1

Viasat Broadcasting UK Ltd (edaspidi „Viasat“) palub oma apellatsioonkaebuses osaliselt tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 24. septembri 2015. aasta otsus kohtuasjas TV2/Danmark vs. komisjon (T‑674/11, EU:T:2015:684; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“), millega viimane esiteks tühistas komisjoni 20. aprilli 2011. aasta otsuse 2011/839/EL meetme C 2/03 kohta, mida Taani on võtnud ettevõtja TV2/Danmark kasuks (ELT 2011, L 340, lk 1; edaspidi „vaidlusalune otsus“), osas, milles komisjon leidis, et 1995. ja 1996. aasta reklaamitulud, mis kanti TV2 fondi kaudu üle TV2/Danmarkile, kujutavad endast riigiabi, ning teiseks jättis TV2/Danmark A/S-i hagi, millega paluti see otsus osaliselt tühistada, ülejäänud osas rahuldamata.

2

TV2/Danmark on Taani ringhäälinguteenust pakkuv äriühing, mis asutati 1986. aastal. See asutati algul sõltumatu riigiettevõtjana ning muudeti seejärel alates 1. jaanuarist 2003 raamatupidamisarvestuse ja maksustamise mõttes aktsiaseltsiks. TV2/Danmark on Taani teine avalik-õiguslik telejaam pärast Danmarks Radio’t.

3

TV2/Danmarki ülesanne on toota ja levitada üleriigilisi ja piirkondlikke televisiooniprogramme. Levitamine võib toimuda eelkõige raadioseadmete, satelliit- või kaabelsüsteemide kaudu. TV2/Danmarki avalike teenuste osutamise kohustusi käsitlevad eeskirjad kehtestab kultuuriminister.

4

Lisaks avalik-õiguslikele ringhäälinguorganisatsioonidele tegutsevad Taani teleturul ka kommertstelekanalid. Need on eelkõige esiteks Viasat Broadcasting UK Ltd (edaspidi „Viasat“) ja teiseks äriühingute SBS TV A/S ja SBS Danish Television Ltd ühendus (edaspidi „SBS“).

5

TV2/Danmark asutati riigilaenu toel ning selle tegevust rahastati nagu Danmarks Radio tegevustki kõikide Taani televaatajate makstavatest litsentsitasudest. Taani seadusandja otsustas siiski, et erinevalt Danmarks Radiost on TV2/Danmarkil olemas ka võimalus saada tulu reklaamitegevusest.

6

Pärast seda, kui äriühing SBS Broadcasting SA/Tv Danmark esitas 5. aprillil 2000 kaebuse, uuris komisjon TV2/Danmarki rahastamissüsteemi oma 19. mai 2004. aasta otsuses 2006/217/EÜ Taani meetmete kohta TV2/Danmarki kasuks (ELT 2006, L 85, lk 1; parandus ELT 2006, L 368, lk 112; edaspidi „otsus TV2 I“). See otsus hõlmas ajavahemikku 1995. aastast kuni 2002. aastani ja käsitles järgmiseid meetmeid: litsentsitasud, ülekanded TV2/Danmarki rahastamise fondist (TV2 fond ja Radiofonden), sihtotstarbelised summad, ettevõtte tulumaksu vabastus, TV2/Danmarkile selle asutamisel antud laenude intressi- ja osamaksetest vabastamine, riigi garantii käibekapitalilaenudele ning TV2/Danmarki poolt üleriigilise edastussageduse tasu maksmise soodustingimused (edaspidi kõik koos „asjaomased meetmed“). Lõpuks puudutas komisjoni uurimine ka TV2/Danmarkile antud luba edastada võrkudes saateid kohalikel sagedustel ja kõikide ühisantennirajatiste omanike kohustust edastada TV2/Danmarki avalik-õiguslikke saateid.

