Praeguseks 93 riigi (sealhulgas kõik ELi liikmesriigid) poolt ratifitseeritud rahvusvahelise lapseröövi tsiviilõiguslikke küsimusi käsitleva 25. oktoobri 1980. aasta Haagi konventsiooni (edaspidi „1980. aasta konventsioon“) eesmärk on taastada endine olukord, mille käigus ebaseaduslikult ära viidud või kinni peetud lapsed tagastatakse kiiresti konventsiooniosaliste kindlaks määratud keskasutustevahelise koostöösüsteemi kaudu.

Kuna lapseröövi ennetamine on oluline osa lapse õiguste edendamist käsitlevast ELi poliitikast, tegeleb Euroopa Liit rahvusvahelisel tasandil aktiivselt 1980. aasta konventsiooni kohaldamise tõhustamisega ning kutsub kolmandaid riike üles sellega ühinema.

Korea Vabariik andis 1980. aasta konventsiooni ühinemiskirja hoiule 13. detsembril 2012. Konventsioon jõustus Korea Vabariigis 1. märtsil 2013.

1980. aasta konventsiooni artikli 38 lõikes 4 sätestatakse, et konventsiooni kohaldatakse ühineva riigi ja selliste osalisriikide vahel, kes on ühinemisele oma kirjaliku nõusoleku andnud.

Kuna rahvusvahelise lapseröövi küsimus kuulub Euroopa Liidu ainuvälispädevusse, tuleb otsus Korea Vabariigi ühinemisele nõusoleku andmise kohta ELi tasandil vastu võtta nõukogu otsuse kujul. Liikmesriigid peaksid seega tegema Euroopa Liidu huvides avalduse nõustumise kohta Korea Vabariigi ühinemisega.

ELi ainupädevust kolmandate riikide 1980. aasta konventsiooniga ühinemise heakskiitmise küsimustes kinnitas Euroopa Liidu Kohus, kellega komisjoni algatusel konsulteeriti.

14. oktoobril 2014 kinnitas Euroopa Liidu Kohus oma arvamuses 1/13, et nõusoleku andmine kolmanda riigi ühinemiseks 1980. aasta Haagi rahvusvahelise lapseröövi tsiviilõiguslikke küsimusi käsitleva konventsiooniga kuulub Euroopa Liidu ainupädevusse.

Kohus nõudis selles küsimuses eelkõige üksmeelt ELi tasandil, et hoida ära vahelduvat geomeetriat liikmesriikide vahel. Käesoleva otsuse eesmärk on jõustada 1980. aasta konventsioon Korea Vabariigi ja ELi liikmesriikide vahel.

1980. aasta Haagi konventsioon on nõukogu määruse nr 2201/2003 1 (tuntud kui „Brüsseli IIa määrus“) rahvusvaheline analoog vanema sooritatud lapseröövide valdkonnas. Viimane on abieluasjade ja vanemliku vastutuse küsimustes tehtava ELi õigusalase koostöö nurgakivi.

Määruse üks peamisi eesmärke on hoida ära lapserööve liikmesriikide vahel, kehtestades menetlused, millega tagatakse laste kiire tagastamine liikmesriiki, kus on nende alaline elukoht. Selleks sisaldab Brüsseli IIa määruse artikkel 11 1980. aasta Haagi konventsioonis sätestatud menetlust, mida on täiendatud mõningate selle aspektide selgitustega, eelkõige seoses lapse ärakuulamise, otsuse tegemise tähtajaga pärast tagastamistaotluse esitamist ja lapse tagastamise põhjendustega. Määrusega on kehtestatud ka sätted, mis reguleerivad tagasitoomisel tekkivaid vastuolusid ja erinevates liikmesriikides väljastatud tagasitoomisest keeldumise otsuseid.

Euroopa Liit toetab rahvusvahelisel tasandil kolmandate riikide ühinemist 1980. aasta konventsiooniga, et liikmesriigid saaks rahvusvaheliste lapseröövidega tegeledes toetuda ühtsele õigusraamistikule.

21. detsembril 2011 võttis komisjon vastu 8 nõukogu otsuse ettepanekut, et võtta kiita heaks 8 kolmanda riigi (Maroko, Singapur, Vene Föderatsioon, Albaania, Andorra, Seišellid, Gabon ja Armeenia) ühinemine 1980. aasta Haagi rahvusvahelise lapseröövi käsitleva konventsiooniga 2 .

2015. aasta juunist detsembrini võeti Euroopa Liidu Nõukogus eelnimetatud ettepanekute alusel vastu 7 otsust 3 .

Käesolev ettepanek käsitleb kolmandat riiki (Korea Vabariik), mis ühines 1980. aasta konventsiooniga pärast 2011. aasta ettepanekute vastuvõtmist.

Peale üldise eesmärgi arendada õigusalast koostööd tsiviilasjades, millel on vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 81 piiriülene mõju, on käesolev ettepanek seotud Euroopa Liidu lepingu artiklis 3 sätestatud eesmärgiga kaitsta lapse õigusi. 1980. aasta Haagi konventsioon on mõeldud lapse kaitsmiseks vanema sooritatud lapseröövi kahjuliku mõju eest ja tagada lapsele kontakti säilimine mõlema vanemaga, näiteks tagades suhtlusõiguse tulemuslik kohaldamine.

Ettepanek on ka kooskõlas vahendamise edendamise eesmärgiga piiriüleste perekonnasiseste vaidluste lahendamisel. Direktiivi vahendusmenetluse teatavate aspektide kohta tsiviil- ja kaubandusasjades 4 kohaldatakse muu hulgas perekonnaõiguse suhtes ühises Euroopa õigusruumis. Ka 1980. aasta Haagi konventsioon kutsub üles perekonnasiseste vaidluste sõbralikule lahendamisele. Üks heade tavade juhend, mille Haagi rahvusvahelise eraõiguse konverents 1980. aasta Haagi konventsiooni alusel avaldas, on pühendatud vahendamise kasutamisele konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvate rahvusvaheliste perekonnasiseste lapsi puudutavate vaidluste lahendamisele. Euroopa Komisjoni algatusel on see juhend tõlgitud peale inglise ja prantsuse keele kõigisse ELi keeltesse ja ka araabia keelde, et toetada dialoogi riikidega, mis ei ole veel konventsiooni ratifitseerinud, ja aidata leida konkreetseid viise lahendada nende riikidega probleeme, mida tekitavad rahvusvahelised lapseröövid 5 .

Arvestades asjaolu, et otsus käsitleb rahvusvahelist lepingut, on õiguslikuks aluseks Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 218 koos artikli 81 lõikega 3. Nõukogu teeb ühehäälse otsuse pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga.

Määrus (EÜ) nr 2201/2003 on Ühendkuningriigile ja Iirimaale siduv ning seetõttu osalevad nad käesoleva otsuse vastuvõtmisel ning kohaldamisel.

Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokolli nr 22 (Taani seisukoha kohta) artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva otsuse vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav.

•    Subsidiaarsus

Käesolev ettepanek on koostatud kooskõlas nõukogu juba vastu võetud samateemaliste otsustega ning see ei lähe kaugemale kui on vajalik ELi ühtse tegutsemise saavutamiseks rahvusvaheliste lapseröövide valdkonnas, tagades et kõik ELi liikmesriigid nõustuvad teatava aja jooksul Korea Vabariigi ühinemisega 1980. aasta Haagi konventsiooniga.

Selleks, et EL saaks teha informeeritud otsuse selle kohta, kas kiita heaks konkreetse kolmanda riigi ühinemine 1980. aasta konventsiooniga või mitte, on vaja teatavaid ettevalmistusi.

Komisjon ja ELi liikmesriigid leppisid 20. jaanuaril 2015 toimunud ekspertide kohtumisel kokku reas võrdlusalustes, et hinnata olukorda kolmandas riigis. Küsimustikus kehtestatakse võrdlusaluste soovituslik loetelu, et aidata hinnata konventsiooniga ühinenud kolmandat riiki. Liikmesriikidega peetud konsultatsioonid ja 15. jaanuari 2016. aasta ekspertide kohtumise arutelud näitasid, et praegusel etapil ei ole liikmesriikidel vastuväiteid Korea Vabariigi ühinemisele 1980. aasta konventsiooniga.

Asjaomast teavet konventsiooni rakendamise taseme kohta Koreas on kogutud mitmest allikast. Esiteks kogus teavet ELi delegatsioon Korea Vabariigis, võttes eelkõige arvesse rakenduslike õigusaktide vastuvõtmist, kohtualluvuse koondatust röövimisjuhtudega tegelemiseks, kohtu või haldusasutuse otsuste täitmise tagamise menetlust lapseröövide puhul ja välismaalaste võimalust ühineda õigusabi andmisega. Uurimise tulemus oli rahuldav ja isegi, kui oli mõningaid kahtlusi seoses konventsiooni tundmise madala tasemega õigusala töötajate hulgas ja konkreetsete rakendusmeetmete puudumisega, ei takista need Korea Vabariigi ühinemise heakskiitmist.

Ka liikmesriigid kogusid teavet olukorra kohta Korea Vabariigis ja selle tulemusi arutati ekspertide 15. jaanuari 2016. aasta kohtumisel.

Täiendavat teavet saadi Haagi rahvusvahelise eraõiguse konverentsi alaliselt büroolt. Korea Vabariik täitis nii äsjaühinenud riikide standardküsimustiku kui ka riigi ülevaate 6 . Korea Vabariik määras kaks oma kohtunikku kontaktisikuteks Haagi rahvusvahelises kohtunike võrgustikus. Peale selle on varem alalise büroo juurde lähetatud (iga kord üheks aastaks) Korea Vabariigi kohtunikud aidanud kaasa 1980. aasta konventsiooni rakendamisele kodumaal.

Käesoleval ettepanekul ei ole märkimisväärseid majanduslikke, sotsiaalseid ega keskkonnamõjusid, mis nõuaksid mõju hindamist Euroopa Komisjoni parema õigusloome suuniste alusel. Sarnaselt 2015. aastal juba vastu võetud nõukogu seitsme otsusega teatavate kolmandate riikide 1980. aasta Haagi konventsiooniga ühinemise heakskiitmise kohta, ei ole käesoleva ettepaneku puhul asjaomase õigusakti iseloomu tõttu mõjuhinnangut vaja. Ei olegi ju muid valikuid kui nõukogu otsus kolmanda riigi 1980. aasta konventsiooniga ühinemise heakskiitmise kohta.

Siiski viisid komisjon ja liikmesriigid vastavalt eelöeldule Korea Vabariigis läbi ühise olukorra hindamise, et teha kindlaks, kas riik on võimeline 1980. aasta konventsiooni rahuldavalt rakendama.

Kuna ettepanek käsitleb ainult liikmesriikide volitamist kiita heaks Korea Vabariigi ühinemine 1980. aasta konventsiooniga, piirdub selle rakendamise seire kontrolliga, kas liikmesriigid järgivad kirjaliku nõusoleku sõnastust ja selle hoiuleandmise tähtaega, ning kas nad teavitavad komisjoni hoiuleandmisest, nagu on sätestatud nõukogu otsuses.