1.

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. oktoobri 2013. aasta määruse (EL) nr 952/2013 (1), millega kehtestatakse liidu tolliseadustik, artikli 44 lõiget 1 koostoimes Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikliga 13 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47 tuleb tõlgendada nii, et viidatud sätetega on vastuolus selline riigisisene õigusnorm nagu haldusrikkumiste ja haldussanktsioonide seaduse (Zakon za administrativnite narushenia i nakazania, edaspidi „ZANN“) artikli 59 lõige 2, mille kohaselt ei kuulu nende isikute ringi, kellel on õigus esitada trahviotsuse peale kaebust, sama otsusega konfiskeeritud vara omanik, kui ta ei ole otsuse aluseks olnud teo toimepanija?

2.

Kas määruse nr 952/2013 artikli 22 lõike 7 sätteid koostoimes artiklitega 29 ja 44, EIÕK artikliga 13 ja harta artikliga 47 tuleb tõlgendada nii, et viidatud sätetega on vastuolus selline riigisisene õigusnorm nagu tolliseaduse (Zakon za mitnitsite, edaspidi „ZM“) artikli 232 lõige 1 – mis ei luba esitada kaebust teadmata isiku suhtes tehtud trahviotsuse peale –, kui trahviotsusega saab kooskõlas riigisisese õigusega konfiskeerida riigi kasuks vara, mis kuulub kolmandale isikule, kes ei olnud haldusrikkumise asjas algatatud menetluse osaline?

3.

Kas nõukogu 24. veebruari 2005. aasta raamotsuse 2005/212/JSK (2) artiklit 4 koostoimes harta artikliga 47 tuleb per argumentum a fortiori tõlgendada nii, et see on kohaldatav ka siis, kui tegu ei ole kvalifitseeritav kuriteona, ja nii, et viidatud sätetega on vastuolus sellised riigisisesed õigusnormid, mis – nagu ZANN artikli 59 lõige 2 – jätavad kaebuse esitamise õigusega isikute ringist välja konfiskeeritud vara omaniku ja – nagu ZM artikkel 232 – näevad sõnaselgelt ette, et otsuse peale, mille alusel saab kooskõlas riigisisese õigusega konfiskeerida sellise kolmanda isiku vara, kes ei olnud haldusrikkumise asjas algatatud menetluse osaline, ei saa kaebust esitada?