7

Kõnealuste meetmete hindamise lõpus leidis komisjon, et need kujutasid endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, kuna TV2/Danmarki rahastamise kord, mille eesmärk oli selle ettevõtja avalike teenuste osutamise kulude hüvitamine, ei vastanud teisele ja neljandale tingimusele neljast tingimusest, mille Euroopa Kohus on kindlaks määranud 24. juuli 2003. aasta kohtuotsuses Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (C‑280/00, EU:C:2003:415; need tingimused edaspidi „Altmarki tingimused“).

8

Komisjon otsustas muu hulgas, et eespool viidatud abi, mida Taani Kuningriik andis aastatel 1995–2002 TV2/Danmarkile, oli siseturuga kokkusobiv ELTL artikli 106 lõike 2 mõttes, välja arvatud 628,2 miljonit Taani krooni (DKK) (ligikaudu 85 miljonit euro), mida komisjon käsitas „ülemäärase hüvitisena“. Seetõttu tegi ta Taani Kuningriigile kohustuseks nõuda nimetatud summa koos intressiga tagasi TV2/Danmarkilt.

9

Otsuse TV2 I peale esitati neli tühistamishagi: esiteks TV2/Danmarki (kohtuasi T‑309/04) ja Taani Kuningriigi poolt (kohtuasi T‑317/04) ning teiseks TV2/Danmarki konkurentide Viasati (kohtuasi T‑329/04) ja SBS-i poolt (kohtuasi T‑336/04).

10

Üldkohus tühistas viidatud otsuse 22. oktoobri 2008. aasta kohtuotsusega TV2/Danmark jt vs. komisjon (T‑309/04, T‑317/04, T‑329/04 ja T‑336/04, EU:T:2008:457). Üldkohus leidis oma otsuses, et komisjon järeldas õigesti, et TV2/Danmarkile antud avaliku teenuse osutamise ülesanne vastas üldist majandushuvi pakkuvale ringhäälinguteenuse määratlusele. Üldkohus tuvastas siiski otsuses TV2 I ka mitu rikkumist.

11

Analüüsides niisiis esiteks küsimust, kas otsuses TV2 I käsitletavad meetmed hõlmasid riigi ressursse, tuvastas Üldkohus, et komisjon ei ole põhjendanud riigi ressursside hulka arvamise eesmärgil 1995. ja 1996. aasta reklaamitulude de facto arvessevõtmist. Teiseks tuvastas Üldkohus, et kui komisjon uuris küsimust, kas teine ja neljas Altmarki tingimus olid täidetud, ei tuginenud ta põhjalikule analüüsile, mis puudutab konkreetseid õiguslikke ja majanduslikke tingimusi, millest lähtudes TV2/Danmarkile määratud litsentsitasu summa kindlaks määrati. Järelikult ei olnud otsuses TV2 I põhjendamiskohustust selles osas täidetud. Kolmandaks tuvastas Üldkohus, et komisjoni hinnangud, mis puudutavad abi kokkusobivuse hindamist ELTL artikli 106 lõikega 2 ja eelkõige ülemäärase hüvitise olemasolu, olid samuti põhjendamata. Üldkohtu arvates tuleneb põhjenduse puudumine asjaolust, et konkreetseid õiguslikke ja majanduslikke tingimusi, millest lähtudes TV2/Danmarkile määratud litsentsitasu summa uurimisperioodil kindlaks määrati, ei uuritud põhjalikult.

12

Pärast otsuse TV2 I tühistamist uuris komisjon veel kord asjaomaseid meetmeid. Selleks konsulteeris ta Taani Kuningriigi ja TV2/Danmarkiga ning sai lisaks märkusi kolmandatelt isikutelt.

13

Selle hindamise lõppedes tegi komisjon vaidlusaluse otsuse.

14

Nimetatud otsus puudutab ajavahemikus 1995–2002 TV2/Danmarki suhtes võetud meetmeid. Komisjon võttis siiski oma analüüsis arvesse otsuse TV2 I järgselt 2004. aastal võetud rekapitaliseerimismeetmeid.

15

Komisjon jäi vaidlusaluses otsuses endiselt seisukohale, et asjaomaseid meetmeid tuleb käsitada „riigiabina“ ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. Kõigepealt leidis ta, et 1995. ja 1996. aasta reklaamitulude näol on tegemist riigi vahenditega, ning seejärel valikulise eelise kontrollimisel leidis ta, et asjaomased meetmed ei vasta teisele ja neljandale Altmarki tingimusele. Seevastu, olgugi et otsuses TV2 I oli tema hinnangul 628,2 miljoni Taani krooni (ligikaudu 85 miljonit eurot) puhul tegemist ülemäärase hüvitisega, mis on ELTL artikli 106 lõikega 2 kokkusobimatu, leidis ta vaidlusaluses otsuses, et see summa oli TV2 AS-ile eraldatud omakapitali reserv. Vaidlusaluse otsuse resolutsioonis märkis komisjon järgmist:

„Artikkel 1

Meetmed, mida Taani on võtnud TV2/Danmarki kasuks aastatel 1995–2002 litsentsitasudena ja teiste käesolevas otsuses kirjeldatud meetmetena, on siseturuga kokkusobivad [ELTL] artikli 106 lõike 2 tähenduses“.

16

TV2/Danmark esitas Üldkohtu kantseleisse 30. detsembril 2011 saabunud hagiavaldusega hagi, milles ta palus vaidlusaluse otsuse osaliselt tühistada.

17

Esimese võimalusena palus TV2/Danmark Üldkohtul tühistada vaidlusalune otsus osas, milles komisjon leidis, et asjaomased meetmed kujutavad endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.

18

Teise võimalusena palus TV2/Danmark Üldkohtul tühistada vaidlusalune otsus osas, milles komisjon leidis, et:

19

Vaidlustatud kohtuotsuses tühistas Üldkohus vaidlusaluse otsuse osas, milles komisjon leidis, et 1995. ja 1996. aasta reklaamitulud, mis kanti TV2 fondi kaudu üle TV2/Danmarkile, kujutasid endast riigiabi, ning jättis hagi ülejäänud osas rahuldamata.

20

Apellatsioonkaebuses palub Viasat Euroopa Kohtul:

21

TV2/Danmark palub Euroopa Kohtul:

22

Taani Kuningriik palub Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

23

Oma apellatsioonkaebuse põhjenduseks esitab Viasat kaks väidet.

24

Esimese väitega märgib Viasat, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi, kuna ta järeldas, et 1995. ja 1996. aasta reklaamitulud, mis tasuti TV2 Reklame ja TV2 fondi vahendusel TV2/Danmarkile, ei kujuta endast riigi ressursse ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses ja et seetõttu ei oleks komisjon pidanud neid vaidlusaluses otsuses riigiabiks kvalifitseerima.

25

Viasat väidab, et need tulud olid Taani riigi kontrolli all ja viimase käsutada, kuna enne TV2/Danmarkile ülekandmist olid need tulud riigi poolt kahe kontrollitava avalik-õigusliku ettevõtja, TV2/Reklame ja TV2 fondi valduses. Seetõttu leiab ta, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt oli täidetud vajalik, kuid piisav tingimus, et neid tulusid lugeda riigi ressurssideks ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, ja seda sõltumata nende tulude päritolust.

26

Viasat märgib aga, et siinses asjas on TV2 Reklame täiesti Taani riigi omandis ja kontrolli all ja et selle ettevõtja otsused on omistatavad nimetatud riigile, kuna kultuuriminister otsustab TV2 Reklame kasumi jaotamise Taani parlamendi rahanduskomisjoni nõusolekul.

27

Viasati sõnul ei ole kõnesolevate vahendite ülekandmisel TV2 fondi kaudu tähtsust selle üle otsustamisel, kas tegemist on riigi ressurssidega, sest TV2 fond on samuti avalik-õiguslik ettevõtja, mida kontrollib Taani riik.

28

Viasat leiab, et nende asjaolude tõttu on siinne kohtuasi väga erinev nendest, milles tehti 13. märtsi 2001. aasta kohtuotsus PreussenElektra (C‑379/98, EU:C:2001:160) ja 5. märtsi 2009. aasta kohtuotsus UTECA (C‑222/07, EU:C:2009:124), mis puudutasid olukordi, milles kõnealused ressursid ei olnud kordagi väljunud eraõiguslikust sfäärist.

29

Komisjon leiab nagu Viasatki, et Üldkohus on rikkunud õigusnorme, kuna ta järeldas, et TV2/Reklame poolt TV2 fondi vahendusel TV2/Danmarkile üle kantud tulud ei ole riigi ressursid ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses ja et komisjon oli vaidlusaluses otsuses analüüsinud ja kohaldanud teist Altmarki tingimust vääralt.

30

TV2/Danmark ja Taani Kuningriik vaidlevad sellele argumendile vastu.

31

Nad väidavad sisuliselt, et kõnesolevad reklaamitulud ei kujuta endast riigi ressursse ega seega ka riigiabi, sest need ei pärinenud mitte Taani riigilt, vaid saadi TV2/Danmarki tegevusest, ja et asjaolul, et TV2 Reklame ja TV2 fond olid avalik-õiguslikud üksused, mis kuulusid Taani riigile ja mida kontrollis Taani riik, ei ole sellest seisukohast tähtsust.

32

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses „abiks“ kvalifitseerimisel nõutav, et kõik selles sättes esitatud tingimused on täidetud (vt kohtuotsus, 17.7.2008, Essent Netwerk Noord jt, C‑206/06, EU:C:2008:413, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).

33

Selles õigusnormis on nimetatud neli tingimust. Esiteks peab esinema riigi sekkumine või sekkumine riigi ressursside abil. Teiseks peab see sekkumine kahjustama liikmesriikidevahelist kaubandust. Kolmandaks peab see andma abisaajale eelise. Neljandaks peab see kahjustama või ähvardama kahjustada konkurentsi (vt kohtuotsused, 24.7.2003, Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg, C‑280/00, EU:C:2003:415, punkt 75; 17.7.2008, Essent Netwerk Noord jt, C‑206/06, EU:C:2008:413, punkt 64, ja 19.12.2013, Association Vent De Colère! jt, C‑262/12, EU:C:2013:851, punkt 15).

34

Siinses asjas on vaidlus üksnes esimese tingimuse üle.

35

Mis puudutab seda tingimust, et eelis peab tulenema otseselt või kaudselt riigi ressurssidest, siis olgu meenutatud, et meetmed, mis ei too kaasa riigi vahendite ülekandmist, võivad kuuluda mõiste „abi“ alla ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses (vt eelkõige kohtuotsused, 16.5.2002, Prantsusmaa vs. komisjon, C‑482/99, EU:C:2002:294, punkt 36; 30.5.2013, Doux Élevage ja Coopérative agricole UKL-ARREE, C‑677/11, EU:C:2013:348, punkt 34, ja 19.12.2013, Association Vent De Colère! jt, C‑262/12, EU:C:2013:851, punkt 19).

36

Niisiis on selle sätte tähenduses mõiste „riigi ressursside kaudu“ sekkumine mõeldud hõlmama lisaks riigi poolt vahetult antud eelistele ka neid eeliseid, mida antakse riigi poolt abi haldamiseks määratud või asutatud avalik-õigusliku või eraõigusliku isiku kaudu (vt kohtuotsused, 13.3.2001, PreussenElektra, C‑379/98, EU:C:2001:160, punkt 58; 30.5.2013, Doux Élevage ja Coopérative agricole UKL-ARREE, C‑677/11, EU:C:2013:348, punkt 26, ja 19.12.2013, Association Vent De Colère! jt, C‑262/12, EU:C:2013:851, punkt 20).

37

Nimelt ei ole liidu õiguse kohaselt lubatav, et ainuüksi asjaolu, et asutatakse iseseisvaid institutsioone, kes vastutavad abi andmise eest, võimaldaks kõrvale hoida riigiabieeskirjadest (vt kohtuotsus, 16.5.2002, Prantsusmaa vs. komisjon, C‑482/99, EU:C:2002:294, punkt 23).

38

Pealegi olgu meenutatud, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt hõlmab ELTL artikli 107 lõige 1 kõiki rahalisi vahendeid, mida avalik sektor võib reaalselt ettevõtjate toetamiseks kasutada, ilma et oleks oluline, kas need vahendid kuuluvad püsivalt riigi vahendite hulka või mitte. Järelikult isegi juhul, kui kõnealusele meetmele vastavad summad ei ole alaliselt riigikassa käsutuses, piisab asjaolust, et need on pidevalt avaliku kontrolli all ja seega pädevatele riigiasutustele kättesaadavad, et need kvalifitseerida „riigi ressurssideks“ (vt kohtuotsused, 16.5.2002, Prantsusmaa vs. komisjon, C‑482/99, EU:C:2002:294, punkt 37; 17.7.2008, Essent Netwerk Noord jt, C‑206/06, EU:C:2008:413, punkt 70; 30.5.2013, Doux Élevage ja Coopérative agricole UKL-ARREE, C‑677/11, EU:C:2013:348, punkt 35, ja 19.12.2013, Association Vent De Colère! jt, C‑262/12, EU:C:2013:851, punkt 21).

39

Sellest tuleneb, et kuna avalik-õiguslike ettevõtjate ressursid kuuluvad riigi kontrolli alla ja on seega riigile kättesaadavad, on need hõlmatud mõistega „riigi ressursid“ ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. Nimelt saab riik sellistele ettevõtjatele avaldatava valitseva mõju kaudu suurepäraselt juhtida selle vahendite kasutamist, rahastamaks vajaduse korral spetsiaalseid soodustusi, mida teatavatele teistele ettevõtjatele antakse (vt selle kohta kohtuotsus, 16.5.2002, Prantsusmaa vs. komisjon, C‑482/99, EU:C:2002:294, punkt 38).

40

Asjaolud, et kõnealuseid ressursse haldavad avalikust võimust eraldiseisvad üksused või et need üksused on eraõiguslikku päritolu, ei oma sellega seoses mingit mõju (vt selle kohta kohtuotsused, 2.7.1974, Itaalia vs. komisjon, 173/73, EU:C:1974:71, punkt 35, ja 8.5.2003, Itaalia ja SIM 2 Multimedia vs. komisjon, C‑328/99 ja C‑399/00, EU:C:2003:252, punkt 33).

41

Nii nagu märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 176, ei müünud TV2/Danmark 1995. ja 1996. aastal ise oma reklaamiaega, vaid seda tegi kolmas äriühing TV2 Reklame ning kõnesolev reklaamitulu kanti TV2 fondi kaudu üle TV2/Danmarkile.

42

Sellega seoses ei ole vaidlust selles, et nagu TV2/Danmarkki olid ka TV2 Reklame ja TV2 fond avalik-õiguslikud ettevõtjad, mis kuulusid Taani riigile, ja et neile tehti ülesandeks hallata nimetatud reklaamiaegade müügist saadud tulu ülekandmist TV2/Danmarkile.

43

Niisiis kehtisid kogu teele, mida mööda liikusid need tulud kuni nende ülekandmiseni TV2/Danmarkile, Taani õigusnormid, mille alusel oli riigi poolt erivolituse saanud avalik-õiguslike ettevõtjate ülesandeks hallata neid tulusid.

44

Kõnealused tulud olid seetõttu avaliku võimu kontrolli all ja riigi käsutuses ning viimane sai otsustada nende jaotamise.

45

Seetõttu on käesoleva kohtuotsuse punktides 35–40 meenutatud Euroopa Kohtu praktika kohaselt kõnealused tulud ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses „riigi ressursid“.

46

Sellest tuleneb, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 220, et 1995. ja 1996. aasta tulud, mis saadi TV2/Danmarki reklaamiaja müügist TV2 Reklame poolt ja mille TV2 fond kandis üle TV2/Danmarkile, ei kujuta endast riigi ressursse ja et seetõttu määratles komisjon need ekslikult „riigiabiks“.

47

Niisiis nagu juba meenutati käesoleva kohtuotsuse punktis 40 ja vastupidi sellele, mis nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 211, ei oma asjaolu, et need tulud, mis tulid reklaamijatelt, olid eraõiguslikku päritolu, sellega seoses mõju ega tähtsust küsimuses, kas Taani ametiasutused kontrollisid neid.

48

Lisaks on Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 208 ja 212 ekslikult järeldanud, et kui avalik-õiguslike ettevõtjate poolt hallatud ressursid pärinevad kolmandatelt isikutelt, saab neid lugeda riigi ressurssideks üksnes siis, kui nende omanikud andsid need vabatahtlikult riigi käsutusse või omanikud on need maha jätnud ja kui riik neid haldab.

49

Nimelt vastupidi Üldkohtu kinnitusele ei toeta seda seisukohta Euroopa Kohtu praktika.

50

Sama kehtib ka vaidlustatud kohtuotsuse punktides 214, 215 ja 217 esitatud kaalutluste kohta, mille kohaselt üksnes see osa nendest tuludest, mis kultuuriministri otsuse alusel ei olnud TV2/Danmarkile üle kantud, võis kujutada endast riigi ressurssi, ja et erineva hinnanguni ei saanud viia ka asjaolu, et puudus kohustus kanda need tulud igal aastal TV2 fondilt üle TV2/Danmarkile.

51

Nimelt nagu tuvastati käesoleva kohtuotsuse punktides 41–44, siis tuleneb avaliku võimu kontroll nimetatud reklaamitulu üle sellest, et neid haldasid Taani riigile kuuluvad avalik-õiguslikud ettevõtjad. Lisaks ei ole vaidlust selles, et Taani õigusnormide alusel oli kultuuriministril võimalus otsustada, et need tulud määratakse muuks otstarbeks kui TV2 fondile ülekandmiseks.

52

Lõpuks ei ole siinses kohtuasjas käsitletud olukord võrreldav sellega, mida käsitleti juhtumis, mille kohta tehti 13. märtsi 2001. aasta kohtuotsus PreussenElektra (C‑379/98, EU:C:2001:160), milles Euroopa Kohus leidis, et erakapitalil põhinevatele elektrimüügiettevõtjatele pandud kohustus osta kindlaksmääratud miinimumhindadega taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrit ei too kaasa mingit riigi ressursside otsest ega kaudset üleminekut seda liiki elektrit tootvatele ettevõtjatele (vt kohtuotsused, 13.3.2001, PreussenElektra,C‑379/98, EU:C:2001:160, punkt 59; 17.7.2008, Essent Netwerk Noord jt, C‑206/06, EU:C:2008:413, punkt 74, ja 19.12.2013, Association Vent De Colère! jt, C‑262/12, EU:C:2013:851, punkt 34).

53

Nimelt puudutas viimati nimetatud juhtum eraõiguslikke ettevõtjaid, kes ei olnud liikmesriigi poolt volitatud riigi ressursse haldama, vaid neile oli kehtestatud ostukohustus, mida nad pidid täitma oma rahalistest vahenditest (vt kohtuotsused, 17.7.2008, Essent Netwerk Noord jt, C‑206/06, EU:C:2008:413, punkt 74; 19.12.2013, Association Vent De Colère! jt, C‑262/12, EU:C:2013:851, punkt 35, ja kohtumäärus, 22.10.2014, Elcogás, C‑275/13, ei avaldata, EU:C:2014:2314, punkt 32).

54

Pealegi ei saanud nimetatud asjas kõnealuseid vahendeid lugeda riigi ressurssideks, kuna need ei olnud kordagi avaliku võimu kontrolli all (vt kohtuotsus, 19.12.2013, Association Vent De Colère! jt, C‑262/12, EU:C:2013:851, punkt 36, ja kohtumäärus, 22.10.2014, Elcogás, C‑275/13, ei avaldata, EU:C:2014:2314, punkt 32).

55

Nagu aga juba märgiti, puudutab käesolev kohtuasi avalik-õiguslikke ettevõtjaid, see tähendab TV2 Reklamet ja TV2 fondi, mille asutas ja mille omanik on Taani riik, kes on neid volitanud haldama ühe teise avalik-õigusliku ettevõtja, nimelt TV2/Danmarki reklaamitulusid, nii et need tulud on Taani riigi kontrolli all ja tema käsutuses.

56

Seetõttu on Üldkohus rikkunud õigusnormi, kui ta järeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 213, et siinne olukord oli analoogne sellega, mida käsitleti juhtumis, mille kohta tehti 13. märtsi 2001. aasta kohtuotsus PreussenElektra (C‑379/98, EU:C:2001:160).

57

Selles olukorras tuleb nõustuda Viasati poolt oma apellatsioonkaebuse põhjenduseks esitatud esimese väitega ja tühistada vaidlustatud kohtuotsus osas, milles tühistatakse vaidlusalune otsus, kuna komisjon järeldas, et 1995. ja 1996. aasta reklaamitulud, mis kanti TV2 fondi kaudu TV2/Danmarkile, kujutavad endast riigiabi.

58

Oma teises väites heidab Viasat Üldkohtule ette, et viimane otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 106, et vaidlusaluses otsuses on seoses teise Altmarki tingimuse ulatusega rikutud õigusnormi.

59

Lisaks ei tuginenud Üldkohus Viasati arvates oma hinnangus sellega seoses vaidlusaluse otsuse enda põhjendustele, vaid selle otsuse tõlgendusele, mille esitas menetluse käigus komisjon. Sel viisil ületas kohus oma kontrolli piire.

60

Sellega seoses väidab Viasat, et vastupidi sellele, mida Üldkohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 97, 99 ja 104–106, ei näita vaidlusaluse otsuse asjakohased põhjendused sugugi, et teine Altmarki tingimus „hõlmab hüvitise saaja tõhususe mõistet“.

61

Viasat arvab, et selle tingimuse kohaselt peavad parameetrid, mille põhjal hüvitis arvutatakse, olema eelnevalt objektiivselt ja läbipaistvalt kindlaks määratud ja et sellega püütakse vältida mõiste „avalik teenus“ igasugust põhjendamatut kasutamist.

62

Komisjon on nõus Viasati argumentidega. Ta tuletab meelde, et kohtuasjas C‑649/15 P, milles tehti kohtuotsus TV2/Danmark vs. komisjon, mis kuulutatakse täna ja mis puudutab TV2/Danmarki apellatsioonkaebust vaidlustatud kohtuotsuse peale, palus ta Euroopa Kohtul põhjendused asendada, kuna Üldkohus oli järeldanud, et teine Altmarki tingimus oli TV2/Danmarkile antud riigiabiga seoses täidetud.

63

TV2/Danmark ja Taani Kuningriik vaidlevad vastu teise väite vastuvõetavusele, kuna Viasatil puudub huvi, mis võimaldaks Euroopa Kohtul kontrollida vaidlustatud kohtuotsuse põhjendusi nimetatud teise tingimuse kohta, sest selle kohtuotsuse resolutsioon on soodne Viasatile ega sisalda ühtegi asjaolu nimetatud tingimuse kohta.

64

Sisulistes küsimustes väidab TV2/Danmark, et Üldkohus rajas oma hinnangu teise Altmarki tingimuse ulatuse küsimuses nii vaidlusaluse otsuse põhjendustele kui ka selle otsuse tõlgendusele, mille komisjon esitas kohtumenetluse kirjalikus osas.

65

Igal juhul arvab TV2/Danmark, et siinses asjas olid hüvitise arvutamiseks kasutatavad parameetrid eelnevalt objektiivselt ja läbipaistvalt kindlaks määratud.

66

Tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu kodukorra artikli 169 lõike 1 kohaselt „[võib a]pellatsioonkaebuses nõuda Üldkohtu lahendi, nagu see on esitatud selle lahendi resolutsioonis, täielikku või osalist tühistamist“.

67

Siiski ei ole käesolevas asjas apellatsioonkaebuse nõuetega, mis puudutavad Viasati teist väidet, soovitud kahtluse alla seada otsuse 2011/839 tühistamist vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punktis 1 ega vaidlustada seda, et nimetatud kohtuotsuse punktis 2 jäeti hagi ülejäänud osas rahuldamata, vaid nendega peetakse silmas vaidlustatud kohtuotsuse neid põhjendusi, mis puudutavad küsimust, kuidas komisjon kohaldas teist Altmarki tingimust, mis ei ole vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni osa.

68

Pealegi tuleb märkida, et Viasat tunnistab ka ise, et tema teine väide puudutab vaidlustatud kohtuotsuse osa, mis eraldi võetuna ei oma selle resolutsioonile mingit mõju.

69

Sellest tuleneb, et Viasati apellatsioonkaebuse põhjenduseks esitatud teine väide on vastuvõetamatu.

70

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu kohaselt tühistab Euroopa Kohus Üldkohtu otsuse, kui apellatsioonkaebus on põhjendatud. Ta võib ise teha asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium lubab, või suunata asja tagasi Üldkohtusse otsustamiseks.

71

Käesolevas asjas leiab Euroopa Kohus, et TV2/Danmarki hagi suhtes, milles paluti tühistada vaidlusalune otsus, on võimalik langetada lõplik otsus.

72

Sellega seoses piisab märkimisest, et käesoleva kohtuotsuse punktides 35–56 esitatud põhjendustel tuleb tagasi lükata TV2/Danmarki neljas väide, mis teise võimalusena esitati kolmanda nõude põhjenduseks.

73

Seetõttu tuleb TV2/Danmarki hagi jätta rahuldamata.

74

Kodukorra artikli 184 lõige 2 sätestab, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotuse.

75

Kodukorra artikli 138 lõikes 3, mida kohaldatakse kodukorra artikli 184 lõike 1 kohaselt ka apellatsioonimenetluse suhtes, on sätestatud, et kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks, jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Kui kohtuasja asjaolud seda õigustavad, võib Euroopa Kohus siiski otsustada, et lisaks enda kohtukulude kandmisele mõistetakse poolelt välja ka osa teise poole kohtukuludest.

76

Ehkki siinses asjas nõustuti ühega Viasati apellatsioonkaebuse põhjenduseks esitatud kahest nõudest ja ehkki kohtuotsus tühistati, ei ole nõustutud teise nõudega, mille Euroopa Kohus tagasi lükkas.

77

Seetõttu tuleb esiteks jätta TV2/Danmarki kanda tema enda kohtukulud ning mõista temalt välja pool Viasati kohtukuludest apellatsiooniastmes ning kõik Viasati kohtukulud esimeses kohtuastmes ja teiseks jätta Viasati kanda pool tema kohtukuludest seoses käesoleva apellatsioonkaebusega.

78

Kuna komisjon ei ole ametlikult TV2/Danmarkilt kohtukulude hüvitamist nõudnud, jäävad komisjoni kohtukulud tema enda kanda.

79

Kodukorra artikli 140 lõike 1 kohaselt, mis kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel on samuti kohaldatav apellatsioonimenetluse suhtes, kannavad menetlusse astuvad liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud.

80

Järelikult kannab Taani Kuningriik kui esimeses kohtuastmes menetlusse astuja ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: