–

OL, PM ja RO, esindaja: ügyvéd Gy. Lupkovics,

–

Rapidsped Fuvarozási és Szállítmányozási Zrt., esindaja: ügyvéd D. Kaszás,

–

Ungari valitsus, esindajad: M. Z. Fehér, G. Koós ja M. Tátrai,

–

Prantsuse valitsus, esindajad: A.‑L. Desjonquières ja C. Mosser,

–

Madalmaade valitsus, esindajad: M. Bulterman ja P. Huurnink,

–

Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: W. Mölls, B.‑R. Killmann ja L. Havas, hiljem B.‑R. Killmann ja L. Havas,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 1996. aasta direktiivi 96/71/EÜ töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega (ELT 1997, L 18, lk 1; ELT eriväljaanne 05/02, lk 431) artikli 1 lõike 1 ning artiklite 3 ja 5, ning samuti Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta määruse (EÜ) nr 561/2006, mis käsitleb teatavate autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide ühtlustamist ja millega muudetakse nõukogu määrusi (EMÜ) nr 3821/85 ja (EÜ) nr 2135/98 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 3820/85 (ELT 2006, L 102, lk 1), artikli 10 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud OLi, PMi ja RO ning Rapidsped Fuvarozási és Szállítmányozási Zrt. (edaspidi „Rapidsped“) vahelises kohtuvaidluses, mille ese on esimesena nimetatud isikute kui rahvusvaheliste vedude autojuhtide nõue, et tööandja Rapidsped maksaks neile töötasu, milles on võetud arvesse Prantsusmaal töötatud aja eest Prantsusmaa miinimumtöötasu.

3

Direktiivi 96/71 artiklis 1 „Reguleerimisala“ on sätestatud järgmist:

„1.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse liikmesriigis asuvate ettevõtjate suhtes, kes seoses riikidevahelise teenuste osutamisega lähetavad töötajaid lõike 3 kohaselt liikmesriigi territooriumile.

2.   Käesolevat direktiivi ei kohaldata merekaubaveoettevõtjate merd sõitvate töötajate suhtes.

3.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse niivõrd, kuivõrd lõikes 1 nimetatud ettevõtjad võtavad ühe järgmistest riikidevahelistest meetmetest:

[…]“.

4

Selle direktiivi artikkel 2 „Mõiste“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmist mõistet: lähetatud töötaja – töötaja, kes piiratud aja jooksul teeb oma tööd muu liikmesriigi territooriumil kui riik, kus ta tavaliselt töötab.

2.   Käesoleva direktiivi kohaldamisel vastab töötaja mõiste selle liikmesriigi õiguses kehtivale mõistele, mille territooriumile töötaja on lähetatud.“

5

Nimetatud direktiivi artiklis 3 „Töötingimused“ on ette nähtud järgmist:

„1.   Liikmesriigid tagavad olenemata töösuhte suhtes kohaldatavatest õigusaktidest, et artikli 1 lõikes 1 nimetatud ettevõtjad kindlustavad oma territooriumile lähetatud töötajatele töötingimused, mille liikmesriik, milles töö tehakse, on sätestanud:

Käesoleva direktiivi kohaldamisel määratletakse lõike 1 punktis c nimetatud töötasu miinimummäärade mõiste vastavalt selle liikmesriigi siseriiklikele õigusaktidele ja/või tavadele, mille territooriumile töötaja lähetatakse.

[…]

7.   Lõiked 1–6 ei piira töötajate jaoks soodsamate töötingimuste kohaldamist.

Lähetusega seotud toetused loetakse palga alammäära hulka, välja arvatud juhul, kui need makstakse välja hüvitisena lähetusest tulenevate kulude, näiteks reisi-, majutus- ja söögikulude katteks.

[…]“.

6

Sama direktiivi artiklis 5 „Meetmed“ on sätestatud järgmist:

„Liikmesriigid võtavad asjakohased meetmed, kui käesolevat direktiivi ei täideta. Nad tagavad eelkõige, et töötajatele ja/või nende esindajatele oleksid kättesaadavad käesolevast direktiivist tulenevate kohustuste täitmiseks vajalikud menetlused.“

7

Direktiivi 96/71 artikli 6 „Kohtualluvus“ kohaselt „[k]asutamaks artikliga 3 tagatud töötingimuste rakendamise õigust, võib algatada kohtumenetluse liikmesriigis, mille territooriumile töötaja on või oli lähetatud, ilma et see piiraks õigust algatada vajaduse korral kohtumenetlust teises riigis kohtualluvust käsitlevate kehtivate rahvusvaheliste konventsioonide alusel“.

8

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2003. aasta direktiivi 2003/59/EÜ reisijate‑ või kaubaveol kasutatavate teatavate maanteesõidukite juhtide alus‑ ja jätkuõppe kohta ning nõukogu määruse (EMÜ) nr 3820/85 ja nõukogu direktiivi 91/439/EMÜ muutmise ja nõukogu direktiivi 76/914/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2003, L 226, lk 4; ELT eriväljaanne 07/07, lk 441) põhjenduses 10 on märgitud, et kaitsliku sõidu – ohuolukordade ennetamine ja teiste liiklejatega arvestamine – arendamisel koos kütuse säästmisega on positiivne mõju nii ühiskonnale kui ka autoveo sektorile iseenesest.

9

Selle direktiivi artikkel 1 „Kohaldamisala“ on sõnastatud järgmiselt:

„Käesolevat direktiivi kohaldatakse sõidukijuhtimise suhtes, mida teevad:

edaspidi „juhid“, kes tegelevad autoveoga ühenduses üldkasutataval maanteel, kasutades:

[…]“.

10

Nimetatud direktiivi I lisa pealkiri on „Pädevuse ja väljaõppe miinimumnõuded“. Selle 1. jao punktis 1.3. on sätestatud, et juhi alus‑ ja jätkuõppe hindamisel peavad liikmesriigid arvesse võtma teadmisi eelkõige osas, mis puudutab oskust optimeerida kütusekulu seoses C, C + E, C1, C1 + E kategooria lubadega.

11

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta direktiiviga 2006/126/EÜ juhilubade kohta (ELT 2006, L 403, lk 18) tunnistati kehtetuks ja asendati direktiiv 91/439 alates 19. jaanuarist 2013. Direktiivi 2006/126 artiklist 4 koostoimes direktiivi 2003/59 III lisas oleva vastavustabeliga tuleneb, et viimati nimetatud direktiivis nimetatud C, C + E, C1, C1 + E load puudutavad sõidukeid, mida kasutatakse eelkõige kaupade autoveoks ja mille lubatud täismass ületab 3,5 tonni.

12

Direktiivi 2006/126 artikli 17 kolmanda lõigu kohaselt käsitatakse viiteid kehtetuks tunnistatud direktiivile 91/439 nüüd viidetena direktiivile 2006/126.

13

Määruse nr 561/2006 artikli 2 lõike 1 punkti a kohaselt kohaldatakse viimast eelkõige autoveo korral, mille puhul on tegemist kaubaveoks kasutatavate sõidukitega, mille lubatud täismass koos haagise või poolhaagisega ületab 3,5 tonni.

14

Selle määruse artikli 10 lõikes 1 on ette nähtud järgmist:

„Veoettevõtjatel on keelatud töölepingu alusel töötavatele või veoettevõtja käsutusse antud juhtidele makstava tasu, ka lisatasu ja preemiate kujul makstavate summade sidumine läbisõidetud vahemaa pikkusega ja/või edasitoimetatud kauba kogusega, kui makstavad summad võivad oma laadi poolest ohustada liiklusohutust ja/või soodustada käesoleva määruse rikkumist.“

15

Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42) artikli 68 lõikes 1 oli ette nähtud, et määrus asendab liikmesriikide vahel 27. septembri 1968. aasta konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 1972, L 299, lk 32), mida on muudetud hilisemate konventsioonidega, mis käsitlevad uute liikmesriikide ühinemist selle konventsiooniga (edaspidi „Brüsseli konventsioon“), välja arvatud nende liikmesriikide teatavate territooriumide puhul, ning selle lõikes 2, et kuivõrd see määrus asendab liikmesriikidevahelistes suhetes Brüsseli konventsiooni sätteid, loetakse kõik viited nimetatud konventsioonile viideteks nimetatud määrusele.

16

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT 2012, L 351, lk 1) põhjendus 8 on sõnastatud järgmiselt:

„22. detsembril 2000 võttis nõukogu vastu määruse [nr 44/2001], millega asendati [Brüsseli konventsioon] ELi toimimise lepinguga hõlmatud liikmesriikide territooriumide puhul kõikide liikmesriikide vahel peale Taani. Nõukogu [27. aprilli 2006. aasta] otsusest 2006/325/EÜ [Euroopa Ühenduse ja Taani Kuningriigi vahelise kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist tsiviil- ja kaubandusasjades käsitleva lepingu sõlmimise kohta (ELT 2006, L 120, lk 22)] tulenevalt sõlmis ühendus Taaniga lepingu, millega tagatakse määruse [nr 44/2001] kohaldamine Taanis […]“.

17

Vastavalt selle määruse artikli 21 lõike 1 punktile a võib tööandja vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, esitada hagi selle liikmesriigi kohtutele, kus on tema alaline elukoht.

18

Vastavalt nimetatud määruse artikli 62 lõikele 1 kohaldab kohus selleks, et teha kindlaks, kas poole alaline elukoht on selles liikmesriigis, mille kohtule asja kohta on hagi esitatud, riigisisest materiaalõigust.

19

Määruse nr 1215/2012 artikli 80 kohaselt tunnistatakse sellega kehtetuks määrus nr 44/2001. Viiteid kehtetuks tunnistatud määrusele käsitatakse viidetena määrusele nr 1215/2012.

20

2012. aasta I seaduse tööseadustiku kohta (a munka törvénykönyvéről szóló 2012. évi I. törvény; edaspidi „tööseadustik“) § 3 lõikes 2 on ette nähtud, et kui ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse seda seadust juhul, kui töötaja töötab tavapäraselt Ungaris.

21

Tööseadustiku § 285 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Töötajad ja tööandjad võivad algatada kohtus käesolevast töösuhtest või seadusest tulenevaid kohtuasju, samas kui ametiühingud ja töönõukogud võivad algatada kohtus käesolevast seadusest, kollektiivlepingust või ettevõttesisesest kokkuleppest tulenevaid kohtuasju.

[…]

4.   Vastavalt §-le 295 võivad töötajad algatada Ungari kohtutes ka kohtuasju seoses Ungaris töötatud ajaga.“

22

Selle seadustiku § 295 lõikes 1 on sätestatud järgmist:

„Kui välisriigi tööandja võtab kolmanda isikuga sõlmitud lepingu alusel töötaja tööle Ungari territooriumil, luues töösuhte, mille suhtes käesolev seadus ei ole vastavalt selle § 3 lõikele 2 kohaldatav, tuleb nimetatud töösuhtele kohaldada Ungari õigusakte ning töösuhte suhtes kohaldatava kollektiivlepingu sätteid, kui lõikest 4 ei tulene teisiti, seoses:

23

Vastavalt nimetatud seadustiku §‑le 299 on selle seadustiku eesmärk muu hulgas võtta riigisisesesse õigusesse üle direktiiv 96/71.

24

OL, PM ja RO (edaspidi „põhikohtuasjas vaadeldavad autojuhid“) sõlmisid vastavalt 12. juunil 2015, 7. juulil 2016 ja 26. augustil 2016 Ungaris asuva äriühinguga Rapidsped töölepingu veoautojuhina töötamiseks.

25

Neis lepingutes, mis on koostatud identselt, on sätestatud, et kuigi töötaja ülesanne on peale rahvusvahelise kaubaveo ka riigisisene kaupade vedu, peab ta oma tööülesandeid tavaliselt täitma kohtades, mis asuvad sageli ja peamiselt välismaal, ilma et töötamine välismaal oleks püsiv.

26

Ungari õiguse kohaselt on töötajal õigus saada välismaal tehtud töö eest päevaraha. Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust ja eelkõige Rapidspedi väljastatud töötajate teabevoldikust nähtub, et nende hüvitiste summa oli seda suurem, mida pikem oli töötaja välismaale lähetamise periood, mis võis lepingu kohaselt töötaja valikul põhimõtteliselt varieeruda alates kolmest kuni viie nädalani. Samas dokumendis oli täpsustatud, et nimetatud hüvitised olid mõeldud välismaal tekkinud kulude katmiseks.

27

Lisaks oli põhikohtuasjas vaadeldavate autojuhtide töölepingutes ette nähtud kütusesäästu saavutamisel tööandja äranägemisel lisatasu, mis põhines valemil, mis oli seotud kütusekulu ja läbitud vahemaa suhtega.

28

Põhikohtuasjas vaadeldavad autojuhid tegid seda tööd, sõites minibussiga Prantsusmaale. Rapidspedi dispetšerteenistus määras kogu lähetuse ajal kindlaks täidetavad veoülesanded, see tähendab, mis kuupäeval, millise sõidukiga ja milliste reiside alusel kaupa tuli vedada. Kabotaažieeskirjade tõttu ületasid nimetatud autojuhid korduvalt piiri.

29

Rapidsped andis iga lähetusperioodi alguses põhikohtuasjas vaadeldavatele autojuhtidele Ungari notari kinnitatud deklaratsiooni ja Prantsuse tööministeeriumi lähetuskinnituse, mis tõendas, et nende tunnitasu oli 10,40 eurot tunnis ehk see ületas Prantsuse autoveo sektoris kohaldatavat miinimumtunnitasu, mille suuruseks oli kehtestatud 9,76 eurot tunnis.

30

Põhikohtuasjas vaadeldavad autojuhid esitasid Rapidspedi vastu hagi eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Gyulai Közigazgatási és Munkaügyi Bíróságile (Gyula haldus- ja töökohus, Ungari), kuivõrd nende töötasu Prantsusmaal töötatud aja eest ei ulatunud Prantsuse miinimumtöötasuni.

31

Põhikohtuasjas vaadeldavad autojuhid said töölepingute alusel 2018. aastal tegelikult igakuist brutotöötasu 545 eurot ehk 3,24 eurot tunnis. Rapidsped väidab eelotsusetaotluse esitanud kohtus erinevuse kohta 6,52 eurot tunnis Prantsuse miinimumtöötasu ja nende juhtide saadud tunnitasu vahel, et see oli kaetud neile makstud päevaraha ja kütusesäästu lisatasuga, kuna need olid osa nende töötasust, millele need autojuhid vaidlevad aga vastu.

32

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et isegi kui eeldada, et direktiiv 96/71 on kohaldatav rahvusvahelise kaubaveo suhtes, kuulub põhikohtuasjas käsitletav olukord selle direktiivi reguleerimisalasse, kuna Ungaris registreeritud tööandja Rapidsped lähetab Ungari töötajad, põhikohtuasjas vaadeldavad autojuhid, kes on Ungari õiguse alusel tööle võetud, tema nimel ja juhtimisel teistesse Euroopa Liidu liikmesriikidesse, et osutada kaubaveoteenuseid lähetuskoha klientidele. Töötajad olid kogu ajavahemiku jooksul töösuhtes lähetamise eest vastutava Rapidspediga.

33

Neil asjaoludel otsustas Gyulai Közigazgatási és Munkaügyi Bíróság (Gyula haldus- ja töökohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

34

Neljanda küsimusega, mida tuleb analüüsida esimesena, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 96/71 tuleb tõlgendada nii, et see on kohaldatav riikidevahelisele teenuste osutamisele autoveo sektoris.

35

Olgu meenutatud, et Euroopa Kohus leidis 1. detsembri 2020. aasta kohtuotsuse Federatie Nederlandse Vakbeweging (C‑815/18, EU:C:2020:976) punktis 41, et see on nii.

36

Neid asjaolusid arvestades tuleb neljandale küsimusele vastata, et direktiivi 96/71 tuleb tõlgendada nii, et see on kohaldatav riikidevahelisele teenuste osutamisele autoveo sektoris.

37

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 96/71 artikli 1 lõiget 1 koostoimes selle direktiivi artiklitega 3 ja 5 tuleb tõlgendada nii, et neis on nõutud, et ühest liikmesriigist lähetatud töötajad võiksid tugineda selle liikmesriigi kohtus selles liikmesriigis asutatud tööandja vastu sellele, et ta on rikkunud teise liikmesriigi miinimumtöötasu käsitlevaid sätteid.

38

Sellega seoses on oluline meenutada, et minimaalset kaitset tagavate kohustuslike sätete järgimiseks on direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 1 esimeses lõigus ette nähtud, et liikmesriigid jälgivad, et ettevõtjad tagaksid olenemata töösuhtele kohaldatavatest õigusaktidest riikidevahelisel teenuste osutamisel nende territooriumile lähetatud töötajatele töötingimused selles sättes loetletud valdkondades ning eelkõige seoses töötasu alammääradega (vt selle kohta 12. veebruari 2015. aasta kohtuotsus Sähköalojen ammattiliitto, C‑396/13, EU:C:2015:86, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

39

Mis puudutab direktiivi 96/71 artiklit 5, siis selle sätte teine lõik kohustab liikmesriike eelkõige tagama, et lähetatud töötajatel oleks võimalik kasutada selles direktiivis sätestatud kohustuste täitmiseks sobivaid menetlusi. Seega peavad nimetatud töötajad saama kohtus tugineda nimetatud direktiivi artikli 3 lõikes 1 nimetatud töötingimuste, näiteks töötasu alammäärade järgimisele.

40

Direktiivi 96/71 artiklis 6 on sätestatud, et lisaks lähetatud töötajate õigusele pöörduda kohtusse hagiga selle direktiivi artiklis 3 tagatud töötingimusi puudutava õiguse tunnustamiseks liikmesriigis, mille kohtud on vastavalt kehtivatele rahvusvahelistele kohtualluvust käsitlevatele konventsioonidele pädevad, võivad need töötajad esitada sellise hagi ka selle liikmesriigi pädevatele kohtutele, mille territooriumile nad on või olid lähetatud.

41

Sellest järeldub, et direktiivi 96/71 artikli 3 lõiget 1 ning artikleid 5 ja 6 tuleb tõlgendada nii, et olenemata töösuhte suhtes kohaldatavast õigusest on lähetatud töötajale tagatud õigus tugineda või viidata eelmises punktis osutatud ühes või teises pädevas kohtus vastuvõtva liikmesriigi töötingimusi käsitlevatele sätetele selles esimeses sättes loetletud küsimustes ning eelkõige seoses töötasu alammääraga.

42

Lõpuks tuleb märkida, et määruse nr 1215/2012 artikli 21 lõike 1 punkti a kohaselt, millele on kaudselt viidatud direktiivi 96/71 artiklis 6 viitega „kohtualluvust käsitlevate[le] kehtivate[le] rahvusvaheliste[le] konventsioonide[le]“, võib liikmesriigi territooriumil asutatud tööandja kaevata selle liikmesriigi kohtusse, kus on tema asukoht.

43

Lisaks sellele on määruse nr 1215/2012 artikli 62 lõikes 1 ette nähtud, et kohus kohaldab selleks, et teha kindlaks, kas poole alaline elukoht on selles liikmesriigis, kelle kohtusse asja kohta on hagi esitatud, riigisisest materiaalõigust.

44

Seega tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul käesoleval juhul selleks, et kindlaks teha, kas asi allub määruse nr 1215/2012 alusel talle, kontrollida, kas põhikohtuasjas vaadeldavate autojuhtide tööandjat tuleb lugeda Ungaris selle liikmesriigi õiguse alusel asutatud tööandjaks.

45

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 96/71 artikli 3 lõiget 1 ja artiklit 6 koostoimes selle artikliga 5 tuleb tõlgendada nii, et neis on nõutud, et ühest liikmesriigist lähetatud töötajad peavad saama tugineda selle liikmesriigi kohtus – juhul kui sellel kohtul on pädevus asja arutada – selles liikmesriigis asutatud tööandja vastu sellele, et ta on rikkunud teise liikmesriigi miinimumtöötasu käsitlevaid sätteid.

46

Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 7 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et päevaraha, mis on mõeldud töötajate välismaal lähetamise ajal tehtud kulutuste katmiseks, tuleb lugeda miinimumtöötasu hulka kuuluvaks.

47

Seoses sellega tuleb esiteks märkida, et direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 1 teine lõik viitab selle kohaldamisel sõnaselgelt sama direktiivi artikli 3 lõike 1 esimeses lõigus käsitletud töötasu alammäära kindlaksmääramisel selle liikmesriigi õigusnormidele või tavadele, mille territooriumile töötaja lähetatakse (12. veebruari 2015. aasta kohtuotsus Sähköalojen ammattiliitto, C‑396/13, EU:C:2015:86, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

48

Teiseks on nimetatud direktiivi artikli 3 lõike 7 teises lõigus lähetusega seotud toetuste osas täpsustatud, millises osas neid töötasu osaks olevaid tasusid loetakse seoses sama direktiivi artiklis 3 nimetatud töötingimustega töötasu alammäära hulka (12. veebruari 2015. aasta kohtuotsus Sähköalojen ammattiliitto, C‑396/13, EU:C:2015:86, punkt 33).

49

Mis puudutab küsimust, kas selline päevaraha nagu see, mida käsitletakse põhikohtuasjas, on osa miinimumtöötasust direktiivi 96/71 artikli 3 tähenduses, siis tuleb meenutada, et direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 7 teise lõigu kohaselt tuleb sellist hüvitist lugeda „lähetushüvitiseks“, mis kuulub miinimumtöötasu hulka, välja arvatud juhul, kui see makstakse välja hüvitisena lähetusest tulenevate tegelike kulude katteks.

50

Isegi kui käesolevas asjas on põhikohtuasjas käsitletavat päevaraha Rapidspedi poolt oma töötajatele koostatud teabevoldikul kirjeldatud nii, et see on mõeldud lähetatud töötajate välismaal kantud kulude katmiseks, erineb selle hüvitise summa siiski sõltuvalt sellest, kas lähetus kestab kolm, neli või viis nädalat või rohkem. See teine tegur, eelkõige see, et nimetatud hüvitis on kindlasummaline ja progresseeruv, näib aga viitavat sellele, et hüvitise eesmärk ei ole mitte niivõrd töötajate välismaal tehtud kulutuste katmine, vaid pigem – sarnaselt hüvitisega, mida käsitleti kohtuasjas, milles tehti 12. veebruari 2015. aasta kohtuotsus Sähköalojen ammattiliitto (C‑396/13, EU:C:2015:86, punkt 48) – kompenseerida nende töötajate lähetamisest tingitud ebamugavused, mis seisnevad nende töötajate lähetamisest väljapoole nende tavapärast keskkonda.

51

Lisaks ei nähtu Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust, et seda hüvitist makstakse tegelikult tehtud kulutuste hüvitamiseks, nagu reisi-, majutus- või söögikulud.

52

Tuleb siiski korrata, et direktiivi 96/71 alusel ei loeta sellisteks teguriteks töötaja lähetuskohaks oleva liikmesriigi riigisiseste õigusaktide või tavade kohaselt töötasu alammäära osaks olevaid lisatasusid ja täiendavaid tasusid, mille võrra muutub suhe ühelt poolt töötaja panuse ja teiselt poolt talle selle eest makstud tasu vahel. On täiesti loomulik, et kui tööandja nõuab töötajalt täiendava töö tegemist või teatud tingimustel ületunnitöö tegemist, siis hüvitatakse selline täiendavalt tehtud töö töötajale ilma, et seda hüvitust võetaks arvesse töötasu alammäära arvestamisel (14. aprilli 2005. aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, C‑341/02, EU:C:2005:220, punktid 39 ja 40).

53

Kuna käesoleval juhul ei ole Euroopa Kohtul kogu asjakohast teavet, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus selles osas vajaliku kontrolli läbi viima.

54

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb teisele küsimusele vastata, et direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 7 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et päevaraha, mille suurus erineb vastavalt töötaja lähetuse kestusele, kujutab endast miinimumtöötasu hulka kuuluvat lähetusega seotud hüvitist, välja arvatud juhul, kui seda makstakse hüvitisena lähetusega tegelikult seotud kulude katteks, näiteks reisi-, majutus- või toidukulude katteks, või kui see vastab lisatasule, mille võrra muutub suhe ühelt poolt töötaja panuse ja teiselt poolt talle selle eest makstud tasu vahel.

55

Kolmanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 561/2006 artiklit 10 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui autoveo ettevõtja maksab sõidukijuhtidele lisatasu, mis on arvutatud säästude pealt, mis on saadud sõitude kütusekulu vähenemise vormis.

56

Määruse nr 561/2006 artikli 10 lõike 1 kohaselt on veoettevõtjatel keelatud siduda nende juures töölepingu alusel töötavatele või nende käsutusse antud sõidukijuhtidele makstavat tasu ja ka lisatasusid või preemiaid läbitud vahemaa pikkusega ja/või veetava kauba mahuga, kui selline tasustamine võib kahjustada liiklusohutust ja/või soodustada selle määruse rikkumisi.

57

Seega eeldab selle sätte kohaldamine, et täidetud on kaks tingimust. Esiteks tuleb juhtide töötasu, isegi kui seda makstakse preemiate või lisatasude vormis, arvutada läbitud vahemaa ja/või veetava kauba mahu alusel. Teiseks peab see tasu olema selline, mis kahjustab liiklusohutust ja/või soodustab määruse nr 561/2006 rikkumisi.

58

Lisaks võib märkida, et direktiivist 2003/59 ja eelkõige selle põhjendusest 10 ja I lisast koostoimes direktiiviga 2006/126 tuleneb, et nõudel, mille kohaselt sõidukijuhid, kes kasutavad kaubaveoks kasutatavaid sõidukeid, mille mass ületab 3,5 tonni ja mis kuuluvad määruse nr 561/2006 kohaldamisalasse, peavad olema läbinud kütusekulu optimeerimise väljaõppe, võib olla positiivne mõju nii äriühingule kui ka autoveo sektorile.

59

Seega, kuna liidu õigus nõuab, et nende sõidukite juhid peavad suutma sõita ratsionaalselt ja säästlikult, ei saa määruse nr 561/2006 artikli 10 lõiget 1 põhimõtteliselt pidada selliseks, mis üldjuhul keelaks veoettevõtjatel seda sõiduviisi lisatasu vormis makstava rahalise stiimuliga edendada.

60

Siiski ei oleks selline lisatasu nimetatud sättega kooskõlas, kui selle asemel, et olla seotud üksnes kütusesäästuga, hüvitaks see säästmise vastavalt läbitud vahemaale ja/või veetava kauba mahule tingimustel, mis õhutavad juhti käituma viisil, mis võib kahjustada liiklusohutust, ja/või toime panema määruse nr 561/2006 rikkumisi.

61

Seega tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul nende määruse nr 561/2006 artikli 10 lõike 1 ulatust puudutavate kaalutluste põhjal kindlaks teha põhikohtuasjas vaadeldava lisatasu tunnused ja mõju.

62

Igaks juhuks tuleb märkida, et kütuse säästmine sõltub paljudest teguritest, nii et pelk oletus, et kütusesäästu lisatasu võib õhutada teatavaid juhte sõitma teelangustel vabakäigul, ei võimalda iseenesest järeldada, et selline lisatasu rikub määruse nr 561/2006 artikli 10 lõikes 1 sätestatud keeldu.

63

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kolmandale küsimusele vastata, et määruse nr 561/2006 artikli 10 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole põhimõtteliselt vastuolus kütusesäästu lisatasu, mida autoveo ettevõtja maksab sõidukijuhtidele vastaval teekonnal saavutatud kütusesäästu alusel. Selline lisatasu rikuks siiski selles sättes kehtestatud keeldu, kui selle asemel, et see oleks seotud üksnes kütusesäästuga, hüvitataks sellega selline säästmine vastavalt läbitud vahemaale ja/või veetavate kaupade mahule, tingimustel, mis õhutavad juhti käituma viisil, mis võib kahjustada liiklusohutust, või toime panema määruse nr 561/2006 rikkumisi.

64

Viienda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiiv, mida ei ole liikmesriigi õigusesse üle võetud, võib kehtestada eraõiguslikule isikule kohustuse, millele teine eraõiguslik isik võib tema vastu kohtus tugineda.

65

Kuigi seoses sellega tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kui riigisisese õiguse kooskõlaline tõlgendamine on võimatu, siis isegi direktiivi selget, täpset ja tingimusteta sätet, mille eesmärk on anda eraõiguslikele isikutele õigusi või panna neile kohustusi, ei saa sellisena kohaldada menetluses, mille pooled on üksnes eraõiguslikud isikud (vt selle kohta 7. augusti 2018. aasta kohtuotsus Smith, C‑122/17, EU:C:2018:631, punktid 41 ja 43 ning seal viidatud kohtupraktika), tuleb sarnaselt kohtujuristi ettepaneku punktis 74 märgituga siiski tõdeda, et käesoleval juhul ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohus esitanud täpsustusi põhjuste kohta, miks ta esitas käesoleva küsimuse, ega ka seose kohta, mis esineb selle direktiivi 96/71 asjakohaste sätete, millele see kohus ei ole pealegi viidanud, ning põhikohtuasjas kohaldatavate õigusnormide vahel.

66

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 94 punkti c kohaselt peab eelotsusetaotlus sisaldama „selgitus[t], millistel põhjustel siseriiklik kohus tõstatas liidu õigusnormide tõlgendamise või kehtivuse küsimuse ning millist seost ta nende õigusnormide ja põhikohtuasjas kohaldatavate siseriiklike õigusnormide vahel näeb“.

67

Lisaks on Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt selleks, et ta saaks eelotsusetaotluse raames täita aluslepingutest tulenevat ülesannet, möödapääsmatu, et liikmesriikide kohtud selgitaksid täpseid põhjusi, miks nad leiavad, et põhikohtuasja lahendamiseks on vaja vastust nende küsimustele (14. aprilli 2021. aasta kohtumäärus Casa di Cura Città di Parma, C‑573/20, ei avaldata, EU:C:2021:307, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

68

Seega on viies küsimus vastuvõetamatu.

69

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: