–

I. W. ja R. W., esindaja: radca prawny B. Garlacz,

–

Bank BPH S.A., esindajad: adwokaci A. Sienkiewicz, B. Krużewski ja A. Prokop ning radca prawny P. Bogdanowicz,

–

Rzecznik Praw Obywatelskich, esindaja: M. Taborowski,

–

Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

–

Hispaania valitsus, esindajad: S. Centeno Huerta ja L. Aguilera Ruiz,

–

Portugali valitsus, esindajad: L. Inez Fernandes, T. Paixão, M. Queiroz Ribeiro, A. Rodrigues ja P. Barros da Costa,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: N. Ruiz García ja M. Siekierzyńska,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT 1993, L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288), eelkõige selle artiklite 6 ja 7 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud I. W. ja R. W. ning Bank BPH S.A. vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab nende poolte vahel sõlmitud hüpoteeklaenulepingu teatavate tingimuste ebaõiglase laadi tagajärgi.

3

Direktiivi 93/13 artikli 2 punkti a kohaselt tuleb mõistet „ebaõiglased tingimused“ mõista kui „artiklis 3 kindlaksmääratud lepingutingimusi“.

4

Direktiivi 93/13 artikli 3 lõikes 1 on sätestatud:

„Lepingutingimus, mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud, loetakse ebaõiglaseks, kui see on vastuolus heausksuse tingimusega ning kutsub esile lepinguosaliste lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste olulise tasakaalustamatuse, mis kahjustab tarbijat.“

5

Direktiivi 93/13 artiklis 4 on ette nähtud:

„1.   Ilma et see piiraks artikli 7 kohaldamist, võetakse lepingutingimuse hindamisel arvesse lepingu sõlmimise objektiks oleva kauba või teenuse laad ning viidatakse lepingu sõlmimisel kõigile sellega kaasnevatele asjaoludele ning kõigile teistele kõnealuse või muu lepingu tingimustele, millest see sõltub.

2.   Tingimuste õiglase või ebaõiglase iseloomu hindamine ei ole seotud lepingu põhiobjekti mõiste[ega hinna ja tasu sobivusega vastusooritusena pakutavate teenuste või kauba eest], kui kõnealused tingimused on koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles. [täpsustatud sõnastus]

6

Direktiivi 93/13 artikli 6 lõikes 1 on ette nähtud:

„Liikmesriigid sätestavad, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on […] tarbijaga sõlminud, ei ole [siseriiklikes õigusaktides sätestatud tingimustel] tarbijale siduvad ning [et leping jääb muus osas pooltele siduvaks, kui see saab kehtida ka ilma ebaõiglaste tingimusteta].“ [täpsustatud sõnastus]

7

Direktiivi 93/13 artikli 7 lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid tagavad, et tarbijate ja konkurentide huvides oleksid olemas piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mis müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad.“

8

Tsiviilseadustiku (Kodeks cywilny) artiklis 58 on sätestatud:

„1.   Seadusega vastuolus olev või seadusest kõrvalehoidmise eesmärgil tehtud tehing on tühine, kui asjakohases sättes ei ole sätestatud teisiti, eelkõige kui selles on ette nähtud, et tehingu kehtetud sätted asendatakse seaduse asjakohaste sätetega.

2.   Tehing, mis on vastuolus heade kommetega, on tühine.

3.   Kui ainult osa tehingust on tühine, jäävad selle teised osad kehtima, välja arvatud juhul, kui asjaoludest ilmneb, et tehingut ei oleks ilma tühiseks tunnistatud säteteta tehtud.“

9

Seadustiku artikli 120 lõikes 1 on sätestatud:

„Aegumistähtaeg hakkab kulgema päevast, mil nõue muutus sissenõutavaks. Kui nõude sissenõutavus sõltub õiguse omaja konkreetse toimingu tegemisest, hakkab tähtaeg kulgema alates kuupäevast, mil nõue oleks muutunud sissenõutavaks, kui õiguse omaja oleks toimingu teinud nii vara kui võimalik.“

10

Tsiviilseadustiku artiklis 3531 on sätestatud:

„Lepingu pooled võivad luua õigussuhte oma äranägemise järgi eeldusel, et lepingu sisu ega eesmärk ei ole vastuolus suhte olemuse (laadi), õigusnormide ega heade kommetega.“

11

Sama seadustiku artiklis 358 on ette nähtud:

„1.   Kui kohustuse ese on välisvaluutas nomineeritud rahasumma, võib võlgnik täita kohustuse Poolas kehtivas vääringus, välja arvatud juhul, kui õigusaktis, kohustuse allikaks olevas kohtuotsuses või tehingus on ette nähtud kohustuse täitmine eranditult välisvaluutas.

2.   Välisvaluuta väärtus määratakse kindlaks Poola keskpanga poolt nõude sissenõutavuse kuupäeval avaldatud keskmise kursi kohaselt, kui õigusaktis, kohtuotsuses või tehingus ei ole ette nähtud teisiti.

3.   Kui võlgnik hilineb kohustuse täitmisega, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist Poolas kehtivas vääringus Poola keskpanga poolt makse tegemise kuupäeval avaldatud keskmise kursi alusel.“

12

Tsiviilseadustiku artiklis 3851 on sätestatud:

„1.   Tarbijalepingu tingimused, mille üle ei ole eraldi läbi räägitud, ei ole tarbijale siduvad, kui need kujundavad tarbija õigusi ja kohustusi viisil, mis on vastuolus heade kommetega ja kahjustavad tõsiselt tarbija huve (keelatud lepingutingimused). See ei kehti tingimuste suhtes, mis puudutavad poolte põhisooritusi, eelkõige hinda või tasu, kui need on sõnastatud üheti mõistetavalt.

2.   Kui lepingutingimus ei ole lõike 1 kohaselt tarbijale siduv, jääb leping muus osas pooltele siduvaks.

3.   Tarbijalepingu tingimused, mille üle ei ole eraldi läbi räägitud, on need, mille sisu ei saanud tarbija tegelikult mõjutada. Eelkõige on need lepingutingimused, mis sisalduvad teise lepingupoole koostatud lepingu tüüpvormis.

[…]“.

13

Seadustiku artikkel 3852 on sõnastatud järgmiselt:

„Lepingutingimuste vastavust headele kommetele hinnatakse lepingu sõlmimise hetke seisuga, võttes arvesse lepingu sisu, selle sõlmimise tingimusi ning arvestades muude lepingutega, mis on kõnealuse lepinguga seotud ja hõlmavad vaatluse all olevat tingimust.“

14

29. juuli 2011. aasta seadus pangandusseaduse ja teatavate muude seaduste muutmise kohta (ustawa o zmianie ustawy – Prawo bankowe oraz niektórych innych ustaw, Dz. U. 2011, nr 165, jrk nr 984, edaspidi „29. juuli 2011. aasta seadus“) jõustus 26. augustil 2011.

15

29. juuli 2011. aasta seaduse artikli 1 lõikes 1 on sätestatud:

„[Muudetud 29. augusti 1997. aasta pangandusseadusesse (ustawa – Prawo bankowe, Dz. U. 2002, nro72, jrk nr 665)] tehakse järgmised muudatused:

16

Nimetatud seaduse artiklis 4 on sätestatud:

„Krediidi või laenu puhul, mille laenuvõtja on võtnud enne käesoleva seaduse jõustumist, kohaldatakse artiklis 1 nimetatud seaduse artikli 69 lõike 2 punkti 4a ja artiklit 75b krediidile või laenudele, mida ei ole täielikult tagasi makstud, krediidi või laenu osa ulatuses, mis on jäänud tagasi maksta. Sellega seoses muudab pank vastavalt krediidilepingut või laenulepingut tasuta.“

17

I. W. ja R. W. sõlmisid tarbijatena 2008. aastal Bank BPH õiguseellasega 360 kuuks (30 aastat) hüpoteeklaenu lepingu. Leping oli nomineeritud Poola zlottides (PNL), kuid indekseeritud välisvaluutaga, nimelt Šveitsi frankidega (CHF).

18

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgitustest nähtub, et laenuvõtjaid teavitati sellest, et frangi vahetuskurss võib tõusta, mis mõjutab laenu igakuiste tagasimaksete suurust. Panga sellekohase nõude järgi esitasid need laenuvõtjad avalduse, et nad soovivad valida oma laenu indekseerimise frangi kursiga isegi siis, kui neid nõuetekohaselt on teavitatud välisvaluutas võetud laenu riskidest.

19

Selle lepingu tingimuste kohaselt maksti laenu tagasi zlottides, laenu jääk ja igakuised laenu tagasimaksed arvutati frangi müügikursi alusel, millele lisandus panga poolt valuuta müügimarginaal. Panga marginaali kindlaksmääramise meetodit lepingus täpsustatud ei olnud.

20

Laenulepingu artikli 1 lõikes 1 on sätestatud:

„Pank annab laenuvõtjale laenu summas […] Poola zlotti, mis on indekseeritud [Šveitsi frangi] kursiga […], ning laenusaaja kohustub kasutama laenu vastavalt lepingu tingimustele, tagastama kasutatud laenusumma koos intressiga lepingus täpsustatud kuupäevadel ning maksma pangale lepingus määratletud vahendustasud, maksud ja muud tasud. […]

Väljamakse päeval märgitakse laenujääk valuutas, millega laen on indekseeritud, lähtudes indekseerimise aluseks oleva valuuta ostukursist, mis on esitatud panga antavate hüpoteeklaenude jaoks mõeldud ostu- ja müügikursside tabelis, mida on täpsemalt kirjeldatud artiklis 17, seejärel arvestatakse valuutas laenujääk iga päev ümber Poola zlottidesse indekseerimise aluseks oleva valuuta müügikursi järgi, mis on esitatud panga antavate hüpoteeklaenude jaoks mõeldud ostu-/müügikursside tabelis, mida on täpsemalt kirjeldatud artiklis 17.“

21

Lepingu artikli 7 lõikes 2 on ette nähtud:

„Maksetaotluses näidatud laenusumma väljamakse tehakse ülekandega taotluses märgitud kontole liikmesriigi pangas. Ülekande tegemise päev loetakse laenumakse tasumise päevaks. Poola zlottides makstud summa arvestatakse iga kord ümber indekseerimise aluseks olevasse valuutasse panga antavate hüpoteeklaenude jaoks mõeldud ostu- ja müügikursi alusel, mis kehtib panga poolt väljamakse tegemise päeval.“

22

Lepingu artikli 10 lõige 6 on sõnastatud järgmiselt:

„Kõik laenusaaja tehtavad tagasimaksed tehakse laenu indekseerimise aluseks oleva valuuta müügikursi alusel, mis on esitatud panga antavate hüpoteeklaenude jaoks mõeldud ostu- ja müügikursside tabelis, mis kehtib raha panka laekumise päeval. […]“.

23

Lepingu artiklis 17 on sätestatud:

„1.   Laenude väljamaksete ja tagasimaksete arveldamiseks kasutatakse asjakohaseid panga antavate hüpoteeklaenude jaoks mõeldud ostu- ja müügikursse, mis on esitatud tehingu tegemise päeval kehtivas pangapakkumuses.

2.   Ostukurss on määratletud kui keskmine [Poola] zloti kurss kõnealuse valuuta suhtes Poola keskpanga avaldatud keskmiste kursside tabeli alusel miinus ostumarginaal.

3.   Müügikurss on määratletud kui keskmine [Poola] zloti kurss kõnealuse valuuta suhtes Poola keskpanga avaldatud keskmiste kursside tabeli alusel pluss müügimarginaal.

4.   Panga antavate hüpoteeklaenude jaoks ostu- ja müügikursi arvutamisel kasutatakse Poola zloti kurssi kõnealuse valuuta suhtes kõnealusel päeval kehtiva Poola keskpanga avaldatud keskmiste kursside alusel ja seda korrigeeritakse panga ostu- ja müügimarginaali võrra.

5.   Pank määrab ostu- ja müügikursid, mida konkreetsel tööpäeval kohaldatakse panga pakkumuses märgitud valuutas antud hüpoteeklaenudele, kindlaks eelmisel tööpäeval pärast kella 15.00 ning need pannakse üles panga asukohas ja avaldatakse tema veebisaidil […].“

24

Laenulepingu pooled sõlmisid 7. märtsil 2011 lepingu lisa (edaspidi „lisa“), mis sisaldas esiteks sätteid, mis määravad kindlaks Bank BPH marginaali kindlaksmääramise korra. Teiseks nägi see lisa ette, et laenuvõtjatel on nüüdsest õigus laenu tagasi maksta valitud indekseerimisvääringus ehk frankides, mida nad võivad osta ka vabal turul.

25

Kuna frangi kurss tõusis, väitsid I. W. ja R. W. eelotsusetaotluse esitanud kohtus, et laenu frangiga indekseerimine on ebaõiglane, nõudes lepingu tühistamist ja kõigi lepinguga seotud intresside ja kulude eest makstud summade tagastamist.

26

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et tingimused, mis puudutavad antud laenu indekseerimist ning selle valuuta kursi kindlaksmääramist, milles laen kuulub tagastamisele, puudutavad lepingu põhiobjekti. Kuna ta leiab, et need tingimused on koostatud arusaadavas ja selges keeles ning võlgnik on esitanud hagi nende ulatuse ja tagajärgede kohta, mida nad Bank BPH‑le kirjalikult kinnitasid, siis ei saa nende tingimuste ebaõiglasele laadile tugineda.

27

Seevastu peab see kohus ebaõiglaseks neid tingimusi osas, milles need võimaldavad Bank BPH‑l saada valuuta ostu- ja müügitehinguga seotud marginaali. Kuna selle marginaali kindlaksmääramise meetodit ei olnud algses laenulepingus täpsustatud, järeldas eelotsusetaotluse esitanud kohus sellest, et nimetatud marginaal tekitab olulise tasakaalustamatuse, mis kahjustab tarbijat.

28

Kuigi tema sõnul kaotasid välisvaluuta ostu-müügi puhul Bank BPH marginaali käsitlevad lepingutingimused ebaõiglase laadi, kui pooled sõlmisid lepingu lisa, milles on ette nähtud panga sellise marginaali kindlaksmääramise eeskirjad, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus esiteks teada, millisel määral võib nende tingimuste esialgne ebaõiglane laad mõjutada indekseerimistingimuse või isegi laenulepingu kehtivust tervikuna.

29

Teiseks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas tal on võimalik kõrvale jätta ainult panga marginaali puudutavad lepingutingimused, jättes kehtima indekseerimistingimuse ja lepingu, isegi kui seda küsimust puudutava kohtu sekkumise korral oleks selle tingimuse sisu muudetud.

30

Kolmandaks märgib see kohus, et 29. juuli 2011. aasta seaduses on nüüd kehtestatud normid välisvaluutas nomineeritud laenude konverteerimise eeskirjade kindlaksmääramiseks. Ta järeldab sellest, et eesmärk hoiatada ebaõiglaste tingimuste kasutamise eest ei õigusta enam keeldu muuta ebaõiglane tingimus mõõdukamaks või seda asendada liikmesriigi kohtu poolt, kes tuvastab selliste tingimuste esinemise müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahel sõlmitud lepingus, eriti kui selline tuvastamine võib kaasa tuua lepingu kui terviku tühisuse.

31

Neljandaks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas tarbija õigus tagastamisele, mis on tekkinud pärast ebaõiglase tingimuse kehtetuks tunnistamist, on lahutamatu osa liikmesriigi kohtu otsusest, millega tuvastatakse, et see tingimus on ebaõiglane, või on selle kindlakstegemiseks vaja tarbija sõnaselget nõuet eraldi menetluse raames, mille suhtes võib kohaldada aegumistähtaegu.

32

Viiendaks ja viimaseks on eelotsusetaotluse esitanud kohtul kahtlusi seoses teabe esitamise kohustuse ulatusega, mis tal võib tarbija suhtes tekkida, kuna tarbijal peaks olema võimalik otsustada, kas ta soovib loobuda tuginemast selle lepingu tingimuse ebaõiglasele laadile, mille pool ta on.

33

Neil asjaoludel otsustas Sąd Okręgowy w Gdańsku XV Wydział Cywilny (Gdański regionaalse kohtu XV tsiviilkolleegium, Poola) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

34

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi kohus peab tuvastama, et müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahel sõlmitud lepingu tingimus on ebaõiglane, isegi kui selle tingimusega seotud puudus kõrvaldati pärast poolte vahel lepingu lisa sõlmimist ning kui lepingutingimuse algse redaktsiooni ebaõiglase laadi tuvastamine võib kaasa tuua lepingu tühisuse.

35

I. W. ja R. W. väidavad, et see küsimus on vastuvõetamatu, kuna faktiliste asjaolude kirjeldus eelotsusetaotluses ei vasta põhikohtuasja tegelikele faktilistele asjaoludele. Eelkõige vaidlevad nad vastu asjaolule, et lisa võimaldas kõrvaldada algse indekseerimistingimuse ebaõiglase laadi, kuna indekseerimise mehhanism tervikuna on ebaõiglane. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab aga ekslikult, et ainult Bank BPH marginaali puudutav osa, mis on seotud valuuta vahetustehingutega, on ebaõiglane.

36

Sellega seoses olgu märgitud, et eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et tsiviilseadustiku artikli 3851 lõigete 1 ja 3 kohaselt puudutavad põhikohtuasjas kõnealused lepingutingimused laenusumma indekseerimise kohta ja lepingutingimused valuutakursi kindlaksmääramise eeskirjade kohta lepingu põhiobjekti direktiivi 93/13 artikli 4 lõike 2 tähenduses. Nimetatud kohtu arvates ei olnud lihtsas ja arusaadavas keeles koostatud üksnes nende tingimuste eraldiseisvad elemendid indekseerimismehhanismi kohta, mis puudutasid panga marginaali. Ta järeldas sellest, et muud indekseerimismehhanismi puudutavad lepingutingimused ei ole ebaõiglased.

37

Tuleb aga meeles pidada, et ELTL artikli 267 järgses menetluses, mis põhineb selgel liikmesriigi kohtute ja Euroopa Kohtu ülesannete eristamisel, on kohtuasja faktiliste asjaolude tuvastamine ja hindamine ning riigisisese õiguse tõlgendamine vaid liikmesriigi kohtu pädevuses (9. juuli 2020. aasta kohtuotsus Raiffeisen Bank ja BRD Groupe Société Générale, C‑698/18 ja C‑699/18, EU:C:2020:537, punkt 46).

38

Järelikult on Euroopa Kohus seotud eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt faktiliste asjaolude tuvastamise ja hindamisega, mistõttu I. W. ja R. W. ei saa neid käesoleva eelotsusetaotluse raames kahtluse alla seada.

39

Lisaks eeldatakse, et liidu õiguse tõlgendamist puudutavad küsimused, mis liikmesriigi kohus on esitanud õiguslikus ja faktilises raamistikus, mille ta on kindlaks määranud omal vastutusel ja mille paikapidavuse kontrollimine ei ole Euroopa Kohtu ülesanne, on asjakohased. Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsusetaotlusele vastamast üksnes juhul, kui on ilmne, et taotletaval liidu õiguse tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda talle esitatud küsimustele tarvilik vastus (19. septembri 2019. aasta kohtuotsus Lovasné Tóth, C‑34/18, EU:C:2019:764, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

40

Kuna käesoleval juhul on eelotsusetaotluse esitanud kohus kindlaks määranud õigusliku ja faktilise raamistiku, mis võimaldab Euroopa Kohtul esimesele küsimusele vastata, ning kuna Euroopa Kohtu ülesanne ei ole kontrollida selle raamistiku paikapidavust, siis tuleb tõdeda, et see küsimus on vastuvõetav.

41

Neil asjaoludel tuleb esimesele eelotsuse küsimusele vastata.

42

Tuleb meeles pidada, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 kohaselt näevad liikmesriigid ette, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on tarbijaga sõlminud, ei ole riigisisestes õigusaktides sätestatud tingimustel tarbijale siduvad (9. juuli 2020. aasta kohtuotsus Ibercaja Banco, C‑452/18, EU:C:2020:536, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).

43

Seega tuleb ebaõiglaseks tunnistatud lepingutingimust põhimõtteliselt käsitada nii, et seda ei ole kunagi olemas olnud, mistõttu ei saa see tekitada tarbijale tagajärgi (9. juuli 2020. aasta kohtuotsus Ibercaja Banco, C‑452/18, EU:C:2020:536, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

44

Seoses sellega peab liikmesriigi kohus vastavalt direktiivi 93/13 artikli 6 lõikele 1 jätma ebaõiglased lepingutingimused kohaldamata, et need ei tekitaks tarbijale siduvaid tagajärgi, välja arvatud juhul, kui tarbija ise on sellele vastu (9. juuli 2020. aasta kohtuotsus Ibercaja Banco, C‑452/18, EU:C:2020:536, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 25. novembri 2020. aasta kohtuotsus Banca B., C‑269/19, EU:C:2020:954, punkt 29).

45

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul võimaldas lepingu muutmine lisaga, mis puudutas algseid indekseerimistingimusi, kõrvaldada neid mõjutava puuduse ning taastas müüja või teenuste osutaja ja tarbijate kohustuste ja õiguste tasakaalu. Seega ei olnud algses redaktsioonis indekseerimistingimused laenulepingu pooltele alates lepingu lisa allkirjastamisest enam siduvad.

46

Selles kontekstis tuleb rõhutada, et tarbija õigus tõhusale kaitsele hõlmab endas ka vabadust jätta oma õigused kasutamata, mistõttu tuleb vajaduse korral võtta arvesse tarbija väljendatud tahet, kes teadlikuna, et ebaõiglane lepingutingimus ei ole siduv, on siiski vastu sellele, et seda ei kohaldata, andes nii kõnealuse lepingutingimuse kohaldamiseks vaba ja teadliku nõusoleku (9. juuli 2020. aasta kohtuotsus Ibercaja Banco, C‑452/18, EU:C:2020:536, punkt 25).

47

Nimelt ei lähe direktiiv 93/13 nii kaugele, et muuta kohustuslikuks selles direktiivis tarbijate kasuks kehtestatud kaitsesüsteemi ebaõiglaste tingimuste vastu, mida kasutab müüja või teenuste osutaja. Järelikult, kui tarbija eelistab sellele kaitsesüsteemile mitte tugineda, siis seda ei kohaldata (9. juuli 2020. aasta kohtuotsus Ibercaja Banco, C‑452/18, EU:C:2020:536, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).

48

Analoogiliselt võib tarbija loobuda tuginemast tingimuse ebaõiglasele laadile uuenduslepingus, millega tarbija loobub tagajärgedest, mille tooks kaasa sellise tingimuse ebaõiglaseks tunnistamine, eeldusel, et asjaomane loobumine tuleneb vabast ja teadlikust nõusolekust (9. juuli 2020. aasta kohtuotsus Ibercaja Banco, C‑452/18, EU:C:2020:536, punkt 28).

49

Eeltoodust tuleneb, et direktiiviga 93/13 ette nähtud süsteem ei takista seda, et lepingu pooled korrigeerivad selles sisalduva tingimuse ebaõiglast laadi, muutes seda lepinguga, tingimusel et esiteks tuleneb tarbija loobumine oma vabast ja teadlikust nõusolekust ja teiseks ei ole uus muutev tingimus ise ebaõiglane, mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

50

Kui eelotsusetaotluse esitanud kohus peaks käesolevas asjas asuma seisukohale, et tarbijad ei olnud teadlikud õiguslikest tagajärgedest, mis sellisest loobumisest tulenevad, siis olgu meenutatud, et nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 43, tuleb ebaõiglaseks tunnistatud lepingutingimust põhimõtteliselt käsitada nii, et seda ei ole kunagi olemas olnud, mistõttu see ei saa mõjutada tarbijat ning selle tagajärg on sellise õigusliku ja faktilise olukorra taastamine, milles tarbija oleks olnud nimetatud tingimuste puudumisel (14. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Dunai, C‑118/17, EU:C:2019:207, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

51

Liikmesriigi kohtu kohustusega jätta kohaldamata ebaõiglane lepingutingimus, mis näeb ette teatavate summade alusetu maksmise, kaasneb tagajärjena põhimõtteliselt samade summade tagasimaksmise kohustus (21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Gutiérrez Natanjo jt, C‑154/15, C‑307/15 ja C‑308/15, EU:C:2016:980, punkt 62).

52

Järelikult tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul taastada olukord, milles oleks olnud I. W. ja R. W., kui algset lepingutingimust, mille ebaõiglase laadi kohus tuvastab, ei oleks olnud.

53

Mis puutub sellesse, milline mõju on ebaõiglaste lepingutingimuste tuvastamisel asjasse puutuva lepingu kehtivusele, siis on oluline kõigepealt rõhutada, et vastavalt direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 lõpus sätestatule „jääb [leping] muus osas pooltele siduvaks, kui see saab kehtida ka ilma ebaõiglaste tingimusteta“.

54

Lisaks ei ole väljakujunenud kohtupraktika kohaselt direktiiviga 93/13 nõutud, et liikmesriigi kohus jätaks peale ebaõiglaseks tunnistatud lepingutingimuste kõrvale ka need, mida ebaõiglasteks ei tunnistatud. Nimelt tuleb meenutada, et selle direktiivi eesmärk on kaitsta tarbijat ja taastada pooltevaheline tasakaal, jättes kõrvale ebaõiglaseks loetud tingimused, säilitades samas põhimõtteliselt kõnealuse lepingu muud tingimused (7. augusti 2018. aasta kohtuotsus Banco Santander ja Escobedo Cortés, C‑96/16 ja C‑94/17, EU:C:2018:643, punkt 75).

55

Sellega seoses ei ole selle direktiivi raames liidu seadusandja eesmärk mitte kõigi ebaõiglasi tingimusi sisaldavate lepingute tühistamine (15. märtsi 2012. aasta kohtuotsus Pereničová ja Perenič, C‑453/10, EU:C:2012:144, punkt 31).

56

Mis puutub kriteeriumidesse, mis võimaldavad hinnata, kas leping saab tegelikult kehtida ka ilma ebaõiglaste tingimusteta, siis tuleb märkida, et nii direktiivi 93/13 artikli 6 lõige 1 kui ka majandustegevuse õiguskindlust reguleerivad nõuded räägivad selle sätte tõlgendamisel objektiivse lähenemise kasuks, mistõttu ei saa ühe lepingupoole olukorda, kes on antud juhul tarbija, käsitada määrava kriteeriumina, mis otsustab lepingu edasise saatuse (15. märtsi 2012. aasta kohtuotsus Pereničová ja Perenič, C‑453/10, EU:C:2012:144, punkt 32).

57

Järelikult ei saa selle hindamisel, kas leping, milles on üks või mitu ebaõiglast tingimust, saab jääda kehtima ilma nende tingimusteta, asja lahendav kohus tugineda lepingu kui terviku tühistamisel pelgalt sellele, et lepingu tühistamine võib olla tarbijale soodne (15. märtsi 2012. aasta kohtuotsus Pereničová ja Perenič, C‑453/10, EU:C:2012:144, punkt 33).

58

Käesoleval juhul leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et lepingu lisa sõlmimisega kõrvaldasid lepingupooled puuduse, mis mõjutas algseid ebaõiglasi tingimusi, ning taastas nende poolte lepingust tulenevate kohustuste ja õiguste tasakaalu.

59

Direktiivi 93/13 eesmärgid, mida on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 54, on aga täielikult täidetud, kui on taastatud õiguslik ja faktiline olukord, milles tarbija oleks olnud ilma ebaõiglase tingimuseta, ning kui pooled kõrvaldasid lepingu puuduse lisa sõlmimisega, tingimusel et lepingu lisa sõlmimisel oli tarbija teadlik selle tingimuse mittesiduvusest ja sellest tulenevatest tagajärgedest.

60

Seega ei tulene direktiivi 93/13 artikli 6 lõikest 1, et olukorras, kus tarbija loobumine tugineda ebaõiglasele laadile tuleneb vabast ja teadlikust nõusolekust, tooks asjaomase lepingu algsete tingimuste ebaõiglase laadi tuvastamine kaasa lisaga muudetud lepingu tühistamise, isegi kui esiteks oleks nende lepingutingimuste väljajätmisega kaasnenud algul sõlmitud lepingu tervikuna tühistamine, ja teiseks oleks selline tühistamine tarbijale kasuks.

61

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi kohus peab tuvastama, et müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahel sõlmitud lepingu tingimus on ebaõiglane, isegi kui pooled on seda lepinguga muutnud. Sellise tuvastamisega taastatakse olukord, milles tarbija oleks olnud juhul, kui lepingutingimust, mille ebaõiglane laad on tuvastatud, ei oleks esinenud, välja arvatud juhul, kui tarbija loobus ebaõiglase tingimuse muutmise kaudu olukorra taastamisest vaba ja teadliku nõusolekuga, mida peab kontrollima liikmesriigi kohus. Siiski ei tulene sellest sättest, et algse lepingutingimuse ebaõiglase laadi tuvastamise tagajärjeks oleks põhimõtteliselt lepingu tühistamine, kuna selle tingimuse muutmine võimaldas taastada tasakaalu nende poolte lepingust tulenevate kohustuste ja õiguste vahel ning kõrvaldada sellega seotud puuduse.

62

Teise ja kolmanda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, kui liikmesriigi kohus jätab müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahel sõlmitud lepingu tingimusest välja üksnes ebaõiglase elemendi, eriti siis, kui selle direktiiviga taotletav hoiatav eesmärk on tagatud selle tingimuse kasutamist reguleerivate riigisiseste õigusnormidega.

63

Kõigepealt tuleb märkida, et I. W. ja R. W. seavad kahtluse alla kolmanda küsimuse vastuvõetavuse, kuna selle küsimusega nõuab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Euroopa Kohus tõlgendaks riigisisest õigust.

64

Sellega seoses tuleb meenutada, et käesoleva kohtuotsuse punktis 37 viidatud kohtupraktika kohaselt on ELTL artikli 267 järgses menetluses, mis põhineb liikmesriigi kohtute ja Euroopa Kohtu ülesannete selgel eristamisel, vaid liikmesriigi kohtul pädevus põhikohtuasjas fakte tuvastada ja hinnata ning riigisisest õigust tõlgendada ja kohaldada. Seega juhul, kui esitatud küsimus puudutab liidu õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud vastama.

65

Kolmandat küsimust, mis käsitleb direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 ja artikli 7 lõike 1 tõlgendamist, on Euroopa Kohus seega pädev lahendama.

66

Tuleb meenutada, et vastavalt direktiivi 93/13 artikli 6 lõikele 1 peab liikmesriigi kohus, kes hindab ebaõiglast lepingutingimust, jätma selle lepingutingimuse kohaldamata üksnes selleks, et sellel ei oleks tarbijale siduvat toimet, ilma et tal oleks õigust muuta selle tingimuse sisu. Nimelt peab leping jääma põhimõtteliselt kehtima ilma ühegi muu muudatuseta kui see, mis tuleneb selle tingimuse väljajätmisest, kui riigisiseste õigusnormide kohaselt on lepingu selline püsimajäämine õiguslikult võimalik (7. augusti 2018. aasta kohtuotsus Banco Santander ja Escobedo Cortés, C‑96/16 ja C‑94/17, EU:C:2018:643, punkt 73).

67

Kui liikmesriigi kohus tuvastab müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahel sõlmitud lepingu ebaõiglase tingimuse tühisuse, tuleb direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 tõlgendada nii, et sellega on vastuolus see, kui liikmesriigi kohus võib täiendada seda lepingut nimetatud tingimuse sisu muutes (26. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Abanca Corporación Bancaria ja Bankia, C‑70/17 ja C‑179/17, EU:C:2019:250, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).

68

Kui liikmesriigi kohus võiks muuta sellises lepingus sisalduvate ebaõiglaste tingimuste sisu, võiks selline õigus kahjustada direktiivi 93/13 artiklis 7 ette nähtud pikaajalist eesmärki. Nimelt aitaks niisugune õigus kaasa hoiatava mõju kõrvaldamisele, mida avaldatakse müüjale või teenuste osutajale pelgalt sellega, et tarbija suhtes selliseid ebaõiglaseid tingimusi ei kohaldata, kuna müüjad või teenuste osutajad üritaksid endiselt kasutada viidatud tingimusi, teades, et isegi kui need tunnistatakse kehtetuks, võib liikmesriigi kohus lepingut siiski vajaduse piires täiendada, tagades seega nende müüjate või teenuste osutajate huvid (26. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Abanca Corporación Bancaria ja Bankia, C‑70/17 ja C‑179/17, EU:C:2019:250, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).

69

Käesoleval juhul märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et juhul, kui jäetakse välja põhikohtuasjas kõne all oleva hüpoteeklaenu indekseerimise tingimuse element, mis on seotud panga marginaaliga, ei too see kaasa lünka, mis nõuaks temapoolset aktiivset sekkumist. Ta rõhutab siiski, et see väljajätmine muudab tingimuse põhiolemust selle algses redaktsioonis.

70

Euroopa Kohus on aga otsustanud, et direktiivi 93/13 sätetega on vastuolus see, kui tingimus, mis on tunnistatud ebaõiglaseks, jäetakse osaliselt kehtima, jättes välja selle osa tingimusest, mis teeb tingimuse ebaõiglaseks, kui niisuguse väljajätmisega muudetakse seda tingimust sisuliselt (26. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Abanca Corporación Bancaria ja Bankia, C‑70/17 ja C‑179/17, EU:C:2019:250, punkt 64).

71

Liikmesriigi kohus võib selle välja jätta üksnes juhul, kui põhikohtuasjas kõne all oleva hüpoteeklaenu indekseerimise tingimuse element, mis puudutab Bank BPH marginaali, seisneb teistest lepingutingimustest eraldiseisvas lepingulises kohustuses, mida saab selle ebaõiglase laadi suhtes eraldi kontrollida.

72

Nimelt ei ole direktiiviga 93/13 nõutud, et liikmesriigi kohus jätaks peale ebaõiglaseks tunnistatud tingimuse kõrvale ka need, mida selliseks ei tunnistatud, kuna selle direktiivi eesmärk on kaitsta tarbijat ja taastada pooltevaheline tasakaal, jättes kõrvale ebaõiglaseks loetud tingimuste kohaldamise, säilitades samas põhimõtteliselt kõnealuse lepingu muude tingimuse kehtivuse (7. augusti 2018. aasta kohtuotsus Banco Santander ja Escobedo Cortés, C‑96/16 ja C‑94/17, EU:C:2018:643, punkt 75).

73

Nii otsustas Euroopa Kohus seoses laenulepingus laenuintressi ja viivitusintressi puudutavate tingimustega, et laenulepingu viivitusintressi kehtestava tingimuse tühistamine selle tingimuse ebaõiglase laadi tõttu ei saa ühtlasi kaasa tuua selles lepingus laenuintressi kehtestava tingimuse tühistamist, ja seda eriti seetõttu, et need erinevad tingimused peavad olema selgelt eristatud (7. augusti 2018. aasta kohtuotsus Banco Santander ja Escobedo Cortés, C‑96/16 ja C‑94/17, EU:C:2018:643, punkt 76).

74

Need järeldused peavad paika sõltumata sellest, kuidas on viivitusintressi ja laenuintressi määrade kindlaksmääramist puudutavad lepingutingimused sõnastatud. Eelkõige ei kehti need mitte üksnes siis, kui viivitusintressi määr on kindlaks määratud eraldi tingimusest, mis puudutab laenuintressi määra, vaid ka siis, kui viivitusintressi määr seisneb laenuintressi määra suurendamises teatud protsendi võrra. Viimasel juhul, kui ebaõiglane tingimus seisneb sellises suurendamises, nõuab direktiiv 93/13 üksnes selle suurendamise tühistamist (7. augusti 2018. aasta kohtuotsus Banco Santander ja Escobedo Cortés, C‑96/16 ja C‑94/17, EU:C:2018:643, punkt 77).

75

Lisaks ei saa liikmesriigi kohtule erandlikult antud võimalust jätta välja müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahel sõlmitud lepingu tingimuse ebaõiglane element seada kahtluse alla riigisiseste õigusnormide olemasolu, mis sellise tingimuse kasutamist reguleerides tagavad selle direktiiviga taotletava hoiatava eesmärgi, nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 68.

76

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et alates 29. juuli 2011. aasta seaduse vastuvõtmisest pärast lepingu ja põhikohtuasjas kõne all oleva lepingu lisa sõlmimist ei saa pangad enam kasutada indekseerimistingimusi sellises vormis, nagu on ette nähtud käesolevas asjas. Selle seaduse sätete kohaselt peab välisvaluutas nomineeritud laenuleping sisaldama nüüdsest teavet selle vahetuskursi kindlaksmääramise meetodite ja kuupäevade kohta, mille alusel arvutatakse laenusumma ja igakuised tagasimaksed, ning valuuta konverteerimiseeskirjad.

77

Euroopa Kohus on aga juba otsustanud, et kuigi direktiivi 93/13 artikli 7 lõikega 1 ei ole vastuolus see, kui liikmesriikide õigusaktidega lõpetatakse ebaõiglaste tingimuste kasutamine lepingutes, mis müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad, on samuti tõsi, et seadusandjal tuleb selles kontekstis täita nõudeid, mis tulenevad kõnealuse direktiivi artikli 6 lõikest 1 (14. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Dunai, C‑118/17, EU:C:2019:207, punkt 42).

78

Nimelt ei tohi asjaolu, et üks lepingutingimus on riigisiseste õigusaktidega tunnistatud ebaõiglaseks ja kehtetuks ning asendatakse uue tingimusega, nõrgendada tarbijatele tagatud kaitset, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 54 (vt analoogia alusel 14. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Dunai, C‑118/17, EU:C:2019:207, punkt 43).

79

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et kui seadusandja võtab vastu sätted, mis reguleerivad lepingutingimuse kasutamist ja aitavad tagada direktiiviga 93/13 taotletud hoiatavat mõju müüjate või teenuste osutajate tegevusele, ei mõjuta see tarbijale selle direktiiviga antud õigusi.

80

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teisele ja kolmandale küsimusele vastata, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et esiteks ei ole nendega vastuolus see, kui liikmesriigi kohus jätab müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahel sõlmitud lepingu tingimusest välja üksnes ebaõiglase elemendi, kui selle direktiiviga taotletud hoiatav eesmärk on tagatud riigisiseste õigusnormidega, mis reguleerivad selle kasutamist, tingimusel et see element hõlmab eraldiseisvat lepingulist kohustust, mille ebaõiglast laadi saab juhtumipõhiselt analüüsida. Teiseks on nende sätetega vastuolus see, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus jätab müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahel sõlmitud lepingu tingimusest välja üksnes ebaõiglase elemendi, kui selline väljajätmine muudaks nimetatud tingimuse sisu, mõjutades selle olemust, mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

81

Neljanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahel sõlmitud lepingu kehtetuks tunnistamine selle lepingu tingimuse ebaõiglase laadi tuvastamise tõttu kujutab endast selles direktiivis ette nähtud sanktsiooni, mis tuleneb tarbija sõnaselgel taotlusel tehtud kohtulahendist ja annab tarbijale õiguse nõuda müüja või teenuste osutaja poolt alusetult saadud summa tagastamist, olenemata tarbija tahtest.

82

Selles kontekstis olgu märgitud, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõikes 1 on ette nähtud, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on tarbijaga sõlminud, ei ole liikmesriigi õigusaktides sätestatud tingimustel tarbijale siduvad ning et leping jääb muus osas pooltele siduvaks, kui see saab kehtida ka ilma ebaõiglaste tingimusteta.

83

Selle sätte ja eelkõige selle lause teise osa eesmärk on asendada lepinguga loodud formaalne tasakaal lepingupoolte õiguste ja kohustuste vahel tegeliku tasakaaluga, mis taastab nendevahelise võrdsuse, mitte aga tühistada kõik ebaõiglasi tingimusi sisaldavad lepingud, arvestades, et leping peab jääma põhimõtteliselt kehtima ilma ühegi muu muudatuseta peale selle, mis tuleneb ebaõiglaste lepingutingimuste väljajätmisest. Kui viimati nimetatud tingimus on täidetud, võib kõnealune leping direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 kohaselt kehtima jääda, kuivõrd riigisisese õiguse kohaselt selline kehtima jäämine ilma ebaõiglaste tingimusteta on õiguslikult võimalik; asjaolu, mis tuleb kindlaks määrata objektiivse lähenemise teel (3. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Dziubak, C‑260/18, EU:C:2019:819, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

84

Sellest tuleneb, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 teine lauseosa ei sätesta ise kriteeriume, mis reguleerivad võimalust, et leping jääb kehtima ilma ebaõiglaste tingimusteta, vaid jätab liikmesriigi õiguskorrale ülesande kehtestada need kriteeriumid liidu õigust järgides. Seega on liikmesriikide ülesanne määrata kindlaks oma riigisiseses õiguses normid, kuidas lepingus sisalduva tingimuse ebaõiglane laad tuvastatakse ja selle tuvastamise konkreetsed õiguslikud tagajärjed väljenduvad. Niisugune tuvastamine peab igal juhul võimaldama taastada selle õigusliku ja faktilise olukorra, milles tarbija oleks olnud ilma ebaõiglase tingimuseta (21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Gutiérrez Naranjo jt, C‑154/15, C‑307/15 ja C‑308/15, EU:C:2016:980, punkt 66).

85

Eeltoodust tuleneb esiteks, et kui liikmesriigi kohus leiab, et tema riigisisese õiguse asjasse puutuvate sätete kohaselt ei ole võimalik lepingut ilma selles sisalduvate ebaõiglaste tingimusteta kehtima jätta, siis ei ole direktiivi 93/13 artikli 6 lõikega 1 põhimõtteliselt vastuolus, kui leping tunnistatakse kehtetuks (3. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Dziubak, C‑260/18, EU:C:2019:819, punkt 43).

86

Seega ei saa sellise lepingu kehtetuks tunnistamine, mille üks tingimus on tunnistatud ebaõiglaseks, kujutada endast direktiivis 93/13 ette nähtud sanktsiooni.

87

Samuti on Euroopa Kohus juba otsustanud, et liidu õigusega on kooskõlas, kui õiguskindluse huvides määratakse mõistlik hagi aegumistähtaeg (21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Gutiérrez Naranjo jt, C‑154/15, C‑307/15 ja C‑308/15, EU:C:2016:980, punkt 69).

88

Teiseks sõltub küsimus, millal põhikohtuasjas käsitletava lepingu kehtetuks tunnistamine tekitab õiguslikke tagajärgi, üksnes riigisisesest õigusest, tingimusel et tarbijatele tagatakse direktiivi 93/13 sätetega tagatud kaitse.

89

Kolmandaks ei saa lepingu kehtetuks tunnistamine põhikohtuasjas sõltuda tarbijate sellekohasest sõnaselgest nõudest, vaid liikmesriigi kohtu poolt riigisisese õiguse alusel kehtestatud kriteeriumide objektiivsest kohaldamisest.

90

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb neljandale küsimusele vastata, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahel sõlmitud lepingus ebaõiglase tingimuse olemasolu kohtuliku tuvastamise tagajärjed kuuluvad riigisisese õiguse sätete kohaldamisalasse, kuna sellise lepingu kehtima jäämist peab liikmesriigi kohus hindama omal algatusel, lähtudes objektiivsest lähenemisest nende sätete alusel.

91

Viienda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikliga 47 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi kohus, kes tuvastab, et müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahel sõlmitud lepingu tingimus on ebaõiglane, peab teavitama tarbijat sellistest õiguslikest tagajärgedest, mis võivad kaasneda sellise lepingu tühistamisega, sõltumata asjaolust, et tarbijal on kutseline esindaja.

92

Sellega seoses tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et liikmesriigi kohus, kes on tuvastanud, et lepingutingimus on ebaõiglane ja peab sellest tegema õiguslikud järeldused, peab järgima isikutele liidu õigusest tulenevat õiguste tõhusa kohtuliku kaitse nõudeid, nagu see on tagatud harta artikliga 47. Need nõuded hõlmavad ka võistlevuse põhimõtet, mis moodustab osa kaitseõigustest, ning kohus ise on kohustatud seda järgima eelkõige siis, kui ta lahendab kohtuasja sellise põhjenduse alusel, mida ta käsitleb omal algatusel (21. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Banif Plus Bank, C‑472/11, EU:C:2013:88, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

93

Lisaks on Euroopa Kohus otsustanud, et juhul, kui liikmesriigi kohus, kes tuvastas temale teadaolevate faktiliste ja õiguslike asjaolude põhjal, et lepingutingimus kuulub direktiivi 93/13 kohaldamisalasse, jõuab järeldusele, et lepingutingimus on ebaõiglane, on ta üldjuhul kohustatud menetluspooli sellest teavitama ja tegema neile ettepaneku selle üle riigisisestes menetlusnormides ettenähtud korras võistlevalt vaielda (21. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Banif Plus Bank, C‑472/11, EU:C:2013:88, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

94

Seega kuivõrd seda kaitsesüsteemi ebaõiglaste tingimuste vastu ei kohaldata siis, kui tarbija on sellele vastu, peab tarbijal seda enam olema õigus vaielda vastu sellele, et sama süsteemi kohaldades kaitstaks teda kahjulike tagajärgede eest, mille toob kaasa lepingu kui terviku kehtetuks tunnistamine, kui ta ei soovi sellele kaitsele tugineda (3. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Dziubak, C‑260/18, EU:C:2019:819, punkt 55).

95

Selles kontekstis võib tarbija pärast seda, kui liikmesriigi kohus on vastavat küsimust selgitanud, otsustada jätta tuginemata lepingutingimuse ebaõiglasele laadile ning mittesiduvusele, andes nii kõnealuse lepingutingimuse kohaldamiseks vaba ja teadliku nõusoleku (3. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Dziubak, C‑260/18, EU:C:2019:819, punkt 66).

96

Eeltoodust tuleneb, et teave, mis võib olla liikmesriigi kohtu käsutuses riigisiseste menetlusnormide alusel, näib seda olulisem, et see võimaldab tarbijal otsustada, kas ta soovib loobuda talle direktiiviga 93/13 tagatud kaitsest.

97

Selleks et tarbija saaks anda vaba ja teadliku nõusoleku, peab liikmesriigi kohus aga andma pooltele riigisiseste menetlusnormide raames ning tsiviilkohtumenetluses õigluse põhimõtet arvestades objektiivselt ja ammendavalt teada õiguslikest tagajärgedest, mida võib ebaõiglase tingimuse väljajätmine kaasa tuua, ja seda sõltumata sellest, kas neid esindab kutseline esindaja või mitte.

98

Selline teavitamine on seda enam eriti oluline, kui ebaõiglase tingimuse kohaldamata jätmine võib kaasa tuua kogu lepingu kehtetuks tunnistamise, esitades vajaduse korral tarbijale tagastamisnõudeid, nagu näeb ette eelotsusetaotluse esitanud kohus põhikohtuasjas.

99

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb viiendale küsimusele vastata, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 koostoimes harta artikliga 47 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi kohus, kes tuvastab, et müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahel sõlmitud lepingu tingimus on ebaõiglane, peab teavitama tarbijat riigisiseste menetlusnormide alusel ja võistleva menetluse tulemusel õiguslikest tagajärgedest, mis võivad kaasneda sellise lepingu tühistamisega, olenemata sellest, et tarbijat esindab kutseline esindaja.

100

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukuud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (seitsmes koda) otsustab: