–

AS „PrivatBank“, esindaja: advokāte A. Medne,

–

A, B ja Unimain Holdings LTD, esindajad: advokāti J. Loze, K. Loze ja L. Mence,

–

Finanšu un kapitāla tirgus komisija, esindajad: J. Pogiļdjakova, L. Skolmeistare ja I. Skuja-Ķirķe,

–

Läti valitsus, esindajad: J. Davidoviča, K. Pommere ja I. Romanovska,

–

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato F. Meloncelli,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: L. Malferrari, A. Sauka ja T. Scharf,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada ELTL artikli 63 lõiget 1 ja artikli 65 lõike 1 punkti b, nõukogu 24. juuni 1988. aasta direktiivi 88/361/EMÜ [EÜ] asutamislepingu artikli 67 rakendamise kohta (artikkel tunnistati kehtetuks Amsterdami lepinguga) (ELT 1988, L 178, lk 5; ELT eriväljaanne 10/01, lk 10) I lisa ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2015. aasta direktiivi (EL) 2015/849, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 648/2012 ja tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/60/EÜ ja komisjoni direktiiv 2006/70/EÜ (ELT 2015, L 141, lk 73), artiklit 1.

2

Taotlus on esitatud kohtuvaidluses, mille pooled on ühelt poolt AS „PrivatBank“, A, B ja Unimain Holdings LTD ning teiselt poolt Finanšu un kapitāla tirgus komisija (Läti finants- ja rahaturgude komisjon, edaspidi „FKTK“) ning mis puudutab viimase poolt PrivatBankile rahapesus ja terrorismi rahastamises osalemise ohu ennetamise eesmärgil määratud haldussanktsiooni ja haldusmeetmete õiguspärasust.

3

Direktiivi 88/361 artikli 1 lõikes 1 on sätestatud:

„Ilma et see piiraks järgnevate sätete kohaldamist, peavad liikmesriigid kaotama liikmesriikide residentide vahelise kapitali liikumise piirangud. Käesoleva direktiivi kohaldamise hõlbustamiseks liigitatakse kapitali liikumine vastavalt I lisas esitatud nomenklatuurile.“

4

Selle direktiivi I lisa sissejuhatuses on märgitud:

„Käesolevas nomenklatuuris on kas oma- või välisvääringus väljendatud kapitali ümberpaigutused liigitatud nendega seotud varade ja kohustuste majandusliku laadi järgi.

Selles nomenklatuuris nimetatud kapitali liikumine hõlmab:

[…]

Käesolev nomenklatuur ei ole kapitali liikumiseks peetavate tehingute ammendav loend ning seetõttu sisaldab jagu XIII – F. „Muu kapitali liikumine – mitmesugust“. Nomenklatuuri ei või tõlgendada viisil, mis piirab direktiivi artiklis 1 osutatud kapitali liikumise täieliku liberaliseerimise põhimõtte kohaldamist.“

5

Selles I lisas loetletud kapitali liikumiste seas on VI jaos nimetatud „Finantseerimisasutuste jooksvate kontode ja hoiukontodega seotud tehingud“ ja VIII jaos „Finantslaenud ja -krediit (ei ole hõlmatud I, VII ja XI jaoga)“.

6

Lõpuks on I lisa osas „Selgitavad märkused“ täpsustatud, et „finantseerimisasutused“ on „[p]angad, hoiupangad ning lühiajalist, keskmise tähtajaga või pikaajalist krediiti andvad institutsioonid, kindlustusseltsid, elamuhoiupangad, investeerimisühingud ja teised sellised institutsioonid“ ning „krediidiasutused“ on „[p]angad, hoiupangad ning lühiajalist, keskmise tähtajaga või pikaajalist krediiti andvad institutsioonid“.

7

Direktiivi 2015/849 põhjenduses 1 on märgitud:

„Ebaseadusliku raha vood võivad kahjustada finantssektori terviklikkust, stabiilsust ja mainet ning ohustada [Euroopa L]iidu siseturgu ja samuti rahvusvahelist arengut. Rahapesu, terrorismi rahastamine ja organiseeritud kuritegevus on jätkuvalt teravad probleemid, millega tuleks tegeleda liidu tasandil. Terrorism raputab meie ühiskonna alustalasid. Lisaks kriminaalõigusel põhineva lähenemisviisi edasiarendamisele liidu tasandil on finantssüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise sihipärane ja proportsionaalne tõkestamine asendamatu ja see võib anda täiendavaid tulemusi.“

8

Selle direktiivi artikli 1 lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud:

„1.   Käesoleva direktiivi eesmärk on tõkestada liidu finantssüsteemi kasutamist rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil.

2.   Liikmesriigid tagavad, et rahapesu ja terrorismi rahastamine on keelatud.“

9

Nimetatud direktiivi artiklis 5 on sätestatud:

„Liikmesriigid võivad käesoleva direktiiviga reguleeritud valdkonnas rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamiseks võtta vastu või jätta kehtima käesoleva direktiivi sätetest rangemad sätted, kui seda tehakse liidu õiguse piires.“

10

Direktiivi 2015/849 artikli 8 lõiked 1 ja 3 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et kohustatud isikud võtavad asjakohaseid meetmeid, et tuvastada ning hinnata rahapesu ja terrorismi rahastamise riske, võttes arvesse riskitegureid, sealhulgas klientide, riikide või geograafiliste piirkondade, toodete, teenuste, tehingute ja edastamiskanalitega seonduvaid riskitegureid. Need meetmed peavad olema proportsionaalsed kohustatud isikute olemuse ja suurusega.

[…]

3.   Liikmesriigid tagavad, et kohustatud isikutel on kehtestatud põhimõtted, kontrollimeetmed ja protseduurid, millega tõhusalt maandatakse ja juhitakse liidu, liikmesriigi ja kohustatud isiku tasandil tuvastatud rahapesu ja terrorismi rahastamise riske. Kõnealused põhimõtted peavad olema proportsionaalsed kohustatud isikute olemuse ja suurusega.“

11

Selle direktiivi artiklis 11 on sätestatud:

„Liikmesriigid tagavad, et kohustatud isikud rakendavad klientide suhtes hoolsusmeetmeid järgmistel juhtudel:

[…]

[…]“.

12

Selle direktiivi artikli 13 lõikes 1 on sätestatud:

„Kliendi suhtes rakendatavad hoolsusmeetmed hõlmavad järgmist:

[…]

[…]“.

13

Direktiivi 2015/849 artikli 59 lõigetes 1, 2 ja 4 on ette nähtud:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et käesolevat artiklit kohaldatakse vähemalt selliste kohustatud isikute poolt toimepandud õigusrikkumiste suhtes, mis on rasked, korduvad, süstemaatilised või kui on tegemist nende kombinatsiooniga, ning mis on seotud järgmistes artiklites sätestatud nõuetega:

[…]

2.   Liikmesriigid tagavad, et lõikes 1 osutatud juhtudel hõlmavad kohaldatavad halduskaristused ja -meetmed vähemalt järgmist:

[…]

[…]

4.   Liikmesriigid võivad anda pädevatele asutustele õiguse kehtestada lisaks lõike 2 punktides a–d sätestatud karistustele täiendavaid karistuste liike või määrata rahalisi halduskaristusi, mis ületavad lõike 2 punktis e ja lõikes 3 osutatud summasid.“

14

17. juuli 2008. aasta rahapesu, terrorismi ja massihävitusrelvade rahastamise tõkestamise seadust (Noziedzīgi iegūtu līdzekļu legalizācijas un terorisma un proliferācijas finansēšanas novēršanas likums, edaspidi „tõkestamisseadus“) (Latvijas Vēstnesis, 2008, lk 116) muudeti eelkõige eesmärgiga võtta Läti õiguskorda üle direktiiv 2015/849.

15

Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et 1. juuni 2000. aasta finants- ja kapitaliturgude komisjoni seaduse (Finanšu un kapitāla tirgus komisijas likums; Latvijas Vēstnesis, 2000, nr 230/232) artiklis 5, artikli 6 punktis 13 ja artikli 7 lõike 1 punktis 3, tõkestamisseaduse artikli 45 lõike 1 punktis 1 ning 5. oktoobri 1995. aasta krediidiasutuste seaduse (Kredītiestāžu likums; Latvijas Vēstnesis, 1995, nr 163) artiklis 99.1 ja artikli 113 lõike 1 punktis 4 oli asjaolude asetleidmise ajal kehtinud redaktsioonides sisuliselt sätestatud, et FKTK teeb järelevalvet ja kontrollib, et finants- ja kapitaliturgudel tegutsevad ettevõtjad järgivad tõkestamisseadust, ning sel asutusel on õigus seada krediidiasutuse õigustele ja tegevustele piiranguid, kaasa arvatud finantsteenuste täielik või osaline peatamine ja kohustuste täitmise piiramine.

16

PrivatBank on Lätis asutatud krediidiasutus, mille aktsionärid on Küprose kodanikud A ja B ning Küprosel asuv äriühing Unimain Holdings. Eelotsusetaotlusest nähtub, et need aktsionärid on ka PrivatBanki kliendid.

17

FKTK kontrollis PrivatBanki tegevust, et kontrollida, kas see krediidiasutus täitis õigusnormidest tulenevaid nõudeid võitluses rahapesu ja terrorismi rahastamisega, ning eelkõige, kas ta täitis oma hoolsuskohustust klientide suhtes, kellel on sidemed tema aktsionäridega, ja kas ta jälgis nende tehinguid.

18

Kontrolli käigus tuvastas FKTK, et PrivatBank eiras teatavaid rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise nõudeid, mis on eelkõige ette nähtud tõkestamisseaduses. Nimelt ei võimaldanud FKTK sõnul PrivatBanki klientide suhtes hoolsuskohustuse täitmise ja tehingute järelevalve sisekontrollisüsteem tagada, et selle krediidiasutuse selle valdkonna riskijuhtimine oleks tõhus. Eelkõige kehtestas PrivatBank ühele osale klientidest – kelle tegelikud kasusaajad olid tema aktsionärid – soodsamad tingimused olemasolevate klientide tehingute jälgimise ja uute klientide registreerimise vallas.

19

FKTK määras 13. septembri 2019. aasta otsusega PrivatBankile trahvi ja lisaks võttis tema suhtes haldusmeetme, mis seisnes selles, et tal alates nimetatud otsuse vastuvõtmisest kuni ajani, mil rakendatakse teatud selles otsuses ette nähtud meetmeid, millele FKTK pidi ka heakskiidu andma, keelati tal sõlmida ärisuhteid ning kohustati teda lõpetama viivitamata ärisuhted, mis on loodud pärast viidatud otsuse vastuvõtmist, järgmiste isikutega:

20

Lisaks oli PrivatBank kohustatud tagama, et nii nende klientide, kelle tegelikud kasusaajad olid panga aktsionärid või nendega seotud isikud, kui ka nende klientidega seotud klientide rühma kuuluvate klientide igakuine krediidikäive ei ületaks asjaomase kliendi 2019. aasta keskmist igakuist krediidikäivet vastavalt selle krediidiasutuse esitatud andmetele.

21

PrivatBank esitas kaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule, st Administratīvā apgabaltiesale (regionaalne halduskohus, Läti), nõudes 13. septembri 2019. aasta otsuse tühistamist osas, mis puudutab rikkumise tuvastamist ja trahvi määramist. A, B ja Unimain Holdings esitasid samale kohtule omalt poolt kaebuse selles otsuses ette nähtud haldusmeetme tühistamise nõudes.

22

Oma kaebuses väidavad A, B ja Unimain Holdings, et põhikohtuasjas kõne all olev haldusmeede on vastuolus ELTL artiklitega 18 ja 63. Nad rõhutavad, et sellest meetmest tulenevad kapitali liikumise piirangud ei ole seotud õigusvastase tegevusega ega põhine liidus kehtivatel rahapesu tõkestamise sätetel. Piirangud on kehtestatud igale füüsilisele ja juriidilisele isikule, isegi kui ta tegutseb seaduspäraselt, ja need tekitavad neile tagajärgi. Lisaks, pannes PrivatBankile kohustuse teha koostööd ainult Läti kodanike ja Lätis asuvate äriühingutega, sunnib FKTK teda automaatselt käsitama kõiki teisi isikuid – sealhulgas liikmesriikide kodanikke ja liidus asutatud ettevõtjaid – potentsiaalselt suure riskiga ja endast ohtu kujutavate isikutena.

23

FKTK väidab enda kaitseks, et põhikohtuasjas kõne all olevat haldusmeedet ei saa pidada kapitali vaba liikumise piiranguks, kuna seda kohaldatakse ainult ühele konkreetsele krediidiasutusele, kõnealusel juhul PrivatBankile, ning see puudutab üksnes kindlalt piiritletud klientide kategooriat. Nii võivad need kliendid raha hoiustada mis tahes muus krediidiasutuses, millel on Läti Vabariigis tegevusluba. Selle haldusmeetme eesmärk on eelkõige lõpetada PrivatBanki toime pandud rikkumised ja ennetada tulevikus võimalikke rahapesujuhtumeid. Igal juhul kujutab see haldusmeede endast põhjendatud ja proportsionaalset piirangut ELTL artikli 65 lõike 1 punkti b tähenduses.

24

Eeltoodut arvestades otsustas Administratīvā apgabaltiesa (regionaalne halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

25

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas finantslaenud ja -krediit ning jooksev- ja hoiukontodega seotud tehingud finantseerimisasutustes, eelkõige krediidiasutuses, kujutavad endast kapitali liikumist ELTL artikli 63 lõike 1 tähenduses.

26

Vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikale on ELTL artikli 63 lõikega 1 üldiselt keelatud kõik piirangud kapitali liikumisele liikmesriikide vahel ning liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel (21. detsembri 2021. aasta kohtuotsus Finanzamt V (pärand – osaline maksuvähendus ja sundosade mahaarvamine), C‑394/20, EU:C:2021:1044, punkt 28).

27

Kuna EL toimimise lepingus puudub ELTL artikli 63 lõike 1 tähenduses mõiste „kapitali liikumine“ määratlus, on Euroopa Kohus omistanud selle mõiste määratlemisel soovitusliku tähenduse direktiivi 88/361 I lisas sisalduvale kapitali liikumise nomenklatuurile, arvestades, et vastavalt selle lisa sissejuhatuses märgitule ei ole see nomenklatuur ammendav (15. veebruari 2017. aasta kohtuotsus X, C‑317/15, EU:C:2017:119, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 16. septembri 2020. aasta kohtuotsus Romenergo ja Aris Capital, C‑339/19, EU:C:2020:709, punkt 32).

28

Selle I lisa VI jaos on aga nimetatud „Finantseerimisasutuste jooksvate kontode ja hoiukontodega seotud tehingud“ ning VIII jaos „Finantslaenud ja ‑krediit“. Lisaks on sama lisa osas „Selgitavad märkused“ täpsustatud, et mõiste „krediidiasutused“ tähistab muu hulgas pankasid.

29

Lõpuks on Euroopa Kohus juba otsustanud, et majandustegevuse raames laenu andmine on seotud ka kapitali vaba liikumisega (vt selle kohta 3. oktoobri 2006. aasta kohtuotsus Fidium Finanz, C‑452/04, EU:C:2006:631, punkt 43, ja 14. veebruari 2019. aasta kohtuotsus Milivojević, C‑630/17, EU:C:2019:123, punkt 53).

30

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et finantslaenud ja -krediit ning jooksev- ja hoiukontodega seotud tehingud finantseerimisasutustes, eelkõige krediidiasutuses, kujutavad endast kapitali liikumist ELTL artikli 63 lõike 1 tähenduses.

31

Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas haldusmeede, millega liikmesriigi pädev asutus kehtestab krediidiasutusele esiteks keelu luua ärisuhteid isikutega, kes ei ole Läti kodanikud, ja teiseks kohustuse lõpetada olemasolevad ärisuhted selliste isikutega, kujutab endast ELTL artikli 63 lõike 1 tähenduses piirangut.

32

Ent esimesena tuleb märkida, et vastuseks Euroopa Kohtu palvele esitada selgitusi, täpsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus 10. märtsil 2022, et nende isikute tuvastamine, kellega PrivatBank ei saa põhikohtuasjas kõne all oleva haldusmeetme kohaselt ärisuhteid luua ega jätkata, põhineb ühelt poolt füüsiliste või juriidiliste isikute Lätiga seotuse kriteeriumil ja teiselt poolt igakuise krediidikäibe suuruse kriteeriumil. Järelikult ei mõjuta see meede tingimata ainult selle krediidiasutuse ja Läti kodakondsuseta füüsiliste isikute vahelisi suhteid.

33

Teisena küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus samas teises küsimuses Euroopa Kohtult, kas meede, mis ei tulene otseselt riigisisestest õigusnormidest, vaid mille on võtnud liikmesriigi pädev asutus nagu FKTK, kujutab endast „liikmesriigi meedet ELTL artikli 63 lõike 1 tähenduses ja riivab seega selles õigusnormis tunnustatud liikmesriikidevahelise kapitali vaba liikumise põhimõtet“.

34

Sellega seoses tuleb esiteks meenutada, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on hinnata sellise haldusmeetme kooskõla riigisiseste kõrgemalseisvate õigusnormidega. Teiseks, nagu väidab komisjon oma kirjalikes seisukohtades, on ELTL artikli 63 lõike 1 eesmärk tuua kaasa muu hulgas selliste haldustõkete kaotamine, mis võivad takistada kapitali vaba liikumist liikmesriikide vahel (vt selle kohta 27. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus Trapeza tis Ellados, C‑329/03, EU:C:2005:645, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika). Järelikult võib niisuguse ametiasutuse nagu FKTK võetud usaldatavusnõuete täitmise otsuses sisalduv haldusmeede kujutada endast piirangut selle sätte tähenduses.

35

Kolmandana tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib Euroopa Kohus eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarviliku vastuse andmiseks arvesse võtta neid liidu õigusnorme, millele liikmesriigi kohus oma küsimustes ei ole viidanud (2. septembri 2021. aasta kohtuotsus LG ja MH (omaenda kuritegeliku raha pesu), C‑790/19, EU:C:2021:661, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

36

Käesoleval juhul väitsid põhikohtuasja pooled, Itaalia ja Läti valitsus ning komisjon oma kirjalikes ja suulistes seisukohtades, et põhikohtuasjas kõne all olevat haldusmeedet saab analüüsida nii ELTL artikli 63 lõikes 1 ette nähtud kapitali vaba liikumise seisukohast kui ka ELTL artikliga 56 tagatud teenuste osutamise vabaduse seisukohast.

37

Samuti nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et krediidiasutuse tegevus, mis seisneb krediidi andmises, kujutab endast teenust ELTL artikli 56 tähenduses (14. veebruari 2019. aasta kohtuotsus Milivojević, C‑630/17, EU:C:2019:123, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).

38

Arvestades käesoleva kohtuotsuse punktis 29 viidatud kohtupraktikat, on sellised tehingud nagu majandustegevuse raames krediidi andmine seega põhimõtteliselt seotud nii teenuste osutamise vabadusega ELTL artikli 56 jj tähenduses kui ka kapitali vaba liikumisega ELTL artikli 63 jj tähenduses (vt selle kohta 14. veebruari 2019. aasta kohtuotsus Milivojević, C‑630/17, EU:C:2019:123, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).

39

Kui riigisisene meede puudutab samal ajal teenuste osutamise vabadust ja kapitali vaba liikumist, siis tuleb uurida, millises ulatuses riivab see põhivabaduste kasutamist ning kas juhtumi asjaoludel on üks neist teisest kaalukam. Põhimõtteliselt hindab Euroopa Kohus riigisisest meedet kahest asjasse puutuvast põhivabadusest ainult ühe seisukohast, kui ilmneb, et juhtumi asjaolusid arvestades on üks neist vabadustest teisega võrreldes täiesti teisejärguline ja seda on võimalik käsitleda teise juurde kuuluvana (14. veebruari 2019. aasta kohtuotsus Milivojević, C‑630/17, EU:C:2019:123, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika)

40

Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktides 44 ja 45, ilmneb käesoleval juhul et põhikohtuasjas kõne all olev haldusmeede puudutab samavõrd PrivatBanki finantsteenuste kasutamist kui ka kapitali liikumise voogusid kui selliseid.

41

Esiteks mõjutab see haldusmeede, mis tugineb muu hulgas krediidikäibe igakuise summa kriteeriumile, otseselt kapitali liikumist, olenemata sellest, kas asjaomane klient kasutab PrivatBanki osutatavaid nõustamisteenuseid või mitte. Teiseks mõjutab haldusmeede, mis keelab ärisuhete loomise ja kohustab lõpetama olemasolevad ärisuhted teatavate klientidega, selle krediidiasutuse teenuste osutamise vabadust.

42

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud teine küsimus ümber sõnastada nii, et sellega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELTL artikli 56 esimest lõiku ja artikli 63 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et haldusmeede, millega liikmesriigi pädev asutus ühelt poolt keelab krediidiasutusel luua ärisuhteid füüsiliste või juriidiliste isikutega, kes ei ole seotud liikmesriigiga, kus krediidiasutus asub, ja kelle igakuine krediidikäive ületab teatud summat, ning teiselt poolt kohustab seda krediidiasutust sellised ärisuhted lõpetama, kui need on loodud pärast selle meetme võtmist, kujutab endast nendest sätetest esimese tähenduses teenuste osutamise vabaduse piirangut ning nendest sätetest teise tähenduses kapitali vaba liikumise piirangut.

43

Esimesena on oluline meelde tuletada, et ELTL artikliga 56 on vastuolus igasuguse riigisisese õigusnormi kohaldamine, mille toimel muutub liikmesriikidevaheline teenuste osutamine võrreldes liikmesriigisisese teenuste osutamisega raskemaks. Nimelt on Euroopa Kohtu praktika kohaselt ELTL artikliga 56 nõutav, et kaotatakse teenuste osutamise vabaduse kõik piirangud, mis on kehtestatud põhjusel, et teenuse osutaja asub muus liikmesriigis kui see, kus teenust osutatakse (22. novembri 2018. aasta kohtuotsus Vorarlberger Landes- und Hypothekenbank, C‑625/17, EU:C:2018:939, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

44

Teenuste osutamise vabaduse piirangud on sellised liikmesriigi meetmed, mis keelavad või takistavad selle vabaduse kasutamist või muudavad selle vähem atraktiivseks (22. novembri 2018. aasta kohtuotsus Vorarlberger Landes- und Hypothekenbank, C‑625/17, EU:C:2018:939, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

45

Lisaks tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et ELTL artikkel 56 ei anna õigusi mitte ainult teenuseosutajale endale, vaid ka nende teenuste saajale (30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Anton van Zantbeek, C‑725/18, EU:C:2020:54, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).

46

Käesoleval juhul nähtub Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust, et põhikohtuasjas kõne all olev haldusmeede ei võimalda PrivatBankil pakkuda selles ette nähtud summadest suuremate summade osas teatavaid pangateenuseid, mis on seotud näiteks krediidi andmise või raha vastuvõtmisega, füüsilistele isikutele, kes ei ole Lätiga seotud, või juriidilistele isikutele, kellel ei ole selle liikmesriigiga seotud majandustegevust. See meede võib seega muuta liikmesriikidevahelise teenuste osutamise raskemaks kui teenuste osutamine ainult Läti Vabariigi siseselt.

47

Järelikult kujutab selline haldusmeede, nagu on kõne all põhikohtuasjas, käesoleva kohtuotsuse punktides 43–45 viidatud kohtupraktika kohaselt endast teenuste osutamise vabaduse piirangut, mis on ELTL artikli 56 esimese lõiguga põhimõtteliselt keelatud.

48

Teisena tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et ELTL artiklis 63 toodud mõiste „piirang“ hõlmab üldiselt kõiki piiranguid kapitali liikumisele nii liikmesriikide vahel kui ka liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel (6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus ECOTEX BULGARIA, C‑544/19, EU:C:2021:803, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika).

49

Täpsemalt hõlmab see mõiste riigisiseseid meetmeid, mis on diskrimineerivad seetõttu, et nendega nähakse otseselt või kaudselt ette kapitali riigisisese liikumise ja kapitali piiriülese liikumise erinev kohtlemine, mis ei vasta olukordade objektiivsele erinevusele ja mis seetõttu võivad panna teiste liikmesriikide või kolmandate riikide füüsilisi ja juriidilisi isikuid loobuma kapitali piiriülese liikumise korraldamisest (18. juuni 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari (ühenduste läbipaistvus), C‑78/18, EU:C:2020:476, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).

50

Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 47, kujutab käesoleval juhul põhikohtuasjas kõne all olev haldusmeede, millega on PrivatBankile pandud kohustus lõpetada oma ärisuhted kõikide füüsiliste isikutega, kellel ei ole Lätiga mingit seost, ja kõikide juriidiliste isikutega, kelle majandustegevus ei ole selle liikmesriigiga seotud, ning mis keelab tal selliseid suhteid luua, endast kaudset diskrimineerimist kodakondsuse alusel.

51

Kuigi selline haldusmeede, mis piirdub Lätiga seotuse kriteeriumi sätestamisega, ei viita otseselt asjaomaste isikute kodakondsusele, võib see siiski mõjutada pigem muu liikmesriigi kui Läti Vabariigi kodanikke ja sellises liikmesriigis asutatud äriühinguid, kuna tõenäosus, et neil on Läti Vabariigiga seos, on tunduvalt väiksem kui Läti kodanike või Lätis asutatud äriühingute puhul.

52

Kolmandana, vastupidi Läti valitsuse kirjalikes seisukohtades väidetule ei muuda selle meetme piiravat laadi asjaolu, et kuna seda meedet kohaldatakse ainult PrivatBanki suhtes, võivad kliendid, keda põhikohtuasjas kõne all olev haldusmeede võib puudutada, vabalt avada konto mis tahes teises Lätis tegevusloa saanud krediidiasutustes ja seal raha hoiustada, või asjaolu, et seda meedet kohaldatakse ainult ajutiselt.

53

Esiteks on Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt EL toimimise lepinguga põhimõtteliselt keelatud isegi väikese ulatuse või vähese tähtsusega piirang põhivabadusele (22. septembri 2022. aasta kohtuotsus Admiral Gaming Network jt, C‑475/20–C‑482/20, EU:C:2022:71, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

54

Teiseks, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 53 märkis, kuulub füüsilise või juriidilise isiku võimalus vabalt otsustada, millise krediidiasutusega ta soovib luua ärisuhte, näiteks konkreetsete tingimuste või toodete saamiseks, teenuste osutamise vabaduse ja kapitali vaba liikumise olemuse juurde.

55

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et ELTL artikli 56 esimest lõiku ja artikli 63 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et haldusmeede, millega liikmesriigi pädev asutus ühelt poolt keelab krediidiasutusel luua ärisuhteid füüsiliste või juriidiliste isikutega, kes ei ole seotud liikmesriigiga, kus krediidiasutus asub, ja kelle igakuine krediidikäive ületab teatud summat, ning teiselt poolt kohustab seda krediidiasutust sellised ärisuhted lõpetama, kui need on loodud pärast selle meetme võtmist, kujutab endast nendest sätetest esimese tähenduses teenuste osutamise vabaduse piirangut ning nendest sätetest teise tähenduses kapitali vaba liikumise piirangut.

56

Kolmanda ja neljanda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas selline teenuste osutamise vabaduse ja kapitali vaba liikumise piirang, mis on kehtestatud haldusmeetmega, millega liikmesriigi pädev asutus ühelt poolt keelab krediidiasutusel luua ärisuhteid füüsiliste isikutega, kes ei ole seotud liikmesriigiga, kus krediidiasutus asub, ning kelle igakuine krediidikäive ületab 15000 eurot, või juriidiliste isikutega, kelle majandustegevus ei ole selle liikmesriigiga seotud ja kelle igakuine krediidikäive ületab 50000 eurot, ning teiselt poolt kohustab seda krediidiasutust sellised ärisuhted lõpetama, kui need on loodud pärast selle meetme võtmist, võib olla põhjendatav direktiivi 2015/849 artiklis 1 seatud eesmärgiga tõkestada rahapesu ja terrorismi rahastamist, ning kui võib, siis kas see meede on hõlmatud ELTL artikli 65 lõike 1 punktiga b.

57

Esimesena, Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt võib kapitali vaba liikumist riigisisese meetmega piirata üksnes siis, kui seda õigustab mõni ELTL artiklis 65 nimetatud põhjus või ülekaalukas üldine huvi Euroopa Kohtu praktika tähenduses, tingimusel et liidu tasandil ei ole ühtlustamismeedet, mis tagaks nende huvide kaitse (vt selle kohta 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus ECOTEX BULGARIA, C‑544/19, EU:C:2021:803, punkt 67 ja seal viidatud kohtupraktika).

58

Eelotsusetaotlusest nähtub, et põhikohtuasjas kõne all olev haldusmeede võeti esiteks selleks, et lõpetada PrivatBanki poolt rahapesu ja terrorismi rahastamise vastase võitluse valdkonna õigusnormide rikkumised, ning teiseks selleks, et vältida, et see krediidiasutus paneb tulevikus uuesti toime selliseid rikkumisi, millel võivad olla olulised tagajärjed mitte ainult ohule, et PrivatBank on segatud rahapesusse või rahapesu katsesse, maksudest kõrvalehoidmisse või rahvusvaheliste sanktsioonide eiramisse, vaid ka kujutada endast riigisisese finantssektori jaoks tervikuna tõsist maineriski.

59

Kõigepealt tuleb märkida, et sellega seoses on ELTL artikli 65 lõike 1 punktis b sätestatud, et ELTL artikli 63 sätted ei mõjuta liikmesriikide õigust võtta eelkõige kõiki vajalikke meetmeid, et takistada riigisiseste õigusnormide rikkumist, eelkõige finantseerimisasutuste usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalve alal, või võtta meetmeid, mis on õigustatud avaliku korra või avaliku julgeoleku seisukohalt.

60

Euroopa Kohus on täpsustanud, et meetmel peab selleks, et seda saaks pidada „vajalikuks meetmeks“ ELTL artikli 65 lõike 1 punkti b tähenduses, olema eesmärk takistada riigisiseste õigusnormide rikkumist finantseerimisasutuste usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalve alal (vt selle kohta 7. juuni 2012. aasta kohtuotsus VBV – Vorsorgekasse, C‑39/11, EU:C:2012:327, punkt 30).

61

Edasi, Euroopa Kohus on juba tõdenud, et rahapesuvastane võitlus, mis on seotud avaliku korra kaitse eesmärgiga, kujutab endast õiguspärast eesmärki, mis võib õigustada aluslepinguga tagatud põhivabaduste riivet (31. mai 2018. aasta kohtuotsus Zheng, C‑190/17, EU:C:2018:357, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

62

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib avaliku korra kaalutlustele tugineda üksnes siis, kui ühiskonna põhihuvisid ähvardav oht on tegelik ja piisavalt suur ning kui need ei teeni pelgalt majanduslikke huve (vt selle kohta 16. septembri 2020. aasta kohtuotsus Romenergo ja Aris Capital, C‑339/19, EU:C:2020:709, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

63

Lõpuks, nagu Euroopa Kohus on juba märkinud, on liidu seadusandja ühtlustanud rahapesu ja terrorismi rahastamise vastaseid meetmeid vaid osaliselt, mistõttu jääb liikmesriikidele õigus tugineda kapitali vaba liikumist piiravate riigisiseste õigusnormide põhjendamiseks rahapesu ja terrorismi rahastamise vastasele võitlusele kui avaliku korraga seotud põhjusele (18. juuni 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari (ühenduste läbipaistvus), C‑78/18, EU:C:2020:476, punkt 89).

64

Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et direktiiviga 2015/849 viiakse läbi vaid minimaalne ühtlustamine, kuna selle artikkel 5 lubab liikmesriikidel vastu võtta või kehtima jätta rangemad sätted, kui nende sätete eesmärk on tugevdada võitlust rahapesu ja terrorismi rahastamise vastu ja kui seda tehakse liidu õiguse piires (17. novembri 2022. aasta kohtuotsus Rodl & Partner, C‑562/20, EU:C:2022:883, punkt 46).

65

Teiseks võivad liikmesriigid selle direktiivi artikli 59 lõike 4 kohaselt volitada pädevaid asutusi kehtestama muid halduskaristusi lisaks selles artiklis nimetatud karistustele või määrata rahalisi halduskaristusi, mis ületavad selles artiklis osutatud summasid.

66

Eeltoodud kaalutlusi arvestades võib haldusmeetmega kehtestatud kapitali vaba liikumise piirang olla õigustatud esiteks ELTL artikli 65 lõike 1 punkti b alusel, kui see meede on vajalik, et takistada riigisiseste õigusnormide rikkumist, eelkõige finantseerimisasutuste usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalve alal. Teiseks võib selline piirang olla õigustatud ka vajadusega tõkestada rahapesu ja terrorismi rahastamist ja selle vastu võidelda.

67

Arvestades aga põhikohtuasjas kõne all oleva haldusmeetmega taotletavaid eesmärke, mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 58, vastab selline meede eelmises punktis nimetatud tingimustele, kuid seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

68

Teisena, seoses teenuste osutamise vabadusega piisab, kui märkida, et Euroopa Kohus on juba tõdenud, et rahapesuvastane võitlus, mis on seotud avaliku korra kaitse eesmärgiga, kujutab endast õiguspärast eesmärki, mis võib samuti õigustada aluslepinguga tagatud põhivabaduste riivet (25. aprilli 2013. aasta kohtuotsus Jyske Bank Gibraltar, C‑212/11, EU:C:2013:270, punkt 64).

69

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu läbiviidava kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist, võib põhikohtuasjas kõne all olevat haldusmeedet põhjendada nii legitiimse eesmärgiga, milleks on rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamine ja selle vastu võitlemine, kui ka ELTL artikli 65 lõike 1 punkti b alusel, kui selle haldusmeetmega taotletakse mõnda viimati nimetatud sättes nimetatud eesmärki.

70

Samuti peab see haldusmeede Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt järgima proportsionaalsuse põhimõtet, mis tähendab eelkõige, et meede on sobiv, et tagada taotletava eesmärgi saavutamine ühtselt ja süstemaatiliselt, ega lähe kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik (18. juuni 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari (ühenduste läbipaistvus), C‑78/18, EU:C:2020:476, punkt 76 ja seal viidatud kohtupraktika).

71

Kuigi lõppastmes on liikmesriigi kohtu – kes ainsana on pädev asjaolusid hindama ja liikmesriigi õigust tõlgendama – ülesanne tuvastada, kas need nõuded on käesoleval juhul täidetud, on Euroopa Kohus pädev andma põhikohtuasja toimiku ning talle esitatud kirjalike ja suuliste seisukohtade põhjal juhiseid, mis võimaldavad eelotsusetaotluse esitanud kohtul asja lahendada (6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus ECOTEX BULGARIA, C‑544/19, EU:C:2021:803, punkt 72 ja seal viidatud kohtupraktika).

72

Esimesena tuleb seoses küsimusega, kas põhikohtuasjas kõne all olev haldusmeede on taotletavate eesmärkide saavutamiseks sobiv, meelde tuletada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on riigisisene meede viidatud eesmärgi saavutamiseks sobiv üksnes juhul, kui see vastab tõepoolest huvile saavutada see eesmärk järjekindlalt ja süstemaatiliselt (vt selle kohta 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus ECOTEX BULGARIA, C‑544/19, EU:C:2021:803, punkt 73 ja seal viidatud kohtupraktika).

73

Lisaks on Euroopa Kohus täpsustanud, et juhul kui riigisisese meetme eesmärk on rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamine, tuleb seda meedet pidada sobivaks, et tagada selliselt viidatud ennetava eesmärgi saavutamine, kui see aitab vähendada rahapesu ja terrorismi rahastamise riski (vt selle kohta 10. märtsi 2016. aasta kohtuotsus Safe Interenvíos, C‑235/14, EU:C:2016:154, punkt 104).

74

Käesoleval juhul nähtub Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust, et põhikohtuasjas kõne all olev haldusmeede võeti eelkõige seetõttu, et PrivatBank rikkus teatavaid rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise nõudeid, mis on ette nähtud riigisisestes õigusnormides. Täpsemalt, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 18 ning nagu FKTK ja Läti valitsus kohtuistungil märkisid, leiti PrivatBanki klientide suhtes hoolsuskohustuse täitmise ja tehingute järelevalve sisekontrollisüsteemi puhul, et see ei võimalda tagada, et see krediidiasutus tagab riskide tõhusa juhtimise selles valdkonnas. Eelkõige, kuna PrivatBankil puudub võimalus saada teavet oma klientide kohta, on tal võimatu kliente tunda ja sellest tulenevalt täita tal lasuvaid hoolsuskohustusi.

75

Sellega seoses tuleb meenutada, et direktiivi 2015/849 ennetavate sätete eesmärk on riskipõhise lähenemisviisi kohaselt rakendada ennetus- ja hoiatavaid meetmeid, mis võimaldavad tõhusalt võidelda rahapesu ja terrorismi rahastamise vastu, et vältida – nagu nähtub selle direktiivi põhjendusest 1 –, et ebaseadusliku raha vood võiksid kahjustada liidu finantssektori terviklikkust, stabiilsust ja mainet ning ohustada liidu siseturgu ja rahvusvahelist arengut (17. novembri 2022. aasta kohtuotsus Rodl & Partner, C‑562/20, EU:C:2022:883, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

76

Nende ennetavate ja hoiatavate meetmete hulgas, mis võimaldavad tõhusalt võidelda rahapesu ja terrorismi rahastamise vastu, on direktiivi 2015/849 artikli 8 lõigetes 1 ja 3 ning artiklis 11 nimetatud meetmed, millega kehtestatakse kohustatud isikutele kohustused, et tuvastada ja hinnata oma klientidega seotud rahapesu ja terrorismi rahastamise riske ning tuvastada viimased hoolsusmeetmete võtmise raames.

77

Kohustatud isikud on eelkõige kohustatud klientide suhtes kohaldama tavapäraseid hoolsusmeetmeid, kui nad on kliendiga seotud riskide hindamisel tuvastanud rahapesu ja terrorismi rahastamise riski tavapärase taseme (17. novembri 2022. aasta kohtuotsus Rodl & Partner, C‑562/20, EU:C:2022:883, punkt 68).

78

Mis puudutab hoolsusmeetmeid, mida kohustatud isikud peavad rakendama, siis direktiivi artikli 13 lõikes 1 on neid nimetatud teatud arv, sealhulgas kliendi isikusamasuse tuvastamine ja kontroll (punkt a), teabe hindamine ja asjakohasel juhul kogumine ärisuhte eesmärgi ja olemuse kohta (punkt c) või pidev ärisuhte seire, sealhulgas ärisuhte raames tehtud tehingute kontroll tagamaks, et tehingud on kooskõlas kohustatud isiku teadmistega kliendist, tema tegevusest ja riskiprofiilist ning vajaduse korral ka vahendite allikast, samuti asjaomaste dokumentide, andmete või teabe pidev ajakohastamine (punkt d).

79

Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et põhikohtuasjas kõne all oleva haldusmeetmega füüsilistele isikutele kehtestatud 15000 euro suurune igakuine krediidikäibe künnis, mis vastab muu hulgas direktiivi 2015/849 artikli 11 punkti b alapunktis i ette nähtud künnisele, millest alates kohaldatakse hoolsusmeetmeid, puudutab olukorda, kus on õiguspärane asuda seisukohale, et on olemas rahapesu ja terrorismi rahastamise risk. Samuti ei ole põhikohtuasjas kahtluse alla seatud seda, kas selle haldusmeetmega kehtestatud juriidiliste isikute igakuine 50000 euro suurune krediidikäibe künnis, mis FKTK sõnul määrati kindlaks riigisiseste õigusnormide alusel, on mõistlik.

80

Teiseks, nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 74, nähtub Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust, et FKTK leidis, et PrivatBanki hoolsuskohustuse täitmise ja tehingute järelevalve sisekontrollisüsteem ei võimalda tagada, et see krediidiasutus tagab riskide tõhusa juhtimise selles valdkonnas. Ent selle hindamisel, kas põhikohtuasjas kõne all olev haldusmeede on sobiv selleks, et tagada õiguspärane eesmärk tõkestada ja võidelda rahapesu ja terrorismi rahastamise vastu, tuleb PrivatBanki riskijuhtimissüsteemi sellist puudust arvesse võtta.

81

Eeltoodud kaalutlusi arvestades ilmneb, et põhikohtuasjas kõne all olev haldusmeede, mis kohustab PrivatBanki lõpetama oma ärisuhted ja mitte looma selliseid suhteid, mis ületavad teatava summa, mis tahes füüsilise või juriidilise isikuga, kes ei ole Lätiga seotud, on sobiv tagamaks, et see krediidiasutus saaks täita tuvastamiskohustusi, mis tal lasuvad seoses ühelt poolt kliendiga seotud riskide ja teiselt poolt võimalike hoolsusmeetmete võtmisega.

82

Järelikult, arvestades PrivatBanki riskijuhtimissüsteemi puudusi, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus ise viitab ja millele põhikohtuasja pooled ei ole vastu vaielnud, ning ohtu, et sellel krediidiasutusel ei ole võimalik täita muu hulgas oma hoolsuskohustusi klientide suhtes, kes ei ole Lätiga seotud ja kellel on märkimisväärne krediidikäive, näib põhikohtuasjas kõne all olev haldusmeede sobiv, et vähendada järjekindlalt ja süstemaatiliselt rahapesu ja terrorismi rahastamise riski.

83

Mis puudutab teisena põhikohtuasjas kõne all oleva haldusmeetme vajalikkust, siis tuleb meenutada, et põhivabaduse piirangud võivad õigustatud olla ainult siis, kui taotletavat eesmärki ei ole võimalik saavutada vähem piiravate meetmetega (7. septembri 2022. aasta kohtuotsus Cilevičs jt, C‑391/20, EU:C:2022:638, punkt 81).

84

Käesoleval juhul on selge, et haldusmeede kehtestab keelu luua ärisuhteid ja kohustuse lõpetada olemasolevad ärisuhted klientidega, kellel puudub seos Lätiga, kui nimetatud meetmega ette nähtud summade piirmäär on saavutatud.

85

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tuleb kindlaks teha, kas põhikohtuasjas kõne all olevat haldusmeedet võib pidada vajalikuks, võttes eelkõige arvesse asjaolu, et – nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 80 – Lätiga seotuse puudumise tingimus võib selle ulatuslikkust arvestades puudutada ka füüsilisi või juriidilisi isikuid, kelle puhul ei ole direktiivi 2015/849 kohaselt rahapesu ja terrorismi rahastamise konkreetset ohtu.

86

Sellega seoses võib arvesse võtta kõnealuse krediidiasutuse raskusi saada oma klientidelt teavet, kusjuures need raskused on Euroopa Kohtu istungil FKTK esitatud seisukohtade kohaselt kinnitust leidnud; seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus. Eelkõige peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrollima, kas hoolsusmeetmete puudused või nende rakendamine olid sellised, et muutsid vajalikuks niisuguse ulatusliku meetme võtmise, millega kehtestati kaudne diskrimineerimine.

87

Lisaks tuleb arvesse võtta ka asjaolu, et vastavalt direktiivi 2015/849 artikli 59 lõigetele 1 ja 2 võivad riigisisesed asutused selliste õigusrikkumiste suhtes, mis on rasked, korduvad või süstemaatilised ning mis on seotud kohustatud isikul lasuvate kohustustega, muu hulgas kliendi suhtes rakendatavate hoolsuskohustustega, mis on sätestatud direktiivi artiklites 10–24, kehtestada kohustatud isikutele halduskaristusi ja -meetmeid.

88

Nende karistuste ja meetmete hulgas on direktiivi 2015/849 artikli 59 lõike 2 punkti c kohaselt lisaks rahalistele halduskaristustele ka tegevusloa kehtetuks tunnistamine või peatamine kohustatud isiku puhul, kellel peab olema tegevusluba.

89

Lisaks, nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 65, näeb direktiivi 2015/840 artikli 59 lõige 4 ette, et liikmesriigid võivad pädevatele asutustele anda õiguse kehtestada muid halduskaristusi kui need, mis on ette nähtud selle artikli lõike 2 punktides a–d.

90

Ent nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 85, näib selline haldusmeede, nagu on kõne all põhikohtuasjas, olevat vähem piirav kui direktiivi 2015/849 artikli 59 lõike 2 punktis c ette nähtud tegevusloa kehtetuks tunnistamine või peatamine, kuid seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

91

Samuti märkis Läti valitsus kohtuistungil, et varem olid PrivatBanki suhtes kehtestatud tugevdatud hoolsuskohustused, mis riivasid põhivabadusi vähem kui need, mis kehtestati põhikohtuasjas kõne all oleva haldusmeetmega, kuid need meetmed ei olnud piisavalt tõhusad tuvastatud riskide vastu võitlemiseks.

92

Eeltoodust tuleneb, et kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist, näib põhikohtuasjas kõne all olev haldusmeede olevat kõige vähem piirav haldusmeede, et ennetada tõhusalt rahapesu ja terrorismi rahastamise riski, millega PrivatBank silmitsi seisis.

93

Kolmandana tuleb kindlaks teha, kas selline haldusmeede, mille eesmärk on rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamine ja nende vastu võitlemine, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ei riiva ülemäära asjaomase krediidiasutuse ja tema klientide vastavalt ELTL artiklitele 56 ja 63 kaitstud õigusi ja huve.

94

Sellega seoses nähtub esiteks Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust, et põhikohtuasjas kõne all olev haldusmeede oli ette nähtud kohaldamiseks piiratud aja jooksul, see tähendab kuni muude käesoleva kohtuotsuse punktis 19 nimetatud otsuses ette nähtud meetmete rakendamiseni ja rakendamise heakskiitmiseni FKTK poolt. Sellest järeldub, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 89, et PrivatBankil endal oli võimalik piirangute kaotamist mõjutada.

95

Teiseks, nagu leidis kohtujurist oma ettepaneku punktis 90, ei näi põhikohtuasjas kõne all oleva haldusmeetme rangus olevat ebaproportsionaalne, arvestades taotletavat õiguspärast eesmärki, milleks on rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamine ja nende vastu võitlemine. Nimelt sai PrivatBank ühelt poolt, kuna seda haldusmeedet kohaldati alles alates põhikohtuasjas kõne all oleva otsuse vastuvõtmisest, säilitada ärisuhted, mis ta oli loonud enne selle vastuvõtmist, sealhulgas klientidega, kellel ei olnud Lätiga mingit seost ja kelle igakuine krediidikäive oli selles meetmes kehtestatud piirmääradest suurem. Teiselt poolt võis see krediidiasutus jätkata uute ärisuhete loomist isikutega, kellel ei olnud Lätiga mingit seost, tingimusel et nende igakuine krediidikäive on alla neid piirmäärasid.

96

Kolmandaks oli FKTK sõnul põhikohtuasjas kõne all oleva haldusmeetme võtmine vajalik, kuna PrivatBank on süstemaatiliselt ja korduvalt rikkunud riigisiseseid rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamist käsitlevaid õigusnorme. Seega ilmneb, et PrivatBank ise aitas süüliselt kaasa ohuolukorrale selles valdkonnas, millele liikmesriigi pädev ametiasutus oli sunnitud reageerima.

97

Neljandaks, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 92, kuigi kapitali vaba liikumine tähendab, et klient võib vabalt valida krediidiasutuse, kellele ta kavatseb usaldada muu hulgas oma pangakontode haldamise, ei anna see põhivabadus siiski õigust luua ärisuhteid konkreetse krediidiasutusega, arvestamata konkreetseid asjaolusid, nagu rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamist käsitlevate õigusnormide rikkumine selle asutuse poolt.

98

Neil asjaoludel ja tingimusel, et eelotsusetaotluse esitanud kohus seda kontrollib, ei näi põhikohtuasjas kõne all olev haldusmeede ülemäära riivavat asjaomase krediidiasutuse ja tema klientide vastavalt ELTL artiklitele 56 ja 63 kaitstud õigusi ja huve.

99

Võttes arvesse kõiki eeltoodud kaalutlusi, tuleb kolmandale ja neljandale küsimusele vastata, et ELTL artikli 56 esimest lõiku ja ELTL artikli 63 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus haldusmeede, millega liikmesriigi pädev asutus ühelt poolt keelab krediidiasutusel luua ärisuhteid füüsiliste isikutega, kes ei ole seotud liikmesriigiga, kus krediidiasutus asub, ning kelle igakuine krediidikäive ületab 15000 eurot, või juriidiliste isikutega, kelle majandustegevus ei ole selle liikmesriigiga seotud ja kelle igakuine krediidikäive ületab 50000 eurot, ning teiselt poolt kohustab seda krediidiasutust sellised ärisuhted lõpetama, kui need on loodud pärast selle meetme võtmist, kui see haldusmeede on esiteks põhjendatav eesmärgiga tõkestada rahapesu ja terrorismi rahastamist või meetmena, mis on vajalik, et takistada riigisiseste õigusnormide rikkumist finantseerimisasutuste usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalve alal, või kui meede, mis on õigustatud ELTL artikli 65 lõike 1 punktis b osutatud avaliku korra seisukohalt, on teiseks sobiv nende eesmärkide saavutamise tagamiseks, ei lähe kolmandaks kaugemale sellest, mis on nende saavutamiseks vajalik, ega riiva neljandaks ülemäära asjaomase krediidiasutuse ja tema klientide vastavalt ELTL artiklitele 56 ja 63 kaitstud õigusi ja huve.

100

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: