1

Apellatsioonkaebuses palub Euroopa Ühenduste Komisjon tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 15. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T-33/01: Infront WM vs. komisjon (EKL 2005, lk II-5897; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega tühistati komisjoni otsus, mis sisaldus Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigile 28. juulil 2000 saadetud kirjas (edaspidi „vaidlusalune akt”).

2

Nõukogu 3. oktoobri 1989. aasta direktiivi 89/552/EMÜ teleringhäälingutegevust käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (EÜT L 298, lk 23; ELT eriväljaanne 06/01, lk 224), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. juuni 1997. aasta direktiiviga 97/36/EÜ (EÜT L 202, lk 60; ELT eriväljaanne 06/02, lk 321; edaspidi „direktiiv 89/552”) eesmärk on tagada telesaadete vastuvõtmis- ja taasedastamisvabadus Euroopa Ühenduses, nähes selleks ette miinimumnõuded, mille liikmesriigid on kohustatud nende jurisdiktsiooni alla kuuluvate ringhäälinguorganisatsioonide suhtes kehtestama.

3

Direktiivi 97/36 põhjendused 18 ja 19 on sõnastatud järgmiselt:

4

Direktiivi 89/522 artikli 1 punkti b kohaselt on „ringhäälinguorganisatsioon” füüsiline või juriidiline isik, kellel on toimetusvastutus punktis a määratletud teleprogrammide koostamisel ja kes edastab neid teleprogramme või laseb neid edastada kolmandatel isikutel.

5

Direktiivi 89/552 artikkel 3a, mis lisati direktiiviga 97/36, sätestab:

„1.   Iga liikmesriik võib võtta kooskõlas ühenduse õigusega meetmeid tagamaks, et tema jurisdiktsiooni all olevad ringhäälinguorganisatsioonid ei edasta sündmusi, mida kõnealune liikmesriik käsitleb ühiskonnale väga tähtsatena, ainuõiguslikult ega nii, et sellega võetakse ära kõnealuse liikmesriigi elanikkonna oluliselt osalt võimalus jälgida selliseid sündmusi otseülekande või hilisema edastusena tasuta televisioonis. Kui liikmesriik võtab selliseid meetmeid, koostab ta loendi määratletud riiklikest või mitteriiklikest sündmustest, mida ta käsitleb ühiskonnale väga tähtsatena. Liikmesriik teeb seda selgel ja läbipaistval viisil ning aegsasti. Samuti määrab asjaomane liikmesriik, kas need sündmused peaksid olema kättesaadavad täieliku või osalise otseülekandena või siis täieliku või osalise hilisema edastusena, kui viimane on objektiivsetel põhjustel avalikkuse huvides vajalik või asjakohane.

2.   Liikmesriigid teatavad lõike 1 kohaselt võetud või võetavatest meetmetest viivitamata komisjonile. Kolme kuu jooksul alates teatamisest kontrollib komisjon selliste meetmete vastavust ühenduse õigusele ja edastab need teistele liikmesriikidele. Komisjon palub artikli 23a kohaselt asutatud komiteel esitada arvamus. Komisjon avaldab võetud meetmed viivitamata Euroopa Ühenduste Teatajas ja vähemalt kord aastas liikmesriikide võetud meetmete koondloendi.

3.   Liikmesriigid tagavad asjakohaste vahenditega oma õigusaktide raames, et nende jurisdiktsiooni alla kuuluvad ringhäälinguorganisatsioonid ei kasuta pärast käesoleva direktiivi avaldamiskuupäeva nende ostetud ainuõigusi nii, et sellega võetakse ära teise liikmesriigi elanikkonna oluliselt osalt võimalus jälgida selle teise liikmesriigi poolt kooskõlas eelnevate lõigetega määratletud sündmusi täieliku või osalise otseülekandena või siis täieliku või osalise hilisema edastusena, kui viimane on objektiivsetel põhjustel avalikkuse huvides vajalik või asjakohane, nagu see teine liikmesriik on lõike 1 kohaselt määranud.”

6

Vastavalt Broadcasting Act 1996 (1996. aasta ringhäälinguseadus) IV jao artiklitele 98 ja 101, mida on muudetud Television Broadcasting Regulations 2000-ga (2000. aasta teleringhäälingu määrus, edaspidi „ringhäälinguseadus”):

„98. Teenuste kategooriad

[…]

101. Loendisse kantud sündmuste teleülekannetele kehtestatud piirangud

[…]”.

7

Direktiivi 89/552 artikli 3a lõike 2 alusel teatati komisjonile nendest sätetest ning need avaldati Euroopa Ühenduste Teatajas (EÜT 2000, C 328, lk 2).

8

Tegurid, mida artikli 101 lõikes 1 viidatud loa andmisel tuleb arvesse võtta, on avaldatud sõltumatu telekomisjoni koodeksis loendisse kantud spordi- ja muude sündmuste kohta (Independent Television Commission Code on Sports and other Listed Events), mida on muudetud.

9

Käesoleva vaidluse aluseks olevad asjaolud, mis on välja toodud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 7–22, võib kokku võtta järgmiselt.

10

Infront WM AG (edaspidi „Infront”), varem FWC Medien AG, seejärel KirchMedia WM AG, tegeleb spordiürituste teleülekande õiguste ostmise, haldamise ja turustamisega. Infront ostab neid õigusi tavaliselt asjaomaselt spordiürituse korraldajalt ja müüb nõnda omandatud õigused edasi ringhäälinguorganisatsioonidele.

11

10. septembril 1996 sõlmis tema emaettevõtja lepingu Rahvusvahelise Jalgpalliföderatsiooniga (FIFA) FIFA maailmameistrivõistluste finaalkohtumiste teleülekannete ainuõiguste loovutamise kohta aastatel 2002 ja 2006. Emaettevõtja omandas eelkõige nende sündmuste ülekandmise ainuõigused Euroopa riikides. Need õigused loovutati hiljem Infrontile.

12

Vastavalt direktiivi 89/552 artikli 3a lõikele 2 teatas Ühendkuningriik 25. septembri 1998. aasta ja 5. mai 2000. aasta kirjades komisjonile selle artikli lõike 1 kohaselt võetud meetmetest.

13

Komisjoni hariduse ja kultuuri peadirektoraadi peadirektor saatis 28. juulil 2000 Ühendkuningriigile vaidlusaluse akti, märkides järgmist:

„5. mai 2000. aasta kirjas, mis saabus komisjoni 11. mail 2000, teatas [Ühendkuningriigi] alaline esindus Euroopa Liidu juures komisjonile siseriiklikest meetmetest, mis käsitlevad Ühendkuningriigi jaoks riikliku tähtsusega ürituste teleülekandeid. […]

Mul on au Teile teatada, et olles kontrollinud vastu võetud meetmete direktiivile [89/552] vastavust ja arvestades Ühendkuningriigi audiovisuaalse maastiku kohta teadaolevaid faktilisi asjaolusid, otsustas […] [k]omisjon Teie ametiasutuste poolt teatatud meetmeid mitte vaidlustada.

Vastavalt direktiivi [89/552] artikli 3a lõikele 2 avaldab komisjon talle teatatud meetmed [Euroopa Ühenduste Teatajas].”

14

Komisjon avaldas need meetmed Euroopa Ühenduse Teatajas 18. novembril 2000. Avaldatud meetmed hõlmavad ringhäälinguseaduse IV jao artikleid 98 ja 101 ning Ühendkuningriigi poolt määratletud ja ühiskonnale väga tähtsate sündmuste loendit (edaspidi „määratletud sündmused”). Nende sündmuste hulgas on FIFA maailmameistrivõistluste finaalkohtumised.

15

Ajal, mil komisjon nimetatud meetmeid kontrollis, saatis Infront talle kaks kirja, milles väitis, et määratletud sündmuste loendit ei saa heaks kiita vastuolu tõttu nii direktiivi 89/552 artikliga 3a kui ka muude ühenduse õiguse sätetega.

16

Seejärel, 7. detsembri 2000. aasta kirjaga, palus Infront komisjonil talle kinnitada, et määratletud sündmuste loendi osas on direktiivi 89/552 artikli 3a lõike 2 kohane kontrollimine lõpetatud ning teatada menetluse tulemustest, sealhulgas võimalikest meetmetest, mida komisjon on käesoleval juhul rakendanud. Komisjon vastas Infrontile, et nimetatud kontroll on lõpule viidud ning et määratletud sündmuste loend on tunnistatud direktiiviga kooskõlas olevaks.

17

Selles tulenevalt esitas Infront Esimese Astme Kohtule hagi, mille ese on vaidlusaluse akti tühistamise nõue.

18

Komisjon esitas vastuvõetamatuse vastuväite. Ta väitis, et ei ole direktiivi 89/552 artikli 3a lõike 2 alusel võtnud vastu vaidlustatavat akti ning et vaidlusalune akt ei puuduta Infronti otseselt ega isiklikult.

19

Vaidlustatud kohtuotsuses lükkas Esimese Astme Kohus vastuvõetamatuse vastuväite tagasi ning tunnistas hagi vastuvõetavaks.

20

Kohus leidis esiteks, et vaidlusalune akt lõpetab direktiivi 89/552 artikli 3a lõikes 2 ette nähtud menetluse, millest tulenevalt peab komisjon kontrollima, kas selle artikli lõike 1 kohaselt võetud siseriiklikud meetmed on kooskõlas ühenduse õigusega. Komisjoni heakskiidu saanud meetmete avaldamine Euroopa Ühenduste Teatajas võimaldab liikmesriikidel neist teada saada ning seeläbi täita direktiivi artikli 3a lõikest 3 tulenevaid kohustusi nende meetmete selles viimases sättes ette nähtud vastastikuse tunnustamise korra kohaselt.

21

Vaidlusalune akt toob Esimese Astme Kohtu sõnul liikmesriikidele kaasa õiguslikke tagajärgi niivõrd, kuivõrd akt näeb ette asjaomaste siseriiklike meetmete avaldamise Euroopa Ühenduse Teatajas, kuna tegelikkuses vallandab nimetatud avaldamine vastastikuse tunnustamise korra, mis on ette nähtud direktiivi 89/552 artikli 3a lõikes 3. Tegemist on ka otsusega EÜ artikli 249 tähenduses, kuigi nimetatud direktiivi artikkel 3a ei viita sõnaselgelt komisjoni vastuvõetud „otsusele”.

22

Teiseks uuris Esimese Astme Kohus, kas see akt Infronti otseselt puudutab. Kohus meenutab kohtupraktikat, mille kohaselt puudutab ühenduse õigusakt eraisikut EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses otseselt siis, kui see mõjutab huvitatud isiku õiguslikku olukorda vahetult ning selle rakendamine on puhtautomaatne ja tuleneb vaid ühenduse õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme (vt 5. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C-386/96 P: Dreyfus vs. komisjon, EKL 1998, lk I-2309, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

23

Kõigepealt sedastas Esimese Astme Kohus, et kui Infront on loovutanud oma teleringhäälinguõigused ühele Ühendkuningriigis asutatud ringhäälinguorganisatsioonile teleülekannete taasedastamiseks selles liikmesriigis, siis eksisteerivad Ühendkuningriigi ametiasutuste võetud meetmed vaidlusaluse akti kõrval juriidiliselt iseseisvalt. Kui teatatud meetmed on Ühendkuningriigis asutatud ringhäälinguorganisatsioonidele kohaldatavad selles liikmesriigis kehtiva ringhäälinguseaduse alusel, mitte aga vaidlusaluse akti alusel, ei ole Infront otseselt puudutatud.

24

Seevastu paneb direktiivi 89/552 artikli 3a lõikes 3 kehtestatud vastastikuse tunnustamise korra tõhusalt toimima üksnes vaidlusalune akt, mis tunnistab Ühendkuningriigi teatatud meetmed ühenduse õigusega kooskõlas olevaks ja näeb seejärel ette nende meetmete avaldamise Euroopa Ühenduste Teatajas. Sellest järeldub, et sel juhul tunnistab vaidlusalune akt Ühendkuningriigi võetud meetmed kehtivaks üksnes teiste liikmesriikide poolt vastastikuse tunnustamise otstarbel.

25

Lisaks nendib Esimese Astme Kohus, et kuna direktiivi 89/552 artikli 3a lõike 1 kohaselt võetud siseriiklike meetmete vastastikune tunnustamine sõltub nende komisjonipoolsest heakskiitmisest ja sellele järgnevast avaldamisest Euroopa Ühenduste Teatajas, ei jäta vaidlusalune akt avaldamise hetkest alates siseriiklikele ametiasutustele nende kohustuste rakendamise osas mingit kaalutlusruumi. Kuigi kontrolli tingimused, mida siseriiklikud ametiasutused peavad direktiivi 89/552 artikli 3a lõikes 3 kehtestatud vastastikuse tunnustamise korra raames läbi viima, määratleb iga liikmesriik oma seda sätet ülevõtvate õigusnormide raames, peavad need ametiasutused tagama, et nende jurisdiktsiooni all olevad ringhäälinguorganisatsioonid järgiksid selliste asjaomaste sündmuste ülekandmise tingimusi, mida liikmesriik on määratlenud oma meetmetes, mille komisjon on heaks kiitnud ja Euroopa Ühenduste Teatajas avaldanud.

26

Esimese Astme Kohus on seega järeldanud, et vaidlusalune akt puudutab Infronti otseselt, kuna see võimaldab teistel liikmesriikidel kehtestada direktiivi 89/552 artikli 3a lõike 1 kohaselt Ühendkuningriigi poolt võetud meetmete vastastikuse tunnustamise korra.

27

Kolmandaks sedastas Esimese Astme Kohus, et vaidlusalune akt puudutab Infronti ka isiklikult. Seda tema eripära tõttu, kuna ta on ühe Ühendkuningriigi poolt määratletud sündmuse teleülekande ainuõiguste omanik. Kuigi Infronti kui teleülekandeõiguste vahendajat ei ole neis sätetes sõnaselgelt mainitud, piiravad need tema võimalust neid õigusi vabalt kasutada, seades tingimuseks, et neid õigusi saab loovutada ainult mõnes teises liikmesriigis kui Ühendkuningriik asutatud ringhäälinguorganisatsioonile, kes soovib nimetatud sündmusi viimases riigis üle kanda.

28

Peale selle, kuigi vaidlusalune akt ei mõjuta hageja FIFA-ga sõlmitud lepingute kehtivust, on fakt, et hageja omandas asjaomased teleülekannete ainuõigused enne direktiivi 89/552 artikli 3a jõustumist ning a fortiori enne nimetatud akti koostamist.

29

Neil asjaoludel tühistas Esimese Astme Kohus vaidlusaluse akti, sest kuna tegemist oli otsusega EÜ artikli 249 tähenduses, oli see koostatud pädevust ületades. Komisjoni liikmete kolleegiumiga ei konsulteeritud ning vaidlusalusele aktile alla kirjutanud peadirektorile ei olnud see kolleegium andnud mingeid vastavaid volitusi.

30

Apellatsioonkaebuses palub komisjon Euroopa Kohtul:

31

Infront palub Euroopa Kohtul:

32

EÜ artikli 230 neljanda lõigu kohaselt võib iga füüsiline või juriidiline isik algatada menetluse selliste otsuste vastu, mis teda otseselt ja isiklikult puudutavad, kuigi vormiliselt on need teisele isikule adresseeritud otsused.

33

Oma apellatsioonkaebuse toetuseks esitab komisjon kaks väidet, mis tulenevad nendest kahest viimasest tingimusest kõrvalekaldumisest.

34

Enne nende väidete kontrollimist tuleb täpsustada direktiivi 89/552 artikli 3a ja vaidlusaluse akti tagajärgi ning ulatust.

35

Direktiivi artikli 3a lõike 1 kohaselt võib iga liikmesriik võtta kooskõlas ühenduse õigusega meetmeid tagamaks, et tema jurisdiktsiooni all olevad ringhäälinguorganisatsioonid ei edasta ühiskonnale väga tähtsatena käsitletavaid sündmusi nii, et sellega võetakse ära elanikkonna oluliselt osalt võimalus jälgida selliseid sündmusi otseülekande või hilisema edastusena tasuta televisioonis. Selleks koostab asjaomane liikmesriik loendi niisugustest sündmustest.

36

Direktiivi artikli 3a lõike 2 kohaselt kontrollib komisjon selliste meetmete vastavust ühenduse õigusele ja avaldab need Euroopa Ühenduste Teatajas. Nimetatud artikli lõige 3 kehtestab vastastikuse tunnustamise korra, mille kohaselt peavad teised liikmesriigid tagama, et nende jurisdiktsiooni alla kuuluvad ringhäälinguorganisatsioonid ei hoiaks kõrvale teise liikmesriigi poolt sama artikli lõike 1 kohaselt võetud meetmetest, mille komisjon on heaks kiitnud ja Euroopa Ühenduste Teatajas avaldanud.

37

Seda märgitakse ka direktiivi 97/36 põhjenduses 19, mille sõnastusest selgub, et direktiivi 89/552 artikli 3a eesmärk on vältida õigustatud üldiseid huve kaitsvatest siseriiklikest meetmetest kõrvalehoidmist.

38

Selle õigusakti alusel teavitas komisjon vaidlusaluse aktiga Ühendkuningriiki, et ta kiitis heaks meetmed, millest see liikmesriik oli teatanud, ning avaldab need Euroopa Ühenduste Teatajas. Nagu Esimese Astme Kohus on sedastanud, lõpetab vaidlusalune akt ka direktiivi 89/552 artikli 3a lõikes 2 komisjonile ette nähtud kontrollimenetluse. Nimetatud meetmete avaldamine Euroopa Ühenduste Teatajas võimaldas liikmesriikidel neist teada saada ning seeläbi täita direktiivi artikli 3a lõikest 3 tulenevaid kohustusi.

39

Vaidlusalune akt vallandas vastastikuse tunnustamise korra, mis on ette nähtud direktiivi 89/552 artikli 3a lõikes 3 ja seega aktiveeris teiste liikmesriikide kohustuse tagada, et nende jurisdiktsiooni alla kuuluvad ringhäälinguorganisatsioonid ei hoiaks kõrvale Ühendkuningriigi poolt selle artikli lõike 1 kohaselt võetud meetmetest.

40

Komisjon esitatud väiteid tuleb kontrollida nendest kaalutlustest lähtuvalt.

41

Komisjon väidab, et Esimese Astme Kohus kohaldas vääralt käesoleva kohtuotsuse punktis 22 mainitud kohtupraktikat, mis täpsustab EÜ artikli 230 neljandas lõigus viidatud otsese huviga seotud tingimusi.

42

Kõigepealt ei avalda vaidlusalune akt mingit mõju Infronti õiguslikule olukorrale. Ta paneb muudele liikmesriikidele kui Ühendkuningriik kohustuse tagada, et nende jurisdiktsiooni alla kuuluvad ringhäälinguorganisatsioonid ei võtaks selle liikmesriigi elanikkonna oluliselt osalt võimalust jälgida teatavaid sündmusi „tasuta” televisioonis. Selleks on õiguslikud kohustused kehtestatud vaid niisugustele organisatsioonidele.

43

Eeldades, et muus liikmesriigis kui Ühendkuningriik asutatud tasulise televisiooni ettevõte sooviks teha pakkumist asjaomaste teleülekannete ainuõiguste omandamiseks, võivad tema suhtes kehtestatud õiguslikud piirangud takistada tal seda tegemast. Järelikult oleks Infrontil vähem potentsiaalseid pakkumisi ning ta leiaks ennast vähemsoodsas turupositsioonis kui ta oli arvanud, ning seda ei põhjustaks muutus tema õiguslikus olukorras, vaid üksnes asjaolu, et ta ei leia endale sellist ostjat nagu ta lootis. Seetõttu oleks vaidlusalusel otsusel tema suhtes kaudsed majanduslikud tagajärjed, samas kui tema õiguslik olukord ei muutuks.

44

Järgmiseks, isegi need majanduslikud tagajärjed oleksid täiesti ebakindlad, kuna mitte ükski ringhäälinguorganisatsioon, mis on asutatud muus liikmesriigis kui Ühendkuningriik, ei oleks valmis maksma Infronti küsitud märkimisväärset summat õiguse eest teha Ühendkuningriigis ülekandeid sündmustest, mille teleülekannete ainuõigused talle kuulusid. Esimese Astme Kohus oleks pidanud Infrontilt nõudma niisuguse faktilise olukorra usutavuse ning vaidlusaluse aktiga põhjustatud majandusliku kahju võimalikkuse tõendamist. Jättes asjakohase tõendamiskoormise kohaldamata, rikkus ta ka õigusnormi.

45

Lõpuks leidis Esimese Astme Kohus vääralt, et liikmesriikidel ei ole direktiivi 89/552 artikli 3a lõikes 3 kehtestatud kohustuste täitmise osas mingit kaalutlusruumi. On selge, et ühiskonnale väga tähtsatena käsitletavad sündmused ning nende teleülekannete tegemise kord määratakse kindlaks selle liikmesriigi poolt, kes sellest teatab ning järelikult selle artikli lõike 2 kohaselt võetud komisjoni otsusega. See, millises ulatuses niisugust sündmust tegelikkuses vastavalt selle liikmesriigi huvidele edastatakse, sõltub sellegipoolest suurel määral õigusaktidest ja iga liikmesriigi poolt artikli 3a lõike 3 alusel vastu võetud õigusloome struktuurist. See säte ise kehtestab, et liikmesriikidele pandud kohustus tuleb tagada „asjakohaste vahenditega oma õigusaktide raames”. Igas liikmesriigis saavutatud tulemused võivad erineda sõltuvalt igale juhtumile lähenemise viisist. Nendes tingimustes eeldab vaidlusaluse akti rakendamine muudes liikmesriikides kui Ühendkuningriik märkimisväärset kaalutlusruumi.

46

Infronti sõnul on Esimese Astme Kohus õigesti järeldanud, et vaidlusalune akt puudutab teda otseselt.

47

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldab tingimus, mille järgi hagi esemeks olev otsus peab EÜ artikli 230 neljanda lõigu kohaselt puudutama füüsilist või juriidilist isikut otseselt, et ühenduse vaidlustatud meede avaldab otsest mõju isiku õiguslikule olukorrale ega jäta meedet rakendama kohustatud adressaadile mingit kaalutlusõigust – akti rakendamine on puhtautomaatne ja tuleneb vaid ühenduse õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Dreyfus vs. komisjon, punkt 43; 29. juuni 2004. aasta otsus kohtuasjas C-486/01 P: Front national vs. parlament, EKL 2004, lk I-6289, punkt 34, ja 2. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas C-417/04 P: Regione Siciliana vs. komisjon, EKL 2006, lk I-3881, punkt 28).

48

Esiteks tuleb hinnata, kas vaidlusalune akt avaldab Infronti õiguslikule olukorrale otsest mõju.

49

Ringhäälinguseaduse artiklitest 98 ja 101 tuleneb, et teleprogrammi tootja, kes soovib teha määratletud sündmuse täielikku või osalist otseülekannet, mis on kättesaadav kogu või osa Ühendkuningriigi territooriumil, peab sõltumatult telekomisjonilt saama selleks eelneva loa. Sõltumatu telekomisjoni muudetud koodeksi kohaselt loendisse spordi- ja muude sündmuste kohta kantud tegurid, mida selle loa andmisel tuleb arvesse võtta, kujutavad endast sisuliselt tingimust, et teade teleülekandeõiguste müügist tuleb avaldada ja ringhäälinguorganisatsioonidel peab olema reaalne võimalus neid õigusi mõistlikel ja õiglastel tingimustel omandada.

50

Nagu ka käesoleva kohtuotsuse punktides 35–39 on sedastatud, peavad muud liikmesriigid kui Ühendkuningriik vaidlusalusest aktist tulenevalt tagama, et nende jurisdiktsiooni alla kuuluvad ringhäälinguorganisatsioonid ei hoiaks kõrvale Ühendkuningriigi poolt direktiivi 89/522 artikli 3a lõike 1 kohaselt võetud meetmetest ja seega ei edastaks määratletud sündmusi nimetatud meetmetele vaatamata. Järelikult peavad liikmesriigid tagama, et nimetatud organisatsioonid ei teeks täielikku otseülekannet Ühendkuningriigi vaatajaskonnale suunatud sündmustest, kui nad on nimetatud sündmuste teleülekandeõigused omandanud müügiprotsessis, kus ei võeta arvesse eelmises punktis mainitud kriteeriume.

51

Ühendkuningriigi poolt võetud ja vaidlusaluse aktiga heaks kiidetud meetmed kehtestavad nimetatud organisatsioonidele teatavaid piiranguid, kui nad soovivad teha ülekandeid määratletud sündmustest, mille ainuõigused kuuluvad Infrontile.

52

Kuivõrd need piirangud on seotud tingimustega, mille alusel need organisatsioonid Infrontilt määratletud sündmuste teleülekannete ainuõigusi saavad, seatakse Ühendkuningriigi võetud meetmete ja vaidlusaluse aktiga selle äriühingu poolt omandatud õigustele uusi piiranguid, mida nende ülekandeõiguste omandamise hetkel ei esinenud, ning mis muudavad tal viimaste teostamise keerulisemaks. Seeläbi mõjutab vaidlusalune akt Infronti õiguslikku olukorda otseselt.

53

Sellegipoolest kinnitab komisjon, et Infronti õiguslikule olukorrale avalduv mõju ei ole tegelikkuses tõendatud, sest vaidlusaluse akti puudumisel ei oleks mitte ükski ringhäälinguorganisatsioon, mis on asutatud muus liikmesriigis kui Ühendkuningriik, huvitatud Infronti valduses olevate ülekandeõiguste ostmisest, ning selle akti vastuvõtmine neid nende õiguste omandamisel ei takista ega ümber ei veena. Lisaks on Esimese Astme Kohus tõendamiskoormise selles osas ümber pööranud.

54

Tuleb tõdeda, et ühenduse seadusandja on lisanud direktiivi 89/552 artikli 3a lõike 3 just seetõttu, et võib esineda olukordi, kus liikmesriigi jurisdiktsiooni alla kuuluvad ringhäälinguorganisatsioonid ostavad teise liikmesriigi ühiskonnale väga tähtsate sündmuste teleülekannete ainuõigusi ja edastavad neid viimase liikmesriigi vaatajaskonnale nii, et olulisel osal sellest ühiskonnast ei ole võimalik neid jälgida.

55

Esimese Astme Kohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 148 ja 149 selle küsimuse juba lahendanud. Esiteks tõi ta välja mitu ühiskonnale väga tähtsate sündmuste piiriülese edastamise juhtumit, mille puhul ringhäälinguorganisatsioonid olid niiviisi käitunud. Teiseks leidis ta, et komisjon ei ole põhistanud oma väiteid, mille kohaselt Ühendkuningriigi teleringhäälingu turu eripära jätaks niisugused olukorrad käesoleval juhul välja. Võttes arvesse neid tegureid, järeldas Esimese Astme Kohus, et FIFA maailmameistrivõistluste finaalkohtumiste selle liikmesriigi teleülekande õigusi ei pea tingimata omandama ainult samas riigis asutatud ringhäälinguorganisatsioonid.

56

Seda tehes ei ole Esimese Astme Kohus poolte tõendamiskoormist ümber pööranud. Ta asus sõltumatult hindama faktilisi asjaolusid, millega taheti kehtestada määratletud sündmuste tegelik piiriülene edastamine. Selles osas on Esimese Astme Kohtul lubatud arvesse võtta seda, et üks pool ei ole oma väiteid tõendanud (vt 18. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas C-214/05 P: Rossi vs. Ühtlustamisamet, EKL 2006, lk I-7057, punkt 23).

57

Lisaks on kohtupraktikas välja kujunenud, et Euroopa Kohtusse saab edasi kaevata ainult õigusküsimustes, mistõttu on Esimese Astme Kohtul ainupädevus tuvastada ja hinnata antud asjas olulisi fakte ning analüüsida tõendeid. Välja arvatud juhul, kui kohtule esitatud tõendeid on moonutatud, ei ole nende faktide ja tõendite hindamine seega niisugune õigusküsimus, mis kuuluks Euroopa Kohtu poolt apellatsiooni korras läbivaatamisele (vt 19. septembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C-104/00 P: DKV vs. Ühtlustamisamet, EKL 2002, lk I-7561, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).

58

Faktide moonutamist ei ole Euroopa Kohtus väidetud. Neil asjaoludel ei pea Euroopa Kohus kontrollima, kas Esimese Astme Kohus tegi õige järelduse, et ei leidnud tõendamist, et asjaomase teleülekande õigused peavad tingimata omandama ainult Ühendkuningriigis asutatud ringhäälinguorganisatsioonid.

59

Teiseks tuleb uurida, kas vaidlusalune akt jätab pädevatele ametiasutustele selle rakendamisel kaalutlusõigust või on see üksnes puhtautomaatne ja tuleneb vaid ühenduse õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme.

60

On selge, et siseriiklikelt ametiasutustelt ei võeta direktiivi 89/552 artikli 3a lõike 3 ja vaidlusaluse akti rakendamise osas ära kogu tegutsemisruumi. Nad võivad kehtestada sellest sättest tulenevate kohustuste täitmiseks sobiva kontrollimehhanismi.

61

Sellegipoolest peavad nad tagama, et asjaomased ringhäälinguorganisatsioonid ei hoiaks kõrvale teise liikmesriigi poolt direktiivi 89/522 artikli 3a lõike 1 kohaselt võetud meetmetest ning et nad teostaksid oma ainuõigusi viisil, mis selle teise liikmesriigi õigusaktide alusel ei võtaks asjakohaselt üldsuselt ära võimalust ühiskonnale väga tähtsatena käsitatavaid sündmusi jälgida.

62

Seega, nagu Esimese Astme Kohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 146 õigesti sedastanud, peavad need ametiasutused tagama, et nende jurisdiktsiooni alla kuuluvad ringhäälinguorganisatsioonid järgiksid selliste asjaomaste sündmuste ülekandmise tingimusi, mida teine liikmesriik on määratlenud oma meetmetes, mille komisjon on heaks kiitnud ja Euroopa Ühenduste Teatajas avaldanud. Viimased meetmed ja järelikult ka vaidlusalune akt on need, mis määratlevad saavutatava tulemuse. Selle tulemuse osas puudub siseriiklikel ametiasutustel seega igasugune kaalutlusruum.

63

Ringhäälinguorganisatsioonide ja Infronti õiguslikule olukorrale tekitatud kahju on tingitud selle tulemuse saavutamise nõudest.

64

Eeltoodud järeldusi silmas pidades tuleb esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

65

Komisjon väidab, et Esimese Astme Kohus on vääralt sedastanud, et vaidlusalune akt Infronti EÜ artikli 230 neljanda lõigu ja Euroopa Kohtu praktika tähenduses isiklikult puudutas.

66

Komisjon väidab, et Esimese Astme Kohtu seisukoht viib järelduseni, et kõik teleülekande õiguste omanikud, keda Ühendkuningriigi poolt direktiivi 89/552 artikli 3a lõike 1 alusel võetud meetmed mõjutavad, on isiklikult nendest meetmetest puudutatud, isegi kui neid on arvukalt. Samuti nagu kõiki niisuguste õiguste omanikke, saab vaidlusalune akt ka Infronti puudutada üksnes sedavõrd, kuivõrd ta on objektiivselt spordiürituste teleülekannete õiguste kandja, kes on ostnud nimetatud õigused Ühendkuningriigis määratletud sündmustele.

67

Veelgi enam, teleülekannete õiguste omanikele nagu Infront laienevad üksnes vaidlusaluse aktiga heaks kiidetud siseriiklike meetmete majanduslikud tagajärjed. Ettevõtja ei saa olla õigusnormist isiklikult puudutatud tulenevalt üksnes asjaolust, et see mõjutab tema majandustegevust, ja seda enam, et niisugused tagajärjed on seotud tavalise äririskiga.

68

Vaidlusalune akt ei puuduta Infronti seeläbi, et võrreldes kõigi teiste isikutega on tal teatav eripära või iseloomulik faktiline olukord.

69

Infront leiab, et Esimese Astme Kohus on korrektselt välja toonud need tegurid, mis teda teistest isikutest eristavad, see tähendab et tal on määratletud sündmuste loendis esineva sündmuse teleülekanneteks ainuõigus, et need õigused on omandatud enne selle loendi koostamist ja komisjoni antud heakskiitu, ning et see heakskiit kahjustab tõsiselt nimetatud õiguste teostamist Infronti poolt, kuna ta ei saa lubada neid kasutada ainuõiguse alusel.

70

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale saavad teised isikud, kes ei ole otsuse adressaadid, väita, et see puudutab neid isiklikult ainult siis, kui see mõjutab neid mingi neile omase tunnuse või neid iseloomustava faktilise olukorra tõttu, mis neid kõigist teistest isikutest eristab, ning seega individualiseerib neid sarnaselt otsuse adressaadiga (vt eelkõige 15. juuli 1963. aasta otsus kohtuasjas 25/62: Plaumann vs. komisjon, EKL 1963, lk 197 ning 223, ja 13. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C-78/03 P: komisjon vs. Aktionsgemeinschaft Recht und Eigentum, EKL 2005, lk I-10737, punkt 33).

71

Samuti ilmneb Euroopa Kohtu praktikast, et kui otsus puudutab isikute gruppi, kes olid akti vastuvõtmise hetkel identifitseeritud või identifitseeritavad grupi liikmetele omaste kriteeriumide põhjal, võivad need isikud olla otsusest isiklikult puudutatud, kuna nad kuulusid majandustegevuses osalejate piiratud ringi (vt 17. jaanuari 1985. aasta otsus kohtuasjas 11/82: Piraiki-Patraiki jt vs. komisjon, EKL 1985, lk 207, punkt 31, ja 22. juuni 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-182/03 ja C-217/03: Belgia ja Forum 187 vs. komisjon, EKL 2006, lk I-5479, punkt 60).

72

Nagu ka kohtujurist on oma ettepaneku punktides 99 ja 100 märkinud, võib see just nii olla, kui selle aktiga muudetakse õigusi, mille see eraõiguslik isik on omandanud enne akti vastuvõtmist (vt eelkõige 1. juuli 1965. aasta otsus liidetud kohtuasjades 106/63 ja 107/63: Toepfer ja Getreide-Import Gesellschaft vs. komisjon, EKL 1965, lk 525 ning 533).

73

Infront omas 2002. ja 2006. aasta teleülekannete ainuõigusi FIFA maailmameistrivõistluste finaalmängudeks, mis kuuluvad Ühendkuningriigi määratletud sündmuste loetellu, millest komisjonile teatati ja mis vaidlusaluse aktiga heaks kiideti.

74

Lisaks on selge, et Infront omandas need ainuõigused enne vaidlusaluse akti vastuvõtmist ning sel hetkel eksisteeris vaid kuus äriühingut, kes olid teinud märkimisväärseid investeeringuid nimetatud loetellu kuuluvate sündmuste teleülekannete õiguste omandamiseks.

75

Siit järeldub, et Infront oli vaidlusaluse akti vastuvõtmise hetkel täielikult identifitseeritav.

76

Lõpetuseks tuleneb käesoleva otsuse punktidest 51–52, et vaidlusalune akt mõjutas eespool mainitud kuuest äriühingust koosneva grupi liikmeid, kelle hulka Infront kuulus, ja seda neile eriomase tunnuse tõttu, kuna nad olid Ühendkuningriigi määratletud sündmuste loetellu kuuluvate sündmuste teleülekannete ainuõiguste omanikud.

77

Neil asjaoludel tegi Esimese Astme Kohus õige järelduse, et vaidlusalune akt puudutas Infronti isiklikult.

78

Seetõttu tuleb teine väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata ja järelikult jätta apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata.

79

Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2, mida kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna Infront on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista komisjonilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: