1

Euroopa Komisjon võttis 13. juunil 2018 vastu rakendusotsuse (EL) 2018/873, mille kohaselt Euroopa Liit ei rahasta teatavaid kulusid, mida liikmesriigid on kandnud Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) raames (ELT 2018, L 152, lk 29, edaspidi „vaidlustatud otsus“). Komisjon kohaldas vaidlustatud otsusega Rumeeniale finantskorrektsiooni kogusummas 90133370,64 eurot, mis oli peamiselt seotud meetmete „EAFRD maaelu arengu meetmed“ – meetmed, mis kuuluvad ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi alla – alameetmega 1a eelarveaastate 2015 ja 2016 kohta ning meetme „EAFRD maaelu arengu 2. telg“ – muud kui pindalapõhised meetmed – alameetmetega 3a, 5a, 3b ja 4b eelarveaasta 2014 kohta.

2

Vaidlustatud otsuse artiklis 1 on sätestatud järgmist:

„Liidu rahastamine ei kata lisas loetletud kulusid, mida liikmesriikide akrediteeritud makseasutused on kandnud ja deklareerinud EAGFi või EAFRD raames.“

3

Vaidlustatud otsuse artiklis 2 on muu hulgas ette nähtud järgmist:

„Käesolev otsus on adresseeritud […] Rumeeniale […].“

4

Vaidlustatud otsus C(2018) 3826 edastati Rumeenia alalisele esindusele Euroopa Liidu juures 14. juunil 2018.

5

Vaidlustatud otsus avaldati 15. juunil 2018Euroopa Liidu Teatajas.

6

Hageja esitas 7. septembril 2018 Üldkohtu kantseleisse käesoleva asja algatamiseks hagiavalduse.

7

Komisjon esitas 12. oktoobril 2018 Üldkohtu kantseleisse saabunud eraldi dokumendiga Üldkohtu kodukorra artikli 130 lõike 1 alusel vastuvõetamatuse vastuväite.

8

Rumeenia esitas 26. novembril 2018 komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväite kohta oma seisukoha.

9

Üldkohus palus 24. jaanuaril 2019 menetlust korraldava meetmega komisjonil esitada teavet vaidlustatud otsuse teatavaks tehtud ja avaldatud teksti võimalike erinevuste kohta.

10

Komisjon täitis Üldkohtu nõude 4. veebruaril 2019, esitades taotletud teabe.

11

Rumeenia palub oma hagiavalduses Üldkohtul:

12

Komisjon palub oma vastuvõetamatuse vastuväites Üldkohtul:

13

Rumeenia kordab oma seisukohtades vastuvõetamatuse vastuväite kohta oma nõudeid ning palub Üldkohtul tunnistada hagi vastuvõetavaks.

14

Vastavalt kodukorra artikli 130 lõikele 1 võib Üldkohus kostja taotlusel teha otsuse vastuvõetamatuse kohta ilma sisulist vaidlust käsitlemata.

15

Käesolevas asjas leiab Üldkohus, et tal on kohtuasja toimiku materjalide põhjal piisavalt teavet, ja otsustab lahendada kohtuasja ilma menetlust jätkamata.

16

Komisjon märgib selle vastuvõetamatuse vastuväite toetuseks, et hagi esitati 7. septembril 2018 hilinenult. Tema seisukoht on, et kuna vaidlustatud otsus edastati Rumeenia alalisele esindusele 14. juunil 2018, möödus hagi esitamise tähtaeg 24. augustil 2018.

17

Rumeenia väidab oma seisukohtades vastuvõetamatuse vastuväite kohta, et hagi on vastuvõetav.

18

Esiteks väidab Rumeenia, et ELTL artikli 263 kuuendat lõiku ei saa tõlgendada nii, et Euroopa Liidu õigusakti peale tühistamishagi esitamiseks ette nähtud kahekuulise tähtaja alguseks on automaatselt ja üldiselt selle akti jõustumine või õiguslike tagajärgede tekkimise aeg, kui selline järeldus ei ole vastuolus ELTL artikliga 297.

19

Teiseks väidab Rumeenia, et kahekuuline tähtaeg sellise akti peale tühistamishagi esitamiseks, mis tuleb teatavaks teha, kuid mis akti autori pikaajalist tava järgides avaldatakse ka Euroopa Liidu Teatajas, peab alati algama selle akti avaldamisest.

20

Kolmandaks väidab Rumeenia, et selline lähenemine peab paika seda enam, kui arvestada konkreetseid asjaolusid, kuidas vaidlustatud otsus Rumeenia ametiasutustele edastati ja avaldati. Käesolevas asjas võimendavad õiguslikku ebakindlust, mis tuleneb sellest, et vaidlustatud otsus ei ole mitte ainult teatavaks tehtud, vaid ka avaldatud, erinevused komisjoni poolt Rumeenia alalisele esindusele 14. juunil 2018 edastatud tekstis ja tekstis, mis avaldati 15. juuni 2018. aastaEuroopa Liidu Teatajas, millest nähtub, et teatavaks tehtud tekst on vähemasti ebatäielik.

21

Kokkuvõtteks leiab Rumeenia, et kuna teatavaks tehtud tekst on ebatäielik, ei olnud teatavakstegemise menetlus nõuetekohane. Praktikas on see aeg, millest alates on vaidlustatud otsuse sisust ja selle aluseks olevatest põhjendustest piisavalt selgelt ja täpselt teada saadud, akti tervikuna avaldamise aeg. Sellest tulenevalt algab kahekuuline hagi esitamise tähtaeg vaidlustatud otsuse Euroopa Liidu Teatajas avaldamisest 15. juunil 2018 ning sellele lisandub kodukorra artiklis 59 ette nähtud neliteist päeva ja sama kodukorra artiklis 60 ette nähtud kümme päeva seoses suurte vahemaadega.

22

Seoses sellega tuleb meenutada esiteks, et ELTL artikli 263 kuues lõik näeb ette, et tühistamishagi tuleb esitada „kahe kuu jooksul vastavalt kas meetme avaldamisest või teatavakstegemisest hagejale või nende puudumisel kahe kuu jooksul pärast päeva, mil hageja sellest teada sai“.

23

Peale selle pikendatakse vastavalt kodukorra artiklile 60 menetlustähtaegu seoses suurte vahemaadega kümne päeva võrra.

24

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt põhinevad ELTL artikliga 263 seotud hagi esitamise tähtajad avalikul huvil ning need ei ole poolte või kohtu määrata (23. jaanuari 1997. aasta kohtuotsus Coen, C‑246/95, EU:C:1997:33, punkt 21; 19. aprilli 2016. aasta kohtumäärus Portugal vs. komisjon, T‑550/15, ei avaldata, EU:T:2016:237, punkt 22, ja 19. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Portugal vs. komisjon, T‑551/15, ei avaldata, EU:T:2016:238, punkt 22).

25

Menetlustähtaegu käsitlevate Euroopa Liidu õigusnormide eesmärk on täita õiguskindluse nõue ja vajadus vältida igasugust diskrimineerimist või meelevaldset kohtlemist õigusemõistmisel (vt selle kohta 16. novembri 2010. aasta kohtumäärus Internationale Fruchtimport Gesellschaft Weichert vs. komisjon,C‑73/10 P, EU:C:2010:684, punkt 52; 18. detsembri 2012. aasta kohtumäärus Saksamaa vs. komisjon, T‑205/11, ei avaldata, EU:T:2012:704, punkt 40, ja 19. aprilli 2016. aasta kohtumäärus Portugal vs. komisjon, T‑550/15, ei avaldata, EU:T:2016:237, punkt 23).

26

Teisest küljest tuleb meenutada, et ELTL artikli 263 kuuenda lõigu kohaselt on teatavakstegemine toiming, millega üksikakti, näiteks ELTL artikli 297 lõike 2 kolmanda lõigu alusel vastu võetud otsuse koostaja teeb selle akti adressaatidele teatavaks ja võimaldab neil selliselt tutvuda selle sisu ja selle aluseks olevate põhjendustega (2. oktoobri 2014. aasta kohtumäärus Page Protective Services vs. Euroopa välisteenistus, C‑501/13 P, ei avaldata, EU:C:2014:2259, punkt 30; 18. detsembri 2012. aasta kohtumäärus Ungari vs. komisjon, T‑320/11, ei avaldata, EU:T:2012:705, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika, ja 19. aprilli 2016. aasta kohtumäärus Portugal vs. komisjon, T‑550/15, ei avaldata, EU:T:2016:237, punkt 24).

27

Lisaks tehakse ELTL artikli 297 lõike 2 kolmanda lõigu kohaselt otsused, milles on märgitud adressaat, erinevalt õigusaktidest, mis tuleb avaldada Euroopa Liidu Teatajas, teatavaks neile, kellele need on adresseeritud, ning need jõustuvad sellisel teatavakstegemisel (17. mai 2017. aasta kohtuotsus Portugal vs. komisjon, C‑337/16 P, EU:C:2017:381, punkt 35; 18. detsembri 2012. aasta kohtumäärus Ungari vs. komisjon, T‑320/11, ei avaldata, EU:T:2012:705, punkt 20, ja 19. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Portugal vs. komisjon, T‑550/15, ei avaldata, EU:T:2016:237, punkt 25).

28

ELTL artikli 263 kuuenda lõigu ja ELTL artikli 297 lõike 2 kolmanda lõigu koostoimes tõlgendamisest tuleneb, et tühistamishagi korral tuleb hagi esitamise tähtaja kulgema hakkamise aja kindlakstegemisel arvestada akti avaldamise kuupäeva, kui avaldamine, mis määrab akti jõustumise aja, on ette nähtud aluslepingus, ning et muudel juhtudel, mida on mainitud ELTL artikli 297 lõike 2 kolmandas lõigus ja mille hulka kuuluvad otsused, milles on märgitud adressaat, tuleb arvestada nende teatavakstegemise kuupäeva (17. mai 2017. aasta kohtuotsus Portugal vs. komisjon, C‑337/16 P, EU:C:2017:381, punkt 36).

29

Euroopa Kohus on kinnitanud ELTL artikli 263 kuuenda lõigu niisugust tõlgendust, tõdedes, et otsuse puhul, milles on märgitud adressaat, on isegi juhul, kui otsus on Euroopa Liidu Teatajas avaldatud, siduv üksnes adressaadile teatavaks tehtud tekst (13. juuli 1966. aasta kohtuotsus Consten ja Grundig vs. komisjon, 56/64 ja 58/64, EU:C:1966:41, punkt 491, ja 17. mai 2017. aasta kohtuotsus Portugal vs. komisjon, C‑337/16 P, EU:C:2017:381, punkt 37).

30

Käesolevas asjas aga on vaidlustatud otsuses selle adressaadina konkreetselt nimetatud Rumeeniat, nagu tuleneb selle otsuse artiklist 2, ja see edastati Rumeenia alalisele esindusele 14. juunil 2018. Peale selle ei vaidle Rumeenia vastu sellele, et ta on vaidlustatud otsuse adressaat, ega sellele, et talle on see 14. juunil 2018 teatavaks tehtud.

31

Seega tuleb ELTL artikli 297 lõike 2 kolmandast lõigust lähtudes järeldada, et kuna vaidlusalune otsus on üksikakt, mille adressaat on Rumeenia, jõustus see Rumeenia suhtes selle teatavakstegemisel 14. juunil 2018. Selle teatavakstegemise tulemusena oli Rumeenial võimalik tutvuda nimetatud otsuse sisu ja selle aluseks olevate põhjendustega.

32

Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud otsuse peale hagi esitamise tähtaeg hakkas kulgema alates selle teatavakstegemisest Rumeenia alalisele esindusele, mitte aga selle avaldamisest Euroopa Liidu Teatajas.

33

Lisaks ei ole kodukorra artikkel 59 käesoleval juhul kohaldatav, kuna see kehtib üksnes juhul, kui institutsiooni õigusakti peale hagi esitamise tähtaeg hakkab kulgema selle akti avaldamisest Euroopa Liidu Teatajas.

34

Rumeenia argumendid ei lükka seda järeldust ümber.

35

Rumeenia väidab sisuliselt, et käesolevas asjas tuleb hagi esitamise tähtaja kulgema hakkamise aluseks võtta vaidlustatud otsuse avaldamine Euroopa Liidu Teatajas, mitte selle teatatavaks tegemine. See tuleneb esiteks seose puudumisest ühelt poolt institutsiooni akti peale tühistamishagi esitamise tähtaja kulgema hakkamise aluseks võetava asjaolu ja teiselt poolt selle õigusakti jõustumise aja vahel, teiseks ebatüüpilisest olukorrast, mille on põhjustanud komisjoni pidev praktika, et sellised otsused avaldatakse ja tehakse teatavaks ka adressaatidele, ning kolmandaks erinevustest nimetatud otsuse teatavaks tehtud ja avaldatud tekstis.

36

Esiteks väidab Rumeenia, et kohtupraktikast nähtub, et jõustumise või õiguslike tagajärgede tekkimise aeg ei ole automaatselt ja alati tühistamishagi esitamise kahekuulise tähtaja alguse aluseks ning et hagi esitamise õiguse kasutamiseks on asjasse puutuv ülesanne, mis seisneb selles, et liidu õigusakti sisust tegelikult teatatakse. Liidu õigusakti peale hagi esitamise tähtaja kulgema hakkamise lähtepunkti ja selle jõustumine vahelise seose puudumisest tuleneb, et vaidlustatud otsuse peale hagi esitamise tähtaja kulgema hakkamise lähtepunkt võib olla, isegi kui see otsus on juba jõustunud ning avaldab Rumeenia suhtes õiguslikke tagajärgi, selle hilisem avaldamine Euroopa Liidu Teatajas.

37

Sellega seoses tuleb märkida, et Rumeenia väited põhinevad ELTL artikli 263 kohaste tühistamishagi vastuvõetavuse tingimuste ning sellise hagiga vaidlustatud akti kehtivuse tingimuste vahelisel erinevusel (vt selle kohta 11. detsembri 2006. aasta kohtumäärus MMT vs. komisjon, T‑392/05, ei avaldata, EU:T:2006:382, punkt 33). See argument ei saa järelikult seada kahtluse alla hagi esitamise tähtaja kulgema hakkamise lähtepunktina vaidlustatud otsuse teatavakstegemise asjakohasust.

38

Lisaks sellele ei saa Rumeenia argumente lugeda asjakohaseks, kuna ta viitab mitmele kohtulahendile, milles küll hagi esitamise tähtaja lähtepunktiks loeti avaldamist, kuid ainult seetõttu, et hagejale jäeti asjaomane akt teatavaks tegemata. Käesoleval juhul sai Rumeenia kui vaidlustatud otsuse adressaat selle nõuetekohaselt kätte ning tema jaoks algab hagi esitamise tähtaeg selle teatavakstegemisest.

39

Seega, mis puudutab Rumeenia valitsuse väidet, et Üldkohtu 10. märtsi 1998. aasta kohtuotsuses Saksamaa vs. nõukogu (C‑122/95, EU:C:1998:94, punkt 35) olevat öeldud, et liidu õigusakti peale hagi esitamise tähtaja kulgema hakkamise lähtepunkt on selle akti avaldamine, kuigi see ei ole õigusakti jõustumise seisukohast asjasse puutuv, siis selles osas piisab, kui meenutada, et kõnealuses asjas oli vaidlustatud akt määrus, mis võeti vastu pärast seda, kui liit oli sõlminud rahvusvahelise lepingu, see tähendab üldkohaldatava akti, mis on adresseeritud kõikidele liikmesriikidele, mille avaldamisest Euroopa Liidu Teatajas hakkas kulgema selle peale hagi esitamise tähtaeg ning mille suhtes ei kohaldatud teatavakstegemist (vt selle kohta 4. juuli 2012. aasta kohtumäärus ICO Satellite vs. komisjon, T‑350/09, ei avaldata, EU:T:2012:341, punkt 36). Euroopa Kohus asus selles kohtuotsuses seisukohale, et aktist teadasaamise kuupäev on hagi esitamise tähtaja kulgema hakkamise lähtepunktina teisejärguline võrreldes akti avaldamise või teatavakstegemise kuupäevaga. Nendest sedastustest ei nähtu mingil moel, et teatavakstegemise kriteerium on võrreldes avaldamisega teisejärguline.

40

Samuti, mis puutub eeltooduga seotud väitesse, mille kohaselt Üldkohus olevat 21. novembri 2005. aasta kohtumääruses Tramarin vs. komisjon (T‑426/04, EU:T:2005:405, punkt 49) märkinud, et „õigusaktide, mis asjaomase institutsiooni väljakujunenud tava kohaselt kuuluvad avaldamisele […], peale hagi esitamise tähtaeg hakkab kulgema avaldamisest“, piisab, kui märkida, et hageja ei olnud selles kohtuasjas teatavaks tehtud otsuse adressaat, vaid kolmas puudutatud isik. Käesolevas asjas on aga vaidlustatud otsus Rumeeniale kui vaidlustatud otsuse adressaadile nõuetekohaselt teatavaks tehtud.

41

Lisaks, mis puutub viitesse 23. aprilli 2013. aasta kohtuotsusele Gbagbo jt vs. nõukogu (C‑478/11 P‑C‑482/11 P, EU:C:2013:258, punktid 58 ja 59), siis piisab, kui märkida, et Euroopa Kohus on seal leidnud, et ELTL artikli 263 kuuendat lõiku ei kohaldataks ühetaoliselt, kui ühise välis- ja julgeolekupoliitikaga seotud sätete alusel vastu võetud aktide lisade loeteludes nimeliselt määratletud isikute ja üksuste osas langeks tühistamishagi esitamise tähtaja arvestamise algus asjaomase akti avaldamise päevale ning mitte sellele päevale, millal adressaatidele sellest teatati. Sellest tulenes Euroopa Kohtu hinnangul, et kuigi niisugused aktid nagu vaidlusalused õigusaktid jõustuvad nende avaldamisega, hakkab nende suhtes tühistamishagi esitamise tähtaeg ELTL artikli 263 neljanda lõigu kohaselt kulgema iga nimetatud isiku ja üksuse osas alates päevast, mil toimus neile kohustuslikus korras teatavakstegemine. Sellest kohtuotsusest tuleneb ilmselgelt, et hagi esitamise tähtaja alguse lähtepunktiks tuleb võtta teatavaks tegemise või individuaalselt teatamisekriteerium, isegi kui asjaomase akti jõustumise määrab kindlaks avaldamise kriteerium. See kohtupraktika ei saa seega mingil juhul olla aluseks Rumeenia väidetele, et hagi esitamise tähtaja alguse lähtepunkt on avaldamine, kuna ta lükkab selle hoopis kindlalt ümber isegi juhul, kui asjaomase akti jõustumise ja õiguslike tagajärgede tekkimise määrab kindlaks avaldamine.

42

Teiseks juhib Rumeenia tähelepanu järjepideva tava olemasolule, mida komisjon tükk aega on järginud, et ta avaldab otsused Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) teatavate kulutuste liidu rahastamisest väljajätmise kohta Euroopa Liidu Teatajas, kuigi need tehakse teatavaks ka nende adressaatidele. Sellistel ebatüüpilistel juhtudel, kui üksikakt ka avaldatakse, võib olla see viis, mille kaudu akti adressaadid selle sisust ja selle aluseks olevatest põhjendustest teada saavad, et nad saaksid kasutada oma ELTL artikli 263 kuuendas lõigus ette nähtud kahekuulist kaebeõigust, akti avaldamine ja mitte teatavakstegemine. Seega, kui akt on adressaadile teatavaks tehtud kahel viisil, milleks käesoleval juhul oli avaldamine ja teatavakstegemine, nõuavad õiguskindluse põhimõte ja õigus tõhusale kohtulikule kaitsele, et tühistamishagi esitamiseks ette nähtud kahekuulise tähtaja lähtepunkt oleks akti avaldamise, mitte selle teatavakstegemise kuupäev.

43

Selles osas tuleb kõigepealt meenutada, et Üldkohus märkis 15. septembri 1998. aasta kohtuotsuses BP Chemicals vs. komisjon (T‑11/95, EU:T:1998:199, punktid 48–51), et komisjonil on pikka aega olnud tavaks avaldada sellised otsused, nagu on vaatluse all selles kohtuasjas, milles tehti viidatud kohtuotsus, st riigiabi käsitlevad otsused, ja tõdes, et hageja võis mõistlikult eeldada, et vaidlustatud otsus avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas. Kuigi Üldkohus asus küll sisuliselt seisukohale, et selle otsuse peale hagi esitamise tähtaeg hakkas kulgema alates selle avaldamisest, märkis ta, et see on nii ainult ja üksnes siis, kui vaidlustatud otsus ei olnud hagejale enne seda teatavaks tehtud. Seega nähtub nimetatud kohtuotsusest, et isegi eeldades, et komisjonil on pikaajaline selliste otsuste, nagu on kõne all käesolevas asjas, milles jäetakse teatud kulutused liidu põllumajandusfondide rahastamisest välja, avaldamise tava, tuleb hagi esitamise tähtaja arvutamisel arvesse võtta kõnealuse otsuse teatavakstegemine liikmesriikidele, kes on selle adressaadid, mitte selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas, kui seda on tehtud hiljem (vt selle kohta 23. novembri 2015. aasta kohtumäärus Sloveenia vs. komisjonT‑118/15, ei avaldata, EU:T:2015:912, punktid 27 ja 28, ning 19. aprilli 2016. aasta kohtumäärus Portugal vs. komisjon, T‑550/15, ei avaldata, EU:T:2016:237, punktid 35 ja 36). Käesoleval juhul on aga selge, et vaidlustatud otsus tehti Rumeeniale teatavaks enne selle avaldamist.

44

Seejärel olgu märgitud, et Rumeenia ei saa põhjendatult väita, et komisjon tekitas olukorra, milles akti adressaadid võisid asjaolusid arvestades õiguspäraselt eeldada, et iga kord, kui ta teeb sellise otsuse, nagu on vaidlustatud otsus, avaldatakse see Euroopa Liidu Teatajas ja selle tagajärjed tekivad tavaliselt alles siis, kui avaldatakse õigusakt, mille suhtes liidu õigusnormides on ette nähtud avaldamise kohustus. Ta ei esita nimelt ühtegi väidet, mis lubaks väita, et komisjon on temale andnud selles suhtes täpseid tagatisi (vt selle kohta 16. detsembri 2010. aasta kohtuotsus Kahla Thüringen Porzellan vs. komisjon, C‑537/08 P, EU:C:2010:769, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika; 23. novembri 2015. aasta kohtumäärus Sloveenia vs. komisjon, T‑118/15, ei avaldata, EU:T:2015:912, punkt 28, ja 19. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Portugal vs. komisjon, T‑550/15, ei avaldata, EU:T:2016:237, punkt 37).

45

Pealegi, mis puudutab väidet, et ELTL artikli 263 niisugune tõlgendamine on vastuolus õiguskindluse põhimõttega ja õigusega tõhusale kohtulikule kaitsele, siis piisab, kui meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on selline tõlgendus täielikult kooskõlas kaebuse ja hagi esitamise tähtaegade eesmärkidega, mis on ette nähtud tagamaks õiguskindluse põhimõtte toimimist, hoides ära õiguslikke tagajärgi tekitavate liidu õigusaktide lõputut vaidlustamist (7. juuli 1971. aasta kohtuotsus Müllers vs. EMSK, 79/70, EU:C:1971:79, punkt 18; 17. veebruari 1972. aasta kohtuotsus Richez‑Parise vs. komisjon, 40/71, EU:C:1972:9, punkt 6, ja 12. juuli 1984. aasta kohtuotsus Moussis vs. komisjon, 227/83, EU:C:1984:276, punkt 12) ja hoidmaks ära igasugust diskrimineerimist või meelevaldset kohtlemist õigusemõistmisel (4. veebruari 1987. aasta kohtuotsus Cladakis vs. komisjon, 276/85, EU:C:1987:57, punkt 11; 29. juuni 2000. aasta kohtuotsus Politi vs. ETF, C‑154/99 P, EU:C:2000:354, punkt 15, ja 5. märtsi 2008. aasta kohtuotsus Combescot vs. komisjon, T‑414/06 P, EU:T:2008:58, punkt 43).

46

Lisaks, seotud väite kohta, et Euroopa Kohus leidis eespool viidatud 19. detsembri 2012. aasta kohtuotsuses Leno Merken (C‑149/11, EU:C:2012:816, punkt 39), et kui sätte sõnastus ei ole selge, siis tuleb arvestada nii selle sätte konteksti kui ka direktiiviga taotletavaid eesmärke, piisab kui rõhutada, et vaidlust ei ole selles, et ELTL artikli 263 sõnastus ei anna üksinda või koostoimes ELTL artikliga 297 mingit alust kahtluseks (vt selle kohta 23. novembri 2015. aasta kohtumäärus Sloveenia vs. komisjon, T‑118/15, ei avaldata, EU:T:2015:912, punkt 31, ja 19. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Portugal vs. komisjon, T‑550/15, ei avaldata, EU:T:2016:237, punkt 33).

47

Lõpuks tuleb tõdeda, et selliste aktide peale, mille adressaadid on neis nimetatud, tühistamishagi esitamise tähtaja kulgema hakkamise ainsa kriteeriumina on teatavakstegemise kriteeriumi kohaldamine just see, mis tagab õiguskindluse ja tõhusa kohtuliku kaitse, ja sellega on vastuolus selline hübriidlahendus, mida toetab Rumeenia, et akti adressaat, kellele on see nõuetekohaselt teatavaks tehtud, peaks veel uurima, kas see avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas, mis on ainult võimalik ega ole kindel, kuna see ei ole kohustuslik.

48

Kolmandaks väidab Rumeenia sisuliselt, et aegumistähtaeg peaks algama akti tervikuna avaldamisest, mitte vaidlustatud otsusest osaliselt teatavakstegemisest. Tema väitel tuleneb vaidlustatud otsuse, mis tehti teatavaks 14. juunil 2018 ja avaldati 15. juunil 2018, tekstiversioonides esinevatest erinevustest, et see tehti Rumeenia alalisele esindusele teatavaks osaliselt, mis ei võimaldanud tal tutvuda akti sisuga. Sellega seoses viitab ta esiteks teisi liikmesriike käsitlevate sätete erinevustele. Seejärel, mis puudutab Rumeeniat käsitlevaid sätteid, siis nende kohta väidab ta, et eelarvepunktide 6701 ja 6711 viiendas veerus „Sertifitseerimine“ ei ole eelarveaastate 2015 ja 2014 osas esitatud teave täielik, järgmiste põhjenduste „IACSiga hõlmamata EAFRD“ ja „IACSiga hõlmatud EAFRD“ meetmed osas, sest teatavaks tehtud tekstiversioonis on ebamääraselt viidatud „summale“ (rumeenia keeles sumă). Tema väitel esinevad erinevused sellistes olulistes aspektides nagu meetmed, põhjendused ja trükivead ning need avaldavad otsest mõju selle otsuse tegemisele, kas esitada tühistamishagi ja kuidas see koostada. Ühtlasi väidab ta, et teatud erinevused puudutavad selgelt kasutatud sõnastust „hinnanguline summa“, mis on hagiavalduses vaidlustatud.

49

Selles osas tuleb meelde tuletada, et kohtupraktika kohaselt on otsusest nõuetekohaselt teatatud, kui see on adressaadile teatavaks tehtud ja viimasel on võimalus selle sisuga tutvuda. Viimati nimetatud tingimuse kohta leidis Euroopa Kohus, et see on täidetud, kui adressaadile on antud võimalus tutvuda selle otsuse sisuga ja selle aluseks olevate põhjendustega (vt 17. mai 2017. aasta kohtuotsus Portugal vs. komisjon, C‑337/16 P, EU:C:2017:381, punktid 47 ja 48, ning 21. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Eco-Bat Technologies jt vs. komisjon, C‑312/18 P, ei avaldata, EU:C:2019:235, punktid 25 ja 26).

50

Sellest tuleneb, et selline puhtformaalne viga või tegematajätmine, mis küll ei pruugi olla puhtformaalne, ei takista teatatud otsuse adressaadil teada saada kõnealuse otsuse sisust ja põhjendustest ega mõjuta ELTL artikli 263 kuuendas lõigus ette nähtud tähtaegade kohaldamist (vt selle kohta 17. mai 2017. aasta kohtumäärus Portugal vs. komisjon, C‑337/16 P, EU:C:2017:381, punktid 48–50, ning 21. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Eco-Bat Technologies jt vs. komisjon, C‑312/18 P, ei avaldata, EU:C:2019:235, punkt 27).

51

Käesolevas asjas tuleb kõigepealt tagasi lükata väited, et teisi liikmesriike käsitlevates sätetes on erinevusi, mis on Rumeenia hagi puhul igal juhul asjakohatud ja tulemusetud (vt selle kohta 19. aprilli 2016. aasta kohtumäärus Portugal vs. komisjon, T‑550/15, ei avaldata, EU:T:2016:237, punkt 42).

52

Seejärel, mis puudutab Rumeeniat käsitlevaid sätteid, siis tuleb tõepoolest märkida, nagu komisjon oma vastuses Üldkohtu küsimusele kinnitas, et vaidlustatud otsuse lisas toodud tabeli viienda veeru avaldatud tekstiversiooni ja teatavaks tehtud testiversiooni vahel on väikesed erinevused. Rumeenia alalisele esindusele teatavaks tehtud versioonis ei olnud vaidlustatud otsuse lisas toodud tabeli printimisraskuste tõttu korrektsiooni liigi „sumă estimată“ (hinnanguline summa) puhul näha sõna „estimată“ (hinnanguline), sest see jäi väljapoole teatavate eelarveridade jaoks ette nähtud lahtritest, milles oli ainult „sumă“ (summa). Seda probleemi ei tekkinud hiljem Euroopa Liidu Teatajas avaldatud versioonis.

53

Tuleb siiski sedastada, et need printimisraskused ei tohiks kahjustada lisas sisalduvast teabest arusaamist. Nimelt tuleb märkida, et kõnealuses viiendas veerus võib mainida ainult nelja liiki finantskorrektsioone, nimelt: „ühekordne“ nende korrektsioonide puhul, mille summad, mis ei ole abikõlblikud, on võimalik kindlaks teha (rumeenia keeles „punctuală“ või „calculată“); „kindlamääraline“ kindlamääraliste korrektsioonide puhul (rumeenia keeles „rată forfetară“); „hinnanguline summa“ teadaoleva summa alusel ekstrapoleeritud korrektsioonide puhul (rumeenia keeles „sumă estimată“) ja „ekstrapoleeritud“ korrektsioonide puhul (rumeenia keeles „extrapolate“). Kuna kolme liiki korrektsioonidel on rumeenia keeles erinev täiendsõna sõnast „sumă“ (summa), saab viimati nimetatu selgelt ja ühetähenduslikult vastata ainult korrektsiooni liigile „sumă estimată“ (hinnanguline summa).

54

Lisaks täpsustab komisjon, et Rumeenia on kõnealused tabelid kätte saanud ka komisjoni peasekretariaadi 15. juuni 2018. aasta e-kirjaga. Sel juhul peaks piisama isegi e-kirjaga saadetud lisa tavalisest lugemisest, et neid erinevusi selgitada.

55

Lisaks sellele tuleb selle kohta, et Rumeenia vaidlustab kasutatud sõnastuse „sumă estimată“ (hinnanguline summa), märkida sarnaselt komisjoni poolt oma vastuses Üldkohtu küsimusele kinnitatuga, et kaks korrektsiooni oli ekslikult liigitatud liigituse „sumă estimată“ (hinnanguline summa) alla, mitte liigituse „rată forfetară“ (kindlamääraline summa) alla.

56

Samas tuleb sedastada, et see viga esineb nii Rumeenia alalisele esindusele 14. juunil 2018 teatavaks tehtud tekstis kui ka Euroopa Liidu Teatajas15. juunil 2018 avaldatud tekstis, nii et Rumeenia ei saa väita, et see viga takistas tal ettenähtud tähtaja jooksul hagi esitamast.

57

Lisaks täpsustab komisjon, et sellist ebaolulist tehnilist viga ei esinenud ei haldusmenetluses ega kokkuvõtvas aruandes (Summary Report), mis sisaldab vaidlustatud otsuse põhjendusi. Sellisel juhul ei saa tekkida segadust seoses sellega, mis laadi korrektsiooniga on tegemist.

58

Seega tuleb asuda seisukohale, et sellised väikesed erinevused teatavaks tehtud ja avaldatud tekstis, mis tulenesid vaidlustatud otsuse lisas toodud tabeli printimisraskustest ning kahest mõlemas tekstis esinevast ebaolulisest tehnilisest veast, ei takistanud Rumeenial nendest otsustest piisavalt selgelt ja täpselt arusaamist, et mõista nende aluseks olevaid põhjendusi ning esitada ettenähtud tähtaja jooksul selle peale hagi (vt selle kohta 19. aprilli 2016. aasta kohtumäärus Portugal vs. komisjon, T‑550/15, ei avaldata, EU:T:2016:237, punkt 43).

59

Seetõttu on kohane kinnitada eespool punktis 32 toodud järeldust, mille kohaselt vaidlustatud otsuse peale hagi esitamise tähtaeg hakkas kulgema selle teatavakstegemisest Rumeenia alalisele esindusele, mitte selle avaldamisest Euroopa Liidu Teatajas.

60

Seega, võttes arvesse kõiki eeltoodud kaalutlusi ja vastavalt kodukorra artiklitele 58 ja 60, möödus hagi esitamise tähtaeg, selle pikendus seoses suure vahemaaga kaasa arvatud, 24. augusti 2018. aasta keskööl.

61

Rumeenia esitas aga hagiavalduse alles 7. septembril 2018.

62

Sellest järeldub, et hagi on esitatud ilmselgelt pärast ettenähtud tähtaja möödumist ning seega hilinemisega.

63

Lisaks ei ole Rumeenia ei tõendanud ega isegi väitnud, et tegemist võis olla vabandatava veaga, ettenägematute asjaoludega või vääramatu jõuga, mis võimaldaks Üldkohtul teha erandi asjaomasest tähtajast, tuginedes Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 45 teisele lõigule, mida kohaldatakse nimetatud põhikirja artikli 53 alusel Üldkohtu menetluses.

64

Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et käesolev hagi tuleb vastuvõetamatuse tõttu jätta tervikuna läbi vaatamata.

65

Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

66

Kuna Rumeenia on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb tema kohtukulud jätta tema enda kanda ning mõista temalt vastavalt komisjoni nõudele välja komisjoni kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kaheksas koda)

otsustab: