Opinion of the Advocate-General

Opinion of the Advocate-General

I. Sissejuhatus

1. Käesolev eelotsusetaotlus puudutab õiguslikku raamistikku, milleks on määrus (EÜ) nr 1346/2000(2) . Konkreetselt võtab Euroopa Kohus Bundesgerichtshofi (föderaalkohus, Saksamaa) esitatud küsimuste tulemusena kõigepealt arutusele küsimuse, kas selle määruse artikkel 13 on kohaldatav juhul, kui võlgniku suhtes antud maksekäsu (edaspidi „vaidlustatud õigustoiming” või „kõnesolev õigustoiming”) täitmiseks tehtud makse toimus pärast maksejõuetusmenetluse algatamist. Seejärel teeb Euroopa Kohus kindlaks, kas vaidlustatud akti suhtes kohaldatav õigus (edaspidi „ lex causae ”) ‐ milleks käesoleval juhul on Austria õigus ‐ reguleerib ka aja möödumisega kaasnevaid õiguslikke tagajärgi. Lõpuks annab see eelotsusetaotlus Euroopa Kohtule võimaluse täpsustada, kas vorminõuded, mida tuleb likvideerija tagasivõitmise õiguse kasutamise puhul määruse nr 1346/2000 artikli 13 tähenduses järgida, kuuluvad samuti lex causae kohaldamisalasse.

2. Enne, kui ma hakkan tõlgendama määruse nr 1346/2000 artiklit 13, näib mulle vajalik välja selgitada, mil määral on arestipandiõiguse suhtes, millele tuginedes maksti vaidlusalune summa maksekäsu alusel välja, kohaldatav selle määruse artikkel 5.

II. Õiguslik raamistik

A. Liidu õigus

3. Määruse nr 1346/2000 põhjenduses 11 on märgitud:

„Käesolevas määruses tunnistatakse, et kuna eri riikide materiaalõiguses on väga suuri erinevusi, ei ole praktiline võtta kogu ühenduses kasutusele üldist maksejõuetusmenetlust. Selle liikmesriigi õiguse eranditu kohaldamine, kus menetlus algatatakse, tooks sageli kaasa raskusi. See kehtib näiteks tagatisi käsitlevate õigusaktide puhul, mis on riigiti väga erinevad. Ka teatavate võlausaldajate eelisõigused maksejõuetusmenetluses on mõnel juhul täiesti erinevad. Käesolevas määruses tuleb seda arvesse võtta kahel viisil. Esiteks, tuleb sätestada kohaldatavat õigust käsitlevad erieeskirjad juhuks, kui tegemist on eriti oluliste õiguste ja õigussuhetega (nt asjaõigused ja töölepingud). Teiseks tuleb üldiste põhimaksejõuetusmenetluste kõrval lubada kasutusele võtta ka siseriiklikud menetlused, mis hõlmavad ainult selles riigis asuvaid varasid, kus menetlus algatatakse.”

4. Nimetatud määruse põhjendus 24 on sõnastatud järgmiselt:

„Selliste maksejõuetusmenetluste automaatne tunnustamine, mille suhtes üldjuhul kohaldatakse selle riigi seadusi, kus menetlus on algatatud, võib olla vastuolus normidega, mille kohaselt tehakse tehinguid teistes liikmesriikides. Tehingute kindluse ja õiguspäraste ootuste kaitsmiseks teistes liikmesriikides peale selle, kus menetlus on algatatud, tuleks üldreeglist ette näha mitmed erandid.”

5. Selle määruse artikli 4 lõike 2 punktides f ja m on nähtud ette:

„2. Menetluse algatanud riigi seadustes sätestatakse menetluste algatamise, läbiviimise ja lõpetamise tingimused. Tingimustes määratakse eelkõige kindlaks:

[...]

f) maksejõuetusmenetluse mõjud konkreetsete võlausaldajate algatatud menetlustele, välja arvatud pooleliolevad kohtuasjad;

[...]

m) eeskirjad, mis käsitlevad kõiki võlausaldajaid kahjustavate õigustoimingute tühiseks tunnistamise korda.”

6. Sama määruse artiklis 5 on sätestatud:

„1. Maksejõuetusmenetluse algatamine ei mõjuta võlausaldajatele või kolmandatele isikutele kuuluvaid asjaõigusi, mis on seotud võlgnikule kuuluva materiaalse, immateriaalse, kinnis- või vallasvaraga, mis asub menetluse algatamise ajal teise liikmesriigi territooriumil, olenemata sellest, kas tegemist on konkreetse varaga või kindlaksmääramata vara kogumiga, mis võib aja jooksul muutuda.

2. Lõikes 1 osutatud õigused tähendavad eelkõige järgmist:

a) õigus likvideerida või lasta likvideerida varasid ning rahuldada nõudeid kõnealuste varade likvideerimisest saadavast tulust või sissetulekust, eelkõige kinnipidamisõiguse või hüpoteegi kaudu;

b) ainuõigus nõude rahuldamiseks, eelkõige õigus, mis on tagatud kinnipidamisõigusega või nõude tagatisena loovutamisega;

[...]

4. Lõige 1 ei välista meetmeid, mida võetakse seoses õigustoimingute tühiseks tunnistamisega vastavalt artikli 4 lõike 2 punktile m.”

7. Määruse nr 1346/2000 artiklis 13 on nähtud ette:

„Artikli 4 lõike 2 punkti m ei kohaldata juhul, kui kõiki võlausaldajaid kahjustanud tegevusest kasu saanud isik tõendab, et:

– kõnealuse tegevuse suhtes kohaldatakse menetlust algatava riigi seaduse asemel mõne teise liikmesriigi seadust, ning

– kõnealuse seaduse alusel ei ole võimalik tema tegevust mingil viisil vaidlustada.”

8. Selle määruse artikli 20 lõikes 1 on nähtud ette:

„1. Vastavalt artiklitele 5 ja 7 peab võlausaldaja, kes pärast artikli 3 lõikes 1 osutatud menetluse algatamist on saanud mis tahes viisil, kuid eelkõige sundtäitmise kaudu osalise või täieliku rahulduse oma nõudele, mis on seotud võlgnikule kuuluva teise liikmesriigi territooriumil asuva varaga, tagastama omandatud vara likvideerijale.”

B. Saksamaa õigus

9. Saksamaa Insolvenzordnung’i (pankrotiseadus, BGBl. 1994 I, lk 2866) §‑s 88 on nähtud ette:

„Kui maksejõuetu isiku võlausaldaja on pankrotiavalduse esitamisele eelneva kuu jooksul või pärast selle esitamist saanud sundtäitmise abil tagatise võlgniku vara arvelt, mis on osa pankrotivarast, muudab menetluse algatamine selle tagatise tulemusetuks.”

C. Austria õigus

10. Austria Insolvenzordnung’i (pankrotiseadus, RGBl. 1914, lk 337) § 43 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1. Vaidlustamine võib olla tulemuslik ainult siis, kui seda tehakse kohtule esitatava hagiga [...].

2. Tagasivõitmise hagi tuleb esitada ühe aasta jooksul alates maksejõuetusmenetluse algatamisest, selle tähtaja möödumisel seda õigust enam ei ole. [...]”

III. Faktilised asjaolud

11. ECZ GmbH on Saksa äriühing asukohaga Tettnangis (Saksamaa). See äriühing tegeles püramiidskeemi vormis ebaseadusliku autokaubandusega. Austria turul kasutas ta selleks tütarettevõtjat, Bregenzis (Austria) asuvat osaühingut ECZ Autohandel GmbH (edaspidi „võlgnik”). Kassatsioonkaebuse esitaja põhikohtuasjas H. Lutz oli võlgniku klient, kes ostis temalt auto.

12. H. Lutzi taotluse alusel väljastas Bezirksgericht Bregenz (Bregenzi ringkonnakohus, Austria) 17. märtsil 2008 seetõttu, et võlgnik jättis täitmata selle auto ostu-müügilepingu, võlgniku suhtes täitmisele pööratava maksekäsu summas 9566 eurot, millele lisandub intress.

13. Bezirksgericht Bregenz andis 20. mail 2008 loa arestida maksekäsu alusel kolm arvelduskontot, mis võlgnikul ühes Austria pangas olid. Sparkasse Feldkirch (Austria) (edaspidi „võlgniku pank”) sai arestimisakti kätte 23. mail 2008.

14. Võlgnik palus ise 13. aprillil 2008 algatada tema suhtes maksejõuetusmenetluse. Amtsgericht Ravensburg (Ravensburgi esimese astme kohus, Saksamaa) algatas 4. augustil 2008 Saksamaal võlgniku suhtes maksejõuetusmenetluse. Vastustaja põhikohtuasjas E. Bäuerle, kes elab Saksamaal, on selles menetluses praegu „likvideerija”(3) .

15. Võlgniku pank maksis 17. märtsil 2009 H. Lutzile arestitud summa arvelt välja vaidlusaluse summa 11 778,48 eurot. Enne seda oli tookord ametisolev likvideerija 10. märtsi 2009. aasta kirjaga siiski teatanud, et ta ei esita raha väljamaksmisest tulenevaid nõudeid selle panga vastu, kuid jätab endale õiguse nõuda tehingu kehtetuks tunnistamist vara tagasivõitmise korras.

16. Umbes 10 kuud pärast maksejõuetusmenetluse algatamist teatas toonane likvideerija 3. juuni 2009. aasta kirjas, et ta taotleb 20. mai 2008. aasta arestimisakti ja 17. märtsi 2009. aasta makse kehtetuks tunnistamist vara tagasivõitmise korras. Nõue anti kohtusse siiski alles hagiavaldusega, mis toimetati kätte 23. oktoobril 2009. E. Bräuerle taotles Saksamaa kohtu kaudu arestitud summa tagasivõitmist pankrotivarasse.

17. Landgericht Ravensburg (Ravensburgi liidumaa kohus, Saksamaa) rahuldas hagi. H. Lutzi apellatsioonkaebus jäeti seejärel rahuldamata. Kassatsioonkaebuses palub ta endiselt jätta hagi tervikuna rahuldamata.

18. Eelotsusetaotluse esitanud kohus arvab, et see, kas apellatsioonkaebus tuleb rahuldada, sõltub määruse nr 1346/2000 artikli 13 tõlgendusest, eeldusel et see õigusnorm on käesoleval juhul kohaldatav. Selle määruse artikli 4 lõike 2 punktis m on täpsustatud, et eeskirjad, mis käsitlevad kõiki võlausaldajaid kahjustavate õigustoimingute tühiseks tunnistamise korda, sätestatakse menetluse algatanud riigi seadustes (edaspidi „ lex fori concursus ”). Sama määruse artikkel 13 välistab siiski selle sätte kohaldamise juhul, kui kõiki võlausaldajaid kahjustanud tegevusest kasu saanud isik tõendab, et kõnealuse tegevuse suhtes kohaldatakse menetlust algatava riigi seaduse asemel mõne teise liikmesriigi seadust, ning kõnealuse seaduse alusel ei ole võimalik tema tegevust mingil viisil vaidlustada.

19. Selles küsimuses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et lex fori concursus ’e, st käesoleval juhul Saksamaa õigusnormide kohaselt ei ole kõnesolev õigustoiming vaidlustatav, sest ainsad õigustoimingud, mida saab vaidlustada, on need, mis tehti enne maksejõuetusmenetluse algatamist.(4) Arestitud arvelduskontolt tehti kõnealune makse aga alles seitse kuud pärast maksejõuetusmenetluse algatamist. Arestipandiõigus võlgniku arvelduskontol olnud rahasummale tekkis aga alles pärast võlgniku 13. aprillil 2008 esitatud pankrotiavaldust ja vastavalt Saksamaa Insolvenzordnung’i §‑le 88 lõppes see õigus maksejõuetusmenetluse algatamise hetkel. Sellele järgnenud makse arestitud arvelduskontolt on seega samuti kehtetu.(5) Lisaks märgib ta, et kuigi määruse nr 1346/2000 artikli 5 kohaselt ei mõjuta maksejõuetusmenetluse algatamine võlausaldajatele kuuluvaid asjaõigusi, ei välista see siiski vastavalt artikli 5 lõikele 4 meetmeid, mida võetakse seoses õigustoimingute tühiseks tunnistamisega.

20. Eelotsusetaotlusest ilmneb siiski, et H. Lutz väitis määruse nr 1346/2000 artiklile 13 tuginedes, et vaidlusaluse summa väljamaksmist ei ole vaidlustatud õigustoimingu suhtes kohaldatavat õigust arvestades võimalik mingil viisil vaidlustada,(6) sest õigust lõpetav tähtaeg on möödunud. Kuigi Austria asjakohaste õigusnormide järgi oli 17. märtsil 2009 arvelduskontol olevatest vahenditest tehtud makse esialgu põhimõtteliselt vaidlustatav,(7) ei oleks tagasivõitmise hagi siiski rahuldatud, sest Austria Insolvenzordnung’i § 43 lõikes 2 on niisuguse maksejõuetusel põhineva tagasivõitmise hagi esitamiseks nähtud ette õigust lõpetav tähtaeg, mis on üks aasta alates maksejõuetusmenetluse algatamisest.

21. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib selles küsimuses, et Saksamaa õiguse järgi on tagasivõitmise hagi esitamise tähtaeg kolm aastat ja et seda tähtaega järgiti.

IV. Eelotsuse küsimused ja menetlus Euroopa Kohtus

22. Selles olukorras otsustas Bundesgerichtshof 10. oktoobri 2013. aasta otsusega, mis registreeriti Euroopa Kohtu kantseleis 29. oktoobril 2013, menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1. Kas [...] määruse [nr 1346/2000] artikkel 13 on kohaldatav juhul, kui enne maksejõuetusmenetluse algatamist arestitud summa maksti välja alles pärast maksejõuetusmenetluse algatamist ja pankrotihaldur on selle toimingu vaidlustanud?

2. Kas juhul, kui esimesele küsimusele tuleb vastata jaatavalt, hõlmab määruse [nr 1346/2000] artikli 13 alusel esitatav vastuväide ka aegumistähtaegu, kehtetuks tunnistamise nõude esitamise tähtaegu ja õigust lõpetavaid tähtaegu, mida näeb vaidlustatud toimingu suhtes ette kollisiooninormide järgi kindlaks määratud lõplikult kohaldamisele kuuluv õigus ( lex causae )?

3. Kas juhul, kui teisele küsimusele tuleb vastata jaatavalt, tuleb ka vorminõuded, mis on kohaldatavad kehtetuks tunnistamise nõude esitamisele määruse [nr 1346/2000] artikli 13 tähenduses, määrata lex causae järgi või tuleb nende puhul aluseks võtta lex fori concursus ?”

23. Kirjalikke seisukohti esitasid põhikohtuasja pooled, Saksamaa Liitvabariik, Kreeka Vabariik, Hispaania Kuningriik, Portugali Vabariik ja Euroopa Komisjon.

24. Põhikohtuasja poolte, Saksamaa Liitvabariigi, Hispaania Kuningriigi ja komisjoni suulised seisukohad kuulati ära kohtuistungil, mis toimus 18. septembril 2014.

V. Õiguslik analüüs

A. Määruse nr 1346/2000 artikli 5 kohaldatavus

25. Käesolev kohtuasi asetub keerukasse õiguslikku konteksti ja tõstatab küsimuse, kas määruse nr 1346/2000 artikkel 13 on kohaldatav makse suhtes, mis tehti pärast maksejõuetusmenetluse algatamist arestipandiõiguse alusel, mis tekkis enne selle menetluse algatamist. Sellele küsimusele vastamiseks ja võttes arvesse asjaolu, et huve kahjustav õigustoiming on käesoleval juhul arestipandiõiguse tekkimine,(8) tuleb teha kindlaks, kas menetluse algatamise hetkel teise riigi territooriumil asuva varaga seotud asjaõigus muutub selle menetluse algatamise tagajärjel lex fori concursus’ e kohaselt tulemusetuks .

26. Kõigepealt meenutan, et ainult eelotsusetaotluse esitanud kohus on pädev tuvastama talle lahendamiseks esitatud vaidluse faktilisi asjaolusid ja neid hindama ning siseriiklikku õigust tõlgendama ja kohaldama.(9)

27. Selles olukorras näib mulle, et kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib Euroopa Kohtult, kuidas tõlgendada määruse nr 1346/2000 artiklit 13, tuleb eelnevalt välja selgitada, kas arestipandiõigus on tõesti asjaõigus ja seega, kas selle määruse artikli 5 kohaldamise tingimused on käesoleval juhul täidetud. Ainult siis, kui arestipandiõigus on asjaõigus – mida peab hindama eelotsusetaotluse esitanud kohus –, ei ole H. Lutz kohustatud tagatud nõude väärtust pankrotivara hulka tagastama.(10) Õiguse kvalifitseerimine asjaõiguseks on seega eeltingimus, mis peab olema täidetud, et määruse nr 1346/2000 artiklit 13 saaks konkreetse juhtumi suhtes kohaldada.

28. Seetõttu analüüsin kõigepealt, kas võlgniku arvelduskontodel olevate vahendite suhtes antud arestipandiõiguse saab kvalifitseerida asjaõiguseks, ja seejärel, missugune on selle määruse artikli 5 lõikega 4 tagatud asjaõiguste kaitse ulatus.

1. Võlgniku arvelduskontodel olevate vahendite suhtes antud arestipandiõiguse kvalifikatsioon määruse nr 1346/2000 artikli 5 seisukohast

29. Määruse nr 1346/2000 artikli 4 lõikes 1 on sätestatud, et maksejõuetusmenetluse ja selle mõjude suhtes kohaldatakse selle liikmesriigi seadust, kelle territooriumil menetlus on algatatud ( lex fori concursus ). Nagu määruse põhjenduses 23 on märgitud, määratakse selle alusel kindlaks kõik maksejõuetusmenetluste algatamise, läbiviimise ja lõpetamise tingimused.(11)

30. Tehingute õiguspäraste ootuste ja õiguskindluse kaitsmiseks teistes liikmesriikides peale selle, kus maksejõuetusmenetlus on algatatud, näeb määrus nr 1346/2000 artiklites 5–15 kõnealusest normist kohaldatava seaduse osas ette mitu erandit selliste õiguste ja õigussuhete suhtes, mida määruse põhjenduse 11 sõnastuse kohaselt peetakse eriti oluliseks.(12) Asjaõiguste osas ei mõjuta maksejõuetusmenetluse algatamine – nagu on märgitud määruse artikli 5 lõikes 1 – võlausaldajatele või kolmandatele isikutele kuuluvaid asjaõigusi, mis on seotud võlgnikule kuuluva varaga, mis asub menetluse algatamise ajal teise liikmesriigi territooriumil.(13)

31. Euroopa Kohtu praktika järgi selgitavad selle sätte ulatust määruse nr 1346/2000 põhjendused 11 ja 25, mille kohaselt on „selle riigi seadusest, kus menetlus on algatatud, eelkõige vaja kõrvale kalduda” asjaõiguste puhul, sest neil on krediidi andmisel eriti suur tähtsus. Põhjenduses 25 on öeldud, et üldjuhul tuleks asjaõiguse alus, kehtivus ja ulatus kindlaks määrata vastavalt õiguse esemeks oleva vara asukohamaa õigusele ( lex rei sitae ) ja seda ei tohiks mõjutada maksejõuetusmenetluse algatamine.(14) Seetõttu tuleb määruse artikli 5 lõiget 1 käsitada sättena, mis maksejõuetusmenetluse algatanud riigi seaduse üldnormist erandit tehes võimaldab kohaldada asjaõigustele, mis võlausaldajatel või kolmandatel isikutel on võlgnikule kuuluvale teatavale varale, selle liikmesriigi seadust, mille territooriumil asjaomane vara asub ( lex rei sitae ).(15) Selle artikliga kaitstakse üksnes neid asjaõigusi, mis puudutavad võlgniku varasid, mis asetsevad maksejõuetusmenetluse algatamise hetkel teises liikmesriigis kui liikmesriik, kus see menetlus algatati.(16) Määruse nr 1346/2000 artikkel 5 ei ole nimelt kollisiooninorm, vaid „negatiivne” materiaalõigusnorm,(17) mille eesmärk on tagada enne maksejõuetusmenetluse algatamist omandatud asjaõiguste kaitse.(18)

32. Kerkib seega eelnev küsimus, et kas arvelduskontodel olevate vahendite suhtes antud arestipandiõiguse võib käesoleval juhul kvalifitseerida H. Lutzi asjaõiguseks?

33. Arestipandiõiguse kvalifikatsiooni küsimuses märgin kohe, et määruses nr 1346/2000 on viidatud siseriiklikule õigusele, ilma et see piiraks selle artikli 5 lõigete 2 ja 3 kohaldamist.

34. Esialgu otsustatakse selle üle, kas õigus on asjaõigus, lähtudes siseriiklikust õigusest, mis reguleerib enne maksejõuetusmenetlust kohaldatavate kollisiooninormide järgi asjaõigusi ( lex rei sitae ).(19) Nende asjaõiguste tekkimist, kehtivust ja ulatust reguleerib seega selle koha õigus, kus asub asjaõiguse esemeks olev vara.(20)

35. Hiljem, kui lex rei sitae alusel on kindlaks määratud, kas vaadeldav õigus on asjaõigus, tuleb kontrollida, kas see õigus vastab määruse nr 1346/2000 artikli 5 lõigete 2 ja 3 kohaldamise kriteeriumidele. Need sõltumatu kvalifitseerimise kriteeriumid(21) piiravad selle määruse artikli 5 kohaldamisel seega subjektiivse õiguse asjaõiguseks kvalifitseerimist siseriikliku õiguse põhjal.(22)

36. Põhikohtuasja puhul ilmneb esiteks Euroopa Kohtule esitatud toimikus olevast teabest ‐ mida kinnitati kohtuistungil ‐, et Austria õiguses on täitmisele pööratav pandiõigus asjaõigus, mis põhineb võlgnikule maksekäsust teatamisel(23) .

37. Eelotsusetaotluses on selle kohta märgitud, et Austria kohus andis 20. mail 2008 loa arestida maksekäsu alusel kolm arvelduskontot, mis võlgnikul tema Austria pangas olid. Sama pank sai arestimisakti kätte 23. mail 2008. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on seega tuvastanud, et Austria õiguse kohaselt(24) ei mõjuta pankroti väljakuulutamine õigust arestipandiõiguse alusel vara pankrotivarast välistada, kuna see õigus oli tekkinud juba enam kui 60 päeva enne pankroti väljakuulutamist. Selle kohtu sõnul võimaldas H. Lutzile antud vara pankrotivarast välistamise õigus arestitud summa talle arvelduskontodel olevate vahendite arvelt välja maksta.(25)

38. Teiseks, nagu ilmneb määruse nr 1346/2000 artikli 5 lõikest 2, tuleb asjaõiguse all mõista eelkõige „ainuõigus[t] nõude rahuldamiseks, eelkõige õigus[t], mis on tagatud kinnipidamisõigusega või nõude tagatisena loovutamisega”,(26) mis hõlmab Austria õiguses vahendite arestimist arvelduskontol. Seega on H. Lutzi kaitse põhimõtteliselt tagatud tema õigusega sellele, et võlgniku arvelduskontodelt makstakse maksekäsu alusel välja vahendid nõude rahuldamiseks, nagu ei olekski võlgniku suhtes algatatud Saksamaal maksejõuetusmenetlust. Käesoleval juhul oli kõnesolev makse küll esialgu Austria pankrotiõiguse kohaselt vaidlustatav,(27) kuid eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul(28) ei ütle see asjaolu midagi selle kohta, kas arestipandiõigus on määruse nr 1346/2000 artikli 5 kohaldamisel asjaõigus.

39. Mis puudutab teiseks võlgniku vara asukohta maksejõuetusmenetluse algatamise hetkel, siis teiseks ilmneb eelotsusetaotlusest ka, et 4. augustil 2008 asus võlgniku vara, millega arestipandiõigus seotud oli, st vaidlusalune rahasumma, võlgniku Austria arvelduskontodel.(29)

40. Arvan seega, et määruse nr 1346/2000 artikli 5 kohaldamise tingimused on käesoleval juhul täidetud, mida peab aga siiski kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes on ainsana pädev hindama talle lahendamiseks esitatud vaidluse faktilisi asjaolusid.

2. Asjaõiguste kaitse ulatus määruse nr 1346/2000 artikli 5 lõike 4 alusel: huve kahjustavad õigustoimingud

41. Meenutan, et kuna kolmandate isikute asjaõiguste kaitse ja seega nende puutumatus on suhteline, ei ole nende õiguste väljajätmine lex fori concursus’ e kohaldamisalast absoluutne.

42. Esiteks ei takista määruse nr 1346/2000 artikli 5 lõikes 1 sätestatu likvideerijal palumast teisese menetluse algatamist liikmesriigis, kus varad asuvad, kui võlgnikul on selles liikmesriigis tegevuskoht.(30) Niisugusel teisesel menetlusel oleksid samad tagajärjed asjaõigustele nagu põhimenetlusel.(31)

43. Teiseks on määruse nr 1346/2000 artikli 5 lõikes 4 sätestatud erandi erand, nähes ette, et lõige 1 ei välista meetmeid, mida võetakse seoses õigustoimingute tühiseks tunnistamisega vastavalt artikli 4 lõike 2 punktile m. Seega kohaldatakse lex fori concursus ’t siis, kui asjaõiguste tekkimine ja kasutamine on vastuolus maksejõuetusmenetluse huvidega ja õigustoimingud võib kvalifitseerida toiminguteks, mis kahjustavad kõiki võlausaldajaid. Selles artiklis on seega silmas peetud – nagu käesoleval juhul – tagasivõitmise hagisid, mis põhinevad maksejõuetusmenetlust käsitlevatel normidel, mitte üldnormidel (tsiviil- ja kaubandusõiguse üldnormid). Viimased tulevad üldiste kollisiooninormide järel. Need üldõiguslikud hagid on vastuvõetavad siiski ainult siis, kui lex fori concursus seda võimaldab.(32)

44. Põhireegel on niisugune, et maksejõuetusmenetluse algatamise liikmesriigi õigus reguleerib määruse nr 1346/2000 artikli 4 kohaselt kõiki võlausaldajaid kahjustavate õigustoimingute tühiseks tunnistamist. Käesoleval juhul kohaldatakse E. Bäuerle esitatud tagasivõitmise hagi suhtes seega Saksamaa õigust. See kohaldatav õigus reguleerib tingimusi, mis peavad olema täidetud, et kõiki võlausaldajaid kahjustavate õigustoimingute suhtes võiks kohaldada sanktsioone (tühiseks või kehtetuks tunnistamine), sanktsioonide kohaldamise korda (kas neid kohaldatakse seaduse järgi või siis, kui likvideerija esitab hagi, ning kas seda tehakse tagasiulatuva jõuga või mitte jne) ja nende õiguslikke tagajärgi (näiteks niisuguse kolmanda isiku staatus, keda tagasivõitmise hagi puudutab).(33)

45. Selles osas näeb Saksamaa Insolvenzordnung’i § 88 Saksamaa õiguses ette, et kui maksejõuetu isiku võlausaldaja on pankrotiavalduse esitamisele eelneva kuu jooksul või pärast selle esitamist saanud sundtäitmise abil tagatise võlgniku vara arvelt, mis on osa pankrotivarast, muudab menetluse algatamine selle tagatise tulemusetuks. Tuleb niisiis märkida, et eespool viidatud paragrahv puudutab võlgniku vara arvelt antud tagatise seadusjärgset tühisust ( ipso jure ), kui likvideerija mingit hagi ei esita. See tõstatab põhikohtuasja lahendamise seisukohast määrava tähtsusega küsimuse, mida arutati kohtuistungil, kui Euroopa Kohus esitas suuliselt vastatava küsimuse: kas see Saksamaa õigusnorm kuulub tõesti – nagu väidab eelotsusetaotluse esitanud kohus – määruse nr 1346/2000 artikli 5 lõike 4 kohaldamisalasse? Seda võib sõnastada ka nii, et kas võlgniku varaga seotud asjaõiguse seadusjärgne tühisus kuulub määruse nr 1346/2000 artikli 5 lõike 4 kohaldamisalasse, mille korral kohaldatakse artikli 4 lõike 2 punktis m osundatud kohtule esitatud tühiseks tunnistamise hagide suhtes lex fori concursus’ t?

46. Ma arvan, et see on nii.

47. Kõigepealt tuleb märkida, et nagu ilmneb analüüsist käesoleva ettepaneku punktides 25‐40 ning Saksamaa valitsuse ja komisjoni seisukohtadest kohtuistungil, kuulub Saksamaa Insolvenzordnung’i § 88 ese, st sundtäitmisega tagatise omandamine võlgniku vara arvelt, mis on osa pankrotivarast, määruse nr 1346/2000 artikli 5 kohaldamisalasse.

48. Lisaks näib, et seletuskirja Virgós/Schmit punktides 91 ja 106 on nõustutud määruse nr 1346/2000 artikli 5 lõikes 4 kasutatud mõiste „meetmed” laia tõlgendusega. Näiteks „kõikide võlausaldajate huve kahjustav õigustoiming võib olla asjaõigus teatava võlausaldaja või kolmanda isiku huvides. Niisugusel juhul kohaldatakse [määruses nr 1346/2000] sätestatud üldnorme, mis käsitlevad õigustoimingute tühiseks tunnistamist (artikli 4 lõike 2 punkt m ja artikkel 13)”.(34) Selles küsimuses väitis Saksamaa valitsus kohtuistungil, et erinev kohtlemine sõltuvalt sellest, kas tegemist on õigusnormidega, mis näevad ette seadusjärgse tühisuse ( ipso jure ), või õigusnormidega, mis eeldavad hagi esitamist kohtule, ei ole kooskõlas ei määruse nr 1346/2000 artikli 5 lõike 4 eesmärgi ega mõttega.

49. Lõpuks tuleb märkida, et nagu Saksamaa valitsus ja komisjon õigesti märkisid, ei võimalda asjaolu, et keeleversioonid erinevad, mis puudutab mõistet „meetmed”, mis võetakse seoses tühiseks tunnistamisega, järeldada, et määruse nr 1346/2000 artikli 5 lõike 4 kohaldamisala oleks piiratud kohtule esitatavate hagidega. Seda artiklit tuleb tõlgendada koostoimes selle määruse artikli 4 lõike 2 punktiga m, milles on nimetatud „eeskirjad, mis käsitlevad tühiseks tunnistamise korda”(35), mitte ainult „meetmeid, mis võetakse seoses tühiseks tunnistamisega”. Selle, kas tühiseks tunnistatakse kohtule esitatava hagiga või tuleneb see seadusest(36) või muust õigusaktist, määrab seega kindlaks siseriiklik õigus. Sõltumata sellest, kas siseriiklik õigus näeb ette esialgu tühiseks tunnistamise hagi esitamise või toob menetluse algatamise otsus automaatselt kaasa tühiseks tunnistamise,(37) kui see on vajalik,(38) astub menetluse algatamise riigi õigus (käesoleval juhul Saksamaa õigus) siiski huve kahjustava akti suhtes tavaliselt kohaldatava õiguse (käesoleval juhul Austria õigus) asemele.(39)

50. Seega oli arvelduskontode arestimine Austrias eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul Saksamaa Insolvenzordnung’i § 88 kohaselt kehtetu ainuüksi seepärast, et arestimine toimus pärast pankrotiavalduse esitamist Saksamaal. Niisiis muutub enne menetluse algatamist omandatud arvelduskontodega seotud arestipandiõigus lex fori concursus ’e kohaselt menetluse algatamise tagajärjel põhimõtteliselt tulemusetuks.(40)

51. Määruse nr 1346/2000 artikli 4 lõike 2 punkti m tuleb aga tõlgendada koostoimes artikliga 13. Lex fori concursus ’e kohaldamise võib seega välistada lex causae alusel. Seda käsitlebki just esimene eelotsuse küsimus, mida ma tagapool analüüsin.

B. Määruse nr 1346/2000 artikli 13 kohaldatavus pärast maksejõuetusmenetluse algatamist tehtud õigustoimingu suhtes

52. Eelotsusetaotlusest ning käesoleva ettepaneku punktidest 45 ja 49 ilmneb, et Austria territooriumil asuvate arvelduskontodel olevate vahenditega seotud arestipandiõigus tekkis pärast pankrotiavalduse esitamist ja muutus Saksamaa Insolvenzordnung’i § 88 kohaselt maksejõuetusmenetluse algatamise kuupäeval seega tulemusetuks.

53. Määruse nr 1346/2000 artiklis 13 on siiski ette nähtud lex fori concursus ’e kohaldamise erand, mille kohaselt saab asjaomast õigustoimingut kehtivalt vaidlustada ainult siis, kui kõiki võlausaldajaid kahjustanud tegevusest kasu saanud isik tõendab, et „kõnealuse tegevuse suhtes kohaldatakse menetlust algatava riigi seaduse asemel mõne teise liikmesriigi seadust ning kõnealuse seaduse alusel ei ole võimalik tema tegevust mingil viisil vaidlustada”.

54. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma esimese eelotsuse küsimusega sisuliselt selgitust, kas määruse nr 1346/2000 artikkel 13 on kohaldatav olukorra suhtes, kus asjaõigus tekkis enne maksejõuetusmenetluse algatamist, kuigi selle alusel arestitud summa maksti välja pärast selle menetluse algatamist.

55. Sellele küsimusele vastamiseks analüüsin kõigepealt määruse nr 1346/2000 artikli 13 ulatust ja seejärel küsimust, kas arestipandiõiguse tekkimist võib pidada selle artikli kohaldamise seisukohast määravaks ajahetkeks.

1. Määruse nr 1346/2000 artikli 13 ulatus

56. Pean vajalikuks kõigepealt täpsustada, et ma nõustun analüüsiga, mille esitasid sisuliselt H. Lutz ja Saksamaa valitsus ning mille kohaselt ei ole määruse nr 1346/2000 artiklis 13 midagi, mille tõttu peaks huve kahjustavate õigustoimingute vahel vahet tegema sõltuvalt sellest, kas need tehti enne või pärast maksejõuetusmenetluse algatamist.

57. Selles küsimuses tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb liidu õigusnormi ulatuse kindlaksmääramisel arvesse võtta õigusnormis kasutatud väljendeid, selle konteksti ja lõppeesmärke.(41) Ka võib liidu õiguse sätte tõlgendamiseks olulisi tegureid sisaldada selle tekkelugu.(42)

58. Mis puudutab määruse nr 1346/2000 artikli 13 sõnastust, siis niisuguste väljendite kasutamine nagu „kõiki võlausaldajaid kahjustanud tegevusest kasu saanud isik”, „kõnealune” ja „mingil viisil” kinnitab, et see erand on määruse nr 1346/2000 artiklis 4 sätestatud üldnormiga võrreldes kitsendav. Seletuskirja Virgós/Schmit kohaselt eeldab esimene väljend, et see säte on lex fori concursus ’e kohaldamise materiaalõiguslik erand asjaomase poole palvel, kusjuures tõendamiskoormis lasub temal.(43) Lisaks viitas komisjon kohtuistungil põhjendatult väljenditele „kõnealune” ja „mingil viisil”, mis pärinevad sellest seletuskirjast. Esimest tuleb mõista nii, et on vaja, et õigustoimingut ei saaks vaidlustada konkreetselt, st võttes arvesse juhtumi kõiki konkreetseid asjaolusid. Ei piisa sellest, kui tuvastatakse abstraktse ohu olemasolu. Lõpuks tuleb märkida, et väljend „mingil viisil” tähendab, et õigustoimingut ei saa tunnistada kehtetuks ei maksejõuetusmenetlust käsitlevaid norme ega üldnorme kohaldades.(44)

59. Mis puudutab tõlgendatava õigusnormi ülesehitust ja eesmärki, siis meenutan, et kollisioonikord, mis tuleneb määruse nr 1346/2000 artikli 4 lõike 2 punkti m kohaldamisest koostoimes selle määruse artikliga 13, on määruse süsteemis üldise ulatusega. Seda korda kohaldatakse isegi artikliga 5 kaitstavate asjaõiguste suhtes. Määruse nr 1346/2000 artikli 4 lõike 2 punkt m puudutab niisiis lex fori concursus ’est tulenevaid kehtetuks tunnistamise reegleid või meetmeid ning artikkel 13 on selle õiguse kohaldamise erand.(45) See viimane artikkel on nimelt nagu „vetoreegel”, mis ei võimalda tunnistada huve kahjustavat akti menetluse algatamise riigi õiguse alusel kehtetuks. Sellel artiklil ei ole seega muud eesmärki kui kaitsta võlausaldaja või kolmanda isiku õiguspärast ootust niisuguse akti kehtivuse osas, mis on kooskõlas lex causae’ ga (nii õiguse üldnormide kui ka maksejõuetusmenetlust käsitlevate sätete seisukohast), seoses mõne teise lex fori concursus ’e toimega.(46)

60. Lõpuks kinnitab neid kaalutlusi kõnesoleva õigusnormi tekkelugu. Nagu näitab seletuskiri Virgós/Schmit, puudutab määruse nr 1346/2000 artikkel 13 „kahjustavat tegevust”, mis tekkis või viidi ellu enne maksejõuetusmenetluse algatamist ning mida ähvardavad nagu käesoleval juhul likvideerija tagasivõitmise hagid. Seega ei kohaldata seda artiklit pärast maksejõuetusmenetluse algatamist toimunud võõrandamiste suhtes. Võlausaldajate ootus, et niisugused hilisemad õigustoimingud on kehtivad, ei vääri tugevdatud kaitset, sest see ei ole põhjendatud.

61. Ma arvan seega, et kõik need kaalutlused räägivad selgelt selle kasuks, et määruse nr 1346/2000 artiklit 13 tuleb tõlgendada kitsendavalt. Mis puudutab siiski käesolevat juhtumit, siis nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus õigesti märgib, ei ole kindel, et niisugune tõlgendus on õige ka juhul, kui vara üleminek võlausaldajale toimus nagu põhikohtuasjas asjaõiguse alusel, mis omandati enne menetluse algatamist. Selles küsimuses tuleb märkida, et kui makset ei oleks veel olnud toimunud kuupäeval, mil esitati tagasivõitmise hagi, oleks likvideerija pidanud taotlema enne maksejõuetusmenetluse algatamist antud arestipandiõiguse tühistamist. Määruse nr 1346/2000 artikkel 13 oleks aga olnud sellise olukorra suhtes kohaldatav.

2. Arestipandiõiguse tekkimine kui määruse nr 1346/2000 artikli 13 kohaldamise seisukohast määrava tähtsusega asjaolu

62. Lubage mul alustada oma analüüsi küsimusega: kas käesoleval juhul tuleb hetke, mil asjaõigusega, käesoleval juhul arestipandiõigusega tagatud summa H. Lutzile välja maksti, pidada peamiseks asjaoluks, mis õigustab määruse nr 1346/2000 artikli 13 kohaldamist?

63. Ma ei arva nii.

64. Komisjon leiab, et kui tegelik arestipandiõigus – mis on küll tühistatav – seoses võlgniku varaga tekkis enne menetluse algatamist, ei ole määruse nr 1346/2000 artikli 13 kohaldamise seisukohast oluline, et asjaõigusega tagatud summa maksti välja pärast menetluse algatamist. See argument näib veenev. Minu arvates peaks määruse artikli 13 kohaldamise seisukohast olema määrava tähtsusega ainult arestipandiõiguse tekkimine. Seega saab huve kahjustavaks aktiks pidada ainult asjaõiguse tekkimist. Kui asjaõigust ei oleks tekkinud, oleks saanud kohaldada lex fori concursus ’t ja H. Lutz ei oleks saanud sellele sättele tugineda. Makse, mille võlgniku pank H. Lutzile tegi, on ainult enne maksejõuetusmeneluse algatamist tekkinud täitmisele pööratava pandi tagajärg. Lisaks ei saanud H. Lutz – nagu tema esindaja kohtuistungil väitis – ette näha maksejõuetusmenetluse algatamist, mida tehti 4. augustil 2008, ei kuupäeval, mil ta pöördus Austria kohtute poole, ega kuupäeval, mil tekkis täitmisele pööratav pant.

65. Seda tõlgendust kinnitab määrusega nr 1346/2000 loodud mehhanismi ülesehitus, mis põhineb esiteks teistes liikmesriikides asuva varaga seotud asjaõiguste kõrvalejätmisel (artikkel 5) – mis välistab, et maksejõuetusmenetlus võiks mõjutada neid õigusi – ning teiseks võlausaldajate või kolmandate isikute õiguspärase ootuse kaitsel, mis puudutab õigustoimingu kehtivust (artikkel 13).

66. Esiteks tuleb märkida, et määruse nr 1346/2000 artikliga 5 tagatud asjaõiguste kaitse osas valiti see lahendus niisugustel sisulistel põhjustel nagu eesmärk tagada selles liikmesriigis toimuva kaubanduse kaitse, kus varad asuvad, ja nendega seotud õiguste õiguskindlus. Asjaõigustel on väga oluline otstarve laenu ja rikkuse koondumise valdkonnas. Need kaitsevad omanikke võlgniku maksejõuetuse ohu eest ja võimaldavad saada laene soodustingimustel.(47) Õiguskindlus ja võlausaldajate õiguspärase ootuse kaitse tehtavates tehingutes tunduvad mulle seega olevat põhitegurid. Lisaks õigustavad asjaõiguste tugevdatud kaitset ka menetluslikku laadi põhjused, näiteks määruse nr 1346/2000 institutsionaalsed eesmärgid, mis on seotud vajadusega vara haldamist lihtsustada ja hõlbustada.(48)

67. Mis puudutab teiseks määruse nr 1346/2000 artiklit 13, siis käesoleva ettepaneku punktides 30 ja 65 esitatud kaalutlustest ilmneb, et selles õigusnormis valitud lahenduse eesmärk on peamiselt kaitsta võlausaldajate või kolmandate isikute õiguspärast ootust, et lex causae ’ga kooskõlas olev õigustoiming on kehtiv. Selles osas nõustun analüüsiga, mille on esitanud H. Lutz ja komisjon ning mille kohaselt ei ole kõnesolev õigustoiming Austria õigusest lähtudes ja põhikohtuasja kõiki asjaolusid arvestades vaidlustatav.(49)

68. Kõikidest esitatud põhjendustest lähtudes arvan, et määruse nr 1346/2000 artiklit 13 tuleb tõlgenda nii, et see on kohaldatav olukorra suhtes, milles asjaõigus tekkis enne maksejõuetusmenetluse algatamist ja selle õiguse alusel arestitud summa väljamaksmine toimus pärast selle menetluse algatamist.

C. Lex causae ’ga ette nähtud aegumistähtajad, kehtetuks tunnistamise nõude esitamise tähtajad ja õigust lõpetavad tähtajad määruse nr 1346/2000 artiklis 13 sätestatud vastuväite esitamise aluste raames

69. Teine küsimus on küsimus, kas määruse nr 1346/2000 artiklit 13 tuleb tõlgendada nii, et see eeldab, et lex causae reguleerib ka aja möödumisega kaasnevaid õiguslikke tagajärgi. Konkreetselt soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas artikliga 13 kehtestatud vastuväite esitamise alused hõlmavad ka lex causae ’ga ette nähtud aegumistähtaegu, kehtetuks tunnistamise nõude esitamise tähtaegu ja õigust lõpetavaid tähtaegu.

70. Eelotsusetaotlusest ilmneb, et Saksamaa õigusnormide kohaselt tekkis arvelduskontodel olevate vahenditega seotud arestipandiõigus pärast pankrotiavalduse esitamist ja lõppes Saksamaa Insolvenzordnung’i § 88 kohaselt selle menetluse algatamise kuupäeval.(50) Austria asjakohaste õigusnormide järgi on E. Bäuerle tagasivõitmise hagi siiski liiga hilja esitatud, sest on möödunud likvideerijale kohtule hagi esitamiseks antud üheaastane tähtaeg, mida hakatakse arvestama maksejõuetusmenetluse algatamisest. Seevastu Saksamaa õiguses on niisuguse hagi esitamise tähtaeg kolm aastat.

71. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et Saksamaa õigusteoorias valitsevad selles küsimuses erinevad arvamused. Ühest osast õigusteooriast ilmneb, et lex causae ei peaks reguleerima kohaldatavaid aegumistähtaegu või õigust lõpetavaid tähtaegu. Niisugused tähtajad kui menetlusnormid peaksid tulenema lex fori concursus ’est.(51) Seevastu õigusteooria teine suund väidab, et viidet lex causae’ le tuleb mõista kui üldist viidet kõikidele neile normidele, sh aegumist ja õigust lõpetavaid tähtaegu käsitlevatele normidele.

72. Ma ei saa nõustuda esimese analüüsiga ning nõustun teisega, nagu ma tagapool selgitan.(52)

73. Esiteks avaldasin esimest küsimust analüüsides käesoleva ettepaneku punktides 57‐60 juba arvamust määruse nr 1346/2000 artikli 13 ulatuse kohta, võttes arvesse selle sõnastust, ülesehitust ja eesmärke.(53) Sellest analüüsist tuleneb eelkõige, et väljend „kõnealune” hõlmab juhtumeid, mil on vaja, et õigustoimingut ei saaks vaidlustada konkreetselt, st võttes arvesse juhtumi kõiki konkreetseid asjaolusid. Mulle näib ilmne, et aja möödumine ning seega seda reguleerivad materiaalõigus‑ ja menetlusnormid kuuluvad selle juhtumi konkreetsete asjaolude hulka.(54) Ka eelotsusetaotluse esitanud kohus kinnitab selle kohta, et õiguse kaotamine aja möödumise tõttu võib kuuluda nende konkreetsete asjaolude hulka.

74. Teisalt tuleb – ka selle arutluskäigu jätkuks – viidata H. Lutzi, Portugali valitsuse ja komisjoni seisukohtadele. Nemad arvavad sisuliselt, et määruse nr 1346/2000 artiklis 13 on viidatud õigustoimingule, mida ei saa vaidlustada „mingil viisil”, nii et selles ei ole piirdutud vastavalt lex causae ’le tühistamise materiaalsete tingimustega, vaid see hõlmab seega ka eelkõige aegumist või õigust lõpetavat tähtaega käsitlevaid õigusnorme. Nagu ma aga juba eespool märkisin, tähendab see väljend, et õigustoimingut ei saa kehtetuks tunnistada nagu käesoleval juhul ei maksejõuetusmenetlust käsitlevate õigusnormide ega üldnormide alusel, mida selle suhtes kohaldatakse.(55) Viimaste osas ja võttes arvesse eelkõige aegumise eraldi laadi erinevates õigussüsteemides, kõneleb lex causae kohaldamine minu arvates selle kasuks, et austatakse selle õiguskorra ühtsust, millesse see kuulub, ning järelikult materiaalõigusnormide ja menetlusnormide vahel valitsevat ühtsust.

75. Selles küsimuses väidab komisjon oma menetlusdokumentides, et määruse nr 1346/2000 artikli 13 iga tõlgendus, millega jäetakse välja aegumistähtajad, mis kvalifitseeritakse siseriiklikus õiguses menetlustähtaegadeks, loob liikmesriikides valitsevate mõttemudelite vahel meelevaldse diskrimineerimise ja takistab selle sätte ühetaolist tõlgendamist.

76. Seda seisukohta kinnitavad määruse Rooma I(56) sätted. Eelotsusetaotluse esitanud kohus, H. Lutz ja komisjon viitavad õigesti selle määruse artikli 12 lõike 1 punktile d, mille kohaselt määrab aja möödumise mõju lepingulisele õigusele kindlaks õiguskord, mis kõnesolevat õigust reguleerib.(57) Konkreetsemalt reguleerib määruse Rooma I kohaselt lepingu suhtes kohaldatav õigus selle artikli järgi eelkõige „kohustuste lõppemise mitmesuguseid viise ning aegumisest ja tähtaja möödumisest tulenevat õiguste kaotamist”,(58) mis tuleb seega kvalifitseerida materiaalõigusnormideks ja mida sel juhul reguleerib lex causae.

77. Lisaks meenutan, et määruse nr 1346/2000 artikliga 13 püütakse – nagu ilmneb käesoleva ettepaneku punktidest 30, 65 ja 67 – kaitsta võlausaldaja ootust õigustoimingu kestmajäämisesse. Seega ei tohiks võlausaldajat, kes usub, et õigustoiming on vastavalt lex causae ’le kehtiv, tabada ootamatult see, et kohaldatakse teise liikmesriigi pankrotiõigust.(59)

78. Igal juhul ei ole minu arvates mingit kahtlust, et aegumist ja õigust lõpetavat tähtaega käsitlevad õigusnormid on osa õigustoimingute kehtetuks tunnistamise korrast. Juhul kui õigustoiming vaidlustatakse vastavalt lex causae ’le tagasivõitmishagi abil nagu põhikohtuasjas, kuid niisuguse hagi esitamise tähtaeg on möödunud, ei näe ma seega põhjust asuda seisukohale, et niisugune õigustoiming on määruse nr 1346/2000 artikli 13 kohaselt endiselt vaidlustatav.(60)

79. Eelneva põhjal arvan seega, et määruse nr 1346/2000 artiklis 13 sätestatud vastuväite esitamise alused hõlmavad lex causae ’ga ette nähtud aegumistähtaegu, kehtetuks tunnistamise nõude esitamise tähtaegu ja õigust lõpetavaid tähtaegu.

D. Õigus, mida kohaldatakse nende vorminõuete kindlaksmääramise suhtes, mida tuleb tagasivõitmise hagi esitamisel järgida

80. Oma kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitust, kas vorminõuded, mida tuleb kehtetuks tunnistamise nõude esitamisel määruse nr 1346/2000 artikli 13 tähenduses järgida, määrab kindlaks lex causae või lex fori concursus.

81. Eelotsusetaotluses on märgitud, et Saksamaa õiguses piisab vormivabast tahteavaldusest, millest nähtub, et pankrotihaldur peab vajalikuks vara tagasivõitmist, ning võlausaldajal kaob ootus, et makse on kehtiv. Seevastu Austria õiguses võib vaidlustamine olla tulemuslik ainult siis, kui seda tehakse kohtule esitatava hagiga, ja seda ühe aasta jooksul alates maksejõuetusmenetluse algatamisest, kusjuures võlausaldaja ootus ei mängi selles küsimuses rolli.

82. Ma nõustun komisjoni argumendiga, et õigustoimingust kasusaaja ei tea ei selle õiguse tähtaegu ega vorminõudeid, mis tuleneb teisest õiguskorrast. Tema jaoks oli ainus määrav asjaolu küsimus, kas tema oma õigussüsteemis kehtiva tähtaja jooksul esitati tagasivõitmise hagi nõuetekohaselt. Seega sõltub Austria õiguses omandatud vara säilimine käesoleval juhul ainult küsimusest, kas hagi, milles nõutakse selle tagastamist, esitati või mitte ühe aasta jooksul alates maksejõuetusmenetluse algatamisest, mis välistab käesoleval juhul likvideerija 10. märtsi 2009. aasta kohtuvälise kirja.

83. Selles küsimuses on aga määruse nr 1346/2000 põhjenduses 24 märgitud, et tehingute kindluse ja õiguspärase ootuse kaitsmiseks teistes liikmesriikides peale selle, kus menetlus on algatatud, tuleks üldreeglist ette näha mitmed erandid. Seega ei nõua selle määruse artikli 13 mõte „vetoreeglina”, mis tegevusest kasu saanud isikul on, et likvideerija tõendaks kumulatiivselt, et õigustoimingu saab tunnistada kehtetuks kahes asjaomases õiguskorras.

84. Lisaks viitan oma väljendi „mingi viisil” analüüsile eespool, mis näitab, et viide lex causae ’le peab olema üldine viide.

85. Meenutan ka, vorminõuded võivad siiski olla mitte ainult materiaalset laadi, vaid ka menetluslikku laadi tingimused. Seega tuleb kehtetuks tunnistamise nõude esitamise kord kindlaks määrata peamiselt lex causae’ ga . Näib, et see, kui eristatakse küsimusi, mis puudutavad aegumistähtaegu, ja küsimusi, mis puudutavad vormi, leides, et neid küsimusi reguleerib erinev õigus, on vastuolus kohaldatava õiguskorra ühtsusega. Seega ei saa huve kahjustavat õigustoimingut käesoleval juhul vaidlustada tagasivõitmise õiguse kohtuvälise kasutamisega lex fori concursus’ e alusel .

86. Seda seisukohta kinnitab lisaks hindamisaruanne määruse nr 1346/2000 kohaldamise kohta.(61) Näiteks mitmes siseriiklikus aruandes on rõhutatud, et määruse nr 1346/2000 artikkel 13 on vajalik, et kaitsta poolte õiguspäraseid ootusi nende õigussuhete suhtes kohaldatava õiguskorra osas.(62)

87. Vastupidi, arutluskäik, mille esitas Saksamaa valitsus oma suulistes seisukohtades kohtuistungil ning mille kohaselt põrkuks lex causae täielik kohaldamine praktilist laadi raskustele, mis on seotud teiste õiguskordade likvideerijapoolse kindlaksmääramise ja analüüsimisega, ei veena mind. Minu arvates ei kujuta see, kui tagasivõitmise hagi esitamiseks on vaja analüüsida teistes õiguskordades sätestatud vorminõudeid, endast likvideerijale liiga suurt koormust. Selles küsimuses ilmneb eespool viidatud hindamisaruandest, et määruse nr 1346/2000 artikkel 13 ei ületa seda, mis on rahvusvahelises suhtlemises (ja seega rahvusvahelises eraõiguses) rohkem kui ühe siseriikliku õiguse arvessevõtmise osas tavapärane. Suure arvu siseriiklike aruannete põhjal välja selgitatud praktikas ei põhjusta veel teisegi siseriikliku õiguskorra arvessevõtmine ülesaamatuid raskusi.(63) Seega ei muudetud ega piiratud selle aruande järgi viidet lex causae ’le selle artikliga mitte kuidagi.(64)

88. Seega olen eelnevate kaalutluste põhjal arvamusel, et vorminõuded, mida tuleb õiguse kasutamisel määruse nr 1346/2000 artikli 13 tähenduses järgida, määratakse kindlaks lex causae ’ga .

VI. Ettepanek

89. Kõikidest eespool toodud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Bundesgerichtshofile (Saksamaa) järgmiselt.

1. Nõukogu 29. mai 2000. aasta määruse (EÜ) nr 1346/2000 maksejõuetusmenetluse kohta artiklit 13 tuleb tõlgenda nii, et see on kohaldatav olukorra suhtes, milles asjaõigus tekkis enne maksejõuetusmenetluse algatamist ja selle õiguse alusel arestitud summa väljamaksmine toimus pärast selle menetluse algatamist.

2. Määruse nr 1346/2000 artiklis 13 sätestatud vastuväite esitamise aluseid tuleb tõlgendada nii, et need hõlmavad lex causae ’ga ette nähtud aegumistähtaegu, kehtetuks tunnistamise nõude esitamise tähtaegu ja õigust lõpetavaid tähtaegu.

3. Vorminõuded, mida tuleb õiguse kasutamisel määruse nr 1346/2000 artikli 13 tähenduses järgida, määratakse kindlaks lex causae ’ga.

(1) .

(2) – Nõukogu 29. mai 2000. aasta määrus (EÜ) nr 1346/2000 maksejõuetusmenetluse kohta (EÜT L 160, lk 1; ELT eriväljaanne 19/01, lk 191).

(3)  ‐ Kuigi terminitest „likvideerija” ja „kõik varad” loobuti Prantsusmaa pankrotiõiguses 1985. aastal, on neid määruse nr 1346/2000 prantsuskeelses versioonis kasutatud.

(4)  ‐ Saksamaa Insolvenzordnung’i § 129 lõige 1.

(5)  ‐ Saksamaa Insolvenzordnung’i § 91 lõige 1.

(6)  ‐ Eelotsusetaotluse esitanud kohtu andmetel tekkis arestipandiõigus teises liikmesriigis kui riik, kus algatati maksejõuetusmenetlus. Arestitud arvelduskontodelt tehtud makse suhtes kohaldatav õigus on niisiis selle liikmesriigi õigus, kus ilmnesid makse tagajärjed, st Austria õigus.

(7)  ‐ Eelotsusetaotlusest ilmneb, et Austria õiguse kohaselt saab vaidlustada pärast maksejõuetuse tekkimist või pankrotiavalduse esitamist tehtud õigustoimingu, millega anti pankrotivõlausaldajale tagatis või rahuldati pankrotivõlausaldaja nõue, kui pankrotivõlausaldaja oli teadlik või pidi olema teadlik maksejõuetusest või pankrotiavalduse esitamisest. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul tagas vaidlusaluse summa väljamaksmine H. Lutzile tema nõude rahuldamise kuupäeval, mil ta oli pankrotiavalduse esitamisest tänu likvideerija 10. märtsi 2009. aasta kirjale teadlik. Kohtuistungil väitis H. Lutzi esindaja siiski, et Austria õiguses hakatakse tagasivõitmise hagi esitamise tähtaega arvestama alates maksejõuetusmenetluse algatamisest. Alates sellest kuupäevast on esiteks menetluse kohta avaldatud teade ja võlausaldaja saab olla teadlik võlgniku maksejõuetusest ning teiseks hakatakse arvestama kohtule hagi esitamise õiguse lõppemise tähtaega. Saksamaa õiguses seevastu hakatakse tagasivõitmise hagi esitamise tähtaega arvestama alates pankrotiavalduse esitamisest ja see tähtaeg on kolm aastat. Vt ka käesoleva ettepaneku punktid 81‐83.

(8)  ‐ Käesoleval juhul maksti vaidlusalune summa maksekäsu alusel välja arestipandiõiguse andmise tulemusena. Seega tuleb huve kahjustavaks õigustoiminguks pidada arestipandiõigust.

(9)  ‐ Kohtuotsus Econord (C‑182/11 ja C‑183/11, EU:C:2012:758, punkt 21).

(10)  ‐ Vt määruse nr 1346/2000 põhjendus 25 ja artikkel 20 ning käesoleva ettepaneku 19. joonealune märkus.

(11)  ‐ Kohtuotsus ERSTE Bank Hungary (C‑527/10, EU:C:2012:417, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

(12)  – Ibidem, punkt 39. Vt ka määruse nr 1346/2000 põhjendus 24.

(13)  ‐ Märgin, et määruse nr 1346/2000 artikkel 5 eeldab, et vara asub teises liikmesriigis kui liikmesriik, kus algatati maksejõuetusmenetlus, kuid seda mitte pettuse tulemusena. Vt selle kohta maksejõuetust käsitleva konventsiooni seletuskirja (edaspidi „seletuskiri Virgós/ Schmit”) punkt 105, ja Ingelmann, T., „Article 5”, European Insolvency Regulation , K. Pannen (éd.), De Gruyter Recht, Berliin, 2007, lk 252. Selles küsimuses tuleb märkida, et kuigi seletuskiri Virgós/Schmit puudutab ainult maksejõuetust käsitlevat konventsiooni, annab see kasulikku teavet määruse nr 1346/2000 tõlgendamiseks. Vt selle kohta kohtujuristi ettepanek, Jacobs, kohtuasi Eurofood IFSC (C‑341/04, EU:C:2005:579, punkt 2).

(14)  ‐ Kohtuotsus ERSTE Bank Hungary (EU:C:2012:417, punkt 41).

(15)  – Ibidem, punkt 42.

(16)  ‐ Et saaks kohaldada määruse nr 1346/2000 artiklit 5, on selle õigusnormi teleoloogilise tõlgenduse kohaselt vaja, et kõik asjaõiguse tekkimiseks vajalikud õigustoimingud oleks tehtud enne maksejõuetusmenetluse algatamist. Vt seletuskirja Virgós/Schmit punkt 95; Virgós Soriano, M. ja Garcimartín Alférez, F. J., Comentario al Reglamento europeo de insolvencia , Thomson-Civitas, Madrid, 2003, lk 96 ja 101, ning Moss, G., Fletcher, I. F. ja Isaacs, S., The EC Regulation on Insolvency Procedures: A Commentary and Annotated Guide , Oxford University Press, 2 e édition, 2009, lk 287.

(17)  ‐ Selle kohta, et viidatud säte on materiaalõiguslik, vt seletuskirja Virgós/Schmit punkt 99; Virgós Soriano, M. ja Garcimartín Alférez, F. J., op. cit. , lk 105; Ingelmann, T., „Article 5”, op.cit. , lk 250; Moss, G., Fletcher, I. F. ja Isaacs, S., op. cit. , lk 286; Hess, B., Oberhammer, P. ja Pfeiffer, T., European Insolvency Law. The Heidelberg-Luxembourg-Vienna Report on the Application of the Regulation No 1346/2000/EC on Insolvency Proceedings , Beck-Hart-Nomos, C. H., München/Oxford, 2014 (edaspidi „Heidelbergi-Luxembourgi-Viini aruanne”), lk 178, ja Klyta, W., Uznanie zagranicznych postępowań upadłościowych , Oficyna Wolters Kluwer business, Warszawa, 2008, lk 149.

(18)  ‐ Kohtuotsuses German Graphics Graphische Maschinen leidis Euroopa Kohus määruse nr 1346/2000 artikli 7 kohta – mis on sama määruse artikliga 5 samalaadne õigusnorm – , et „[t]eisisõnu on nimetatud säte üksnes materiaalõiguslik reegel, mille eesmärk on kaitsta müüjat selle vara osas, mis asub väljaspool liikmesriiki, kus maksejõuetusmenetlus algatati” (C‑292/08, EU:C:2009:544, punkt 35). Heidelbergi-Luxembourgi-Viini aruande leheküljel 181 on märgitud, et enamiku liikmesriikide, s.o 17 liikmesriigi õigusteoorias käsitatakse artiklit 5 materiaalõigusnormina.

(19)  ‐ Ingelmann, T., „Article 5”, op.cit. , lk 253.

(20)  ‐ Seletuskirja Virgós/Schmit punktid 95 ja 100. Määruse nr 1346/2000 artiklis 5 on sätestatud, et maksejõuetusmenetlus ei mõjuta asjaõigusi, mis on seotud teistes liikmesriikides asuva varaga, mitte seda, et menetlus ei mõjuta teises liikmesriigis asuvat vara (või laene), mida nende õigustega kaitstakse. Et põhikohtuasi on kõikehõlmav menetlus, hõlmab see võlgniku kõiki varasid. See on oluline, kui tagatise väärtus ületab asjaõigusega tagatud nõude väärtuse. Seega kui ei algatata teisest menetlust, on võlausaldaja kohustatud tagastama müügitulu võimaliku ülejäägi põhimenetluse likvideerijale (vt määruse nr 1346/2000 põhjendus 25 ja artikkel 20). Seevastu siis, kui tagatise väärtus katab nõude, ei pea võlausaldaja, kelle asjaõigustega tagatud nõuded rahuldatakse, teistele võlausaldajatele midagi tagastama. Vt selle kohta seletuskirja Virgós/Schmit punktid 99 ja 173; Virgós Soriano, M. ja Garcimartín Alférez, F. J., op. cit. , lk 106 ja 236. Vt selle kohta ka Moss, G., Fletcher, I. F. ja Isaacs, S., op. cit. , lk 286, ja Porzycki, M., Zabezpieczenia rzeczowe w transgranicznym postępowaniu upadłościowym w Unii Europejskiej, Czasopismo kwartalne całego prawa handlowego, upadłościowego oraz rynku kapitałowego, NR 3 (5) 2008, lk 405.

(21)  ‐ Vt selle kohta Veder, P. M., Cross-border insolvency proceedings and security rights: a comparison of Dutch and German law, the EC Insolvency Regulation and the UNCITRAL Model Law on Cross-Border Insolvency, Deventer, 2004, lk 334‐336: „An independent interpretation of rights in rem is facilitated by the references that the second paragraph contains of the types of rights Art. 5 IR refers to”. Vt ka Klyta, W., op. cit. , lk 150.

(22)  ‐ Virgós, M. ja Garcimartín, F., op. cit ., lk 96: „Its function [of article 5] is to operate as a limit to the characterization of a right as a right in rem for the purposes of Article 5. Only those rights conferred by national laws that conform to its typological characterization are protected by Article 5.1 of Regulation”.

(23)  ‐ Õigusteooria kohaselt tulenevad asjaõigused määruse nr 1346/2000 artikli 5 tähenduses mitte ainult õigusaktist, vaid need tekivad ja toimivad ka kehtiva õiguse alusel automaatselt ( ipso iure ), Porzycki, M., op. cit. , lk 405.

(24)  ‐ Austria Konkursordnung’i (pankrotiseadus) § 11 lõige 1 ja § 12 lõike 1 esimene lause redaktsioonis, mida kohaldati põhikohtuasja faktiliste asjaolude asetleidmise hetkel ( öBGB1 . I 2007/73).

(25)  ‐ Ibidem, § 48 lõige 1. Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab ka, et H. Lutzile tehtud summa väljamaksmisega lõppes arestipandiõigus Austria tsiviilseadustiku (Allgemeines Bürgerliches Gesetzbuch) § 469 alusel ja seda ei ole seega enam võimalik vaidlustada. Vt selle kohta 7. joonealune märkus.

(26)  ‐ Määruse nr 1346/2000 artikli 5 lõike 2 kohaldamise hõlbustamiseks on selle artikli lõikes 2 toodud niisuguste õiguste loetelu, mida peetakse siseriiklikes õigussüsteemides põhimõtteliselt asjaõigusteks. Loetelu ei ole seega ammendav. Vt selle kohta seletuskirja Virgós/Schmit punkt 103, ja Moss, G., Fletcher, I. F. ja Isaacs, S., op. cit. , lk 287.

(27)  ‐ Vt selle kohta käesoleva ettepaneku 7. joonealune märkus.

(28)  ‐ Vt ka käesoleva ettepaneku punkt 20.

(29)  ‐ Ma pean vajalikuks meenutada, et asjaõiguste valdkonnas on asukoht see koht, kus asub vara, millega need õigused seotud on. Lisaks kuuluvad määruse nr 1346/2000 artikli 5 kohaldamisalasse nõuetega seotud asjaõigused. Vt selle koht Virgós, M. ja Garcimartín, F., The European Insolvency Regulation: Law and Practice , Kluwer Law International, Haag, 2004, lk 103.

(30)  ‐ Euroopa Kohtu käsutuses olev kohtuasja toimik ei anna niisugust teavet, nagu oleks Austrias algatatud teisene menetlus.

(31)  ‐ Vt selle kohta Moss, G., Fletcher, I. F. ja Isaacs, S., op. cit. , lk 287. Vt ka määruse nr 1346/2000 artikkel 27.

(32)  ‐ Virgós Soriano, M. ja Garcimartín Alférez, F. J., op. cit. , lk 135, ning Virgós, M., ja Garcimartín, F., op. cit. , lk 135.

(33)  ‐ Seletuskirja Virgós/Schmit punkt 135; Virgós Soriano, M. ja Garcimartín Alférez, F. J., op. cit. , lk 135; Pannen, K. ja Riedemann, S., „Article 4”, op. cit. , lk 228, ning Klyta, W., op. cit. , lk 175.

(34)  ‐ Kuigi selles seletuskirjas on viidatud õigustoimingutele, ei näe ma mingit põhjust jätta määruse nr 1346/2000 artikli 4 lõike 2 punkti m ja artikli 13 kohaldamisalast välja õiguslikke tagajärgi, mis tekivad seadusjärgselt ( ipso jure ) või mis on menetluslikku laadi.

(35)  ‐ Vt kohtuotsus Seagon (C‑339/07, EU:C:2009:83, punkt 28) rahvusvahelise kohtualluvuse kohta maksejõuetusel põhinevate tagasivõitmise hagide korral.

(36)  ‐ Dammann, R., „Article 13”, op. cit. , lk 291: „Some legal systems automatically void any secured rights that have been granted within a specific period prior to the opening of insolvency proceedings. Whether such legal provisions are avoidance actions within the meaning of Art 4 (2) sentence 2 (m) of the European Insolvency Regulation is debatable.”

(37)  ‐ Seletuskirja Virgós/Schmit punkt 91.

(38)  ‐ Tegemist on näiteks juhtumiga, mil tagasivõitmise hagi esitas pankroti ajal tegutsev likvideerija nagu põhikohtuasjas. Selles küsimuses meenutan, et määruse nr 1346/2000 artikli 4 lõike 2 punkt m puudutab õigustoimingute tühiseks tunnistamise meetmeid või reegleid, mille alus on lex fori concursus. Seevastu üldnorme kohaldatakse üksnes siis, kui lex fori concursus seda võimaldab. Vt selle kohta Virgós Soriano, M. ja Garcimartín Alférez, F. J., op. cit. , lk 135; Virgós, M. ja Garcimartín, F., op. cit. , lk 135. Vt selle kohta käesoleva ettepaneku punkt 43.

(39)  ‐ Seletuskirja Virgós/Schmit punkt 91.

(40)  ‐ Vt analoogia alusel kohtuotsus LBI (C‑85/12, EU:C:2013:697), mis puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. aprilli 2001. aasta direktiivi 2001/24/EÜ krediidiasutuste saneerimise ja likvideerimise kohta (EÜT L 125, lk 1; ELT eriväljaanne 06/04, lk 15) ning milles Euroopa Kohus pidi tõlgendama sisuliselt samasuguseid sätteid nagu need, millega on tegemist käesolevas kohtuasjas.

(41)  ‐ Vt kohtuotsused Cilfit jt (283/81, EU:C:1982:335, punkt 20) ning Kronos Titan ja Rhein-Ruhr Beschichtungs-Service (C‑43/13 ja C‑44/13, EU:C:2014:216, punkt 25).

(42)  ‐ Vt kohtuotsus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu (C‑583/11 P, EU:C:2013:625, punkt 50).

(43)  ‐ Moss, G., Fletcher, I. F. ja Isaacs, S., op. cit. , lk 297: „This will involve not only providing the relevant foreign law but also the relevant facts.”

(44)  ‐ Seletuskirja Virgós/ Schmit punkt 138; Virgós Soriano, M. ja Garcimartín Alférez, F. J., op. cit. , lk 137, ning Moss, G., Fletcher, I. F. ja Isaacs, S., op. cit ., lk 296.

(45)  ‐ Meenutan, et määruses nr 1346/2000 sätestatud võlgniku enne maksejõuetusmenetluse algatamist tehtud õigustoimingute kehtetuks tunnistamise kord näeb ette esialgu lex fori concursus ’e kohaldamise (artikli 4 lõike 2 punkt m), kuid võimaldab selle kohaldamise välistada tegevust reguleerivale õigusele tuginemisega (artikkel 13). Võttes siiski arvesse, et määruse artiklis 13 kasutatud termin „tegevus” võimaldab seda sätet tõlgendada üsna laialt, on oluline rõhutada, et seda korda peab saama kohaldada mitte üksnes võlgniku huve kahjustavate õigustoimingute suhtes, vaid ka õiguslike tagajärgede suhtes, mis tulenevad seadusest ( ipso jure ) või on menetluslikku laadi nagu käesoleval juhul. Vt selle kohta Virgós Soriano, M. ja Garcimartín Alférez, F. J., op. cit. , lk 134 ja 135.

(46)  ‐ Vt selle kohta seletuskirja Virgós/Schmit punktid 136 ja 138 ning Moss, G., Fletcher, I. F. ja Isaacs, S., op. cit. , lk 297.

(47)  ‐ Seletuskirja Virgós / Schmit punkt 97.

(48)  ‐ Ibidem, punkt 97.

(49)  ‐ Vt käesoleva ettepaneku punkt 20.

(50)  – Vt samuti käesoleva ettepaneku punkt 19.

(51)  ‐ Eelotsusetaotluse esitanud kohus on selles küsimuses täpsustatud, et osa selle seisukoha pooldajaid välistab sõnaselgelt kehtetuks tunnistamise nõude esitamise tähtajad. Nende hinnangul tuleb nende tähtaegade suhtes teostada kumulatiivset kontrolli lex fori concursus ’e ja lex causae alusel ning kehtib nendest kahest tähtajast lühem, mis tuleb käesoleval juhul kasuks H. Lutzile.

(52)  ‐ Komisjon märgib oma menetlusdokumentides, et argument, et määruse nr 1346/2000 artikli 13 raames ei tuleks võtta arvesse lex causae ’s sätestatud aegumis‑ või õigust lõpetavaid tähtaegu, sest need on menetlusnormid, on käesoleval juhul problemaatiline, sest õigust lõpetav tähtaeg on Austria õiguses materiaalõigusnorm.

(53)  ‐ Vt kohtuotsused Cilfit jt (EU:C:1982:335, punkt 20) ning Kronos Titan ja Rhein-Ruhr Beschichtungs-Service (EU:C:2014:216, punkt 25).

(54)  ‐ Seletuskirja Virgós/Schmit punkt 137.

(55)  ‐ Ibidem, punkt 138, ning Virgós Soriano, M. ja Garcimartín Alférez, F. J., op. cit. , lk 136. Vt kaVirgós, M. ja Garcimartín, F., op. cit. , lk 136.

(56)  ‐ Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta määrus (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma I”) (ELT L 177, lk 6).

(57)  ‐ Komisjon lisab, et määruses Rooma I sätestatud kohaldatavat õigust käsitlevad normid nõuavad üldiselt pankrotihaldurilt, et ta järgiks välisriigi õigust juhtudel, mis puudutavad teist riiki, mis ei tekitaks praktikas suuremaid raskusi.

(58)  ‐ Vt selle kohta Gaudemet-Tallon, H., „Convention de Rome du 19 juin 1980 et règlement ‘Rome I’ du 17 juin 2008. Détermination de la loi applicable. Domaine de la loi applicable”, JurisClasseur Europe Traité , fascicule n° 3201, 2009, lk 119‐121: „Lepingu sisuliste küsimuste suhtes kohaldatav õigus määrab seega kindlaks aegumistähtaja ning katkemise ja peatumise alused. Ja samade artiklite kohaselt reguleerib ka õiguste kaotamist lepinguõigus.” Mandri-Euroopa riikide õigussüsteemides aktsepteeritakse üldiselt seda, kui aegumist reguleerib lex causae, Zrałek, J., Przedawnienie w międzynarodowym obrocie handlowym, Zakamycze , Kraków, 2005, lk 142.

(59)  ‐ Virgós Soriano, M. ja Garcimartín Alférez, F. J., op. cit. , lk 135.

(60) – Ibidem, lk 136.

(61)  ‐ Vt Heidelbergi-Luxembourgi-Viini aruanne, lk 213.

(62)  ‐ Vt selles küsimuses vastus 24. küsimusele Belgia, Eesti, Hispaania, Läti ja Rumeenia siseriiklikes aruannetes. Näiteks Ühendkuningriigi aruande puhul peetakse määruse nr 1346/2000 artiklit 13 võlausaldajate õiguspäraste huvide kaitses õnnestumiseks. Ibidem , lk 213.

(63)  – Ibidem, lk 214.

(64)  – Ibidem, lk 215.