–

„Varchev Finans“ EOOD, esindaja: advokat M. Valchanova,

–

Komisia za finansov nadzor, esindajad: B. Gercheva, L. Valchovska ja M. Vasileva,

–

Saksamaa valitsus, esindajad: J. Möller ja R. Kanitz,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: Y. Marinova, J. Rius ja T. Scharf, hiljem Y. Marinova ja T. Scharf,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada komisjoni 25. aprilli 2016. aasta delegeeritud määruse (EL) 2017/565, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/65/EL seoses investeerimisühingute suhtes kohaldatavate organisatsiooniliste nõuete ja tegutsemistingimustega ning nimetatud direktiivi jaoks määratletud mõistetega (ELT 2017, L 87, lk 1), artikli 56 lõiget 2 ja artikli 72 lõiget 2 koostoimes selle delegeeritud määruse I lisaga.

2

Taotlus on esitatud „Varchev Finans“ EOOD ja Komisia za finansov nadzori (finantsjärelevalve komisjon, Bulgaaria; edaspidi „KFN“) vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab sellele äriühingule määratud rahalisi sanktsioone selle eest, et ta rikkus kohustust pidada registrit eri liiki klientide kohta ja neile investeerimisteenuste kulude ja nendega seotud tasude suhtes edastatava teabe kohta.

3

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiivi 2014/65/EL finantsinstrumentide turgude kohta ning millega muudetakse direktiive 2002/92/EÜ ja 2011/61/EL (ELT 2014, L 173, lk 349) artikli 16 „Organisatsioonilised nõuded“ lõige 6 sätestab:

„Investeerimisühing korraldab kõigi oma osutatud teenuste, tegevuste ja tehtud tehingute andmete säilitamise, kusjuures andmed peavad olema piisavad, et võimaldada pädeval asutusel täita järelevalveülesandeid ja võtta täitmise tagamise meetmeid, mis tulenevad käesolevast direktiivist, [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta] määrusest (EL) nr 600/2014[finantsinstrumentide turgude kohta ning millega muudetakse määrust (EL) nr 648/2012 (ELT 2014, L 173, lk 84)], [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta] direktiivist 2014/57/EL [turukuritarvituse korral kohaldatavate kriminaalkaristuste kohta (turukuritarvituse direktiiv) (ELT 2014, L 173, lk 179)] ja [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta] määrusest (EL) nr 596/2014[, mis käsitleb turukuritarvitusi (turukuritarvituse määrus) ning millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/6/EÜ ja komisjoni direktiivid 2003/124/EÜ, 2003/125/EÜ ja 2004/72/EÜ (ELT 2014, L 173, lk 1)], ning eelkõige peavad need võimaldama kindlaks teha, et investeerimisühing on täitnud kõik kohustused, kaasa arvatud klientide ja potentsiaalsete klientide ning turu usaldusväärsusega seotud kohustused.“

4

Direktiivi 2014/65 artikli 25 „Sobivuse ja asjakohasuse hindamine ning aruannete esitamine klientidele“ lõiked 2, 3, 5 ja 8 näevad ette:

„2.   Investeerimisnõustamise või väärtpaberiportfelli valitsemisega tegelemisel omandab investeerimisühing vajaliku teabe kliendi või potentsiaalse kliendi teadmiste ja kogemuste kohta seoses konkreetse toote või teenuse liigiga, kõnealuse isiku finantsseisundi, sealhulgas tema kahjumi katmise võime, ja investeerimiseesmärkide, sealhulgas tema riskitaluvuse kohta, et võimaldada investeerimisühingul soovitada kliendile või potentsiaalsele kliendile tema jaoks sobivaid ning eelkõige tema riskitaluvusele ja kahjumi katmise võimele vastavaid investeerimisteenuseid ja finantsinstrumente.

Liikmesriigid tagavad, et juhul, kui investeerimisühing tegeleb investeerimisnõustamisega, soovitades artikli 24 lõike 11 kohaselt komplekteeritud teenuste või toodete paketti, on kogu komplekteeritud pakett sobiv.

3.   Liikmesriigid tagavad, et muude kui lõikes 2 osutatud investeerimisteenuste osutamisel paluvad investeerimisühingud kliendil või potentsiaalsel kliendil esitada andmed oma teadmiste ja kogemuste kohta investeerimisvaldkonnas, mis on seotud pakutava või nõutava konkreetse toote või teenuse liigiga, et võimaldada investeerimisühingul hinnata, kas kavandatud investeerimisteenus või toode on kliendile sobiv. Artikli 24 lõike 11 kohaselt teenuste või toodete komplekti kavandamise puhul kaalutakse hindamisel kogu komplekteeritud paketi asjakohasust.

Kui investeerimisühing leiab esimese lõigu kohaselt saadud andmete alusel, et toode või teenus ei ole kliendi või potentsiaalse kliendi jaoks sobiv, hoiatab investeerimisühing klienti või potentsiaalset klienti. Kõnealuse hoiatuse võib esitada standardvormis.

Juhul kui kliendid või potentsiaalsed kliendid otsustavad mitte esitada esimeses lõigus osutatud teavet või kui nad esitavad oma teadmiste ja kogemuste kohta ebapiisavad andmed, hoiatab investeerimisühing neid sellest, et investeerimisühing ei saa kindlaks teha, kas kavandatud teenus või toode on nende jaoks sobiv. Kõnealuse hoiatuse võib esitada standardvormis.

[…]

5.   Investeerimisühing seab sisse registri, mis sisaldab ühingu ja kliendi vahel sõlmitud dokumenti või dokumente, millega sätestatakse poolte õigused ja kohustused, ning muid tingimusi, mille alusel investeerimisühing kliendile teenuseid osutab. Lepingu osaliste õigused ja kohustused võib lisada viidetena teistele dokumentidele või õigusaktidele.

[…]

8.   Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 89 vastu delegeeritud õigusakte, millega tagatakse, et investeerimisühingud järgivad oma klientidele investeerimis- või kõrvalteenuste osutamisel käesoleva artikli lõigetes 2–6 sätestatud põhimõtteid, mis puudutab muu hulgas teavet, mis tuleb hankida teenuste ja finantsinstrumentide klientidele sobivuse või asjakohasuse hindamisel […]“.

5

Rakendusmäärus 2017/565 võeti vastu muu hulgas direktiivi 2014/65 artikli 25 lõike 8 alusel.

6

Selle delegeeritud määruse põhjendus 92 on järgmine:

„Arvestust, mida investeerimisühing peab pidama, tuleks kohandada vastavalt äritegevuse liigile ning osutatavatele investeerimisteenustele ja tehtavale investeerimistegevusele, tingimusel et direktiivis [2014/65], […] määruses [nr 600/2014], […] määruses [nr 596/2014], […] direktiivis [2014/57] ja käesolevas määruses sätestatud arvestuse pidamise nõuded on täidetud ning pädevad asutused saavad täita oma järelevalveülesandeid ja võtta jõustamismeetmeid, pidades silmas nii investorite kaitse kui ka turu usaldusväärsuse tagamist.“

7

Delegeeritud määruse 2017/565 artikli 50 „Teave kulude ja nendega seotud tasude kohta“ lõige 2 sätestab:

„Klientidele kulude ja tasude kohta eelnevalt ja tagantjärele teabe avaldamiseks liidavad investeerimisühingud kokku järgmise:

[…]“.

8

Selle delegeeritud määruse artikkel 56 „Asjakohasuse hindamine ja seonduvad andmete säilitamise kohustused“ sätestab:

„1.   Investeerimisühingud peavad selle hindamisel, kas direktiivi [2014/65] artikli 25 lõikes 3 osutatud investeerimisteenus on kliendi jaoks asjakohane, tegema kindlaks, kas kliendil on vajalikud teadmised ja kogemused, et mõista pakutava või nõutava toote või investeerimisteenusega kaasnevaid riske.

Investeerimisühingul on õigus eeldada, et kutselisel kliendil on vajalikud teadmised ja kogemused, mõistmaks nende konkreetsete investeerimisteenuste või tehingute või tehingu- või tooteliikidega kaasnevaid riske, mille puhul ta on liigitatud kutseliseks kliendiks.

2.   Investeerimisühingud säilitavad läbiviidud asjakohasuse hindamise andmed, mis hõlmavad järgmist:

9

Delegeeritud määruse artikkel 72 „Andmete säilitamine“ näeb ette:

„1.   Andmeid säilitatakse andmekandjal, mis võimaldab teabe säilitamist nii, et see on pädevale asutusele hiljem kättesaadav, ning säilitamise vorm ja viis vastavad järgmistele tingimustele:

2.   Investeerimisühingud säilitavad vähemalt käesoleva määruse I lisas märgitud andmed sõltuvalt oma tegevuse laadist.

Käesoleva määruse I lisas kindlaks määratud andmete loetelu ei piira muudest õigusnormidest tulenevaid muid andmete säilitamise kohustusi.

3.   Investeerimisühingud säilitavad kirjalikult ka iga poliitika ja menetluse, mille nad peavad kehtestama vastavalt direktiivile [2014/65], määrusele [nr 600/2014], direktiivile [2014/57] ja määrusele [nr 596/2014], ning nende vastavad rakendusmeetmed.

Pädevad asutused võivad lasta investeerimisühingutel säilitada täiendavaid andmeid lisaks käesoleva määruse I lisas kindlaks määratud loetelule.“

10

Delegeeritud määruse 2017/565 I lisa „Arvestuse pidamine“ sisaldab nimekirja minimaalsetest andmetest, mida investeerimisühingud peavad sõltuvalt oma tegevuse laadist säilitama. Selle nimekirja kohaselt hõlmab teave, mille kohta tuleb arvestust pidada, muu hulgas alaliigituse „Kliendi hindamine“ all teavet, mis on seotud osutatava teenuse „sobivuse ja asjakohasuse hindamisega“ ning alaliigituse „Klientidega suhtlemine“ all „teavet kulude ja seonduvate tasude kohta“.

11

Põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal kehtinud finantsinstrumentide turgude seaduse (Zakon za pazarite na finansovi instrumenti; DV nr 15, 16.2.2018) artikli 71 lõike 2 punkt 4 nägi ette, et investeerimisühingud esitavad oma klientidele või potentsiaalsetele klientidele õigel ajal, sobival viisil ning tõese, selge ja mitteeksitava teabe esitamise nõudeid järgides teabe klientide eri kulude ja tasude ning nende suuruse kohta.

12

Selle seaduse artikli 290 lõike 9 punktis 16 kirjeldatud esimesel juhul, koostoimes selle artikli lõike 1 punktiga 16, määratakse Euroopa Liidu määruses sätestatud nõuete rikkumise korral juriidilisele isikule ja füüsilisest isikust ettevõtjale rahaline sanktsioon summas 5000 kuni 1000000 Bulgaaria leevi (BGN) (umbes 2500 kuni 510000 eurot) ja korduva rikkumise korral rahaline sanktsioon 10000 kuni 2000000 Bulgaaria leevi (umbes 5000 kuni 1020000 eurot), kui ei ole ette nähtud teisiti.

13

Varchev Finans on investeerimisühing, kellel on KFNi väljastatud tegevusluba, mis lubab tal osutada investeerimisteenuseid ja tegeleda investeerimistegevusega.

14

KFNi asepresidendi 20. augusti 2018. aasta määruse alusel kontrolliti Varchev Finansi ning kontrolli käigus paluti tal anda võimalus tutvuda kõigi registritega, mida ta pidas vastavalt õigusnormides ette nähtud nõuetele. Tehti kindlaks, et Varchev Finansil ei ole registrit, milles säilitataks teavet tema klientidele pakutavate investeerimistoodete ja ‑teenuste asjakohasuse hindamise kohta, ega registrit, milles säilitataks klientidele edastatud teavet investeerimisteenuste kulude ja nendega seotud tasude kohta.

15

Seetõttu määrati Varchev Finansile 20. mai 2019. aasta otsusega kaks rahalist sanktsiooni: esiteks delegeeritud määruse 2017/565 artikli 56 lõike 2 rikkumise eest, koostoimes delegeeritud määruse artikli 72 lõikega 2 ja I lisaga, ning teiseks selle delegeeritud määruse artikli 72 lõike 2 rikkumise eest, koostoimes nimetatud delegeeritud määruse I lisaga.

16

Varchev Finans esitas selle otsuse peale kaebuse Rayonen sad Varnale (Varna rajoonikohus, Bulgaaria), kes jättis kaebuse rahuldamata ja kinnitas, et Varchev Finans ei olnud registrit pidanud, rikkudes nii delegeeritud määruse 2017/565 nõudeid.

17

Varchev Finans esitas Rayonen sad Varna (Varna rajoonikohus, Bulgaaria) otsuse peale kassatsioonkaebuse Administrativen sad Varnale (Varna halduskohus, Bulgaaria), väites eelkõige, et KFN tõlgendas ja kohaldas delegeeritud määrust 2017/565 vääralt. Delegeeritud määruse saksakeelses, ingliskeelses ja prantsuskeelses versioonis ei ole Varchev Finans kohustatud pidama registrit formaalses tähenduses, vaid üksnes „andmeid“ säilitama, ja nagu KFN tuvastas, olid asjasse puutuvad andmed tema ettevõttes kättesaadavad.

18

KFN väidab seevastu, et selle delegeeritud määruse sätete bulgaariakeelsest versioonist nähtub, et põhikohtuasja kaebaja peab pidama registrit formaalses tähenduses.

19

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leidis nende argumentide põhjal ning olles võrrelnud asjakohaseid mõisteid delegeeritud määruse 2017/565 artikli 56 lõike 2 ja artikli 72 lõike 2 bulgaaria-, saksa-, inglis- ja prantsuskeelses versioonis, et esitada tuleb eelotsusetaotlus, et teha kindlaks, kas nende sätete kohaselt piisab sellest, kui neis sätetes nimetatud teave lisatakse investeerimisühingu klientide toimikutesse, või tuleb see süsteemselt kanda eraldi registrisse.

20

Neil asjaoludel otsustas Administrativen sad Varna (Varna halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

21

Oma küsimustega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas delegeeritud määruse 2017/565 artikli 56 lõiget 2 ja artikli 72 lõiget 2 koostoimes selle määruse I lisaga tuleb tõlgendada nii, et investeerimisühingud on kohustatud säilitama iga kliendi kohta pakutavate investeerimisteenuste või -toodete sobivuse ja asjakohasuse hindamise andmeid, nagu ka igale kliendile investeerimisteenuste kulude ja seonduvate tasude kohta edastatud andmeid ühtses eraldiseisvas registris, näiteks digitaalse andmepangana.

22

Kõigepealt tuleb märkida, et isegi kui eeldada, nagu rõhutab KFN, et nende sätete bulgaariakeelses versioonis kasutatud sõna „registri“ tuleb mõista nii, et need viitavad kohustusele pidada registreid formaalses tähenduses, esineb nende sätete eri keeleversioonides sõnastuse erinevusi, mida täheldasid nii eelotsusetaotluse esitanud kohus kui ka kõik põhikohtuasja pooled.

23

Nimelt, kuigi delegeeritud määruse 2017/565 artikli 56 lõike 2 ja artikli 72 lõike 2 ning selle I lisa teatavad keeleversioonid, nagu ka bulgaariakeelne versioon, viitavad „registrile“ – näiteks hispaaniakeelne versioon (registros), ingliskeelne versioon (records), itaaliakeelne versioon (registrazioni) või portugalikeelne versioon (registos) –, siis viitavad nende sätete teised keeleversioonid pigem lihtsalt „andmetele“, näiteks saksakeelne versioon (Aufzeichnungen) ja prantsuskeelne versioon (enregistrements), mistõttu ei saa ilma kahtlemata väita, et neid sõnu tuleb mõista viitavana pigem registrile formaalses tähenduses kui lihtsalt andmetele.

24

Sellega seoses tuleb seega meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa ühes keeleversioonis kasutatud liidu sätte sõnastus olla selle sätte tõlgendamise ainus alus ja sellele keeleversioonile ei saa tõlgendamisel anda eelist muude keeleversioonide ees. Liidu õigusnorme tuleb nimelt tõlgendada ja kohaldada ühetaoliselt, arvestades liidu kõigi keelte versioone, ja juhul kui keeleversioonid üksteisest erinevad, peab normi tõlgendama vastavalt selle normistiku üldisele ülesehitusele ja eesmärgile, mille osa see säte on (25. juuli 2018. aasta kohtuotsus Teglgaard ja Fløjstrupgård, C‑239/17, EU:C:2018:597, punktid 37 ja 38 ning seal viidatud kohtupraktika).

25

Sellega seoses tuleb märkida, et delegeeritud määrusega 2017/565 investeerimisühingutele pandud arvestuse pidamise kohustused ei ole määratletud mitte ainult üksikult selle delegeeritud määruse teatud sätetes – nagu pakutavate investeerimistoodete ja -teenuste asjakohasuse hindamise osas delegeeritud määruse artikli 56 lõikes 2 –, vaid ka üldiselt sama delegeeritud määruse III peatüki 8. jaos „Arvestuse pidamine“.

26

Viidatud jaos asub delegeeritud määruse 2017/565 artikkel 72 „Andmete säilitamine“. Esiteks on selle artikli lõikes 1 sätestatud, et andmeid säilitatakse vormis ja viisil, mis vastab selle lõike punktides a–e sätestatud tingimustele, muu hulgas tingimusele, et pädeval asutusel on võimalik neile andmetele kergesti ligi pääseda.

27

Teiseks näeb selle delegeeritud määruse artikli 72 lõige 2 ette kohustuse säilitada vähemalt neid andmeid, mida on nimetatud sama delegeeritud määruse I lisas, ja nende hulka kuuluvad ka põhikohtuasjas vaidluse all olevad andmed, mis käsitlevad iga kliendi kohta investeerimisteenuse või ‑toote sobivuse ja asjakohasuse hindamist ning igale kliendile investeerimisteenuse kulude ja seonduvate tasude kohta edastatud andmeid.

28

Nagu nähtub sama delegeeritud määruse põhjendusest 92, on andmete säilitamisega seotud nõuete eesmärk tagada, et pädevad asutused saaksid täita oma järelevalve- ja kontrolliülesandeid, pidades silmas nii investorite kaitse kui ka turu usaldusväärsuse tagamist.

29

Niisiis tuleneb delegeeritud määruse 2017/565 arvestuse pidamise nõudeid käsitlevate sätete üldisest ülesehitusest ja eesmärgist, et sellega soovitakse määratleda see miinimumteave, mida investeerimisühingud peavad säilitama, piirdudes samas teabe säilitamise vormi ja viisi osas teatavate nõuetega, millele see säilitamine peab vastama, nagu kerge kättesaadavus pädevatele järelevalveasutustele.

30

Sellest järeldub, et osas, milles need sätted viitavad erinevates keeleversioonides „registritele“, ei saa neid tõlgendada nii, et need kohustavad investeerimisühinguid säilitama asjasse puutuvat teavet konkreetses vormis, näiteks ühtses eraldiseisvas registris digitaalse andmebaasi kujul.

31

Selline tõlgendus muudaks sisutühjaks nende nõuete määratlemise, millele andmete säilitamine delegeeritud määruse 2017/565 artikli 72 lõike 1 punktide a–e kohaselt peab vastama.

32

Eelkõige nähtub selle delegeeritud määruse artikli 72 lõike 1 punktist e, et investeerimisühingu kord peab vastama andmete säilitamise nõuetele „kasutatud tehnoloogiast olenemata“. Sellest järeldub, et delegeeritud määrus tugineb teatavale „tehnoloogia neutraalsusele“ selles mõttes, et see jätab andmete säilitamise viisi investeerimisühingute valida, tingimusel et valitud viis vastab kõigile delegeeritud määruse 2017/565 artikli 72 lõikes 1 ette nähtud nõuetele.

33

Delegeeritud määruse 2017/565 artikli 56 lõike 2 ja artikli 72 lõike 2 ning I lisa sätete tõlgendamine nii, et seal kasutatud sõnastus viitab pigem registrile formaalses tähenduses kui lihtsalt andmetele, ei nähtu ka direktiivist 2014/65, mille alusel see delegeeritud määrus vastu võeti.

34

Nimelt ei direktiivi 2014/65 artikli 16 lõige 6 – mis paneb liikmesriikidele kohustuse tagada, et iga investeerimisühing säilitaks kõigi oma osutatud teenuste, tegevuste ja tehtud tehingute andmeid nii, et pädeval asutusel oleks võimalik täita oma järelevalveülesandeid ja teha kontrolle – ega ka selle direktiivi artikli 25 lõige 5 – mille kohaselt seab investeerimisühing sisse registri, mis sisaldab ühingu ja kliendi vahel sõlmitud dokumenti või dokumente, millega sätestatakse poolte õigused ja kohustused ning muud tingimused, mille alusel investeerimisühing kliendile teenuseid osutab – ei näe ette, millises tehnilises vormis investeerimisühingud on kohustatud andmeid säilitama.

35

Eeltoodut arvestades tuleb esitatud küsimustele vastata, et delegeeritud määruse 2017/565 artikli 56 lõiget 2 ja artikli 72 lõiget 2 koostoimes selle delegeeritud määruse I lisaga tuleb tõlgendada nii, et investeerimisühingud ei ole kohustatud säilitama iga kliendi kohta pakutavate investeerimisteenuste või -toodete sobivuse ja asjakohasuse hindamise andmeid ega ka igale kliendile investeerimisteenuste kulude ja seonduvate tasude kohta edastatud andmeid ühtses eraldiseisvas registris, näiteks digitaalse andmepangana, võimaldades andmete säilitamise viisi vabalt valida, tingimusel et valitud viis vastab kõigile delegeeritud määruse 2017/565 artikli 72 lõikes 1 ette nähtud nõuetele.

36

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (üheksas koda) otsustab:

Komisjoni 25. aprilli 2016. aasta delegeeritud määruse (EL) 2017/565, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/65/EL seoses investeerimisühingute suhtes kohaldatavate organisatsiooniliste nõuete ja tegutsemistingimustega ning nimetatud direktiivi jaoks määratletud mõistetega, artikli 56 lõiget 2 ja artikli 72 lõiget 2 koostoimes selle delegeeritud määruse I lisaga tuleb tõlgendada nii, et investeerimisühingud ei ole kohustatud säilitama iga kliendi kohta pakutavate investeerimisteenuste või -toodete sobivuse ja asjakohasuse hindamise andmeid ega ka igale kliendile investeerimisteenuste kulude ja seonduvate tasude kohta edastatud andmeid ühtses eraldiseisvas registris, näiteks digitaalse andmepangana, võimaldades andmete säilitamise viisi vabalt valida, tingimusel et valitud viis vastab kõigile delegeeritud määruse 2017/565 artikli 72 lõikes 1 ette nähtud nõuetele.