Kohtuasi C‑443/10

Philippe Bonnarde

versus

Agence de Services et de Paiement

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal administratif de Limoges)

Kaupade vaba liikumine – Koguselised piirangud – Samaväärse toimega meetmed – Liikmesriigis elava isiku poolt niisuguse sõiduki importimine, mis on teises liikmesriigis juba registreeritud – Keskkonnateadliku valiku toetus – Tingimused – Registreerimistunnistus, mis tõendab, et tegemist on esitlussõidukiga

Kohtuotsuse kokkuvõte

Kaupade vaba liikumine – Koguselised piirangud – Samaväärse toimega meetmed – Siseriiklik normistik, mis imporditud esitlussõidukite registreerimisel keskkonnateadliku valiku toetuse saamiseks nõuab, et sellise sõiduki esimesel registreerimistunnistusel oleks märge „esitlussõiduk” – Lubamatus – Põhjendatus – Keskkonnakaitse ja pettusevastane võitlus – Puudumine

(ELTL artiklid 34 ja 36)

ELTL artiklitega 34 ja 36 on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt peab imporditud esitlussõidukite selles liikmesriigis registreerimisel toetuse nimetusega „bonus écologique – Grenelle de l’environnement” saamiseks olema sellise sõiduki esimesel registreerimistunnistusel märge „esitlussõiduk”.

Isegi kui põhikohtuasjas kohaldatav siseriiklik õigus kehtestab kõigi esitlusautode suhtes sõltumata nende päritolust kohustuse esitada keskkonnateadliku valiku toetuse saamiseks registreerimistunnistuse märkega „esitlussõiduk”, mõjutab see nõue sõidukeid erinevalt sõltuvalt sellest, kas need pärinevad liikmesriigist, mis näeb ette registreerimistunnistusel selle märke olemasolu, või muust liikmesriigist. Seetõttu võib see mõjutada ostjate käitumist ja järelikult takistada nende sõidukite pääsu kõnealuse liikmesriigi turule.

Keskkonnakaitse eesmärk ja pettuse vastu võitlemine võivad tõesti õigustada siseriiklikke meetmeid, mis tõkestavad ühendusesisest kaubandust, kui need meetmed on taotletava eesmärgiga võrreldes proportsionaalsed. Siiski on registreerimistunnistusel märke „esitlussõiduk” olemasolu nõue vaid üks vahenditest, mille abil pädevad ametiasutused saavad pettuse vastu võidelda ja keskkonda kaitsta. See meede on seega ülemäärane ja järelikult taotletavate eesmärkide suhtes ebaproportsionaalne.

(vt punktid 29, 30, 34, 37, 38, 39 ja resolutsioon)

EUROOPA KOHTU OTSUS (viies koda)

6. oktoober 2011(*)

Kaupade vaba liikumine – Koguselised piirangud – Samaväärse toimega meetmed – Liikmesriigis elava isiku poolt niisuguse sõiduki importimine, mis on teises liikmesriigis juba registreeritud – Keskkonnateadliku valiku toetus – Tingimused – Registreerimistunnistus, mis tõendab, et tegemist on esitlussõidukiga

Kohtuasjas C‑443/10,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Tribunal administratif de Limoges’i (Prantsusmaa) 9. septembri 2010. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 14. septembril 2010, menetluses

Philippe Bonnarde

versus

Agence de Services et de Paiement,

EUROOPA KOHUS (viies koda),

koosseisus: koja esimees J.-J. Kasel, kohtunikud A. Borg Barthet (ettekandja) ja M. Ilešič,

kohtujurist: N. Jääskinen,

kohtusekretär: ametnik A. Impellizzeri,

arvestades kirjalikus menetluses ja 19. mai 2011. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–        Prantsusmaa valitsus, esindajad: G. de Bergues ja S. Menez,

–        Euroopa Komisjon, esindajad: G. Wilms, A. Marghelis ja A. Kostova Bourgeix,

arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,

on teinud järgmise

otsuse

1        Käesolev eelotsusetaotlus käsitleb ELTL artiklite 34 ja 36 ning nõukogu 29. aprilli 1999. aasta direktiivi 1999/37/EÜ sõidukite registreerimisdokumentide kohta (EÜT L 138, lk 57; ELT eriväljaanne 07/04, lk 351) – muudetud komisjoni 23. detsembri 2003. aasta direktiiviga 2003/127/EÜ (ELT L 10, lk 29; ELT eriväljaanne 07/07, lk 710) – (edaspidi „direktiiv 1999/37”) artikli 1 tõlgendamist.

2        Taotlus esitati P. Bonnarde’i ja Centre national pour l’aménagement des structures des exploitations agricoles’i (Cnasea, riiklik põllumajandusettevõtete struktuuride korraldamise keskus) peadirektori vahelises kohtuvaidluses selle üle, et viimane keeldus andmast P. Bonnarde’ile teisest liikmesriigist pärineva esitlussõiduki ostmiseks toetust nimetusega „bonus écologique – Grenelle de l’environnement” (keskkonnasõbralike sõidukite soetamiseks antav toetus, edaspidi „keskkonnateadliku valiku toetus”).

 Õiguslik raamistik

 Liidu õigusnormid

3        Direktiivi 1999/37 artikkel 1 näeb ette:

„Käesolevat direktiivi kohaldatakse dokumentide suhtes, mille liikmesriigid on välja andnud sõidukite registreerimisel.

See ei piira liikmesriikide õigust kasutada sõidukite ajutiseks registreerimiseks dokumente, mis ei täida igakülgselt käesoleva direktiivi nõudeid.”

4        Selle direktiivi artikli 3 lõike 1 esimene lõik sätestab:

„Liikmesriigid annavad registreerimistunnistused välja nendele sõidukitele, mis kuuluvad registreerimisele nende siseriiklike õigusaktide alusel. Tunnistus on kas üheosaline vastavalt I lisale või kaheosaline vastavalt II lisale.”

5        Direktiivi 1999/37 I lisa punkt II.7 sätestab, et liikmesriigid võivad lisada teavet registreerimistunnistuse I ossa.

 Siseriiklik õigus

6        25. detsembri 2007. aasta seaduse nr 2007‑1824 2007. aasta lisaeelarve kohta (JORF, 28.12.2007, lk 21482) artikli 63 lõige 5 sätestab:

„Luuakse keskkonnasõbralike sõidukite soetamise abifond, mille eesmärk on toetuste andmine keskkonnasõbralike sõidukite soetamiseks ning neid toetusi võib vajaduse korral täiendada toetusega, mida makstakse keskkonda saastavate sõidukite utiliseerimisel.

Dekreediga nähakse ette fondi haldav organ ning fondi haldamise kord.”

7        26. detsembri 2007. aasta dekreedi nr 2007‑1873 keskkonnasõbralike sõidukite soetamistoetuse kohta (JORF, 30.12.2007, lk 21846; edaspidi „dekreedi nr 2007‑1873 esialgne redaktsioon”), muudetud 19. jaanuari 2009. aasta dekreediga nr 2009‑66 (JORF, 20.1.2009, lk 1098; edaspidi „dekreet nr 2007‑1873 (muudetud kujul)”), artikkel 1 sätestab:

„25. detsembri 2007. aasta seaduse nr 2007‑1824 2007. aasta lisaeelarve kohta artikliga 63 loodud keskkonnasõbralike sõidukite soetamise abifondist antakse toetust kõikidele isikutele, välja arvatud riigiasutused, kes tõendavad, et nende elu- või tegevuskoht on Prantsusmaal ning kes omandavad või üürivad üürilepingu alusel, milles on väljaostmise võimalus või mis on sõlmitud vähemalt kaheks aastaks, teeliikluses kasutamiseks mõeldud mootorsõiduki, mis vastab selle soetamise kuupäeval järgmistele tingimustele.

1. See kuulub sõiduautode või kaubikute kategooriasse liiklusseaduse artikli R. 311-1 tähenduses ning nendesse sõidukikategooriatesse, mille suhtes kohaldatakse süsinikdioksiidi heitkoguseid reguleerivaid meetmeid vastavalt 16. detsembri 1980. aasta direktiivi 80/1268/EMÜ või 20. juuni 2007. aasta määruse (EÜ) nr 715/2007 sätetele.

2. See ei tohi olla eelnevalt registreeritud Prantsusmaal ega välisriigis.

3. See on Prantsusmaal saanud lõpliku registreerimismärgi.

4. See ei ole mõeldud ostja poolt uue sõidukina võõrandamiseks.

[…]”

8        Dekreedi nr 2007‑1873 esialgse redaktsiooni artikli 2 teine lõik näeb ette:

„Sõidukite edasimüüjad ja kaubamärkide esindajad ei saa taotleda artiklis 1 ette nähtud toetust uue sõiduauto puhul, mida nad kasutavad esitlussõidukina. Siiski loetakse artiklis 1 sätestatud abikava kohaldamisel kõnealune esitlussõidukina kasutatud sõiduk uueks, juhul kui selle võõrandamine või üürile andmine leiab aset 12 kuu jooksul alates selle esmasest registreerimisest.”

9        Dekreedi nr 2007‑1873 (muudetud kujul) artikli 2 teine lõik näeb ette:

„Sõidukite edasimüüjad ja kaubamärkide esindajad ei saa taotleda artiklis 1 ette nähtud toetust uue sõiduauto puhul, mis kuulub ühte selle artikli punktis 1 määratletud kategooriatest ning mida nad kasutavad esitlussõidukina. Siiski loetakse artiklis 1 sätestatud abikava kohaldamisel kõnealune Prantsusmaal esitlussõidukina kasutatud sõiduk uueks, juhul kui selle võõrandamine või üürile andmine leiab aset 12 kuu jooksul alates selle esmasest registreerimisest.”

10      5. novembri 1984. aasta määruse (asendatud 9. veebruari 2009. aasta määrusega sõidukite registreerimise kohta) artikkel 29, mida viimati mainitud määrus muudatusteta kordab, sätestab:

„Esitlussõiduk on uus sõiduk, mille täismass on alla 3,5 tonni ning mida on kasutatud kolme kuu kuni ühe aasta vältel esitlussõidukina, st edasimüüjad ja kaubamärkide esindajad (kaasa arvatud autotootjad ja maaletoojad) on seda kasutanud oma klientide jaoks esitluseks, proovisõiduks ja müügitegevuse käigus.

Esitlussõiduk võib olla mis tahes registreerimisele kuuluv sõiduk, mis vastab eespool nimetatud tingimustele, olenemata sõiduki liigist ja keretüübist (sõiduauto, mootorratas, kaubik, haagis vms).

Eespool sätestatud tähtaegu arvestatakse sõiduki registreerimistunnistusel märgitud esmase registreerimise kuupäevast.

Maksuseadustiku artikli 1635bis H (II) alusel väljastatakse kõnealuste sõidukite registreerimistunnistused tasuta. Registreerimistunnistusele kantakse märge „esitlussõiduk”.”

 Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

11      2009. aasta jaanuaris ostis P. Bonnarde Belgias asuvalt edasimüüjalt sõiduauto, mis kuulus PSA‑Belgique’ile. Enne kui P. Bonnarde 4. veebruaril 2009 auto Prantsusmaale importis, oli selle esmane registreerimine toimunud Belgias.

12      P. Bonnarde taotles keskkonnateadliku valiku toetust selle alusel, et ta soetas selle vähesaastava auto esitlussõidukina, selle esmakordne registreerimine oli toimunud vähem kui kaheksa kuud enne soetamist ning selle läbisõit oli umbes 6000 kilomeetrit.

13      Cnasea peadirektor jättis oma 23. veebruari 2009. aasta otsusega selle taotluse rahuldamata põhjendusega, et nimetatud sõiduk oli välisriigis, nimelt Belgias 20. mail 2008 juba esimest korda registreeritud ning P. Bonnarde ei olnud vaatamata peadirektori nõudele esitanud registreerimistunnistust märkega „esitlussõiduk”.

14      Põhikohtuasja hageja esitas 28. veebruaril 2009 Tribunal administratif de Limoges’ile (Limoges’i halduskohus) hagi, milles ta palus kõnealune otsus tühistada.

15      Nimetatud kohtus väitis P. Bonnarde, et Belgia õiguses ei ole ette nähtud sellise dokumendi väljastamist, milles oleks märge „esitlussõiduk”. Kuigi Belgia ametivõimud väljastavad kõigile esitlussõidukitele registreerimistunnistuse, ei ole ette nähtud, et selles oleks märge „esitlussõiduk”. P. Bonnarde’i arvates on sellise märkega registreerimistunnistuse esitamise nõue diskrimineeriv, sest tema sõiduk ei saasta rohkem kui Prantsuse esitlussõiduk.

16      Vaidlus puudub selle üle, et vaidlusaluse auto CO₂ heite tase võimaldab kaebuse esitajale anda seoses kõnealuse auto soetamisega keskkonnateadliku valiku toetust. Ühtlasi ei ole vaidlustatud kaebuse esitaja väiteid kõnealuse auto vanuse ja seisukorra kohta ega selle kohta, et tal ei ole võimalik esitada Belgia Kuningriigi pädevate asutuste väljastatud registreerimistunnistust märkega „esitlussõiduk”.

17      Leides, et kohtuasi, mille lahendamiseks tema poole pöörduti, sõltub kohaldatavatele liidu õigusnormidele antavast tõlgendusest, otsustas Tribunal administratif de Limoges menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas [liidu] õigusnorme, eelkõige Euroopa Liidu toimimise lepingu sätteid, mille eesmärk on tagada vaba liikumine, ning eespool viidatud sõidukite registreerimisdokumente käsitlevate direktiivide sätteid tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, millega sätestatakse sõidukite registreerimisel selline eridokument nagu registreerimistunnistus, millel peab olema märge „esitlussõiduk” ning mida võib käsitada kui dokumenti sõiduki ajutise registreerimise kohta direktiivi [1999/37] artikli 1 tähenduses, ning kas seega on kõnealuste sätetega vastuolus see, et teatava soodustuse saamine sõltub sellise dokumendi esitamisest?

2.      Juhul kui vastus eelmisele küsimusele on eitav, siis kas kõnealuseid sätteid tuleb tõlgendada nii, et neist tuleneb, et sõiduki soetamisel teisest liikmesriigist tuleb sellised siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt kehtib toetuse andmisele juba registreeritud keskkonnasõbralike sõidukite soetamise korral tingimus, et asjaomasel registreerimistunnistusel oleks liikmesriigi õigusnormide kohaselt märge „esitlussõiduk”, jätta kohaldamata, juhul kui sõiduki müüja ei ole ise saanud kõnealust toetust ja kui:

–        sõiduki soetaja esitab teises liikmesriigis väljastatud spetsiaalse esitlussõiduki registreerimistunnistuse või

–        sõiduk vastab eelkõige esmase kasutuselevõtu kuupäeva osas tunnustele, mis vastavalt siseriiklikele õigusnormidele on selle esitlussõidukina käsitamiseks nõutavad?”

 Eelotsuse küsimused

18      Oma küsimustega, mida on kohane käsitleda koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada saada seda, kas direktiivi 1999/37 või vastavalt asjaoludele ELTL artikleid 34 ja 36 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus põhikohtuasjas kohaldatavate taolised siseriiklikud õigusnormid, mis näevad ette õiguse saada toetust ainult siis, kui esitlussõiduki registreerimistunnusel on märge „esitlussõiduk”.

 Sissejuhatavad märkused

19      Nagu on esile toonud Prantsusmaa valitsus ja Euroopa Komisjon, tuleb sissejuhatuseks märkida, et dekreedi nr 2007‑1873 esialgse redaktsiooni artikli 2 teine lõik näeb ette, et „kõnealune esitlussõidukina kasutatud sõiduauto [loetakse] uueks, juhul kui selle võõrandamine või üürile andmine leiab aset 12 kuu jooksul alates selle esmasest registreerimisest”, samas kui dekreedi nr 2007‑1873 (muudetud kujul) sama säte näeb ette, et „kõnealune Prantsusmaal esitlussõidukina kasutatud sõiduk [loetakse] uueks, juhul kui selle võõrandamine või üürile andmine leiab aset 12 kuu jooksul alates selle esmasest registreerimisest”.

20      Tuleb täpsustada, et eelotsusetaotluse esitanud kohus on esitanud küsimuse dekreedi nr 2007‑1873 esialgse redaktsiooni artikli 2 teise lõigu kohta. Kuid vastus küsimusele, kas direktiiviga 1999/37 või ELTL artiklitega 34 ja 36 on vastuolus liikmesriigis kehtiv nõue, et keskkonnateadliku valiku toetuse saamiseks peab selliste sõidukite registreerimistunnistusel olema märge „esitlussõiduk”, on dekreedi nr 2007‑1873 esialgse redaktsiooni põhjal samasugune, kui lähtuda dekreedist nr 2007‑1873 (muudetud kujul). Järelikult peab ajaliselt kohaldatava siseriikliku õiguse määratlema eelotsusetaotluse esitanud kohus.

 Direktiivi 1999/37 tõlgendamine

21      Seda, kas liidu õigusega on kooskõlas siseriiklik säte, mille kohaselt peab kõnealuste sõidukite registreerimistunnistusel olema märge „esitlussõiduk” ja mille koos teiste siseriiklike sätetega kohaldamise tulemusel saab keskkonnateadliku valiku toetust anda vaid nende sõidukite eest, mille registreerimistunnistus tõendab, et tegemist on esitlussõidukiga, tuleb uurida kõigepealt direktiivist 1999/37 tulenevate liikmesriigi kohustuste alusel.

22      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab siseriiklikku meedet valdkonnas, mis on ühenduse tasandil täielikult ühtlustatud, hindama ühtlustamismeetme, mitte esmase õiguse sätete alusel (vt 11. detsembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑322/01: Deutscher Apothekerverband, EKL 2003, lk I‑14887, punkt 64, ja 16. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑205/07: Gysbrechts ja Santurel Inter, EKL 2008, lk I‑9947, punkt 33).

23      Käesolevas asjas on siiski ilmne, et direktiiviga 1999/37 ei ole täielikku ühtlustamist läbi viidud. Nagu direktiivi I lisa punkt II.7 sellega seoses sõnaselgelt sätestab, lubab direktiiv liikmesriikidel lisada registreerimistunnistuse I ossa muud teavet kui see, mis selles peab sisalduma nimetatud I lisa alusel.

24      Seega ei ole kõnealusest punktist II.7 tulenevalt direktiiviga 1999/37 vastuolus siseriiklikud sätted, mis näevad registreerimistunnistuse I osas lisaks kohustuslikele andmetele ette täiendava teabe, juhul kui nende sätetega ei rikuta EL‑i toimimise lepingut.

25      Järelikult on vaja uurida, kas põhikohtuasjas käsitletavate taolised siseriiklikud normid on vastuolus EÜ artiklitega 34 ja 36.

 EÜ artiklite 34 ja 36 tõlgendamine

26      On paslik meenutada, et ELTL artiklis 34 kehtestatud koguseliste piirangutega samaväärse toimega meetmete keeld hõlmab kõiki liikmesriigi õigusnorme, mis võivad otse või kaudselt, tegelikult või potentsiaalselt takistada ühendusesisest kaubandust (vt eelkõige 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑217/99: komisjon vs. Belgia, EKL 2000, lk I‑10251, punkt 16; 26. oktoobri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑65/05: komisjon vs. Kreeka, EKL 2006, lk I‑10341, punkt 27; 15. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑54/05: komisjon vs. Soome, EKL 2007, lk I‑2473, punkt 30, ja 24. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑286/07: komisjon vs. Luksemburg, EKL 2008, lk I‑63, punkt 27). Niisiis kujutab pelk asjaolu, et importija on sunnitud loobuma kõnealuste kaupade toomisest asjaomasesse liikmesriiki või nende seal turustamisest, endast kaupade vaba liikumise piirangut (eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Luksemburg, punkt 27).

27      Lisaks tuleb meenutada, et „koguseliste impordipiirangutega samaväärse toimega meetmeteks” tuleb ELTL artikli 34 tähenduses pidada liikmesriigi võetud meetmeid, mille eesmärk või toime seisneb teistest liikmesriikidest pärit kaupade ebasoodsamas kohtlemises, ning kaupade vabale liikumisele seatud tõkkeid, mis tulenevad siseriiklike õigusaktide ühtlustamise puudumisel teistest liikmesriikidest pärit ja seaduslikult toodetud ja/või turustatud kaupadele nõudeid kehtestavatest õigusaktidest, isegi kui neid nõudeid kohaldatakse vahet tegemata kõikidele toodetele (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Deutscher Apothekerverband, punkt 67).

28      Põhikohtuasjas ei ole vaidlustatud asjaolu, et kõik liikmesriigid ei nõua, et esitlussõidukite registreerimistunnistusel oleks spetsiaalne märge „esitlussõiduk”. Kui liikmesriigist imporditud esitlussõiduki eest ei saa vaatamata selle sõiduki vastavusele Prantsuse siseriiklikus õiguses keskkonnateadliku valiku toetuse saamiseks ette nähtud tingimustele, mis puudutavad selle sõiduki vanust, seisukorda ja CO₂ heite taset, maksta nimetatud toetust selle tõttu, et registreerimistunnistusel puudub see spetsiaalne märge, siis tuleb jääda seisukohale, et kõnealune märge on selline keskkonnateadliku valiku toetuse saamise tingimus, mis sunnib teatavaid Prantsusmaal elavaid huvitatud isikuid loobuma importimast sellesse liikmesriiki esitlussõidukeid, mis on enne registreeritud teises liikmesriigis (vt analoogia alusel 20. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑297/05: komisjon vs. Madalmaad, EKL 2007, lk I‑7467, punkt 73, ja 5. juuni 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑170/07: komisjon vs. Poola, EKL 2008, lk I‑87, punkt 44).

29      Sellega seoses tuleb tõdeda, et isegi kui põhikohtuasjas kohaldatav siseriiklik õigus kehtestab kõigi esitlusautode suhtes sõltumata nende päritolust kohustuse esitada keskkonnateadliku valiku toetuse saamiseks registreerimistunnistuse märkega „esitlussõiduk”, mõjutab see nõue sõidukeid erinevalt sõltuvalt sellest, kas need pärinevad liikmesriigist, mis näeb ette registreerimistunnistusel selle märke olemasolu, või muust liikmesriigist (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Luksemburg, punkt 28).

30      Isegi kui asjaomaste siseriiklike normide eesmärk ei ole kohelda ebasoodsamalt teistest liikmesriikidest pärinevaid kaupu – seda asjaolu peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus – võib asjaolu, et esitlussõiduki registreerimistunnistusel peab olema märge „esitlussõiduk”, selleks et saaks taotleda keskkonnateadliku valiku toetust, mõjutada ostjate käitumist ja järelikult takistada nende sõidukite pääsu kõnealuse liikmesriigi turule (vt selle kohta eespool 10. veebruari 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑110/05: komisjon vs. Itaalia, EKL 2009, lk I‑519, punkt 56).

31      Imporditud sõidukite registreerimistunnistusel sellise märke olemasolu nõue keskkonnateadliku valiku toetuse saamise tingimusena kujutab endast seega kaupade vaba liikumise piirangut, mis on ELTL artikli 34 alusel keelatud.

32      Siiski tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et siseriiklikke õigusnorme, mis kujutavad endast koguselise piiranguga samaväärse toimega meedet, võib õigustada mõnega ELTL artiklis 36 loetletud üldistest huvidest või kohustuslike nõuetega. Mõlemal juhul peab liikmesriigi säte olema taotletud eesmärgi saavutamiseks sobiv ega tohi minna kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsused komisjon vs. Madalmaad, punkt 75; komisjon vs. Poola, punkt 46, ja 9. detsembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑421/09: Humanplasma, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 34).

33      Prantsusmaa valitsus väidab, et põhikohtuasjas kohaldatavat siseriiklikku sätet õigustab keskkonnakaitse eesmärk ja pettuse vastu võitlemine. Selle sättega soovib Prantsusmaa valitsus eelkõige kannustada soetama vähe saastavaid mootorsõidukeid, ning kuna eeldatavalt ei ole esitlussõidukit kasutatud või seda on vähe kasutatud, siis võib keskkonnateadliku valiku toetust maksta ka nende sõidukite soetamisel. Kuid erinevalt uutest mootorsõidukitest on esitlussõidukid juba esmakordselt registreeritud. Seetõttu peab sellise sõiduki ostja esitama registreerimistunnistuse märkega „esitlussõiduk”, tõendamaks, et tegemist ei ole kasutatud sõidukiga, vaid just esitluseks kasutatud sõidukiga.

34      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib keskkonnakaitse eesmärk ja pettuse vastu võitlemine õigustada siseriiklikke meetmeid, mis tõkestavad ühendusesisest kaubandust, kui need meetmed on taotletava eesmärgiga võrreldes proportsionaalsed (vt eelkõige 10. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑265/06: komisjon vs. Portugal, EKL 2008, lk I‑2245, punkt 38; eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Luksemburg, punkt 38, ning 4. juuni 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑142/05: Mickelsson ja Roos, EKL 2009, lk I‑4273, punkt 32).

35      Kuigi imporditud sõidukite registreerimistunnistusel oleva märke „esitlussõiduk” nõue Euroopa Kohtu arvates tõepoolest hõlbustab selliste esitlussõidukite tuvastamist, millelt võib maksta keskkonnateadliku valiku toetust, ning on seega kasutatav keskkonnakaitse eesmärgi saavutamiseks ja pettuse vastu võitlemiseks, tuleb siiski kontrollida, kas see on kõnealuste eesmärkide saavutamiseks vajalik ning kas selleks on muid, vähem piiravaid meetmeid.

36      Asjaomase meetme väidetav vajalikkus ei ole põhikohtuasja puhul tõendatud, kuna nii kirjalikes märkustes kui ka kohtuistungil möönis Prantsusmaa valitsus, et teisest liikmesriigist hangitud esitlussõiduki eest võib maksta keskkonnateadliku valiku toetust, kui esitatakse selle sõidukikategooria kohta käiv spetsiaalne tõend või mis tahes muu tõend, millest nähtub selle sõiduki vastavus samadele tingimustele kui need, mis on ette nähtud siseriiklikele esitlussõidukitele.

37      Seega on registreerimistunnistusel märke „esitlussõiduk” olemasolu nõue vaid üks vahenditest, mille abil pädevad ametiasutused saavad pettuse vastu võidelda ja keskkonda kaitsta.

38      Sellest tuleneb, et seda meedet tuleb lugeda ülemääraseks ja seega taotletavate eesmärkide suhtes ebaproportsionaalseks.

39      Eeltoodud kaalutluste põhjal tuleb esitatud küsimustele vastata, et ELTL artiklitega 34 ja 36 on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt peab imporditud esitlussõidukite selles liikmesriigis registreerimisel keskkonnateadliku valiku toetuse saamiseks olema sellise sõiduki esimesel registreerimistunnistusel märge „esitlussõiduk”.

 Kohtukulud

40      Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:

ELTL artiklitega 34 ja 36 on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt peab imporditud esitlussõidukite selles liikmesriigis registreerimisel toetuse nimetusega „bonus écologique – Grenelle de l’environnement” saamiseks olema sellise sõiduki esimesel registreerimistunnistusel märge „esitlussõiduk”.

Allkirjad

---

* Kohtumenetluse keel: prantsuse.