–

MV, esindaja: Rechtsanwalt S. Akay,

–

Generalbundesanwalt beim Bundesgerichtshof, esindajad: C. Maslow ja L. Otte,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: S. Grünheid ja M. Wasmeier,

1

Eelotsusetaotlus puudutab seda, kuidas tõlgendada nõukogu 24. juuli 2008. aasta raamotsuse 2008/675/JSK, mis käsitleb Euroopa Liidu liikmesriikides tehtud süüdimõistvate kohtuotsuste arvessevõtmist uutes kriminaalmenetlustes (ELT 2008, L 220, lk 32, parandus ELT 2019, L 31, lk 109), artikli 3 lõikeid 1 ja 5.

2

Taotlus on esitatud kassatsioonkaebuse raames, mille MV esitas Bundesgerichtshofile (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) Landgericht Freiburg im Breisgau (Breisgaus asuva Freiburgi apellatsioonikohus, Saksamaa) otsuse peale, millega oli talle mõistetud kuueaastane vangistus vägistamise eest raskendatavatel asjaoludel.

3

Raamotsuse 2008/675 põhjendustes 1–5, 8, 9 ja 13 on märgitud:

[…]

[…]

4

Raamotsuse artikli 1 lõikes 1 on sätestatud:

„Käesoleva raamotsuse eesmärk on kindlaks määrata tingimused, mille kohaselt võetakse liikmesriigis isiku vastu alustatud kriminaalmenetluses arvesse sama isiku suhtes teises liikmesriigis muudel asjaoludel tehtud varasemaid süüdimõistvaid kohtuotsuseid.“

5

Raamotsuse artiklis 3 „Teises liikmesriigis tehtud süüdimõistva kohtuotsuse arvessevõtmine uues kriminaalmenetluses“ on sätestatud:

„1.   Kõik liikmesriigid tagavad, et isiku vastu alustatud kriminaalmenetluses võetakse sama isiku kohta teistes liikmesriikides muudel asjaoludel tehtud varasemaid süüdimõistvaid kohtuotsuseid, mille kohta on saadud teavet vastavalt vastastikust õigusabi või karistusregistrite andmete vahetamist käsitlevatele kohaldatavatele õigusaktidele, arvesse sellises ulatuses, nagu siseriikliku õiguse kohaselt võetakse arvesse siseriiklikult tehtud varasemaid süüdimõistvaid kohtuotsuseid, ning neile antakse samaväärne õiguslik toime nagu siseriiklikult tehtud varasematele süüdimõistvatele kohtuotsustele.

2.   Lõiget 1 kohaldatakse kriminaalmenetluse kohtueelses etapis, kohtumenetluse käigus ning süüdimõistva kohtuotsuse täideviimisel eelkõige seoses kohaldatava menetluskorraga, sealhulgas seoses eelvangistuse, kuriteo määratlemise, karistuse liigi ja raskusastme määramise või kohtuotsuste täitmise korraga.

[…]

5.   Kui kuritegu, mille kohta on algatatud uus menetlus, pandi toime enne varasema süüdimõistva kohtuotsuse tegemist või täielikku täideviimist, ei ole lõigetel 1 ja 2 sellist toimet, mis kohustaks liikmesriike kohaldama kohtuotsuste tegemisele siseriiklikke eeskirju, mille toimel nende kohaldamine teises riigis tehtud süüdimõistvatele kohtuotsustele piiraks kohtunikku karistuse määramisel uues menetluses.

Siiski tagavad liikmesriigid, et muidu saavad nende kohtud sellistel juhtudel arvesse võtta teistes liikmesriikides tehtud varasemaid süüdimõistvaid kohtuotsuseid.“

6

Liitkaristuse moodustamist reguleerivad sätted sisalduvad 13. novembri 1998. aasta karistusseadustiku (Strafgesetzbuch) (BGBl. 1998 I, lk 3322) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „StGB“) §-des 53–55.

7

Kuritegude reaalkogumit puudutava StGB § 53 lõikes 1 on sätestatud:

„Kui isik on toime pannud mitu kuritegu, millega seoses tehakse kohtuotsused ühel ajal, ja isikule mõistetakse mitu vangistust või rahalist karistust, siis moodustatakse nendest liitkaristus.“

8

StGB § 54, mis käsitleb liitkaristuse moodustamist, lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud:

„1.   Kui mõni mõistetud üksikkaristustest on eluaegne vangistus, mõistetakse liitkaristusena eluaegne vangistus. Kõikidel muudel juhtudel mõistetakse liitkaristus mõistetud üksikkaristustest raskeima suurendamise teel, eriliigiliste karistuste korral oma liigilt raskeima karistuse suurendamise teel. Seejuures hinnatakse teo toimepanija isikut ja üksikuid süütegusid kogumina.

2.   Liitkaristus ei tohi ületada mõistetud üksikkaristuste summat. Tähtajaliste vangistuste puhul ei tohi liitkaristus ületada 15 aastat ja rahalise karistuse puhul 720 päevamäära.“

9

Liitkaristuse hilisemat moodustamist käsitleva StGB § 55 lõikes 1 on sätestatud:

„Paragrahvid 53 ja 54 on kohaldatavad ka juhul, kui lõpliku kohtuotsusega süüdi mõistetud isik mõistetakse enne talle mõistetud karistuse täitmisele pööramist, karistuse aegumist või karistusest vabastamist süüdi teise süüteo toimepanemises, mis on toime pandud enne varasema süüdimõistva kohtuotsuse tegemist. Varasemaks süüdimõistvaks kohtuotsuseks loetakse kohtuotsus, mis on tehtud varasemas menetluses, milles aluseks olevaid faktilisi asjaolusid oli võimalik viimast korda hinnata.“

10

Prantsuse kodanik MV toimetas 10. oktoobril 2003 Saksamaal asuva ülikooli territooriumilt välja üliõpilase ja vägistas ta.

11

Varem ei olnud MVd Saksamaal kriminaalkorras karistatud. Prantsuse karistusregistris on aga tema kohta 25 kannet. Muu hulgas on Prantsuse kohtud MV pärast 10. oktoobrit 2003 viis korda süüdi mõistnud kuritegude eest, mille ta oli toime pannud 2002. aasta augustist kuni 2003. aasta septembrini.

12

Tribunal de grande instance de Guéret (Guéret’ esimese astme kohus, Prantsusmaa) karistas MVd 30. septembril 2004 kaheaastase vangistusega.

13

Blois's asuv cour d'assises du Loir-et-Cher (Loir-et-Cheri raskete kuriteoasjade kohus, Prantsusmaa) mõistis MV-le 29. veebruaril 2008. aastal 15aastase vangistuse. See karistus hõlmas süüdistatavale teiste süüdimõistvate kohtuotsustega mõistetud karistusi, nimelt esiteks Nantes'is asuva cour d’assises de Loire-Atlantique'i (Loire-Atlantique'i raskete kuriteoasjade kohus, Prantsusmaa) 16. mai 2008. aasta otsusega mõistetud kuueaastast vangistust ja teiseks Grenoble'is asuva cour d'appeli (Grenoble'i apellatsioonikohus, Prantsusmaa) 23. aprilli 2012. aasta otsusega mõistetud ühe aasta ja kuue kuu pikkust vangistust.

14

Angersis asuv cour d’assises du Maine-et-Loire (Maine-et-Loire'i raskete kuriteoasjade kohus, Prantsusmaa) karistas MVd 24. jaanuaril 2013 veel seitsmeaastase vangistusega.

15

MV peeti 20. oktoobril 2003 Madalmaades kinni Prantsuse ametiasutuste tehtud vahistamismääruse alusel ning ta võeti väljasaatmise eesmärgil vahi alla. 17. mail 2004 anti ta üle Prantsuse ametiasutustele. MV viibis Prantsusmaal katkematult kinnipidamisasutuses kuni 23. juulini 2021, selleks kuupäevaks oli käesoleva kohtuotsuse punktides 12–14 nimetatud vangistustest täitmisele pööratud 17 aastat ja 9 kuud.

16

23. juulil 2021 andsid Prantsuse ametiasutused MV üle Saksa ametiasutustele. MV paigutati Saksamaal eelvangistusse Amtsgericht Freiburg im Breisgau (Breisgaus asuva Freiburgi esimese astme kohus, Saksamaa) vahistamismääruse alusel.

17

Landgericht Freiburg im Breisgau (Breisgaus asuva Freiburgi apellatsioonikohus) tegi MV suhtes 21. veebruaril 2022 otsuse seoses 10. oktoobril 2003 Saksamaal toime pandud tegudega, tunnistas ta süüdi raskendavatel asjaoludel toime pandud vägistamises ja mõistis talle karistuseks kuueaastase vangistuse. See kohus märkis, et MV poolt Saksamaal toime pandud kuritegu arvestades oleks „tegelikult proportsionaalne“ seitsme aasta pikkune vabadusekaotus. Võttes aga arvesse seda, et hiljem ei ole enam võimalik moodustada liitkaristust Prantsusmaal mõistetud karistustega, vähendas nimetatud kohus „kompenseerimiseks“ seda karistust ühe aasta võrra.

18

MV esitas selle kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Bundesgerichtshofile (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus).

19

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib kahel erineval põhjusel teada, kas Landgericht Freiburg im Breisgau (Breisgaus asuva Freiburgi apellatsioonikohus) kohtuotsus on kooskõlas raamotsuse 2008/675 sätetega.

20

Esiteks rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et võimalus mõista MV-le täitmisele pööratav vabadusekaotuslik karistus raskendavatel asjaoludel toime pandud vägistamise eest, mis on põhikohtuasja ese, sõltub raamotsuse 2008/675 artikli 3 lõikes 1 sätestatud teistes liikmesriikides tehtud süüdimõistvate kohtuotsuste võrdsustamise põhimõtte tõlgendusest ja selle raamotsuse artikli 3 lõike 5 esimeses lõigus ette nähtud erandist sellest põhimõttest.

21

Eelotsusetaotluse esitanud kohus tõdeb, et vastavalt StGB § 55 lõikele 1 võib Prantsusmaal MV suhtes tehtud süüdimõistvaid kohtuotsuseid põhimõtteliselt arvestada liitkaristuse moodustamisel, kui need oleksid võrdsustatavad Saksamaal tehtud süüdimõistvate kohtuotsustega.

22

Liitkaristuse hilisemat moodustamist ette nägeva StGB § 55 lõike 1 eesmärk on mitte kohelda mitme kuriteo toimepanijat erinevalt sõltuvalt sellest, kas nende kuritegude suhtes on alustatud ühte menetlust – sellisel juhul liidetakse tema karistused StGB § 53 lõike 1 alusel – või mitut eraldi menetlust – sellisel juhul on ette nähtud liitkaristuse moodustamine a posteriori StGB § 55 lõike 1 järgi.

23

Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab veel, et liitkaristuse hilisemal moodustamisel tuleb arvesse võtta tähtajaliste vabadusekaotuslike karistuste osas StGB § 54 lõikes 2 ette nähtud 15aastast ülempiiri. Kuid kui võtta arvesse Prantsusmaal MV suhtes tehtud süüdimõistvaid kohtuotsuseid, on see ülempiir juba saavutatud sellega, et Blois's asuv cour d'assises du Loir-et-Cher (Loir-et-Cheri raskete kuriteoasjade kohus, Prantsusmaa) mõistis 29. veebruaril 2008 asjaomasele isikule 15 aasta pikkuse vangistuse.

24

Järelikult, juhul kui võrdsustada Prantsusmaal tehtud süüdimõistev kohtuotsus Saksamaal tehtud süüdimõistva kohtuotsusega, võidakse MV-le mõista eraldi karistus raskendavatel asjaoludel toime pandud vägistamise eest, milles ta on süüdi mõistetud. StGB § 54 lõike 2 kohaselt ei või liitkaristus siiski ületada 15aastast vabadusekaotust, mistõttu mõistetud karistust ei saaks praktikas MV suhtes täitmisele pöörata.

25

Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab siiski, et hilisemat liitkaristuse moodustamist teises riigis mõistetud karistustega ei saa StGB § 55 lõike 1 alusel otsustada rahvusvahelisest avalikust õigusest tulenevatel põhjustel. Nimelt riivaks karistuste liitmine sellises piiriüleses kontekstis nii välisriigi süüdimõistva kohtuotsuse seadusjõudu kui ka välisriigi suveräänsust seoses selle karistuse täideviimisega.

26

Kuna Saksa õiguse järgi on võimatu otsustada karistused liita pärast teises liikmesriigis tehtud süüdimõistva kohtuotsuse kuulutamist, siis soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kuidas tuleb tõlgendada raamotsuse 2008/675 artiklit 3.

27

Euroopa Kohtu praktikale viidates märgib see kohus, et raamotsuse artikli 3 lõige 1 kohustab liikmesriike tagama, et teises liikmesriigis tehtud varasematel süüdimõistvatel kohtuotsustel oleks samaväärne toime kui varasematel riigisisestel süüdimõistvatel kohtuotsustel liikmesriigi õiguse järgi.

28

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on siiski tekkinud küsimus raamotsuse artikli 3 lõike 5 esimeses lõigus ette nähtud erandi ulatuse kohta. Ta leiab, et MV suhtes täitmisele pööratavat karistust saab põhikohtuasja esemeks oleva raskendavatel asjaoludel toime pandud vägistamise eest mõista üksnes juhul, kui seda sätet tuleb tõlgendada nii, et see takistab teistes liikmesriikides tehtud selliste süüdimõistvate kohtuotsuste arvessevõtmist, mis on ette nähtud raamotsuse artikli 3 lõikes 1, kui selle arvessevõtmise tagajärjel oleks ületatud StGB § 54 lõikes 2 tähtajalise vabadusekaotuse osas ette nähtud 15aastane ülemmäär.

29

Teiseks, juhul kui raamotsuse 2008/675 artikli 3 lõike 5 esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et selle raamotsuse artikli 3 lõikes 1 ette nähtud teistes liikmesriikides tehtud süüdimõistvate kohtuotsustega võrdsustamise põhimõte ei ole põhikohtuasja asjaoludel kohaldatav, on eelotsusetaotluse esitanud kohtul küsimus, kuidas tuleb tõlgendada raamotsuse artikli 3 lõike 5 teist lõiku.

30

Kohus soovib sellega seoses teada, kas teises liikmesriigis mõistetud karistuse arvessevõtmine raamotsuse 2008/675 artikli 3 lõike 5 teise lõigu alusel tähendab, et halvemus, mis tuleneb sellest, et ei ole võimalik moodustada a posteriori liitkaristust StGB § 55 lõikes 1 ette nähtud moel, peab olema karistuse mõistmisel liikmesriigis toimepandud kuriteo eest „konkreetselt ära näidatud ja põhjendatud“.

31

Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab, et raamotsuse 2008/675 Saksa õigusesse ülevõtmisel ei pidanud Saksa seadusandja vajalikuks võtta meedet artikli 3 ülevõtmiseks. Lähtekoht, et teises riigis tehtud süüdimõistvaid kohtuotsuseid ei saa küll formaalselt hiljem liitkaristuse moodustamisel arvestada, kuid võimaluse korral ei tohiks süüdimõistetut halvemini kohelda, leiab Saksa kohtutes väljundi seeläbi, et „kompensatsiooniks“ vähendatakse karistust, kui varasem süüdimõistev kohtuotsus on tehtud välisriigis.

32

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et tema enda kohtupraktika järgi selles valdkonnas võetakse võimaluse puudumist hilisema liitkaristuse moodustamiseks teises liikmesriigis tehtud süüdimõistva kohtuotsuse puhul üldjuhul arvesse karistusmäära kindlaksmääramisel asja sisuliselt otsustava kohtuniku kaalutlusõigusesse kuuluva ja numbriliselt määratlemata „kompensatsiooni“ abil. Sellega seoses piisab, kui kohus võtab liitkaristuse moodustamise võimaluse puudumist arvesse kui süüdimõistetud isiku kasuks rääkivat asjaolu.

33

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab siiski, et raamotsuse 2008/675 artikli 3 lõigetega 1 ja 5 on kooskõlas üksnes selgelt põhjendatud ja arvuliselt väljendatud kompensatsioon sellise halvemuse eest, mis tuleneb asjaolust, et hiljem ei ole võimalik liitkaristust moodustada.

34

Selle raamotsuse kohaldamist käsitlevast Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et see, kuidas võetakse arvesse teises liikmesriigis tehtud varasemaid süüdimõistvaid kohtuotsuseid, peab olema võimalikult lähedane sellele, kuidas võetakse arvesse varasemaid riigisiseseid süüdimõistvaid kohtuotsuseid. Selleks et jõuda võimalikult lähedale StGB §‑des 53–55 sätestatud ja numbrilise hinnangu alusel toimuvale liitkaristuse moodustamise korrale, on vajalik, et asja sisuliselt otsustav kohus näitaks selgelt ära liitkaristuse moodustamise võimatusest tuleneva halvemuse ja arvaks selle maha uuest kogukaristusest.

35

Eelotsusetaotluse esitanud kohus lisab, et põhjendatud ja arvuliselt väljendatud kompensatsioon halvemuse eest, mis on tingitud sellest, et liitkaristust ei ole võimalik moodustada a posteriori, on tingimata vajalik mitte ainult läbipaistvuse kaalutlustel, vaid ka selleks, et kassatsioonikohtul oleks võimalik karistuse mõistmist kontrollida.

36

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et põhikohtuasjas määras Landgericht Freiburg im Breisgau (Breisgaus asuva Freiburgi esimese astme kohus) mõistetava karistuse kindlaks, ilma et ta oleks arvestanud asjaolu, et kuueaastase vangistuse mõistmine tähendab, et ületatakse StGB § 54 lõikes 2 tähtajaliste vabadusekaotuslike karistuste suhtes ette nähtud 15aastane ülempiir. Lisaks ei viidanud see kohus sellele, millise konkreetse kriteeriumi põhjal võtab ta arvesse Prantsusmaal tehtud süüdimõistvat kohtuotsust vastavalt raamotsuse 2008/675 artikli 3 lõike 5 teisele lõigule.

37

Neil asjaoludel otsustas Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

38

Kasutades Euroopa Kohtu kodukorra artikli 107 lõikest 3 tulenevat pädevust, palus Euroopa Kohtu president teisel kojal kaaluda vajadust lahendada käesolev kohtuasi omal algatusel Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 23a esimeses lõigus ette nähtud eelotsuse kiirmenetluses.

39

Tuleb tõdeda, et käesolevas kohtuasjas on selle menetluse algatamiseks ette nähtud tingimused täidetud.

40

Esiteks tuleb märkida, et kodukorra artikli 107 lõike 1 kohaselt võib kiirmenetluses arutada ainult eelotsusetaotlusi, milles esitatakse üks või mitu küsimust EL toimimise lepingu kolmanda osa V jaotises nimetatud valdkondades; V jaotis puudutab vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala.

41

Selles V jaotises nimetatud valdkondade hulka kuulub õigusalane koostöö kriminaalasjades.

42

Käesoleval juhul puudutab eelotsusetaotlus küsimust, kuidas tõlgendada raamotsust 2008/675, mis reguleerib teistes liikmesriikides muude kuritegude eest tehtud süüdimõistvate kohtuotsuste arvessevõtmist uues kriminaalmenetluses.

43

Lisaks võeti see raamotsus vastu ELL artikli 31 alusel, mis asendati ELTL artiklitega 82, 83 ja 85. EL toimimise lepingu kõnealused artiklid kuuluvad vormiliselt peatükki, mis käsitleb õigusalast koostööd kriminaalasjades.

44

Eeltoodust tuleneb, et eelotsusetaotlus tõstatab mitu küsimust, mis puudutavad ühte EL toimimise lepingu kolmanda osa V jaotisega reguleeritud valdkonda, nimelt õigusalast koostööd kriminaalasjades, ja seega võib selle taotluse lahendada kiirmenetluses.

45

Teiseks, mis puudutab kiireloomulisuse kriteeriumi, siis tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et see kriteerium on täidetud, kui põhikohtuasjas asjasse puutuvalt isikult on eelotsusetaotluse esitamise ajal võetud vabadus ja tema kinnipidamine sõltub põhikohtuasja lahendusest (vt viimati 28. aprilli 2022. aasta kohtuotsus C ja CD (õiguslikud takistused üleandmisotsuse täitmisel), C‑804/21 PPU, EU:C:2022:307, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

46

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et MV-lt on tõepoolest võetud vabadus ja põhikohtuasja lahendus võib mõjutada tema kinnipidamise jätkamist.

47

Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitas, et kui raamotsuse 2008/675 artikli 3 lõikeid 1 ja 5 tuleb tõlgendada nii, et Prantsusmaal tehtud varasematele süüdimõistvatele kohtuotsustele tuleb anda samaväärne toime riigisiseste kohtuotsustega, ei ole enam võimalik mõista karistust, mida saaks MV suhtes täitmisele pöörata, kuna ületatud on StGB § 54 lõikes 2 tähtajaliste vabadusekaotuslike karistuste puhul ette nähtud 15aastane ülempiir.

48

Neil asjaoludel otsustas Euroopa Kohtu teine koda 27. septembril 2022 ettekandja-kohtuniku ettepanekul ja olles ära kuulanud kohtujuristi, lahendada käesoleva eelotsusetaotluse kiirmenetluses.

49

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas raamotsuse 2008/675 artikli 3 lõikeid 1 ja 5 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriik on kohustatud isiku suhtes alustatud kriminaalmenetluses omistama selle isiku suhtes muu kuriteo eest teises liikmesriigis tehtud varasemale süüdimõistvale kohtuotsusele samaväärse tagajärje kui oleks varasemal riigisisesel süüdimõistval kohtuotsusel asjaomase liikmesriigi õigusnormide järgi, mis puudutavad liitkaristuse moodustamist, kui esiteks on selle menetluse esemeks olev süütegu toime pandud enne varasema süüdimõistva kohtuotsuse tegemist ja teiseks takistab varasema süüdimõistva kohtuotsuse nende riigisiseste õigusnormide järgi arvessevõtmine menetlust läbi viival liikmesriigi kohtul mõista asjaomasele isikule tema suhtes täidetavat karistust.

50

Nagu nähtub raamotsuse 2008/675 põhjendustest 5–8, on selle raamotsuse eesmärk see, et iga liikmesriik tagaks teises liikmesriigis tehtud varasematele süüdimõistvatele kohtuotsustele õigusliku toime, mis on samaväärne riigisiseselt tehtud varasematele süüdimõistvatele kohtuotsustele antava toimega (15. aprilli 2021. aasta kohtuotsus AV (liitkaristus), C‑221/19, EU:C:2021:278, punkt 49).

51

Selle eesmärgi kohaselt paneb nimetatud raamotsuse artikli 3 lõige 1, arvestades raamotsuse põhjendust 5, liikmesriikidele kohustuse tagada, et kui isiku suhtes alustatakse uut kriminaalmenetlust, siis võetakse teises liikmesriigis muudel asjaoludel tehtud varasemaid süüdimõistvaid kohtuotsuseid, mille kohta on saadud teavet vastavalt vastastikust õigusabi või karistusregistrite andmete vahetamist käsitlevatele kohaldatavatele õigusaktidele, arvesse esiteks sellises ulatuses, nagu riigisisese õiguse kohaselt võetakse arvesse riigisiseselt tehtud varasemaid süüdimõistvaid kohtuotsuseid, ja teiseks antakse neile samaväärne õiguslik toime nagu riigisisese õiguse alusel tehtud otsustele olenemata sellest, kas see toime puudutab faktilisi asjaolusid või menetlus- või materiaalõigust.

52

Raamotsuse artikli 3 lõikes 2 on täpsustatud, et seda kohustust kohaldatakse kriminaalmenetluse kohtueelses etapis, kohtumenetluse käigus ja süüdimõistva kohtuotsuse täideviimisel, eelkõige seoses karistuse liigi ja raskusastme määramisega ning kohtuotsuste täitmise korraga.

53

Euroopa Kohus on otsustanud, et raamotsust 2008/675 tuleb kohaldada sellises riigisiseses menetluses, milles on tegemist karistuse täideviimiseks ühe vabadusekaotusliku liitkaristuse mõistmisega, võttes arvesse nii isikule liikmesriigi kohtu mõistetud karistust kui ka varem teise liikmesriigi kohtu poolt sama isiku suhtes teiste süütegude põhjal tehtud süüdimõistvas kohtuotsuses mõistetud karistust (15. aprilli 2021. aasta kohtuotsus AV (liitkaristus), C‑221/19, EU:C:2021:278, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).

54

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgitustest, mis on kokku võetud käesoleva kohtuotsuse punktides 21–24, et kui põhikohtuasja asjaoludel võrdsustada Prantsuse kohtute poolt MV suhtes tehtud varasemad süüdimõistvad kohtuotsused selle raamotsuse artikli 3 lõike 1 alusel Saksa kohtute süüdimõistvate kohtuotsustega, siis peab asja sisuliselt arutav kohus moodustama liitkaristuse vastavalt StGB §‑des 53–55 ettenähtule. Sellisel juhul ei ole võimalik mõista MV-le täitmisele pööratavat karistust, kuna on ületatud StGB § 54 lõikes 2 tähtajaliste vabadusekaotuslike karistuste puhul ette nähtud 15aastane ülempiir.

55

Siiski tuleb märkida, et raamotsuse 2008/675 artikli 3 lõike 5 esimeses lõigus on sätestatud, et kui kuritegu, mille suhtes on alustatud uut menetlust, pandi toime enne varasema süüdimõistva kohtuotsuse tegemist või täielikku täideviimist, ei kohusta selle raamotsuse artikli 3 lõiked 1 ja 2 liikmesriike kohaldama oma riigisiseseid eeskirju karistuste mõistmise kohta, kui nende kohaldamine teises riigis tehtud süüdimõistvatele kohtuotsustele piiraks kohtunikku karistuse mõistmisel uues menetluses.

56

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et MV tunnistati Saksamaa kohtutes alustatud kriminaalmenetluses süüdi 10. oktoobril 2003 rakendavatel asjaoludel toime pandud vägistamises. Lisaks tegid Prantsuse kohtud süüdimõistvad kohtuotsused, mida tuleb arvesse võtta Saksa menetluse raames, pärast seda kuupäeva. Tuleb nentida, et ajaline tingimus, mis on toodud raamotsuse 2008/675 artikli 3 lõikes 5, on põhikohtuasja asjaoludel täidetud.

57

Järelikult kuuluvad põhikohtuasja asjaolud selles sättes toodud erandi alla.

58

Mis puudutab selle erandi ulatust, siis raamotsuse artikli 3 lõike 5 esimene lõik vabastab liikmesriigid kohustusest kohaldada „kohtuotsuste tegemisele siseriiklikke eeskirju“, kui nende kohaldamine teistes liikmesriikides varem tehtud süüdimõistvatele kohtuotsustele „piiraks kohtunikku karistuse määramisel uues menetluses“.

59

Käesoleval juhul tuleb esiteks tõdeda, et Saksa õigusnormid, mis käsitlevad StGB §‑des 53–55 ette nähtud liitkaristuse moodustamist ja millele põhikohtuasjas tuginetakse, kujutavad endast „kohtuotsuste tegemise siseriiklikke eeskirju“ raamotsuse artikli 3 lõike 5 esimese lõigu tähenduses. Nimelt määravad need Saksa õigusnormid kindlaks, milline pädevus on kriminaalkohtul mitme süüteo eest karistuse mõistmisel, sõltumata sellest, kas neid süütegusid arutatakse ühes menetluses või mitmes erinevas menetluses.

60

Teiseks, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 54, takistab nende normide kohaldamine seoses Prantsusmaal tehtud varasemate süüdimõistvate kohtuotsustega riigisisesel kohtul mõista karistust, mida saaks põhikohtuasjas täitmisele pöörata.

61

Järelikult tooks asjaolu, kui Prantsusmaal tehtud varasemale süüdimõistvale kohtuotsusele omistatakse samaväärne tagajärg kui varasemale riigisisesele süüdimõistvale kohtuotsusele, endaga kaasa, et see „piiraks kohtunikku karistuse määramisel uues menetluses“ raamotsuse 2008/675 artikli 3 lõike 5 esimese lõigu tähenduses.

62

Eeltoodust nähtub, et selles sättes ette nähtud erand on põhikohtuasja asjaoludel kohaldatav ja selle tagajärjel vabaneb riigisisene kohus kohustusest omistada Prantsusmaal tehtud varasematele süüdimõistvatele kohtuotsustele samaväärne toime kui on riigisisesel süüdimõistval kohtuotsusel vastavalt StGB §‑des 53–55 ette nähtud liitkaristuse moodustamist käsitlevatele normidele.

63

Sellist tõlgendust kinnitavad nii raamotsuse 2008/675 artikli 3 kontekst kui ka raamotsuse artikli 3 lõikega 5 taotletavad eesmärgid.

64

Mis puudutab raamotsuse 2008/675 artikli 3 konteksti, siis tuleb meenutada, et raamotsuse põhjenduse 5 kohaselt ei ole selle raamotsuse eesmärk ühtlustada erinevate riigisiseste õigusaktidega varasematele süüdimõistvatele kohtuotsustele antud tagajärgi. Samuti nähtub raamotsuse põhjendusest 3, et raamotsusega nähakse liikmesriikidele ette vaid minimaalkohustus võtta uues kriminaalmenetluses arvesse teistes liikmesriikides tehtud süüdimõistvaid kohtuotsuseid.

65

Lisaks austatakse raamotsuse 2008/675 põhjenduse 13 kohaselt selles liikmesriikide erinevaid lahendusi ja menetlusi, mis on vajalikud teises liikmesriigis tehtud varasema süüdimõistva kohtuotsuse arvessevõtmiseks. Seega aitab see raamotsus kaasa vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomisele liidus, austades liikmesriikide erinevaid õigussüsteeme ja -traditsioone, kooskõlas ELTL artikli 67 lõikega 1.

66

Järelikult tuleb selle raamotsuse artikli 3 lõikes 1 sätestatud teises liikmesriigis tehtud varasemate süüdimõistvate kohtuotsuste võrdsustamise põhimõte viia kooskõlla vajadusega austada liikmesriikide karistusõiguse traditsioonide ja ‑süsteemide mitmekesisust. Nagu on täpsustatud raamotsuse põhjenduses 8, tuleks ainult „võimaluste piires“ vältida asjaomase isiku ebasoodsamat kohtlemist võrreldes olukorraga, kui varasemaks süüdimõistvaks kohtuotsuseks oleks olnud riigisisene otsus.

67

Mis puudutab raamotsuse 2008/675 artikli 3 lõikega 5 taotletavat eesmärki, siis nähtub selle sõnastusest selgelt, et selle sätte eesmärk on jätta pädevus „kohtunikule karistuse määramisel“ selle riigi territooriumil toime pandud süüteo eest, mis on toime pandud enne teises liikmesriigis süüdimõistva kohtuotsuste tegemist või täideviimist.

68

Nagu Generalbundesanwalt beim Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeima üldkohtu juures tegutsev prokurör) ja Euroopa Komisjon sisuliselt väidavad kontekstis, mida iseloomustab liikmesriikide karistusõiguse traditsioonide ja -süsteemide mitmekesisus, eelkõige mis puudutab karistuse määrasid ja nende täideviimise viise, siis ei ole välistatud, et teises liikmesriigis tehtud süüdimõistvate kohtuotsuste arvessevõtmine võib olla takistuseks täidetava karistuse mõistmisele sellise kuriteo eest, mis on toime pandud asjaomase liikmesriigi territooriumil enne seda, kui välisriigi süüdimõistvad kohtuotsused on tehtud või täide viidud.

69

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgitustest, et põhikohtuasja kontekstis takistab see, kui Prantsusmaal tehtud varasematele süüdimõistvatele kohtuotsustele antakse samaväärne toime kui riigisisestele süüdimõistvatele kohtuotsustele StGB § 55 lõikes 1 ette nähtud liitkaristuse moodustamisel, et isikule mõistetakse täidetav karistus vägistamise eest raskendavatel asjaoludel, mis on toime pandud Saksamaal enne välisriigis süüdimõistvate kohtuotsuste tegemist.

70

Raamotsuse 2008/675 artikli 3 lõike 5 esimese lõiguga taotletav eesmärk on aga just säilitada liikmesriikide kohtute pädevus mõista sellises olukorras karistus – austades liikmesriikide karistusõiguse traditsioonide ja -süsteemide mitmekesisust –, seejuures vabastades liikmesriigid raamotsuse artikli 3 lõikes 1 ette nähtud kohustusest võrdsustada teises liikmesriigis tehtud varasemad süüdimõistvad kohtuotsused selle raamotsuse varasemate riigisiseste süüdimõistvate kohtuotsustega.

71

Tuleb veel täpsustada, et miski ei keela liikmesriikidel omistada teises liikmesriigis tehtud süüdimõistvatele kohtuotsustele raamotsuse 2008/675 artikli 3 lõike 5 esimeses lõigus nimetatud juhtumil samaväärset toimet riigisiseste süüdimõistvate kohtuotsustega. Nagu on täpsustatud raamotsuse põhjenduses 3, on raamotsuse eesmärk kehtestada minimaalkohustus võtta arvesse teises liikmesriigis tehtud süüdimõistvaid kohtuotsuseid, nii et liikmesriikidel on vabadus võtta neid süüdimõistvaid kohtuotsuseid arvesse juhtudel, mil neil ei ole raamotsuse järgi sellist kohustust.

72

Eeltoodut arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et raamotsuse 2008/675 artikli 3 lõikeid 1 ja 5 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriik ei ole kohustatud omistama isiku suhtes alustatud kriminaalmenetluses tema kohta muu kuriteo eest teises liikmesriigis tehtud varasemale süüdimõistvale kohtuotsusele samaväärset tagajärge, kui oleks varasemal riigisisesel süüdimõistval kohtuotsusel asjaomase liikmesriigi õigusnormide järgi, mis puudutavad liitkaristuse moodustamist, kui esiteks on selle menetluse esemeks olev süütegu toime pandud enne varasema süüdimõistva kohtuotsuse tegemist ja teiseks takistab varasema süüdimõistva kohtuotsuse nende riigisiseste õigusnormide järgi arvessevõtmine menetlust läbi viival liikmesriigi kohtul mõista asjaomasele isikule tema suhtes täidetavat karistust.

73

Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas raamotsuse 2008/675 artikli 3 lõike 5 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et teises liikmesriigis tehtud varasemate süüdimõistvate kohtuotsuste arvessevõtmine selle sätte tähenduses nõuab, et liikmesriigi kohus tõendaks ja põhjendaks konkreetselt halvemust, mis tuleneb sellest, et ei ole võimalik hiljem moodustada liitkaristust, nagu see on ette nähtud riigisiseste süüdimõistvate kohtuotsuste puhul.

74

Selle sätte sõnastusest nähtub, et igas kriminaalmenetluses, mis kuulub raamotsuse artikli 3 lõike 5 esimeses lõigus sätestatud erandi alla, peavad liikmesriigid tagama, et „nende kohtud [saavad muidu] arvesse võtta teistes liikmesriikides tehtud varasemaid süüdimõistvaid kohtuotsuseid“.

75

Nimetatud kohustuse täitmiseks piisab sellest, kui liikmesriigid näevad liidu õigust ja raamotsuse eesmärke järgides oma riigisisestele kohtutele ette võimaluse muul viisil arvesse võtta teistes liikmesriikides tehtud varasemaid süüdimõistvaid kohtuotsuseid.

76

Seevastu ei saa sellest sättest tuletada ühtegi kohustust, mis puudutaks konkreetseid materiaal- või menetlusõiguslikke üksikasju, mida riigisisesed kohtud peaksid järgima, kui nad võtavad praktikas arvesse teistes liikmesriikides tehtud varasemaid süüdimõistvaid kohtuotsuseid.

77

Kuna raamotsuse 2008/675 sätetes endas puuduvad täpsemad selgitused, tuleb tõdeda, et see jätab liikmesriikidele kaalutlusruumi konkreetsete rakendusviiside osas, kuidas antakse liikmesriigi kohtutele võimalus võtta arvesse teistes liikmesriikides tehtud varasemaid süüdimõistvaid kohtuotsuseid selle raamotsuse artikli 3 lõike 5 teise lõigu järgi.

78

Järelikult ei saa raamotsuse 2008/675 artikli 3 lõike 5 teisest lõigust tuletada asja sisuliselt lahendava kohtu kohustust anda põhikohtuasja asjaoludel arvuline väljendus halvemusele, mis tuleneb sellest, et ei ole võimalik kohaldada riigisiseseid õigusnorme liitkaristuse moodustamise kohta riigisiseste süüdimõistvate kohtuotsustega, ja vähendada selle arvestuse põhjal karistust.

79

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 85 ja 86 rõhutas, siis ainus nõue, mida on võimalik sellest sättest tuletada, puudutab liikmesriigi kohtute võimalust võtta arvesse teistes liikmesriikides tehtud varasemaid süüdimõistvaid kohtuotsuseid, ilma et liidu seadusandja oleks siiski ette näinud sellise arvessevõtmise konkreetset korda.

80

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et Landgericht Freiburg im Breisgau (Breisgaus asuva Freiburgi apellatsioonikohus) võttis tõepoolest arvesse Prantsusmaal tehtud varasemaid süüdimõistvaid kohtuotsuseid. Nimelt vähendas see kohus 21. veebruari 2022. aasta kohtuotsuses algul seitsmeaastast vabadusekaotuslikku karistust ühe aasta võrra „kompensatsiooniks“, et võtta arvesse võimatust moodustada hiljem liitkaristust Prantsusmaal tehtud süüdimõistvate kohtuotsustega.

81

Eeltoodut arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et raamotsuse 2008/675 artikli 3 lõike 5 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et teises liikmesriigis tehtud varasemate süüdimõistvate kohtuotsuste arvessevõtmine selle sätte tähenduses ei nõua, et liikmesriigi kohus tõendaks ja põhjendaks konkreetselt halvemust, mis tuleneb sellest, et hiljem ei ole võimalik moodustada liitkaristust, nagu see on ette nähtud riigisiseste süüdimõistvate kohtuotsuste puhul.

82

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab: