1

Komisjon palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 20. jaanuari 2015. aasta otsus kohtuasjas Hispaania vs. komisjon (T‑109/12, ei avaldata, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2015:29), milles Üldkohus tühistas komisjoni 22. detsembri 2011. aasta otsuse K(2011) 9992, millega vähendatakse ühtekuuluvusfondi abi projektidele „Extremadura autonoomses piirkonnas tahkete olmejäätmete käitlemise üldkava teise etapi läbiviimise käigus rakendatavad tegevused“ (CCI 2000.ES.16.C.PE.020), „Reovee äravoolud: Getafe valgala keskjooks ja Arroyo Culebro valgala alamjooks (Tajo valgala – reovee puhastamine)“ (CCI 2002.ES.16.C.PE.002), „Töödeldud vee taaskasutamine Santa Cruz de Tenerife rohealade kastmiseks“ (CCI 2003.ES.16.C.PE.003) ning „Tehniline abi Mancomunidad de Algodori veega varustamise projekti analüüsimiseks ja koostamiseks“ (CCI 2002.ES.16.C.PE.040) (edaspidi „vaidlusalune otsus“).

2

Nõukogu 16. mai 1994. aasta määruse (EÜ) nr 1164/94, millega asutatakse ühtekuuluvusfond (EÜT 1994, L 130, lk 1; ELT eriväljaanne 14/01, lk 9), muudetud nõukogu 21. juuni 1999. aasta määrusega (EÜ) nr 1264/1999 (EÜT 1999, L 161, lk 57; ELT eriväljaanne 14/01, lk 73) ja nõukogu 21. juuni 1999. aasta määrusega (EÜ) nr 1265/1999 (EÜT 1999, L 161, lk 62; ELT eriväljaanne 14/01, lk 78) (edaspidi „muudetud määrus nr 1164/94“), artikli 2 lõige 1 sätestab:

„Fond annab rahalist toetust projektidele, mis aitavad kaasa Euroopa Liidu asutamislepingus sätestatud eesmärkide saavutamisele keskkonna ja üleeuroopaliste transpordiinfrastruktuurivõrkude valdkonnas liikmesriikides, mille SKT, hinnatuna ostujõu pariteetides, inimese kohta on väiksem kui 90% ühenduse keskmisest, ja millel on olemas programm [ELTL artiklis 126] sätestatud majandusliku lähenemise tingimuste täitmiseks.“

3

Muudetud määruse nr 1164/94 artikli 8 lõige 1 näeb ette:

„Fondi poolt rahastatavad projektid on kooskõlas asutamislepingutega, nendega kooskõlas vastuvõetud õigusaktidega ja ühenduse poliitikaga, sealhulgas keskkonnakaitset, transporti, üleeuroopalisi võrke, konkurentsi ja riigihankelepingute sõlmimist puudutava poliitikaga.“

4

Muudetud määruse nr 1164/94 artikkel 12 sätestab:

„1.   Ilma et see piiraks komisjoni vastutust Euroopa ühenduste üldeelarve rakendamise eest, vastutavad meetme finantskontrolli eest eelkõige liikmesriigid. Sel eesmärgil tuleb eelkõige võtta järgmisi meetmeid:

[...]

[...]“.

5

Muudetud määruse nr 1164/94 II lisas „Rakendussätted“ asuv artikkel H „Finantskorrektsioonid“ sätestab:

6

Komisjoni 29. juuli 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1386/2002, millega kehtestatakse määruse nr 1164/94 üksikasjalikud rakenduseeskirjad seoses Ühtekuuluvusfondist antava abi suhtes kohaldatavate juhtimis- ja kontrollisüsteemidega ning finantskorrektsioonide tegemise korraga) (EÜT 2002, L 201, lk 5; ELT eriväljaanne 14/01, lk 162), artikkel 18 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Tähtaeg, mille jooksul asjaomane liikmesriik võib vastuseks määruse (EÜ) nr 1164/94 II lisa artikli H punkti 1 kohasele taotlusele esitada oma [seisukohad], on kaks kuud, välja arvatud nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel, mil komisjoniga võib kokku leppida pikema tähtaja.

2.   Kui komisjon pakub välja finantskorrektsioonide tegemise ekstrapolatsiooni või standardmäära põhjal, antakse liikmesriigile võimalus tõendada asjakohaste toimikute läbivaatamise abil, et eiramise tegelik ulatus oli komisjoni hinnatust väiksem. Kokkuleppel komisjoniga võib liikmesriik piirata toimikute läbivaatamise ulatust üksnes asjaomaste toimikute asjakohase osaga või pisteliste väljavõtetega.

Välja arvatud nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel, ei ole selliseks läbivaatamiseks lubatud aeg rohkem kui kaks kuud pärast lõikes 1 osutatud kahekuulist ajavahemikku. Sellise läbivaatamise tulemused vaadatakse üle määruse (EÜ) nr 1164/94 II lisa artikli H punkti 1 teises lõigus sätestatud korras. Komisjon võtab arvesse kõiki tõendeid, mis liikmesriik on esitanud nende tähtaegade jooksul.

3.   Kui liikmesriik vaidlustab komisjoni märkused ja kui määruse (EÜ) nr 1164/94 II lisa artikli H punkti 1 teise lõigu alusel toimub [ärakuulamine], hakatakse kolmekuulist tähtaega, mille jooksul komisjon võib kõnealuse määruse II lisa artikli H punkti 2 alusel teha oma otsuse, arvestama arutelu kuupäevast.“ [Täpsustatud tõlge]

7

Muudetud määruse nr 1164/94 II lisa artikli H lõike 2 mõte erineb selle sätte eri keeleversioonides. Selle sätte prantsuskeelsest versioonist, mille kohaselt komisjon otsustab „kolme kuu jooksul“, tuleneb, et kolmekuuline tähtaeg puudutab finantskorrektsiooni otsuse vastuvõtmist. Seevastu sama sätte teistes keeleversioonides seondub see kolmekuuline tähtaeg pooltevahelise kokkuleppe puudumisega.

8

Määruse nr 1386/2002 artikli 18 lõige 3, mis sõnaselgelt viitab muudetud määruse nr 1164/94 II lisa artikli H lõikele 2, sätestab, et komisjonile on selle artikli H lõike 2 alusel antud finantskorrektsiooni otsuse tegemiseks kolmekuuline tähtaeg, mis hakkab kulgema alates ärakuulamise kuupäevast. Selle artikli 18 lõike 3 sõnastuses ei ole keeleversioonide vahelisi erinevusi.

9

Muudetud määrus nr 1164/94 oli kohaldatav aastatel 2000–2006. Määrus nr 1386/2002 oli selle määruse artikli 1 alusel kohaldatav projektidele, mis on esimest korda heaks kiidetud pärast 1. jaanuari 2000.

10

Vastavalt muudetud määruse nr 1164/94 artikli 16 lõikele 1 tuli see määrus uuesti läbi vaadata hiljemalt 31. detsembriks 2006.

11

Nii tunnistati muudetud määrus nr 1164/94 kehtetuks nõukogu 11. juuli 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 1084/2006, millega asutatakse ühtekuuluvusfond ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1164/94 (ELT 2006, L 210, lk 79).

12

Määruse nr 1084/2006 artikli 5 kohaselt „[ei mõjuta k]äesolev määrus [...] komisjoni poolt määruse (EÜ) nr 1164/94 alusel heaks kiidetud projekti või muu abi jätkamist või muutmist, sealhulgas nende täielikku või osalist tühistamist, ning seetõttu kohaldatakse määrust (EÜ) nr 1164/94 kõnealuse abi või asjaomaste projektide suhtes kuni nende lõpetamiseni“.

13

Vastavalt määruse nr 1084/2006 artiklile 6 tunnistatakse määrus (EÜ) nr 1164/94 kehtetuks „[i]lma et see piiraks [nõukogu 11. juuli 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1083/2006, millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta (ELT 2006, L 210, lk 25), artikli 105 lõike 1 ja käesoleva määruse artikli 5 kohaldamist“.

14

Määruse nr 1083/2006 artikkel 100 „Menetlus“ sätestab:

„1.   Enne finantskorrektsiooni suhtes otsuse tegemist algatab komisjon menetluse, teatades liikmesriigile oma esialgsed järeldused ja nõudes, et liikmesriik esitaks kahe kuu jooksul oma märkused.

Kui komisjon teeb ettepaneku finantskorrektsiooni tegemiseks ekstrapolatsiooni või ühtse määra põhjal, antakse liikmesriigile võimalus näidata asjaomaste dokumentide läbivaatamise abil, et eeskirjade eiramise tegelik ulatus oli komisjoni hinnatust väiksem. Kokkuleppel komisjoniga võib liikmesriik piirata toimikute läbivaatamise ulatust üksnes asjaomaste dokumentide asjakohase osaga või pisteliste väljavõtetega. Kui välja arvata nõuetekohaselt põhjendatud juhud, ei ületa selliseks läbivaatamiseks lubatud aeg kahte kuud pärast esimeses lõigus nimetatud kahekuulise tähtaja lõppu.

2.   Komisjon võtab arvesse kõiki liikmesriigi poolt lõikes 1 nimetatud ajavahemiku jooksul esitatud tõendeid.

3.   Kui liikmesriik ei nõustu komisjoni esialgsete järeldustega, kutsub komisjon liikmesriigi ärakuulamisele, kus pooled püüavad partnerlusel põhinevas koostöös jõuda kokkuleppele märkuste ja nende põhjal tehtavate järelduste suhtes.

4.   Kokkuleppe korral võib liikmesriik asjakohaseid ühenduse vahendeid uuesti kasutada kooskõlas artikli 98 lõike 2 teise lõiguga.

5.   Kui kokkuleppele ei jõuta, teeb komisjon finantskorrektsioonide kohta otsuse kuue kuu jooksul alates kõnealusest ärakuulamisest, võttes arvesse kõiki menetluse käigus esitatud andmeid ja tähelepanekuid. Kui ärakuulamist ei toimu, algab kuuekuuline ajavahemik kaks kuud pärast komisjonilt saadud kutse kuupäeva.“

15

Määruse nr 1083/2006 artikkel 105 „Finantskorrektsioonid“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Käesolev määrus ei mõjuta komisjoni poolt määruste (EMÜ) nr 2052/88, [...] (EMÜ) nr 4253/88, [...] (EÜ) nr 1164/94 [...] ja (EÜ) nr 1260/1999 või mis tahes muude 31. detsembril 2006 ja pärast seda kuni abi või projektide lõpetamiseni kõnesoleva abi suhtes kehtivate õigusaktide alusel heaks kiidetud ja struktuurifondidest kaasrahastatava abi või Ühtekuuluvusfondist kaasrahastatava projekti jätkamist ega muutmist, sealhulgas nimetatud abi või projekti täielikku või osalist tühistamist.

2.   Komisjon võtab rakenduskavade kohta otsuste tegemisel arvesse struktuurifondidest kaasrahastatavat abi või Ühtekuuluvusfondist kaasrahastatavaid projekte, mille nõukogu või komisjon on enne käesoleva määruse jõustumist heaks kiitnud ja millel on finantsmõju nimetatud rakenduskavadega hõlmatud ajavahemikul.

3.   Erandina määruse (EÜ) nr 1260/1999 artikli 31 lõikest 2, artikli 32 lõikest 4 ja artikli 37 lõikest 1 vabastab komisjon ajavahemikul 1. jaanuarist 2000 kuni 31. detsembrini 2006 komisjoni poolt heaks kiidetud ning [Euroopa Regionaalarengu Fondist (ERF)] või [Euroopa Sotsiaalfondist (ESF)] kaasrahastatavatele toetustelemääratud summade osad, mille kohta ei ole komisjonile viieteistkümne kuu jooksul pärast fondide toetust käsitlevas otsuses sätestatud kulude abikõlblikkuse viimasest kuupäevast saadetud tegelikult tehtud kulutuste tõendatud aruannet, rakendamiselõpparuannet ega eespool nimetatud määruse artikli 38 lõike 1 punktis f osutatud avaldust, automaatselt kohustustest hiljemalt kuus kuud pärast nimetatud tähtaega ning põhjendamatult makstud summad tuleb tagasi maksta.

Kohtumenetluste või peatava toimega halduskaebuste tõttu peatatud toimingute või kavadega seotud summasid ei võeta automaatselt vabastatud kulukohustuste summa arvutamisel arvesse.“

16

Määruse nr 1083/2006 artikkel 108 „Jõustumine“ sätestab esimeses ja teises lõigus:

„Käesolev määrus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artiklite 1–16, 25–28, 32–40, 47–49, 52–54, 56, 58–62, 69–74, 103–105 ja 108 sätteid kohaldatakse alates käesoleva määruse jõustumise päevast ainult 2007.–2013. aasta kavade suhtes. Määruse teisi sätteid kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2007.“

17

Määrus nr 1083/2006 tunnistati kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrusega (EL) nr 1303/2013, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006 (ELT 2013, L 347, lk 320, ja parandus ELT 2016, L 200, lk 140).

18

Määruse nr 1303/2013 artikkel 145 sätestab:

„1.   Enne finantskorrektsiooni üle otsuse tegemist käivitab komisjon menetluse, teatades liikmesriigile oma läbivaatamise esialgsetest järeldusest ning paludes liikmesriigil avaldada oma seisukohad kahe kuu jooksul.

2.   Kui komisjon pakub välja finantskorrektsioonid ekstrapolatsiooni või kindla määra põhjal, antakse liikmesriigile võimalus tõendada asjaomase dokumentatsiooni läbivaatamise abil, et eeskirjade eiramise tegelik ulatus on komisjoni hinnatust väiksem. Kokkuleppel komisjoniga võib liikmesriik piirata toimikute läbivaatamise ulatust üksnes asjaomaste dokumentide asjakohase osaga või pisteliste väljavõtetega. Selliseks läbivaatamiseks lubatud aeg on kõige rohkem kaks kuud pärast lõikes 1 osutatud kahekuulist ajavahemikku, välja arvatud nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel.

3.   Komisjon võtab arvesse kõiki tõendeid, mille liikmesriik on esitanud lõigetes 1 ja 2 sätestatud tähtaegade jooksul.

4.   Kui liikmesriik ei aktsepteeri komisjoni esialgseid järeldusi, kutsub komisjon liikmesriigi ärakuulamisele, tagamaks, et komisjonile on kättesaadav kogu asjakohane teave ja kõik seisukohad, millele rajada järeldus finantskorrektsiooni kohaldamise kohta.

5.   Kui jõutakse kokkuleppele ning ilma et see piiraks käesoleva artikli lõike 7 kohaldamist, võib liikmesriik asjaomaseid fonde või Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi (EMKF) kooskõlas artikli 143 lõikega 3 taaskasutada.

6.   Finantskorrektsioonide tegemiseks võtab komisjon rakendusaktidega vastu otsuse kuue kuu jooksul alates ärakuulamise kuupäevast või lisateabe saamise kuupäevast, kui liikmesriik nõustub ärakuulamise järel sellist lisateavet esitama. Komisjon võtab arvesse kõiki menetluse käigus esitatud andmeid ja tähelepanekuid. Kui ärakuulamist ei toimu, algab kuuekuuline ajavahemik kaks kuud pärast kuupäeva, mil komisjon on saatnud kirjaliku ärakuulamiskutse.

7.   Kui komisjon, täites artiklist 75 tulenevaid kohustusi, või Euroopa Kontrollikoda tuvastab eeskirjade rikkumise, mis osutab suurtele puudustele juhtimis- ja kontrollsüsteemi tõhusas toimimises, vähendab sellest tulenev finantskorrektsioon fondide ega EMKFi toetust rakenduskavale.

Esimest lõiku ei kohaldata juhtimis- ja kontrollisüsteemi tõhusas toimimises esineva suure puuduse korral, mille puhul kehtis enne kuupäeva, mil komisjon või Euroopa Kontrollikoda puuduse tuvastas, järgmine:

Kui on esitatud asjaomased liidu vahendite haldaja kinnitused, iga-aastased kontrolliaruanded ja auditiaruanded, on juhtimis- ja kontrollisüsteemide tõhusas toimimises esinevate suurte puuduste hindamise aluseks kohaldatavad õigusnormid.

Finantskorrektsiooni kohaldamise otsuse tegemisel komisjon

8.   Fondispetsiifilistes eeskirjades võib ette näha täiendavaid menetluseeskirju artikli 144 lõikes 7 osutatud finantskorrektsioonide jaoks.“

19

Määruse nr 1303/2013 artikli 154 teise lõigu kohaselt kuulub määruse artikkel 145 kohaldamisele alates 1. jaanuarist 2014.

20

Vaidluse taust on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–9 ja selle võib kokku võtta järgmiselt.

21

Komisjoni kinnitas oma 16. märtsi 2001. aasta otsusega K(2002) 531, 4. detsembri 2002. aasta otsusega K(2002) 4269, 6. mai 2003. aasta otsesega K(2003) 1545 ja 27. detsembri 2002. aasta otsusega K(2002) 4692 Ühtekuuluvusfondist rahalise abi andmise neljale Hispaania Kuningriigi projektile.

22

Tegemist on järgmiste projektidega:

23

Olles kätte saanud Hispaania ametiasutuste kinnitused iga projekti lõpetamise kohta, saatis komisjon neile 29. mai 2007. aasta, 9. juuni 2008. aasta ning 4. mai ja 27. novembri 2009. aasta kirjades ettepanekud projekt lõpetada, lisades igasse ettepanekusse finantskorrektsiooni, mille tegemise aluseks olid siseriiklike riigihankeid käsitlevate õigusnormide rikkumised.

24

Hispaania ametiasutused väljendasid komisjoni lõpetamisettepanekule oma vastuseisu ja saatsid talle täiendavat teavet, mille peale komisjon saatis neile oma 21. jaanuari ja 21. juuni 2010. aasta kirjades täiendavad märkused ja kutsus neid ärakuulamisele, mis toimus 14. juulil 2010.

25

Kuna see ärakuulamine ei võimaldanud kõigis arutatud küsimustes kokkuleppele jõuda, saatsid Hispaania ametiasutused komisjonile 15. ja 17. septembri 2010. aasta kirjades täiendavat teavet.

26

Komisjon võttis 22. detsembril 2011 vastu vaidlusaluse otsuse.

27

Selles otsuses märkis komisjon sissejuhatuseks, et talle seoses kõnealuste projektidega saadetud dokumentide analüüs võimaldas tuvastada nii liidu kui ka siseriiklike riigihankeid käsitlevate õigusnormide rikkumisi.

28

Seejärel tõi komisjon välja tuvastatud rikkumised. Need puudutasid järgmist:

29

Neid rikkumisi arvestades vähendati ühtekuuluvusfondi abi vaidlusaluse otsusega järgmises ulatuses:

30

Hispaania Kuningriik esitas vaidlusaluse otsuse tühistamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 7. märtsil 2012.

31

Põhistamaks oma hagi, esitas ta kolm väidet, mis viitavad vastavalt määruse nr 1386/2002 artikli 18 lõike 3 rikkumisele, muudetud määruse nr 1164/94 II lisa artikli H rikkumisele ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumisele.

32

Üldkohus tühistas vaidlustatud kohtuotsusega vaidlusaluse otsuse.

33

Üldkohus meenutas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 22 sellega seoses esiteks, et Euroopa Kohtus on juba leidnud, et asjaomaste määruste süstemaatilisest tõlgendamisest tuleneb, et alates 2000. aastast peab komisjon Ühtekuuluvusfondist antava abi suhtes finantskorrektsiooni otsuse tegemisel järgima õigusnormidest tulenevat tähtaega, mille pikkus varieerub sõltuvalt kohaldatavatest normidest (vt selle kohta kohtuotsused, 4.9.2014, Hispaania vs. komisjon, C‑192/13 P, EU:C:2014:2156, punktid 76, 82, 83, 93 ja 94, ning 4.9.2014, Hispaania vs. komisjon, C‑197/13 P, EU:C:2014:2157, punktid 76, 82, 83, 93 ja 94).

34

Üldkohus jätkas vaidlustatav kohtuotsuse punktides 23–25, et nii oli muudetud määruse nr 1164/94 II lisa artikli H lõike 2 kohaselt, koosmõjus määruse nr 1386/2002 artikli 18 lõikega 3, see tähtaeg, mille jooksul komisjon pidi finantskorrektsiooni otsuse tegema, kolm kuud alates ärakuulamise kuupäevast (kohtuotsused, 4.9.2014, Hispaania vs. komisjon, C‑192/13 P, EU:C:2014:2156, punkt 95, ja 4.9.2014, Hispaania vs. komisjon, C‑197/13 P, EU:C:2014:2157, punkt 95). Ta leidis, et vastavalt määruse nr 1083/2006 artikli 100 lõikele 5 teeb komisjon finantskorrektsioonide kohta otsuse kuue kuu jooksul alates kõnealusest ärakuulamisest; kui ärakuulamist ei toimu, algab kuuekuuline ajavahemik kaks kuud pärast komisjonilt saadud kutse kuupäeva (kohtuotsused, 4.9.2014, Hispaania vs. komisjon, C‑192/13 P, EU:C:2014:2156, punkt 96, ja 4.9.2014, Hispaania vs. komisjon, C‑197/13 P, EU:C:2014:2157, punkt 96). Ta meenutas veel, et määruse nr 1303/2013 artikli 145 lõike 6 kohaselt teeb komisjon otsuse kuue kuu jooksul alates ärakuulamise või täiendavate andmete saamise kuupäevast, kui liikmesriik nõustub ärakuulamise järel taolisi täiendavaid andmeid esitama, kui aga ärakuulamist ei toimu, hakkab kuuekuuline tähtaeg kulgema kaks kuud pärast seda, kui komisjon on asjaomasele liikmesriigile saatnud ärakuulamiskutse (kohtuotsused, 4.9.2014, Hispaania vs. komisjon, C‑192/13 P, EU:C:2014:2156, punkt 97, ja 4.9.2014, Hispaania vs. komisjon, C‑197/13 P, EU:C:2014:2157, punkt 97).

35

Sellega seoses täpsustas Üldkohus vaidlustatav kohtuotsuse punktides 26 ja 27, et kui määrus nr 1265/1999, millega muudeti määrust nr 1164/94, jõustus 1. jaanuaril 2000, siis määruse nr 1083/2006 artikli 108 teisest lõigust tuleneb, et selle määruse artikkel 100 on kohaldatav alates 1. jaanuarist 2007, sealhulgas varasemate kui 2007.–2013. aasta kavade suhtes. Ta märkis, et see on kooskõlas ka põhimõttega, mille kohaselt tuleb menetlusnorme kohaldada kohe pärast nende jõustumist (kohtuotsused, 4.9.2014, Hispaania vs. komisjon, C‑192/13 P, EU:C:2014:2156, punkt 98, ja 4.9.2014, Hispaania vs. komisjon, C‑197/13 P, EU:C:2014:2157, punkt 98). Üldkohus lisas, et määruse nr 1303/2013 artikkel 145 on selle määruse artikli 154 teise lõigu kohaselt kohaldatav alates 1. jaanuarist 2014 (kohtuotsused, 4.9.2014, Hispaania vs. komisjon, C‑192/13 P, EU:C:2014:2156, punkt 99, ja 4.9.2014, Hispaania vs. komisjon, C‑197/13 P, EU:C:2014:2157, punkt 99).

36

Teiseks meenutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 28, et Euroopa Kohus on leidnud, et nende tähtaegade järgimata jätmine komisjoni poolt kujutab endast oluliste menetlusnormide rikkumist, mida Üldkohus peab hindama omal algatusel (vt kohtuotsused, 4.9.2014, Hispaania vs. komisjon, C‑192/13 P, EU:C:2014:2156, punkt 103 seal viidatud kohtupraktika, ning 4.9.2014, Hispaania vs. komisjon, C‑197/13 P, EU:C:2014:2157, punkt 103 ja seal viidatud kohtupraktika).

37

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 29 leidis Üldkohus, et kuna ärakuulamine toimus 14. juulil 2010 ja komisjon võttis vaidlusaluse otsuse vastu 22. detsembril 2011, siis ei järginud see institutsioon määruse nr 1083/2006 artikli 100 lõikes 5 ette nähtud kuuekuulist tähtaega.

38

Üldkohus lisas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 30 ja 31, et eeltoodud järeldust ei sea kahtluse alla ka komisjoni seisukoht, mille ta esitas vastuseks Üldkohtu küsimusele järelduste kohta, mis tuleb käesolevas asjas teha Euroopa Kohtu 4. septembri 2014. aasta otsusest Hispaania vs. komisjon, (C‑192/13 P, EU:C:2014:2156) ja 4. septembri 2014. aasta otsusest Hispaania vs. komisjon (C 197/13 P, EU:C:2014:2157), mille Euroopa Kohus tegi samal ajal, kui toimus Üldkohtu menetlus. Selles seisukohas väitis komisjon, et nendes Euroopa Kohtu otsustes „on sõnastatud üldpõhimõte tähtaja olemasolu kohta, mis hakkab kulgema alates ärakuulamise päevast, kuid neis ei uuritud selle sätte mõtet ega eesmärki, millega määratakse kindlaks dies a quo ärakuulamise päeval, ega hüpoteesi, et tähtaeg võib katkeda“. Tema hinnangul ei saa vaidlustatud kohtuotsuse punktides 22–27 meenutatud Euroopa Kohtu arutluskäiku kasutada „tavaolukorras“, kus asjaomase liikmesriigi seisukoht on välja kujunenud alles komisjoni korraldatud ärakuulamise kuupäeval – see on hüpotees, mil komisjonile on seega teada kõik argumendid ja faktilised asjaolud, mille asjaomane liikmesriik esitab oma seisukoha kinnituseks, ning mil komisjon on seega valmis otsust tegema. Samas on tihti nii, et komisjon on ka pärast ärakuulamist asjaomase liikmesriigi taotlusel ja tema huvides nõus dialoogi jätkama ning sellisel juhul tuleb asuda seisukohale, et pooltevaheline dialoog katkestab komisjoni otsuse tegemiseks antud tähtaja kulgemise ja see hakkab uuesti kulgema pärast dialoogi lõppemist.

39

Üldkohus lükkas selle argumentatsiooni tagasi vaidlustatud kohtuotsuse punktides 32–36 toodud põhjendustega, mis on alljärgnevad.

40

Esiteks möönab komisjon ise, et määruse nr 1083/2006 artikli 100 lõige 5 on ratione temporis kohaldatav.

41

Teiseks – nagu tuleneb 4. septembri 2014. aasta kohtuotsusest Hispaania vs. komisjon (C‑192/13 P, EU:C:2014:2156) ja 4. septembri 2014. aasta kohtuotsusest Hispaania vs. komisjon (C‑197/13 P, EU:C:2014:2157) – paneb see säte talle üldiselt kohustuse võtta finantskorrektsiooni otsus vastu kuue kuu jooksul alates asjaomase liikmesriigi ärakuulamisest. Nimetatud säte näeb sellest reeglist ette vaid ühe erandi: kui ärakuulamist ei toimu. Samas ei näe see ette erandit juhuks, kui komisjon ja asjaomane liikmesriik soovivad pärast ärakuulamist dialoogi jätkata. Nii erineb see säte määruse nr 1303/2013 artikli 145 lõikest 6, mis näeb sõnaselgelt ette komisjoni pakutud hüpoteesi, kuid mis on kehtiv alles alates 1. jaanuarist 2014.

42

Kolmandaks tuleneb Euroopa Kohtu poolt vaidlusalustele sätetele antud süstemaatilisest tõlgendusest selgelt, et kuigi komisjonile otsuse tegemiseks antud tähtaega on rakendusmäärustega korduvalt muudetud, tahtis liidu seadusandja iga kord anda talle täpse tähtaja, võttes arvesse, et nii liidu kui ka liikmesriikide huvides oli, et finantskorrektsiooni menetlus oleks ette aimatav, mis eeldab lõpliku otsuse tegemiseks tähtaja eelnevalt kindlaksmääramist, jättes samas ka komisjonile piisavalt aega see otsus vastu võtta (vt selle kohta kohtuotsused, 4.9.2014, Hispaania vs. komisjon, C‑192/13 P, EU:C:2014:2156, punktid 84–86 ja 88, ning 4.9.2014, Hispaania vs. komisjon, C‑197/13 P, EU:C:2014:2157, punktid 84–86 ja 88).

43

Nendest kaalutlustest tuleneb, et isegi kui komisjon ja asjaomane liikmesriik lepivad kokku dialoogi jätkamises pärast ärakuulamist, tuleb lõplik finantskorrektsiooni otsus teha kuue kuu jooksul alates ärakuulamisest neil juhtudel, mil määruse nr 1083/2006 artikli 100 lõige 5 on ratione temporis kohaldatav, erinevalt juhtudest, mis jäävad määruse nr 1303/2013 artikli 145 lõike 6 kohaldamisalasse.

44

Neljandaks ilmneb 4. septembri 2014. aasta otsusest Hispaania vs. komisjon, (C‑192/13 P, EU:C:2014:2156, punktid 10–12) ja 4. septembri 2014. aasta otsusest Hispaania vs. komisjon (C‑197/13 P, EU:C:2014:2157, punktid 10–12), et nendes asjades jätkus pooltevaheline dialoog pärast ärakuulamist ja ühes nendest asjadest võttis komisjon vaidlusaluse otsuse vastu vähem kui kuus kuud pärast selle dialoogi lõppu; need on asjaolud, mida Euroopa Kohus võttis ilmselt arvesse, kui ta piiras nendes kohtuotsustes antud tõlgenduse kohaldamisala.

45

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 37 leidis Üldkohus eeltoodud kaalutlusi arvesse võtte, et vaidlusalune otsus ei olnud vastu võetud õiguspäraselt ja tuli seega tühistada.

46

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

47

Hispaania Kuningriik palub Euroopa Kohtul:

48

Üldkohtu kümnenda koja presidendi 27. jaanuari 2016. aasta otsusega anti Madalmaade Kuningriigile luba astuda menetlusse Hispaania Kuningriigi nõuete toetuseks.

49

Komisjon esitab oma apellatsioonkaebuse põhjenduseks kaks väidet, mis käsitlevad Üldkohtu poolset õigusnormi rikkumist, esimene võimalusena tähtaja määramisel finantskorrektsiooni otsuse vastuvõtmiseks, ning teise võimalusena selle tähtaja laadi ja selle tähtaja järgimata jätmise tagajärgede kindlaksmääramisel.

50

Oma esimeses väites leiab komisjon, et Üldkohus leidis vääralt, see institutsioon pidi finantskorrektsiooni otsuse vastu võtma teatava tähtaja jooksul, mille kestus on kindlaks määratud komisjoni ja asjaomase liikmesriigi vahel toimunud ärakuulamise kuupäeval kehtinud õigusnormidega.

51

See väide jaguneb kaheks osaks: komisjon väidab, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et käesolevas asjas oli finantskorrektsiooni üle otsustamisel järgitava menetluse – ja täpsemalt tähtaja – suhtes kohaldatav määruse nr 1083/2006 artikkel 100, samas kui esiteks oli selles asjas kohaldatav muudetud määruse nr 1164/94 II lisa artikli H lõige 2 ja teiseks ei näinud seda küsimust reguleeriv liidu õigus komisjoni poolt finantskorrektsiooni otsuse tegemiseks ette ühtegi tähtaega.

52

Oma esimeses väiteosas leiab komisjon, et Üldkohus tõlgendas ja kohaldas mitme asjassepuutuva määruse üleminekusätteid valesti. Ühelt poolt eiras Üldkohus tema hinnangul määruse nr 1083/2006 artikli 105 lõike 1 ulatust, millest tuleneb, et varasema, enne 2006. aastal uue algmääruse vastuvõtmist kehtinud regulatsiooni alusel kaasrahastatavate projektide suhtes jääb kuni nende projektide lõpetamiseni täiel määral kehtima see varasem regulatsioon, olgu siis tegemist nende projektide jätkamise või muutmisega, kaasa arvatud nende täielik või osaline tühistamine. Teiselt poolt tõlgendas Üldkohus valesti määruse nr 1083/2006 artikli 108 teist lõiku.

53

Komisjoni sõnul näeb määruse nr 1083/2006 artikkel 105 „Finantskorrektsioonid“ ette Ühtekuuluvusfondi käsitlevate õigusaktide ajalise järgnevuse. Nimetatud määruse artiklist 108, mis puudutab määruse jõustumist, tuleneb, et selle määruse kohaldamisalasse jäävad vaid need kaasrahastatavad projektid, mis on heaks kiidetud vastavalt 2007–2013 kehtinud uuele regulatsioonile. Artikli 108 eesmärk on viia teatavate uue määruse sätete kohaldamine hilisemale kuupäevale, 1. jaanuarile 2007, kuna need sätted jõustuvad 2007–2013. aasta kavade suhtes 1. augustil 2006. Nii puudutavad määruse nr 1083/2006 need sätted, mida kohaldatakse alates määruse jõustumisest, peamiselt programmitööd, samas kui need sätted, mis on kohaldatavad alles alates 1. jaanuarist 2007, puudutavad põhiliselt finantsjuhtimist ja eelarvehaldust.

54

Nende konkreetsete üleminekusätete põhjenduseks on see, et Ühtekuuluvusfondi alusaktid viitavad eristavalt üksteisele järgnevatele programmiperioodele (2000–2006, 2007–2013, 2014–2020), mis on seotud liidu finantsraamistikega. Need alusaktid hõlmavad ka ühtekuuluvuspoliitika raames antava liidu abiga seonduvat programmitööd, projektide elluviimist ja kontrolli puudutavaid materiaalõigus- ja menetlusnorme ning need reeglid moodustavad iga programmiperioodi jaoks sellest lahutamatu normatiivse terviku.

55

Neil asjaoludel ei olnud Üldkohtul õigus, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 26 leidis, et määruse nr 1083/2006 artikli 108 teise lõigu kohaselt on selle määruse artikkel 100 „kohaldatav alates 1. jaanuarist 2007, sealhulgas varasemate kui 2007.–2013. aasta kavade suhtes“. Vastavalt määruse nr 1083/2006 artiklile 105 ei ole selle korrektsiooni suhtes, mis tehakse – nagu käesoleval juhul – programmiperioodi 2000–2006 raames heaks kiidetud projektile, ratione temporis kohaldatav menetlusnorm mitte selle määruse artikli 100 lõige 5, vaid muudetud määruse nr 1164/94 II lisa artikli H lõige 2.

56

Esimese väite teises osas rõhutab komisjon seda, et määruse nr 1083/2006 artikli 100 sõnastus erineb muudetud määruse nr 1164/94 II lisa artikli H sõnastusest.

57

Nii näeb artikli 100 lõige 5 ette, et kui komisjon ja liikmesriik kokkuleppele ei jõua, „teeb komisjon finantskorrektsioonide kohta otsuse kuue kuu jooksul alates kõnealusest ärakuulamisest“.

58

Seevastu muudetud määruse nr 1164/94 II lisa artikli H lõike 2 hispaaniakeelne versioon näeb ette, et „[k]ui kolme kuu jooksul ei ole kokkuleppele jõutud [...], võib komisjoni tema poolt määratud tähtaja lõpuks teha otsuse“.

59

Seega ei näe see säte ette mingisugust tähtaega, mille jooksul komisjon peab otsuse tegema, vaid seab ainult tähtaja, mille jooksul komisjon ja asjaomane liikmesriik peavad üritama kokkuleppele jõuda. Tähtaja puudumist lõpliku finantskorrektsiooni otsuse tegemiseks toetavad ka mitu Euroopa Kohtu otsust, mis käsitlevad Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF).

60

Järelikult rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 22 leidis, et komisjon pidi finantskorrektsiooni otsuse vastu võtma kindlaksmääratud tähtaja jooksul.

61

Hispaania Kuningriik on seisukohal, et esimese väite teine osa on vastuvõetamatu, kuna komisjon ei esita ühtegi õiguslikku argumenti tõendamaks, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 22–27 on õigusnormi rikutud, vaid piirdub väitega, et ta ei olnud kohustatud vaidlusalust otsust vastu võtma teatava tähtaja jooksul.

62

Selle liikmesriigi sõnul on see väiteosa igal juhul põhjendamata.

63

Mis puutub selle väite esimesse osasse, siis see on Hispaania Kuningriigi sõnul tulemusetu, kuna vaidlustatud kohtuotsuse resolutsioon on õiguslikult piisavalt põhjendatud ning oluline ei ole see, kas antud juhul oli kohaldatav muudetud määruse nr 1164/94 II lisa artikli H lõikes 2 ette nähtud kolmekuuline või määruse nr 1083/2006 artikli 100 lõikes 5 ette nähtud kuuekuuline tähtaeg. Nimetatud väiteosa on samuti halvasti põhjendatud.

64

Esiteks tuleb analüüsida esimese väite teist osa, mille kohaselt rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta leidis, et alates 2000. aastast peab komisjon struktuurifondide valdkonnas finantskorrektsiooni otsuse tegemisel järgima teatavat tähtaega. Selle väite esimest osa, mille kohaselt rikkus Üldkohus nimetatud tähtaja kohaldamisviisidega seoses väidetavalt liidu õigust, analüüsitakse vajaduse korral hiljem.

65

Esimese väite teise osa vastuvõetavuse osas tuleb Hispaania Kuningriigi esitatud vastuväited tagasi lükata.

66

Tõsi on see, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt näidatakse apellatsioonkaebuses täpselt selle kohtuotsuse kritiseeritavad osad, mille tühistamist nõutakse, samuti seda nõuet konkreetselt toetavad õiguslikud argumendid (vt eelkõige kohtuotsused, 4.4.2000, Bergaderm ja Goupil vs. komisjon, C‑352/98 P, EU:C:2000:361, punkt 34; 6.3.2003, Interporc vs. komisjon, C‑41/00 P, EU:C:2003:125, punkt 15, ja 12.9.2006, Reynolds Tobacco jt vs. komisjon, C‑131/03 P, EU:C:2006:541, punkt 49).

67

Samas ei piirdu komisjon käesoleval juhul nende väidete ja argumentide sõnasõnalise kordamisega, mille ta oli Üldkohtus esitanud, vaid vaidlustab Euroopa Kohtus selle tõlgenduse, mille Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses liidu õigusele andis.

68

Oma esimese väite teise osa põhjenduseks väidab komisjon sisuliselt, et Üldkohus eiras liidu õigust, leides, et see õigus nägi komisjonile finantskorrektsiooni tegemiseks ette tähtaja, ning esitab oma apellatsioonkaebuses need õiguslikud argumendid, millele ta selles osas tugineb.

69

Sellest järeldub, et komisjoni esimese väite teine osa tuleb tagasi lükata.

70

Seoses esimese väite teise osa põhjendusega tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on korduvalt leidnud, et kuigi kuni 1999. aastani kehtinud liidu õigusnormid ei näinud komisjonile finantskorrektsiooni otsuse vastuvõtmiseks ette tähtaega, on see tähtaeg ette nähtud alates 2000. aastast kehtivates liidu õigusnormides (vt kohtuotsused, 4.9.2014, Hispaania vs. komisjon, C‑192/13 P, EU:C:2014:2156, punktid 75–82; 4.9.2014, Hispaania vs. komisjon, C‑197/13 P, EU:C:2014:2157, punktid 75–82; 22.10.2014, Hispaania vs. komisjon, C‑429/13 P, EU:C:2014:2310, punkt 29; 4.12.2014, Hispaania vs. komisjon, C‑513/13 P, ei avaldata, EU:C:2014:2412, punkt 36; 24.6.2015, Saksamaa vs. komisjon, C‑549/12 P ja C‑54/13 P, EU:C:2015:412, punkt 81, ning 24.6.2015, Hispaania vs. komisjon, C‑263/13 P, EU:C:2015:415, punkt 50).

71

Oma 24. juuni 2015. aasta kohtuotsuses Saksamaa vs. komisjon (C‑549/12 P ja C‑54/13 P, EU:C:2015:412, punkt 96) ja 24. juuni 2015. aasta kohtuotsuses Hispaania vs. komisjon (C‑263/13 P, EU:C:2015:415, punkt 60) tunnistas Euroopa Kohus selle kohtupraktika „väljakujunenuks“.

72

Seega, kui Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 22 leidis, et alates 2000. aastast pidi komisjon Ühtekuuluvusfondist antava abi suhtes finantskorrektsiooni otsuse tegemisel järgima teatavat tähtaega, siis ei rikkunud ta kaugeltki õigusnormi, vaid kohaldas selle valdkonna kohtupraktikat.

73

Selles kontekstis on oluline täpsustada, et komisjoni argumentidega selle kohtupraktika kahtluse alla seadmiseks ei saa nõustuda.

74

Esiteks ei oma vaidlusaluse otsuse tüüpi otsuse menetlusnormidele vastavuse hindamisel tähtsust komisjoni väide, mille kohaselt on Euroopa Kohus oma otsustes mitmel korral ümber lükanud tõdemuse, et alates 2000. aastast peab see institutsioon struktuurifondide valdkonnas finantskorrektsiooni otsuse tegemisel järgima õigusnormis ette nähtud tähtaega. Nii tuleneb nendest otsustest, et Euroopa Kohus on tagasi lükanud mitme liikmesriigi argumendi, et nende poolt vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel ületas komisjon selleks ette nähtud tähtaega.

75

Ühelt poolt seondusid 27. jaanuari 1988. aasta kohtuotsus Taani vs. komisjon (349/85, EU:C:1988:34, punkt 19), 6. oktoobri 1993. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon (C‑55/91, EU:C:1993:832, punkt 69), 4. juuli 1996. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon (C‑50/94, EU:C:1996:266, punkt 6), ja 22. aprilli 1999. aasta kohtuotsus Madalmaad vs. komisjon (C‑28/94, EU:C:1999:191, punkt 51), millele komisjon sellega seoses viitas, liidu õigusega EAGGF valdkonnas, mis ei sisalda ühtegi sätet, mida võiks pidada võrreldavaks nende liikmesriigi õigusnormidega, millega seoses Euroopa Kohus eelmises punktis toodud järelduse tegi.

76

Pealegi olid komisjoni viidatud EAGGF valdkonna õigusnormid kohaldatavad ammu enne 2000. aastat, mistõttu ei mõjuta nendes kohtuasjades tehtud Euroopa Kohtu otsused kuidagi seda kohtupraktikat, mida komisjon püüab käesolevas apellatsioonimenetluses kahtluse alla seada.

77

Mis teiselt poolt puutub 22. jaanuari 2010. aasta kohtumäärusesse Kreeka vs. komisjon (C‑43/09 P, ei avaldata, EU:C:2010:36), millele komisjon samuti viitas, siis piisab, kui märkida, et määrus nr 1386/2002 ega määrus nr 1083/2006 ei olnud ratione temporis selles kohtumääruses käsitletud kohtuasjas kohaldatavad.

78

Teiseks tuleb tõdeda, et komisjoni väide põhineb muudetud määruse nr 1164/94 II lisa artikli H lõige 2 hispaaniakeelse versiooni sõnastusel, mille kohaselt on selles ette nähtud kolmekuuline tähtaeg seotud juhuga, mil pooled kokkuleppele ei jõua.

79

Kuid nagu Euroopa Kohus 4. septembri 2014. aasta kohtuotsuse Hispaania vs. komisjon (C‑192/13 P, EU:C:2014:2156) punktides 52 ja 53 ning 4. septembri 2014. aasta kohtuotsuse Hispaania vs. komisjon (C‑197/13 P, EU:C:2014:2157) punktides 52 ja 53 rõhutas, erineb nimetatud sätte tähendus erinevates keeleversioonides, kuna selle sätte prantsuskeelsest versioonist tuleneb, et selles ette nähtud kolmekuuline tähtaeg puudutab finantskorrektsiooni otsuse vastuvõtmist.

80

Euroopa Kohus järeldas oma otsuste punktis 55 sellest, et ühetaolise tõlgendamise ja rakendamise tagamiseks tuleb õigusnormi teksti keeleversioonide erinevuse korral asjaomast sätet tõlgendades lähtuda õigusakti kontekstist ja eesmärgist, kuhu säte kuulub.

81

Veel tuleb märkida, et Euroopa Kohus tõlgendas seda õigusnormi asjassepuutuva liidu õiguse süstemaatilise analüüsi tulemusel nii, et alates 2000. aastast oli komisjon kohustatud järgima finantskorrektsiooni otsuse tegemisel õigusnormidest tulenevat tähtaega (vt kohtuotsused, 4.9.2014, Hispaania vs. komisjon, C‑192/13 P, EU:C:2014:2156, punktid 56–82, ja 4.9.2014, Hispaania vs. komisjon, C‑197/13 P, EU:C:2014:2157, punktid 56–82).

82

Kolmandaks on komisjoni väide vastuoluline.

83

Nimelt on see institutsioon varem ise mitmel korral välja pakkunud täiesti vastupidise lähenemise võrreldes sellega, mida ta käesolevas apellatsioonimenetluses kaitseb.

84

Nii nagu Euroopa Kohus märkis juba 4. septembri 2014. aasta kohtuotsuses Hispaania vs. komisjon (C‑192/13 P, EU:C:2014:2156, punkt 81) ja 4. septembri 2014. aasta kohtuotsuses Hispaania vs. komisjon (C‑197/13 P, EU:C:2014:2157, punkt 81), ei saa määruse nr 1386/2002 artiklit 18, mille kohaselt komisjon kehtestas muudetud määruse nr 1164/94 rakenduseeskirjad, mõista nii, nagu kinnitaks see finantskorrektsiooni otsuse tegemiseks õigusnormist tuleneva tähtaja olemasolu.

85

Lisaks, nagu Euroopa Kohus nende kohtuotsuste punktides 83 märkis, tuleneb samasugune tõlgendus ka sõnastusest, mida komisjon kasutas ise oma teatises (2011) C 332/01 Euroopa Parlamendile, nõukogule ja kontrollikojale – Euroopa Liidu 2010. aasta raamatupidamise aastaaruanne (ELT 2011, C 332, lk 1), mille leheküljel 63, mis käsitleb ühtekuuluvuspoliitika raames finantskorrektsioonide tegemist, on kirjas, et kui liikmesriik ei ole pärast komisjoniga toimunud võistlevat menetlust nõus komisjoni pakutud korrektsiooniga, mis hõlmab abikava raames tehtavate maksete peatamist, on „komisjonil liikmesriigi ametlikust ärakuulamisest arvates kolm kuud (2007.–2013. aasta programmide puhul kuus kuud) aega, et vastu võtta ametlik finantskorrektsiooni otsus, ja ta annab välja sissenõudekorralduse, et liikmesriik asjaomase summa tagasi maksaks“.

86

Eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb esimese väite teine osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

87

Esimese väite esimene osa puudutab küsimust, kas – nagu väidab komisjon – muudetud määruse nr 1164/94 II lisa artikli H lõige 2, mis kehtis aastatel 2000–2006, reguleerib ratione temporis vaidlusalusele otsusele kohaldatavat menetlust ning kas seega Üldkohus eksis, kui ta kohaldas määruse nr 1083/2006, millega asendati muudetud määrus nr 1164/94, artiklit 100.

88

Selles osas ei ole komisjoni poolt oma apellatsioonkaebuse toetuseks esitatud argumentatsioon põhjendatud.

89

Siinkohal tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on juba mitmel korral leidnud, et määruse nr 1083/2006 artiklist 108 tuleneb, et selle määruse artikkel 100 on kohaldatav alates 1. jaanuarist 2007, sealhulgas sellest varasemate kavade suhtes (vt kohtuotsused, 4.9.2014, Hispaania vs. komisjon, C‑192/13 P, EU:C:2014:2156, punkt 98; 4.9.2014, Hispaania vs. komisjon, C‑197/13 P, EU:C:2014:2157, punkt 98; 22.10.2014, Hispaania vs. komisjon, C‑429/13 P, EU:C:2014:2310, punkt 31; 4.12.2014, Hispaania vs. komisjon, C‑513/13 P, ei avaldata, EU:C:2014:2412, punkt 45; 24.6.2015, Saksamaa vs. komisjon, C‑549/12 P ja C‑54/13 P, EU:C:2015:412, punkt 84, ning 24.6.2015, Hispaania vs. komisjon, C‑263/13 P, EU:C:2015:415, punkt 53).

90

Selles kontekstis tuleb täpsustada, et nimetatud määruse artikli 108 teise lõigu sõnastus ei anna alust selle sätte mõttes ega kohaldamisalas kahelda. Nii on selle artikli sätted selle artikli esimese lause kohaselt kohaldatavad alates 1. augustist 2006„ainult 2007.–2013. aasta kavade suhtes“. Samas näeb selle artikli teine lause ilma ühegi täpsustuseta ette, et määruse „teisi sätteid kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2007“ ning järelikult üldiselt.

91

Määruse nr 1083/2006 artikli 108 teise lõigu teise lause tähenduses „teiste sätete“ hulgas on ka selle määruse artikkel 100, mis muutus seega kohaldatavaks alates 1. jaanuarist 2007.

92

Artikli 100 „Menetluskord“ selline kohaldamine on põhjendatud seda enam, et see on kooskõlas põhimõttega, mille kohaselt on menetlusnormid viivitamatult kohaldatavad (vt eelkõige kohtuotsused 4.9.2014, Hispaania vs. komisjon, C‑192/13 P, EU:C:2014:2156, punkt 98, ja 4.9.2014, Hispaania vs. komisjon, C‑197/13 P, EU:C:2014:2157, punkt 98).

93

Käesolevas asjas ei tulene ka ühestki vaidluse asjaolust, et uut õigusnormi oleks kohaldatud õigusliku olukorra suhtes, mis tekkis ja oli lõplikult välja kujunenud varasema regulatsiooni kehtivuse ajal. Vastupidi, komisjon alustas finantskorrektsiooni menetlust määruse nr 1083/2006 jõustumisest hilisemal kuupäeval ning poolte ärakuulamine toimus koguni ligi kolm ja pool aastat pärast nimetatud määruse artikli 100 kehtima hakkamist.

94

Selles osas, et komisjon rajab oma argumendi määruse nr 1083/2006 artikli 105 lõikele 1, tuleb rõhutada, et selle sätte eesmärk on kehtestada üleminekukord struktuurifondidele, mis on heaks kiidetud kuni 31. detsembrini 2006 kehtinud liidu õigusnormide alusel, kuid mis kestavad pärast seda kuupäeva ning mille lõpetamine toimub hiljem.

95

Sellises olukorras hõlmab üleminekukord asjassepuutuvaid materiaalõigusnorme, nagu tuleneb ka mõistete „kaasrahastamine“ ja „projekt“ kasutamisest artikli 105 ning samuti selle artikli lõigete 2 ja 3 sisust, mitte aga menetlusnorme, mille suhtes kehtib käesoleva kohtuotsuse punktis 92 meenutatud põhimõte.

96

Järelikult ei kohaldata määruse nr 1083/2006 artiklit 105 menetlustähtaegade suhtes, mida komisjon peab järgima, kui ta võtab selle määruse alusel vastu finantskorrektsiooni otsuse.

97

Veel tuleb lisada, et nii loogilisest kui praktilisest vaatenurgast ei oleks mingit mõtet, kui määruse nr 1083/2006 artikkel 100, mis paneb komisjonile kohustuse võtta finantskorrektsiooni otsus vastu kuue kuu jooksul alates ärakuulamisest, oleks kohaldatav 1. jaanuarist 2007, aga – nii nagu komisjon väidab – ainult 2007.–2013. aasta kavade suhtes. 2007.–2013. aasta kavade puhul ei tõusetu finantskorrektsiooni küsimus mitte alates 2007. aastast, vaid alles mitu aastat hiljem, projektide lõpetamisel. Nimetatud määruse artiklis 100 nimetatud tähtaja kindlaksmääramisel on alates 2007. aasta algusest õiguslik toime vaid siis, kui see reegel puudutab juba sel kuupäeval elluviidavat kava.

98

Neil asjaoludel ei rikkunud Üldkohus liidu õigust, kui ta kohaldas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 29 määruse nr 1083/2006 artikli 100 lõiget 5.

99

Isegi juhul, kui käesolevas asjas oleksid kohaldatavad mitte määruse nr 1083/2006 artikli 100 lõike 5, vaid muudetud määruse nr 1164/94 II lisa artikli H lõike 2 sätted koosmõjus määruse nr 1386/2002 artikli 18 lõikega 3, nagu väidab komisjon, on siiski ilmne, et see institutsioon ei ole vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisel täitnud ka kahe viimati nimetatud sätte nõudeid.

100

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb, et muudetud määruse nr 1164/94 II lisa artikli H lõige 2 näeb koosmõjus määruse nr 1386/2002 artikli 18 lõikega 3 ette, et see tähtaeg, mille jooksul komisjon peab finantskorrektsiooni otsuse tegema, on kolm kuud alates ärakuulamise kuupäevast (vt kohtuotsused, 4.9.2014, Hispaania vs. komisjon, C‑192/13 P, EU:C:2014:2156, punktid 95 ja 102, ning 4.9.2014, Hispaania vs. komisjon, C‑197/13 P, EU:C:2014:2157, punktid 95 ja 102).

101

Seega tuleb esimese väite esimene osa samuti tagasi lükata ja sellest tulenevalt on esimene väide täies ulatuses põhjendamata.

102

Oma teises väites väidab komisjon, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et tähtaeg, mis komisjonile on antud finantskorrektsiooni otsuse tegemiseks, on kohustuslik tähtaeg, mille järgimata jätmine kujutab endast menetlusnormide olulist rikkumist, muutes pärast tähtaja möödumist vastu võetud otsuse õigusvastaseks.

103

Komisjon täpsustab, et ta esitab selle väite vaid teise võimalusena juhuks, kui Euroopa Kohus kas lükkab tema põhiväite tagasi põhjendusega, et see institutsioon peab vaidlusaluse otsuse vastu võtma määruse nr 1083/2006 artikli 100 lõikes 5 kindlaks määratud tähtaja jooksul, või nõustub küll komisjoni tõlgendusega, mille kohaselt ei ole see määrus ratione temporis kohaldatav, kuid leiab siiski, et muudetud määruse nr 1164/94 II lisa artikli H lõige 2 seab selle otsuse vastuvõtmiseks tähtaja.

104

Mõlemal nendest juhtudest vaidlustab komisjon vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduse, mis puudutab selle tähtaja laadi, mis on talle finantskorrektsiooni otsuse tegemiseks antud.

105

Komisjoni sõnul on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 28, 30, 31 ja 33–36 kõrvale kaldutud Euroopa Kohtu sellest „traditsioonilisest“ kohtupraktikast, mida Üldkohus oli varem järginud. Komisjon viitab sellega seoses mitmele Euroopa Kohtu otsusele seoses EAGGFiga, millest tuleneb, et finantskorrektsiooni otsuste tegemiseks ei ole mingisugust imperatiivset tähtaega. Selline lähenemine on tema sõnul kooskõlas ka finantskorrektsiooni otsuse peaeesmärgiga tagada liidu finantshuvide kaitse, sest komisjon on kohustatud tagama, et selles kontekstis tehtavad kulutused on liidu õigusega kooskõlas.

106

Asjaolu, et selle tähtaja järgimata jätmise eest ei ole ette nähtud ühtegi sanktsiooni, tuleks tõlgendada nii, et see tähtaeg ei ole kohustuslik, vaid pelgalt soovituslik.

107

Järelikult ei mõjuta tähtaja järgimata jätmine komisjoni otsuse õiguspärasust, välja arvatud juhul, kui liikmesriik tõendab, et otsuse vastuvõtmisega hilinemine on tema huve kahjustanud. Enamasti aga on hilinemine tingitud vajadusest jätkata asjaomase liikmesriigiga dialoogi ning sellest, et viimane on pärast ärakuulamist esitanud uut teavet, nii et tema huvid on nõuetekohaselt arvesse võetud. Käesolevas asjas ei ole Hispaania Kuningriik tõendanud, kuidas tähtaja järgimata jätmine talle kahju põhjustas, ning igal juhul ei saa tähtaja ületamist pidada ebamõistlikuks.

108

Komisjon järeldab sellest, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta tühistas vaidlusaluse otsuse põhjendusel, et komisjon oli selle vastuvõtmisel tähtaega ületanud.

109

Hispaania Kuningriik väidab vastu, et komisjoni teine väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

110

Otsustamaks, kas see komisjoni poolt teise võimalusena esitatud väide on põhjendatud, tuleb märkida, et käesoleva kohtuotsuse punktides 74–76 toodud põhjustega samadel põhjustel ei puutu selle institutsiooni argumentatsioon, mis tugineb 27. jaanuari 1988. aasta kohtuotsusele Taani vs. komisjon (349/85, EU:C:1988:34, punkt 19), 6. oktoobri 1993. aasta kohtuotsusele Itaalia vs. komisjon (C‑55/91, EU:C:1993:832, punkt 69), 4. juuli 1996. aasta kohtuotsusele Kreeka vs. komisjon (C‑50/94, EU:C:1996:266, punkt 6) ja 22. aprilli 1999. aasta kohtuotsusele Madalmaad vs. komisjon (C‑28/94, EU:C:1999:191, punkt 51), käesoleval juhul asjasse.

111

Lisaks tuleb tõdeda, et vaidlustatud kohtuotsuses kohaldas Üldkohus Euroopa Kohtu praktika aluseks olevaid põhimõtteid, mis tulenevad 4. septembri 2014. aasta kohtuotsusest Hispaania vs. komisjon (C‑192/13 P, EU:C:2014:2156) ja 4. septembri 2014. aasta kohtuotsusest Hispaania vs. komisjon (C‑197/13 P, EU:C:2014:2157).

112

See Euroopa Kohtu praktika tugineb mitte ainult kõigi struktuurifonde käsitlevate liidu õigusaktide eesmärgi süstemaatilisele analüüsile (nende kohtuotsuste punktid 56–84), vaid ka muudele kaalutlustele, nagu liidu ja liikmesriikide eelarvete ratsionaalne ja hoolikas haldamine ning hea halduse ja institutsioonide ja liikmesriikide vahelise lojaalse koostöö põhimõtted (nimetatud kohtuotsuste punktid 86–88). Euroopa Kohus rõhutas ka, et antud tõlgendus ei too kaasa mingisugust praktilist ebamugavust, kuna see jätab komisjonile otsuse tegemiseks piisava ajavahemiku (mõlema kohtuotsuse punkt 85).

113

Mis täpsemalt puutub sanktsiooni selle eest, kui komisjon ei järgi talle finantskorrektsiooni otsuse tegemiseks antud tähtaega, siis Euroopa Kohus leidis 4. septembri 2014. aasta kohtuotsuse Hispaania vs. komisjon (C‑192/13 P, EU:C:2014:2156) punktis 102 ja 4. septembri 2014. aasta kohtuotsuse Hispaania vs. komisjon (C‑197/13 P, EU:C:2014:2157) punktis 102, et vastupidi komisjoni väitele ei oma tähtsust see, et asjassepuutuvad õigusnormid ei näe sõnaselgelt ette, et finantskorrektsiooni otsuse tegemiseks antud tähtaja möödalaskmisel ei või komisjon sellist otsust enam teha, kuna ainuüksi tähtaja sätestamine, mille jooksul tuleb selline otsus teha, on piisav.

114

Euroopa Kohus jätkas nende kohtuotsuste punktis 103 – rõhutades, et isiku huve kahjustava akti vastuvõtmist reguleerivate menetlusnormide järgimata jätmine kujutab endast oluliste menetlusnormide rikkumist, mida liidu kohus peab käsitlema omal algatusel –, et asjaolu, et komisjon ei võtnud vaidlusalust otsust vastu liidu seadusandja poolt selleks ette nähtud tähtaja jooksul, kujutab endast oluliste menetlusnormide rikkumist.

115

Seda kohtupraktikat on Euroopa Kohus seejärel mitmel korral kinnitanud, nagu see tuleneb eelkõige 22. oktoobri 2014. aasta kohtuotsusest Hispaania vs. komisjonC‑429/13 P, EU:C:2014:2310), 4. detsembri 2014. aasta kohtuotsusest Hispaania vs. komisjon (C‑513/13 P, ei avaldata, EU:C:2014:2412), 24. juuni 2015. aasta kohtuotsusest Saksamaa vs. komisjon (C‑549/12 P ja C‑54/13 P, EU:C:2015:412) ning 24. juuni 2015. aasta kohtuotsusest Hispaania vs. komisjon (C‑263/13 P, EU:C:2015:415).

116

Selles kontekstis on oluline täpsustada, et käesolevas asjas vaidlustatud tähtaja on selgelt ja täpselt kindlaks määranud liidu seadusandja ning et vastupidi määruses nr 1303/2013 ettenähtule, ei ole määruses nr 1083/2006 arvestatud pooltevahelise dialoogiga pärast ärakuulamist.

117

Õigusliidus on aga liidu kohtute ülesanne tagada selle reegli üldine täitmine, tõstatades vajaduse korral omal algatusel selle rikkumise küsimused. Õiguspärasuse ja õiguskindluse põhimõtetega on vastuolus see, kui liidu õiguses isiku huve kahjustava õigusakti vastuvõtmiseks ette nähtud tähtaega vaadeldakse kui pelgalt soovituslikku, mistõttu ei saa see akt olla kehtiv, kui selle koostaja seda tähtaega ei järgi.

118

Neil asjaoludel ei saa Üldkohtule ette heita õigusnormi rikkumist, tuginedes Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale selles valdkonnas, tühistamaks vaidlusalust otsust oluliste menetlusnormide rikkumise tõttu, ning seega tuleb teine väide tagasi lükata.

119

Kuna ühegi komisjoni väitega ei saa nõustuda, tuleb jätta apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata.

120

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõige 2 näeb ette, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, siis otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse.

121

Kodukorra artikli 138 lõikes 1, mida artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste lahendamisel, on sätestatud, et kohtuvaidluse kaotanud pool on kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

122

Kuna Hispaania Kuningriik on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud temalt välja mõista.

123

Vastavalt kodukorra artikli 140 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluse suhtes, kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud.

124

Seega jätta Madalmaade Kuningriigi kohtukulud tema enda kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kümnes koda) otsustab: