1.

Cour de cassation (Luksemburg) esitas Euroopa Kohtule EÜ artikli 234 alusel oma 26. juuni 2008. aasta otsusega, mis jõudis Euroopa Kohtusse , mitu küsimust eelotsuse saamiseks nõukogu määruse (EÜ) nr 2027/97 lennuettevõtja vastutuse kohta õnnetusjuhtumite puhul ( 2 ) (edaspidi „määrus nr 2027/97”) tõlgendamiseks seoses Varssavis allkirjastatud rahvusvaheliste õhuvedude reeglite ühtlustamise konventsiooni (edaspidi „Varssavi konventsioon”) teatud sätetega.

2.

Eelotsuse küsimused tekkisid kahju hüvitamise nõude menetluses, mille üks pool on Irène Bogiatzi ning teine pool Luxair ja Saksa õiguse alusel asutatud äriühing Deutscher Luftpool, seoses I. Bogiatziga 21. detsembril 1998 (edaspidi „põhikohtuasja asjaolude asetleidmise aeg”) Luxairi lennuki pardale minekul juhtunud õnnetusega.

3.

Selleks et teha kindlaks, kas I. Bogiatzi õigus nõuda kahju hüvitamist on lõppenud, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus peamiselt teada, kas Varssavi konventsiooni artikkel 29, mis kehtestab sellistele nõuetele kaheaastase aegumistähtaja, on kohtu menetluses oleva kohtuasja asjaolude korral kohaldatav, kuigi määrus nr 2027/97 seda küsimust otseselt ei reguleeri, ja kas sellist tähtaega saab katkestada, peatada või selle kohaldamisest loobuda.

4.

Esimese eelotsuse küsimusega kaasneb aga eelnevat lahendamist vajav küsimus, millises ulatuses – kui üldse – on Euroopa Kohtul pädevus EÜ artikli 234 alusel tõlgendada Varssavi konventsiooni.

5.

Varssavi konventsioon sisaldab muu hulgas reegleid lennuettevõtja vastutuse kohta õnnetusjuhtumite korral. Seda on mitmel korral muudetud, eelkõige 28. septembri 1955. aasta Haagi protokolli, . aasta Guadalajara konventsiooni ja . aasta Montreali nelja lisaprotokolliga.

6.

Kuigi ühendus ei ole Varssavi konventsiooni osapool, olid põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal sellega liitunud kõik 15 liikmesriiki.

7.

Varssavi konventsiooni põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal kehtinud redaktsiooni artikkel 29 sätestab kahju hüvitamise nõuete osas:

„1.   Õigus nõuda kahju hüvitamist lõpeb, kui hagi ei ole esitatud kahe aasta jooksul arvates õhusõiduki sihtkohta saabumise päevast või päevast, mil see oleks pidanud saabuma, või päevast, mil vedu katkes.

2.   Tähtaja arvutamise meetod määratakse asja menetleva kohtu asukohariigi seadustega.”

8.

Varssavi konventsiooni ja sellega seotud dokumentide ajakohastamiseks ja konsolideerimiseks sõlmiti Montrealis 28. mail 1999 rahvusvahelise õhuveo nõuete ühtlustamise konventsioon (edaspidi „Montreali konventsioon”) ( 3 ). Sellele kirjutas alla ka ühendus ning see kiideti ühenduse nimel heaks nõukogu . aasta otsusega 2001/539/EÜ Montreali konventsiooni sõlmimise kohta. ( 4 )

9.

Montreali konventsioon, mille osapooled on nii ühendus kui ka selle 27 liikmesriiki, jõustus 4. novembril 2003, seega pärast põhikohtuasja asjaolude asetleidmist. Samas tuleb märkida, et selle konventsiooni artikkel 35 „Nõudeõiguse aegumine” on identne Varssavi konventsiooni artikliga 29.

10.

Määruse nr 2027/97 lennuettevõtja vastutuse kohta õnnetusjuhtumite puhul sissejuhatus sätestab põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal kehtinud redaktsioonis ja käesoleva kohtuasja jaoks asjakohases osas:

[…]”

11.

Määruse nr 2027/97 artikli 2 lõige 2 sätestab:

„Käesoleva määruse artikli 2 lõikes 1 määratlemata mõisted vastavad Varssavi konventsioonis kasutatud mõistetele.”

12.

Artikli 5 lõiked 1 ja 3 sätestavad:

„1.   Ühenduse lennuettevõtja peab viivitamata, kuid igal juhul mitte hiljem kui viisteist päeva pärast hüvitisele õigust omava füüsilisest isikust kannatanu isiku kindlakstegemist, tegema ettemaksed, mis katavad esmased majanduslikud vajadused vastavalt kahju suurusele.

[…]

3.   Ettemaks ei tähenda vastutuse tunnustamist ning selle võib ühenduse lennuettevõtja vastutuse alusel makstavatest hilisematest summadest maha arvata, kuid tagasimaksmisele kuulub ettemaks üksnes artikli 3 lõikes 3 ettenähtud juhtudel või juhul, kui hiljem tõestatakse, et kahju tekitajaks oli isik või selle tekkimisele aitas kaasa ettemaksu saanud isiku hooletus, või juhul, kui sellel isikul ei olnud õigust hüvitisele.”

13.

Pärast põhikohtuasja asjaolude asetleidmist muudeti määrust nr 2027/97 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. mai 2002. aasta määrusega (EÜ) nr 889/2002 (edaspidi „määrus nr 889/2002”). ( 5 )

14.

Eelotsusetaotlusest selgub, et 21. detsembril 1998 kukkus I. Bogiatzi Luxairi lennuki pardale minekul Luxembourgi lennuvälja asfaltkattele.

15.

I. Bogiatzi esitas 22. detsembril 2003 Tribunal d’Arrondissement de Luxembourg’ile hagi Deutscher Luftpooli ja Luxairi vastu, leides, et neilt mõlemalt solidaarselt või ühelt neist tuleb määruse nr 2027/97 ja Varssavi konventsiooni alusel välja mõista talle tekitatud kahju.

16.

Märgates, et nõue on esitatud viis aastat pärast õnnetust, leidis Tribunal d’Arrondissement de Luxembourg, et nõue on aegunud, sest see esitati pärast Varssavi konventsiooni artiklis 29 kahju hüvitamise nõuete esitamisele sätestatud kaheaastase aegumistähtaja möödumist. Tribunal leidis, et aegumistähtaeg on kindlaks määratud ja seda ei saa peatada ega katkestada.

17.

I. Bogiatzi esitas apellatsioonkaebuse, mille osas Cour d’Appel leidis 28. märtsi 2007. aasta otsusega, et apellatsioonkaebus kindlustusettevõtja Le Foyer ja Luksemburgi riigi vastu on vastuvõetamatu, ja jättis ülejäänud osas tribunali otsuse sisuliselt muutmata.

18.

Põhikohtuasjas peab Cour de cassation langetama otsuse I. Bogiatzi esitatud kassatsioonkaebuse suhtes, mis vaidlustab selle otsuse osas, milles apellatsioonikohus leidis, et I. Bogiatzi õigus esitada hagi lennundusettevõtja Luxairi ja tema kindlustusandja Deutscher Luftpooli vastu oli lõppenud. Apellatsioonkaebus tugineb mitmele väitele, muu hulgas ka määruse nr 2027/97 rikkumisele. Eelkõige vaidlustab I. Bogiatzi Varssavi konventsioonis sätestatud kaheaastase aegumistähtaja kohaldamise selle määrusega reguleeritud olukordades.

19.

Nendel tingimustel otsustas Cour de cassation menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

20.

Käesolevas asjas on märkusi esitanud I. Bogiatzi, Luxair, Prantsuse valitsus ja komisjon. Kõik nimetatud pooled olid esindatud ka 19. märtsi 2009. aasta kohtuistungil.

21.

Esimese küsimuse osas leiab I. Bogiatzi, et Euroopa Kohus on EÜ artikli 234 alusel pädev tõlgendama Varssavi konventsiooni. Kuivõrd määrus nr 2027/97 viitab sellele konventsioonile, tuleb viimast pidada ühenduse institutsiooni õigusaktiks, mis moodustab osa ühenduse õiguskorrast. Euroopa Kohtu tõlgendus on vajalik ühetaolisuse huvides, arvestades, et määruse nr 2027/97 eesmärk on lennuettevõtja vastutuse valdkonna ühtlustamine.

22.

Seevastu komisjon ja Prantsuse valitsus leiavad, et esimesele küsimusele tuleks vastata eitavalt. Kuivõrd ühendus ei ole Varssavi konventsiooni osapool, ei saa viimast pidada ühenduse institutsiooni õigusaktiks EÜ artikli 234 mõttes, mille tõlgendamiseks oleks Euroopa Kohtul pädevus.

23.

Lisaks märgib Prantsuse valitsus, et ühendus ei ole Varssavi konventsiooniga reguleeritavas valdkonnas varem liikmesriikidele kuulunud pädevust üle võtnud ning järelikult ei saa väita, nagu oleks selle sätted ühendusele siduvad kohtuotsusest International Fruit Company jt tuleneva kohtupraktika mõttes. ( 6 )

24.

Prantsuse valitsus ja komisjon aga möönavad asjaolu, et määruses nr 2027/97 sisalduvad viited Varssavi konventsioonile mõjutavad Euroopa Kohtu EÜ artiklist 234 tulenevat pädevust.

25.

Selles osas leiab komisjon, et Euroopa Kohtul on pädevus tõlgendada vaid neid Varssavi konventsiooni sätteid, millele määrus nr 2027/97 viitab. Sarnaselt leiab Prantsuse valitsus määruses nr 2027/97 sisalduvate viidete osas, et Euroopa Kohus võib tõlgendada Varssavi konventsiooni, tõlgendamaks määruse sätteid sellest konventsioonist lähtudes. ( 7 )

26.

Luxair leiab, et Euroopa Kohus ei pea käesolevas kohtuasjas tõlgendama Varssavi konventsiooni, vaid kohaldama EÜ artiklit 307, mille kohaselt ei mõjuta enne EÜ asutamislepingut sõlmitud lepingud ühenduse õiguse sätteid.

27.

Teise küsimuse osas leiab I. Bogiatzi sisuliselt, et Varssavi konventsioon – ja eelkõige selle artikkel 29 – on kohaldatav vaid juhul, kui määrus nr 2027/97 seda sõnaselgelt sätestab. Kui selline selge viide Varssavi konventsiooni asjakohastele normidele puudub, tuleb määrust tõlgendada iseseisvalt. Nagu selgub määruse nr 2027/97 ettevalmistavatest materjalidest ja selle põhjendusest 7, soovis ühenduse seadusandja lennuettevõtja vastutust reguleerida üksnes selle määrusega ja kõrvaldada Varssavi konventsiooniga vastutuse osas kehtestatud piirid. Kui Varssavi konventsiooni artikkel 29 oleks jätkuvalt kohaldatav, seaks see ohtu selle määrusega taotletava eesmärgi: vastutuse tingimuste ühtlustamise.

28.

Viimaks leiab I. Bogiatzi, et kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg ei saa kuuluda liikmesriikide menetlusautonoomia valdkonda. Igal juhul ei täida Varssavi konventsioonis sätestatud kaheaastane aegumistähtaeg võrdväärsuse ega tõhususe nõuet.

29.

Seevastu Luxair, Prantsuse valitsus ja komisjon väidavad sisuliselt, et kahju hüvitamise nõuete aegumistähtaeg on küsimus, mida jätkuvalt reguleerib Varssavi konventsiooni artikkel 29.

30.

Luxair märgib selles osas, et määrus nr 2027/97 ei reguleeri aegumistähtaegasid. Seega ei ole selle määruse ja Varssavi konventsiooni vahel vastuolu. Kuivõrd Varssavi konventsiooni on ratifitseerinud ka riigid, kes ei ole Euroopa Liidu liikmed ja kes on seotud konventsiooni sätetega, sh artikliga 29, peab Euroopa Kohus tunnistama selle konventsiooni ülimuslikkust käesolevas kohtuasjas.

31.

Prantsuse valitsus leiab, et ei ilmne, nagu oleks määrus nr 2027/97 mõeldud asendama Varssavi konventsiooni tervikuna, ja õiguskindluse põhimõttest lähtuvalt ei saa määrusele vaikimisi sellist rolli omistada. Pigem selgub preambulist, et määruse nr 2027/97 eesmärk on tõsta lennuõnnetusse sattunud reisijate kaitstuse taset, kuid seda vaid teatud osas, hõlmamata näiteks menetlustähtaegade küsimust, mida määrus ei käsitle.

32.

Komisjon märgib veel, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb teatud valdkonda reguleerivate ühenduse õigusnormide puudumisel iga liikmesriigi siseriiklikus õiguskorras kehtestada menetlusnormid nende kohtuasjade läbivaatamiseks, mille eesmärk on tagada isikute ühenduse õigusest tulenevate õiguste kaitse. ( 8 ) Niivõrd, kuivõrd liikmesriigid on Varssavi konventsiooni osapooled, saab siseriiklikus õiguses sellises kohtuasjas, nagu on eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses, kohaldada seal kehtestatud menetlusnorme. Viimaks ei ole komisjon kindel, kas on mõistlik eeldada, et määrus nr 2027/97 välistaks kõnealuse menetlusnormi kohaldamise ilma alternatiivi pakkumata.

33.

Kolmanda küsimuse osas leiab I. Bogiatzi, et sellele tuleks vastata jaatavalt. Oma seisukoha toetamiseks viitab ta muu hulgas tõlgendusele, mille on Varssavi konventsiooni artiklile andnud Prantsuse Cour de cassation ning nii Varssavi konventsiooni kui ka määruse nr 2027/97 esemele ja eesmärgile, mida selle sätte kitsendav tõlgendus tema hinnangul ohustaks. Seega, kuivõrd nende instrumentidega soovitakse saavutada õnnetuse ohvritele kiire ja kohtuväline kompensatsioon, tähendab kohtuvälisele kokkuleppele jõudmise püüe asjassepuutuva ohvri jaoks märkimisväärseid riske, kui Varssavi konventsioonis sätestatud aegumistähtaega ei ole tõesti võimalik peatada, katkestada või selle kohaldamisest loobuda.

34.

Luxair, Prantsuse valitsus ja komisjon aga väidavad, et kuivõrd Euroopa Kohtul ei ole Varssavi konventsiooni tõlgendamiseks pädevust, tuleb siseriiklikel kohtutel määratleda, kas ja kui, siis mis tingimustel saab artiklis 29 sätestatud aegumistähtaega peatada, katkestada või selle kohaldamisest loobuda.

35.

Komisjon rõhutab, et menetlusautonoomia põhimõttest tulenevalt peavad siseriiklikud kohtud igal juhul kindlustama, et aegumistähtaegade puhul on täidetud võrdväärsuse ja tõhususe nõuded.

36.

Esimese küsimusega tekib eelnevat lahendamist vajav küsimus, kas Euroopa Kohtul on EÜ artikli 234 alusel pädevus tõlgendada Varssavi konventsiooni ja eelkõige selle artiklit 29, lähtudes eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses olevast kohtuasjast. Eitav vastus sellele küsimusele tähendab ühtlasi, et selle sätte tõlgendamist puudutav kolmas eelotsuse küsimus on vastuvõetamatu. Seevastu teine küsimus on esitatud määruse nr 2027/97 tõlgendamise kohta ning puudutab seega selgelt ühenduse õigust, mille osas võib Euroopa Kohus otsuse teha. Selle küsimusega soovitakse teada, kas määrust nr 2027/97 tuleb tõlgendada nii, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses oleva kohtuasja asjaolude korral välistab see Varssavi konventsiooni artikli 29 kohaldamise.

37.

Seega on üldisemalt küsimuse all liikmesriigi selliste potentsiaalsete kohustuste omavaheline suhe, mis tulenevad ühelt poolt ühenduse teisese õiguse aktist ja teiselt poolt rahvusvahelisest lepingust, mis on sõlmitud mitme teise liikmesriigi ja kolmanda riigiga.

38.

Tuleb märkida, et suhe ühenduse õiguse (eelkõige määruse nr 2027/97) alusel potentsiaalselt tekkivate kohustuste ja Varssavi konventsiooni aegumistähtaega puudutava artikli 29 vahel võib olla keerulisem, kui esitatud küsimustest välja tuleb. Seega, isegi eeldades, et määrus nr 2027/97 ei välista siseriiklikes kohtutes Varssavi konventsiooni artikli 29 kohaldamist kahju hüvitamise nõuete osas, mida reguleerib – küll mitte aegumistähtaegade osas – määrus nr 2027/97, võivad ühenduse õigusest tuleneda selles kontekstis järgimist vajavad nõuded, mis seonduvad näiteks menetlusautonoomia mõistega. Teiseks, isegi kui selgub, et Euroopa Kohtul ei ole EÜ artikli 234 alusel pädevust Varssavi konventsiooni tõlgendamiseks, ei tähenda see, et Euroopa Kohus ei tohi seda konventsiooni tõlgendamisel kasutada.

39.

Kõigepealt tuleb meenutada, et EÜ artikli 300 lõike 7 kohaselt on selles artiklis kehtestatud tingimustel sõlmitud lepingud ühenduse institutsioonidele ja liikmesriikidele siduvad.

40.

Lisaks tuleneb selles küsimuses väljakujunenud Euroopa Kohtu praktikast, et nõukogu poolt EÜ artikli 300 alusel sõlmitud lepingut tuleb ühendusse puutuvalt pidada institutsiooni õigusaktiks EÜ artikli 234 lõike 1 punkti b tähenduses ja niipea, kui selline leping jõustub, moodustavad selle sätted ühenduse õiguskorra lahutamatu osa. Järelikult on Euroopa Kohus selle õiguskorra raames pädev vastama sellise lepingu tõlgendamist puudutavatele eelotsuse küsimustele. ( 9 )

41.

See tähendab, et kuivõrd ühendus ei ole Varssavi konventsiooni osapool, ei saa see konventsioon põhimõtteliselt saada ühenduse õiguskorra lahutamatuks osaks, mida Euroopa Kohus on pädev tõlgendama EÜ artikli 234 alusel.

42.

Kohtuasjas International Fruit Company jt võrdsustas Euroopa Kohus teatud tingimustel olukorra, kus ühendus on EÜ artikli 300 alusel sõlminud rahvusvahelise lepingu, olukorraga, milles rahvusvahelise lepingu sätted on muutunud ühendusele siduvaks seetõttu, et EÜ lepingu kohaselt on ta üle võtnud varem liikmesriikide poolt selle konventsiooni kohaldamisalal teostatud pädevused. ( 10 )

43.

Rahvusvaheliste õhuvedude valdkonnas, mida reguleerib Varssavi konventsioon, ei ole erinevalt vaadeldud kohtupraktikast toimunud varem liikmesriikidele kuulunud pädevuste terviklikku üleminekut ühendusele, mis oleks muutnud konventsiooni sätted ühendusele siduvaks. ( 11 )

44.

Ei saa väita (ning menetluse osapooled ei ole seda ka üritanud), nagu oleks Varssavi konventsiooni sätted, eelkõige selle artikkel 29, ühendusele siduvad seetõttu, et need väljendavad rahvusvahelist tavaõigust. ( 12 )

45.

Viimaks ei ole asjaolu, et määruse nr 2027/97 preambul ja artikli 2 lõige 2 viitavad Varssavi konventsioonile, piisav lugemaks selle artiklit 29 ühenduse õiguskorra lahutamatuks osaks, mida Euroopa Kohus on pädev tõlgendama EÜ artikli 234 alusel.

46.

Loomulikult võib Euroopa Kohus ühenduse õiguse tõlgendamisel erinevates kontekstides arvestada ka rahvusvahelise õiguse asjakohaseid sätteid, eriti rahvusvahelisi lepinguid, mis ei ole ühenduse jaoks formaalselt siduvad.

47.

Kõige selgemalt toimub see juhul ja ulatuses, milles ühenduse õiguse säte viitab sõnaselgelt rahvusvahelise õiguse normile ja „inkorporeerib” selle vastavasse ühenduse õiguse normi. ( 13 ) Näite saab tuua määruse nr 2027/97 artikli 2 lõike 2 pinnalt: selle sätte kohaselt peab Euroopa Kohus selle määruse artikli 2 lõikes 1 määratlemata mõiste puhul andma sellele mõistele sama tähenduse kui Varssavi konventsioonis kasutatud mõistetele ja selles ulatuses „tõlgendama” nimetatud konventsiooni.

48.

Ühenduse õiguse tõlgendamisel kaalub Euroopa Kohus rahvusvahelise õiguse asjakohaseid sätteid ka sellise viiteta. See peegeldab asjaolu, et üldiselt püüab ühendus teostada oma pädevust kooskõlas rahvusvahelise õigusega ja arvestades oma liikmesriike siduvaid rahvusvahelisi kohustusi, nagu seda nõuab EÜ artiklis 10 sisalduv lojaalse koostöö põhimõte. ( 14 )

49.

Käesoleval juhul on aga selge, et määrus nr 2027/97 ei reguleeri kahjunõuete aegumistähtaegu; samuti ei viita see määrus Varssavi konventsiooni artiklile 29. Seega minu hinnangul ei saa selle normi tõlgendamist pidada määruse nr 2027/97 tõlgendamisega „kaasnevaks”. Seega tuleb minu hinnangul käesolevat küsimust Euroopa Kohtu pädevuse kohta Varssavi konventsiooni artikli 29 tõlgendamisel eristada eespool nimetatud olukordadest, milles Euroopa Kohus kasutab tõlgendamisel rahvusvahelisi lepinguid.

50.

Eelnevast tulenevalt tuleks esimesele eelotsuse küsimusele vastata, et Varssavi konventsiooni artikkel 29 ei ole osa ühenduse õiguskorra normidest, mida Euroopa Kohus on pädev tõlgendama EÜ artikli 234 alusel.

51.

Sellest tulenevalt ei pea Euroopa Kohus vastama kolmandale eelotsuse küsimusele.

52.

Selleks et hinnata, mil määral on määrust nr 2027/97 arvestades Varssavi konventsiooni artikli 29 rakendamine siseriiklikus menetluses välistatud, on kasulik meenutada asjaga seotud õiguskordade ja instrumentide omavaheliste suhete mõningaid aspekte.

53.

Selles osas tuleneb EÜ artikli 300 lõikest 7 ja Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et ühenduse sõlmitud lepingud on ülimuslikud ühenduse teisese õiguse suhtes ja, kuivõrd need moodustavad ühenduse õiguskorra lahutamatu osa, ka nendega vastuolus oleva siseriikliku õiguse suhtes. ( 15 )

54.

Kuivõrd kõnealused Varssavi konventsiooni sätted ei ole käesoleval juhul ühendusele siduvad, ei saa need õigusnormide vastuolu korral olla määruse nr 2027/97 suhtes ülimuslikud.

55.

Pigem on selge, et ühenduse õiguse ülimuslikkuse põhimõtte kohaselt on siseriiklikud kohtud kohustatud tagama ühenduse õigusnormide täieliku õigusmõju ning jätma kohaldamata iga sellega vastuolus oleva siseriikliku õigusnormi, sealhulgas põhimõtteliselt ka normid, mis tulenevad rahvusvahelistest lepingutest, millega vastav liikmesriik on seotud. ( 16 ) Seega juhtudel, kui määruse nr 2027/97 sätted on vastuolus Varssavi konventsiooni omadega, on esimesed põhimõtteliselt ülimuslikud ja välistavad seega siseriiklikus kohtuasjas määrusega vastuolus oleva asjakohase konventsiooni normi kohaldamise.

56.

Seda ülimuslikkuse väidet piirab aga EÜ artikli 307 lõige 1, mille kohaselt ei mõjuta asutamislepingu sätted õigusi ja kohustusi, mis tulenevad enne selle jõustumist sõlmitud lepingutest ühe või mitme liikmesriigi ja ühe või mitme kolmanda riigi vahel. Selle sätte järgi, mis on põhimõtteliselt Varssavi konventsioonile kohaldatav, kuivõrd viimane on liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel varem sõlmitud leping, võib liikmesriigi sõlmitud varasem rahvusvaheline leping takistada ühenduse õigusnormi kohaldamist. Seega võib liikmesriik selle sätte alusel kalduda kõrvale ühenduse õigusest tulenevatest kohustustest, kuigi Euroopa Kohtu poolt sellele sättele antud üsna kitsa tõlgenduse kohaselt vaid ulatuses, mis on hädavajalik, et täita oma rahvusvahelisi kohustusi kolmandate riikide suhtes. ( 17 )

57.

Käesolevas asjas aga ei esine Varssavi konventsiooni artiklis 29 sätestatud aegumistähtaja osas määruse nr 2027/97 ja konventsiooni vahel ühtegi otsest vastuolu, mida tuleks sel viisil lahendada, kuivõrd minu hinnangul määrus ei käsitle seda küsimust.

58.

Lisaks asjaolule, et määruses nr 2027/97 ei ole sätet, mis reguleeriks kahju hüvitamise nõuete aegumistähtaegu, ei ilmne ka selle määruse esemest ega eesmärgist, et see peaks reguleerima aegumistähtaegu või mõjutama Varssavi konventsiooni artiklis 29 sätestatud aegumistähtaega.

59.

Kuigi vastab tõele, et määruse nr 2027/97 eesmärk on tõsta lennuõnnetusse sattunud reisijatele Varssavi konventsiooniga pakutava kaitse taset, eriti mis puudutab lennuettevõtja vastutust õnnetuste puhul, nagu selgub määruse preambulist ja eriti põhjendustest 1 ja 2, tuleb märkida, et määruse põhjendustes on viide ühenduse lennuettevõtjate vastutuse teatud sisulistele aspektidele, nagu selle rahaline ülempiir ja lennuettevõtja võimalus tugineda Varssavi konventsiooni artikli 20 lõikes 1 sätestatud vastuväidetele. ( 18 ) Lisaks sellele peegelduvad kõik need küsimused määruse õiguslikult siduvas osas. Seevastu ei ole selle määruse sissejuhatuses ja veel vähem selle õiguslikult siduvas osas viiteid kahju hüvitamise nõuete menetluslikele aspektidele, nagu Varssavi konventsiooni artiklis 29 kehtestatud aegumistähtajale.

60.

Seega ei ole määruses midagi, mis võimaldaks seda tõlgendada nii, et see reguleerib kas või kaudselt kahju hüvitamise nõuete aegumistähtaegu ning järelikult ka seda, et see välistab Varssavi konventsiooni artiklis 29 kehtestatud aegumistähtaja kohaldamise. Nagu komisjon on õigesti välja toonud, saab vaevalt oletada, et määruse nr 2027/97 eesmärk on selle menetlusnormi kohaldamise välistamine, kui see ei paku mingit alternatiivi.

61.

Seega ulatuses, milles määrus nr 2027/97 ei reguleeri kahju hüvitamise nõuete aegumistähtaegu seoses ühenduse lennuettevõtja tegevusega kantud kahjuga, tuleb järeldada, et lähtudes Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast liikmesriikide menetlusautonoomia küsimuses tuleb põhimõtteliselt iga liikmesriigi õigussüsteemis kehtestada seda küsimust reguleerivad menetlusnormid. ( 19 )

62.

Sellest tuleneb, et põhimõtteliselt ei takista miski liikmesriigil kohaldamast selles valdkonnas toimuvas siseriiklikus menetluses niisuguseid õigusnorme, mis tulenevad rahvusvahelistest lepingutest, millega riik on seotud, näiteks Varssavi konventsiooni artiklist 29.

63.

Selles ulatuses, milles kahju hüvitamise nõuded kuuluvad määrusega nr 2027/97 loodud vastutuse piiridesse ja on seega nõuded, millega tagatakse isikute ühenduse õigusest tulenevate õiguste kaitse, on liikmesriigid ühenduse õigusest tulenevalt kohustatud tagama, et kohaldatavad menetlusnormid ei ole ebasoodsamad kui samalaadsete siseriiklike kaebuste puhul (võrdväärsuse põhimõte) ja need ei tohi muuta ühenduse õiguskorraga antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte). ( 20 )

64.

Seega põhimõtteliselt ei ole Euroopa Kohtu, vaid siseriikliku kohtu ülesanne täpselt määratleda, milliseid kohustusi seoses kahju hüvitamise nõuete aegumistähtaegadega seab vastavale liikmesriigile Varssavi konventsiooni artikkel 29, ja teha kindlaks ulatus, milles selle aegumistähtaja rakendamine võib takistada ülalnimetatud põhimõtete järgimist. ( 21 ) Siiski tuleb märkida, et Euroopa Kohus on mitmel juhul kinnitanud, et mõistliku aegumistähtaja kehtestamine õiguskindluse huvides on ühenduse õigusega kooskõlas, ja minu hinnangul ei muuda kaheaastane aegumistähtaeg kahju hüvitamise nõuete esitamist määruse nr 2027/97 alusel ülemäära raskeks ega praktiliselt võimatuks. ( 22 )

65.

Järelikult tuleb teisele küsimusele vastata, et kahju hüvitamise nõuete aegumistähtaegade suhtes nende nõuete osas, mis tulenevad määrusega nr 2027/97 kaetud liikmesriikidevaheliste lendudega seoses kantud kahjudest, ei pea määrust nr 2027/97 tõlgendama nii, et see välistaks Varssavi konventsiooni artikli 29 rakendamise siseriiklikes kohtutes, niikaua kui see aegumistähtaeg on kooskõlas ühenduses kehtivate tõhususe ja võrdväärsuse põhimõtetega.

66.

Seega teen ettepaneku, et Euroopa Kohus vastaks esitatud eelotsuseküsimustele järgmiselt: