5.5.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 133/16

1.

Kas mõistet „kaubatarne” nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiivi 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi, (1) artikli 14 lõike 1 tähenduses koosmõjus Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 345 tuleb tõlgendada nii, et põhikohtuasja asjaoludel võimaldab see kauba (vallasasjad, mis on määratletud vaid liigi põhjal) käsutusõiguse üleminekut kaubatarne saajale, kes saab kauba omanikuks kauba valduse heauskse omandamisega tasu eest isikult, kes ei ole omanik, mis on liikmesriigi õiguse kohaselt lubatud, kusjuures tuleb arvesse võtta, et liikmesriigi õiguse alusel toimub selliste asjade omandiõiguse üleminek asjade üleandmisel?

2.

Kas direktiivi 2006/112 artikli 14 lõikes 1 viidatud „kaubatarne” toimumise tõendamine ühe konkreetse arve puhul, pidades silmas sellel arvel näidatud ja tegelikult tasutud maksu mahaarvamise õigust vastavalt sama direktiivi artikli 178 punktile a, eeldab, et kaubatarne saaja tõendab tarnija omandiõigust, kui tarne esemeks on liigi põhjal määratletud vallasasjad, mille omandiõiguse üleminek toimub liikmesriigi õiguse kohaselt asjade üleandmisel, kusjuures selle õiguse kohaselt võib isik — saades kauba omanikuks kauba valduse heauskse omandamisega tasu eest — omandada omandiõiguse sellistele asjadele ka isikult, kes ei ole omanik?

Kas „kaubatarnet” tuleb sisendkäibemaksu mahaarvamise eesmärgil käsitada direktiivi tähenduses tõendatuna, kui kaubatarne saaja on põhikohtuasja asjaoludel sama kauba (loomad, kelle puhul tuleb tagada nende identifitseeritavus) hiljem edasi tarninud, nimelt eksportinud ja esitanud tollideklaratsiooni, ning kolmandate isikute õigusi kõnealusele kaubale ei ole tõendatud?

3.

Kas selleks, et tõendada direktiivi 2006/112 artikli 14 lõikes 1 viidatud „kaubatarne” toimumist konkreetse arve puhul, pidades silmas sellel arvel näidatud ja tegelikult tasutud maksu mahaarvamise õigust vastavalt sama direktiivi artikli 178 punktile a, tuleb lähtuda sellest, et tarnija ja kaubatarne saaja, kes ei ole põllumajandustootjad, on pahausksed, kui kauba kättesaamisel ei ole esitatud eelmise omaniku dokumenti, kuhu oleksid kantud loomade kõrvamärkide numbrid vastavalt Euroopa Liidu veterinaariaalaste õigusaktide nõuetele, ja kui loomade kõrvamärkide numbreid ei ole kantud haldusasutuse väljastatud veterinaarsertifikaati, mis konkreetse tarne teostamiseks veetavaid loomi saadab?

Kas juhul, kui tarnija ja kaubatarne saaja on iseseisvalt koostanud neile tarnitud loomade kõrvamärkide numbrite loendi, tuleb lähtuda sellest, et nad on täitnud liidu veterinaarialaste õigusaktide nõuded, kui haldusasutus ei ole kandnud kõrvamärkide numbreid veterinaarsertifikaati, mis saadab loomi nende veol?

4.

Kas põhikohtuasjas kõne all olevad tarnija ja kaubatarne saaja, kes ei ole põllumajandustootjad, on direktiivi 2006/112 artikli 242 alusel kohustatud kajastama tarne eset (loomad, kelle puhul tuleb tagada nende identifitseeritavus, või „bioloogiline vara”) oma raamatupidamises kooskõlas rahvusvahelise raamatupidamisstandardiga IAS 41 „Põllumajandus” ning tõendama vara kontrollimist vastavalt sellele standardile?

5.

Kas direktiivi 2006/112 artikli 226 punkti 6 kohaselt on nõutav, et käibemaksuga arvetele, millega on tegemist põhikohtuasjas vaidlustatud arvete puhul, kantakse kõrvamärkide numbrid ka selliste tarne esemeks olevate loomade puhul, kelle suhtes tuleb liidu veterinaariaalaste õigusnormide kohaselt tagada nende identifitseeritavus, kui liikmesriigi õigus ei näe selliste loomade omandiõiguse üleminekuks sedalaadi nõuet sõnaselgelt ette ja tarnes osalevad isikud ei ole põllumajandustootjad?

6.

Kas direktiivi 2006/112 artikli 185 lõike 1 kohaselt on lubatav mahaarvamist selliste siseriiklike õigusnormide alusel, millega on tegemist põhikohtuasjas, korrigeerida, kuna on tehtud järeldus, et tarne esemeks oleva kauba tarnija omandiõigus on tõendamata, kui ükski tarnes osalenud isik ei ole tehingust taganenud, kaubatarne saaja on sama kaupa hiljem edasi tarninud, puuduvad tõendid kolmandate isikute õiguste kohta nimetatud kaubale (loomad, kelle puhul tuleb tagada nende identifitseeritavus), ei esitata kaubatarne saaja pahausksuse väidet ja siseriikliku õiguse alusel toimub selliste vaid liigi põhjal määratletud asjade omandiõiguse üleminek nende üleandmisel?