—

tühistada Üldkohtu 7. märtsi 2018. aasta otsus T-624/16;

—

otsustada kohtu hindamist puudutavate küsimuste üle vastavalt õiguslikule olukorrale;

—

saata asi Üldkohtule arutamiseks ja uue otsuse tegemiseks tagasi;

—

mõista apellandi kasuks välja 12500 eurot apellatsioonimenetluse kulude eest;

—

mõista kohtukulud välja parlamendilt.

—

Euroopa Kohtul teha asjas ise otsus, kui ta leiab, et tal on piisavalt infot;

—

tühistada Euroopa Parlamendi peasekretäri 1. juuli 2016. aasta otsus; finantsküsimuste peadirektoraadi peadirektori 6. juuli 2016. aasta kirjas sisalduv teatavakstegemine ja rakendamismeetmed ning 5. juuli 2016. aasta võlateade nr 2016-916;

—

rahuldada apellandi esimeses kohtuastmes esitatud nõuded;

—

mõista apellandi kasuks välja 20000 eurot moraalse kahju hüvitamiseks;

—

mõista kõik kohtukulud välja parlamendilt.

—

peatada menetlus kuni Prantsusmaal alustatud kriminaalmenetluse lõpetamiseni;

—

otsustada, et vahepealsel ajal peatatakse peasekretäri otsuse täitmine ja et selle otsuse alusel sisse nõutud summa makstakse täies ulatuses apellandile tagasi.

1.

Esimene väide, et peasekretäril puudub pädevus ja et rikutud on parlamendi kodukorra artikli 25 lõiget 3.

Vaidlustatud kohtuotsusega antakse peasekretärile otsustuspädevus, mille kohaselt on tal endal õigus otsustada alusetult makstud summade üle, samas kui õigusnormide ja varasema kohtupraktika kohaselt on peasekretäril ainult uurimis-, ettepanekute tegemise ja täidesaatev pädevus.

2.

Teine väide, et järgitud ei ole põhimõtet „una via electa“ ja põhimõtet, et tsiviilmenetlused tuleb kriminaalmenetluse lõpuni peatada („le pénal tient le civil en état“)

Vaidlustatud kohtuotsuses on vääralt leitud, et viidatud põhimõte kuulub riigisisese õiguse, mitte Euroopa õiguse valdkonda, ning et käsitletaval kohtuasjal puudub seos kriminaalõigusega.

3.

Kolmas väide, et rikutud on kaitseõigusi

Vaidlustatud kohtuotsuses 1) ei taastata apellandi põhiõigust olla ära kuulatud, kuigi tal ei võimaldatud seda õigust kogu menetluse vältel kasutada; 2) kinnitatakse parlamendi administratsiooni üksnes kahtlustel põhinevat hinnangut, kuigi tegemist oli – muuhulgas alusetute – etteheidetega, mis esitati hagejale kõnealuse menetluse käigus ja mille muutlikkuse ja ebamäärasuse tõttu ei olnud apellandil võimalik end tõhusalt kaitsta; 3) jäetakse tähelepanuta asjaolu, et administratsioon ei reageerinud apellandi kirjadele, milles ta küsis, millist laadi tõendeid tema assistendi töö kohta temalt oodatakse.

4.

Neljas väide, et tegemist on diskrimineerimise ja fumus persecutionis’ega ning tõendamiskoormis on lubamatult ümber pööratud

Vaidlustatud kohtuotsuses ei kvalifitseerita diskrimineerimise või fumus persecutionis’e tunnuseid sellistena, ja välistatakse, et apellandi viidatud kohtupraktikat võib analoogia alusel kohaldada poliitilise diskrimineerimise juhtumite suhtes.

5.

Viies väide, et põhjendus on puudulik ja rikutud on põhiõiguste harta artiklit 41

Vaidlustatud kohtuotsuses on vääralt leitud, et alusetult makstu tagasinõudmise menetluse käigus koostatud vahedokumendid ei omanud selle menetluse kehtivuse ja seega lõpetava akti seisukohast õiguslikku tähtsust. Vaidlustatud kohtuotsuses ei võetud seda arvesse, et apellant ei saanud administratsiooni põhjenduse muutlikkuse ja apellandi täpsustavatele küsimustele reageerimata jätmise tõttu teada, kuidas ta peab tõendama seda, et rikkumist ei esinenud.

6.

Kuues väide, et rikutud on õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid

Vaidlustatud kohtotsuses on tuvastatud, et nõue, et saadik peab oma assistendi töö kohta tõendid säilitama, ei kehti tagasiulatuvalt ega kujuta endast siduvat kohustust.

7.

Seitsmes väide, et tõendeid ei ole õigesti kvalifitseeritud, fakte on moonutatud ja põhjendused on vastuolulised

Vaidlustatud kohtuotsuses on ühepoolselt, a posteriori, ilma õigusliku aluseta ja ebajärjekindlalt arendatud teooriat assistentide tööd puudutavate tunnustatud ja lubatavate tõendamisviiside kohta; seejuures lükatakse apellandi esitatud teooriad meelevaldselt tagasi ja talle heidetakse ette, et ta ei esitanud kohtumenetluses uusi tõendeid.

8.

Kaheksas väide, et rikutud on proportsionaalsuse põhimõtet

Vaidlustatud kohtuotsuses on leitud esiteks, et rakendamismeetmed ei anna peasekretärile otsuse tegemiseks mingit kaalutlusruumi, ning teiseks, et apellant ei esitanud piisavalt argumente rakendamismeetmete või nende aluseks olevate õigusnormide vastu.