1.

Käesolevad kohtuasjad hõlmavad kolme määruse (EÜ) nr 261/2004 ( 2 ) alusel esitatud hüvitisnõuet lennuettevõtjate vastu hilinemiste ja lennureisist mahajätmise eest mitmesegmendilise lennu eri segmentidel.

2.

Esimesed kaks nõuet puudutavad ühesugust olukorda: lepinguline lennuettevõtja müüs reisijatele kahest segmendist koosneva lennu. Lepinguline lennuettevõtja ise opereeris ainult lennu teist segmenti. Lennu esimese segmendi lendas tegutsev lennuettevõtja ja mitte lepinguline lennuettevõtja. Mõlemal juhul leidis hilinemine aset lennu esimesel segmendil, mistõttu reisijad ei jõudnud jätkulennule.

3.

Sellises faktilises olukorras tekib kaks õiguslikku küsimust. Esiteks, mis laadi on reisijate poolt tegutseva lennuettevõtja vastu esitatud nõue lennu esimese segmendi hilinemise eest? Kas sellise nõude saab vaatamata lepingusuhte puudumisele reisija ja tegutseva lennuettevõtja vahel liigitada „lepinguga seotud asjaks“ määruste (EÜ) nr 44/2001 ( 3 ) ja (EL) nr 1215/2012 ( 4 ) tähenduses?

4.

Teiseks, millistele kohtutele kuulub rahvusvaheline kohtualluvus selliste hüvitisnõuete suhtes? Reisijad esitasid oma nõuded tegutseva lennuettevõtja vastu Saksamaa kohtutesse, Saksamaa oli lennu teise segmendi sihtkoht. Ent tegutsev lennuettevõtja teostas lennu esimese segmendi, mis ei alanud ega ka lõppenud Saksamaal.

5.

Kolmanda nõudega soovitakse samuti hüvitist, ent sellega seoses tõusetub eraldi küsimus. See nõue esitati tegutseva lennuettevõtja vastu, kes oli ühtlasi reisija lepinguline lennuettevõtja lennu sellel segmendil, mille tõttu nõue esitati. Ent kohtualluvuse küsimus on siin erinev, kuivõrd reisija lennureisist maha jätnud lennuettevõtja asukoht on väljaspool ELi. Seega on küsimus selles, milliseid rahvusvahelise kohtualluvuse reegleid tuleks sellises olukorras kohaldada.

6.

Määruse nr 261/2004 artikli 2 punktis b on „tegutsev lennuettevõtja“ määratletud kui „lennuettevõtja, kes teostab või kavatseb teostada lennu reisijaga sõlmitud lepingu alusel või sellise teise füüsilise või juriidilise isiku nimel, kes on sõlminud reisijaga lepingu“.

7.

Artikli 3 lõikes 1 on sätestatud, et määrust nr 261/2004 kohaldatakse:

8.

Artikli 3 lõike 5 kohaselt kohaldatakse määrust nr 261/2004 mis tahes tegutseva lennuettevõtja suhtes, kes korraldab sama sätte lõigetes 1 ja 2 osutatud reisijatele reise. Artikli 3 lõike 5 teises lauses on sätestatud, et „[k]ui tegutsev lennuettevõtja, kes ei ole sõlminud reisijaga lepingut, täidab käesolevast määrusest tulenevaid kohustusi, käsitatakse seda ettevõtjat tegutsevana selle isiku nimel, kes on kõnealuse reisijaga lepingu sõlminud“.

9.

Artikli 6 lõikes 1 on määratletud abi, mida tegutsev lennuettevõtja peab osutama reisijatele hilinemise korral sõltuvalt hilinemise kestusest ja lennu pikkusest. Lisaks on artikli 7 lõikes 1 ette nähtud reisijatele maksmisele kuuluvad kindlasummaliste hüvitiste suurused.

10.

Määruse nr 261/2004 artikkel 13 käsitleb „õigust kahjude hüvitamisele“. Selles on sätestatud, et „[k]ui tegutsev lennuettevõtja maksab hüvitist või täidab muid käesoleva määruse kohaseid kohustusi, ei või käesoleva määruse sätteid tõlgendada nii, et see kitsendaks õigust taotleda vastavalt kohaldatavale õigusele hüvitist mis tahes isikult, sealhulgas kolmandatelt isikutelt. Eelkõige ei piira käesolev määrus mingil moel tegutseva lennuettevõtja õigust taotleda hüvitist reisikorraldajalt või muult isikult, kellega tegutsev lennuettevõtja on sõlminud lepingu. Samamoodi ei tohi käesoleva määruse sätteid tõlgendada nii, et see kitsendaks reisikorraldaja või kolmanda isiku (muu kui reisija) õigust taotleda tegutsevalt lennuettevõtjalt […] hüvitist, kui tegutsev lennuettevõtja on sellise reisikorraldaja või kolmanda isikuga sõlminud lepingu“.

11.

Määruse nr 1215/2012 artikli 66 lõikes 1 on sätestatud, et seda kohaldatakse üksnes 10. jaanuaril 2015 või pärast seda algatatud kohtumenetluste suhtes.

12.

Kohtuasjades C‑447/16 ja C‑448/16 algatati kohtumenetlused enne seda kuupäeva. Neis kohtuasjades on kohaldatav määrus nr 44/2001. Kohtuasjas C‑274/16 on kohaldatav määrus nr 1215/2012. Samas on mõlema määruse kohaldatavad sätted sisuliselt identsed, välja arvatud nende numeratsioon.

13.

Määruse nr 44/2001 artikli 2 lõike 1 ja määruse nr 1215/2012 artikli 4 lõike 1 kohaselt „esitatakse hagi isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse sõltumata nende kodakondsusest“.

14.

Määruse nr 44/2001 artikli 4 lõike 1 ja määruse nr 1215/2012 artikli 6 lõikes 1 on sätestatud, et „[k]ui kostja alaline elukoht ei ole üheski liikmesriigis, tehakse liikmesriigi kohtute pädevus kindlaks iga liikmesriigi oma õiguse kohaselt“. ( 5 ) Määruse nr 44/2001 artikli 4 lõikes 2 ja määruse nr 1215/2012 artikli 6 lõikes 2 on ette nähtud, et „[s]ellise kostja suhtes võib iga isik, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, oma kodakondsusest olenemata juhinduda samal viisil kui selle liikmesriigi kodanikud selles liikmesriigis kehtivatest kohtualluvuse eeskirjadest“.

15.

Mõlema määruse teises jaos on sätestatud valikulise kohtualluvuse eeskirjad. Asjakohased normid on määruse nr 44/2001 artikkel 5 ja määruse nr 1215/2012 artikkel 7. Nende artiklite punkti 1 alapunktis a on sätestatud, et isiku vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib lepinguid puudutavates asjades esitada hagi teises liikmesriigis selle paiga kohtusse, kus tuli täita asjaomane kohustus. Teenuste osutamise korral käsitatakse asjaomase kohustuse täitmise kohana vastavalt samade sätete punkti 1 alapunktile b „kohta liikmesriigis, kus lepingu kohaselt teenuseid osutati või kus neid oleks tulnud osutada“.

16.

Lisaks on määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 ja määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 2 kohaselt „lepinguvälise kahju puhul“ kohtualluvus „selle paiga kohtu[l], kus kahju tekitanud juhtum on toimunud või võib toimuda“.

17.

Iga kohtuasja faktilised asjaolud ja menetlus (esimene nõue (flightright), teine nõue (Barkan) ja kolmas nõue (Becker)) on kirjeldatud vastavalt punktides A–C.

18.

Selles kohtuasjas ostsid reisijad lennuettevõtjalt Air Berlin PLC & Co Luftverkehrs KG (edaspidi „Air Berlin“) kahest segmendist koosneva lennu Eivissalt (Hispaania) Palma de Mallorca (Hispaania) kaudu Düsseldorfi (Saksamaa). Esimese segmendi teostas Air Nostrum, Líneas Aéreas del Mediterráneo, SA (edaspidi „Air Nostrum“). Teise segmendi teostas Air Berlin. Lennu esimene segment hilines, mistõttu reisijad jäid maha jätkulennult. Lõpuks jõudsid nad Düsseldorfi 13-tunnise hilinemisega.

19.

Reisijad loovutasid määruse nr 261/2004 alusel sellest hilinemisest tuleneva nõude flightright GmbH-le (edaspidi „flightright“). Flightright nõuab nüüd Air Nostrumilt 500 euro suurust hüvitist koos viivitusintressiga (edaspidi „esimene nõue (flightright)“).

20.

Flightright on esitanud hagi Amtsgericht Düsseldorfi (Düsseldorfi esimese astme kohus, Saksamaa). See kohus kahtleb, kas ta on rahvusvaheliselt pädev kohus. Konkreetsemalt kahtleb ta selles, kas lõppsihtkoht Düsseldorf on kohustuse täitmise koht määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 1 alapunkti b kohaselt. Seda sellepärast, et hilinemine toimus lennu esimesel segmendil, mis ei alanud ega lõppenud Saksamaal ning mille teostas veolepingu sõlminud lennuettevõtjast erinev lennuettevõtja.

21.

Neil asjaoludel otsustas Amtsgericht Düsseldorf (Düsseldorfi esimese astme kohus) menetluse peatada ja esitas Euroopa Kohtule järgmise küsimuse:

„Kas kahest lennust koosneva lennuühenduse korral, kus vahelennujaamas ei ole märkimisväärset ooteaega, tuleb teise lennu saabumiskohta pidada kohustuse täitmise kohaks [määruse nr 1215/2012] artikli 7 punkti 1 alapunkti a tähenduses, kui hagi on esitatud lennuettevõtja vastu, kes teostas esimest lendu, mille jooksul kõrvalekalle aset leidis, ja teist lendu teostas teine lennuettevõtja?“

22.

Mohamed Barkan, tema abikaasa ja kolm last (edaspidi „M. Barkan jt“) ostsid samuti kahest segmendist koosneva lennu Melillast (Hispaania) Madridi (Hispaania) kaudu Frankfurti (Frankfurt am Main) (Saksamaa). Leping sõlmiti Iberia Líneas Aéreas de Españaga (edaspidi „Iberia“). Esimese segmendi Melillast Madridi teostas Air Nostrum ning teise segmendi Madridist Frankfurti teostas Iberia. Melillast Madridi väljumine hilines, mistõttu reisijad jäid maha jätkulennult ning saabusid oma lõppsihtkohta (Frankfurt) neljatunnise hilinemisega.

23.

Nimetatud reisijad on esitanud nõude Air Nostrumi vastu, nõudes igaüks määruse nr 261/2004 artikli 7 lõike 1 punkti a kohaselt 250 eurot hüvitist. M. Barkan nõuab samuti hilinemise ajal kulunud toidu ja telefonikõnede eest 100 euro hüvitamist koos viivitusintressiga (edaspidi „teine nõue (Barkan)“).

24.

Esimese astme kohus rahuldas selle nõude. Ent apellatsioonimenetluses jäeti hagi rahuldamata. Apellatsioonikohus leidis, et Saksamaa kohtud ei ole asja arutamiseks rahvusvaheliselt pädevad. Selle kohtu hinnangul ei ole Saksamaa kohustuse täitmise koht määruse nr 44/2001 tähenduses. Vaidlusalune nõue puudutas Melilla–Madridi lennusegmendi hilinemist ning nimetatud kohtu hinnangul saavad vaid need kaks kohta olla asjakohased kohustuse täitmise kohad.

25.

Bundesgerichtshof (Saksamaa kõrgeim üldkohus), kes andis kassatsioonikaebusele menetlusloa, märgib, et rahvusvahelise kohtualluvuse põhimõtetest tulenevalt on Saksa kohtud pädevad ainult siis, kui asjaomaseid teenuseid käsitlevate kohustuste täitmise koht on Saksamaa. See sõltub sellest, kas põhikohtuasja hagejate ja Air Nostrumi õigussuhet saab pidada lepinguliseks olenemata asjaolust, et nende reisijate ja Air Nostrumi vahel puudub vahetu lepinguline suhe.

26.

Neil asjaoludel otsustas Bundesgerichtshof (kõrgeim üldkohus) menetluse peatada ja esitas Euroopa Kohtule järgmised küsimused:

Kas kahest lennust koosneva reisijateveo korral, kus vahelennujaamas ei ole märkimisväärset ooteaega, tuleb reisija lõppsihtkohta pidada kohustuse täitmise kohaks [määruse nr 44/2001] artikli 5 punkti 1 alapunkti b teise taande tähenduses ka siis, kui [määruse nr 261/2004] artiklis 7 ette nähtud õigus hüvitisele, millele hagis tuginetakse, põhineb esimese lennusegmendi jooksul aset leidnud vahejuhtumil ja hagi on suunatud esimese lennu tegutseva lennuettevõtja vastu, kes ei ole veolepingu pool?“

27.

Roland Becker sõlmis õhuveolepingu lennuettevõtjaga Hainan Airlines Co. Ltd (edaspidi „Hainan Airlines“) kahest segmendist koosneva lennu teostamiseks. Selle lennuettevõtja asukoht on väljaspool Euroopa Liitu. Selle lennu esimene segment toimus Berlin-Tegeli (Saksamaa) lennuväljalt Brüsselise (Belgia) ja teine segment Brüsselist Pekingisse (Hiina). R. Becker registreerus mõlemale lennule Berliinis ja sai vastavad pardakaardid. Samuti registreeriti tema pagas kuni Pekingini. Lennu esimese segmendi teostas Brussels Airlines vastavalt graafikule. Ent Brüsselis jäeti R. Becker maha Pekingisse suunduvast lennu teisest segmendist, mille teostas Hainan Airlines.

28.

R. Becker nõuab Hainan Airlinesi vastu Saksamaal esitatud hagis määruse nr 261/2004 artikli 7 lõike 1 alapunkti c alusel 600 euro suurust hüvitist koos viivitusintressiga ning menetluskulude hüvitamist (edaspidi „kolmas nõue (Becker)“).

29.

Esimese astme kohus jättis hagi läbi vaatamata kuna leidis, et Saksamaa kohtud ei ole asja arutamiseks rahvusvaheliselt pädevad. Apellatsioonikohus jõudis samale järeldusele. Selle kohtu hinnangul puudus Saksamaal kohustuse täitmise koht, kuna esimene segment Berliinist Brüsselisse ja teine segment Brüsselist Pekingisse koosnes määruse nr 261/2004 tähenduses kahest eraldi lennust. Vaidlusalune nõue puudutab ainult lennusegmenti Brüsselist Pekingisse: seetõttu pidas kohus kohustuse täitmise kohaks Brüsselit. Lisaks märkis nimetatud kohus, et Hainan Airlinesi asukoht ei ole Saksamaal ning seetõttu ei saa Saksamaa kohtute rahvusvaheline pädevus sellel põhineda. Kuivõrd asjaomane leping käsitleb teenuste osutamist, saab kohtualluvus tuleneda vaid määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunktist a ja alapunkti b teisest lõigust.

30.

Bundesgerichtshof (kõrgeim üldkohus), kes andis kassatsioonikaebusele menetlusloa, märgib, et see, kas Saksa kohtutel on rahvusvaheline pädevus, sõltub R. Beckeri ja Hainan Airlinesi vahelise õigussuhte laadist. Lisaks sõltub see sellest, kas Berliini kui esimese lennu väljumiskohta saab määruse nr 44/2001 kohaselt käsitada kohustuse täitmise kohana.

31.

Neil asjaoludel peatas Bundesgerichtshof (kõrgeim üldkohus) menetluse ja esitas Euroopa Kohtule järgmise küsimuse:

„Kas kahest lennust koosneva reisijateveo korral, kus vahelennujaamas ei ole märkimisväärset ooteaega, tuleb esimese lennusegmendi väljumiskohta pidada kohustuse täitmise kohaks [määruse nr 44/2001] artikli 5 punkti 1 alapunkti b teise taande tähenduses ka juhul, kui [määruse nr 261/2004] artiklis 7 ette nähtud õigus hüvitisele, millele hagis tuginetakse, põhineb teise lennusegmendi jooksul aset leidnud vahejuhtumil ja hagi on suunatud veolepingu teiseks pooleks oleva lennuettevõtja vastu, kes teostas küll teise, kuid mitte esimese lennu?“

32.

Esimese nõude (flightright) kohta on kirjalikud seisukohad esitanud flightright, Air Nostrum, Portugali valitsus ja Euroopa Komisjon. Teise nõude (Barkan) kohta on kirjalikud seisukohad esitanud M. Barkan jt, Air Nostrum, Šveitsi Konföderatsioon ja komisjon. Kolmanda nõude (Becker) kohta on kirjalikud seisukohad esitanud R. Becker, Šveitsi Konföderatsioon ja komisjon.

33.

M. Barkan jt, flightright, Air Nostrum, Prantsuse valitsus ja komisjon esitasid oma argumendid ühisel kohtuistungil, mis peeti 6. juulil 2017.

34.

Käesolev ettepanek on liigendatud järgmiselt: esimene nõue (flightright) ja teine nõue (Barkan) kuuluvad määruse nr 44/2001 või määruse nr 1215/2012 kohaldamisalasse. Käsitlen kõigepealt neist kahest nõudest tulenevat kahte õigusküsimust: kas hüvitisnõue on lepinguga seotud asi (osa A.1.) ja mis on sellise lepingu täitmise koht (osa A.2.). Seejärel käsitlen seoses kolmanda nõudega (Becker) rahvusvahelise kohtualluvuse küsimust (B).

35.

Kuidas tuleb kindlaks määrata liikmesriik, mille kohtud on rahvusvahelise kohtualluvuse põhimõtete kohaselt pädevad menetlema nõudeid sellise tegutseva lennuettevõtja vastu, kes ei olnud reisijate lepinguline lennuettevõtja?

36.

Selle otsustamiseks tuleb tuvastada kohaldatav kohtualluvuse alus (1) ning seejärel sellest alusest lähtudes teha kindlaks nende nõuete lahendamiseks pädeva kohtu riik, võttes arvesse Euroopa Kohtu otsust Rehder. ( 6 ) See kohtuotsus käsitles otselendu. Seega tekib küsimus, kuidas tuleks seda kohaldada mitmesegmendilistele lendudele (2).

37.

Määruses nr 261/2004 on määratletud õigused, mida reisijad saavad tegutseva lennuettevõtja vastu määruses kirjeldatud olukordades kasutada. Ent arusaadavalt ei määratleta määruses endas sellest tulenevate nõuete laadi määruste nr 44/2001 ja nr 1215/2012 kohaldamise kontekstis.

38.

Põhikohtuasja kostja Air Nostrumi asukoht on Hispaanias. Seetõttu ei saa Saksa kohtute rahvusvaheline pädevus põhineda üldisel kohtualluvusel vastavalt määruse nr 44/2001 artikli 2 lõikele 1 ja määruse nr 1215/2012 artikli 4 lõikele 1.

39.

Valikulise kohtualluvuse osas tuleb kõigepealt meenutada, et valikuline kohtualluvus, mis on tarbijatele ette nähtud määrustega nr 44/2001 ja nr 1215/2012, ei ole käesolevas asjas samuti kohaldatav. Muidugi on määrus nr 261/2004 selline instrument, millega on tagatud reisijate kaitstuse kõrge tase. ( 7 ) Ent tarbijatele määruse nr 44/2001 artikli 16 lõikega 1 ning määruse nr 1215/2012 artikli 18 lõikega 1 võimaldatud valikuline kohtualluvus on tulenevalt sõnaselgest välistusest määruse nr 44/2001 artikli 15 lõikes 3 ja määruse nr 1215/2012 artikli 17 lõikes 3 kohaldatav ainult sellistele veolepingutele, mille alusel osutatakse summaarhinna eest kombineeritud veo- ja majutusteenust. Eelotsusetaotluse esitanud kohtute poolt esitatud faktilistest asjaoludest ei nähtu, et põhikohtuasjades vaieldavatel juhtumitel oleks tegemist selliste lepingutega.

40.

Kuivõrd muud kohtualluvuse alused määrustes nr 44/2001 ja nr 1215/2012 ei paista olevat asjakohased, saab Saksa kohtute rahvusvahelist pädevust kaaluda ainult lepinguliste või lepinguvälise kahju asjade valikulise kohtualluvuse valguses.

41.

Oma teist nõuet (Barkan) käsitlevas eelotsusetaotluses märgib Bundesgerichtshof (kõrgeim üldkohus), et ta peab vaidlusaluseid nõudeid seadusest tulenevateks ja lepingul rajanevateks nõueteks. Põhikohtuasja reisijad teostavad lepingulise lennuettevõtjaga sõlmitud lepingu alusel oma õigusi, mis ei tulene vahetult nende veolepingust, vaid on ette nähtud määruses nr 261/2004. Nende teostamise eelduseks on sõlmitud õhuveoleping ja kinnitatud broneering. Seega on kogu asi seotud lepinguga.

42.

Flightright, M. Barkan jt, Prantsuse valitsus ja Šveitsi Konföderatsioon leiavad, et kõnealused nõuded on hõlmatud mõistega „lepinguid puudutavad asjad“ määruse nr 44/2001 või määruse nr 1215/2012 tähenduses. Flightright ning M. Barkan jt väidavad peamiselt seda, et nõue on lepingulist päritolu vaatamata sellele, et puudub vahetult nende ja Air Nostrumi vahel allkirjastatud leping.

43.

Prantsuse valitsus tugineb Euroopa Kohtu praktikale, milles on käsitletud mõistet „lepinguid puudutavad asjad“ nii, et see hõlmab ka vahetult sellise kolmanda isiku vastu esitatud nõudeid, kes on nõustunud teiste isikute vahel kokku lepitud kohustust täitma. Lisaks märgib see valitsus, et määruse nr 261/2004 artikli 3 lõige 5 sisaldab „agendilepingu“ iseloomuga sätet, mis kinnitab vaidlusaluste nõuete lepingulist iseloomu.

44.

Ka Šveitsi Konföderatsioon väidab Euroopa Kohtu praktikale ja määruse nr 261/2004 viimati nimetatud sättele viidates, et määruse nr 261/2004 alusel kohustuste üleminek lepinguliselt lennuettevõtjalt tegutsevale lennuettevõtjale näitab, et vaidlusalused nõuded on lepingulised.

45.

Komisjon on jõudnud põhimõtteliselt samale järeldusele. Komisjon märgib, et määruse nr 261/2004 kohaselt on selles määratletud kohustuste eest vastutav pigem tegutsev lennuettevõtja, mitte lepinguline lennuettevõtja. Asjaolu, et reisijate vastavad õigused on ette nähtud määruses ja mitte lepingus, ei puutu asjasse. See on nii, kuna tegemist on lepingu mittenõuetekohase täitmise tagajärgedega.

46.

Air Nostrum näib nõustuvat eeldusega, et vaidlusaluse nõude saab liigitada lepinguliseks (kuigi ta rõhutab enda kirjalikes seisukohtades esimese nõude (flightright) kohta, et lepinguline seos puudub). Ent ta väidab, et teda saab pidada vastutavaks ainult selle lennusegmendi eest, mida ta tegelikult lendas ja mille täitmine ei toimunud Saksamaal.

47.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtute poolt esitatud ja kohtuistungil kinnitatud teabe kohaselt on käesolevas asjas arutatavate olukordade näol sisuliselt tegemist „kolmnurgaga“, mis hõlmab kolme isikut (lepinguline lennuettevõtja-tegutsev lennuettevõtja-reisija) ja kahte lepingut: veoleping lepingulise lennuettevõtja ja reisija vahel ning üldisele praktikale vastav raamleping lepingulise lennuettevõtja ja tegutseva lennuettevõtja vahel. Samas puudub leping, mille oleksid vahetult sõlminud reisijad ning kostjaks olev tegutsev lennuettevõtja. ( 8 )

48.

Seda faktilist ja õiguslikku tausta arvestades väljendab eelotsusetaotluse esitanud kohus seoses teise nõudega (Barkan) kahtlusi, kas nõuet, mis on suunatud üksuse vastu, mis ei ole asjaomase lepingu pool, saab liigitada lepingust tulenevaks nõudeks.

49.

Käesolevas menetluses on arutatud kahte võimalust, kuidas vaidlusaluste nõuete laadi hinnata.

50.

Esiteks võib nende nõuete aluseks pidada lepinguvälist õigusvastase kahju tekitamist. Kuivõrd puudub leping reisija ja tegutseva lennuettevõtja vahel, siis on kohtusse kaevatud tegutsev lennuettevõtja sisuliselt seetõttu, et ta ei täitnud oma kohustusi, mis tulenevad määrusest nr 261/2004. Seega võib rahvusvahelise kohtualluvuse kontekstis tõlgendada kõnealust nõuet nii, et see tuleneb teatavast seaduses sätestatud vastutusest kohustuse rikkumise eest: kohustuste sisu, nende rikkumise tagajärjed ning samuti kostja isik on kõik määratletud määruses nr 261/2004. ( 9 )

51.

Teiseks arutati kohtuistungil, et järeldusele nõude lepingulise iseloomu kohta võib jõuda, tuletades selle teatava kaudse lepingu olemasolust tegutseva lennuettevõtja ja reisija vahel ( 10 ) või lugedes lepingulise lennuettevõtja ja tegutseva lennuettevõtja vahelise üldise raamlepingu (koodide jagamise või muud liiki koostöö kohta) lepinguks kolmanda isiku kasuks, st reisija kasuks.

52.

Olen seisukohal, et nõue on lepinguline ja mitte õigusvastase kahju tekitamisel põhinev. Pean siiski möönma, et kaudse lepingu või kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepingu konstruktsioonid tunduvad mulle kohmakad ja probleemsed. Vastus, miks nii määruse nr 44/2001 kui ka määruse nr 1215/2012 taksonoomia kohaselt on selline nõue oma laadilt lepinguline, on minu arvates palju lihtsam.

53.

Esiteks ja kõige tähtsamana – määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti a ja määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 1 alapunkti a sõnastus on üsna avatud, nähes ette, et isiku vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib esitada hagi teises liikmesriigis „lepinguid puudutavates asjades“. ( 11 ) See sõnastus, mis leidub ka teistes keeleversioonides, ( 12 ) on mõeldud selgelt kohaldamiseks „lepinguid puudutavates asjades“ ja mitte „lepingu poolele“.

54.

Seega põhineb määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti a ja määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 1 alapunktis a sätestatud kohtualluvuse reegel minu arvates hagi alusel, mitte poole isikul. Oluline on see, kas aluseks olev algne vaidlusaluste õiguste ja kohustuste allikas ning põhjus, miks sellekohane nõue on esitatud konkreetse kostja vastu, tuleneb lepingust. Kui see on nii, siis on nende jõustamisele suunatud hagi puhul tegemist „lepingut puudutava asjaga“, ehkki, nagu on tihti tarbijakaitse-eeskirjadega, on üksikjuhtumil konkreetselt jõustatavad õigused ja kohustused lepingusse „sisse kirjutatud“ (st sätestatud ilma erandi võimaluseta) imperatiivsete seaduses sätestatud õigusnormidega.

55.

Määrustes nr 44/2001 ja nr 1215/2012 on kaks süsteemset analoogiat, mis seda seisukohta kinnitavad. Esiteks, samamoodi nagu tõlgendatakse mõistet „kindlustusega seotud küsimused“, on siin asjakohane see, et hageja jõustab õigusi, mis pärinevad kindlustuslepingust ning mis ei olene sellest, kas isik ise on selle lepingu pooleks. ( 13 ) Teiseks võib samaväärselt viidata juhtumitele, mis käsitlevad kolmandate isikute nõuete õigusjärglust. Teatavatel juhtudel võib kolmas isik asuda teise isiku asemele ja esitada nõudeid, mis tekkisid õigussuhtes, mille pooleks nõude esitaja ei olnud. Jällegi võib kolmandal isikul, kes jõustab algsest lepingust tulenevaid nõudeid, ( 14 ) olla õigus seda teha seetõttu, et tegemist on lepinguga seotud asjaga, ehkki ta ise ei olnud algse lepingu pooleks. ( 15 ) Nagu komisjon märgib, ei välistanud Euroopa Kohus kohtuotsuses Frahuil põhimõtteliselt, et „lepinguid puudutavad asjad“ võivad hõlmata olukordi, kus kolmas isik hageb üht lepingupooltest seadusega kolmandale isikule antud nõudeõiguse alusel, kui on tuvastatav kostja nõusolek olla seotud asjaomase kohustusega. ( 16 ) See tõendab samuti, et selleks, et asja kohtualluvus tuleneks määruse nr 44/2001 artikli 5 punktist 1 või määruse nr 1215/2012 artikli 7 punktist 1, ei pea asjaomase nõude üle toimuma vaidlus lepingu algsete poolte vahel: on ette nähtud kolmanda isiku nõudeõiguse või vastutuse lepinguline alus selliste kohustuste osas, mille see kolmas isik on endale lepinguga võtnud või milles on selle kolmanda isiku kasuks lepinguga kokku lepitud.

56.

Teiseks täidab mittelepinguline tegutsev lennuettevõtja reisijat vedades üldisemal tasandil lepingulist päritolu kohustust. Reisija vedamine ei ole tegutsevale lennuettevõtjale ühelgi juhul seadusest tulenev kohustus. Sellega seoses tuletan meelde, mis seisukohale Euroopa Kohus asus seoses mõistega „lepinguväline kahju“ määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 tähenduses: see hõlmab kõiki hagisid, mille eesmärk on kindlaks teha kostja vastutus ja mis ei ole„lepinguid puudutavad asjad“ selle määruse artikli 5 punkti 1 alapunkti a tähenduses. ( 17 )

57.

Seevastu hagid, mis on ühel või teisel moel seotud lepinguga, kuuluvad määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 ja määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 1 kohaldamisalasse.

58.

See toob mind kolmanda argumendi juurde. Konkreetsel tasandil puudub kahtlus, et vaidlusaluste nõuete eesmärk ja mõte on jõustada tegutseva lennuettevõtja vastu materiaalõigused, mis tulenevad õhuveolepingus kokku lepitud tingimuste mittenõuetekohasest täitmisest. Ei ole vaidlustatud seda, et Air Nostrum kui mittelepinguline tegutsev lennuettevõtja nõustus vedama hagevad reisijad punktist A punkti B reisijate ja lepingulise lennuettevõtja vahel sõlmitud lepingu täitmiseks.

59.

Reisijad jõustavad oma nõudeid tegutseva lennuettevõtja vastu seetõttu, et tegutsev lennuettevõtja on vabatahtlikult tegutsenud lepingulise lennuettevõtja nimel määruse nr 261/2004 artikli 3 lõike 5 teise lause tähenduses. Ilma sellise nõusolekuta ei oleks mittelepinguline tegutsev lennuettevõtja reisijaid lihtsalt pardale lubanud. Kõnealuste õiguste alusseadus, nimelt määrus nr 261/2004, ei oleks nõude rahuldamiseks piisav, kui puuduks reisija ja lepingulise lennuettevõtja vaheline leping.

60.

Kokkuvõttes jääb hüvitisnõue tegutseva lennuettevõtja vastu seega reisija ja lepingulise lennuettevõtja vahelise õhuveolepinguga „seotud asjaks“. On ju üldiselt teada, et algse lepingupoole (peatöövõtja) erinevad „allhanked“ või „sisseostud“ oma võimalikelt tarnijatelt ei muuda selle peatöövõtja poolt võetud kohustuste laadi ega ulatust.

61.

Eeltoodud kaalutlusi arvestades olen seisukohal, et määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti a ja määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 1 alapunkti a tuleb tõlgendada nii, et mõiste „lepinguid puudutavad asjad“ hõlmab määruse nr 261/2004 artikli 7 alusel esitatud hüvitisnõuet sellise tegutseva lennuettevõtja vastu, kes ei ole reisija ja teise lennuettevõtja vahelise lepingu pool.

62.

Kohtuotsuses Rehder ( 18 ) kujundas Euroopa Kohus oma seisukoha rahvusvahelise kohtualluvuse ( 19 ) kohta seoses nõuetega, mis tulenesid määrusest nr 261/2004 ja mille esitas reisija, kes oli sõlminud oma veolepingu ühe lennuettevõtjaga, kes oli ka tühistatud otselennu tegutsev lennuettevõtja. Euroopa Kohus leidis, et pädev on see kohus, mille tööpiirkonnas asub lennuki väljumis- või saabumiskoht. Lõplik õigus nende kohtade vahel valida on hagejal.

63.

Euroopa Kohus järeldas, et mõlemal neist kohtadest on piisavalt lähedane seos kohtuvaidluse faktiliste asjaoludega. Sellele järeldusele jõudmisel võttis Euroopa Kohus arvesse selles kontekstis osutatud asjakohased teenused, nimelt „reisijate lennule registreerimine ja lennukisse saatmine ning nende lennuki pardal vastuvõtmine, lennuki plaanijärgne väljumine, reisijate ja nende pagasi vedamine väljumiskohast sihtkohta, reisijate eest hoolitsemine lennureisi ajal ja lõpuks vastavalt turvanõuetele reisijate lennukist välja saatmine“. Euroopa Kohtu sõnul on sellest kaalutlusest välja arvatud lennuki vahemaandumiskohad, sest neil ei ole „piisavat seost [asjaomasest] lepingust tulenevate teenuste sisuga“. ( 20 )

64.

Kaaludes kohtuotsuses Rehder otselennu väljumis- ja sihtkoha asjakohasust, märkis Euroopa Kohus, et „õhutransport [on] oma olemuse tõttu teenus, mida osutatakse […] jagamatul ja ühtsel viisil nii, et sellisel juhul ei ole võimalik eristada majandusliku kriteeriumi alusel [põhiteenuse] üht osa, mida tuleb osutada mõnes kindlas kohas“ ( 21 ) (erinevalt kohustuse täitmise koha kindlaksmääramisest olukorras, kus kaupu tarnitakse mitmesse sihtkohta). ( 22 )

65.

Lisaks kinnitas Euroopa Kohus, et tema järeldus on kooskõlas läheduse ja etteaimatavuse eesmärkidega ning samuti õiguskindluse põhimõttega. Euroopa Kohus märkis sellega seoses, et kahe kohtuga piirduv valik võimaldab mõlemal poolel hõlpsasti kindlaks määrata kohtud, kuhu võib pöörduda.

66.

Käesolevad kohtuasjad erinevad kohtuasjast Rehder kahes suhtes. Esiteks on põhikohtuasjas käsitlevad lennud mitmesegmendilised ja mitte otselennud. Teiseks ei ole kostja tegutseva lennuettevõtjana reisijate lepinguline lennuettevõtja.

67.

Tegutsevast lennuettevõtjast kostja (Air Nostrum) ei teostanud ühtegi lennusegmenti, mis oleks alanud Saksamaalt või saabunud Saksamaale, mis oli lennu teise segmendi ning ühtlasi kogu lennu sihtkoht. Samal ajal oli lennu esimene segment, mille teostas kostja tegutseva lennuettevõtjana, üks osa kogu lennust, mille lõppeesmärk oli vedada reisijad Hispaaniast Saksamaale.

68.

Pidades meeles neid faktilisi asjaolusid ning võttes arvesse põhjuseid, miks Euroopa Kohus jõudis kohtuotsuses Rehder sisalduvatele järeldustele, on käesolevas asjas sisuliselt kaks viisi, mille järgi on võimalik kindlaks määrata teenuste osutamise koht.

69.

Esiteks on võimalik mitmesegmendiliste lendude puhul kohaldada kohtuotsuse Rehder loogikat „lõikude“ kaupa: kuivõrd lepinguline lennuettevõtja vastutab kogu lennu eest, siis on asjaomase teenuse osutamise koht esimene väljumiskoht ja lõplik sihtkoht. See kehtiks siis ka iga tegutseva lennuettevõtja suhtes seoses tema poolt teostatud lennuga. Nii oleks kahesegmendilise lennu puhul esimese segmendi teostanud mittelepingulise tegutseva lennuettevõtja kohustuse täitmise kohaks selle konkreetse segmendi väljumise koht ja saabumise koht (st koht, kus reisija lennukeid vahetas). See on sisuliselt Air Nostrumi ning komisjoni seisukoht.

70.

Teiseks on kohtuotsuse Rehder loogikat võimalik kohaldada ka kogu lennule, määratledes kohustuse täitmise koha samamoodi nii lepingulisele lennuettevõtjale kui ka tegutsevale lennuettevõtjale. Vaidlusaluste nõuete puhul saab väita, et tegutsev lennuettevõtja on vastutav kogu reisi eest: ta on kohustatud tagama, et tema tegevus võimaldab reisijatel jõuda lõppsihtkohta vastavalt lepingulise lennuettevõtjaga sõlmitud lepingus kokkulepitule. See tähendab lennu esimese segmendi väljumiskohta ning teise (või viimase) segmendi saabumiskohta, mis on mõlemad kohustuse täitmise kohad rahvusvahelise kohtualluvuse kindlaksmääramisel seoses nõuetega, mis tulenevad sellest lennust kui tervikust. See on sisuliselt mõlema põhikohtuasja hagejate ning samuti Prantsuse ja Portugali valitsuse ning Šveitsi Konföderatsiooni seisukoht.

71.

Pean möönma, et mitmel alljärgnevas osas selgitataval põhjusel pean viimati nimetatud seisukohta veenvamaks.

72.

Eelkõige kehtib kõnealuste õhuveolepingute alusel osutatud teenuste puhul lihtne loogika: miks leping sõlmiti ja mida sellest oodatakse? Reisija broneerib reisi punktist A punkti C. Tema eesmärk ongi seejuures täpselt see – olla veetud punktist A punkti C ning tal puudub soov, kui ta seda just sõnaselgelt ei soovi, külastada B-d. ( 23 ) Sellest soovist lähtudes müüb lennuettevõtja reisijale ühe pileti üheainsa broneerimisnumbriga, mis hõlmab tema lennu kõiki segmente. Kui reisija jõuab (esimese väljumise) lennujaama, registreeritakse tema pagas kuni lõpliku lõppsihtkohani. Tavaliselt saab ta mõlemad pardakaardid väljumiskoha lennujaamas.

73.

Sellise teenuse olulised elemendid määravad kindlaks selle kohustuse täitmise koha, kus seda teenust osutatakse vastavalt artikli 5 punkti 1 alapunkti b teise taande või artikli 7 punkti 1 alapunkti b teise taande tähenduses. Nii algne väljumiskoht kui ka lõppsihtkoht on kindlasti selle teenuse osutamise kohad.

74.

Võtmeargument kohtualluvuse sellise „lõikude kaupa“ kindlaksmääramise vastu, mille puhul oleks igal tegutseval lennuettevõtjal oma kohustuse täitmise koht, mis põhineb tema poolt lennatava lennusegmendi väljumis- ja saabumiskohal, on lihtne: tervikteenus, mis on kindlaks määratud reisija sooviga ja sellest lähtudes sõlmitud veolepinguga, peab jääma samaks vaatamata nende „allhankijate“, nimelt tegutsevate lennuettevõtjate liigile ja arvule, kelle lepinguline lennuettevõtja valib kõnealust teenust teostama.

75.

Võib lisada, et määruses nr 261/2004 sisalduvate materiaalõiguste ja ‑kohustuste tasandil on seda loogikat kajastatud määruse sättes: artikli 3 lõike 5 teises lauses ja artiklis 13.

76.

Määruse nr 261/2004 artikli 3 lõike 5 teises lauses on sätestatud, et „[k]ui tegutsev lennuettevõtja, kes ei ole sõlminud reisijaga lepingut, täidab käesolevast määrusest tulenevaid kohustusi, käsitatakse seda ettevõtjat tegutsevana selle isiku nimel, kes on kõnealuse reisijaga lepingu sõlminud“. Seega, ehkki tuleb nõustuda komisjoni kirjalikus ja suulises seisukohas väljendatud positsiooniga, et määruses kehtestatud kohustused on põhimõtteliselt suunatud tegutsevale lennuettevõtjale, on artikli 3 lõikes 5 sõnaselgelt sätestatud, et ikkagi kehtib üldine põhimõte – agendisuhe lepingulise lennuettevõtja ja tegutseva lennuettevõtja vahel. Lisaks täiendab seda sätet artikkel 13 ja eeskätt selle teine lause, nähes ette kõnealuste lennuettevõtjate vahelise õiguse nõuda kahju hüvitamist.

77.

Ehk teisisõnu, lepinguline lennuettevõtja ei saa loobuda reisijaga kokku lepitud lepingulisest kohustusest, ostes osa veoteenusest sisse teiselt lennuettevõtjalt. Selles mõttes on tegutseva lennuettevõtja õiguslik seisund tuletatud lepingulise lennuettevõtja omast ja peegeldab seda ning vastupidi. Näib mõistlik, et materiaalõiguse tasandil kasutatud lahendus kajastuks samamoodi ka menetluse ja kohtualluvuse tasandil.

78.

Kolm täiendavat argumenti toetavad samuti „peegeldumist“, mille puhul teenuse osutamise koht on sama nii lepingulisele lennuettevõtjale kui ka tegutsevale lennuettevõtjale.

79.

Esiteks on määruse nr 261/2004 alusel esitatavate nõuete sisu juures veelgi elemente, mis võimaldavad analoogiat kohtualluvusega: määruse nr 261/2004 kohaselt tuleb mitmesegmendiliste lendude eest hüvitise arvutamisel lugeda see lend tervikuks, võtmata arvesse selle võimalikke sisemisi segmente. Ühelt poolt on hüvitise saamise õiguse olemasolu määruse nr 261/2004 alusel sõltuv tegelikust hilinemisest lõppsihtkohas. Lühike hilinemine vahelennujaamas, mis ei anna reisijale määruse nr 261/2004 kohaselt õigust hüvitisele, toob ikkagi kaasa sellise õiguse, kui hilinemine lõppsihtkohas ületab kolme tundi. ( 24 ) Teiselt poolt on määruses nr 261/2004 hüvitise summa osas ette nähtud astmestik 250 eurot, 400 eurot või 600 eurot sõltuvalt reisitud vahemaast. Samuti on Euroopa Kohus selles kontekstis selgitanud, et asjakohane vahemaa arvutatakse mitmesegmendilise lennu puhul esimese segmendi väljumiskoha ning teise (ja viimase) segmendi saabumiskoha alusel, võtmata arvesse ümberistumise kohta. ( 25 )

80.

Seega on vähemalt määruses nr 261/2004 ette nähtud materiaalõiguse osas asjakohased punktid esimese väljumise koht ja lõppsihtkoht ning vahepealsed punktid võib sisuliselt arvestusest välja jätta.

81.

Teiseks olen seisukohal, et pakutud lahendus on kooskõlas ka ennustatavuse eesmärgiga, mis on üks kohtualluvuse ühiseeskirjade alussammastest. Reisijad muidugi teavad oma lennu väljumis- ja saabumispunkti. Samas vaidlustas Air Nostrum oma seisukohas selle, kas kohtualluvus on ennustatav ka sellise kostja jaoks, kes on tegutsev lennuettevõtja aga mitte lepinguline lennuettevõtja. Air Nostrum märkis, et mitmesegmendilise lennu teatavat segmenti teostades puudub tegutseval lennuettevõtjal teave, millised on pardal olevate reisijate laiemad reisikavad. Tegutsev lennuettevõtja ei tea, kas mõnel reisijatest on kavas jätkulend ning mis on sellise lennu sihtkoht. Nii ei saa tegutsev lennuettevõtja tegelikult ette näha kõiki võimalikke jurisdiktsioone kogu Euroopas, kuhu tema vastu võib pöörduda.

82.

Minu meelest ei veena Air Nostrumi argumendid ei faktilisel ega ennekõike põhimõttelisel tasandil. Faktilise tasandi osas pean märkima, et kaasaegse elektroonilise side ajastul mind üllataks, kui kaks lennuettevõtjat, kes on otsustanud omavahel jagada lendude koode või teha muus vormis koostööd, ei jagaks ühtlasi teavet lendude erinevate segmentide ja reisijate kohta, kui nad teostavad selliseid lende koos.

83.

Ent olgu sellega kuidas on, võibolla tähtsamgi on põhimõtteline argument: koodi jagamine või lennuettevõtjate erinevad alliansid tulenevad nende lennuettevõtjate äristrateegiatest ja vabalt sõlmitud ärilistest lepingutest. Võib ilmselt julgesti eeldada, et selliseid kokkuleppeid sõlmitakse müügi ja konkurentsivõime suurendamiseks: lennuettevõtja, kes suudab pakkuda rohkem sihtkohti, müüb tõenäoliselt ka rohkem pileteid. On vaid loogiline, et sellise ettevõtmisega seotud riski eest kuulub vastutus sellest ärilist kasu taotlevale üksusele (või üksustele).

84.

Ent ikkagi võib kooskõlas kogu selle konstruktsiooni äriloogikaga eeldada, et üksiku koodijagamissüsteemi raames on tõenäoliselt (või juhul, kui süsteem on hästi üles ehitatud, siis peaks olema) võimalik ette näha, kuidas tegutsev lennuettevõtja peaks seoses kohtuasjadega maksma lepingulisele lennuettevõtjale hüvitist ja/või teda abistama (või vastupidi) ja/või hüvitama kohtuasjadega seotud kulusid ükskõik kumma süül aset leidnud lepingu rikkumise korral. Seevastu reisijatel oleks vaevalt sellist kulude hüvitamise või menetlusabi võimalust seoses kohtuasjadega, mis toimuvad vahelennujaama asukohas, mis ei ole ei nende reisi alguskoht ega sihtkoht.

85.

Kolmandaks peaks Euroopa Kohtu poolt käesolevas asjas kujundatav lähenemine rahvusvahelisele kohtualluvusele olema sobiv mitte ainult kahesegmendiliste lendude, vaid ka kolme- ja enamasegmendiliste lendude puhul. Kui mõtiskleda hüpoteetiliselt „lõikude kaupa“ lähenemise kohaldamise üle selliste eespool mainitud lendude suhtes, mida võivad teostada mitu tegutsevat lennuettevõtjat, ilmnevad selgelt praktilised probleemid. Sisuliselt tähendaks see reisija vaatenurgast seda, et kohtualluvus põhineks tõenäoliselt kohal, kus lend sisuliselt katkes. Selline kohtualluvus, mis võib tekkida juhuse läbi, ( 26 ) võib muuta eelkirjeldatud kolmnurga (lepinguline lennuettevõtja – tegutsev lennuettevõtja –reisija) ( 27 ) tõeliseks Bermuda kolmnurgaks, sellise erinevusega, et kui Bermuda kolmnurgas kaovad lennukid ja laevad ainult (ulme)kirjanduses, siis sellises rahvusvahelise kohtualluvuse eeskirjade süsteemis läheksid reisijate õigused tõeliselt kaduma.

86.

Eeltoodust järeldan, et juhul, kui reisijaid veetakse kahest seotud lennust koosneval reisil ning nõue esitatakse esimese, hilinenud lennusegmendi teostanud lennuettevõtja vastu, kes ei ole asjaomase reisija lepinguline lennuettevõtja, siis on nii esimese segmendi väljumiskoht kui ka teise segmendi saabumiskoht kohustuse täitmise kohad määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b või määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 1 alapunkti b tähenduses.

87.

Kolmanda nõude (Becker) menetluses esitatud küsimuses palub eelotsusetaotluse esitanud kohus tõlgendada määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b. Seda on vaja, et määrata kindlaks, mis kohus on rahvusvaheliselt pädev lahendama määrusel nr 261/2004 põhinevat nõuet, mille jätkulennu reisija on esitanud sellise lennuettevõtja vastu, kelle asukoht ei ole ELis.

88.

Konkreetsemalt soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus kindlaks teha kõnealuse teenuse osutamise koha, võttes arvesse, et see lend, mis algas Berliinis ja katkestati Brüsselis seeläbi, et reisija jäeti lennust maha, pidi oma teises segmendis jätkuma Pekingisse. Erinevalt kahest käesoleva ettepaneku A-osas arutatud juhtumist, on käesolevas asjas lennureisist maha jätmise eest vastutava tegutseva lennuettevõtja rollis lepinguline lennuettevõtja ise.

89.

Kõigepealt tuleb märkida, et määruse nr 44/2001 artikli 4 lõikes 1 on sätestatud, et „[k]ui kostja alaline elukoht ei ole liikmesriigis, tehakse iga liikmesriigi kohtute pädevus [..] kindlaks selle liikmesriigi seaduste kohaselt“. Määruse nr 44/2001 artikli 4 lõikes 2 on sätestatud „[s]ellise kostja suhtes võib iga isik, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, oma kodakondsusest olenemata juhinduda selle riigi kohtualluvuse eeskirjadest […] samal viisil kui selle riigi kodanikud“.

90.

Vaatamata sellele, et komisjon oli määruse nr 1215/2012 vastuvõtmisele viinud ettepanekus soovitanud laiendada rahvusvahelise kohtualluvuse ühiseeskirjade kohaldamisala kolmandatest riikidest pärit kostjatele, ( 28 ) jäi tsiteeritud säte määruse nr 1215/2012 artiklis 6 sisuliselt samaks.

91.

Seega eksisteerib selge ja hiljutine liidu seadusandja seisukoht rahvusvahelise kohtualluvuse ühiseeskirjade kohaldatavuse kohta kolmandatest riikidest pärit kostjatele: kolmandatest riikidest pärit isikute vastu esitatud nõuete rahvusvaheline kohtualluvus määratakse kindlaks iga liikmesriigi oma õiguse kohaselt.

92.

Nagu komisjon õigesti märkis, on sellel reeglil erandid. ( 29 ) Siiski ei ole ükski neist käesolevas asjas kohaldatav. Lisaks, nagu komisjon samuti õigesti märgib, ei ole eelotsusetaotluses märgitud, et siseriiklikes menetlusnormides viidataks mingilgi moel määrusele nr 44/2001, millest tulenevalt võiks tekkida arutelu Dzodzi kohtupraktika kohaldatavuse üle. ( 30 )

93.

Neil põhjuseil olen seisukohal, et määrus nr 44/2001 ei ole põhikohtuasjas kostja suhtes kohaldatav. Rahvusvaheline kohtualluvus (või selle puudumine) tuleb seega kindlaks määrata siseriiklike normide kohaselt.

94.

Sellele vaatamata ei saa jätta tähelepanuta, et käesolev nõue põhineb määrusel nr 261/2004, mis on selle artikli 3 lõike 1 punkti a kohaselt kohaldatav ka liiduvälistele lennuettevõtjatele juhul, kui nõude esitab reisija, kes lendab välja „asutamislepingu kohaldamisalasse kuuluva liikmesriigi territooriumi lennujaamast“.

95.

Lisaks tuleb meelde tuletada, et nimetatud määruse eesmärk on reisijate kui tarbijate tõhustatud kaitse. See tähendab, et riikide kohtualluvuse eeskirjad peavad olema mõistlikud, et seda kaitset oleks võimalik tõhusalt kasutada. Tõhususe põhimõttest tulenevalt ei või liikmesriigid muuta liidu õigusest tulenevate õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära keeruliseks. ( 31 )

96.

Määruse nr 261/2004 artikli 3 lõike 1 punktist a tuleneb, et sellisel reisijal nagu põhikohtuasja hagejal on õigused, mida saab kasutada sellise kostja vastu nagu põhikohtuasjas. Olen seisukohal, et rahvusvahelise kohtualluvuse eeskirjad ei või nende materiaalõiguste tõhusust kahjustada.

97.

Ent nende liidu materiaalõiguse sätetest tulenevate parameetrite raames on eelotsusetaotluse esitanud kohtu pädevuses kontrollida, kas kohaldatavad siseriiklikud normid vastavad sellele nõudele, ja neid vajaduse korral kohaldada viisil, mis tagab määruses nr 261/2004 ette nähtud õiguste tõhusa kasutamise.

98.

Eeltoodust tulenevalt leian seoses kolmanda nõudega (Becker), et määruse nr 44/2001 artiklit 4 tuleb tõlgendada nii, et selle kohaselt ei kohaldata selles määruses sätestatud kohtualluvuse eeskirju selliste kostjate suhtes nagu põhikohtuasjas, kelle asukoht on väljaspool Euroopa Liitu. Sellest tulenevalt tuleb nõuet menetleva kohtu pädevust hinnata selle kohtu asukohas kehtivate eeskirjade kohaselt. Siiski ei või sellised riiklikud rahvusvahelise kohtualluvuse eeskirjad muuta määruse nr 261/2004 artiklil 7 põhineva nõude realiseerimist reisijale praktiliselt võimatuks või ülemäära keeruliseks.

99.

Eeltoodust tulenevalt soovitan Euroopa Kohtul vastata kohtuasjas C‑274/16, flightright GmbH vs. Air Nostrum, Líneas Aéreas del Mediterráneo, SA, Amtsgericht Düsseldorfi (Düsseldorfi esimese astme kohus, Saksamaa) küsimusele järgmiselt:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades artikli 7 punkti 1 alapunkti b teist taanet tuleb tõlgendada nii, et juhul, kui reisijaid veetakse kahest segmendist koosneval lennul ning nõue esitatakse lennu esimese, hilinenud segmendi teostanud lennuettevõtja vastu, kes ei ole asjaomase reisija lepinguline lennuettevõtja, siis on nii esimese lennusegmendi väljumiskoht kui ka teise lennusegmendi saabumiskoht kohustuse täitmise kohad nimetatud sätte tähenduses.

100.

Kohtuasjas C‑448/16, Mohamed Barkan jt vs. Air Nostrum L.A.M. SA., soovitan Euroopa Kohtul vastata Bundesgerichtshofile (Saksamaa kõrgeim üldkohus) järgmiselt:

101.

Kohtuasjas C‑447/16, Roland Becker vs. Hainan Airlines Co. Ltd, soovitan Euroopa Kohtul vastata Bundesgerichtshofile (kõrgeim üldkohus) järgmiselt:

Määruse nr 44/2001 artiklit 4 tuleb tõlgendada nii, et selle kohaselt ei kohaldata selles määruses sätestatud rahvusvahelise kohtualluvuse eeskirju selliste kostjate suhtes nagu põhikohtuasjas, kelle asukoht on väljaspool Euroopa Liitu. Sellest tulenevalt tuleb nõuet menetleva kohtu pädevust hinnata selle kohtu asukohas kehtivate eeskirjade kohaselt. Siiski ei või sellised riiklikud rahvusvahelise kohtualluvuse eeskirjad muuta määruse nr 261/2004 artiklil 7 põhineva nõude realiseerimist reisijale praktiliselt võimatuks või ülemäära keeruliseks.