This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 62010CN0081
Case C-81/10 P: Appeal brought on 12 February 2010 by France Télécom SA against the judgment delivered on 30 November 2009 in Joined Cases T-427/04 and T-17/05 French Republic and France Télécom v Commission
Kohtuasi C-81/10 P: France Télécom SA 12. veebruaril 2010 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu 30. novembri 2009 . aasta otsuse peale liidetud kohtuasjades T-427/04 ja T-17/05: Prantsuse Vabariik ja France Télécom versus komisjon
Kohtuasi C-81/10 P: France Télécom SA 12. veebruaril 2010 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu 30. novembri 2009 . aasta otsuse peale liidetud kohtuasjades T-427/04 ja T-17/05: Prantsuse Vabariik ja France Télécom versus komisjon
ELT C 148, 5.6.2010, p. 12–13
(BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)
5.6.2010 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
C 148/12 |
France Télécom SA 12. veebruaril 2010 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu 30. novembri 2009. aasta otsuse peale liidetud kohtuasjades T-427/04 ja T-17/05: Prantsuse Vabariik ja France Télécom versus komisjon
(Kohtuasi C-81/10 P)
2010/C 148/19
Kohtumenetluse keel: prantsuse
Pooled
Apellant: France Télécom SA (esindajad: advokaadid S. Hautbourg, L. Olza Moreno, L. Godfroid ja M. van der Woude)
Teised menetlusosalised: Euroopa Komisjon, Prantsuse Vabariik
Apellandi nõuded
— |
tühistada vaidlustatud otsus; |
— |
teha vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artiklile 61 asjas lõplik kohtuotsus ning rahuldada France Télécomi poolt esimeses kohtuastmes esitatud nõuded; |
— |
teise võimalusena saata asi tagasi Üldkohtusse, ja |
— |
mõista kohtukulud tervikuna välja komisjonilt. |
Väited ja peamised argumendid
Apellant esitab apellatsioonkaebuse põhjendamiseks viis väidet.
Esimese väite raames väidab France Télécom, et Üldkohus on rikkunud riigiabi mõistet, nõustudes käsitletaval juhul kasutatud kvalifikatsiooniga, samas kui ta ise möönab, et võimaliku soodustuse olemasolu (või puudumine) ei sõltunud antud juhul käsitletavat korda iseloomustavatest tunnustest, vaid sellest korrast — mille mõju oli võimalik tuvastada alles ex post — väljapoole jäävatest faktoritest. Seeläbi on Üldkohus eiranud ELTL artiklitega 107 ja 106 ette nähtud riigiabi eelneva kontrollimise korra olemust, kuna mainitud ex ante kord põhineb korda iseloomustavate tunnuste objektiivsel analüüsil, mis toimub liikmesriigi ametiasutuste poolt eelnevalt edastatud teate alusel.
Apellant väidab teise väite raames, et Üldkohus on rikkunud soodustuse mõistet, kuna keeldus viimast läbi üldist analüüsi, mis käsitleks maksustamise erikorda puudutavaid sätteid tervikuna. Mainitud kord, mis kehtestati seadusega nr 90-568, nägi ette kaks spetsiifilist maksurežiimi, st esiteks „kindlasummalise maksu” aastateks 1991-1993, mille tulemusena maksustati apellanti liiga kõrgelt võrreldes üldises maksuõiguses ettenähtuga, ning teiseks üldise maksuõiguse raames aastateks 1994-2002 ette nähtud erikorra, mille tulemusena oli apellant maksualaselt soodsas olukorras. Kuna Üldkohus ei võrrelnud maksustamise erikorra mõju tervikuna mõlema käsitletava perioodi osas üldise maksuõigusega, rikkus ta seeläbi mitmeid õigusnorme.
Kolmandaks väidab apellant, et Üldkohus on rikkunud õiguspärase ootuse põhimõtet, kuna keeldus asumast seisukohale, et kuna komisjon ei maininud La Poste’i puudutavas 8. veebruari 2005. aasta otsuses maksustamiskorda, võis see tekitada apellandis ootuse selles suhtes, et kõnesolevad meetmed on riigiabi valdkonna eeskirjadega kooskõlas. Lisaks ei võtnud Üldkohus arvesse teatavaid käesoleval juhul tähtsust omavaid erandlikke asjaolusid, mis õigustavad õiguspärase ootuse põhimõtte kohaldamist.
France Télécom väidab neljandaks, et kohtuotsust ei ole piisavalt põhjendatud, kuna osas, mis puudutab vastust tema kui hageja argumentidele abikava aegumise põhimõtte rikkumise kohta, on Üldkohus lähtunud komisjoni põhjenduste asemel omaenda põhjendustest. Apellandi sõnul oleks määruse (EÜ) nr 659/1999 (1) artikli 15 lõikes 1 ette nähtud kümneaastast aegumistähtaega tulnud arvestada alates 2. juulist 1990, st kuupäevast, mil seadusega nr 90-568 kehtestati kõnesolev maksustamiskord, ning mitte päevast, mil abi abisaajale tegelikult anti.
Viienda ja viimase väite raames väidab apellant, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi, kui asus seisukohale, et komisjon võis — ilma et oleks rikkunud õiguskindluse põhimõtet — määrata abi suuruse kindlaks „skaala” alusel ning määrata selle tagastamise, kuigi seda, kui suures ulatuses apellant võis tegelikult olla soodustust saanud, oli võimatu kindlaks määrata. Pealegi ei vastanud Üldkohus kõigile tema kui hageja esitatud argumentidele, mis puudutasid õiguskindluse põhimõtte rikkumist.
(1) Nõukogu 22. märtsi 1999. aasta vastu määrus (EÜ) nr 659/1999, millega sätestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339).