EUROOPA KOMISJON

Brüssel,19.10.2017

COM(2017) 604 final

KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE

vastavalt 25. novembri 2015. aasta määruse (EL) 2015/2365 (mis käsitleb väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute ja uuesti kasutamise läbipaistvust ning millega muudetakse määrust (EL) nr 648/2012) artikli 29 lõikele 3

KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE

vastavalt 25. novembri 2015. aasta määruse (EL) 2015/2365 (mis käsitleb väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute ja uuesti kasutamise läbipaistvust ning millega muudetakse määrust (EL) nr 648/2012) artikli 29 lõikele 3

1.Sissejuhatus

Määruse (EL) 2015/2365 (mis käsitleb väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute ja uuesti kasutamise läbipaistvust (edaspidi „väärtpaberitehingute määrus“)), eesmärk on saada parem ülevaade varipangandusest (pangandussektorivälisest laenutegevusest) ja vähendada väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingutest tulenevaid riske.

Väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingud on tagatud rahastamis- või laenuandmistehingud, mis seisnevad varade ajutises vahetamises, kusjuures tehingu üks pool toimib garantiina (tagatis). Repolepingud (repotehingud) moodustavad väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute kõige olulisema kategooria lõpetamata tehingute ja käibe mõttes. Nende tehingute ajend on üldjuhul vajadus võtta laenu. Laenuvõtja vaatepunktist koosneb tehing väärtpaberite müügist raha eest, lubades samal ajal osta väärtpaberid tulevikus eelnevalt kindlaksmääratud hinnaga tagasi. Müüdud väärtpaberid on repotehingu puhul ostjale (raha andjale) tagatiseks. Väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute suuruselt teist kategooriat, väärtpaberite laenuks andmist põhjustab peamiselt turu nõudlus konkreetsete väärtpaberite järele näiteks lühikeseks müügi või arveldamise eesmärgil. Seda liiki tehingu puhul annab üks vastaspool väärtpabereid laenuks tasu eest ja rahalise või teise vastaspoole antavatest muudest väärtpaberitest koosneva tagatise vastu.

Väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingud annavad pankadele ja pangandussektorivälistele turuosalistele juurdepääsu tagatud lühiajalisele rahastamisele/laenudele, luues seega madala riskiga investeerimis- ja rahastamisvõimalusi. Sellest tulenevalt on väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingud tänapäeva finantsökosüsteemi lahutamatu osa. Hästitoimivad väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute turud on hädavajalikud raha ja väärtpaberite liigutamiseks turuosaliste, s.o finantseerimis- ja muude asutuste vahel. Need peaksid toetama eri väärtpaberite hinna leidmist ja teisest turulikviidsust ning lihtsustama riskijuhtimise ja tagatisvara haldamise strateegiate rakendamist 1 . Peale selle mängivad eelkõige repoturud olulist rolli Euroopa keskpankade rahapoliitilistes tehingutes. Sellest hoolimata võivad väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingud võimaldada suurendada finantsvõimendust ja protsüklilisust, nagu oli näha 2007.–2008. aasta finantskriisi tekkimise ajal. Väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingud suurendavad eri liiki turuosaliste omavahelist seotust ja võivad seepärast suurendada finantshäirete levikut.

Globaalsel tasandil vastutab finantsstabiilsuse nõukogu (edaspidi „FSB“) soovituste väljatöötamise ja selliste riskide kindlakstegemise eest nende koordineeritud vähendamiseks rahvusvahelisel tasandil. 2013. aasta augustis võttis FSB vastu poliitikaraamistiku 2 varipanganduse riskide vähendamiseks väärtpaberite laenuks andmise ja repotehingute valdkonnas. Nimetatud raamistiku, mis sisaldab rida poliitilisi soovitusi, kiitsid 2013. aasta septembris heaks G20 juhid. Rida soovitusi on suunatud väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute turgude läbipaistvuse suurendamisele regulaarse ja üksikasjaliku nõutava aruandluse kaudu. ELi tasandil vastab neile soovitustele väärtpaberitehingute määrus.

2015. aasta novembris laiendas FSB oma poliitilisi soovitusi 3 õigusraamistikuga keskselt kliirimata väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingutes tehtavate väärtuskärbete kohta. Väärtuskärbe on antud tagatise väärtuse allahindlus, et võtta arvesse tururiski. Väärtuskärbete eesmärk on hoida ära ülemäärane finantsvõimendus ning leevendada kontsentratsiooni- ja kohustuste täitmata jätmise riski.

2.Aruande eesmärk ja sidusrühmadelt saadud teave

Komisjon peab vastavalt väärtpaberitehingute määruse artikli 29 lõikele 3 esitama aruande, „mis käsitleb rahvusvahelisel tasandil tehtud edusamme väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingutega seotud riskide vähendamisel, sealhulgas seoses finantsstabiilsuse nõukogu soovitustega keskselt kliirimata väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute väärtuskärbete suhtes, ning nende soovituste sobivust liidu turgudele“.

Selleks et panna FSB soovitused konteksti ja täita kohustust, mille komisjon võttis teatises, milles kutsuti üles avaldama arvamust , 4 antakse käesolevas aruandes ka lühike hinnang Euroopa väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute turgudele.

Vastavalt väärtpaberitehingute määrusele koostas Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve (ESMA) koostöös Euroopa Pangandusjärelevalve (EBA) ja Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukoguga (ESRB) aruande, 5 milles hindas:

·kas väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute kasutamine toob kaasa märkimisväärse finantsvõimenduse suurenemise, mida kehtivad õigusnormid ei reguleeri;

·kui see on asjakohane, siis sellise suurenemise vastu võitlemiseks olemas olevaid võimalusi;

·kas on vaja täiendavaid meetmeid, et vähendada selle võimenduse protsüklilisust.

Peale selle on võetud käesoleva aruande koostamisel arvesse hulka muid poliitikadokumente ja panuseid, eelkõige eespoolnimetatud FSB dokumente, samuti ESRB 6 7 ja Rahvusvaheliste Arvelduste Panga (BIS) 8 aruandeid.

3.Väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute turud

3.1.Euroopa väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute turgude toimimine

Väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute turud mängivad tänapäeva finantssüsteemis olulist rolli, toetades turuosaliste vajadusi tagatud rahastamise ja tagatuse järele. Repotehingud on eriti olulised pankadevahelise turu toimimise jaoks, pakkudes alternatiivi tagamata pankadevahelisele laenamisele ja tähtajalistele hoiustele kohustusliku reservi nõuete ja likviidsuse juhtimisega seotud vajaduste rahuldamisel.

Alates finantskriisist on tõusnud vastaspoole riski leevendamise olulisus, mistõttu on turuosaliste vajadus tagatise järele kasvanud. Seega on toimunud tugev nihe tagamata laenuturgudelt tagatud laenuturgudele. Tagatud laenuturu käive oli 2015. aastal tagamata laenuturu omast kümme korda suurem, kusjuures 2008. aastal oli see suhe alles 1,6 9 . Turu mahust rääkides oli lõpetamata tehingute maht Euroopa repoturgudel 5,6 triljonit eurot, mis on umbes 13 % ELi pankade koguvarast või 25 % lunastamata eurodes nomineeritud võlakirjadest ja noteeritud aktsiatest 10 .

Repotehingud mitte üksnes ei aita leida tagatud rahastamist. Institutsionaalsed investorid ja finantssektorivälised vastaspooled kasutavad repoturge raha hoidmiseks ja intressi teenimiseks. Peale selle püüavad pangad ja pangandussektorivälised turuosalised tihti hankida selliseid väärtpabereid, mida saab kasutada muude finantstehingute tagatisena kui raha laenamine. Seda on võimalik saavutada pöördrepotehingutega, mis tähendab finantsvara tegelikku müüki ja edasimüüki, või väärtpaberite laenuks andmise lepingutega, mis on veel üks oluline väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute klass. Väärtpaberite kaudu finantseerimise tehinguid on kasutatud pikka aega tagatise allikana, näiteks lühikeseks müügi jaoks. Börsiväliste tuletislepingute suurenenud tagatus, sh nihe keskse kliiringu suunas, on sidunud börsiväliste tuletislepingute kasutamise tihedamalt tagatise olemasoluga. Börsivälistesse tuletislepingutesse astuvad turuosalised annavad tihti raha saamiseks oma võimendustagatise nõude täitmiseks väärtpabereid repotehingute raames välja, samal ajal, kui keskne vastaspool võib kasutada sularahatagatise paigutamiseks pöördrepotehinguid, mis tekitab repoturu kummalgi poolel täiendava nõudluse.

Viimasel ajal on täheldatud repoturgudel märkimisväärseid muutusi. Nõudlus väärtpaberite järele tagatisena on märkimisväärselt suurenenud, samal ajal kui sidusrühmade väitel on kvaliteetse tagatise pakkumine vähemalt teatud perioodidel vähenenud. Sellest annavad tunnistust lõpetamata pöördrepotehingute suurenenud maht võrreldes tavaliste repotehingutega ja eelkõige kõrgemad tasud eritagatise kasutamisel 11 .

Riigivõlakriis võib olla mõjutanud vara pakkumist teatavate riigivõlakirjade krediidikvaliteedi halvenemise tõttu, mida turuosalised ei pea enam kvaliteetseks tagatiseks. Turuosaliste arvates vähendab Euroopa Keskpankade Süsteemi varade, eelkõige riigivõlakirjade ostukava kvaliteetse tagatise saadavust ja eurodes rahastuse hinda võrreldes USA dollarites rahastusega. Viimane võib kaudselt mõjutada väärtpaberite nõudlut, sest muudab kasumlikuks USA dollarite vahetamise euro vastu ja saadud eurode investeerimise eurodes nomineeritud varasse. Tähtis on ka turu positsioneerimine konkreetsel ajahetkel: lühikeste positsioonide suurenemine suurendab ka nõudlust tagatise järele.

Peale selle väidavad sidusrühmad, et määrus võib olla mõjutanud lisaks makromajanduspoliitikale ka tegevust tagatisturgudel. Lisaks keskse kliirimise nõuetele, mis üldiselt suurendasid tagatise nõudlust, märgivad turuosalised sageli, et BASEL III muudab ja kujundab ümber repoturgude struktuuri ja dünaamikat. Ollakse seisukohal, et finantsvõimenduse määr, kapitalinõuded ja stabiilse netorahastamise kordaja avaldavad kumulatiivset mõju repoturgude likviidsusele. Kõiki neid komponente käsitatakse repotehingute sõlmimist piiravate või seda kulukamaks muutvatena.

Viimasel ajal on märgatud pingeid repoturgudel, eriti nõutava aruandluse esitamise tähtaegade paiku: mõned finantsasutused vähendasid 2016. aasta lõpul ja vähemal määral kvartalilõppudel oma aktiivsust repoturgudel või tõmbusid neilt üldse tagasi. Mõnel juhul oli kvaliteetse tagatise puudus, ehkki turuosalised oskasid seda oodata, nii tugev, et põhjustas teatavatel päevadel raskesti kättesaadava tagatise kasutamistasude järsu tõusu. Kas see mõjutas võlakirjade turuhindu ja likviidsust laiemalt, on raske öelda. Praegu tundub, et mõju oli väga piiratud ja lühiajaline.

3.2.Finantsvõimendus ja võimalused selle suurenemise vastu võitlemiseks

Väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingud, aidates kaasa laenumahu kasvule, tekitavad finantsvõimenduse 12 väljaspool pangasüsteemi, kus kehtivad usaldatavusnõuded. Lisaks võib rahalise tagatise reinvesteerimne ja mitterahalise tagatise taaskasutamine võimaldada turuosaliste positsioonidele rekursiivset finantsvõimendust 13 . Mõnes olukorras võib see põhjustada ülemäärast finantsvõimendust, mis omakorda võib ohustada finantsstabiilsust, eelkõige varjatud protsüklilise mõju tõttu. Üldiselt põhjustab finantsvõimendus tugeva majanduse ajal bilansimahu kasvu ja majanduslanguse ajal survet finantsvõimenduse vähendamiseks 14 .

Väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute konkreetset panust finantsvõimenduse suurenemisesse on raske hinnata, sest puuduvad üksikasjalikud andmed (nt võimenduslaenu tehingute maht, teave tagatise reinvesteerimise ja taaskasutamise kohta) ja võimalike erinevate põhjuste tõttu, miks väärtpaberite kaudu finantseerimise tehinguid tehakse. Väärtpaberitehingute määrusega kehtestatud tehingu tasandi aruandekohustus annab ametiasutustele võimaluse neid andmeid tulevikus koguda ja analüüsida väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute osa finantsvõimenduse loomises.

Finantsvõimenduse suurenemise puhul tuleks esmalt märkida, et on olemas erinevaid võimenduse näitajaid. Näiteks finantsvõimenduse mõju mõistmiseks finantsstabiilsusele on oluline bruto- ja netofinantsvõimenduse vahe. Selles valdkonnas töötatakse välja ühtseid, jurisdiktsioonide- ja sektoriteüleseid finantsvõimenduse näitajaid 15 .

Rea ELi finantsteenuste õigusraamistiku elementide eesmärk on piirata finantsvõimendust ja protsüklilisust. Eriti käib see pangandussektori ja BASEL III raamistiku 16 kohta, ehkki mõned selle raamistiku kohased näitajad on võetud kasutusele alles hiljuti ja neid ei ole veel täiel määral rakendatud. Teatavaid meetmeid ja nõudeid, mille eesmärk on finantsvõimendust vähendada, kohaldatakse ka kindlustusandjate, kesksete vastaspoolte ja investeerimisfondide suhtes. Ei ole olemas liiduüleseid finantsvõimenduse suurenemise piiramise vahendeid, mis toimiksid kõigis finantssektorites.

Lisaks eespoolnimetatud sektoripõhistele meetmetele võivad väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute konkreetses kontekstis sobida finantsvõimenduse ja eriti finantsvõimenduse rekursiivse kohaldamise piiramiseks võimendustagatised ja väärtuskärped. FSB on avaldanud soovitused tagatise väärtuskärbete kohta, mida käsitletakse aruandes edaspidi üksikasjalikumalt (vt punkt 4.6).

Ehkki väärtuskärbete tegemine võib finantsvõimenduse suurenemist piirata, võib see tava iseenesest olla protsükliline. Tõusuperioodil võivad turuosalised väärtuskärbete taset vähendada, sest nad eeldavad väiksemat tagatise likvideerimise riski. Langusperioodil võivad turuosalised tagatise likvideerimise suurema eeldatava volatiilsuse tõttu kalduda väärtuskärpeid suurendama 17 . Praegusel etapil ei ole siiski selgeid tõendeid, kuidas ja mil määral sellised väärtuskärbete liikumised mõjutavad vara hinda, finantsvõimendust ja finantstsükleid 18 .

4.Rahvusvahelised jõupingutused väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingutega seotud riskide vähendamiseks

4.1.Taust

FSB avaldas 2013. aasta augustis 19 ja 2015. aasta novembris 20 aruanded, milles esitas soovitused väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingutega seotud finantsstabiilsusriskide vähendamiseks. Need soovitused on suunatud laias laastus:

·väärtpaberite finantsturgude läbipaistvuse suurendamisele sagedase ja üksikasjaliku nõutava aruandluse kaudu;

·rahalise tagatise reinvesteerimist reguleerivate standardite kehtestamisele;

·kliendi vara edasitagamise põhimõtete kehtestamisele;

·tagatise hindamise/haldamise reguleerivate standardite kehtestamisele ning

·tagatise väärtuskärbete arvutamise metoodikate kvaliteedistandardite kehtestamisele ja väärtuskärbete alammäärade raamistiku rakendamisele.

Järgmistes jagudes kirjeldatakse lühidalt neid soovitusi ja hinnatakse nende rakendamise seisu nii ELis kui ka rahvusvahelisel tasandil. Kui see on asjakohane, on soovitatud võimalikke edasisi tegevussuundi.

4.2.Väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute turgude läbipaistvus (FSB soovitused nr 1–5)

Ametiasutustele tuleks anda võimalus saada igakülgset ja ajakohast teavet finantsasutustevaheliste väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute riskipositsioonide, sh tagatise koostise ja muutumise kohta. Selleks tuleks teavet väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingutega kauplemise ja positsioonide kohta koguda sagedasti ja see teave peaks olema üksikasjalik. Andmekogumisprotsessi ühtsus, mis saavutatakse tänu standardite määratlemise ja kohaldamisele, peaks võimaldama kogutud andmeid konsolideerida piirkondlikul ja globaalsel tasandil. Kuna väärtpaberite kaudu finantseerimise tehinguid kasutavad ulatuslikult investeerimisfondid, siis selliste fondide halduritelt tuleks nõuda asjakohase teabe esitamist väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute kohta nende lõppinvestoritele.

Väärtpaberitehingute määrus, mis võeti vastu 2015. aasta novembris, vastab neile soovitustele. Sellel on kolm põhielementi:

·Nõuded, et väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute vastaspooled teataksid kõikidest väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingutest kesksetele kauplemisteabehoidlatele;

·Nõuded, et investeerimisfondid avalikustaksid investoritele oma korrapärastes aruannetes ja lepingueelsetes dokumentides väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute kasutamise;

·Minimaalsed läbipaistvustingimused väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute käigus saadud tagatise taaskasutamisele, nt sellest tulenevate riskide ja tagajärgede avalikustamine, samuti tagatise andva vastaspoole eelnev nõusolek (vastuseks FSB soovitusele nr 7 edasitagamise kohta, vt punkt 4.4).

Väärtpaberitehingute määrus järgib täielikult FSB soovitusi läbipaistvuse kohta. Väärtpaberitehingute määruse kohaselt teatatavad positsiooni ja tehingu tasandi andmed on samuti FSB soovitustega kooskõlas. Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve (ESMA), kes vastutab tehniliste standardite väljatöötamise eest väärtpaberitehingute määruse rakendamiseks, võttis FSB tööd arvesse ja lisas kavandatavasse aruandlusraamistikku nõutavad andmeelemendid. Komisjon ja ESMA jätkavad tihedat koostööd FSBga, ja FSB tööd võetakse arvesse väärtpaberitehingute määruse rakendusmeetmete praegusel väljatöötamisel. Tegelik aruandlus peaks algama 2019. aastal. Komisjon hindab väärtpaberitehingute määruse tulemuslikkust kaks aastat pärast aruandluse algust.

4.3.Rahalise tagatise reinvesteerimine (FSB soovitus nr 6)

Väärtpabereid laenuks andvate pangandussektoriväliste üksuste (põhilaenajad ja laenude vahendajad) eest vastutavad ametiasutused peaksid rakendama oma jurisdiktsioonides FSB rahalise tagatise reinvesteerimise miinimumnõuetele vastava regulatiivse korra, et piirata sellisest tegevusest tulenevaid likviidsusriske. Miinimumnõuded hõlmavad kõrgetasemelisi põhimõtteid ja likviidsusriski, tähtaegade ümberkujundamise ning kontsentratsiooni- ja krediidiriski vähendamise meetmeid.

2014. aasta augustis võttis ESMA vastu Börsil kaubeldavate fondide ja muude eurofondide (vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjad) emissioonide suunised, 21 milles on esitatud eurofondide väärtpaberite laenuks andmise lepinguid sõlmivate varahaldurite poolset rahalise tagatise reinvesteerimist reguleerivad õigusnormid. Need normid käsitlevad likviidsust, hindamist, hajutamist, valikukriteeriume, korrelatsiooni ja muid rahalise tagatise taasinvesteerimise kriteeriume. Ehkki suunised ei ole kohustuslikud, peavad pädevad ametiasutused ja finantsturu osalised andma endast kõik nende suuniste ja soovituste järgimiseks või selgitama, miks nad ei kavatse neid järgida.

Peale selle keelab ELi rahaturufondide määrus 22 selgesõnaliselt sellistel fondidel sõlmida väärtpaberite laenuks andmise lepinguid.

4.4.Kliendi vara edasitagamine 23 (FSB soovitused nr 7 ja 8)

FSB on andnud seoses kliendi vara edasitagamisega mitmeid soovitusi. Esiteks peaksid finantsvahendajad teavitama kliente piisavalt nende vara edasitagamisest, nii et kliendid mõistaksid oma riskipositsioone vahendaja maksejõuetuse korral. Teiseks võib vahendaja tagada kliendi vara edasi kliendi pikkade positsioonide rahastamiseks ja lühikeste positsioonide katmiseks, kuid neid ei tohiks edasi tagada vahendaja enda tehingute rahastamiseks. Kolmandaks tuleks lubada kliendi varasid edasi tagada üksnes likviidsusriski piisava hallatuse tingimusel.

Väärtpaberitehingute määruse artiklis 15 on sätestatud klientide teavitamise kohta, et õigus tagatist uuesti kasutada sõltub tagatise andja teavitamisest riskidest ja tagajärgedest, mis võivad tagatise kasutamise õiguse andmisega kaasneda. Peale selle sõltub tagatise uuesti kasutamise õigus tagatise andja eelnevast selgesõnalisest nõusolekust.

Kliendi vara kasutamise kohta enda tehinguteks on finantsinstrumentide turgude direktiivis (MiFID 1) 24 sätestatud, et investeerimisühingud ja krediidiasutused peavad kaitsma kliendi omandiõigust ja vältima kliendi finantsinstrumentide omavolilist kasutamist ilma kliendi selgesõnalise nõusolekuta. Neid nõudmisi karmistatakse 2018. aasta jaanuaris veelgi MiFID 2 25 raames, millega keelatakse omandiõiguse üleminekul põhinevate finantstagatiskokkulepete sõlmimine jaeklientidega ja kehtestatakse tingimused nende kokkulepete sõlmimiseks kutseliste klientidega, eelkõige tähelepanu juhtimine kaasnevatele riskidele ning sellele, kuidas see mõjub kliendi finantsinstrumentidele ja rahale. Mis puutub eurofondidesse, siis ESMA börsil kaubeldavate fondide ja muude eurofondide emissioonide suunistes ning rahaturufondide määruses on sätestatud, et saadud mitterahalist tagatist ei tohi müüa, reinvesteerida ega pantida.

Finantseerimisasutused (s.o investeerimisühingud ja krediidiasutused), kes lubasid kliendi vara eespool kirjeldatud tingimustel edasi tagada, peavad ELi kapitalinõuete raamistiku kohaselt likviidsusriski piisavalt reguleerima.

4.5.Tagatisvara hindamine ja haldamine (FSB soovitus nr 9)

Tagatise saavad väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingu vastaspooled peaksid võtma vastu üksnes selliseid tagatisi, mida nad saaksid vastaspoole maksejõuetuse korral teatava aja jooksul säilitada ilma seadusi või regulatsioone rikkumata ning neid asjakohaselt hinnata ja nende riske hallata. Neil peaks olema ka hädaolukorra lahendamise plaanid nende suurimate turu vastaspoolte maksejõuetuse puhuks, sh pingelistes turuolukordades.

Tagatise ja laenatud väärtpaberite turuhind tuleks määrata vähemalt kord päevas ja vähemalt kord päevas koguda variatsioonitagatis, kui summad ületavad minimaalset vastuvõetavat künnist.

Eurofondide ja rahaturufondide, teatavate krediidiasutuste ja investeerimisühingute ning kindlustusandjate ja tööandja kogumispensioni asutuste jaoks on kehtestatud tagatise hindamise ja haldamise minimaalsed regulatiivsed standardid.

Eurofondide tagatisvara haldamise normid on esitatud ESMA börsil kaubeldavate fondide ja muude eurofondide emissioonide suunistes. Saadud tagatis peaks olema väga likviidne ja kaubeldav reguleeritud turgudel või mitmepoolsetes kauplemissüsteemides, läbipaistva hinnastamisega, et seda oleks võimalik kiiresti müüa. Seda tuleks hinnata vähemalt kord päevas ning suure hinnavolatiilsusega vara ei tohiks tagatiseks võtta, kui ei kohaldata sobivalt konservatiivseid väärtuskärpeid. Peale selle nähakse rahaturufondide määruses ette rangemad tagatisvara haldamise normid, eelkõige rahaturufondide eripärade tõttu. Komisjonil on õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte, millega täpsustatakse kvantitatiivse ja kvalitatiivse likviidsuse ning saadud tagatise suhtes kohaldatava krediidikvaliteedi nõuded.

Väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute miinimumkapitalinõude arvutamiseks sisemudeli meetodeid kasutavate krediidiasutuste puhul nõuab ELi kapitalinõuete raamistik tagatisvara haldamise üksuse loomist. MiFID 2 on nõutud, et investeerimisühingud ja krediidiasutused i) tagavad kõigile klientidele, et kliendi finantsinstrumentide laenuvõtja annab sobiva tagatise, ja ii) jälgivad tagatise jätkuvat sobivust ning teevad kõik vajaliku kliendi instrumentide väärtusega tasakaalu säilitamiseks.

Solventsus II direktiiviga 26 kehtestati kindlustus- ja edasikindlustusandjatele „mõistlikkuse põhimõte“, mis tähendab, et kindlustusandjad investeerivad üksnes sellisesse varasse ja finantsinstrumentidesse, mille riske on võimalik nõuetekohaselt tuvastada, mõõta, seirata ja juhtida. Kindlustusandjad võivad teha väärtpaberite kaudu finantseerimise tehinguid tingimusel, et järgitakse mõistlikkuse põhimõtet. Sellisel juhul tuleb tagatist hinnata kooskõlas Solventsus II direktiivi ja selle delegeeritud õigusaktidega. Tööandja kogumispensioni asutuste kohta on samalaadne mõistlikkuse põhimõte lisatud IORP2 direktiivi 27 . Peale selle võetakse investeerimisvabaduse tasakaalustamiseks kasutusele nõuetekohane riskijuhtimissüsteem. Nagu kindlustusandjadki, võivad pensionifondid teha väärtpaberite kaudu finantseerimise tehinguid tingimusel, et järgitakse mõistlikkuse põhimõtet.

4.6.Tagatise väärtuskärped (FSB soovitused nr 12–18)

FSB väärtuskärbete raamistik soovitab kaheosalist lähenemisviisi:

1.turuosaliste poolt tagatise väärtuskärbete arvutamiseks kasutatavate metoodikate kvaliteedistandardid ning

2.mittekeskselt kliiritavate väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute väärtuskärbete alammäärad, mille puhul rahastatakse pangandussektoriväliseid asutusi vastavalt järgnevale tabelile muu tagatise vastu peale riigi võlakohustuste.

Väärtpaberid–raha–vastu tehingute väärtuskärbete alammäärad

Allikas: FSB õigusraamistik keskselt kliirimata väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingutes tehtavate väärtuskärbete jaoks.

Soovitused metoodika kohta

Tagatise väärtuskärbete arvutamiseks kasutatavate metoodikate kvaliteedistandardid täiendavad praegust üksustepõhist finantsvõimenduse reguleerimist (krediidiasutustele ja investeerimisühingutele) ja on suunatud konkreetselt protsüklilisuse vastu. Käesoleva soovituse kohaldamisala on lai ja see kehtib kõigi turuosaliste kohta, kes saavad tagatisi, kui nad pakuvad väärtpaberite kaudu rahastamist.

Praegu ELis sellised kõigi turuosaliste kohta kehtivad standardid puuduvad. Kuid ESMA börsil kaubeldavate fondide ja muude eurofondide emissioonide suunised sisaldavad selliseid standardeid eurofondide kohta. Täpsemalt peaks eurofondidel olema selge väärtuskärbete poliitika iga tagatiseks võetava varaklassi jaoks, võttes arvesse vara eripärasid, nagu krediidivõimelisus, volatiilsus ja regulaarsete vastupidavustestide tulemused.

Soovitused minimaalsete väärtuskärbete alammäärade kohta

Väärtuskärbete alammääradega püütakse vähendada süsteemiülest finantsvõimenduse suurenemist väljaspool pangandussüsteemi. Minimaalsete väärtuskärbete alammäärade soovituse kohaldamisala on kitsam (s.o mittekeskselt kliiritavad väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingud, mille puhul rahastatakse pangandussektoriväliseid asutusi muu tagatise vastu peale riigi võlakohustuste) kui väärtuskärbete arvutamise metoodikat käsitleva soovituse oma. Väärtuskärbete alammäärade soovitus täiendab BASEL III raamistikku ja seda kohaldatakse pankade ja pangandusväliste üksuste ning pangandusväliste üksuste omavaheliste väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute suhtes. Väärtpaberite kaudu rahastamine, mida saavad pangad ja investeerimisühingud, kelle suhtes kohaldatakse konsolideeritud alusel (pankadevahelised väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingud) adekvaatse kapitali ja likviidsuse nõudeid, jääb väärtuskärbete alammäärade kohaldamisalast välja, sest FSB on seisukohal, et väärtuskärbete alammäärade kohaldamine nende tehingute suhtes võib dubleerida olemasolevaid nõudeid. FSB soovitused näevad ette, et esiteks tuleks pankade ja pangandusväliste üksuste vaheliste väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute väärtuskärbete alammäärad inkorporeerida BASEL III raamistikku. Seejärel peaksid ametiasutused rakendama raamistikku, nõudes turuosalistelt tehingute tegemist väärtuskärbete alammäärasid ületaval tasemel. Raamistikku saaks rakendada kas üksustepõhise määruse (nt BASEL III raamistiku põhjal) või turumääruse kaudu, mis võiks hõlmata laiemat üksustevalikut, kes võivad pakkuda pangandusvälistele üksustele väärtpaberite kaudu rahastamist, või nende kahe meetodi kombinatsioonina.

Praegu ELi tasandi regulatiivseid nõudeid pankade ja pangandusväliste üksuste ning pangandusväliste üksuste omavaheliste väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute väärtuskärbete alammäärade kohta selle FSB soovitusena ei ole.

Soovitused edasiseks tegevuseks väärtuskärbete valdkonnas

Mõeldes väärtuskärbete võimalikest reguleerimismeetmetest on vaja arvesse võtta mitmeid olulisi kaalutlusi.

Esiteks, ehkki väärtuskärped võivad aidata piirata finantsvõimendust, ei ole nende mõju protsüklilisusele täiesti selge (nagu on kirjeldatud punktis 3.1.) ja see võib sõltuda nende rakendamisest (nt staatilised vs dünaamilised väärtuskärbete alammäärad). Otsuse tegemisel väärtuskärbete võimalike kvalitatiivsete või kvantitatiivsete normide kohta oleks kasu väärtuskärbete ja protsüklilisuse vahelise seose paremast mõistmisest. Teiseks viitavad ESMA ja turuosaliste vahelised arutelud ja nende raames ilmsiks tulnud andmed, et turuosaliste poolt tegelikult kohaldatavad väärtuskärped kipuvad olema FSB soovitatud väärtuskärbete alammäärast suuremad või sellega võrdsed, isegi praeguses suhteliselt soodsas turukeskkonnas. Seepärast ei ole selge, mil määral FSB soovitused turgu tegelikult mõjutaks. Kolmandaks moodustavad FSB väärtuskärbete alammäärasid käsitlevate soovituste kohaldamisalasse kuuluvad väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingud väikse osa kogu turust, 28 ja võiks olla kasulik võimalike meetmete kohaldamisala igakülgse teabe alusel ümber hinnata. Neljandaks lükkub ikka veel edasi pankade- ja pangandusväliste üksuste vaheliste väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute väärtuskärbete alammäärade inkorporeerimine BASEL III raamistikku, mida FSB 2015. aasta lõpul soovitas ametiasutustele väärtuskärbete alammäärade kehtestamise eeltingimusena. Peale selle on muud olulised jurisdiktsioonid (nt USA ja Jaapan) samuti oma hindamise algfaasis ega ole väärtuskärbete alammäärasid veel paika pannud.

Eespool nimetatud ESMA aruanne toetab seda põhjendust ja annab lisateavet mitme eespool käsitletud punkti, eelkõige väärtuskärbete alammäärde kohta 29 . Lõpuks tundub kasulik hinnata kvaliteedistandardite ja väärtuskärbete alammäärade võimalikku kehtestamist üksikasjalikumate andmete alusel väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute kohta, mis saavad kättesaadavaks siis, kui hakkavad kehtima väärtpaberitehingute määruse igakülgsed aruandekohustused (praeguste kavade kohaselt alates 2019. aastast).

5.Üldised järeldused

FSB soovitused väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute kohta on Euroopa Liidus suurel määral arvesse võetud – vastu on võetud väärtpaberitehingute määrus ning sektoripõhiseid finantsteenuseid käsitlevate õigusaktide erisätted ja suunised. Seepärast ei ole praegusel etapil vajadust täiendavate regulatiivsete meetmete järele.

Seoses väärtuskärbete arvutamise sektoriüleste kvaliteedistandardite ja väärtuskärbete alammäärade kehtestamisega on vaja hinnata vajadust võimalike regulatiivsete meetmete järele ja nende kohaldamisala kõnealuses valdkonnas igakülgsete ja üksikasjalike andmete alusel väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute turgude kohta, mis saavad kättesaadavaks siis, kui hakkavad kehtima väärtpaberitehingute määruse aruandekohustused. Peale selle suurendab praegune turudünaamika (nagu on kirjeldatud 3. punktis) vajadust teatava ettevaatuse ja kindlate tõendite järele kvantitatiivseid nõudeid sisaldavate regulatiivsete meetmete kavandamisel. Edu rahvusvahelisel tasandil on võrreldav ELiga (s.o varane hindamisstaadium), ja ükski muu piirkond ei ole seni teinud otsust regulatiivsete meetmete kohta väärtuskärbete alammäärade asjus. Kui see on kohaldatav, tuleks väärtuskärbete alammäärad kehtestada ideaaljuhul ülemaailmselt kooskõlastatult, et vältida võrdsete tingimuste kahjustamist või esimese sammu tegeva jurisdiktsiooni turuosalistele konkurentsivõime vähendamist.

Komisjon jätkab väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute turu ja rahvusvahelise regulatiivse ruumi hoolikat seiret. Komisjon hindab ümber kvaliteedistandardite lisaväärtuse ja väärtuskärbete alammäärad aruande alusel, mille ESMA koostab, kui saavad kättesaadavaks igakülgsed andmed väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute kohta.

(1)

FSB, Strengthening Oversight and Regulation of Shadow Banking, 29. august 2013 http://www.fsb.org/2013/08/r_130829c/

(2)

Samas.

(3)

FSB, Transforming Shadow Banking into Resilient Market-based Finance, 12. november 2015 http://www.fsb.org/2015/11/regulatory-framework-for-haircuts-on-non-centrally-cleared-securities-financing-transactions-2/

(4)

COM(2016) 855 final

(5)

ESMA, Report on securities financing transactions and leverage in the EU, 4. oktoober 2016 https://www.esma.europa.eu/press-news/esma-news/esma-reports-shadow-banking-leverage-and-pro-cyclicality

(6)

ESRB, Opinion to ESMA on securities financing and leverage, 4. oktoober 2016 https://www.esrb.europa.eu/pub/pdf/other/20161004_esrbopinion.en.pdf

(7)

ESRB; The macroprudential use of margins and haircuts, 16. veebruar 2017 https://www.esrb.europa.eu/pub/pdf/reports/170216_macroprudential_use_of_margins_and_haircuts.en.pdf?8115a0e7c89b631df250abdcf9ad008a

(8)

BIS, CGFS Papers No 59 Repo market functioning, 12. aprill 2017 https://www.bis.org/publ/cgfs59.pdf

(9)

ECB money market survey https://www.ecb.europa.eu/stats/financial_markets_and_interest_rates/money_market/html/index.en.html

(10)

ICMA market survey https://www.icmagroup.org/assets/documents/Market-Info/Repo-Market-Surveys/No.-32-December-2016/RepoSurvey-140217.pdf

(11)

Samas.

(12)

Finantsvõimendus viitab laenatud vahendite kasutamisele vara ostmiseks.

(13)

ESRB (2016), lk 5

(14)

ESMA (2016), lk 48

(15)

ESMA (2016), lk 49

(16)

ESMA (2016), lk 25 on nimetatud rida vahendeid, mida rakendatakse BASEL III raames kapitalinõuete direktiivi (direktiiv (EL) 2016/36) ja kapitalinõuete määruse (määrus (EL) 2013/575) kaudu. Need meetmed hõlmavad rangemaid nõudeid kahjumi katmise ja kõrgeima kvaliteediga kapitali suhtes; rangemaid kapitalinõudeid tuletisinstrumentidest ja väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingutest tulenevate vastaspoole krediidiriski positsioonide suhtes; finantsvõimenduse määra, likviidsuskattekordaja ja stabiilse netorahastamise kordaja kasutuselevõtmist ning paremaid riskijuhtimise, valitsemise ja kompenseerimise struktuure.

(17)

ESRB (2016), lk 10

(18)

ESRB (2017), lk 35

(19)

FSB (2013)

(20)

FSB (2015)

(21)

  https://www.esma.europa.eu/sites/default/files/library/2015/11/esma-2014-0011-01-00_en_0.pdf

(22)

Määrus (EL) 2017/1131, 14. juuni 2017.

(23)

FSB kasutatavas terminoloogias määratletakse „uuesti kasutamine“ kui ühe tehingu raames üle kantud väärtpaberite mis tahes viisil kasutamine teise tehingu tagamiseks. „Edasitagamine“ on määratletud kitsamalt kui kliendi vara uuesti kasutamine.

(24)

Direktiiv 2004/39/EÜ finantsinstrumentide turgude kohta, 21. aprill 2004.

(25)

Direktiiv 2014/65/EL, 15. mai 2014.

(26)

Direktiiv 2009/138/EÜ, 25. november 2009.

(27)

Direktiiv (EL) 2016/2341, 14. detsember 2016.

(28)

ESMA (2016) väitel kõiguvad hinnangud 8 % ja 35 % vahel ELi repoturust ja ulatuvad 25 %-ni ELi väärtpaberite laenuks andmise turust. Need on ülemmäärad, võttes arvesse, et need arvud hõlmavad ka pankadevahelisi tehinguid.

(29)

Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu (ESRB) seisukohas ESMA aruande kohta nähakse asja konservatiivsemalt ja soovitatakse rakendada FSB väärtuskärbete alammäärade raamistikku enne, kui saavad kättesaadavaks täiendavad andmed. Selles tunnistatakse siiski üldist andmepuudust ning vajadust täiendava empiirilise ja kontseptuaalse analüüsi järele.