EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU

DIREKTIIV 2014/…/EL

kindlustusvahenduse kohta

(uuesti sõnastatud)

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 53 lõiget 1 ja artiklit 62,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust,

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt,

ning arvestades järgmist:

(1)	Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/92/EÜ (1) tuleb teha muudatusi. Seetõttu tehakse ettepanek kõnealune direktiiv uuesti sõnastada.

(2)

Kuna ettepaneku põhieesmärk ja reguleerimisese on ühtlustada siseriiklikke sätteid kõnealustes valdkondades, peaks ettepanek põhinema ELi toimimise lepingu artikli 53 lõikel 1 ja artiklil 62. Direktiivi vorm on vajalik selleks, et võimaldada direktiiviga hõlmatud valdkondades rakendussätete kohandamist iga liikmesriigi konkreetse turu ja õigussüsteemi eripärale. Samuti on käesoleva direktiivi eesmärk koordineerida siseriiklikke eeskirju, mis käsitlevad juurdepääsu kindlustus- ja edasikindlustusvahendusele, ▌ning seepärast lähtutakse ELi toimimise lepingu artikli 53 lõikest 1. Kuna kõnealuses sektoris pakutakse teenuseid kogu liidus, põhineb käesolev direktiiv ka ELi toimimise lepingu artiklil 62.

(3)	Kindlustus- ja edasikindlustusvahendajatel on keskne roll kindlustus- ja edasikindlustustoodete turustamisel liidus.

(4)	Kindlustustooteid võivad turustada mitut tüüpi isikud või asutused, nagu agendid, maaklerid, „finantsettevõtjad“ , kindlustusandjad, reisibürood ja autorendiettevõtted. ▌

(4a)

Selleks et tagada samaväärse kaitsetaseme kohaldamine ja et tarbijad saaksid kasu võrreldavatest standarditest, on oluline edendada käesoleva direktiiviga vahendajate võrdseid tegevusvõimalusi ning võrdsetel tingimustel konkurentsi, olenemata sellest, kas nad on seotud kindlustusandjaga või mitte. Tarbijatele on kasulik, kui kindlustustooteid pakutakse erinevate kanalite ja vahendajate kaudu ning erinevate koostöövormide kaudu kindlustusandjatega, tingimusel et need kanalid ja vahendajad peavad kohaldama samaväärseid tarbijakaitse eeskirju. On oluline, et käesoleva direktiivi rakendamisel võtavad liikmesriigid neid aspekte arvesse.

(5)

Direktiivi 2002/92/EÜ kohaldamisel on saanud selgeks, et kindlustus- ja edasikindlustusvahenduse hõlbustamiseks tuleb paljusid sätteid veelgi täpsustada ning et tarbijakaitse huvides tuleb kõnealuse direktiivi reguleerimisala laiendada igasugusele kindlustoodete müügile põhikutsetegevusena , olenemata sellest, kas sellega tegelevad kindlustusvahendajad või kindlustusandjad. Seoses müügiga, järelmüügiga ja nõuete käsitlemisega tuleks uue direktiivi reguleerimisala laiendada kõigile kindlustustooteid otse müüvatele kindlustusandjatele samal alusel nagu kindlustusagentide ja-maaklerite puhul.

▐

(8)	Siseriiklike sätete vahel on siiski veel olulisi erinevusi, mis takistavad kindlustus- ja edasikindlustusvahendajate tegevuse alustamist ja jätkamist siseturul. Siseturgu on vaja veelgi tugevdada ning luua tõeline Euroopa siseturg elukindlustus- ja kahjukindlustustoodete ja -teenuste jaoks .

(9)

Praegused ja hiljutised vapustused finantsturgudel on näidanud, kui oluline on tagada tõhus klientide kaitse kogu finantssektoris. Seepärast on asjakohane tugevdada klientide usaldust ning ühtlustada kindlustustoodete turustamise reguleerimist, et tagada kogu liidus klientide piisaval tasemel kaitse. Tarbijakaitse taset tuleks direktiiviga 2002/92/EÜ võrreldes tõsta, et vähendada vajadust erinevate siseriiklike meetmete järele . On oluline võtta arvesse kindlustuslepingute erilist olemust võrreldes investeerimistoodetega, mida reguleeritakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2014/…/EL [finantsinstrumentide turgude direktiiv]  (2) . Kindlustuslepingute, kaasa arvatud niinimetatud kindlustusinvesteerimistoodete turustamist tuleks seetõttu reguleerida käesoleva direktiiviga ning ühtlustada direktiiviga 2014/…/EL [finantsinstrumentide turgude direktiiv]. Miinimumstandardeid on vaja tõsta, mis puudutab turustamiseeskirju ja võrdsete tingimuste loomist kõigi kindlustusega kombineeritud investeerimistoodete jaoks. Klientide kaitse meetmed peaksid mittekutseliste klientide puhul olema rangemad kui kutseliste klientide puhul .

(10)

Käesolevat direktiivi tuleks kohaldada selliste isikute suhtes, kelle tegevus on kindlustusvahendus- või edasikindlustusvahendusteenuste pakkumine kolmandatele isikutele tasu eest, mis võib olla rahaline või nende kindlustusvahendajate või edasikindlustusvahendajate teenustega seotud muu kokkulepitud majanduslik kasu.

(11)

Käesolevat direktiivi tuleks kohaldada isikute suhtes, kes kliendi poolt veebilehe kaudu või muul viisil valitud kriteeriumide alusel annavad teavet ühe või mitme kindlustus- või edasikindlustuslepingu kohta või esitavad kindlustus- või edasikindlustustoodete järjestuse või lepingutega seotud allahindluse, kui klient saab selle protsessi lõpus sõlmida otse kindlustuslepingu; direktiivi ei tuleks kohaldada mitte ainult tutvustamisega seotud tegevuste suhtes, mis hõlmavad potentsiaalseid kindlustusvõtjaid käsitlevate andmete ja teabe esitamist kindlustus- või edasikindlustusvahendajatele või kindlustus- või edasikindlustusandjatele, samuti kindlustus- või edasikindlustustooteid või kindlustus- või edasikindlustusvahendajaid või kindlustus- või edasikindlustusandjaid käsitleva teabe esitamist potentsiaalsetele kindlustusvõtjatele.

(12)

Käesolevat direktiivi ei tohiks kohaldada muu kutsetegevusega tegelevate isikute nagu maksuekspertide või raamatupidajate suhtes, kes selle muu kutsetegevuse raames juhuslikult nõustavad kindlustuskaitse küsimuses, ega kindlustustoodete kohta üksnes üldist laadi teavet andvate isikute suhtes, kui selle tegevuse eesmärk ei ole aidata kliendil sõlmida või täita kindlustus- või edasikindlustuslepingut. Käesolevat direktiivi ei tohiks kohaldada kindlustus- või edasikindlustusandja nimel tehtava kutselise kahjukäsitluse suhtes või kahju hindamise ja nõuetele eksperdihinnangu andmise suhtes .

(13)	Käesolevat direktiivi ei tuleks kohaldada isikute suhtes, kes tegelevad kindlustusvahendusega kui kõrvaltegevusega teatavate piirangute alusel seoses kindlustuslepinguga, eelkõige selle müümiseks vajalike teadmistega, kaetud riskidega ja kindlustusmakse summaga.

(14)	Käesolevas direktiivis on määratletud „seotud kindlustusvahendaja“, et võtta arvesse teatavate liikmesriikide turgude omadusi ja kehtestada selliste vahendajate suhtes kohaldatavad tingimused.

(15)

Füüsilisest isikust kindlustus- ja edasikindlustusvahendajaid peaks registreerima selle liikmesriigi pädev asutus, kus on nende elukoht; juriidilisest isikust kindlustus- ja edasikindlustusvahendajaid peaks registreerima selle liikmesriigi pädev asutus, kus asub nende registrijärgne asukoht (või peakontor, kui siseriikliku õiguse kohaselt ei ole registrijärgset asukohta), tingimusel et need vahendajad vastavad rangetele pädevuse, hea maine, ametialase vastutuskindlustuse ja finantssuutlikkusega seotud kutsesobivusnõuetele. Liikmesriikides juba registreeritud kindlustusvahendajaid ei pea käesoleva direktiivi kohaselt uuesti registreerima.

(16)

Kindlustus- ja edasikindlustusvahendajad peaksid olema võimelised kasutama ELi toimimise lepingus sätestatud asutamisvabadust ja teenuste osutamise vabadust. Seega peaks registreerimine või deklareerimine nende päritoluliikmesriigis võimaldama kindlustus- ja edasikindlustusvahendajatel tegutseda teistes liikmesriikides asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse põhimõtete alusel, kui pädevate asutuste vahel on järgitud asjakohast teatamise korda.

▌

(18)

Läbipaistvuse suurendamiseks ja piiriülese kaubanduse hõlbustamiseks peaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1094/2010 (3) asutaud Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve (EIOPA) looma ja avaldama ühtse elektroonilise andmebaasi, mis sisaldab andmeid kõigi kindlustus- ja edasikindlustusvahendajate kohta, kes on teatanud kavatsusest kasutada asutamisvabadust või teenuste osutamise vabadust, ning kõnealust andmebaasi ajakohastama. Selleks peaksid liikmesriigid esitama EIOPA-le asjaomast teavet viivitamata. Kõnealuses andmebaasis on hüperlink iga liikmesriigi asjaomase pädeva asutuse veebilehele. Iga liikmesriigi pädeva asutuse veebilehel on hüperlink kõnealusele andmebaasile.

(19)

Selgelt tuleks kindlaks määrata päritoluliikmesriigi ja vastuvõtva liikmesriigi suhtelised õigused ja kohustused seoses selliste kindlustus- ja edasikindlustusvahendajate järelevalvega, kelle nad on registreerinud või kes asutamisvabaduse või teenuste osutamise vabaduse õiguse alusel tegelevad kindlustus- või edasikindlustusvahendusega nende territooriumil.

▐

(21)	Kindlustusvahendajate suutmatus kogu liidus vabalt tegutseda takistab kindlustuse ühtse turu nõuetekohast toimimist. Käesolev direktiiv on oluline samm tarbijakaitse taseme tõstmise ning siseturu integratsiooni suurendamise suunas.

(21a)

Kindlustus- või edasikindlustusvahendaja tegeleb kindlustusvahendusega teenuste osutamise vabaduse alusel, kui ta tegeleb kindlustus- või edasikindlustusvahendusega kindlustusvõtja või potentsiaalse kindlustusvõtja jaoks, kes elab või on registreeritud mõnes muus liikmesriigis kui vahendaja päritoluliikmesriik, ning igasugune kindlustatav risk asub mõnes muus liikmesriigis kui vahendaja päritoluliikmesriik. Kindlustus- või edasikindlustusvahendaja tegeleb kindlustus- või edasikindlustusvahendusega asutamisvabaduse alusel, kui ta säilitab pideva kohaloleku mõnes muus liikmesriigis kui päritoluliikmesriik.

(22)

Oluline on tagada, et kindlustus- ja edasikindlustusvahendajatel ning otseste kindlustusandjate sellistel töötajatel, kes on seotud kindlustuslepingute ettevalmistamise, müügi ja müügijärgse tegevusega, on kõrge professionaalne tase ja pädevus. Seepärast peavad vahendaja ning otseste kindlustusandjate ▌töötajate ▌kutsealased teadmised vastama asjaomase tegevuse keerukusele. Tagada tuleb täiendusõpe. Vorm, sisu ja tõendamiskohustused peavad jääma liikmesriikide otsustada. Seejuures tuleks sertifitseerida kutsekoolituse organisatsioonid, kes on seotud sektoriga või kuuluvad kutseühingute juurde .

(22a)

Liikmesriigid tagavad, et vahendaja need töötajad, kes tegelevad jaeklientide nõustamise või neile kindlustusinvesteerimistoodete müügiga, omavad pakutavatele toodetele vastavat teadmiste taset ja pädevust. Eriti oluline on see silmas pidades kindlustusinvesteerimistoodete kasvavat keerukust ja pidevat uuenemist. Kindlustusinvesteerimistoote ostmisega kaasneb risk ja seetõttu peaksid investorid saama usaldada teavet hinnangute kohta ja nende hinnangute kvaliteeti. Lisaks tuleb anda töötajatele piisavalt aega ja ressursse, et nad saaksid anda klientidele kogu vajaliku teabe pakutavate toodete kohta.

(23)	Kindlustusvahendus- või edasikindlustusvahendustegevust alustavate ja jätkavate isikute kutsesobivusnõudeid ja registreerimist käsitlevate siseriiklike sätete kooskõlastamine saab soodustada finantsteenuste ühtse turu väljakujundamist ning tõhustada klientide kaitset selles valdkonnas.

(24)	Piiriülese kaubanduse edendamiseks tuleks kehtestada vahendajate teadmiste ja oskuste vastastikuse tunnustamise põhimõtted.

(25)

Vastuvõttev liikmesriik peaks tunnustama Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta soovituse (Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku loomise kohta elukestva õppe valdkonnas) alusel loodud Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku kohasel kolmandal või kõrgemal tasemel akrediteeritud riiklikku kutsekvalifikatsiooni kui tõendit selle kohta, et kindlustus- või edasikindlustusvahendaja täidab teadmiste ja oskustega seotud nõudeid, mis on vastavalt käesolevale direktiivile registreerimise tingimus. Kõnealune raamistik aitab liikmesriikidel, haridusasutustel, tööandjatel ja eraisikutel võrrelda liidu erinevate haridus- ja koolitussüsteemide kutsekvalifikatsioone. See vahend on esmatähtis liidus tööturu arendamise seisukohast. Kõnealuse raamistiku eesmärk ei ole asendada siseriiklikke kvalifikatsioonisüsteeme, vaid täiendada liikmesriikide meetmeid koostöö hõlbustamise teel.

(26)

Hoolimata kehtivast ühtsest kindlustusandjatele ja –vahendajatele tegevuslubade andmise süsteemist on Euroopa kindlustusturg jätkuvalt väga killustunud. Piiriülese äritegevuse hõlbustamiseks ja tarbijate jaoks läbipaistvuse suurendamiseks peaksid liikmesriigid tagama nende territooriumil kohaldatavate üldise hüvangu eeskirjade avaldamise, samuti tuleks teha üldsusele kättesaadavaks ühtne elektrooniline register ning kõigis liikmesriikides kindlustuse- ja edasikindlustusevahenduse suhtes kohaldatavad üldise hüvangu eeskirjad.

(27)	Pädevate asutuste vaheline koostöö ja teabevahetus on olulised klientide kaitseks ning ühtsel turul kindlustus- ja edasikindlustustegevuse usaldusväärsuse tagamiseks.

(28)

Liikmesriikides vajatakse asjakohaseid ja tõhusaid kohtuväliseid kaebuste ja kahjuhüvitusnõuete menetlusi, et lahendada kindlustusvahendajate või -andjate ja klientide vahelisi vaidlusi, kasutades võimaluse korral olemasolevaid menetlusi. Selleks et lahendada käesoleva direktiivi kohaseid õigusi ja kohustusi käsitlevaid vaidlusi kindlustusandjate või kindlustustooteid müüvate või pakkuvate isikute ja klientide vahel, peaks olema võimalik kasutada tõhusaid kohtuväliseid kaebuste ja kahjuhüvitusnõuete menetlusi. Vaidluste kohtuvälise lahendamise korral peaksid Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/11/EL  (4) sätted olema siduvad ka käesoleva direktiivi kohaldamisel . Selleks et tõhustada vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlusi, mis käsitlevad klientide esitatud kaebusi, tuleks käesoleva direktiiviga ette näha, et kindlustusandjad või kindlustustooteid müüvad või pakkuvad isikud peavad osalema vaidluste lahendamise menetlustes ja otsuste tegemises, mis võivad selgesõnalise nõudmise korral olla vahendajale ja kliendile siduvad ja mille on nende suhtes algatanud kliendid seoses käesoleva direktiivi kohaste õiguste ja kohustustega. Selliste vaidluste kohtuväliste lahendamise menetluste eesmärk on tagada kindlustusandjate või kindlustustooteid müüvate või pakkuvate isikute ja klientide vaheliste vaidluste kiirem ja odavam lahendamine ning vähendada kohtusüsteemi koormust. ▐ Ilma et see piiraks klientide õigust oma kaebust kohtusse esitada, peaksid liikmesriigid tagama, et vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused, kes lahendavad käesoleva direktiivis osutatud vaidlusi, teevad piiriüleste vaidluste lahendamisel koostööd. Liikmesriigid peaksid hea seisma, et vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused, kes lahendavad selliseid vaidlusi, ühineksid finantsteenustega seotud kaebuste võrgustikuga (FIN-Net).

(29)

Laienev selliste tegevusalade ring, millega paljud kindlustusvahendajad ja -andjad samaaegselt tegelevad, on suurendanud võimalust huvide konfliktide tekkeks kõnealuste erinevate tegevusalade ja klientide huvide vahel. Seepärast on oluline, et liikmesriigid kehtestaksid eeskirjad tagamaks, et klientide huvid oleksid arvesse võetud .

(30)

Tarbijatele tuleks eelnevalt anda selget teavet kindlustustooteid müüvate isikute staatuse ▌kohta. Tasuks kaaluda, kas näha ette kohustuslik staatuse avalikustamine Euroopa kindlustusvahendajate ja -andjate puhul. Seda teavet tuleks tarbijale anda lepingueelses etapis. Nii on võimalik (vajaduse korral) avalikustada kindlustusandja ja -vahendaja seos.

(31)

Investeerimistoote müüja ja ostja vaheliste huvide konfliktide vähendamiseks on oluline tagada kindlustusturustajate tasu piisav avalikustamine. ▌Vahendaja ning kindlustusvahendaja või -andja töötaja peaks olema kohustatud teavitama taotluse korral tasuta klienti oma tasustamise laadist ja allikast enne müüki.

(32)

Selleks et anda kliendile võrreldavat teavet kindlustusvahendusteenuste kohta, mida osutatakse olenemata sellest, kas klient ostab toote vahendaja kaudu või otse kindlustusandjalt, ja vältida konkurentsi moonutamist, mis tuleneb sellest, et teabenõuete täitmise vältimise eesmärgil eelistavad kindlustusandjad vahendajate kasutamise asemel müüa tooteid otse kliendile, tuleks ette näha, et ka kindlustusandjad peavad esitama klientidele, kellele nad otse kindlustusvahendusteenuseid osutavad, teavet tasu kohta, mida nad kindlustustoodete müügi eest saavad.

(32a)

Kui teenustasusid ja hüvesid ei ole võimalik enne nõustamist kindlaks määrata, tuleb arvutamismeetod põhjalikult, täpselt ja arusaadavalt avalikustada peamistes teenusedokumentides, kusjuures nõustamise kogukulu ja selle mõju tuludele tuleb kliendile avalikustada niipea kui võimalik pärast seda. Kui investeerimisalast nõustamist pakutakse pidevalt, tuleb investeerimisalase nõustamise maksumus, sh hüved, avalikustada korrapäraselt ja vähemalt kord aastas. Korrapärases aruandes avalikustatakse kõik eelneval perioodil makstud või saadud hüved.

(32b)

Iga kindlustustooteid müüv isik, kes ei ole tootearendaja, peaks esitama kooskõlas käesoleva direktiiviga ja direktiiviga 2014/…/EL [finantsinstrumentide turgude direktiiv] jaeinvestorile eraldiseisvas peamises teenusedokumendis üksikasjad kulude ja teenuste kohta ning täiendava asjakohase teabe, mida jaeinvestor vajab, et hinnata kindlustustoote sobivust oma vajadustele, ja mida kindlustustoote arendaja ei saa pakkuda.

(32c)

Tarbijatele on kasulik, kui kindlustustooteid müüakse erinevate kanalite ja vahendajate kaudu ning erinevate koostöövormide kaudu kindlustusandjatega, tingimusel et nad peavad kohaldama samaväärseid tarbijakaitse ja läbipaistvuse eeskirju.

(33)	Kuna käesoleva ettepaneku eesmärk on tugevdada tarbijakaitset, kohaldatakse mõnda sätet ainult ettevõtjate ja tarbijate vaheliste suhete suhtes, eelkõige sätted, millega reguleeritakse kindlustusvahendajate või muude kindlustustooteid müüvate isikute suhtes kohaldatavaid äritegevuseeskirju.

▐

(34a)

Liikmesriigid peaksid nõudma, et kindlustusvahendajate ja -andjate tasustamispoliitika seoses nende töötajate või esindajatega ei kahjusta nende võimet tegutseda klientide parimates huvides. Nende töötajate puhul, kes nõustavad või müüvad kindlustusinvesteerimistooteid klientidele, peaksid liikmesriigid nõudma, et kindlustusvahendajad ja -andjad tagaksid, et nende tasustamine ettevõtja poolt ei mõjuta töötajate erapooletust sobivate soovituste andmisel või kohase müügi teostamisel või teabe edastamisel viisil, mis on õiglane, selge ega ole eksitav. Tasustamine sellistes olukordades ei tohiks sõltuda ainult müügieesmärkidest või konkreetsetest toodetest saadud kasumist ettevõtjale.

(35)	Oluline on, et klient teaks, kas vahendaja annab kliendile nõu paljude kindlustusandjate või üksnes mõne kindlustusandja pakutavate toodete kohta.

(36)

Kuna tarbijad üha enam sõltuvad isiklikest soovitustest, on asjakohane lisada nõustamise määratlus. Nõustamise kvaliteet on äärmiselt tähtis ning igasugune nõustamine peab arvestama kliendi isiklike omadustega. Enne nõuande andmist peaks kindlustusvahendaja- või andja hindama kliendi vajadusi, ootusi ja rahalist olukorda. Kui vahendaja kinnitab, et ta nõustab paljude kindlustusandjate toodete suhtes, peaks ta tegema piisavalt suure hulga turul pakutavate kindlustustoodete ausa ja ▌laiaulatusliku analüüsi. Lisaks peaksid kõik kindlustusvahendajad ja -andjad oma nõuannet põhjendama ning soovitama sobivaid kindlustustooteid vastavalt kliendi eelistustele, vajadustele, rahalisele olukorrale ja isiklikele asjaoludele .

(37)

Enne lepingu sõlmimist, sealhulgas nõustamiseta müügi korral, tuleks kliendile anda asjakohast teavet kindlustustoote kohta, et klient saaks teha teadliku otsuse. Kindlustusvahendaja peaks selgitama kliendile vahendaja müüdavate kindlustustoodete põhiomadusi ning seetõttu tuleks anda tema töötajatele selleks piisavalt vahendeid ja aega .

(38)

Kehtestada tuleks ühtsed eeskirjad, et lihtsustada valikut seoses andmekandjaga, millel kohustuslik teave kliendile esitatakse, et võimaldada kasutada elektroonilist teabevahetust, kui see on tehingu asjaolusid arvesse võttes asjakohane. Kliendile tuleks siiski anda võimalus saada see paberkandjal. Selleks et tarbijal oleks juurdepääs teabele, peaks kogu lepingueelne teave olema tasuta kättesaadav .

(39)	Sellise teabe avaldamist vajatakse vähem, kui klient taotleb edasikindlustust või kindlustust kommerts- ja tööstusriski katmiseks või ta on kutseline klient ▌.

(40)

Käesolevas direktiivis tuleks täpsustada, millised peaksid olema kindlustusandjate ja kindlustusvahendajate miinimumkohustused klientide teavitamisel. Liikmesriigil peaks selles valdkonnas olema võimalus säilitada või vastu võtta rangemaid sätteid, mida võib tema territooriumil kindlustusvahendustegevusega tegelevate kindlustusvahendajate ja -andjate suhtes kohaldada nende päritoluliikmesriigis kohaldatavatest sätetest sõltumata, tingimusel et need rangemad sätted vastavad liidu õigusele, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2000/31/EÜ (5). Liikmesriik, kes teeb ettepaneku kohaldada ja kohaldab kindlustusvahendajaid ja kindlustustoodete müüki käsitlevaid sätteid lisaks käesoleva direktiivi sätetele, peaks tagama, et kõnealustest sätetest tulenev halduskoormus on piiratud .

(41)	Kogu liidus kasutavad jaefinantsteenuste pakkujad laialdaselt ja asjakohaselt ristmüüki. ▐

(41a)

Kui kindlustust pakutakse koos mõne muu teenuse või tootega paketi osana või sama lepingu või paketi tingimusena, siis kohaldatakse selle suhtes Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2005/29/EÜ  (6) . Selles direktiivis on ette nähtud kaitsemeetmed klientide jaoks, kui nad ostavad kindlustuse paketi osana. Liikmesriigid võivad nõuda, et riiklikud pädevad asutused kehtestavad või säilitavad lisameetmed, et vältida tarbijatele kahjulikke müügitavasid.

(42)

Direktiivi 2014/../EL [finantsinstrumentide turgude direktiiv] kohaste investeerimistoodete alternatiivi või asendajana on klientidele sageli kättesaadavad investeeringutega seotud kindlustuslepingud. Investorite ühtse kaitse tagamiseks ja regulatiivse arbitraaži vältimiseks on oluline, et kindlustusega seotud jaeinvesteerimistoodete (kindlustusinvesteerimistooted, nagu on määratletud määruses investeerimistoodete põhiteabe dokumentide kohta) suhtes kohaldataks samasid äritegevuse eeskirju; need hõlmavad asjakohast teavet käsitlevaid sätteid, sobivat nõuannet käsitlevaid nõudeid ja piiranguid hüvedele, samuti huvide konfliktide juhtimise nõudeid ja lisapiiranguid tasule . Euroopa järelevalveasutus (Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve) (ESMA), mis on asutatud Euroopa parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1095/2010 (7), ja EIOPA peaksid tegema koostööd, et saavutada võimalikult suur ühtsus äritegevuse eeskirjades kombineeritud jaeinvesteerimistoodete puhul, mille suhtes kohaldatakse suuniste abil direktiivi 2014/…/EL [finantsinstrumentide turgude direktiiv] või käesolevat direktiivi. Neis suunistes tuleks siiski arvesse võtta kahjukindlustustoodete eripärasid. Samuti tuleks kooskõlas analoogilise põhimõttega direktiivis 2014/…/EL [finantsinstrumentide turgude direktiiv] kaaluda analoogilist korda kindlustusandjate puhul käesoleva direktiivi rakendamisel riigi tasandil ja ühiskomitee suunistes. Kindlustusinvesteerimistoodete suhtes tuleks kohaldada rangemaid äritegevuse eeskirju, mis asendavad käesoleva direktiivi nõuded , mida kohaldatakse üldiste kindlustuslepingute suhtes ▌. Seega peaksid isikud, kes tegelevad kindlustusvahendusega seoses kindlustusinvesteerimistoodetega, täitma selliste toodete suhtes kohaldatavaid rangemaid nõudeid.

(42a)

Euroopa Parlament püüab tagada nõukoguga peetavate läbirääkimiste kaudu käesoleva direktiivi vastavusse viimise direktiiviga 2014/…/EL [teine finantsinstrumentide turgude direktiiv]. [ME 5]

(42b)

Käesoleva direktiiviga sätestatakse liikmesriigis registreeritud või seal end registreerida soovivate füüsiliste ja juriidiliste isikute kindlustus- ja edasikindlustusvahendustegevuse alustamist ja jätkamist käsitlevad eeskirjad. Liidu muude õigusaktide sätteid, mis nendest eeskirjadest erinevaid või neid täiendavaid, ei tohiks kindlustus- ja edasikindlustusvahendustegevuse suhtes kohaldada.

(43)

Tagamaks, et kindlustusandjad ja kindlustusvahendusega tegelevad isikud täidavad käesoleva direktiivi ülesandeid ning et nende suhtes kohaldatakse kogu liidus samu sätteid, peaksid liikmesriigid nägema ette halduskaristused ja muud meetmed, mis on tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Karistuste ja muude meetmete ühtlustamiseks vaadati komisjoni 8. detsembri 2010. aasta teatise (karistuste tõhustamine finantsteenuste sektoris) raames läbi olemasolevad õigused ja nende praktiline kohaldamine. Seepärast peaksid liikmesriikide kehtestatud halduskaristused ja muud meetmed vastama teatavatele olulistele nõuetele seoses adressaatide, karistuste või muude meetme kohaldamisel arvessevõetavate kriteeriumide, ▌avaldamise ja karistuste kehtestamise peamiste õigustega .

(44)	Eriti peaks pädevatel asutustel olema õigus kehtestada rahalisi karistusi, mis on piisavad, et katta oodatavat kasu, ning mis on heidutavad isegi suurtele asutustele ja nende juhtidele.

(45)

Selleks et tagada karistuste ühtne kohaldamine liikmesriikides, kui määratakse kindlaks halduskaristuse või muu meetme tüüp ja rahalise halduskaristuse suurus, peaksid liikmesriigid tagama, et pädevad asutused võtavad arvesse kõiki asjakohaseid asjaolusid. Liikmesriigid ei ole siiski kohustatud kehtestama halduskaristusi, kui siseriiklik õigus näeb ette karistused kriminaalõigussüsteemis.

(46)

Selleks et tugevdada karistuste hoiatavat mõju avalikkusele ja teavitada eeskirjade rikkumistest, mis võivad kahjustada tarbijakaitset, tuleks kehtestatud karistused avaldada, välja arvatud teatavatel täpselt määratletud asjaoludel. Proportsionaalsuse põhimõtte järgimiseks tuleb kehtestatud karistused ja muud meetmed avaldada anonüümselt, kui avaldamine põhjustaks asjaomastele isikutele ebaproportsionaalset kahju.

(47)

Võimalike rikkumiste tuvastamiseks peaks pädevatel asutustel olema vajalikud uurimisvolitused ning nad peaksid kehtestama tõhusad mehhanismid, et toetada võimalikest või tegelikest rikkumistest teatamist , kusjuures need mehhanismid peaksid asjakohaselt kaitsma neid, kes sellistest rikkumistest teatavad . Käesoleva direktiiviga ei nähta siiski ette seda, et liikmesriigid peavad andma haldusasutustele volituse viia läbi kriminaaluurimisi.

(48)	Käesolevas direktiivis tuleks osutada nii halduskaristustele kui ka muudele meetmetele, olenemata sellest, kas neid käsitatakse siseriikliku õiguse kohaselt karistustena või muude meetmetena.

(49)	Käesolev direktiiv ei tohiks piirata liikmesriikide selliste sätete kohaldamist, mis käsitlevad kuritegusid.

(49a)

Rikkumisest teatajad esitavad pädevatele asutustele uut teavet, mis aitab neil tuvastada siseringitehinguid ja turuga manipuleerimist ning nende eest karistusi määrata. Rikkumisest teatamist võib aga pärssida kättemaksu kartus või piisavate teatamismenetluste puudumine. Seetõttu tuleks käesoleva direktiiviga tagada, et oleks kehtestatud asjakohane kord, mis julgustab rikkumisest teatajaid hoiatama pädevaid asutusi võimalikest käesoleva direktiivi rikkumistest ning kaitseb rikkumisest teatajaid kättemaksu eest. Liikmesriigid peaksid ka tagama, et nende rakendatavad rikkumisest teatamise kavad sisaldavad mehhanisme, mis tagavad nõuetekohase kaitse isikule, kelle kohta teade esitati, eelkõige tema isikuandmete kaitse, ja menetlused, mis tagavad selle isiku õiguse kaitsele ja õiguse olla ära kuulatud enne seda isikut käsitleva otsuse vastuvõtmist ja õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus, mis arutab seda isikut käsitlevat otsust.

(50)

Käesoleva direktiivi eesmärkide saavutamiseks tuleks komisjonile anda volitused võtta aluslepingu artikli 290 kohaselt vastu õigusakte, mis käsitlevad ▌huvide konfliktide juhtimist, äritegevuse kohustusi seoses kindlustusega seotud jaeinvesteerimistoodetega ning karistustega seotud teabe esitamise korda ja vormi. Eriti tähtis on, et komisjon viiks ettevalmistuse ajal läbi nõutavad konsultatsioonid, kaasa arvatud ekspertidega. Komisjon peaks delegeeritud õigusaktide ettevalmistamise ja koostamise ajal tagama asjaomaste dokumentide sama- ja õigeaegse ning nõuetekohase edastamise Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

(51)

Finantsteenuste tehnilised standardid peaksid tagama kogu liidus järjepideva ühtlustamise ning tarbijate piisava kaitse. Kuna EIOPA-l on põhjalikud eriteadmised , kuid siiski piiratud suutlikkus, tuleks talle ülesandeks teha üksnes töötada Euroopa Parlamendile ja komisjonile esitamiseks välja eelnõude ettepanekud , mille puhul ei ole vaja teha poliitilisi otsuseid.

(52)

ELi toimimise lepingu artiklite 290 ja 291 kohaselt ja vastavalt määruse (EL) nr 1094/2010 […] artiklitele 10–15, peaks komisjon vastu võtma delegeeritud õigusaktid, nagu on sätestatud käesolevas direktiivis seoses huvide konfliktide juhtimisega, seoses äritegevuse kohustustega, mis on seotud kindlustusega kombineeritud jaeinvesteerimistoodetega, samuti seoses rakenduslike tehniliste standardite ning seoses karistustega seotud teabe esitamise korra ja vormiga. Kõnealuste delegeeritud õigusaktide ja rakenduslike tehniliste standardite eelnõud töötab välja EIOPA.

(53)	Isikuandmete töötlemise suhtes, mida teostab EIOPA käesoleva direktiivi raames, kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 95/46/EÜ (8) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 45/2001 (9) Euroopa andmekaitseinspektori järelevalve all.

(54)	Käesolevas direktiivis austatakse põhiõigusi ja järgitakse eelkõige Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid, mis kajastuvad aluslepingus.

(55)

Kooskõlas liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühise poliitilise deklaratsiooniga selgitavate dokumentide kohta (10) kohustuvad liikmesriigid lisama põhjendatud juhtudel ülevõtmismeetmeid käsitlevale teatele ühe või mitu dokumenti, milles selgitatakse seost direktiivi komponentide ja ülevõtvate siseriiklike õigusaktide vastavate osade vahel. Käesoleva direktiivi puhul leiab seadusandja, et selliste dokumentide edastamine on põhjendatud.

(55a)

Liikmesriikide järelevalveasutuste käsutuses peaksid olema kõik vahendid, mis on vajalikud, et tagada kindlustusvahendajate ja edasikindlustusandjate nõuetekohane tegutsemine kogu liidus, toimugu see siis asutamisõiguse või teenuste osutamise vabaduse alusel. Tõhusa järelevalve tagamiseks peaksid kõik järelevalveasutuste meetmed olema proportsionaalsed kindlustus- ja edasikindlustusandjate tegevusest tulenevate riskide laadi, ulatuse ja keerukusega, olenemata asjaomase kindlustus- või edasikindlustusandja mõjust üldisele finantsstabiilsusele turul.

(55b)

Käesolev direktiiv ei tohiks olla väikestele ja keskmise suurusega kindlustusandjatele liiga koormav. Üks võimalus selle eesmärgi saavutamiseks on proportsionaalsuse põhimõtte nõuetekohane rakendamine. Seda põhimõtet tuleks kohaldada nii kindlustus- ja edasikindlustusandjate suhtes kehtivate nõuete kui ka järelevalvevolituste rakendamise suhtes.

(56)

Käesolev direktiiv tuleks läbi vaadata kolm aastat pärast direktiivi jõustumise kuupäeva, et võtta arvesse turu suundumusi, samuti suundumusi liidu õiguse muudes valdkondades või liikmesriikide kogemusi liidu õiguse rakendamisel, eelkõige seoses Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2003/41/EÜ (11) hõlmatud toodetega.

(57)	Direktiiv 2002/92/EÜ tuleks seetõttu kehtetuks tunnistada.

(58)	Käesoleva direktiivi siseriiklikku õigusse ülevõtmise kohustus peaks piirduma nende sätetega, millega sisuliselt muudetakse direktiivi 2002/92/EÜ. Kohustus võtta üle muutmata sätted tuleneb direktiivist 2002/92/EÜ.

(59)	Käesolev direktiiv ei tohiks piirata liikmesriikide kohustusi, mis on seotud direktiivi 2002/92/EÜ siseriiklikku õigusesse ülevõtmise tähtaegadega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

I PEATÜKK

REGULEERIMISALA JA MÕISTED

Artikkel 1

Reguleerimisala

1.   Käesoleva direktiiviga sätestatakse liikmesriigis registreeritud või seal end registreerida soovivate füüsiliste ja juriidiliste isikute kindlustus- ja edasikindlustusvahendustegevuse alustamist ja jätkamist ▌käsitlevad eeskirjad.

2.   Käesolevat direktiivi ei kohaldata kindlustuslepingute vahendusteenuseid pakkuvate isikute suhtes, kui kõik järgmised tingimused on täidetud:

a)	kindlustusleping nõuab teadmisi ainult pakutava kindlustuskaitse kohta;

b)	kindlustusleping ei ole elukindlustusleping;

c)	kindlustuskaitse ei kata vastutusriske;

d)	isiku põhikutsetegevus ei ole kindlustusvahendus;

e)	kindlustus täiendab mis tahes pakkuja kaupade tarnimist , kui selline kindlustus hõlmab kõnealuse pakkuja tarnitavate kaupade riknemise, kadumisevõi hävimise riski;

f)	kindlustuslepingu iga-aastase kindlustusmakse summa, arvutatuna proportsionaalselt iga-aastaseks summaks, ei ületa 600 eurot.

3.   Käesolevat direktiivi ei kohaldata väljaspool liitu asuvate riskide ja kohustustega seotud kindlustus- ja edasikindlustusvahendusteenuste suhtes.

Käesolev direktiiv ei mõjuta liikmesriigi õigust kolmandas riigis registreeritud ja kõnealuse liikmesriigi territooriumil teenuste osutamise vabaduse põhimõtte alusel tegutsevate kindlustus- ja edasikindlustusvahendajate või kindlustus- ja edasikindlustusandjate kindlustus- ja edasikindlustusvahendustegevuse suhtes, tingimusel et võrdne kohtlemine on tagatud kõikidele isikutele, kes sellel turul kindlustus- ja edasikindlustusvahendustegevusega tegelevad või kellel on lubatud seda teha.

Käesoleva direktiiviga ei reguleerita kolmandates riikides toimuvat kindlustus- või edasikindlustusvahendustegevust.

Liikmesriigid teatavad komisjonile üldistest raskustest, mis nende kindlustusvahendajatel tekivad seoses asutamise või kindlustusvahendustegevusega mis tahes kolmandas riigis.

3a.     Käesolev direktiiv tagab, et kohaldatakse sama kaitsetaset ning et tarbija saab kasu võrreldavatest standarditest. Käesolev direktiiv edendab kindlustusvahendajate võrdseid tingimusi ja võrdsetel tingimustel konkurentsi olenemata sellest, kas nad on mõne kindlustusandjaga seotud või mitte. Tarbijatele on kasulik, kui kindlustustooteid pakutakse erinevate kanalite ja vahendajate kaudu ning erinevate koostöövormide kaudu kindlustusandjatega, tingimusel et nad peavad kohaldama sarnaseid tarbijakaitse eeskirju. Liikmesriigid võtavad seda käesoleva direktiivi rakendamisel arvesse.

Artikkel 2

Mõisted

1.    Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

1)	„kindlustusvahendaja“ – kindlustusvahendaja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ  (12) artikli 13 punktis 1 määratletud tähenduses ;

2)	„edasikindlustusandja“ – edasikindlustusandja direktiivi 2009/138/EÜ artikli 13 punktis 4 määratletud tähenduses ;

3)

„kindlustusvahendus“ – kindlustuslepingutega seotud nõustamine, kindlustuslepingute soovitamine, ettevalmistamine või sõlmimine või nende haldamisel ja täitmisel abistamine . Kindlustuslepingutega seotud nõustamist, kindlustuslepingute soovitamist või kindlustuslepingute sõlmimist käsitatakse kindlustusvahendusena ka juhul, kui sellega tegelevad kindlustusandja töötajad vahetus kontaktis kindlustusvõtjaga ilma kindlustusvahendaja sekkumiseta. Teabe andmist ühe või mitme kindlustuslepingu kohta vastavalt kriteeriumidele, mille klient valib veebisaidi või muude andmekandjate kaudu, samuti kindlustustoodete pingerea koostamist, kaasa arvatud hindade ja toodete võrdlemine, või kindlustusmakse vähendamist, kui klient saab selle protsessi lõpus sõlmida kohe kindlustuslepingu, kasutades veebisaiti või muid andmekandjaid, käsitatakse kindlustusvahendusena. Käesoleva direktiivi kohaldamisel ei käsitata kindlustusvahendusena: a) kliendile juhuslikult teabe andmist seoses muu kutsetegevusega, kui teabe andja ei tee mis tahes täiendavaid samme, et aidata kliendil sõlmida või täita kindlustuslepingut; b) ainult andmete ja teabe esitamist kindlustusvahendajatele või -andjatele potentsiaalsete kindlustusvõtjate kohta või teabe esitamist potentsiaalsetele kindlustusvõtjatele kindlustustoodete või kindlustusvahendaja- või andja kohta.

4)

„kindlustuspõhine investeerimistoode“ – kindlustustoode, mis annab õiguse lõpptähtajale ja tagasiostuväärtusele ja kui see lõpptähtaeg või tagasiostuväärtus sõltuvad täielikult või osaliselt, otseselt või kaudselt hinnakõikumistest turgudel, see ei hõlma järgmist: a) direktiivi 2009/138/EÜ I lisas kahjukindlustuse liikide all loetletud kahjukindlustustooted; b) elukindlustuslepingud, kui lepingu kohased hüvitised on makstavad üksnes surma korral või vigastusest, haigusest või puudest tingitud teovõimetuse tõttu; c) pensionitooted, mille esmane eesmärk on siseriikliku õiguse kohaselt tagada investorile pensionipõlves sissetulek ning mis annavad investorile õiguse teatavatele hüvitistele; d) tööandjapensioni skeemid, mis on ametlikult tunnustatud ja mis kuuluvad direktiivi 2003/41/EÜ või direktiivi 2009/138/EÜ kohaldamisalasse; e) erapensionitooted, mille puhul siseriikliku õiguse kohaselt nõutakse tööandja rahalist osalust ning tööandja või töötaja ei saa pensionitoodet või selle pakkujat valida.

5)	„kindlustusvahendaja“ – füüsiline või juriidiline isik, kes ei ole kindlustusandja ega kindlustusandja töötaja ja kes tasu eest alustab või jätkab edasikindlustusvahendust;

6)

„edasikindlustusvahendus“ – kindlustus- või edasikindlustuslepingutega seotud nõustamine, selliste kindlustuslepingute soovitamine, ettevalmistamine või sõlmimine või nende haldamisel ja täitmisel abistamine , sealhulgas ka juhul, kui sellega tegelevad edasikindlustusandjad ilma edasikindlustusvahendaja sekkumiseta; Käesoleva direktiivi kohaldamisel ei käsitata edasikindlustusvahendusena järgmisi tegevusi: a) juhuslikult teabe andmine seoses muu kutsetegevusega, tingimusel et selle tegevuse eesmärk ei ole aidata kliendil sõlmida või täita edasikindlustuslepingut; aa) edasikindlustusandja nõuete kutsealane haldamine ning kahju hindamine ja eksperdihinnangu andmine nõuetele; b) ainult andmete ja teabe esitamine edasikindlustusvahendajatele või -andjatele potentsiaalsete kindlustusvõtjate kohta või teabe esitamine potentsiaalsetele kindlustusvõtjatele edasikindlustustoodete või edasikindlustusvahendaja- või andja kohta.

7)	„edasikindlustusvahendaja“ – füüsiline või juriidiline isik, kes ei ole edasikindlustusandja või tema töötaja ja kes tasu eest alustab või jätkab edasikindlustusvahendust;

8)

„seotud kindlustusvahendaja“ – isik, kes tegeleb kindlustusvahendustegevusega ühe või , kui kindlustustooted omavahel ei konkureeri, mitme kindlustusandja või -vahendaja eest ja nimel , kuid kes ei kogu kindlustusmakseid ega kliendile ettenähtud summasid ja kes tegutseb täielikult kõnealuste kindlustusandjate või -vahendajate vastutusel, tingimusel et kindlustusvahendajad, kelle vastutusel isik tegutseb, ei tegutse ise teise kindlustusandja või -vahendaja vastutusel; Seotud kindlustusvahendajaks loetakse ka isikut, kes seoses ühe või mitme kindlustusseltsi toodetega tegeleb nende kindlustusseltside vastutusel kindlustusvahendusega oma põhikutsetegevuse kõrval, kui kindlustus täiendab kõnealuse põhikutsetegevuse raames pakutavaid kaupu või osutatavaid teenuseid;

9)	„nõustamine“ – isikliku soovituse andmine kliendile kliendi soovil või kindlustusandja või -vahendaja algatusel;

10)	„tingimuslik vahendustasu“ – vahendustasuna saadav tasu, mis põhineb varem kokku lepitud eesmärkide või piirmäärade saavutamisel, mis on seotud vahendaja tegevuse mahuga kindlustusandja juures;

11)	„suured riskid“ – direktiivi 2009/138/EÜ artikli 13 punktis 27 määratletud suured riskid;

12)

„päritoluliikmesriik“ – a) kui vahendaja on füüsiline isik, siis liikmesriik, kus on tema elukoht; b) kui vahendaja on juriidiline isik, siis liikmesriik, kus on tema registrijärgne asukoht, või kui tal siseriikliku õiguse kohaselt ei ole registrijärgset asukohta, siis liikmesriik, kus asub tema peakontor;

13)	„vastuvõttev liikmesriik“ – liikmesriik, kus kindlustus- või edasikindlustusvahendaja on alaliselt kohal või kus on tema alaline tegevuskoht või kus ta osutab teenuseid ja mis ei ole tema päritoluliikmesriik;

14)	„püsiv andmekandja“ – Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/65/EÜ (13) artikli 2 punktis m määratletud püsiv andmekandja;

▐

16)	„märkimisväärne seos“ – direktiivi 2009/138/EÜ artikli 13 punktis 7 osutatud olukord;

17)	„peamine tegevuskoht“ – koht, kust juhitakse peamist tegevust;

18)	„tasu“ – mis tahes vahendustasu, teenustasu, tasu või muu makse, sealhulgas mis tahes majanduslik või mitterahaline kasu ning muud hüved , mida antakse või saadakse seoses kindlustusvahendustegevusega;

19)	„seosmüük“ – kindlustustoote pakkumine või müümine paketina koos muude eristatavate kõrvaltoodete või -teenustega, kui kindlustustoode ei ole kliendile eraldi kättesaadav;

20)	„komplektina müük“ – kindlustustoote pakkumine või müümine paketina koos muude eristatavate kõrvaltoodete või -teenustega, kui kõnealune kindlustustoode on kliendile ka eraldi kättesaadav, kuid mitte tingimata samadel tingimustel kui komplektis kõrvalteenustega;

20a)	„toode“ – kindlustusleping, mis katab ühe või mitu riski;

20b)	„jae“ – mittekutseline.

2.     Selleks et tagada samaväärse kaitsetaseme kohaldamine ja võrreldavad standardid tarbijale, on oluline edendada käesoleva direktiiviga vahendajate võrdseid tegevusvõimalusi ning võrdsetel tingimustel konkurentsi, olenemata sellest, kas nad on seotud kindlustusandjaga või mitte. Liikmesriigid võtavad käesoleva direktiivi rakendamisel arvesse võrdsete tegevusvõimaluste ja võrdsetel tingimustel konkurentsi edendamise tähtsust.

II PEATÜKK

REGISTREERIMISNÕUDED

Artikkel 3

Registreerimine

1.   Välja arvatud artiklis 4 sätestatud juhul, registreerib kindlustus- ja edasikindlustusvahendajad artikli 10 lõikes 2 osutatud pädev asutus nende päritoluliikmesriigis. Nõukogu direktiivi 73/239/EMÜ (14), Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/83/EÜ (15) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2005/68/EÜ (16) kohaselt liikmesriikides registreeritud kindlustus- ja edasikindlustusandjaid ning nende töötajaid ei pea uuesti registreerima käesoleva direktiivi kohaselt.

Ilma et see piiraks esimese lõigu kohaldamist, võivad liikmesriigid sätestada, et kindlustus- ja edasikindlustusandjad ja muud asutused võivad teha koostööd kindlustus- ja edasikindlustusvahendajate registreerimiseks ja artikli 8 nõuete kohaldamiseks selliste vahendajate suhtes. Eelkõige võib kindlustusandja või kindlustusandjate ühendus või kindlustus- või edasikindlustusvahendaja pädeva asutuse järelevalve all registreerida seotud kindlustusvahendajaid.

Liikmesriigid võivad sätestada, et juhul, kui kindlustus- või edasikindlustusvahendaja tegutseb kindlustus- või edasikindlustusandja või -vahendaja vastutusel , ei nõuta kindlustusvahendajalt artikli 3 lõike 7 punktide a ja b kohase teabe esitamist pädevale asutusele ning vastutav kindlustusettevõtja tagab, et kindlustusvahendaja täidab käesoleva direktiivi kohaseid registreerimistingimusi ja muid sätteid . Samuti võivad liikmesriigid sätestada, et isik või üksus, kes võtab vahendaja eest vastutuse, registreerib kõnealuse vahendaja.

Liikmesriigid ei pea esimeses ja teises lõigus nimetatud nõuet kohaldama kõigi nende füüsiliste isikute suhtes, kes töötavad kindlustus-või edasikindlustusandjas või registreeritud kindlustus- või edasikindlustusvahendajas ja kes tegelevad kindlustus- või edasikindlustusvahendusega.

Liikmesriigid peavad tagama juriidiliste isikute registreerimise ja täpsustama registris juhtkonda kuuluvate vahendustegevuse eest vastutavate füüsiliste isikute nimed.

2.   Liikmesriigid võivad kindlustus- ja edasikindlustusvahendajate jaoks asutada rohkem kui ühe registri, tingimusel et nad sätestavad vahendajate registreerimise kriteeriumid.

Liikmesriigid loovad internetipõhise registreerimissüsteemi, mis hõlmab ühtset veebilehel kättesaadavat registreerimisvormi, mis peaks olema kindlustusvahendajatele ja -andjatele hõlpsasti kättesaadav ning võimaldama neil täita vormi otse internetis.

3.   Liikmesriigid tagavad sellise ühtse teabepunkti loomise, mis võimaldab kiiret ja lihtsat juurdepääsu kõigi nimetatud elektrooniliste ja pidevalt ajakohastatavate registrite andmetele. Selles teabepunktis on võimalik saada teavet ka kõigi liikmesriikide lõike 1 esimeses lõigus nimetatud pädevate asutuste identifitseerimisandemete kohta. Lisaks tuleb kõnealuses registris märkida riik või riigid, kus vahendaja vahendustegevusega tegeleb asutamisvabaduse või teenuste osutamise vabaduse alusel.

4.   EIOPA loob ja avaldab oma veebilehel ühtse elektroonilise registri, mis sisaldab andmeid kindlustus- ja edasikindlustusvahendajate kohta, kes on teatanud kavatsusest tegeleda piiriülese äritegevusega vastavalt IV peatükile. Selleks esitavad liikmesriigid EIOPA-le asjaomast teavet viivitamata. Kõnealuses registris on hüperlink iga liikmesriigi asjaomase pädeva asutuse veebilehele. Kõnealune register sisaldab linke kõigi liikmesriikide pädevate asutuste veebilehtedele ja kõnealustelt veebilehtedelt on juurdepääs registrile. EIOPA-l on juurdepääsuõigus seal salvestatud andmetele. EIOPA-l ja pädevatel asutustel on õigus salvestatud andmeid muuta. Andmesubjektidel, kelle isikuandmeid võidakse salvestada ja vahetada, on õigus juurdepääsule ja asjakohasele teabele.

EIOPA loob veebilehe, millel on hüperlingid kõikidele ühtsetele teabepunktidele, mis on artikli 3 lõike 3 kohaselt liikmesriikides loodud.

Liikmesriigid tagavad, et kindlustus- ja edasikindlustusvahendajate, sealhulgas seotud kindlustusvahendajate registreerimise tingimus on artiklis 8 sätestatud kutsesobivusnõuete täitmine.

Samuti tagavad liikmesriigid, et kindlustus- ja edasikindlustusvahendajad, sealhulgas seotud kindlustusvahendajad, kes ei vasta enam kõnealustele nõuetele, kõrvaldatakse viivitamata registrist. Pädev asutus kontrollib korrapäraselt registreerimise kehtivust. Päritoluliikmesriik teavitab vajaduse korral vastuvõtvat liikmesriiki registrist kõrvaldamisest.

5.   Liikmesriigid tagavad, et pädevad asutused ei registreeri kindlustus- või edasikindlustusvahendajat, kui ei ole kindel, et vahendaja täidab artiklis 8 sätestatud nõudeid , või et muu kindlustusvahendaja või kindlustusandja kohustub tagama, et vahendaja täidab neid nõudeid kooskõlas artikli 3 lõike 1 kolmanda lõiguga .

5a.     Registreeritud kindlustus- ja edasikindlustusvahendajad võivad alustada ja jätkata kindlustus- ja edasikindlustusvahendustegevust liidus nii asutamisvabaduse kui ka teenuste osutamise vabaduse alusel.

Kindlustusvahendaja tegutseb teenuste osutamise vabaduse alusel, kui ta kavatseb pakkuda kindlustusvõtjale, kelle asukoht on muus liikmesriigis kui kindlustusvahendajal, kindlustuslepingut seoses riskiga, mille asukoht on kindlustusvahendaja asutamisliikmesriigist erinevas liikmesriigis.

Pädevad asutused võivad anda kindlustus- ja edasikindlustusvahendajatele dokumendi, mis võimaldab kõigil huvitatud isikutel lõikes 2 osutatud mis tahes registrist kontrollida, kas nad on nõuetekohaselt registreeritud.

Selles dokumendis peavad olema vähemalt artikli 16 punkti a alapunktides i ja iii ning punkti b alapunktides i ja iii täpsustatud andmed ja juriidilise isiku puhul käesoleva artikli lõike 1 neljandas lõigus osutatud füüsiliste isikute nimed.

Liikmesriik peab nõudma, et dokument tagastatakse selle väljastanud pädevale asutusele, kui asjaomane kindlustus- või edasikindlustusvahendaja ei ole enam registreeritud.

6.   Liikmesriigid näevad ette, et vahendajate taotlused nende registrisse lisamiseks vaadatakse läbi kahe kuu jooksul pärast nõuetekohase taotluse esitamist ning et taotlejale teatatakse viivitamata otsusest.

Liikmesriigid tagavad, et pädevatel asutustel on asjakohased meetmed, mis võimaldavad neil jälgida, kas kindlustus- ja edasikindlustusvahendajad kogu aeg täidavad käesoleva direktiivi kohaseid registreerimisnõudeid.

7.   Liikmesriigid tagavad, et pädevad asutused nõuavad registreerimise tingimusena kindlustus- ja edasikindlustusvahendajatelt tõendeid järgmise kohta, välja arvatud seotud kindlustusvahendajate puhul või nende kindlustusvahendajate puhul, kelle eest võtab vastutuse teine kindlustusettevõtja ja tagab, et vahendaja täidab neid nõudeid kooskõlas artikli 3 lõike 1 kolmanda lõiguga.

a)	Pädevatele asutustele tuleb esitada selliste aktsionäride või liikmete (nii füüsilised kui ka juriidilised isikud) isikuandmed, kellel on vahendajas üle 10 %-line osalus, ning kõnealuste osaluste suurus;

b)	pädevatele asutustele tuleb esitada selliste isikute isikuandmed, kellel on märkimisväärne seos kindlustus- või edasikindlustusvahendajaga;

c)	pädevatele asutustele tuleb rahuldaval viisil tõendada, et osalus või märkimisväärne seos ei takista pädeva asutuse järelevalvefunktsioonide tõhusat täitmist.

Liikmesriigid tagavad, et nende pädevad asutused nõuavad artikli 3 lõike 7 kohastelt kindlustus- ja edasikindlustusvahendajatelt pädevate asutuste teavitamist tarbetu viivituseta, kui artikli 3 lõike 7 punktides a ja b sätestatud teave muutub.

8.   Pädevad asutused keelduvad registreerimisest, kui kindlustus- või edasikindlustusvahendajaga märkimisväärselt seotud ühe või enama füüsilise või juriidilise isiku tegevust reguleerivad kolmanda riigi õigus- ja haldusnormid või kõnealuste normide rakendamisega seotud raskused takistavad pädevatel asutustel oma järelevalvefunktsioonide täitmist.

8a.     Liikmesriigid võivad sätestada, et enne 1. jaanuari 2014 vahendustegevusega tegelenud isikud, kes olid kantud registrisse ja kellel oli käesolevas direktiivis nõutavaga sarnane koolituse ja kogemuse tase, kantakse automaatselt loodavasse registrisse, kui artikli 4 lõigetes 3 ja 4 sätestatud nõuded on täidetud.

III PEATÜKK

LIHTSUSTATUD REGISTREERIMISMENETLUS – TEGEVUSTE DEKLAREERIMINE

Artikkel 4

Deklareerimismenetlus kindlustusvahendusega tegelemiseks kõrvaltegevusena; nõuete kutsealane haldamine või kahju hindamise teenused

1.   Artiklis 3 sätestatud registreerimisnõudeid ei kohaldata kindlustusvahendaja suhtes, kes tegeleb kindlustusvahendusega kõrvaltegevusena, tingimusel et tema tegevus vastab järgmistele tingimustele:

a)	kindlustusvahendaja põhikutsetegevus ei ole kindlustusvahendus;

b)	kindlustusvahendaja ainult vahendab teatavaid kindlustustooteid, mis täiendavad toodet või teenust, ja märgib need deklaratsioonis;

c)	asjaomased kindlustustooted ei kata elukindlustus- või vastutusriske, välja arvatud juhul, kui kõnealune kindlustuskate täiendab vahendaja poolt põhikutsetegevuse käigus pakutavat toodet või teenust;

ca)	vahendaja tegutseb registreeritud vahendaja vastutusel.

 

3.   Iga kindlustusvahendaja, kelle suhtes kohaldatakse käesoleva artikli lõikeid 1 ja 2, esitab oma päritoluliikmesriigi pädevale asutusele deklaratsiooni, millega teatab pädevale asutusele oma isikuandmed, aadressi ja kutsealased tegevused.

4.   Vahendajate suhtes, kelle suhtes kohaldatakse käesoleva artikli lõikeid 1 ja 2, kohaldatakse käesoleva direktiivi I, III, IV, V, VII ja IX peatükki ning artikleid 15 ja 16.

4a.     Liikmesriigid võivad kohaldada artikli 3 registreerimisnõudeid kindlustusvahendajate suhtes, kes kuuluvad artikli 4 reguleerimisalasse, kui nad peavad seda tarbijakaitse huvides vajalikuks.

IV PEATÜKK

TEENUSTE OSUTAMISE VABADUS JA ASUTAMISVABADUS

Artikkel 5

Teenuste osutamise vabaduse kasutamine

1.   Iga kindlustus- või edasikindlustusvahendaja, kes kavatseb esimest korda tegutseda teise liikmesriigi territooriumil teenuste osutamise vabaduse alusel, edastab oma päritoluliikmesriigi pädevale asutusele järgmise teabe:

a)	vahendaja nimi, aadress ja mis tahes registreerimisnumber;

b)	liikmesriik või -riigid, kus vahendaja kavatseb tegutseda;

c)	vahendaja liik ja vajaduse korral mis tahes esindatava kindlustus- või edasikindlustusandja nimi;

d)	vajaduse korral, asjaomased kindlustusliigid;

e)	tõendid kutsealaste teadmiste ja oskuste kohta.

2.   Päritoluliikmesriigi pädev asutus edastab ühe kuu jooksul pärast lõikes 1 osutatud teabe saamist kõnealuse teabe vastuvõtva liikmesriigi pädevale asutusele, kes viivitamata kinnitab selle kättesaamist. Päritoluliikmesriigi pädev asutus teavitab kindlustus- või edasikindlustusvahendajat viivitamata kirjalikult sellest, et vastuvõttev liikmesriik on teabe saanud ning et kindlustus- või edasikindlustusandja võib vastuvõtvas liikmesriigis tegevust alustada.

Pärast lõikes 1 osutatud teabe saamist käsitab vastuvõttev liikmesriik kindlustus- või edasikindlustustegevuse käigus saadud varasemat kogemust, mida tõendab päritoluliikmesriigis antud tõend registreerimise või deklareerimise kohta, tõendina nõutavate teadmiste ja oskuste kohta.

3.   Tõend varasema registreerimise või deklareerimise kohta hõlmab taotleja päritoluliikmesriigi pädeva asutuse või organi välja antud tõendit registreerimise kohta või tema saadud deklaratsiooni kohta, mille taotleja esitab koos taotlusega vastuvõtvale liikmesriigile.

4.   Kui vastavalt lõikele 1 teatatud andmed muutuvad, saadab kindlustus- või edasikindlustusvahendaja kõnealuse muudatuse kohta päritoluliikmesriigi pädevale asutusele kirjaliku teate vähemalt üks kuu enne kõnealuse muudatuse jõustumist. Päritoluliikmesriigi pädev asutus teatab sellest muutusest ka vastuvõtva liikmesriigi pädevale asutusele võimalikult kiiresti ja mitte hiljem, kui üks kuu pärast teabe saamist päritoluliikmesriigi pädevalt asutuselt.

4a.     Registreeritud kindlustus- või edasikindlustusvahendaja tegeleb kindlustusvahendusega teenuste osutamise vabaduse alusel, kui

a)	ta tegeleb kindlustus- või edasikindlustusvahendusega koos sellise kindlustusvõtjaga või kindlustusvõtja nimel, kes asub või on asutatud vahendaja päritoluliikmesriigist erinevas liikmesriigis;

b)	mis tahes kindlustatav risk asub vahendaja päritoluliikmesriigist erinevas liikmesriigis;

c)	ta täidab lõigete 1 ja 4 sätteid.

Artikkel 6

Asutamisvabaduse kasutamine

1.   Liikmesriigid nõuavad, et kindlustus- või edasikindlustusvahendaja, kes kavatseb asutamisvabaduse alusel asutada teise liikmesriigi territooriumil filiaali, teavitab kõigepealt oma päritoluliikmesriigi pädevat asutust ja esitab sellele järgmise teabe:

a)	vahendaja nimi, aadress ja (vajaduse korral) registreerimisnumber;

b)	liikmesriik, kelle territooriumil kavatsetakse filiaal asutada või alaliselt kohal olla;

c)	vahendaja liik ja vajaduse korral mis tahes esindatava kindlustus- või edasikindlustusandja nimi;

d)	vajaduse korral, asjaomased kindlustusliigid;

e)	tegevuskava, milles märgitakse kindlustus- või edasikindlustusvahendustegevused, millega kavatsetakse tegeleda, ja tegevuskoha organisatsiooniline struktuur; märkides ka kindlustusagentide isikuandmed, kui vahendaja kavatseb kõnealuseid agente kasutada;

f)	selline aadress vastuvõtvas liikmesriigis, kust on võimalik dokumente saada;

g)	mis tahes sellise isiku nimi, kes vastutab tegevuskoha või alalise kohaloleku juhtimise eest.

1a.     Kindlustusvahendaja tegutseb asutamisvabaduse alusel, kui ta tegeleb oma tegevusalaga vastuvõtvas liikmesriigis tähtajatult, asudes alaliselt selles liikmesriigis.

2.   Välja arvatud juhul, kui päritoluliikmesriigi pädeval asutusel on kavandatud kindlustusvahendustegevust arvesse võttes põhjust pidada kindlustus- või edasikindlustusvahendaja organisatsioonilist struktuuri või finantsseisundit ebasobivaks, edastab päritoluliikmesriigi pädev asutus ühe kuu jooksul pärast lõikes 1 osutatud teabe saamist selle vastuvõtva liikmesriigi pädevale asutusele, kes viivitamata kinnitab selle kättesaamist. Päritoluliikmesriigi pädev asutus teavitab kindlustus- või edasikindlustusvahendajat viivitamata kirjalikult sellest, et vastuvõttev liikmesriik on teabe saanud ning et kindlustus- või edasikindlustusandja võib vastuvõtvas liikmesriigis tegevust alustada.

3.   Kui päritoluliikmesriigi pädev asutus keeldub edastamast teavet vastuvõtva liikmesriigi pädevale asutusele, põhjendab ta ühe kuu jooksul pärast kogu lõikes 1 osutatud teabe saamist kindlustus- või edasikindlustusvahendajale oma keeldumist.

4.   Kui vastavalt lõikele 1 teatatud andmed muutuvad, saadab kindlustus- või edasikindlustusvahendaja kõnealuse muudatuse kohta päritoluliikmesriigi pädevale asutusele kirjaliku teate vähemalt üks kuu enne kõnealuse muudatuse jõustumist. Päritoluliikmesriigi pädev asutus teatab sellest muutusest ka vastuvõtva liikmesriigi pädevale asutusele võimalikult kiiresti ja mitte hiljem, kui üks kuu pärast teabe saamist päritoluliikmesriigi pädevalt asutuselt.

Artikkel 7

Pädevuse jaotus päritoluliikmesriigi ja vastuvõtva liikmesriigi vahel

1.   Kui kindlustusvahendaja peamine tegevuskoht on teises liikmesriigis, võib asjaomase teise liikmesriigi pädev asutus päritoluliikmesriigi pädeva asutusega kokku leppida, et ta võib tegutseda nii, nagu ta oleks päritoluliikmesriigi pädev asutus seoses käesoleva direktiivi VI, VII ja VIII peatükiga. Sellise kokkuleppe korral teavitab päritoluliikmesriigi pädev asutus viivitamata kindlustusvahendajat ja EIOPAt.

2.   Vastuvõtva liikmesriigi pädev asutus võtab vastutuse selle eest, et teenuste puhul, mida tegevuskoht tema territooriumil osutab, on täidetud VI ja VII peatükis sätestatud kohustused ja nende alusel võetud meetmed.

Vastuvõtva liikmesriigi pädeval asutusel on õigus uurida tegevuskoha töökorraldust ja nõuda selliste muudatuste tegemist, mis on tingimata vajalikud võimaldamaks pädeval asutusel jõustada VI ja VII peatükist tulenevaid kohustusi ja nende alusel võetud meetmeid seoses tegevuskoha poolt tema territooriumil osutatud teenustega või tegevusega.

3.   Kui vastuvõtva liikmesriigi pädeval asutusel on alust arvata, et tema territooriumil teenuste osutamise vabaduse alusel või tegevuskohana tegutsev kindlustus- või edasikindlustusvahendaja rikub käesolevas direktiivis sätestatud mis tahes kohustust, teatab ta sellest päritoluliikmesriigi pädevale asutusele, kes võtab asjakohaseid meetmeid. Kui hoolimata päritoluliikmesriigi pädeva asutuse võetud meetmetest jätkab kindlustus- või edasikindlustusvahendaja tegutsemist viisil, mis selgelt kahjustab vastuvõtva liikmesriigi tarbijate huve või kindlustus- ja edasikindlustusturgude nõuetekohast toimimist, kohaldatakse kindlustus- või edasikindlustusvahendaja suhtes järgmisi meetmeid:

a)

vastuvõtva liikmesriigi pädev asutus võtab pärast päritoluliikmesriigi pädeva asutuse teavitamist kõik asjakohased meetmed, mida on vaja tarbijate kaitseks ja turgude nõuetekohaseks toimimiseks, takistades sealhulgas nõudeid rikkuval kindlustus- või edasikindlustusvahendajal algatamast uusi tehinguid vastuvõtva liikmesriigi territooriumil; vastuvõtva liikmesriigi pädev asutus teavitab põhjendamatult viivitamata sellistest meetmetest komisjoni;

b)

vastuvõtva liikmesriigi pädev asutus võib suunata küsimuse EIOPA-le ning paluda temalt abi vastavalt määruse (EL) nr 1094/2010 artiklile 19; sel juhul võib EIOPA tegutseda vastavalt kõnealuse artikliga talle antud volitustele, kui vastuvõtva liikmesriigi ja päritoluliikmesriigi pädevad asutused ei jõua kokkuleppele.

4.   Kui vastuvõtva liikmesriigi pädevad asutused teevad kindlaks, et kindlustus- või edasikindlustusvahendaja, kellel on tegevuskoht või kes osutab teenuseid kõnealuse riigi territooriumil, rikub õigus- või haldusnorme, mis on kõnealuses liikmesriigis kehtestatud käesoleva direktiivi nende sätete alusel, mis annavad volitused vastuvõtva liikmesriigi pädevatele asutustele, nõuavad kõnealused asutused asjaomaselt kindlustus- või edasikindlustusvahendajalt sellise tegevuse lõpetamist.

Kui hoolimata vastuvõtva liikmesriigi pädeva asutuse võetud meetmetest jätkab kindlustus- või edasikindlustusvahendaja tegutsemist viisil, mis selgelt kahjustab vastuvõtva liikmesriigi tarbijate huve või kindlustus- ja edasikindlustusturgude nõuetekohast toimimist, kohaldatakse kindlustus- või edasikindlustusvahendaja suhtes järgmisi meetmeid:

a)

vastuvõtva liikmesriigi pädev asutus võtab pärast päritoluliikmesriigi pädeva asutuse teavitamist kõik asjakohased meetmed, mida on vaja tarbijate kaitseks ja turgude nõuetekohaseks toimimiseks, takistades sealhulgas nõudeid rikkuval kindlustus- või edasikindlustusvahendajal algatamast uusi tehinguid vastuvõtva liikmesriigi territooriumil; vastuvõtva liikmesriigi pädev asutus teavitab põhjendamatult viivitamata sellistest meetmetest komisjoni;

b)

vastuvõtva liikmesriigi pädev asutus võib suunata küsimuse EIOPA-le ning paluda temalt abi vastavalt määruse (EL) nr 1094/2010 artiklile 19; sel juhul võib EIOPA tegutseda vastavalt kõnealuse artikliga talle antud volitustele, kui vastuvõtva liikmesriigi ja päritoluliikmesriigi pädevad asutused ei jõua kokkuleppele.

V PEATÜKK

MUUD ORGANISATSIOONILISED NÕUDED

Artikkel 8

Kutsesobivus- ja organisatsioonilised nõuded

1.   Kindlustus- ja edasikindlustusvahendajatel ▌ja kindlustusandjate töötajatel, kes tegelevad kindlustusvahendustegevusega, peavad olema kindlustus- või edasikindlustusvahendaja või kindlustus- või edasikindlustusandja päritoluliikmesriigi kindlaksmääratud asjakohased teadmised ja oskused, et täita oma tööülesandeid ja kohustusi ▌.

Liikmesriigid tagavad, et kindlustus- ja edasikindlustusvahendajate ning kindlustusandjate töötajad, kes tegelevad kindlustusvahendusega põhikutsetegevusena , ajakohastavad korrapäraselt oma teadmisi ja oskusi vastavalt oma ametiülesannetele ja asjaomasele turule .

Et tagada vastavus nendele sätetele, peab toimuma pidev kutsealane areng ning töötajate piisav ja asjakohane koolitamine vähemalt 200 tunni piires viie aasta jooksul või proportsionaalse arvu tundide piires, kui see ei ole nende põhitegevus . Liikmesriigid avalikustavad ka kriteeriumid, mis nad on kehtestanud, et töötajad täidaksid pädevusnõudeid. Sellised kriteeriumid hõlmavad kõigi tunnustatud kutsekvalifikatsioonide loetelu.

Selleks kehtestavad liikmesriigid mehhanismid, mis näevad ette teadmiste ja oskuste kontrollimise, hindamise ja sertifitseerimise sõltumatute asutuste poolt.

Liikmesriigid kohandavad teadmisi ja oskusi käsitlevaid nõudeid ▌vastavalt konkreetsele kindlustus- või edasikindlustustegevusele ja vahendatavatele toodetele, eelkõige juhul, kui vahendaja põhikutsetegevus on muu kui kindlustusvahendus. ▌Liikmesriigid võivad ette näha, et artikli 3 lõike 1 teises lõigus nimetatud juhtudel ja kindlustusandjate töötajate puhul, kes tegelevad kindlustusvahendusega , peab kindlustusandja või -vahendaja kontrollima, kas vahendajate teadmised ja oskused vastavad käesoleva lõike esimeses lõigus sätestatud tingimustele, ja vajaduse korral võimaldama sellistele vahendajatele väljaõpet, mis vastab vahendajate müüdavaid tooteid käsitlevatele nõuetele.

Liikmesriigid ei pea käesoleva lõike esimeses lõigus nimetatud nõuet kohaldama kõigi füüsiliste isikute suhtes, kes töötavad kindlustusandja või kindlustus- või edasikindlustusvahendaja heaks ja tegelevad kindlustus- või edasikindlustusvahendusega. Liikmesriigid tagavad, et mõistlikul osal isikutest, kes selliste ettevõtjate juhtkonnas vastutavad kindlustus- ja edasikindlustustoodete vahendamise eest, ja kõigil teistel otse kindlustus- või edasikindlustusvahendusega seotud isikutel on oma ülesannete täitmiseks vajalikud teadmised ja oskused.

2.   Kindlustus- ja edasikindlustusvahendajatel ning kindlustusandjate töötajatel, kes tegelevad kindlustusvahendusega, peab olema hea maine. Miinimumnõue on, et need, kes osalevad vahetult toote turustamises või müügis, ei tohi olla kohtulikult ega muul samaväärsel viisil siseriiklikult karistatud seoses varavastaste või muude finantstegevusega seotud kuritegudega. ▐.

Liikmesriigid võivad artikli 3 lõike 1 teise lõigu sätete kohaselt lubada kindlustusandjatel kontrollida kindlustusvahendajate head mainet.

Liikmesriigid ei pea käesoleva lõike esimeses lõigus nimetatud nõuet kohaldama kõigi füüsiliste isikute suhtes, kes töötavad kindlustusandja või kindlustus- ja edasikindlustusvahendaja heaks ja tegelevad kindlustus- või edasikindlustusvahendusega. Liikmesriigid tagavad, et selliste ettevõtjate juhtimisstruktuur ning kindlustus- või edasikindlustusvahendusega otse seotud töötajad vastavad sellele nõudele.

3.   Kindlustus- ja edasikindlustusvahendajatel peab olema kogu liidu territooriumi hõlmav erialane vastutuskindlustus või kutsealasest ettevaatamatusest tingitud kohustuste katmiseks ettenähtud muu võrreldav tagatis, mille summa on vähemalt  1 250 000 eurot nõude kohta ja kokku  1 850 000 eurot aastas kõigi nõuete kohta, kui kindlustusandja, edasikindlustusandja või muu ettevõtja, kelle nimel kindlustus- või edasikindlustusvahendaja tegutseb või on volitatud tegutsema, ei ole juba andnud sellist kindlustust või samaväärset tagatist või kui selline ettevõtja ei ole endale võtnud täielikku vastutust vahendaja tegevuse eest.

4.   Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed klientide kaitsmiseks, kui kindlustusvahendaja ei suuda kindlustusmakset kindlustusandjale või nõude summat või kindlustusmakset kindlustatule üle kanda.

Sellised meetmed on järgmised:

a)	seaduses või lepingus sätestatakse, et kliendi poolt vahendajale makstud rahasummad loetakse ettevõtjale makstud summadeks ja ettevõtja poolt vahendajale makstud rahasummad loetakse kliendile makstuks alles siis, kui klient on need tegelikult kätte saanud;

b)	nõutakse, et kindlustusvahendaja finantssuutlikkus peab pidevalt olema kuni 4 % aastas saadud kindlustusmaksetest ja vähemalt  18 750 eurot ;

c)	nõutakse, et kliendi rahasummadega arveldatakse rangelt eraldatud kliendikontode kaudu ja et neil kontodel olevaid summasid ei kasutata pankroti korral teistele võlausaldajatele hüvitise maksmiseks;

d)	nõutakse garantiifondi loomist.

5.   Tegutsemine kindlustus- ja edasikindlustusvahendustegevuse alal nõuab, et käesolevas artiklis sätestatud kutsesobivusnõudeid täidetakse pidevalt.

6.   Liikmesriigid võivad tugevdada käesolevas artiklis sätestatud nõudeid või lisada uusi nõudeid, millele nende jurisdiktsiooni piires registreeritud kindlustus- ja edasikindlustusvahendajad peavad vastama.

7.   EIOPA vaatab lõigetes 3 ja 4 nimetatud summad korrapäraselt uuesti läbi, et võtta arvesse muutusi Eurostati avaldatavas Euroopa tarbijahinnaindeksis. Esimene läbivaatamine leiab aset viis aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumist ja järgmised läbivaatamised iga viie aasta järel alates eelmisest läbivaatamiskuupäevast.

EIOPA töötab välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, millega kohandatakse lõigetes 3 ja 4 osutatud baasosa eurodes kõnealuses indeksis käesoleva direktiivi jõustumise ja esimese läbivaatamiskuupäeva või viimase läbivaatamiskuupäeva ja uue läbivaatamiskuupäeva vahelisel ajal toimunud muutusega protsentides ja ümardades seda lähima euroni.

EIOPA esitab kõnealused regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud komisjonile viis aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumist ja järgmised läbivaatamised iga viie aasta järel alates eelmisest läbivaatamiskuupäevast.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud rakenduslikud tehnilised standardid määruse (EL) nr 1094/2010 artiklis 15 sätestatud korras.

8.    Liikmesriigid määravad kindlaks järgmise:

a)	vahendaja ja kindlustusandjate töötajate piisavate teadmiste ja oskuste määratlus, kui vahendaja koos oma klientidega tegeleb kindlustusvahendusega, nagu on osutatud käesoleva artikli lõikes 1;

b)	asjakohased kriteeriumid, mille alusel määratakse eelkõige kindlaks kindlustusvahendusega tegelemiseks nõutav kutsekvalifikatsiooni, kogemuste ja oskuste tase;

c)	meetmed, mida kindlustusvahendajad ja kindlustusandjate töötajad peaksid mõistlike eelduste kohaselt võtma, et ajakohastada oma teadmisi ja oskusi pideva kutsealase arendamise teel, et säilitada pädevuse piisav tase.

8a.     Kui päritoluliikmesriik registreerib kindlustusvahendaja, kes on saanud kutsekvalifikatsiooni või töökogemuse teises liikmesriigis, võtab ta arvesse kutsekvalifikatsioone ja töökogemusi Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2005/36/EÜ  (17) arvestades ning kutsekvalifikatsiooni taset, nagu see kindlaks määratud pidevõppe Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku alusel, mis on loodud Euroopa Parlamendi ja nõukogu soovitusega  (18).

Artikkel 9

Üldise hüvangu eeskirjade avaldamine

1.   Liikmesriigid võtavad asjakohaseid meetmeid tagamaks, et pädevad asutused nõuetekohaselt avaldavad asjaomased üldist hüvangut kaitsvad siseriiklikud õigusaktid, mida kohaldatakse kindlustus- ja edasikindlustusvahenduse suhtes nende territooriumil.

2.   Liikmesriik, kes teeb ettepaneku kohaldada ja kohaldab kindlustusvahendajaid ja kindlustustoodete müüki käsitlevaid sätteid lisaks käesoleva direktiivi sätetele, tagab et kõnealustest sätetest tulenev halduskoormus on proportsionaalne tarbijakaitsega. Liikmesriigid teostavad kõnealuste sätete üle pidevat seiret, et tagada nende alaline proportsionaalsus.

3.   EIOPA esitab üldise hüvangu eeskirjade tarbeks ühtse teabelehe, mille täidavad kõigi liikmesriikide pädevad asutused. See hõlmab hüperlinke pädevate asutuste veebilehtedele, kus on avaldatud teave üldise hüvangu eeskirjade kohta. Liikmesriikide pädevad asutused ajakohastavad sellist teavet korrapäraselt ja EIOPA teeb kõnealuse teabe kättesaadavaks oma veebilehel inglise, prantsuse ja saksa keeles, kusjuures siseriiklikud üldise hüvangu eeskirjad liigitatakse asjakohastesse eri õigusvaldkondadesse.

4.   Liikmesriigid loovad ühtse kontaktpunkti, mis vastutab teabe andmise eest üldise hüvangu eeskirjade kohta vastavas liikmesriigis. Selline kontaktpunkt peaks olema asjakohane pädev asutus.

5.   Käesoleva direktiivi ja siseturu nõuetekohase toimimise raames koostab EIOPA enne … [kolm aastat pärast direktiivi jõustumist] aruande liikmesriikide avaldatud üldise hüvangu eeskirjade kohta ja teavitab sellest komisjoni.

Artikkel 10

Pädevad asutused

1.   Liikmesriigid määravad pädevad asutused, kes on volitatud tagama käesoleva direktiivi rakendamise. Nad teatavad sellest komisjonile ja näitavad ära kohustuste jaotumise.

2.   Lõikes 1 nimetatud asutused on kas riigiasutused, siseriiklike õigusaktide alusel tunnustatud asutused või riigiasutuste tunnustatud, siseriiklike õigusaktide alusel nimelt selleks volitatud asutused. Need ei või olla kindlustus- või edasikindlustusandjad või ühendused, kelle liikmete hulka kuuluvad kas otseselt või kaudselt kindlustus- või edasikindlustusandjad või kindlustus- või edasikindlustusvahendajad .

3.   Pädevatel asutustel peavad oma ülesannete täitmiseks olema kõik vajalikud volitused. Kui liikmesriigi territooriumil on rohkem kui üks pädev asutus, tagab liikmesriik nende asutuste tiheda koostöö, nii et nad saaksid oma ülesandeid tõhusalt täita.

Artikkel 11

Teabevahetus liikmesriikide vahel

1.   Eri liikmesriikide pädevad asutused teevad koostööd, et tagada käesoleva direktiivi sätete nõuetekohane kohaldamine.

2.   Pädevad asutused vahetavad teavet selliste kindlustus-ja edasikindlustusvahendajate kohta, kelle suhtes on kohaldatud VIII peatükis osutatud karistust, kusjuures kõnealusele teabele tõenäoliselt järgneb selliste vahendajate registrist kõrvaldamine. Lisaks võivad pädevad asutused teise asutuse taotlusel vahetada mis tahes asjakohast teavet.

3.   Kõik isikud, kes seoses käesoleva direktiiviga peavad andma või saama teavet, peavad täitma ametisaladuse hoidmise nõuet, nagu see on sätestatud nõukogu direktiivi 92/49/EMÜ (19) artiklis 16 ja nõukogu direktiivi 92/96/EMÜ (20) artiklis 15.

Artikkel 12

Kaebused

Liikmesriigid tagavad sellise korra, mis võimaldab klientidel ja teistel huvitatud pooltel ning eeskätt tarbijate ühistutel esitada kaebusi kindlustus- ja edasikindlustusvahendajate ning kindlustus- ja edasikindlustusandjate kohta. Kõigil juhtudel vastatakse kaebustele.

Artikkel 13

Vaidluste kohtuväline menetlemine

1.    Kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga …/…/EL  (21) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega …/…/EL  (22) tagavad liikmesriigid asjakohased, tõhusad, erapooletud ja sõltumatud kaebuste ja õiguskaitse menetlused kindlustusvahendajate ja klientide ning kindlustusandjate ja klientide vaheliste vaidluste kohtuväliseks lahendamiseks, kasutades vajaduse korral juba olemasolevaid asutusi. Lisaks tagavad liikmesriigid, et kindlustusandjad ja -vahendajad osalevad vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlustes, kui ▌menetluse tulemusel tehakse otsuseid, mis võivad olla kas vahendaja või kindlustusandja ja kliendi jaoks siduvad.

▐

2.   Liikmesriigid tagavad, et kõnealused asutused teevad piiriüleste vaidluste lahendamisel koostööd.

2a.     Liikmesriigid tagavad, et nende territooriumil asutatud kindlustusvahendajad annavad tarbijatele teavet vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste kohta (nimi, aadress ja veebiaadress), kelle alla nad kuuluvad ja kes on pädevad käsitlema võimalikke vaidlusi nende ja tarbijate vahel.

2b.     Kindlustusvahendajad, kes tegelevad liidus internetimüügi ja piiriülese internetimüügiga, teavitavad tarbijaid asjakohasel juhul vaidluste kohtuvälise lahendamise platvormist ja nende e-posti aadressist. See teave peab olema kergesti, otseselt, nähtavalt ja pidevalt kättesaadav kindlustusvahendajate veebisaidil ning juhul, kui pakkumine tehakse e-posti teel või muu elektroonilise vahendi kaudu edastatava tekstsõnumi vormis, selles sõnumis. Teave peab sisaldama elektroonilist linki vaidluste kohtuvälise lahendamise platvormi kodulehele. Kindlustusvahendajad peavad esitama tarbijale teabe vaidluste kohtuvälise lahendamise platvormi kohta ka siis, kui tarbija esitab kaebuse kindlustusvahendajale, kindlustusvahendaja hallatavale tarbijakaebuste käsitlemise süsteemile või äriühingu ombudsmanile.

2c.     Kui klient algatab riiklikus õiguses sätestatud kohtuvälise vaidluste lahendamise menetluse kindlustusvahendaja või kindlustusandja vastu seoses käesolevaga direktiiviga ettenähtud õiguste ja kohustustega, nõutakse kindlustusvahendajalt või kindlustusandjalt selles menetluses osalemist.

2d.     Käesoleva direktiivi kohaldamisel teevad pädevad asutused koostööd üksteisega ja käesolevas artiklis osutatud kohtuväliste vaidluste ja õiguskaitsemenetluste eest vastutavate üksustega ning liidu kehtivate õigusaktidega lubatud ulatuses.

Artikkel 14

Piirangud vahendajate kasutamisele

Liikmesriigid tagavad, et kindlustus- ja edasikindlustusandjad ning kindlustus- ja edasikindlustusvahendajad kasutavad liidus asutatud kindlustus- või edasikindlustusvahendajate teenuseid kasutades üksnes registreeritud kindlustus- ja edasikindlustusvahendajate või artikli 1 lõikes 2 osutatud isikute või artiklis 4 osutatud deklareerimismenetluse täitnud isikute kindlustus- ja edasikindlustusvahendusteenuseid.

VI PEATÜKK

TEABENÕUDED JA ÄRITEGEVUSEESKIRJAD

Artikkel 15

Üldpõhimõte

1.   Liikmesriigid nõuavad, et klientidega või klientide jaoks kindlustusvahendusega tegeledes tegutseb kindlustusvahendaja või -andja alati ausalt, õiglaselt , usaldusväärselt, auväärselt ja professionaalselt oma klientide parimates huvides.

2.   Kindlustusvahendaja või -andja poolt klientidele või potentsiaalsetele klientidele suunatud kogu teave, sealhulgas reklaamteated, on õiglased, selged ja mitte eksitavad. Reklaamteated on alati selgesti sellistena identifitseeritavad.

Artikkel 16

Kindlustusvahendaja või -andja antav üldteave

Liikmesriigid sätestavad eeskirjad, millega tagatakse, et:

a)

enne mis tahes kindlustuslepingu sõlmimist või juhul, kui pärast kindlustuslepingu sõlmimist toimub oluline muutus kliendile avalikustatavas teabes vahendaja kohta, avaldab kindlustusvahendaja, sealhulgas seotud kindlustusvahendaja, kliendile järgmise teabe: i) oma isikuandmed ja aadress ning asjaolu, et ta on kindlustusvahendaja; ii) kas ta annab või ei anna mis tahes laadi nõu müüdavate kindlustustoodete kohta; iii) artiklis 12 osutatud kord, mis võimaldab klientidel ja teistel huvitatud isikutel esitada kaebusi kindlustus- ja edasikindlustusvahendajate kohta ja kaebuste kohtuvälise lahendamise ja õiguskaitse menetluste kohta, millele on osutatud artiklis 13; iv) register, millesse ta on kantud, ja vahendid registreerimise kontrollimiseks; ning v) kas vahendaja esindab klienti või tegutseb kindlustusandja jaoks ja tema nimel;

b)

enne mis tahes kindlustuslepingu sõlmimist avaldab kindlustusandja kliendile järgmise teabe: i) oma isikuandmed ja aadress ning asjaolu, et ta on kindlustusandja; ii) kas ta annab või ei anna mis tahes laadi nõu müüdavate kindlustustoodete kohta; iii) artiklis 12 osutatud kord, mis võimaldab klientidel ja teistel huvitatud isikutel esitada kaebusi kindlustusandjate kohta ja kaebuste kohtuvälise lahendamise ja õiguskaitse menetluste kohta, millele on osutatud artiklis 13.

Artikkel 17

Huvide konflikt ja läbipaistvus

1.   Enne iga kindlustuslepingu sõlmimist annab kindlustusvahendaja kliendile vähemalt järgmist teavet:

a)	kas tal on asjaomases kindlustusandjas otsene või kaudne osalus, mis on üle 10 % kapitalist või hääleõigusest;

b)	kas asjaomasel kindlustusandjal või selle emaettevõtjal on kindlustusvahendajas otsene või kaudne osalus, mis on üle 10 % kapitalist või hääleõigusest;

c)

seoses pakutava lepinguga, kas: i) ta annab ausal ja isiklikul analüüsil põhinevat nõu, või ii) tal on lepinguline kohustus tegeleda kindlustusvahendusega üksnes ühes või mitmes kindlustusandjas. Sel juhul esitab ta nende kindlustusandjate nimed, või iii) tal ei ole lepingulist kohustust tegeleda kindlustusvahendusega üksnes ühes või mitmes kindlustusandjas ja ta ei anna ausal ja isiklikul analüüsil põhinevat nõu. Sel juhul esitab ta nende kindlustusandjate nimed, kellega ta võib töötada ja kellega ta töötab;

▐

e)	kas ta seoses kindlustuslepinguga töötab: i) teenustasu alusel, mida maksab otse klient; või ii) mis tahes laadi vahendustasu alusel, mis on kindlustusmakses sisalduv tasu; või iii) tasu alusel, mis on alapunktide i ja ii kombinatsioon;

▐

ea)	kas seoses kindlustuslepinguga on tasu allikas: i) kindlustusvõtja, ii) kindlustusandja, iii) muu kindlustusvahendaja, iv) alapunktide i, ii ja iii kombinatsioon. Liikmesriigid võivad nõuda lisateabe esitamist vastavalt artiklile 17a.

▐

2.    Kliendil on õigus nõuda lõike 1 punktis e a osutatud teabega seoses üksikasjalikku lisateavet.

3.    Kui kindlustusandja müüb kindlustust otse klientidele, siis teavitab ta klienti , kas mis tahes muutuvtasu makstakse töötajatele asjaomaste kindlustustoodete turustamise ja haldamise eest.

▐

5a.     Huvide konflikti korral ja ausa konkurentsi ergutamiseks antakse kliendile teavet asjaomaste kvantitatiivsete elementide kohta samadest kontseptsioonidest lähtuvalt nagu käesoleva artikli lõike 1 punktis ea ja lõikes 3 ning samadel tingimustel. Kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artikliga 16 töötab EIOPA 31. detsembriks 2015 välja suunised ja ajakohastab neid korrapäraselt, et tagada käesoleva artikli järjekindel kohaldamine.

Artikkel 17a

Teabe avalikustamine

Liikmesriigid võivad kindlustusvahendajatele ja -andjatele kehtestada või säilitada täiendavad avalikustamisnõuded seoses vahendamise tasu, teenus- ja vahendustasude või mitterahaliste hüvede suurusega, tingimusel et liikmesriik tagab kõikidele turustuskanalitele võrdsed tingimused, ei moonuta konkurentsi ja järgib liidu õigust ning et sellest tulenev halduskoormus on proportsionaalne tarbijakaitse soovitud tasemega.

Artikkel 18

Nõustamine ja müügile kohaldatavad nõuded ▌

1.    Kui nõu antakse enne konkreetse lepingu sõlmimist, peab kindlustusvahendaja, sealhulgas seotud kindlustusvahendaja, või kindlustusandja täpsustama kliendi antud teabe alusel järgmist :

a)	asjaomase kliendi nõudmised ja vajadused;

b)	▌konkreetse kindlustustoote kohta kliendile antud nõuannete põhjendused .

2.   Lõike 1 punktides a ja b osutatud andmeid kohandatakse vastavalt pakutava kindlustustoote keerukusele ja kliendiga seotud finantsriski tasemele, sõltumata valitud müügikanalist .

3.   Kui kindlustusvahendaja või -andja nõustab ausa analüüsi alusel , on ta kohustatud nõustama piisavalt suure hulga turul pakutavate kindlustuslepingute ausa analüüsi põhjal, et ta võiks ametialaste kriteeriumide kohaselt anda isikliku soovituse kliendi parimaid huve silmas pidades, milline kindlustusleping vastaks kõige paremini kliendi vajadustele .

4.   Hoolimata sellest, kas nõu on antud või mitte, esitab kindlustusvahendaja või -andja enne lepingu sõlmimist kliendile kindlustustoote kohta arusaadavas vormis asjakohase teabe, võttes arvesse kindlustustoote keerukust ja kliendi tüüpi, et klient saaks teha teadliku otsuse. Teave esitatakse lihtsas ja arusaadavas keeles ühtsel teabelehel toote teabedokumendina. See sisaldab vähemalt järgmist teavet:

a)	teave kindlustuse liigi kohta;

b)	kindlustatavate riskide ja välistatud riskide kirjeldus;

c)	kindlustusmaksete tasumise viis ja kestus;

d)

erandid;

e)	kohustused lepingu sõlmimisel;

f)	kohustused lepingu kehtivusaja jooksul;

g)	kohustused esitatud nõude puhul;

h)	lepingu kehtivusaeg, sealhulgas lepingu algus- ja lõppkuupäev;

i)	lepingu lõpetamise viis.

4a.     Lõiget 4 ei kohaldata:

a)	investeerimistoodete suhtes, mis on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse …/…/EL  (23) artikli 4 punktis a; või

b)	käesoleva direktiivi VII peatükis osutatud kindlustusinvesteerimistoodete müügi suhtes.

Artikkel 19

Erandid teabenõuetest ja paindlikkuse klausel

1.   Artiklites 16, 17 ja 18 nimetatud teavet ei pea andma, kui kindlustusvahendaja või kindlustusandja vahendab suurte riskide kindlustust, kui vahendamisega tegeleb edasikindlustusvahendaja või -andja või seoses lisas kindlaks määratud kutseliste klientidega.

2.   Liikmesriigid võivad artiklites 16, 17 ja 18 osutatud teabenõuete kohta säilitada või vastu võtta rangemad sätted, tingimusel et need vastavad liidu õigusele. Liikmesriigid teatavad EIOPA-le ja komisjonile sellistest siseriiklikest sätetest.

2a.     Liikmesriigid, kus kehtivad või võetakse vastu rangemad kindlustusvahendajatele kohaldatavad sätted, tagavad, et nende sätete puhul järgitakse võrdsete tegevusvõimaluste põhimõtteid ja et nendest sätetest tulenev halduskoormus on proportsionaalne kasuga tarbijakaitsele.

3.   Läbipaistvuse kõrge taseme saavutamiseks kõigi asjakohaste vahenditega tagab EIOPA, et talle seoses siseriiklike sätetega antud teave tehakse teatavaks ka klientidele, kindlustusvahendajatele ja kindlustusandjatele.

Artikkel 20

Teabe edastamise tingimused

1.   Artiklite 16, 17 ja 18 kohaselt edastatav teave tehakse klientidele teatavaks järgmiselt:

a)

paberil;

b)	selgelt ja täpselt ning kliendile arusaadavalt; ning

c)	sellise liikmesriigi, kus risk asub, või kohustuse liikmesriigi ametlikus keeles või mis tahes muus lepinguosaliste kokkulepitud keeles. See esitatakse tasuta.

2.   Erandina lõike 1 punktist a võib artiklites 16, 17 ja 18 osutatud teavet edastada kliendile ühel järgmistest andmekandjatest:

a)	kasutades muud püsivat andmekandjat kui paber, kui on täidetud lõikes 4 sätestatud tingimused; või

b)	veebilehe kaudu, kui on täidetud lõikes 5 sätestatud tingimused.

3.   Siiski kui artiklites 16, 17 ja 18 osutatud teave esitatakse muul püsival andmekandjal kui paberil või veebilehe kaudu, esitatakse taotluse korral kliendile paberkoopia tasuta.

4.   Artiklites 16, 17 ja 18 osutatud teabe võib esitada, kasutades muud püsivat andmekandjat kui paber, kui täidetud on järgmised tingimused:

a)	püsiva andmekandja kasutamine on asjakohane arvestades vahendaja või kindlustusandja ja kliendi vahelist äritegevust; ning

b)	kliendile on antud valida paberil ja püsival andmekandjal oleva teabe vahel ning klient on valinud viimase.

5.   Artiklites 16, 17 ja 18 osutatud teabe võib esitada veebilehel, kui see on kliendile personaalselt adresseeritud või kui täidetud on järgmised tingimused:

a)	artiklites 16, 17 ja 18 osutatud teabe esitamine veebilehel on asjakohane, arvestades vahendaja või kindlustusandja ja kliendi vahelist äritegevust;

b)	klient on nõustunud artiklites 16, 17 ja 18 osutatud teabe esitamisega veebilehe kaudu;

c)	klienti on elektrooniliselt teavitatud veebilehe aadressist ning kohast veebilehel, kust artiklites 16, 17 ja 18 osutatud teabele juurde pääseb;

d)	on tagatud, et artiklites 16, 17 ja 18 osutatud teave on veebilehel juurdepääsetav sellise ajavahemiku vältel, millal klient põhjendatult vajab seda teavet.

6.   Lõigete 4 ja 5 kohaldamisel käsitletakse vahendaja või kindlustusandja ja kliendi vahelise äritegevuse raames teabe esitamist muud püsivat andmekandjat kui paber või veebilehte kasutades asjakohasena, kui on tõendeid, et kliendil on korrapärane juurdepääs internetile. Sellise tõendina käsitletakse seda, kui klient annab oma elektronposti aadressi kõnealuse tegevuse jaoks.

7.   Kui müük toimub telefoni teel, peab kliendile eelnevalt antav teave vastama liidu eeskirjadele, mida kohaldatakse tarbijale suunatud finantsteenuste kaugturustuse suhtes. Pärast seda, kui klient on vastavalt lõikele 4 valinud teabe saamiseks muu andmekandja kui paber, edastatakse kliendile teave lõike 1 või 2 kohaselt kohe pärast kindlustuslepingu sõlmimist.

▌

Artikkel 21a

Seosmüük ja komplektina müük

1.     Kui kindlustust pakutakse koos muu teenuse või kõrvaltootega muu paketi osana või sama lepingu või paketi osana, teavitab kindlustusvahendaja või kindlustusandja klienti ja pakub talle võimalust osta eri komponente koos või eraldi, mille puhul on iga komponendi tarvis tõendit kindlustusmakse või hinna kohta. See ei takista vahendamast kindlustustooteid, millel on erinev kindlustuskate, või mitut riski hõlmavaid kindlustuspoliise.

2.     Kui riskid, mis tulenevad sellisest kliendile pakutavast lepingust või paketist, on tõenäoliselt erinevad komponentidega eraldi seotud riskidest, esitab kindlustusvahendaja või kindlustusandja kliendi taotluse korral lepingu või paketi eri komponentide ning nende omavahelisest seosest tuleneva riski muutumise viisi piisava kirjelduse.

3.     EIOPA, tehes koostööd Euroopa Järelevalveasutusega (Euroopa Pangandusjärelevalve) ja ESMAga Euroopa järelevalveasutuste ühiskomitees, töötab … [18 kuud pärast käesoleva direktiivi jõustumist] välja suunised ristmüügitegevuse hindamiseks ja järelevalveks ning ajakohastab neid korrapäraselt, märkides eelkõige ära olukorrad, kus ristmüügitegevus ei vasta artikli 15 lõikele 1.

4.     Liikmesriigid tagavad, et kui kindlustusvahendaja või kindlustusandja annab nõu, kannab ta hoolt selle eest, et kindlustustoodete üldpakett vastaks kliendi nõudmistele ja vajadustele.

5.     Liikmesriigid võivad säilitada või kehtestada rangemad meetmed või sekkuda igal üksikjuhul eraldi, et keelustada kindlustuse müük koos mõne muu teenuse või tootega paketi osana või sama lepingu või paketi tingimusena, kui nad tõestavad, et selline müük on tarbijatele kahjulik.

VII PEATÜKK

TÄIENDAVAD NÕUDED KLIENTIDE KAITSEKS SEOSES KINDLUSTUSINVESTEERIMISTOODETEGA

Artikkel 22

Reguleerimisala

Käesoleva peatükiga kehtestatakse ▌nõuded , mis on täienduseks artiklites 15, 16, 17 ja 18 osutatud nõuetele ja mis kehtivad kindlustusvahendustegevusele, kui see on seotud kindlustuspõhiste investeerimistoodete müügiga , millega tegeleb:

a)	kindlustusvahendaja;

b)	kindlustusandja.

Artikkel 23

Huvide konflikt

1.   Liikmesriigid nõuavad, et kindlustusvahendajad ja -andjad võtavad kõik asjakohased meetmed, et tuvastada nendevahelised huvide konfliktid, sealhulgas juhtide, töötajate ja seotud kindlustusvahendajatega või nendega kontrolli kaudu otseselt või kaudselt seotud isikutega ning nende klientidega, või klientide vahelised huvide konfliktid, mis tekivad kindlustusvahendustegevuse käigus.

2.   Kui kindlustusvahendaja või -andja poolt kooskõlas artiklitega 15, 16 ja 17 kehtestatud organisatsiooniline või halduskord ei ole piisav , et küllaldase kindlusega tagada huvide konfliktist tuleneva kliendi huvide kahjustamise ohu vältimine, avaldab kindlustusvahendaja või -andja kliendile enne tema nimel äritegevuse alustamist selgel kujul vajaduse korral huvide konfliktide üldise laadi ja allika.

2a.     Lõikes 2 osutatud avaldus

a)	esitatakse püsival andmekandjal ning

b)	on piisavalt üksikasjalik ja võtab arvesse kliendi eripära, et võimaldada kliendil langetada teadlik otsus kindlustusvahendustegevuse kohta, millega seoses huvide konflikt tekib.

3.   Komisjonile antakse õigus võtta kooskõlas artikliga 33 vastu delegeeritud õigusakte eesmärgiga:

a)	määrata kindlaks meetmed ▌, mida kindlustusvahendajad või -andjad peaksid põhjendatult eeldades võtma, et tuvastada, vältida, juhtida ja avalikustada huvide konfliktid kindlustusvahendustegevusega tegelemisel ;

b)	kehtestada asjakohased kriteeriumid selliste huvide konfliktide liikide kindlakstegemiseks, mille olemasolu võib kahjustada kindlustusvahendajate või -andjate klientide või potentsiaalsete klientide huve.

Artikkel 24

Üldpõhimõtted ja teave klientidele

1.   Liikmesriigid tagavad, et klientidega või klientide jaoks kindlustusvahendustegevusega tegeledes tegutseb kindlustusvahendaja või -andja ausalt, õiglaselt ja professionaalselt kooskõlas oma klientide parimate huvidega ning järgib eelkõige käesolevas artiklis ja artiklis 25 sätestatud põhimõtteid.

2.   Kindlustusvahendaja või -andja poolt klientidele või potentsiaalsetele klientidele suunatud kogu teave, sealhulgas reklaamteated, on õiglased, selged ja mitte eksitavad. Reklaamteated on selgesti sellistena identifitseeritavad.

3.   Klientidele või potentsiaalsetele klientidele esitatakse asjakohane teave järgmise kohta:

a)

kindlustusvahendaja või -andaja ja tema osutatavad teenused : nõustamise korral täpsustatakse teabega, kas nõu antakse sõltumatult ja kas see põhineb laiemal või piiratumal turuanalüüsil, ning märgitakse, kas kindlustusvahendaja või -andja pakub kliendile soovitatud kindlustuspõhise investeerimistoote sobivuse pidevat hindamist;

b)	kindlustuspõhised investeerimistooted ja kavandatud investeerimisstrateegiad: see peaks hõlmama asjakohaseid juhiseid ja hoiatusi seoses riskidega, mis on seotud investeeringutega kõnealustesse instrumentidesse või seoses konkreetsete investeerimisstrateegiatega; ▐

ba)

kõik kulud ja seotud tasud nii kindlustusvahendus- kui ka kõrvalteenustega seoses, sealhulgas tuleb vajaduse korral esitada nõustamise kulu, kliendile soovitatud või turustatud finantsinstrumendi kulu ning viis, kuidas klient saab selle eest maksta, hõlmates ka võimalikud kolmandate pooltega seotud maksed. [ME 8]

3a.     Teave kõigi kulude ja tasude kohta, sealhulgas vahendamisteenuse ja kindlustustootega seotud kulud ja tasud, mis ei ole põhjustatud turust tulenevast riskist, esitatakse koondatult, et võimaldada kliendil aru saada kogukuludest ja kumulatiivsest mõjust investeeringu tootlusele, ning kliendi nõudmisel esitatakse nende jaotumine punkthaaval. Kui see on asjakohane, esitatakse kliendile sellist teavet investeeringu kehtivusaja jooksul korrapäraselt, vähemalt kord aastas.

Esimeses lõigus ja lõikes 6a osutatud teave esitatakse asjakohases vormis nii, et kliendid või potentsiaalsed kliendid on võimelised mõistma pakutava investeerimisteenuse ja konkreetse kindlustusinvesteerimistoote liigi olemust ja riske ning sellest tulenevalt tegema informeeritud investeerimisotsuseid. Liikmesriigid võivad lubada, et kõnealust teavet esitatakse standardiseeritud kujul. [ME 9]

4.    Lõigetes 2 ja 3 osutatud teave tuleks esitada arusaadavas vormis nii, et kliendid või potentsiaalsed kliendid on võimelised mõistma pakutava konkreetse kindlustuspõhise investeerimistoote liigi olemust ja riske ning sellest tulenevalt tegema teadlikke investeerimisotsuseid. Kõnealust teavet võib esitada standardvormis kooskõlas artikli 18 lõikega 4 .

5.    Liikmesriigid nõuavad, et kui kindlustusvahendaja või -andja teatab kliendile, et kindlustusnõustamine on sõltumatu , avalikustab kindlustusvahendaja või -andja kliendile, mis laadi on kindlustuslepinguga seoses saadav tasu:

a)	soovituse aluseks olevate kindlustustoodete valik ning eelkõige see, kas valik piirdub kindlustustoodetega, mille on emiteerinud või mida pakuvad üksused, kellel on märkimisväärne seos tarbijat esindava vahendajaga;

5a.     Liikmesriigid võivad kindlustusnõustamisega seoses täiendavalt keelata või veelgi piirata kolmandate isikute poolsete teenus- või vahendustasude või mitterahaliste hüvede pakkumist või vastuvõtmist. See võib hõlmata mis tahes niisuguste teenus- või vahendustasude või mitterahaliste hüvede klientidele tagastamise või kliendi poolt makstavatest tasudest mahaarvestamise nõudmist.

Liikmesriigid võivad lisaks nõuda, et kui vahendaja teatab kliendile, et nõustamine toimub sõltumatult, hindab vahendaja piisavalt suurt hulka turul kättesaadavaid kindlustustooteid , mis on nende liigi, emitendi või toote pakkuja poolest piisavalt mitmekesised tagamaks, et kliendi eesmärke on võimalik sobivalt täita, ning mille puhul ei piirduta kindlustustoodetega, mille on emiteerinud või mida pakuvad üksused, kellel on märkimisväärne seos vahendajaga .

5b.     Kindlustusvahendaja kehtestab ja rakendab kõigi mõistlike meetmete võtmist silmas pidades tõhusat organisatsioonilist ja halduskorda, et vältida artiklis 23 määratletud huvide konfliktide kahjulikku mõju klientide huvidele.

Kindlustusandja, mis toodab klientidele müüdavaid finantsinstrumente, säilitab, haldab ja vaatab läbi iga kindlustustoote heakskiitmise protsessi või märkimisväärsed muudatused olemasolevates kindlustustoodetes enne nende turustamist või pakkumist klientidele.

Toote heakskiitmise korras on osutatud iga toote konkreetne lõppklientide sihtturg asjaomase klientide kategooria raames ning sellega tagatakse, et kõik sellise sihtturu puhul asjakohased ohud on hinnatud ning et kavandatav levitamisstrateegia vastab kindlaksmääratud sihtturule.

Kindlustusvahendaja vaatab ühingu pakutavad või turustatavad finantsinstrumendid korrapäraselt läbi, võttes arvesse kõiki sündmusi, mis võivad kindlaksmääratud sihtturgu ähvardava võimaliku ohu suurust oluliselt mõjutada, ning läbivaatamise eesmärk on hinnata vähemalt seda, kas toode vastab jätkuvalt kindlaksmääratud sihtturu vajadustele ja kas kavandatav levitamisstrateegia on asjakohane. [ME 11]

6.   EIOPA töötab hiljemalt … [18 kuud pärast käesoleva direktiivi jõustumist] välja suunised ristmüügitegevuse hindamiseks ja järelevalveks ning ajakohastab neid korrapäraselt, märkides eelkõige ära olukorrad, kus ristmüügitegevus ei vasta lõike 1 kohastele kohustustele.

▐

7.   Komisjonile antakse volitused võtta artikli 33 kohaselt vastu delegeeritud õigusakte , et täpsemalt kindlaks määrata põhimõtted, mida kindlustusvahendajad ja -andjad peavad järgima , kui tegelevad seoses oma klientidega kindlustusvahendustegevusega . Nendes delegeeritud õigusaktides võetakse arvesse järgmist :

a)	kliendile või potentsiaalsele kliendile pakutavate või osutatavate teenuste laad, võttes arvesse tehingute liiki, objekti, mahtu ja sagedust;

b)	pakutavate või kaalutavate kindlustuspõhiste investeerimistoodete laad, sealhulgas eri liiki kindlustustooted.

Artikkel 25

Sobivuse ja asjakohasuse hindamine ning aruannete esitamine klientidele

1.   Nõustamisel peab kindlustusvahendaja või kindlustusandja koguma vajaliku teabe kliendi või potentsiaalse kliendi teadmiste ja kogemuste kohta investeerimise valdkonnas, mis on asjakohane arvestades konkreetset liiki toodet , kliendi või potentsiaalse kliendi finantsseisundi ja ▌investeerimiseesmärkide kohta, et kindlustusvahendajal või kindlustusandjal oleks võimalik soovitada kliendile või potentsiaalsele kliendile kindlustusvahendustegevust või kindlustuspõhiseid investeerimistooteid , mis on kliendile või potentsiaalsele kliendile sobilikud.

2.   Liikmesriigid tagavad, et kui kindlustusvahendajad ja kindlustusandjad tegelevad muu kui lõikes 1 osutatud kindlustusvahendustegevusega, paluvad nad kliendilt või potentsiaalselt kliendilt , et ta annaks teavet oma teadmiste ja kogemuste kohta investeerimise valdkonnas, mis on asjakohane arvestades konkreetset liiki pakutavat või nõutavat kindlustuspõhist investeerimistoodet , et kindlustusvahendaja või kindlustusandja saaks hinnata, kas kavandatud vahendustegevus või kindlustuspõhine investeerimistoode on kliendi jaoks asjakohane.

Kui kindlustusvahendaja või kindlustusandja leiab eelmise lõigu kohaselt saadud teabe alusel, et kindlustuspõhine investeerimistoode ei sobi kliendile või potentsiaalsele kliendile, hoiatab kindlustusvahendaja või kindlustusandja klienti või potentsiaalset klienti. Kõnealuse hoiatuse võib esitada standardvormis.

Juhul kui kliendid või potentsiaalsed kliendid ei esita esimeses lõigus osutatud teavet või kui nad esitavad oma teadmiste ja kogemuste kohta ebapiisavad andmed, hoiatab kindlustusvahendaja või kindlustusandja neid, et kindlustusvahendaja või kindlustusandja ei saa kindlaks teha, kas kavandatud kindlustuspõhine investeerimistoode sobib neile. Kõnealuse hoiatuse võib esitada standardvormis.

2a .    Liikmesriigid lubavad kindlustusvahendajatel või kindlustusandjatel, kui nad tegelevad kindlustusvahendustegevusega, mis seisneb üksnes kliendi tellimuste täitmises, osutada neid teenuseid klientidele, ilma et nad peaksid vastavalt lõikele 2 hankima teavet või tegema otsuse, kui on täidetud kõik järgmised tingimused:

a)

tegevus on seotud ühe järgneva kindlustuspõhise investeerimistootega: i) lepingud, mille riskipositsioon piirdub üksnes aluseks olevate lihtfinantsinstrumentidega, mida käsitletakse direktiivis …/…/EL [finantsinstrumentide turgude direktiiv] ja mille struktuur ei raskenda kliendil kaasnevate riskide mõistmist; või ii) muud mittekeerukad kindlustuspõhised investeeringud käesoleva lõike tähenduses;

b)	kindlustusvahendustegevus toimub kliendi või potentsiaale kliendi algatusel;

c)

klienti või potentsiaalset klienti on selgelt kas standardvormis või muul viisil teavitatud, et kindlustusvahendajalt või kindlustusandjalt ei nõuta selle kindlustusvahendustegevusega seoses pakutava või osutatud kindlustuspõhise investeerimistoote või kindlustusvahendustegevuse sobivuse hindamist ning seepärast ei saa kliendile või potentsiaalsele kliendile osaks asjakohaste äritegevuseeskirjadega kaasneva kaitse eelised;

d)	kindlustusvahendaja või -andja täidab artikli 23 kohaseid kohustusi.

3.   Kindlustusvahendaja või kindlustusandja seab sisse registri, mis sisaldab tema ja kliendi vahel sõlmitud dokumenti või dokumente ▌, milles sätestatakse poolte õigused ja kohustused, ning muid tingimusi, mille alusel kindlustusvahendaja või kindlustusandja tegeleb kliendi tarvis kindlustusvahendustegevusega . Lepingupoolte õigused ja kohustused võib lisada viidetena teistele dokumentidele või õigusaktidele.

4.    Kindlustusvahendaja või kindlustusandja esitab kliendile piisavad aruanded kindlustusvahendustegevuse kohta. Need aruanded sisaldavad perioodilisi teateid klientidele, võttes arvesse kindlustuspõhiste investeerimistoodete liiki ja keerukust ning kliendile osutatud kindlustusvahendustegevuse laadi ning sisaldavad vajaduse korral kliendi nimel tehtud tegevusega seotud kulusid. ▐

Nõustamisel peab kindlustusvahendaja või kindlustusandja, enne kui kindlustuspõhises investeerimistootes on kliendiga kokku lepitud, esitama kliendile püsival andmekandjal sobivuse kirjelduse, milles täpsustatakse esitatud nõuanded ja kuidas need nõuanded vastavad kliendi eelistustele, eesmärkidele ja muudele omadustele.

Kui kokkulepe sõlmitakse kaugsidevahendi abil, mis ei võimalda sobivuse hinnangut eelnevalt esitada, võib kindlustusvahendaja või kindlustusandja esitada kirjaliku sobivuse kirjelduse püsival andmekandjal viivitamata pärast seda, kui klient on kokkuleppe sõlminud.

5.   Komisjonile antakse volitused võtta artikli 33 kohaselt vastu delegeeritud õigusakte , et täpsemalt kindlaks määrata põhimõtted, mida kindlustusvahendajad ja -andjad peavad järgima , kui tegelevad seoses oma klientidega kindlustusvahendustegevusega . Nendes delegeeritud õigusaktides võetakse arvesse järgmist :

a)	kliendile või potentsiaalsele kliendile pakutavate või osutatavate teenuste laad, võttes arvesse tehingute liiki, objekti, mahtu ja sagedust;

b)	pakutavate või kaalutavate toodete laad, sealhulgas direktiivi …/…/EL [finantsinstrumentide turgude direktiiv] artikli 1 lõikes 2 osutatud eri tüüpi finantsinstrumentide ja hoiuste laad ;

ba)	klienti või potentsiaalset klienti iseloomustav jaekliendi või kutselise kliendi staatus .

5a.     EIOPA töötab … [18 kuud pärast käesoleva direktiivi jõustumist] välja suunised, kuidas hinnata kindlustuspõhiseid investeerimistooteid, mille struktuur ei raskenda kliendil kaasnevate riskide mõistmist lõike 2a kohaselt, ning ajakohastab neid suuniseid korrapäraselt.

VIII PEATÜKK

KARISTUSED JA MUUD MEETMED

Artikkel 26

Halduskaristused ja muud meetmed

1.   Liikmesriigid tagavad, et nende halduskaristused ja muud meetmed on tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

2.   Liikmesriigid tagavad, et kui kindlustus- või edasikindlustusandjate või kindlustus- või edasikindlustusvahendajate suhtes kohaldatakse kohustusi, siis rikkumise korral saab nende juhtorganite liikmete ning mis tahes muu füüsilise või juriidilise isiku suhtes, kes siseriikliku õiguse kohaselt rikkumise eest vastutavad, kohaldada halduskaristusi ja muid meetmeid.

3.   Pädevatele asutustele tuleb anda kõik nende ülesannete täitmiseks vajalikud uurimisvolitused. Kasutades oma volitusi kehtestada karistusi, teevad pädevad asutused tihedat koostööd, tagamaks, et kõnealused karistused või muud meetmed annavad soovitud tulemuse, ja koordineerivad oma tegevust piiriülestel juhtudel , kandes seejuures hoolt selle eest, et täidetakse õiguspärase andmetöötluse tingimusi vastavalt direktiivile 95/46/EÜ ja määrusele (EÜ) nr 45/2001 . Pädevad asutused võivad nõuda dokumente või muud teavet ametliku otsuse alusel, milles on ära näidatud teabenõude õiguslik alus, nõude täitmise tähtaeg ja nõude saaja õigus taotleda otsuse kohtulikku läbivaatamist .

Artikkel 27

Karistuste avaldamine

Liikmesriigid näevad ette, et pädev asutus avaldab mis tahes karistuse või muu meetme, mis on kehtestatud käesoleva direktiivi rakendamiseks vastu võetud siseriiklike sätete rikkumise korral ▌koos teabega rikkumise liigi ja laadi ja selle eest vastutatavate isikutega , see teave avaldatakse üksnes siis, kui karistus või muu meede on lõplik ega kuulu edasikaebamisele või kohtulikule läbivaatamisele . Kui avaldamine põhjustaks asjaomastele isikutele ebaproportsionaalset kahju, avaldavad pädevad asutused karistused anonüümselt.

Artikkel 28

Rikkumised

1.   Käesolevat artiklit kohaldatakse järgmise suhtes:

a)	kindlustus- või edasikindlustusvahendaja, kes ei ole liikmesriigis registreeritud ja kes ei ole hõlmatud artikli 1 lõikega 2 või artikliga 4;

b)	isik, kes tegeleb kindlustusvahendusega kõrvaltegevusena ilma, et oleks esitanud artiklis 4 sätestatud deklaratsiooni, või kes on sellise deklaratsiooni esitanud, kuid kes ei täida artiklis 4 sätestatud nõudeid;

c)

kindlustus- või edasikindlustusandja või kindlustus- või edasikindlustusvahendaja, kes kasutab selliste isikute kindlustusvahenduse või edasikindlustusvahenduse teenuseid, kes ei ole liikmesriigis registreeritud ja kellele ei ole osutatud artikli 1 lõikes 2, ning kes ei ole esitanud artikli 4 kohaselt deklaratsiooni;

d)	kindlustus- või edasikindlustusvahendaja, kes on registreeritud valeandmete esitamise teel või mis tahes muul seadusvastasel viisil, rikkudes seega artiklit 3;

e)	kindlustus- või edasikindlustusvahendaja või kindlustusandja, kes ei vasta artikli 8 sätetele;

f)	kindlustusandja või kindlustus- või edasikindlustusvahendaja, kes ei täida äritegevusnõudeid vastavalt VI ja VII peatükile.

2.   Liikmesriigid tagavad, et lõikes 1 osutatud juhtudel hõlmavad halduskaristused ja muud meetmed, mida võib kohaldada, vähemalt järgmist:

a)	avalik teadaanne, milles on märgitud füüsiline või juriidiline isik ja rikkumise laad;

b)	korraldus, millega nõutakse, et füüsiline või juriidiline isik lõpetaks sellise tegevuse ja hoiduks selle tegevuse kordamisest;

c)	kindlustus- või edasikindlustusvahendaja korral registreerimise tühistamine vastavalt artiklile 3;

d)	kindlustus- või edasikindlustusvahendaja või kindlustus- või edasikindlustusandja juhtorgani liikme ▌suhtes, kes on rikkumise eest vastutav, kohaldatud ajutine keeld täita ametikohustusi kindlustus- või edasikindlustusvahendajates või kindlustus- või edasikindlustusandjates;

e)

juriidilise isiku puhul rahaline halduskaristus kuni 10 % kõnealuse juriidilise isiku aastasest kogukäibest eelmisel majandusaastal; kui juriidiline isik on emaettevõtja tütarettevõtja, on asjaomane aasta kogukäive selline aasta kogukäive, mis tuleneb põhiemaettevõtja konsolideeritud aastaaruandest eelmisel majandusaastal;

f)	füüsilise isiku puhul rahaline halduskaristus kuni 5 000 000 euro ulatuses, või liikmesriigis, kus euro ei ole ametlik vääring, vastav summa omavääringus käesoleva direktiivi jõustumise kuupäeva seisuga; ning

Kui rikkumisest saadud kasu on võimalik kindlaks määrata, tagavad liikmesriigid, et maksimumtase ei jääks alla sellise kasu kahekordse summa.

Artikkel 29

Karistuste tõhus kohaldamine

1.   Liikmesriigid tagavad, et halduskaristuse või muu meetme liigi ja rahalise halduskaristuse suuruse kindlaksmääramisel võtavad pädevad asutused arvesse kõiki olulisi asjaolusid, sealhulgas vajaduse korral järgmist:

a)	rikkumise raskus ja kestus;

b)	vastutava füüsilise või juriidilise isiku vastutuse ulatus;

c)	vastutava füüsilise või juriidilise isiku finantsseisundi tugevus, nagu seda näitab vastutava juriidilise isiku kogukäive või vastutava füüsilise isiku aastane sissetulek;

d)	vastutava füüsilise või juriidilise isiku teenitud kasumi või välditud kahju suurus, kui seda saab kindlaks määrata;

e)	kolmandate isikute kahju, mis tulenes rikkumisest, kui seda on võimalik kindlaks määrata;

f)	vastutava füüsilise või juriidilise isiku ja pädeva asutuse koostöö tase; ning

g)	vastutava füüsilise või juriidilise isiku varasemad rikkumised.

▐

3.   Käesolev direktiiv ei mõjuta vastuvõtvate liikmesriikide õigust võtta meetmeid, et takistada üldistes huvides vastuvõetud õigus- või haldusnormide eiramist nende territooriumil või selle eest karistada. See hõlmab võimalust takistada eeskirju rikkunud kindlustus- või edasikindlustusvahendajatel alustada uut tegevust nende territooriumil.

Artikkel 30

Rikkumistest teatamine

1.   Liikmesriigid tagavad, et pädevad asutused kehtestavad tõhusa korra, et soodustada käesoleva direktiivi rakendamiseks vastu võetud siseriiklike sätete rikkumisest teatamist pädevatele asutustele.

2.   Kõnealune kord hõlmab vähemalt järgmist:

a)	rikkumisteadete vastuvõtmise erimenetlused ja nende järelkontroll;

b)	nende isikute asjakohane kaitse , sealhulgas vajaduse korral nende anonüümsuse tagamine, kes teatavad komisjonile nende ettevõttes toimepandud rikkumistest; ning

c)	selliste isikuandmete kaitse, mis hõlmab nii isikut, kes teatab rikkumisest, kui ka füüsilist isikut, kes on väidetavalt vastutav rikkumise toimepanemise eest, kooskõlas direktiivis 95/46/EÜ sätestatud põhimõtetega.

Andmed isikute kohta, kes teatavad rikkumisest ja kes on väidetavalt vastutavad rikkumise toimepanemise eest, peavad menetluse kõikides etappides jääma konfidentsiaalseks, välja arvatud juhul, kui need tuleb mõne hilisema juurdluse või kohtumenetluse tõttu riikliku seaduse kohaselt avalikustada.

Artikkel 31

Sanktsioonidega seotud teabe esitamine EIOPA-le

1.   Liikmesriigid esitavad EIOPA-le kord aastas koondteabe kõikide artikli 26 kohaselt kehtestatud haldusmeetmete ja -karistuste kohta.

Pädevad asutused esitavad EIOPA-le kord aastas koondteabe kõikide artikli 26 kohaselt kehtestatud haldusmeetmete ja -karistuste kohta.

2.   Kui pädev asutus haldusmeetme või -karistuse avalikustab, teatab ta sellisest avalikustamisest samaaegselt ka EIOPA-le.

3.   EIOPA töötab välja rakenduslike tehniliste standardite eelnõud käesolevas artiklis osutatud teabe esitamise menetluste ja vormide kohta.

EIOPA esitab kõnealused rakenduslike tehniliste standardite eelnõud komisjonile hiljemalt … [kuud pärast käesoleva direktiivi jõustumist].

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud rakenduslikud tehnilised standardid määruse (EL) nr 1094/2010 artiklis 15 sätestatud korras.

IX PEATÜKK

LÕPPSÄTTED

Artikkel 32

Andmekaitse

1.   Liikmesriigid kohaldavad käesoleva direktiivi alusel liikmesriikides teostatava isikuandmete töötlemise suhtes direktiivi 95/46/EÜ.

2.   EIOPA poolt käesoleva direktiivi alusel teostatava isikuandmete töötlemise suhtes kohaldatakse määrust (EÜ) nr 45/2001.

Artikkel 33

Delegeeritud õigusaktid

Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 34 vastu delegeeritud õigusakte seoses artiklitega ▌23, 24 ja 25.

Artikkel 34

Delegeeritud volituste rakendamine

1.   Komisjonile antakse käesolevas artiklis sätestatud tingimustel õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte.

2.   Õigus võtta vastu artiklites ▌23, 24 ja 25 osutatud delegeeritud õigusakte antakse komisjonile määramata ajaks alates käesoleva direktiivi jõustumise kuupäevast.

3.   Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artiklites ▌23, 24 ja 25 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast otsuse avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. Otsus ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.

4.   Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

5.   Delegeeritud õigusakt, mis on vastu võetud kooskõlas artiklitega ▌23, 24 ja 25, jõustub ainult juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole esitanud vastuväiteid kahe kolme jooksul pärast kõnealusest õigusaktist teatamist Euroopa Parlamendile ja nõukogule või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on mõlemad enne nimetatud ajavahemiku lõppemist komisjonile teatanud, et nad ei kavatse vastuväiteid esitada. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kolme kuu võrra.

Artikkel 34a

Lisasätted regulatiivsete tehniliste standardite eelnõude kohta

1.     Olenemata tähtaegadest, mis on ette nähtud regulatiivsete tehniliste standardite eelnõude esitamiseks komisjonile, esitab komisjon oma eelnõud iga 12, 18 ja 24 kuu järel.

2.     Komisjon ei võta vastu regulatiivseid tehnilisi standardeid, kui Euroopa Parlamendi kontrolliaeg lüheneb töövaheaja tõttu vähem kui kahe kuuni, kaasa arvatud igasugune ajapikendus.

3.     Euroopa järelevalveasutused võivad regulatiivsete tehniliste standardite koostamise etappides konsulteerida Euroopa Parlamendiga, eriti kui on probleeme käesoleva direktiivi reguleerimisalaga.

4.     Kui Euroopa Parlamendi pädev komisjon on regulatiivsed tehnilised standardid tagasi lükanud ning järgmise täiskogu istungjärguni on aega alla kahe nädala, võib Euroopa Parlament pikendada kontrolliaega ülejärgmise täiskogu istungjärguni.

5.     Kui regulatiivsed tehnilised standardid on tagasi lükatud ja tuvastatud probleemid on piiratud ulatusega, võib komisjon vastu võtta kiirendatud ajakava muudetud regulatiivsete tehniliste standardite eelnõude esitamiseks.

6.     Komisjon tagab, et kõikidele Euroopa Parlamendi päringutele, mis on ametlikult esitatud pädeva parlamendikomisjoni esimehe vahendusel, vastatakse viivitamata enne regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu vastuvõtmist.

Artikkel 35

Läbivaatamine ja hindamine

1.   Hiljemalt … [viis aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumise kuupäeva] vaatab komisjon läbi ▌käesolevas direktiivis kehtestatud eeskirjade praktilise kohaldamise ▌, võttes hoolikalt arvesse nii jaeinvesteerimistoodete turgude arengut kui ka kogemusi, mis on saadud käesoleva direktiivi ja määruse …/…/EL [investeerimistoodete põhiteabe dokumentide kohta] ning direktiivi …/…/EL [teine finantsinstrumentide turgude direktiiv] praktilise kohaldamise käigus. ▌Kõnealune läbivaatamine hõlmab ka konkreetset analüüsi artikli 17 lõike 2 mõju kohta, võttes arvesse konkurentsiolukorda lepingute vahendusteenuste turul, välja arvatud direktiivi 2002/83/EÜ I lisas sätestatud kindlustusliikide lepingute puhul, ning artikli 17 lõikes 2 osutatud kohustuste mõju kohta kindlustusvahendajatele, kes on väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad.

2.   Pärast Euroopa järelevalveasutuste ühiskomiteega konsulteerimist esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule oma järeldused .

▐

5.    Komisjon analüüsib , kas artikli 10 lõikes 1 osutatud pädevatel asutustel on oma ülesannete täitmiseks piisavad volitused ja asjakohased ressursid.

▐

Artikkel 36

Ülevõtmine

1.   Liikmesriigid võtavad vastu ja avaldavad … [18 kuud pärast käesoleva direktiivi jõustumise kuupäeva] käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid. Liikmesriigid edastavad kõnealuste sätete teksti viivitamata komisjonile.

Kui liikmesriikide esitatud ülevõtmismeetmete teatega kaasnevad dokumendid ei ole piisavad selleks, et hinnata täielikult nende meetmete vastavust käesoleva direktiivi teatavatele sätetele, võib komisjon oma määrusest (EL) nr 1094/2010 tulenevate ülesannete täitmiseks EIOPA taotlusel või omal algatusel nõuda liikmesriikidelt üksikasjalikuma teabe esitamist seoses käesoleva direktiivi ülevõtmise ja nende meetmete rakendamisega.

1a.     Liikmesriigid kohaldavad lõikes 1 osutatud meetmeid alates … [18 kuud pärast käesoleva direktiivi jõustumise kuupäeva].

Kui liikmesriigid need meetmed vastu võtavad, lisavad nad nendesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Samuti lisavad liikmesriigid märkuse, et kehtivates õigus- ja haldusnormides esinevaid viiteid käesoleva direktiiviga kehtetuks tunnistatud direktiivile käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile Sellise viitamise viisi ja kõnealuse märkuse sõnastuse näevad ette liikmesriigid.

2.   Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga hõlmatud valdkonnas nende poolt vastuvõetud põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti.

Artikkel 37

Kehtetuks tunnistamine

Direktiiv 2002/92/EÜ tunnistatakse kehtetuks alates … [18 kuud pärast käesoleva direktiivi jõustumise kuupäeva], ilma et see mõjutaks liikmesriikide kohustusi, mis on seotud selle direktiivi siseriiklikku õigusesse ülevõtmise tähtaegadega.

Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiivile käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile.

Artikkel 38

Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 39

Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

---

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. detsembri 2002. aasta direktiiv 2002/92/EÜ kindlustusvahenduse kohta (EÜT L 9, 15.1.2003, lk 3).

(2)   Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/…/EL finantsinstrumentide turgude kohta, millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2004/39/EÜ (ELT …).

(3)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määrus (EL) nr 1094/2010, millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve), muudetakse otsust nr 716/2009/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni otsus 2009/79/EÜ (ELT L 331, 15.12.2010, lk 48).

(4)   Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta direktiiv 2013/11/EL tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise kohta, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 ja direktiivi 2009/22/EÜ (ELT L 165, 18.6.2013, lk 63).

(5)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiiv 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta) (EÜT L 178, 17.7.2000, lk 1).

(6)   Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiiv 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ebaausate kaubandustavade direktiiv) (ELT L 149, 11.6.2005, lk 22).

(7)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määrus (EL) nr 1095/2010, millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve), muudetakse otsust nr 716/2009/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni otsus 2009/77/EÜ (ELT L 331, 15.12.2010, lk 84).

(8)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivi 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta ning selle üle teostavad järelevalvet liikmesriikide pädevad asutused, eelkõige liikmesriikide määratud sõltumatud ametiasutused (EÜT L 281, 23.11.1995, lk 31).

(9)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määrus (EÜ) nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT L 8, 12.1.2001, lk 1).

(10)  ELT C 369, 17.12.2011, lk 14.

(11)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. juuni 2003. aasta direktiiv 2003/41/EÜ tööandjapensioni kogumisasutuste tegevuse ja järelevalve kohta (ELT L 235, 23.9.2003, lk 10).

(12)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiv 2009/138/EÜ kindlustus- ja edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise kohta (Solventsus II) (ELT L 335, 17.12.2009, lk 1).

(13)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiiv 2009/65/EÜ vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeeringuks loodud ettevõtjaid (eurofondid) käsitlevate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (ELT L 302, 17.11.2009, lk 32).

(14)  Nõukogu 24. juuli 1973. aasta esimene direktiiv 73/239/EMÜ otsekindlustustegevuse, välja arvatud elukindlustustegevuse alustamise ja jätkamisega seotud õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (EÜT L 228, 16.8.1973, lk 3).

(15)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. novembri 2002. aasta direktiiv 2002/83/EÜ elukindlustuse kohta (EÜT L 345, 19.12.2002, lk 1).

(16)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. novembri 2005. aasta direktiiv 2005/68/EÜ, mis käsitleb edasikindlustust ja millega muudetakse nõukogu direktiive 73/239/EMÜ, 92/49/EMÜ ning direktiive 98/78/EÜ ja 2002/83/EÜ (ELT L 323, 9.12.2005, lk 1).

(17)   Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. septembri 2005. aasta direktiiv 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta (ELT L 255, 30.9.2005, lk 22).

(18)   Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta soovitus Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku loomise kohta elukestva õppe valdkonnas (ELT C 111, 6.5.2008, lk 1).

(19)  Nõukogu 18. juuni 1992. aasta direktiiv 92/49/EMÜ otsekindlustustegevusega, välja arvatud elukindlustustegevusega seotud õigusnormide kooskõlastamise kohta, millega muudetakse direktiive 73/239/EMÜ ja 88/357/EMÜ (kolmas kahjukindlustuse direktiiv) (EÜT L 228, 11.8.1992, lk 1).

(20)  Nõukogu 10. novembri 1992. aasta direktiiv 92/96/EMÜ otsese elukindlustustegevusega seotud õigusnormide kooskõlastamise kohta, millega muudetakse direktiive 79/267/EMÜ ja 90/619/EMÜ (kolmas elukindlustuse direktiiv) (EÜT L 360, 9.12.1992, lk 1).

(21)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv …/…/EL, milles käsitletakse tarbijavaidluste kohtuvälist lahendamist ja millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 ja direktiivi 2009/22/EÜ (tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise direktiiv) (ELT …).

(22)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus …/…/EL tarbijavaidluste internetipõhise lahendamise kohta (tarbijavaidluste internetipõhise lahendamise määrus) (ELT …).

(23)   Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus …/…/EL investeerimistoodete põhiteabe dokumentide kohta (ELT …).