1. 

Kõnesolev eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades ( 2 ) artikli 20 lõike 2 tõlgendamist.

2. 

Taotlus on esitatud kohtuvaidluses, mille pooled on Livio Guida, kelle alaline elukoht on Poola, ning tema endine tööandja, Itaalia õiguse alusel asutatud ja Itaalias asuv äriühing Petronas Lubricants Italy SpA (edaspidi „PL Italy“), ning mis käsitleb töölepingu ülesütlemist, millest see äriühing talle teatas.

3. 

See taotlus annab Euroopa Kohtule võimaluse esimest korda määratleda mõiste „vastuhagi“, mis sisaldub määruse nr 44/2001 II peatüki 5. jao, mis määrab kindlaks kohtualluvuse eeskirjad töölepingute puhul, ühes erisättes, võttes arvesse selle kohtu kõige hiljutisemat praktikat selle mõiste kohta, mis on määratletud nimetatud määruse artikli 6 punktis 3, mis kuulub sama peatüki 2. jao alla, mis käsitleb valikulist kohtualluvust.

4. 

Oma analüüsi tulemusena, mis piirdub vastavalt Euroopa Kohtu palvele teise eelotsuse küsimusega, teen ettepaneku tõlgendada määruse nr 44/2001 artikli 20 lõike 2 sätteid nii, et see artikkel annab tööandjale õiguse esitada vastuhagi kohtusse, mille poole töötaja on nõuetekohaselt pöördunud, ning see kohus võib selle hagi üle otsustada tingimusel, et see esitati selleks, et lahendada kõik nende vastastikused nõuded, millel on ühine alus.

5.

Määruse nr 44/2001 põhjendustes 11, 13 ja 15 on ette nähtud:

[…]

[…]

6.

Vastavalt selle määruse artikli 6 punktile 3, mis sisaldub II peatüki 2. jaos „Kohtualluvus erandjuhtudel“, võib isiku, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, kaevata „vastuhagi puhul, mille aluseks on sama leping või samad asjaolud, mis põhihagi puhul, põhihagi menetlevasse kohtusse“ mõnes muus liikmesriigis.

7.

Selle määruse II peatüki 5. jagu, mis koosneb artiklitest 18‑21, sätestab kohtualluvuse eeskirjad töölepinguid puudutavate vaidluste korral.

8.

Määruse nr 44/2001 artikli 18 lõige 1 sätestab:

„Töölepingutega seotud küsimuste puhul tehakse kohtualluvus kindlaks käesoleva jao kohaselt, ilma et see mõjutaks artikli 4 ja artikli 5 punkti 5 kohaldamist.“

9.

Selle määruse artikkel 19 näeb ette:

„Tööandja, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib kaevata kas:

10.

Nimetatud määruse artikkel 20 sätestab:

„1.   Tööandja võib algatada kohtumenetluse ainult töötaja alalise elukoha liikmesriigi kohtus.

2.   Käesoleva jao sätted ei mõjuta õigust esitada vastuhagi kohtusse, kus käesoleva jao kohaselt on lahendamisel põhihagi.“

11.

Määruse nr 44/2001 artikkel 21 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesoleva jao sätetest võib kõrvale kalduda üksnes kohtualluvust käsitleva kokkuleppe alusel:

12.

Äriühing PL Italy võttis L. Guida 1982. aastal tööle Itaalia õiguse alusel sõlmitud lepinguga ning lähetas ta 1996. aastal Poola sidusettevõtjasse Petronas Lubricants Poland sp.zo.o. (edaspidi „PL Poland“), millest alates ta täitis peadirektori ülesandeid ning sai 1998. aastal juhtivtöötaja staatuse. 2001. aastal sõlmis ta PL Polandiga Poola õiguse aluse „paralleelse“ tähtajalise töölepingu, mida uuendati regulaarselt, kusjuures viimase lepingu tähtaja lõpp oli määratud 30. aprilliks 2016. Kahe kirjaga, mis saadeti 17. ja 29. aprillil 2014, teatati talle mitmest distsiplinaarhoiatusest. Seejärel ütles PL Italy 28. mai 2014. aasta kirjaga L. Guida töölepingu „väidetavalt mõjuval põhjusel“ üles. Teise sama kuupäeva kirjaga teatati talle, et tema töösuhe PL Polandiga lõpetatakse.

13.

L. Guida esitas PL Italy vastu hagi Tribunale di Torinole (Torino esimese astme kohus, Itaalia), väites, et distsiplinaarhoiatused olid hilinenud ja üldsõnalised ning et talle ette heidetud tegusid ei ole toime pandud. Ta palus nimetatud kohtul esiteks tunnistada töölepingu ülesütlemine, millest talle oli teatanud PL Italy, põhjendamatuks ja igal juhul õigusvastaseks ning teiseks mõista sellelt äriühingult välja Itaalia õiguses töölepingu ebaseadusliku ülesütlemise eest ette nähtud hüvitis. L. Guida nõudis lisaks, et PL Italylt mõistetaks välja hüvitis mittevaralise kahju eest, mida ta on kandnud selle tõttu, et tööleping öeldi üles solvaval viisil.

14.

PL Italy esindaja ilmus 5. detsembril 2014 kohtusse ning palus jätta hageja nõuded rahuldamata. PL Italy täpsustas, et PL Poland on loovutanud talle oma nõuded L. Guida vastu 3. detsembri 2014. aasta aktiga, ning palus vastuhagis mõista L. Guidalt välja 143816,29 eurot, mille too on alusetult saanud reisikulude katmiseks, puhkusehüvitisena ja zloti-euro vale vahetuskursi tõttu enammakstud summade näol.

15.

L. Guida väitis, et määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 3 ning artikli 20 kohaselt ei kuulu PL Italy vastuhagi Itaalia kohtu alluvusse.

16.

Tribunale di Torino (Torino esimese astme kohus) mõistis 14. septembril 2015 avaldatud kohtuotsusega PL Italylt L. Guida kasuks välja 100000 eurot hüvitist mittevaralise kahju eest, mis tuleneb töölepingu ülesütlemisest solvaval viisil, ning leidis, et PL Italy vastuhagi üle otsustamine ei kuulu mitte tema, vaid Poola kohtute alluvusse.

17.

Tribunale di Torino (Torino esimese astme kohus) hinnangul oli L. Guida tõendanud, et tema alaline elukoht on Poolas, ning seejärel leidis see kohus, et kuigi määruse nr 44/2001 artikli 20 lõige 2 näeb küll ette erandi tööandjate kohustusest esitada nõuded oma töötajate vastu riigis, kus on töötajate alaline elukoht, ei ole see erand kohaldatav juhul, kui tööandja kavatseb nõuda sisse nõudeid, mis ei olnud algul tema omad, vaid mis on talle loovutatud lepingu teel.

18.

PL Italy esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud Corte d’appello di Torinole (Torino apellatsioonikohus, Itaalia), paludes tühistada hüvitise väljamõistmine mittevaralise kahju eest ning esitades oma vastuhagi uuesti.

19.

Nimetatud kohus leiab, et on oluline teada, kas määruse nr 44/2001 artikli 20 lõige 2 lubab tööandjal esitada oma alalise asukoha liikmesriigi kohtusse vastuhagi töötaja vastu, kes on tema vastu esitanud vastavalt nimetatud määruse artiklile 19 nõuetekohaselt hagi samasse kohtusse.

20.

Kui vastus on jaatav, küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, millised järeldused tuleb teha sedastusest, et tööandja esitatud vastuhagi ese on nõue, mis algul oli teise isiku oma, kes oli samal ajal „paralleelse“ töölepingu alusel sellesama töötaja tööandja, ja vastuhagi põhineb nõude loovutamise lepingul, mille tööandja ja see isik, kelle nõue see algul oli, on sõlminud pärast seda, kui töötaja oli oma hagi juba esitanud.

21.

Neil asjaoludel otsustas Corte d’appello di Torino (Torino apellatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

22.

Enne, kui esitan oma analüüsi määruse nr 44/2001 ( 3 ) artikli 20 lõikes 2 sisalduva mõiste „vastuhagi“ kohta, pean oluliseks täpsustada teatud asjaolusid, millest minu arutluskäik lähtub. Esiteks võib nentida, et selle sätte kohaldamise tingimuste üle vaidlust ei ole. Seega on selge, et vaidlus puudutab nimetatud määruse artikli 18 lõike 1 tähenduses „töölepingut“ ( 4 ), mis on sõlmitud L. Guida ja PL Italy vahel alates 1982. aastast, kusjuures kõnealune töötaja on alates 2001. aastast sõlminud ka muid töölepinguid PL Italy „sidusettevõtja“ PL Polandiga pärast seda, kui ta 1996. aastast sellesse Poola äriühingusse lähetati. Samuti on kindel, et kostjast tööandja PL Italy, kes kaevati tema alalise asukoha liikmesriigi kohtusse, mille alluvusse asi kuulub tulenevalt töötaja valikust, mille too tegi vastavalt kõnealuse määruse artiklile 19, esitas hageja vastu eraldi nõudega hagi, mitte vastuväite. ( 5 )

23.

Teiseks ei ole mingit kahtlust selles, et nii tööandjal kui ka töötajal on võimalus esitada vastuhagi, ning sel põhjendusel on vastus esimesele eelotsuse küsimusele jaatav. Õigusnormides sätestatud piirangu puudumisel oleks nimelt määruse nr 44/2001 artikli 20 lõike 2 sätete ( 6 ) grammatilise tõlgendamisega vastuolus järeldada, et vastuhagi esitamise võimalus on ainult töötajal. ( 7 ) Sellise menetlusliku võrdsuse töötaja ja tööandja vahel on Euroopa Kohus minu arvates juba varem kaudselt välja toonud. ( 8 ) See vastab hea õigusemõistmise üldisele eesmärgile, mis eeldab menetlusökonoomia põhimõtte järgimist. ( 9 )

24.

Seega on lubatud, et vastuhagi tagajärjel saab tööandja esitada töötaja vastu nõude kohtusse, mis ei ole selles liikmesriigis, mille territooriumil asub selle töötaja alaline elukoht, vaid mille ta valis välja sellepärast, et ta arvab, et see on tema huvidele kõige lähemal. ( 10 )

25.

Nüüd, kus see on täpsustatud, tuleb selgitada, kuidas võib määratleda mõistet „vastuhagi“ määruse nr 44/2001 artikli 20 lõike 2 tähenduses, sest sisuliselt seda eelotsusetaotluse esitanud kohus palubki oma teise küsimusega.

26.

Kõigepealt tuleb nentida, et liidu seadusandja valis teistsuguse sõnastuse kui selle määruse II peatüki 2. jaos sisalduva artikli 6 lõikes 3, kus on ette nähtud tuletatud kohtualluvuse eeskirjad, mis kehtivad põhimõttelise eeskirja kõrval, et kohtualluvus on kostja alalise elukoha liikmesriigi kohtul. Selles sättes on nimelt lisatud, et tegemist peab olema hagiga, „mille aluseks on sama leping või samad asjaolud, mis põhihagi puhul“. ( 11 ) Seda sõnastust, mis on püsinud muutumatuna alates Brüsseli konventsiooni jõustumisest, ei ole kasutatud ka kindlustatute kaitse või tarbijakaitse alaseid kohtualluvuse eeskirju käsitlevates jagudes. Seda täpsustust ei lisatud siis, kui määruse nr 44/2001 II peatükki lisati 5. jagu, mis käsitleb kohtualluvust töölepingute puhul, ( 12 ) ega 10. jaanuarist 2015 kohaldatava määruse nr 1215/2012 koostamise käigus.

27.

Ettevalmistavatest materjalidest võib näha, et „[s]elles jaos ette nähtud kohtualluvus asendab 1. jaos ja 2. jaos ette nähtud kohtualluvuse“ ( 13 ) ning „[s]ätteid, mis puudutavad kohtualluvust töölepingute puhul, on sisuliselt vähe muudetud, need on vaid koondatud eraldi jao alla, samamoodi nagu kindlustuslepingute ja tarbijalepingute puhul“. ( 14 ) Järelikult ei otsustanud seadusandja näha töövaidluste jaoks ette erisätteid, vaatamata seatud eesmärgile kaitsta nõrgemat poolt, mis oleks võinud põhjendada niisuguste eritingimuste sätestamist tööandja nõude suhtes, nagu L. Guida pakkus välja oma kirjalikes seisukohtades.

28.

Järgmisena tuleb meenutada põhimõtteid, mis Euroopa Kohus on seadnud selleks puhuks, kui palutakse tõlgendada üht nendest neljast artiklist (18‑21), mis sisalduvad määruse nr 44/2001 II peatüki 5. jaos, mis käsitleb „kohtualluvust töölepingute puhul“:

29.

Lõpuks tuleb rõhutada, et Euroopa Kohus on märkinud, et määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 3 sätetes ette nähtud eeskiri, mis puudutab vastuhagi, on sätestatud ka selle määruse artikli 20 lõikes 2, luues nõnda seose nende kahe sätte vahel. ( 18 )

30.

Samuti on Euroopa Kohus otsustanud sõnastuse „[mille] aluseks on sama leping või samad asjaolud, mis põhihagi puhul” kohta, et seda tuleb tõlgendada autonoomselt, võttes arvesse kõnealuse määruse eesmärke. ( 19 )

31.

Selle kohta märkis Euroopa Kohus, et hea õigusmõistmise huvides on see, et vastuhagi valikuline kohtualluvus võimaldab pooltel sama menetluse käigus ja samas kohtus lahendada kõik oma vastastikused nõuded, millel on ühine alus. Nii välditakse ülemääraseid ja mitmeid menetlusi. ( 20 ) Seega otsustas see kohus, et „põhikohtuasja asjaoludel tuleb alusetu rikastumise alusel esitatud vastuhagi tagastamise nõude aluseks lugeda liisingulepingut, mis oli liisinguandja esialgse nõude alus. Nimelt ei oleks ilma selle lepinguta väidetavat rikastumist vahepeal tühistatud kohtuotsuse alusel makstud summa ulatuses toimunud.“ ( 21 ) Seega ilmneb, et tihe seos vaidluse alusega on määrava tähtsusega.

32.

Kas neil asjaoludel põhjendab töötaja kui kõige nõrgema poole kaitsmine mõiste „vastuhagi“ erinevat tõlgendamist, kui määruse artikli 44/2001 artikli 20 lõikes 2 ei ole seda täpsustatud? Leian niisamuti nagu komisjon, et mõiste „vastuhagi“ tõlgendus peab olema Euroopa kohtualluvuse eeskirjade kohaldamisel ühetaoline, seda enam, et tuletatud kohtualluvuse korral kohaldatavad kriteeriumid ei ole seni tekitanud palju tõlgendamisraskusi, ning need täidavad samuti, nagu ka seotud menetluste puhul, eesmärki vältida lahendusi, mis võiksid olla üksteisega vastuolus, kui asju arutataks eraldi. ( 22 )

33.

Selle tulemusena on niisuguse lahenduse eelis see, et tänu sellele välditakse sellistele raskemini rakendatavatele mõistetele tuginemist nagu Itaalia valitsuse pakutud mõiste „objektiivne seos eseme või põhjuse kaudu“. Siiski leian, et mitmel põhjusel ei saa nõustuda „hagi, mille aluseks on tööleping“ liiga kitsa käsitusega, mida pakub komisjon ja mis põhineb „töösuhtel, millele töötaja oma põhihagis tugineb“.

34.

Esiteks on Euroopa Kohus juba otsustanud kasutada mõiste „hagi, mille aluseks on leping“ laia tõlgendust, ( 23 ) nentides, et alusetu rikastumise alusel esitatud tagastamise nõude aluseks on konkreetsetel menetluslikel asjaoludel põhikohtuasja poolte vahel sõlmitud liisinguleping. Nimelt oli tegemist tagastamise nõudega, mille ese oli kohtuvälise kokkuleppe raames kokku lepitud summale vastav summa ning mis esitati samade poolte vahelises uues kohtumenetluses, mis algatati pärast selle lahendi tühistamist, mis tehti nendevahelise esialgse menetluse tulemusel ja mille täitmiseks kohtuväline kokkulepe sõlmiti. Seega võib märkida, et Euroopa Kohus ei võtnud arvesse mitte niivõrd otsest seost lepinguga, kuivõrd just asjaolu, et ilma selle lepinguta ei oleks alusetut rikastumist toimunud, millest ilmneb, et „need nõuded tulenevad ühisest asjaolude kompleksist“. ( 24 )

35.

Teiseks peab saama arvesse võtta lepinguliste töösuhete põimumist, ( 25 ) mida tuleb sagedasti ette niisuguse lähetamise korral, mille puhul algne tööleping võib jääda alles, kehtides samal ajal koos kohaliku töölepinguga.

36.

Käesoleval juhul tuleneb poolte kokkulangevatest seisukohtadest, et PL Italy oli PL Polandi 100% omanik, ning alates 2001. aasta juulist sõlmiti PL Polandiga eraldi „paralleelne“ leping, et määrata kindlaks selle töösuhte eritingimused. Peale selle võib märkida, et L. Guida hagiga algatatud menetluse ese oli algne leping, mitte PL Polandiga sõlmitud viimane leping.

37.

Kolmandaks nähtub töölepingu ülesütlemise põhjustest ja PL Italy rahalisest nõudest, et nende aluseks on samad asjaolud, mis puudutavad ühtemoodi mõlemat äriühingut. Käesoleval juhul heideti L. Guidale ette esiteks seda, et ta sai PL Polandi käest mitu korda alusetult hüvitist tööreiside kulude katmiseks ning puhkusehüvitist, ning teiseks seda, et ta on eksitanud PL Italyd seoses tema töötasu summa maksmisega, teatades talle zloti-euro vahetuskursi, mis oli talle soodsam kui ametlik kurss. On selge, et need asjaolud olid aluseks PL Italy ja PL Polandi tehtud otsusele töösuhted lõpetada, ning vastuhagi ese on vastavate alusetult saadud summade tagastamine.

38.

Tulenevalt sellest, et töötaja hagi, milles ta vaidleb vastu töölepingu ülesütlemise põhjustele, ning tööandja esitatud tagastamise nõude vahel on tihe seos, tuleb jätta kõrvale L. Guida ja komisjoni argumendid, mis käsitlevad seda, et kostja nõue ei olnud ettenähtav, kuna ta sai selle esitada nõude loovutamise alusel.

39.

Neljandaks tuleb märkida, et L. Guida otsustas vaielda vastu ainult ühe töösuhte – nimelt tema ja PL Italy vahelise töösuhte – lõpetamise otsuse põhjendustele ning kaevata PL Italy mitte selle liikmesriigi kohtusse, kus ta tavaliselt töötas, nagu seda võimaldas määruse nr 44/2001 artikli 19 punkti 2 alapunkt a, vaid PL Italy asukoha liikmesriigi kohtusse. See valik ei tohi mõjutada mõiste „vastuhagi“ autonoomset tõlgendamist. Selle kohta tuleb meenutada, et vaatamata sellele, et liidu seadusandja sätestas mitu kohtualluvuse eeskirja, mis kaitsevad töötajat, ei otsustatud kehtestada kriteeriume, mis piiraksid tööandja võimalust esitada vastuhagi.

40.

Samadel põhjustel tuleb tagasi lükata argument töölepingu suhtes kohaldatava õiguse kohta, mis L. Guida ja komisjoni väitel põhjendab tõlgendust, mis piirdub kitsalt põhihagis käsitletud töölepinguga. Seoses kohtualluvuse kindlaksmääramisega töölepingu täitmise koha järgi, mis põhjendab kohtualluvuse ja seadusandliku pädevuse kokkulangemise soodustamist, on Euroopa Kohus küll pidanud tarvilikuks võtta arvesse vastavaid sätteid 1980. aasta Rooma konventsioonis ( 26 ) (lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse konventsioonis), ( 27 ) kuid tuleb nentida, et kohtualluvuse küsimus vastuhagi puhul peab olema selgelt sõltumatu sellest, milline on sisuliste küsimuste suhtes kohaldatav õigus.

41.

Sellest tulenevalt leian, et põhikohtuasja asjaoludest nähtub, et mõistet „vastuhagi“ ei tohi tõlgendada nii, et seda piiratakse ainult lepingulise raamistikuga. Arvesse tuleb võtta ka põhihagi aluseks olevate asjaolude kokkulangevust. Nõnda tundub mulle, et käesoleva juhtumi puhul ei ole töötaja huvidega vastuolus lubada hea õigusemõistmise eesmärgil seda, et sama kohus saab uurida, kas töölepingu ülesütlemise põhjenduseks olnud asjaolud on tegelikult aset leidnud, ning teha sellest järeldused rahaliste tagajärgede kohta. Tagatud on ka lahendite vahelise vastuolu puudumine, vastavalt määruse nr 44/2001 põhjenduses 15 seatud eesmärgile. Neil asjaoludel on vähetähtis, et nõude loovutamine, millele tööandja tugineb, toimus pärast pädevasse kohtusse pöördumist.

42.

Seega tundub mulle, et mõistet „vastuhagi“ võib üldiselt selguse ja tõhususe huvides tõlgendada nii, et selle tulemusena peavad liikmesriikide kohtud kontrollima, kas poolte nõuetel on ühine alus, mis võib tuleneda lepingust või faktilistest asjaoludest, võttes arvesse kõiki käesoleva kohtuasja asjaolusid.

43.

Kõikidest nendest asjaoludest tulenevalt teen Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada, et määruse nr 44/2001 artikli 20 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et see annab tööandjale niisamuti nagu töötajale õiguse esitada vastuhagi kohtusse, kuhu on nõuetekohaselt esitatud põhihagi, ning niisugune hagi kuulub selle kohtu alluvusse tingimusel, et see esitati selleks, et lahendada kõik nende vastastikused nõuded, millel on ühine alus, ning seda tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul kontrollida.

44.

Eespool esitatud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Corte d’appello di Torino (Torino apellatsioonikohus, Itaalia) eelotsuse küsimustele järgmiselt:

Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 20 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et see annab tööandjale niisamuti nagu töötajale õiguse esitada vastuhagi kohtusse, kuhu on nõuetekohaselt esitatud põhihagi, ning niisugune hagi kuulub selle kohtu alluvusse tingimusel, et see esitati selleks, et lahendada kõik nende vastastikused nõuded, millel on ühine alus, ning seda tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul kontrollida.