This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 52013DC0213
GREEN PAPER on the insurance of natural and man-made disasters
ROHELINE RAAMAT kindlustamine looduskatastroofide ja inimtegevusest tingitud katastroofide vastu
ROHELINE RAAMAT kindlustamine looduskatastroofide ja inimtegevusest tingitud katastroofide vastu
/* COM/2013/0213 final */
ROHELINE RAAMAT kindlustamine looduskatastroofide ja inimtegevusest tingitud katastroofide vastu /* COM/2013/0213 final */
ROHELINE RAAMAT kindlustamine looduskatastroofide ja
inimtegevusest tingitud katastroofide vastu 1. Sissejuhatus Euroopa Liit on sarnaselt paljudele teistele
maailma piirkondadele haavatav peaaegu kõikide looduskatastroofide esinemise
korral. Need ei too kaasa mitte ainult inimelude kaotusi, vaid tekitavad
miljardite eurode väärtuses kahju igal aastal, mõjutades sedasi majanduse
stabiilsust ja kasvu. Katastroofide mõju võib ulatuda üle piiride ning seetõttu
võivad ohtu sattuda terved piirkonnad naaberriikides. Isegi siis, kui suured
katastroofid mõjutavad ainult riigi teatavat piirkonda, võib juhtuda, et
mittepiisava kindlustuskatte korral tuleb kogu liikmesriigil kanda nii suurt
rahalist koormust, et seeläbi võivad tekkida riigisisesed ja -välised tasakaalustamatused.
Seega on see liidu kõikide kodanike, ettevõtjate ja valitsuste jaoks oluline
teema. 2010. aastal palus nõukogu komisjonil
hinnata Euroopa Liidu võimalusi hõlbustada ja toetada asjaomase
katastroofikindlustuse katte suurendamist ja finantsriskide katmise turgusid
ning kindlustuslepingute piirkondlikku puulimist, pidades silmas teadmiste
edastamist, koostööd või algfinantseerimist, ning esitama nimetatud võimalusi[1]
käsitlevad aruanded. Sellest ajendatuna organiseeris komisjon
konverentsi looduskatastroofide ennetamise ja nende vastu kindlustamise teemal[2] ning viis läbi uuringu Looduskatastroofid:
riski relevantsus ja kindlustuskate Euroopa Liidus[3]. Rohelises raamatus esitatakse mitmeid küsimusi
seoses sobiva katastroofikindlustuse piisavuse ja kättesaadavuse kohta ning see
on lisatud teatisele ELi strateegia kliimamuutustega kohanemisel. Rohelise
raamatu eesmärk on suurendada teadlikkust ja hinnata, kas Euroopa Liidu
katastroofikindlustuse turu olukorra parandamiseks oleks tegutsemine ELi tasandil
asjakohane või põhjendatud. Üldisemalt, selle protsessi käigus suurenevad ka
teadmised ja aidatakse edendada kindlustust kui katastroofide ohjamise ühte
vahendit ning seeläbi väärtustada katastroofiohu ennetamise ja leevendamise
üldist mõtteviisi ning koguda selle kohta täiendavaid andmeid ja teavet. Järgmistel joonistel esitatakse ülevaade
looduskatastroofide ja inimtegevusest tingitud katastroofide esinemisest
Euroopa Liidus viimastel aastatel. Joonis 1: Looduskatastroofid Euroopa
Majanduspiirkonna (EMP) riikides (1980–2011) Juhtumite arv Allikas: Euroopa Keskkonnaamet, Kliimamuutused,
mõjud ja haavatavus Euroopas 2012, näitajatel põhinev aruanne, Euroopa
Keskkonnaameti aruanne nr 12/2012. Tugevad tormid, jõgede suurvesi ja äkktulvad
on peamised Euroopas esinevad looduskatastroofid (nt 2012. aastal olid
üleujutused Suurbritannias, Iirimaal ja Rumeenias, 2002., 2005. ja
2010. aastal kogu Euroopas). Joonis 2: Üleujutused – ajaloo suurimad
kahjud Allikas: Teadusuuringute Ühiskeskus, Euroopa Komisjon
(2012), Looduskatastroofid: riski relevantsus ja kindlustuskate ELis,
tugineb olemasolevatele andmetele[4]. Metsatulekahjud kujutavad endast ohtu, millega
liikmesriikidel tuleb tegeleda igal aastal. 2003. aasta oli registreeritud
andmete alusel Euroopa kuumeim pärast 1500. aastat[5]. Mitmed tuisud ja tormid on samuti põhjustanud
viimastel aastatel Euroopa riikides suuri kahjustusi. Joonis 3: Tormid – ajaloo suurimad kahjud Allikas: Teadusuuringute Ühiskeskus, Euroopa Komisjon
(2012), Looduskatastroofid: riski relevantsus ja kindlustuskate ELis,
tugineb olemasolevatele andmetele. 2009. aastal L'Aquilas ja 2012. aastal
Emilia Romagnas toimunud maavärinad tõid kaasa inimohvreid, põhjustasid
vigastusi ning hävitasid elu- ja ärihooneid. Maavärinate tõttu võivad Euroopas
tekkida ka hiidlained (nagu juhtus 1908. aastal Messinas või
1755. aastal Lissabonis). Joonis 4: Maavärinad – ajaloo suurimad
kahjud Allikas: Teadusuuringute Ühiskeskus, Euroopa Komisjon
(2012), Looduskatastroofid: riski relevantsus ja kindlustuskate ELis,
tugineb olemasolevatele andmetele. 2010. aasta Eyjafjallajökulli
vulkaanipurse näitas, kui kaugele võivad looduskatastroofi tagajärjed ulatuda.
Kogemuste põhjal võib öelda, et sellisel ebatõenäolisel sündmusel võivad olla
pikaajalised ja tõsised tagajärjed Euroopa ja maailma teistele piirkondadele. 1980. ja 2011. aasta vahel toimunud
looduskatastroofide majanduslik kahju kogu Euroopas ulatub ligikaudu 445
miljardi euroni 2011. aasta väärtustes. Peaaegu poole kahjudest võib kanda
paari suurima sündmuse arvele, näiteks tormid Lothar (1999), Kyrill (2007) ja
Xynthia (2010) ning üleujutused Kesk-Euroopas 2002. aastal ja
Ühendkuningriigis 2007. aastal. EMP riikides äärmuslike ilmaolude tõttu
tekkinud kahjud on suurenenud 9 miljardilt eurolt 1980ndatel üle 13 miljardi
euroni 2000ndatel (väärtused on kohandatud 2011. aasta inflatsiooniga)[6]. Joonis 5: Looduskatastroofid EMP riikides –
kahjujuhtumid, surmajuhtumid ja kahjud (1980–2011) 810 kahjujuhtumit || 109 213 surmajuhtumit || kogukahjud 455 miljardit eurot || kindlustatud kahjud 126 miljardit eurot Allikas: Euroopa Keskkonnaamet, Kliimamuutused,
mõjud ja haavatavus Euroopas 2012, näitajatel põhinev aruanne, Euroopa
Keskkonnaameti aruanne nr 12/2012. Kliimamuutuste tõttu soovitakse, et kindlustus
kataks üha sagedamini esinevaid ja tõsisemaid juhtumeid. Kliima-, demograafia
ja rahvastikutiheduse muutused ja majanduskasv tõenäolistel katastroofialadel
ning jõukuse ja kinnisvara väärtuse kasv suurendavad majandusvara võimalikku
kahjuohtu ja haavatavust ning samuti kahjude tõsidust[7]. Kliimamuutuste mõju
kindlustusele ei pruugi lähemas perspektiivis märkimisväärselt avalduda. Kuid
pikemas perspektiivis võivad kliimamuutused avaldada mõju kindlustuse
kättesaadavusele ja selle võimaldamisele, eelkõige nendes valdkondades, kus
kindlustamine ei ole olnud tavapärane. Potentsiaalsed kahjud sõltuvad väga
palju sellest, kuidas muutuvad kokkupuuteoht ja haavatavus. Üldiselt
eeldatakse, et äärmuslike ilmastikuolude esinemise tõenäosus suureneb
märkimisväärselt[8].
Ohu suurenemise tulemusena ei pruugi teatud piirkondades kindlustuskaitse olla
kättesaadav või ei saada seda endale lubada. Kindlustuskaitse kättesaamatus,
üks haavatavust suurendavaid tegureid, võib süvendada ühiskonna tundlikkust
ning tekitada valitsustele üsna suuri finantsriske. Inimtegevusest tingitud katastroofid, näiteks
ohtlike ainetega seotud tööstusavariid, võivad samuti avaldada ulatuslikku ja
piiriülest mõju (nt 2010. aasta avarii nafta tootmisel avamerel Mehhiko
lahes, 2011. aasta alumiiniumitootmise jäätmehoidla leke Ungaris Ajkas).
Loodusohud ja -katastroofid, näiteks välk, madal temperatuur või maavärin,
võivad vallandada selliseid inimtegevusest tingitud katastroofe (natech
– loodusohust tingitud tehniline katastroof) nagu heitmed atmosfääri, vedelike
lekked ja tulekahjud[9]
(nt 2011. aasta katastroof Jaapanis Fukushima tuumajaamas jne). Sellised natech-laadsed
liitkatastroofid võivad esineda rohkem seetõttu, et äärmuslikke loodusnähtusi
esineb sagedamini ning tööstussüsteemid muutuvad üha keerukamaks ning
teineteisest sõltuvamaks. Joonis 6: EMP riikides toimunud
tööstusavariid, mis on registreeritud katastroofidest teatamise süsteemis Teatatud õnnetused Allikas: Euroopa Keskkonnaamet, Loodusohtude ja
tehnoloogiliste avariide mõjude kaardistamine Euroopas, Euroopa
Keskkonnaameti tehniline aruanne nr 13/2010. Erakindlustus saab aidata lahendada mitmeid
katastroofidega seotud poliitilisi mureküsimusi ja säilitada riigi rahanduse
pikaajalist jätkusuutlikkust[10].
Koos ohtude ennetamise, valmisoleku ja reageerimismeetmetega on kindlustamine
üks katastroofiohu juhtimise vahenditest: toimiv katastroofiohu
kindlustussüsteem saab lisaks sellele, et sellega jagatakse riske,
funktsioneerida kõikidel riskijuhtimistsükli tasemetel alates riskide
kindlaksmääramisest ja modelleerimisest kuni riskide katmise ja olukorra
taastumiseni. Kindlustusel on eriroll: kindlustus ei suuda ennetada inim- ega
varakaotusi, vaid aitab vähendada nende majanduslikku mõju ning hõlbustab
katastroofijärgset taastumist. Hästikavandatud kindlustuspoliitika võib toimida
ka turupõhise vahendina, mille abil saab vähendada riskantset käitumist ja
suurendada ohuteadlikkust ning muuta katastroofivastaste kaitsemeetmetega
arvestamine majandus- ja poliitikaotsuste tegemisel tavapäraseks. 2. Looduskatastroofikindlustuse
turu hõlvamine Suured looduskatastroofid avaldavad
ulatuslikku ja märkimisväärset mõju majandustegevusele nii lähemas kui ka
kaugemas perspektiivis. Katastroofidest tulenevate makromajanduslike kulude
põhjuseks on peamiselt kindlustamata kahjud, kusjuures piisavalt kindlustatud
juhtumid moodustavad tekkinud kahjudest tühise osa[11]. Teadusuuringute Ühiskeskuse läbiviidud värske
analüütiline uuring näitab, et olemasolevate andmete põhjal on teatud
liikmesriikides turu hõlvamise määr katastroofikindlustuse puhul madal[12]. Analüüsis tuuakse esile, et
üleujutuste, tormide ja maavärinate oht on ootuste kohaselt liikmesriikides
erinev. Kuid olemasolevatele andmetele tuginedes võib väita, et on juhtumeid,
kui katastroofikindlustusturud ei suuda esinevaid riske täielikult katta.
Olemasolevate uuringute kohaselt on enamikes liikmesriikides tormide osas turu
hõlvamise määr kõrge. Kuid üleujutuste ja maavärinate osas on see kõrge vaid
siis, kui need ohud on seotud teiste ohtudega. Joonis 7: Looduskatastroofid EMP riikides
(1980–2011) – üldised ja kindlustatud kahjud Miljardites eurodes Allikas: Euroopa Keskkonnaamet, Kliimamuutused,
mõjud ja haavatavus Euroopas 2012, näitajatel põhinev aruanne, Euroopa
Keskkonnaameti aruanne nr 12/2012. (1) Küsimused (1) Milline on Teie arvamus selle kohta, millisel määral on katastroofi vastu kindlustamine hõlvanud turu Euroopa Liidus? Palun esitage üksikasju ja andmeid oma väite toetuseks. Kas on vaja teha uurimistööd, et mõista kindlustuspakkumises ja –nõudluses ning kindlustuse kättesaadavuses ja kindlustuskattes esinevaid võimalikke lünki? 2.1. Kindlustustoodete müük
komplektina Kindlustusega jaotatakse ringi ja vähendatakse
kahjulike sündmustega seotud finantsrisk kulude ajatamise või jagamise abil
üksikisikute vahel. Kindlustus suunab individuaalsed riskid puuli, mida haldab
kindlustusandja. Riskide koondamise või puulimise abil on võimalik vähendada
katastroofide kulusid mis tahes ajavahemikul. Erakindlustusturu pakutavat kindlustuskatet
rahastatakse kindlustusmaksetest, mida toetab aktsiakapital, et katta
eeldatavatest kuludest tõenäoliselt suuremad kulud. Kindlustusmaksed
peegeldavad kindlustusvõtja oodatavat kahju, kindlustustoote ebakindluse määra,
kindlustustegevuse äriliini kapitalikulusid, osalemist kuludes, nt kindlustuslepingutega
seotud haldus- ja muud kulud, ning tulu. Kindlustusmaksed investeeritakse
finantsturgudel, kus investeerimisriskid peavad olema lahus kindlustatavatest
riskidest, või tuleb need edasi kindlustada, et vähendada puuli riski. Sel moel
hajutab kindlustus majandusliku kahju riski üle kogu ühiskonna ja üle
piirkondade. Katastroofide eripäraks on asjaolu, et need
võivad tekitada ulatuslikku varakahju ühes teatud piirkonnas: maavärinad
esinevad tektooniliste laamade liitumiskohtades, üleujutused madalates
piirkondades ning tormid sageli rannikul. Need vastanduvad teistele
ohuliikidele, millele varakindlustajad katet pakuvad, näiteks vargus või
tulekahju. On ebatõenäoline, ehkki mitte võimatu, et kogu naabruskonda murtakse
sisse samal ajal. Korreleeruvate riskide haldamiseks kasutab
kindlustus kahte peamist moodust. Esimene neist on laiendada puuli, et muuta
individuaalsete riskide kõrge korrelatsioon võimaliku katastroofi korral väga
ebatõenäoliseks. Teine tavapärane moodus on ühendada mitu mittekorreleeruvat
ohuliiki ühte kindlustuslepingusse, nt tulekahju ja üleujutus, torm või
maavärin[13].
Kuna lepingus esitatud iga oht on teistest sõltumatu, siis ühendamisega
vähendatakse lepingus esitatud kõikide ohtude koguriski. Toodete komplektina müük kujutab endast üldist
tarbijatevahelist solidaarsust. Seepärast nõutakse vahel tavaliste ohtude, nt
tulekahju või liikluskindlustus, kohustuslikku ühendamist kindlustuslepingus
looduskatastroofidega. Ideaaljuhul peaks süsteem näiteks madalama
kindlustusmakse määramisega kinnitama, et mõnede kindlustatud isikute puhul
riskid puuduvad või on madalad võrreldes ohualtist piirkonnast pärit isikutega. Küsimused (2) Milliseid täiendavaid meetmeid võiks selles valdkonnas ette näha? Kas kohustuslik toodete ühendamine oleks sobiv viis suurendada kindlustuskatet seoses katastroofidest tulenevate katastroofiohtudega? Kas peale kohustusliku toodete ühendamise leiduks veel mõni vähem piirav moodus, mis sobiks kindlustuskatte suurendamiseks seoses katastroofiohtudega? 2.2. Kohustuslik
katastroofikindlustus Tarbijad ei pruugi soovida end kindlustada
ohtude vastu, mis neile kui üksikisikutele tõenäoliselt mõju ei avalda.
Inimesed ja ettevõtjad alahindavad sageli nende suhtes esinevat katastroofi
tõelist ohtu (nn riskipimedus) ning ei ole piisavalt valmistunud
finantstagajärgedega toime tulemiseks. Nad loodavad sotsiaalvõrgustikele ja
riigi abile. Veel üheks oluliseks teemaks on ebasoodne
valik (adverse selection). Sellega viidatakse kindlustusnähtusele, kui
enda arvates kõrgemasse riskirühma kuuluvad inimesed end enamasti kindlustavad,
samas kui riski taset väga kõrgeks mittehindavad inimesed ei pea vajalikuks end
kindlustada. Ebasoodne valik on eriti murettekitav katastroofikindlustuse
valdkonnas. Kui ennast kindlustavad vaid need, kelle suhtes risk on suur, oleks
kindlustusmakse ülemäära kõrge ning puul oleks katastroofidega toimetulemiseks
liiga väike, kuna puudub nendest puuli liikmetest moodustuv puhver, keda
katastroof ei tabanud. Kohustuslik katastroofikindlustus aitaks
nendest probleemidest jagu saada. Selle tulemusena oleks turg ulatuslikult
hõlvatud ja kindlustatud isikute puul oleks suur. Seeläbi on hõlpsam riske
hajutada ja vähendada kindlustuslepingu halduskulusid ning samas piirata pärast
katastroofi vajaminevat riigipoolset abi. Küsimused (3) Milline kohustuslik kindlustus katastroofi vastu on liikmesriikides olemas? Kas need kindlustustooted on üldiselt kombineeritud kohustusliku toodete ühendamisega või kindlustusandja kohustusega tagada kindlustuskate? Kas kohustuslikul kindlustamisel katastroofi vastu on kliendil olemas õigus jätta mõned katastroofiohud valimata? Millised on eelised või võimalikud puudused? Kas ELi meetmed oleks selles valdkonnas kasulikud? 2.3. Katastroofikindlustuspuulid Katastroofikindlustuspuulid
võivad suurendada kindlustusturu suutlikkust ohtudega toime tulla. Nende abi
saab kindlustuskatet võimaldada koondatud riskide ja selliste riskide korral,
mida ei kindlustata moraaliriski, antud turu väiksuse või ülemääraste nõuete
tõttu. Puulid võivad täiendada süsteeme, kus kasutatakse kohustuslikku toodete
ühendamist või kohustuslikku kindlustamist. Komisjon uuendas muudatusi tehes
kaas(edasi)kindlustuspuulide erandit kindlustuse üldises grupierandi määruses
267/2010[14].
Leiti, et teatud liiki riskide jagamine, mille puhul üksikud kindlustusandjad
ei soovi või ei suuda kogu riski eraldiseisvana kindlustada, on äärmiselt
oluline, et tagada kõikide selliste riskide kindlustuskate. Määrusega võimaldatakse puulide kaudu koostööd
ainult teatavatel tingimustel. Koostöö piirdub kokkulepetega, mis ei anna
nendega seotud ettevõtjatele võimalust kõnealuste toodete olulise osa suhtes
konkurentsi kõrvaldada. Määruse reguleerimisalast väljajäävad suure turuosaga
puulid ei ole keelatud, kuid neis tuleb võimaliku eelise tõttu viia
konkurentsieeskirjade alusel läbi enesehindamine, millega põhjendada Euroopa
Liidu toimimise lepingu artikli 101 lõike 3 kohase erandi tegemist. 2.4. Valitsused
(edasi)kindlustusandjana ja viimase instantsi (edasi)kindlustusandjana Riigiasutused võivad tegutseda
kindlustusandjatena või sponsida riigi volitatud katastroofikindlustuspuule.
Sellised kindlustusprogrammid võivad leevendada poliitilist survet eraldada
looduskatastroofi tagajärgedega tegelemiseks piisavalt vahendeid eelarvest.
Kuid raamistiku abil tuleb ennetada moraaliriskiprobleemi, nt kindlustusvõtjad
saavad ehk julgust käituda riskantsemalt, kui teavad, et nende kindlustuskate
tuleb riiklikest vahenditest olenemata sellest, kas nad kasutavad ennetavaid
kaitsemeetmeid või mitte. Avaliku ja erasektori partnerluse kaudu võivad
kindlustusandjad ohtude hindamisel pakkuda oma teadmisi ja vahendeid (nt
ohuteabeplatvormid), müüa kindlustuslepinguid ja mõnel juhul nõustada valitsust
investeerimisotsuste tegemisel. Kindlustusandjatelt võidakse lisaks nõuda
kindlustuskatte pakkumist keskmise suurusega kahjude korral; valitsus piirab
oma riskipositsiooni ja kindlustusandjad kannavad riskitaset, milleks nad
võimelised on. Valitsused võivad hallata ka
edasikindlustamise programme. Nad võivad kvoodipõhiseid kokkulepepeid kasutades
eraturult nõuda, et see võtaks enda kanda osa riskist ja kuludest. Valitsused võivad tegutseda viimase instantsi
(edasi)kindlustusandjatena, võttes enda kanda riskid, mis ulatuvad üle teatud
katastroofikahju taseme, st fikseeritud kahjususega edasikindlustus (stop-loss).
Selle lähenemisega sulatatakse kokku valitsuse võimalik riskihajutamise
suutlikkus ning turu võime kohaldada kindlustuspõhimõtteid ning ühtlasi
rakendada oma haldussuutlikkust kindlustusmaksete kogumiseks ning turustuseks-
ja nõuete käitlemiseks. Riiklikud programmid võivad seega pakkuda
kindlustuskatet kõrgeimate ohutasemete puhul, samas kui eraturg säilitab mõne
või kõik madalama ohu tasemed. Küsimused (4) Kuidas saab riiklikke või riigi antud volitusega katastroofi(edasi)kindlustusprogramme kavandada ja rahastada selliselt, et vältida moraaliriskiprobleemi? 2.5. Parameetriline indekseeritud
ilmastikukindlustus ja muud uuenduslikud lahendused 2.5.1. Parameetriline indekseeritud
ilmastikukindlustus Ilmastikuga seotud tavapärase
kindlustusskeemi, näiteks vara- või vastutuskindlustuse kohaselt makstakse
kindlustushüvitis välja pärast kindlustusvõtja kahjude hindamist. Kui
kahjuhindamine on lõpetatud ja selles osas on kokkulepe saavutatud, makstakse
kindlustusvõtjale kindlustushüvitist. Parameetrilise indekseeritud kindlustusskeemi
kohaselt hüvitatakse äärmuslike ilmastikutingimuste tõttu tekkinud kahjud
tegelikke kahjusid arvestamata siis, kui kindlaksmääratud ilmastikuindeks
kaldub kõrvale ajaloolisest keskmisest. Seda liiki kindlustus tugineb
objektiivse ja sõltumatu indeksi mõõtmisel, mis on suurel määral
korrelatsioonis tegelike kahjudega. Traditsioonilist kahjupõhist ja
parameetrilist kindlustust saab kombineerida. Kasutades mitmest piirkondlikust algatusest[15] saadud teadmisi ja kogemusi,
võib parameetrilist kindlustust pidada lahenduseks nii era- kui ka avaliku
sektori jaoks, nt olulise tähtsusega avaliku taristu puhul. Selle abil saab
kindlustust endale lubada rohkem inimesi, kuna halduskulud vähenevad, sest ära
langeb nõuete käsitlemine. Samuti kiirendatakse väljamaksete tegemist ning
sellist kava saab kasutada lihtsamate kindlustuslepingute sõlmimisel.
Parameetriline kindlustuskate aitab vähendada kindlustusandjate ja klientide
vaheliste andmete lahknevust. Teisalt tekitavad sellised lepingud
märkimisväärset alusriski, st kahjunõuete väljamaksed ei ühti tegelike
kahjudega ning kindlustusvõtjad ei ole alati suutelised kahjusid hindama. Kindlustamine on majandusarengu väga tähtis
nõue, kuna kindlustamata kahjud võivad pikendada vaesustsüklit ja takistada
majanduse kasvu. Alternatiivina töötatakse arenevates riikides välja riski
ülekandmise lihtsustatud vahendeid, nt mikrokindlustustooted. Parameetrilisi
kindlustusprogramme,[16]
mida toetab komisjon, on samuti rakendatud kolmandates riikides, kus ilmastiku-
ja katastroofiohtude, nt põudade, maavärinate ja tormide esinemissagedus on
kõrge. 2.5.2. Meteoroloogiline teadustöö Parameetrilise kavandamise ja alusriski
keerukus võib osutuda märkimisväärseks takistuseks nende süsteemide
laiendamisel. Meteoroloogilise teadustööga tuleb kindlaks määrata toimivad
indeksid. Süsteemi saab arendada ulatuslikuks kasutamiseks vaid siis, kui
piirkond on süsteemselt kaetud ilmajaamadega, mis on kindlustusvõtjatele ja
kaardistatud ohualadele piisavalt lähedal. Lisaks ilmajaamade füüsilisele
olemasolule on vaja koguda, säilitada, jagada ja arhiveerida andmeid ja teha
need kindlustusjuhtumite esinemisel lihtsalt kättesaadavaks. Satelliitandmete
kasutamine koos numbriliste analüüside ja prognoosidega on pidevalt täiustanud
oskusi, mida on vaja meteoroloogiliste prognooside tegemiseks. Samamoodi võib uurida võimalusi, mis on seotud
kaugseirevahendite abil loodud satelliidipõhiste indeksitega. Mitmed
majandussektorid on tundlikud ilmastikutingimuste ja seega ka kliimamuutuste
suhtes. Seetõttu on ilmastikutaristusse investeerimisest lisaks indekseeritud
kindlustustoodete arendamisele kasu eelkõige metsanduses ja põllumajanduses.
Komisjon peab hetkel konsultatsioone, mille eesmärk on edaspidi rakendada kliimamuutuste
seireteenust osana Maa seire Euroopa programmist (GMES)[17]. 2.5.3. Kindlustusega seotud
väärtpaberid Kindlustusega seotud väärtpaberid, näiteks
katastroofivõlakirjad või muud alternatiivsed riskide katmise vahendid, on
tõhus moodus kindlustuse suutlikkuse tõstmiseks väga ebatõenäoliste,
harvaesinevate, olulise mõjuga looduskatastroofide korral. Kindlustusandjatele, edasikindlustandjatele ja
ettevõtjatele annavad võlakirjad mitmeaastase kaitse looduskatastroofide osas,
kusjuures vastaspoole krediidirisk on minimaalne. Investoritele annavad
võlakirjad võimaluse hajutada ja vähendada oma portfelli riske, kuna
lepinguliste kohustuste täitmatajätmised võlakirjade puhul ei ole vastastikuses
seoses enamike teiste väärtpaberitega seotud kohustuste täitmata jätmisega. Küsimused (5) Kas oskate öelda, millised raskused, takistused või piirangud esinevad parameetrilise kindlustuse loomiseks vajamineva teabe kasutamisel? Millised tegurid saaksid selliseid uuenduslikke kindlustuslahendusi paremini edendada ja kasutusele võtta? 3. Teadlikkus katastroofiohust,
selle ennetamine ja leevendamine Euroopa
Liidus valitseb tugev poliitiline teadlikkus vajadusest arendada ja rakendada
tugevat katastroofiohu juhtimise poliitikat, mille eesmärk on suurendada
vastupidavust katastroofidele ja leevendada nende kõige tõsisemaid tagajärgi[18] nii ELis kui ka selle
välistegevusega seoses. Rahvusvahelisel tasandil on vastupidavus ja
katastroofiohu vähendamine olnud kesksed teemad rahvusvahelistel
tippkohtumistel, nagu 2012. aasta Rio säästva arengu tippkohtumine või G20
algatused katastroofiohu juhtimise ja metodoloogilise raamistiku väljatöötamise
kohta, et aidata liikmesriikidel kehtestada tõhusamad katastroofiohu juhtimise
strateegiad ja eelkõige rahastamisstrateegiad, mis põhinevad tugevdatud
riskihindamisel ja riskirahastamisel[19].
Uue rahvusvahelise katastroofiohu vähendamise raamistiku väljatöötamise
protsess (Hyogo tegevusraamistik alates 2015. aastast) pöörab lisaks suuremat
tähelepanu katastroofiohu juhtimise finantsaspektidele ning katastroofide
majanduslikule kulule. Looduskatastroofide ohu juhtimine eeldab
looduslike ohtudega kokkupuutumise paremat juhtimist linna- ja maakasutuse
planeerimise kaudu. Katastroofide ohjamise poliitika peab hõlmama ennetust,
vastupidavust, üksikisiku haavatavuse vähendamist ning ökosüsteemide
tugevdamist. Ohualdistes piirkondades peavad kinnisvaraomanikud investeerima
senisest enam kinnisvaraga seotud riskide vähendamise meetmetesse. Katastroofiohu juhtimine saab aidata edendada
takistusteta majandusarengut ja heaolu: ·
lühiajalises perspektiivis võib riskijuhtimisse
investeerimine toimida majanduskasvu ja töökohtade loomist kiirendavalt (uus
tehnoloogia, uurimis-ja arendustegevus, vastupidavad hooned ja taristu,
uuenduslikud rahastamisvahendid); ·
keskpikas perspektiivis aitab katastroofihindamise
ja vastupidavuse parandamine keskenduda jõupingutused riigi ja erasektori
rahanduse struktuursele jätkusuutlikkusele ning parandada makromajanduslikku
stabiilsust, vähendades looduskatastroofide ja inimtegevusest tingitud
katastroofide kahjulikku mõju majanduskasvule ning avaliku ja erasektori
finantsseisundile; ·
pikas perspektiivis on riskijuhtimisse tehtavatel
investeeringutel suur tasuvus ja need aitavad kaasa säästvale majandusarengule.
Riskihindamine (sealhulgas kokkupuute ja
haavatavuse analüüs) on oluline etapp ja alus katastroofiohu juhtimisele,
kavandamisele ja finantsressursside jaotamisele. Mitut riski hõlmavad
hindamised, milles võetakse arvesse ohtude ja haavatavuse võimalikku
vastastikust toimet, võivad samuti aidata käsitleda seonduvaid riske ja
järelmõju. Vastupidavuse suurendamiseks on tarvis
pikaajalisi jõupingutusi, mis on vaja integreerida riigi poliitikasse ja
kavandamisse: vastupidavusstrateegiad on ka osa arenguprotsessist ning
tõhustavad erinevaid pikaajalisi poliitikastrateegiaid, eelkõige
kliimamuutustega kohanemist ja toiduga kindlustatust. 3.1. Kindlustuse hinnakujundus kui
kindlustuse turupõhine stiimul riskiteadlikkuse, riskide ennetamise ja
leevendamise edendamiseks Valitsused
võiksid jätkuvalt kanda suure osa hädaolukorra leevendamise ja riiklike
abimeetmete kuludest, jätkates ohvritele helde hüvitise maksmist. Kuid
tõenäoliselt suurendab see valitsuste eelarveprobleeme ja soodustab soovimatut
arendustööd riskialdistes piirkondades. Teise võimalusena võiksid riigiasutused
sellest valdkonnast vahendid mujale suunata, kontrollida arendustööd
riskialdistes piirkondades ning tugineda varasemast enam turujõududele, et
suurendada individuaalset vastutust kahju vähendamiseks ja selle vastu
kindlustamiseks. Kindlustusandjad võivad riskiennetuseks
pakkuda turupõhiseid stiimuleid. Riskipõhine hinnakujundus võib kindlustatud
isikuid motiveerida võtma ise meetmeid oma vara ohustatuse vähendamiseks.
Inimesi innustab võtma riskide vähendamise meetmeteid see, kui kindlustusmakse
kajastab õiglaselt riskitaset ja sellega kaasnevad riskile vastavad
allahindlused, mis on suunatud kindlustatud isikutele, kes investeerivad kahju
vähendamisse. Üksikisikute jaoks ei ole riskide eelneva vähendamise kulu sageli
aga majanduslikult mõttekas võrreldes ainuüksi riski vastu kindlustamisega või
ühiste riskileevendusmeetmete võtmisega. Kui kindlustusmakse kajastaks
tegelikke riske, oleks kõrge riskikäitumine üle jõu käivalt kulukas. Seetõttu
tuleks alati võtta arvesse avaliku ja erasektori vastavaid rolle seoses
riskiennetusega. Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on
kindlustusandjatel õigus kindlustusmakseid vabalt määrata[20]. Riskipõhine hinnakujundus[21] nõuab keerukat
riskikindlustamise menetlust. See nõuab palju teavet ja toob kindlustusandjale
kaasa halduskulud. Riskipõhine hinnakujundus võib heidutada inimesi
riskialdistes piirkondades elama või võib nõuda riiklikku sekkumist.
Kindlustusmaksete eristamine vastavalt riskile tekitab ka halduskulusid, kuid
piirab tõenäoliselt tulevasi nõudeid, kuna kindlustusmaksed edendavad
katastroofiohu vähendamist. Riskipõhine hinnakujundus võib siiski
negatiivselt mõjutada teatavaid kõrge riskiga rühmi. Tegemist võib tulla
riskidega, mille vastu ei ole võimalik kindlustada või riskidega, mille puhul
kindlustusmakse tase suureneks või kujuneks ülejõukäivaks. Eraisiku tasandil vastutuse kandmine
katastroofiohu eest võib samuti olla üksikisikutele tiimuliks võtta meetmeid
kahju ennetamiseks ning pidurdada arendustööd riskialdistes piirkondades.
Õigluse ja sotsiaalse solidaarsuse põhiküsimused tekivad vastutuse omistamisel,
eelkõige vaestes ja haavatavates piirkondades. Riigiasutused võivad otsustada kehtestada
ühtslustatud hindadega või kindlasummaliste kindlustusmaksete kasutamise, mis
toob kaasa väikese riskiga piirkondade elanike poolse ristsubsideerimise.
Hinnakujundus võib suurendada suhtelist kindlustuslepingute sõlmimise määra
riskialdiste piirkondade tarbijate hulgas. Selline hinnapoliitika aga teravdab
mõju maakasutusele: kindlasummaliste kindlustusmaksete puhul ei maksa
kindlustatud isikud riski eest, mida nad ise põhjustavad ohtlikus piirkonnas
elamisega. Kodukindlustuse kulud on samad kõikides lubatud elukohtades.
Solidaarsuse kombineerimine rangete ehituspiirangute ja -standarditega
korrigeerib osaliselt riski ebapiisavat arvessevõttu ja suurendab tõhusust.
Kindlustusmaksete hinnakujunduses võidakse ka teha vahet ohupiirkondade vahel
ning seega võtta teataval määral arvesse erinevat riskitaset. Küsimused (6) Kas riskipõhine hinnakujundus võiks innustada tarbijaid ja kindlustusandjad võtma riskivähendamis- ja riskijuhtimismeetmeid? Kas riskipõhisel hinnakujundusel oleks teistsugune mõju, kui katastroofikindlustus oleks kohustuslik? Kas kindlustusandjad kohandavad riskiennetusmeetmete rakendamise järel kindlustusmakseid üldiselt asjakohaselt? (7) Milliste konkreetsete katastroofiohtude puhul tuleks pakkuda kindlasummalisi kindlustusmakseid? Kas kindlasummaliste kindlustusmaksetega peaksid kaasnema väljamaksete ülempiirid? (8) Milliseid muid lahendusi võiks pakkuda madala sissetulekuga tarbijatele, kellel ei oleks muidu võimalik kasutada katastroofikindlustuse toodeteid? 3.2. Pikaajalised
katastroofikindlustuse lepingud Looduskatastroofide ohud on põhimõtteliselt
kaetud aastaste lepingutega. Aastased lepingud pakuvad paindlikkust ja
valikuvõimalust; tarbijad võivad konkureerivaid kindlustusandjaid ja
kindlustustooteid regulaarselt vahetada. Pikaajaline kindlustusleping, mille
hinnakujundus on läbipaistev ja riskipõhine ning riskide vähendamisega kaasneb
kindlustusmaksete alandamine, võib tugevdada majandusstiimuleid, muutes
riskivähendusse investeeringute tegemise kasulikuks mõlemale lepinguosalisele —
nii kindlustusandjale kui ka kindlustatud isikule. Pikaajaline leping, mis
hõlmab tagatud hindu või eelnevalt kindlaksmääratud tingimusi seoses hindade
ülempiiridega või korrapärast inflatsiooniga kohandamist, võib pakkuda
kindlustatud isikutele rahalist ja lepingulist kindlustunnet. Samuti võiks see
vähendada mõlema lepinguosalise haldus- ja tehingukulusid, kuna lepinguid ei
oleks vaja igal aastal uuesti läbi vaadata. Alusriskid võivad siiski tekitada suuremat
ebakindlust ja ebaselgust. Näib, et mitmeaastase lepingu iga-aastane
kindlustusmakse oleks tõenäoliselt suurem kui vastava aastase lepingu
kindlustusmakse. Seega oleksid suuremad ka kapitalinõuded ja investorite nõutav
kapitalitasuvus. Teisalt, Solventsus II direktiivi kohaselt suurendavad
pikaajalised kindlustuslepingud kindlustusandjate kapitali, sest kogu lepingu
kehtivusaja jooksul saadav eeldatav kasum on algusest peale arvesse võetud. Kindlustusandjad pakuvad praegu pikaajalisi
elu- või tervisekindlustuslepinguid. Praegu ei ole siiski veel selge, kas
varakindlustus saab olla pikaajaline ja pakkuda samas mõistliku hinnaga
kaitset. Küsimused (9) Kas oleks vaja soodustada pikaajaliste katastroofikindlustuse lepingute sõlmimist? Millised oleksid selle eelised/puudused kindlustusandjate ja kindlustatud isikute jaoks? 3.3. Lepingueelse ja lepingulise
teavitamise nõuded Tarbijatel on vaja
selgelt mõista, milline on nende kindlustuskate ja kuidas see toimib
katastroofi korral, nagu ka asjaolu, et nende kindlustusleping katab
erakorraliste sündmuste mõju, mitte igapäevast kahju. Teadusuuringute
Ühiskeskuse hiljutise uuringu kohaselt et kipu tarbijad võtma
katastroofikindlustust väikese tõenäosusega ja väga tõsiste juhtumite vastu[22]. Paljude leibkondade
majanduslik olukord on mitmetes liikmesriikides praegu nii keeruline, et see
võib neid ka heidutada katastroofikindlustuse ostmisel. Erinevalt elukindlustuse
direktiivist 2002/83/EÜ,[23]
ei hõlma ei esimene, teine ega kolmas kahjukindlustusdirektiiv 73/239/EMÜ,[24] 88/357/EMÜ[25] ja 92/49/EMÜ[26] eeskirju kindlustusvõtjate
lepingueelse ja lepingulise teavitamise kohta. Ka Solventsus II direktiiv
2009/138/EÜ[27]
ei hõlma selliseid eeskirju kahjukindlustuse riskide puhul. Seega on
kahjukindlustuse valdkonnas kindlustusandjatele tarbijate kaitsmise eesmärgil
esitatavad teavitamisnõuded väga erinevad. Väga oluline on suurendada tarbijate
usaldust selgete eeskirjade kehtestamise ja õigusliku ebakindluse
kõrvaldamisega. Teadlike tarbijatega kindlustusturg sunnib kindlustusandjaid
omavahel konkureerima tarbijate meelitamiseks ja säilitamiseks. Ühtlustatud
lepingueelse ja lepingulise teavitamise nõuded suurendaksid ka tarbijate
usaldust ja julgustaksid tarbijaid sõlmima kindlustuslepinguid kogu Euroopa
Liidus. Küsimused (10) Kas on vaja ühtlustada lepingueelse ja lepingulise teavitamise nõudeid ELi tasandil? Kui jah, siis kas eesmärk peaks olema täielik või minimaalne ühtlustamine? Millised järgmised nõuded peaksid kohustuse puhul olema hõlmatud: – kindlustatud riskide laad; – kindlustatud riskide vähendamiseks võetavad kohandus- ja ennetusmeetmed, – võimalused ja hüvitised (näiteks kogu asenduskulu hüvitamine või amortiseerunud vara hetkeväärtus), – väljajätmised või piirangud, – nõude esitamise üksikasjad, näiteks kas nii kahju kui ka nõue peavad langema lepingu kehtivusajale, – kes kannab uuringute ja kahju määratlemise kulud ja millises ulatuses, – teavitamisnõuete täitmata jätmisest tulenevad lepingujärgsed tagajärjed kindlustusandja jaoks, – taganemisõiguse kasutamisega seotud õiguskaitsevahendid, kulud ja kord, – lepingu pikendamine, – kaebuste menetlemine? 3.4. Kindlustustingimused Moraaliriski all mõistetakse üksikisiku
käitumisharjumuste muutumist seoses sellega, et pärast kindlustuslepingu
sõlmimist on isikul vähem stiimuleid kahju tekkimise takistamiseks, mistõttu
võivad suurema tõenäosusega esineda kindlustusjuhtumi negatiivsed mõjud.
Olukorda halvendaks asjaolu, kui puuduks mehhanism kahju kajastamiseks
tulevaste kindlustusmaksete puhul. Moraaliriski mõju vähendamiseks sisaldavad
kindlustuslepinguid erinevaid kindlustustingimusi ja väljajätmisi, mille
eesmärk on juurutada riske maandavat käitumist. Omavastutus kohustab kindlustatud isikutel
kandma osa kahjust ise ning teatav summa arvutatakse kahjunõudest maha. Selle
eesmärk on väikesesummaliste nõuete kõrvaldamine. Kaaskindlustus on kokkulepe,
mille kohaselt jagavad kindlustatud isik ja kindlustusandja kahju ettenähtud
protsendimäära alusel. Lepingud võivad hõlmata ka kindlustuskatte piiranguid
(kas ülemmäär või teatavate haavatavate objektide, nagu nõrkade ehitiste,
väljajätmine). Eespool kirjeldatud lepingutingimused võivad
ületada kindlustatud isiku suutlikkust, kontrollivõimalusi või vastutusala ega
pruugi olla asjakohased või tõhusad riskivähendamismeetmete rakendamise
soodustamiseks. Samuti, kui täiendavate katastroofiohtude menetlemiseks
kasutatakse omavastutuse ja kaaskindlustuse suurendamist, võib see avaldada
mõju madala sissetulekuga kindlustatud isikutele, kes taotlevad „ebaolulise”
kahju hüvitamist. Küsimused (11) Kas omavastutus, kaaskindlustus ja muud väljaarvamised aitavad tõhusalt ära hoida moraaliriski? Millised muud tingimused oleksid katastroofikindlustuse puhul asjakohased, arvestades, et kindlustatud osapoolel ei pruugi olla võimalik võtta tõhusaid meetmeid katastroofiohu vähendamiseks? 3.5. Andmed, uurimistöö ja teave Enne seda, kui kindlustusandjad pakuvad
kaitset ettenägematu sündmuse vastu, tuleb määrata kindlaks selle sündmuse
tõenäosus ja tagajärjed ning need ka kvantifitseerida. Kui oleks kindel või
peaaegu kindel, et teatavas piirkonnas tekib teataval ajal teatavat liiki
kahju, siis puuduks riskielement ja seetõttu ei saaks seda kindlustada.
Harvaesinevaid sündmusi võidakse samuti pidada raskesti kindlustatavateks või
täielikult mittekindlustatavateks, kuna kindlustusandjatel ei pruugi olla riski
õigeks hindamiseks vajalikku teavet. Kindlustatud isikule ja kindlustusandjale
kättesaadava teabe erinevus mõjutab riskikindlustamise menetlust.
Kindlustusandjal on riskirühmade õigeks määratlemiseks ja kahjulike valikute
tegemise vältimiseks tarvis asjakohast teavet. Riski puudutava asjakohase teabe
puudumisel on riskipõhiseid kindlustusmakseid raske arvutada. Andmete üldine puudlikkus
ja ebamäärasus on katastroofikindlustuse edasise arengu takistuseks. Täpsem teave aitaks vähendada ebakindlust.
Riigiasutused võiksid sidusrühmadele, sealhulgas kindlustusandjatele, pakkuda
mõistliku hinnaga juurdepääsu usaldusväärsetele ja täpsetele andmetele möödunud
ja tulevaste looduslike ohtude kohta. Tegemist võib olla näiteks riiklike
meteoroloogiaametite, üleujutuste ohjamise ametite ja katastroofide
vaatluskeskuste loodud avalike hüvedega. Teadlaste ja riigiasutuste, näiteks
üleujutuste ohjamise ametite jaoks on oluline parem juurdepääs võtmetähtsusega
tehnoloogiatele ja võrgustikele, kogemustega töötajad ning ka juurdepääs
teabele varasematest katastroofidest tingitud kindlustatud (ja
mittekindlustatud) kahju kohta ja võimalus neid andmeid võrrelda. See parandab
varasemate ja tulevaste looduslike ohtude mõjude vallas tehtavat uurimistööd
ning saab aidata kaasa katastroofiohu juhtimise strateegiate ja vastavate
meetmete väljatöötamisele ja rakendamisele riigiasutuste poolt. Kindlustussektoris
kogutud võrreldavaid koondandmeid kahju kohta (sealhulgas
visualiseerimisvahendeid või riskiteabeplatvorme) saab riskihindamise
parandamiseks jagada ka riigiasutuste ja erasektoriga. Takistustega seisavad silmitsi ka tarbijad.
Üheks takistuseks on teabe vähesus või puudumine – vähene teadlikkus tegelikest
riskidest võib tähendada, et tajutav risk erineb tegelikust riskist. Paljud
peavad nende vara kahjustava katastroofi tõenäosust nii väikeseks, et
investeerimine riski leevendamisse ei näi olevat põhjendatud. Kulusid hõlmavaid
otsuseid tehes peaksid tarbijad võtma arvesse investeeringu tegemise võimalikku
kasu pikemas perspektiivis. Kergesti loetavas formaadis esitatav teave ohtude
ja riskide kohta, näiteks kindla piirkonna kohta kaardistatud teave ohtude ja
riskide kohta või võimalikke sündmusi ja nende esinemise tõenäosust näitav
riskimaatriks või riskikõver, võib suurendada tarbijate teadlikkust. Kliima ja
ilmaga seonduvate riskide kohta teabe avaldamine on seega vajalik, kuna see
võimaldab investoritel ja tarbijatel arvestada täiendavat teavet investeerimis-
ja ostuotsuseid langetades. Lisaks täpsemale teabele ja andmete paremale
kättesaadavusele tõstaks analüüside kvaliteeti andmete standardimise kõrgem
tase (nt ühtsed määratlused). Kliimamuutustega kohanemist käsitlevat Euroopa
veebisaiti (CLIMATE-ADAPT)[28]
saaks kasutada ilmastikuga seotud kindlustusskeeme või liikmesriikides
rakendatavaid riskihindamisstrateegiaid käsitleva teabe kogumiseks ja
avalikustamiseks. Teiseks võimalikuks lahenduseks oleks sellise teabe esitamine
katastroofide ohjamist käsitleva põhjaliku infopaketi osana. Kindlustusandjad võiksid töötada välja
poliitikakujundajatele, projektide arendajatele ja projektijuhtidele mõeldud
suunised selle kohta, kuidas kasutada kindlustust, et toetada kohandamist ja
katastroofide ohjamist. Suunised võiksid kirjeldada, kuidas kasutada
kindlustust riskijuhtimisstrateegias, st kuidas mõõta ja kindlaks määrata,
millised riskid on ennetatavad, ning kuidas ja milliste riskide vastu saaks
kulutõhusal viisil kindlustada. See edendaks poliitikakujundamise, kavandamise
ja projektijuhtimise üldist majanduslikku tõhusust. Küsimused (12) Kuidas parandada andmeid möödunud katastroofide mõjude kohta (nt kasutades standardvorme; juurdepääsu parandamine kindlustusandjate ja muude organisatsioonide andmetele ja nende andmete suurem võrreldavus)? (13) Kuidas saaks parandada praeguste ja prognoositud/tulevaste katastroofiohtude kaardistamist (nt üleujutusohu piirkondade kaardistamise vallas üleujutuste direktiivi[29] alusel hetkel rakendatavate ELi strateegiate kaudu, kodanikukaitsealase koostöö[30] kaudu ja riske käsitlevate suuniste[31] kaudu)? (14) Kuidas soodustada paremat teabejagamist, riskianalüüsi ja paremaid riskide modelleerimise meetodeid? Kas kättesaadavad andmed tuleks avalikustada? Kas selles vallas peaks meetmeid võtma EL? Kuidas soodustada selles valdkonnas dialoogi kindlustussektori ja poliitikakujundajate vahel? 3.6. Riskirahastamise algatuste
edendamine ELi arengukoostööpoliitika raames Kindlustusel on ülemaailmselt täita keskne roll eriti
katastroofialdiste riikide ja piirkondade abistamisel, et luua tõhusad
hädaolukorra lahendamise finantsmehhanismid, tulemaks toime katastroofide ja
ülemaailmsete vapustuste suureneva majandusliku kuluga. Alternatiivina töötatakse arenguriikides välja riski ülekandmise
lihtsustatud vahendeid, nt mikrokindlustustooted. Parameetrilisi
kindlustusprogramme, mida toetab komisjon, on samuti rakendatud kolmandates
riikides, kus ilmastiku- ja katastroofiriskide, nt põudade, maavärinate ja
tormide esinemissagedus on kõrge. Erilist tähelepanu tuleks pöörata põhiliste rahvusvaheliste
partneritega (nt Maailmapanga ja Rahvusvahelise Rahanduskorporatsiooniga)
tehtava koostöö tihendamisele ning arenguriikidele antava ELi välistoetuse
suurendamisele, et neil oleks võimalik välja töötada uuenduslikke
riskirahastamislahendusi kindlustuse, edasikindlustuse ja
katastroofivõlakirjade kaudu. Komisjon tegi hiljuti ettepaneku koostada tegevuskava meetmete kohta,
mis on vaja võtta arenguriikide vastupanuvõime parandamiseks, hõlmates ka
uuenduslikke lähenemisviise riskijuhtimisele, ning kõnealuse valdkonna
olemasoleva hea tava võimendamiseks[32]. Küsimused (15) Kuidas saab EL arenguriike kõige tõhusamalt aidata, et need suudaksid leida lahendusi katastroofide ja vapustuste vastase rahalise kaitse loomiseks ning millised peaksid olema prioriteetsed meetmed? Mis liiki partnerlusi erasektori ja rahvusvaheliste institutsioonidega tuleks sel eesmärgil luua? 4. Inimtegevusest tingitud
katastroofid Ka tööstuslikud ohud muutuvad, mitte üksnes
tehnoloogilise arengu, vaid ka muutuvate looduslike ohtude tõttu. Looduslikud
ohud ja katastroofid võivad põhjustada „natech”-laadseid õnnetusi. Looduslikud
ja inimtegevusest tingitud katastroofid võivad kombineeruda või üksteist
vastastikku võimendada. 4.1. Keskkonnavastutus ja
tööstusavariide põhjustatud kahju Keskkonnavastutuse direktiiviga 2004/35/EÜ[33] kutsutakse tööstusettevõtjaid
üles, kuid ei kohustata neid hoidma rahalisi vahendeid piisaval tasemel, et
heastada nende tegevuse tagajärjel tekkinud keskkonnakahju. Koostoimes
keskkonnavastutuse direktiivi 2004/35/EÜ artikli 18 lõike 2 alusel esitatud
komisjoni aruandega[34]
võib komisjon kohustuslike rahaliste vahendite võimaluse läbi vaadata 2014.
aastaks kavandatud direktiivi läbivaatamisel. Direktiiv ei hõlma aga
„erandliku, vältimatu või mõjutamatu loodusnähtuse” poolt tekitatud
keskkonnakahju. Samuti ei hõlma direktiiv keskkonnakahju, mille põhjustas
kohustuslik meede, mille eesmärk oli kaitse looduskatastroofi eest. Üks viis rahaliste vahendite tagamiseks on
kindlustus. Tooted ei hõlma tihtipeale aga kõiki direktiivist tulenevaid
kohustusi ja tegelikus elus ei ole kindlustuskate piiramatu. Kindlustusandjatel
on ka jätkuvalt raske välja töötada konkreetseid tooteid, kuna kahjujuhtumeid
ja nende hüvituskulusid käsitlev teave ei ole veel laialdaselt kättesaadav[35]. Tööstusettevõtjad ei pruugi
olla teadlikud ka kahju võimalikust ulatusest. Küsimused (16) Millised on tähtsaimad aspektid keskkonnavastutuse direktiivi 2004/35/EÜ kohaste rahaliste vahendite ja kindlustuse kavandamisel? (17) Kas asjakohaste ja ilmneda võivate tööstuslike ohtude integreeritud analüüsiks on kättesaadavad piisavad andmed ja vahendid? Kuidas on võimalik tagada andmete kättesaadavus, jagamine ja vahendite läbipaistvus? Kuidas on võimalik tihendada kindlustusandjate, ettevõtjate ja pädevate asutuste koostööd, et parandada kohustusi ja tööstusavariide põhjustatud kahju käsitlevaid teadmisi? 4.2. Tuumaõnnetuste
vastutuskindlustus Euratomi asutamislepingu artiklis 98 on
sätestatud, et liikmesriigid „võtavad kõik vajalikud meetmed, et aidata kaasa
tuumariske katvate kindlustuslepingute sõlmimisele”. Euroopa Liit vajab
õiguslikku ühtsust, et vähendada moraalriski, tegeleda ohvrite kaitsega eri
liikmesriikides ja mõjuga siseturu toimimisele tuumarajatiste käitajate
erinevate rahaliste kohustuste tõttu, mis võib moonutada konkurentsi. Euroopa Liidus on tuumaõnnetuste
vastutuskindlustuse kohta praegu mitmeid erinevaid eeskirju. Suurema osa
EL 15 liikmesriikide sätted tuginevad tuumaenergia valdkonna
tsiviilvastutust käsitlevale Pariisi konventsioonile ning Majanduskoostöö ja
Arengu Organisatsiooni (OECD) egiidi all sõlmitud Brüsseli lisakonventsioonile.
Suurem osa EL 12 liikmesriikidest on ühinenud Rahvusvahelise
Aatomienergiaagentuuri (IAEA) egiidi all sõlmitud tuumakahjustustega seotud
tsiviilvastutust käsitleva Viini konventsiooniga. Mõni liikmesriik ei ole
ühinenud ühegi tuumavastutust käsitleva konventsiooniga. Seetõttu esitas
komisjon hiljuti ettepaneku Euroopa lähenemisviisiks tuumavastutuse korraldusele[36]. Tuumaõnnetuste vastu kindlustavad praegu
riiklikud kindlustuspuulid (või riiklikud käitajate puulid). Kindlustusandjatel
võib olla raskusi tuumarajatiste käitajate kindlustamisel üle teatava summa,
teatavate kahjuliikide (nt keskkonnakahju) vastu või pikaks
kindlustusperioodiks (nt 30 aastat elu- ja tervisekindlustuse puhul). Riiklikud
kindlustus- või käitajate puulid kujutavad endast ka tuumaõnnetuse ohvrite
esimest kontaktpunkti. Komisjon tegeleb praegu kõnealuse küsimuse
täiendava uurimisega ja algatab peagi avaliku konsultatsiooni. Kõnealuse
analüüsi tulemuste põhjal määratakse kindlaks vajadus edasiste sammude järele,
mille eesmärk on parandada tuumaõnnetuste korral ohvritele hüvitise maksmist ja
vähendada kindlustussummade erinevusi eri liikmesriikides asuvate
tuumaelektrijaamade puhul. 4.3. Avamerel naftat ja gaasi
ammutavate käitajate vastutuskindlustus Süsivesinike lubade direktiiviga 94/22/EÜ[37] on määratud kindlaks
süsivesinike geoloogilise luure, uurimise ja tootmise lubade andmis- ning
kasutamistingimused. Direktiiviga kehtestati ka objektiivsed ja
mittediskrimineerivad rahaliste vahendite nõuded käitajatele. Kõnealuste
nõuetega määratakse kindlaks üldpõhimõtted õiglase konkurentsi tagamiseks
loaandmise etapis, samas ei keskenduta riskijuhtimisele, ohutusele ega
keskkonnakaitsele. Komisjon esitas seetõttu ettepaneku täiendavateks nõueteks
loasaajate ja käitajate riskijuhtimise, keskkonnavastutuse ning rahaliste
vahendite kohta[38]. Avamere nafta- ja gaasitööstus on välja
töötanud erinevad võimalused piisavate ja asjakohaste rahaliste vahendite
tagamiseks ning tõendamiseks. Tegu on erinevate mehhanismidega, alates era- ja
enesekindlustusest ja lõpetades selliste ohutusmehhanismidega nagu avamere
reostusvastutuse ühenduse (Offshore Pollution Liability Association (OPOL))[39] kava Atlandi ookeani
kirdepiirkonnas. Avamere nafta- ja gaasitööstuse ning kindlustusandjatega
peetud esialgsete konsultatsioonide tulemusel ilmnes, et praegu puudub variant,
mis sobiks valimatult kõigile nafta- ja gaasiettevõtjatele. Näib, et Euroopa
Liidu kindlustustoodetega[40]
ei ole võimalik pakkuda kindlustuskatet laiaulatuslike, mitme miljardi euro
suuruse kahjusummaga õnnetuste puhul[41].
Samuti näib, et suuremad käitajad võivad eelistada ja suuta endale lubada
enesekindlustust seotud üksuse kaudu, samas kui väiksematel käitajatel võib
olla sellise lahenduse rakendamiseks rahalisi piiranguid. Nii puudub selle valdkonna riskirahastamises
„üks lahendus sobib kõigile”-lähenemisviisi võimalus. Praegused sisemised ja
välimised lahendused sellist liiki ja ulatusega ohtude maandamiseks on endiselt
lapsekingades. Mõned finants- ja kindlustusturu osalised teevad aga kiiret
innovatsiooni. Õhku jäävad küsimused selliste mehhanismide piisavuse ja
asjakohasuse ning selle kohta, kuidas avamere nafta- ja gaasitööstus reageeriks
uutele kindlustustoodetele (nt toiminguspetsiifilistele toodetele) ja neid
kasutaks. Avamere nafta- ja gaasiettevõtja rahaline tugevus on põhiline faktor
selle otsustamisel, millised mehhanismid sobiksid paremini. Valitud
lähenemisviisist sõltumatult tuleks lahenduse puhul piisavalt arvesse võtta
võimalikku moraaliriski ja tagada „saastaja maksab”-põhimõtte kohaldamine. Küsimused (18) Avamere nafta- ja gaasitööstuse eripära arvesse võttes, millised uuenduslikud kindlustusmehhanismid võiksid olla asjakohased? Kas kindlustussektoril on võimalusi vähendada riskihindamise ja kindlustusmaksete arvutamise ebakindlust? Milline teave peaks olema avalikult kättesaadav suurõnnetusi hõlmavate kindlustustoodete väljatöötamise edendamiseks? 4.4. Inimtegevusest tingitud
katastroofide ohvrite õigus teabele Looduskatastroofide kahju on kaetud
kahjukindlustusega, inimtegevusest tingitud katastroofide kahju aga
vastutuskindlustusega. Esimest liiki kindlustuse valivad tavaliselt
üksikisikust varaomanikud, teist liiki aga tööstusettevõtjatest varaomanikud Kui kindlustatud isik tekitab kolmandale
isikule kahju, oleks kahju kannatanud kolmandal isikul tavaliselt võimalik
kahju tekitanud isikuga kontakteeruda ning seejärel kataks kahju kindlustusandja.
Nõuete käsitlemine võiks aga olla pragmaatilisem: kahju kannatanud isik võiks
esitada kindlustusandja vastu otsenõude. Selle võimaldamiseks peaks kahju
kannatanud isikul olema kindlustusvõtja kohta teabe saamise õigus. Kindlustatud
isikutelt võiks seega seaduse alusel nõuda üksikasjaliku teabe esitamist oma
kindlustuskatte kohta. Keskkonnavastutuse direktiivi kohaselt on
kõigil füüsilistel ja juriidilistel isikutel õigus esitada pädevale asutusele
teavet ja teatada tähelepanekutest, mis on seotud inimtegevusest tingitud
katastroofi keskkonnakahjustusega, samuti õigus nõuda parandusmeetmeid.
Seejärel teatab pädev asutus sellistele isikutele võetud meetmetest. Pädev
asutus võib meetmete võtmisest keelduda, kuid peab esitama vastavad põhjendused[42]. Selline teave ja
tähelepanekud võivad hõlmata andmeid kahju maksumuse, paranduste rahastamiseks
kättesaadava kindlustuse jne kohta. Hiljuti vastuvõetud Seveso III direktiiviga
2012/18/EL[43]
kohustatakse ettevõtjaid esitama oma ohutusaruannetes suurõnnetuse mõju vähendamiseks
oluliste tehniliste ja mittetehniliste meetmete kirjelduse. Lisada võiks ka
kindlustust käsitleva teabe. Lisaks on direktiivis sätestatud, et ohutusaruanne
tuleb taotluse korral üldsusele kättesaadavaks teha. Küsimused (19) Kas vastutuskindlustuslepingute tingimused tuleks inimtegevusest tingitud katastroofide korral avaldada kolmandatele isikutele? Kui jah, siis kuidas? 5. Kahju hindamine Kahjuhindajate tegevus ja kutseala ei kuulu
praegu kindlustusvahenduse direktiivi 2002/92/EÜ[44] reguleerimisalasse. Direktiivi
kavandatava muudatusega[45]
tuuakse need selle reguleerimisalasse ja kehtestatakse lihtsustatud
järelevalvemenetlus. Kahju hindamine
katastroofi järellaines nõuab kiireid ja kooskõlastatud meetmeid. Kõige tähtsam
on suutlikkus kiiresti käsitleda suurt arvu nõudeid ja taotlejaid, kellest
paljud võivad olla füüsiliselt vigastatud. Inimtegevusest tingitud piiriüleste
katastroofide kahju hindamisel on täiendav mõõde, kuna sellega tegelevad kahju
tekitanud isiku kindlustaja või selle esindaja, kes asuvad teises
liikmesriigis. Küsimused (20) Kas kahju hindamisel on konkreetseid aspekte, mis võiksid võita ulatuslikumast ühtlustamisest? Kui jah, siis millised? Kas kahjuhindajate piiriüleses koostöös esineb konkreetseid raskusi? 6. Üldised märkused Küsimus (21) Käesolevas rohelises raamatus käsitletakse looduskatastroofide ja inimtegevusest tingitud katastroofide ennetamise ning nende vastu kindlustamise konkreetseid aspekte. Kas mõni oluline küsimus on jäänud käsitlemata või käsitletud ebapiisavalt? Kui jah, siis milline? 7. Mis saab ettepanekust edasi? Komisjon kutsub sidusrühmi üles esitama oma
seisukohti kõigis käesolevas rohelises raamatus käsitletud küsimustes ja
vastama mõnele või kõigile eespool esitatud küsimustele. Käesoleva konsultatsiooni tulemuse põhjal otsustab
komisjon, milliseid meetmeid (sealhulgas vajaduse korral õiguslikke meetmeid)
tuleb võtta seoses käesolevas rohelises raamatus esitatud küsimustega. Saadud vastused avaldatakse komisjoni
veebisaidil (välja arvatud juhul, kui selgesõnaliselt palutakse jätta vastus
konfidentsiaalseks) ja komisjon avaldab konsultatsiooni tulemuste kokkuvõtte. Sidusrühmi kutsutakse üles saatma oma märkused
enne 30. juunit 2013 järgmisele aadressile: markt-consultation-disasterinsurance@ec.europa.eu. [1] Nõukogu järeldused katastroofide ennetamise rahastamise
uuenduslike lahenduste kohta (3043. istung, Brüssel, 8.–9. november 2010). [2] http://ec.europa.eu/internal_market/insurance/consumer/natural-catastrophes/index_en.htm
[3] Teadusuuringute Ühiskeskus, Euroopa
Komisjon (2012), Looduskatastroofid: riski relevatsus ja kindlustuskate ELis. [4] Teadusuuringute Ühiskeskuse andmed,
ajalooliste kogukahjude andmete peamine allikas on hädaolukordade andmebaas
(EMDAT). Andmebaasis on kõige
olulisemad põhiandmed rohkem kui 18 000 loodus- ja tehnoloogilise
katastroofi esinemise ja mõjude kohta maailmas alates 1900. aastast kuni
tänaseni. Siiski ei ole kõikide
registreeritud juhtumite kohta teavet: näiteks andmekogust tehtud väljavõttes on ajavahemikul 1990–2010
toimunud 561 registreeritud juhtumi puhul majanduslik kahju kirjas 318 juhtumil
(üleujutus, torm, maavärin ja põud). [5] Luterbacher, J., Dietrich, D., Xoplaki, E., Grosjean,
M., Wanner, H. (2004), European seasonal and annual temperature variability,
trends, and extremes since 1500, Science, 303, 1499–1503. [6] Euroopa Keskkonnaamet, Kliimamuutused, mõjud ja haavatavus
Euroopas 2012, näitajatel põhinev aruanne, Euroopa Keskkonnaameti aruanne
nr 12/2012. [7] Valitsustevaheline kliimamuutuste rühm (2012), Äärmuslike
kliimanähtuste muutumine ja nende mõju füüsilisele looduskeskkonnale,
aruanne Äärmuslike juhtumite ja katastroofide riskide haldamine eesmärgiga
aidata kohaneda kliimamuutustega; Euroopa Keskkonnaamet (2010), Loodusohtude
mõjude ja tehnoloogiliste katastroofide kaardistamine Euroopas, ülevaade
viimasest kümnest aastast. [8] Valitsustevaheline kliimamuutuste rühm (2012) 3.
peatükk: Äärmuslike kliimanähtuste muutumine ja nende mõju füüsilisele
looduskeskkonnale, aruanne Äärmuslike juhtumite ja katastroofide riskide
juhtimine eesmärgiga aidata kohaneda kliimamuutustega. [9] Teadusuuringute Ühiskeskus, Euroopa Komisjon (2010), ELi
liikmesriikides natech-riski vähendamise analüüs küsimustikul põhineva
uuringu abil. [10] Rahvusvaheline Valuutafond (2006), Riigi rahanduse
kindlustamine katastroofide vastu – võimaluste ja hiljutiste algatuste uuring,
IMF töödokument WP/06/99. [11] Rahvusvaheliste Arvelduste Pank (2012), Leevendamata
katastroofid? Uued tõendid looduskatastroofide makromajanduslike kulude kohta,
Rahvusvahelise Arvelduste Panga töödokument nr 394. [12] Teadusuuringute Ühiskeskus
(2012). [13] Esimese kahjukindlustusdirektiivi
73/239/EMÜ A lisas võeti kasutusele riskide jaotamine kindlustusliikidesse,
mille alusel määratakse eelkõige kindlustaja litsentsi ulatus ja tooted. Kindlustusliik nr 8 tuli ja loodusjõud
viitab kahjule või varakaotusele individuaalsete riskitegurite tõttu, täpsemalt
tulekahju, plahvatus, torm, muud loodusjõud peale tormi, tuumenergia ja pinnase
vajumine. Kindlustusliik nr 9 muu
varaline kahju katab kogu varale rahe või külma tõttu tekitatud kahju või
vara kaotuse. [14] Komisjoni määrus (EL) nr 267/2010,
24. märts 2010, Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 101 lõike 3 kohaldamise
kohta teatavat liiki kokkulepete, otsuste ja kooskõlastatud tegevuse suhtes
kindlustussektoris (ELT L 83, 30.3.2010, lk 1). [15] Näiteks Kariibi mere piirkonna
katastroofiriski kindlustuse rahastu (Caribbean Catastrophe Risk Insurance
Facility – CCRIF), Vaikse ookeani piirkonna katastroofiriski hindamise ja
rahastamise algatus (Pacific Catastrophe Risk Assessment and Financing
Initiative – PCRAFI). [16] Näiteks Maailmapanga loodud globaalne
indekseeritud kindlustuse rahastu. [17] Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus
(EL) nr 911/2010, 22. september 2010 , Maa seire Euroopa programmi
(GMES) ja selle esialgsete toimingute kohta (2011–2013), (ELT L 276,
20.10.2010, lk 1). [18] Komisjoni teatis „Ühenduse lähenemisviis loodusõnnetuste
ja inimtegevusest tingitud katastroofide ennetamisele” KOM(2009) 82 (lõplik);
nõukogu järeldused Euroopa Liidus katastroofide ennetamist käsitleva ühenduse
raamistiku kohta (nõukogu 2979. istung, 30. november 2009) ning komisjoni
teatis „Arengumaades katastroofiohu vähendamise toetamist käsitlev ELi
strateegia” (KOM(2009) 84 (lõplik). [19] G20/OECD metoodikaraamistik katastroofiohu hindamise ja
riskirahastamise kohta. [20] Kohtuasi C-59/01: komisjon vs. Itaalia (EKL 2003,
lk I-1759). Kohtuasjas C-347/02, komisjon vs. Prantsusmaa (EKL 2004, lk
I-7557) täpsustas kohus, et süsteem, mille kohaselt on kindlustusandjatel õigus
otsustada baaskindlustusmaksete üle, on kooskõlas kindlustusmaksete
kindlaksmääramise põhimõttega. Kohtuasjas C-518/06, komisjon vs. Itaalia
( EKL 2009, lk I-3491) selgitas kohus täiendavalt, et kui riigi õigusaktidega
piiritletakse tehniline raamistik, mille alusel kindlustusseltsid peavad
arvutama oma kindlustusmakseid, ei ole selline hinna määramise vabaduse piirang
keelatud kolmanda kahjukindlustusdirektiiviga 92/49/EMÜ. [21] Teadusuuringute Ühiskeskuse (2012) kohaselt ei kasutata
riskipõhiseid kindlustusmakseid laialdaselt, sest neid kasutatakse
süstemaatiliselt ainult kuues liikmesriigis seoses üleujutuste vastase
kindlustusega, viies liikmesriigis seoses tormi vastase kindlustusega ning
neljas liikmesriigis seoses maavärina vastase kindlustusega. [22] Teadusuuringute Ühiskeskus (2012). [23] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/83/EÜ, 5.
november 2002, elukindlustuse kohta (EÜT L 345, 19.12.2002, lk 1). [24] Esimene nõukogu direktiiv 73/239/EMÜ, 24. juuli 1973,
otsekindlustustegevuse, välja arvatud elukindlustustegevuse alustamise ja
jätkamisega seotud õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (EÜT L 228,
16.8.1973, lk 3). [25] Teine nõukogu
direktiiv 88/357/EMÜ, 22. juuni 1988, otsekindlustustegevusega, välja
arvatud elukindlustustegevusega seotud õigusnormide kooskõlastamise kohta,
millega nähakse ette sätted teenuste osutamise vabaduse tegeliku kasutamise
hõlbustamiseks ja muudetakse direktiivi 73/239/EMÜ (EÜT L 172,
4.7.1988, lk 1). [26] Nõukogu direktiiv
92/49/EMÜ, 18. juuni 1992, otsekindlustustegevusega, välja arvatud
elukindlustustegevusega seotud õigusnormide kooskõlastamise kohta, millega
muudetakse direktiive 73/239/EMÜ ja 88/357/EMÜ (kolmas kahjukindlustuse
direktiiv) (EÜT L 228, 11.8.1992, lk 1). [27] Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2009/138/EÜ, 25.
november 2009, kindlustus- ja edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise
kohta (Solventsus II) (ELT L 335, 17.12.2009, lk 1). [28] http://climate-adapt.eea.europa.eu/.
[29] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2007/60/EÜ, 23.
oktoober 2007, üleujutusriski hindamise ja maandamise kohta (ELT L 288,
6.11.2007, lk 27). [30] Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus Euroopa
Liidu kodanikukaitsemehhanismi kohta, KOM(2011) 934 (lõplik). [31] Komisjoni talituste töödokument „Riskide hindamise ja
kaardistamise suunised katastroofide ohjamise jaoks” (SEK(2010) 1626 (lõplik). [32] Nt Kariibi mere piirkonna katastroofiohu kindlustuse
rahastu (12,5 miljonit eurot) ning globaalne indekseeritud kindlustuse rahastu
(24,5 miljonit eurot). [33] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/35/EÜ, 21.
aprill 2004, keskkonnavastutusest keskkonnakahjustuste ärahoidmise ja
parandamise kohta (ELT L 143, 30.4.2004, lk 56). [34] Komisjoni aruanne direktiivi 2004/35/EÜ
(keskkonnavastutusest keskkonnakahjustuste ärahoidmise ja parandamise kohta)
artikli 14 lõike 2 alusel (KOM(2010) 581 (lõplik)). [35] KOM(2010) 581 (lõplik) ning
http://ec.europa.eu/environment/legal/liability/index.htm. [36] Komisjoni teatis „Energia 2020. Säästva,
konkurentsivõimelise ja kindla energia strateegia” (KOM(2010) 639 (lõplik));
komisjoni teatis Euroopa Liidu tuumajaamade ohutuse ja nendega seotud riskide
ulatusliku hindamise (vastupidavustestid) vahearuande kohta (KOM(2011) 784
(lõplik)); komisjoni teatis Euroopa Liidu tuumaelektrijaamade riskide ja
ohutuse igakülgse hindamise (nn vastupidavustestide) ja sellega seotud meetmete
kohta (COM(2012) 571 final). [37] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 94/22/EÜ, 30. mai
1994, süsivesinike geoloogilise luure, uurimise ja tootmise lubade andmis- ning
kasutamistingimuste kohta (EÜT L 164, 30.6.1994, lk 3); vt ka http://ec.europa.eu/energy/oil/licensing_en.htm. [38] Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles
käsitletakse avamerel nafta ja gaasi geoloogilise luure, uuringute ja tootmise
ohutust (KOM(2011) 688 (lõplik)). [39] http://www.opol.org.uk/.
[40] Mehhiko lahes on nüüd võimalik kindlustada ootamatu
naftareostuse vastu kuni kümne miljardi dollari ulatuses. Teistes maailma
piirkondades ulatub avamereammutamise tavapärane kindlustuskaitse ühe kuni kahe
miljardi dollarini. [41] Komisjon on teostamas uuringut keskonnavastutuse ja
tööstusõnnetuste kahju hüvitamise fondi loomise tasuvuse kohta. [42] Vt direktiivi 2004/35/EÜ artikkel 12. [43] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2012/18/EL,
4. juuli 2012, ohtlike ainetega seotud suurõnnetuse ohu ohjeldamise ning
nõukogu direktiivi 96/82/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta
(ELT L 197, 24.7.2012, lk 1). [44] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/92/EÜ, 9.
detsember 2002, kindlustusvahenduse kohta (EÜT L 9, 15.1.2003, lk 3). [45] Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv
kindlustusvahenduse kohta (uuesti sõnastatud) (COM(2012) 360 (final)).