Back to EUR-Lex homepage

EUR-Lex Access to European Union law

Back to EUR-Lex homepage

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Use quotation marks to search for an "exact phrase". Append an asterisk (*) to a search term to find variations of it (transp*, 32019R*). Use a question mark (?) instead of a single character in your search term to find variations of it (ca?e finds case, cane, care).
Search tips
Need more search options? Use the Advanced search
You are here

Document 62014TN0312

Kohtuasi T-312/14: 28. aprillil 2014 esitatud hagi – Federcoopesca jt versus komisjon

ELT C 194, 24.6.2014, p. 36–37 (BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, HR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)

Date of document:
28/04/2014
Date lodged:
28/04/2014
Author:
Üldkohus
Form:
Õigusalane teave
Authentic language:
itaalia keel
Link
Select all documents mentioning this document
Instruments cited in case law:
Link

24.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 194/36

28. aprillil 2014 esitatud hagi – Federcoopesca jt versus komisjon

(Kohtuasi T-312/14)

2014/C 194/47

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Hagejad: Federazione Nazionale delle Cooperative della Pesca (Federcoopesca) (Rooma, Itaalia); Associazione Lega Pesca (Rooma); ja AGCI AGR IT AL (Rooma) (esindajad: advokaadid L. Caroli ja S. Ventura)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hagejad paluvad Üldkohtul:

—

tühistada komisjoni 6. detsembri 2013. aasta otsus, millega kinnitatakse tegevuskava Itaalia kalanduskontrolli süsteemi puuduste kõrvaldamiseks (Action plan – C (2013) 8635 final), eriti otsusele lisatud tegevuskava punkte 13, 15, 16 ja 17 puudutavas osas.

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

Väited ja peamised argumendid

Käesolevas menetluses vaidlustatud otsuse eesmärk on kõrvaldada puudused, mis on tuvastatud Itaalia ametiasutuste töös ühise kalanduspoliitika eekirjade rakendamisel.

Hagi põhjenduseks esitavad hagejad neli väidet.

1.

Esimene väide, et põhjendused puuduvad või on ebapiisavad.

—

Selles osas väidetakse, et vaidlustatud akt on vastu võetud selleks, et kõrvaldada teatavad rikkumised, mis on tuvastatud ühise kalanduspoliitika teatavate eeskirjade rakendamisel. Ometi ei ole selles aktis ühtki viidet neile rikkumistele, mistõttu ei ole võimalik mõista, millise loogika alusel akt on vastu võetud. Kehtetuse see põhjendus on seda kaalukam, et meetmed kalduvad kõrvale varasematest liidu õigusaktidest.

2.

Teine väide, et on rikutud aluslepinguid ja nende kohaldamist käsitlevaid õigusnorme.

—

Selles osas väidetakse, et vaidlustatud otsusega on rikutud aluslepinguid ja määruse nr 1224/2009 artikli 102 lõiget 4 ning selle vastuvõtmiseks puudus pädevus. Otsuse eesmärk ei ole kontrollisüsteemi tugevdamine, vaid see kehtestab uusi kohustusi, mida esmastes õigusaktides ei ole ette nähtud ja mis on nendega otseselt vastuolus.

3.

Kolmas väide, et on rikutud diskrimineerimiskeelu, mõistlikkuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid.

—

Selles osas väidetakse, et vaidlustatud otsusega on rikutud rahvuse alusel diskrimineerimise keedu, kuna sellega on kehtestatud uusi ja suuremaid kohustusi Itaalia kaluritele. Pealegi puudub meetmetel igasugune mõistlik seos taotletava eesmärgiga ning need on oma olemuselt ebamõistlikud ja ebaproportsionaalsed, kuna kaluritele pandud kohustuste ja otsuse eesmärgi saavutamise vahelist seost ei ole võimalik kindlaks teha.

4.

Neljas väide, et raskeid rikkumisi käsitlev kord ja eriti määruse nr 1224/2009 artikkel 92 on õigusvastased ning on tegemist karistuse järk-järgulisuse ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisega.

—

Selles osas väidetakse, et vastuolus määrusega nr 1224/2009, mis sätestab järk-järguliste karistuste süsteemi, näeb vaidlustatud otsus ette kalapüügiloa automaatse peatumise raske rikkumise korral ja lõpliku äravõtmise korduva rikkumise eest. Nii kehtestab otsus määruse normide asemele teistsuguse ja palju rangema automaatsete ja ümberlükkamatute karistuste süsteemi. Tegevuskavas ette nähtud karistuste süsteem tundub pealegi olevat räigelt vastuolus järk-järgulise karistamise põhimõttega, rikkumise raskuse ja konkreetsele isikule määratava karistuse omavahelise proportsionaalse vastavusega, arvestades, et see määratakse loaomanikule olenemata sellest, kes rikkumise toime pani.
Top