Saksamaa Liitvabariigi 22. detsembri 2009. aasta apellatsioonkaebus Üldkohtu (seitsmes koda) 6. oktoobri 2009. aasta otsuse peale kohtuasjas T-21/06: Saksamaa Liitvabariik versus Euroopa Komisjon

(Kohtuasi C-544/09 P)

2010/C 51/41

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Apellant: Saksamaa Liitvabariik (esindajad: M. Lumma, J. Möller ja B. Klein)

Teine menetluspool: Euroopa Komisjon

Apellandi nõuded

Väited ja peamised argumendid

Apellatsioonkaebus on esitatud Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu otsuse peale, millega jäeti põhjendamatuse tõttu rahuldamata Saksamaa hagi komisjoni 9. novembri 2005. aasta otsuse peale riigiabimenetluses C-25/2004 seoses maapealse digitaaltelevisiooni (DVB-T) kasutuselevõtmisega Berliin-Brandenburgis. Oma otsuses leidis komisjon, et abimeede ei ühisturuga kokkusobiv (Euroopa Liidu toimimise lepingu, edaspidi „ELTL”, artikli 107 lõike 3 punkt c)).

Saksamaa Liitvabariik esitab kokku viis väidet, milles ta leiab, et Üldkohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et komisjon on võimu kuritarvitanud, ning seetõttu on ekslikult jätnud hagi rahuldamata.

Esiteks on Üldkohus ekslikult eitanud meetme atraktiivsuse mõju, võttes üksnes arvesse väga lühikest ajavahemikku analoogselt maapealselt edastuselt üleminekuks DVB-T-le, selle asemel et kontrollida abi saanud ringhäälinguorganisatsioonide kulusid kogu meetme jaoks tervikuna. See meede tervikuna hõlmab paralleelselt üleminekuga DVB-T-le ka kohustust säilitada programmide pakkumine DVB-T kaudu viie aasta jooksul. Järelikult tuleb samuti arvesse võtta selle kohustusliku edastamise ajavahemikuga seotud kulusid.

Teiseks laiendas Üldkohus ekslikult liigselt komisjoni hindamiskriteeriume ELTL artikli 107 lõike 3 punkti c alusel, nõustudes sellega, et komisjon võib abimeetme kohasuse tagasi lükata juba seetõttu, et taotletava eesmärgi saavutamiseks on võimalik võtta alternatiivseid reguleerivaid meetmeid. Võrdlus alternatiivsete meetmetega ei kuulu riigiabi kontrolli puudutavate ELTL sätete tähenduses kontrollimise hulka, mida on komisjonil lubatud läbi viia. Sellega seoses leiab Saksamaa valitsus, et Üldkohus on pannud liikmesriigile kohustuse tõendada, et komisjoni pakutud alternatiivsed meetmed olid algusest peale igasuguse mõjuta. See läheb aga vastuollu õiguskindluse põhimõttega, tõendamiskoormise jagamise üldpõhimõtetega ning riigiabi kontrollimise eesmärgiga.

Kolmandaks jättis Üldkohus ELTL artikli 107 lõike 3 punkti c raames tehtud analüüsi käigus arvesse võtmata liidu nende üldpõhimõtete asjakohasuse, mis esmase õiguse lahutamatu osana puudutavad kõiki liidu organeid. Kui piisaks pelgast viitest võimalikele alternatiivsetele regulatiivsetele meetmetele, tooks see kaasa selle, et tähelepanuta jääb asjaolu, et regulatiivsed meetmed kahjustavad ettevõtjate põhiõigust tegeleda majandustegevusega. See aspekt peaks vähemalt väärima kaalumist, mida käesolevas asjas ei ole tehtud.

Neljandaks, viidates alternatiivsetele reguleerivatele meetmetele, tõlgendas Üldkohus valesti ELTL artikli 107 lõike 3 punktis c sätestatud mõisteid „siseturg” ning „kaubandustingimuste mõjutamine ebasoovitavalt”, kuna kohus ei arvestanud, et reguleerivad meetmed võivad ka konkurentsi moonutada. Lõppjäreldus, et iga reguleeriv meede kahjustab vähem neid õigushuve kui abi, loob kriteeriumid, mille ulatust on lubamatult vähendatud.

Viiendaks heidab Saksamaa Üldkohtule ette seda, et kohus võttis üle komisjoni loodud tehnoloogilise neutraalsuse põhimõtte, ilma et kohus oleks seejuures möönnud, et sisuliselt lükati sellega tagasi kõnealuse meetmega Saksa ametivõimude taotletud eesmärk. Tehnoloogilise neutraalsuse põhimõte on sobiv kriteerium kokkusobivuse kontrollimiseks üksnes siis, kui abi eesmärk kui selline on ringhäälingu digiteerimine. Abi andmisel DVB-T-le üleminekul Berliin-Brandenburgi piirkonnas oleks tulnud siiski erinevatel põhjustel eelistada just seda edastusmoodust, samas kui edastamine kaabli ja satelliidi abil ei vajanud mingit abi. Abimeetme legitiimse eesmärgi kindlaksmääramisel on liikmesriigil kaalutlusruum.