna-Korea (rakendusotsus (EL) 2022/1096);
• Madagaskar (rakendusotsus (EL) 2022/1097);
• Kosovo* (rakendusotsus (EL) 2022/1098);
• Bahrein (rakendusotsus (EL) 2022/1099);
• Ecuador (rakendusotsus (EL) 2022/1100);
• Filipiinid (rakendusotsus (EL) 2022/1338);
• Omaan (rakendusotsus (EL) 2022/1339);
• Peruu (rakendusotsus (EL) 2022/1340).
• Brasiilia (rakendusotsus (EL) 2022/1948).

MIS AJAST MÄÄRUST KOHALDATAKSE?

Algselt oli kavas seda kohaldada 12 kuud alates 1. juulist 2021 kuni 30. juunini 2022. Euroopa Parlament ja nõukogu võtsid siiski 29. juunil 2022 vastu otsuse määrust pikendada kuni 30. juunini 2023.

Kuna nakatumiste arvu võimaliku suurenemise mõju ei ole praegu võimalik ette näha ja see sõltub ka sellest, kas uusi variante esineb või mitte, võimaldab pikendamine inimestel jätkata tõendite kasutamist reisimiseks kogu ELis, juhul kui nakatumiste arv suureneb ja liikmesriikidel on vaja ajutiselt taastada reisipiirangud 2022. aasta teisel poolaastal ning 2023. aasta esimesel poolaastal.

Sellest ei tohi siiski aru saada kui nõudest, et ELi liikmesriigid, eriti need, kes loobuvad riigisisestest rahvatervise meetmetest, peaksid vaba liikumise piiranguid jätkama või kehtestama.

TAUST

Määruses (EL) 2021/954 käsitletakse ELi digitaalset COVID-tõendit ja ELis seaduslikult viibivaid või elavaid kolmandate riikide kodanikke.

Lisateave

• ELi digitaalne COVID-tõend (Euroopa Komisjon)
• ELi digitaalne COVID-tõend, vaktsineerimine ja reisipiirangud (Euroopa Komisjon)
• Koroonaviirusele reageerimine (Euroopa Komisjon)
• Re-open EU (Euroopa Liit)

PÕHIMÕISTED

PÕHIDOKUMENT

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2021. aasta määrus (EL) 2021/953, millega kehtestatakse koostalitlusvõimeliste COVID-19 vaktsineerimis-, testimis- ja läbipõdemistõendite (ELi digitaalne COVID-tõend) väljaandmise, kontrollimise ja aktsepteerimise raamistik, et hõlbustada vaba liikumist COVID-19 pandeemia ajal (ELT L 211, 15.6.2021, lk 1–22)

Määruse (EL) 2021/953 hilisemad muudatused on algdokumenti lisatud. Sellel konsolideeritud versioonil on üksnes dokumenteeriv väärtus.

SEONDUVAD DOKUMENDID

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. juuni 2022. aasta määrus (EL) 2022/1035, millega muudetakse määrust (EL) 2021/954, millega kehtestatakse koostalitlusvõimeliste COVID-19 vaktsineerimis-, testimis- ja läbipõdemistõendite (ELi digitaalne COVID-tõend) väljaandmise, kontrollimise ja aktsepteerimise raamistik seoses kolmandate riikide kodanikega, kes seaduslikult viibivad või elavad COVID-19 pandeemia ajal liikmesriikide territooriumil (ELT L 173, 30.6.2022, lk 46–49)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. juuni 2022. aasta määrus (EL) 2022/1034, millega muudetakse määrust (EL) 2021/953, millega kehtestatakse koostalitlusvõimeliste COVID-19 vaktsineerimis-, testimis- ja läbipõdemistõendite (ELi digitaalne COVID-tõend) väljaandmise, kontrollimise ja aktsepteerimise raamistik, et hõlbustada vaba liikumist COVID-19 pandeemia ajal (ELT L 173, 30.6.2022, lk 37–45)

Komisjoni 29. märtsi 2022. aasta delegeeritud määrus (EL) 2022/503, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) 2021/953, et näha alaealiste puhul ette erand ELi digitaalse COVID-tõendi vormis välja antud vaktsineerimistõendite kehtivusajast (ELT L 102, 30.3.2022, lk 8–10)

Komisjoni 21. märtsi 2022. aasta rakendusotsus (EL) 2022/483, millega muudetakse rakendusotsust (EL) 2021/1073, millega kehtestatakse ELi digitaalse COVID-tõendi usaldusraamistiku (mis loodi Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2021/953) kasutuselevõtu tehnilised spetsifikatsioonid ja normid (ELT L 98, 25.3.2022, lk 84–104)

Komisjoni 22. veebruari 2022. aasta delegeeritud määrus (EL) 2022/256, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) 2021/953 seoses antigeeni kiirtestil põhineva läbipõdemistõendi väljastamisega (ELT L 42, 23.2.2022, lk 4–8)

Nõukogu 25. jaanuari 2022. aasta soovitus (EL) 2022/107, mis käsitleb koordineeritud lähenemisviisi ohutu vaba liikumise hõlbustamiseks COVID-19 pandeemia ajal ning millega asendatakse soovitus (EL) 2020/1475 (ELT L 18, 27.1.2022, lk 110–123)

Komisjoni 21. detsembri 2021. aasta delegeeritud määrus (EL) 2021/2288, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2021/953 lisa seoses ELi digitaalse COVID-tõendi vormis välja antud ja esmase vaktsineerimiskuuri läbimist kinnitavate vaktsineerimistõendite kehtivusajaga (ELT L 458, 22.12.2021, lk 459–462)

Komisjoni 28. juuni 2021. aasta rakendusotsus (EL) 2021/1073, millega kehtestatakse ELi digitaalse COVID-tõendi usaldusraamistiku (mis loodi Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2021/953) kasutuselevõtu tehnilised spetsifikatsioonid ja normid (ELT L 230, 30.6.2021, lk 32–53)

Vt konsolideeritud versioon.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2021. aasta määrus (EL) 2021/954, millega kehtestatakse koostalitlusvõimeliste COVID-19 vaktsineerimis-, testimis- ja läbipõdemistõendite (ELi digitaalne COVID-tõend) väljaandmise, kontrollimise ja aktsepteerimise raamistik seoses kolmandate riikide kodanikega, kes seaduslikult viibivad või elavad COVID-19 pandeemia ajal liikmesriikide territooriumil (ELT L 211, 15.6.2021, lk 24–28)

Vt konsolideeritud versioon.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrus (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT L 119, 4.5.2016, lk 1–88)

Vt konsolideeritud versioon.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuli 2014. aasta määrus (EL) nr 910/2014 e-identimise ja e-tehingute jaoks vajalike usaldusteenuste kohta siseturul ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 1999/93/EÜ (ELT L 257, 28.8.2014, lk 73–114)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2011. aasta direktiiv 2011/24/EL patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius (ELT L 88, 4.4.2011, lk 45–65)

Vt konsolideeritud versioon.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ (ELT L 158, 30.4.2004, lk 77–123) Tekst on parandustega uuesti avaldatud (ELT L 229, 29.6.2004, lk 35–48)

Vt konsolideeritud versioon.

Viimati muudetud: 07.11.2022