23.12.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 434/87

—

võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, Euroopa Liidu põhiõiguste hartat ning inimõigusi käsitlevaid muid tähtsaid rahvusvahelisi lepinguid ja vahendeid,

—

võttes arvesse ELi aastaaruannet inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2011. aastal, mille välisasjade nõukogu võttis vastu 25. juunil 2012,

—

võttes arvesse oma 18. aprilli 2012. aasta resolutsiooni (1), mis käsitleb aastaaruannet inimõiguste kohta maailmas 2010. aastal ja Euroopa Liidu poliitikat selles valdkonnas ning mõju ELi strateegilisele inimõiguste poliitikale,

—

võttes arvesse ELi inimõiguste ja demokraatia strateegilist raamistikku ja tegevuskava (11855/2012), mille välisasjade nõukogu võttis vastu 25. juunil 2012,

—

võttes arvesse nõukogu 25. juuli 2012. aasta otsust 2012/440/ÜVJP, millega nimetatakse ametisse Euroopa Liidu inimõiguste eriesindaja,

—

võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning Euroopa Komisjoni 12. detsembri 2011. aasta ühisteatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Inimõiguste ja demokraatia tulemuslikum edendamine välistegevuse raames” (COM(2011)0886),

—

võttes arvesse inimõigusi käsitlevaid Euroopa Liidu suuniseid,

—

võttes arvesse oma 8. juuli 2010. aasta seisukohta Euroopa välisteenistuse kohta (2),

—

võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 3. mai 2011. aasta resolutsiooni 65/276 Euroopa Liidu osalemise kohta Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni töös,

—

võttes arvesse 8. septembril 2000. aastal vastu võetud ÜRO aastatuhande deklaratsiooni (A/Res/55/2) ja ÜRO Peaassamblee resolutsioone,

—

võttes arvesse oma 17. novembri 2011. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu toetuse kohta Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule probleemide lahendamiseks ja raskuste ületamiseks (3) ning 19. mai 2010. aasta resolutsiooni (4) Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi läbivaatamise konverentsi kohta, mis toimus 2011. aasta 31. maist 11. juunini Ugandas, Kampalas, võttes samuti arvesse ELi seal antud lubadusi (5),

—

võttes arvesse nõukogu 21. märtsi 2011. aasta otsust 2011/168/ÜVJP Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohta (6) ja 12. juulil 2011. aastal vastu võetud läbivaadatud tegevuskava, milles esitatakse Rahvusvahelist Kriminaalkohut käsitleva nõukogu otsuse järelmeetmed,

—

võttes arvesse oma 14. detsembri 2011. aasta resolutsiooni Euroopa naabruspoliitika läbivaatamise kohta (7),

—

võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni 8. märtsi 2011. aasta ühisteatist Euroopa Ülemkogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Partnerlus Vahemere lõunapiirkonnaga demokraatia ja ühise heaolu nimel” (COM(2011)0200),

—

võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning Euroopa Komisjoni 25. mai 2011. aasta ühisteatist „Uus lähenemisviis muutuvale naabrusele” (COM(2011)0303),

—

võttes arvesse 20. juunil 2011. aastal toimunud välisasjade nõukogu 3101. istungil vastu võetud järeldusi Euroopa naabruspoliitika kohta,

—

võttes arvesse 1. detsembril 2011. aastal toimunud välisasjade nõukogu 3130. istungil vastu võetud järeldusi Euroopa demokraatia rahastu kohta ning Coreperi 15. detsembri 2011. aasta koosolekul kokku lepitud deklaratsiooni Euroopa demokraatia rahastu loomise kohta,

—

võttes arvesse oma 29. märtsi 2012. aasta soovitust nõukogule Euroopa demokraatia sihtkapitali võimaliku loomise korraldamise kohta (8),

—

võttes arvesse oma 7. juuli 2011. aasta resolutsiooni demokratiseerimist toetava ELi välispoliitika kohta (9),

—

võttes arvesse komisjoni 25. oktoobri 2011. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „ELi uuendatud strateegia aastateks 2011–2014 ettevõtja sotsiaalse vastutuse valdkonnas”,

—

võttes arvesse oma 2. veebruari 2012. aasta soovitust nõukogule kooskõlastatud poliitika väljatöötamise kohta seoses režiimidega, mille juhtide isiklike ja majandushuvidega seotud ELis toimuva tegevuse suhtes kohaldatakse ELi piiravaid meetmeid (10),

—

võttes arvesse ÜRO eriraportööri 16. mai 2011. aasta aruannet (A/HRC/17/27) arvamus- ja sõnavabaduse edendamise ja kaitsmise kohta, milles rõhutatakse, et rahvusvahelised inimõigustealased normid ja standardid, mis seonduvad õigusega arvamus- ja sõnavabadusele, on kohaldatavad ka interneti kui kommunikatsioonikanali suhtes,

—

võttes arvesse digitaalarengu voliniku 12. detsembri 2011. aasta teatist strateegia „No Disconnect” kohta,

—

võttes arvesse ÜRO eriraportööri 28. juuli 2011. aasta raportit (A/66/203) inimõiguste kaitsjate olukorra kohta,

—

võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 21. detsembri 2010. aasta resolutsiooni (A/RES/65/206) moratooriumi kehtestamise kohta surmanuhtluse kasutamisele,

—

võttes arvesse piinamise ning julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastast konventsiooni,

—

võttes arvesse oma 11. septembri 2012. aasta resolutsiooni kinnipeetavate väidetava transpordi ja ebaseadusliku kinnipidamise kohta Euroopa riikides Luure Keskagentuuri (LKA) poolt (11),

—

võttes arvesse ÜRO eriraportööri 5. augusti 2011. aasta vahearuannet (A/66/268), milles käsitletakse piinamist ning muud julma, ebainimlikku ja inimväärikust alandavat kohtlemist või karistamist ja üksikvangistust, sh psühhiaatriakliinikutes,

—

võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone 1325, 1820, 1888, 1889 ja 1960 naiste, rahu ja julgeoleku kohta,

—

võttes arvesse ELi nõukogus 13. mail 2011. aastal vastu võetud aruannet ELi näitajate kohta, mille eesmärk on töötada välja terviklik lähenemisviis naisi, rahu ja julgeolekut käsitlevate ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonide 1325 ja 1820 rakendamiseks ELis,

—

võttes arvesse nõukogu 1. detsembri 2011. aasta järeldusi ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika kohta,

—

võttes arvesse komisjoni 13. oktoobri 2011. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Muutuste kava ELi arengupoliitika mõju suurendamiseks” (COM(2011)0637),

—

võttes arvesse konventsiooni naiste diskrimineerimise kõikide vormide likvideerimise kohta (CEDAW) ja selle fakultatiivprotokolli,

—

võttes arvesse 7. aprillil 2011. aastal Euroopa Nõukogu ministrite komitees vastu võetud naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni,

—

võttes arvesse lapse õigusi käsitlevaid ÜRO resolutsioone, sh kõige hilisemat, 4. aprilli 2012. aasta resolutsiooni,

—

võttes arvesse ÜRO inimõiguste nõukogu 17. juuni 2011. aasta resolutsiooni inimõiguste, seksuaalse sättumuse ja soolise identiteedi kohta,

—

võttes arvesse asjaolu, et 22. jaanuaril 2011 ühines Euroopa Liit ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooniga, mis on esimene inimõigusi käsitlev ÜRO konventsioon, mille Euroopa Liit ratifitseeris piirkondliku integratsiooni organisatsioonina,

—

võttes arvesse inimõiguste nõukogu avaldatud ÜRO tööalase ja päritolulise diskrimineerimise tõhusa kaotamise põhimõtete ja suuniste projekti (A/HRC/11/CRP.3),

—

võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku ja ÜRO lepinguorganite ning erimenetluste raames tehtud tähelepanekuid ja soovitusi kastipõhise diskrimineerimise kohta, rõhutades eelkõige rassismi, rassilise diskrimineerimise, ksenofoobia ja nendega seotud sallimatuse kaasaegsete vormidega tegeleva ÜRO eriraportööri 24. mai 2011. aasta aruannet (A/HRC/17/40),

—

võttes arvesse nõukogu 21. veebruari 2011. aasta järeldusi usul või veendumustel põhineva sallimatuse, diskrimineerimise ja vägivalla kohta ning võttes arvesse ÜRO Peaassamblee resolutsiooni 66/167, milles käsitletakse võitlust sallimatuse, negatiivsete stereotüüpide loomise ja häbimärgistamise ning diskrimineerimise, vägivalla õhutamise ja usutunnistusel või veendumustel põhineva isikuvastase vägivalla vastu,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse väliskomisjoni raportit ja arengukomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A7-0377/2012),

A.

arvestades, et aluslepingud kohustavad Euroopa Liitu tuginema oma välistegevuses demokraatia põhimõttelisele alusele, õigusriigi põhimõttele, inimõiguste ja põhivabaduste universaalsusele ja jagamatusele, inimväärikuse austamisele, võrdsuse ja solidaarsuse põhimõttele ning ÜRO põhikirja ja rahvusvahelise õiguse põhimõtete austamisele;

B.

arvestades, et inimõiguste ja püsiva rahu alustalade kaitse lahutamatuks osaks on õigus, õigusriigi põhimõtted, vastutus kõikide kuritegude, sh rahvusvahelist üldsust mõjutavate kõige tõsisemate kuritegude eest, õiglane kohtulik arutamine ja sõltumatu kohtusüsteem;

C.

arvestades, et demokraatia ja õigusriigi põhimõtete järgimine on inimõiguste ja põhivabaduste, igasuguse mittediskrimineerimise, inimeste ja kogukondade sallimise ning kõikide võrdsuse tagamiseks parim viis;

D.

arvestades, et lähtuvalt araabia kevade õppetundidest peab EL tegelema jätkuvalt oma poliitika läbivaatamise ja täiustamisega ning poliitikavaldkondade vahelise sidususe tagamisega, muu hulgas inimõiguste kaitsjate, rahvusvahelise humanitaarõiguse, kolmandate riikide ja kodanikuühiskonnaga, sh valitsusväliste organisatsioonide ja rohujuuretasandi liikumistega peetavate inimõigustealaste dialoogide ja sotsiaalmeedia valdkonnas;

E.

arvestades, et EL on kohustatud aitama nendel riikidel, kellega ta on sõlminud rahvusvahelised lepingud, sh kaubanduskokkulepped, rakendada kõiki neid ülitähtsaid põhimõtteid, tagades eelkõige kõnealustes lepingutes sisalduvate demokraatia ja inimõiguste klauslite range järgimise;

F.

arvestades, et juurdepääs internetile on peamine tegur, mis võimaldab juurdepääsu teabele, sõna-, ajakirjandus- ja kogunemisvabadusele ning majanduslikule, sotsiaalsele, poliitilisele ja kultuurilisele arengule; arvestades, et EL peab inimõigusi kaitsma ja edendama nii võrgus kui ka võrguväliselt;

G.

arvestades, et valitsuste ja valitsusväliste osalejate toimepandud mõtte-, südametunnistuse-, usu- ja veendumusvabaduse rikkumiste arv kasvab paljudes maailma riikides ning sellega kaasneb diskrimineerimine ja sallimatus nii teatavate üksikisikute kui ka usukogukondade, sh vähemuste ja mitteusklike suhtes;

H.

arvestades, et naiste roll ja nende täielik osalemine poliitika-, majandus- ja sotsiaalsfääris on ülioluline, eriti sõjajärgsetes rahutagamisprotsessides, demokraatiale üleminekut käsitlevates läbirääkimistes ning konfliktilahendamis-, lepitus- ja stabiliseerimisprotsessides;

I.

arvestades, et aastaaruanne inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas ning ELi poliitika selles vallas ei peaks endast kujutama üksnes varasemate saavutuste ja vigade kajastust ja ülevaadet, vaid ka inspiratsiooniallikat ELi inimõiguste ja demokraatia strateegia ja tegevuskava jaoks; arvestades, et iga järgnev aastaaruanne peaks aitama ideaalis selgelt ja korrapäraselt kaasa ELi inimõiguste poliitika täiustamisele maailmas;

1.

väljendab heameelt inimõigusi ja demokraatiat 2011. aastal käsitleva ELi aastaaruande vastuvõtmise üle; peab kiiduväärseks asjaolu, et komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal oli võimalik tutvustada aastaaruannet Euroopa Parlamendi juunis toimunud täiskogul ning pöörduda seeläbi tagasi tavapraktika juurde;

2.

märgib, et viimastel aastatel on aastaaruande paremaks muutmiseks võetud kiiduväärseid meetmeid, kuid rõhutab, et arenguruumi on veelgi;

3.

on seisukohal, et aastaaruanne peaks olema tähtis vahend, mille abil kajastada ELi selles valdkonnas tehtavat tööd ning aidata suurendada ELi tegevuse nähtavust; palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal konsulteerida tulevaste aastaaruannete koostamisel aktiivselt ja süstemaatiliselt ka Euroopa Parlamendiga ning anda aru selle kohta, kuidas võetakse arvesse parlamendi resolutsioone;

4.

väljendab heameelt inimõigusi käsitleva ELi strateegilise raamistiku vastuvõtmise üle 25. juunil 2012; nõuab tungivalt, et ELi institutsioonid teeksid selle õigeaegse ja nõuetekohase rakendamise tagamiseks koostööd, et täita usaldusväärselt ELi aluslepingust tulenevat kohustust tugineda oma välispoliitikas põhimõtteliselt ja kindlalt inimõigustele, demokraatlikele väärtustele ja õigusriigi põhimõtetele, vältides seejuures topeltstandardeid;

5.

nõuab tungivalt, et nõukogu, komisjon, Euroopa välisteenistus ja parlament hoiaksid ja austaksid ELi rolli inimõiguste ülitähtsa kaitsjana, tehes selles raamistikus ning ELi arenguabi ja Euroopa demokraatia rahastu võimalusi kasutades omavahel tihedat koostööd, et rakendada maailmas ELi sidusat, sihipärast ja tulemuslikku inimõigusi käsitlevat poliitikat;

6.

soovitab nõukogul ja Euroopa välisteenistusel viia läbi uue inimõiguste paketi, eeskätt tegevuskava vahehindamine; nõuab ulatuslikku konsulteerimist Euroopa Parlamendiga, parlamendi korrapärast teavitamist ning kodanikuühiskonna kaasamist kõnealusesse protsessi;

7.

peab kiiduväärseks ELi inimõiguste eriesindaja volitusi ning nõukogu inimõiguste töörühma (COHOM) kavandatavat loomist Brüsselis; ootab nende tihedat koostööd parlamendiga, eriesindaja puhul ka kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artikli 36 sätetega;

8.

eeldab, et COHOM suurendab koostööd põhiõiguste, kodanikuõiguste ja isikute vaba liikumise töörühmaga, et lahendada inimõiguste poliitika kooskõlastatuse probleem ELi välis- ja sisepoliitikas; rõhutab, kui oluline on, et ELi poliitika oleks sidus, järjekindel, eeskuju näitav ning kooskõlas põhiväärtuste ja aluspõhimõtetega, et suurendada maailma silmis ELi tõsiseltvõetavust, tõhustada ELi inimõigustealast poliitikat ning näidata välja inimõiguste universaalsuse tõelist austamist;

9.

tervitab asjaolu, et Lissaboni lepinguga loodud ELi juriidilise isiku staatuse rakendamine ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ratifitseerimisel 2010. aasta detsembris avaldas ELi sise- ja välispoliitika sidususele positiivset mõju; kutsub üles võtma samasuguse hoiaku muude rahvusvaheliste inimõiguste lepingute ja konventsioonide suhtes; kutsub nõukogu ja komisjoni üles võtma selles valdkonnas ennetava lähenemisviisi, et käsitleda liikmesriikide poolt muude oluliste välislepingute ja -konventsioonide ükshaaval allkirjastamisest ja ratifitseerimisest tulenevat negatiivset mõju;

10.

nõuab tungivalt, et asepresident ja kõrge esindaja, Euroopa välisteenistus, nõukogu ja komisjon tagaksid tulemuslikkuse huvides sidususe ja järjepidevuse mitmesuguste välistegevuse rahastamisvahendite ja olemasolevate või kavandatavate ELi võrdlusuuringute ning järelevalve- või hindamistegevuse ja meetodite vahel, mis käsitlevad inimõigusi ja demokraatia olukorda kolmandates riikides ja hõlmavad järgmist: inimõigusi ja demokraatiat käsitlevad jaod laienemise ja naabruspoliitika eriaruannetes; Euroopa naabruspoliitika jaoks ettenähtud inimõiguste ja demokraatia osas tehtud edusammudest lähtuva põhimõtte hindamine; inimõiguste kavandatav lisamine mõjuhinnangutesse, mis koostatakse seadusandlike ja muude kui seadusandlike ettepanekute ja piirkondlike ning kahepoolsete kokkulepete jaoks, mis võivad olla kaubandus-, partnerlus-, assotsieerimis- või koostöölepingud; komisjoni kava sätestada ELi abiandmisviiside kasutamise korral (eeskätt seoses eelarvetoetusega) inimõiguste olukorra hindamine; järelevalvemehhanismi rakendamise tugevdamine inimõigustealaste kokkulepete järgimise kontrollimiseks GSP+ riikides; eesmärk süstematiseerida valimiste ELi vaatlusmissioonide raportite järelkasutust ning tähelepanu, mida ELi nõukogu koondab võrdlusuuringutele ning inimõiguste, soo ja relvakonfliktist mõjutatud lastega seotud aspektide jätkuvale ja süsteemsele arvessevõtmisele ÜJKP missioonidest õpitut käsitlevates dokumentides;

11.

väljendab heameelt inimõigustealaste riigipõhiste strateegiate vastuvõtmise üle, mis võimaldab riikidel viia oma poliitikat ellu kõige asjakohasemal ja tõhusamal viisil; tunnistab põhirolli, mida on täitnud kohalikud ELi delegatsioonid konkreetsetele oludele kohandatud riigistrateegiate väljatöötamisel ja järgimisel, kuid toob esile rolli, mida täidab Euroopa välisteenistus inimõigusi käsitlevas strateegilises raamistikus ja ELi suunistes sätestatud ELi inimõiguste poliitika prioriteetide sidusa elluviimise koordineerijana; rõhutab, kui oluline on ehitada lõplikult üles inimõiguste ja demokraatia eest vastutavate isikute võrgustik ELi delegatsioonides, ÜJKP missioonidel ja operatsioonidel; nõuab tungivalt, et komisjoni asepresident ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja, Euroopa välisteenistus ja liikmesriigid võtaksid parima tavana vastu meetodi, mille puhul töötatakse inimõiguste küsimustega kohalikul tasandil inimõiguste töörühmade kaudu, mis on moodustatud ELi delegatsioonide ja ELi liikmesriikide saatkondade hulgas; nõuab samuti regulaarselt ühenduse pidamist kodanikuühiskonna esindajate, inimõiguste kaitsjate ja liikmesriikide parlamentide liikmetega; toetab Euroopa välisteenistuse eesmärki pakkuda kõikidele Euroopa välisteenistuse, komisjoni, ELi delegatsioonide ja ÜJKP missioonide ning kõikide kolmandate riikidega suhteid omavate Euroopa Liidu ametite, eelkõige Frontexi töötajatele inimõiguste ja demokraatia alast koolitust; nõuab, et erilist tähelepanu pöörataks eelkõige inimõiguste kaitsjate kaitsele; on seisukohal, et inimõigustealaseid riigipõhiseid strateegiaid tuleks laiemalt kaasata liidu ÜVJPsse, ÜJKPsse, kaubandus- ja arengupoliitikasse ning geograafilistesse ja temaatilistesse programmidesse, et tagada suurem tulemuslikkus, tõhusus ja sidusus;

12.

peab kiiduväärseks ELi püüdlusi toetada ja taaselustada inimõigustealast tööd ÜRO süsteemis, sh ÜRO inimõiguste nõukogu 2011. aasta läbivaatamise lõpetamist; rõhutab, et oluline on jätkuvalt toetada ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo sõltumatust ning konkreetsete teemade ja riikidega seotud ÜRO inimõiguste eriraportööride osatähtsust ning loodab, et nimetatud isikud teevad tihedat koostööd hiljuti ametisse nimetatud ELi inimõiguste eriesindajaga; rõhutab olulist tõsiasja, et 22. jaanuaril 2011 ühines Euroopa Liit ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooniga – tegemist on esimese inimõigusi käsitleva ÜRO konventsiooniga, mille Euroopa Liit ratifitseeris juriidilise isikuna;

13.

rõhutab, kui oluline on ELi kindel toetus ja aktiivne osalemine ÜRO pagulaste ülemvoliniku ameti töös, avaldades toetust resolutsioonidele, koostades avaldusi ning osaledes interaktiivsetes dialoogides ja aruteludes;

14.

peab kiiduväärseks aktiivsust, millega ELi liikmesriigid panustavad ÜRO inimõiguste süsteemi usaldusväärsusesse, laiendades alalist kutset ühiselt kõikidele ÜRO inimõiguste valdkonna erimenetlustele, korraldades Liibüa küsimuses ÜRO inimõiguste nõukogu eriistungi, kus esitati ajalooline soovitus jätta Liibüa inimõiguste nõukogust välja, ning juhtides jõupingutusi, mille tulemusena loodi Süüria inimõiguste olukorda uuriv sõltumatu uurimiskomisjon;

15.

tunnistab ELi kaasavat potentsiaali ja leidlikku koalitsioonimoodustamise oskust, mida näitlikustab see, et kõikide piirkondade liikmesriikide toetusel jõuti inimõiguste, seksuaalse sättumuse ja soolise identiteedi küsimuses pöördelise inimõigustealase resolutsiooni vastuvõtmiseni, ning ka üksmeele saavutamine Genfis ja New Yorgis seoses vajadusega võidelda usulise sallimatusega ning kaitsta usu- ja veendumusvabadust, vältides seejuures võimalikku kahjulikku mõju muudele põhilistele inimõigustele, nt sõnavabadusele;

16.

kinnitab veel kord oma vastuseisu tavale, mille kohaselt piirkondlikud rühmad korraldavad vaidlustamata valimisi inimõiguste nõukogusse;

17.

soovitab järgida üldise korrapärase läbivaatamise alaseid soovitusi, kaasates need süstemaatiliselt ELi inimõigustealastesse riigipõhistesse strateegiatesse ning inimõigustealastesse dialoogidesse ja konsultatsioonidesse;

18.

tuletab meelde piisava rahastamise vajalikkust selleks, et Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni inimõiguste ülemvoliniku ameti piirkondlikud esindused saaksid töötada;

19.

tuletab meelde ÜRO Peaassamblee poolt vastu võetud resolutsiooni nr 65/276 ELi osalemise kohta ÜRO töös ja peab seda tagasihoidlikuks alguseks laiaulatuslikumale püüdlusele suurendada ELi rolli selle organisatsiooni inimõigustealases töös;

20.

peab kahetsusväärseks, et valikuline õigusemõistmine avaldub uutes ja üleminekuetapis demokraatlikes riikides sageli õigusriigi põhimõtte ja korruptsiooni vastase võitluse varjus; peab kahetsusväärseks, et valikulisest õigusemõistmisest on kujunenud vaid poliitilise kättemaksu ja poliitiliste teisitimõtlejatega arveteklaarimise vahend, mille abil hirmutatakse ja tõrjutakse opositsiooni esindajaid, ajakirjandustöötajaid ja inimõiguste kaitsjaid, eeskätt valimiseelsel perioodil; on endiselt mures Ukraina opositsiooniliikmete vastu esitatud kuriteosüüdistuste ja poliitilise taustaga süüdistuste pärast ning nõuab Ukraina ametivõimudelt opositsiooni jätkuva tagakiusamise lõpetamist, sest see takistab riigi püüdeid tagada õigusriigi põhimõtete ja demokraatlike väärtuste järgimine;

21.

peab kahetsusväärseks, et kuigi rahvusvahelised organid on Venemaa võimudele esitanud arvukalt sellekohaseid üleskutseid, ei ole Sergei Magnitski surma uurimisel tehtud mingeid edusamme; nõuab seetõttu, et nõukogu kehtestaks Sergei Magnitski surma eest vastutavatele ametnikele üleliidulise viisakeelu ja rakendaks seda, külmutades ka kõik finantsvarad, mis nendel isikutel või nende lähimatel perekonnaliikmetel võivad ELis olla;

22.

on endiselt pettunud Mihhail Hodorkovski ja Platon Lebedevi kohtuprotsessi pärast, mida rahvusvaheline üldsus peab poliitiliseks;

23.

tähistab Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi jõustumise 10. aastapäeva; tervitab Rooma statuudi ratifitseerimist Cabo Verde ja Vanuatu poolt; tunnustab Rahvusvahelist Kriminaalkohut viimase astme kohtu mehhanismina, mis on pädev õiguse jõustamiseks inimsusevastaste kuritegude, genotsiidi ja sõjakuritegude ohvrite suhtes, nii nagu näeb ette Rooma statuudi vastastikuse täiendavuse põhimõte;

24.

kinnitab oma tugevat toetust Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule võitluses kõige tõsisemate ja rahvusvahelisel tasandil muret tekitavate kuritegude karistamatuse vastu; kutsub ELi ja liikmesriike üles pakkuma jätkuvalt poliitilist, diplomaatilist, logistilist ja rahalist tuge Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule ja muudele kriminaalkohtutele, sealhulgas ajutistele endise Jugoslaavia ja Rwanda asjade rahvusvahelistele kriminaalkohtutele, Sierra Leone erikohtule, Kambodža Kohtu erakorralisele kolleegiumile ja Liibanoni erikohtule;

25.

toetab asjaolu, et inimõigusi ja demokraatiat käsitlevasse ELi strateegilisse raamistikku ja tegevuskavasse lisati viide vajadusele võidelda jõuliselt tõsiste kuritegude karistamatuse vastu, edendades eelkõige Rahvusvahelist Kriminaalkohut, ning arusaam, et eelkõige on peavad riigid uurima tõsiseid rahvusvahelisi kuritegusid ning edendama ja toetama riiklike kohtusüsteemide suutlikkuse suurendamist, et selliseid kuritegusid uurida ja süüdistusi esitada;

26.

peab kiiduväärseks Rahvusvahelist Kriminaalkohust käsitlevas nõukogu 21. märtsi 2011. aasta otsuses 2011/168/ÜVJP võetud kohustusi ja 12. juulil 2011. aastal vastu võetud tegevuskava ning soovitab ELil ja tema liikmesriikidel tagada tõhusate ja konkreetsete meetmete abil nende rakendamine, et edendada Rooma statuudi universaalsust ja terviklikkust, toetada Rahvusvahelise Kriminaalkohtu sõltumatust ning selle tõhusat ja tulemuslikku toimimist ning toetada täiendavuse põhimõtte rakendamist; kutsub ELi inimõiguste eriesindajat üles rakendama ELi inimõiguste ja demokraatia strateegilises raamistikus sisalduvaid Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga seotud meetmeid;

27.

tunnustab komisjoni jõupingutusi ELi vastastikuse täiendavuse vahendite loomisel, mille eesmärk on toetada riikliku suutlikkuse arengut ja luua poliitiline tahe väidetavate rahvusvaheliste kuritegude uurimiseks ja kohtu ette viimiseks, ning rõhutab põhjalike konsultatsioonide tähtsust ELi liikmesriikide, Euroopa Parlamendi ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega nimetatud vahendite väljatöötamisel;

28.

kordab oma soovitust lisada Rooma statuut head valitsemistava ja õigusriigi põhimõtteid käsitlevate rahvusvaheliste lepingute paketti, mille peavad ratifitseerima üldiste tariifsete soodustuste süsteemi (GPS+) kuuluvad kolmandad riigid; toetab Rahvusvahelise Kriminaalkohtu klausli järjepidevat kaasamist kolmandate riikidega sõlmitavatesse ELi lepingutesse; kutsub üles kaasama Rahvusvahelist Kriminaalkohut kõikidesse ELi välispoliitika prioriteetidesse, võttes eelkõige süstemaatiliselt arvesse võitlust karistamatuse vastu ja vastastikuse täiendavuse põhimõtet;

29.

rõhutab, kui olulised on ELi kindlad meetmed selleks, et ennetada ja seeläbi kas vältida või taunida koostöö mittetegemist, nt seoses kohtukutsete edastamisega üksikisikutele, kelle kohta on välja antud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu vahistamismäärus, ning suutmatusega selliseid isikuid vahistada ja üle anda; kutsub ELi ja tema liikmesriike veel kord üles vastama kõikidele kohtu nõudmistele pakkuda õigeaegset abi ja koostööd, et tagada muu hulgas kehtivate vahistamismääruste elluviimine; kordab, et EL ja tema liikmesriigid peavad kehtestama koostöös Euroopa välisteenistusega sisesuunised, milles esitatakse käitumisjuhend ELi/liikmesriigi ametnike ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu poolt tagaotsitavate isikute vahelise kontakti korral;

30.

väljendab oma sügavat muret osalisriikide assamblee 10. istungil (12.–21. detsember 2011) toimunud eelarveläbirääkimiste tulemuse üle, mille tõttu võib kohus jääda alarahastatuks; peab äärmiselt kahetsusväärseks, et osad Rooma statuudi Euroopa osalisriigid nõuavad 0 % kasvuga eelarve/väiksema eelarve vastuvõtmist ning et assamblee ei olnud nõus tagama kohtule piisavalt vahendeid, et kohus saaks tõhusalt täita oma õigusemõistmise ülesannet ning tagada õigust jõulisel, õiglasel, tõhusal ja tähenduslikul viisil; kutsub liikmesriike üles toetama osalisriikide assambleel jõuliselt kohtu tegevust ning lükkama tagasi ettepanekud, mille kohaselt oleks kohtu eelarve nominaalkasv 0 %, kuna see kahjustaks kohtu suutlikkust mõista õigust ja reageerida tekkivatele olukordadele;

31.

rõhutab, et karistamatuse vastu võitlemist toetades peaks ELi meetmed hõlmama mitmeid algatusi, mis hõlmavad muu hulgas järgmist: suuremad jõupingutused Rooma statuudi ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu privileege ja immuniteete käsitleva kokkuleppe laiaulatuslikuma ratifitseerimise ja rakendamise edendamiseks, et nimetatud kohus oleks tõeliselt globaalne ja üleüldine; suuremad jõupingutused selleks, et tagada täielik koostöö kohtuga, muu hulgas koostööd käsitlevate asjakohaste siseriiklike õigusaktide kehtestamise ning Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga selliste raamkokkulepete sõlmimise abil, mille eesmärk on tugevdada kohtu otsuseid, ohvrite ja tunnistajate kaitset ja ümberpaigutamist jms, et lihtsustada piisavat ja õigeaegset koostööd kohtuga; otsusekindel poliitiline ja diplomaatiline toetus eelkõige seoses pooleliolevate vahistamismääruste elluviimisega;

32.

rõhutab seoses araabia kevadega, et lisaks kohtusüsteemi sõltumatuse tugevdamisele on oluline töötada välja üleminekuperioodi õigust käsitlev sidus ja mitmekülgne ELi poliitika, mille kohaselt oleks viimase astme kohus Rahvusvaheline Kriminaalkohus, et aidata üleminekuriikidel tegeleda toimunud inimõiguste rikkumistega, võidelda karistamatuse vastu ning vältida uusi inimõiguste rikkumisi;

33.

rõhutab, et inimõiguste rikkumiste kohta digitaalne tõendite kogumine ja seda kajastavate piltide levitamine võib olla abiks ülemaailmses võitluses karistamatuse vastu; on seisukohal, et vaja on toetada materjalide muutmist rahvusvahelise (kriminaal-) õiguse kohaselt vastuvõetavaks tõendusmaterjaliks kohtumenetluses;

34.

peab kiiduväärseks, et 2011. aasta aruandes inimõiguste ja demokraatia kohta käsitletakse esimest korda ka rahvusvahelist humanitaarõigust, ning peab kiiduväärseks, et EL püüab tagada vastutust, dokumenteerides kõik rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumised ja toetades aruandlusmehhanisme; tunnustab ELi lubadusi võidelda tahtevastaste kadumistega, toetada jätkuvalt Rahvusvahelist Kriminaalkohut, püüelda suurema osalemise poole rahvusvahelise humanitaarõiguse põhilistes vahendites, edendada põhiliste menetluslike tagatiste austamist kõikide relvakonfliktis kinni peetud inimeste puhul ning toetada rahvusvahelisi vahendeid, mille eesmärk on tegeleda sõjategevusest maha jäänud lõhkekehade, kassettlahingumoona, isevalmistatud lõhkeseadeldiste ja jalaväemiinide põhjustatava humanitaarohuga;

35.

peab siiski kahetsusväärseks, et üldine teadlikkus ja rahvusvahelise humanitaarõigusega kooskõlastatust edendavate ELi suuniste rakendamine on muude suunistega võrreldes märgatavalt väiksem; kutsub ELi üles omistama nende suuniste rakendamisele suuremat poliitilist tähtsust ning eraldama sellele rohkem vahendeid, tagades eeskätt rahvusvahelise humanitaarõiguse tähtsustamise kriisiohjamisoperatsioonides, võideldes ennetavalt karistamatusega ning tagades individuaalse vastutuse;

36.

tuletab meelde, et inimõiguste rikkumiste vältimiseks peab eeskätt iga ELi strateegia, mis on suunatud inimõiguste ja demokraatia parandamisele maailmas, põhinema rahvusvahelise õiguse järgimisel, eriti suhetes nende partneritega, kes on seotud relvastatud või külmutatud konfliktiga; tuletab meelde vajadust lõpetada igasugune ELi abi andmine konflikti osapooltele, olgu see siis rahaline, logistiline või taktikaline abi, sealhulgas relvade, laskemoona ja muu sõjavarustuse tarnimine, nagu on sätestatud ELi ühises seisukohas relvaekspordi kohta;

37.

rõhutab veelgi, et EL peab oma kahepoolsetes suhetes asjakohaste riikidega käsitlema kindlasti süsteemsemalt inimsusevastaste kuritegude, sõjakuritegude ja genotsiidi eest karistamata jätmise vastu võitlemise küsimust, käsitledes seda probleemi muu hulgas avalikes pöördumistes, samuti peaks EL käsitlema karistamatuse teemat järjepidevamalt mitmepoolsetes suhetes, nt ÜRO Peaassamblees ja inimõiguste nõukogus;

38.

kinnitab veel kord oma pühendumust kaitsmise kohustusele, toonitades, kui oluline on, et rahvusvaheline üldsus, sealhulgas EL, võtaks vastutuse kolmandates riikides toimuvate tõsiste inimõiguste rikkumistega tegelemise eest, kui nende riikide valitsused ei suuda või ei taha oma kodanikke kaitsta; rõhutab, et rahvusvahelise üldsuse selline tegevus tähendab humanitaarsekkumist ja asjakohast diplomaatilist survet ning ainult viimase abinõuna kollektiivse jõu kasutamist ÜRO Julgeolekunõukogu egiidi all või loal; nõuab tungivalt, et EL osaleks aktiivselt ÜRO Julgeolekunõukogu kiires reformimises ning toetaks seda, et vältida kaitsmise kohustuse täitmatajätmist;

39.

kiidab siinkohal Euroopa Liitu ja mitut liikmesriiki, mille eestvedamisel hoiti 2011. aastal Liibüas ära edasine tsiviilisikute vastane vägivald, kuid peab kahetsusväärseks ühise vastuse puudumist ELi tasandil;

40.

on sügavalt mures inimõiguste olukorra pärast Liibüas, eriti seoses kinnipidamistingimuste ja sellega, kuidas sõjalised eri rühmitused, mida ajutine valitsus tegelikult ei kontrolli, kinnipeetuid kohtlevad, ning nõuab rahvusvaheliselt üldsuselt suuremat tähelepanu ja püsivat abi, mida nõudis ka inimõiguste ülemvolinik 25. jaanuaril 2012 ÜRO Julgeolekunõukogu ees;

41.

võtab teadmiseks Euroopa Liidu ja rahvusvahelise üldsuse jõupingutused Süürias, kuid peab kahetsusväärseks, et need ei ole aidanud parandada kohapealset olukorda; väljendab taas suurt muret olukorra pärast Süürias, eeskätt seoses jätkuva inimõiguste ja humanitaarkriisiga; mõistab karmilt hukka Süüria ametivõimude korraldatud ulatuslikud jõhkrad repressioonid ning asjaolu, et Süüria režiim rikub süstemaatiliselt elanike, sh laste ja naiste inimõigusi ja põhivabadusi; kutsub Süüria ametivõime üles lõpetama viivitamata inimõiguste rikkumised ning järgima rahumeelse ja demokraatliku ülemineku tagamiseks oma kohustusi inimõigusi käsitleva rahvusvahelise õiguse kohaselt; avaldab uuesti ÜRO ja Araabia Liiga erisaadikule suurt toetust ning nõuab tungivalt, et ÜRO Julgeolekunõukogu võtaks vajalikud meetmed tsiviilisikute tapmise lõpetamiseks ning Süüria tõsiste sõjakuritegude ja inimõiguste rikkumiste eest vastutavate isikute Rahvusvahelise Kriminaalkohtu alla andmiseks;

42.

väljendab heameelt ELi humanitaarabi vabatahtlikega seonduva uue algatuse üle, mille esimesel programmitöö perioodil (2014–2020) võimaldatakse ligi 10  000 eurooplasel osaleda humanitaarabioperatsioonides maailma neis paigus, kus abi kõige rohkem vajatakse, ning mille abil näidatakse üles Euroopa solidaarsust, pakkudes praktilist abi kogukondadele, keda on tabanud loodusõnnetused või inimtegevusest põhjustatud katastroofid;

43.

väidab, et sõja- ja julgeolekuvaldkonna eraettevõtted peaksid vastutama nende töötajate poolt toime pandud kõikide inimõiguste ja humanitaarõiguse rikkumiste eest; kutsub ELi ja liikmesriike sõja- ja julgeolekuvaldkonna eraettevõtete laialdase kasutamise tingimustes suurendama oma jõupingutusi, et leida usaldusväärne õiguslik lahendus vastutusega seotud õiguslike lünkade vältimiseks;

44.

toonitab, kui olulised on 2011. aasta ülestõusud araabia maailmas nii vabaduse-, õigluse- ja väärikusiha väljendusena kui ka suure probleemina ELi poliitika jaoks kõnealuses piirkonnas ja sellest kaugemal; tunnistab, et EL on tõhustanud oma poliitilisi sidemeid nii ida- kui lõunanaabruses, kuid toob esile vajaduse õppida varasematest poliitilistest vigadest ja välja töötada uus poliitika, mis on kooskõlas inimõiguste austamise ja demokraatlike väärtuste toetamisega;

45.

tunneb heameelt selle üle, et lõunanaabrusele suunatud ELi poliitikas on uus rõhk asetatud vastutusele ning inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtte universaalsete väärtustega seotud ühistele kohustustele; nõuab, et ELi ida- ja lõunasuunaline inimõigustealane poliitika oleks järjepidev; rõhutab vajadust vältida idas samasuguseid poliitilisi vigu, mis tehti lõunas enne 2011. aasta araabia kevadet;

46.

tuletab meelde oma 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni olukorra kohta Lääne-Saharas (12) ja 18. aprilli 2012. aasta resolutsiooni, mis käsitleb aastaaruannet inimõiguste kohta maailmas 2010. aastal ja Euroopa Liidu poliitikat selles valdkonnas ning mõju ELi strateegilisele inimõiguste poliitikale (13); väljendab muret inimõiguste olukorra halvenemise pärast Lääne-Saharas; nõuab, et austataks Lääne-Sahara elanike inimõigusi, sealhulgas ühinemisvabadust, sõnavabadust ja õigust meelt avaldada; nõuab kõigi läänesaharalastest poliitvangide vabastamist; nõuab territooriumi avamist sõltumatutele vaatlejatele, valitsusvälistele organisatsioonidele ja meediale; kinnitab veel kord oma toetust rahvusvahelise mehhanismi loomiseks, et jälgida inimõigusi Lääne-Saharas; toetab konflikti õiglast ja püsivat lahendamist, mille aluseks on läänesaharalaste enesemääramisõigus vastavalt asjakohastele ÜRO resolutsioonidele;

47.

rõhutab, kui oluline on naiste roll ja nende täielik osalemine poliitiliste ja majanduslike otsuste tegemises, eriti sõjajärgsetes rahu kindlustamise protsessides, läbirääkimistes demokraatiale ülemineku üle ning konfliktilahendamis-, lepitus- ja stabiliseerimisprotsessides, et suurendada teadlikkust diskrimineerimise kaotamisest ja pöörata sellele tähelepanu, eesmärgiga kaotada naiste diskrimineerimine paljudes kolmandates riikides käimasolevas demokratiseerimisprotsessis;

48.

kordab oma seisukohta, mille kohaselt peaks edusammudest lähtuv käsitlusviis põhinema selgelt määratletud kriteeriumidel, mis on seotud konkreetsete, mõõdetavate, saavutatavate, läbipaistvate ja tähtajaliste võrdlusalustega; kutsub Euroopa välisteenistust ja komisjoni üles rakendama seda käsitusviisi süstemaatiliselt naabruspoliitika eduaruannetes;

49.

tunneb heameelt kodanikuühiskonnani jõudva ELi haardeulatuse üle ning rõhutab, et kodanikuühiskond peaks aitama süstemaatilisemalt ja korrapärasemalt kaasa inimõiguste riiklike strateegiate ja olukorra hindamiste väljatöötamisele, mida on vaja uue, edusammudest lähtuva käsitlusviisi nõuetekohaseks rakendamiseks ELi poliitikas;

50.

peab kiiduväärseks ka tegevust, mida viiakse idapartnerluse algatuse raames ellu inimõiguste, demokraatia, põhivabaduste ja õigusriigi põhimõtte edendamiseks partnerriikides; kutsub Euroopa Liitu üles kasutama oma liikmesriikide autoritaarselt režiimilt demokraatlikule korrale ülemineku kogemust ning kandma neist kogemustest õpitu üle liidu idapoolsetes partnerriikides elluviidavatesse konkreetsetesse ja tulemuspõhistesse programmidesse; nõuab tungivalt, et EL oleks inimõiguste, demokraatia ning õigusriigi põhimõtte edendamisel partnerriikides aktiivsema ja ühtsema hoiakuga;

51.

peab siiski kahetsusväärseks, et idapartnerluse poliitika võimaldab kohati väärtõlgendusi, kujunedes pigem kõikesallivuse ja andestuse ning idapartnerluse riikide suhtes sageli kehtivate topeltstandardite poliitikaks;

52.

on jätkuvalt väga mures demokraatia, õigusriigi põhimõtte, põhivabaduste ja inimõiguste austamise puudumise pärast Valgevenes – ainsas Euroopa naaberriigis, mis ei osale täiel määral idapartnerluses ning Euronesti parlamentaarse assamblee töös –, eeskätt pärast 2010. aasta presidendivalimisi, ning sellele järgnevat meeleavaldajate ja poliitilise opositsiooni vägivaldset mahasurumist, sealhulgas aktivistide kohtuprotsesse 2011. aastal, mis ei vastanud rahvusvahelistele normidele ning kus langetati ebaproportsionaalselt rangeid kohtuotsuseid; kiidab ELi ühtset reageerimist ELi diplomaatide Valgevenest väljasaatmisele 2012. aasta veebruaris; nõuab tungivalt, et liit ja tema liikmesriigid jääksid oma Valgevene-poliitikas järjekindlaks ja ühtseks ning survestaksid nimetatud režiimi, kasutades selleks muu hulgas sanktsioone (sh asjaomaste ametnike vastu), toetades siiski samal ajal kodanikuühiskonda selliste vahenditega nagu tõhusam viisalihtsustuskord ja suuremad haridus-, koolitus- ja muude vahetusprogrammidega seotud võimalused; väljendab sügavat muret seoses Ales Bjaljatski vangistusega, mis kestab juba 4. augustist 2011; mõistab hukka Poola ja Leedu ametnike tegevuse, kes võimaldasid asjaomase pangateabe edastamisega Ales Bjaljatski vahistada; nõuab, et kõik ELi tasandi osalejad pingutaksid selliste vigade kordumise vältimise nimel;

53.

nõuab tungivalt, et EL rakendaks sama ühtseid meetmeid inimõiguste rikkumiste suhtes kõikides kolmandates riikides – nii partnerriikides kui ka riikides, millega ELil on vähem tihedad suhted; nõuab, et EL osutaks kõikjal ja alati häälekalt inimõiguste rikkumistele ja mõistaks need hukka, olenemata sellest, missugusel tasandil või kui strateegiliselt olulised on partnerlussuhted asjaomase riigiga; rõhutab, et EL peaks kasutama rahalist abi ning majandussidemeid mõjutava mehhanismina, et tagada kõikide oma partnerite poolne kohustuste võtmine seoses selliste üleilmsete väärtustega nagu inimõigused;

54.

rõhutab, et inimõigused ja demokraatia toetavad üksteist, sest just inimõiguste austamise kaudu loovad ühiskonnad rahumeelseks demokraatlikuks konkurentsiks vajaliku vaba poliitilise ruumi; kiidab seetõttu heaks ELi suurenenud tähelepanu demokraatia toetamisele, mida näitab ka Euroopa demokraatia rahastu hiljutine asutamine;

55.

rõhutab, et ELi valimiste vaatlusmissioonide aruannete ja soovitustega seotud nõuetekohaste järelmeetmete võtmiseks on vaja kogu valimistsüklit hõlmavat pikaajalist käsitust; rõhutab, kui oluline on koostada realistlikud ja teostatavad soovitused ning tagada, et ELi delegatsioonid jälgivad neid soovitusi ning et need hõlmatakse poliitilisse dialoogi ja pakutava abi raamistikku; on seisukohal, et nende soovituste täitmise jälgimisel ning inimõiguste ja demokraatia edusammude analüüsimisel peaks suurem roll olema ka Euroopa Parlamendi alalistel delegatsioonidel ja parlamentaarsetel ühisassambleedel; ergutab ELi valimiste vaatlusmissioone suurendama kooskõlastatust muude rahvusvaheliste valimiste vaatlusmissioonidega, et parandada seeläbi ELi tegevuse sidusust asjaomases valdkonnas; rõhutab, et EL peaks investeerima kohalike vaatlejate koolitamisse, et arendada kolmandates riikides välja jätkusuutlik ning autonoomne valmisprotsess; juhib tähelepanu asjaolule, et demokraatiale ülemineku ning inimõiguste edendamise vallas tehtavate edusammude jaoks on vaja pikaajalisi strateegiaid ning lühemas perspektiivis ei pruugigi nendes valdkondades olla võimalik nähtavaid tulemusi saavutada; ergutab seega komisjoni ja Euroopa välisteenistust jälgima üksikasjalikult rohkem kui ainult üht valimistsüklit, saates selleks ELi valimiste vaatlusmissioonid nendesse riikidesse, kus toimub üleminek autoritaarselt korralt demokraatiale või kus on demokraatiale ülemineku poole pürgimisel esinenud tõsiseid tagasilööke;

56.

kordab nõukogule ja komisjonile tehtud üleskutset töötada ELi valimiste vaatlusmissioonide jaoks välja sidus pikaajaline strateegia, mille kohaselt järgneks igale missioonile kaks aastat pärast selle toimumist demokraatia edusammude hindamine, millesse oleks nõuetekohaselt kaasatud asjaomase missiooni peavaatleja ja mida käsitletakse Euroopa Parlamendi iga-aastasel inimõigustealasel arutelul asepresidendi ja kõrge esindaja osavõtul; tuletab meelde asepresidendi ja kõrge esindaja kohustust pöörata valimisvaatlusega seoses tähelepanu naiste, rahvusvähemuste ja puudega inimeste osalemisele nii kandidaatidena kui ka hääletajatena;

57.

rõhutab, et EL peab osalema erakondade töös, et võimaldada sidusrühmadel jagada vahendeid ja tehnikaid, mille abil tugevdada sidemeid üldsusega, korraldada konkurentsivõimelisi valimiskampaaniaid ning teha oma ametiajal tulemuslikku tööd; rõhutab, et demokratiseerimise protsessi tuleb kaasata ka kodanikud, rohujuuretasandi liikumised ja kodanikuühiskond; usub seega, et EL peaks rahastama programme, millega edendatakse kodanikuosalust, valijate harimist, toetusmeetmete korraldamist ning ajakirjandus- ja sõnavabadust ning millega aidatakse kodanikel kasutada oma õigusi ja mille puhul on üldiselt tagatud ka poliitiline järelevalve;

58.

on arvamusel, et naiste võrdne osalemine poliitikas ning valitsuses on demokraatia ülesehitamiseks ning püsimiseks hädavajalik; rõhutab seega, et ELi inimõiguste- ning demokraatia alastes programmides tuleks esmajoones arvesse võtta naiste osaluse ja suutlikkuse suurendamist seadusandlikus töös, erakondades ja kodanikuühiskonnas nii juhtidena, aktivistidena kui ka lihtsalt teadlike kodanikena; on seisukohal, et EL peab jätkuvalt naisi toetama ja innustama, et nad astuksid poliitikasse ja osaleksid tähendusrikkalt ühiskondliku ja poliitilise elu igas tahus; juhib tähelepanu asjaolule, et naiste täielik osalemine poliitikaelus ei piirdu ainult statistiliste eesmärkide saavutamisega kandidaatide ja valitute arvus, vaid soolise võrdõiguslikkuse tagamine tähendab naiste õigustega seonduvate probleemide arvestamist poliitikakujundamisel ning tagamist, et naised saaksid osaleda kõikides avaliku, poliitilise ja majanduselu tahkudes vabalt ja tulemuslikult;

59.

tuletab meelde, et demokraatia õiguspäraste aluste, korralikult toimiva kodanikuühiskonna ning demokraatliku ja õigustele tugineva ühiskonna rajamine on pikaajaline protsess, mis peab algama kõige madalamalt tasandilt ja vajab riigisisest, piirkondlikku, kohalikku ja rahvusvahelist toetust;

60.

tunneb heameelt demokraatia toetamise direktoraadi loomise üle parlamendis ning selle valimiste koordineerimisrühma volituste laiendamise üle, mille tagajärjel muudeti see demokraatia toetamise ja valimiste koordineerimise rühmaks; loodab, et Euroopa Parlamendi demokraatia (sh erakondade) toetamise alast tegevust tõhustatakse veelgi, eelkõige selle parlamentaarse demokraatia edendamise ameti ja valimiste vaatlusüksuse kaudu;

61.

tunnistab kolmandate riikidega peetavate laiaulatuslike inimõigustealaste dialoogide potentsiaali, mis on eriti suur, kui lisaks neile rakendatakse ka inimõiguste valdkonna riigipõhiseid strateegiaid; rõhutab, et kõnealuseid dialooge ei tuleks siiski kasutada selleks, et tõrjuda inimõigustealased arutelud kõrvale muudest kõrgema tasandi poliitilistest dialoogidest, näiteks tippkohtumistelt; nõuab samuti, et inimõigustealased kaalutlused oleksid ELi suhetes kolmandate riikidega kesksel kohal;

62.

soovitab teha inimõigusi käsitlevad riiklikud strateegiad avalikuks; rõhutab, et avalikud strateegiad tagaksid läbipaistvuse ELi inimõigustele pühendumisele kolmandates riikides ja eesmärgile pakkuda tuge nendele riikidele, kes teevad pingutusi inimõiguste kasutamise ja kaitsmise nimel;

63.

rõhutab, kui oluline on, et EL kasutaks neid dialooge konkreetsete probleemsete juhtumite käsitlemiseks, eelkõige seoses meelsusvangidega, kes on vangistatud sõna-, kogunemis-, usu- või veendumusvabaduse rahumeelse kasutamise eest; kutsub ELi üles selliseid juhtumeid asjaomaste riikidega tulemuslikult läbi vaatama;

64.

kordab siiski oma muret seoses pettumustvalmistava asjaoluga, et mitmetes inimõigustealastes dialoogides ei ole tehtud mingeid edusamme ning puuduvad ka läbipaistvad võrdlusalused, mille abil inimõiguste olukorra paranemist või halvenemist tegelikult hinnata; märgib, et EL näeb endiselt vaeva, et leppida eelkõige Hiina ja Venemaaga kokku inimõigustealaste dialoogide täiustatud korras; kutsub hiljuti ametisse nimetatud ELi inimõiguste eriesindajat üles võtma nii nendes kui ka muudes inimõigustealastes dialoogides juhtpositsiooni ning kujundama jätkuvas koostöös parlamendiga välja uue tulemuspõhise lähenemisviisi;

65.

rõhutab, et kuigi Hiina ametivõimud on teinud mõned sammud õiges suunas, halveneb inimõiguste olukord Hiinas jätkuvalt ning seda näitlikustavad üha laienevad sotsiaalsed rahutused, inimõiguste kaitsjate, juristide, blogijate ja ühiskonnaaktivistide järjest karmim kontrollimine ja represseerimine ning tiibetlaste ja nende kultuurilise identiteedi mahasurumise sihipärane poliitika; nõuab tungivalt, et Hiina ametivõimud teeksid Tiibeti rahvaga tõsist koostööd, et hinnata Tiibeti munkade ja nunnade enesesüütamiste algpõhjuseid, nõuab samuti, et Hiina võimud lõpetaksid tiibetlaste ahistamise ja hirmutamise selle eest, et nad kasutavad oma sõna-, kogunemis- ja ühinemisvabaduse õigust, lõpetaksid igasuguse ülemäärase jõu kasutamise protestijate vastu, uuriksid kõiki inimõiguste rikkumiste juhtumeid ning lubaksid protestialadele sõltumatud vaatlejad;

66.

kordab oma üleskutset nimetada ametisse ELi Tiibeti eriesindaja, kes vastutaks inimõiguste kaitsmise eest ja muude asjakohaste küsimuste hulgas ka õiguse eest praktiseerida Hiinas vabalt oma usku ja kultuuri;

67.

on endiselt pettunud, et parlamenti ei ole süstemaatiliselt kaasatud inimõigustealaste dialoogide, sealhulgas Venemaa ja Hiinaga peetavate dialoogide hindamisse; nõuab parlamendi ametlikku kaasamist nendesse hindamistesse ning tuletab meelde, et ELi suunistes inimõigustealaste dialoogide kohta on märgitud, et sellesse hindamisse kaasatakse kodanikuühiskond;

68.

kordab, et kõikides ELi inimõigustealastes dialoogides selliste kolmandate riikidega, kellega on sõlmitud koostöö- või assotsieerimislepingud, tuleb süsteemselt arvesse võtta ka naiste olukorda, naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse edendamist ning võitlust naistevastase vägivalla vastu;

69.

tunneb heameelt inimõigusi käsitlevas ELi tegevuskavas võetud kohustuse üle töötada välja metoodika, mille abil analüüsida kaubandus- ja/või investeerimislepingute läbirääkimiste algatamise või sõlmimise kontekstis paremini inimõiguste olukorda kolmandates riikides; kutsub ELi üles tagama, et GSP+ staatuse andmine on kindlalt seotud peamiste rahvusvaheliste inimõigustealaste õigusaktide ratifitseerimise ja rakendamisega asjaomases riigis, kusjuures selliste kohustuste täitmist hinnatakse korrapäraselt, pöörates erilist tähelepanu sõna-, kogunemis-, ühinemis-, usu- ja veendumusvabadusele ning vähemuste, naiste ja laste õigustele; toonitab eelkõige vajadust tagada sisserändajate inimõiguste kaitse läbipaistvus;

70.

peab kiiduväärseks ELi püüdeid lisada kõikidesse ELi poliitilistesse raamlepingutesse inimõiguste ja demokraatia klauslid ning nõuab veel kord, et eranditult kõik lepingulised suhted kolmandate riikidega – nii tööstus- kui ka arenguriikidega –, muu hulgas valdkondlikud lepingud, kaubanduslepingud ning tehnilise või finantsabi lepingud peavad sisaldama inimõiguste ja demokraatia kohta selgesõnalisi tingimusi ja klausleid; on seisukohal, et praeguses üldiste tariifsete soodustuste kavas sisalduvad künnised, mille alusel võib inimõiguste klauslitega seoses meetmeid võtta, on kõrged, kuid need tuleks kohandada vastavaks iga asjaomase riigi olukorrale; märgib ära uue, 2011. aastal esitatud ettepaneku reformida üldiste tariifsete soodustuste kava, mis eeldab konsulteerimiskorra laiendamist ning selliste sätete lisamist, mis hõlbustaksid inimõiguste rikkumiste uurimist üldiste tariifsete soodustuste kava komitees; väljendab sellega seoses sügavat muret halveneva inimõiguste olukorra pärast Kambodžas, kus maade hõivamine on viinud vaesuse suurenemiseni ning ELi ja Kambodža vahel sõlmitud kehtivates kokkulepetes sisalduvate inimõiguste klauslite rikkumiseni; hoiatab, et piisava järjepidevuse puudumine inimõiguste klausli rakendamisel võib õõnestada ELi tingimuslikkuse poliitika usaldusväärsust ning tõhusust;

71.

väljendab heameelt ELi institutsioonide ja liikmesriikide poolt 2011. aastal võetud meetmete ja väljatöötatud kavade üle, mille eesmärk on luua ettevõtja sotsiaalse vastutuse vallas sidusam ja kooskõlastatum poliitika, et toetada muu hulgas inimõiguste tagamist maailmas ning ÜRO 2011. aasta äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete rakendamist;

72.

rõhutab, kui oluline on käsitleda kolmandate või arenguriikidega sõlmitavates kaubanduslepingutes ka ettevõtja sotsiaalset vastutust, et edendada inimõigusi ning sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid norme; soovitab lisada kõikidesse tulevikus sõlmitavatesse vabakaubanduslepingutesse lisaks sotsiaalküsimusi ja keskkonda käsitlevatele peatükkidele ka kõikehõlmava inimõigustealase peatüki; kutsub komisjoni üles kasutama vabakaubanduslepinguid, et edendada nelja peamist tööõiguse põhireeglit, täpsemalt ühinemisvabadust ja õigust pidada kollektiivläbirääkimisi, sunniviisilise töö kõikide vormide kaotamist, lapstööjõu kaotamist ning tööalase diskrimineerimise kaotamist; toonitab veel, et GSP+ süsteemi järelevalve- ja jõustamismehhanisme tuleks veelgi tugevdada;

73.

kordab, et lepingutes sisalduva inimõiguste klausli järjepidev kohaldamine on Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning kolmandate riikide vahelistes suhetes keskse tähtsusega; rõhutab, kui tähtis on vaadata uuesti läbi liikmesriikide terrorismivastase võitluse nimel tehtud senine koostöö repressioonimehhanismiga; toonitab sellega seoses, et hiljuti läbi vaadatud Euroopa naabruspoliitikas tuleb keskenduda julgeolekusektori reformi toetamisele ning tagada eelkõige selge vahetegemise luure ja õiguskaitse valdkonna ülesannete vahel; kutsub asepresidenti ja kõrget esindajat, ELi inimõiguste eriesindajat, Euroopa välisteenistust, nõukogu ja komisjoni üles tõhustama kolmandate riikidega kavandatavate terrorismivastase võitluse abiprojektide väljatöötamisel ja rakendamisel ning igasugustes kolmandate riikidega peetavates terrorismivastase võitluse alastes dialoogides koostööd piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komiteega ja muude Euroopa Nõukogu asjakohaste mehhanismidega;

74.

rõhutab, kui oluline on jätkata tööd ülemaailmsete tavadega, mis on seotud eelkõige salajase kinnipidamise kasutamisega terrorismivastases võitluses; rõhutab, et terrorismivastase võitlusega ei tohi mitte mingil juhul õigustada inimõiguste rikkumisi ei kolmandates riikides ega ka Euroopa Liidu territooriumil; juhib sellega seoses tähelepanu oma 11. septembri 2012. aasta resolutsioonile kinnipeetavate väidetava transpordi ja ebaseadusliku kinnipidamise kohta Euroopa riikides Luure Keskagentuuri (LKA) poolt ning Euroopa Parlamendi LKA poolt kinnipeetavate transpordiks ja ebaseaduslikuks kinnipidamiseks Euroopa riikide väidetava kasutamise uurimise ajutise komisjoni raporti järelmeetmete kohta ning liikmesriikide taotlusele parlamendi soovituste rakendamise kohta;

75.

rõhutab, kui oluline on, et EL järgiks ja rakendaks täielikult oma rahvusvahelisi kohustusi, meetmeid ja välispoliitika vahendeid, nagu piinamist käsitlevad suunised ja inimõigustealased dialoogid, et tema assotsieerimislepingute inimõiguste klauslite range rakendamise nõudeid võetaks tõsisemalt; toonitab, kui oluline on, et EL nõuaks oma olulistelt liitlastelt nii nende siseriiklike kui ka rahvusvaheliste õigusaktide järgimist;

76.

soovitab inimõiguste klausli tõsiseltvõetavuse ja ELi tegevuse prognoositavuse suurendamist silmas pidades, et klauslit täiendataks, lisades sellesse sellised poliitilised ja õiguslikud menetlusmehhanismid, mida kasutatakse taotluse korral peatada kahepoolne koostöö inimõiguste sellise korduva ja/või süsteemse rikkumise tõttu, millega rikutakse ka rahvusvahelist õigust;

77.

kutsub Euroopa Liitu üles tagama, et kõik kolmandate riikidega sõlmitud kaubanduslepingud sisaldaksid klausleid, mille eesmärk on toetada sotsiaalset ühtekuuluvust, tagada sotsiaal- ja keskkonnanormide ja tööstandardite järgimine ning loodusvarade, eelkõige maa ja vee usaldusväärne haldamine; märgib, et EL töötab välja inimõiguste olukorra jälgimismehhanismi, mis võetakse mitmete riikidega sõlmitavatesse uutesse partnerlus- ja koostöölepingutesse ning muudesse kaubanduslepingutesse; on mures, et kõnealune jälgimismehhanism ei ole piisavalt nõudlik ja selgelt piiritletud, mistõttu satub ohtu ELi aluslepingust lähtuv kohustus edendada maailmas inimõigusi ja demokraatiat; on sellega seoses eriti mures Usbekistaniga sõlmitud partnerlus- ja koostöölepingu pärast ning veel sõlmimata partnerlus- ja koostöölepingu sõlmimise pärast Turkmenistaniga;

78.

soovitab veel kord, et EL järgiks liidu sanktsioonide ja piiravate meetmete suhtes järjekindlamat ja tõhusamat poliitikat, milles esitatakse selged kriteeriumid selle kohta, millal ja missuguseid sanktsioone tuleb kohaldada, ning mis sisaldaks ka läbipaistvaid võrdlusaluseid meetmete tühistamise jaoks; kutsub nõukogu üles tagama, et piiravate meetmete või sanktsioonide üle otsustamisel välditakse igasuguseid topeltstandardeid ning et kõnealuseid piiravaid meetmeid või sanktsioone kohaldatakse sõltumata poliitilistest, majanduslikest ja julgeolekuhuvidest;

79.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegelema rahvusvahelisel tasandil, eelkõige kehtivate ja läbirääkimiste järgus olevate kahepoolsete assotsieerimis- ja rahvusvaheliste kaubanduslepingute raames ka naistevastase vägivalla ja inimõiguste rikkumise soolise mõõtmega;

80.

märgib, et araabia kevad näitas, et uus üleilmne info- ja kommunikatsioonistruktuur loob sõnavabaduse jaoks uued kanalid ja võimaldab kasutada uusi, traditsioonilistest meetoditest edasi arenenud poliitilise osalemise viise; juhib sellega seoses tähelepanu asjaolule, et maapiirkonnad ei ole tihti kaasaegse kommunikatsioonitehnoloogiaga piisavalt ühendatud; kutsub ELi institutsioone ja liikmesriike üles rakendama uue tehnoloogia suurt potentsiaali ka ELi välispoliitikas, rõhutades siiski, et rahalist abi antakse vaid organiseeritud rühmadele, kellel on olemas selge ja järjekindel poliitiline tegevuskava; kutsub ELi institutsioone ja liikmesriike üles tegelema interneti tsenseerimise ja represseerimise ohuga; tunneb heameelt selle üle, et 2011. aasta detsembris algatati strateegia „No Disconnect”, mille eesmärk on töötada välja vahendid, mille abil EL saaks vajaduse korral aidata kodanikuühiskonna organisatsioonidel ja tavakodanikel tulla toime juurdepääsu meelevaldse katkestamisega elektroonilisele kommunikatsioonitehnoloogiale, sealhulgas internetile;

81.

tunnistab, et suurenev sõltuvus info- ja kommunikatsioonitehnoloogia taristust tekitab rahvusvahelisel tasandil tõenäoliselt uusi kaitsetuid kohti ja julgeolekuprobleeme; tuletab siiski meelde, et paljud detsentraliseeritud jooned, mis teevad internetist küberjulgeolekualase probleemi, on samad omadused, mis teevad internetist repressiivsete režiimide all elavate inimõiguste kaitsjate jaoks võimsa tööriista; rõhutab seepärast, kui oluline on küberjulgeoleku, küberkuritegevuse vastase võitluse, interneti haldamise ja muude selle valdkonna ELi poliitikasuundadega seotud meetmete ja programmide väljatöötamisel selget inimõiguste mõõdet, sh inimõigustealaste tagajärgede mõjuhinnangut hõlmav laiahaardeline digitaalse vabaduse strateegia; palub sellega seoses, et komisjon ja Euroopa välisteenistus näitaksid välja suuremat algatusvõimet ning süvalaiendaksid suhetes kolmandate riikidega küberjulgeoleku aspekti;

82.

rõhutab, et kodanike ja ettevõtete represseerimine ja kontrollimine omab järjest suuremat tehnoloogilist mõõdet, mis hõlmab sisu blokeerimist ning inimõiguste kaitsjate, ajakirjanike, aktivistide ja teisitimõtlejate jälgimist ja tuvastamist, samuti internetipõhise seadusliku eneseväljenduse käsitamist kuriteona ja piiravate õigusaktide vastuvõtmist selliste meetmete õigustamiseks; soovitab digitaalsete vabaduste edendamist ja kaitset süvalaiendada ja kord aastas läbi vaadata, et tagada kogu ELi välistegevuse ning rahastamise, abipoliitika ja rahastamisvahendite aruandlus ja järjekindlus; kutsub komisjoni ja nõukogu üles üksmeelselt tunnistama, et digitaalne vabadus on põhiõigus ning vältimatult vajalik eeltingimus selleks, et kasutada universaalseid inimõigusi (näiteks sõna- ja kogunemisvabadust, õigus pääseda juurde teabele) ja tagada ühiskonnas läbipaistvus ja vastutus;

83.

tunneb heameelt inimõigusi käsitlevas ELi tegevuskavas võetud kohustuse üle töötada välja uued avalikud suunised sõnavabaduse kohta võrgus ja võrgust väljas ning muu hulgas ka blogijate ja ajakirjanike, inimõiguste kaitsjate ning opositsioonierakondade kaitsmise kohta;

84.

rõhutab, et oluline on ergutada vaba ja sõltumatut ajakirjandust ja meediat, kellel on oluline roll õigusriigi põhimõtete säilitamisel ja korruptsiooni vastu võitlemisel;

85.

märgib murega, et ajakirjanike ja meediatöötajate vastased rünnakud ja nende hirmutamine on maailmas murettekitavalt sagenemas; nõuab, et EL tõhustaks liidu partnerite ja muude riikidega peetavates dialoogides tehtavaid jõupingutusi nende julgeoleku parandamiseks;

86.

tunneb sügavat muret arengute pärast, mille kohaselt piiratakse homoseksuaalsuse ja transseksuaalsuse vääritimõistmise tõttu sõna- ja kogunemisvabadust; tuletab meelde, et sellised seadused ja ettepanekud ei ole kooskõlas kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise paktiga, mille kohaselt on seksuaalsel sättumusel põhinevad diskrimineerivad seadused ja tavad lubamatud; kutsub asepresidenti ja kõrget esindajat ning inimõiguste eriesindajat üles neid probleeme süstemaatiliselt käsitlema;

87.

avaldab kahetsust asjaolu pärast, et ELi päritoluga tehnoloogiat ja teenuseid kasutatakse kolmandates riikides inimõiguste rikkumiseks teabe tsenseerimise, massijärelevalve, jälgimise ning kodanike ja nende tegevuse jälitamise kaudu (mobiil)telefonivõrkudes ja internetis; väljendab muret seoses väidetega, et teatavad ELi ettevõtted teevad autoritaarsete režiimidega koostööd, pakkudes neile kohalike seaduste järgimise ettekäändel tasuta ja piiramatut juurdepääsu oma võrkudele ja andmebaasidele, nagu tegi ELis asuv ettevõte TeliaSonera mitmes endises Nõukogude Liidu riigis; on veendunud, et Euroopa ettevõtted, nende tütarettevõtted ja alltöövõtjad peaksid etendama sotsiaalsete normide edendamisel ja levitamisel kogu maailmas suurt rolli ning seega peaks nende tegevus juhinduma Euroopa väärtustest, mistõttu ei tohiks nad välisturgude laiendamise nimel kunagi õõnestada inimõigusi;

88.

kiidab heaks nõukogu otsuse keelata teatava infotehnoloogia ja -teenuste eksport Süüriasse ja Iraani ning nõuab tungivalt, et Euroopa Liit peaks nimetatud juhtumeid tulevikus muude repressiivsete režiimide suhtes piiravate meetmete kehtestamisel pretsedendiks; toetab kindlalt ettepanekut võtta ELi kahesuguse kasutusega kaupade ekspordikontrollisüsteemi aluseks ka inimõiguste rikkumised, mille tõttu võivad liikmesriigid kehtestada loetlemata kaupadele ekspordipiirangud; juhib seetõttu tähelepanu oma seisukohale seoses ettepanekuga võtta vastu määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 428/2009, millega kehtestatakse ühenduse kord kahesuguse kasutusega kaupade ekspordi, edasitoimetamise, vahendamise ja transiidi kontrollimiseks;

89.

toonitab, et tugeva ja aktiivse kodanikuühiskonna väljakujundamine on põhitegur, mis teeb võimalikuks demokraatia edenemise ja inimõiguste parema kaitse; rõhutab, et araabia kevade ajaloolised muutused põhjustas just kodanikuühiskonna osalus;

90.

tunnustab ELi jõupingutusi kodanikuühiskonna organisatsioonide toetamise tõhustamise vallas; hindab eelkõige Euroopa Liidu suutlikkust tegeleda kodanikuühiskonnaga otse (demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi, kodanikuühiskonna rahastu ja Euroopa demokraatia rahastu kaudu); peab siiski kahetsusväärseks, et ELil puudub jõulisem süstemaatiline poliitika veenmaks partnerriike kaotama lubamatud õiguslikud ja halduslikud piirangud, millega piiratakse universaalset kogunemis- ja ühinemisvabadust; nõuab selliste poliitiliste suuniste väljatöötamist;

91.

kinnitab veel oma toetust demokraatliku omavastutuse põhimõtte rakendamisele ELi arengukoostöös ning peab sellega seoses ülioluliseks kodanikuühiskonda; rõhutab, et kõik ELi töötajad peaksid tegema oma lähetusriigi kodanikuühiskonnaga tihedat koostööd; juhib tähelepanu asjaolule, et kodanikuühiskonnaga tehtav suurem koostöö aitaks oluliselt kaasa teostatavate ja realistlike inimõigusalaste riigipõhiste strateegiate koostamisele, milles arvestatakse ka asjaomaste riikide prioriteete;

92.

peab kahetsusväärseks, et inimõiguste kaitsjate tagakiusamine ja tõrjumine on endiselt laialt levinud suundumus kogu maailmas, eelkõige Hiinas ja Venemaal ning kõigis muudes riikides, kes ekslikult peavad kõrgeid inimõiguste standardeid jätkuvalt ELi, ÜRO ja ülemaailmsete inimõigusorganisatsioonide poolt peale pandud kohustuseks; peab kahetsusväärseks, et praktiseerimisõigusest ilmajäetud Hiina advokaatide ning poliitiliselt tagakiusatud ajakirjanike ja meediatöötajate olukorda peetakse riigi siseküsimuseks; juhib tähelepanu demokraatliku ruumi piirangutele;

93.

tunneb heameelt ELi toetuse üle ÜRO Peaassamblee kolmanda komitee 2011. aasta novembri resolutsioonile inimõiguste kaitsjate kohta, aga ka ELi-poolse avaliku toetuse üle ÜRO eriraportöörile inimõiguste kaitsjate ning nende kaitsmiseks kasutatavate asjakohaste piirkondlike mehhanismide küsimuses;

94.

toetab kavatsust luua vabatahtlik Euroopa algatus, et pakkuda EIDHRi rahastusel ajutist varjupaika inimõiguste kaitsjatele, kes peavad oma päritoluriigist kiirelt ümber asuma; rõhutab, et see algatus tuleks ellu viia nii, et sellega täiendataks juba olemasolevat varjupaigasüsteemi;

95.

märgib, et kõige lähemalt puutuvad ohtudega kokku need inimõiguste kaitsjad, kes töötavad kõrvalistes piirkondades ja konfliktialadel ning omavad kõige vähem kokkupuudet ELi töötajatega; nõuab, et kõik ELi delegatsioonid töötaksid välja kohalikud inimõiguste strateegiad, et hoida kohapeal tegutsevate inimõiguste kaitsjatega korrapäraselt sidet ning pakkuda neile vajalikku abi ja kaitset, nagu nähakse ette inimõiguste kaitsjaid käsitlevates ELi suunistes;

96.

rõhutab, kui oluline on ELi ennetav tegutsemine (reageerimine ja ohtu sattunud inimõiguste kaitsjate toetamine, inimõiguste kaitsjate vastu algatatud kohtuprotsesside vaatlemine ning kiire, häälekas ja nähtav reageerimine sõna-, kogunemis- ja ühinemisvabaduse piiramisele) ja see, et EL pakuks inimõiguste kaitsjatele ja/või nende perekondadele süstemaatiliselt teavet nende huvides võetud meetmete kohta, nagu nähakse ette inimõiguste kaitsjaid käsitlevates ELi suunistes; nõuab sellega seoses ohtu sattunud inimõiguste kaitsjatele kiireloomulisi kaitsemeetmeid pakkuva demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi mehhanismi tugevdamist;

97.

peab kahetsusväärseks, et parlamendi üleskutse suurendada iga-aastase Sahharovi auhinna nähtavust ei ole vilja kandud – Sahharovi auhinda mainitakse pealiskaudselt ainult aastaaruande Euroopa Parlamenti käsitlevas osas; rõhutab veel kord, et Euroopa välisteenistus peab võtma kandidaatide ja laureaatide heaolu ning nende päritoluriikide olukorra suhtes nõuetekohaseid järelmeetmeid; kordab Euroopa välisteenistusele ja komisjonile esitatud üleskutset pidada Sahharovi auhinna kandidaatide ja laureaatidega korrapäraselt ühendust, et tagada pidev dialoog, inimõiguste olukorra jälgimine asjaomastes riikides ning tagakiusatavate kandidaatide ja laureaatide kaitse; kutsub Euroopa välisteenistust üles käsitlema inimõigustealase aastaaruande inimõiguste kaitsjate osas ka Sahharovi auhinda;

98.

kutsub komisjoni ja nõukogu üles toetama ja koolitama inimõiguste kaitsjaid, kodanikuühiskonna aktiviste ja sõltumatuid ajakirjanikke, suurendama nende mõjuvõimu, tagama internetis nende turvalisuse ja vabaduse ning kehtestama võrgus põhiõigused, nagu sõna-, kogunemis- ja ühinemisvabadus;

99.

kinnitab veel kord, et on kõikidel juhtudel ja asjaoludel kindlalt surmanuhtluse vastu ning toetab jõuliselt ELi püüdeid suruda ÜRO Peaassamblee 67. istungjärgul läbi karm resolutsioon surmanuhtlusele moratooriumi kehtestamise kohta, pidades silmas ka eesmärki hoogustada enne surmanuhtluse vastase maailmakongressi toimumist selleteemalist arutelu; rõhutab asjaolu, et ELil on surmanuhtluse vastu võitlemisel juhtiv roll ja EL on ka sellesse peamine panustaja;

100.

kutsub liikmesriike üles hoiduma selliste kaupade turustamisest või levitamisest, mis on keelatud vastavalt 27. juuni 2005. aasta määrusele (EÜ) nr 1236/2005 (mis käsitleb kauplemist teatavate kaupadega, mida on võimalik kasutada surmanuhtluse täideviimiseks, piinamiseks või muul julmal, ebainimlikul või alandaval moel kohtlemiseks või karistamiseks); nõuab ELi ravimitootjate toodetud ja kolmandates riikides surmanuhtluse täideviimiseks kasutada võidavate ravimite ekspordi korrapärast ja ajakohastatud kontrollimist; väljendab sellega seoses heameelt komisjoni 2011. aasta otsuse üle muuta määrust (EÜ) nr 1236/2005, et tugevdada ekspordikontrolli teatavate ravimite puhul, mida saab kasutada surmanuhtluse täideviimiseks; kiidab heaks teatavate ELi ravimitootjate ennetavad meetmed ekspordi peatamiseks sellistesse kolmandatesse riikidesse, kus asjaomaste ravimite kasutamine hukkamise eesmärgil on tõenäoline; nõuab tungivalt, et sarnaseid meetmeid võtaks rohkem ELi ravimitootjaid; kutsub komisjoni üles lisama määrusesse (EÜ) nr 1236/2005 sellise üldklausli, millega sätestatakse muu hulgas kord, et enne hukkamiste läbiviimisel või piinamisel kasutada võidavate ravimite eksportimist tuleb taotleda selle jaoks luba;

101.

tunneb heameelt inimõigusorganisatsioonide hinnangu üle, mille kohaselt on surmanuhtluse kasutamisel 2011. aastal näha üldist suundumust selle kaotamise poole; tunneb heameelt asjaolu üle, et Tais kaotati surmanuhtlus alla 18aastastele õigusrikkujatele; peab siiski kahetsusväärseks, et Iraanis, Iraagis, Afganistanis ja Saudi Araabias suurenes hukkamiste arv märkimisväärselt; väljendab tõsist pettumust Hiina keeldumise pärast avalikustada usaldusväärne teave surmanuhtluse ja hukkamiste kohta riigis – Amnesty Internationali hinnangul ulatub nende arv tuhandetesse; väljendab heameelt surmanuhtluse kaotamise üle USAs Illinoisi osariigis, kuid peab kahetsusväärseks surmanuhtluse jätkuvat kasutamist USAs, kes oli 2011. aastal ainus surmanuhtlust praktiseeriv G8 riik; tuletab murega meelde, et ainus Euroopa riik, kus surmanuhtlus on jätkuvalt kasutusel, on Valgevene; nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid jätkaksid selle küsimuse järjekindlat tähtsustamist nimetatud riikidega peetava dialoogi raames;

102.

kinnitab, et EL, kes on varem juba saavutanud konkreetseid tulemusi võitluses surmanuhtluse vastu, peab võtma otsustavama seisukoha ning paluma institutsioonidel ja liikmesriikidel jääda oma lubaduse juurde ja tugevdada poliitilist tahet selle olulise eesmärgi nimel, et surmanuhtlus kaotatakse maailmas lõplikult;

103.

väljendab heameelt asjaolu üle, et vastu on võetud ajakohastatud suunised kolmandatele riikidele suunatud ELi poliitika kohta, mis käsitleb piinamist ning muud julma, ebainimlikku ja inimväärikust alandavat kohtlemist või karistamist; tuletab aga meelde, et tõeliste edusammude saavutamiseks ELi poliitikas on vaja lahendada teadlikkuse tõstmise ja rakendamisega seotud probleemid;

104.

tunneb heameelt selle üle, et ajakohastatud suunistes on erikaitset vajavate rühmade sekka arvatud ka isikud, kelle diskrimineerimise aluseks on seksuaalne sättumus või sooline identiteet, ning kohustuse üle nõuda kolmandatelt riikidelt sisemenetluse kehtestamist sootundlike ja lapsi arvestavate kaebuste ja aruannete käsitlemiseks; peab siiski kahetsusväärseks, et piinamisvastase võitluse vallas tehtavates ELi kooskõlastatud jõupingutustes ei käsitleta põhjalikumalt selle soolist mõõdet, mille põhjuseks on peamiselt arvestatava teabe puudumine kõikide piinamise ja väärkohtlemise vormide kohta;

105.

rõhutab, kui oluline on siduda ELi suunised ÜRO piinamisvastase konventsiooni fakultatiivprotokolli tingimuste rakendamisega, pöörates erilist tähelepanu riiklikele ennetusmehhanismidele;

106.

juhib tähelepanu sellele, et ÜRO kasutatava orjuse määratluse kohaselt on orjus üksikisiku seisund või olukord, mil tema suhtes kehtivad omandiõigused või mõned nendest õigustest; mõistab hukka asjaolu, et nüüdisaegsed orjapidamise vormid eksisteerivad isegi Euroopa Liidus; nõuab sellega seoses, et komisjon karmistaks kõnealuses valdkonnas oma poliitikat, pöörates erilist tähelepanu kodutöötajatele, kuna see sotsiaalne ja kutsealane kategooria puutub selliste orjuse vormidega kõige enam kokku;

107.

peab kahetsusväärseks, et psühhiaatria poliitiline kuritarvitamine on jätkuvalt valus probleem nendes mitmetes riikides, kus vägivaldseid psühhiaatrilisi meetodeid on kasutatud demokraatiavastase režiimi toetamiseks ning ühiskonna teisitimõtleva osa ja üksikisikute hirmutamiseks ja tõkestamiseks; rõhutab murelikult, et sellise suundumusega kaasneb ebamäärases ja raskesti märgatavas vormis piinamine, sh psühholoogiline terror ja vanglatingimuste halvenemine;

108.

juhib tähelepanu sellele, kui oluline on ÜRO eriraportööri 5. augusti 2011. aasta raport (A/66/268), milles käsitletakse piinamist ja muud julma, ebainimlikku ja inimväärikust alandavat kohtlemist või karistamist ning milles keskendutakse üksikvangistuse mõjule ja muu hulgas selle meetodi kasutamisele psühhiaatriakliinikutes; väljendab tõsist muret seoses eri riikidest pärit tõenditega, mille kohaselt kasutatakse psühhiaatriahaiglaid tegelikult kinnipidamiskeskustena; kutsub asepresidenti ja kõrget esindajat, ELi inimõiguste eriesindajat, Euroopa välisteenistust ning komisjoni üles pöörama sellele probleemile asjakohast tähelepanu;

109.

väljendab muret seoses piinamisohvrite rehabiliteerimiskeskuste edasise toimimisega; kutsub Euroopa välisteenistust ja komisjoni talitusi ületama välis- ja sisepoliitika vahelist lõhet, et tagada, et halduspädevuse piirid ei seaks ohtu ELi toetust rehabilitatsioonikeskustele nii liidus kui ka väljaspool liitu;

110.

peab kahetsusväärseks, et Küprose okupeeritud aladel on inimõiguste rikkumised endiselt valus probleem; märgib, et Türgi väed ei luba siiani tuhandetel pagulastel, kes on pidanud maha jätma oma kodud ja vara, elada oma kodumaal; märgib lisaks, et kadunuks jäänud isikute perekondade ja sugulaste õigust saada oma lähedaste saatuse kohta teavet eiratakse endiselt, sest Türgi ei võimalda pääsu militaartsoonidesse ega ka arhiividele, milles hoitakse Küprosel teadmata kadunud isikutega tegeleva komisjoni asjaomaseid uurimisaruandeid;

111.

nõuab, et ELi ja kolmandate riikide vahelises inimõiguste teemalises poliitilises dialoogis oleks mittediskrimineerimise mõiste välja toodud kaasavamal ja kõikehõlmavamal kujul, hõlmates muu hulgas diskrimineerimist usutunnistuse või veendumuste, soo, rassilise või etnilise kuuluvuse, vanuse, puuete, seksuaalse sättumuse ja soolise identiteedi alusel;

112.

rõhutab, et selleks, et tagada ELi välispoliitika usaldusväärsus ja järjepidevus põhiõiguste, võrdsuse ja mittediskrimineerimise vallas, peaks nõukogu võtma vastu direktiivi, milles käsitletakse võrdset kohtlemist sõltumata isikute usutunnistusest või veendumustest, puudest, vanusest või seksuaalsest sättumusest, ning laiendama rassismi ja ksenofoobiat käsitleva raamotsuse kohaldamisala ka muudele sihtrühmadele, näiteks LGBT-inimestele;

113.

nõuab, et ELi liikmesriigid seisaksid jõuliselt vastu igasugustele katsetele kahandada inimõiguste universaalsuse, lahutamatuse ja vastastikuse sõltuvuse põhimõtte tähtsust ning ergutaksid ÜRO inimõiguste nõukogu pöörama diskrimineerimisele võrdsel määral tähelepanu vaatamata sellele, kas diskrimineerimine toimub soo, soolise identiteedi, rassi, vanuse, seksuaalse sättumuse ning usu või veendumuste alusel; peab äärmiselt kahetsusväärseks, et homoseksuaalsust peetakse 78 riigis endiselt kuriteoks, kusjuures viies neist karistatakse selle eest surmanuhtlusega; kutsub neid riike üles lõpetama viivitamatult homoseksuaalusse käsitamise kuriteona, vabastama seksuaalse sättumuse või soolise identiteedi tõttu vangistatud isikud ning neid mitte hukkama; kutsub Euroopa välisteenistust üles kasutama homo-, bi-, trans- ja interseksuaalide ehk LGBTI-inimeste õiguste kaitsmiseks täiel määral ära lesbide, geide, biseksuaalide ja transseksuaalide inimõiguste igakülgse edendamise ja kaitsmise vahendit; kutsub nõukogu üles tegema tööd selle valdkonna siduvate suuniste väljatöötamise nimel; kutsub Euroopa välisteenistust ja liikmesriike üles toetama LGBTI-inimeste inimõiguste kaitsjaid riikides, kus nad on ohus, ning kutsub asepresidenti ja kõrget esindajat ning ELi inimõiguste eriesindajat väljendama jätkuvalt Euroopa Liidu kindlat pühendumist võrdsusele ja mittediskrimineerimisele seksuaalse sättumuse, soolise identiteedi ja soolise eneseväljenduse alusel kogu maailmas, käivitades ja toetades selleks muu hulgas selleteemalisi algatusi nii kahepoolsel kui ka rahvusvahelisel ja ÜRO tasandil; kordab oma üleskutset komisjonile avaldada tegevuskava, milles käsitletakse võrdsust seksuaalse sättumuse ja soolise identiteedi alusel;

114.

kutsub liikmesriike üles andma varjupaika inimestele, kes põgenevad tagakiusamise eest riikidest, kus LGBTI-inimesi peetakse kurjategijateks, võttes arvesse taotlejate põhjendatud hirmu tagakiusamise ees ning tuginedes nende enesemääratlusele lesbi või geina või bi-, trans- või interseksuaalina;

115.

kinnitab veel kord, et mittediskrimineerimise (sealhulgas soo ja seksuaalse sättumuse alusel) põhimõte on üks AKV–ELi partnerluse aluseid;

116.

rõhutab, et EL on ratifitseerinud ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ning võtnud vastu Euroopa puuetega inimeste strateegia aastateks 2010–2020; juhib tähelepanu selle 8. tegevusvaldkonnale, mõistab hukka puude alusel toimuva mis tahes diskrimineerimise ja kutsub kõiki riike üles ratifitseerima ja rakendama ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni; juhib tähelepanu sellele, et EL peab jälgima ka ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamist oma territooriumil; kutsub ELi ja selle liikmesriike edendama 2006. aastal ÜRO raames vastu võetud rahvusvahelist puuetega inimeste õiguste konventsiooni nii Euroopa Liidus kui ka sellest väljaspool;

117.

mõistab hukka jätkuvad inimõiguste rikkumised, mis pannakse toime kastikuuluvuse alusel toimuva diskrimineerimise all kannatavate inimeste vastu ning mis hõlmavad võrdsuse eitamist ja õiguskaitse kättesaadavuse keelamist, jätkuvat segregatsiooni ja kastikuuluvusest põhjustatud tõkkeid elementaarsete inimõiguste saavutamisel; nõuab, et nõukogu, Euroopa välisteenistus ja komisjon võtaksid igal võimalusel (muu hulgas inimõigusi käsitlevates ELi teatistes, raamistikes ning riigipõhistes strateegiates ja dialoogides) ühiseid meetmeid, et võidelda kastipõhise diskrimineerimise vastu, edendades ka tööalase ja päritolulise diskrimineerimise kaotamiseks mõeldud ÜRO põhimõtete ja suuniste eelnõu, mis annab suunava raamistiku kastipõhise diskrimineerimise kaotamiseks; nõuab lisaks, et nõukogu, Euroopa välisteenistus ja komisjon teeksid jõupingutusi selle nimel, et ÜRO inimõiguste nõukogu need heaks kiidaks;

118.

palub, et asepresident ja kõrge esindaja ning inimõiguste eriesindaja tunnistaksid täielikult kastikuuluvusel põhineva diskrimineerimise probleemi inimõiguste ja vaesuse kõiki valdkondi puudutava teemana, millel on tõsised tagajärjed, eelkõige naiste jaoks;

119.

väljendab heameelt selle üle, et ÜRO inimõiguste nõukogu kehtestatud äärmist vaesust ja inimõigusi käsitlevad suunised põhinevad kõikide inimõiguste omavahelisel sõltuvusel ja jagamatusel ning äärmises vaesuses elavate inimeste kaasamise ja nende mõjuvõimu suurendamise põhimõtetel; rõhutab äärmise vaesuse ja inimõiguste vahelisi tihedaid seoseid: ühest küljest on äärmises vaesuses elavad isikud jäetud inimõigustest (nii kodanikuõigustest kui ka poliitilistest, majanduslikest ja sotsiaalsetest õigustest) sageli ilma, teisest küljest on äärmise vaesuse vastu võitlemisele ülioluline läheneda inimõiguste seisukohast, kuna see aitab olukorda mõista ja lahendada; nõuab tungivalt, et nõukogu toetaks seda seisukohta ÜRO majandus- ja sotsiaalnõukogus;

120.

märgib murega, et eelkõige ohustab diskrimineerimine põlisrahvaid, kes on eriti kaitsetud ka poliitiliste, majanduslike, keskkonna ja tööga seotud muutuste ja häirete ees; märgib, et enamik neist elab allpool vaesuspiiri, neil puudub esindatus või on see vähene, lisaks puudub neil juurdepääs nii poliitilistele otsuselangetamissüsteemidele kui ka õigussüsteemidele; on eriti mures väidetavate laiaulatuslike maahõivamiste, sunniviisiliste ümberasustamiste ning relvakonfliktist põhjustatud inimõiguste rikkumiste pärast;

121.

kutsub komisjoni ja nõukogu üles edendama ametlikku ja õiguslikult tunnustatud mõistet „kliimapõgenik” (kirjeldab inimesi, kes on kliimamuutuse tõttu sunnitud kodust põgenema ja otsima varjupaika välismaal), kuna seda ei ole veel rahvusvahelises õiguses ega üheski õiguslikult siduvas rahvusvahelises lepingus tunnustatud;

122.

tähtsustab ühena olulisematest põhiõigustest õigust kodakondsusele, kuna paljudes riikides võimaldatakse põhilisi inimõigusi, sh õigust avalikule julgeolekule, heaolule ja haridusele, täita ja kasutada vaid täieõiguslikel kodanikel;

123.

rõhutab, et traditsioonilistel rahvusvähemustel on teiste vähemusrühmadega võrreldes erinevad vajadused ning vaja on tagada nende vähemuste võrdne kohtlemine nii hariduse, tervishoiu, sotsiaalteenuste kui ka muude avalike teenuste osas, samuti on vaja edendada kõigis majandus-, sotsiaal-, poliitika- ja kultuurielu valdkondades täielikku ja tegelikku võrdsust rahvusvähemustesse ja enamuse hulka kuuluvate isikute vahel;

124.

hindab eritähelepanu pööramist probleemidele, mis seonduvad naisi, rahu ja julgeolekut käsitlevate resolutsioonide rakendamisega ELi poliitikas ja mida näitlikustab Euroopa Liidu Nõukogus 13. mail 2011. aastal vastu võetud aruanne, milles käsitletakse ELi näitajaid, eesmärgiga töötada välja terviklik lähenemisviis ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonide 1325 ja 1820 rakendamiseks ELis; väljendab heameelt ELi võetud poliitiliste meetmete üle, et tagada ÜRO peasekretäri laste ja relvastatud konfliktide küsimuste eriesindaja mandaadi pikendamine ÜRO Peaassamblees; jagab nõukogu 1. detsembri 2011. aasta järeldustes (ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika kohta) väljendatud seisukohta, et kõikide ÜJKP missioonide kõikides etappides tuleks esmajoones pöörata püsivat ja süstemaatilist tähelepanu inimõiguste, soo ja relvakonfliktidest mõjutatud lastega seotud aspektidele;

125.

on seisukohal, et kuna naised on alaesindatud nii poliitilistes kui ka kodanikuühiskonna organisatsioonides, siis on naiste tõhusa osalemise tagamiseks oluline näha ette koolitusprogrammid ja tugiteenused nii sooküsimustega tegelevatele ELi töötajatele kui ka naistele kohapeal, et nad saaksid anda tegeliku panuse rahu- ja konfliktide lahendamise protsessi;

126.

tunnistab, et relvakonfliktidesse sattunud naiste ja laste olukorra parandamisel tehtavad konkreetsed edusammud sõltuvad sageli selgete ja ühtsete vastutusstruktuuride loomisest tsiviilkontrolli all olevates sõjaväe-ja julgeolekuteenistustes; nõuab seepärast tungivalt, et asjaomased ELi institutsioonid leiaksid ja rakendaksid tõhusamaid meetodeid, mille abil reformida julgeolekusektorit konfliktiriikides või konflikti üle elanud riikides, pöörates selle raames suurt tähelepanu naiste ja laste õigustele, kaasamisele ja nende mõjuvõimu suurendamise; kutsub Euroopa välisteenistust ja komisjoni üles võtma seda julgeolekusektori reformimiseks ette nähtud välisabivahendite kavandamisel ja rakendamisel arvesse, tähtsustades muu hulgas naiste mõjuvõimu suurendamise olulisust konfliktijärgses ülesehitustöös;

127.

nõuab, et ELi nendes poliitikavaldkondades, mille eesmärk on inimõiguste tugevdamine, laste kaitsmine ning vägivalla asendamine poliitiliste konfliktilahendamismehhanismidega, peaks kesksel kohal olema lapssõdurite desarmeerimine, rehabiliteerimine ja ühiskonda taasintegreerimine;

128.

väljendab sügavat muret seoses Aafrika järvede piirkonnaga, kus vägistamist kasutatakse sõjarelvana, mille abil hävitada terveid elanikkonnarühmi;

129.

nõuab tungivalt, et EL tõhustaks oma meetmeid, millega teha lõpp naiste suguelundite moonutamisele, varastele ja sundabieludele, aumõrvadele ning sunniviisilistele ja soolisel valikul põhinevatele abortidele; kordab, et need poliitikameetmed peaksid olema ELi arengukoostöö käsituse põhielemendid; toonitab, kui oluline on piisav juurdepääs meditsiinilistele vahenditele ning seksuaal- ja reproduktiivtervist ja sellealaseid õigusi käsitlev teave ja koolitus naiste ja tüdrukute heaolu jaoks kõikides riikides;

130.

märgib, et rahvastiku- ja arengustrateegiates ei pöörata endiselt piisavat tähelepanu seksuaal- ja reproduktiivõiguste rikkumistele, mis takistavad 1994. aastal elanikkonna ja arengu rahvusvahelisel konverentsil vastu võetud Kairo tegevuskava kohustuste täitmist, ning diskrimineerimise, sh soolise diskrimineerimise ja ebavõrdsusega tegelemisele; rõhutab, et reproduktiivtervise alaseid edusamme on mõningatel juhtudel pärssinud rikkumised, näiteks laste abielud, varajased või sundabielud, suutmatus kehtestada abiellumiseks õiguslikult kehtivat vanuse alampiiri, sunnimeetmed, näiteks sundsteriliseerimine või naiste suguelundite moonutamine, ning mitte võimaldamine naistel ja tütarlastel otsustada oma seksuaal- ja reproduktiivtervise üle ise ilma diskrimineerimise, sunduse ja vägivallata; nõuab Kairo tegevuskava inimõiguste ja arengupoliitika aspektide rakendamist, et edendada soolist võrdõiguslikkust ning naiste ja laste õigusi, sh seksuaal- ja reproduktiivtervist ja sellega seotud õigusi;

131.

nõuab tungivalt, et EL ja tema liikmesriigid tagaksid, et elanikkonna ja arengu rahvusvahelisel konverentsil vastu võetud 20 aasta tegevuskava täitmise läbivaatamise tulemusena koostatakse põhjalik ülevaade kõikidest seksuaal- ja reproduktiivõiguste täieliku kasutamisega seotud küsimustest, ning kinnitaks taas seoses seksuaal- ja reproduktiivõiguste tagamisega kõikide jaoks oma kindlat ja edusammudele orienteeritud seisukohta, mis oleks kooskõlas rahvusvaheliste inimõiguste standarditega ja suurendaks valitsuste vastutust seoses kokku lepitud eesmärkide täitmisega; kutsub ELi ja liikmesriike üles tagama eelkõige seda, et läbivaatamisprotsess viiakse läbi kaasavalt, võimaldades eri sidusrühmadel, sh kodanikuühiskonnal, naistel, noorukitel ja noortel selles sisuliselt osaleda; tuletab meelde, et sellise läbivaatamise raamistik peab põhinema inimõigustel ja keskenduma eelkõige seksuaal- ja reproduktiivõigustele;

132.

tuletab meelde ÜRO Inimõiguste Nõukogu resolutsiooni nr 11/8 ennetatava emade suremuse ja haigestumuse ning inimõiguste kohta, milles kinnitatakse, et emade surma ja haiguste ennetamine eeldab naiste ja tütarlaste inimõiguste (eeskätt õigus elule, haridusele, teabele ja tervisele) tõhusat edendamist ja kaitsmist; rõhutab, et seetõttu peab EL täitma olulist rolli, aidates kaasa ennetatavate tüsistuste vähenemisele enne rasedust ja sünnitust, selle ajal ja pärast seda;

133.

kutsub ELi üles tegema naiste õiguste jõustamiseks tihedat koostööd ÜRO soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise üksusega (UN Women), seda nii kahepoolselt kui ka rahvusvahelisel, piirkondlikul ja riiklikul tasandil; rõhutab eelkõige vajadust edendada terviseharidust ning asjakohaseid seksuaal- ja reproduktiivtervist ja -õigusi käsitlevaid programme, mis on ELi kolmandaid riike hõlmavate arengut ja inimõigusi käsitlevate poliitikavaldkondade oluline osa, aga ka vajadust tagada naistele õiglane juurdepääs riiklikule tervishoiusüsteemile ning piisav günekoloogiline ja sünnitusabi vastavalt Maailma Terviseorganisatsiooni määratlusele;

134.

nõuab tungivalt, et komisjon ja Euroopa välisteenistus pööraksid naistevastase vägivalla vastu võitlemise üldise strateegia raames erilist tähelepanu naiste suguelundite moonutamisele, töötades muu hulgas vastavalt hoolsuskohustuse põhimõttele välja naiste suguelundite moonutamist käsitleva ELi tegevuskava; ergutab Euroopa välisteenistust ja liikmesriike tegelema jätkuvalt naiste suguelundite moonutamise küsimusega, käsitledes seda nende partnerriikidega peetavate poliitiliste ja poliitikaalaste dialoogide raames, kus seda tava endiselt järgitakse, kaasates nendesse dialoogidesse kõnealuse tava kaotamise nimel töötavad inimõiguste kaitsjad, aga ka tütarlapsed ja naised, keda see tava otseselt mõjutab, kogukonnaliidrid, usujuhid, õpetajad, tervishoiutöötajad ning nii kohaliku kui ka riikliku tasandi ametnikud; toonitab, et Euroopa välisteenistus peab töötama inimõigusi ja demokraatiat käsitleva Euroopa strateegilise raamistiku rakendamiseks võetavate meetmete raames välja naiste suguelundite moonutamist käsitleva konkreetse vahendi;

135.

rõhutab, et reproduktiivtervise alaseid edusamme on mõningatel juhtudel pärssinud rikkumised, näiteks laste abielud, varajased või sundabielud, suutmatus kehtestada abiellumiseks õiguslikult kehtivat vanuse alampiiri ning sunnimeetmed, näiteks sundsteriliseerimine või naiste suguelundite moonutamine;

136.

väljendab heameelt selle üle, et mitu liikmesriiki on pühendunud võitlusele naistevastase vägivalla, koduvägivalla ja naiste suguelundite moonutamise, eeskätt selle piiriüleste aspektide vastu; kordab, et ELi sise- ja välispoliitika peavad olema selles küsimuses järjepidevad, ning nõuab tungivalt, et komisjon tähtsustaks naiste ja tütarlaste vastu suunatud vägivalla ja naistetappude kaotamist ning toetaks nii ELis kui ka kolmandates riikides sihipäraseid ja uuenduslikke programme, eraldades neile asjakohased rahalised vahendid; julgustab ELi ja tema liikmesriike allkirjastama ja ratifitseerima Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni;

137.

väljendab heameelt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta direktiivi 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust (14) vastuvõtmise ning komisjoni uue strateegia „Inimkaubanduse kaotamist käsitlev ELi strateegia aastateks 2012–2016” koostamise üle; juhib tähelepanu asjaolule, et inimkaubandus on keerukas rahvusvaheline nähtus, mille algpõhjusteks on kaitsetus vaesuse ees, demokraatliku ühiskonnamudeli puudumine, sooline ebavõrdsus ja naistevastane vägivald; toonitab, et kolmandate riikidega peetavas selleteemalises dialoogis tuleb rohkem rõhutada soolist mõõdet, kutsub seetõttu liikmesriike, kes ei ole veel ratifitseerinud inimkaubandust käsitlevat ÜRO protokolli – Palermo protokolli – ja Euroopa Nõukogu inimkaubanduse vastu võitlemise konventsiooni, tegema seda esimesel võimalusel;

138.

rõhutab naiste äärmiselt suurt panust lõunanaabruse poliitikasse; väljendab heameelt valimistulemuste üle, mille tõttu on naiste osakaal poliitilisel areenil märkimisväärselt suurenenud;

139.

kutsub nõukogu, komisjoni ja liikmesriike üles aitama kaasa eelkõige sellele, et Aafrika Liidu liikmesriigid ratifitseeriksid ja rakendaksid Aafrika Liidu protokolli naiste õiguste kohta Aafrikas;

140.

tuletab meelde Lissaboni lepinguga võetud konkreetset kohustust keskenduda ELi välispoliitikas laste õigustele; märgib, et ÜRO lapse õiguste konventsiooni vastuvõtmine peaaegu kogu maailmas loob selle valdkonna edumeelse poliitika järgimiseks eriti tugeva rahvusvahelise õigusliku aluse; soovitab arvestada lapse õigustega kõigis ELi poliitikavaldkondades ja meetmetes; kutsub seetõttu üles neid riike, kes ei ole konventsiooni veel ratifitseerinud, seda tegema ning jõustama võimalikult pea nii konventsiooni kui ka selle fakultatiivprotokolle;

141.

juhib tähelepanu mitmes Sahara-taguses Aafrika riigis levinud tõsisele probleemile, mis seisneb laste süüdistamises nõiduses – see toob kaasa tõsised tagajärjed alates sotsiaalsest tõrjutusest kuni lapsetapu ja laste rituaalse tapmiseni ohverdamise eesmärgil; märgib, et riigil on kohustus kaitsta lapsi igasuguse vägivalla ja kuritarvitamise eest; nõuab seetõttu tungivalt, et komisjoni asepresident ja kõrge esindaja, ELi inimõiguste eriesindaja, komisjon ja Euroopa välisteenistus pööraksid asjaomaste riikide valitsustega peetavas inimõigustealases dialoogis ja välistegevuse rahastamisvahendite kavandamisel erilist tähelepanu nii laste kaitsmisele igasuguse vägivalla eest kui ka nende laste käekäigule;

142.

kutsub Euroopa välisteenistust ja komisjoni üles tagama liidu välispoliitika raames lapse õigused kriminaalmenetluse käigus, tunnustades nende erikaitse vajadust lähtuvalt asjaolust, et nad on uue ja korduva ohvriks langemise suhtes eriti kaitsetud, ning asetama lapse huvid esikohale vastavalt direktiivile 2012/29/EL, milles käsitletakse ohvrite õiguste miinimumnõudeid;

143.

kiidab heaks komisjoni teatise „Lapse õigusi käsitlev ELi tegevuskava”, millega koondatakse ühte dokumenti nii sise- kui ka välispoliitika eesmärgid; tuletab meelde komisjoni teatisest „Inimõiguste ja demokraatia tulemuslikum edendamine välistegevuse raames” lähtuvat asepresidendi ja kõrge esindaja kohustust keskenduda ühena kolmest kampaania prioriteedist lapse õigustele; rõhutab siiski, kui oluline on võtta nende kohustuste täitmiseks eelarves kajastatud meetmeid ja jälgida nende tõhusat rakendamist;

144.

palub lapse õiguste järjekindlat kaasamist ELi inimõigusi käsitlevatesse riigipõhistesse strateegiatesse vastavalt Lissaboni lepingus sätestatud kohustustega; toetab inimõigusi käsitlevas ELi strateegilises tegevuskavas väljendatud kavatsust arendada edasi arengukoostöö õigustepõhiseid meetmeid; toonitab, et laste õiguste puhul on seda vaja teha kiiresti, et tagada pikaajalised jätkusuutlikud edusammud; kordab, et teatavates riikides on eriti haavatavas olukorras tütarlapsed;

145.

rõhutab vajadust võidelda igasuguse laste sunniviisilise töö ja ärakasutamise ning nendega kaubitsemise vastu; nõuab selliste kehtivate riiklike ja rahvusvaheliste eeskirjade paremat rakendamist, mille abil tõstetakse teadlikkust laste väärkohtlemise kohta tööturul; rõhutab, et lapsed ja noorukid peaksid osalema ainult sellises töös, mis ei kahjusta nende tervist või isiklikku arengut ega sega hariduse omandamist;

146.

rõhutab, et mõtte-, südametunnistuse-, usu- ja veendumusvabadus on põhilised inimõigused (15), mis hõlmavad õigust uskuda või mitte uskuda ning vabadust praktiseerida võrdselt nii teistlikke, mitteteistlikke kui ka ateistlikke veendumusi kas eraviisiliselt või avalikult, üksi või kogukonnas koos teistega; rõhutab, et selle õiguse kasutamine on pluralistliku ja demokraatliku ühiskonna väljakujunemise alus; kutsub ELi üles kaitsma kolmandate riikidega peetavas poliitilises dialoogis süsteemselt kõikide isikute õigust usu- ja veendumusvabadusele, kooskõlas inimõigusi käsitlevate ÜRO konventsioonidega;

147.

mõistab hukka usul või veendumustel põhineva igasuguse sallimatuse, diskrimineerimise ja vägivalla, ükskõik kus või kelle puhul, olgu see siis suunatud usklike, usust taganejate või mitteusklike vastu; väljendab sügavat muret mitmetes riikides sagenevate rikkumiste üle, mis on suunatud usuvähemuste esindajate, aga ka enamusreligiooni tavade raames üksikisikute vastastikusele austusele tuginevat pluralistlikku ja mitmekesist ühiskonda edendada püüdvate üksikute propageerijate vastu; väljendab muret selliste rikkumiste karistamatuse ning politsei ja kohtusüsteemi erapoolikuse pärast selliste küsimuste käsitlemisel, aga ka kannatanutele suunatud asjakohaste hüvituskavade puudumise pärast paljudes maailma riikides; märgib, et paradoksaalsel kombel tõi araabia kevad, millelt oodati demokraatiat edendavaid muutusi, paljudel juhtudel kaasa usuvähemuste vabaduste ja õiguste piiramise ning mõistab seetõttu karmilt hukka kõik kristlaste, juutide, moslemite ja muude usukogukondade vastu suunatud vägivallateod; tunnistab, et mitmetes riikides on järjest rohkem vaja tegeleda konfliktide maandamise ja lepituspüüetega, sh mitmetasandiline religioonidevaheline dialoog; nõuab tungivalt, et EL, asepresident ja kõrge esindaja, ELi inimõiguste eriesindaja, komisjon ja Euroopa välisteenistus tõstataksid ELi kolmandate riikidega peetava inimõigustealase dialoogi raames näiteks meedias kajastatava diskrimineeriva ja ässitava materjali küsimuse ning käsitleksid ka usukommete vabale järgimisele tehtavaid takistusi; on seisukohal, et kolmandates riikides, kus usuvähemused puutuvad kokku oma õiguste rikkumisega, ei saa probleeme lahendada nii, et usuvähemused isoleeritakse nende kaitsmise eesmärgil ülejäänud ühiskonnast ja luuakse paralleelühiskonnad;

148.

tunneb erilist muret olukorra pärast Hiinas, kus oma usku väljaspool ametlikult heakskiidetud raamistikku praktiseerivaid inimesi (sh kristlasi, moslemeid, budiste ja Falun Gongi järgijaid) süsteemselt taga kiusatakse; kutsub Hiina valitsust üles lõpetama Falun Gongi järgijate tagakiusamis- ja ahistamiskampaania, mille raames karistatakse neid oma usu- ja veendumusvabaduse õiguse kasutamise eest pikkade vanglakaristustega ning nn ümberkasvatamise eesmärgil tehtava tööga, et sundida neid loobuma oma vaimsetest veendumustest, kuigi Hiina on ratifitseerinud piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase ÜRO konventsiooni; nõuab tungivalt, et Hiina ratifitseeriks kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti, nagu ta on korduvalt lubanud; nõuab tungivalt, et Hiina ametivõimud lõpetaksid Tiibeti budismi, kultuuri ja traditsioone kõige enam kahjustavate poliitikameetmete kasutamise ja muudaksid neid seejärel, konsulteerides seejuures tõeliselt ka tiibetlastega; on sügavalt mures usuvabaduse pärast Kuubal, eriti seoses katoliku ja protestantliku kiriku juhtide ja koguduseliikmete järjest sagedasema tagakiusamisega;

149.

rõhutab, et inimõigusi käsitlev rahvusvaheline õigus tunnustab mõtte-, südametunnistuse-, usu- ja veendumusvabadust ning poliitiliste vaadete vabadust olenemata inimese registristaatusest, mistõttu ei tohiks registreerimine olla üksikisiku usuliste veendumuste või poliitiliste seisukohtade järgimise eeltingimus; märgib murega, et Hiinas tuleb kõikidel usku, sh viit ametlikku religiooni (budismi, taoismi, islamit, katoliiklust ja protestantismi) praktiseerida soovivatel inimestel end riigiasutuses registreerida ja tegutseda valitsuse kontrollitavate haldusnõukogude alluvuses, mis piirab nende usulist autonoomiat ja tegevust; märgib lisaks murega, et registreerimata usurühmitused, sh kodukirikud ja Falun Gongi järgijad peavad taluma mitmesugust väärkohtlemist, muu hulgas nende tegevuse ja kogunemiste piiramist, vara konfiskeerimist ning isegi vahistamist ja vangistust;

150.

väljendab heameelt asjaolu üle, et ELi töötajatele pakutav koolitus hõlmab eraldi teemana usu- või veendumusvabadust; kordab tungivalt oma nõudmist sellise sihipärase vahendi järele, mille abil edendada ELi välispoliitika raames usu- ja veendumusvabaduse õigust; tunneb sellega seoses heameelt ELi kohustuse üle töötada välja usu- ja veendumusvabaduse suunised vastavalt inimõigusi ja demokraatiat käsitleva ELi tegevuskava jaole 23; märgib, et need suunised peaksid olema kooskõlas ELi inimõigusi käsitlevate riigipõhiste strateegiatega ning hõlmama usu- ja veendumusvabaduse õigusega seotud vajalike vabaduste kontrollnimekirja, et hinnata asjaomase riigi olukorda, samuti peaksid need sisaldama ka metoodikat, mille abil teha kindlaks usu- ja veendumusvabaduse rikkumised; rõhutab, et nende suuniste ettevalmistamisse on vaja kaasata parlament ja kodanikuühiskonna organisatsioonid; ergutab ELi tagama uute suuniste ning inimõigusi käsitlevates riigipõhistes strateegiates esitatud prioriteetide vahelist kooskõla; rõhutab usu- ja veendumusvabaduse süvalaiendamise tähtsust ELi arengu- ja välispoliitikas;

151.

nõuab tungivalt, et EL tegeleks ennetavalt usust taganemist, pühaduseteotust ja usuvahetust keelavate seaduste järjest sagedasema kasutamisega ning nimetatud seaduste osatähtsusega usulise sallimatuse ja diskrimineerimise suurendamisel; rõhutab, et rahvusvahelise õiguse kohaselt on inimesel õigus usku ja veendumusi omada, vastu võtta ja vahetada; kutsub asepresidenti ja kõrget esindajat ning ELi institutsioone üles võtma meetmeid, et võidelda lubamatute tavade vastu, avaldades survet nendele kolmandatele riikidele ja eelkõige ELi partnerriikidele, kus selliseid tavasid endiselt jätkatakse, et tagada selliste tavade kaotamine; ergutab ELi võtma sõna selliseid seadusi kasutavate valitsuste vastu ning toetama üksikisikute õigust vahetada usku, eeskätt nendes riikides, kus usust taganemise eest on ette nähtud surmanuhtlus;

152.

rõhutab kui tähtis on kaitsta rahvusvaheliste inimõiguste konventsioonide kohaselt mõtte-, südametunnistuse-, usu- või veendumusvabadust, sh õigust valida ateism või muu usu eitamise viis, ning rõhutab, et seda vabadust ei tohiks kahjustada pühaduseteotust käsitlevate seaduste kohaldamisega, mida kasutatakse teistsuguse usutunnistuse või teistsuguste veendumustega isikute allasurumiseks ja tagakiusamiseks; rõhutab, et kuigi pühaduseteotust käsitlevaid seadusi edendatakse sageli sotsiaalsete pingete vähendamise ettekäändel, aitavad need tegelikult kaasa nimetatud pingete ja sallimatuse suurenemisele, eriti usuvähemuste suhtes; tuletab sellega seoses meelde, et mitmetes riikides on pühakodade ja usuliste väljaannete keelustamine, konfiskeerimine ja hävitamine, aga ka vaimulikkonna koolitamise keelustamine endiselt tavapärane; nõuab tungivalt, et ELi institutsioonid võitleksid asjaomaste riikide valitsustega suheldes selliste rikkumiste vastu; nõuab kindla seisukoha võtmist selliste pühaduseteotust käsitlevate seaduste instrumentaliseerimise vastu, mida kasutatakse usuvähemuste esindajate tagakiusamiseks;

153.

rõhutab usu-ja veendumusvabaduse süvalaiendamise tähtsust arengut, konfliktiennetust ja terrorismivastast võitlust käsitlevates ELi poliitikavaldkondades; tunneb heameelt kultuuride ja religioonide vahelises dialoogis eri tasanditel ning kogukondade juhtide, naiste, noorte ja etniliste vähemuste esindajate osalusel tehtavate jõupingutuste üle sotsiaalse ühtekuuluvuse ja rahumeelse ühiskonna edendamiseks; väljendab heameelt selle üle, et EL on pühendunud rahvusvahelistel ja piirkondlikel foorumitel, sh ÜROs, OSCEs, Euroopa Nõukogus ja muudes piirkondlikes mehhanismides usu- ja veendumusvabaduse õiguse tutvustamisele ja edendamisele, ning nõuab usundite halvustamise vastase võitlusega seotud väljenduslaadi muutmise alase konstruktiivse dialoogi alustamist Islami Koostöö Organisatsiooniga (OIC); julgustab ELi esitama edaspidigi igal aastal ÜRO Peaassambleele oma usu- ja veendumusvabadust käsitleva resolutsiooni;

154.

kiidab heaks komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja, Islami Koostöö Organisatsiooni peasekretäri, Araabia Liiga peasekretäri ja Aafrika Liidu rahu- ja julgeolekuvoliniku 20. septembri 2012. aasta ühisavalduse, milles kinnitati austust kõikide religioonide vastu ning usuvabaduse ja -sallivuse äärmist tähtsust, tunnustades samal ajal täiel määral ka sõnavabaduse olulisust; mõistab hukka usulise vihkamise ja vägivalla mis tahes propageerimise ning peab äärmiselt kahetsusväärseks asjaolu, et hiljutised rünnakud diplomaatilistele esindustele põhjustasid inimohvreid; avaldab kaastunnet ohvrite perekondadele;

155.

märgib, et usu- ja veendumusvabadus on lahutamatult seotud õiguste tunnustamise, võrdsete kodanikuõiguste ja õiguste võrdse kasutamisega asjaomases ühiskonnas; julgustab ELi tegema jõupingutusi võrdõiguslikkuse ja võrdsete kodanikuõiguste nimel, kuna see on esmatähtis ühiskonna tõrjutud ja diskrimineeritud rühmade esindajate jaoks; rõhutab lisaks, et oluline on toetada kodanikuühiskonna ja inimõiguste kaitsjate algatusi ning võimaldada rahastada nende jõupingutusi usul või veendumustel põhineva diskrimineerimise, sallimatuse ja vägivalla vastu võitlemise valdkonnas;

156.

nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus arendaks oma struktuurides välja püsiva suutlikkuse jälgida ja analüüsida usu ja veendumuste osatähtsust tänapäeva ühiskonnas ja rahvusvahelistes suhetes ning süvalaiendaks usu- ja veendumusvabaduse küsimust kõigis geograafilistes ja temaatilistes direktoraatides ja üksustes; kutsub Euroopa välisteenistust üles andma kord aastas parlamendile aru usu- ja veendumusvabaduse alastest edusammudest maailmas;

157.

rõhutab, et oluline on toetada kodanikuühiskonna ja inimõiguste kaitsjate algatusi ning võimaldada rahastada nende jõupingutusi usul või veendumustel põhineva diskrimineerimise, sallimatuse ja vägivalla vastu võitlemise valdkonnas; on veendunud, et demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi riigipõhistes toetuskavades tuleks tähtsustada usu- ja veendumusvabaduse kaitsmise ja edendamise rahastamist riikides, kelle puhul on see õigus määratletud ELi riigistrateegia prioriteetse teemana;

158.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ELi inimõiguste eriesindajale ja Euroopa välisteenistusele, liikmesriikide ja kandidaatriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜROle, Euroopa Nõukogule ning käesolevas resolutsioonis nimetatud riikide ja territooriumide valitsustele.