19.5.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 181/41

—

võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 10. detsembri 1982. aasta mereõiguse konventsiooni,

—

võttes arvesse 1995. aasta kokkulepet Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 10. detsembri 1982. aasta mereõiguse konventsiooni nende sätete rakendamise kohta, milles käsitletakse piirialade kalavarude ja pika rändega kalavarude kaitset ja majandamist,

—

võttes arvesse ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) vastutustundliku kalapüügi juhendit, mis võeti vastu 1995. aasta oktoobris FAO konverentsil,

—

võttes arvesse Musta mere reostuse eest kaitsmise konventsiooni, mis allkirjastati Bukarestis 1992. aasta aprillis,

—

võttes arvesse Vahemere merekeskkonna ja rannikuala kaitse konventsiooni ning selle protokolle (allkirjastati Barcelonas 1976. aasta veebruaris ja muudeti Barcelonas 1995. aasta juunis),

—

võttes arvesse Musta mere keskkonna kaitse ja taastamise strateegilist tegevuskava, mis võeti vastu Sofias 2009. aasta aprillis,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta direktiivi 2008/56/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse merekeskkonnapoliitika-alane tegevusraamistik (merestrateegia raamdirektiiv) (1),

—

võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega kehtestatakse mereala ruumilise planeerimise ja rannikualade integreeritud haldamise raamistik (COM(2013)0133),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu […] määruse (EL) nr […]/2013 (ühise kalanduspoliitika kohta) (2) [VII osa, mis käsitleb välispoliitikat],

—

võttes arvesse oma 20. jaanuari 2011. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu Musta mere strateegia kohta (3),

—

võttes arvesse oma 13. septembri 2011. aasta resolutsiooni Musta mere kalavarude praeguse ja edasise majandamise kohta (4),

—

võttes arvesse oma 22. novembri 2012. aasta resolutsiooni ühise kalanduspoliitika välise mõõtme kohta (5),

—

võttes arvesse komisjoni 10. oktoobri 2007. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele teemal „Euroopa Liidu integreeritud merenduspoliitika” (COM(2007)0575),

—

võttes arvesse oma 21. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni integreeritud merenduspoliitika edusammude hindamise ja uute ülesannete kohta (6),

—

võttes arvesse komisjoni 11. septembri 2009. aasta teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile teemal „Integreeritud merenduspoliitika: vahend juhtimise parandamiseks Vahemerel” (COM(2009)0466),

—

võttes arvesse Euroopa naabruspoliitikat ja sellega seotud rahastamisvahendeid,

—

võttes arvesse komisjoni 8. septembri 2010. aasta teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule teemal „Merealased teadmised 2020: mereandmed ja -vaatlus aruka ja jätkusuutliku majanduskasvu huvides” (COM(2010)0461),

—

võttes arvesse komisjoni 14. augustil 2008. aastal vastu võetud Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi piiriülest koostööprogrammi „Vahemere piirkond 2007–2013”,

—

võttes arvesse komisjoni 13. septembri 2012. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele teemal „Meremajanduse kasv: jätkusuutliku majanduskasvu võimalused mere- ja merendusvaldkonnas” (COM(2012)0494),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse kalanduskomisjoni raportit ja arengukomisjoni arvamust (A7-0288/2013),

A.

arvestades, et 2025. aastaks võib Vahemere piirkonna linnastumise määr olla kuni 60 %, kusjuures kolmandik piirkonna elanikkonnast koonduks rannikualadele, mis tähendab, et nõudlus vee- ja kalavarude järele kahekordistub;

B.

arvestades, et 30 % maailma mereliiklusest toimub Vahemerel;

C.

arvestades, et Vahemeri ja Must meri on mereteaduslikust seisukohast, aga ka kalavarude, keskkonna ja sotsiaal-majanduslike asjaolude poolest väga isenäolised;

D.

arvestades, et mere- ja rannikualade majandamine on keerukas ja sellega on seotud mitmesugused era- ja riigiasutused;

E.

arvestades, et Vahemeres ja Mustas meres uueneb vesi väga aeglaselt (vastavalt 80–90 aasta ja 140 aasta jooksul), mistõttu on need merereostuse suhtes äärmiselt tundlikud;

F.

arvestades, et ligikaudu 75 % Vahemere kalavarudest kasutatakse liigselt;

G.

arvestades, et laevadele riiklike kalavarude kasutamisel kehtiv õiguskord võib olla nende riikkondsusest sõltuvalt väga erinev;

1.

väljendab muret asjaolu pärast, et kalavarud ja mereressursid aina kahanevad, kuid konkurents suureneb, põhjustades piirkondlikke pingeid ja võimalikke vaidlusi rannikuriikide vahel mereäärsete territooriumide küsimuses; nõuab sellega seoses suuremate jõupingutuste tegemist nii piirkondlikul ja riiklikul kui ka ELi tasandil, et reguleerida juurdepääsu ressurssidele paremini;

2.

nõuab tungivalt, et kõik rannikuriigid suurendaksid oma jõupingutusi ülepüügi järkjärguliseks lõpetamiseks Vahemeres ja Mustas meres, kuna vähenevad kalavarud suurendavad konfliktide ohtu selles piirkonnas;

3.

on kindlalt veendunud, et merepiirkondade ning merepiiride märkimisega seonduvate vaidluste rahumeelne lahendamine, võttes arvesse liikmesriikide ja kolmandate riikide õigusi ja kohustusi, mis tulenevad ELi ja rahvusvahelisest õigusest ja eelkõige ÜRO mereõiguse konventsioonist, on ookeanide head valitsemistava järgiva majandamise seisukohast äärmiselt oluline;

4.

on veendunud, et Vahemere ja Musta mere piirkondade majandamine eeldab suuremat poliitilist sidusust ja asjaomaste rannikuriikide koostööd; rõhutab kahepoolse koostöö ja rahvusvaheliste lepingute tähtsust, kuna enamik Musta mere ja Vahemere äärseid riike ei kuulu ELi ega pea seega järgima liidu õigust;

5.

peab tervitatavaks, et komisjon edendab Vahemere ja Musta mere kalavarude majandamist käsitlevat kindlamat ja struktureeritumat arutelu kõnealuste merede ääres asuvate riikidega, kes ei kuulu ELi; ergutab komisjoni sellealaseid jõupingutusi piirkondliku käsituse alusel intensiivistama;

6.

on veendunud, et Vahemere ja Musta mere majandamine loob rahvusvaheliste suhete edendamiseks ja piirkonna tõhusaks juhtimiseks arvukalt võimalusi;

7.

toonitab, et vähenenud kalavarude ja mereressursside kasutamisel ilmnev konkurents võib tekitada lahkhelisid kolmandate riikidega; nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid teeksid ühiseid jõupingutusi, et tagada ranniku- ja territoriaalvete, majandusvööndite, mandrilava, meretaristu ja mereressursside järelevalve, kontroll, julgeolek ja turvalisus; märgib, et EL peaks hoidma sellega seoses kõrget poliitilist profiili ja püüdma vältida rahvusvahelisi lahkhelisid;

8.

nõuab tungivalt, et EL kasutaks oma diplomaatilist ressurssi liikmesriikide ja kolmandate riikide vahelise dialoogi edendamiseks, et tagada ELi ühise kalanduspoliitika põhimõtete austamine ning jälgida eeskirjade täitmist; rõhutab, et eelkõige peaksid ELi kalanduspoliitika põhimõtteid ning püügitegevuse suhtes kohaldatavaid asjaomaseid õigusakte (nii ELi omi kui ka rahvusvahelisi) järgima ELiga ühineda soovivad kandidaatriigid;

9.

märgib, et ainult kolm riiki Vahemere ääres asuvast 21 riigist ei ole allkirjastanud ega ratifitseerinud ÜRO mereõiguse konventsiooni; palub, et komisjon ergutaks neid riike ja eelkõige ELiga ühineda soovivaid kandidaatriike konventsiooniga ühinema ning seda rakendama, käsitades konventsiooni ELi merepoliitika alase õigusraamistiku lahutamatu osana;

10.

kutsub komisjoni ja kolmandaid riike üles töötama välja Vahemere ja Musta mere kalavarude kaitse ja kasutamise piirkondliku käsituse, võttes arvesse kalapüügi piiriülest mõõdet ja teatavate liikide rändavat eluviisi; rõhutab sellega seoses Vahemere üldise kalanduskomisjoni olulist rolli võrdsete võimaluste loomisel ning samuti selle tähtsust piirkondliku foorumina, mille eesmärk on tagada Musta mere kalavarude jätkusuutlikkus;

11.

rõhutab, et kõnealuste merede piirkondades on vaja tegeleda keskkonnakaitse ja jätkusuutliku arenguga ning samuti on vaja teha rahvusvahelise õiguse ja eelkõige mereõiguse konventsiooni kohaseid suuremaid jõupingutusi merede majandamise ja kontrolli valdkondades, et aidata kaasa ranniku- ja merealade paremale keskkonnakaitsele;

12.

on arvamusel, et integreeritud merenduspoliitikal ja eelkõige mereruumi planeerimisel võib olla keskne roll konfliktide vältimisel nii ELi liikmesriikide kui ka kolmandate riikide vahel;

13.

innustab liikmesriike võtma sinise majanduskasvu strateegia raames ning naaberriikidega, sealhulgas samas merepiirkonnas asuvate kolmandate riikidega sõlmitud lepingute alusel kasutusele rannikualade tervikmajandamise ja mereruumi planeerimise seoses avamere tuuleenergia tootmise, mere põhja kaablite ja torude paigaldamise, meretranspordi, kalanduse ja vesiviljeluse ning kalavarude taastamise piirkondade loomisega;

14.

julgustab looma merevööndeid, eelkõige majandusvööndeid ja merekaitsealasid, sest sellega aidatakse kaasa kalavarude kaitsele ja majandamisele territoriaalvetest väljaspool, edendades samal ajal kalavarude jätkusuutlikkust, hõlbustades ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi (ETR-kalapüügi) kontrolli ja tõkestamist ning lihtsustades kõnealuste merede majandamist; toonitab, et EL peab pakkuma liikmesriikidele selles valdkonnas asjakohaseid suuniseid, koordineerimist ja tuge;

15.

palub komisjonil kaaluda neid küsimusi põhjalikumalt, et tagada sidusus asjaomaste ELi poliitikavaldkondade vahel, nagu eelkõige ühine kalanduspoliitika ja integreeritud merenduspoliitika, ning edendada seda sidusust ja võrdseid võimalusi nii ELis kui ka naabruses asuvate partnerriikidega tihedama koostöö ja dialoogi abil;

16.

rõhutab kalavarude hindamise olulisust ja nõuab suuremat koostööd kõnealuste merede uurimisega tegelevate teadusasutuste vahel, muu hulgas teaduslike andmete vahetamist ja teabejagamist; on veendunud, et EL peaks edendama, soodustama ja hõlbustama ELi teadlaste rühmade koos- ja ühistööd sarnaste rühmadega ELi mittekuuluvates asjaomastes riikides; peab sellega seoses tervitatavaks algatust „Merealased teadmised 2020”, mille eesmärk on teha merekeskkonna alane teave kättesaadavaks suurele hulgale asjast huvitatud sidusrühmadele, sealhulgas riigiasutustele, tööstus-, haridus- ja teadusvaldkonna asutustele ja kodanikuühiskonnale;

17.

nõuab mõlema mere püügitegevuse tõhusamat seire-, kontrolli- ja järelevalvesüsteemi loomist integreeritud lähenemisviisi abil, mille eesmärk on parandada ökosüsteemi kaitset ja mis oleks kooskõlas ELi ja rahvusvahelise õigusega (eriti ÜRO mereõiguse konventsiooniga) ning mille eesmärk oleks aidata kaasa kalavarude pikaajalisele säästvale kasutamisele ning ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi tõhusamale tõkestamisele;

18.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.