—

tühistada Ühtse Kriisilahendusnõukogu 11. aprilli 2022. aasta otsus ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate 2022. aasta ex-ante osamaksete arvutamise kohta (SRB/ES/2022/18) ja selle otsuse lisad osas, milles vaidlustatud otsus ja selle lisad I, II ja III puudutavad hageja osamakset;

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimene väide: vaidlustatud otsus on vastuolus põhjendamiskohustusega, mis tuleneb ELTL artikli 296 lõikest 2 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 41 lõikest 1 ja lõike 2 punktist c ning harta artikli 47 lõikes 1 ette nähtud põhiõigusega tõhusale õiguskaitsevahendile, sest see sisaldab põhjendamislünki, eelkõige kuna kostja on selles mitmel puhul eksinud õiguspärase kaalutlusõiguse kohaldamisel ja kuna selles ei ole esitatud muude asutuste andmeid ning kuna otsuse kohtulik kontroll on praktiliselt võimatu.

2.

Teine väide: vaidlustatud otsus on vastuolus rakendusmääruse (EL) 2015/81 (1) artikliga 4 koosmõjus määruse (EL) nr 806/2014 (2) artiklitega 69 ja 70 ning harta artiklitega 16, 17, 41 ja 52 osas, milles kostja on määratlenud 2022. aasta sihtasemeks 14 253 573 821,46 eurot; teise võimalusena väidab hageja, et määruse (EL) nr 806/2014 artiklid 69 ja 70 on vastuolus hierarhiliselt kõrgema tasandi õigusega.

3.

Kolmas väide: delegeeritud määruse (EL) 2015/63 (3) artiklid 6, 7 ja 9 ning I lisa on vastuolus hierarhiliselt kõrgema tasandi õigusega, kuna need rikuvad põhimõtet, et osamaksed tuleb määrata vastavalt riskile, proportsionaalsuse põhimõtet ja kõigi asjaolude arvessevõtmise põhimõtet.

4.

Neljas väide: vaidlustatud otsus rikub hageja ettevõtlusvabadust, mis on sätestatud harta artiklis 16, ja proportsionaalsuse põhimõtet, sest aluseks võetud riskiga korrigeerimise kordajad ei ole kooskõlas hageja väga kõrge kahjumikatmisvõimega, mille tõttu on tal oluliselt väiksem risk ühtse kriisilahendusfondi kasutamiseks hageja kriisilahendusmenetlusse sattumise korral.

5.

Viies väide: vaidlustatud otsus rikub harta artikleid 16 ja 20, proportsionaalsuse põhimõtet ning hea halduse põhimõtet, sest kostja on selles mitmel puhul eksinud kaalutlusõiguse kohaldamisel.

6.

Kuues väide: delegeeritud määruse artikli 20 lõike 1 esimene ja teine lause on vastuolus direktiivi 2014/59/EL (4) artikli 103 lõikega 7 ning põhimõttega, et osamaksed tuleb määrata vastavalt riskile.