Choose the experimental features you want to try

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 62019TN0479

    kohtuasi T-479/19: 8. juulil 2019 esitatud hagi — Hypo Vorarlberg Bank versus Ühtne Kriisilahendusnõukogu

    ELT C 305, 9.9.2019, p. 58–59 (BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, HR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)

    9.9.2019   

    ET

    Euroopa Liidu Teataja

    C 305/58


    8. juulil 2019 esitatud hagi — Hypo Vorarlberg Bank versus Ühtne Kriisilahendusnõukogu

    (kohtuasi T-479/19)

    (2019/C 305/69)

    Kohtumenetluse keel:saksa

    Pooled

    Hageja: Hypo Vorarlberg Bank AG (Bregenz, Austria) (esindajad: advokaadid G. Eisenberger ja A. Brenneis)

    Kostja: Ühtne Kriisilahendusnõukogu

    Nõuded

    Hageja palub Üldkohtul:

    tühistada Ühtse Kriisilahendusnõukogu 16. aprilli 2019. aasta otsus ühtsesse kriisilahendusfondi 2019. aasta eest tehtavate ex-ante-osamaksete arvutamise kohta (SRB/ES/SRF/2019/10) („Decision of the Single Resolution Board of 16 April 2019 on the calculation of the 2019 ex-ante contributions to the Single Resolution Fund (SRB/ES/SRF/2019/10)“) ja selle lisa vähemalt osas, milles see otsus puudutab hageja makstavat osamakset, ning

    mõista kohtukulud välja Ühtselt Kriisilahendusnõukogult.

    Väited ja peamised argumendid

    Hagi põhjenduseks esitab hageja neli väidet.

    1.

    Esimene väide: olulise menetlusnormi rikkumine, sest vaidlustatud otsust ei tehtud täies ulatuses teatavaks

    Hageja väidab, et vaidlustatud otsus jäeti Euroopa Liidu lepingu artikli 1 lõikega 2, ELTL artiklitega 15, 296 ja 298 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklitega 42 ja 47 vastuollu minnes täies ulatuses teatavaks tegemata. Võimalus tutvuda otsuse oluliseks osaks olevate andmetega, mida ei tehtud teatavaks, on vajalik mitterahaliste toetuste arvutamise mõistmiseks ja kontrollimiseks.

    2.

    Teine väide: olulise menetlusnormi rikkumine, kuna vaidlustatud otsus ei ole piisavalt põhjendatud

    Vaidlustatud otsus on vastuolus põhjendamiskohustusega, mis tuleneb ELTL artikli 296 lõikest 2 ning harta artikli 41 lõikest 1 ja lõike 2 punktist c, kuna selles ei ole esitatud arvutamise aluseid ega andmeid. Ei ole näidatud milliseid hinnanguid kostja andis ja millistel alusel ta oma kaalutlusõigust teostas.

    3.

    Kolmas väide: olulise menetlusnormi rikkumine, kuna hagejat ei kuulatud ära ja seega rikuti tema õigust olla ära kuulatud

    Hageja väidab, et vastuolus harta artikli 41 lõike 1 ja lõike 2 punktiga a ei antud talle võimalust olla ära kuulatud enne vaidlustatud otsuse tegemist ega enne sellel otsusel põhineva osamakse suuruse määramist.

    4.

    Neljas väide: käesolevas asjas vaidlustatud otsuse õigusliku alusena on delegeeritud määrus (EL) 2015/63 (1) õigusvastane

    Neljandas väites toob hageja esile, et delegeeritud määruse 2015/63 artiklid 4–7 ja 9 ning I lisa — millel põhineb vaidlustatud otsus — näevad ette läbipaistmatu osamaksete arvutamise korra, mis on vastuolus harta artiklitega 16, 17 ja 47 ja mis ei võimalda järgida artikleid 20 ja 21 ega tagada proportsionaalsuse ja õiguskindluse põhimõtetest kinnipidamist. Nimetatud väites viidatakse täiendava võimalusena neile direktiivi 2014/59/EL (2) ja määruse (EL) nr 806/2014 (3) siduvatele sätetele, mis hageja arvates viivad delegeeritud määrusega 2015/63 loodud osamaksete süsteemi vastuollu liidu õiguse aluspõhimõtete ja väärtustega.


    (1)  Komisjoni 21. oktoobri 2014. aasta delegeeritud määrus (EL) 2015/63, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/59/EL seoses kriisilahendusrahastutesse tehtavate ex ante osamaksetega (ELT L 11, 17.1.2015, lk 44).

    (2)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiiv 2014/59/EL, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ, 2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012 (ELT L 173, 12.6.2014, lk 190).

    (3)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2014. aasta määrus (EL) nr 806/2014, millega kehtestatakse ühtsed eeskirjad ja ühtne menetlus krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute kriisilahenduseks ühtse kriisilahenduskorra ja ühtse kriisilahendusfondi raames ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT L 225, 30.7.2014, lk 1).


    Top