13.9.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 277/6

—

rõhutab, et rändajate inimõiguste austamine ja solidaarsus riikidega, kust pärineb suur enamus rändevoogudest, peavad iseloomustama ELi rändepoliitika kõiki aspekte, ka suhetes kolmandate riikidega, võttes täielikult arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 21 lõikes 1 kinnitatud põhimõtteid;

—

peab vajalikuks uurida põhjalikult rände kõiki põhjuseid, sh kliimamuutusi, et määratleda asjakohane õigusraamistik elu või füüsilist turvalisust ohtu seadvate loodusõnnetuste või kliimatingimuste tagajärjel oma koduriigist põgenenud inimeste vastuvõtmise jaoks;

—

leiab, et rände suhtes võetud üldine lähenemisviis eeldab mitmetasandilist valitsemist, mis on vajalik rände haldamiseks konkreetsetes tingimustes kõige sobivamal tasandil ja kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega, et tagada asjaomaste isikute heaolu võimalikult kõrge tase nii päritoluriigis kui ka sihtriigis;

—

eelkõige palub kaasata kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused täiel määral üldise lähenemisviisi rakendamisse, kasutades juba alustatud detsentraliseeritud koostöö projekte ning juba käivitatud struktureeritud dialooge nagu ARLEM ja CORLEAP.

Raportöör

Nichi VENDOLA (IT/PES), Apuulia maavanem

Viitedokument

Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Rände ja liikuvuse suhtes võetud üldine lähenemisviis”

COM(2011) 743 final

1.

rõhutab üldise lähenemisviisi tähtsust viiteraamistikuna ELi tegevusele migratsiooni ja liikuvuse ülemaailmsel juhtimisel ning vahendina, mis annab tervikpildi migratsioonipoliitikast ja aitab saavutada eesmärki viia ELi välis- ja arengupoliitiline tegevus kooskõlla sisserändepoliitikaga;

2.

väljendab heameelt Euroopa Komisjoni algatuse üle esitada üldise lähenemisviisi ajakohastatud versioon, mis on endisest paremini struktureeritud ja milles keskendutakse rändajatele ja inimõiguste austamisele päritolu-, transiit- ja sihtriikides;

3.

meenutab inimõigust lahkuda mis tahes riigist, sh oma koduriigist, ja oma riiki tagasi pöörduda (1). See on keskne õiguslik alus, millele tugineda mis tahes aruteludes rände ja vajaduse üle edendada isiklikul valikul põhinevat rännet, olenemata põhjustest ning sihtriigi erinõudeist (2);

4.

rõhutab, et rändajate inimõiguste austamine ja solidaarsus riikidega, kust pärineb suur enamus rändevoogudest, peavad iseloomustama ELi rändepoliitika kõiki aspekte, ka suhetes kolmandate riikidega, võttes täielikult arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 21 lõikes 1 kinnitatud põhimõtteid;

5.

on seisukohal, et kolmandate riikide kodanike sisenemisvõimaluste määratlemisel ning rändajate vastuvõtmise ja integreerimise poliitikas tuleb tagada inimõiguste tõhus kaitse;

6.

rõhutab, et nii ELi kui ka liikmesriikide sõlmitud tagasivõtulepingutes ja viisalihtsustuslepingutes ning kõigis ebaseadusliku sisserände vastu võitlemise meetmetes tuleb reaalselt austada inimõigusi, kooskõlas muu hulgas Euroopa Liidu põhiõiguste hartas ning inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis sätestatuga, nagu on korduvalt kinnitanud Euroopa Inimõiguste Kohus;

7.

rõhutab, et rändevoogude piiramise nõudmine ei tohi mitte kunagi mõjutada kellegi õigust taotleda rahvusvahelist kaitset Euroopa Liidus, mis peaks jääma varjupaigaks neile, kes põgenevad tagakiusamise eest või kes vajavad kaitset;

8.

sedastab, et paljusid ELi liikmesriike tabanud majanduskriisi tõttu võivad teravneda pinged, mis valitsevad piirikontrollimeetmete ja rändajate inimõiguste austamise vahel;

9.

peab vajalikuks uurida põhjalikult rände kõiki põhjuseid, sh kliimamuutusi (3), et määratleda asjakohane õigusraamistik elu või füüsilist turvalisust ohtu seadvate loodusõnnetuste või kliimatingimuste tagajärjel oma koduriigist põgenenud inimeste vastuvõtmise jaoks (4);

10.

kutsub Euroopa Komisjoni üles avaldama töödokumendi rände ja kliimamuutuste kohta, nagu algselt ette nähtud 4. mai 2011. aasta rändeteatises (5);

11.

on seisukohal, et üldise lähenemisviisi tulemuslikkuse tagamiseks on vaja tõhustada kooskõlastamist Euroopa Liidu ning liikmesriikide, piirkondliku ja kohaliku tasandi vahel ning kolmandate riikidega;

12.

kordab Regioonide Komitee poolt juba varem esitatud seisukohta, et „ühine sisserändepoliitika puudutab esmajoones märkimisväärselt kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi. Ühelt poolt puudutavad neid eriti suurel määral ebaseadusliku sisserändega seotud raskused. Teiselt poolt on nende ülesanne hoolitseda inimeste eest, pakkudes neile kohaliku integratsiooniprotsessi osana erinevaid teenuseid. Seepärast tuleb kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ulatuslikult kaasata seadusliku sisserände Euroopa raamistiku loomisse ja ebaseadusliku rände vastastesse meetmetesse ning arengukoostöösse päritoluriikidega” (6);

13.

väljendab heameelt märkimisväärsete edusammude üle, mis on tehtud selleks, et muuta rahaülekanded rändajate päritoluriikidesse läbipaistvamaks, turvalisemaks ja vähem kulukaks, ning toetab Euroopa Komisjoni edendatavaid algatusi, et tagada rändajate poolt kodumaale saadetavate vahendite tõhus investeerimine;

14.

kiidab heaks asjaolu, et üldises lähenemisviisis rõhutatakse sisserändajate kogukondade rolli nii arengupoliitikas kui ka rändevoogude reguleerimisel, soodustades toetusmeetmeid päritoluriigist lahkumisel ja sihtriikides integreerumisel;

15.

leiab, et rände suhtes võetud üldine lähenemisviis eeldab mitmetasandilist valitsemist, mis on vajalik rände haldamiseks konkreetsetes tingimustes kõige sobivamal tasandil ja kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega, et tagada asjaomaste isikute heaolu võimalikult kõrge tase nii päritoluriigis kui ka sihtriigis;

16.

on seisukohal, et piirkondlikel ja kohalikel omavalitsustel on võtmeroll üldises lähenemisviisis: nad võivad algatada ja ellu viia meetmeid nii sotsiaal- ja tööhõivepoliitika, vastuvõtupoliitika ja integratsioonipoliitika valdkonnas kui ka ebaseadusliku sisserände haldamisel. Ent samuti võivad nad algatada süvaarutelusid ja eri koostöövorme rändevoogude päritolu- ja transiitriikidega (7);

17.

sedastab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused juba edendavad dialooge piirkondlike ja kohalike omavalitsustega kolmandates riikides, millest paljud on rändevoogude päritolu- või transiitriigid, ning detsentraliseeritud koostöö projekte;

18.

soovib, et Euroopa ja Vahemere piirkonna riikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste assambleed (ARLEM) ja idapartnerluse riikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste iga-aastast konverentsi (CORLEAP) peetaks ideaalseks foorumiks rände- ja arengupoliitika alase dialoogi arendamiseks Vahemere piirkonna ning Ida-Euroopa kohalike ja piirkondlike omavalitsustega;

19.

peab vajalikuks taotleda võimalikult suurt sidusust liikmesriikide kahepoolsete algatuste ning juba käivitatud piirkondlike ja kahepoolsete dialoogide vahel, mida peetakse ELi välispoliitika vahendiks sisserände küsimustes, ning on seisukohal, et selline sidusus tagatakse ka kohalike ja piirkondlike omavalitsuste edendatavate dialoogialgatuste täieliku tunnistamise kaudu;

20.

kutsub institutsioone üles lugema kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused üldise lähenemisviisi keskseteks osapoolteks kooskõlas nende pädevusega riiklikus kontekstis, kasutades vahendeid, mille raames neid käsitakse ELi rahastamise adressaatidena, ka ilma et keskvalitsuse asutused peaksid vahele sekkuma ning võttes arvesse liikmesriikide vahelisi erinevusi;

21.

kutsub komisjoni üles edendama uuenduslikke algatusi, et saavutada tööturul nõudluse ja pakkumise kooskõla soodustamise eesmärk piirkondlike ja kohalike omavalitsuste kui vahendajate abil, arvestades nende poolt paljudes liikmesriikides kõnealuses valdkonnas kasutatavat pädevust, et luua tõhus vahend ka tööturu teatavates segmentides esineva oskuste puudumise probleemi lahendamiseks;

22.

soovib, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kaasataks ka ELi sisserändeportaali ajakohastamisse, mida saaks sel viisil täiendada rändajate jaoks kasuliku teabega sihtpiirkonna, -linna või -valla kohta;

23.

peab esmatähtsaks igati tagada ELi rände- ja arengupoliitika ning välispoliitikasse kuuluva sisserände- ja varjupaigapoliitika sidusus. ELi ja liikmesriikide tegevus kolmandates riikides peaks alati põhinema eeskätt solidaarsuse ja ühiselt arenemise põhimõtetel, et kõrvaldada rände algpõhjused ja kaotada vaesus, omistades erilist tähelepanu kõnealuste riikide oma ressursside mobiliseerimisele ning institutsioonide tugevdamise toetamisele ning juhtimise ja õigusriigi tõhustamisele, mis on esmatähtsad majanduslike ja ühiskondlike muudatuste õnnestumise seisukohast;

24.

kutsub komisjoni üles jaotama arengumaadesse suunatavaid ressursse arengukoostöö põhimõtetest, prioriteetidest ja strateegiatest lähtudes, võttes arvesse ka põhimõtet „rohkem rohkema eest”;

25.

on seisukohal, et vastastikkuse põhimõtet tuleb ühtlustada arengukoostöö põhimõtetega, eriti liikuvuspartnerlustes ning rände ja liikuvuse ühises kavas (8);

26.

on seisukohal, et üldise lähenemisviisi rakendamisel tuleb tagada kõigi haavatavate elanikerühmade, eelkõige saatjata alaealiste piisav kaitse, suunates adekvaatselt tegevust kolmandates riikides, pakkudes asjakohaseid vastuvõtu- ja sotsiaalse integreerimise vorme liikmesriikides ning samuti soodustades liikmesriikides paljude kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kasutatavate heade tavade levitamist. Lisaks palub komitee Euroopa Komisjonil viia tõhusalt ellu saatjata alaealisi käsitleva tegevuskava meetmed;

27.

kutsub üles töötama välja tõelise ja asjakohase soolist aspekti arvestava lähenemisviisi, milles väärtustakse naiste erilist osa rändes ja kogu perekonna sotsiaalses integreerimises vastuvõturiigis;

28.

leiab, et ELi sisserändepoliitika võib sattuda vastuollu arengukoostööpoliitikaga, kui eesmärgiks on ligi meelitada kolmandatest riikidest pärit talente Euroopa 2020. aasta strateegias seatud demograafilise ja majandusarengu eesmärkide alusel;

29.

kahtleb selles, et selektiivsest rändepoliitikast põhjustatud ajude äravoolu tagajärgi saaks neutraliseerida korduvrände vahendiga, kuna ei ole sugugi selge, kuivõrd tõhus see vahend on ja millist konkreetset mõju see hakkab avaldama;

30.

leiab samuti, et korduvrände vahend võib olla vastuolus rändajate integreerimise eesmärgiga, ning seetõttu tuleks koostada integreerimisstrateegiad, mis on konkreetselt suunatud kõnealustele töötajatele, et viimased saaksid edukalt lõimuda, isegi kui nende viibimine ELis ei ole pikaajaline (9);

31.

leiab, et diplomite ja kutsekvalifikatsioonide tunnustamine ühtlustatud tingimustel on esmatähtis vahend ajude raiskamise vältimiseks, et tagada rändajate edukas integratsioon ja nende reintegratsioon päritoluriikides korduvrände puhul;

32.

kutsub Euroopa Komisjoni üles aitama kaasa meetmetele, millega pakutakse riikidele toetust diplomite ja kutsekvalifikatsioonide tunnustamise lihtsustamisel, ning edendama oskuste informaalset tunnustamist, muu hulgas eesmärgiga soodustada kolmandate riikide kodanikest töötajate liikumist Euroopa tööturul;

33.

soovib, et kolmandatele riikidele esitatavad koostöötaotlused rändevoogude piiramiseks ei viiks mitte mingil juhul olukorrani, kus rikutakse igale inimesele kuuluvat inimõigust lahkuda oma riigist, sh oma koduriigist, eelkõige juhul, kui kolmandatel riikidel palutakse kontrollida väljarännet sihtriikide seaduste alusel;

34.

peab vajalikuks teha rohkem investeeringuid haridus- ja tervishoiusektoritesse suunatud arengukoostööprojektidesse, kaasates sinna otseselt ülikoolistruktuure ning soodustades teadlaste ja kõigi akadeemiliste töötajate liikuvust;

35.

toetab Euroopa Parlamendi esitatud taotlust luua Euroopa ja Vahemere piirkonna Erasmuse ja Leonardo da Vinci programm konkreetse vahendina Vahemere mõlema kalda üliõpilaste kahesuunalise liikuvuse edendamiseks;

36.

soovib, et noorte ja eelkõige üliõpilaste liikuvust edendataks tõhusalt, muu hulgas lihtsustades viisade andmist, kiirendades haldusmenetlusi ja eraldades piisavaid finantsvahendeid;

37.

leiab, et programmi „Erasmus kõigi jaoks” tuleb väärtustada ja toetada, nii nagu ka juba olemasolevaid häid tavasid noortevahetuse vallas, nagu Euroopa Piirkondade Assamblee (AER) toetatav Eurodissey programm;

38.

peab vajalikuks tõhustada majanduslikest tasakaalunihetest põhjustatud rändesurve uurimist, et leida tõhusad vahendid probleemi lahendamiseks, sh kavad, mis tagavad liikuvuse ka madala kvalifikatsiooniga inimestele, kelle järele on teatud liikmesriikides veel väga suur vajadus, kusjuures probleemi ei saa lahendada üksnes korduvrände mehhanismi abil;

39.

leiab, et rändajate kogukondade kaasamine peab hõlmama ka ettevalmistusmeetmeid väljarändamiseks, kasutades juba olemasolevaid, otseselt sisserändajate ühenduste hallatavaid veebisaite, kust saab täpset teavet võimalikule sihtrühmale arusaadavas keeles;

40.

peab väljarändamise ettevalmistamise meetmete väärtustamist positiivseks ja leiab, et nendesse tuleb teha senisest rohkem investeeringuid, kaasates rändajate koduriikides juba tegutsevad VVOd ning piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused, kes on kaasatud rändajate ja nende perede vastuvõtu ja integreerimise protsessidesse;

41.

väljendab heameelt ELi sügava pühendumuse üle ebaseadusliku sisserände vastasele võitlusele, eriti jõupingutusi inimeste üle piiri toimetamise ja inimkaubanduse tõkestamiseks ning meetmeid ebaseaduslikult riigis viibivaid töötajaid kasutavate tööandjate vastu;

42.

rõhutab, et ebaseadusliku sisserände vastase võitluse puhul tuleb rakendada lähenemisviisi, milles arvestatakse, et rändajad võivad olla ebaseadusliku inimkaubanduse võimalikud ohvrid ja sellistena tuleb neid aidata ja kaitsta;

43.

kutsub Euroopa Komisjoni üles jätkama algatusi, mille raames uurida ja tõkestada deklareerimata tööd, mis on nuhtlus kogu ELi majandusele ja innustab ebaseaduslikult ELi sisenema välismaalasi, keda siis võidakse ära kasutada nii tööturul kui ka kuritegelike võrgustike käepikendusena;

44.

märgib, et märkimisväärseid finantsvahendeid on suunatud ka ebaseadusliku sisserändega võitlemise meetmetesse, sealhulgas agentuuri FRONTEX teostatud piirikontrolli operatsioonidesse;

45.

rõhutab vajadust järgida inimõigusi ja eriti mittetagasisaatmise põhimõtet piirikontrolli kõigil etappidel ning kinni pidada sellega seotud kohustusest teostada hoolikat järelevalvet FRONTEXi tegevuse üle ELi institutsioonide, eelkõige Euroopa Parlamendi poolt;

46.

soovib, et samasugune järelevalve laieneks ka FRONTEXi otseselt juhitavale rahvusvahelisele koostööle, kuna agentuuril on volitused sõlmida kolmandate riikidega rahvusvahelisi tehnilist laadi kokkuleppeid, mille sisu tuleks senisest läbipaistvamaks muuta ja mille reguleerimisala tuleks täpselt piiritleda;

47.

peab vajalikuks koostada täpsed hinnangud kõigi olemasolevate vahendite kulutasuvusele, võrreldes nende tõhusust, k.a tagasisaatmise menetluste (kinnipidamine ja sunniviisiline väljasaatmine) kulud ja liikmesriikide poolt vabatahtlikule kodumaale tagasipöördumisele eraldatavate vahendite tegelik maht võrreldes sunniviisilise tagasisaatmisega;

48.

leiab, et tuleb vältida olukorda, kus seaduslikult riigis viibivatest välismaalastest saavad ebaseaduslikud sisserändajad mitte piisavalt paindlike riiklike õigusnormide tõttu, mille tagajärjel kasvab riiki üle aja jäävate inimeste arv;

49.

soovib, et ELi institutsioonid ja liikmesriigid kaaluksid tõsiselt võimalust lubada Euroopa Liitu siseneda tööotsimise eesmärgil kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 79 lõikes 5 selgesõnaliselt sätestatuga;

50.

leiab, et seadusliku sisenemise kanalite kättesaadavus peaks kuuluma peamiste meetmete hulka, mille abil võidelda ebaseadusliku sisserände ja riiki üle aja jäämise nähtuse vastu. Lisaks aitab see vahend tagada teatava solidaarsuse suhetes rändevoogude päritoluriikidega;

51.

kutsub institutsioone üles kaasama üldisesse lähenemisviisi tagasivõtustrateegia, milles tuleks juhinduda arengukoostöö põhimõtetest ning mis ei tohiks muutuda eraldiseisvaks ja selle lähenemisviisiga vastolus olevaks valdkonnaks;

52.

leiab, et tagasivõtulepinguid tuleks hinnata korrapäraselt, eriti seoses transiitriigile seatud kohustusega võtta tagasi mitte ainult oma riigi kodanikud, vaid ka kõnealust riiki läbides Euroopa Liitu tulnud välismaalased, keda ähvardab eikellegimaale jäämine, muutes olukorra transiitriikides halvemaks ja tekitades tõsise inimõiguste rikkumise ohu;

53.

leiab, et kolmandate riikide varjupaigasüsteemide tõhustamist ei tohiks vaadelda võimalusena vältida rahvusvahelise kaitse õiguse tunnustamist Euroopa Liidus;

54.

peab positiivseks, et EL on piirkondliku kaitse programmides tegutsenud üheskoos ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametiga (UNHCR), kuigi ELi pakutav kaitse on pagulasseisundit käsitleva Genfi konventsiooniga tunnustatud kaitsest ulatuslikum, hõlmates ka täiendavat kaitset ja kaitset kohtlemise eest, mis on vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga;

55.

loodab, et ELi tegevuses ei üritata mitte mingil juhul takistada varjupaigataotlejatel riigist lahkumist, kus nad viibivad, et taotleda kaitset mõnes ELi liikmesriigis;

56.

peab – eriti pärast Euroopa Liidu Kohtu tehtud selget kriitikat – vajalikuks vaadata läbi nn Dublini II määrus, et tõhusalt tagada solidaarsus liikmesriikide vahel, austades täiel määral inimõigusi, sh õigust perekonna ühtsusele;

57.

kutsub komisjoni üles lisama liikuvuspartnerlustesse asjakohased sätted varjupaigataotlejate ja pagulaste kaitseks;

58.

kutsub institutsioone ja liikmesriike üles üheskoos tõhustama merel toimuvate otsingute ja pääste korda, muu hulgas parandades kooskõlastamist ja määratledes ühised kriteeriumid, et määrata kindlaks kõige sobivam turvaline koht päästetud rändajate randumiseks;

59.

palub Euroopa Komisjonil, nõukogul ja Euroopa Parlamendil pidada avatud arutelu üldise lähenemisviisi nelja samba üle nii, et lähenemisviisi rakendamisse oleksid täiel määral kaasatud kõik potentsiaalselt huvitatud osalejad;

60.

eelkõige palub kaasata kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused täiel määral üldise lähenemisviisi rakendamisse, kasutades juba alustatud detsentraliseeritud koostöö projekte ning juba käivitatud struktureeritud dialooge, nagu ARLEM ja CORLEAP;

61.

palub Euroopa Komisjonil jätkata ülemaailmse rände põhjuste ja eripärasuste uurimist, et luua tõhusad tegevuskavad nähtusega tegelemiseks, tuginedes solidaarsusele kolmandate riikidega;

62.

tunneb kahetsust rändajaid kriminaliseeriva poliitika üle ja toetab meetmeid kuritegelike võrgustike vastu võitlemiseks, mille ohvriks rändajad langevad;

63.

palub, et ebaseadusliku sisserände vastases võitluses ei keskenduta üksnes piirikontrollidele ja rändajate kinnipidamisele koduriigist lahkumisel, vaid et see põhineks ka reaalsetel Euroopa Liitu seaduslikult sisenemise võimalustel, mis on avatud ka vähekvalifitseeritud töötajatele, võttes arvesse iga liikmesriigi eripärasid.