—

tuvastada ELTL artikli 34 lõike 2 alusel ja/või Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõike 3 alusel kostjate lepinguvälise vastutuse olemasolu seoses Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuni 2019. aasta direktiivi (EL) 2019/904 teatavate plasttoodete keskkonnamõju vähendamise kohta (1) artikli 5 ja põhjenduse 15 vastuvõtmisega (selles osas, milles need on kohaldatavad oksüdantide toimel biolagunevale plastikule);

—

sellest tulenevalt mõista kostjatelt hagejate kasuks välja hüvitis kantud kahju eest, kaasa arvatud igasuguse täiendava kahju eest, mis nad kandsid menetluse käigus, ja/või võimaliku eeldatava kahju eest koos tasumisele kuuluvate intressidega summas ja määras, mis määratakse kindlaks menetluse käigus;

—

teise võimalusena kohustada pooli esitama Euroopa Kohtule mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse tegemist hüvitiste summad, milleni jõuti kokkuleppe tulemusel poolte vahel, või kokkuleppe puudumisel kohustada pooli esitama Euroopa Kohtule sama aja jooksul oma kahjunõuded koos summade arvutustega;

—

mõista igal juhul hagejate nende menetlustega seotud kohtukulud välja kostjatelt.

1.

Esimene väide, et kostjate tegevus seoses artiklis 5 kehtestatud keelu ettevalmistamise ja vastuvõtmisega on õigusvastane ja nad on rikkunud oma lepinguväliseid kohustusi hagejate ees ning see tuleb heastada ELTL artikli 340 ja/või harta artikli 41 alusel. Hagejad väidavad, et artiklis 5 kehtestatud keelu vastuvõtmisel on tehtud menetlusvigu, rikutud õigusvastaselt proportsionaalsuse põhimõtet ja/või see põhineb ilmselgetel kaalutlusvigadel.

2.

Teine väide, et hagejad on kostjate (kas ühise või individuaalse) õigusvastase tegevuse tõttu kandnud kahju ja/või neile võib võimalikult tekkida kahju, sealhulgas a) kasumi kaotus; b) mainekahju ja/või c) ettevõtja väärtuse vähenemine.

3.

Kolmas väide, et esineb piisav põhjuslik seos kostjate (kas ühise või individuaalse) õigusvastase tegevuse ja hagejate poolt kantud ja/või võimalikult kantava kahju vahel.