This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 52013PC0615
Proposal for a REGULATION OF THE EUROPEAN PARLIAMENT AND OF THE COUNCIL on Money Market Funds
Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS rahaturufondide kohta
Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS rahaturufondide kohta
/* COM/2013/0615 final - 2013/0306 (COD) */
Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS rahaturufondide kohta /* COM/2013/0615 final - 2013/0306 (COD) */
SELETUSKIRI 1. ETTEPANEKU TAUST Rahaturufondid on finantseerimisasutuste,
äriühingute ja valitsuste jaoks lühiajalise finantseerimise olulised allikad.
Euroopas kuulub rahaturufondide portfellidesse ligikaudu 22 % riikide või
ettevõtlussektori emiteeritud lühiajalistest võlaväärtpaberitest.
Rahaturufondide portfellidesse kuulub 38 % pangandussektori emiteeritud
lühiajalistest võlakohustustest. Nõudluse poolel on rahaturufondid lühiajalised
rahavoogude juhtimisvahendid, mis tagavad suure likviidsuse, hajutatuse ja
stabiilse väärtuse ning turupõhise tootluse. Rahaturufondide võimalusi
kasutavad peamiselt äriühingud, kes soovivad üleliigset raha lühiajaliselt
investeerida, näiteks kuni mõne suurema väljaminekuni, nagu palkade maksmine. Seega moodustavad rahaturufondid otsustava
tähtsusega lüli lühiajalise raha nõudluse ja pakkumise vahel. Rahaturufondid,
milles hallatakse ligikaudu triljoni euroni küündivaid varasid, esindavad
sellist fondide kategooriat, mis erineb kõikidest muudest usaldusfondidest.
Enamik rahaturufonde (ligikaudu 80 % varadest ja 60 % fondidest)
tegutsevad vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeeringuks
loodud ettevõtjate (eurofondide) direktiivis 2009/65/EÜ ette nähtud reeglite
järgi. Ülejäänud rahaturufondid oleksid pidanud alates 2013. aasta juulist
tegutsema alternatiivsete investeerimisfondide valitsejate direktiivi 2011/61/EL
alusel. Keskmine rahaturufond on oluliselt suurem kui keskmise eurofond.
Näiteks võib rahaturufond küündida 50 miljardi euroni. Rahaturufondid asuvad
mõnes üksikus liikmesriigis, kusjuures Prantsusmaa, Iirimaa ja Luksemburg
moodustavad rohkem kui 95 % turust. Sellest hoolimata on turg teiste
riikidega tihedalt seotud piiriüleste investeeringute ja investorite suure
osakaalu ning rahaturufondi ja sponsori üksteist mõjutavate piiriüleste
sidemete tõttu, kuna sponsorid asuvad peamiselt riigis, mis ei ole
rahaturufondi asukohariik. Rahaturufondide süsteemse vastastikuse seotuse
tõttu nii pangandussektori kui ka ettevõtete ja riigi rahandusega on rahaturufondide
tegevus olnud varipanganduse valdkonnas tehtava rahvusvahelise koostöö keskmes.
Finantsstabiilsuse nõukogu (FSB) ja muud institutsioonid, nagu Rahvusvaheline
Väärtpaberijärelevalve Organisatsioon (IOSCO) ja Euroopa Süsteemsete Riskide
Nõukogu, analüüsisid finantssektorit ning jõudsid järeldusele, et teatavad
tegevused ja üksused olid süsteemse tähtsusega, kuid reguleerivad asutused ei
pööranud neile piisavalt tähelepanu. Varade valitsemise sektoris peeti
rahaturufonde süsteemselt olulisteks. Euroopa Parlament võttis 2012. aasta
novembris vastu resolutsiooni varipanganduse kohta, milles ta kutsus komisjoni
üles esitama ettepaneku, mis keskenduks eelkõige rahaturufondide küsimusele[1]. Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu esitas
rahaturufondide tegevusega kaasnevate süsteemsete riskide põhjaliku analüüsi. Eelkõige
olid tema soovitused seotud rahaturufondide stabiilsuse ja likviidsusega ning
sisaldasid ka täiendavaid läbipaistvuse ja aruandluseeskirju. Kõnealuseid
soovitusi on suures osas kajastatud komisjoni ettepanekus ning samal ajal on
võetud arvesse ka nende soovituste võimalikku negatiivset mõju Euroopa
majanduse rahastamisele. Rahaturufondid on investoritele mugavad
vahendid, kuna pakuvad pangahoiustega analoogseid võimalusi: kohene juurdepääs
likviidsusele ning väärtuse suhteline stabiilsus. Nende omaduste tõttu peavad
investorid rahaturufonde turvaliseks ja suuremat hajutatust pakkuvaks
alternatiiviks pangahoiustele. Tegelikult on rahaturufondid klassikalised
investeerimisfondid, millega kaasnevad mis tahes fondiinvesteeringutega seotud
tururiskid. Seega, kui varade hinnad, millesse rahaturufondid on investeerinud,
hakkavad langema, eelkõige halvenenud turutingimustes, ei saa rahaturufond
alati kinni pidada lubadusest investoritele emiteeritud osakuid või aktsiaid
koheselt tagasi võtta ning säilitada nende väärtus. Mõnel fondi sponsoril
(peamiselt pangad) võib olla võimalik aktsiate väärtust sponsortoetuse abil
säilitada, samas kui teistel (peamiselt varahaldurid) ei pruugi selleks
kapitali olla. Rahaturufondi poolt investorile pakutava igapäevase likviidsuse
ja rahaturufondi portfelli varade vahel esineva likviidsuse lõpptähtaegade
mittevastavuse tõttu ei pruugi kohene tagasivõtmine olla alati võimalik. Sageli
rõhutatakse stabiilse tagasivõtmishinna säilitamise lubadust AAA reitinguga.
Negatiivne aspekt on see, et niipea kui investorid tajuvad ohtu, et
rahaturufondid ei pruugi kinni pidada lubadusest tagada likviidsus ja stabiilne
tagasivõtmine igal ajal, nõuavad nad tagasivõtmist, mis põhjustab tõenäoliselt
nn investorijooksu. Investorijooksu iseloomustab
tagasivõtmistaotluste massiline ja ootamatu esitamine suure hulga investorite
poolt, kelle eesmärk on vältida kahjusid ja võtta oma vara tagasi võimalikult
kõrge hinnaga. Investorijooks on süsteemselt oluline, sest see sunnib
rahaturufonde oma varasid kiiresti müüma, et rahuldada esitatud
tagasivõtmistaotlusi. Tagasivõtuspiraal ise kiirendab fondi vara puhasväärtuse
vähenemist, võimendades seeläbi vara puhasväärtuse üldist langust ning
suurendades kartust, et rahaturg tervikuna on ebastabiilne. Kuna
rahaturufondidel on pankade, äriühingute ja valitsuste lühiajalisel
rahastamisel keskne osa, võib investorijooks tuua kaasa laiema ulatusega
makromajanduslikke tagajärgi. Pankade vara moodustab rahaturufondidele antud
triljoni euroni ulatuvatest finantsinstrumentidest suurima osa (85 %),
valitsuste osakaal on ligikaudu 10 % ja äriühingute oma ligikaudu 5 %.
Valitsused ja väga suured äriühingud kasutavad rahaturgu lühiajaliste laenude
saamiseks paralleelselt panga krediidiliinidega. Investorijooksuga seotud probleemid on
süsteemset laadi, sest: 1) rahaturufondid on tihedalt seotud reaalmajandusega
(rahaturufondidel on oluline osa majandusüksuste lühiajaliste finantsvajaduste
rahuldamisel, kasutades rahastamisvahendina rahaturgu), 2) rahaturufondid on
seotud sponsoritega. Lisaks sellele on rahaturufondides toimuvatel
investorijooksudel ka investorite kaitsega seotud aspekt, sest hilisemad
tagasivõtjad (tavaliselt erainvestorid) on varasemate tagasivõtjatega võrreldes
ebasoodsamas olukorras. Neid probleeme käsitletakse kavandatud
määruses. Määrusega kehtestatakse ühised standardid rahaturufondide likviidsuse
suurendamiseks ja nende struktuuri stabiilsuse tagamiseks. Päevase ja nädalase
tähtajaga likviidsete varade miinimumtaseme tagamiseks kehtestatakse ühtsed
eeskirjad. Kehtestatakse ühtlustatud põhimõtted, mis tagavad fondi valitsejale
parema ülevaate investoribaasist. Samuti võetakse kasutusele ühised eeskirjad,
millega tagatakse, et rahaturufondid investeeriksid kvaliteetsetesse ja hästi
hajutatud kõrge krediidikvaliteediga varadesse. Need meetmed tagavad fondile
investorite tagasivõtmise taotlustega toimetulemiseks piisava likviidsuse. Rahaturufondi stabiilsus tagatakse sellega, et
varade jaoks, millesse rahaturufondid investeerivad, luuakse selged ja
ühtlustatud hindamiseeskirjad. Nimetatud hindamiseeskirjad viitavad selgelt
asjaolule, et rahaturufondid on tavalised usaldusfondid, millesse investeeritud
varad sõltuvad hinnakõikumistest. Teatavatel rahaturufondidel on võimalik
säilitada varade hindamise arvestusmeetod, mis tagab stabiilse emiteerimis- ja
tagasivõtmishinna tingimusel, et nad moodustavad piisava rahareservi. Selle nn
puhasväärtuse puhvri eesmärk on leevendada kapitaliturgudele omaseid turuliikumisi.
Puhver peaks ära hoidma ka olukorra, kus sponsorid ei ole valmis selleks, et
nende rahaturufondid võivad vajada välist tuge. Puhver moodustab 3 %
rahaturufondi valitsetavate varade koguväärtusest. Kriisi ajal vaadeldud
sponsortoetuse juhtudest (USA rahaturufondide puhul 123 juhtumit) ületas toetus
3 % vaid kolmel korral. Kui reservfond Reserve Primary Fund oma kohustused
2008. aastal täitmata jättis, kaotas ta Lehmani varadega seotud 1,5 %-se
riskipositsiooni tõttu 3 % oma varadest. Puhver ei anna püsiva puhasväärtusega
aktsiate omanikele täit garantiid, kuid nimetatud määr aitab leida tasakaalu
fondivalitsejate rahastamisvõimaluste ja vajaduse vahel jõulise ja ohutu püsiva
puhasväärtuse mudeli järele. Rahaturufondile tekkivad kulud sõltuvad iga valitseja
finantseerimiskuludest. Need kulud võivad jääda vahemikku 3 % kuni 10 %
aastas. Kohaldades seda 3 % suuruse puhvri suhtes, suureneksid
valimistasud aastas 0,09 % kuni 0,30 %. Eeldatakse, et osa sellest
kulude kasvust kannab valitseja ning ülejäänu kandub investoritele. Tasu
suurenemine mõjutab tootlust, mida investorid võivad saada rahaturufondidesse
investeerides, kuid samal ajal saavad nad kasu tootest, millel on täiendav
kaitsekiht alusvara turu liikumiste eest. Lisaks nimetatud sätetele tagab ühine reitingueeskiri,
et fondivalitsejad ja investorid ei lähtuks välistest krediidireitingutest, mis
võib reitingu alandamise puhul mõjuda negatiivselt rahaturu toimimisele.
Nimetatud meetmetega kaasneb suurema läbipaistvuse nõue, millega tagatakse, et
investor saab õigesti aru oma investeeringuga seotud riskist ja tootlusest. Kavandatav määrus tugineb eurofondidele
tegevusloa andmiseks kehtestatud menetlusele, mida on ühtlustatud eurofondide
direktiiviga. Määrusega kehtestatakse alternatiivsetest investeerimisfondidest
rahaturufondidele tegevusloa andmise ühtlustatud menetlus, sest alternatiivsete
investeerimisfondide valitsejate direktiivis on jäetud alternatiivsete
investeerimisfondidele tegevusloa andmine liikmesriikidele. Alternatiivsetest
investeerimisfondidest rahaturufondide ühtlustatud menetlus vastab
eurofondidele tegevusloa andmise ühtlustatud menetlusele. Fondide valitsejate
reguleerimist jätkatakse eurofondide või alternatiivsete investeerimisfondide
valitsejate direktiividega, kuid käesoleva määruse reguleerimisalasse jäävad
valitsejad ja fondid peavad järgima täiendavalt konkreetse rahaturufondi
toote-eeskirju. Ühtlustatud eeskirjade eesmärk on kaitsta
siseturu terviklikkust ja suurendada selle stabiilsust, et minimeerida uue
kriisi mõju. Investorid õpivad tundma reguleeritud toodetega seotud riske ja
liidu rahaturufondidega seotud homogeensete investeerimisvõimaluste
usaldatavust. Ühtlustatud toote-eeskirjadest saavad kasu kõik Euroopa fondide
valitsejad. Rahaturuinstrumentide emitendid saavad kasu stabiilsemast
keskkonnast, mis säilitab rahaturufondide rahastamisvahendi rolli. 2. KONSULTEERIMINE HUVITATUD ISIKUTEGA JA
MÕJU HINDAMINE 2.1. Konsulteerimine huvitatud
isikutega Komisjon on pidanud alates 2012. aasta
algusest ulatuslikke konsultatsioone paljude organisatsioonide esindajatega.
Seda on tehtud mitmete kahe- ja mitmepoolsete kohtumiste, ühe varipangandust
käsitlenud avaliku konsultatsiooni, ühe varade valitsemise teemasid, sealhulgas
rahaturufonde käsitlenud avaliku konsultatsiooni ja varipangandust käsitlenud
konverentsi raames. Selle käigus on komisjon saanud palju teavet
rahaturufondide turu ja selle erinevate segmentide toimimise kohta ning
kuulanud arvamusi lahendamist vajavate probleemide ja võimalike lahenduste
kohta. 2.1.1. Varipangandust käsitlev
roheline raamat Vastukaja rohelisele raamatule andis Euroopa
varipangandussektorist ülatusliku ülevaate. Selle põhjal oli võimalik koostada
konkreetsemad küsimused rahaturufondide toimimise kohta, mida käsitleti 2012.
aasta juulis alanud varade valitsemist käsitlenud avaliku konsultatsiooni
käigus. Rahaturufondide teemat käsitleti ka 2012. aasta aprillis ELi ja USA
sidusrühmade osalusel toimunud konverentsil. Õigusloome ja valdkonna esindajad
moodustasid rahaturufondidega tegeleva toimkonna, kus tutvustasid oma
seisukohti seoses vajadusega reformida ELi rahaturufondide turgu. 2.1.2. Konsulteerimine varade
valitsemise teemal Rahaturufondide peatükki tutvustati erinevaid
varade valitsemise teemasid käsitlenud laiemal avalikul konsulteerimisel, mis
algas 26. juulil 2012 (konsulteerimine lõpetati 18. oktoobril 2012). Komisjoni
talitused said rahaturufondide kohta 56 vastust. 2.2. Mõju hindamine Komisjon korraldas kooskõlas parema õigusloome
põhimõttega erinevate poliitikavalikute mõju hindamise. Rahaturufondide
likviidsuse ja stabiilsuse tagamiseks analüüsiti kokku 16 poliitikavalikut.
Kõiki neid valikuid analüüsiti üldeesmärkide alusel, milleks on edendada
finantsstabiilsust ühtsel turul ja tõhustada rahaturufondide investorite
kaitset, ning samuti käesoleva algatuse konkreetsemate eesmärkide alusel,
milleks on: i) hoida ära ohtu, et negatiivsed mõjud kanduvad üle
reaalmajandusele, ii) hoida ära ohtu, et negatiivsed mõjud kanduvad üle
sponsorile, ja iii) vähendada ebasoodsat mõju hilisematele tagasivõtjatele,
eelkõige tagasivõtmise korral halvenenud turutingimustes. Analüüsiti ka mõju, sealhulgas kulu ja tulu
erinevatele sidusrühmadele, investoritele, varahalduritele, lühiajaliste
võlakohustuste emitentidele ja sponsoritele. Analüüside põhjal toetatakse
rahaturufondide tõhusama raamistiku loomist, mida iseloomustab suurem
likviidsus ja stabiilsem struktuur. Eelistatud valik toob eeldatavalt kasu
rahaturufondidele ja rahaturule üldiselt, parandades nende vastupidavust
halvenenud turutingimustes. Selle tulemuseks on stabiilsem rahaturu keskkond
Euroopas, mis toob kasu investoritele, lühiajaliste võlakohustuste emitentidele
ning rahaturufonde spondeerivatele pankadele. Siseturu ja teenuste
peadirektoraadi talitused kohtusid 16. jaanuaril 2013
mõjuhindamiskomiteega. Komitee analüüsis mõjuhinnangut ja esitas oma positiivse
arvamuse 18. jaanuaril 2013. Kohtumise käigus esitasid komitee liikmed
siseturu ja teenuste peadirektoraadi talitustele oma märkused mõjuhinnangu sisu
parandamise kohta, mille alusel tehti lõplikusse versiooni mõned muudatused.
Parandatud on probleemi määratlust, et pakkuda üksikasjalikumat teavet
rahaturufondide turgude kohta ning selle kirjeldust on täiendatud liidu
näidetega, mis selgitavad eelkõige probleemide piiriülest mõõdet. Eesmärgid ja
kindlakstehtud probleemide lahendusvõimalused on paremini seotud ning kasutatud
on tegevuseesmärke, mis on paremini mõõdetavad. Üksikasjalikumalt on selgitatud
mõju investoritele ja kavandatud meetmega kaasnevaid nõuete täitmisega seotud
kulusid. Paremini on kirjeldatud ka mõju liikmesriikidele ja rahvusvahelisele
õiguslikule sidususele. Süsteemselt on tutvustatud sidusrühmade seisukohti,
eelkõige poliitikavalikuid analüüsivates ja võrdlevates jaotistes. 3. ETTEPANEKU ÕIGUSLIK KÜLG 3.1. Õiguslik alus and õigusliku
vormi valik Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 114
lõige 1 loob õigusliku aluse määrusele, millega kehtestatakse ühtsed nõuded,
mille eesmärk on tagada siseturu toimimine. Toodete usaldatavusnõuetega
kehtestatakse rahaturufondidega seotud riskide piirid. Seega ei reguleerita
nendega juurdepääsu varade valitsemisele, vaid viise, kuidas seda tehakse, et
tagada investorite kaitse ja finantsstabiilsus. Need toetavad siseturu
nõuetekohast ja ohutut toimimist. Siseturu terviklikkuse saavutamiseks luuakse
kavandatava õigusliku meetmega rahaturufondide õigusraamistik, et tagada
rahaturufondide investorite parem kaitse ning tugevdada finantsstabiilsust
negatiivsete mõjude ülekandumise riski vältimise kaudu. Kavandatud sätted on
otseselt suunatud fondi piisava likviidsuse tagamisele, et tulla toime
investorite tagasivõtmistaotlustega, ning rahaturufondide struktuuri ohutuse
kindlustamisele ebasoodsates turutingimustes. Määrust peetakse kõige sobivamaks
õigusaktiks, et kehtestada ühtsed nõuded, mille raames tegeleda muu hulgas
kõlblike varade, investeeringute hajutamise eeskirjade, krediidi-,
intressimäära ja likviidsusriskidega seotud eeskirjade ning nõuetega, mis on
seotud tegevusloa andmisega fondidele, mis kavatsevad hakata tegelema
rahaturule investeerimisega. Tegemist on peamiselt usaldatavusnõuetega, mille
eesmärk on muuta Euroopa rahaturufondid turvalisemaks ja tõhusamaks,
leevendades süsteemse riskiga seotud probleeme. Tegevuse alustamist fondivalitsejana
reguleeritakse eurofondide direktiivi või alternatiivsete investeerimisfondide
valitsejate direktiiviga. Valitsejate tegevuse suhtes kohaldatakse jätkuvalt
alternatiivsete investeerimisfondide valitsejate direktiivi ja eurofondide
direktiivi, kuid eurofondide raamistikus sisalduvaid toote-eeskirju
täiendatakse käesolevas uues määruses esitatud toote-eeskirjadega. 3.2. Subsidiaarsus ja
proportsionaalsus Riikide regulatiivsed lähenemisviisid
piirduvad asjaomase liikmesriigiga. Rahaturufondi toote- ja likviidsusprofiili
reguleerimine riiklikul tasandil toob kaasa riski, et erinevad tooted müüakse
rahaturufondidena. See tekitaks investorites segadust ning takistaks kogu liitu
hõlmavate võrdsete võimaluste teket nende jaoks, kes pakuvad rahaturufonde
kutselistele või jaeinvestoritele. Samuti suurendaksid rahaturufondi olulisi
näitajaid käsitlevad erinevad riikide lähenemisviisid negatiivse mõju
piiriülese ülekandumise ohtu, eelkõige kui emitendid ja rahaturufond asuvad
erinevates liikmesriikides. Kuna rahaturufondid investeerivad paljudesse finantsinstrumentidesse
kõikjal ELis, võib ühe rahaturufondi maksejõuetus (mis on tingitud ebapiisavast
reguleerimisest riiklikul tasandil) mõjutada valitsuste ja äriühingute
rahastamist kõikjal Euroopa Liidus. Kuna paljude Euroopas rahaturufonde pakkuvate
ettevõtjate asukoht on mõnes muus liikmesriigis kui see, kus fonde
turustatakse, on tõhusa raamistiku loomine negatiivse mõju piiriülese
ülekandumise ennetamiseks ülioluline. Samuti tuleks vältida rahaturufondi ja
tema muus liikmesriigis asuva sponsori vahelist negatiivse mõju piiriülest
ülekandumist. Probleem muutub eriti teravaks siis, kui sponsor asub
liikmesriigis, kellel ei pruugi olla eelarvelisi vahendeid, et aidata
makseviivitusse sattunud sponsorit. Proportsionaalsuse puhul püütakse ettepanekuga
saavutada asjakohane tasakaal kaalul oleva avaliku huvi ja kavandatud meetme
kulutõhususe vahel. Eri isikute suhtes kohaldatavad nõuded on hoolikalt
kavandatud. Võimaluse korral on nõuded välja töötatud miinimumstandarditena (nt
päevane ja nädalane likviidsus, emitendi kontsentratsiooni piirmäärad) ning
regulatiivsed nõuded on koostatud nii, et need ei häiriks liialt olemasolevaid
ärimudeleid (nt kehtestades asjakohase üleminekuperioodi, enne kui
rahaturufondi vara puhasväärtus tuleb kõikuvaks muuta või lastes ettevõtjatel
valida rangemate kapitalinõuete ja nende rahaturufondi vara puhasväärtuse
kõikumise vahel). Eelkõige on nende nõuete kavandamisel lähtutud vajadusest
saavutada tasakaal investorite kaitse, negatiivsete mõjude piiriülese
ülekandumise vältimise, turgude tõhususe, Euroopa majanduse rahastamise ning
majandusele tekkivate kulude vahel. 3.3. Mõju põhiõigustega seotud
küsimustele Ettepanekul on mõju seoses kahe Euroopa Liidu
põhiõiguste hartas sätestatud põhiõigusega, nimelt ettevõtlusvabaduse (artikkel
16 ja 22) ja tarbijakaitsega (artikkel 38). Eespool nimetatud põhiõiguste teatavat
piiramist põhjendav üldiste huvidega seotud eesmärk on tagada turu terviklikkus
ja stabiilsus. Ettevõtlusvabadust võib mõjutada vajadus järgida konkreetseid
eesmärke, milleks on piisava likviidsuse tagamine, negatiivse mõju ülekandumise
riski ennetamine ning investorite huvide kaitse edendamine. Ettepanekus
järgitakse siiski nimetatud põhivabaduse põhimõtet täielikult. Kavandatavad
uute eeskirjadega toetatakse üldiselt õigust tarbijakaitsele (artikkel 38),
austades põhiõigusi ja järgides põhimõtteid, mida on tunnustatud Euroopa Liidu
põhiõiguste hartas ning mis on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingus. 3.4. Ettepaneku üksikasjalik
selgitus Rahaturufonde käsitleva määruse ettepanek
koosneb üheksast peatükist. 3.4.1. I peatükk: Üldsätted (artiklid
1–6) I peatükis käsitletakse selliseid üldiseid
sätteid nagu kavandatavate eeskirjade reguleerimisese ja -ala, mõisted,
rahaturufondidele tegevusloa andmine ning kavandatava määruse ja direktiivides 2009/65/EÜ
(eurofondide direktiiv) ja 2011/61/EL (alternatiivsete investeerimisfondide
valitsejate direktiiv) sätestatud olemasolevate eeskirjade vastastikune mõju. Artiklis 1 määratletakse kavandatava määruse
reguleerimisese ja -ala, sätestades et määrust kohaldatakse kõikide liidus
asutatud, seal valitsetavate ja/või turustatavate rahaturufondide suhtes, ning
määratakse kindlaks, et määruse nõuded on ammendavad, mis tähendab seda, et
need ei jäta võimalust täiendavaks ülereguleerimiseks riiklikul tasandil.
Rahaturufondid on eurofondid või alternatiivsed investeerimisfondid, mis
investeerivad lühiajalistesse finantsinstrumentidesse ning millel on
konkreetsed eesmärgid. Artikkel 2 sisaldab põhimõisteid, mida on vaja
kavandatud määruse ühetaoliseks kohaldamiseks. Artiklis 3 nõutakse, et ühiseks
investeerimiseks loodud ettevõtjatele antaks tegevusluba selgesõnaliselt kui
rahaturufondile, kas eurofondile tegevusloa andmise ühtlustatud menetluse osana
või järgides artiklis 4 alternatiivsete investeerimisfondide suhtes kehtestatud
uut ühtlustatud menetlust. Artikliga 5 reserveeritakse nimetus „rahaturufond”
vaid määrust järgivate fondide tarvis. Artiklis 6 kirjeldatakse olemasolevate
eurofondide ja alternatiivsete investeerimisfondide valitsejate direktiivide
ning uue rahaturufondide määruse eeskirjade koostoimet, eelkõige sätestades, et
määruse järgimise peab tagama rahaturufondi valitseja. 3.4.2. II peatükk: Rahaturufondide
investeerimispoliitikaga seonduvad kohustused (artiklid 7-20) II peatükk sisaldab eeskirju, mis käsitletavad
rahaturufondidele lubatud investeerimispoliitikat, sealhulgas kõlblikud varad,
investeerimisvarade hajutamine, kontsentratsioon ja krediidikvaliteet. Artiklis 7 kirjeldatakse
investeerimispoliitikat käsitlevate eurofondide eeskirjade seost
rahaturufondide investeerimispoliitikat käsitlevate kavandatud eeskirjadega,
pidades silmas, et rahaturufondi eeskirjad on artiklis 7 eraldi loetletud
eurofondide eeskirjade suhtes erinormid (lex specialis). Artiklis 8
kirjeldatakse nelja finantsvarade kategooriat, millesse rahaturufond võib
investeerida: rahaturuinstrumendid, hoiused krediidiasutustes,
tuletisinstrumendid ja pöördrepolepingud. Teisalt ei tohi rahaturufond
investeerida muudesse varadesse, tegeleda rahaturuinstrumentide lühikeseks
müügiga, võtta riskipositsioone aktsiakapitalis ega kaupades, sõlmida
väärtpaberite laenuks andmise või võtmise lepinguid, sõlmida repolepinguid ega
anda ega võtta raha laenuks, sest need varaklassid ja tegevused kahjustaksid
rahaturufondi likviidsusprofiili. Artiklites 9–13 kirjeldatakse täpsemalt
kõlblikkuse tingimusi nelja varade kategooria puhul, millesse rahaturufond võib
investeerida. Eelkõige artikkel 13 sisaldab eeskirju, mille eesmärk on tagada,
et pöördrepolepinguga seoses saadud tagatis on piisavalt likviidne, et seda
saaks vajaduse korral kiiresti müüa. Artiklis 14 esitatakse üksikasjalikud
eeskirjad kõlblike investeerimisvarade hajutamise kohta, mida iga rahaturufond
peab järgima, näiteks ülemmäärad, kui palju võib investeerida ühe emitendi
varasse (protsendina rahaturufondi valitsetavatest varadest), ning eeskirjad
maksimaalse riski kohta, mida rahaturufond võib ühe vastaspoole suhtes võtta.
Artiklis 15 seevastu käsitletakse varade maksimaalset määra, mida rahaturufond
võib (investorina) ühe emitendi käes hoida (riskide kontsentreerumise
piirmäärad). Selleks, et vältida mehaanilist tuginemist välisreitingutele,
sätestatakse artiklites 16–19 üksikasjalikud eeskirjad rahaturufondi
investeerimisinstrumentide krediidikvaliteedi sisemise hindamise kohta.
Artiklis 20 kirjeldatakse sisemise krediidireitingu määramise protsessi
reguleerivaid juhtimisnõudeid, eelkõige kõrgema juhtkonna rolli. 3.4.3. III peatükk: Rahaturufondide
riskijuhtimisega seotud kohustused (artiklid 21-25) III peatükis käsitletakse riskijuhtimise
aspekte, nagu rahaturufondide varade lõpptähtaeg ja likviidsusprofiil,
krediidireitingute tellimine ning „tunne oma klienti” lähenemisviis ja
stressitestid, mida rahaturufond on kohustatud teostama. Uued eeskirjad kaalutud keskmise tähtaja (WAM)
ja kaalutud keskmise järelejäänud tähtaja (WAL) kohta koos nõuetega päevase ja
nädalase tähtajaga vara kohta on olulised, sest aitavad parandada rahaturufondi
likviidsusprofiili ja seega fondi suutlikkust rahuldada investorite tagasivõtmistaotlusi.
Artikkel 21 sisaldab olulist sätet lõpptähtaegade kohta, mida peavad järgima
lühiajalised rahaturufondid. Artikkel 22 sisaldab vastavaid eeskirju
standardsetele rahaturufondidele, kes investeerivad võrreldes lühiajalise
rahaturufondiga pikemaajalistesse instrumentidesse. Standardsetel
rahaturufondidel on erinevad lõpptähtaja piirmäärad, nagu kaalutud keskmine
tähtaeg ja kaalutud keskmine järelejäänud tähtaeg, ning nad saavad kasutada
sama asutuse emiteeritud rahaturuinstrumentidesse investeerimise korral
madalamat hajutamise piirmäära. Need omadused on kooskõlas standardsete
rahaturufondide eesmärgiga pakkuda rahaturu intressimääradest veidi suuremat
tulu. Selle rahaturufondide kategooria omadused on kooskõlas ka asjaoluga, et
standardseid rahaturufonde ei saa valitseda püsiva puhasväärtusega
rahaturufondidena (artikli 22 lõige 5) ja seepärase on need vähem altid
vahendite massilisele väljavoolule. Artikliga 23 keelatakse rahaturufondil välise
krediidireitingu tellimine või rahastamine ning täiendatakse seega artiklites 16–19
sätestatud sisereitingu määramise eeskirju. Artikliga 24 kehtestatakse nõuded
„tunne oma klienti” lähenemisviisile. Nende eeskirjade eesmärk on võimaldada
rahaturufondidel tagasivõtmise tsükleid paremini ette näha. Artiklis 25 on
sätestatud stressitestimise eeskirjad. 3.4.4. IV peatükk: Vara hindamise
eeskirjad (artiklid 26 -28) IV peatükis käsitletakse rahaturufondi
investeerimisvarade hindamist ja rahaturufondi vara puhasväärtuse arvutamist
osaku või aktsia kohta. Artiklites 26–28 esitatakse eeskirjad selle
kohta, kuidas rahaturufond peab hindama oma individuaalseid
investeerimisvarasid ja arvutama vara puhasväärtust osaku või aktsia kohta ning
kui tihti neid toiminguid tuleb teha. Kuigi üldine reegel näeb ette turuhinnas
hindamise eelistamist, võivad rahaturufondid kasutada ka mudelipõhist
hindamist, kui turuhinnas hindamine ei ole võimalik või turuandmed ei ole
piisavalt kvaliteetsed. Vaid püsiva puhasväärtusega rahaturufondid võivad
hinnata varasid ka amortiseeritud soetusmaksumuse põhjal. Vara puhasväärtuse
arvutamiseks valitud meetod on iseäranis oluline rahaturufondi aktsiate või
osakute emiteerimisel ja tagasivõtmisel (artikkel 26). 3.4.5. V peatükk: Erinõuded püsiva
puhasväärtusega rahaturufondidele (artiklid 29-34) V peatükk sisaldab erinõudeid
rahaturufondidele, kes hindavad oma varasid amortiseeritud soetusmaksumuse
põhjal või reklaamivad osaku või aktsia püsivat puhasväärtust või ümardavad
osaku või aktsia püsiva puhasväärtuse lähima protsendipunktini (nn püsiva
puhasväärtusega rahaturufondid). Artiklis 29 esitatakse konkreetsed
tegevusloa andmise nõuded, mida kohaldatakse üksnes rahaturufondide suhtes, kes
kasutavad varade hindamiseks amortiseeritud soetusmaksumust või reklaamivad
osaku või aktsia püsivat puhasväärtust või ümardavad osaku või aktsia püsiva
puhasväärtuse lähima protsendipunktini. Need püsiva puhasväärtusega
rahaturufondid peavad looma ja pidevalt säilitama puhvri, mis moodustab
vähemalt 3 % nende varade koguväärtusest. Artiklis 30 kirjeldatakse
puhvri (puhasväärtuse puhver) koostist ja artiklis 31 selle toimimist. On
oluline, et artikkel 31 hõlmab eeskirja, et puhasväärtuse puhvrit võib kasutada
üksnes osaku või aktsia püsiva puhasväärtuse ja osaku või aktsia tegeliku
väärtuse vahelise erinevuse kompenseerimiseks. Lisaks sellele hõlmab
artikkel 31 eeskirju selle kohta, millal tuleb puhasväärtuse puhvrit
debiteerida ja millal võib seda krediteerida. Artiklid 32–34 sisaldavad
kohustust puhvrit täiendada ning kirjeldavad puhasväärtuse puhvri täiendamata
jätmise tagajärgi. 3.4.6. VI peatükk: Väline toetus
(artiklid 35-36) VI peatükis käsitletakse välise toetuse
eeskirju. Selles sätestatakse eeskiri, et püsiva puhasväärtusega rahaturufondid
võivad võtta välist toetust vastu üksnes puhasväärtuse puhvri kaudu, kusjuures
muudel rahaturufondidel on reeglina välise toetuse vastuvõtmine keelatud. Artiklis 35 kirjeldatakse, mida tuleb
välise toetuse all mõista ning hõlmab välise toetuse juhtumite mitteammendavat
loetelu. Sellel artiklil on kaks eesmärki: tagada, et kogu sponsortoetus
antakse püsiva puhasväärtusega rahaturufondidele artiklis 31 sätestatud
läbipaistava mehhanismi kaudu, kasutades varem loodud puhasväärtuse puhvrit
või, kui sponsortoetus antakse muudele rahaturufondidele, tagada, et pädevad
asutused lubavad sellist toetust üksnes juhul, kui finantsstabiilsusega seotud
erakorraliste asjaolude tõttu on erakorraline sponsortoetus põhjendatud
(artikkel 36). 3.4.7. VII peatükk:
Läbipaistvusnõuded (artiklid 37-38) VII peatükk sisaldab läbipaistvuse eeskirju
juhtudeks, mil rahaturufonde reklaamitakse investoritele, ning pädevatele
asutustele aruannete esitamise eeskirju. Artikkel 37 sisaldab läbipaistvuse
erinõudeid. Artikliga 38 kehtestatakse nõuded aruannete esitamise kohta,
mida kohaldatakse kõikide rahaturufondide suhtes lisaks direktiivides 2009/65
ja 2011/61 sätestatud nõuetele. 3.4.8. VIII peatükk: Järelevalve
(artiklid 39-42) VIII peatükk hõlmab rahaturufondide
järelevalve suhtes kohaldatavaid eeskirju: artiklis 39 selgitatakse
rahaturufondi pädevate asutuste ja rahaturufondi valitseja pädevate asutuste
ülesandeid. Artiklis 40 sätestatakse, et pädevatele asutustele eurofondide
ja alternatiivsete investeerimisfondide valitsejate direktiivide raames antud
volitusi tuleks kasutada kavandatud määrust arvesse võttes. Artiklis 41
osutatakse ESMA volitustele ning artikliga 42 nähakse ette
ametiasutustevaheline koostöö. 3.4.9. IX peatükk: Lõppsätted
(artiklid 43-46) IX peatükk sisaldab eeskirju rahaturufondidena
tegutsevatele olemasolevatele eurofondidele ja alternatiivsetele
investeerimisfondidele, et tagada nende vastavus uutele rahaturufondide
eeskirjadele, ning läbivaatamisklauslit, mis käsitleb puhasväärtuse puhvri
kohaldamist teatavate püsiva puhasväärtusega rahaturufondide suhtes. Eelkõige
nähakse artikliga 43 ette see, kuidas peaksid oma puhasväärtuse puhvri looma
olemasolevad eurofondid ja alternatiivsed investeerimisfondid, kes vastavad
püsiva puhasväärtusega rahaturufondi määratlusele. Artiklis 45 sätestatakse, et
puhasväärtuse puhvrite kohaldamine nende püsiva puhasväärtusega rahaturufondide
suhtes, kelle portfellid keskenduvad liikmesriikide emiteeritud või tagatud
võlakohustustele, tuleks läbi vaadata hiljemalt kolm aastat pärast käesoleva
määruse jõustumist. 4. MÕJU EELARVELE Rahaturufondide reformi puhul on tihedalt
kooskõlastatud Euroopa Väärtpaberiturujärelevalvega (ESMA). Komisjoni
eksperdid, kes tegelevad fondide valitsemise valdkonnaga, on suhelnud pidevalt
ESMA vastavate ekspertidega nii rahaturufondide töörühma kui ka ESMA juurde loodud
investeeringute valitsemise teenuste alalise komitee raames. ESMA peatas oma käimasoleva töö
rahaturufondidega, sest komisjon teatas kavatsusest teha muu hulgas selles
valdkonnas seadusandlik ettepanek, mis kinnistaks rahaturufonde käsitlevates
Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve Komitee (CESR) ja ESMA suunistes sätestatud
teatavad põhimõtted esmases õiguses. Töö peatati ajal, mil ESMA oli juba
alustanud tööd alternatiivsete reitingumeetoditega. Nimetatud töösuund loodi
reitinguagentuuride poolt rahaturuinstrumentidele antavate krediidireitingute
asendamiseks. ESMA peatas töösuuna, et oodata ära kavandatud õigusaktiga
antavad ametlikud volitused. Osana jõupingutustest, mida tehakse lähenemise
soodustamiseks rahaturufondide valdkonnas, loob ESMA lisaks ka järelevalvetavade
ja olemasolevatest suunistest kinnipidamise andmebaasi. Seega on ESMA valmis täitma talle kavandatud
määrusega pandavaid volitusi, kuna vastav töö algas juba enne, kui komisjon
tegi rahaturufonde käsitleva ettepaneku. Asjaolusid arvestades leiab komisjon, et
ettepanek ei mõjuta ELi eelarvet. Eespool öeldut silmas pidades ei vaja ESMA
kavandatud õigusaktiga talle pandud ülesannete täitmiseks – alternatiivsete
reitingumeetodite väljatöötamiseks ja tegevusloa saanud rahaturufondide andmebaaside
loomiseks – täiendavat rahastamist ega täiendavaid ametikohti. Nagu eespool
selgitati, moodustavad need ülesanded osa ESMA väljakujunenud töösuunast. Rahaturufonde käsitlevate tegevuseeskirjade
väljatöötamine jääb ESMA praeguste ülesannete piiridesse. Peamise ülesande
raames, milleks on järelevalve ja õigusnormide lähendamine eurofondide
valdkonnas, on ESMA juba suunanud oma personali rahaturufonde (mis on fondide
erikategooria ning mida reguleeritakse eurofondide või alternatiivsete
investeerimisfondidena) käsitleva poliitika ja järelevalvevahendite
väljatöötamisele. Eesmärkide saavutamiseks andis ESMA eelkäija
CESR mais 2010 välja rahaturufonde käsitlevad ulatuslikud suunised (CESR 10/049).
2012. aastal korraldas ESMA ressursimahuka
vastastikuse hindamise, millega hinnati, kuidas liikmesriigid suuniseid
praktikas rakendavad (12 liikmesriiki rakendas suuniseid, samas kui kaheks ei
olnud neid oma õigusnormidesse üle võtnud). 2013. aastal täiendati rahaturufondide
suuniseid üksikasjalike küsimuste ja vastustega. 2013/0306 (COD) Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS rahaturufondide kohta (EMPs kohaldatav tekst) EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU
NÕUKOGU, võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise
lepingut, eriti selle artiklit 114, võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut, olles edastanud seadusandliku akti eelnõu
liikmesriikide parlamentidele, võttes arvesse Euroopa Majandus- ja
Sotsiaalkomitee arvamust[2], toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt ning arvestades järgmist: (1) Rahaturufondid pakuvad
lühiajalist rahastamist finantseerimisasutustele, äriühingutele ja
valitsustele. Neile üksustele
rahastamise pakkumisega aitavad rahaturufondid rahastada Euroopa majandust. (2) Nõudluse poolel on
rahaturufondid lühiajalised rahavoogude juhtimisvahendid, mis tagavad suure
likviidsuse ja hajutatuse ning investeeringu põhiosa stabiilse väärtuse koos
turupõhise tootlusega. Rahaturufondide
võimalusi kasutavad peamiselt äriühingud, kes soovivad oma üleliigset raha
lühiajaliselt investeerida. Seega on
rahaturufondid otsustava tähtsusega lüliks lühiajalise raha nõudluse ja
pakkumise vahel. (3) Finantskriisi ajal toimunud
sündmused tõid esile mitmed rahaturufondide tunnusjooned, mis muudavad need
haavatavaks, kui finantsturgudel tekib raskusi, ning seetõttu võivad
rahaturufondid riske finantssüsteemi kaudu levitada ja võimendada. Kui nende varade hinnad, millesse rahaturufondid
on investeerinud, hakkavad langema, eelkõige halvenenud turutingimustes, ei saa
rahaturufond alati pidada kinni investoritele antud lubadusest osakud või
aktsiad koheselt tagasi võtta ning säilitada nende põhiväärtus. Selline olukord või põhjustada tagasivõtmise
taotluste massilise ja ootamatu esitamise, mis võib omakorda kaasa tuua laiemad
makromajanduslikud tagajärjed. (4) Massiline
tagasivõtmistaotluste esitamine sunnib rahaturufonde müüma osa
investeerimisvaradest langeval turul, mis aitab kaasa likviidsuskriisi tekkele. Selliste tingimuste korral võivad rahaturu
emitendid sattuda tõsistesse rahastamisraskustesse juhul, kui väärtpaberite ja
muude rahaturuinstrumentide turud kokku kuivavad. Negatiivse mõju mis tahes ülekandumine lühiajalistele kapitaliturgudele
võib tähendada otseseid ja suuri raskusi finantseerimisasutuste, äriühingute ja
valitsuste ning järelikult kogu majanduse rahastamisel. (5) Varahaldurid, keda abistavad
sponsorid, võivad otsustada anda oma rahaturufondide likviidsuse ja stabiilsuse
säilitamiseks toetust. Sageli on
sponsorid sunnitud toetama enda spondeeritavaid rahaturufonde, kui varade
väärtus kahaneb maineriski ja hirmu tõttu, et investorijooks võib edasi kanduda
sponsori muudesse äritegevustesse. Fondi
suurusest ja tagasivõtmiste surve ulatusest sõltuvalt võib sponsortoetus
kasvada nii suureks, et see ületab kasutadaolevaid reserve. Seega on oluline kehtestada ühtsete eeskirjade
raamistik, et vältida sponsori maksejõuetust ja riski edasikandumist muudele
rahaturufonde spondeerivatele üksustele. (6) Siseturu usaldusväärsuse ja
stabiilsuse säilitamiseks vastupidavamate rahaturufondide edendamise ja
negatiivse mõju ülekandumise võimaluste vähendamise kaudu on vaja sätestada
rahaturufondide toimimise eeskirjad, eelkõige need, mis käsitlevad
rahaturufondide portfellide struktuuri. Kogu liidus on vaja kehtestada ühtsed eeskirjad, et tagada
rahaturufondide viivitamatu tagastamissuutlikkus investoritele, seda eriti
halvenenud turutingimustes. Rahaturufondi
portfelli käsitlevaid ühtseid eeskirju on vaja ka selleks, et tagada
rahaturufondide suutlikkus tulla toime tagasivõtmise taotluste massilise ja
ootamatu esitamisega suure hulga investorite poolt. (7) Rahaturufondide ühtseid
eeskirju on vaja lisaks selleks, et tagada finantseerimisasutuste, lühiajaliste
võlakohustuste äriühingutest emitentide ja valitsuste jaoks lühiajalise
kapitalituru tõrgeteta toimimine. Eeskirjad
peavad tagama ka rahaturufondide investorite võrdse kohtlemise ning vältima
seda, et hilised tagasivõtjad peavad taluma täiendavaid ebameeldivusi, kui
tagasivõtmine on ajutiselt peatatud või kui rahaturufond on likvideeritud. (8) Rahaturufondide usaldatavusnõuded
tuleb ühtlustada, sätestades selged eeskirjad, millega kehtestatakse
rahaturufondidele ja nende valitsejatele kõikjal liidus otsesed kohustused. See parandaks rahaturufondide kui valitsus- ja
ettevõtlussektori lühiajalise finantseerimise allikate stabiilsust kõikjal
liidus. See tagaks ka selle, et
rahaturufondid jäävad liidu majanduse rahavoogude juhtimise usaldusväärseks
vahendiks ka edaspidi. (9) Üks aasta pärast seda, kui
olid jõustunud Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve Komitee (CESR) vastuvõetud
rahaturufondi suunised, millega loodi liidu rahaturufondide ühtsed
miinimumtingimused, rakendasid neid vaid 12 liikmesriiki, mis näitab lahknevate
riiklike eeskirjade püsivust. Finantskriis
näitas, et riikide erinevate lähenemisviiside abil ei ole võimalik tulla toime
liidu rahaturgude haavatavusega ega leevendada negatiivse mõju ülekandumise
riski, seades nii ohtu siseturu toimimise ja stabiilsuse. Seega peaksid rahaturufonde käsitlevad ühtsed eeskirjad tagama
investoritele kõrgetasemelise kaitse ning ennetama ja leevendama mis tahes
võimalikke negatiivse mõju ülekandumise riske, mis tulenevad rahaturufondide
investorite võimalikust investorijooksust. (10) Rahaturufondide eeskirju
sätestava määruse puudumisel võidakse riiklikul tasandil jätkata lahknevate
meetmete võtmist, mis jätkuvalt põhjustaks olulisi konkurentsimoonutusi, sest
investeeringute kaitsmise peamistes normides on väga suuri erinevusi. Lahknevused nõuetes portfellide struktuuri,
kõlblike varade, nende lõpptähtaja, likviidsuse ja hajutatuse ning
rahaturuinstrumentide emitentide krediidikvaliteedi kohta toovad kaasa
erinevusi investorite kaitses, sest rahaturufondiga seotud
investeerimisettepanekute riskid on erineva tasemega. Rahaturufondide suhtes siseturul kohaldatavate rangete ühtsete eeskirjade
vastu võtmata jätmine takistab investorite ühetaolist kaitset ning annab
investoritele investeeringute tagasivõtmiseks erinevaid ajendeid ja põhjustab
seega investorijooksu. Seetõttu on
oluline võtta vastu ühtsed eeskirjad, et vältida negatiivse mõju ülekandumist
lühiajalisele kapitaliturule ja rahaturufondide sponsoritele, mis ohustaks
liidu rahaturu stabiilsust. (11) Rahaturufonde käsitlevad uued
eeskirjad on tihedalt seotud direktiiviga 2009/65/EÜ[3] ja direktiiviga 2011/61/EL[4], sest need moodustavad liidus
rahaturufondide loomise, valitsemise ja turustamise õigusraamistiku. (12) Liidus võivad ühiseks
investeerimiseks loodud ettevõtjad tegutseda vabalt võõrandatavatesse
väärtpaberitesse ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjatena (eurofondid), mida
valitsevad eurofondide valitsejad, või direktiivi 2009/65/EÜ raames tegevusloa
saanud äriühinguna asutatud fondidena (alternatiivsed investeerimisfondid),
mida valitsevad direktiivi 2011/61/EL raames registreeritud või tegevusloa
saanud alternatiivsete investeerimisfondide valitsejad. Rahaturufonde käsitlevad uued eeskirjad täiendavad nende direktiivide
sätteid. Seega tuleks rahaturufonde
käsitlevaid uusi eeskirju kohaldada lisaks direktiivides 2009/65/EÜ ja 2011/61/EL
sätestatud eeskirjadele. Samas tuleks
jätta kohaldamata mitmed direktiivi 2009/65/EÜ VII peatükis sätestatud
eeskirjad eurofondide investeerimispoliitika kohta ning kehtestada uutes
ühtsetes rahaturufonde käsitlevates sätetes konkreetsed rahaturufondide
toote-eeskirjad. (13) Ühtlustatud eeskirju tuleks
kohaldada ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjate suhtes, kelle tunnused
vastavad rahaturufondidega seotud tunnustele. Uutest rahaturufondide eeskirjadest kinnipidamine peaks olema
kohustuslik eurofondidele ja alternatiivsetele investeerimisfondidele, kes
investeerivad lühiajalistesse varadesse, nagu rahaturuinstrumendid ja
deposiidid, või kes sõlmivad pöördrepolepinguid või tuletislepinguid ainsa
eesmärgiga maandada muude investeerimisfondidega kaasnevaid riske ning kelle
eesmärk on tagada kasum vastavalt rahaturu intressidele või säilitada
investeeringute väärtus. (14) Rahaturufondide eripära
tuleneb investeeritavate varade kombinatsioonist ja taotletavatest
eesmärkidest. Eesmärk tagada kasum
vastavalt rahaturu intressidele ja eesmärk säilitada investeeringute väärtus ei
välista üksteist. Rahaturufondil võib
olla üks neist eesmärkidest või mõlemad eesmärgid. (15) Eesmärki tagada kasum
vastavalt rahaturu intressimääradele tuleks mõista laiemas tähenduses. Oodatav kasum ei pea olema täpselt kooskõlas
EONIA, Libori, Euribori või mis tahes muu asjaomase rahaturu intressimääraga. Eesmärk ületada väikese marginaaliga rahaturu
intressimäära ei tähenda seda, et eurofond või alternatiivne investeerimisfond
jääksid uute ühtsete eeskirjade kohaldamisalast välja. (16) Eesmärki säilitada
investeeringu väärtus ei tohiks mõista fondi tagatava kapitaligarantiina. Seda tuleks mõista eesmärgina, mida eurofond või
alternatiivne investeerimisfond püüab saavutada. Investeeringute väärtuse langus ei tohiks tähendada, et ühiseks
investeerimiseks loodud ettevõtja on muutnud eesmärki säilitada investeeringu
väärtus. (17) On oluline, et eurofonde ja
alternatiivseid investeerimisfonde, millel on rahaturufondide tunnused,
käsitataks rahaturufondidena ning et nende suutlikkus täita pidevalt
rahaturufonde käsitlevaid uusi ühtseid eeskirju oleks selgelt kontrollitud. Selleks peaksid rahaturufondidele andma
tegevusloa pädevad asutused. Vastavalt
direktiivis 2009/65/EÜ sätestatud ühtlustatud menetlusele peaks eurofondile tegevusloa
andmine rahaturufondina olema osa tegevusloa andmisest eurofondina. Kuna direktiivi 2011/61/EL raames alternatiivsete
investeerimisfondide suhtes loa andmise ja järelevalve ühtlustatud menetlusi ei
kohaldata, on vaja ette näha ühtsed tegevusloa andmise põhinõuded, mis
kajastaksid olemasolevaid eurofondide ühtlustatud eeskirju. Need menetlused peaksid tagama, et
rahaturufondina tegevusloa saanud alternatiivset investeerimisfondi valitseb
direktiivi 2011/61/EL kohaselt tegevusloa saanud alternatiivse investeerimisfondi
valitseja. (18) Veendumaks, et rahaturufonde
käsitlevad uued ühtsed eeskirjad kehtivad kõikide rahaturufondide tunnustega
ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjate suhtes, tuleb juhul, kui käesolevat
määrust ei järgita, keelata kasutada nimetust „rahaturufond” või mis tahes muud
väljendit, mis viitab sellele, et ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjal on
rahaturufondidega ühised tunnused. Rahaturufonde
käsitlevatest eeskirjadest kõrvalehoidmise vältimiseks peaksid pädevad asutused
teostama järelevalvet nende jurisdiktsioonis asutatud või turustatavate ühiseks
investeerimiseks loodud ettevõtjate turutavade üle, et kontrollida, et nad ei
väärkasuta rahaturufondi nimetust ega osuta endale kui rahaturufondile, ilma et
nad järgiksid uut õigusraamistikku. (19) Uued rahaturufondide suhtes
kohaldatavad eeskirjad peaksid tuginema direktiivi 2009/65/EÜ ja direktiivi 2011/61/EL
ning nende rakendamiseks vastuvõetud aktidega loodud kehtivale
õigusraamistikule. Seepärast tuleks
lisaks liidu kehtivates õigusaktides sätestatud toote-eeskirjadele kohaldada
rahaturufonde käsitlevaid toote-eeskirju, välja arvatud juhul, kui need
jäetakse sõnaselgelt kohaldamata. Peale
selle tuleks rahaturufondide suhtes kohaldada kehtivas raamistikus sätestatud
valitsemise ja turustamisega seotud eeskirju, võttes arvesse seda, kas tegemist
on eurofondide või alternatiivsete investeerimisfondidega.
Samamoodi tuleks rahaturufondide piiriülese tegevuse
suhtes kohaldada direktiivides 2009/65/EÜ ja 2011/61/EL piiriülese teenuste
osutamise ja asutamisvabaduse kohta kehtestatud eeskirju. (20) Arvestades asjaolu, et
eurofondide ja alternatiivsete investeerimisfondide õiguslik vorm võib olla
erinev ega pruugi neile tingimata anda juriidilise isiku staatust, tuleks
sätteid, millega rahaturufondidelt nõutakse meetmete võtmist, käsitada nii, et
need osutavad rahaturufondi valitsejale, kui rahaturufondi peetakse selliseks
eurofondiks või alternatiivseks investeerimisfondiks, mis ei saa ise tegutseda,
sest tal endal puudub juriidilise isiku staatus. (21) Rahaturufondide portfelli
käsitlevate eeskirjade puhul tuleks selgelt kindlaks teha need varade
kategooriad, millesse rahaturufondid tohivad investeerida, ja tingimused, mille
korral nad tohivad seda teha. Rahaturufondide
usaldusväärsuse tagamiseks on samuti soovitatav keelata rahaturufondidel teha
teatavaid finantstehinguid, mis seaksid ohtu nende investeerimisstrateegia ja
eesmärgid. (22) Rahaturuinstrumendid on vabalt
võõrandatavad instrumendid, millega kaubeldakse tavaliselt rahaturgudel,
näiteks riigi ja kohalike omavalitsuste võlakirjad, hoiusesertifikaadid,
kommertsväärtpaberid, pangaaktseptid või keskmise või lühikese tähtajaga
võlaväärtpaberid. Rahaturufondidel
peaks olema lubatud neisse investeerida üksnes sel määral, mil need vastavad
lõpptähtajaga seotud piirangutele, ning kui rahaturufond peab nende
krediidikvaliteeti kõrgeks. (23) Varaga tagatud
kommertsväärtpabereid tuleks käsitada kõlblike rahaturuinstrumentidena
ulatuses, mil määral need vastavad täiendavatele nõuetele.
Tulenevalt asjaolust, et kriisi ajal olid teatavad
väärtpaberistamised eriti ebastabiilsed, on vaja alusvara suhtes kehtestada
lõpptähtajaga seotud piirangud ja kvaliteedikriteeriumid. Kõik alusvara kategooriad ei peaks olema kõlblikud, sest mõned võivad
olla teistest ebastabiilsemad. Seepärast
peaks alusvara koosnema üksnes lühiajalistest võlainstrumentidest, mille on
emiteerinud äriühingud oma äritegevuse käigus, näiteks nõuded klientide vastu. Kõlblikud ei tohiks olla sellised instrumendid
nagu autolaenud ja -liisingud, seadmete rent, tarbimislaenud, eluaseme
hüpoteeklaenud, krediitkaardinõuded või mis tahes muud liiki instrumendid, mis
on seotud teenuste või kaupade soetamise või rahastamisega tarbijate poolt. ESMA-le tuleks teha ülesandeks koostada komisjonile
kinnitamiseks esitatavad regulatiivsed tehnilised standardid seoses tingimuste
ja asjaoludega, mille korral aluspositsiooni või positsioonide kogumit
käsitatakse koosnevat üksnes ettevõtja võlakohustustest, ning tingimuste ja
arvuliste künnistega, mille alusel määratakse kindlaks, millal ettevõtja
võlakohustused on kõrge krediidikvaliteediga ja likviidsed. (24) Rahaturufondil peaks olema
lubatud investeerida hoiustesse juhul, kui tal on võimalik raha igal ajal välja
võtta. Tegelikku võimalust raha välja
võtta piiraks see, kui enneaegse väljavõtmisega seotud trahvid oleksid nii
suured, et need ületavad enne väljavõtmist kogunenud intressi. Seetõttu peaks rahaturufond hoolikalt vältima
hoiustamist krediidiasutustes, mis nõuavad keskmisest suuremaid trahve, või
liiga pikaajaliste hoiuste tegemist, kui see toob kaasa ülemäära suured
trahvid. (25) Nende tuletisinstrumentide
eesmärk, millesse rahaturufondid võivad investeerida, peaks olema üksnes
maandada intressimäära- ja valuutariski, ning nende alusvaraks olevateks
instrumentideks peaksid olema ainult intressimäärad, valuutad või neid
kategooriaid kajastavad indeksid. Muu
eesmärgiga või muul alusvaral põhinevate tuletisinstrumentide kasutamine peaks
olema keelatud. Tuletisinstrumentide
kasutamine peaks üksnes täiendama fondi strateegiat, kuid mitte olema peamine
vahend fondi eesmärkide saavutamiseks. Kui rahaturufond investeerib varasse, mille väärtus on kajastatud muus
valuutas kui fondi valuuta, peaks rahaturufondi valitseja maandama kogu
valuutariski positsiooni, sealhulgas tuletisinstrumentide kaudu. (26) Ülemäärase raha väga
lühiajaliseks investeerimiseks võivad rahaturufondid kasutada
pöördrepolepinguid, tingimusel et positsioon on täielikult tagatistega kaetud. Investorite huvide kaitsmiseks on vaja tagada, et
pöördrepolepingute raames antavad tagatised on kõrge kvaliteediga. Rahaturufondid ei tohiks kasutada mingeid muid
tõhusa portfellihalduse meetodeid, sealhulgas väärtpaberite laenuks andmist ega
võtmist, sest need võivad piirata rahaturufondi investeerimiseesmärkide
saavutamist. (27) Rahaturufondide riskivõtmise
piiramiseks on tähtis vähendada vastaspoole riski, kehtestades rahaturufondide
portfelli suhtes selged investeeringute hajutamise nõuded.
Selleks on samuti vajalik, et pöördrepolepingud oleksid
täielikult tagatistega kaetud ja et tegevusriski piiramiseks ei moodustaks üks
pöördrepolepingu vastaspool rohkem kui 20 % rahaturufondi varadest. Kõigi börsiväliste tuletisinstrumentide suhtes
tuleks kohaldada määrust (EL) nr 648/2012[5]. (28) Usaldatavusnõuete täitmise
kaalutlustel ja selleks, et vältida rahaturufondi liigset mõju emitendi
juhtimise üle, tuleb vältida rahaturufondi ülemäärast kontsentreerumist ühe ja
sama emitendi emiteeritud investeeringutele. (29) Rahaturufond peaks olema
kohustatud investeerima kõrge kvaliteediga kõlblikesse varadesse. Seepärast peaks rahaturufond rakendama
usaldusväärset ja ranget sisehindamise menetlust, et teha kindlaks nende
rahaturuinstrumentide krediidikvaliteet, millesse ta kavatseb investeerida. Kooskõlas liidu õigusaktidega, millega piiratakse
liigset tuginemist krediidireitingutele, on tähtis, et rahaturufondid väldiksid
kõlblike varade kvaliteedi hindamisel mis tahes mehaanilist tuginemist
reitinguagentuuride antud krediidireitingutele. Selleks peaksid rahaturufondid kehtestama sisemise reitingusüsteemi,
lähtudes ühtlustatud reitinguskaalast ja sisemisest hindamismenetlusest. (30) Vältimaks olukorda, et
rahaturufondide valitsejad kasutavad rahaturuinstrumendi krediidiriski
hindamisel erinevaid hindamiskriteeriumeid ja määravad seega samale
instrumendile erinevad riskitunnused, on väga tähtis, et valitsejad tugineksid
samadele kriteeriumitele. Selleks
tuleks reitingukriteeriumid täpselt määratleda ja ühtlustada. Sisemised reitingukriteeriumid on näiteks instrumendi
emitendi kvantitatiivsed näitajad, nagu finantsnäitajad, bilansi dünaamika ja
kasumlikkust käsitlevad suunised, mida hinnatakse ja võrreldakse tööstusharus
tegutsevate konkurentide ja rühmadega, ning instrumendi emitendi kvalitatiivsed
näitajad, nagu valitsemise tulemuslikkus ja ettevõttestrateegia, mida
analüüsitakse selle kindlakstegemiseks, kas emitendi üldine strateegia ei
kahjusta tema tulevast krediidikvaliteeti. Kõrgeimad sisemised reitingud peaksid kajastama asjaolu, et
instrumentide emitendi krediidivõimelisus on igal ajal kõrgeimal võimalikul
tasemel. (31) Läbipaistva ja sidusa sisemise
reitingusüsteemi väljatöötamiseks peaks valitseja sisemisel hindamisel
kasutatavad menetlused dokumenteerima. See peaks tagama, et menetluses järgitakse selgeid eeskirju, mille üle
on võimalik teostada järelevalvet, ning et taotluse korral teavitatakse
huvitatud sidusrühmasid kasutatud metoodikast. (32) Rahaturufondide portfelliriski
vähendamiseks on oluline seada tähtaegadega seotud piirangud, nähes ette maksimaalse
lubatud kaalutud keskmise tähtaja (WAM) ning kaalutud keskmise järelejäänud
tähtaja (WAL). (33) Kaalutud keskmist tähtaega
kasutatakse selleks, et mõõta rahaturufondi tundlikkust rahaturu muutuvate
intressimäärade suhtes. Kaalutud
keskmise tähtaja kindlaksmääramisel peaksid valitsejad võtma arvesse
tuletisinstrumentide, hoiuste ja pöördrepolepingute mõju ning kajastama seda
mõju rahaturufondi intressimäärariskile. Kui rahaturufond sõlmib vahetustehingu, et riskipositsioon oleks ujuva
intressi asemel seotud fikseeritud intressimääraga instrumendiga, tuleks seda
kaalutud keskmise tähtaja kindlaksmääramisel arvesse võtta. (34) Kaalutud keskmist järelejäänud
tähtaega kasutatakse krediidiriski mõõtmiseks, kuna pikemaajalisem põhisumma
lunastamise edasilükkamine tähendab suuremat krediidiriski. Kaalutud keskmist järelejäänud tähtaega
kasutatakse ka likviidsusriski piiramiseks. Erinevalt kaalutud keskmise tähtaja arvutamisest ei võimalda kaalutud
keskmise järelejäänud tähtaja arvutamine ujuva intressimääraga väärtpaberite ja
struktureeritud finantsinstrumentide kohta kasutada intressimäära muutmise
kuupäevi ja seetõttu kasutatakse ainult finantsinstrumendi kehtivat
lõpptähtaega. Kaalutud keskmise
järelejäänud tähtaja arvutamises kasutatav tähtaeg on tagasivõtmise kuupäevani
järelejäänud tähtaeg, sest see on ainus kuupäev, mille puhul fondivalitseja
võib olla kindel, et instrument lunastatakse. Instrumendi tunnuseid, näiteks võimalust võtta see tagasi teatavatel
kuupäevadel ehk nn müügioptsioone ei saa kaalutud keskmise järelejäänud tähtaja
arvutamisel arvesse võtta. (35) Selleks, et tugevdada
rahatufondide suutlikkust tulla toime tagasivõtmisega ja välistada nende varade
likvideerimist suurelt allahinnatud hindadega, peaksid rahaturufondid hoidma
pidevalt minimaalse koguse päevase või nädalase tähtajaga likviidseid varasid. Päevase või nädalase tähtajaga varade osakaalu
arvutamisel tuleks võtta arvesse vara õiguslikku tagasivõtmise tähtpäeva. Arvestada võib valitseja võimalust leping
lühikese aja jooksul lõpetada. Näiteks
kui pöördrepolepingu saab lõpetada ühepäevase etteteatamisega, tuleks seda
käsitada päevase tähtajaga varana. Kui
valitsejal on võimalik võtta hoiukontolt raha välja ühepäevase etteteatamisega,
võib seda käsitada päevase tähtajaga varana. (36) Võttes arvesse, et
rahaturufondid võivad investeerida eri lõpptähtajaga varadesse, peaks
investoritel olema võimalik eristada rahaturufondide eri kategooriaid. Seepärast tuleks rahaturufondid klassifitseerida
kas lühiajalisteks rahaturufondideks või standardseteks rahaturufondideks. Lühiajaliste rahaturufondide eesmärk on pakkuda
rahaturu tulumäära, tagades samal ajal investoritele võimalikult kõrgel tasemel
kaitse. Kuna kaalutud keskmine
tähtaeg ja kaalutud keskmine järelejäänud tähtaeg on lühikesed, püsivad
lühiajaliste rahaturufondide kestusrisk ja krediidirisk madalal tasemel. (37) Standardsete rahaturufondide
eesmärk on pakkuda rahaturgudelt saadavast tulust mõnevõrra suuremat tulu ning
seepärast investeerivad nad pikendatud tähtajaga varadesse. Selliste paremate tulemuste saavutamiseks peaks
selle kategooria rahaturufondidel olema lubatud laiendada portfelliriskiga
seotud piiranguid, nagu kaalutud keskmine tähtaeg ja kaalutud keskmine
järelejäänud tähtaeg. (38) Direktiivi 2009/65/EÜ artiklis
84 sätestatud eeskirjade kohaselt võivad rahaturufondidena tegutsevate
eurofondide valitsejad erandjuhtudel tagasivõtmise ajutiselt peatada, kui
asjaolud seda nõuavad. Direktiivi 2011/61/EL
artiklis 16 ja komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 231/2013[6] artiklis 47 sätestatud
eeskirjade kohaselt võivad alternatiivsete investeerimisfondide valitsejad
kasutada erikorda, et tulla toime fondi varade ootamatu mittelikviidsusega. (39) On tähtis, et rahaturufondide
riskijuhtimine ei oleks kallutatud lühiajalistest otsustest, mida mõjutab
rahaturufondi võimalik reiting. Seepärast
on vaja keelata rahaturufondil või selle valitsejal taotleda
reitinguagentuurilt rahaturufondile reitingu andmist, et vältida asjaomase
välisreitingu kasutamist turustamise eesmärgil. Samuti peaks rahaturufond või selle valitseja vältima alternatiivsete
meetodite kasutamist rahaturufondile reitingu saamiseks. Kui rahaturufondile antakse välisreiting kas reitinguagentuuri enda
algatusel või rahaturufondist või valitsejast sõltumatu kolmanda isiku taotlusel,
kes ei tegutse nende kummagi nimel, ei tohiks rahaturufondi valitseja tugineda
välisreitinguga seotud kriteeriumitele. Likviidsuse nõuetekohase juhtimise tagamiseks on rahaturufondidel vaja
kehtestada usaldusväärsed tegevuspõhimõtted ja menetlused oma investorite
tundmaõppimiseks. Tegevuspõhimõtted,
mille valitseja peab kehtestama, peaksid aitama mõista rahaturufondi
investoribaasi määral, mis võimaldaks ulatuslikke tagasivõtmisi ette
prognoosida. Vältimaks olukorda, kus
rahaturufondil tuleb hakkama saada ulatuslike ootamatute tagasivõtmistega,
tuleks pöörata erilist tähelepanu suurtele investoritele, kes esindavad
märkimisväärset osa rahaturufondi varadest, näiteks kui ühe investori vara
ületab päevase tähtajaga varade osakaalu. Sellisel juhul peaks rahaturufond suurendama päevase tähtajaga varade
osakaalu võrreldes asjaomase investori varadega. Kui võimalik, peaks valitseja alati tegema kindlaks investorite isikud,
isegi kui nad on esindatud esindajakontode, portaalide või mis tahes muude
kaudsete ostjate poolt. (40) Osana usaldusväärsest
riskijuhtimisest peaksid rahaturufondid tegema korrapäraseid stressiteste. Kui stressitestide tulemused osutavad
puudujääkidele, eeldatakse rahaturufondide valitsejatelt meetmete võtmist
rahaturufondi usaldusväärsuse tugevdamiseks. (41) Varade tegeliku väärtuse
kajastamiseks tuleks rahaturufondi varade hindamise meetodina eelistada
turuhindades hindamist. Kui
turuhindades hindamine näitab usaldusväärselt vara väärtust, ei tohiks
valitsejal olla lubatud kasutada mudelipõhist hindamist, sest mudelipõhine
hindamine annab üldiselt ebatäpsema väärtuse. Usaldusväärset turuhindades hindamist eeldatakse üldiselt selliste
varade puhul nagu riigi ja kohalike omavalitsuste võlakirjad ning keskmise ja
lühikese tähtajaga võlaväärtpaberid. Kommertsväärtpaberite
või hoiusesertifikaatide hindamisel peaks valitseja uurima, kas järelturg pakub
täpset hinnakujundust. Ka emitendi
pakutavat tagasiostuhinda tuleks pidada kommertsväärtpaberi väärtuse heaks
hinnanguks. Kõikidel muudel juhtudel
peaks valitseja väärtust hindama, kasutades näiteks selliseid turuandmeid nagu
võrreldavate emissioonide ja võrreldavate emitentide tootlused. (42) Püsiva puhasväärtusega
rahaturufondide eesmärk on säilitada investeeringu kapital, tagades samas
likviidsuse kõrge taseme. Enamiku
püsiva puhasväärtusega rahaturufondide puhul on investoritele tulu jagamisel
määratud vara puhasväärtus osaku või aktsiate hulga kohta, näiteks 1 euro,
dollar või naelsterling. Teiste puhul
kogutakse tulu fondi vara puhasväärtusesse, säilitades vara sisemise väärtuse
püsival tasemel. (43) Püsiva puhasväärtusega
rahaturufondide eripärade arvessevõtmiseks tuleb lubada püsiva puhasväärtusega
rahaturufondidel kasutada amortiseeritud soetusmaksumuse arvestusmeetodit, et
määrata kindlaks osaku või aktsia püsiv puhasväärtus. Sellest hoolimata peaks püsiva puhasväärtusega rahaturufond arvutama
oma vara väärtuse ka turuhindades või mudelipõhise hindamise meetodi alusel,
tagamaks, et igal ajal on võimalik jälgida erinevust osaku või aktsia püsiva
puhasväärtuse ja osaku või aktsia puhasväärtuse vahel. (44) Kuna rahaturufond peaks
avaldama vara puhasväärtuse, mis kajastab kõiki muudatusi tema varade
väärtuses, tuleks vara avaldatud puhasväärtus ümardada lähima baaspunktini või
samaväärse ühikuni. Selle tagajärjel
tuleks juhul, kui vara puhasväärtus avaldatakse kindlas vääringus (näiteks 1
euro), näidata väärtuse täiendav muutus alati, kui see on vähemalt 0,0001
eurot. Kui vara puhasväärtus on 100
eurot, tuleks väärtuse täiendav muutus näidata alati, kui see on vähemalt 0,01
eurot. Ainult siis, kui rahaturufond
on püsiva puhasväärtusega rahaturufond, võib ta avaldada hinna, milles ei
järgita täielikult tema vara väärtuse muudatusi. Sellisel juhul, kui vara puhasväärtus on 1 euro, võib vara puhasväärtuse
ümardada lähima sendini (iga 0,01 euro suuruse muutuse korral). (45) Selleks, et tulla toime püsiva
puhasväärtusega rahaturufondi varade väärtuse igapäevaste kõikumistega ja
võimaldada tal pakkuda osaku või aktsia püsivat puhasväärtust, peaks püsiva puhasväärtusega
rahaturufondil olema igal ajal puhasväärtuse puhver, mis moodustab vähemalt 3 %
tema varadest. Puhasväärtuse puhver
peaks toimima leevendava mehhanismina, et säilitada vara püsiv puhasväärtus. Kõik erinevused osaku või aktsia püsiva puhasväärtuse
ja osaku või aktsia puhasväärtuse vahel tuleks puhasväärtuse puhvri abil
neutraliseerida. Pingelistes
turuolukordades, kus erinevused võivad kiiresti suureneda, peaks see menetlus
tagama kogu juhtimisahela kaasamise. Selline
eskalatsioonimenetlus peaks võimaldama kõrgemal juhtkonnal võtta kiireid
heastamismeetmeid. (46) Kuna püsiva puhasväärtusega
rahaturufond, mis ei säilita nõutaval tasemel puhasväärtuse puhvrit, ei suuda
hoida osaku või aktsia püsivat puhasväärtust, tuleks talt nõuda vara kõikuva puhasväärtuse
kasutamist, millisel juhul ei ole enam tegemist püsiva puhasväärtusega
rahaturufondiga. Seega kui hoolimata
eskalatsioonimenetluse kasutamisest on puhasväärtuse puhvri summa ühe kuu
jooksul nõutavast 3 %-st kümne baaspunkti võrra väiksem, peaks püsiva
puhasväärtusega rahaturufond automaatselt muutuma rahaturufondiks, millel ei
ole lubatud kasutada amortiseeritud soetusmaksumuse arvestusmeetodit ega lähima
protsendipunktini ümardamist. Kui
enne puhvri täiendamiseks lubatud ühe kuu lõppu on pädeval asutusel õigustatud
põhjendused, mis näitavad, et püsiva puhasväärtusega rahaturufond ei suuda
puhvrit täiendada, peaks tal olema volitused muuta püsiva puhasväärtusega
rahaturufond muuks rahaturufondiks kui püsiva puhasväärtusega rahaturufond. Puhasväärtuse puhver on ainuke vahend, mille
kaudu võib püsiva puhasväärtusega rahaturufondile anda välist toetust. (47) Muule rahaturufondile kui
püsiva puhasväärtusega rahaturufond antud väline toetus, mille eesmärk on
tagada rahaturufondi likviidsus või stabiilsus või mis tegelikult sellisel
viisil toimib, suurendab negatiivse mõju ülekandumise riski rahaturufondide
sektori ja ülejäänud finantssektori vahel. Kolmandatel isikutel, kes sellist toetust annavad, on huvi seda teha,
sest neil on majandushuvi rahaturufondi valitsevas ettevõtjas või kuna nad
püüavad vältida võimalikku maine kahjustamist juhul, kui nende nimi seostatakse
rahaturufondi maksejõuetusega. Kuna
sellised kolmandad isikud ei võta sõnaselget kohustust toetust anda või see
tagada, ei ole kindel, kas siis, kui rahaturufond toetust vajab, talle seda ka
antakse. Sellistel asjaoludel tekitab
sponsortoetuse vabatahtlik laad turuosalistes ebakindlust seoses sellega, et
kes kannab rahaturufondi kahjud, kui need peaksid tekkima.
Ebastabiilses finantsolukorras, kus finantsriskid
avalduvad ulatuslikumalt ning tekib mure seoses sponsorite majandusliku
elujõulisuse ja nende suutlikkusega seotud rahaturufonde toetada, muudab
selline ebakindlus rahaturufondid nn investorijooksu suhtes veelgi
haavatavamaks. Nendel põhjustel ei
tohiks rahaturufondid oma likviidsuse ja osaku või aktsia puhasväärtuse
stabiilsuse säilitamisel tugineda välisele toetusele, välja arvatud juhul, kui
rahaturufondi pädev asutus on konkreetselt lubanud anda välist toetust
finantsturgude stabiilsuse säilitamiseks. (48) Enne rahaturufondidesse
investeerimist tuleks investoreid selgelt teavitada sellest, kas rahaturufond
on lühiajaline või standardne ja kas on tegemist püsiva puhasväärtusega
rahaturufondiga või mitte. Et mitte
tekitada investorites põhjendamatuid ootusi, tuleb ka kõikides
turustusdokumentides selgelt täpsustada, et rahaturufondid ei ole tagatud
investeeringuid pakkuvad ettevõtjad. Püsiva
puhasväärtusega rahaturufondid peaksid investoritele selgitama
puhvermehhanisme, mida nad kasutavad osaku või aktsia püsiva puhasväärtuse
säilitamiseks. (49) Selleks, et tagada pädevate
asutuste suutlikkus avastada rahaturufondide turul esinevad riskid, neid
jälgida ja neile reageerida, peaksid rahaturufondid lisaks direktiivide 2009/65/EÜ
või 2011/61/EL alusel juba nõutavatele aruannetele esitama oma pädevatele
asutustele ka teabe üksikasjaliku loetelu. Pädevad asutused peaksid koguma selliseid andmeid järjepidevalt üle
terve liidu, et saada sisulisi teadmisi peamiste suundumuste kohta rahaturufondide
turul. Liidu rahaturufondide turu
võimalike mõjude ühise analüüsi hõlbustamiseks tuleks need andmed esitada
Euroopa Väärtpaberiturujärelevalvele (ESMA), kes peaks looma rahaturufondide
keskse andmebaasi. (50) Rahaturufondi pädev asutus
peaks kontrollima, kas rahaturufond suudab käesolevat määrust pidevalt järgida. Kuna pädevatele asutustele on direktiivide 2009/65/EÜ
ja 2011/61/EL alusel juba antud ulatuslikud volitused, on vaja neid volitusi
laiendada, et neid saaks teostada ka seoses rahaturufonde käsitlevate uute
ühiste eeskirjadega. Eurofondide või
alternatiivsete investeerimisfondide pädevad asutused peaksid kontrollima ka
kõikide käesoleva määruse jõustumise ajal tegutsevate rahaturufondide
tunnustega ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjate nõuetele vastavust. (51) Komisjon peaks Euroopa Liidu
toimimise lepingu artikli 290 kohaselt vastu võtma delegeeritud õigusaktid
sisemise hindamismenetluse valdkonnas. On ülitähtis, et komisjon korraldaks oma ettevalmistava töö käigus
asjakohased konsultatsioonid, sealhulgas ekspertide tasandil. (52) Samuti peaks komisjonil olema
volitused võtta vastu rakenduslikud tehnilised standardid Euroopa Liidu
toimimise lepingu artikli 291 kohaste rakendusaktidena ning kooskõlas määruse
(EL) nr 1095/2010[7]
artikliga 15. ESMA-le tuleks anda
ülesanne koostada komisjonile esitamiseks rakenduslikud tehnilised standardid
seoses pädevatele asutustele suunatud aruandevormiga, mis sisaldab
rahaturufonde käsitlevat teavet. (53) ESMA-l peaks olema võimalik
teostada kõiki talle direktiivide 2009/65/EÜ ja 2011/61/EL alusel antud
volitusi seoses käesoleva määrusega. Samuti
tehakse talle ülesandeks töötada välja regulatiivsed ja rakenduslikud
tehnilised standardid. (54) Oluline on vaadata käesolev
määrus läbi, et hinnata, kas on asjakohane vabastada teatavad püsiva
puhasväärtusega rahaturufondid, kelle investeerimisportfellid on
kontsentreerunud liikmesriikide emiteeritud võlakohustustele, nõudest
kehtestada kapitalipuhver, mis moodustab vähemalt 3 % püsiva
puhasväärtusega rahaturufondi varade koguväärtusest. Seepärast peaks komisjon kolme aasta jooksul pärast käesoleva määruse
jõustumist analüüsima käesoleva määruse rakendamisel saadud kogemusi ning
rahaturufondidega seotud eri majanduslikele aspektidele avaldunud mõju. Liikmesriikide emiteeritud või tagatud
võlakohustused moodustavad selgesti eristuva investeeringute kategooria, millel
on spetsiifilised krediidi ja likviidsuse tunnused. Lisaks on riigivõlakohustusel määrav roll liikmesriikide rahastamisel. Komisjon peaks hindama liikmesriikide emiteeritud
või tagatud võlakohustuste turu suundumusi ning võimalust luua eraldi raamistik
nendele rahaturufondidele, kes keskenduvad oma investeerimispoliitikas seda
liiki võlakohustustele. (55) Rahaturufonde käsitlevad uued
ühtsed eeskirjad peaksid vastama direktiivi 95/46/EÜ[8] ja määruse (EÜ) nr 45/2001[9] sätetele. (56) Kuna käesoleva määruse
eesmärke, nimelt tagada terves liidus rahaturufondide suhtes kohaldatavad
ühtsed usaldatavusnõuded, võttes samal ajal täielikult arvesse vajadust
saavutada tasakaal rahaturufondide turvalisuse ja usaldusväärsuse ning
rahaturgude tõhusa toimimise ja nende eri sidusrühmade kulude vahel, ei suuda
liikmesriigid piisavalt saavutada ning seepärast, arvestades nende ulatust ja
mõju, on neid võimalik paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta
meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse
põhimõttega. Kooskõlas kõnealuses
artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega ei lähe käesolev määrus
kaugemale sellest, mis on vajalik nimetatud eesmärkide saavutamiseks. (57) Rahaturufonde käsitlevates
uutes ühtsetes eeskirjades järgitakse põhiõigusi ning põhimõtteid, mida on
tunnustatud eelkõige Euroopa Liidu põhiõiguste hartas ja eelkõige
tarbijakaitset, ettevõtlusvabadust ja isikuandmete kaitset. Rahaturufonde käsitlevaid uusi ühtseid eeskirju
tuleb kohaldada kooskõlas nende õiguste ja põhimõtetega, ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE: I peatükk
Üldsätted Artikkel 1
Reguleerimisese ja -ala 1. Käesoleva määrusega
kehtestatakse eeskirjad, mis käsitlevad finantsinstrumente, millesse
rahaturufond võib investeerida, rahaturufondi portfelli ja hindamist ning
aruandlusnõudeid seoses liidus asutatud, valitsetavate või turustatavate
rahaturufondidega. Käesolevat määrust kohaldatakse ühiseks investeerimiseks
loodud ettevõtjate suhtes, millel peab olema eurofondi tegevusluba direktiivi 2009/65/EÜ
alusel või mis on alternatiivsed investeerimisfondid direktiivi 2011/61/EL
alusel, mis investeerivad lühiajalistesse varadesse ning mille konkreetne või
kumulatiivne eesmärk on toota kasumit kooskõlas rahaturu intressimääradega või
säilitada investeeringu väärtus. 2. Liikmesriigid ei kehtesta
käesoleva määrusega hõlmatud valdkonnas täiendavaid nõudeid. Artikkel 2
Mõisted Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi
mõisteid: (1)
„lühiajalised varad” – finantsvarad, mille
järelejäänud tähtaeg ei ületa kahte aastat; (2)
„rahaturuinstrumendid” – direktiivi 2009/65/EÜ
artikli 2 lõike 1 punktis o määratletud rahaturuinstrumendid; (3)
„vabalt võõrandatavad väärtpaberid” – direktiivi 2009/65/EÜ
artikli 2 lõike 1 punktis n määratletud vabalt võõrandatavad väärtpaberid; (4)
„repoleping” – mis tahes leping, mille alusel üks
pool annab vastaspoolele üle väärtpaberid või omandiga seotud mis tahes
õigused, kohustudes need kindlaks määratud või kindlaks määrataval kuupäeval
kindla hinna eest tagasi ostma; (5)
„pöördrepoleping” – mis tahes leping, mille
kohaselt üks pool saab vastaspoolelt väärtpabereid või omandi või
väärtpaberitega seotud mis tahes õigused, kohustudes need kindlaks määratud või
kindlaks määrataval kuupäeval kindla hinna eest tagasi müüma; (6)
„väärtpaberite laenuks andmine” ja „väärtpaberite
laenuks võtmine” – mis tahes tehing, mille puhul asutus või tema vastaspool
annab üle väärtpaberid, tingimusel et laenuks võtja kohustub tagastama
samaväärsed väärpaberid teataval kuupäeval või kui üleandja seda nõuab;
nimetatud tehing on väärtpaberite laenuks andmine selle asutuse jaoks, kes
väärtpaberid üle annab, ja väärtpaberite laenuks võtmine selle asutuse jaoks,
kellele need üle antakse; (7)
„väärtpaberistamine” – määruse (EL) nr 575/2013[10] artikli 4 lõike 1 punktis 61
määratletud väärtpaberistamine; (8)
„ettevõtja võlakohustus” – selliste äriühingute
emiteeritud võlainstrumendid, kes tegelikult osalevad kaupade või
mittefinantsteenuste tootmises või nendega kauplemises; (9)
„turuhinnas hindamine” – positsioonide hindamine
selliste hõlpsalt kättesaadavate hindade põhjal, millega saaks positsioonid
koheselt sulgeda ja mille allikad on sõltumatud (sealhulgas börsihinnad,
börsisaali ekraanihinnad või mitme sõltumatu hea reputatsiooniga maakleri
noteeringud); (10)
„mudelipõhine hindamine” – mis tahes hindamine,
mille korral kasutatakse võrdlusalust, ekstrapoleerimist või muud ühel või
mitmel turusisendil põhinevat arvutust; (11)
„amortiseeritud soetusmaksumuse meetod” –
hindamismeetod, mille puhul võetakse arvesse vara soetusmaksumust ning
kohandatakse seda väärtust ülekursside (või alakursside) amortiseerimisega kuni
lõpptähtajani; (12)
„püsiva puhasväärtusega rahaturufond” –
rahaturufond, mis säilitab osaku või aktsia muutumatu puhasväärtuse; mille
puhul fondi tulu koguneb igapäevaselt või selle võib investoritele välja maksta
ning mille varasid hinnatakse üldiselt amortiseeritud soetusmaksumuse meetodi
põhjal või vara puhasväärtus ümardatakse lähima protsendipunktini või samaväärse
valuutaühikuni; (13)
„lühiajaline rahaturufond” – rahaturufond, mis
investeerib artikli 9 lõikes 1 osutatud kõlblikesse rahaturuinstrumentidesse; (14)
„standardne rahaturufond” – rahaturufond, mis
investeerib artikli 9 lõigetes 1 ja 2 osutatud kõlblikesse rahaturuinstrumentidesse; (15)
„krediidiasutus” – määruse (EL) nr 575/2013 artikli
4 lõike 1 punktis 1 määratletud krediidiasutus; (16)
„rahaturufondi pädev asutus”: (a)
eurofondide puhul eurofondi päritoluliikmesriigi
pädev asutus, mis on määratud kooskõlas direktiivi 2009/65/EÜ artikliga 97; (b)
ELi alternatiivsete investeerimisfondide puhul
direktiivi 2011/61/EL artikli 4 lõike 1 punktis p määratletud
alternatiivse investeerimisfondi päritoluliikmesriigi pädev asutus; (c)
kolmandate riikide alternatiivsete
investeerimisfondide puhul: (i) selle liikmesriigi pädev asutus, kus kolmanda riigi alternatiivset
investeerimisfondi liidus ilma Euroopa tegevusloata turustatakse; (ii) kolmanda riigi alternatiivset investeerimisfondi valitseva ELi
alternatiivse investeerimisfondi valitseja pädev asutus, juhul kui kolmanda
riigi alternatiivset investeerimisfondi turustatakse liidus Euroopa tegevusloa
alusel või kui seda liidus ei turustata; (iii) viidatava liikmesriigi pädev asutus, juhul kui kolmanda riigi
alternatiivset investeerimisfondi ei valitse ELi alternatiivse
investeerimisfondi valitseja ja seda turustatakse liidus Euroopa tegevusloa
alusel; (17)
„rahaturufondi päritoluliikmesriik” – liikmesriik,
kus rahaturufondile on antud tegevusluba; (18)
„kaalutud keskmine tähtaeg” – keskmine ajavahemik
kõikide fondis olevate alusvarade õigusliku tähtajani, või kui see on lühem,
siis ajavahemik järgmise rahaturu intressimäära korrigeerimise kuupäevani,
kajastades iga vara suhtelist osa; (19)
„kaalutud keskmine järelejäänud tähtaeg” – keskmine
ajavahemik kõikide fondis olevate alusvarade õigusliku tähtajani, kajastades
iga vara suhtelist osa; (20)
„õiguslik tähtaeg” – kuupäev, mil väärtpaberi
põhiosa tuleb täielikult tagasi maksta ning millega ei kaasne mis tahes
valikulisust; (21)
„järelejäänud tähtaeg” – ajavahemik kuni õigusliku
tähtajani; (22)
„lühikeseks müük” – rahaturuinstrumentide katteta
müük. Artikkel 3
Rahaturufondidele tegevusloa andmine 1. Liidus võib ühiseks
investeerimiseks loodud ettevõtja rahaturufondina asutada, seda turustada või
valitseda üksnes siis, kui sellele on antud käesoleva määruse kohane
tegevusluba. Selline tegevusluba kehtib kõikides
liikmesriikides. 2. Ühiseks investeerimiseks
loodud ettevõtjale, kellel on vaja eurofondi tegevusluba direktiivi 2009/65/EÜ
alusel, antakse rahaturufondi tegevusluba direktiivi 2009/65/EÜ kohase
tegevusloa andmise menetluse osana. 3. Ühiseks investeerimiseks
loodud ettevõtjale, mis on alternatiivne investeerimisfond, antakse
rahaturufondi tegevusluba kooskõlas artiklis 4 sätestatud tegevusloa andmise
menetlusega. 4. Ühiseks investeerimiseks
loodud ettevõtjale antakse rahaturufondi tegevusluba üksnes siis, kui
rahaturufondi pädev asutus on veendunud, et rahaturufond suudab täita kõik
käesoleva määruse nõuded. 5. Tegevusloa saamiseks esitab
rahaturufond oma pädevale asutusele järgmised dokumendid: (a)
fonditingimused või põhikiri; (b)
valitseja andmed; (c)
depositooriumi andmed; (d)
investoritele kättesaadav rahaturufondi kirjeldus
või seda käsitlev mis tahes teave; (e)
II–VII peatükis osutatud nõuete täitmiseks vajalike
korralduste ja menetluste kirjeldus või neid käsitlev mis tahes teave; (f)
mis tahes muu teave või dokumendid, mida
rahaturufondi pädev asutus taotleb, et kontrollida käesoleva määruse nõuete
täitmist. 6. Pädevad asutused esitavad
ESMA-le kord kvartalis teabe käesoleva määruse alusel väljastatud või kehtetuks
tunnistatud tegevuslubade kohta. 7. ESMA peab avalikku
keskregistrit, mis sisaldab andmeid iga käesoleva määruse alusel tegevusloa
saanud rahaturufondi, selle liigi, valitseja ja rahaturufondi pädeva asutuse
kohta. Register tehakse
kättesaadavaks elektroonilisel kujul. Artikkel 4
Alternatiivsetest investeerimisfondidest rahaturufondidele
tegevusloa andmise menetlus 1. Alternatiivsele
investeerimisfondile antakse rahaturufondi tegevusluba üksnes siis, kui tema
pädev asutus on kiitnud heaks direktiivi 2011/61/EL alusel tegevusloa saanud
alternatiivse investeerimisfondi valitseja taotluse alternatiivse
investeerimisfondi valitsemiseks, fonditingimused ja depositooriumi valiku. 2. Esitades taotluse
alternatiivse investeerimisfondi valitsemiseks, esitab tegevusloa saanud
alternatiivse investeerimisfondi valitseja rahaturufondi pädevale asutusele: (a)
kirjaliku lepingu depositooriumiga; (b)
teabe alternatiivse investeerimisfondi
portfellivalitsemise ja riskijuhtimise ning haldusega seotud ülesannete
edasiandmise korra kohta; (c)
teabe selliste alternatiivsete investeerimisfondide
investeerimisstrateegiate, riskiprofiilide ja muude tunnuste kohta, mille
valitsemiseks on alternatiivsete investeerimisfondide valitsejal tegevusluba. Rahaturufondi pädev asutus võib paluda
alternatiivse investeerimisfondi valitseja pädevalt asutuselt selgitusi ja
teavet eelmises lõigus loetletud dokumentide kohta või kinnitust selle kohta,
kas rahaturufondid jäävad alternatiivsete investeerimisfondide valitsemise tegevusloa
reguleerimisalasse. Alternatiivse
investeerimisfondi valitseja pädev asutus vastab kümne tööpäeva jooksul alates
taotluse saamisest rahaturufondi pädevalt asutuselt. 3. Alternatiivse
investeerimisfondi valitseja teavitab rahaturufondi pädevat asutust viivitamata
kõikidest hilisematest muudatustest lõikes 2 osutatud dokumentides. 4. Rahaturufondi pädev asutus
võib alternatiivse investeerimisfondi valitseja taotluse rahuldamata jätta vaid
juhul, kui: (a)
alternatiivse investeerimisfondi valitseja ei järgi
käesolevat määrust; (b)
alternatiivse investeerimisfondi valitseja ei järgi
direktiivi 2011/61/EL; (c)
alternatiivse investeerimisfondi valitseja pädev
asutus ei ole alternatiivse investeerimisfondi valitsejale andnud tegevusluba
rahaturufondide valitsemiseks; (d)
alternatiivse investeerimisfondi valitseja ei ole
esitanud lõikes 2 osutatud dokumente. Enne taotluse rahuldamata jätmist konsulteerib
rahaturufondi pädev asutus alternatiivse investeerimisfondi valitseja pädeva
asutusega. 5. Alternatiivsele
investeerimisfondile rahaturufondi tegevusloa andmise tingimuseks ei tohi seada
nõuet, et alternatiivset investeerimisfondi valitseks alternatiivse
investeerimisfondi valitseja, mis on tegevusloa saanud alternatiivse
investeerimisfondi päritoluliikmesriigis, või et alternatiivse
investeerimisfondi valitseja tegutseks või annaks oma ülesandeid edasi
alternatiivse investeerimisfondi päritoluliikmesriigis. 6. Alternatiivse
investeerimisfondi valitsejat teavitatakse kahe kuu jooksul pärast tervikliku
taotluse esitamist, kas alternatiivsele investeerimisfondile on antud
rahaturufondi tegevusluba või mitte. 7. Rahaturufondi pädev asutus ei
anna tegevusluba, kui alternatiivsel investeerimisfondil on õiguslikult
keelatud turustada oma osakuid või aktsiaid tema päritoluliikmesriigis. Artikkel 5
Rahaturufondi nimetuse kasutamine 1. Eurofond või alternatiivne
investeerimisfond kasutab enda kohta või tema emiteeritavate osakute või
aktsiatega seoses nimetust „rahaturufond” üksnes siis, kui eurofondile või
alternatiivsele investeerimisfondile on antud tegevusluba kooskõlas käesoleva
määrusega. Eurofond või alternatiivne investeerimisfond
kasutab rahaturufondile viitavat nimetust või selliseid väljendeid nagu
„sularaha”, „likviidne”, „raha”, „kauplemiseks valmis varad”, „hoiuselaadne”
või muid sarnaseid sõnu üksnes siis, kui see on käesoleva määruse alusel
lubatud. 2. Nimetuse „rahaturufond” või
rahaturufondile viitava nimetuse või lõikes 1 osutatud väljendite kasutamine
hõlmab nende kasutamist mis tahes välis- ja sisedokumentides, aruannetes,
avaldustes, reklaamides, teadetes, kirjades või mis tahes muus materjalis, mis
on suunatud või mõeldud levitamiseks potentsiaalsetele investoritele,
osakuomanikele, aktsionäridele või pädevatele asutustele kirjalikult,
suuliselt, elektrooniliselt või mis tahes muus vormis. Artikkel 6
Kohaldatavad eeskirjad 1. Rahaturufond järgib igal ajal
käesoleva määruse sätteid. 2. Rahaturufond, mis on
eurofond, ja selle valitseja täidavad igal ajal direktiivi 2009/65/EÜ nõudeid,
välja arvatud juhul, kui käesolevas määruses on ette nähtud teisiti. 3. Rahaturufond, mis on
alternatiivne investeerimisfond, ja selle valitseja täidavad igal ajal
direktiivi 2011/61/EL nõudeid, välja arvatud juhul, kui käesolevas määruses on
ette nähtud teisiti. 4. Rahaturufondi valitseja
vastutab käesoleva määruse järgimise tagamise eest. Valitseja vastutab mis tahes võimaliku kahju eest, mis tuleneb
käesoleva määruse nõuete täitmata jätmisest. 5. Käesolev määrus ei takista
rahaturufondidel kohaldada käesoleva määrusega nõutavatest rangemaid
investeerimispiiranguid. II peatükk
Rahaturufondide investeerimispoliitikaga seotud kohustused I jagu
Üldeeskirjad
ja kõlblik vara Artikkel 7
Üldpõhimõtted 1. Kui rahaturufond koosneb enam
kui ühest investeerimisüksusest, käsitatakse iga üksust II–VII peatüki
kohaldamisel eraldi rahaturufondina. 2. Eurofondi tegevusloaga
rahaturufondide suhtes ei kohaldata direktiivi 2009/65/EÜ artiklites 49, 50, 50a,
artikli 51 lõikes 2 ning artiklites 52–57 eurofondide investeerimispoliitika
kohta kehtestatud kohustusi, välja arvatud juhul, kui käesolevas määruses on
sõnaselgelt ette nähtud teisiti. Artikkel 8
Kõlblik vara 1. Rahaturufond investeerib
ainult ühte või mitmesse järgmistest finantsvara kategooriatest ning üksnes
käesolevas määruses sätestatud tingimustel: (a)
rahaturuinstrumendid; (b)
hoiused krediidiasutustes; (c)
tuletisinstrumendid; (d)
pöördrepolepingud. 2. Rahaturufond ei tegele ühegi
järgmise tegevusega: (a)
investeerimine muudesse varadesse kui need, millele
on osutatud lõikes 1; (b)
rahaturuinstrumentide lühikeseks müümine; (c)
otseste või kaudsete riskipositsioonide võtmine
aktsiakapitalis või kaupades, sealhulgas tuletisinstrumentide, neid esindavate
sertifikaatide, neil põhinevate indeksite või mis tahes muu vahendi või
instrumendi kaudu, mis tekitaks nendega seotud riskipositsiooni; (d)
väärtpaberite laenuks andmise lepingute või
väärtpaberite laenuks võtmise lepingute ning repolepingute või mis tahes muude
lepingute sõlmimine, mis koormaks rahaturufondi varasid; (e)
sularaha laenuks võtmine ja laenuks andmine. Artikkel 9
Kõlblikud rahaturuinstrumendid 1. Rahaturufond võib
investeerida rahaturuinstrumenti, tingimusel et see vastab kõikidele
järgmistele nõuetele: (a)
see kuulub ühte direktiivi 2009/65/EÜ artikli 50
lõike 1 punktis a, b, c või h osutatud rahaturuinstrumentide kategooriasse; (b)
sellel on üks järgmistest alternatiivsetest
omadustest: (i) emiteerimisel on selle õiguslik tähtaeg 397 päeva või vähem; (ii) selle järelejäänud tähtaeg on 397 päeva või vähem; (c)
rahaturuinstrumendi emitendile on määratud üks
kahest kõrgemast sisemisest reitinguklassist kooskõlas käesoleva määruse
artiklites 16–19 sätestatud eeskirjadega. (d)
kui ta võtab väärtpaberistamisest tuleneva
riskipositsiooni, kohaldatakse selle suhtes artiklis 10 sätestatud täiendavaid
nõudeid. 2. Standardsetel
rahaturufondidel lubatakse investeerida sellistesse rahaturuinstrumentidesse,
mille tootlust korrigeeritakse korrapäraselt vastavalt rahaturu oludele iga 397
päeva järel või sagedamini, samas kui nende järelejäänud tähtaeg ei ületa kahte
aastat. 3. Lõike 1 punkti c ei kohaldata
nende rahaturuinstrumentide suhtes, mille emitent või tagaja on liikmesriigi
keskasutus või keskpank, Euroopa Keskpank, liit, Euroopa stabiilsusmehhanism
või Euroopa Investeerimispank. Artikkel 10
Kõlblikud väärtpaberistamised 1. Väärtpaberistamist käsitatakse
kõlblikuna tingimusel, et täitetud on kõik järgmised tingimused: (a)
aluspositsioon või positsioonide kogum koosneb
üksnes ettevõtja võlakohustusest; (b)
alusvaraks olev ettevõtja võlakohustus on kõrge
krediidikvaliteediga ja likviidne; (c)
emiteerimisel on alusvaraks oleva ettevõtja
võlakohustuse õiguslik tähtaeg 397 päeva või vähem; või selle järelejäänud tähtaeg on 397 päeva või vähem. 2. Lõike 1 järjepidevaks
kohaldamiseks töötab ESMA välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu,
milles täpsustatakse järgmine: (a)
tingimused ja asjaolud, mille korral
aluspositsiooni või positsioonide kogumit käsitatakse koosnevat üksnes
ettevõtja võlakohustustest; (b)
tingimused ja arvulised künnised, millega
määratakse kindlaks see, millal ettevõtja võlakohustus on kõrge krediidikvaliteediga
ja likviidne. ESMA esitab esimeses lõigus osutatud
regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud komisjonile hiljemalt […]. Komisjonile delegeeritakse õigus võtta vastu
esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid määruse (EL) nr 1095/2010
artiklites 10 kuni 14 sätestatud korras. Artikkel 11
Kõlblikud hoiused krediidiasutustes Rahaturufond võib investeerida hoiustesse
krediidiasutuses, kui on täidetud kõik järgmised tingimused: (a)
hoius on nõudmisel tagastatav ja selle võib igal
ajal välja võtta; (b)
hoiuse tähtaeg on kõige rohkem 12 kuud; (c)
krediidiasutuse registrijärgne asukoht on
liikmesriigis või, juhul kui krediidiasutuse registrijärgne asukoht on
kolmandas riigis, kohaldatakse selle suhtes usaldatavusnõudeid, mida peetakse samaväärseks
liidu õiguses sätestatud nõuetega vastavalt määruse (EL) nr 575/2013 artikli 107
lõikes 4 sätestatud menetlusele. Artikkel 12
Kõlblikud tuletisinstrumendid Rahaturufond võib investeerida
tuletisinstrumentidesse, kui nendega kaubeldakse direktiivi 2009/65/EÜ artikli 50
lõike 1 punktis a, b või c osutatud reguleeritud turul või börsiväliselt,
tingimusel et igal juhul on täidetud kõik järgmised tingimused: (a)
tuletisinstrumendi alusvaraks on intressimäärad,
valuutakursid, valuutad või mõnda nendest kategooriatest kajastavad indeksid; (b)
tuletisinstrumendi ainus eesmärk on maandada
kestusega seotud ja valuutariske, mis kaasnevad rahaturufondi muude
investeeringutega; (c)
börsiväliste tuletisinstrumentidega tehtavate
tehingute vastaspooled on asutused, mille suhtes kohaldatakse usaldatavusnõuete
kohast reguleerimist ja mille üle teostatakse järelevalvet ning mis kuuluvad
rahaturufondi päritoluliikmesriigi pädevate asutuste heakskiidetud
kategooriatesse; (d)
börsiväliste tuletisinstrumentide suhtes
kohaldatakse usaldusväärset ja kontrollitavat igapäevast hindamist ning neid on
võimalik rahaturufondi algatusel igal ajal nende õiglase väärtusega müüa,
rahaks vahetada või tasaarvestusega lõpetada. Artikkel 13
Kõlblikud pöördrepolepingud 1. Rahaturufond võib sõlmida
pöördrepolepingu juhul, kui on täidetud kõik järgmised tingimused: (a)
rahaturufondil on õigus leping igal ajal kuni kahe
tööpäeva pikkuse etteteatamisega lõpetada; (b)
pöördrepolepingu raames saadavate varade
turuväärtus on igal ajal vähemalt võrdne nende eest makstud sularahaga. 2. Varad, mida rahaturufond
pöördrepolepingu raames saab, on artiklile 9 vastavad rahaturuinstrumendid. 3. Rahaturufond ei või
pöördrepolepingu osana saada artiklis 10 määratletud väärtpaberistamisi. Varasid, mida rahaturufond pöördrepolepingu
raames saab, ei müüda, reinvesteerita, pandita ega võõrandata muul viisil. 4. Varasid, mida rahaturufond
pöördrepolepingu raames saab, võetakse arvesse käesolevas määruses sätestatud
hajutamise ja kontsentreerumise piirmäärade arvutamisel. 5. Erandina lõikest 2 võib
rahaturufond pöördrepolepingu raames saada likviidseid vabalt võõrandatavaid
väärtpabereid või muid kui artikli 9 kohaseid rahaturuinstrumente, tingimusel,
et kõnealused varad vastavad ühele järgmistest tingimustest: (a)
need on kõrge krediidikvaliteediga varad, mille
emitent või tagaja on liikmesriigi keskasutus või keskpank, Euroopa Keskpank,
liit, Euroopa stabiilsusmehhanism, Euroopa Investeerimispank; (b)
need varad on emiteerinud või taganud kolmanda
riigi keskasutus või keskpank, tingimusel, et varasid emiteerinud kolmandale
riigile on määratud üks kahest kõrgemast sisemisest reitinguklassist vastavalt
artiklites 16–19 sätestatud eeskirjadele. Rahaturufondi investoritele avalikustatakse teave
esimese lõigu kohaselt pöördrepolepingu raames saadud varade kohta. Esimese lõigu kohaselt pöördrepolepingu raames
saadud varade suhtes kohaldatakse artikli 14 lõikes 6 sätestatud eeskirju. 6. Komisjonile antakse õigus
võtta vastavalt artiklile 44 vastu delegeeritud õigusakte, millega
täpsustatakse lõikes 5 osutatud varade suhtes kohaldatavad kvantitatiivsed ja
kvalitatiivsed likviidsusnõuded ning lõike 5 punktis a osutatud varade suhtes
kohaldatavad kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed krediidikvaliteedi nõuded. Selleks võtab komisjon arvesse määruse (EL) nr 575/2013
(krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate
usaldatavusnõuete kohta) artikli [509 lõikes 3] osutatud aruannet. Komisjon võtab esimeses lõigus osutatud
delegeeritud õigusaktid vastu hiljemalt 31. detsembriks 2014. II jagu
Investeerimispoliitikat
käsitlevad sätted Artikkel 14
Hajutamine 1. Rahaturufond ei tohi
investeerida rohkem kui 5 % oma varast: (a)
ühe ja sama asutuse emiteeritud
rahaturuinstrumentidesse; (b)
ühte ja samasse krediidiasutusse paigutatud
hoiustesse. 2. Kõigist väärtpaberistamistest
tulenev agregeeritud riskipositsioon ei ole rohkem kui 10 % rahaturufondi
varadest. 3. Rahaturufondi ühe ja sama
vastaspoolega seotud agregeeritud riskipositsioon, mis tuleneb börsiväliste
tuletisinstrumentidega tehtavatest tehingutest, ei ületa 5 % tema varast. 4. Agregeeritud rahasumma, mis
antakse rahaturufondi ühele ja samale pöördrepolepingute vastaspoolele, ei
ületa kokku 20 % tema varast. 5. Olenemata lõigetes 1 ja 3
sätestatud üksikutest piirmääradest, ei tohi rahaturufondil juhul, kui selle
tagajärjel oleks rohkem kui 10 % tema varast investeeritud ühte asutusse,
samal ajal olla: (a)
investeeringuid kõnealuse asutuse emiteeritud
rahaturuinstrumentidesse; (b)
hoiuseid kõnealuses asutuses; (c)
börsiväliseid tuletisinstrumente, millega seoses
tekiks kõnealuse asutuse suhtes vastaspoole risk. 6. Erandina lõike 1 punktist a
võib pädev asutus lubada rahaturufondil kooskõlas riski hajutamise põhimõttega
investeerida kuni 100 % oma varast mitmesugustesse
rahaturuinstrumentidesse, mille emitent või tagaja on liikmesriigi riiklik
asutus, piirkondlik või kohalik omavalitsus või keskpank, Euroopa Keskpank,
liit, Euroopa stabiilsusmehhanism või Euroopa Investeerimispank, kolmanda riigi
keskasutus või keskpank või avalik-õiguslik rahvusvaheline organisatsioon, millesse
kuulub üks või mitu liikmesriiki. Esimest lõiku kohaldatakse üksnes juhul, kui on
täidetud kõik järgmised nõuded: (a)
rahaturufondi valduses on vastava emitendi vähemalt
kuue eri emissiooni rahaturuinstrumendid; (b)
rahaturufond seab ühe ja sama emissiooni rahaturuinstrumentidesse
tehtavate investeeringute piirmääraks kõige rohkem 30 % oma varast; (c)
rahaturufond märgib fonditingimustes või põhikirjas
selgelt ära liikmesriigi riikliku asutuse, piirkondliku või kohaliku
omavalitsuse või keskpanga, Euroopa Keskpanga, liidu, Euroopa
stabiilsusmehhanismi või Euroopa Investeerimispanga, kolmanda riigi keskasutuse
või keskpanga või avalik-õigusliku rahvusvahelise organisatsiooni, millesse
kuulub üks või mitu liikmesriiki, mille emiteeritud või tagatud rahaturuinstrumentidesse
ta kavatseb investeerida üle 5 % oma varast; (d)
rahaturufond lisab oma prospektile ja
reklaamiteadetesse selgesti eristatava teate, et juhtida tähelepanu käesoleva
erandi kasutamisele, ning märgib ära liikmesriigi riikliku asutuse,
piirkondliku või kohaliku omavalitsuse või keskpanga, Euroopa Keskpanga, liidu,
Euroopa stabiilsusmehhanismi või Euroopa Investeerimispanga, kolmanda riigi
keskasutuse või keskpanga või avalik-õigusliku rahvusvahelise organisatsiooni,
millesse kuulub üks või mitu liikmesriiki, mille emiteeritud või tagatud
rahaturuinstrumentidesse ta kavatseb investeerida üle 5 % oma varast. 7. Äriühinguid, mis on koondatud
ühte konsolideerimisgruppi nõukogu direktiivi 83/349/EMÜ[11] või tunnustatud
rahvusvaheliste raamatupidamiseeskirjade kohaste konsolideeritud aruannete
koostamiseks, käsitatakse lõigetes 1–5 osutatud piirmäärade arvutamisel ühe
üksusena. Artikkel 15
Kontsentreerumine 1. Rahaturufond ei tohi omada
rohkem kui 10 % ühe üksuse emiteeritud rahaturuinstrumentidest. 2. Lõikes 1 sätestatud piirmäära
ei kohaldata selliste rahaturuinstrumentide osaluste suhtes, mille emitent või
tagaja on liikmesriigi riiklik asutus, piirkondlik või kohalik omavalitsus või
keskpank, Euroopa Keskpank, liit, Euroopa stabiilsusmehhanism või Euroopa
Investeerimispank, kolmanda riigi keskasutus või keskpank või avalik-õiguslik
rahvusvaheline organisatsioon, millesse kuulub üks või mitu liikmesriiki. III JAGU
RAHATURUINSTRUMENTIDE KREDIIDIKVALITEET Artikkel 16
Sisemine hindamismenetlus 1. Rahaturufondi valitseja
kehtestab, rakendab ja kohaldab järjekindlalt usaldusväärset ja ranget
rahaturuinstrumentide krediidikvaliteedi määramise sisemist hindamismenetlust,
võttes arvesse instrumendi emitenti ja instrumendi enda omadusi. 2. Sisemine hindamismenetlus
põhineb sisemisel reitingusüsteemil ja usaldusväärsetel, rangetel, süsteemsetel
ja järjepidevalt kohaldatavatel reitingu määramise metoodikatel. Fondivalitseja peab valideerima reitingu
määramise metoodikad varasema kogemuse ja empiiriliste tõendite, sealhulgas järeltestimise,
põhjal. 3. Sisemine hindamismenetlus
peab vastama järgmistele nõuetele: (a)
rahaturufondi valitseja tagab, et teave, mida
kasutatakse sisemise krediidireitingu määramisel, on piisava kvaliteediga,
ajakohane ja pärineb usaldusväärsetest allikatest Fondivalitseja rakendab ja hoiab käigus tulemuslikku menetlust
emitentide omaduste kohta teabe kogumiseks ja ajakohastamiseks; (b)
rahaturufondi valitseja kehtestab ja rakendab
sobivad meetmed, millega tagatakse, et sisereitingute määramine põhineb kogu
kättesaadava ja asjakohase teabe põhjalikul analüüsil ning et see sisaldab
kõiki asjakohaseid põhitegureid, mis mõjutavad emitendi krediidivõimelisust; (c)
rahaturufondi valitseja teostab jooksvalt
sisereitingute määramise järelevalvet ning vaatab kõik sisereitingute
määramised uuesti üle vähemalt üks kord aastas. Fondivalitseja vaatab määratud reitingud üle iga kord, kui toimub
oluline muutus, mis võib mõjutada sisemist krediidireitingut. Fondivalitseja kehtestab asutusesisese korra,
millega jälgib makromajanduslike, finantsturul või emitendi eriomastes
tingimustes toimuvate muutuste mõju sisemistele krediidireitingutele; (d)
kui Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve (ESMA)
registreeritud reitinguagentuur määrab rahaturuinstrumentide emitendile
krediidireitingu, loetakse reitingu langetamist madalamale kui kaks selle
agentuuri kasutatavat kõrgeimat lühiajalist krediidireitingut, oluliseks
muutuseks punkti c tähenduses ning rahaturufondi valitseja peab läbi viima uue
määramismenetluse; (e)
määramismetoodikad vaadatakse läbi vähemalt üks
kord aastas, et teha kindlaks, kas need on portfelli seisust ja
välistingimustest lähtuvalt jätkuvalt asjakohased; (f)
kui sisemises hindamismenetluses kasutatavaid
metoodikaid, mudeleid või reitingu olulisimaid eeldusi muudetakse, vaatab
rahaturufondi valitseja nii kiiresti kui võimalik ja mitte hiljem kui ühe kuu
jooksul pärast muutust läbi kõik sisemised krediidireitingud, mida muutus
mõjutab; (g)
rahaturufondi valitseja sisereitingute määramisi
ega nende perioodilisi läbivaatamisi ei tohi teostada isikud, kes haldavad
rahaturufondi portfelli või vastutavad selle valitsemise eest. Artikkel 17
Sisemine reitingusüsteem 1. Igale emitendile, kes laseb
välja rahaturuinstrumendi, millesse rahaturufond kavatseb investeerida,
määratakse sisemise hindamismenetluse kohaselt sisereiting. 2. Sisemise reitingusüsteemi
struktuur peab vastama kõigile järgmistele nõuetele: (a)
sisemise reitingusüsteemi aluseks on ühtlustatud
reitinguskaala, mis kajastab vaid emitendi krediidiriski kvantifitseerimist. Reitinguskaalal on kuus reitinguklassi
makseviivituses mitteolevatele emitentidele ja üks makseviivituses olevale
emitendile; (b)
emitentide reitinguklasside vahel on selge
vahekord, mis kajastab emitendi krediidiriski ning reitingukriteeriume, mida
kasutatakse vastava taseme krediidiriski eristamiseks; (c)
sisemine reitingusüsteem võtab arvesse
rahaturuinstrumentide lühiajalist olemust. 3. Reitingukriteeriumid, millele
osutatakse lõike 2 punktis b, peavad vastama kõikidele järgmistele nõuetele: (a)
kriteeriumid sisaldavad vähemalt kvantitatiivseid
ja kvalitatiivseid näitajaid instrumendi emitendi ning makromajandusliku ja
finantsturu olukorra kohta; (b)
kriteeriumid viitavad ühistele arvulistele ja
kvalitatiivsetele kontrollväärtustele, mida kasutatakse kvantitatiivsete ja
kvalitatiivsete näitajate hindamiseks; (c)
kriteeriumid vastavad konkreetsele emitendi
liigile. Eristatakse vähemalt
järgmisi emitendi liike: riiklikud,
piirkondlikud või kohalikud avaliku sektori asutused, finantsettevõtted ja
mittefinantsettevõtted. (d)
väärtpaberistamisest tuleneva riskipositsiooni
puhul võetakse kriteeriumides arvesse emitendi krediidiriski,
väärtpaberistamise struktuuri ja alusvara krediidiriski. Artikkel 18
Dokumentatsioon 1. Rahaturufondi valitseja
dokumenteerib sisemise hindamismenetluse ja sisemise reitingusüsteemi. Dokumentatsioon peab sisaldama: (a)
sisemise hindamismenetluse ja sisemiste
reitingusüsteemide ülesehituse ja toimimise üksikasjalikku kirjeldust, mis
võimaldab pädevatel asutustel eri klassidesse määramisest aru saada ning klassi
määramise sobivust hinnata; (b)
fondivalitseja poolt reitingukriteeriumide ja
läbivaatamise sageduse valimise põhjendust ja valikuid toetavat analüüsi. Analüüs sisaldab reitingukriteeriumide valikul
kasutatud parameetreid, mudelit ja mudeli piiranguid; (c)
kõiki peamisi muutusi sisemises hindamismenetluses,
sealhulgas andmeid muutuste põhjustajate kohta; (d)
sisemise hindamismenetluse ülesehitust, sealhulgas
reitingute määramise protsess ja sisekontrolli struktuur; (e)
kogu teavet emitentide ja tunnustatud tagatise
andjate varasemate sisereitingute kohta; (f)
sisereitingute määramise kuupäevi; (g)
peamisi andmeid ja metoodikat, mida kasutati
sisereitingu tuletamiseks, sealhulgas reitingu olulisimad eeldused; (h)
sisereitingu määramise eest vastutava isiku või
isikute andmeid. 2. Sisemist hindamismenetlust
kirjeldatakse üksikasjalikult rahaturufondi tingimustes või põhikirjas ning
kõik lõikes 1 osutatud dokumendid tehakse kättesaadavaks rahaturufondi pädevate
asutuste ja rahaturufondi valitseja pädevate asutuste taotlusel. Artikkel 19
Delegeeritud õigusaktid Komisjonile antakse õigus võtta kooskõlas
artikliga 44 vastu delegeeritud õigusakte, millega täpsustatakse järgmised
küsimused: (a)
tingimused, mille korral käsitatakse reitingu
määramise metoodikaid usaldusväärsete, rangete, süstemaatiliste ja järjepidevalt
kohaldatavatena, ning valideerimise tingimused, millele on osutatud artikli 16
lõikes 2; (b)
iga reitinguklassi määratlus artikli 17 lõike 2
punktis a osutatud emitendi krediidiriski kvantifitseerimise põhjal ning
kriteeriumid artikli 17 lõike 2 punktis b osutatud krediidiriski
kvantifitseerimise kindlaksmääramiseks; (c)
iga kvalitatiivse näitaja täpsed kontrollväärtused
ning iga kvantitatiivse näitaja arvulised kontrollväärtused. Need näitajate kontrollväärtused määratakse
kindlaks iga reitinguklassi puhul, võttes arvesse artikli 17 lõikes 3 osutatud
kriteeriume; (d)
artikli 16 lõike 3 punktis c osutatud olulise
muutuse tähendus. Artikkel 20
Krediidikvaliteedi hindamise juhtimine 1. Sisemise hindamismenetluse
kiidavad heaks rahaturufondi valitseja kõrgem juhtkond, juhtorgan ja, kui see
on olemas, järelevalvefunktsiooni täitja. Kõnealused osapooled peavad fondivalitseja
sisemist hindamismenetlust, sisemisi reitingusüsteeme ja määramismetoodikaid
hästi mõistma ning nendega seotud aruannetest täpselt aru saama. 2. Rahaturufondide
krediidiriskiprofiili sisereitingutel põhinev analüüs on oluline osa lõikes 1
osutatud osapooltele esitatavast aruandlusest. Aruandlus peab sisaldama vähemalt riskiprofiili klasside lõikes,
reitingute muutumist reitinguklasside lõikes, asjaomaste parameetrite hinnangut
reitinguklasside lõikes ja realiseerunud makseviivituse määrade võrdlust. Aruannete esitamise sagedus sõltub teabe
olulisusest ja liigist ning neid esitatakse vähemalt üks kord aastas. 3. Kõrgem juhtkond peab
jooksvalt tagama, et sisemine hindamismenetlus toimib nõuetekohaselt. Kõrgemat juhtkonda teavitatakse regulaarselt
sisemise hindamismenetluse tulemuslikkusest, valdkondadest, kus tuvastati
puudusi, ning varem tuvastatud puuduste parandamiseks tehtud jõupingutuste ja
võetud meetmete seisust. III peatükk
Rahaturufondide riskijuhtimisega seotud kohustused Artikkel 21
Eeskirjad lühiajaliste rahaturufondide portfelli kohta Lühiajalise rahaturufondi portfell peab alati
vastama kõikidele järgmistele nõuetele: (a)
portfelli kaalutud keskmine tähtaeg (WAM) ei ületa 60
päeva; (b)
portfelli kaalutud keskmine järelejäänud tähtaeg
(WAL) ei ületa 120 päeva; (c)
vähemalt 10 % tema portfelli varast on päevase
tähtajaga vara. Lühiajaline
rahaturufond ei soeta muud, kui päevase tähtajaga vara, kui sellise muu vara
soetamise korral oleks alla 10 % tema portfellist investeeritud päevase
tähtajaga varadesse; (d)
vähemalt 20% tema portfelli varast on nädalase
tähtajaga vara. Lühiajaline
rahaturufond ei soeta muud, kui nädalase tähtajaga vara, kui sellise muu vara
soetamise korral oleks alla 20 % tema portfellist investeeritud nädalase
tähtajaga varadesse. Artikkel 22
Eeskirjad standardsete rahaturufondide portfelli kohta 1. Standardne rahaturufond peab
alati täitma kõiki järgmisi nõudeid: (a)
portfelli kaalutud keskmine tähtaeg (WAM) ei ületa
kunagi 6 kuud; (b)
portfelli kaalutud keskmine järelejäänud tähtaeg
(WAL) ei ületa kunagi 12 kuud; (c)
vähemalt 10 % tema portfelli varast on päevase
tähtajaga vara. Standardne
rahaturufond ei soeta muud, kui päevase tähtajaga vara, kui sellise muu vara
soetamise korral oleks alla 10 % tema portfellist investeeritud päevase
tähtajaga varadesse; (d)
vähemalt 20% tema portfelli varast on nädalase
tähtajaga vara. Standardne
rahaturufond ei soeta muud, kui nädalase tähtajaga vara, kui sellise muu vara
soetamise korral oleks alla 20% oma portfellist investeeritud nädalase
tähtajaga varadesse. 2. Standardne rahaturufond võib
investeerida kuni 10 % oma varadest ühe üksuse emiteeritud
rahaturuinstrumentidesse. 3. Olenemata lõikes 2 sätestatud
individuaalsest piirmäärast, võib standardsel rahaturufondil juhul, kui selle
tagajärjel oleks kuni 15 % tema varast investeeritud ühte asutusse, samal
ajal olla: (e)
investeeringuid kõnealuse asutuse emiteeritud
rahaturuinstrumentidesse; (f)
hoiuseid kõnealuses asutuses; (g)
börsiväliseid tuletisinstrumente, millega seoses
tekiks kõnealuse asutuse suhtes vastaspoole risk. 4. Rahaturufondi investoritele
avalikustatakse teave kõigi portfelli varade kohta, millesse standardne
rahaturufond investeerib vastavalt lõigetele 2 ja 3. 5. Standardne rahaturufond ei
tegutse kunagi püsiva puhasväärtusega rahaturufondina. Artikkel 23
Rahaturufondi krediidireitingud Rahaturufond või rahaturufondi valitseja ei
nõua reitinguagentuurilt rahaturufondi reitingut ega rahasta reitinguagentuuri
reitingu saamiseks. Artikkel 24
Põhimõte „tunne oma klienti” 1. Rahaturufondi valitseja
kehtestab, rakendab ja kohaldab menetlusi ning rakendab hoolsuskohustust, et
teha kindlaks rahaturufondi investorite arv, nende vajadused ja käitumine ning
nende investeeringute väärtus, et näha õigesti ette mõju, mida avaldavad mitme
investori üheaegselt esitatud tagasivõtmistaotlused. Seejuures võtab rahaturufondi valitseja arvesse vähemalt järgmisi
tegureid: (a)
märgatavad seaduspärasused investorite
sularahavajaduses; (b)
eri investorite teadlikkus; (c)
eri investorite riskikartlikkus; (d)
korrelatsiooni määr või tihedad seosed
rahaturufondi eri investorite vahel. 2. Rahaturufondi valitseja
tagab, et: (a)
üksikinvestori omanduses olevate osakute või
aktsiate väärtus ei ületa mis tahes ajal päevase tähtajaga varade väärtust; (b)
tagasivõtmine ühe investori poolt ei mõjuta
oluliselt rahaturufondi likviidsusprofiili. Artikkel 25
Stressitestimine 1. Igal rahaturufondil on
kehtestatud usaldusväärsed stressitestimise protsessid, mis võimaldavad
tuvastada võimalikke sündmusi ja tulevasi muutusi majandustingimustes, mis
võivad rahaturufondi ebasoodsalt mõjutada. Rahaturufondi valitseja teostab regulaarselt stressitestimisi ning
töötab välja tegevuskavasid erinevate võimalike stsenaariumide jaoks. Stressitestid põhinevad objektiivsetel
kriteeriumidel ja nende käigus kaalutakse tõsiste, kuid realiseeruda võivate
stsenaariumide mõjusid. Stressitesti
stsenaariumides võetakse arvesse vähemalt võrdlusparameetreid, sealhulgas
järgmisi tegureid: (a)
hüpoteetilised muutused rahaturufondi portfellis
hoitava vara likviidsustasemes; (b)
hüpoteetilised muutused rahaturufondi portfellis
hoitava vara krediidiriski tasemes, sealhulgas krediidi- ja reitingusündmused; (c)
hüpoteetilised liikumised intressimäärades; (d)
hüpoteetilised tagasivõtmistasemed. 2. Lisaks mõõdavad stressitestid
püsiva puhasväärtusega rahaturufondide puhul erinevust osaku või aktsia püsiva
puhasväärtuse ja osaku või aktsia puhasväärtuse vahel erinevate stsenaariumide
lõikes, sealhulgas võttes arvesse erinevuse mõju puhasväärtuse puhvrile. 3. Kui stressitestide tulemused
paljastavad rahaturufondis puudujääke, võtab rahaturufondi valitseja
tarvitusele meetmed, mis tugevdavad rahaturufondi usaldusväärsust, sealhulgas
fondi varade likviidsust või kvaliteeti. 4. Stressitestide sageduse
määrab kindlaks rahaturufondi valitseja juhatus pärast kaalumist, milline on
turutingimustest lähtudes sobiv ja mõistlik vahemik ning milliseid muutusi võib
ette näha rahaturufondi portfellis. Stressitestimise
sagedus peab olema vähemalt kord aastas. 5. Rahaturufondi valitseja
juhatusele esitatakse läbivaatamiseks stressitestimise tulemusi sisaldav
üksiksajalik aruanne. Juhatus teeb
muudatusi esitatud tegevuskavva, kui see on vajalik, ja kiidab lõpliku
tegevuskava heaks. Stressitestimise tulemusi ja tegevuskava sisaldav
üldine aruanne koostatakse kirjalikult ning seda säilitatakse vähemalt viis
aastat. 6. Stressitestimise tulemusi
sisaldav aruanne esitatakse rahaturufondi ja fondivalitseja pädevatele
asutustele. Pädevad asutused saadavad
aruande ESMA-le. 7. ESMA annab välja suunised, et
kehtestada stressitestide stsenaariumide võrdlusparameetrid, mida stressitestid
peavad sisaldama, võttes arvesse lõikes 1 loetletud tegureid. Suunised ajakohastatakse vähemalt kord aastas
võttes arvesse viimaseid arenguid turul. IV peatükk
Vara hindamise eeskirjad Artikkel 26
Rahaturufondide vara hindamine 1. Rahaturufondi vara hinnatakse
vähemalt igapäevaselt. 2. Rahaturufondi vara hinnatakse
turuhinnas alati, kui see on võimalik. 3. Vara turuhinnas hindamisel
lähtutakse ostu- ja müügihinna konservatiivsemast poolest, välja arvatud juhul,
kui asutus saab sulgeda oma positsiooni parima ostu- ja müügihinna keskmise
hinnaga. Vara turuhinnas hindamise puhul kasutatakse vaid
kvaliteetseid turuandmeid. Turuandmete
kvaliteeti hinnatakse kõikide järgmiste tegurite põhjal:: (a)
vastaspoolte arv ja kvaliteet; (b)
kõnealuse vara turu maht ja käive; (c)
emissiooni maht ja kui suurt osa emissioonist
kavatseb rahaturufond osta või müüa. 4. Kui vara ei ole võimalik
turuhinnas hinnata või turuandmed ei ole piisavalt kvaliteetsed, kasutatakse
rahaturufondi vara hindamisel konservatiivset mudelipõhist hindamist. Mudel hindab täpselt vara sisemist väärtust,
toetudes järgmistele ajakohastele põhiteguritele: (a)
kõnealuse vara turu maht ja käive; (b)
emissiooni maht ja kui suurt osa emissioonist
kavatseb rahaturufond osta või müüa; (c)
varaga seotud tururisk, intressimäärarisk ja
krediidirisk. Kui vara hinnatakse mudelipõhiselt, siis ei
kasutata amortiseeritud soetusmaksumusel põhinevaid hindamismudeleid. 5. Lisaks lõigetes 2 ja 3
osutatud vara turuhinnas hindamisele ja lõikes 4 osutatud vara mudelipõhisele
hindamisele võib püsiva puhasväärtusega rahaturufondi varasid hinnata
amortiseeritud soetusmaksumuse meetodil. Artikkel 27
Osaku või aktsia puhasväärtuse arvutamine 1. Osaku või aktsia
puhasväärtust arvutatakse nii, et lahutatakse rahaturufondi kõikide varade
summast selle fondi kõikide kohustuste summa, kusjuures varade väärtus on
hinnatud kas turuhinnas või mudelipõhiselt, ning jagatakse saadud tulemus
rahaturufondi ringlusse lastud osakute või aktsiate arvuga. Osaku või aktsia puhasväärtus arvutatakse iga
rahaturufondi kohta, sõltumata sellest, kas tegemist on püsiva puhasväärtusega
rahaturufondiga või mitte. 2. Osaku või aktsia puhasväärtus
ümardatakse lähima baaspunktini või samaväärse ühikuni, kui vara puhasväärtus
avaldatakse rahaühikus. 3. Rahaturufondi osaku või
aktsia puhasväärtus arvutatakse vähemalt kord päevas. 4. Osaku või aktsia püsiv
puhasväärtus arvutatakse nii, et lahutatakse püsiva puhasväärtusega
rahaturufondi kõikide varade summast selle fondi kõikide kohustuste summa,
kusjuures varade väärtus on hinnatud amortiseeritud soetusmaksumuse meetodil,
ning jagatakse saadud tulemus püsiva puhasväärtusega rahaturufondi ringlusse
lastud osakute või aktsiate arvuga. 5. Püsiva puhasväärtusega
rahaturufondi osaku või aktsia püsivat puhasväärtust võib ümardada lähima
protsendipunktini või samaväärse ühikuni, kui vara puhasväärtus avaldatakse
rahaühikus. 6. Püsiva puhasväärtusega
rahaturufondi osaku või aktsia püsiva puhasväärtuse ning osaku või aktsia
puhasväärtuse vahelise erinevuse üle teostatakse pidevat järelevalvet. Artikkel 28
Emiteerimis- ja tagasivõtuhind 1. Rahaturufondi osakud või
aktsiad emiteeritakse ja võetakse tagasi hinnaga, mis on võrdne rahaturufondi
osaku või aktsia puhasväärtusega. 2. Erandina lõikest 1
emiteeritakse püsiva puhasväärtusega rahaturufondi osakud või aktsiad ja
võetakse need tagasi hinnaga, mis on võrdne rahaturufondi osaku või aktsia
püsiva puhasväärtusega.. V peatükk
Erinõuded püsiva puhasväärtusega rahaturufondidele Artikkel 29
Täiendavad nõuded püsiva puhasväärtusega rahaturufondidele 1. Rahaturufond ei kasuta vara
hindamiseks amortiseeritud soetusmaksumuse meetodit, ei reklaami osaku või
aktsia püsivat puhasväärtust, ei ümarda osaku või aktsia püsivat puhasväärtust
lähima protsendipunktini ega selle ekvivalendini, kui vara puhasväärtus
avaldatakse rahaühikus, välja arvatud juhul, kui sellele rahaturufondile on
selgesõnaliselt antud volitused tegutseda püsiva puhasväärtusega
rahaturufondina. 2. Püsiva puhasväärtusega
rahaturufond peab vastama kõikidele järgmistele lisanõuetele: (a)
rahaturufond on loonud puhasväärtuse puhvri
vastavalt artikli 30 nõuetele; (b)
püsiva puhasväärtusega rahaturufondi pädev asutus
on rahul rahaturufondi üksikasjaliku kavaga, milles määratletakse puhvri
kasutamise viisid vastavalt artiklile 31; (c)
püsiva puhasväärtusega fondi pädev asutus on rahul
rahaturufondi puhvri täiendamise meetoditega ning selle üksuse majandusliku
seisuga, kes peaks kavatsuste kohaselt täiendamist rahastama; (d)
püsiva puhasväärtusega rahaturufondi tingimustes
või põhikirjas nähakse ette selge menetlus fondi ümberkujundamiseks
rahaturufondiks, millel ei ole lubatud kasutada amortiseeritud soetusmaksumuse
arvestus- ja ümardamismeetodeid; (e)
püsiva puhasväärtusega rahaturufondi ja
fondivalitseja juhtimisstruktuurid on selged ja läbipaistvad ning võimaldavad
ühemõtteliselt tuvastada ja määrata kohustusi erinevatele juhtimistasanditele; (f)
püsiva puhasväärtusega rahaturufond on välja
töötanud selged ja tõhusad kommunikatsioonivahendid, mis tagavad investoritele
kiire teabe seoses puhasväärtuse puhvri kasutamise või täiendamise ning püsiva
puhasväärtusega rahaturufondi ümberkujundamise kohta; (g)
püsiva puhasväärtusega rahaturufondi tingimustes
või põhikirjas on selgelt sätestatud, et püsiva puhasväärtusega rahaturufond ei
tohi saada välist toetust mujalt kui puhasväärtuse puhvri kaudu. Artikkel 30
Puhasväärtuse puhver 1. Iga püsiva puhasväärtusega
rahaturufond peab looma puhasväärtuse puhvri, mis moodustab igal ajal vähemalt 3
% püsiva puhasväärtusega rahaturufondi varade koguväärtusest, ja selle
säilitama. Püsiva puhasväärtusega
rahaturufondi varade koguväärtus arvutatakse rahaturufondi kõikide varade
väärtuste summana, mis määratakse artikli 26 lõike 3 või 4 alusel. Puhasväärtuse puhvrit kasutatakse ainult selleks,
et katta erinevust püsiva puhasväärtusega rahaturufondi osaku või aktsia püsiva
puhasväärtuse ja püsiva puhasväärtusega rahaturufondi osaku või aktsia
puhasväärtuse vahel vastavalt artiklile 31. 2. Puhasväärtuse puhvris olevaid
summasid ei võeta arvesse püsiva puhasväärtusega rahaturufondi vara
puhasväärtuse või püsiva vara puhasväärtuse arvutamisel. 3. Puhasväärtuse puhver
moodustatakse üksnes rahast. 4. Puhasväärtuse puhvrit
hoitakse kaitstud reservikontol, mis avatakse rahaturufondi nimel ja tema eest
artikli 11 punkti c nõuetele vastavas krediidiasutuses. Reservikonto on eraldatud rahaturufondi kõikidest
muudest kontodest, rahaturufondi valitseja kontodest, krediidiasutuse muude
klientide kontodest ja puhasväärtuse puhvrit rahastavate muude üksuste
kontodest. Reservikontot või reservikontol olevaid summasid
ei tohi pantida, kinni pidada ega tagatisena kasutada. Kui rahaturufondi valitseja või krediidiasutus, kus konto avati, või
puhasväärtuse puhvrit rahastanud üksus muutub maksejõuetuks, ei jagata
reservikontot maksejõuetu üksuse võlausaldajate vahel ega realiseerita nende
heaks. 5. Reservikontot kasutatakse
ainult rahaturufondi heaks. Reservikontolt
tohib vahendeid üle kanda ainult artikli 31 lõike 2 punktis b ja
artikli 31 lõike 3 punktis a sätestatud tingimustel. 6. Püsiva puhasväärtusega
rahaturufondi depositoorium kontrollib, et iga reservikontolt tehtav ülekanne
vastaks käesoleva peatüki sätetele. 7. Püsiva puhasväärtusega
rahaturufond sõlmib selge ja üksikasjaliku kirjaliku kokkuleppe üksusega, mille
ülesandeks on puhasväärtuse puhvri täiendamise rahastamine. Kokkuleppes peab olema sõnaselgelt välja toodud
kohustus täiendamist rahastada ja nõue, et üksus rahastaks täiendamist oma
finantsvahendeid kasutades. Täiendamist käsitleva kokkuleppe üksikasjad ja
täiendamist eeldatavalt rahastava üksuse andmed avalikustatakse püsiva
puhasväärtusega rahaturufondi tingimustes või põhikirjas. Artikkel 31
Puhasväärtuse puhvri kasutamine 1. Puhasväärtuse puhvrit võib
kasutada üksnes märkimiste ja tagasivõtmiste korral, et tasakaalustada
erinevust osaku või aktsia püsiva puhasväärtuse ja osaku või aktsia
puhasväärtuse vahel. 2. Lõike 1 kohaldamisel
seoses märkimistega: (a)
kui püsiv vara puhasväärtus, millega osak või
aktsia on märgitud, on kõrgem kui osaku või aktsia puhasväärtus, kantakse
positiivne vahe reservikonto kreeditisse; (b)
kui püsiv vara puhasväärtus, millega aktsia või
osak on märgitud, on madalam kui vara puhasväärtus, debiteeritakse negatiivne
vahe reservikontolt. 3. Lõike 1 kohaldamisel
seoses tagasivõtmistega: (a)
kui püsiv puhasväärtus, millega osak või aktsia
tagasi võetakse, on suurem kui osaku või aktsia puhasväärtus, debiteeritakse
negatiivne vahe reservikontolt; (b)
kui püsiv puhasväärtus, millega osak või aktsia
tagasi võetakse, on väiksem kui osaku või aktsia puhasväärtus, kantakse
positiivne vahe reservikonto kreeditisse. Artikkel 32
Eskalatsioonimenetlus 1. Püsiva puhasväärtusega
rahaturufond kehtestab ja rakendab eskalatsioonimenetluse, millega tagatakse,
et osaku või aktsia püsiva puhasväärtuse ja osaku või aktsia puhasväärtuse
negatiivse vahega tegelevad õigeaegselt isikud, kes on pädevad fondi nimel
tegutsema. 2. Eskalatsioonimenetluses
nähakse ette, et: (a)
kui negatiivne vahe ulatub 10 baaspunktini või
on vara puhasväärtuse avaldamisel rahaühikus sellega võrdväärne, teavitatakse
sellest püsiva puhasväärtusega rahaturufondi valitseja kõrgemat juhtkonda; (b)
kui negatiivne vahe ulatub 15 baaspunktini või
on vara puhasväärtuse avaldamisel rahaühikus sellega võrdväärne, teavitatakse
sellest püsiva puhasväärtusega rahaturufondi valitseja juhatust, püsiva
puhasväärtusega rahaturufondi pädevaid asutusi ja ESMAt; (c)
pädevad isikud annavad hinnangu negatiivse vahe
põhjusele ja võtavad asjakohased meetmed negatiivse mõju vähendamiseks. Artikkel 33
Puhasväärtuse puhvri täiendamine 1. Iga kord, kui puhasväärtuse
puhvri summa langeb alla 3 %, tuleb seda täiendada. 2. Kui puhasväärtuse puhvrit ei
ole täiendatud ja puhasväärtuse puhvri summa jääb üheks kuuks 10 baaspunkti
võrra alla artikli 30 lõikes 1 nõutud 3 %, lakkab rahaturufond
olemast püsiva puhasväärtusega rahaturufond ja tal keelatakse amortiseeritud
soetusmaksumuse või ümardamismeetodite kasutamine. Püsiva puhasväärtusega rahaturufond teavitab kõiki
investoreid sellest viivitamatult kirjalikult selgel ja arusaadaval viisil. Artikkel 34
Pädeva asutuse volitused seoses puhasväärtuse puhvriga 1. Püsiva puhasväärtusega
rahaturufondi pädevat asutust teavitatakse viivitamatult, kui puhasväärtuse
puhvri summa langeb madalamale kui 3 %. 2. Püsiva puhasväärtusega
rahaturufondi pädevat asutust ja ESMAt teavitatakse viivitamatult, kui
puhasväärtuse puhvri summa langeb 10 baaspunkti võrra alla artikli 30
lõikes 1 nõutud 3 %. 3. Pärast lõikes 1 osutatud
teavitamist jälgib pädev asutus püsiva puhasväärtusega rahaturufondi
tähelepanelikult. 4. Pärast lõikes 2
kirjeldatud teavitamist kontrollib pädev asutus, kas puhasväärtuse puhvrit on
täiendatud või on rahaturufond lõpetanud oma tegevuse püsiva puhasväärtusega
rahaturufondina ja on oma investoreid sellest teavitanud. VI peatükk
Väline toetus Artikkel 35
Väline toetus 1. Püsiva puhasväärtusega
rahaturufond ei tohi saada välist toetust mingis muus vormis või muudel
tingimustel, kui on sätestatud artiklites 30–34. 2. Rahaturufondidel, mis ei ole
püsiva puhasväärtusega rahaturufondid, ei ole lubatud saada välist toetust,
välja arvatud artiklis 36 sätestatud tingimustel. 3. Väline toetus tähendab
kolmanda isiku pakutud otsest või kaudset toetust, mis on ette nähtud
rahaturufondi likviidsuse tagamiseks või rahaturufondi osaku või aktsia
puhasväärtuse stabiliseerimiseks, või millel oleks tegelikult selline tulemus. Väline toetus hõlmab: (a)
kolmanda isiku rahaeraldisi; (b)
rahaturufondi varade ostmist kolmanda isiku poolt
kõrgendatud hinnaga; (c)
rahaturufondi osakute või aktsiate ostmist kolmanda
isiku poolt, et tagada fondi likviidsus; (d)
kolmanda isiku antud ükskõik millist otsest või
kaudset garantiid, tagatist või toetuskirja rahaturufondi kasuks; (e)
kolmanda isiku mis tahes tegevust, mille otsene või
kaudne eesmärk on rahaturufondi likviidsusprofiili ja osaku või aktsia
puhasväärtuse säilitamine. Artikkel 36
Erakorralised asjaolud 1. Erakorraliste asjaolude
puhul, mis on tingitud süstemaatilistest mõjutajatest või ebasoodsast
turuolukorrast, võib pädev asutus lubada rahaturufondil, mis ei ole püsiva
puhasväärtusega rahaturufond, saada artiklis 35 osutatud välist toetust,
mis on ette nähtud rahaturufondi likviidsuse tagamiseks või rahaturufondi osaku
või aktsia puhasväärtuse stabiliseerimiseks, või millel oleks tegelikult
selline tulemus, ning seda juhul, kui on täidetud kõik alljärgnevad tingimused: (a)
rahaturufond põhjendab nõuetekohaselt vajadust
saada välist toetust ja tõestab vaieldamatute tõendite abil tungivat vajadust
saada välist toetust; (b)
välise toetuse summa ja selle kättesaadavuse
periood on piiratud; (c)
pädev asutus on veendunud, et välise toetuse andja
finantsseisund on kindel ja tal on piisavalt rahalisi vahendeid, et tulla toime
toetuse andmise tulemusel tekkida võivate võimalike kahjude ebasoodsa mõjuga. 2. Lõike 1 punkti c
kohaldamisel tuleb juhul, kui välise toetuse andja on üksus, kelle üle
teostatakse usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, taotleda selle üksuse
järelevalveasutuse nõusolekut tagamaks, et pärast toetuse andmist jääb üksusele
piisavalt omavahendeid ja toetus vastab üksuse riskijuhtimissüsteemi nõuetele. 3. Kui lõikes 1 osutatud
tingimused välise toetuse saamiseks on täidetud, teavitab rahaturufond kõiki
investoreid sellest viivitamatult kirjalikult selgel ja arusaadaval viisil. VII peatükk
Läbipaistvusnõuded Artikkel 37
Läbipaistvus 1. Rahaturufond peab igas välis-
või sisedokumendis, aruandes, teatises, reklaamis, kirjas või mis tahes muus
tema enda või tema valitseja välja antud kirjalikus dokumendis, mis on
adresseeritud või suunatud võimalikele investoritele, osanikele, aktsionäridele
või rahaturufondi või selle valitseja pädevatele asutustele, selgelt näitama,
kas ta on lühiajaline või standardne rahaturufond. Püsiva puhasväärtusega rahaturufond peab igas
välis- või sisedokumendis, aruandes, teatises, reklaamis, kirjas või muus tema
enda või tema valitseja välja antud kirjalikus dokumendis, mis on adresseeritud
või suunatud võimalikele investoritele, osanikele, aktsionäridele või
rahaturufondi või selle valitseja pädevatele asutustele, selgelt näitama, et ta
on püsiva puhasväärtusega rahaturufond. 2. Igas rahaturufondi
turunduseesmärgil kasutatavas dokumendis peavad olema selgelt välja toodud
järgmised väited: (a)
et rahaturufond ei ole garanteeritud investeering; (b)
et rahaturufond ei toetu rahaturufondi likviidsuse
tagamisel või osaku või aktsia puhasväärtuse stabiliseerimisel välisele
toetusele; (c)
et põhisumma kaotuse riski kannab investor. 3. Üheski rahaturufondi või
selle valitseja teatises investoritele või võimalikele investoritele ei tohi
mingil viisil mõista anda, et investeering rahaturufondi osakutesse või
aktsiatesse on garanteeritud. 4. Rahaturufondi investoritele
tuleb selgelt teada anda, millist meetodit või meetodeid rahaturufond kasutab
rahaturufondi varade väärtuse hindamiseks ja vara puhasväärtuse arvutamiseks. 5. Lisaks lõigete 1–4
kohaselt antud teabele peab püsiva puhasväärtusega rahaturufond investoritele
ja võimalikele investoritele arusaadavalt selgitama, kuidas kasutatakse
amortiseeritud soetusmaksumuse meetodit ja/või ümardamist.
Püsiva puhasväärtusega rahaturufond peab välja tooma oma
puhasväärtuse puhvri summa, osaku või aktsia püsiva puhasväärtuse
tasakaalustamise menetluse ja osaku või aktsia puhasväärtuse ning selgitama
arusaadavalt puhvri rolli ja sellega seotud riske. Püsiva puhasväärtusega rahaturufond peab selgelt välja tooma oma
puhasväärtuse puhvri täiendamise viisid ja üksuse, mille ülesandeks on
täiendamise rahastamine. Ta peab
investoritele kättesaadavaks tegema kogu teabe artikli 29 lõike 2 punktides a–g
sätestatud tingimuste täitmise kohta. Artikkel 38
Pädevale asutusele esitatavad aruanded 1. Rahaturufondi valitseja peab
iga valitsetava rahaturufondi kohta vähemalt korra kvartalis esitama
rahaturufondi pädevale asutusele aruande. Taotluse korral peab valitseja andma teavet ka valitseja pädevale
asutusele, kui see ei ole sama kui rahaturufondi pädev asutus. 2. Lõike 1 alusel esitatav
teave sisaldab järgmisi punkte: (a)
rahaturufondi liik ja iseloom; (b)
portfelli näitajad, nagu varade koguväärtus, vara
puhasväärtus, kaalutud keskmine tähtaeg, kaalutud keskmine järelejäänud
tähtaeg, jaotus tähtaja lõikes, likviidsus ja tootlus; (c)
puhasväärtuse puhvri suurus ja kujunemine; (d)
stressitestide tulemused; (e)
teave rahaturufondi portfellis olevate varade
kohta: (i) iga vara kirjeldus, sh nimetus, riik,
väljaandja kategooria, risk või lõpptähtaeg ja määratud sisereitingud; (ii) vara liik, sh vastaspoole andmed
tuletisinstrumentide või pöördrepolepingute puhul; (f)
teave rahaturufondi kohustuste kohta, mis sisaldab
järgmiseid punkte: (i) investori asukohariik; (ii) investori kategooria; (iii) märkimis- ja tagasivõtmistegevus. Vajaduse korral ja piisavate põhjenduste
olemasolul võivad pädevad asutused nõuda täiendavat teavet. 3. ESMA töötab välja
rakenduslike tehniliste standardite eelnõud, et kehtestada aruande vorm, mis
sisaldab kogu lõikes 2 loetletud teavet. Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses
lõigus osutatud rakenduslikud tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1095/2010
artikliga 15. 4. Pädevad asutused edastavad
ESMA-le kogu käesoleva artikli alusel saadud teabe ja muud rahaturufondi või
selle valitsejaga käesoleva määruse põhjal vahetatud teavitused või teabe. Asjaomane teave edastatakse ESMA-le hiljemalt 30 päeva
jooksul pärast aruandluskvartali lõppu. ESMA kogub teavet, et luua keskne andmebaas
kõikidest liidus loodud, valitsetavatest või turustatavatest rahaturufondidest. Euroopa Keskpangal on juurdepääsuõigus sellele
andmebaasile ainult statistiliste andmete saamiseks. VIII peatükk
Järelevalve Artikkel 39
Pädevate asutuste teostatav järelevalve 1. Pädevad asutused teostavad
pidevat järelevalvet käesoleva määruse täitmise üle. 2. Rahaturufondi pädev asutus
vastutab järelevalve eest II–VII peatükis sätestatud eeskirjade täitmise
üle. 3. Rahaturufondi pädev asutus
vastutab järelevalve eest fonditingimustes või põhikirjas sätestatud kohustuste
ja avaliku pakkumise prospektis sätestatud kohustuste täitmise üle, mis peavad
olema kooskõlas käesoleva määrusega. 4. Valitseja pädev asutus
vastutab järelevalve eest valitseja menetluste ja töökorralduse asjakohasuse
üle, et rahaturufondi valitseja oleks võimeline täitma kõikide tema
valitsetavate rahaturufondide moodustamise ja tegevusega seotud kohustusi ja
eeskirju. 5. Pädevad asutused teostavad
järelevalvet nende territooriumil loodud või turustatavate eurofondide või
alternatiivsete investeerimisfondide üle tagamaks, et need ei kasuta
rahaturufondi nimetust ega ei esitle ennast rahaturufondina, kui nad ei vasta
käesoleva määruse tingimustele. Artikkel 40
Pädevate asutuste volitused 1. Pädevatel asutustel on kõik
järelevalve- ja uurimisvolitused, mida on vaja oma ülesannete täitmiseks
käesoleva määruse kohaselt. 2. Direktiivi 2009/65/EÜ ja
direktiivi 2011/61/EL alusel pädevatele asutustele antud volitusi kasutatakse
samuti käesoleva määruse kohaselt. Artikkel 41
ESMA volitused ja pädevus 1. ESMA-l on talle käesoleva
määrusega antud ülesannete täitmiseks vajalikud volitused. 2. ESMA kasutab direktiivi 2009/65/EÜ
ja direktiivi 2011/61/EL kohaseid volitusi ka käesoleva määruse alusel ja
vastavalt määrusele (EÜ) nr 45/2001. 3. Määruse (EL) nr 1095/2010
kohaldamisel kuulub käesolev määrus mis tahes hilisemate õiguslikult siduvate
liidu õigusaktide hulka, milles sätestatakse määruse (EL) nr 1095/2010
artikli 1 lõikes 2 nimetatud asutusele antud ülesanded. Artikkel 42
Asutustevaheline koostöö 1. Rahaturufondi pädev asutus ja
valitseja pädev asutus, kui need ei ole sama asutus, teevad omavahel koostööd
ja vahetavad teavet käesoleva määrusega sätestatud kohustuste täitmiseks. 2. Pädevad asutused ja ESMA
teevad omavahel koostööd käesoleva määrusega sätestatud kohustuste täitmisel
vastavalt määrusele (EL) nr 1095/2010. 3. Pädevad asutused ja ESMA
vahetavad kogu teavet ja dokumente, mis on vajalikud käesoleva määrusega sätestatud
kohustuste täitmiseks vastavalt määrusele (EL) nr 1095/2010 eelkõige
käesoleva määruse rikkumiste kindlakstegemiseks ja parandamiseks. IX peatükk
Lõppsätted Artikkel 43
Nõuded olemasolevatele eurofondidele ja alternatiivsetele
investeerimisfondidele 1. Kuue kuu jooksul pärast
käesoleva määruse jõustumist peab olemasolev eurofond või alternatiivne
investeerimisfond, mis investeerib lühiajalistesse varadesse ja mille omaette
või kumulatiivne eesmärk on tagada rahaturu intressimääradele vastav kasum või
säilitada investeeringu väärtus, esitama oma pädevale asutusele taotluse koos
kõigi käesoleva määruse nõuetele vastavust tõendavate dokumentide ja vajalike
tõenditega. 2. Hiljemalt kahe kuu jooksul
pärast taotluse kättesaamist annab pädev asutus hinnangu, kas eurofond või
alternatiivne investeerimisfond vastab artiklitest 3 ja 4 lähtudes
käesolevale määrusele. Pädev asutus
teeb otsuse ja teavitab sellest viivitamatult asjaomast eurofondi või
alternatiivset investeerimisfondi. 3. Erandina artikli 30 lõike 1
esimesest lausest loob olemasolev eurofond või alternatiivne investeerimisfond,
mis vastab artikli 2 lõikes 10 sätestatud püsiva puhasväärtusega rahaturufondi
määratluse kriteeriumidele, puhasväärtuse puhvri, mis sisaldab vähemalt
järgmist: (a)
1 % püsiva puhasväärtusega rahaturufondi
varade koguväärtusest, ühe aasta jooksul alates käesoleva määruse jõustumisest; (b)
2% püsiva puhasväärtusega rahaturufondi varade
koguväärtusest, kahe aasta jooksul alates käesoleva määruse jõustumisest; (c)
3% püsiva puhasväärtusega rahaturufondi varade
koguväärtusest, kolme aasta jooksul alates käesoleva määruse jõustumise
kuupäevast. 4. Käesoleva artikli lõike 3
kohaldamisel tõlgendatakse artiklites 33 ja 34 viidet 3 %-le viitena
vastavalt lõike 3 punktides a, b ja c osutatud puhasväärtuse puhvri summadele. Artikkel 44
Delegeeritud volituste rakendamine 1. Komisjonile antakse õigus
võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel. 2. Õigus võtta vastu artiklites 13
ja 19 osutatud delegeeritud õigusakte antakse komisjonile määramata ajaks
alates käesoleva määruse jõustumise kuupäevast. 3. Euroopa Parlament ja nõukogu
võivad artiklites 13 ja 19 osutatud volituste delegeerimise igal ajal
tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega
lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu
Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust. 4. Niipea kui komisjon on
delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle üheaegselt teatavaks Euroopa
Parlamendile ja nõukogule. 5. Delegeeritud õigusakt, mis on
vastu võetud kooskõlas artiklitega 13 ja 19, jõustub ainult juhul, kui
Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole esitanud vastuväiteid kahe kuu jooksul
pärast kõnealusest õigusaktist teatamist Euroopa Parlamendile ja nõukogule või
kui Euroopa Parlament ja nõukogu on mõlemad enne nimetatud ajavahemiku
lõppemist komisjonile teatanud, et nad ei kavatse vastuväiteid esitada. Kõnealust ajavahemikku võib Euroopa
Parlamendi või nõukogu taotluse korral kahe kuu võrra pikendada. Artikkel 45
Läbivaatamine Komisjon vaatab hiljemalt kolm aastat pärast
käesoleva määruse jõustumist läbi käesoleva määruse asjakohasuse
usaldatavusnõuete seisukohast ja majanduslikust seisukohast. Läbivaatamisel
keskendutakse eelkõige püsiva puhasväärtuse puhvri toimimisele ning püsiva puhasväärtuse
puhvri toimimisele selliste püsiva puhasväärtusega rahaturufondide puhul, kes
võivad tulevikus kontsentreerida oma portfellid liikmesriikide emiteeritud või
tagatud võlakohustustele. Läbivaatamise käigus: (a)
analüüsitakse käesoleva määruse kohaldamisel saadud
kogemusi ning määruse mõju liidus tegutsevatele investoritele,
rahaturufondidele ja rahaturufondide valitsejatele; (b)
hinnatakse rahaturufondide rolli liikmesriikide
emiteeritud või tagatud võlakohustuste ostmisel; (c)
võetakse arvesse liikmesriikide emiteeritud või
tagatud võlakohustuste eriomadusi ning rolli, mis võlakohustustel on
liikmesriikide rahastamisel; (d)
võetakse arvesse määruse (EL) nr 575/2013 artikli 509
lõikes 3 osutatud aruannet; (e)
võetakse arvesse regulatiivseid suundumusi
rahvusvahelisel tasandil. Läbivaatamise tulemused esitatakse Euroopa
Parlamendile ja nõukogule koos asjakohaste muudatusettepanekutega. Artikkel 46
Jõustumine Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval
pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas. Käesolev määrus on tervikuna siduv ja
vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides. Brüssel, Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu
nimel president eesistuja [1] Euroopa
Parlamendi 20. novembri 2012. aasta resolutsioon varipanganduse kohta (2012/2115(INI)). [2] ELT C , , lk . [3] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/65/EÜ, 13.
juuli 2009, vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeeringuks
loodud ettevõtjaid (eurofondid) käsitlevate õigus- ja haldusnormide
kooskõlastamise kohta (ELT L 302, 17.11.2009, lk 32). [4] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/61/EL, 8. juuni
2011, alternatiivsete investeerimisfondide valitsejate kohta, millega
muudetakse direktiive 2003/41/EÜ ja 2009/65/EÜ ning määruseid (EÜ) nr 1060/2009
ja (EL) nr 1095/2010 (ELT L 174, 1.7.2011, lk 1). [5] Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 648/2012, 4.
juuli 2012, börsiväliste tuletisinstrumentide, kesksete vastaspoolte ja kauplemisteabehoidlate
kohta (ELT L 201, 27.7.2012, lk 1). [6] Komisjoni
delegeeritud määrus (EL) nr 231/2013, 19. detsember 2012, millega
täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/61/EL seoses
erandite, üldiste tegutsemistingimuste, depositooriumide, finantsvõimenduse,
läbipaistvuse ja järelevalvega (ELT L 83, 22.3.2013, lk 1). [7] Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1095/2010, 24. november
2010, millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa
Väärtpaberiturujärelevalve), muudetakse otsust nr 716/2009/EÜ ning
tunnistatakse kehtetuks komisjoni otsus 2009/77/EÜ (ELT L 331, 15.12.2010, lk 84). [8] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 95/46/EÜ, 24. oktoober
1995, üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete
vaba liikumise kohta (EÜT L 281, 23.11.1995, lk 31). [9] Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 45/2001,
18. detsember 2000, üksikisikute kaitse kohta isikuandmete
töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba
liikumise kohta (EÜT L 8, 12.1.2001, lk 1). [10] Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 575/2013,
26. juuni 2013, krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes
kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise
kohta (ELT L 176, 27.6.2013, lk 1-337). [11] Seitsmes nõukogu direktiiv 83/349/EMÜ, 13. juuni 1983, mis
põhineb asutamislepingu artikli 54 lõike 3 punktil g ja käsitleb
konsolideeritud aastaaruandeid, EÜT L 193, 18.7.1983, lk 1–17.