–

CJ, esindajad: advocaten A. M. V. Bandhoe, A. G. P. de Boon, J. S. Dobosz ja P. M. Langereis,

–

Openbaar Ministerie, esindajad: M. Diependaal, C. McGivern ja K. van der Schaft,

–

Madalmaade valitsus, esindajad: M. K. Bulterman, H. S. Gijzen ja J. M. Hoogveld,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: S. Noë ja M. Wasmeier,

1

Käesolev eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta (EÜT 2002, L 190, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 34), mida on muudetud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta raamotsusega 2009/299/JSK (ELT 2009, L 81, lk 24) (edaspidi „raamotsus 2002/584“), artikli 6 lõike 2, artikli 12 ja artikli 24 lõike 1 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklite 6, 47 ja 48 tõlgendamist.

2

Taotlus esitati seoses sellise Euroopa vahistamismääruse täitmisega Madalmaades, mille Sąd Okręgowy w Krakowie Wydział III Karny (Krakówi regionaalse kohtu III kriminaalkolleegium, Poola) tegi 31. augustil 2021 Poola kodanikule CJ-ile mõistetud vabadusekaotusliku karistuse täideviimiseks.

3

Raamotsuse 2002/584 põhjendustes 8, 9 ja 12 on märgitud:

[…]

4

Raamotsuse artikli 1 lõigetes 1 ja 3 on sätestatud:

„1.   Euroopa vahistamismäärus on liikmesriigi väljaantud kohtuotsus, et teine liikmesriik võtaks tagaotsitava vahi alla ja annaks ta üle kriminaalmenetluse raames kohtu alla andmise või vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitmiseks.

[…]

3.   Käesolev raamotsus ei mõjuta kohustust austada põhiõigusi ja õiguse üldpõhimõtteid, mis on kirja pandud [ELL] artiklis 6.“

5

Sama raamotsuse artikli 2 lõike 2 kohaselt:

„Käesoleva raamotsuse alusel ja teo topeltkaristatavust kontrollimata toimub Euroopa vahistamismääruse alusel üleandmine järgmiste kuritegude puhul, nagu need on vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusaktides määratletud ja kui need on vahistamismääruse teinud liikmesriigis karistatavad vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetmega, mille maksimaalne pikkus on vähemalt kolm aastat:

[…]

[…]“.

6

Sama raamotsuse artiklis 5 on sätestatud:

„Euroopa vahistamismääruse täitmise suhtes täitva õigusasutuse poolt võib vahistamismäärust täitva liikmesriigi õiguse alusel kohaldada järgmisi tingimusi:

[…]

7

Raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõige 2 sätestab:

„Vahistamismäärust täitev õigusasutus on vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusasutus, mis on pädev Euroopa vahistamismäärust täitma selle riigi õiguse alusel.“

8

Raamotsuse 2002/584 artikli 7 lõige 1 sätestab:

„Iga liikmesriik võib määrata pädevaid õigusasutusi abistama keskasutuse või mitu keskasutust, kui see on tema õigussüsteemis nii sätestatud.“

9

Nimetatud raamotsuse artikkel 12 on sõnastatud järgmiselt:

„Kui isik võetakse vahi alla Euroopa vahistamismääruse alusel, teeb vahistamismäärust täitev õigusasutus otsuse, kas tagaotsitav peaks jääma vahi alla vastavalt vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusele. Isiku võib igal ajal vabastada kooskõlas vahistamismäärust täitva liikmesriigi siseriikliku õigusega, eeldusel et nimetatud liikmesriigi pädev asutus võtab kõik meetmed, mida ta peab vajalikuks, et vältida isiku põgenemist.“

10

Sama raamotsuse artikkel 23 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Tagaotsitav antakse asjaomaste asutuste kokkulepitud päeval võimalikult kiiresti üle.

2.   Ta antakse üle hiljemalt kümne päeva jooksul pärast lõppotsuse tegemist Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta.

3.   Kui tagaotsitava üleandmist lõikes 2 sätestatud tähtaja jooksul takistavad asjaolud, mis ei sõltu kummastki liikmesriigist, võtavad vahistamismäärust täitev ja vahistamismääruse teinud õigusasutus viivitamata teineteisega ühendust ja lepivad kokku uue üleandmispäeva. Sellisel juhul toimub üleandmine kümne päeva jooksul alates uuest kokkulepitud kuupäevast.

4.   Üleandmise võib erandkorras ajutiselt edasi lükata humanitaarsetel põhjustel, näiteks kui on alust arvata, et see ilmselt ohustaks tagaotsitava elu või tervist. Euroopa vahistamismäärus täidetakse, kui nimetatud põhjuseid enam ei ole. Vahistamismäärust täitev õigusasutus teatab sellest viivitamata vahistamismääruse teinud õigusasutusele ja nad lepivad kokku uues üleandmiskuupäevas. Sellisel juhul toimub üleandmine kümne päeva jooksul alates uuest kokkulepitud kuupäevast.

5.   Kui lõigetes 2–4 osutatud tähtaegade möödumisel on isik ikka veel vahi all, vabastatakse ta.“

11

Raamotsuse 2002/584 artikli 24 lõige 1 näeb ette:

„Vahistamismäärust täitev õigusasutus võib, olles otsustanud Euroopa vahistamismääruse täita, lükata tagaotsitava üleandmine edasi, et teda saaks vahistamismäärust täitvas liikmesriigis kohtu alla anda teo eest, millele ei ole osutatud Euroopa vahistamismääruses, või kui talle on juba karistus sellise teo eest määratud, et ta saaks karistust kanda selle liikmesriigi territooriumil.“

12

Nimetatud raamotsuse artikli 26 lõikes 1 on sätestatud:

„Vahistamismääruse teinud liikmesriik arvab määratud vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme tulemusel vahistamismääruse teinud liikmesriigis kantava karistuse kogupikkusest maha vahi all pidamise kogu kestuse, mis tulenes Euroopa vahistamismääruse täitmisest.“

13

Raamotsus 2002/584 on Madalmaade õigusesse üle võetud 29. aprilli 2004. aasta Euroopa vahistamismäärust ja liikmesriikidevahelist üleandmiskorda käsitleva Euroopa Liidu Nõukogu raamotsuse rakendamise seadusega (üleandmisseadus) (Wet tot implementatie van het kaderbesluit van de Raad van de Europese Unie betreffende het Europees aanhoudingsbevel en de procedures van overlevering tussen de lidstaten van de Europese Unie (Overleveringswet)) (Stb. 2004, nr 195) (edaspidi „üleandmisseadus“).

14

Üleandmisseaduse artiklis 1 on sätestatud:

„Käesolevas seaduses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]“.

15

Nimetatud seaduse artikli 27 lõikes 2 on ette nähtud:

„Enne kohtuistungi lõpetamist otsustab kohus ex officio tagaotsitava vahi all pidamise üle, et kohaldada vahistamist või kahtlustatavana kinnipidamist.“

16

Nimetatud seaduse artiklis 33 on sätestatud:

„Artikli 27 alusel määratud vabaduspiirang lõpeb – välja arvatud juhul, kui vabaduse piiramine toimub muudel põhjustel –, kui:

17

Sama seaduse artiklis 34 on sõnastatud:

„1.   Artikli 33 punktis b osutatud vabaduspiirangut võib pikendada kuni kümne päeva võrra.

2.   Erandina lõikest 1 võib vabaduspiirangut pikendada kuni 30 päeva võrra, kui:

[…]

[…]“.

18

Üleandmisseaduse artikkel 35 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Tagaotsitava tegelik üleandmine toimub võimalikult kiiresti pärast otsust, millega antakse täielikult või osaliselt luba üleandmiseks, kuid mitte hiljem kui kümme päeva pärast seda otsust. Prokurör määrab [tegeliku üleandmise] koha ja aja pärast konsulteerimist vahistamismääruse teinud õigusasutusega.

2.   Kui eriliste asjaolude tõttu ei saa tegelik üleandmine toimuda lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul, määratakse vastastikusel kokkuleppel uus kuupäev. Sellisel juhul toimub tegelik üleandmine kümne päeva jooksul alates kokkulepitud kuupäevast.

3.   Erandkorras võib tegelikku üleandmist edasi lükata tõsistel humanitaarsetel põhjustel, eelkõige tagaotsitava tervisliku seisundi tõttu, mis ei võimalda tal reisida. Sellest teatatakse viivitamata vahistamismääruse teinud õigusasutusele. Prokurör määrab kindlaks koha ja aja, kus tegelik üleandmine võib toimuda, pärast konsulteerimist vahistamismääruse teinud õigusasutusega. Sellisel juhul toimub tegelik üleandmine kümne päeva jooksul alates kokkulepitud kuupäevast.

4.   Tagaotsitav vabastatakse lõigetes 1–3 osutatud tähtaegade möödumisel.“

19

Nimetatud seaduse artiklis 36 on sätestatud:

„1.   Otsuse tegemise tegeliku üleandmise aja ja koha kohta võib edasi lükata, kui ja niikaua, kuni tagaotsitava suhtes toimub Madalmaades kriminaalmenetlus või kui Madalmaade kohtu poolt tema suhtes kriminaalasjades tehtud otsus on veel täielikult või osaliselt täitmisele pööratav.

2.   Lõikes 1 osutatud juhtudel võib minister pärast prokuröriga konsulteerimist otsustada, et tagaotsitava võib juba ajutiselt anda vahistamismääruse teinud õigusasutuse käsutusse tema toomiseks kohtu ette või talle määratud vabadusekaotusliku karistuse täideviimiseks, ning kehtestada selle ajutise käsutusse andmise tingimused.

3.   Ministri kehtestatud tingimused hõlmavad juhul, kui:

[…]“.

20

Sąd Okręgowy w Krakowie Wydział III Karny (Krakówi regionaalse kohtu III kriminaalkolleegium, Poola) tegi 31. augustil 2021 Euroopa vahistamismääruse Poola kodaniku CJ-i kohta, et täide viia Poolas 13 kuriteo eest, mis kuuluvad raamotsuse 2002/584 artikli 2 lõike 2 tähenduses „organiseeritud või relvastatud röövimise“ kategooriasse, mõistetud kaheaastane vabadusekaotuslik karistus. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu, Rechtbank Amsterdami (Amsterdami esimese astme kohus, Madalmaad), antud teabest nähtub, et CJ peab veel kandma ära peaaegu kogu nende süütegude eest mõistetud karistuse.

21

Euroopa vahistamismääruse täitmiseks võttis eelotsusetaotluse esitanud kohus 2. juuni 2022. aasta otsusega CJ-i vahi alla. Kõnealune kohus andis 16. juuni 2022. aasta otsusega, mis oli muutnud lõplikuks, loa anda puudutatud isik Poola ametiasutustele üle seoses Euroopa vahistamismääruses nimetatud kuritegudega.

22

Paralleelselt selle menetlusega oli CJ-i suhtes Madalmaades käimas kriminaalmenetlus, mis on seotud muu kui Euroopa vahistamismääruse aluseks oleva teoga. Nimelt määras Kantonrechter in de Rechtbank Den Haag (Haagi esimese astme kohtu kantonikohtunik, Madalmaad) 15. detsembril 2021 CJ-ile 360 euro suuruse rahatrahvi ja asenduskaristusena seitsmepäevase aresti mootorsõiduki juhtimise eest ilma kehtiva juhiloata. See süüdimõistmine ei ole siiski lõplik, kuna asjaomane isik kaebas selle kohtuotsuse edasi. Apellatsioonikohtu istung oli kavandatud 2022. aasta novembriks ja apellatsiooniastmes tehtud kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse. Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab ka, et CJ ei loobunud oma õigusest ilmuda isiklikult kohtuistungitele, mis toimuvad selles kriminaalmenetluses.

23

Officier van justitie bij het arrondissementsparket Amsterdam (Amsterdami ringkonnakohtu prokuratuuri prokurör, edaspidi „Amsterdami prokuratuuri prokurör“) taotles 17. juunil 2022, et CJ-i vahistust pikendataks 30 päeva võrra, kuna puudutatud isiku üleandmine ei saanud toimuda kümnepäevase tähtaja jooksul „eriliste asjaolude“ tõttu.

24

Sellega seoses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus ühelt poolt, et üleandmise edasilükkamise otsuse teeb prokurör vastavalt üleandmisseaduse artikli 36 lõikele 1 koostoimes selle seaduse artikli 35 lõikega 1. Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole pädev kontrollima sellise otsuse õiguspärasust.

25

Teiselt poolt tõdeb see kohus, et tema menetluses olevas kohtuasjas on ainus alus, mis Madalmaade õiguse kohaselt õigustab vahi all pidamise pikendamist, üleandmise edasilükkamine. Seega tuleneb CJ-i vahi all pidamise pikendamise taotlus tingimata sellest, et Amsterdami prokuratuuri prokurör oli otsustanud Madalmaades toimuva kriminaalmenetluse tõttu üleandmise edasi lükata.

26

Amsterdami prokuratuuri prokuröri taotlusel võib Rechtbank Amsterdam (Amsterdami esimese astme kohus) nimelt otsustada jätta tagaotsitava, juhul kui Madalmaades on pooleli kriminaalmenetlus, vahi alla iga kord ajavahemikuks, mis ei ole pikem kui 30 päeva, tingimusel et üleandmismenetlus on läbi viidud piisavalt hoolikalt ja järelikult ei ole vahi all pidamise kestus ülemäära pikk.

27

Eelotsusetaotluse esitanud kohus rahuldas 22. juunil 2022 Amsterdami prokuratuuri prokuröri taotluse CJ-i vahi alla jätmiseks ja pikendas seda 30 päeva võrra.

28

Amsterdami prokuratuuri prokurör taotles 6. juulil 2022, et puudutatud isiku vahistust pikendataks teist korda veel 30 päeva võrra põhjendusega, et „eriliste asjaolude tõttu ei saa tegelik üleandmine toimuda kümne päeva jooksul“. Prokurör märkis sisuliselt, et need „erilised asjaolud“ seisnevad selles, et CJ ei olnud loobunud apellatsioonimenetluses kohtuistungile ilmumisest.

29

Lisaks täpsustas Amsterdami prokuratuuri prokurör, et ta teeb korralduse üleandmise edasilükkamiseks ja taotleb regulaarselt CJ-i vahistuse pikendamist seniks, kuni tema suhtes Madalmaades toimuv kriminaalmenetlus kestab. Eelotsusetaotluse esitanud kohus rahuldas 6. juulil 2022 Amsterdami prokuratuuri prokuröri taotluse ja pikendas CJ-i vahistust uue 30-päevase ajavahemiku võrra.

30

Selles kontekstis tekib eelotsusetaotluse esitanud kohtul esiteks küsimus, kas on võimalik jätta CJ-i vahi alla, kui üleandmine vahistamismääruse teinud liikmesriigile on edasi lükatud põhjusel, et asjaomase isiku suhtes toimub vahistamismäärust täitvas liikmesriigis kriminaalmenetlus.

31

Sellega seoses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et raamotsuse 2002/584 artiklitega 12 ja 24 ei ole vastuolus, kui CJ-i olukorras olev isik jäetakse vahi alla kuni Madalmaades teda puudutavate kriminaalmenetluste lõpetamiseni. Seega kujutavad need sätted koostoimes üleandmisseaduse artiklitega 33–36 endast selget ja kättesaadavat õiguslikku alust, mis annab liikmesriigi ametivõimudele õiguse jätta isik, kelle suhtes on tehtud Euroopa vahistamismäärus, vahi alla, kui tema üleandmine on edasi lükatud.

32

Seega on eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul ainus vastuseta jääv küsimus, kas selle isiku vahi all pidamise kestus ei muutu selle tõttu ülemäära pikaks – see oleks vastuolus harta artikli 6 nõuetega.

33

Teiseks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et raamotsuse 2002/584 artikli 24 lõike 1 kohaselt peab „vahistamismäärust täitev õigusasutus“ tegema otsuse lükata tagaotsitava üleandmine edasi, et teda saaks vahistamismäärust täitvas liikmesriigis kohtu alla anda. Ent nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 24, on üleandmise võimaliku edasilükkamise üle otsustamiseks käesolevas olukorras pädev ametivõim Amsterdami prokuratuuri prokurör.

34

Eelotsusetaotluse esitanud kohus tõdeb sellega seoses, et Euroopa Kohus on ühelt poolt juba otsustanud 24. novembri 2020. aasta kohtuotsuse Openbaar Ministerie (dokumentide võltsimine) (C‑510/19, EU:C:2020:953) punktis 67, et niisugust prokuröri ei saa kvalifitseerida „vahistamismäärust täitvaks õigusasutuseks“ mõju tõttu, mida täitevvõim võib sellele organile avaldada. Teiselt poolt, mis puudutab raamotsuse 2002/584 artikli 23 lõike 2 kohaldamist, siis rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et 28. aprilli 2022. aasta kohtuotsuses C ja CD (õiguslikud takistused üleandmisotsuse täitmisel) (C‑804/21 PPU, EU:C:2022:307) on Euroopa Kohus otsustanud, et selle sätte tähenduses vääramatu jõu olemasolu hindamine ning vajaduse korral uue üleandmistähtaja määramine on Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta tehtud otsused ja seega kuuluvad nimetatud raamotsuse artikli 6 lõike 2 kohaselt, tõlgendatuna koostoimes selle raamotsuse põhjendusega 8, vahistamismäärust täitva õigusasutuse ainupädevusse.

35

Neil asjaoludel tekib küsimus, kas raamotsuse 2002/584 artikli 24 lõikes 1 ette nähtud otsus üleandmise edasilükkamiseks kujutab endast otsust Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta, mille vahistamismäärust täitev õigusasutus peab tegema raamotsuse artikli 6 lõike 2 alusel.

36

Lisaks tõdeb eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kui mitte arvestada üleandmise edasilükkamise juhtumeid, mis on ette nähtud raamotsuse 2002/584 artikli 23 lõigetes 3 ja 4, peab üleandmine toimuma kümnepäevase tähtaja jooksul kooskõlas raamotsuse artikli 23 lõigetega 2 ja 5. Ent käesoleval juhtumil, kuna neid tähtaegu ei ole järgitud, tekib kõnesoleval kohtul küsimus, kas CJ-i võib jätta vahi alla, arvestades asjaolu, et sisuliselt kujutab väljaandmise edasilükkamise otsus endast alust, millele tuginedes vahistuse pikendamist põhjendatakse.

37

Kui Euroopa Kohus peaks otsustama, et Amsterdami prokuratuuri prokuröri ei saa kvalifitseerida „vahistamismäärust täitva õigusasutusena“ ja seega ei ole tal õigust teha üleandmise edasilükkamise otsust raamotsuse 2002/584 artikli 24 lõike 1 tähenduses, küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, millised on nendest asjaoludest tulenevad tagajärjed CJ-i olukorrale.

38

Kolmandaks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus ühelt poolt, et CJ-i tegelikku üleandmist võib edasi lükata mitme kuu võrra, arvestades esiteks Amsterdami prokuratuuri prokuröri kavatsust taotleda selle edasilükkamist kuni Madalmaades pooleli oleva kriminaalmenetluse lõpuni ja teiseks asjaolu, et apellatsioonikohtu otsuse peale saab veel esitada kassatsioonkaebuse.

39

Teiselt poolt märgib see kohus, et CJ peab kandma vahistamismääruse teinud liikmesriigis vabadusekaotuslikku karistust, samas kui vahistamismäärust täitvas liikmesriigis toimub tema suhtes menetlus vaid palju kergema süüteoga seoses, mille eest võidakse mõista kergem karistus. Võttes aga arvesse esiteks tema Madalmaades vahi all pidamise võimalikku pikendamist ja teiseks kohustust arvata vahistamismääruse teinud liikmesriigis kantavast karistusest kooskõlas raamotsuse 2002/584 artikli 26 lõikega 1 maha kogu vahistamismäärust täitvas liikmesriigis vahi all pidamise aeg, mis tulenes Euroopa vahistamismääruse täitmisest, kandis CJ vahistamismäärust täitvas liikmesriigis ehk Madalmaades ära suure osa vabadusekaotuslikust karistusest, mis talle Poolas mõisteti. Selline tagajärg ei suurendaks asjaomase isiku taasühiskonnastamise tõenäosust vahistamismääruse teinud liikmesriigis.

40

Neil asjaoludel soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas ta ei pea kaaluma asjaomaseid huve, kui tal palutakse teha otsus sellise isiku vahi all pidamise pikendamise taotluse kohta, kelle suhtes on tehtud Euroopa vahistamismäärus. Eelkõige tekib sellel kohtul küsimus, kas ta peab läbi viima sarnase kaalumise nagu see, mis tuleb vahistamismääruse teinud õigusasutusel teha raamotsuse 2002/584 artikli 5 punkti 3 alusel, kui ta otsustab, millal tuuakse üleantav isik vahistamismäärust täitvasse liikmesriiki tagasi, et ta kannaks seal ära vabadusekaotusliku karistuse. Ta tuletab nimelt meelde, et Euroopa Kohus on 11. märtsi 2020. aasta kohtuotsuses SF (Euroopa vahistamismäärus – vahistamismäärust täitvasse riiki tagasitoomise tagatis) (C‑314/18, EU:C:2020:191) tõlgendanud seda sätet nii, et vahistamismääruse teinud õigusasutusel ei ole lubatud süstemaatiliselt ja automaatselt lükata asjaomase isiku tagasisaatmist vahistamismäärust täitvasse liikmesriiki edasi kuni hetkeni, mil teised menetlusetapid sellest kriminaalmenetlusest, mis puudutab rikkumist, mille tõttu tehti Euroopa vahistamismäärus, on lõpuni viidud.

41

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul tähendaks selle kohtupraktika analoogia alusel kohaldamine tema menetluses olevale kohtuasjale, et vahistamismäärust täitev õigusasutus ei saa üleandmist edasi lükata üksnes põhjusel, et tagaotsitav ei ole loobunud oma õigusest ilmuda isiklikult kohtusse, kuhu on pöördutud tema suhtes vahistamismäärust täitvas liikmesriigis alustatud kriminaalmenetluse raames.

42

Neil asjaoludel otsustas Rechtbank Amsterdam (Amsterdami esimese astme kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

43

Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitas taotluse lahendada käesolev eelotsusetaotlus Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 23a esimeses lõigus ja Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 107 ette nähtud eelotsuse kiirmenetluses.

44

Selle taotluse põhjenduseks märgib nimetatud kohus ühelt poolt, et CJ on olnud väljaandmise eesmärgil vahi all alates 2. juunist 2022. Teiselt poolt mõjutab Euroopa Kohtu vastus eelotsuse küsimustele otseselt ja otsustavalt asjaomase isiku vahi all pidamise kestust.

45

Seoses sellega tuleb märkida esimesena, et käesolev eelotsusetaotlus puudutab raamotsuse 2002/584 tõlgendamist, mis kuulub ELTL kolmanda osa V jaotisega reguleeritud valdkonda, mis puudutab vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala. Eelotsusetaotluse saab seega lahendada kiirmenetluses.

46

Mis puudutab teisena kiireloomulisuse tingimust, siis tuleb rõhutada, et see tingimus on täidetud eelkõige juhul, kui põhikohtuasjas kõne all olevalt isikult on hetkel võetud vabadus ja tema vahi alla jätmine sõltub põhikohtuasja vaidluse lahendusest, kusjuures olgu täpsustatud, et selles osas tuleb asjaomase isiku olukorda hinnata selle kuupäeva seisuga, mil vaadatakse läbi eelotsusetaotluse kiirmenetluses lahendamise taotlus (vt selle kohta 30. juuni 2022. aasta kohtuotsus Valstybės sienos apsaugos tarnyba jt, C‑72/22 PPU, EU:C:2022:505, punkt 37).

47

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud faktiliste asjaolude kirjeldusest, et põhikohtuasjas asjasse puutuvalt isikult CJ-ilt on tegelikult võetud vabadus selle kuupäeva seisuga, mil vaadatakse läbi taotlus lahendada eelotsusetaotlus kiirmenetluses.

48

Lisaks soovitakse eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustega kindlaks teha, millistel tingimustel võib jätta vahi alla CJ-i olukorras oleva isiku, kelle üleandmine vahistamismääruse teinud liikmesriigi ametivõimudele Euroopa vahistamismääruse täitmiseks on edasi lükatud, sest tema suhtes toimub vahistamismäärust täitvas riigis kriminaalmenetlus.

49

Neil asjaoludel otsustas Euroopa Kohtu esimene koda 3. augustil 2022 ettekandja-kohtuniku ettepanekul ja pärast kohtujuristi ärakuulamist rahuldada eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotluse lahendada käesolev eelotsusetaotlus kiirmenetluses.

50

Teise küsimusega, mida tuleb analüüsida esimesena, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas raamotsuse 2002/584 artikli 24 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et otsus selles sättes nimetatud üleandmine edasi lükata kujutab endast otsust Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta, mille peab raamotsuse artikli 6 lõike 2 kohaselt tegema vahistamismäärust täitev õigusasutus. Jaatava vastuse korral palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada, kas juhul, kui sellise otsuse on teinud muu üksus kui vahistamismäärust täitev õigusasutus, võib isikut, kelle kohta on tehtud Euroopa vahistamismäärus, selle täitmise eesmärgil veel vahi all hoida.

51

Mis puudutab selle küsimuse esimest osa, siis tuleb esimesena tõdeda, et raamotsuse 2002/584 artikli 24 lõike 1 sõnastusest nähtub selgelt, et vahistamismäärust täitev õigusasutus peab tagaotsitava üleandmist edasi lükkama. Kui aga liidu õigusnormi tähendus on sätte sõnastuse järgi üheselt mõistetav, ei saa Euroopa Kohus sellest tõlgendusest kõrvale kalduda (25. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus VYSOČINA WIND, C‑181/20, EU:C:2022:51, punkt 39).

52

On küll tõsi, et raamotsuse 2002/584 artiklist 7 koostoimes selle põhjendusega 9 tuleneb, et muu asutuse kui vahistamismäärust täitva õigusasutuse sekkumine – nagu selles artiklis osutatud „keskasutuse“ oma – peab piirduma pädevatele õigusasutustele antava praktilise ja haldusabiga (vt selle kohta 28. aprilli 2022. aasta kohtuotsus C ja CD (õiguslikud takistused üleandmisotsuse täitmisel), C‑804/21 PPU, EU:C:2022:307, punkt 65).

53

Raamotsuse 2002/584 artikli 24 lõikes 1 ette nähtud võimaluse kasutamine väljub siiski pelga „praktilise ja haldusabi“ raamidest, mida keskasutus võib anda. Nimelt puudutab üleandmise edasilükkamise otsus osas, milles see eeldab Euroopa vahistamismääruse täitmise peatamist ajaks, mis on vähemalt samaväärne selle edasilükkamise kestusega, nimelt raamotsusega 2002/584 kehtestatud, liikmesriikide õigusasutuste vaheliste koostöömehhanismide olemust ennast.

54

Järelikult kuulub üleandmise edasilükkamise otsus osas, milles see kujutab endast otsust Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta, vahistamismäärust täitva õigusasutuse ainupädevusse vastavalt raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõikele 2.

55

Mis puudutab käesoleval juhul võimalust kvalifitseerida Amsterdami prokuratuuri prokurör raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõike 2 tähenduses „vahistamismäärust täitvaks õigusasutuseks“, siis tuleb märkida, et Euroopa Kohus on 24. novembri 2020. aasta kohtuotsuse Openbaar Ministerie (dokumentide võltsimine) (C‑510/19, EU:C:2020:953) punktis 67 juba otsustanud, et see prokurör ei kuulu selle mõiste alla, kuna see ametivõim võib olla allutatud Madalmaade justiitsministri individuaalsetele juhistele. Seega ei võtnud põhikohtuasjas vaidluse all oleva üleandmise edasilükkamise otsust – kuivõrd selle tegi Amsterdami prokuratuuri prokurör – vastu selline „vahistamismäärust täitev õigusasutus“; selle peab kindlaks tegema eelotsusetaotluse esitanud kohus.

56

Mis puudutab teisena tagajärgi, mis on sellise üleandmise edasilükkamise otsuse võimaliku õigusvastasuse tuvastamisel tagaotsitava vahi all pidamisele, mis on kõne all teises küsimuses, siis raamotsuse 2002/584 artikli 24 lõige 1 ei sisalda selle kohta täpsustust.

57

Tuleb aga märkida, et kui „vahistamismäärust täitev õigusasutus“ raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõike 2 tähenduses ei sekku tagaotsitava üleandmise edasilükkamise otsuse vastuvõtmisse, siis ei vasta see otsus kõnealuse raamotsuse artikli 24 lõikes 1 ette nähtud menetlusnõuetele (vt analoogia alusel 28. aprilli 2022. aasta kohtuotsus C ja CD (õiguslikud takistused üleandmisotsuse täitmisel), C‑804/21 PPU, EU:C:2022:307, punktid 67–69).

58

Järelikult, kuna otsus Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta võeti vastu vastavalt raamotsuse 2002/584 artiklile 15, mis näeb eelkõige ette vahistamismäärust täitva õigusasutuse sekkumise, siis tuleb tõdeda, et selline olukord kuulub raamotsuse artikli 23 – milles on kindlaks määratud üleandmise tähtajad – kohaldamisalasse.

59

Sellega seoses on raamotsuse 2002/584 artikli 23 lõikes 1 ette nähtud, et kui lõplik otsus Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta on tehtud, peab vahistamismäärust täitev õigusasutus andma tagaotsitava või süüdimõistetu asjaomaste asutuste kokkulepitud kuupäeval võimalikult kiiresti üle. Kuigi selle artikli lõikes 2 on sätestatud, et kõnealune isik antakse üle hiljemalt kümne päeva jooksul pärast lõppotsuse tegemist Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta, on selle artikli lõigetes 3 ja 4 kindlaks määratud üleandmistähtajad juhuks, kui üleandmine ei ole vääramatu jõu juhtumi tõttu või kaalukatel humanitaarsetel põhjustel teostatav. Kui sama artikli lõigetes 2–4 osutatud tähtaegade möödumisel on tagaotsitav ikka veel vahi all, siis raamotsuse artikli 23 lõike 5 kohaselt ta vabastatakse.

60

Neil asjaoludel tuleb juhul, kui „vahistamismäärust täitev õigusasutus“ raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõike 2 tähenduses ei teinud üleandmise edasilükkamise otsust, asuda seisukohale, et kui lõplik otsus Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta on tehtud nõuetekohaselt, peab vahistamismäärust täitva liikmesriigi pädev asutus vastavalt raamotsuse artikli 23 lõikele 5 tagaotsitava isiku vabastama, ilma et see piiraks meetmete kohaldamist, mida kõnealune asutus võib pidada vajalikuks võtta vastavalt kõnealuse raamotsuse artiklile 12, et takistada selle isiku põgenemist.

61

Käesoleval juhul, nagu nähtub kohtujuristi ettepaneku punktidest 40 ja 41, ei saa välistada, et eelotsusetaotluse esitanud kohus saab üleandmisseaduse sätteid tõlgendada kooskõlas raamotsuse 2002/584 artikli 24 lõike 1 nõuetega ja asendada enda tehtud edasilükkamisotsusega Amsterdami prokuratuuri prokuröri tehtud otsuse, mille ta on enne ebaseaduslikuks tunnistanud, nähes vajaduse korral ette CJ-i vahi alla jätmise.

62

Sellega seoses on oluline meenutada, et Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et kuigi raamotsusel 2002/584 ei ole vahetut õigusmõju, kuivõrd see on vastu võetud liidu varasema kolmanda samba alusel, st kohaldades EL artikli 34 lõike 2 punkti b (vt selle kohta 24. juuni 2019. aasta kohtuotsus Popławski, C‑573/17, EU:C:2019:530, punkt 69), toob selle siduvus liikmesriigi ametivõimudele ja eelkõige liikmesriikide kohtutele kaasa riigisisese õiguse kooskõlalise tõlgendamise kohustuse (vt selle kohta 8. novembri 2016. aasta kohtuotsus Ognyanov, C‑554/14, EU:C:2016:835, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).

63

Liikmesriigi kohus peab riigisisese õiguse kohaldamisel tõlgendama seda õigust võimalikult suures ulatuses asjakohase raamotsuse sõnastust ja eesmärki arvestades, et saavutada selles ette nähtud tulemus. Selline riigisisese õiguse kooskõlalise tõlgendamise kohustus on omane EL toimimise lepinguga loodud süsteemile, kuna see võimaldab liikmesriikide kohtutel tagada oma pädevuse piires kohtuvaidluste lahendamisel liidu õiguse täieliku toime (8. novembri 2016. aasta kohtuotsus Ognyanov, C‑554/14, EU:C:2016:835, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).

64

Kui üleandmisseadust ei ole võimalik tõlgendada kooskõlas raamotsuses 2002/584 sätestatud nõuetega, tuleneb raamotsuse artikli 23 lõikest 5, et eelotsusetaotluse esitanud kohus on kohustatud tegema otsuse vabastada isik, kes on CJ-i olukorras, juhul kui ta peaks tuvastama, et selle artikli 23 lõigetes 2–4 ette nähtud tähtajad on ületatud.

65

Kõiki neid kaalutlusi arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et raamotsuse 2002/584 artikli 24 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et otsus selles sättes nimetatud üleandmine edasi lükata kujutab endast otsust Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta, mille peab raamotsuse artikli 6 lõike 2 kohaselt tegema vahistamismäärust täitev õigusasutus. Kui sellist otsust ei ole teinud niisugune asutus ja raamotsuse artikli 23 lõigetes 2–4 sätestatud tähtajad on möödunud, tuleb isik, kelle kohta on tehtud vahistamismäärus, vastavalt sama raamotsuse artikli 23 lõikele 5 vabastada.

66

Esimese küsimusega, mida tuleb analüüsida teisena, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas raamotsuse 2002/584 artiklit 12 ja artikli 24 lõiget 1 koostoimes harta artikliga 6 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, kui isik, kelle suhtes on tehtud Euroopa vahistamismäärus ja kelle üleandmine vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusasutusele lükati edasi vahistamismäärust täitvas liikmesriigis tema suhtes toimuva kriminaalmenetluse tõttu, jäetakse seal Euroopa vahistamismääruse alusel kõnesoleva kriminaalmenetluse toimumise ajaks vahi alla.

67

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tule liidu õigusnormi tõlgendamisel võtta arvesse mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on (18. novembri 2020. aasta kohtuotsus Kaplan International colleges UK, C‑77/19, EU:C:2020:934, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

68

Esimesena tuleb märkida, et raamotsuse 2002/584 artiklis 12 on sätestatud, et kui isik võetakse vahi alla Euroopa vahistamismääruse alusel, teeb vahistamismäärust täitev õigusasutus otsuse, kas tagaotsitavat tuleb vahi all pidada vastavalt vahistamismäärust täitva liikmesriigi siseriiklikule õigusele. Isiku võib igal ajal vabastada kooskõlas vahistamismäärust täitva liikmesriigi siseriikliku õigusega, tingimusel et selle liikmesriigi pädev asutus võtab kõik meetmed, mida ta peab vajalikuks, et vältida tagaotsitava põgenemist.

69

Pealegi, raamotsuse artikli 24 lõike 1 alusel võib vahistamismäärust täitev õigusasutus, olles otsustanud Euroopa vahistamismääruse täita, lükata tagaotsitava üleandmise edasi, et teda saaks vahistamismäärust täitvas liikmesriigis kohtu alla anda teo eest, millele ei ole osutatud Euroopa vahistamismääruses, või kui talle on juba karistus sellise teo eest määratud, et ta saaks karistust kanda selle liikmesriigi territooriumil.

70

Nende sätete sõnastusest ei nähtu, et nendega oleks vastuolus sellise isiku vahi alla jätmine, kelle suhtes on tehtud Euroopa vahistamismäärus vastavalt vahistamismäärust täitva liikmesriigi siseriiklikule õigusele, kui tema suhtes toimub selles liikmesriigis kriminaalmenetlus seoses süüteoga, mis on seal toime pandud, ning mis on muu süütegu kui see, mille tõttu on tehtud vahistamismäärus.

71

Teisena, mis puudutab nende sätete konteksti, siis nähtub küll raamotsuse 2002/584 artiklist 23, et selle artikli lõigetes 2 ja 4 sätestatud tähtaegade möödumisel tuleb tagaotsitav vastavalt selle artikli lõikele 5 vabastada, see tähendab hiljemalt kümne päeva möödumisel lõpliku otsuse tegemisest Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta või uuest kokkulepitud kuupäevast.

72

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 66 märkis, on raamotsuse 2002/584 artikli 24 lõikes 1 nimetatud põhjustel edasi lükatud üleandmine siiski erinorm, mis seisab lahus raamotsuse artiklis 23 ette nähtud üleandmiskorrast.

73

Järelikult ei ole raamotsuse 2002/584 artikli 23 lõikes 5 ette nähtud tähtajad kohaldatavad raamotsuse artiklis 24 nimetatud edasilükatud üleandmise korral ning seega võib vahistamismäärust täitev õigusasutus raamotsuse artikli 12 alusel otsustada selle isiku vahi alla jätmise, kelle kohta on tehtud Euroopa vahistamismäärus.

74

Kolmandana aitab raamotsuse 2002/584 artiklite 12 ja 24 tõlgendus, mis on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 70, kaasa raamotsuse eesmärkide saavutamisele, milleks on eelkõige võidelda karistamatuse vastu (vt selle kohta 22. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Openbaar Ministerie (vahistamismääruse teinud liikmesriigis seaduse alusel moodustatud kohus), C‑562/21 PPU ja C‑563/21 PPU, EU:C:2022:100, punkt 62).

75

Nimelt, kui sellist isikut ei oleks võimalik vahi alla jätta kogu ajavahemikuks kuni hetkeni, millele tema üleandmine raamotsuse 2002/584 artikli 24 lõike 1 alusel edasi lükati, siis risk, et see isik põgeneb ja et sellega kahjustataks tema suhtes tehtud Euroopa vahistamismääruse nõuetekohast täitmist, suureneks vaieldamatult.

76

Neljandana ei sea raamotsuse 2002/584 artiklite 12 ja 24 niisugust tõlgendust kahtluse alla ka vajadus tõlgendada neid sätteid kooskõlas harta artikliga 6, mis näeb ette, et igaühel on õigus isikuvabadusele ja turvalisusele.

77

Sellega seoses on raamotsuse artikli 1 lõikes 3 sõnaselgelt ette nähtud, et raamotsus ei mõjuta kohustust austada põhiõigusi ja õiguse üldpõhimõtteid, mis on kirja pandud EL artiklis 6 ja mis on kajastatud hartas – kohustus, mis lisaks puudutab kõiki liikmesriike, eelkõige nii vahistamismääruse teinud liikmesriiki kui ka vahistamismäärust täitvat liikmesriiki (12. veebruari 2019. aasta kohtuotsus Lanigan, C‑492/18 PPU, EU:C:2019:108, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).

78

Seoses sellega ei saa jätta meenutamata, et harta artikli 52 lõike 1 kohaselt tohib harta artiklis 6 tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamist piirata, kui piirangud on seatud seadusega, arvestatud on nimetatud õiguste ja vabaduste olemust, järgitud on proportsionaalsuse põhimõtet ja piirangud on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või vajadusele kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi (12. veebruari 2019. aasta kohtuotsus TC, C‑492/18 PPU, EU:C:2019:108, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).

79

Veel tuleneb harta artikli 52 lõikest 3, et hartas sisalduvate selliste õiguste tähendus ja ulatus, mis vastavad Roomas 4. novembril 1950 alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga (edaspidi „EIÕK“) tagatud õigustele, on samad, mis neile EIÕKs ette on nähtud. Harta artiklis 53 on lisatud, et ühtegi harta sätet ei tohi tõlgendada nii, et need piiravad või kahjustavad muu hulgas EIÕKga tunnustatud õigusi (16. juuli 2015. aasta kohtuotsus Lanigan, C‑237/15 PPU, EU:C:2015:474, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).

80

Sellega seoses tuleb meenutada, et raamotsusega 2002/584 loodud Euroopa vahistamismääruse mehhanism vastab EIÕK artikli 5 lõike 1 punktis f nimetatud olukorrale (30. juuni 2022. aasta kohtuotsus Spetsializirana prokuratura (teave riigisisese vahistamisotsuse kohta), C‑105/21, EU:C:2022:511, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).

81

Mis puudutab raamotsuse artiklit 12, siis tuleb tõdeda, et sellest sättest tuleneb, et vahistamismäärust täitva õigusasutuse ülesanne on otsustada, kas tagaotsitav või süüdimõistetu tuleb vahi alla jätta vastavalt vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusele, ja et isiku võib igal ajal vabastada kooskõlas vahistamismäärust täitva liikmesriigi siseriikliku õigusega, eeldusel et nimetatud liikmesriigi pädev asutus võtab kõik meetmed, mida ta peab vajalikuks, et vältida isiku põgenemist.

82

Lisaks, kui vahistamismäärust täitev õigusasutus otsustab raamotsuse artikli 24 lõike 1 alusel üleandmise edasi lükata, võib see asutus kooskõlas harta artikliga 6 otsustada tagaotsitav või süüdimõistetud isik vahi alla jätta ainult siis, kui üleandmismenetlus on läbi viidud piisavalt hoolikalt ja seega ei ole vahi all viibimise kestus ülemäära pikk. Selleks et teha kindlaks, kas see on tõesti nii, peab see ametiasutus kõiki asjakohaseid tegureid arvesse võttes konkreetselt kontrollima asjaomast olukorda (vt 25. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Vilkas, C‑640/15, EU:C:2017:39, punkt 43).

83

Neid kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et raamotsuse 2002/584 artiklit 12 ja artikli 24 lõiget 1 koostoimes harta artikliga 6 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus see, kui isik, kelle suhtes on tehtud Euroopa vahistamismäärus ja kelle üleandmine vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusasutusele lükati edasi vahistamismäärust täitvas liikmesriigis tema suhtes toimuva kriminaalmenetluse tõttu, jäetakse seal Euroopa vahistamismääruse alusel tema suhtes toimuva kriminaalmenetluse ajaks vahi alla.

84

Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas raamotsuse 2002/584 artikli 24 lõiget 1 koostoimes harta artikliga 47 ja artikli 48 lõikega 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui sellise isiku üleandmine, kelle kohta on tehtud Euroopa vahistamismäärus, lükatakse edasi tema suhtes vahistamismäärust täitvas liikmesriigis alustatud kriminaalmenetluse läbiviimiseks ainuüksi põhjusel, et see isik ei ole loobunud õigusest ilmuda isiklikult kohtute ette, kus see menetlus toimub. Jaatava vastuse korral küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, milliseid asjaolusid peab vahistamismäärust täitev õigusasutus üleandmise edasilükkamise üle otsustamisel arvesse võtma.

85

Raamotsuse 2002/584 artikli 24 lõikes 1 on ette nähtud, et vahistamismäärust täitev õigusasutus võib, olles otsustanud Euroopa vahistamismääruse täita, lükata tagaotsitava üleandmise edasi, et teda saaks vahistamismäärust täitvas liikmesriigis kohtu alla anda teo eest, millele ei ole osutatud Euroopa vahistamismääruses, või kui talle on juba karistus sellise teo eest määratud, et ta saaks karistust kanda selle liikmesriigi territooriumil.

86

Selle sätte sõnastusest nähtub selgelt, et see annab vahistamismäärust täitvale õigusasutusele kaalutlusõiguse üleandmise edasilükkamise otsuse tegemisel, mille kasutamine sõltub üksnes tingimusest, et see otsus tehakse vahistamismäärust täitvas liikmesriigis kohtu alla andmiseks või karistuse täideviimiseks mõne muu teo eest kui see, mis on ette nähtud Euroopa vahistamismääruses.

87

Sellega seoses tuleb märkida, et kuigi selle sätte sõnastuse kohaselt ei sõltu selles ette nähtud võimaluse kasutamine ühestki täiendavast tingimusest, tuleb raamotsust 2002/584, nagu nähtub selle artikli 1 lõikest 3, arvestades raamotsuse põhjendust 12, tõlgendada kooskõlas põhiõiguste austamise nõuetega.

88

Süüdistatava õigus ilmuda isiklikult kohtulikule arutelule kriminaalmenetluses, mis on harta artikli 47 teises ja kolmandas lõigus ning artikli 48 lõikes 2 ette nähtud õiguse õiglasele kohtulikule arutamisele oluline osa, kohustab aga liikmesriike tagama süüdistatavale õiguse viibida tema kohta käiva menetluse käigus kohtusaalis (vt selle kohta 15. septembri 2022. aasta kohtuotsus HN (menetlus riigi territooriumilt välja saadetud süüdistatava suhtes), C‑420/20, EU:C:2022:679, punktid 54–56).

89

Seega juhul, kui vahistamismäärust täitev liikmesriigi õigusasutus otsustab mitte lükata edasi sellise tagaotsitava üleandmist, kelle suhtes toimub selles liikmesriigis kriminaalmenetlus, on see liikmesriik kohustatud tegema kõik selle õiguse järgimisest tulenevad järeldused selle isiku kohtuliku arutelu korraldamisel, et tagada sellele isikule tegelik võimalus seal osaleda (vt 15. septembri 2022. aasta kohtuotsus HN (menetlus riigi territooriumilt välja saadetud süüdistatava suhtes), C‑420/20, EU:C:2022:679, punkt 61).

90

Seevastu, kuivõrd tõik, et vahistamismäärust täitev õigusasutus teeb üleandmise edasilükkamise otsuse, ei too kaasa seda, et täitvas liikmesriigis tagaotsitava suhtes toimuv kohtumenetlus leiab aset tema osaluseta, ei saa see iseenesest kahjustada selle isiku õigust ilmuda teda puudutavale kohtulikule arutelule.

91

Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et kuigi vahistamismäärust täitev õigusasutus ei ole kuidagi kohustatud tegema otsust lükata üleandmine edasi süüdistatava õiguse alusel isiklikult ilmuda teda puudutavale kohtulikule arutelule, ei takista miski tal selle otsuse tegemisel talle kuuluvat kaalutlusõigust arvestades lükata edasi üleandmist, et tagada selle õiguse järgimine vahistamismäärust täitvas liikmesriigis toimuvas kriminaalmenetluses.

92

Selles kontekstis kuuluvad kaalutluste hulka, mis võivad olla asjakohased selleks, et otsustada tagaotsitava üleandmine edasi lükata, muu hulgas vahistamismäärust täitva liikmesriigi huvi viia nõuetekohaselt lõpuni selle isiku suhtes toimuv kriminaalmenetlus, vahistamismääruse teinud liikmesriigi huvi saavutada viivitamatult selle isiku üleandmine kriminaalmenetluse läbiviimiseks või Euroopa vahistamismääruse esemeks oleva süüteoga seotud karistuse täideviimiseks ning nendes liikmesriikides toime pandud kuritegude raskus.

93

Lõpuks tuleb meenutada, et raamotsuse 2002/584 artikli 24 lõike 2 kohaselt võib vahistamismäärust täitev õigusasutus üleandmise edasilükkamise asemel anda tagaotsitava vahistamismääruse teinud liikmesriigile ajutiselt üle tingimustel, mille vastastikusel kokkuleppel määravad kindlaks vahistamismäärust täitev ja vahistamismääruse teinud õigusasutus. Sellega seoses võib muu hulgas kokku leppida tagaotsitava tagasisaatmises vahistamismäärust täitvasse liikmesriiki kriminaalmenetluse läbiviimiseks selles liikmesriigis.

94

Kõiki neid põhjendusi arvestades tuleb kolmandale küsimusele vastata, et raamotsuse 2002/584 artikli 24 lõiget 1 koostoimes harta artikli 47 teise ja kolmanda lõigu ja artikli 48 lõikega 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui sellise isiku üleandmine, kelle kohta on tehtud Euroopa vahistamismäärus, lükatakse edasi tema suhtes vahistamismäärust täitvas liikmesriigis alustatud kriminaalmenetluse läbiviimiseks ainuüksi põhjusel, et see isik ei ole loobunud õigusest ilmuda isiklikult kohtute ette, kus see menetlus toimub.

95

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: